Pildil on Hiiumaa kivine rand. Sellele saarele ehitati kunagi võimsaid sõjalisi rajatisi, aga seal on ka hoolega rahuevangeeliumi kuulutatud. Nõukogude ajal oli Hiiumaal piiritsoon ja mandriinimestel oli sinna natuke keeruline minna, aga saarelt on pärit palju usumehi, kes on mandri koguduste ajalukku püsiva jälje jätnud.

Hiiumaalt on ikka ära mindud või ära käidud. Kiviste põldudega saar ei kasvata eriti suurt põllusaaki, aga meri on inimestele toidust andnud. Kuhu Jumal inimesed elama paneb, seal hoolitseb Ta selle eest, et nad saaksid hakkama. Nii on see tänase päevani. Mandriinimese jaoks eksootiline saar on kohalike jaoks loomulik elupaik.

Eesti EKB Koguduste Liidu juunikuu üks olulisemaid ettevõtmisi oli suvefestival Kärdlas ja tegelikult kogu saarel. Nendel festivalidel tasub käia ja järgmine juba praegu plaani võtta. Jumal ütles: «Kõigis paigus, kus ma käsin oma nime kuulutada, tulen ma sinu juurde ja õnnistan sind» (2Ms 20,24).

VÕIDUD JA KAOTUSED

Toimetaja kommentaar

Võidupüha paraad on peetud, jaanipäev möödas. Paraadi puhul pakkusid mõnele huvi seal peetud kõned, mõnele aga Suurbritannia sõduritega koos marssinud kits (tegelikult oli ta sokk).

Jumalale tänu avaldamine vabaduse eest peaks olema sama loomulik nagu igapäevase leiva pärast palumine. Nende hulk, kes vabadust Jumala kingituseks pidada oskavad, sõltub kindlasti ka sellest, kas usklikud oma tänu väljendavad.

KIMI VÕIT

Ameerika Ühendriikide president Donald Trump kohtus Singapuris Põhja-Korea liidri Kim Jong-uniga. Veel üsna hiljuti teineteist sõimanud mehed said nüüd sõbralikult kokku.

Praegu on veel liiga vara rääkida kohtumise tegelikest tagajärgedest, aga küllap osalised jälgivad, et need tulemata ei jääks. Kõik ei saa kohe teoks. Näiteks tuuma- ja raketiprogrammid võib küll peatada, aga nende päriselt lõpetamine (kui niisugust plaani üldse on) võtab aastaid aega. Kohe ei saa korda ka majandust ja riikidevahelist suhtlemist.

Kas lääneriigid lepivad nüüd Kimide dünastia jätkuva valitsemisega Põhja-Koreas? On ju demokraatlikuski maailmas päriliku võimuga kuningaid. Päris ühele pulgale neid Kimiga panna aga ei saa, sest nende tegelik roll oma riikides on tseremoniaalne. Nii peaks küsima, kas lepitakse jätkuva diktaatorite dünastiaga. Või loodetakse selle muutumist inimlikuks? Oli ju ka Jaapani keiser kunagi pooljumala seisuses, nüüd aga on ta võimuta sümbol.

Ei tea, kui lihtne Kimil endal kodus on? Võib arvata, et tema ajupestud alamatele, kelle põhivaenlane oli üle 60 aasta USA, on toimunud tippkohtumise mõistmine raske asi. Kas peab lääs nüüd Kimi kaitsma riigipöördeohu eest?

Veebruarikuu kommentaaris oli juttu, et Põhja-Koread ei tohiks pidada normaalseks riigiks, kuni seal represseeritakse kristlasi. Inimõigustest Põhja-Koreas räägitakse praegu kummaliselt vähe. Muidugi on oluline, et Põhja-Korea enam kedagi ei ähvardaks ja sealsete inimeste elatustase tõuseks, aga nende vabaduse vajadust ei tohiks ka ära unustada.

Kim on tippkohtumisega saavutanud palju, ta on astunud suhtlemiskõlbulike riigijuhtide hulka. Küllap peab ta selle positsiooni säilitamiseks midagi pidevalt tegema. Aga mida tähendab meile see kirjakoht: «Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!» (Mt 5,44–45)?

ERIPLANEERING LÕPETATAKSE

Eesti valitsus otsustas lõpetada Tartu tselluloositehase eriplaneeringu. Valitsusel polnud tegelikult valikut. Ei saa edasi arendada projekti, millele on kõik kohalikud inimesed vastu, isegi kui see vastuseis ei ole valitsuse arvates mõistusepärane. Arvestama peab ka seda, et tulemas on Riigikogu valimised. Samas pole sugugi kindel, milline saab olema järgmise valitsuse seisukoht tehase suhtes, pealegi on uutel valitsejatel järgmiste valimisteni mitu aastat aega.

Rahval on õigus tahta ja keelata. Keelamine tundub lihtsam, tahtmistega on keerulisem. Tahtmised nõuavad enamasti palju raha. Aga hüvesid võib kaotada ka keelamisega. Tehased annavad inimestele tööd ja toovad riigile sisse maksuraha. Kui uue tehase hinnaks arvestatakse miljard eurot (mingist täpsusest sellise numbri puhul muidugi rääkida ei saa), siis mõnisada miljonit oleks juba ehitamise ajal tulnud maksudena riigile.

Kas loodi pretsedent, kui valitsus allus seisukohale, et midagi pole vaja uurida, kõik on niigi selge? Kas sama võttega saab kõik suured ettevõtmised põhja lasta? – Kõiki ehk mitte, sest peale vihaste vastaste võib ettevõtmistel olla ka häälekaid pooldajaid. Tselluloositehase puhul jäi pooldajate hääl üsna tagaplaanile, vähemalt tehase oletatavas ümbruskonnas.

Milline on usaldus riigi ja rahva vahel, kui öeldakse, et te niikuinii petate, kui juba uurima hakkate? Kas teadusliku uurimise tulemused sõltuvad sellest, kes maksab ja tellib muusika? Kas tselluloositehas on ainuke objekt, mille puhul tuleb seda küsimust esitada?

Tselluloositehase lugu ei ole veel lõppenud. Tehas võib tulla kuskile mujale. Mõni piirkond Eestis lausa igatseb endale niisugust miljardilist investeeringut.

Aga mingil juhul ei tohi mööda vaadata tekkinud eetilistest küsimustest. Nende ignoreerimine on lausa ohtlik. Me ju tahame, et Eesti Vabariik jääks vabana püsima.

Jumal ütles: «Maailm ja selle täius on minu päralt» (Ps 50,12). Usklikel on võimalus, mida teistel ei ole – nad saavad nõu küsida Jumalalt.

EESMÄRGI POOLE

Küll on lihtne olla Jumala laps Jumala kojas teiste usklike keskel! Siis, kui oleme otsekui Isa põlve peal ja Tema silitab meie pead. Kui hea!

Kuid nii see kõik ei jää. Tuleb minna uksest välja. Tuleb minna maailma keskele. Meil tuleb seista oma jalgade peal ning teinekord minna ka tormituultest läbi ja astuda sajus ning külmas. Siis ei ole enam kaugeltki kerge olla Jumala laps. Ja sellised olukorrad tekitavad meis küsimusi. Mõtleme koos selle üle.

RASKED KÜSIMUSED

Iiob küsib: «Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?» (Ii 6,11). Suurkannataja Iiobi küsimus on väga tähtis igale inimesele, kes ootab oma elus Jumala lahendusi. Ja samas ka neile, kelle üle käivad katsumuste raskused. Nii ei ole minu soov lahata mitte Iiobi kannatusi. Täna räägime meie oma ootustest ja probleemidest Iiobi küsimuse taustal ning võimalusest kõigi raskuste kiuste püsima jääda.

Lahenduste ootamine on raske. Nii nagu on raske igasugune ootamine ja põhimõtetele kindlaks jäämine. Kui me saame kogu aeg liikuda ja tegutseda, siis läheb aeg kiiresti. Elu on huvitav ja viljakas. Elu on põnev. Kerge on olla kindel oma ettevõtmistes.

Ja siis pannakse korraga pidurid peale. On selleks siis haigevoodi või mõned muud takistavad tegurid ja me oleme sunnitud ootama. Kuid ootamine on väga tülikas tegevus ja paneb meie kannatuse proovile. See proov näitab, kas jääme kindlaks või murdume.

Esimene asi, mida tuleb meil meeles pidada kõigi raskuste ja katsumuste juures on see – Jumal on seda kõike meie ellu lubanud. Jumalal on sellega oma kõrgem eesmärk, mis tuleb kasuks Tema riigile ja ka meile enestele.

Muide, sellest kõigest on palju lihtsam rääkida kui seda seisukohta uskuda ja omaks võtta. Ideaalne see muidugi oleks. Siis saame ka raskuste sees Jumalat tänada, et Ta meiega tegeleb. Temal on meiega head kavatsused. Sest Jumal on hea ja Ta ei ole meid hetkekski unustanud. Kuid palju tavalisem on see, et me oleme kärsitud ja hädaldavad ning otsime kiireid lahendusi.

OLULINE ON EESMÄRK

Alles takkajärele mõistame katsumuste ja raskuste õnnistavat väärtust. Peame meeles – Jumal ei tee kunagi vigu. Vigu võime teha meie oma kärsituse ja sõnakuulmatusega.

«Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?» Kui te panite tähele, siis nende kahe märksõna «ootamise» ja «kindlaks jäämise» vahel on veel üks tähtis sõna. Sõna, milles on minu jaoks lahendus. Nimelt «eesmärk»!

Kogu meie püsivus ootamistes on sõltuvuses eesmärgist. Miks me ootame? Mida me loodame? Samuti sõltub sellest kindlaks jäämine kõigis katsumustes – mis on meie eesmärk? Miks me oleme valmis kannatama katsumusi? Mille nimel me seda teeme? Mida me tahame sellega saavutada?

Usun, et ka kristlastel võivad olla usuelus erinevad eesmärgid. Üks on kindlalt esikohal. See, mida apostel Paulus kirjutas ka filiplastele: «... et ma kuidagi jõuaksin ülestõusmisele surnuist» (Fl 3,11). Tõsi on see, et me sureme ju kõik, ja pole sugugi tähtsusetu, mis saab meist edasi. Kas jäämegi surmavalda või äratatakse meid surnuist üles? Apostel oli valmis kõik oma elus panustama sellele, et ta kuidagi jõuaks ülestõusmisele surnuist. Selle nimel tasus oodata ja kannatada. See oli tema eesmärgi osa.

Õndsaks tahame me kõik saada ja pärida igavest elu. Seda kindlasti. Kuid lubage küsida: kas see, meie õndsus, ongi kristlaste ainus ülesanne maa peal? Kas see pole liiga sarnane sulase käitumisega, kes talle usaldatud talendi maasse kaevas? – Hoidis isanda raha küll alles, aga ei kaubelnud sellega. Teised sulased kauplesid ja suurendasid isanda vara. Kauplejad said kiitust ja kuningliku tasu, aga vara säilitaja mõisteti hukka. Tema ülesandeks polnud mitte isanda vara hoida, vaid kaubelda sellega ja suurendada isanda vara. Issand ootab, et me täidaks hoolsasti meile usaldatud ülesannet. See on Issandale väga tähtis. Tema koguni suri selle nimel.

Jeesuse antud suur misjonikäsk on ikka veel jõus. On jõus seni, kui meile usaldatud varandus – meie maine elu – on veel meie käes. Jeesus ütles seda kõigile oma järgijatele: «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.» (Mk 16,15–16).

EI TOHI TUKKUDA

Nii on juba kaks eesmärki nimetatud – et saaksime ise päästetud ja aitaksime selles ka oma kaasinimesi. Issand Jeesus Kristus suri ju kogu maailma õndsakssaamise nimel. Issand ootab meilt, et me kaupleksime hoolsasti inimeste päästmisele juhatamise nimel. Me ei saa kedagi päästa, aga meie saame näidata Tema suunas, kes päästab. See ongi kauplemine Issanda varaga. Issand ootab, et me oleksime hoolsad selles ülesandes ega jääks magama.

Rong kihutab läbi öö sihtjaama poole. Enamik reisijaid magab. Keegi märkab poisikest, kes vaatab pingsalt aknast pimedusse ja on ärkvel. Üks reisijaist küsib poisilt: «Miks sina ei maga?» – «Mu isa ootab mind jaamas. Ma ootan, millal ma saan isa sülle. See on nii põnev. Sellepärast ei saa ma tukkuma jääda. Minu isa ootab mind!»

Armsad kaasreisijad taevateel! Meie Isa ootab meid. Meie elurong läheneb kiiresti kodule. Meil ei ole aega tukkuda. Nüüd on aeg olla ärkvel ja täita seda ülesannet, mis meie kätte on usaldatud. Olgu meis seda põnevust, nagu oli sellel poisil – Isa ootab!

Jeesus on Meie Isa palves väga hästi sõnastanud inimese õige ellusuhtumise. Selles on Jumala perekonna liikme moraalikoodeks. Jeesus õpetas Jumala lapsi paluma: «Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal!» (Mt 6,9–10).

Issand ootab sinult ja minult eelkõige seda, et meie elul oleks kõrge eesmärk. Me ootame ja kannatame, sest meie eesmärk on Jumala nime pühitsemine. Meie eesmärk on Jumala riigi tulek. Meie eesmärk on Jumala tahte teostumine nii taevas kui ka maa peal.

AUSTAME JUMALAT

Iiobil ei olnud selliseid teadmisi ja kogemusi, mida meie omame. Kristus oli tema elu ajal veel maa peale sündimata. Paljude teiste usumeeste ja naiste kogemused olid talle teadmata. Kuid meie teame neid. Need teadmised kohustavad meid. Nende järgi võime olla julged – Jumal on ustav! See on meie tagatis raskes ootuse ja kannatuse ajas.

Meil on eesmärk. Jumalik eesmärk. Kõik, mida Jumal laseb meie ellu tulla, on jumaliku eesmärgi nimel. Kõik selleks, et Jumala nimi saaks austatud!

Ükskõik, millises katsumuses me ka ei oleks, panevad inimesed meid hoolega tähele. Mida me teeme? Kas nuriseme ja kirume? Milliste vahenditega me väljapääsu otsime? Kas läheme endast välja? Kas kasutame maailmas nii populaarset võtet nagu hädavale? Või koguni vastame kurjale kurjaga? Seda jälgitakse väga tähelepanelikult. See paneb meie «kauplemisele» suure vastutuse. Kuid samas annab iga selline katsumus meile suurepärase võimaluse Jumala nime austamiseks.

Vaatame, kuidas käitus Jeesus. Peetrus kirjutab: «Ta ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati; Ta kannatas ega ähvardanud, vaid jättis kõik selle hoolde, kes mõistab kohut õiglaselt» (1Pt 2,23).

Just meie usaldus Jumala vastu katsumustes austab Tema nime. Meie usaldame Jumalat. Me oleme Tema lapsed. Me teame, et Tema peab hoolt meie eest.

Peame meeles, et iga sportlase võimed saavad alles võistluste käigus ilmsiks. Siis, kui sportlane magab, ei tea me tema võimetest midagi. Nii on ka usklikega. Alles katsumuste tules ilmneb meie väärtus. Peetrus kirjutab katsumuste kohta: «Armsad, ärge võõrastage enestes tulekuumust, millega teid pannakse proovile, nii nagu sünniks teile midagi võõrast» (1Pt 4,12). Katsumused pole meile mingi võõras asi. Katsumused on meile väga vajalikud vaimuliku treeningu tarvis, et me suudaksime usuteel püsima jääda ja oma ülesannet täita.

Kui Eesti alles taotles oma vabadust, siis oli rahvas nii ühtne. Lauldi vaimustunult isamaalisi laule, kirikud olid rahvast täis, nõuti vabadust ja nõuti taga Jumalat. Imeline aeg oli. Ja Jumal kinkis meile vabaduse. Vabaduse riigile ja vabaduse Jumalat teenida. Kasutagem nüüd seda!

Soovin kogu südamest, et meil oleks kõrge eesmärk igal päeval silme ees. Eesmärk, mis annab selge vastuse küsimusele: «Mis on mu jõud, et jaksaksin oodata, ja missugune peaks olema mu eesmärk, et suudaksin kindlaks jääda?»

See suur eesmärk meie elus olgu Jumala nime austamine, Tema riigi tulek ja Tema tahtmise täitumine nii taevas kui maa peal. Ja kõike meie eluks vajalikku annab Jumal siis meile pealekauba. Annab küllaga ja õnnistab meid rikkalikult. Meie jääme püsima kuni Jumala riigi võiduka aupäevani. Jumala õnnistust meile selleks!

AARE TAMM
pastor emeeritus Ridalas

SEMINAR ANDIS PALJU

Aktuaalne teema

Meelis Allsalu, Priidu Ellam, Priit Keel, Elina Kivinukk, Janne Kütimaa, Kaur Paldre, Alland Parman ja Argo Tallerma lõpetasid 15. juunil Kõrgema Usuteadusliku Seminari, neist Janne Kütimaa lõpetas kiitusega. Kuulutaja palvel andis lehele lühiintervjuu KAUR PALDRE (26).

Miks Sa läksid seminari?

Pärast keskkooli läksin Uppsalasse Elu Sõna piiblikooli õppima. Seejärel tuli ajateenistus ja siis tundsin, et vähemalt mingi osa oma elust tahan ma pühendada Jumala riigi tööle. Tahtsin sügavamalt tundma õppida Jumala sõna, Jumalat ja iseennast ning maailma läbi Jumala pilgu.

Kas Sa jäid rahule?

See aeg oli väga hea. Seminar on minu viieaastase õppimise jooksul metoodika osas päris palju muutunud. Oma kogemustest tean, et kui keegi lihtsalt loengut peab, siis on väga raske midagi omandada. Aga kui lastakse mingi teema ise läbi arutada, küsida, vaielda või kirjutada, siis jääb õppeaine palju paremini külge.

Seminar ei ole ainult akadeemiline keskkond, vaid natuke piiblikool ka. Seminaristid saavad kokku tulla, jagada oma palvesoove, palvetada ja üksteist toetada. Hea on ka see, et õppejõud teenivad reeglina ise kogudustes aktiivselt kaasa ja saavad seminaristidele vaimulikku eeskuju pakkuda. Üldine arvamus noorte seas on seminari suhtes muutunud positiivsemaks.

Seminaris õpib küllalt palju keskealist rahvast.

Seminar ei olegi ainult noortele, aga noorte osakaal on vaikselt tõusmas. Seminar ei peagi olema tingimata esimene kõrgkool, kus õppida. Ta võib olla lisaks, kui mingi amet või suund on elus juba leitud. See on hea koht õppimiseks mitte ainult pastoritele, vaid ka mingite muude valdkondade juhtidele koguduses.

Kaugõpe annab võimaluse tegeleda mitme asjaga korraga. Eks sellel on oma plussid ja miinused. Ma ise tunnen, et ma ei saanud kogu õpet läbida nii suure pühendumisega, nagu oleks tahtnud. Ikka on tulnud ette, et mõned asjad on tulnud lihtsalt ära teha selle asemel, et rohkem süveneda teemadesse.

See on üliõpilastele juba vanast ajast teada, et eksamiks õppides jääb alati üks päev puudu. Mis olid need muud asjad, millega Sa seminaris õppimise ajal tegelesid?

Mul on abikaasa ja kaks poega. Ma käisin läbi erinevaid ameteid. Praegu annan kitarrimängu eratunde, mul on umbes 20 õpilast. Teen seda Nõmme muusikakooli hariduse baasil, kus ma seitse aastat klassikalist kitarri õppisin. Töötan Nõmme baptistikoguduses pastori abina, jaanuaris sai see ametlikumalt fikseeritud.

Kas Sa tahad edasi minna magistriõppesse?

Kohe sel sügisel ma veel ei lähe. Vaatan, kuidas uute väljakutsetega hakkama saan. Ma olen vaadanud Inglismaal ühte kooli (Westminster Theological Centre), kus ma peaksin kaks korda aastas kohal käima, ülejäänud ajal oleks interneti baasil õpe. Kool on oikumeenilise suunaga ja selle visiooniks on ühendada teoloogiline sügavus ja elu Vaimus. Ma näen, et see oleks heaks järjeks sellele, mida Jumal on mulle seni andnud, et tuua kokku Vaimu ja Jumala sõna või intellekti ja kogemuse pool.

Kas Sa said juba õppimise ajal rakendada koguduses oma uusi teadmisi?

Paljud praktikad, mida pidime seminaris tegema, on kogudustele hästi mõjunud. Mina tegin oma koguduses homileetika, hingehoiu- ja vaatluspraktika. Veel oli selline praktika nagu juhtimispraktika misjonitöö kontekstis, mille läbisin koos oma koguduse meeskonnaga seminari algatatud Kutse Kooli piiblikoolis. Selle raames algatasime üksikvanematele suunatud koolituste seeria. Tegime ühe korra ära ja siis teise korra veel, see on üsna hästi läinud. Sügisel teeme sellest edasiarenduse, mille eest ma vastutan ja kus püüame jõuda rohkemate inimesteni, mitte ainult üksikvanemateni. Nende koolituste kaudu on tulnud kogudusse ka uusi inimesi.

Kas Sul on kahju ka, et seminar läbi sai?

Kui keegi läheb seminari õppima, siis ta tõenäoliselt loodab sealt saada mitte ainult intellektuaalset toitu, vaid ka arengut ja kasvu Jumala suunas. Ma näen, et seminar pakub sellist keskkonda nii õppejõudude kui teiste seminaristide poolt. Ühist tunnet, ühisolemist koos Jumalaga, palvet ja osadust õhkub sealt aina enam. Mul on hea meel, et saan sellega jätkuvalt seotud olla – pärast seminari lõpetamist pakuti mulle õpetamise võimalust. Kui sidemed katkeksid, siis oleks tõesti kurb seminari lõpetada.

Täname!

Kaur Paldre diplomitöö teemaks oli «Püha Vaimuga ristimise mõistmine Eesti EKB Koguduste Liidu kogudustes». Töö täistekst on seminari kodulehel.

MEIE LUGU EI JÄÄ MINEVIKKU

Tänavune Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival ja eelfestival korraldati 7.–10. juunil Kärdlas ning selle teemaks oli «Meie lugu». Kuulutajaga vestles Kärdla Baptistikoguduse pastor TARMO KÄHR (53).

Sa ei korraldanud esimest korda suvefestivali.

Minu jaoks oli see teine suvefestival Hiiumaal, aga meie saarel oli see kolmas kord. Ma olen ka peasekretärina aidanud mitmeid festivale läbi viia. Festival toimus kogu Hiiumaal ning kõik saare kogudused olid jõu ja nõuga abiks.

Suvefestivalil tegutsesid aktiivselt Kõrgema Usuteadusliku Seminari üliõpilased.

Esialgne mõte oli, et kutsume seminaristid Kärdla koguduse aastapäevale – enne teevad nad Hiiumaa palvelates palverännaku ja pärast on aastapäeval. Suvefestivali mõte tekkis hiljem ja palverännak sai lõpuks eelfestivali nime. Seminaristid said festivali koosolekuid juhatades praktikat ja teisalt – ega meie lugu pole ainult minevikulugu, vaid ka tulevikulugu.

Kärdla palvela taastati 11 aastat tagasi, remonti nägime eelfestivali ajal ka Harju palvelas.

Hiiumaal on palvelaid rohkem kui mõneski teises Eesti piirkonnas, nad on endiselt töös ja noored vennad teenivad kogudusi. Aga ka liidu kõige vanem tegevpastor Kaljo Järva on Hiiumaal.

Eelfestivali neljapäevaõhtune teenistus oli Nurste palvelas, aga tänaseks on seal juba alustatud põranda uuendamist – osa talasid on ära vajunud. Kogudus võttis töö ette ja teeb selle ära. Ka väikesed kogudused on elujõulised ja tegutsevad. Aga mõni kogudus küsib siiski, et mis meist saab, me oleme nii väikeseks jäänud.

Kuidas vaadatakse Hiiumaal Sinule kui põlisele mandrimehele?

Keegi ei saa oma päritolu muuta. Mu kolm head naaberpastorit Timo Lige, Enno Tuulik ja Enn Veevo on pärishiidlased, nende esivanemad on Hiiumaal töötanud ja neil on saarega teine suhe. See ei takista mind olemast praegu hiidlane ja kaasa tuksumast kõige sellega, mis siin toimub. Kuna ma olen ka mitmes muus paigas teeninud, siis tean, et igal pool on toredaid ja armsaid inimesi ning igal pool on võimalusi tööd teha. Aga Hiiumaal mulle väga meeldib – see on kindlasti üks paremaid paiku.

Peame minema Sinu minevikku. Mida Sa ülikoolis õppisid?

Ma õppisin keemiat ja tahtsin bioloogiasse üle minna, aga ei saanud. Mind võeti pärast esimest kursust sõjaväkke ja kui jätkasin õpinguid, siis oli ülikoolis kohustuslik sõjaline õpetus, mis mulle üldse ei meeldinud. Muid argumente oli veel ja ma ei tahtnud edasi õppida. Mitte et keemia oleks halb, see on väga huvitav ja põnev. Siin on üks huumorikoht – ma mõtlesin, et Kohtla-Järvele ma küll minna ei taha, aga see oli just keemiku perspektiiv.

Olin kuus aastat bussijuht. See oli hea aeg. Ma pidin iga ilmaga sõitma ja see andis väga hea kooli. Ma ei karda ühtki liiklusolukorda. Lõpus olin lõõtsabussi peal. Kui sul on selja taga 16,5 meetrit bussi ning see on puupüsti rahvast täis ja kaalub üle 25 tonni, siis ühtegi äkilist liigutust ei ole võimalik teha. Viimasel aastal õppisin nädala sees seminaris ja kaks päeva sõitsin Tartus linnaliini. Siis tuli bensiinikriis ja mulle öeldi viisakalt, et mine palun ära, meil ei ole sulle enam tööd anda.

Sinu isal Johannes Kähril ei lastud ülikooli bioloogina lõpetada.

Küllap isa tõttu mul bioloogiahuvi oligi. Teismelisena sain isaga üsna palju mööda Eestimaa loodust ringi käia. Ta töötas osalise koormusega Eesti metsainstituudis ja tegi mullastikukaarte. Mulle on kogu aeg meeldinud looduse- ja reisikirjeldusi lugeda.

Pärast järgisid Sa isa esimest kutsumust ja Sinust sai pastor nagu temagi?

See ei olnud minu esimene, vaid viimane valik. Mul oli bussijuhina väga hea palk ja ma ei tahtnud vaene olla. Kui mu õde Külvi läks seminari õppima, siis hakkas mul südames natuke kripeldama – Jumal ei ole mulle võimeid andnud selleks, et ma jääksin pensionini bussirooli. Aga läks veel kaks aastat aega, enne kui ma otsustasin seminari minna.

Esimene kogudus, mida teenisin, oli Sadala. Pastor Feliks Viira oli vahepeal haige ja ma käisin ühe talve Sadalas. Siis pakuti mulle Kohtla-Järve kogudust.

Kas Kohtla-Järve ja Hiiumaa on nagu öö ja päev?

Ma ei armasta selliseid võrdlusi. Inimesed on kõikjal armsad ja ma teen seda tööd nende pärast. Ka Ida-Virumaal on väga ilusaid paiku. Kahtlemata on Hiiumaa loodus puhtam – suurtööstust ju Hiiumaal sisuliselt pole. Ma olin kümme aastat Kohtla-Järvel, lõpus käisin juba Tallinna vahet.

Sa sattusid vahepeal Tallinnasse liidu peasekretäriks.

See algas ühest jutuajamisest seminari ukse ees liidu tolleaegse presidendi Helari Puuga. Ma läksin tegelikult täitevsekretäri ametikohale. Kui see oleks olnud algusest peale peasekretäri koht, siis ma tõenäoliselt ei oleks läinud. Täitevsekretäri osa oli rohkem tehniline, peasekretär oli otsustaja. Mingil hetkel ametinimetus muutus. Selles ametis ei olnud ma kaua.

Mõne aja pärast tuli Erki Tamm Kärdlast ära ja sealne pastorikoht jäi vabaks.

Kogudus esitas mulle kutse tulla Hiiumaale. Mina ei ole kunagi planeerinud hakata üle mere käima. Ma saan sellega hakkama, aga minu abikaasale oli laeva kõikumine raske. Nüüd peab abikaasa olema mandril apteegis tööl, ta sõidab palju rohkem kui mina praamiga Kärdla ja Haapsalu vahet.

Sa tegeled paralleelselt vaimuliku töö ja arvutitega.

Üldiselt ju vaimulik töö Eestis täies ulatuses leiba lauale ei too. Ma olen mõelnud, et tore oleks olla niiöelda «telgitegija» nagu Paulus ja vabakutselisena teha IT-tööd niipalju, et saaks leiva lauale. Olen sellel alal olnud mitmes kohas palgatööl, mis nõudis kellast kellani kohalolemist ja kahtlemata segas see ka vaimulikku tööd. Ma olen igal pool oma tööandjatele öelnud, et olen ka pastor ja mul võib aegajalt tekkida olukordi, kus ma lihtsalt lähen ja teen seda, mis vajalik. Kõik on seda alati aktsepteerinud.

Kas IT-töö on sul iseõppimise tulemus?

Sellel on pikem ajalugu. Seminaris õppides oli üks minu kursusekaaslasi Alland Parman, kes lõpetas nüüd teist korda seminari. See oli aeg, kui internet ja e-post alles hakkasid Eestisse jõudma. Riigi poolt kuulutati välja programm, et võib kirjutada projekte ja need, kes osutuvad valituks, saavad endale modemi ja e-posti domeeni. Alland Parman oli Teekäija tegevtoimetaja ja otsustasime, et teeme kaks projekti, ühe Teekäijale ja teise seminarile. Sisuliselt kirjutas tema mõlemad projektid, aga teisele läks minu nimi alla. Mõlemad osutusid valituks. Siis ma otsustasin, et lähen Tartu Ülikooli juures ühele kursusele, kus õpetati, kuidas e-post üldse töötab. Pärast tuli juba muid koolitusi.

Miks Sa armastad vaba tarkvara?

See on ellusuhtumise küsimus. Vaba tarkvara maailm töötab põhimõttel, et inimene loob midagi vajalikku iseenda jaoks, kuid võimaldab seda kasutada ja edasi arendada ka teistel. Ta ei tohigi järgmisel kasutajal keelata seda edasi arendamast. Kommertstarkvara maailmas käib asi teistmoodi. Tootja toodab tarkvara valmis, see on suletud, selle sisemist loogikat teab ainult tootja ise. Keegi ei tohi seda loata edasi arendada ega müüa.

Minu jaoks on see praktiliste järeldustega – ma ei pea ühtki senti maksma, aga saan kasutada ausat tarkvara. Massitöö puhul võib juhtuda, et vaba tarkvara ei vea välja, ta pole selleks mõeldud. Siis ostad endale küll kalli tarkvara, aga sa müüd sellega tehtud töö hea raha eest jälle maha. Loomulikult on siinne mõte suur lihtsustus – «vaba» ei tähenda alati «tasuta».

Tänu arvutitele saab jumalateenistustest ka kaugelt osa võtta.

Selline võimalus on tore ja tänuväärt. Mitmed kogudused vaatasid suvefestivali lõpujumalateenistuse ülekannet oma teenistustel, võttes selliselt sellest osa. Aga seda, mis toimub kohapeal, ei ole tegelikult võimalik päriselt edasi kanda mitte ühegi vahendiga.

Hiiumaa jättis mõneks päevaks tulles väga hea mulje.

Suvefestivali üks eesmärke ongi, et need, kes tulevad, saaksid väga headest päevadest osa. Niipalju, kui tagasisidet on olnud, on inimesed öelnud, et nad said julgustatud, kinnitatud ja kosutatud, ning see teeb meile rõõmu.

Kuidas peaks kogudus kasvama, kui ümberringi inimesi üha vähemaks jääb?

Suvefestivalil oli põhjust meenutada aegu, kui oli palju pöördujaid ja mitmetel Hiiumaa kogudustel oli sadu liikmeid. Hiiumaal oli enne sõda 16 tuhat inimest ja nad elasid enamasti külades. Täna on külad peaaegu tühjad.

Umbes kolmandik Hiiumaa koguduste liikmetest läks sõja ajal piiri taha. Enamasti oli see just tugevam või aktiivsem osa, kes olid tegevad nii koguduses kui ka kohalikus elus. Nad teadsid, et nõukogude võimult pole midagi head oodata. Nende lahkumisest said kogudused väga tugeva tagasilöögi.

Loomulikult ei läinud kõik ära. Igaühel oli oma kutse Jumalalt, ei ole mõtet arutada, kes tegi õigesti või valesti. Niisugune see meie ajalugu on.

Praegu on Hiiumaal umbes kaheksa tuhat elanikku. Aga kogudustesse kuuluvate inimeste protsent on väga väike. Seega võiksid kogudused olla suuremad ja evangeeliumi kuulutamise tööpõld ei ole kadunud. On, kellega tööd teha. On inimesi, kes liituvad kogudustega, aga ma ei saa seda nimetada ärkamiseks.

Kas Sa jääd elu lõpuni Hiiumaale?

Seda ei oska ma öelda. Me oleme palju kordi kodu vahetanud ja pole ka neis linnades elanud ühes kohas. Olen õppinud, et elada saab igal pool. Oma südames olen mõtelnud, et sünnilinn Tartu ja Hiiumaa on need paigad, kus ma võiksin rahulikult vanaks saada. Välistatud pole ka miski muu. Kuidas Jumal lubab, nii läheb.

Täname!

SUREMATU ALI

Ali Dini oli kindlalt otsustanud, et tapab Denissi. Ta lisas Sofia lähedal maanteel sõites kiirust. Juba aastaid oli ta seda päeva planeerinud.

Ebaõnnestunud narkotehingu ajal oli Ali tapnud inimese ja Deniss ta reetnud. Sellepärast oli Ali viis aastat vangis istunud. Nüüd tahtis ta kätte maksta: «Ma ütlesin iseendale, et kätte on jõudnud aeg ta ära tappa.»

Purjus ja narkootikume täis Ali sõitis hobukaarikust mööda. «Ma tundsin endas tõelist kurjust ja kuigi ma ei tahtnud enam Allahiga mingit tegemist teha, palvetasin ma: «Jumal, kui sa ei taha, et ma seda teen, siis takista mind.»»

Järsku nägi ta ennast teise autoga vastamisi. Ta põikas kõrvale, lendas uperkuuti ja kaotas teadvuse. Kui ta haiglas ärkas, avastas ta enda ehmatuseks, et arstid olid tal ühe jala amputeerinud.

Aga tema oli sportlik ja korralikult treenitud mees. «Ma tahtsin ainult surra. Elul ei olnud minu jaoks enam mõtet.»

TAGASIVAADE

Ali sündis Iraani pealinnas Teheranis. Kuna tema elurajoonis elas palju sõjaväelasi, nimetati seda ohvitseride kvartaliks. Juba varakult vaimustasid teda relvad rohkem kui kool: «Kui sul on Kalašnikovi automaat, siis ei kritiseeri sind ükski õpetaja.» 15-aastaselt võis ta relva kinniseotud silmadega lahti monteerida ja kokku panna.

Kui 1979. aastal puhkes ajatolla Khomeini juhtimisel islamirevolutsioon ja šahh kukutati, jättis Ali kooli pooleli ning tegi läbi sõduri väljaõppe: «Ma olin valmis Allahi heaks surema.»

LAIBAD JA LUKSUS

Aasta hiljem alanud sõda Iraagi vastu oli selle tõestamiseks nagu loodud. Ali liikus sanitarina eesliinil, päästis haavatuid ja viis nad ohupiirkonnast välja. Hiljem viis ta relvi ja sõdureid veoautoga otse lahingupaika. Üsna pea sai ta hüüdnimeks Surematu, sest erinevalt paljudest oma kaaslastest ei saanud Ali kunagi haavata.

Aga pärast seda, kui ta keset sõjatandrit lastelaipade kuhjale sattus, oli ta omadega läbi. Ta põlvitas maha ja karjus: «Allah, kas see on sinu tahtmine? Sa tahad lapsi tappa? Sõda ja veri – seda sa tahad? Jumal seda ei tahaks. Sa oled julm – sa pole mingi Jumal!»

Kui ta nägi puhkuse ajal Teheranis luksusautodega sõitvaid ja pidutsevaid religioossete juhtide poegi, oli tal sõjast lõplikult isu täis: «Ma nägin, kuidas jalutu veteran karkudega käis ning oma käe almuse järele välja sirutas ja kuidas nende noorte meeste Mercedes temast nagu postist mööda sõitis – see oli minu illusioonide lõpp.»

Sel ööl sai püha sõda džihaad Ali jaoks läbi. Sellest alates ei olnud Allah enam tema Jumal.

RINDELT NARKOMÜLKASSE

18-aastane Ali ei läinud enam rindele tagasi. Ta läks narkoärisse, alustas seal väikese vahetalitajana ning töötas end kiiresti jõugupealikuks üles. Pärast seda, kui ta oli koos sõbraga ühte teist narkokaubitsejat pussitanud, tuli neil mõlemil Iraanist põgeneda. Neid ähvardas surmanuhtlus. Kuid Alil ja ta sõbral õnnestus jõuda üle Türgi Bulgaariasse.

Seal jätkasid sõbrad oma senist tegevust – nad müüsid narkootikume ja röövisid inimesi. Ali elu oli üks pidev allakäiguspiraal, mis koosnes narkootikumidest, prostituutidest, vägivallast ja vanglast: «Ma püüdsin tühjust enda sees täita raha ja narkootikumidega.» Ka Bulgaarias kandis ta varsti nime Surematu.

JUMAL PEATAS

«Nii kohtasin ma Denissi. Tema oli samuti narkokaupmees ja palus mind ükskord kauba üleandmise ajal teda turvata.» Denissi üritati lõksu püüda ja Ali tappis ründaja.

Deniss ajas politseis kõik Ali kaela. «Ma olin naiivne ja ei uskunud, et Deniss võiks rääkima hakata. Ta ise kauples mind ju end kaitsma. Ma päästsin tema elu.»

Ali pandi viieks aastaks vangi. Tema viha ja kättemaksuiha kasvasid iga päevaga. Kui ta vabaks sai, otsis ta võimalust oma plaane ellu viia. «Ma otsustasin vanglas, et ei jäta tulevikus ühtegi tunnistajat ellu, kes mind reeta võiks. Deniss pidi surema.»

Aga sinnani asi ei jõudnud. Selle asemel sattus Ali haiglasse, kus tema jalg amputeeriti. «Täna usun ma, et Jumal peatas mind,» ütleb Ali tagasivaatavalt.

JÄLLE VANGIS

Kuid Ali elu ei muutunud rahulikumaks. Puue osutus kriminaalsete tegude sooritamisel küll takistuseks, kuid ei lõpetanud neid. Ali äritses narkootikumidega edasi ja laiendas oma võrgustikku kuni Suurbritanniani.

Kui sealne partner teda suurema summaga pettis, meelitas Ali ta Bulgaariasse ja võttis pantvangiks, et tehingupartneri perekonnalt kaotatud raha välja pressida. Kuna Bulgaaria püüdis just sel ajal Euroopa Liitu pääseda, lõi see lugu laineid. Ali võeti kinni ning ta maandus jälle vanglas.

TÕELISELT SUREMATU

2009. aastal kohtas ta seal ühte teist iraanlast, kes talle farsikeelse Uue Testamendi «pärandas». Mees oli selle endale Türgis soetanud, et esitleda end Bulgaarias usu pärast tagakiusatuna. Aga vanglas ei olnud tal seda raamatut enam vaja.

Ali hakkas Uut Testamenti lugema ja temast sai kristlane. Ta jättis narkootikumide võtmise järele ja koges täielikku pöördumist: «Mulle ei olnud narkootikume enam vaja, sest tühjus oli minu seest kadunud. Viha andis järele ja ma mõistsin, et olen nüüd Kristuses tõeliselt surematuks muutunud.» Ta puistas südant vanglakaplan Ivodor Kovatševile ja külastas jumalateenistusi. Kaplanist sai Ali sõber ja vaimulik mentor.

Kaasvangid olid Ali täielikust muutumisest üllatunud. «Varem olin ma nagu loom puuris ja mind koheldi ka sellele vastavalt.» Nad kuulasid tähelepanelikult, kui ta neile Jeesusest jutustas. 2010. aastal laskis Ali end vanglaõuel lastebasseinis ristida. See oli parandusasutuses esimene ristimine. «Nii on Piiblis kirjas ja sellepärast tahtsin ma end ilmtingimata ristida lasta. Sellega ei saanud enam oodata.»

LÕPUKS VABA!

Kui Ali 2012. aastal vabaks sai, suutis ta seda vaevalt uskuda. 14 aastat ehk peaaegu kaks kolmandikku oma Bulgaaria-ajast oli ta vangis olnud. «See oli minu jaoks nagu ime, et olen lõpuks vaba ja jäängi tulevikus vabaks.»

Vanglakaplan kutsus ta oma kogudusse. Esimest korda elus hakkas Ali ausat tööd tegema – temast sai aknapesija. «See oli mulle algul raske. See oli vastuolus minu uhkusega. Varem teenisin ju väga vähese vaevaga suurt raha.»

Selle kõrvalt hakkas Ali tööle ka koguduses, jagas põgenikelaagrites iraani Piibleid ja asutas kodugruppe.

2013. aastal asutas ta Sofias väikese iraani koguduse ja temast sai põhikohaga pastor. Ka isiklikus elus leidis ta õnne – ta abiellus ja tal on nüüd kuuekuune poeg.

«Ma olen nii tänulik, et Jumal mulle selle teise võimaluse andis,» ütleb 53-aastane Ali. «Ma ise ei uskunud kunagi, et ma elan vanemaks kui 40-aastaseks.»

ERIKA GITT
idea Spektrum

«TE PEATE OLEMA MINU TUNNISTAJAD»

Euroopa Kirikute Konverents (EKK) on Euroopa kirikute oikumeeniline osaduskond, kuhu kuulub enam kui 110 liiget. Seekordne organisatsiooni peaassamblee toimus 31. maist 6. juunini Serbia suuruselt teises linnas Novi Sadis ja selle motoks oli Jeesuse Kristuse käsk oma järgijatele olla Tema tunnistajad.

Peaassambleel osales 506 inimest, neist 154 olid delegaadid, sh seitse baptisti. Eestist oli osalejaid seitse: metropoliit Stefanus (EAÕK), Anne Burghardt (EELK), Helle Liht (EBF), Tauri Tölpt (EAÕK), Triin Salmu (EELK), Hanna Maria Salong (EELK) ja Ruudi Leinus (EKN).

Peaassambleel täiendati põhikirja, kuulati ära ja kinnitati aruanded ning eelarve. Uueks liikmeks kinnitati Euroopa Baptistiföderatsioon. Oli võimalus kuulata ülevaadet olukorrast Süürias ja Iraagis, osaleda piibli- ja palvetundides, erinevates rühmaaruteludes. Räägiti külalislahkusest, õiglusest ja lootusest. Toimusid suur vabaõhujumalateenistus Novi Sadi kesklinnas ning rahu- ja üksmeele palverännak Doonau kaldal. Pühapäeval külastasin ma kohalikku baptistikogudust.

Peaassamblee valis viieks aastaks EKK presidendiks Christian Kriegeri, kes on Alsace'i ja Lorraine'i reformeeritud kiriku president. Asepresidentideks valiti piiskop Gulnar Francis Dehqani (Inglise Kirik) ja metropoliit Kleopas Strongylis (Oikumeeniline Patriarhaat). Juhatusse (16 liiget) valiti teiste hulgas Anne Burghardt (EELK).

Peaassamblee võttis vastu pöördumise Euroopa kirikutele ja rahvastele: «Kutsume oma liikmeskirikuid ja kõiki inimesi üles kujundama koos meiega Euroopat, kus ehitame sildu kõikide hüvanguks meie maailmajaos ja maailmas. Kuulutagem üheskoos, et oleme Tema tunnistajad.»

RUUDI LEINUS

Tauri Tölpt, Hanna Maria Salong, Triin Salmu, Helle Liht, metropoliit Stefanus, Anne Burghardt ja Ruudi Leinus.

Foto: erakogu

JUMALA SÕNA TEMA RAHVALE

Anne (62) ja Bas (69) van der Linden on pärit Hollandi-Saksa piirialalt. Usk Kristusesse on mõlema jaoks alati tähtis olnud. Usk ühendas neid ja andis neile jõudu tööks nende garaažifirmas.

Pärast abiellumist 2005. aastal saavutasid nad kõik, millest unistasid. Sellele vaatamata hakkasid nad kaks aastat hiljem mõtlema täiesti uuest algusest: nad loobusid oma tööst ja otsisid päris uut elu haaravat tegevust. Nad soovisid teha midagi Issanda heaks. Nad palusid selle pärast ja said ka vastuse.

HEEBREA PIIBLID

Tuttavate kaudu leidsid nad ühe ühingu, mis levitab üle maailma juutidele tasuta Piibleid. Van der Lindenid tundsid, et see on midagi nende jaoks. Kuna Saksamaal oli vabatahtlikke abilisi vähe, otsustasid nad just seal tegutseda – sellel maal, mis juutide saatust lähiminevikus nii tugevalt mõjutas. Nad reisisid läbi kogu riigi, kaasas kakskeelsed Piiblid.

«Piiblitel on ühel pool heebrea tekst ja selle kõrval mõnes muus keeles, näiteks saksa või vene keeles,» selgitab Anne van der Linden. Paljud Saksamaal elavad juudid pärinevad endisest Nõukogude Liidust. «Nende jaoks on Vana ja Uus Testament. Iisraelist pärit inimestele anname tavaliselt ainult Uue Testamendi, sest seda osa Piiblist nad veel ei tunne.»

LOEB SEE, MIDA JUMAL TEEB

Nende tegevus lähtub sõnast Õp 10,22: «See on Issanda õnnistus, mis teeb rikkaks, ja oma vaev ei lisa sellele midagi juurde.» Seepärast pärinevad kõik nende jaotatavad Piiblid annetustest.

Piiblid lähevad van der Lindenite käest ka kaugematele tellijatele. Nad saavad palju e-kirju ja telefonikõnesid juutidelt, kes paluvad neile Pühakiri saata. Aga igaüks võib seda paluda ka oma tuttavate ja sõprade jaoks. Suveks jääb abielupaar Hollandisse, sest seal on palju Iisraeli turiste.

VASTASTEST HOOLIMATA

Nende sundijaks oli algusest peale sügav armastus Jumala valitud rahva ja tema maa vastu. Nad tegid kümme reisi Iisraeli. «Jumalal on plaan oma rahvaga ja Ta armastab neid ikka veel,» on nad kindlalt veendunud.

Antisemitism, mida meediast leiab ja millest inimesed räägivad, teeb neid seepärast väga kurvaks. «Just Hollandis on juudid meid sageli palunud, et me nendega avalikult heebrea keelt ei räägiks, vaid räägiksime inglise keeles,» ütleb Anne van der Linden. Aga kuigi see ei ole alati lihtne või just sellepärast, ei taha van der Lindenid alla anda, vaid ikka Jumala sõna levitada: «Me tegutseme edasi, kuni veel jaksame.»

LYDIA SCHUBERT
idea Spektrum

ANTSLA KOGUDUS VAJAB TOETUST

Antsla EKB Koguduse pere on tänulik Jumalale selle eest, mida Ta on lubanud teostuda. «Meenutage Jumala tehtud imetegusid, Tema imetähti...» (Ps 105,5).

Üheksa aastat järjest on laste- ja noortetöö sügistalvise tööperioodi alguses kogutud vahendeid lastele koolitarvete soetamiseks. Tänavusel suvel korraldame kaks laste- ja noortelaagrit. Laagris on sportimist, ujumist, võimalus osaleda atraktsioonides, rühmatunnid, meisterdus- ja muusikakojad, piiblitunnid, ülistust ja Jumala kiitmist. Igal neljapäeval on palvelas puudustkannatavatele ja sõltuvusprobleemidega inimestele sotsiaalpäev, kus jagatakse lootuse sõnumit, palvetatakse, jagatakse sooja suppi, riide- ja toiduabi.

Jumal on õnnistanud koguduse pühakoja ehitust, kus on tegemisel spordisaal, pühapäevakooli toad ja sotsiaalruum. 2017. aastal oli kogudusel võimalik teha erinevaid ehitustöid: välisfassaadi ja vundamendi soojustamine, pühakoja esise platsi kividega katmine, välisfassaadi viimistlustööd, sadeveesüsteemi ja saali põrandakütte paigaldamine ja katlamaja ehitamine. Samas on pühakoja ehituse lõpuni veel mitu etappi – kogu majale tuleb teha ventilatsioon, nõuetele vastav elektrisüsteem, santehnilised ja viimistlustööd, tuletõrje häiresüsteem jm.

Oleme südamest ette tänulikud iga annetuse eest. Võimalik on annetada panga kaudu: Antsla EKB Kogudus, a/a EE561010402015478008, selgituseks «Annetus pühakoja ehituseks». Teine võimalus on helistada annetusliinile: numbril 9007060 annetad pühakoja ehituseks 5 eurot ja numbril 9007070 annetad 25 eurot.

Tänulik
PEETER LEMATS,
Antsla EKB Koguduse pastor

2017. aasta laste- ja noortelaagri grupipilt.

Foto: Remi Valtna

EELFESTIVALI ESIMENE PÄEV

7. juunil 2018 Hiiumaal

1. Kõik hea saab alguse alandlikust palvest.
2. Luguse palvela.
3. Jausa palvelas.
4. Väino Kaev ja Harju palvela.
5. Nurste palvelas laulis ansambel «Eluallikas» mandrilt.
6. Kaks ustavat ja paikset Hiiumaa meest – Kaljo Järva ja Ülo Kikas.

Fotod: Heldur Kajaste