Pilt, mis seekord Kuulutaja esikülge ehib, on ilmunud eri väljaannetes palju kordi – Jüri Zeisig seisab Ungru jõkke raiutud ristimishaua juures. 24. veebruaril 1884. aastal ristiti seal Haapsalu Baptisti­kogu­duse esimesed liikmed. Kuna sellega tekkis esimene baptistikogudus Eesti pinnal, läks see päev Eesti vaimulikku ajalukku.

Et 24. veebruar saab aastate pärast Eesti Vabariigi sünnipäevaks, ei teadnud siis veel keegi. Nüüd aga tähistatakse kahte aastapäeva korraga, tänades mõlema eest Jumalat.

125 aastat on inimea vaatevinklist pikk aeg, Jumalale mitte. “Aga minu õiglus jääb igavesti ja mu pääste põlvest põlve,” ütleb Issand (Js 51,8). Tema on äratanud läbi aegade inimestes igatsust vaadata üles taeva poole. Saates Jeesuse surema inimkonna pattude eest, andis Ta igaühele reaalse võimaluse taevasse saada.

Evangeeliumi kuulutamine jätkub – mõnikord suurte aktsioonidega, teinekord nii, et ükskõiksed inimesed ei märkagi. Oluline on, et tänapäevani “igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse” (Rm 10,13).

OLEVIKULE JÄRGNEB TULEVIK

Toimetaja kommentaar

KOLLASED SALLID

Sageli on poliitilises võitluses oluliseks ettepaneku tegija isik või erakond – see määrab, kas ollakse poolt või vastu. Linnaosasid on tahtnud kaotada ka praegused protestijad. Tallinna linnapea Edgar Savisaare iga arvamuseavaldus tekitab ägeda reaktsiooni nii tema pooldajate kui vastaste ridades. Ka haldusreformi ettepanekuid on ta ennegi teinud. Ta on soovitanud näiteks meie pealinna ühinemist Helsingiga ehk Talsinki kaksiklinna.

Haldusreformist räägitakse viimastel aastatel palju ja väga erineval viisil. Mõni tahaks kaotada maakonnad või kehtestada need Muinas-Eesti piirides. Teisele meeldiks asendada vallad kihelkondadega. Ja nii edasi. Lisaks Suur-Tallinnale on tahetud moodustada Suur-Võrumaad, Suur-Viljandimaad ja võib-olla veel midagi suurt.

Piire seatakse valitsemiseks, võimu saamiseks või selle hoidmiseks. Seadusi ei tohiks teha ühe inimese või erakonna pärast – tema võimule saamiseks, võimu tugevdamiseks või vähendamiseks. Ometi on ühe inimese pärast muudetud isegi koguduste ja kirikute põhikirju. Aga niisugune seadus võib ükskord pöörduda esialgse eesmärgi vastu. Näiteks Arnold Rüütli presidendiks saamist takistav valimiskord tõi ta aastaid hiljem võimule!

Tallinn on kahtlemata probleem. On halb, et Eesti areng on pealinna poole kaldu. Samas on ebaloogiline, et kolmandikku Eesti elanikkonda haarav linn on juriidiliselt samas seisus väikeste valdadega. Paljudes riikides on pealinna kohta eriseadus. Võiks olla meilgi. Või võiks Tallinn olla eraldi maakond. Ega see kõiki probleeme lahendaks, aga praegusest olukorrast oleks loogilisem küll. Maakonna puhul tekib siiski uus probleem – maakonnal pole valitavat juhtkonda ja pealinna ei saa ju ometi jätta valitsuse poolt määratud ametniku juhtida. Seega tuleks jälle seadusi muuta.

VÄRSKE LISAEELARVE

Rasked ajad peaksid õpetama kokkuhoidlikult elama. Midagi ju tehaksegi. Näiteks Võndu (Cesisesse) koos lätlastega planeeritud Võidupüha paraad tuuakse kulutuste vähendamiseks Jõgevale. Mõnigi reklaamitav kokkuhoiuaktsioon annab rahaliselt vähe, rohkem on see eeskujuks. Aga eeskuju ongi vaja, negatiivsed näited kurnavad rahvast.

Mida peaks tegema lihtne inimene, kes ootab värisedes krooni devalveerimist ja muid halbu uudiseid (millest riigiisad ütlevad, et neid ei tule)?

Võimaluse korral peaks võlgu vähendama, arved õigel ajal ära maksma, ostma ära juba ammu planeeritud asjad, milleks raha kogutud. Materjalide ja palkade langus peaks võimaldama odavamalt maja või korterit remontida. Kulutatud raha ju enam väärtust kaotada ei saa. Ei tohiks aga teha mõttetuid kulutusi – “söögem ja joogem, sest homme sureme nagunii!” (1Kr 15,32) on väga vale mõtteviis.

Usklike kohus oleks just praegu palvetada nende eest, kelle võimuses on rahvast puudutavaid otsuseid vastu võtta. Küllap meeldib neile valimiste aastal anda ilusaid lubadusi ja süüdistada neid, kes peavad tegema midagi ebapopulaarset. Ometi peaks riik praegu leidma raha mitte ärasöömiseks, vaid töökohtade säilitamiseks ja loomiseks. Praegu tuleks teha töid, mille tulemused jäävad meile ka kriisijärgseks ajaks, näiteks ehitada kogu ühiskonnale vajalikke hooneid ja maanteid.

Mingil juhul ei tohiks oma aktiivsust vähendada kirikud ja kogudused. Lootuse festival ja teised misjoniüritused, külalisjutlustajate või -lauljate kutsumine kogudusse, uued töömeetodid või vanade taasrakendamine – need ei ole pidu katku ajal. Vastupidi, need aitavad katku ära hoida või selle mõju vähendada. Aadama ja Eeva aegadest alates on just Jumal inimesed rasketest aegadest läbi aidanud. Praegu evangeeliumi kuulutamiseks tehtavatel kulutustel on eeldusi kanda head vilja – nii tänaseks päevaks, kriisijärgseks ajaks kui ka igavikuks.

BAPTISTIKOGUDUSED JA JUMALA SÕNA

Mt 13,19.23

Käesoleval aastal möödub nelisada aastat esimese baptistikoguduse rajamisest Amsterdamis, mis oli ühtlasi esimene baptistikogudus maailmas. 275 aastat hiljem rajati esimene baptistikogudus Eestis, see sündis 24. veebruaril 1884 Haapsalus. Seega tähistavad Haapsalu Baptistikogudus ja Eesti baptism oma 125. aastapäeva.

MILLELE KOGUDUS OMA ELU JA TEGEVUSE RAJAS?

“Ärkamise tagajärjel tuli rahvale suurem Jumalasõna nälg. Mõnes kohas peeti talvel enamaste iga õhtu palvetundisi.” Ärkamine, mis sai alguse rootslastest luterlike misjonäride tööst, puudutas nii eestirootslasi kui ka eestlasi. Mandrile jõudsid jutud, et Vormsis rahvas enam kirikus ei käi ja “võtta ennast ise lauale, ilma õpetajata. Seesugune õpetus... võitis ärksamate seas omale rohket poolehoidmist ja ajas kõiki hoolsalt piiblit uurima. Aga eestlased ei jäänud ühe asja, see on leivamurdmise juurde seisma, vaid siin uuriti piiblit edasi ja tuldi selle tagajärjel ikka enam selgusele.” Rootslased ei saanud neid rohkem aidata, sest nad olid luterliku taustaga, kuid andsid head nõu: “Vennad, tehke tööd edasi, küll koguduse asjus Jumal teid ise juhatab.”

“Seega täiesti iseenda hooleks jäetud, sai edasi töötatud.” Kuidas vennad Jumala juhatust teada said? Sealtsamast, kust senigi – Jumala Sõnast. “Kuid piibliuurimine kestis edasi, iseäranes oleksivad sellest ajast kolm noort meest nimetamist väärt, A. Johannson, … kes piibliuurimise tagajärjel sinnamaale tulivad, et lasteristimist ei ole piiblist leida.” Tänapäeval on pühaõhtusöömaaja ja ristimise tõde, nagu ka usklikest koosneva koguduse põhimõte, laialt tunnustatud. Tollal oli see aga avastus, mis sügavat halvakspanu ja kiusu uuestisündimata inimeste poolt tõi.

Jumalasõna uurimine võttis aega ja jõudu. August Johannsoni ema ütles: “Kuule, poiss, sa lähed oma piibliuurimisega rumalaks, üsna ööd ja päevad istutakse piibli taga, on see kellegi noormehe töö?” Koguduse rajajad olid piibellikul teel. Möödus veerand sajandit ja August Johannson tõdeb ning soovib: “Kõige selle möödaläinud aja peale tagasi vaadates pean ütlema, et see oli Jumala arm, kes seda kogudust kandis! Aidaku ja hoidku Kõigevägevam Jumal teda ka edespidi, et ta piibli rajalt ei laseks ennast ära nihutada.”

KUIDAS ON TÄNA?

Usuletulnutelt küsitakse ristimisel: “Kas te tahate ka surmani elada Pühakirja õpetuse ja Püha Vaimu juhtimise järgi?” Jah-vastuse järel toimub ristimine.

Liidu põhikirjas seisab: “Koguduste usu ja tegevuse aluseks on Piibli Vana ja Uue Testamendi kanoonilised raamatud.” Liidu tegevuse peamistest eesmärkidest on esimesena nimetatud: “Piibli õpetuse levitamine.”

Vihiku “Piibli õpetus Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidus” sissejuhatuses on öeldud: “Liidu usutunnistuslikuks aluseks on Uue ja Vana Testamendi raamatud. Seejuures oleme end määratlenud piibelliku, kogudusliku, pühitsusliku ja misjoniliikumisena.” Esimeses osas “Jumala riigi alused” on kirjutatud: “Piibel on meie kõige autoriteetsem alusdokument.”

Koguduste liidu arengukavast aastani 2012 võime lugeda: “Liidu identiteet toetub Pühakirjale ja elavale osadusele Kristusega Püha Vaimu läbi.”

Olulistes dokumentides on selgelt öeldud: koguduse õpetuse aluseks on Piibli Vana ja Uue Testamendi kanoonilised raamatud; koguduse tegevuse eesmärk on levitada Piibli õpetust, kasvatada oma liikmeid ja pooldajaid Piibli tundmises; liidu usutunnistuslikuks aluseks on Uue ja Vana Testamendi raamatud; Piibel on meie kõige autoriteetsem alusdokument; liidu identiteet toetub Pühakirjale...

Nii on kirjas.

KAS OLEME VÕIMELISED JUMALA SÕNA JÄRGIMA JA ÕPETAMA?

Toon ära mõne põhjuse, miks usklike võime Jumala Sõna järgida ja teistele õpetada pole kõrge.

Esiteks. Me ei tunne Jumala Sõna kuigi hästi. Mitmeid salme, lauseid, kõnekäändusid teame, aga millega seoses ja milleks need on öeldud ning kirjutatud – sellele ei oska me alati vastata.

Teiseks. Jumala Sõna toonitamine ei ole paljude usklike poolt heaks kiidetud. Kui usklik ei loe Jumala Sõna ega tunne seda, siis ta ei saa piibliteemadel kaasa rääkida.

Kolmandaks. Jumala Sõna leiab tõrjumist siis, kui usklik elab teisiti, kui Sõna õpetab. Sel korral kibelevad ta huulil Pühakirja meenutajate vastu enesekaitseks sõnad: käsumeelsus ja Piibliga lajatama.

Piibli mittetundmine ja tunda mitte tahtmine (kui elatakse teisiti) on tõrjuvad jõud, et Jumala Sõnale ei taha aega ega ruumi leida. Kas on märke, et mõni asi tahab Jumala Sõna välja tõrjuda? On. Inimese sõna. Inimlikud seisukohad ja selgused, mis võivad osutuda inimlikeks soovunelmateks.

“Vaadake, et keegi teid ei riisuks tarkuseõpetuse ja tühja pettuse abil, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algainetele, ja mitte Kristusele. Sest Temas elab kogu jumalik täius ihulikult.” (Kl 2,8–9).

“Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!” (2Tm 4,2–5).

Kui panna tähele, millist kirjandust välja antakse, milliseid kursusi korraldatakse, millest räägitakse, siis hakkab paratamatult silma, et Jumala Sõna kõrval on päris palju inimeste elutarkusi, elamisõpetusi, suhtekorralduslikke asju, enesele koha leidmise ja enesearendamise õpetust. Kõigis neis kasutatakse Piiblit, aga kas alusdokumendina või teema illustreerimiseks ja inimese enda arvamuste kinnitamiseks?

KOGUDUSE ALUSEKS OLEV JUMALA SÕNA ON MEIE LÄHEDAL

See on kirjutatud küll teises seoses, aga kuigivõrd sobib ehk ka meie teema juurde. On arvamusi, kirjutisi, õpetusi, mis on huvitavad, millest võib olla kasu, kuid mis ei asenda Jumala enda Sõna. Kui me õpime tundma Jumala Sõna, siis avastame, et Jumalal pole üldse tundmatud meie vaimu, hinge, suhte, tervise, majanduse, perekonna jm probleemid. Inimlikud nõuanded on vajalikud, kuid veel vajalikumad on suure Inimesearmastaja nõuanded ja eriti Tema päästeplaan.

“Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus, siis Ta päästis meid – mitte õiguse tegude tõttu, mida meie nagu oleksime teinud, vaid oma halastust mööda, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.” (Tt 3,4–5).

Ärgu mitmesugused kirjutised ning auditooriumites ja eetris kõlavad inimlikud mõtted ning inimlikud taotlused asendagu Jumala tööd, Jumala Sõna ja Tema Vaimu uuendavat tööd. Jumala inimesearmastus meie vastu on suurem ja sügavam kui inimesepoolne armastus. Ja mis eriti tähtis – Jumalal on halastus, Temal on uuestisünnitav jõud, Temal on uuendav Vaim.

Vajame elus nõuandeid. Parimad nõuanded jõuavad meieni, kui me ei asu kärsitul kombel Jumala Sõna kallale ega asu Jumalat ja Tema Sõna küsitlema, vaid laseme meist iidsemal, targemal ja Vaimu poolt sisendatud Sõnal esmalt ise meie vastu rääkida. Enne, kui meie oma küsimustega tuleme, las Sõna esitab meile küsimusi ja valgustab me vaimu. Siis saame tarka ja head nõu ning juhatust, mis ületab meile pakilisena paistvaid vajadusi.

“Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja. Ja ükski loodu ei ole Tema ees nähtamatu, vaid kõik on alasti ja paljastatud Tema silma ees – Tema ees, kellele meil tuleb aru anda.” (Hb 4,12–13).

On võimalusi Jumala Sõna tundmaõppimiseks? Piisavalt. Piibel, piibliseletuslik kirjandus, piiblitunnid, Piibli lugemine raadios, Piiblit selgitavad raadiosaated.

“Aga sina püsi selles, mida sa oled õppinud ja usaldanud... Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud ja kasulik õpetamiseks, noomimiseks, parandamiseks, kasvatamiseks õiguses, et Jumala inimene oleks täiesti varustatud ja valmis igale heale teole.” (2Tm 3,14.16–17).

Baptistikogudused ja teised vabakogudused hindavad Jumala Sõna. Tõrjugu siis Jumala Sõna meie elust, kogudustest, konverentsidelt ja festivalidelt välja lihalik ja viljatu ning madalalt inspireeritud isetehtud vaimulikkus. Olgu Eesti baptismi 125. aastal ja ülemaailmse baptismi 400. aastal Jumala Vaimust antud Sõna jätkuvalt selleks, millele oma õpetuse, elu ja koguduste korra rajame.

EERIK RAHKEMA
Haapsalu Baptistikoguduse vanem

NOORED TAHAVAD EDASI SÄRADA

Eelmises Kuulutajas oli juttu Kuressaare talvefestivalist “Julge särada!” 21. veebruaril oli samanimeline kokkusaamine Tallinna Kalju Bap­tisti­koguduses, kuhu tuli üle saja noore. Eesti EKB Koguduste Liidu misjonisekretär AGNES BÖNING rääkis Kuulutajale, mis teoksil.

Kas “Julge särada!” loosung oli mõeldud mingile pikemale ürituste sarjale?

Terve 2008. aasta oli liidu misjonikeskuse poolt kuulutatud “Julge särada!” aastaks, kus toimusid erinevad misjoninädalad. Selleks inspireeris mind Mt 5,14–16: “Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.” Eesmärk oli kuulutada evangeeliumi ja lasta Kristuse valgusel natuke kaugemale paista kui ainult oma koguduse seinte vahele, täita kutsumust, mis meil on.

Kas on tekkimas uus laiem noorteliikumine?

Esialgne mõte oli pisike – julgustada noori tulema misjonimeeskondadesse. Suvel olid meil misjoninädalad Pärnumaal, Hiiumaal ja Ida-Virumaal. Kulminatsioon oli aastavahetus Kuressaares. Kuna sinna võisid tulla ka teiste konfessioonide noored, siis muutus festival oikumeeniliseks. Jumala Vaim tegutses seal tugevalt. Paljud noored said eriliselt puudutatud, eriti need, kes osalesid evangelismigruppides.

Evangelismigrupis oli ka Jürgen Lahesalu, kes sai väga innustatud. Kui ta koju läks, siis lõi ta Orkutis “Julge särada!” kommuuni, et noored ei unustaks seda laagrit, käiksid omavahel läbi ja julgustaksid üksteist evangeeliumi kuulutama.

25. jaanuaril juhtus traagiline liiklusõnnetus, kus Jürgen Lahesalu sai surma. Seejärel sai “Julge särada!” liikumine teise sügavuse, kuna paljud noored olid temaga laagris kokku puutunud ja sõbraks saanud. Ta oli sisemiselt ilus inimene. Tema surm tegi väga reaalseks selle, et me ei tea, kui palju meile on aega antud ja me peame kõigepealt tegema kindlaks, kas oleme taevateel. Teiseks on väga tähtis rääkida inimestele, kes veel ei tunne Jeesust, et ka nemad võiksid valida taevatee.

Kas “Julge särada!” jääb iseseisvaks või sulandub misjonikeskuse töösse?

“Julge särada!” liikumine on natuke laiem. See teeb koostööd teiste konfessioonidega ja misjoniorganisatsioonidega, nagu näiteks Agape Eesti. Meil on moodustamisel “Julge särada!” aktiiv. Selle alla tulevad tööharud, millest üks on “Julge särada!” rubriik Agape uues ajakirjas, Pereraadios on tulemas “Julge särada!” raadiosaade. Kui Jumal lubab, siis tahaksime teha ka “Julge särada!” telesaate. Lisaks tuleb töögrupp, kes annab nõu, kuidas töötada koolides või kuidas koguduste spordiüritusi muuta evangeelsemaks.

Kes on peale Sinu veel “Julge särada!” eestvedajateks?

Kui aktiiv hakkab toimima, siis mul ei ole vaja seal olla, vaid noored saavad ise hakkama. Praegu peaks nimetama Helari Hellenurme, kes on Agape Eesti misjonär ja kes oli Kuressaares evangelismigrupi juht, samuti Mare Soonikut, Triin Kohvi, Marilys-Mirjam Kurge ja Laura Remmelit.

Kas “Julge särada!” kujuneb iseseisvaks juriidiliseks organisatsiooniks?

Esialgu ei ole plaanis, see tooks kaasa palju paberimajandust, mis viiks tähelepanu tegelikult töölt kõrvale. Kui hiljem tekib vajadus, eks siis saab seda teha. Rohkem on “Julge särada!” mõtteviis, mis ühendab erinevatest konfessioonidest noori, kellel on igatsus tõeliselt järgida Jeesust, kuulutada evangeeliumi oma elu ja sõnadega.

Millised on misjonikeskuse selle aasta plaanid?

Meil on sel aastal nagu Jumala vihma aasta – Lootuse festival on tulemas ja ka “Julge särada!” kokkutulekul julgustasime noori Andrease kaarte täitma. See on nagu esimene samm, mida nad saavad teha – palvetada oma koolikaaslaste ja mittekristlastest tuttavate eest ning kutsuda neid festivalile.

Lisaks suvised misjoninädalad, kus noored saavad praktiseerida. Pärnus 1.–12. juulini oleme ettevalmistusmeeskonnaks liidu suvefestivalile ja sellele ka abiks. Otepääl ja Ida-Virumaal tulevad misjoninädalad augusti algul.

Kogu meie jutt käib noorte ümber. Kas keegi vanemaid inimesi ka misjoneerib?

Kuna ma ise olen veel noor, siis ei saa ma vist olla eestvedajaks erinevatele põlvkondadele. Paraku keskealisi ja vanemaid inimesi ning pereinimesi, kes oleksid evangeelsest tööst innustunud, valmis panustama ja võtma aega, on suhteliselt vähe. Pereelu tingib tihti selle, et inimesel pole nii palju vaba aega ja ressursse. Aga alati oleks hea, kui meist vanemaid oleks ka kaasas.

Kauaks Sul võhma veel jätkub?

Eks nii kaua, kuni Issand on mu tugevus (Ps 28,7). Kui Tema juhib kuhugi edasi, eks siis tuleb sinna minna.

Täname!

24. veebruaril 2009 Skype’i vahendusel

TEINE PAAT AITAB VÕRKE VEDADA

Üsna varsti, 29.–31. mail, toimub Tallinnas Saku Suurhallis Lootuse festival, kus peakõnelejaks on Franklin Graham. Üks festivali korraldajaid on FELIKS VOLOŠIN, kellele esitasime mõned küsimused.

Kust Te Eestisse tulite?

Ma sündisin Moldovas, isa on mul ukrainlane ja ema venelane. Mul on Vene kodakondsus. Elasin kaheksa aastat Siberis, tegelesin seal misjoniga ja asutasin uusi kogudusi. Siis kutsuti mind Kesk-Venemaale Ivanovosse ja sealt juba Moskvasse. Töötan Billy Grahami Evangeelses Assotsiatsioonis (BGEA) ja korraldan festivale. Sellele tööle kutsus mind BGEA Euroopa piirkonna juht Viktor Hamm.

Elan perega (abikaasa ja kaks tütart) Moskva lähedal Lobnjas. Kahjuks eeldab mu töö pikki vahemaid ja tihti kodust kaua eemalolekut, kuid mind rõõmustab, et abikaasa saab meie lahusoleku põhjusest aru. Ta jagab minu arusaama evangeeliumi kuulutamisest. Ta juhib ühte õdede piibligruppi Lobnjas. Töötame nagu meeskond. Kui olen kodus, siis teeme koos tööd, kui olen reisil, siis ta palvetab. Ma olen Issandale tänulik sellise kaaslase ja toetuse eest.

Kuidas Te Jumala riigi tööle sattusite?

Ma läksin 1992. aastal 19-aastaselt pärast polütehnikumi lõpetamist Beltsõs vennale Tšitaasse külla. Tahtsin minna ainult suveks, aga Jumal muutis väga tugevalt minu plaane.

Ma olen usklikust perest, aga minu usk oli pealispinnaline. Käisin küll jumalateenistustel, aga võisin minna ka diskole või kinno. Tšitaa usklike elu puudutas mind sügavalt. Umbes poolteist kuud pärast sinna jõudmist ma pöördusin ja tunnistasin üles kõik, mis mul hinge peal oli. Jäin Tšitaasse, sest nägin, et Issand saab mind seal kasutada. Vanemad olid nõus, sest õpingud olid läbi ja võisin hakata oma elu seadma. Osalesin Tšitaas kiriku ehitamisel, jutlustasin ja tegin kõike, mida koguduses vaja. Lõpetasin Moskvas EKB vaimuliku seminari.

Eestlastele oli Siber küüditamise ala. Raskeid aegu meenutades väidavad paljud, et kohalikud inimesed olevat väga head olnud.

See on õige. Kliima on Siberis väga karm. Aga me nägime, kui avatud on inimesed, kuidas nad on valmis raskel hetkel aitama. Kord eksisime võõras kohas kell kolm öösel tugeva pakasega ära. Koputasime esimese ettejuhtuva majakese uksele. Meid võeti vastu nagu sugulasi. Suurtes linnades ei võeta isegi tuttavaid niimoodi vastu.

Viimased kaks aastat elasime BAMil (Baikali-Amuuri raudteemagistraalil). See pole ainult minu arvamus, et sealseid inimesi peteti, nad ütlevad seda ise. Nõukogude ajal reklaamiti BAMi. Räägiti, et isegi ilm on seal alati päikeseline ja selge. Ning inimesed sõitsid sinna tööle ja elama, sest neile lubati autosid, kortereid ja muid soodustusi. Tingimused olid tegelikult viletsad. Lubadused unustati ära. Mõne aastaga kadusid võimalused koju tagasi sõita, sest vanad sidemed katkesid ja kohapeal tekkisid uued.

Kas Teie töö Siberis oli edukas?

Jumal on neid paiku elustanud ja inimesi tööle innustanud. Siber on praegu vaimulikult võib-olla aktiivsem ja innukam kui Kesk-Venemaa.

Igaks asjaks on oma aeg. 1992. aastal, kui alles alustasime, ei teadnud me veel niisugust sõnagi nagu “sponsor”. Kõik käis oma raha eest. Käisime kuskil tööl ning palga eest sõitsime ringi ja trükkisime materjale.

Aga saalid olid rahvast täis ja inimesed tulid kergesti Jumala juurde. Jumal äratas neid. Üritasime Tšitaast külastada kogu oblastit. Kui algul oli oblastis üks EKB kogudus ja kolm gruppi, siis praegu on umbes 30 tööpunkti, osa neist veel kogudustena vormistamata. 25 koguduseliikmest kogu oblastis on tänaseks saanud viissada. See ei ole kõik meie organiseeritud. Jumal tegutses meie silma all ja meie olime osalised selles töös. See oli Jumala, mitte meie teene.

Kui vaadata Kesk-Venemaad, siis aastatuhande vahetuseks oli juba Venemaa ristimise tuhandenda aastapäeva laine möödunud. Nälg Jumala Sõna järele oli möödas. Inimesi tuli juba vähem kokku. Kuid nende huvi, kes käisid, ei vähenenud. Kui Viktor Hamm tegi 2002. aastal Ivanovos evangelisatsiooni, siis olid saalid täis.

Mis on Teie osa Tallinnas?

Me oleme Eestis kohanud palju innukaid Jumala riigi töötegijaid ja me toetame neid. Eesti on staatuse poolest ja geograafiliselt Euroopa riik, inimesed elavad tsiviliseeritult. Meeldiv on näha jalakäijaid, kes ootavad punase tule taga, kuigi pole autosid. Aga vaja on vaimulikku tuge.

Minu vastutada on BGEAs hingehoidlik töö SRÜs ja Ida-Euroopa maades. Minu tööks festivali heaks on materjalide, inimeste ja järeltöö ettevalmistamine. Nende inimestega peab ka pärast tegelema, kes festivalile tulevad. Nad on alles usule tulnud ja vajavad abi.

Püüame kogudusi ette valmistada, et nad oleksid võimelised uusi inimesi vastu võtma ja nende vajadusi rahuldama. Tallinnas on olnud kaks vaimulikku nõustamist ja festivalijärgset järeltööd tutvustavat seminari, neil osales 90 inimest. Loodame, et ka saared ja Lõuna-Eesti saavad märtsis sellesse töösse haaratud.

Tulemas on ka üle-eestilised kristliku elu ja tunnistuse kursused, kuhu on oodatud kõik eestimaalased. Oleme näinud, kuidas inimesed alles nende kursuste ajal saavad usklikuks. Need neli lihtsat tundi räägivad sellest, kuidas palvetada, milleks me usume, mida tähendab viljakas elu, mis on kristlase võidukas elu, kuidas tunnistada teistele, kuidas hoolitseda nende eest, kes usklikuks on saanud.

See pole lihtsalt hingehoidjate ettevalmistamine, vaid kristlaste taseme tõstmine. Ma olen selle kursuse ise mitu korda läbi kuulanud ja võin öelda, et iga kord on Issand mulle midagi uut näidanud, mis on mulle vajalik. Jumal võib inimesi innustada uuele teenimisele. See on alati kasulik ja toob õnnistusi.

Need teadmised ei lähe ju kaduma ka pärast festivali ja sarnaseid kursusi võib veel hiljemgi korraldada?

Muidugi. Kiievis meeldis mõnedele vaimulikele see kursus nii palju, et nad otsustasid igal aastal selle tervele kogudusele korraldada. On täheldatud, et see periood elustab tugevalt kogudust. Ka Rumeenias otsustasid mõned kogudused igal aastal seda kursust korraldada.

Me ei saa seda kursust kellelegi peale suruda, aga me jätame kogudustele materjalid ja ei keela nende paljundamist. Autoriõigus kuulub BGEAle, aga me tahame maksimaalselt teenida kogudusi sellel maal, kus festival toimub.

Ettevalmistustöö festivaliks käib intensiivselt. Äkki eestlane oma aegluses enne midagi ei märkagi, kui festival juba läbi?

Üllatavalt algas ettevalmistus Eestis mitte aasta (nagu mujal), vaid ainult pool aastat enne festivali. Võib-olla Issand otsustas eestlased proovile panna ja andis neile vähem aega.

Meid rõõmustab, et eestlased suhtuvad otsuste vastuvõtmisse väga tõsiselt. Nad ei kiirusta nõustumisega. Aga kui nad ütlevad “jah”, siis nad mõtlevad ka nii. Mul on meeldiv eestlastega koos töötada. Ka venelased on põhjamaine rahvas. Meil on midagi sarnast, aga muidugi ka erinevusi. Kuigi eestlased pole nii emotsionaalsed, ei tähenda see seda, et nende sees poleks rõõmu.

Eestis on suur keeleprobleem. Isegi kõik Eesti kodanikud ei räägi ühes keeles. Siin tuleb alati meeles pidada, et on vaja mõista teist kultuuri, õppida suhteid üles ehitama. Erinevustele vaatamata on meil üks Issand ja üks usk, üks päästmine ja see rõõmustab.

Millise pilguga vaatate tulevikku?

Julgustan iga pastorit Eestis aktiivselt osa võtma festivali ettevalmistamisest. Vaatan nendele asjadele mitte kui üks organiseerijaid, vaid kui Jumala riigi tööline, kes kunagi pisaratega palus, et Jumal avaks uksi. Nüüd on Venemaal mitmed võimalused vähenemas. Me oleme rõõmsad, et Eestis on võimalused olemas. Võtkem need tänuga vastu.

Me ei tea, mis tuleb aastate pärast. Ka praegune majanduskriis algas ootamatult. Kõik tundsid tõusu, võtsid võlgu, joonistasid pilte ilusast tulevikust, mis kohe-kohe tuleb. Aga tuli kriis ja kõik muutus kähku.

Tahaks, et vabadus kestaks kaua, aga teiste maade ja Venemaa kogemus on selline, et see pole pikk. Sellepärast sooviks kõigile Jumala riigi töölistele ja kõigile Jumala armastajatele Eestis – unustage kõik omavahelised erinevused ja kuulutage evangeeliumi. Me tulime teise paadiga, et aidata teil suurt võrku välja tõmmata (Lk 5,7). Küll Jumal õnnistab teie tööd.

Täname!

19. veebruaril 2009 Skype’i vahendusel

HINGETULEKAHJUDE KUSTUTAJA

LAPS HUKKUS AVARIIS

Midagi sellist ei tohtinud enam korduda. Lihtne koostöö vormistati neli aastat tagasi ühinguks, kus praegu on 20 liiget. Friesen on seal ainsa vabakiriklasena asutaja ja juhatuse liige.

Kui temale määratud ajal juhtub õnnetus ja õnnetusse sattunu omaksed vajavad hingeabi, saab Friesen päästeteenistuselt oma mobiilile kõne. Siis sõidab ta nii ruttu kui võimalik kas õnnetuskohale või asjaosaliste juurde. Tal on kaasas kohver kristlike raamatute ja laste mänguasjaga – sellega saab laste mõtteid vestluse ajaks haarata.

Enamasti jääb kontakt ühekordseks, aga mõnedega tegeleb Friesen ka pikemat aega. Siis tulevad juba üksikasjalikumad vestlused kristlikust usust. Nagu näiteks ühe 67-aastase naisega, kelle mehel äkki öösel süda üles ütles. Kuigi naine ei olnud usklik, otsis ta järjekindlalt pastorilt toetust. Mõnikord helistas Friesen talle ise, et tema seisundist teada saada. Ükskord avastas ta naise olukorrast, kus see just oma elu võtta tahtis. Pastor suutis ta sellest sammust loobuma panna. Järgnesid paljud vestlused usuteemal, mis naise huvi ristiusu vastu tugevdasid.

ENAMASTI ENESETAPUD

HEAD SUHTED POLIITIKUTEGA

Lisaks kõigele on Friesen hingehoidjaks ka piirkonna 260 päästetöötajale. Tema ülesandeks on hoolitseda päästjate vaimse heaolu eest. Mehed on teda ammu juba “oma pastorina” tunnustanud.

TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum

LÜHIDALT

Juba aastaid Viimsi koguduse töötegijaks olnud Ameerika pres­bü­te­riaani taustaga vaimulik kannab lisaks Viimsi kogudusele teist aastat hoolt ka Rakke Koguduse eest. Liidu vanematekogu ja ordineerimiskomisjon on tunnustanud tema volitusi teenida liidu vaimuliku ametikandjana.

Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ja ekspresident Joosep Tammo viisid 8. veebruaril Tallinna Mustamäe Kristlikus Vabakoguduses läbi pastor Priit Pesuri ja diakon Paavo Peeter Ainla ordineerimistalituse. 18-aastaseks saanud Mustamäe kogudus rajati Oleviste koguduse algatusel ning on arenenud Priit Pesuri juhtimisel elujõuliseks linnaosa koguduseks. Diakon Ainla on koguduse noortetöö juht. Diakoniks õnnistamise palves osales ka värskelt ordineeritud pastor.

21. veebruaril toimus Jõgeva maavanema Aivar Koka Eesti Vabariigi aastapäevale pühendatud vastuvõtt, kus kuulutati välja Jõgevamaa teenetemärkide kavalerid. Hõberisti pälvis palvela ehitamise eest Mustvee Betaania Koguduse pastor Paul Gill. Kokku anti 8 kuldristi, 11 hõberisti ja üks Jõgevamaa vapimärk.

Kohal viibisid president Arnold Rüütel ja proua Ingrid Rüütel, Jõgevamaa omavalitsuste esindajad, maakonna erinevate valdkondade mõjukad liidrid, kokku ligi 500 inimest.

TA JÄI PÄRAST ABORTI ELLU

Aborti tehakse ka loodetele, kes oleksid juba eluvõimelised. Mõnikord elavad nad selle mõrvarliku protseduuri üle. Nende hulgas on ka Ameerika lauljanna Gianna Jessen. Nüüdseks 31-aastaseks saanud lauljanna kuulis jõululaupäeval 1989, et ta oli tegelikult surmale määratud. Nüüd peab ta veendunud kristlasena kogu maailmas loenguid abortide vastu.

TAPMINE EI ÕNNESTUNUD

Ometi juhtus ime ja Gianna tuli elavana ilmale, tõsi küll, raskete kahjustustega. Talle tuli kasuks, et protseduuri läbi viiv arst tegi vaheaja. Tavaliselt jäetakse laps sellistel puhkudel lihtsalt lebama, kuni ta piinarikkalt sureb. Kuid üks medõde kutsus kiirabi, mis väikese Gianna lähedal asuvasse lastehaiglasse viis. Tema haigusloole kirjutas alla abordiarst.

RASKED KAHJUSTUSED

Ometi läks teisiti – Gianna sai endale kasuvanemad, kes tema eest armastusega hoolitsesid. Kolmeaastaselt sai ta juba karkude abil joosta. Käsi ja pead liigutab ta normaalselt.

EESMÄRGIGA ELU

Kaks aastat tagasi kohtas Gianna ühe ettekande ajal esimest korda oma õiget ema. “Ta tuli lihtsalt üles minu juurde ja ütles, et on mu ema,” meenutab Gianna. “Ma vastasin, et olen talle andeks andnud. Aga see teda ei huvitanud ja ta läks lihtsalt jälle minema.”

Algul oli väga raske uuesti oma lihasest emast ilma jääda, aga Jumala armastus andis Giannale ka sel momendil jõudu. Oma usust Jeesusesse ei tee ta kunagi saladust. Ühel loengul sadade kuulajate ees Austraalias seletas ta äsja: “Ma tean, et tänapäeval ei ole poliitiliselt korrektne avalikult Jeesusest rääkida. Aga see on üksnes Jumala arm, millest me kõik elame. Ma jäin elama, et ma Temast teile rääkida saaksin.”

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

ANDREASE LIIKUMINE – PALVETA JUBA PRAEGU!

Usklike inimestena teame, et üheks põhjuseks, miks meie kaasmaalased on hakanud Jumalat enam usaldama, on meie palved. Ka palved Andrease liikumise raames. Tänaseks on ligi kümme tuhat inimest üle Eesti võtnud Andrease kaardi ning nad palvetavad oma sõprade-sugulaste eest või on seda kohe tegema hakkamas. Kiidetud olgu meie Jumal!

Kas sina, hea lugeja, juba palvetad oma lähedaste eest? Sa ju tead, et enamik inimesi võtab Kristuse vastu tänu sugulaste, sõprade või tuttavate hoolele! Just nagu Jeesuse jünger Andreas, kes tõi Jeesuse juurde algul oma venna, siis ühe lapse ja hiljem inimesi eri rahvustest – nii saab igaüks meist tuua Lootuse festivalile kaasa oma sõpru.

Selleks, et midagi tõeliselt muutuks, peaksime hakkama tegutsema mobiliseeritult. Kõigepealt vaatama ringi – millised inimesed meie ümber on? Kas meie naabrid, töö-, õpingu- ja hobikaaslased, sugulased jt on juba kristlased? Meil igal on oma “vastutuspiirkond”. Just nii leiame need kuni kaksteist isikut, kes saaksid olla meie eestpalvelasteks ja kelle nimed kanname Andrease kaardile.

Järgmine samm on teatud mõttes lihtsam, meil tuleb hakata nende isikute pärast iga päev palvetama. Vaadata nende inimeste pärast üles ja lihtsalt päev päeva kõrval tuua nad Issanda ette. Kui anda oma päevast igale Andrease kaardil olevale inimesele üks minut, kuluks selleks vaid kaksteist minutit! Kaksteist minutit evangeelsele palvele päevas!

Kolmas samm on väga praktiline. Tõeliselt südamest tulenev tegevus: sõpruse jagamine, suhete arendamine nendega, kelle eest palvetad. Võimalusi on palju! Me võime teha, mida tegi Jeesus: kutsuda neid, kes soovisid Teda tunda, enda koju, pakkuda neile lõunat, õhtusööki ja isegi ööbimisvõimalust (Jh 1,39). Olles Jeesuse järgijad, võtame lihtsalt malli ja teeme samuti. Võime ka minna koos sportima, kunsti tegema, matkama jne. Kindlasti on oluline kutsuda oma sõpru koguduse üritustele ning loomulikult pikemas perspektiivis kutsuda neid 29.–31. mail toimuvale Lootuse festivalile Tallinnasse Saku Suurhalli.

Andrease liikumise ja Lootuse festivaliga seotud tegevused on pikaajaline investeering. Me ei tohiks lakata palvetamast enne, kui kõik meie Andrease kaardil olevad inimesed on andnud oma elu Jeesusele. Veelgi enam! Kui sinu kaardil olevad isikud on saanud Jumala lasteks, siis sina oled järgmise kolme ja poole aasta jooksul nende toetaja.

Ole nagu Andreas ja julgusta seda olema ka kõiki kaaskristlasi!

Lühidalt Andrease liikumisega seonduvast:

Kõik Lootuse festivaliga liitunud kogudused peaksid olema saanud kätte palvekaardid “Andrease liikumine – too sõber kaasa!” täiskasvanutele, noortele ja lastele.

Palume Andrease kaartide ärarebitavad osad kokku koguda ning toimetada need Lootuse festivali kontorisse (Tartu mnt 63, Tallinn). Kogutud kaartide alusel koostame ühise Eestimaa palvekaardi ning toetame palvetega iga üksiku isiku eestpalvetajat.

Kui koguduse liikmete sõbrad on valmis tulema Lootuse festivalile, palume nende nimed kirjutada vastavasse koguduse andmebaasi – nimi, telefon, mis päeval osaleb jne. Andmed palume koguda koguduses kokku ning vastavalt vajadusele tellida festivali kontori kaudu Tallinnasse sõitmiseks buss(id).

Info ja lisamaterjalide tellimine: või telefon 5662 6179.

INDREK LUIDE
Lootuse festivali Andrease liikumise eestvedaja,
Tallinna Elava Kivi Vabakoguduse pastor

125 AASTAT BAPTISTIKOGUDUSI EESTIS

Juubeliteenistused Haapsalus 21.–24. veebruarini 2009

1. Juubeliteenistuse avas Haapsalu Baptistikoguduse juhatuse esimees Kalle Kopli. Jutlustasid Tarmo Kähr, Meego Remmel ja Enn Veevo.
2. Laulis koguduse segakoor Taimi Kopli juhtimisel.
3. Lapsi juhendas Leevi Kaustel.
4. Juubeli ajal kogunesid Haapsallu Eesti EKB Koguduste Liidu eakad töötegijad.
5. Sõna ja laulu kuulas saalitäis rahvast.

Eerik Rahkema fotod