Väljas on külm, kuid kas saab sellest hoolida? Usklikud noored tõstsid rahval tuju ja andsid vajalikku infot. Täpsemalt võib sellest lugeda intervjuust alt.

Kogu detsembrikuud ilmestavad jõulupühad. Jumala Poja tulek maailma pani taevad hõiskama. Jumal alustas oma igivana päästeplaani teostamist. Ta mõtles ka tänapäeva inimestele. Tema armastus nende vastu ei kohta kahjuks sageli vastuarmastust.

Üks aasta saab jälle ajalooks. Ükskord saab minevikuks ka sellele aastale ilme andnud masu. Tulevad uued rõõmud ja mured. Kunagi igavikust tagasi vaadates jääb tähtsaks vaid see, mis on tehtud Jumalasse uskudes ja Tema auks. Seda tasub meeles pidada.

Ilm 3,21 on Jeesuse sõnad: “Kes võidab, sellel ma lasen istuda koos minuga mu troonile, nagu minagi olen võitnud ning istunud oma Isaga Tema troonile.” Olgu algav aasta usuvõitude aasta!

AGA KÕIK NEED ASJAD KAOVAD^*

Toimetaja kommentaar

ÜLEMAAILMNE KLIIMAKONVERENTS

Kliima soojeneb. Sõjajärgses Eestis olevat lumiste päevade arv vähenenud terve kuu võrra. Kas soojenemine on inimeste tegevuse tulemus või loomulik loodusnähtus, selle üle vaidlevad nii teadlased kui ka poliitikud. Isiklikult arvan, et sõltumata sellest vaidlusest peaks inimene loodust säästma ja mitte saastama.

Kopenhaagenis siduva kokkuleppeni ei jõutud. Küll aga märgiti, et üleilmse keskmise temperatuuri tõus peab jääma alla kahe kraadi ja lubati anda arengumaadele kliimapoliitika rahastamiseks 30 miljardit USA dollarit. Sellise summa väljapanemine näitab kliimaga seotud hirme, aga ka seda, milline äri kliima taha peitub.

Inimene suudab oma elu maakeral väga oluliselt rikkuda. Prohvet kirjutab patu tagajärgedest: “Sellepärast leinab maa ja kiratsevad kõik, kes seal elavad, metsloomad, taeva linnud ja mere kaladki võetakse ära” (Ho 4,3). Patust aga Kopenhaagenis tõenäoliselt ei räägitud – ajakirjanduse andmetel püüti selles linnas isegi jõulukaunistusi vältida, et mittekristlased ei pahandaks!

VIIMANE KROONIAASTA

Euro peaks ükskord Eestis kehtima hakkama niikuinii – Eesti nõustus sellega juba Euroopa Liitu astudes. Praegu on meie riik eurokõlblikkuse nõuete täitmisele üsna lähedal. Kui ometi jääb midagi puudu ja kroon kehtib edasi, tuleb euronõuete täitmisega uuesti otsast alustada. Aga siiamaani on euro nimel üsna palju ohvreid toodud ja kahju oleks neid lihtsalt raisku lasta minna. Seepärast ei saa heaks kiita neid poliitikuid, kes eurole ülemineku nüüd veel kahtluse alla seavad ja sellega endale plusspunkte üritavad koguda.

Euro ei ole imerohi kõikide hädade vastu. Ülemineku ajaks oleks näiteks tark arvestada teatud hindade tõusuga. Küll aga saaksime endale laia levikuga raha, mille stabiilsus ei sõltu Eesti majandusest. Muidugi, ka suured valuutad kukuvad, aga euroga koos kukuks kindlasti ka sellega seotud Eesti kroon.

Eurole üleminekuks on nii riigil kui ka tavalisel inimesel vaja tarkust ja rahulikku meelt. Koguja kirjutas: “Sest tarkuse varjus on nagu raha varjus; aga teadmise kasu on see, et tarkus hoiab elus selle omaniku” (Kg 7,12). Nagu märkame, Koguja arvates raha meile elu ei taga.

AASTA SAAB LÄBI

Masu sunnib mõistlikult majandama. “Hing, kes jagab õnnistust, kosub, ja kes kastab teisi, seda ennastki kastetakse” (Õp 11,25). Nii kuuluvad ligimese aitamine, heategevus ja annetamine mõistlikkuse juurde. Õnnistust ei saa tagavarade hulka peita. Vaese lesknaise annetatud veering äratas Issanda tähelepanu. Mida suuremat võiks inimene veel igatseda?

Palve meie maa ja rahva pärast, aga ka kogu ülejäänud maailma pärast peaks tulema ka uue aasta igasse päeva. “Jumal õnnistagu meid ja kõik ilmamaa otsad kartku Teda!” (Ps 67,8).

KÕIGE KAUNIM LUGU

1Jh 4,9–10

Kahe salmiga avatakse Piibli lugejale vaade maailma kõige tuntumale ja mõjusamale loole. Aastasadade jooksul on pidevalt kasvanud nende inimeste hulk, keda see lugu on mõjutanud. Piiblist selgub, et sellel on tähendus kõikidele inimestele.

JUMAL LÄKITAS OMA POJA

Vaatamata tähelepandamatule sünnile ei jäänud Jeesuse sünd, elu, surm ja ülestõusmine lihtsalt kusagile ajaloo hämarusse. Pea kaks tuhat aastat hiljem on meilgi põhjust sellest rääkida. Uus Testament ei kõhkle tunnistamast, et Jeesuse isikus on Jumal külastanud inimeste maailma.

Ühes koguduses käisid jõulude ajal ühe kooli algklassi lapsed. Neil arenes pastoriga huvitav vestlus. Üheskoos vaatasid nad väikest pilti, mis oli puitraamiga ääristatud. Lastel paluti avaldada arvamust, kumb on olulisem, raam või pilt? Enamik lastest leidis, et pilt on olulisem. Siiski, raam võib aidata pildil paremini mõjule pääseda.

Seejärel ütlesid lapsed, mis neil jõuludega seostub. Nimetati kuuske, päkapikke, kingitusi, lund, häid toite, maiustusi, ka kirikuskäiku. Siis üks koolipoiss ütles – jõuludega seoses meenub talle jõululapse Jeesuse sünd. Lapsed jõudsid koos pastoriga selgusele, et mitmed huvitavad asjad, mida nii väikesed kui suured jõuludelt ootavad, kuuluvad pigem raami juurde. Jeesuse sünd siia maailma on aga pilt ise, millele tasub oma tähelepanu ja aega pühendada.

ELU JEESUSE LÄBI

Inimeste püüdlused, taotlused ja sooritused põrkuvad millelegi, mis töötab inimese ja tema parimate kavatsuste vastu. Inimsüdames pesitseb kavalust ja reetlikkus, mille sügavus meid endidki ajuti kohutab. Piibel nimetab inimeses peituvat alatuse alget patuks. See alge põhjustab konkreetseid halbu tegusid. Piibel kirjeldab pattu ka kui vaheseina, kui müüri inimese ja Jumala vahel, mille tõttu inimene korraga tunneb, nagu oleks Jumal temast tohutult kaugel. Siit on ilmselt pärit see kujutlus, et Jumal on kusagil kõrgustes ja kaugustes.

Me elame maailmas, milles lisaks inimese patule tegutseb radikaalne, kontsentreeritud kurjus. Need on jõud, mis püüavad hävitada inimest, purustada suhteid ja röövida kõike head. Inimeste enda parimad püüded ja kavatsused võivad osutuda jõuetuteks kurjuse tegevuse vastu.

Patuvaheseina kõrvaldamine ja kurjuse tegude tühistamine oligi Jeesuse tuleku eesmärk. Patu ja rikutuse vaheseina kõrvaldas Jeesuse lunastussurm meie pattude eest. Nüüd on igal inimesel, kes usub Jeesusesse, ligipääs andestusele ja osadusele Jumalaga. See on uus algus, see on tõeline elu koos Jumalaga, kellega koos on meil inimestena meelevald ja volitused kurjuse tegutsemisele vastu seista. “Selleks ongi Jumala Poeg saanud avalikuks, et Ta tühistaks kuradi teod” (1Jh 3,8). Jeesus sündis selleks, et meie võiksime kogeda elu koos Temaga, olles vabad patust ja kurjuse jõududest.

Kohtumine Jeesusega ja Jumala armastuse kogemine muudab inimesi. Ühes tudengite palvegrupis tutvusin noore mehega, kes töötab Tartus. Tema elus osutus väga oluliseks naabritädi ühest kogudusest Lõuna-Eestis, kes rääkis talle Jumalast. Korraga ei saanud ta enam rahulik olla oma “joodiku identiteedis”, nagu ta ise seda sõnastas, sest jutt Jumalast ei jätnud teda enam ükskõikseks. Kuna naabritädi ja tema sõbrad pidevalt palvetasid, hakkas noormees uskuma Jeesusesse. Tegu on muutunud mehega, ta liitus ühe kogudusega Tartus. Jeesus ütles: “Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus” (Jh 8,12).

JEESUSE SÜND KÕNETAB

Kord kirjutas üks Delfi keskkonna toimetaja internetis, et tema arvates on Eestimaa täis inimesi, kes jõulude ajal Jumalaga flirdivad. Ta pidas silmas inimesi, kes jõuluajal kirikusse lähevad, aga muul ajal sinna teed ei leia. Jumal aga ei flirdi meiega, Tema armastusel meie vastu on tõsi taga.

Meid puudutavad ja liigutavad teod, mis sünnivad ennastohverdavast armastusest teiste vastu. Mõtleme kasvõi nendele inimestele, keda on esile tõstetud “Eestimaa uhkuse” saates. Usun, et see pole jätnud kedagi ükskõikseks, kui oleme võinud kuulda ja näha, mida suured ja väikesed on teinud teiste heaks, mõtlemata iseendale, oma heaolule ja mugavusele.

Jeesuse tulek kõnetab meid ja räägib meile selget keelt Jumala armastusest.

Jeesuse kaudu on igal inimesel, kes Temasse usub, avatud võimalus kohtuda ja saada sõbraks Jumalaga. Jeesus on jätnud maha taevase au ja seadnud esikohale meie vajaduse leida tagasitee Jumala juurde. Kuna me Tema kaudu kohtume Jumalaga, on Jeesus inimelu kese, Ta on otsekui telg, mille ümber kõik muu leiab oma õige koha.

Lugesin jõulude eel tõestisündinud lugu, mis mulle kirjaga saadeti. See jutustab ühe ema läbielamustest kiirtoidurestoranis Ameerikas. Nad olid ainuke pere, kel oli laps kaasas. Teised istusid oma lauas ja vestlesid vaikselt. Vaevalt olid nad lapse saanud istuma panna, kui ta korraga rõõmsaks läks ja kedagi hõikas. Ta plaksutas oma pontsakaid lapsekäsi, endal nägu laia naeru täis. Ema vaatas otsides ringi, kes oli poisipõnni rõõmuhoo põhjustaja. Lõpuks märkas ta vana meest, kellel olid kottis püksid ja varbad paistsid närustest kingadest. Tema särk oli määrdunud ja ta juuksed polnud näinud ei kammi ega sam­pooni. Tema lõuga ja nägu kattis habemetüügas ning tema nina oli paistes. Pere istus temast liiga kaugel, et lõhna tunda, aga ema oli veendunud, et see mees haises. Ta muudkui lehvitas oma käsi ja püüdis poisipõnni tähelepanu. Poisi vanemad ei teadnud, mida ette võtta. Laps aga muudkui kõkutas naerda ja häälitses vanale mehele: “He-ei, he-ei.” Kõik inimesed vaatasid last ja seejärel vana meest. Ema tundis, kuidas see vanamees põhjustas kõigile tüli, kasutades selleks tema armsat last.

Lõpuks toodi perele eine. Siis hakkas vana mees oma nurgast hüüdma: “Kas sulle kook maitseb? Vaata, vaata – talle maitseb see.” Keegi ei arvanud, et see on tore, kõigi arvates oli vanamees ilmselt napsine. Poisipõnni vanemad tundsid piinlikkust. Nad sõid vaikides, välja arvatud laps, kes kõkutades naeris vanamehe häälitsuste ja küsimuste üle.

Viimaks oli eine söödud ja pere liikus ukse poole. Isa läks arvet maksma ja palus naisel minna parklasse auto juurde. Vana mees istus aga nende ja ukse vahel. Naine palvetas oma südames: “Jumal, luba mul siit välja saada, enne kui ta mind või last kõnetab.” Kui ta mehele lähemale jõudis, pööras ta vanale mehele selja, et vältida igasugust kontakti ja isegi tema hingeõhku. Ent poiss nõjatus üle ema käsivarre, sirutades kaks kätt üles, otsekui paludes end sülle võtta. Enne kui ema sai teda takistada, oli poisipõnn rabelenud end ema haardest otse vana mehe käte vahele.

Ootamatult olid vana ja haisev mees ning väike laps teineteise embuses. Poiss toetas oma pisikese pea täieliku usalduse ja armastuse märgiks mehe räbaldunud riietes õlale. Mees sulges oma silmad ja ema nägi, kuidas pisarad voolasid ta ripsmete vahelt. Käed, mis olid raskest tööst ja aastatest pahkunud ja määrdunud, hoidsid poisipõnni ja patsutasid teda seljale. Viivu jooksul tundus, nagu poleks kaks inimolendit kunagi varem teineteist nii sügavalt armastanud nagu need kaks. Naine vakatas hämmeldunult. Vana mees kiigutas last oma kätel, avas oma silmad ja vaatas naisele otsa. Ta ütles kindla ja käskiva häälega: “Vaata, et sa tema eest hoolt kannad.” Klomp kurgus, suutis naine vastata: “Ma teen seda.”

Vana mees tõstis lapse oma rinnalt, igatsus ja armastus silmis, otsekui oleks tal valus. Naine võttis poisi vastu ja mees ütles: “Jumal õnnistagu teid, proua, te andsite mulle mu jõulukingi.” Naine pomises midagi tänuks. Poiss kätel, läks ta jooksujalu oma auto suunas. Tema mees ei saanud aru, miks ta nutab ja hoiab last oma embuses, ise samal ajal paludes: “Mu Jumal, mu Jumal, andesta mulle!”

Poisi ema ütles hiljem: “Olin tunnistajaks Kristuse armastusele, mis säras süütu lapse kaudu, kelle silmad ei tea patust ja kellel ei olnud eelarvamusi. Siin oli laps, kes nägi inimhinge ja ema, kes nägi välimust ja rõivaid. Mina olin otsekui pime kristlane ja hoidsin süles last, kes polnud pime. Tundsin, et Jumal küsib mult: “Oled sa valmis oma poega hetkeks kellegagi jagama?” Tema, kes oli oma Poega jaganud meiega terve igaviku jaoks! Mida pidi Jumal tundma, kui Ta asetas oma beebi meie kätele kaks tuhat aastat tagasi? See räbaldunud riietes vana mees tuletas mulle, ise seda teadmata, meelde Jeesuse sõnu: “Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki.””

Jeesuse sünd on Jumala kõnetus meile. Ta räägib meile lugu, milles meiegi osaleme. See on maailma kõige kaunim ja mõjusam lugu, Jumala igavese armastuse lugu inimesega – Sinu ja minuga.

PEETER TAMM
Elva Baptistikoguduse pastor

HEAD TEHA VÕIB VÄGA LIHTSALT

Aktuaalne teema

Kuulutaja leidis Tartust Pirogovi platsilt alkoholivaba kuuma glögi jagamast Agape Eesti tööharu Crescendo avalike suhete juhina tuntud ASTRID RAJA ning palus temalt selgitust.

Mida Sa Tartus teed?

Õpin Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistriõppes. Enne olen õppinud võõrkeeli ja ärikorraldust. Praegu on minu põhitöö Agape Eestis, kellega panime Pirogovi platsil püsti Jõulurosina linnaosa. Meeskonnas on neli Agape töötajat ja abiks Tartu koguduste noored.

Miks te seda teete?

Tahame pakkuda linnaelanikele positiivset elamust, et neil jätkuks jõuluajal jaksu üksteisele head teha. Jagame inimestele tasuta glögi, piparkooke ja rosinaid ning jõulujumalateenistuste kavasid.

Te nimetate oma väikest tööpunkti koguni linnaosaks?

Meil on külma tõttu jäänud mõned atribuudid üles panemata – me ei saanud kahjuks elektrit ja osad ideed nii suure külmaga ei toimi. Oleme teist päeva siin, homme ei ole me enam külma käes, vaid läheme ülikooli kohvikusse ja seal on väike meisterduskoda. Teeme kaarte ja väikeseid käepäraseid kingitusi, mida oma kallitele kinkida.

Täna on väljas 12 kraadi külma.

Joome ise ka natuke glögi ja saame hakkama. Käime vahetustega soojas.

Siin käis koguni üks mustanahaline mees. Kuidas linnarahvas teie tegevusele reageerib?

Enamik on väga üllatunud, sest ei usuta, et midagi tasuta saab – jõuluajal ja masu tingimustes. Inimesed on hästi positiivsed.

Välismaalasi on ka. Nemad tulevad ise uudistama, mitte nagu eestlased, keda peab kutsuma.

Mida siin peale maiustamise veel teha saab?

Meil on kohal Õnnepank, mis pakub heategude vahetamise võimalust. Inimesed kirjutavad üles, mida nad teha oskavad ja teistele pakkuda tahavad – koos oma kontaktandmetega. Kui kellelegi on just seda heategu vaja, siis saab pakkujaga ühendust võtta. Ning vastu saab pakkuda seda, mida tema oskab. Inimestel on vaba valik võtta ja anda.

Siis on veel suur linnarahva jõulukaart. Kes mööda läheb, võib siia oma jõulusoovi kirja panna. Võib midagi oma naabrile kirjutada ja pärast vihjata talle, et ta tuleks siia vaatama. Siin on väga erinevaid soove, aga enamasti soovitakse rohkem armastust, rahu ja rõõmu.

Kas Jõulurosina linnaosa on evan­geli­satsiooniüritus?

Ei, otseselt mitte. Meie soov on lihtsalt head teha ja inimesi kirikusse kutsuda. Kui inimesed küsivad, miks me seda teeme, siis vastusevariante on mitmeid. Oleme tihti öelnud, et oleme Jumalalt nii palju head saanud, et tahame seda jagada. See paneb inimesi mõtlema ja naeratama. Kui ühele ütlesime, et tahame head teha, siis ta vastas: “Kas nii ongi või? Rohkem põhjuseid ei olegi?” Inimesed ei oska lihtsat ja siirast vastust oodata.

Kes selle kõik kinni maksab?

Agape Eesti toetajad on abiks, osa on sponsoritelt ja ka osa Tartu kogudusi ning Evangeelsete Üliõpilaste Ühendus on meid aidanud. Kõik kogudused edastasid oma info jumalateenistuste voldikute jaoks ja aktiivsemad olid valmis ka tööjõudu abiks saatma.

Miks te just Pirogovi platsi valisite?

See on linnas üsna keskne koht. Seda aktsiooni on juba neli aastat tehtud, aga sel aastal oleme natuke kaasa aidanud, et inimesed sellest rohkem teaksid. Järgmiseks aastaks soovitas linnavalitsus Raekoja platsile minna. Eks me võtame seda arvesse.

Agape Eesti on sügiseti ja kevadeti korraldanud tudengipäevi ning aidanud kaasa rebasenädala raames. Linnavalitsus oli linnaosa ideest väga positiivselt üllatunud. Nad pakkusid omaltpoolt abi ja ideid järgmiseks aastaks, kellega võiksime koostööd teha.

Kas Sa soovitad ka mujal linnades midagi sarnast teha?

Ma arvan küll. Tundub, et Eesti inimesed tegelikult nagu ootaksid midagi sellist, sest inimesed on hästi positiivsed ja siiralt üllatunud. Ma usun, et suudame selle väikese linnaosa raames inimesi natukenegi mõtlema panna, et tegelikult on hea tegemiseks nii vähe vaja. Selleks, et kedagi naeratama panna, tuleb näiteks ainult kallistada. Üks tuli ja ütles, et ma kallistan teid, te olete nii toredad. Me oleme Jumalalt tõesti palju saanud ja meil on, mida jagada!

Täname!

15. detsembril 2009
Tartus Pirogovi platsil

LOOTUS LOOTUSE KÜLAST

Eesti Kirikute Nõukogu andis aastapreemia sotsiaaltöö valdkonnas sõltlastega tegelevale Lootuse Külale. 17. detsembril oli preemiat Pirita kloostris vastu võtmas VILJAM BORISSENKO (34), kellel Kuulutaja palus mõnele küsimusele vastata.

Kas Lootuse Küla sai preemia teenitult?

Kindlasti on preemia suur tunnustus ja julgustus. Õieti oleks pidanud selle vastu võtma Märt Vähi ja tema poeg Andrew, kes asutasid 2003. aastal Lootuse Küla. Me oleme nüüdseks mingi stabiilsuse saavutanud. Meil on majad paigas, programm on pidevalt käimas, mehed tulevad ja saavad abi, annavad oma elud Jumalale.

Kas Sa oled kogenud niisugust suhtumist, et mis me nendega jandime, lööme nad parem kõik maha?

Üks mees oli meie juures üheksa kuud ja läks enne lõppu minema, sest ta arvas, et on nüüd küllalt tark. Teise tõime Lasnamäelt telgikoosolekult. Ta oli seitse aastat elanud sõna otseses mõttes kuuse all. Tal oli sammal seljas ja me pesime ta puhtaks. Kaks nädalat hiljem võttis ta oma seitse asja, mis talle Lootuse Külast anti, ja läks teele. Ütles, et elab nüüd oma elu edasi. Nendel hetkedel tekib küsimus, kas keegi üldse tahab oma elu muuta ja mis peab veel juhtuma, et inimest motiveerida.

Aga seal kõrval on inimesed, kes tõesti püüavad, töötavad oma eluga, lõpetavad programmi ja lubavad Jumalal muuta oma südame olukorda. Nad hakkavad usaldama ja rääkima sellest, kuidas vihkasid oma isa või kuidas tundsid temast puudust või kuidas isa neid seksuaalselt kuritarvitas. Hirmsad lood. Sõltuvus ei ole probleem, vaid tagajärg.

Kas Lootuse Küla on organisatsioon või tõeline küla?

Ta on ikkagi küla. Meil on kaheksa maja umbes 20 hektaril. Need on endised Märt Vähi vanaisa maad, mis ta Lootuse Külale annetas. Seal on ilus loodus, männimets.

Meil on saetööstus, mis on peamiselt selleks, et õpetada meestele tööharjumusi. Teisest küljest on vaja katta meie jooksvad kulud. Tänaseks valmistame saekaatris juurviljakonteinereid, teeme aluseid ja ehitusmaterjali. Mitmed tööriistad ja traktorid on Märt Vähi poolt annetatud. Tema on pannud kogu oma elu Lootuse Külasse.

Kas inimesed on külas nagu vangis?

Kõik on vabad. Me ei võta kellelgi natist kinni, et tule nüüd Lootuse Külla. Niisugused meetodid ei tööta. Peab olema inimese vaba tahe tulla ja tegeleda oma eluga. Kui ta tahab ära minna, siis see võimalus on olemas. Seda juhtub, et inimene ei tule toime. Sõltlased pole elanud kainena, rääkimata sellest, et olla vastutavad millegi eest, distsiplineeritud, pidada kinni kellaaegadest, hoolitseda üksteise eest. Need on suured väljakutsed.

Kuidas külla tulla saab?

Esmalt peab olema tahe tulla. Teiseks tuleb meiega telefoni teel ühendust võtta. Me teeme intervjuu, kus otsime peamiselt, kas inimene tahab. Kui ta on valmis oma eluga töötama, siis me kutsume ta kohale.

Lihtsalt hädas inimene ei või tulla, ta peab olema sõltlane?

Me kasutame õppeprogrammi, mis on suunatud sõltlaste aitamisele. See on välja töötatud Ameerikas ja on seal kasutusel 1963. aastast.

Kui palju külas inimesi on?

Praegu on 16 meest. Naisi me kahjuks aidata ei saa, sest kui mehed ja naised on koos, siis taastumisest ei tule midagi välja. Personali on peale Märt Vähi neli inimest, kõik peale tema on ise endised sõltlased, kes on erinevatel aegadel selle reha­bilitat­siooniprogrammi läbinud ja otsustanud, et tahavad seda edasi anda.

Lootuse Külas on ametlikult registreeritud nelipühikogudus. Kas see, kes sinna tuleb, peab nelipühilaseks hakkama?

Absoluutselt mitte. Neist 16 mehest, kes on täna Lootuse Külas, ei teadnud 13 enne Jumalast midagi. Veidi kergemgi on aidata inimest, kes pole enne kristlusega kokku puutunud. Meie eesmärk ei ole inimest Jumala juurde tuua, vaid aidata. Aga üks loomulik samm sel teel on, et ta annab oma elu Issandale.

Kas jumalateenistustel osalemine on meestele kohustuslik?

Kui anda inimesele valikud, siis eriti sõltlane valib selle, mis on mugavam. Ei ole mugav teha midagi, mida pole varem teinud. Seetõttu on meil reeglid, kord ja kohustused. Jumalateenistustel, tundides ja tööl käimine, aegadest kinnipidamine – need on asjad, milles ei ole valikut, neil tuleb seda teha.

Kas meestel on välisilmaga suhtlemiskeeld?

Ei. Me julgustame mehi ja kinnitame neid omastega suhteid taastama. Suhted on olulised, need viivad sõltuvusse ja toovad sealt välja. Meestel, kes on sõltuvuses, ei ole terveid pereväärtusi. Püüame neid luua.

Kui paljud on Lootuse Külas saanud kristlasteks ja sõltuvustest vabaks?

Kuue aasta jooksul on programmi lõpetanud ja tänaseni edukad 26 inimest. Oluline on, et mees mitte ainult meie juures ei tuleks oma eluga toime, vaid kui ta ära läheb, saaks ta ilma meieta hakkama ja oleks ka andja ühiskonnas.

Kui pikalt peab inimene Lootuse Külas olema?

Uue aluse saamine elule võtab kümme kuni kaksteist kuud. Mitte ainult, et mees saaks füüsiliselt kaineks, vaid Jumal saaks muuta tema südame olukorda. Seda ei saa forsseerida. Ei saa aastast või kümne-aastast last teha ühe aasta jooksul kahekümne-aastaseks. Seda aega on vaja ka selleks, et mees õpiks uusi harjumusi ja kogeks, et ei ole ohtlik usaldada, jagada kellegagi oma tundeid või paluda andeks.

Mis kontingent teil on?

On täiesti erinevaid inimesi. Uimastid ei küsi vanusest, ühiskondlikust seisusest ega rahvusest. On 20- ja 70-aastaseid, kõrgharidusega ja ilma hariduseta mehi, venelasi ja eestlasi. Eakamad mehed on enamasti alkoholisõltlased ja nooremad narkomaanid. Narkootikume kasutades on kahjuks raske vanaks elada. Narkomaani jaoks võib iga päev olla viimane.

Kas vahest tuleb politsei ka kedagi otsima?

Iga mees, kes tarvitab alkoholi või narkootikume, on potentsiaalne vangla klient. Meil on praegu üks mees, keda on 12 korda vanglaga karistatud. Kõige hullem on oma olukorda varjata – siis me ei saa meest aidata. Kui ta räägib sellest, siis me läheme temaga koos kohtusse. Me seisame tema kõrval ja tunnistame, et see aeg, mis ta on olnud Lootuse Külas, ta on olnud kaine ja on püüdnud. Loomulikult on ebameeldiv nende asjadega tegeleda, aga see on üks osa vastutuse võtmisest.

Kas ühiskond teadvustab, kui suur on narkomaaniaprobleem?

Statistika järgi on Eestis 15 tuhat süstivat narkomaani. See number on kindlasti suurem. Meil on igaühel tutvusringkonnas keegi, kellel on alkoholi- või narkoprobleemid. Aga kui me teadvustame, siis peame ka midagi tegema. Sellepärast võtab see aastaid või aastakümneid aega, ei taheta häda tunnistada.

Kui tahetakse teha mingi reha­bili­tatsiooniasutus, siis hakkab keegi kohe selle vastu allkirju koguma.

Ei ole ühtegi narkomaani, kes teeks ausalt tööd ja maksaks makse. Aga seda probleemi ei lahenda hukka mõistes. Need inimesed vajavad abi. Kui me rajasime Lootuse Küla, siis ka kohalikud kogusid allkirju. See on loomulik reaktsioon. Aga aja jooksul hakkavad inimesed märkama, et see narkomaan on inimene nagu mina. Kellelgi teisel on ostuhullus või arvutisõltuvus, mis ei paista nii väga välja. Lootuse Küla ja teised keskused ning kogudused on selleks, et aidata.

Milline on Lootuse Küla perspektiiv?

Esimene visioon on saada eraldi maatükk, kuhu rajame naistekeskuse. Rahvusvaheline organisatsioon Isaac, mis ühendab üle maailma organisatsioone, mis tegelevad sõltlaste aitamisega, tahab rajada Lootuse külla Põhjamaade koolituskeskuse. Tahame, et saaksime korraga aidata umbes 60 meest. Üks suur väljakutse on veel – ringi on käimas seaduseelnõu, mis võimaldaks saata väikesed kurjategijad, kes on toime pannud oma kuriteod alkoholi- või narkosõltuvuse tõttu (näiteks korduvalt alkoholijoobes auto juhtimine), kohtu poolt poolte kokkuleppel vangla asemel taastuskeskustesse. Sest vanglates jääbki 85% sellesse tsüklisse käima.

Teil on julgust, et selleks tuleb raha ja vahendeid?

Meie lootus ei ole rahal, vaid Jumalal. Loomulikult me vajame raha ja oleme väga tänulikud igasuguse toetuse eest. Eriti praegu, kui on väga raske aeg. Sel aastal on olnud kordi, kus me saime ainult pool palka. See on muidugi parem kui ilma palgata. Me keegi ei tee seda tööd raha pärast, aga vajame raha, et tegutseda.

Palun räägi veel enda isiklik lugu!

Ma kasvasin üles heas perekonnas. Kuskil viiendas-kuuendas klassis hakkasin aru saama, et ma oskan vanemaid ära kasutada. Kui ma pisut jonnin ja jalgu loobin, siis ma lõpuks saan, mida tahan. Seitsmendas klassis jätsin kooli pooleli. Mõtlesin, et see on inimeste jaoks, kes ei oska oma eluga muud tarka teha. Tahtsin ruttu rikkaks saada ja oma firma teha. Vastupidi – hakkasin jooma ja suitsetama. Ei püsinud kuskil kauem tööl kui paar kuud.

Süüdistasin vanemaid ja ühiskonda. Vanemad püüdsid mind igapidi aidata. Nad suunasid mind Wismarisse ja maksid mu võlgu. Ma kasutasin seda lihtsalt ära. Kui läksin ükskord vanaema juurde helistama, haarasin televiisori, viisin selle pandimajja ja ostsin endale heroiini.

Ma leidsin alati inimesi, kes olid minust hullemas olukorras. Mõtlesin, et kui tahan, siis võtan ennast käsile. 2003. aastal jäin tänavale ja püüdsin endalt elu võtta. Jumal rääkis mu vastu, kasutades mu ema sõnu – ta ütles, et kui keegi saab sind aidata, siis Jumal.

Ma pöördusin kirikusse abi otsima ja mind suunati Lootuse Külla. Selle aja jooksul sai ka minu emast kristlane. Täna on mul vanematega väga head suhted. Jumal on andnud palju rohkem – suhted, mis ei ole rajatud saamisele, vaid andmisele.

Täname!

17. detsembril 2009
Pirita kloostris

ALT ÜLES

Viktor tuli Saksamaale kuueaastaselt. Juba põhikoolis varastas ta oma õpetajalt, et selle raha eest (kuus marka ehk 48 krooni) magusat osta. Kasvades muutusid ka tema soovid – viiendas klassis jõi ta ennast esimest korda purju ning tundis rõõmu õllest ja veinist. Tema vanemad olid nõutud, nad olid ju alati püüdnud poega kristlike väärtuste juurde juhatada.

Kuid Viktor tundis end range kasvatuse ja jumalateenistuste külastamise kohustuse tõttu ahistatuna. Ikka ja jälle lõi ta üle aisa, vahetuvate suhete kõrval suurenes ka tema alkoholitarbimine. Lisandusid uued mõnuained nagu kanep ja ecstasy.

Kõige selle finantseerimiseks hakkas Viktor 14-aastaselt korteritesse ja majadesse sisse murdma. Ta püüti kinni ning talle mõisteti noortekohtu poolt nädalalõpu-arestid ja sotsiaaltöötunnid. Kuna ta tunnid tegemata jättis, pandi ta neljaks nädalaks noortevanglasse. See aeg oli tema jaoks põrgu, sest ta oli kõige noorem ja teised vangid kiusasid teda. Sellele vaatamata ei muutnud see kogemus tema elus midagi.

Isa reageeris poja kõige hullematele vempudele keretäitega. “Ma ei ole tema poolt mingit armastust tunda saanud, ainult lööke,” ütleb Viktor. “Ma vihkasin teda.”

ISEGI SÕBRA SURM EI MUUTNUD MIDAGI

Kui Viktor oli 17-aastane, hukkus tema sõber, kui ta nende ühiselt joomingult autoga koju sõites avarii tegi. “Me jätkasime sellele vaatamata,” ütleb Viktor kuivalt.

18. sünnipäeva tähistas Viktor koos “sõpradega” metsiku peoga. Koduteel peksid nad kolmekesi läbi ühe kohaliku elaniku. Tuli politsei ja võttis Viktori järjekordselt kinni. “See oli minu elu pöördepunkt,” ütleb ta nüüd.

Viktoril oli tunne, et Jumal paneb ta valiku ette – kas uuesti noortevanglasse või kodupaigast ära vanema õe juurde, et seal uut elu alustada. Ta otsustas viimase kasuks. Kohtunik andis talle veel ühe võimaluse ja ei saatnud teda uuesti vanglasse, vaid mõistis talle kehavigastuste tekitamise eest kaks aastat tingimisi. Ja muidugi pidi ta jälle sotsiaaltöö tunde tegema.

ÕE ÜLLATAVALT KÜLGETÕMBAV KRISTLUS

Tegelikult oli Viktor otsustanud, et ei tee enam kunagi baptistidega pistmist, aga nende kristlaste usk oli külgehakkav. 18. veebruaril 2005 tegi ta otsuse elada oma elu Kristusele ja 30. augustil ta ristiti. Kui tema vanemad samal aastal oma hõbepulmi pidasid, vabandas Viktor piduliste ees oma varasema käitumise pärast.

TAGASILANGUS JA ABI MUUSIKAST

Sellest ajast katkestas Viktor kontakti vanade kaaslastega ja lõpetas alkoholitarbimise. “Minu peas toimus eriline paranemine,” teatab Viktor. Kolm aastat pole ta enam suitsetanud ja hoidub alkoholist. Ta hakkas tegema muusikat ja pani sinna oma aastatega kogunenud tunded. Aasta pärast ilmus temalt CD-plaat “Alt üles”. See kirjeldab Viktori arengulugu, kusjuures “üles” ei tähenda tema muusikukarjääri, vaid mõeldud on taevast.

“Minu eesmärgiks on ülistada Jumalat. Sellepärast teen ma Talle muusikat.” Et tema muusika just kõigile kristlastele ei meeldi, sellest ei tee Viktor numbrit.

EMA PALVED AITASID

Isaga ei saanudki Viktor enam südant puhtaks rääkida – isa suri 2006. aastal. Seda tihedam on side emaga. “Tundsin alati, et ta muretseb mu pärast.” Et ta võis Jumalaga uut elu alustada ja ei maandunud narkomaanina rentslis, tuleneb ka ema palvetest. “Paljud oleksid ammu loobunud, aga Jumal mitte,” ütleb Viktor.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

KAHE OHTLIKU KURJATEGIJA KANNUL

Kölni politseiülema asetäitja, baptistikoguduse liige Dieter Klinger (58) juhtis operatsiooni, milles osales 1500 politseinikku. Viis päeva oli ta kaksteist tundi järjest tööl, püüdes kurjategijaid, kellele oli mõistetud eluaegne vangistus. Ülejäänud kaksteist tundi juhtis tööd tema kolleeg.

KORDUVALT VÕETI PANTVANGE

Kurjategijad võtsid mitmel korral pantvange. Kõigepealt kaks taksojuhti, kes pidid nad Aachenist Kölni sõidutama. Seejärel 19-aastane naine, kes nad Essenisse viis. Lõpuks tungisid kurjategijad ühte majja, kus nad ühte abielupaari ähvardasid. Nad sõid, jõid ja magasid korteris, enne kui lasksid abielupaaril end Mühlheimi sõidutada, kust tahtsid põgenemist ise jätkata.

Üks meestest saadi järgmisel hommikul kätte. Teine sai veel põgenema, kuni tema asukoht mobiiltelefoni järgi kindlaks tehti.

Et kõige selle juures ükski inimene füüsiliselt viga ei saanud, ei olegi nii tavaline. Abielupaari ees uhkustasid kurjategijad sellega, et olevat just ühe tuttava maha lasknud. Ja pärast esimese kurjategija kinnivõtmist pidi tema kaaslane aru saama, et on lõksus. “Niisuguses olukorras ei tea kunagi, kuidas kurjategijad reageerivad,” arvas Dieter Klinger.

PALVE ANDIS JÕUDU

Ka mehe enda jaoks oli kurjategijate jälitamine konkreetne palveteema, millele Jumal lõpuks vastas. Lõputult ei saa intensiivseid otsinguid niikuinii korraldada. “On olukordi, kus ma endalt küsin: “Mida kõike võiks veel teha?”” Avalikkus ootas kurjategijate tabamist, mitte väikeseid edusamme sellel teel.

KAS PÜHAD KA TULEVAD?

Nüüd jooksevad tema tööpäevad jälle reeglipäraselt. Selle operatsiooni ajal ei olnud tal õieti aega ei naise ega 13-aastase tütre jaoks. Nüüd loodab ta neile pühademeeleolu luua. Dieter Klinger ja tema naine osalevad laste jõulujumalateenistuse korraldamises.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

LÜHIDALT

Meego Remmel ütles aukirja üle andes, et just taoline kogudus nagu Selisel sobib kehastama eeskujulikku kristlikku osaduskonda. Kogudus ületas oma seniseid tegevuspiire ning väljendas ja andis edasi oma usku evangeeliumisse.

16. detsembri hommikul oli Tallinnas Solarise keskuses kaheksas Eesti palvushommikusöök. Riigikogu liikme Tõnis Kõivu poolt juhatatud pooleteisetunnisesse programmi mahtusid erinevate erakondade esindajate sõnavõtud ja Eesti Evangeelse Alliansi palvushommikusöögi toimkonna juhi pastor Miguel Zayase kõne teemal “Leides lootust kriisiajal”. Kristlikku muusikat esitasid Piret ja Tõnu Laikre. Erinevate kirikute ja koguduste juhtide ühises palves avaliku elu tegelastega paluti oma maa ja rahva ning poliitikute eest.

Palvushommikusöök on rahvusvaheline ettevõtmine, mis toimub rohkem kui 160 riigis. Eestis on palvushommikusöögid laienenud üheksasse maakonda. Ürituse eesmärk on arendada dialoogi kogu Eestit puudutavates küsimustes nagu väärtushinnangud, noorsugu ja perekond. Eesti palvushommikusöögid toimuvad tegevtoimkonna ja poliitikute koostöös Eesti Evangeelse Alliansi ja Eesti Kirikute Nõukoguga.

19. detsembril korraldas Oleviste kogudus koduta ja toimetulekuraskustes inimestele jõulupuu. Üritus toimus juba kaheksandat korda. Korraldajad arvestasid, et osaleb umbes nelisada inimest, kuid kohale tuli ligikaudu kuussada.

Jõulupuu kontsertosas astusid üles Jaanika Sillamaa koos oma venna Virgo Sillamaaga, kodutute patroon Reet Linna, ansambel Noorkuu ning Oleviste koguduse Effataa koor Elisabeth Kremenetsky juhtimisel. Kohal viibis europarlamendi saadik Vilja Savisaar. Omaküpsetatud leiva saatis presidendiproua Evelyn Ilves.

Ürituse õnnestumisele aitas kaasa Eesti meedia, mis kutsus tallinlasi üles kodututele jõululauda katma. Lisaks toidule toodi villaseid sokke, kindaid, salle, mütse ja jopesid.

Jõulupuu korraldamisel olid Oleviste koguduse koostööpartneriteks sotsiaaltöökeskus Sõbra Käsi (annetas Kalevi kommipakid), Swissotel (rahastas sooja toitu), Töötukassa ja Eesti-Hollandi heategevusfond (katsid magusalaua kringlitega) ning Eesti Post (andis kodututele võimaluse tasuta postkaarti saata).

12. detsembril võõrustas Valga Peeteli kogudus oma ümberehitatavas palvelas Eesti EKB Koguduste Liidu vene regiooni nõupidamist. Pildil Meego Remmel (vasakul), tõlk Vladimir Brus, venekeelsete koguduste vanempresbüter Nikolai Orehhov ja liidu eesti-vene suhete koordinaator Ruudi Leinus.

PIDUPÄEV KIRIKUTE NÕUKOGUS

17. detsembril 2009 Pirita kloostris

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) andis 2009. aasta oikumeenilise aastapreemia Eesti Piibliseltsile ja oikumeenilise aastapreemia sotsiaaltöö valdkonnas Lootuse Külale ning esitles koguteose “Eesti oikumeenia lugu” ingliskeelset versiooni.

1. Eesti Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoni küsitlesid Eesti Kiriku peatoimetaja Sirje Semm (vasakul) ja Raadio 7 ajakirjanik Haldi Leinus.
2. Koguteose peatoimetaja, Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan professor Riho Altnurme, Pirita kloostri preester Vello Salo ja Raadio 7 direktor-programmijuht Helle Aan.
3. Vaade kirikusaali.
4. Esiplaanil regionaalminister Siim Valmar Kiisler ning EKNi asepresidendid Joosep Tammo ja piiskop Philippe Jourdan.
5. EKNi president piiskop Einar Soone, täitevsekretäri I assistent Ruudi Leinus, Jaan Bärenson ja piibliseltsi esimees Tiit Salumäe.
6. Lõpuks pakuti süüa.

Loe ka intervjuud ülalt!