|
Heldur Kajaste foto
Käesoleval aastal jõudsid Eesti baptistid 125. aastapäevani. Juubeliaasta kulmineerus 19. septembril Tallinnas Oleviste kirikus korraldatud konverentsiga (vt pilte siit!).
Järgmisel päeval peeti samas kirikus “mitteümmargusi”, kuid ometi väärikaid tähtpäevi – priikoguduste 127. ja Oleviste koguduse enda 59. aastapäeva (pildil on leivamurdmine). Viimane number näitab uue juubeli peatset tulekut.
Jumal ütles juba loomispäevadel: “Saagu valgused taevalaotusse eraldama päeva ööst! Tähistagu need seatud aegu, päevi ja aastaid.” (1Ms 1,14). Me oskame aega arvestada ja väärtuslikku meeles pidada. See on Jumalast nii määratud. Oluline on näha arengutes Issanda kätt.
Nõukogude ajal kasutati sünnipäevi selleks, et keeldude õhkkonnas legaalselt koguneda ja evangeeliumi levitada. Nüüd takistusi enam ei tehta. Aga kristlaste tähtpäevad austagu jätkuvalt Jeesust. “Ja kõik, mida te iial teete sõnaga või teoga, seda tehke Issanda Jeesuse nimel, Tema läbi Jumalat Isa tänades!” (Kl 3,17).
 ÕIGETE PÄÄSTE TULEB ISSANDA KÄEST *
Toimetaja kommentaar
Eesti on väike maa ja eestlased väike rahvas. Meid märgatakse vähe, aga vastastikune mõju ülejäänud maailmaga on olemas. Üks ebameeldiv näide on masu. Peame mõtlema võõrastele mõjudele, aga ka sellele, milline on meie pisike panus. Huvi sisemaise ja rahvusvahelise poliitika vastu pole ajaraiskamine.
Väike paralleel. Endassesulgunud kristlus ei ole õige kristlus, see on meelepärane vaid usuvastastele. Peame otsima võimalusi ristiusu mõju suurendamiseks. Ründavad võõrmõjud ei peaks meid sundima kaitsepositsioonile või peitu pugema, vaid vasturünnakule. Kristlik vasturünnak – evangeeliumi kuulutamine – ei tapa vastaseid, vaid muudab nad Kristuse omadeks, uuteks kuulutajateks.
KES KAITSEKS?
Kes kaitseks Eestit Iraani ja Põhja-Korea eest? Ilmselt pole enamik inimesi selliselt üldse mõelnud. Kui Ameerika Ühendriikide president Barack Obama teatas, et raketikilpi Tšehhi Vabariiki ja Poolasse ei tule, mõtlesid need, keda Eestis teema huvitab, et kaitse Venemaa vastu jääb nõrgemaks.
Iraani ja Põhja-Korea oht, mille vastu raketikilp pidi kaitsema ja millele uute hinnangute järgi teistviisi vastu peab astuma, on ometi reaalsed. Vaevalt muidugi neid riike Eesti huvitab. Aga kui aastaid tagasi Põhja-Korea terroristid ründasid Lõuna-Korea reisilennukit, toimus see kaugel terroristide kodumaast ja sihtriigist. Nii võib tänapäeval oht ähvardada ka riike, keda asi tegelikult üldse ei puuduta.
Teine asi on ideoloogiline rünnak. Keegi ei võta meil tõsiselt Põhja-Koreas peaaegu jumalaseisusesse tõstetud surnud diktaatorit ega tema poega, praegust diktaatorit. Aga muhameedlik ideoloogia on tõsine oht isegi usuliselt väga leigele Eestile – või just niisugustele maadele. Väline kultuuriline kristlus ei suuda muhameedlusele vastu seista, kui see ükskord suurte rahade, tugeva migratsiooni või vägivalla toel tuleb.
See ei ole lihtsalt leierdatud jutu uuesti rääkimine, kui kutsume üles kuulutama evangeeliumi. See on meie “raketikilp”. “Meil ei tule ju võidelda inimestega, vaid meelevaldade ja võimudega, selle pimeduse maailma valitsejatega, kurjade taevaaluste vaimudega. Seepärast võtke kätte kõik Jumala sõjavarustus, et te suudaksite vastu panna kurjal päeval ja jääda püsima, kui te olete kõik teinud.” (Ef 6,12–13). Need apostel Pauluse sõnad jäävad aktuaalseks Kristuse taastulekuni.
IGAÜHEL OMA HUVID
Euroopa Parlamendis Eestit esindavad saadikud ei olnud Euroopa Komisjoni presidendi valimisel üksmeelsed – neli olid praeguse presidendi poolt, üks vastu ja üks erapooletu. Miks nii?
Peame tõdema, et eestlastel ei ole erinevad huvid mitte ainult Eestis sees, vaid ka Euroopas. Ja parteistumine ei käi ainult Eestis, Euroopas pole selles midagi uut. Nii hääletavadki Eesti saadikud europarlamendis vastavalt oma fraktsioonidele.
Üksmeelse Eesti kujutelm on ilus, kuni me ei hakka järele mõtlema. Jumala loomingu (sealhulgas inimeste) mitmekesisusest tuleneb mõtlemise ja tegutsemise värvikus. Laulupeorongkäik, mis on Eesti ühtsuse üks sümboleid, on väga kirju ja just seetõttu ilus vaadata. Ometi peaks erinevate mõtete kokkupõrked viima lõpuks mingite ühiste tulemusteni, mis rahuldavad enamust – koalitsioonideni, kompromissideni, riigi arenguni, rahvuslike huvide kaitsmiseni.
Jumala rahva mitmekesisus ei tohiks tekitada lõhesid, vaid peaks panema silmas pidama Jeesuse soovi: “Et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud” (Jh 17,21).
JULTUNUD RÖÖVLID
Rootsis rööviti jultunult sularahahoidlat. Arvatakse, et röövlitel oli sõjaväeline väljaõpe. Nad olid tõelised spetsialistid, neist räägib terve maailm. Mõne kommenteerija arvates oligi nende põhieesmärk tähelepanu äratamine.
Ka kurjategijad võivad olla ja sageli ongi mõne ala suured asjatundjad. Sellele vaatamata pole imelisi kuritegusid olemas. Jumalal on iga probleemi jaoks mingi teistsugune lahendus. Kuriteod väärivad kindlasti hukkamõistu. Särav mõtlemine ja osavad käed peavad tootma hüvesid, mitte valu kaasinimestele.
“Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus,” kirjutas apostel Paulus (Ef 4,28). Jeesus ei võrrelnud end vargaga, vaid hea karjasega: “Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.” (Jh 10,10).
______________
*Ps 37,39
Tänavune evangeelne massiüritus – Lootuse festival
ME EI TÜDI
“Sellepärast et meil on selline amet, nagu see on antud meile halastuse kaudu, me ei tüdi ära... Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.”
2Kr 4,1.16
Kohila koguduse sajanda juubeli motoks on “Aegumatud väärtused”. Suurepärases juubelifilmis on suure asjatundlikkusega esile toodud püsiväärtused. Tänapäeva inimene ootab ja nõuab ikka uut, ta tüdib kõigest kiiresti.
Tarbija otsib pidevalt uut, ta vajab vaheldust. Ja seda talle ka pakutakse. Kurb on, kui selline rahutu elulaad tungib ka usuilma. Võib juhtuda, et kogu seda pakutavat põnevust haarates ja ahmides võime tüdida oma lihtsast, ent ajaproovile vastu pannud kodumaisest vanemate usust. Siis minnakse isakodu väärtustest tüdinuna kadunud poja kombel otsima midagi uut ja vaimustavamat.
Pidulik juubeliõhkkond vaimustab meid ja me ütleme koos laulikuga: “See on päev, mille Issand on teinud: ilutsegem ja rõõmutsegem temast!” (Psalm 118,24). Kuid siis tuleb tüütu argipäev oma üksluisuse ja kohustustega. Meid valdab tüdimus.
Paulus andis meile mitmeid häid juhiseid tüdimusega võitlemiseks ja võiduka usukursi säilitamiseks. Ta võrdles end saviastjaga, millesse Kristus on asetanud aegumatud väärtused. Need kehtivad tänagi ja ootavad avastamist. Vaatleme, millised on aegumatud väärtused tüdimuse vältimiseks.
ME EI TÜDI OMA ERILISE AMETI PÄRAST (2Kr 4,1–6)
Mitte ainult Paulus, vaid iga usklik on kutsutud erilisse ametisse. Inglise keeles kõlab see hoopis suurejoonelisemalt – ministry. Jumal on kutsunud meid ametite ametisse, mis pakub meile elu suurimaid väärtusi – päästmist ja õigeksmõistmist. Nii on see amet ühtlasi Jumala armu kink meile (1Tm 1,12–17). Kas ja kuidas võiks usklik üldse tüdida Jumalast ja Tema armust?
Paulus rõhutab, et selles ametis peame kuulutama absoluutset, moonutamata Jumala tõde (2Kr 4,2–4). Tal polnud põhjust varjata ei Piibli ega isiklikke tõdesid. Sellest hoolimata tabas tedagi vahel inimlik tüdimus – peamiselt pöördunute vähesuse pärast. Siis lohutas ta end sõnadega: “Kui evangeelium on siiski kinni kaetud, siis on see kinni kaetud neile, kes hukkuvad” (2Kr 4,3).
Tüdimust võib põhjustada ka iseenda, oma koguduse või usulise liikumise ülerõhutamine kuulutamise juures (2Kr 4,5–6). Paulus jäi alandlikuks. Kaasaegses rahutus usumaailmas joostakse sageli kuulsate isikute ja nende rajatud usuvoolude järele. Elu näitab, et nende päike tõuseb küll kähku seniiti, kuid langeb sama kiiresti.
Paulus võrdles inimeste päästmiseks vajalikku valgust Piibli loomisloos kirjeldatud valgusega Jumalat eneselt: “Sest see, kes ütles: “Pimedusest paistku valgus!”, on Jumal, kes on hakanud särama meie südames, et tekiks tunnetuse valgus Jeesuse Kristuse isikus olevast Jumala kirkusest” (2Kr 4,6).
Me ei tüdi kunagi Jumala valgusest. Nii nagu loomislugu räägib maa tühjusest ja pimedusest, on ka päästmata inimese süda kaoses. Ainult Kristuse tunnetuse valgus on suuteline seal looma tõelise korra: “Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud” (2Kr 5,17). On loomulik, et evangeelses töös, mille valguseks on Jumal ise oma naturaalse valgusega, ei saa tekkida tüdimust.
ME EI TÜDI HINNALISE VARANDUSE PÄRAST
Paulus viis meid säravast kirkusest lihtsa savianuma alandusse. Usklik kristlane ja ka kogudus on ainult savianumad, millele annab väärtuse selles olev varandus. Mida võime sellest õppida?
Jumal on meid loonud (uuesti sünnitanud) oma plaane täitma. Jumalast kutsutuna ja seatuna ei ole meil põhjust kaeblemiseks oma küündimatuse üle. Jumal on meie vaimulikku geneetilisse koodi juba installeerinud kõik vajaliku meile usaldatud ülesannete täitmiseks. Nii pole meil ka vajadust kopeerida või matkida teisi isegi siis, kui nad on meist edukamad, sest koopia ei suuda kunagi võistelda originaaliga. “Su silmad nägid mind juba mu eos ja su raamatusse kirjutati kõik päevad, mis olid määratud, ehk küll ühtainustki neist ei olnud olemas” (Ps 139,16). Olen väga tänulik Jumalale, et tohin teenida ainulaadset eesti baptistikogudust eksiilis. Meil ei teki kiusatustki hakata end võrdlema mõne teise kogudusega!
Anumalt oodatakse sisemist ja välist puhtust: “Kui nüüd keegi end puhastab neist vigadest, siis ta saab auliseks astjaks, pühitsetuks ja peremehele kasulikuks, valmiks igale heale teole” (2Tm 2,21). Pöörakem tähelepanu aardele anuma sees. Toronto Kuninglikus Muuseumis on praegu Surnumere rullide näitus. Ehkki samas on väljas ka savianumad, milles need ürikud aastasadu lebasid, on peamine tähelepanu pööratud ajahambast puretud originaalsetele Piibli tekstidele.
Paulus ei heitunud tagasilöökidest, tagakiusust, kannatustest ega ebapopulaarsusest, sest need kuulusid evangeeliumi kuulutamise juurde. Jumal lubab meie ellu ka katsumusi, Ta kontrollib meid nende kaudu. Võib juhtuda, et mõnikord Ta purustab anuma, et selles olev aare ilmsiks tuleks.
Paulus ei muretsenud mitte ainult enda, vaid rajatud koguduste pärast. Kohila kogudus on põhjendatult esile tõstnud oma karjaste andeid, ohvrimeelsust ja pühendumust Jumala teenimisel. Tahaksin kindlasti kord taevas küsida koguduse kauaaegselt karjaselt, oma äialt Kaljo Raidilt, kas ta ei ohverdanud mitte liiga palju. Aga tean, et ta tegi seda kogu südamest, tüdimatult, vaimustuse ja rõõmsa meelega.
Tean ka seda, et ainult see usklik on suuteline ohverdama rõõmsa meelega, kelle anum on täidetud sügava vaimsusega.
ME EI TÜDI KINDLA USU PÄRAST (2Kr 4,13–18)
Paulus rääkis usu vaimust, mida peaks iga usklik omama. Rasketel aegadel kipub see kaduma. Pastori kohus on usu vaimu koguduses säilitada. Kui see kaob, lakkab normaalne ja viljakas töö. Kogudus muutub siis parimal juhul hästi funktsioneerivaks organisatsiooniks, kaob ka nii vajalik evangeelne ind. Usu vaim pakub meile igas olukorras väljapääsu. Ususilmadega võime näha iga tunneli otsas valgust ja sellest tunnistada ka teistele.
Tunnistaval kogudusel ja usklikul ei saa kunagi ilmneda tüdimuse märke. Parim salm selle tõestuseks on Rm 8,28 – kõik tuleb Jumala armastajaile heaks.
Ära tüdi Jumalat oodates! Paulus juhtis meie tähelepanu asjaolule, et ka kannatused töötavad meie heaks (2Kr 4,16–17). Pane oma füüsiline olemus koos seesmise inimesega teenima Jumalat! Füüsilise vananemisega paralleelselt toimub meie pidev vaimulik uuenemine, kui me vaid seda lubame. Kannatused ja vananemine ei tee meid iseenesest puhtamaks ega paremaks. Uuenemise protsess hakkab toimuma ainult Jumala poole pöördudes. Vastasel juhul võime muutuda aina kriitilisemaks ja kibestunumaks.
Usu vaimu normaalse funktsioneerimise korral suudame teha vahet nähtava ja nähtamatu vahel. Tark kristlane korraldab oma elu igavikulises mastaabis. Moodsas keelepruugis tähendab see pikaajalist investeeringut. – Noor taluperemees andis reporterile intervjuu. Ta rääkis oma talu ühest majandussambast – metsast – ning samastas end seejuures usklikuga. Metsamehel peab küll olema piiritu usk alles sajandi pärast lõigatavasse tulusse!
Armsad sõbrad! Lubage lõpetada soovitused anumale ja rõhutada lihtsat tõsiasja: Issand kaitseb anumat niikaua, kui selles on peidus Tema aegumatud väärtused. Neid säilitades on kogudusele ja igale usklikule garanteeritud turvaline tulevik.
JÜRI PUUSAAG
Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastor
Trükivariant jutlusest Kohila koguduse
100. aastapäeval 9. augustil 2009
KOGUDUSE LÄKITUSEGA VOLIKOGUSSE
Aktuaalne teema
18. oktoobril on Eestis kohalike omavalitsuste volikogude valimised. Kohila Baptistikoguduse juhatuse aseesimees ALLAR HALJASORG (30) kandideerib koguduse soovitusel Kohila vallavolikogusse. Igapäevases töös on ta tootearendusjuht, tal on magistrikraad mehhaanika alal.
Kuidas tuli mõte kandideerida?
Huvi tekkis nii valla ametnike kui ka vallavanema poolt – sooviti, et ühest kogukonnast ehk Kohila Baptistikogudusest võiks keegi kandideerida ja seista koguduse huvide eest. Sel teemal räägiti pastor Viljar Lihtiga, aga tema otsustas jääda apoliitiliseks ja soovitas kandideerida minul. Alguses olin skeptiline, sest mul puudub poliitiline kogemus, aga samas tundsin, et võib-olla on see tõesti õige koht seista kristlike väärtuste ja põhimõtete eest ning võimaluse korral neid ka edasi kanda ja anda.
Teie kogudusel on ju vallas pikad poliitilised traditsioonid?
Poliitilisi traditsioone meil ei ole, aga meil on olnud väga hea koostöö kohaliku omavalitsusega. Kindlasti on selles suur osa meie pastoril, kes on suutnud suhteid hoida ja arendada. Aga peab ka mainima, et abivallavanem on Kohila Baptistikoguduse liige.
Kas oma esindajat volikokku kandideerima saates püüate teistest kogudustest ette trügida?
Ei püüa. Hageri luterliku koguduse õpetaja Jüri Vallsalu kandideerib minuga ühes nimekirjas.
Miks Sa kandideerid Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) nimekirjas?
Ma ei kuulu ühtegi erakonda. Tahaksin kandideerida üksikkandidaadina, aga nii ma tõenäoliselt volikogusse ei pääseks. Tegime Kohila Baptistikogudusest ajaloolise filmi “Aegumatu väärtus. Kohila Baptistikoguduse 100-aastane lugu” ning selle operaator ja monteerija oli Kohila vallavanem Hillar Kalmet. Me töötasime pool aastat tihedalt koos ja isiklik kontakt saigi määravaks. Kohtusin ka teiste erakondade liidritega ja ütlesin, et püüan olla sõltumatu ning toetada kõiki väärikaid ideid, mis lähevad kokku kristliku eetika ja moraaliga. Kindlasti ei taha ma olla parteipoliitiline marionettnukk.
Kristlasi on igasugustes parteides. Kuidas sellesse peaks suhtuma?
Nii partei kui ka kogudus koosnevad inimestest. Kohilas tulevad kindlasti isikuvalimised, määravaks ei saa partei. Ma ei pane pahaks, kui inimene on näiteks Keskerakonnas või Reformierakonnas. Kui ta on ausate põhimõtetega ja peab kristlikke väärtusi kalliks, siis mul ei ole mingit halvakspanu tema suhtes. Olen valmis kõigiga koostööd tegema.
Suurtes linnades kandidaate isiklikult ei tunta.
Siis tuleb lähtuda erakonna poliitilisest platvormist – mida nad tahavad nelja aasta jooksul ära teha. See jääb iga inimese südametunnistusele, millise valiku ta teeb.
Kas Sa esitasid oma programmi või lähed välja IRLi programmiga?
Ma suuri täiendusi ei teinud. IRLi valimisplatvormis oli juba varem sees, et tehakse tihedat koostööd kohalike usuorganisatsioonidega ja vallavalitsus jätkab nende toetamist.
Poliitikas sageli ei olda ainult kellegi poolt, vaid ka vastu. Kuidas Sa kristlasena sellest üle saad?
On loomulik, et võetakse seisukohti – kas “ei” või “jah” – kui on vaja, peab ka vastu olema. Kõigepealt kristlikud printsiibid. Loodan, et Jumal annab ka tarkust, sellepärast palvetan mina ja palvetab kogudus.
Mida peaksime volikogudesse valitavatelt kristlastelt ootama?
Kõige paremini sobib ema Teresa mõte, et kuulutage evangeeliumi alati ja kui on vaja, kasutage ka sõnu. Volikogus tuleb oma tegude ja otsustega anda vaimulikku “soola” edasi. Pädevus on kindlasti oluline ja lausevangeeliumi keegi volikogus kuulutada ei saa.
Mõned ütlevad, et vali, keda tahes, miski ei muutu, ei tasu valima minnagi.
Usun, et enamik inimesi tahab volikogus parimat teha. Alati see ei õnnestu, tuleb teha palju kompromisse. Iga inimene peaks minema valima ja andma oma hääle. Siis on tal õigus ka küsida sellelt inimeselt, kellele ta hääle andis, et miks asjad just nii on.
Kas praegune kandideerimine võiks Sulle olla hüppelauaks edasi poliitikasse?
Ma ei välista midagi, kui see on Jumala juhtimine ja tahtmine.
Täname!
19. septembril 2009 telefoni teel
NUUTSAKU ILUS LOODUS JA ERILINE AURA
Nuutsaku õppe- ja puhkekeskuses Viljandimaal on tööl abielupaar LEILI ja TANEL VAINURA – Tanel haldusjuhina ja Leili perenaisena. Kuulutajale intervjuud andes rääkisid nad läbisegi ja seetõttu on nende jutt kokku pandud.
Nuutsaku on tõeliselt ilus koht.
Ei tahaks olla nende nahas, kes kuskil linnas kontoris töötavad. Rebane on meie aknast mööda jooksnud. Kurgesid ja kitsi on hästi palju. Luiged käivad igal aastal järvel, tänavu oli neid seitse. Jänese jälgi oleme näinud, aga jäneseid endid mitte. Oravaid on. Esimesel aastal oli hästi palju siile, aga nad on kuskile kadunud. Sel aastal oli kaks pardiperet.
Praegu on septembri lõpp. Kas nüüd on Nuutsakul vaikus?
Suvel üks laager tuleb ja teine läheb. Praegu ei ole tõesti ühtegi nime kirjas kuni kevadeni, aga tõenäoliselt talvel tulevad laagrid jälle. Pärast uut aastat on ikka elu lahti läinud.
Kui lumi maas on, siis võiks seda ka rohkem kasutada. Enamasti kiputakse soojas toas hubaselt aega veetma. Võiks suusad või uisud kaasa võtta. Lähedal on Polli suusamäed, aga suusatada võib ka laagri territooriumil.
Kas miski häirib ka? Öökull huikab öösel ja ei lase magada?
Seda peab laagriliste käest küsima. Meie korteril on paksud seinad. Kui oled telgis, siis võib-olla linnud hakkavad liiga vara laulma või päike paistab sisse. Me ei elaks Nuutsakul, kui see meile ei sobiks.
Kui kaua te olete Nuutsakul olnud?
Neli ja pool aastat – 1. aprillil 2005 kolisime sinna. Meie teiste asemel kadestaksime küll sellist töökohta, kus saad ärgata siis, kui uni ära läheb. Ülemus (EEKBL-Valduste OÜ juhataja Meelis Kibuspuu) iga päev kukil ei istu ja kui tuleb, siis toob ka lõunasöögi kaasa ja ütleb, et ärme täna tööasjadest räägi, räägime millestki muust.
Kui kauaks te tahate Nuutsakule jääda?
Nii kauaks, kui leping kehtib – see on tähtajatu. Me ei ole teinud konkreetseid plaane, et nii mitu aastat, vaid kuni meid Nuutsakul vaja on ja kuni meile see töö veel pinget pakub.
Ükskord peab teie laps kooli minema. Kas siis lähete linna elama?
Poeg on praegu kolmeaastane ja käib iga päev Viljandis lasteaias. Suurde linna küll ei tahaks, väikesesse võiks kunagi minna. Iga suve lõpus tekib mõte, et aitab. Aga elame septembri üle, ümberringi on vaikus ja rahu ning mõtleme, et Nuutsaku on väga hea koht.
Päris maaelu see ka ei ole. Teil pole ju isegi aiamaad?
Naabritel on. Me harida ei aita, aga viime laagrite toidujäätmed naabri notsudele ja naabrinaine annab midagi vastu ka.
Teie elu ei koosne kindlasti ainult romantikast.
Kui laager sisse tuleb, peab maja koristatud olema. Osa laagreid koristavad ise, aga meie peame kõik üle vaatama, et järgmise laagri tuleku ajaks oleks kõik puhas. Siis võtame inimesed vastu. Räägime juhtidele, kus mingi asi on, mida tohib ja mida ei tohi teha. Edasi teeme täpselt nii palju, kui meid vaja on. Enamik laagreid on mitu aastat Nuutsakul käinud ja teavad, kust midagi leida, aga kui on vaja patju, tekke või lisamadratseid, siis küsitakse meie käest. Või on pall tühjaks läinud ja oleks pumpa vaja… Saunaajad lepitakse ka meiega kokku, meie kütame.
Kas distsipliinist peetakse kinni?
Oma kodukorra paneb iga laager ise paika. Meie ütleme, kus on laagri territoorium. Kui tahetakse väljapoole minna, peab see organiseeritud olema. Naabri hoovi ei tohi niisama jalutada.
Mida te siis teete, kui laagrit ei ole?
Siis on nii, nagu igaühel kodus elu käib. Suvel kahe laagri vahelist vaba aega eriti ei ole. Talvel saame rohkem oma pereelu elada ja laagrid on põhiliselt nädalavahetustel. Siis tuleb eelnevalt maja rohkem kütta.
Nuutsaku keskust on aastaid ehitatud. Kas nüüd on kõik valmis?
Välismõõtudelt on maja valmis, aga sees on veel palju teha või peab juba üle tegema. Üks ring on peale saadud ja nüüd tuleb hakata juba parandama. Laagritele on tüüpiline, et kuskile seina tekib auk sisse. Selliseid parandustöid on hästi palju.
Meie korter on juba päris mitu aastat valmis. Sauna remont on pooleli, eelmisel aastal sai katus vahetatud. Saal on remonditud, söögiruumid on vaja värvida, köögid on valmis. Toad on vaja üle vaadata. Tuletõrjesignalisatsioon on kogu majal olemas, aga nüüd tuleb see päästeametiga kooskõlastada. Kellel on oma maja, need teavad, mida tähendab majas elamine. Isegi korteris on vaja ju mööblit ja tapeeti vahetada.
Päris üksi läheb raskeks. On teil mõni hea abiline?
Kaks suve on käinud Mari Teesalu. Ta on olnud abiks koristamisel ja siis oleme saanud suvel mingi perioodi ka ära olla. Ta on Saaremaalt, aga õpib Tartus. Ehitusel on Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik aidanud.
Leili on lõpetanud Kõrgema Usuteadusliku Seminari, Tanelil on seal õppimine veel pooleli. Kas Nuutsakul töötamiseks on niisugust haridust vaja?
Ega meie elu piirdu ainult laagripaiga koristamisega. Sellest aastast oleme Viljandi Baptistikoguduse liikmed ja me mõlemad kas anname tunnistuse või jutlustame korra kuus. Seminar tuleb seega väga kasuks.
Suvel me pühapäeviti Viljandisse ei jõua. Laagrid peavad pühapäeva hommikul Nuutsakul jumalateenistuse ja sõidavad siis koju.
Kas Nuutsaku on teie jaoks vaimulik või ilmalik töö?
Meie neid kahte ei eristaks. Me teenime laagrilisi, kes Nuutsakule tulevad. Me ei lahterdaks nii, et ainult siis, kui räägime midagi Piiblist, on vaimulik töö.
Kui hakata eristama, et siin on tööelu ja seal vaimulik elu, siis see tekitab lõhestumise. Ehk kui ma täna istun kodus ja kuskile jutlustama või misjoneerima ei lähe, siis nagu ei olegi pühadust või vaimsust. Kogu elu on püha, see peab moodustama terviku ja kui ei moodusta, siis on midagi väga valesti.
Milline on Viljandi-suguse väikese linna vaimulik perspektiiv?
Viljandis on inimesi küll ja küll, perspektiivid on head. Uue ehitatava kiriku saaks kindlasti rahvast täis. Peaks aitama selle hoone kiiresti valmis teha.*
Nuutsakul peeti ju omal ajal ka külakoosolekuid.
Kui Johannes Saard veel seal kõike korraldas, oli neid rohkem, meil on jäänud ainult jõuluteenistused. Kunagi üritasime Alfa-kursusega alustada, aga see ei hakanud toimima. Võib-olla me hakkasime liiga suure hurraaga pihta, uued inimesed alles, meid ei olnud veel omaks võetud. Külaellu sulandumine võtab aega.
Kas teete Nuutsaku jaoks reklaami ka?
Mingit lobitööd me tegema ei pea. Info käib suust suhu. Eesti EKB Koguduste Liidu kogudustes on see koht tuttav. Meil on ka nelipühi ja Tartu Elu Sõna laagreid olnud. Vallaga on head suhted ja ka nemad korraldasid ühe noortelaagri.
Kas teiste laagrikohtade konkurentsi on tunda?
Karksi vallast öeldi, et teist niisugust kohta ümbruskonnas ei ole, kus oleks nii palju ruumi ja ööbimiskohti. Meie hind on väga madal. Ka need, kes Tallinnast on tulnud, on tahtnud tagasi tulla.
Kas sellele paigale hakkab tekkima mingi aura või oli see juba enne teid?
Seda peaks võõrastelt küsima. Kui see on, siis me ei saa seda võtta enda teenena. Midagi selles kohas on, mida mujal ei ole. See aura sõltub Jumalast. Väljastpoolt on öeldud, et meie juures on hea olla, soe ja sõbralik õhkkond.
Milline tähendus on Nuutsakul teie enda jaoks?
Me oleme algusest peale võtnud hoiaku, et me ei vaata seda kui enda oma. Oleme üritanud võtta Nuutsakut kui töökohta, aga see on väga armas töökoht. See läheb meile väga korda, mis seal toimub. Kui me midagi teeme, siis üritame anda endast maksimumi, teha hästi.
Varem mõtlesime, kuidas teistele meeldida. See võib kõlada egoistlikult, aga nüüd püüame teha nii, kuidas meile meeldib, et meil endal hea olla oleks. Inimesed on ju sarnased ja kui endale meeldib, siis on suur tõenäosus, et meeldib ka teistele.
Kas olete joonistanud ka Nuutsaku tulevikust pildi?
Põhiplaan on, et Nuutsaku peaks jääma selliseks kohaks, nagu ta on olnud – et ta oleks teistsugune puhkekeskus kui tavalised laagrid.
Nuutsaku on peresõbralik ja lastesõbralik laagrikoht. Väljastpoolt kogudusi on küsitud, et oi, kui tore koht, tahaks sünnipäeva pidada. Sinnamaani on kõik tore, kuni ütleme, et meil alkoholi ei jooda ja ei suitsetata. See loob vaimsuse ja tekitab uskumatult teistsuguse aura. Neid kohti on terve Eestimaa täis, kus saab sünnipäeva pidada.
Täname!
_____________________
*Viljandi Baptistikogudusel on
arve nr 221001121194 Swedbankis,
kuhu saab teha annetusi uue kiriku
ehituse heaks. Praegu on kõige pakilisem
kirikule küttesüsteemi ehitamine.
24. septembril 2009 Viljandis
TA LOOBUS HEAST ELUST
Robert Mahnke on eriline loobuja. 32-aastasel berliinlasel oli tasuv töö, väike kena korter ja kogudus, kus ta end hästi tundis. Ta loobus sellest kõigest, sest tahtis aidata inimesi, kellel pole isegi igapäevast leiba. Ta läks Rumeeniasse, ühele kõige vaesemale Euroopa Liidu maale, ja ehitas sinna lastekodu.
ITAALIAST SAI RUMEENIA
Kõik algas ühest puhkusereisist 2000. aastal. Tegelikult tahtis Robert Mahnke Itaaliasse sõita, aga see ei õnnestunud. Ta oli sõpradelt kuulnud, et need käivad igal aastal Rumeenias ja ta läks lihtsalt nendega kaasa.
See, mis oli mõeldud lõõgastuseks, mõjus noorele mehele hoopis kultuurišokina. Vaid mõned kilomeetrid ilusasti üleslöödud Brasovi linnast eemal kohtas ta koos oma kaaslastega kõige kibedamat vaesust – lapsi, kes elasid prügimägedel, nuusutasid liimi ja nälgisid. “Seda poleks ma keset Euroopat iialgi oodanud,” ütles ta tagasi vaadates.
LAPSED VAJAVAD SIND!
See, mida Robert Mahnke nägi, ei ununenud ka kodus. Ta rääkis sellest oma koguduses Berliinis ja organiseeris mitu abisaadetist, mille ta koos paari sõbraga oma autodega Karpaatidesse vedas ja laiali jagas.
Ruttu sai selgeks, et sellest ei aita. Aga noor mees, kes koguduses lastega tegeles, ei suutnud sel hetkel veel ette kujutada, et hakkab Rumeenias aktiivsemalt tegutsema. Liiga tugevalt oli tema elu Berliiniga seotud.
Siis nägi ta ühel öösel und. “Ma nägin Jeesust ja Ta ütles mulle, et siin läheb lastel hästi, aga sealsed lapsed vajavad sind,” meenutas ta. Kui siis veel üks külaline jumalateenistusel rääkis, et Jumal on talle öelnud, et keegi sellest kogudusest on kutsutud tööle välismaal, ei jäänud Robert Mahnkel enam mingit kahtlust – mõeldi teda.
Tema elu ootas pööret. “Kas kõik või mitte midagi,” ütles noor mees ja pani kõik oma isiklikud säästud mängu. Ühe osa eest ostis ta 2004. aastal Brasovi lähedale maatüki. Sinna pidi tulema lastekodu koos kooliga. Aasta hiljem asutas ta ühingu “Rumeenia lastepesa”.
TA LOOBUS SAKSAMAAST
Seejärel hakkas Robert Mahnke pendeldama Saksamaa ja Rumeenia vahet. 2008. aastal tegi ta lõpliku otsuse. Ta ütles üles oma töökoha, et Rumeenias paremini ehitustöid juhtida. Ülemus arvas algul, et ta teeb nalja – ta tahtis teda just edutada.
Kuid Robert Mahnke jäi oma otsuse juurde. Sellest alates elab ta annetustest – 400 eurot kuus (6240 krooni). “Sellega tuli kohaneda, aga see polnud mulle raske. Kuigi ma teenisin enne viis korda rohkem, olen tegelikult alati kokkuhoidlikult elanud.”
VESKID JAHVATAVAD AEGLASELT
Et Rumeenias midagi ei kingita ja bürokraatia veskid jahvatavad aeglaselt, märkas Robert Mahnke ruttu: algselt pidi ehitus maksma 75 tuhat eurot, kuid nüüdseks on kulud tõusnud 200 tuhande euroni. Kuid see teda ei heiduta. Ta on koos mõttekaaslastega ühingust kõik oma säästud mängu pannud ja ülejäänu eest hoolitsevad annetajad.
Novembriks peab maja valmis saama ja sinna asub 20–30 last. Siis läheb Robert Mahnke ise ka lõplikult Berliinist Rumeeniasse – “nii kauaks, kui Jumal mulle teise koha määrab”.
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
ENDINE KURJATEGIJA LEIDIS JUMALA, KUID KOGUDUST MITTE
Tätoveeringud Norbert Sperlichi kätel tunnistavad tema vanast elust. 47-aastasel mehel on seljataga nii mõndagi – joodikuelu, vanglad, enesetapukatsed. Pärast kõnet usaldustelefonile ja ühele usklikule arstile leidis ta lõpuks Jumala. Ometi pole ta tänaseni endale kodukogudust leidnud, sest tätoveeringute tõttu öeldakse talle kõikjal ära.
LASTEKODUST VANGLASSE
Norbert Sperlich kasvas lastekodus. Ema andis ta kohe pärast sünnitust ära – see hingetrauma on teda saatnud suurema osa elust. Kui vanavanemad tema olemasolust teada said, võtsid nad ta nelja-aastaselt enda juurde. Kuid puuduvat emaarmastust ei suutnud ka nemad asendada.
Koolis hakkas poiss silma oma agressiivsusega. “Piisas valest pilgust, et ma kedagi lõin,” meenutab ta. Kui poiss oli 12-aastane, suri vanaisa. “Sellest ajast läks kõik tõeliselt allamäge.”
Norbert Sperlich laskis kodust jalga ja elas tänaval. Koolis käis ta harva. Kaheksanda klassi lõpetamise järel õppis ta raudteetööliseks.
Siis läks tugevasti viltu. Pärast ühte löömingut sai ta karistuseks aasta noortevanglat. See, mida ta seal koges, tõstis tema viha süsteemi ja inimeste vastu veel suuremaks.
Jälle välja saanud, ei jäänud ta ometi kauaks vabadusse. Nüüd läks ta juba täiskasvanute vanglasse. Ta oli 18-aastane ja määrati töölaagrisse, kus töötas pealmaakaevanduses.
Kui Norbert Sperlich vanglast välja sai, tahtis ta uut elu alustada. Ta abiellus, kuid abielu purunes – nagu ka uued suhted. “Mul polnud enesekindlust. Lapsepõlvest pärit tunne, et mind keegi ei taha, tuli kogu järgnevasse ellu kaasa,” selgitab ta.
Norbert Sperlich hakkas jooma – kuni kast õlut päevas. Vahepeal kaalus ta 130 kilo. Elu näis talle üha mõttetumana.
KOLM ENESETAPUKATSET
Kolm korda proovis Norbert Sperlich end tappa. “Kuid iga kord läks viltu.” Kui ta ühel õhtul neljandat korda proovida otsustas, läks ta telefoniputkast mööda ja nägi seal usaldustelefoni kleepsu. Ta helistas sinna. Daam teisel pool ütles talle ühe kristliku arsti telefoninumbri.
Norbert Sperlich helistas talle veel samal ööl. “Mul polnud ju lõppude lõpuks mitte midagi kaotada.” Järgmisel päeval tuli arst koos naisega talle külla. Norbert Sperlich rääkis neile oma eluloo ära. Seejärel pöördus arst oma naise poole – see oli psühhoterapeut – ja küsis: “Kas see on sinu või Jumala juhtum?”
JUMALA OMA
Naine vastas: “See on Jumala juhtum.” Norbert Sperlich palus oma esimese palve. Arstipaar kutsus ta ühte kodugruppi. “Sellest ajast läks elu jälle ülesmäge,” jutustab ta.
Norbert Sperlich lõpetas joomise, laskis end ristida ja õppis tundma oma praegust naist. 1999. aastal nad abiellusid ja kolisid maakohta elama. Norbert Sperlich hakkas koguduses kaasa töötama – tegi ehitustööd, aitas kaasa koguduse pidupäevadel. Ta teeb kõike.
Kuid kui teised kristlased Norbert Sperlichi tätoveeringuid näevad, pöörduvad nad temast peaaegu alati ära ja ütlevad umbes nii: “Ja meie mõtlesime, et sa oled hea pereisa.” Kirikukohvile teda ei kutsuta. Mees on pettunud: “Kas keegi on halb kristlane ainult sellepärast, et ta on tätoveeritud? Ma tahaks, et vaadataks mulle silma ja mitte ainult minu käsi.”
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
LÜHIDALT
28. ja 29. augustil tähistati Buckowis teoloogilise seminari asutamise 50. aastapäeva. Selle Ida-Saksamaa õppeasutuse lõpetas 146 vaimulikku töötegijat, nende hulgas kolm eestlast – Peeter Roosimaa, Joosep Tammo ja Ermo Jürma.
Pärast Saksamaa taasühinemist liitusid Buckowi ja Hamburgi seminarid ning praegune kool asub Berliini külje all Elstalis. Buckowisse 1980. aastail ehitatud seminarihoones töötab nüüd kogudus ja nädala sees tegutseb seenioride päevakeskus.
* * *
2. septembril külastas Eestis riigivisiidil viibinud Püha Tooli riikidevaheliste suhete sekretär (Vatikani välisminister) peapiiskop Dominique Mamberti ja teda saatnud kaaskond eesotsas Leedus resideeruva apostelliku nuntsiuse peapiiskop Luigi Bonazziga Eesti Vabaõhumuuseumi, kus toimus kokkusaamine Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) liikmeskirikute esindajatega. Eesti EKB Koguduste Liidust osalesid kohtumisel Ruudi Leinus EKNi sekretariaadi esindajana ning liidu president Meego Remmel. Viimane tutvustas koos teiste kirikujuhtidega väliskülalistele oma konfessiooni.
3. septembril osales Meego Remmel Tartu Ülikooli aulas toimunud peapiiskop Dominique Mamberti avalikul loengul “Püha Tool rahvusvahelises kogukonnas”. Samal päeval kohtus külaline ülikooli rektori ning usuteaduskonna esindajatega. Kohtumisel osalesid dekaani kohusetäitjana Ain Riistan Tartu Annelinna Kogudusest ning professor Tõnu Lehtsaar Tartu Kolgata Baptistikogudusest.
* * *
8. septembril külastas Rakvere linnapea Andres Jaadla Karmeli palvelat, kus kogunes Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu. Linnapea tervitas koosolekut ning tutvustas linna viimaste aastate arenguid ja tulevikuvisiooni.
Vanematekogu palus õnnistust Rakvere linnapea ja kirikute-koguduste tegevusele ning samal päeval liidu juhatuse liikmeks valitud Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektorile Margus Kasele, kes hakkab asendama juhatuse liikme tööst loobunud Toivo Pillit.
* * *
13. septembril tähistas Pärnu Immaanueli Baptistikogudus 125. aastapäeva. Kohale tuli hulgaliselt läbi aastakümnete kogudusest läkituse saanud Jumala riigi töötegijaid, kelle tervitustele oli pühendatud juubeliteenistuse finaal.
Ajaloolane Aldur Vunk meenutas 19. sajandi keskele ulatuvat koguduse sünnilugu ning pastor Joosep Tammo kogudust teeninud karjaseid. Jutlustas Meego Remmel.
* * *
20. septembril toimus Kuressaare Siioni koguduses uute diakonite ordineerimise jumalateenistus. Eesti EKB Koguduste Liidu suuruselt teise koguduse poolt diakoniametisse valitud Jaano Vahteri ja Tanel Õispuu ordineerimistalituse viis läbi Meego Remmel koos Siioni koguduse endise ja praeguse karjase Hermann ja Margus Mäemetsaga.
125-AASTANE USULIIKUMINE – NOOR VÕI VANA?
Konverents Oleviste kirikus 19. septembril 2009
1. Maarja kabel tuli pikkamööda rahvast täis. Esiplaanil EELK peapiiskop Andres Põder (vasakul), kes tervitas konverentsi,
ja Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel.
2. Priit Rohtmets Tartu Ülikooli usuteaduskonnast heitis liidule kõrvaltvaataja pilgu. Liidu poolt tegid ettekandeid Joosep
Tammo, Enn Veevo ja Toivo Pilli.
3. Teisi Remmel ja Taimi Kaldaru rääkisid oma isa Rudolf Remmeli näitel perekonna, koguduse ja Eesti loost.
4. Toivo Pilli ja Üllas Linder esitlesid artiklikogumikku “Osaduses kasvanud”.
5. Tänujumalateenistusel küsitles Meego Remmel liidu ekspresidenti Ülo Merilood.
6. Tänujumalateenistusel laulis liidu ekspresident Helari Puu. Teda saatsid Aleksandra, Silvia ja Liidia Ilves.
|
