Eesti majal peab olema uks. Võib-olla soojal maal saab hakkama ainult päikese ja vihma eest varjava katusega, ilma seinteta, usteta, akendeta. Meil nii elada ei saa.

Kas on võimalik elu Jeesuseta üles ehitada? Kahtlemata on, aga milline see elu saab olema ja kuhu viib?

Jeesus ütles: “Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” (Jh 10,9–10).

Need sõnad toovad julguse rõõmu- ja valupäevadeks. Jeesus annab oleviku ja tuleviku ning vabastab mineviku painajatest. Aga Ta hoiatab ka ohtliku vastase eest, kes Jumalalt inimesi ära varastada püüab. “Tema vastu seiske kindlalt usus,” manitses apostel Peetrus (1Pt 5,9).

KANDA JÕUETUTE NÕRKUSI

Toimetaja kommentaar

PENSIONÄRIDE MURE

Vanad inimesed tavaliselt uuendusi ei igatse. Isegi siis, kui nad ise poodi ei pääse ja annavad raha kellegi kätte, tahaksid nad pensioni kodus ise vastu võtta. Vanainimese aitaja võiks ju ka pensioni oma pangaarvele saada, kui ta on niikuinii usaldusväärne. Aga kui poes käib joodik poeg, kelle kätte ainult mõnikümmend krooni korraga anda võib, on muidugi jutt teine.

Palgad makstakse tänapäeval enamasti töötaja pangaarvele, poodides saab maksta pangakaardiga ja kes tahab, saab ilma sularahata peaaegu hakkama. Rahu nimel ühiskonnas oleks pidanud uuendusi pikkamööda sisse viima. Oleks võinud alustada uutest pensionäridest, kelle jaoks pangakaart juba tavaline asi või maksta väikest preemiat nendele, kes kojukandest loobuvad. Kahjuks on see nüüd juba tagantjärele tarkus.

Seekordne pahandus on varsti unustatud nagu enamik eelmisigi. Ajakirjandus sai hea teema ja kasutas seda kahjuks omakasupüüdlikult, rahvast järjekordselt närvi ajades. Poliitikud jälle võitlesid omavahelisi võitlusi. Ehk leiaks tulevikus niisugusteks eesmärkideks tugevamate närvidega objektid. Õp 20,29 ütleb: “Noorte meeste uhkuseks on jõud, aga vanade ehteks on hallid juuksed.” Ning Rm 15,1: “Aga meie, kes oleme tugevad, peame kandma jõuetute nõrkusi ega tohi elada enese meeleheaks.”

SÕDA GAZAS

Avi Granot, Iisraeli suursaadik Soomes ja Eestis ütles, et Palestiina probleem on administratsiooni, valitsemise, õigussüsteemi, politseijõu ja riigisüsteemi puudumine. Ehk teiste sõnadega, 60 aastat on Palestiina äärmuslasi haaranud ainult kinnismõte Iisraeli hävitamisest.

Tõsikristlased on ikka Iisraeli riiki positiivselt suhtunud. Aga pales­tiinlaste hulgas on ka kristlasi… Kelle poolt peaksime olema?

Me peaksime sündmusi jälgima ja palvetama mõlema konfliktipoole pärast. Mõlemal on tõsiseid puudujääke Jumala tundmises. Apostel Paulus andis Rm 11,25 tegevusjuhise: “Iisraelile on osaliselt tulnud paadumus, kuni paganate täiskogus on sisse astunud.” Me peaksime peatähelepanu pöörama oma rahvale evangeeliumi kuulutamisele, sest praegu on siin päästeaeg.

G. W. BUSH LÄKS AJALUKKU

Ameerika Ühendriikide president on ilmselt kõige suurema võimuga isik praeguses maailmas. Tal tuleb otsuseid vastu võtta reaalajas, ka kriisiolukordades ning lähtuda suure riigi kui terviku seisukohalt. Kriitikud hindavad teda aga tagantjäreletarkusega, ainult oma mätta otsast ja ilma igasuguse vastutuseta.

Bushi on süüdistatud madalas intelligentsis. See on häbematu hinnang. Rumalad saavad juhtideks ainult monarhias. Nii demokraatias kui diktatuuris on juht vähemalt ametisse astudes mingite selliste omaduste poolest teistest üle, mis teevad ta sobivaks valitsejapositsioonile tõusma. Seda peaksime arvestama ka Eesti juhtidele hinnangut andes.

Väga negatiivselt on hinnatud Bushi usklikkust. Ometi on tema usk väga ratsionaalne. Ta ei kuule hääli ega ole müstik. Ta palvetas ja võttis otsuseid vastu riigijuhi vastutusega. Nii peaksid teisedki juhid tegema. Ka uue presidendi ametisseastumisel oli kaks pikka palvet. Esimese neist pidas pastor Rick Warren, kes on ka Eestis tuntud raamatu “Eesmärgist juhitud elu” autor.

Bush oli esimene Ameerika president, kes astus Eesti pinnale. Tema ajal sai Eesti NATO liikmeks, alles äsja ka viisavabaduse Ameerikaga. Tegelikult peaks Eestist Bushi poole kostma kiidukoorid ja mitte laidusõnad.

KOLM KOHTUMIST JÄRVEL

SIIMONA UUS ALGUS

Jeesusel oli ülesanne – kuulutada evangeeliumi Jumala riigist. Tal oli edu. Rahvahulgad ümbritsesid ja lausa tunglesid Õpetaja ümber.

Geneetsareti järv on elu allikas. Sealt ammutatakse vett, sealt algavad jõed, järv annab toidust. Kalurid tundsid ja teadsid seda järve, nad teadsid ka kalu, kes elasid ja ujusid järvevees. Polnud saladuseks, et varahommikul tuli võrgud sisse lasta ja ikka oli midagi saadud. Jumal oli nende vaeva tasunud leivakõrvasega. Kaldale kogunenud põllumehed, käsitöölised ja kaupmehed tulid kaluritega kaupa tegema.

Kuid see hommik oli erinev. Esiteks täielikult ebaõnnestunud kalalkäik. Nad olid terve öö vaeva näinud ega olnud midagi saanud. Kalakaupa ei saanud teha ning leiba peab tagavaradest võtma. Isegi kuidagi ebameeldiv on rahva silma ette minna, just nagu kalurid oleksid süüdi, et kalad võrku ei tulnud. Võib-olla on Jumala õnnistus lahkunud? Tühi töö ja vaimu närimine. Ruttu võrgud ära loputada ja koju, kus ootavad naine, lapsed ja ämm.

Kuid rändjutlustaja oli neid märganud, võib olla soovis Ta kala osta? Kuid ei, Ta tahtis tulla Siimona paati ja sealt rahvahulki õpetada. Õpetaja kõneles ja õpetas kuidagi teisiti kui teised rabid, keda nad olid varem kuulnud. Jeesuse sõnadel oli meelevald. Jutlus andis uut indu kuulajatele, vaatamata ebaõnnestunud kalapüügile polegi veel maailma lõpp.

Jutlustaja kuulutas rõõmusõnumit uuest algusest! Kui kõne oli lõppenud ja kalurite võrgud koos, oleks kohane laiali minna, kuid Jeesus tahtis loomust katsuma minna. Tema ju ei teadnud, et sel ajal kala ei püüta. Jeesus oli ju ainult kõnemees ja vist ka puusepp olnud. Kas minna uuesti ennast rahva ees rumalaks tegema? Aga Ta rääkis nii julgustavalt, ega hullemaks ikka minna ei saa kui esimesel korral täna öösel.

Kõikidele üllatuseks läkski Siimon koos Jeesusega uuesti kalale. Kuid tõeline üllatus ootas hoopis Siimonat ennast. Kui võrgud olid visatud sügavasse kohta, ei pidanud need vastu ja rebenesid kalade rohkuse tõttu! Tulge appi, sest paat vajub saagi raskuse all!

Usun, et ka meie aeg igatseb näha õnnistusi ja seda nõnda, et kogudus hüüab appi – ei suuda ise enam vastu võtta! Kuid see polnudki tavaline Õpetaja, kellel oli selline meelevald, vaid Jumala Poeg ja Siimon ei olnud ainult erakordselt ebaõnnestunud Geneetsareti kalur, vaid ta tundis end patuse mehena.

Miks? Kõik on pattu teinud ja Jumala aust ilma! Siimon kahtles Jeesuse sõnas ja usaldas enda kogemust, vaieldes Õpetajale vastu: “Me oleme terve öö vaeva näinud ega ole midagi saanud!”

Keda me usaldame, kas Jeesust või oma tarkust? Patutundmine ei vallanud mitte ainult Siimonat, vaid ka Jaakobust ja Johannest, kes olid Siimona kaaslased. Ärkamine ei puuduta üksnes meid, vaid ka meie töökaaslasi. Jeesuse sõnum neile ehmunud kalameestele oli: “Ära karda! Nüüdsest peale pead sa püüdma inimesi!”

SIIMONA TEEKOND KOOS JEESUSEGA

Teise kirjakoha leiame Mt 14,27–28: “Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: “Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: “Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!””

Olid möödunud mõned aastad. Siimonast oli saanud Peetrus – Kalju. Ta usuelu oli edukas ja eeskujuks teistele. Ainult Jeesus ei tahtnud teda ikka kuulda võtta, sageli tundus talle, et Jeesus pole sellelt planeedilt. Jeesus võiks ometi võtta kuningatrooni ja küll Peetrus oleks Issandale kindlaks Kaljuks, mis ei kõigu.

Tegelikult olid jüngrid väsinud pikast ja rahvarohkest koosolekust, kus tuli toitlustada viis tuhat meest ja nende pereliikmed ning nüüd vastu ööd sundis Jeesus jüngreid isepäinis Geneetsareti järvele. Inimeste püüdmine ei ole kerge ülesanne ja alati ei mõistagi, mida peaks tegema.

Keset pilkast ööd algas marutuul ja tugev torm. Tegelikult tundsid nad seda järve ja olid ka enne tormide käes olnud, küll saab hakkama!

Aga loodusjõu vastu inimjõud ei aidanud, kas tuleb eluga hüvasti jätta? Ülesanded jäävad täitmata, lootused uuest Kuningriigist tuleb jätta teistele, sest vete kohal kõndis juba tont. Viimane võimalus teha kokkuvõte elust, meenutada lähedasi. Kahjuks ei olnud Jeesust paadis – kui Tema siin oleks, võiks mõndagi juhtuda. Jõuetus, ahastus ja hirm olid jüngrite tunnetes.

Sutlepa palvemaja seinal on pilt tormisest merest, kus jüngrid on hädas. Noored kunstnikud on maalinud jüngrite käed püsti taeva poole. Inimesed teavad otsekui alateadlikult, kust abi tuleb. Kes siis ilmus merehädalistele enne laevahukku? See ei olnud tont. Keegi andis lootust: “Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Sellist rõõmusõnumit võis ainult Issand öelda ja veel sellises kohas – keset tormi!

Arvan, et paljud lugejad on viibinud reisilaeval. Kord, kui külastasin Soome sõpru, sattusin tagasiteel tormi kätte. Mina olin muidugi suurel reisilaeval, mida ei saa kaluripaadiga võrreldagi. Kuid probleeme valmistas see ikkagi, reisi aeg venis, inimestel oli halb ja esemed liikusid omasoodu.

Mõtlesin sel hetkel Peetrusele, kes soovis astuda lainetele. Pean tunnistama, et minul poleks sellist julgust olnud. Öeldakse, et uppuja haarab õlekõrrestki, lootes päästele. Kuid meie lootus ei ole habras kõrs, vaid Jumala Poeg, kes julgustab meid rännakul. Usurahval on eelis – me ei pea lootust kaotama, kui ühiskond meie ümber on hirmunud! Tegelikult peame meiegi ütlema Jeesuse eeskujul inimestele rahusoovi – see on koguduse ülesanne. Me ei pea minema mitte järveveele, vaid nendeni, kes vajavad Päästjat.

SIIMONA VALIKUD

Jälle oli möödunud hulk aega päevast, mil Jeesus vaigistas tormi ja Peetrus kõndis lainetel Talle vastu. Nüüd oli jäänud vaid mälestus. Jeesus oli jüngritega läinud võidukalt Jeruusalemma, kuid ootamatult võeti Ta sõdurite poolt kinni ja lõpuks surmati kurjategijana ristil.

Kunagi ammu olid nad kohtunud järve kaldal ja kalamehed tundsid rõõmu Õpetaja jutlusest ning imelisest kalasaagist pärast seda. Kaluritest said inimestepüüdjad ja nende lootused olid veelgi suuremad. Jeesus pidi ju Messias olema, aga see aeg sai ruttu otsa. Kuidas edasi elada, mida teha?

Taamal paistsid järv ja paat, me oleme siiski kalapüüdjad – lähme siis tööle, mida teame ja tunneme! Jällegi oli see tühi töö. Oh oleks Jeesus siin, küll me siis kala saaksime! Polnud midagi hamba alla panna, tagavarad olid Juuda käes ja need lõppesid nagu Juudas isegi. Tööl polnud kordaminekut, kas sai veel hullemaks minna? Pessimist ütleks siin, et enam küll hullemaks minna ei saa. Kuid optimist ütleb suure lootusega, et saab küll, saab küll.

Nii oligi, keegi seisis rannal ja ootas kala. Nüüd jääme inimeste naerda ja pilgata kah veel! Oleme ebaõnnestunud luuserid, kes ei oska kala püüda ega inimestele õpetust jagada. Meid pole vist kellelegi vaja.

Kuid jällegi tuttav õpetus: “Heitke noot, paremale poole paati, siis te leiate!” Ülestõusnud Jeesus tundis huvi, kas jüngritel oli midagi leivakõrvaseks ja Ta andis nõuandeid igapäevaseks tööks. Tuttav olukord kolme aasta tagusest sündmusest. Saaki oli nii palju, et ei suuda hästi kaldalegi vedada.

Õpetaja peab ikka üht ja sama teemat mitmel korral läbi võtma, enne kui see õpilasteni jõuab. Vilumuse saame ikka elupraktikas. Ülestõusnud Issand tunneb meie igapäevaseid vajadusi ja Tema käes on lahendused.

Veelgi enam, Issand ei sõltu meie töötulemustest. Jeesus ise ootas lõkke ääres kalureid enda valmistatud leiva ja kalaga. Milline võimas evangeelium – näljased saavad toidetud. Jeesus on Eluleib!

Jüngrid ei vajanud selgitust ime kohta, sest nad tundsid Jeesust ja need, kes tunnevad Jeesust, näevad imesid oma elus. Jumal arvestab meie valikutega, kuidas meie tahame oma elu elada. Siimonal oli samuti õigus valida, kuid lahutatuna Jeesusest tundis ta end patuse mehena. Õnnistus on see, kui saame ellu viia jumaliku plaani, milleks meid on kutsutud. Tühjad võrgud jutustavad sellest, et kõik ei sõltu meist, me peame tundma Teda, kes valmistas kalad ja mere ning meid. Ainult üks küsimus veel lõpuks Jeesuse poolt: “Kas sina armastad mind?”

TOOMAS VALLIMÄE
Sutlepa Baptistikoguduse pastor,
Samaaria Eesti Misjoni direktor

EESTI VÄIKELINNAST KANADASSE

Tõrva Immaanueli Koguduse pastor ENN PALMIK (50) koos abikaasa Riinaga oli pool aastat Kanadas, kus Enn täitis Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Koguduse pastori kohuseid.

Kuidas Sa Vancouverisse sattusid?

Peeter Kaups ja Jüri Nõlvak jõudsid mõlemad lühikest aega Vancouveri kogudust juhtida, kui nad igavikku kutsuti. Kuna pastori koht jäi poole aasta pealt tühjaks, tehtigi mulle ettepanek tulla pooleks aastaks. Terveks aastaks ei oleks ma kuidagi saanud Tõrva koguduse juurest ära minna.

Kui mulle kutse edasi anti, siis ütlesin esimese hooga ära. Siis hakkasime Tõrva kavasid vaatama ja üllatus oli, et kõik planeeritud asjad lõppesid poole suve pealt ära. Otsisime selgust ja usun, et see oli Jumala juhtimine, et nii läks.

Kui suur on Vancouveri kogudus?

Üle neljakümne liikme. Paraku on paljud eakad. Kõige vanem on see põlvkond, kes Eestist 1944. aastal olude sunnil Rootsi ja Saksamaale põgenes. Sealt edasi juba Kanadasse. Järgmine põlvkond on kas Rootsis või Kanadas sündinud ning kolmas põlvkond on juba enamasti inglise keelele üle läinud. Koguduses toimub kogu töö eesti keeles.

Kogudusel on ilus enda ehitatud maja, aga juba üle viiekümne aasta vana ja vajaks renoveerimist. Kuna uut põlvkonda pole peale tulemas, siis ongi küsimus, kuidas edasi minna.

Kuidas Sul Kanadas läks?

Valdav mulje on, et Kanadas on kõik meie mõistes suur. Vancouveris on 2,5 miljonit elanikku, vahemaad on pikad, majad kõrged.

Me saime kogudusega väga hea kontakti. Sealsed eestlased on äärmiselt toredad ja võtsid meid väga südamlikult vastu. Mina seadsin endale eesmärgiks neile Eestimaad lähemale tuua ja õppida tundma inimesi, kes olid sunnitud siit põgenema.

Tutvustasin igal pühapäeval Eestimaa kogudusi, kellel oli aastapäev, ja nende pastoreid. Oma jutlustes püüdsin tuua nii palju kui võimalik näiteid hetkeseisust Eestimaal, aga ka nõukogude ajast, kui meil veel usuvabadust ei olnud. Samuti kutsuti meid Eestimaa elust rääkima koguduse naisringi, Vancouveri Eesti Pensionäride Ühingusse ja Eesti Kultuuri Ühingusse.

Mitmed Kanada eestlased on oma eluloo kirja pannud ning nad mäletavad oma noorusaega ja põgenemist haruldaselt hästi. Samuti on nendel huvitavaid materjale Rootsi, Austraalia ja Kanada eestikeelsete koguduste tööst.

Tõrvas oled Sa misjonimaja väga aktiivselt tööle pannud. Kas õnnestus ka Vancouveris midagi uut koguduse praktikasse viia?

Põhimõtteliselt uut ma ei üritanudki, sest vanem põlvkond on harjunud oma põhimõtete ja reeglitega. Minu ülesanne oli neid vaimulikult julgustada.

Omal ajal elas suur osa eestlasi selles piirkonnas, kuhu nad kiriku ehitasid, aga aastate jooksul on nad otsinud endale äärelinnas vaiksemaid elamurajoone. Kirikuteekond on mitmetel 25–50 kilomeetrit pikk. Sellepärast on nädala sees raske koguneda. Sügisperioodil käisime lähemal elavate inimestega ka nädala sees osadustundides, kus oli Piibli uurimist, palvet ja vestlust. Lausa üllatav oli näha, kuidas 80–90 aastased inimesed tihedas linnaliikluses autojuhtimisega hakkama saavad ja millise innuga nad iga jumalateenistuse võimalust kasutavad.

Kas Sa said ka mitte-eestlastest kanadalastega kontakti?

Ma ei ole keeleoskaja. Käisime küll väga põnevatel jõulukontsertidel ja suurematel üritustel, aga põhjalikumat kontakti Kanada kogudustega ei tekkinud. Pastori korter asus piirkonnas, kus on rohkesti Aasia rahvast. Lähimas kaubanduskeskuses oli enamik teenindajaid ja ostjaid pilusilmsed. Aasialastel on seal oma kogudused. Mitmesuguseid kirikuid on üsna tihedalt. Ühes suuremas kirikus toimusid jumalateenistused lisaks inglise keelele veel kaheksas eri keeles.

Kuidas Tõrva kogudus selle aja üle elas?

Nad on väga tublid olnud. Töö eestvedajaks oli koguduse juhatuse liige Merju Arst. Mul on hea meel, et Lõuna-Eesti kogudused käisid pühapäeviti Tõrvas abiks. Kõige tihedamini käisid Peeter Liik ja teised Elva koguduse inimesed, aga samuti tuldi ka Tartu Salemist ja Kolgatalt. Kolmapäeviti käidi koos palveosaduses ja oli väike Piibli uurimine, seda vedas oma kogudusest Mare Silde. Meil on nooremad inimesed koolidesse laiali läinud ja nädala sees on tegevus hõredam kui varem.

Kas Sa Kanadasse ei tahtnud jääda?

Mõeldes nende inimeste tänulikkusele ja külalislahkusele, oleks võinud küll, aga tundsime südames, et meie koht on praegu Eestis.

Täname!

25. jaanuaril 2009 telefoni teel

KURESSAARES NÄHTI USUSÄRA

27. detsembrist 2. jaanuarini oli Kuressaares talvefestival “Julge särada!” Infot selle kohta andis Kuulutajale Kuressaare Siioni Koguduse pastor MARGUS MÄEMETS (45).

Kellelt tuli idee festivali korraldamiseks?

See tuli Eesti EKB Koguduste Liidu misjonisekretärilt Agnes Böningult, kes korraldas analoogilise ürituse juba kaks aastat tagasi Otepääl. Me olime muidugi kohe nõus. Ka moto ja paljud teised head ideed on pärit liidu misjonikeskuselt.

Kas sära oli näha?

Meil oli paljudest Eesti paikadest Siioni kirikus laagris 150 noort, kes paistsid linnapildis hästi välja. Nad särasid ka tänu oma kollastele sallidele, mis nad fliisist välja lõikasid.

Kui kaua kestis festivali ettevalmistus?

Iga üritus nõuab eeltööd, nõupidamisi ja palvet. Konkreetseks tööks läks sügisel, kuigi ideed, mõtted ja kokkulepped olid varem olemas. Meil oli mitmeid nõupidamisi ja nii liikusime samm-sammult edasi.

Initsiatiivgrupp oli misjonikeskusest, aga Siioni kogudus tegi ka omalt poolt ettepanekuid, sest kõike ei oska väljast tulijad näha. Siioni kogudusest olid mitmed töögruppide juhid, aga meil tuli tegelda ka igasuguste argiste asjadega. Meie poolt oli suuresti teenindav osa. Tegime seda rõõmuga nii enne kui ka ürituse ajal.

Kas midagi tehti festivalil ka spontaanselt?

Selliseid momente muidugi oli, aga päevakava segi ei läinud. Niisuguse rahvahulgaga laager peab olema üsna täpselt paigas. Kõik sujus minu meelest väga hästi.

Spontaansust oli jumalateenistustel. Jutlustajad ja ansamblid kontsertideks olid muidugi kutsutud. Avaõhtul jutlustas Meego Remmel ja lõputeenistusel Märt Saar. Aga tunnistajaid õhtusteks jumalateenistusteks ei pandud mitmeid kuid varem paika, vaid otsiti samal päeval nende hulgast, kes olid kohal, julgesid ja särasid.

Minu meelest oli sisuliselt päris spontaanne ka ülistuspidu pärast ühist uusaasta vastuvõtmist. Noored olid kiriku peasaalis koos, kiitsid lauldes Jumalat ning läksid ükshaaval mikrofoni ette tunnistama, kes mida oli kogenud. Ette planeerimata oli minu teada ka vana-aasta õhtu kohvikukava sõnaline osa, kus oma nägemust kaasaja keskkonnaprobleemidest jagas aasta kodanik Rainer Nõlvak.

Kuivõrd läks festival kirikust välja linna peale?

Evangelismigrupid panid iga päev kesklinna suure kuuse alla telgid püsti ja võtsid õhtul jälle maha. Seal mängis muusika, ekraanilt tuli kohalikke kogudusi tutvustav slaidiseeria, jagati kirjandust, aga ka kuuma teed ja sõõrikuid ning suheldi inimestega. Õhtusel ajal oli seal ka väike kava.

Tegelikult haaras festival teisi kohalikke kogudusi ka. Meil oli näiteks ennejõulusel ajal üks spetsiaalne palvekoosolek selle ürituse pärast. Sinna olid kutsutud pastorid erinevatest kirikutest ja mitmed neist tulid kohale.

Siioni kirik on küllalt suur, aga vajasime veel rohkem ruumi. Luterlikus Laurentiuse kirikus oli paar teenistust ja nende pastoraadis töötas lastetöö grupp. Ka nelipühi kirikus toimus midagi. Isegi linnale kuuluvas noorte huvikeskuses toimusid mõned üritused, näiteks noorte vaba lava.

Omaette sündmuseks oli valguse rongkäik, kus kogu see noortevägi ning inimesed kohalikest kogudustest käisid tõrvikute ja küünaldega kõigi linna kirikute juurest läbi, kus iga õpetaja või pastor tutvustas lühidalt oma kogudust ja pidas palve. Rongkäik lõppes Siioni kirikus, kus algas Cruxi kontsert. Selles mõttes oli festival oikumeeniline.

Kui korralduslikku külge silmas pidada, siis kuna ööbiti ühes koolimajas ja toitlustamine toimus teises ning üritused siin-seal, siis oli “kollaseid salle” tänavatel liikumas pidevalt näha.

Kas kõik oli Kuressaare linnaga kooskõlastatud?

Meil oli päris mitu kokkusaamist linnavalitsusega. Meie linnapea Urve Tiidus osales ise kahel üritusel – avateenistusel Siioni kirikus ja vana-aasta õhtul Laurentiuse kirikus. Ta ütles mõlemal ka tervituse. Üritused olid kooskõlastatud ja suhtlemine linnaga oli positiivne.

Kas teised Saaremaa kogudused ka festivalist osa said?

Festival algas esmaspäeva õhtul, aga eelmisel pühapäeval olid külalisnoored juba mööda Saaremaad kogudustes laiali. Ma ei tea, mida nad kõike tegid, ma sain korraga ainult ühes kohas olla.

Ühes maakoguduses, kuhu kogunes suur hulk kohalikke noori, käivad noored ka pärast festivali koos ja mõned Tallinnast festivalil käinud noored tulevad neid vaatama. Tänu Jumalale selle eest!

Mõju tuleb ilmselt aja jooksul välja. Siioni noortegrupp jätkab oma tööd. Kui ma pärast festivali suhtlesin noorte inimestega, siis selgus, et neile oli jäänud üdini positiivne mulje. Mu oma lapsed ütlesid, et kahju, et kooli peab minema, oleks võinud laagrit edasi pidada.

Väga tähtis osa oli vist muusikal?

Festivalil oli palju töögruppe. Oli ka kaks koorigruppi, mida vedasid Ott Indermitte Olevistest ja Sigrid Luide Elava Kivi kogudusest. Laagrinoortest tehti koor, kes esimest korda kokku laulis ja teenistustel osales. Saateansambel oli suuremas osas Siioni noortest. Marilys-Mirjam Kurg Kehra kogudusest vedas ülistust. Oli ka erinevaid soliste.

Muusikaliselt oli festival ilus, hea, meeldivat atmosfääri kujundav. Nii lühikese ajaga on raske midagi ära teha, aga nad said sellega suurepäraselt hakkama.

Kas kogu festival oli ainult noortele suunatud?

Kirikuteenistused olid oma laadi poolest suunatud rohkem nooremale põlvkonnale, aga samas teenisid nad tervet kogukonda. Laagrirahvas olid noored, muist koguni 13-aastased. Noorte hulgas väga populaarsed ansamblid Crux ja Karmoska osalesid festivalil.

Käsitöötuba ja teised grupitööd olid aga pakutud välja kõikidele huvilistele. Toimusid ka spetsiaalsed üritused lastele. Väljaspool jumalateenistusi käidi ära ka Kuressaare hooldekodus ja kaks korda Sõmera vanadekodus. Needki olid armsad võimalused.

Kas mõni inimene sai usklikuks ka?

Eestpalvevõimalus oli igal õhtusel teenistusel ja neid ka kasutati. Mitu tundi päevas oli avatud palvetuba, kus hingehoidjad ootasid neid, kes julgesid oma muredega tulla. Päris mitmeid konkreetseid pöördumisi on teada. Ise palvetasin teiste hulgas näiteks ühe noore inimesega, kes tuli tagasi Jumala juurde, ta oli vahepeal oma usu kaotanud.

Ka laagriliste hulgas oli üksikuid, kes polnud veel usklikud ja olid teistega kaasa tulnud. Üks selline poistegrupp sai päästetud. Tänu Jumalale!

Kas võttis võhmale?

Ma ei saa seda ütelda, sest juht oli ikkagi Agnes Böning, kuigi juhatasin mõnda teenistust ja jutlustasin. Heas mõttes väsimust muidugi tundsin, sest hommikust õhtuni oli maja rahvast täis. Elame perega Siioni kirikus ja nii tuli ikka jälgida ka seda, et kord oleks majas. Meie oma koguduse noorteliidrid olid üsna aktiivsed ja tihti püüdsid nad ka tehnilisi küsimusi lahendada, mis väljast tulnutele on võõras teema. Nemad võisid küll päris väsinud olla.

Kes festivali kinni maksis?

Igal laagris osalejal oli osavõtumaks viissada krooni. Agnes Böning tegi mitmeid kuid varem eeltööd, et fondidest raha leida. Muidugi toetas festivali tõsise summaga Eesti EKB Koguduste Liit.

Kas festival salvestati?

Kuressaare Pereraadio kandis teenistusi üle. Pildiraadio kodulehel on praegugi ava- ja lõputeenistused üleval, neid saab tagantjärele vaadata ja kuulata. Pilte tegi hoolega Helari Hellenurm Tartu Kolgata kogudusest.

Mis Sinu arvates festivali kordaminekule veel kaasa aitas?

Meil oli paar eestpalvegruppi, mis kogu päeva vältel toetasid festivali palvega. Selleks oli eraldatud üks palvetuba. Oli tunda, et palve kandis vilja. Igal üritusel on vaja palvekatet, nii enne üritust kui ka selle ajal. Oli hea kogemus näha, kuidas noored palvetasid ja said ise ka sellest innustatud.

Festivalil osales ka sõpru kaugemalt – Rootsist ja Ameerikast, kes olid abiks nõu ja jõuga ning julgesid suhelda kohalike inimestega.

Agnes Böning ütles Eesti EKB Koguduste Liidu listis: “Olen tänulik Jeesusele, kes oli kangelasena meie keskel ja aitas kõiges! Kogu au Jumalale!” Kas ühined sellega?

Sellega on võimatu mitte ühineda. Samas on Agnesele endale Jumalast antud meeletu energia või sära. Ta on väga tubli.

Festival oli õnnistatud aeg. Selliseid üritusi on tarvis, nendega tuleks jätkata. Misjonikeskus ei saa festivale korraga kõikides linnades teha, aga järgmine kord järgmises. Nii jõutakse lihtsatele inimestele ja kogudustele lähedale. Terve regioon sai kogemuse ja ka naaberkonfessioonid said õnnistatud. See oli väga tähenduslik sündmus.

Mitmed noored kinnitasid, et kui järgmine selline festival toimub, siis nad kindlasti osalevad. Kui sa oled oma teismeliseeas mingis sellises laagris käinud, mis on andnud sulle uusi suhteid ja avardanud sinu maailmanägemist, Jumal on oma Vaimu läbi sind sütitanud uuesti põlema või üldse esimese kogemuse andnud, siis jääb eluks ajaks ilus mälestus. Jõudu kõigile, kes seda oluliseks peavad ja võtavad vaeva näha. Jumal õnnistagu neid kõiki!

Täname!

17. jaanuaril 2009 telefoni teel

TA SÜNDIS PUNASTE LATERNATE TÄNAVAL

Bettina Ratering on Põhja-Saksamaal paljude noorte narkosõltlaste jaoks oluline vestluspartner. Koos oma mehega peab ta Hollandi piiri lähedal võõrutusraviasutust noortele meestele.

Tõenäoliselt ei saa keegi teine sõltlaste muredest ja hirmudest paremini aru kui tema, sest Bettina oli ise palju aastaid narkomaan. Raha selle jaoks sai ta prostitutsioonist – kuni ta sai usklikuks Jeesusesse ja alustas uut elu.

JUBA KAHEAASTASELT KURITARVITATI TEDA SEKSUAALSELT

Kui Bettina oli kaheaastane, kasutas teda juba seksuaalselt üks ema klientidest. Kui ta oli viieaastane, said ametivõimud tema olemasolust teada. Ta sai kasuvanemad. Laps ei nutnud, naernud ega rääkinud. “Minu kasuvanemad andsid mulle kõike materiaalset ja kultuurilist, mis aga puudusid, olid armastus ja hingeline lähedus.”

Ka koolis oli ta mässav erak. “Leeritunnis kaklesin tavaliselt poistega,” jutustab ta. “Mul oli alaväärsuskompleks ja kakeldes sain endale tähelepanu tõmmata.”

15-AASTASELT PROSTITUUDIKS

Kui kupeldaja tapeti, põgenes Bettina pöidlaküüdiga Zürichisse. Ta oli 18-aastane, kui maandus ühes pargis, kus tavaliselt narkomaanid kogunevad. Ta hoidis end vargustega vee peal, ööd veetis tunnelites või trepikodades.

Ühel päeval istus ta külmetades ja värisedes ning ilma narkootikumita ühe maja nišis, kui üks mees tema juurde rämpsu sisse istus. Mees oli kristlik jutlustaja. Veidi varem oli Bettina teda pudeliga visanud, kui mees pargis jutlustas. Nüüd kartis ta, et mees annab ta üles.

JUMAL PEAB OLEMAS OLEMA

Noor naine sai mõneks ajaks kristlikus ühingus “New Life” peavarju. Ta oli üllatunud, et tal ei olnud mingeid võõrutusprobleeme, kuigi ta loobus koheselt narkootikumidest. Ta ei tahtnud enam ka õlut ega suitsu.

Ühel hetkel hakkas Bettinal süda kasuvanemate pärast valutama. Ta läks nende juurde tagasi ja palus neilt andeks. Ta hakkas Piiblit uurima ja töötas mõnda aega ühes aiandis, kuni sai astuda piiblikooli. Kuid argipäev oli talle tohutu katsumus. Mitu korda pakkis ta asjad ja tahtis piiblikoolist lahkuda. Kuid ta sai enesest alati võitu ja jäi kaheks aastaks piiblikooli.

SÜDA KUULUB NARKOSÕLTLASTELE

Bettina lõpetas gümnaasiumi ja õppis sotsiaalpedagoogikat. Nüüd on ta õnnelikus abielus ja tal on kolm last. Oma läbielamused ja nende tõlgenduse on ta kirja pannud oma elulukku “Võidetud elule”.

WILLY SEELAUS
idea Spektrum

KIRJAD JUMALALE

Kirjad võetakse postis lahti ja volditakse kokku. Üks rabi viib need seejärel Nutumüüri kivide vahele. Juudi traditsiooni kohaselt vastab Jumal ise endise templi müüri sisse pandud palvetele.

Niisuguste kirjadega tegeleva postiametniku Avi Yanivi sõnul tuleb enamik kirju kristlastelt, mõned ka juutidelt ja väga vähesed moslemitelt. Kõik kolm usku peavad Jeruusalemma pühaks linnaks.

Kirjade kirjutajad otsivad Jumalalt abi rahalistest ja terviseprobleemides. Mõned paluvad Jumala kaitset oma lastele või abikaasadele.

Kõiki kirju läbi ei loeta. Mõned liigutavad aga Yanivi väga. Nii palus üks lesk Jumalalt, et tema armastatud naine võiks talle veelkord ilmuda. Üks tüdruk, keda tema isa oli kuritarvitanud, pöördus aga Jumala kui “päris Isa” poole.

idea Spektrum

KELLE USK MÄÄRAB AMEERIKA ÜHENDRIIKIDE POLIITIKA?

Tugevasti üleesindatud on juudid, keda on 1,7% rahvastikust ja 8,4% Kongressi liikmeist. Usuga mitteseotuid on vähe – 0,9% rahvaesindajaist, aga 16% rahvastikust. Esindajatekojas on 435 ja Senatis 100 kohta.

Pilt läheb palju detailsemaks, kui vaadata üksikute protestantlike kirikute esindatust. Baptiste on Kongressis ainult 12,4%, kuigi rahvastikus on nende osakaal 17,2%. Üleesindatud on metodistid – neid on mõlemas kojas kokku 10,7%, kuigi rahva hulgas on neid 6,2%.

Sama lugu on anglikaanidega. 7,1% rahvaesindajaist kuulub sellesse uskkonda, kuid rahva seas on neid vaid 1,5%. 8,1% Kongressi liikmeist on presbüteriaanid, rahva seas on neid 2,7%. Peaaegu õige on luterlaste esindus – rahva seas 4,6% ja Kongressis 4,5%. Kaks rahvaesindajat on moslemid ja budistid.

Viimase viiekümne aastaga on Kongress muutunud usu poolest mitmekesisemaks. 1961. aastal luges 74,1% rahvaesindajaist end protestantideks, nüüd on neid 20% vähem. Sellele trendile vastab kogu rahvastiku areng. Veel kaheksakümnendate aastate alguses oli peaaegu kaks kolmandikku ameeriklastest protestandid, nüüd on neid iga teine.

Kongressis on eelkõige metodistide, anglikaanide ja presbüteriaanide osakaal langenud. Baptistid ja luterlased on oma osa säilitanud, samas kui katoliiklaste osakaal on 1961. aasta 18,8 protsendilt tõusnud 30,1 protsendini.

idea Spektrum

LOOTUSE FESTIVAL OTSIB NÕUSTAJAID

Usun ja tean, et paljud meist on palunud kogu Eestimaa ja oma lähedaste eest, et Issand leiaks tee nende südameteni. Usun ja tean, et paljud meist on soovinud kogeda ja näha, et Jumal eriliselt puudutaks ja ärataks meie rahva! Millal siis jõuab kätte see äratusaeg? Millal Jumal valab oma Vaimu kõigi inimeste peale? Millal saabub see aeg, kui meie Jumalast räägitakse kõikjal, kuhu läheme, kus Issandat tänatakse Tema suure halastuse ja abi eest?

Lootuse festival võib olla üheks kohaks, kus Jumal, kes kõike ette teab ja näeb, pakub eestimaalastele võimalust pöörduda Tema poole abi saamiseks. Jumal teab, mis toimub inimeste südametes majanduslikult keerulisel ajal. Jumal teab, et inimesed tavaliselt ei otsi Teda siis, kui elu on lihtne ja turvaline, vaid – nagu on juhtunud paljudega meist – just siis, kui oleme kriisis ja otsimas väljapääsu raskest olukorrast. Alles siis hakkame huvituma Jumala asjadest! Issand on ju enda kohta öelnud, et Ta on põllumehe moodi, kes on meie maale juba palju evangeeliumiseemet külvanud ja ootab kannatlikult, millal Ta saab oma lõikuse! Ja Ta teab ka täpselt, millal on lõikuse aeg käes!

Olen aastaid tegelenud koguduses Alfa kursusega ja näinud ning kogenud, kuidas Jumal on seda kursust eriliselt kasutanud, selle vili on osutunud väga heaks ja räägib iseenda eest! Alfa fenomeniks on individuaalne lähenemine inimestele, nende usalduse võitmine ja sealjuures evangeeliumi kuulutamine. See on taganud järjepideva lõikuse ja inimeste pöördumise!

Eestlaslik skeptitsism massiürituste suhtes on mind vahel vaevanud. Ürituste suhtes, kus lubatakse “maailm” kokku ja hiljem enam lubatut ei mäletata. Olen mõtisklenud, et ega me, eestlased, naljalt kihutuskõne peale lava ette torma – hea, kui kohale tuleme ja hiljem kuuldu üle mõtleme. Aga ma usun, kui me kõik juba täna palume oma lähedaste eest, kui neid selleks hetkeks isiklikult ette valmistame… Jumal kasutab erinevaid võimalusi, et inimesed Teda leiaksid ja Ta teab, et iga inimese jaoks on erinev tee tõe juurde. Seepärast kutsun kõiki üles mitte piirama Jumalat Tema tegemistes ja andma rõõmsalt oma panus ka sellesse suurde Issanda ettevõtmisse.

Lootuse festivalil pööratakse palju tähelepanu eestpalvele tulnute vaimulikule nõustamisele ja festivalijärgsele hingehoiule. Soovime ette valmistada igaks õhtuks umbes kaheksasada nõustajat. Koolituse esimese etapina toimub veebruaris üle-eestiliste nõustajate koolitajate seminar, kus kordame üle ja täiendame oma teadmisi rahvusvaheliste kogemustega kaaskristlaste käe all, et neid teadmisi siis omakorda edasi anda oma kodukohas.

Märtsis ja aprillis on igal kristlasel võimalus osaleda nõustamist käsitleval kristliku elu ja tunnistuse kursusel, kus viiel korral kohtutakse koolitajate juhtimisel ning valmistatakse end ette Lootuse festivali nõustajaks.

Kui Sa tunned, et ka Sina tahad olla üks nõustajatest, võta meiega ühendust telefonil 5662 6179. Festivali eel on teha palju, kuskil on kindlasti ka Sinu võimalus! Anna endast märku!

JANEK PALLASE
Valguse Tee vabakoguduse pastor

TALVEFESTIVAL “JULGE SÄRADA!”

aastavahetusel Kuressaares

1. Videogrupp pärast Kuressaare linnaga tutvumiseks korraldatud maastikumängu.
2. Evangelismigrupp jagamas toitu ihule ja hingele.
3. Ansambel Cruxi kontsert Siioni kirikus.
4. Valguse rongkäik peatumas metodisti koguduse juures.
5. Kuressaare linnapea Urve Tiidus, koguduste karjased ja Agnes Böning avaldamas oma soove uueks aastaks.
6. Laagri noored tänamas Agnes Böningut laagri korraldamise eest.

Vaata ka intervjuud ülal!

Jargo Paikla fotod