|
Kõrgem Usuteaduslik Seminar tähistas kahekümnendat aastapäeva. Pildil on rektor Toivo Pilli ametis grillvorstikeste küpsetamisega pidulistele.
Kauaoodatud ja pikalt ettevalmistatud Lootuse festival on Kuulutaja ilmumisajal parajasti toimumas. Järgmises numbris räägime juba tulemustest. Tõeline arvepidamine käib aga taevas.
Festival lõpeb esimesel nelipühal. Selles on midagi sümboolset – nelipüha ei olnud lõpp, vaid tõi uue alguse. Sama tahaks loota ka Lootuse festivalilt.
Jumala Sõna ütleb: “Ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta. Rahutegijaile külvatakse rahus õiguse vilja.” (Jk 3,17–18). Sellega võikski Kuulutaja teemad kokku võtta.
 MURED JA LOOTUS
Toimetaja kommentaar
Usklike meeli on haaranud Lootuse festival. Ilmaliku poliitika põhiküsimused on muudatused Eesti valitsuses ja europarlamendi valimised. Järgnev lühike kommentaar ei suuda muidugi nii laiaulatuslikke teemasid põhjalikult haarata.
VALITSUS MUUTUB
Sotsiaaldemokraadid heideti Andrus Ansipi valitsusest välja. Kas koalitsioonikõnelused Rahvaliiduga lõpevad leppega või jääb Eestit valitsema vähemusvalitsus, ei ole kommentaari kirjutamise ajal veel selge.
Kaks aastat tagasi toimunud Riigikogu valimiste järel moodustas Andrus Ansip uue valitsuse, kuigi ka endine, Reformierakonnast, Keskerakonnast ja Rahvaliidust koosnev oleks võinud edasi tegutseda. Reformierakond valis uuteks kaaslasteks Isamaa ja Res Publika Liidu ning sotsiaaldemokraadid.
Valitsuste kukkumises pole midagi erilist, seda juhtub maailmas kogu aeg. Võiks ju muidugi unistada, et mõni valitsus püsiks Eestis neli aastat – valimistest valimisteni. Seni pole see kordagi õnnestunud.
Võttes aluseks Riigikogu koosseisu, saaks matemaatiliselt üsna mitut moodi uue valitsuse kokku panna, aga kõik kombinatsioonid ei klapiks omavahel kokku. Töövõimelist valitsust on vaja. Mõnitav hüüe “Tule taevas appi!” meie rahva ja selle juhtide suus peaks asenduma tõeliste appihüüetega Jumala poole.
VALIMISED ON UKSE EES
7. juunil toimuvad Eestis teist korda europarlamendi valimised. Esimest korda on meil valimised suletud nimekirjade alusel – hääletada saab ainult erakonna poolt, erakonna nimekirja mõjutada ei saa. On see hea või halb?
Paljud arvavad, et halb. Tegelikult lähevad Eestis kõigil valimistel hääled isiku kaudu erakonnale, kuigi avatud nimekirja puhul saab valija valitava kogu isikkoosseisu rohkem mõjutada.
Mõnigi küsib, milleks meile erakondi (parteisid) üldse vaja on, kas me ei peaks neist hoopis loobuma? See on võimatu – erakond on mõttekaaslaste ühendus, mille eesmärk on saada võimule ja teostada võimu. Parteid eksisteerivad ja teevad poliitikat isegi siis, kui nad ära keelatakse. Parteid ei jääks kandidaatide ülesseadmisest ega propagandast kõrvale ka siis, kui läheksime üle puhtalt isikuvalimistele. Ja kui kõik saadikud oleksid niiöelda sõltumatud, peaks mõttekaaslasi parlamendis ikkagi otsima hakkama, sest üksinda ei tee seal midagi ära.
Eestis on palju inimesi, kes erakondi üksteisest eristada ei oska. Kunagi ütles Eino Baskin, et tema ei saa aru, mille poolest Keskerakond Isamaaliidust erineb. Tema puhul võib arvata, et ta tegi nalja. Aga nüüdsete valimiste jaoks peabki igaüks erakondade vahe selgeks tegema, et õige valik teha. Seda võib teha põhiliselt kahel moel – lugedes parteide valimisplatvorme või vaadates, kes seal suletud nimekirjas on. Teine variant on paljudele lihtsam.
Proovime siis korra suletud nimekirjad ära. Võimalik, et järgmistel europarlamendi valimistel on juba uus kord. Ei tahaks uskuda, et eestlased ei suuda oma valikut sel viisil teha või et neile on ükskõik, kes neid europarlamendis esindavad. Seepärast – mingem kõik valima! Usklik inimene täidab sellega ka oma vaimulikku kohustust riigi ees.
JUMAL ANNAB LOOTUSE
Postimehes ilmus kummaline artikkel: “Ansip kohtub skandaalse usujuhiga”. Jutuks oli peaministri kohtumine Franklin Grahamiga, mis siis veel toimumata. Artikkel oli tugevalt demagoogiline ja asjatundmatu. Kahju, et Lootuse festivali selliselt reklaamiti.
Eesti meedia ei ole ususõbralik. Paljude kirjutajate usualased teadmised pärinevad nõukogude ajast või selle aja järelmõjust. Usu kuulutamine on siiski usklike asi. Kahjuks on meil vähe usklikke ajakirjanikke.
Tark inimene teab, millest ajalehed kirjutavad, kuid mõtleb oma peaga. Piiblit tundev usklik teab, et evangeeliumi kuulutamisele on alati vastuseisjaid, kuid usk võidab. Kiri heebrealastele räägib neist, “kes usu läbi vallutasid kuningriike, mõistsid kohut, said kätte tõotusi, sulgesid lõvide suud, kustutasid tule väe, pääsesid pakku mõõgatera eest, said nõtrusest tugevaks ja vägevaks sõjas, tõrjusid tagasi võõraste vaenuleere” (Hb 11,33–34). Usu jõud ei ole raugenud.
Lootuse festival on imeline võimalus Eestimaale. Festivali möödudes töö jätkub – nii festivali tulemuste edasiarendamisega kui ka uute kuulutamisvõimaluste otsimisega. Ärgem jäägem võites loorberitele puhkama ega laskem tagasilööke kogedes käsi jõuetult rippu!
“Kui sa ometi oleksid tähele pannud mu käske! Siis oleks su rahu olnud
kui jõgi ja su õigus oleks olnud otsekui mere lained.” (Js 48,18)
KEELEST, MILLES RÄÄGIME
“Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: “Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret?””
Apostlite teod 2,4–8
Teise inimesega rääkimine on võimalik vaid siis, kui mõlemad oskame ühte ja sama keelt. Kui me ühist arusaadavat keelt ei leia, siis pole võimalik vestelda.
Kui kuulutame evangeeliumi ja tahame, et meist aru saadaks või et meid üldse ära kuulataks, tuleb kuulutada selgelt ning mõistetavalt. Hea, kui suudame evangeeliumi kuulutada ka huvitavalt ja köitvalt.
USKLIKE KEEL
Sellepärast räägitakse palju ja see on kujunenud iseenesestmõistetavaks, et usklikud peaksid rääkima maailmaga nende omas keeles – ja seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Mitte ainult kõnepruugis, vaid ka muus osas peaksime olema neile arusaadavad ja vastuvõetavad.
Loetud kirjakoht näib seda mõtet toetavat. Meie tekstile järgneb pikk loetelu neist rahvastest, kes omas keeles kuulsid räägitavat Jumala suuri asju ja nad kõik olid jahmunud.
Siit tuleb nagu iseenesest järeldus, et usklikud peaksid igati pingutama selle nimel, et suudaksime igaühega rääkida tema omas keeles. Just nimelt pingutama, sest ükskõik millise keele õppimine on suur töö. Ja et seda hästi teha, selleks tuleb sageli minna ülikooli ja palju aastaid õppida.
Kerge pole see ka ülekantud tähenduses. Usklikel on välja kujunenud oma elukäsitlus, oma elulaad, mida võib üldistatult nimetada “kaanani keeleks ja meeleks”. See on meie elus väga oluline, see ühendab meid ja teeb meid üheks rahvaks – usurahvaks, Jumala rahvaks.
Mõtleme korraks ilmalikust riigist ja riigikeelest. Selleks, et saada mingi riigi kodakondsust, on vaja osata selle riigi keelt, tunda tema ajalugu ja teada selle elu-olu üldiselt. Need nõuded on üsna raskeks katsumuseks kodakondsuse taotlejatele. Eriti nõue, et peab oskama riigikeelt. Kuid rahvas, kes tahab säilida rahvana, ei saa muidu, kui ta peab säilitama oma keele. Ta ei saa lubada enda hulka täisõiguslike liikmetena neid, kes ei ole õppinud rääkima tema keeles.
Ja tundub olevat niisamuti, et kui usklikud ei kasuta ise ega kaitse oma keelt ega identiteeti, siis varsti neid ka enam pole kui usurahvast – nad hääbuvad. Kui tahame säilida, siis peavad need, kes tulevad meie hulka väljastpoolt, arvestama meil väljakujunenud oludega.
HUNTIDE KESKEL
Kuidas on see kooskõlas nelipühasündmusega? Siin ei räägitud oma, vaid võõra rahva keeles, kuulutades neile nii Jumala suuri asju. “Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased” – seega siis Jeesuse jüngrid (salm 7).
Jeesus oli need mehed ette valmistanud oma töö jätkamiseks maa peal ja oli andnud neile evangeeliumi kuulutamise korralduse. Kindlasti oli Jeesuse antud ettevalmistus parim, mis üldse olla saab. Jeesuse elust koos jüngritega on meil teada üsnagi palju, aga sealt ei leia me võõrkeelte õppimisest ei otseses ega kaudses tähenduses midagi. Küll on meile teada antud, missuguse varustusega Jeesus oma jüngrid misjonireisile välja saatis:
“Jeesus läkitas välja need kaksteist, käskides neid: “Ärge minge paganate teele ja ärge astuge samaarlaste linna, pigem minge Iisraeli soo kadunud lammaste juurde! Ärge soetage kulda ega hõbedat ega vaskraha oma vöö vahele, ei pauna teele ega kahte särki ega jalatseid ega saua, sest töömees on oma elatist väärt!”” (Mt 10,5–6.9–10). Ja veel kokkuvõttev salm 16: “Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele.”
Inimlikult võttes on see hirmutav – niiviisi ei tahaks küll minna. Asja loomulik käik on selline, et hundid murravad lambad maha. Kui ehk oskaks huntide keelt, võib-olla oleks siis pisutki lootust, vast jääksid nad kuulama ja parandaksid meelt, et nad lambaid maha ei murraks. Jah, tõesti, hundid oleksid hetkeks hämmingus, kui lambad nende moodi uluksid.
Nelipühapäeval oli samuti. “Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: “Mis see küll peab olema?” Mõned aga ütlesid pilgates: “Nad on täis magusat veini!”” (Ap 2,12–13).
PÜHA VAIMU TÖÖ
Ilmselt ei piisanud sellest, et igaüks kuulis oma keelemurret. Kindlasti oli sellel ka oma koht ja osa, kuid oli tarvis veel midagi. Midagi, mis oli palju olulisem kui hetkeline üllatus. Siin oli selleks Peetruse pikk nelipühajutlus. Jutlus, kus tsiteeriti Vana Testamenti – tolleaegset pühakirja. Räägiti Jeesuse ristilöömisest, surmast ja ülestõusmist, meeleparandusest, pattudest, Pühast Vaimust.
Ja kõik see oli teravalt süüdistav, nii et see otse lõikas kuulajatele südamesse. Seda polnud meeldiv kuulata, aga sellel oli väga suur mõju ja hämmastavalt võimsad tulemused. “Seda kuuldes lõikas see neile südamesse ja nad ütlesid Peetrusele ja teistele apostlitele: “Mida me peame tegema, mehed-vennad?” Kes nüüd tema sõna vastu võtsid, need ristiti, ning sel päeval lisati nende hulka umbes kolm tuhat inimest.” (Ap 2,37.41). Mõelda, kolm tuhat inimest!
Mis keeles Peetrus seda kõnet pidas? Ilmselt selles keeles, mida tema oskas ja milles ta tavaliselt ikka rääkis. Vaevalt et ta oskas kõiki neid siin loetletud keeli.
Miks see kõik nii edukas oli? Arvan, et lahendus on neljandas salmis: “Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida.”
Nemad ei hakanud ise rääkima teisi keeli. Nad ei pidanud neid keeli kuidagi tundma ega ära õppima. See anti neile ja samuti sõnum, mida rääkida. Nagu Vaim neile andis rääkida. Niisamuti ka meie siin ja praegu. Meie ei pea pingutama, et seda maailma ära õppida, et võiksime nende keeles ja nende meeles suhelda. Veel enam, me ei pea püüdma neile ka nii väga meeldida. See, mida me räägime, on ikka sama vana jutt, mida Peetrus rääkis juba kaks tuhat aastat tagasi. Ikka Jeesuse ristisurmast, ülestõusmisest, patust, meeleparandusest ning Püha Vaimu läbi andestusest ja uueks saamisest.
JEESUS ON TEE
Palju, väga palju on maailm muutunud sellest ajast, aga Jeesus on endiselt ainus tee, mis viib taevasse. Meie inimlikud pingutused võivad panna küll hetkeks üllatama, vahel isegi jahmatama. Aga see, kas inimesed pöörduvad, uueks saavad, kas nad pärivad igavese elu – see on ikka ja alati Jumala Püha Vaimu töö.
Selle Vaimu jättis Jeesus meile enese asemele siis, kui Ta läks taevasse. Jeesuse tegevus siin piirdus teatud aja ja kohaga. Püha Vaim on aga kõikjal olev ja teotseb kõigi inimeste kasuks kuni Jeesuse tagasitulekuni.
Siit järeldus meile – järeldus, mis muudaks meie evangeelse töö viljakamaks ja efektiivsemaks ning säästaks meid paljudest raskustest ja probleemidest. Me ei pea muutuma maailma sarnaseks, samuti ei pea ega suuda meie maailma muuta ega parandada.
Kristlastena on meie elu eesmärk, põhiline ja esmane ülesanne – ise muutuda enam Kristuse sarnaseks. Kui see on meie soov ja igatsus, siis leiab ka kõik muu parimal viisil oma koha ja lahenduse. Siis pole meie need, kes räägivad või teevad, vaid see on Püha Vaim, nii nagu see oli nelipühapäeval.
ERMO RIPS
Tartu Kolgata Baptistikoguduse diakon
LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST
Viljandis toimusid 1.–3. maini 31. noorte piiblipäevad “Püsiühendus”, millest võttis osa ligi seitsesada noort üle Eesti ning külalisi Lätist ja Rootsist. Piiblipäevade eesmärk oli aidata noortel rajada või taaselustada isiklik suhe Jumalaga, kus Issandale pühendatud aeg ei oleks tihedas päevaplaanis piiratud, vaid kus kõik asjad sõltuksid sellest suhtest. Noored vajavad ühendust Jumalaga sarnaselt interneti püsiühendusega, kus nad saavad igal ajal suhelda vabalt oma sõpradega. Teemat käsitlesid neljal peakoosolekul Mihkel Madalvee, Risto Tamm, Meego Remmel ja Märt Saar.
Laupäeva hommikul läkitas Meego Remmel kõik palveteekonnale, kus noored olid gruppidena Viljandi linna peal palvetamas. Palveteekond lõppes ülistusega Viljandi ehitusjärgus olevas kirikuhoones.
* * *
9. mail oli Oleviste Piiblikooli kevadine lõpuaktus. Üheaastane piiblikool oli sel aastal mõeldud kodu-osadusgruppide juhtide koolitamiseks. 89 õpilasest sai tunnistuse 45 lõpetajat. Oleviste koguduse vanempastor Siim Teekel avaldas erilist tänu piiblikooli juhatajale Nete Tutsule ja lektoritele Rein Uuemõisale, Toomas Vardjale, Veljo Kapteinile, Kersti Vellendile, Märt Saarele, Markus Vardjale ja Urve Heiterile.
Kõige rohkem oli õpilasi Oleviste kogudusest, aga ka venekeelsest Tallinna Betaania kogudusest, Mustamäe Vabakogudusest, Kuressaare Siioni Kogudusest, Nõmme Baptistikogudusest ning EELK Rannamõisa kogudusest.
* * *
24. mail oli Lihula Baptistikoguduse 25. aastapäev ning koguduse karjase Aivar Raudveri pastoriks ordineerimine. Ordineerimistalituse viisid läbi Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ning ekspresident Joosep Tammo.
KAPLANID ASUTASID ÜHINGU
Aktuaalne teema
EELK Valga Peetri-Luke koguduse õpetaja HEINO NURK (50) rääkis Kuulutajale Eesti kaplanite kutseühingust, mis 7. mail Tallinnas moodustati.
Mis asjamees Sa oled, et Sa niisuguse ühingu loomisega tegelesid?
Ma olen praegu haiglakaplanaadi arendusprojekti ekspertjuht ja Valgas kaitseliidu kompanii kaplan. Olen kaplanina töötanud nii kodu- kui välismaal, olen seda Ameerikas ja Soomes õppinud.
Eesti Kirikute Nõukogu ja Usuteaduse Instituut, kes tegelesid vastava Euroopa Sotsiaalfondi projektiga, kutsusid mind kaplanaadi arendusprojekti 2007. aastal. Kõigepealt koostasime kaplanite kutsestandardi ja seejärel korraldasime Usuteaduse Instituudis kaplanite põhikoolituse rohkem kui 60 kursuslasele. Olen jäänud kaplanaadi arendusmeeskonda ja mulle on see töö südamelähedane.
Kes olid uue ühingu asutajaliikmed?
Ainsa juriidilise isikuna oli asutajate seas Eesti Kirikute Nõukogu (EKN). Eestis juba tegutsevate kaplaniteenistuste esindajatena kirjutasid asutamisdokumendile alla Taavi Laanepere ja Gustav Kutsar Kaitseväest, Johann Christian Põder ja Andrus Norak vanglakaplanaadist, Kaido Petermann piirivalvest, Jaan Jaani politseist, Aivar Sarapik Kaitseliidust, Einar Soone ja Ago Lilleorg EKNst, kaplan emeeritus kolonel Tõnis Nõmmik ja mina.
Kõik kaplanid, kes on teenistuslikes suhetes, reservis, erus või emerituuris, on kutsutud ühinema. Juriidilistest isikutest võivad ühingu liikmeks olla need usuühendused, kelle liige on kaplanina teenistuses. See on kaplanite kutseühing, mitte kõigi inimeste ühing.
Milleks oli uut organisatsiooni tarvis?
Seda kutseühingut on vaja, et siduda kaplaneid omavahel. Nad tulevad erinevatest kirikutest, erinevatest usuteaduslikest õppeasutustest, nad töötavad erinevates asutustes erinevate ministeeriumide alluvuses. Kaplan on vaimulikuna sekulaarse ja sakraalse maailma piiril või kogu aeg sellest piirist üle astuv töötegija.
Organisatsiooni peaeesmärk on kaplanitele kutsetunnistuste andmine – kutse omistamine vastavalt kutsestandardile, et oleks tagatud kaplaniteenistuse kvaliteet. Kuigi kaplaniteenistus ei sea otseseks eesmärgiks misjonitööd, on see elu ja tegudega kuulutamine. Kaplan aitab inimest tema kriisis, hädas või raskuses ja see kõneleb sageli palju rohkem kui palju sõnu.
Kas ühine standard tähendab, et näiteks haiglakaplan võib minna sõjaväekaplaniks?
Püüdleme selle poole, et kaplanid võiksid liikuda ühest süsteemist teise. Loomulikult on igal valdkonnal oma erisused. Kaplanite täienduskoolitus koosneb kahest osast – põhikoolitusest, mida tegime möödunud aastal ja ametkonna spetsiifilisest koolitusest, mida annab iga tööandja ise.
Kas juba tegutsev kaplan peab midagi kartma või lootma?
Püüame enne anda, kui midagi nõudma hakata – korraldada täienduskoolitust ja arendada kaplanite ühistegevust, et nad tunneksid paremini üksteist ja ei oleks piiriala vaimulikud, nagu nad oma töö iseloomu tõttu kipuvad olema. Nad ei ole reeglina koguduse vaimulikud, ja samas ei ole ka selle eriala inimesed, kus töötavad. Nad on nagu võõra mehe majas tööl. Tahame, et oleks kaplanite oma osaduskond ja see tekib ühiste koolituste pinnal.
Kes tagab kaplanitele uskkondadevahelise tunnustuse?
Selleks ongi asutajaliikmete hulgas EKN, keda esindavad ühingu juhatuses piiskopid Einar Soone ja Ago Lilleorg. Kaplanid on seni tööle võetud kirikutega tehtud suulise kokkuleppe põhjal. Nüüd hakkab seda korraldama kutseühing koostöös nii EKNi kui ka liikmeskirikute ja nende usuorganisatsioonidega, kes EKNi ei kuulu. Välistatud ei ole ju ka juutidest ja muhameedlastest kaplanid.
Oma koguduse loa nõue kaplanile ikka jääb?
Minu lemmikfraas on, et preestrid ei ole erapraksises. Kaplanid on kiriku läkitatud töötegijad. Sageli läkitatakse nad välja nagu kaugele misjonipõllule ja side jääb vaimulike osaduskondadega suhteliselt nõrgaks. Seda viga püüab kutseühing kõrvaldada.
Kuidas tagada, et kaplanitena töötaksid ainult selleks sobivad inimesed?
Me praegu seda tagada ei saa ja selles on probleem. Ühinguna on meil rohkem jõudu ja sõnaõigust.
Mis Sulle ühingut asutades rõõmu tegi?
EKN tundis väga elavat huvi meie ühingu asutamise vastu. Mujal maailmas olen kuulnud palju sellest, et kaplaniteenistused on nagu kirikute ja nende juhtide poolt hooletusse jäetud, neisse suhtutakse kui teisejärgulisse teenistusse. Ühingu põhikiri valmis mitmepoolse koostöö tulemusena, samuti said kutsestandardi valmimise käigus väga paljud teoreetilised, teoloogilised ja eriti eklesioloogilised küsimused läbi arutatud.
Täname!
20. mail 2009 Valgas
TAOTLEGE OMA LINNA HEAOLU
Esimesel mail tegutsesid üle meie maa Minu Eesti mõttetalgud. Tartu Kristliku Risttee Koguduse pastor PEEP SAAR (31) oli ühes mõttekojas kojavanem. See ajendas Kuulutajat temale küsimusi esitama.
Milleks oli mõttetalguid vaja?
Mulle meeldis väga, mida mõttetalgute algataja Rainer Nõlvak ütles – me oleme muutunud riigi tarbijateks, mitte kodanikeks. Peaksime oma riigis olema täisväärtuslikud kodanikud.
Tavaliste inimestena me ei osale otsustamises riigis toimuva üle või oleme sellest loobunud arvates, et meist midagi ei olene. Talgud olid mõeldud selleks, et kaasata tavalisi eestlasi mõtlema teemadel, mis on neile olulised, mis neid puudutavad terves riigis, nende kodulinnas või külas. Eesmärk oli mitte ainult suuri mõtteid mõtelda, vaid vaadata, mida me igaüks praktiliselt ära teha saaksime, et asjad muutuksid.
Milline oli Sinu roll talgutel?
Kojavanem tegeles administratiivsete küsimustega, sisulise vestluse eest vastutas talgujuht. Talgutel olin osaline nagu kõik teisedki. Ettevalmistuses ja tulemuste kokkuvõtmises osalesin rohkem.
Võrreldes möödunud aastal korraldatud prügikoristustalgutega oli mõtlejaid tükk maad vähem. Kui suur osa rahvast üldse on mõtlejad?
Mõtlejaid on päris suur protsent, aga sellesse projekti suhtuti skeptiliselt. Paljud ei tulnud seekord kohale, võib-olla teisel korral nad juba tuleksid. Ehk ei olnud mai algus mõtlemise jaoks ka kõige parem aeg, eriti sellepärast, et oli ilus pikk nädalavahetus ehk siis kolm vaba päeva. Kindlasti oleks osalusprotsent suurem olnud, kui väljas oleks pime ja vihmane olnud.
Ka ajakirjandus oli takkajärele kriitiline.
Ma ei ole ajakirjandust nii palju jälginud. Nende poolt, kes osalesid, on minu meelest väga positiivne tagasiside. Eriti väiksematest kohtadest, seal olid teemad praktilisemad. Linnades oli ehk raskem konkreetsete ettepanekutega välja tulla. Külades inimesed teevad selle ise ära ka, mis nad otsustasid.
Kas talgutel mingit vaimulikku mõõdet ka juures oli?
Risttee kogudus tahtis talgutele kaasa aidata. Rentisime nende jaoks Atlantise ruumi, kus me pühapäeviti kokku saame. Paljud Risttee koguduse liikmed osalesid mõttetalgutel. Oma nime me sellele külge ei pannud, mõttekoja nimi oli “Heade mõtete koda”.
Kindlasti ei olnud talgud evangeelne üritus. Risttee koguduse liikmete jaoks on oluline olla Tartu linna parimad kodanikud – maksta makse, teenida, armastada, teha keskkonda paremaks. Evangeelium on andnud meie elule mõtte muuta keskkonda, kus me oleme – mitte ainult sõnumiga, vaid ka eluga. Ma ei oskaks selle juures ilmalikku ja vaimulikku eristada. Kui keegi üldse oleks pidanud mõttekodades osalema, siis just kogu meie kristlaskond.
Jr 29,7 ütleb: “Taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!” Sa ütlesid väga ebapopulaarse mõtte, et peab makse maksma.
Ma ei oskaks kuidagi põhjendada, et neid ei peaks maksma. Maksude maksmine on meie kohustus ja võimalus. Meie ülesanne on anda keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma (Mt 22,21). Maksud jäetakse maksmata enamasti mitte hirmust, et nendega tehakse valesid asju, vaid sellepärast, et inimestel on oma raha kahju ära anda.
Lõpuks oleneb kõik sellest, kui palju me usaldame Jumalat. Jumal teab, kes kuidas valitseb ja see on Tema kontrolli all. Me saame palvetada nende eest, kes juhivad ja valitsevad, et nad võiksid teha paremaid otsuseid. Me peame võitlema vaimulikus dimensioonis oma ühiskonna probleemid läbi ja ei tohi olla kibestunud.
Mis teie mõttekoja teemad olid?
Iga mõttekoda püstitas need ise kohapeal. Meil olid teemadeks perekond, linnatransport, tudengid, kuidas viia abivajaja kokku abipakkujaga jm.
Sind on iseloomustatud visiooniga pastorina. Kas Sul on visioon ka ühiskonna jaoks?
Minu visioon on seotud evangeeliumiga. Ma usun ja palvetan, et me võiksime veel kogeda Jumala liikumist, kus kokkupuude Jumalaga muudab inimesi. Risttee koguduse visiooniks on olla Jumala liikumine, mis mõjutab ühiskonda. Mingit poliitilist ambitsiooni ja nägemust mul ei ole.
Kas Sa ei kasuta oma positsiooni selleks, et sügisel saada Tartu volikogusse?
Kindlasti mitte. Hoian poliitikast eemale. Kindlasti on inimesi, kellel on see kutsumus, aga pastoril on väga raske olla poliitiliselt aktiivne. Ma arvan, et mul on palju kasulikum inimesi mõjutada läbi evangeeliumi kui läbi poliitika.
Mis haridus Sul on, et Sa selliseid asju teed?
Ma õppisin Tartu Ülikoolis informaatikat. Magistritöö tegin ettevõtlusest ja tehnoloogia juhtimisest, aga see on mul kaitsmata. Nüüd olen Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris esimese kursuse tudeng.
Mida tähendab Koma?
Risttee kogudus kasvas välja organisatsioonist Going Up, see omakorda aga Tartu-kesksest samanimelisest noorteüritusest. Viimase kahe aasta jooksul on Going Upi tegevus muutunud üle-eestiliseks – järgmise põlvkonna juhtide koolitamine, noortetöö tegijate varustamine, uue põlvkonna väljaläkitamine misjonile. Nii kippus vana nimi ja uus sisu inimestele segaseks jääma.
Selguse mõttes otsustasime nime muuta ja Going Upi organisatsiooni uueks nimeks saab Koma. Jumal võib iga punkti muuta komaks, anda uue alguse. Koma ei ole kunagi peategelane, ta on väike korrastav märk lauses. Tahame, et Jumala riik saaks au endale, mitte organisatsioon, mida me juhime. Lisaks võib Koma vaadata kui K(ristuse) Oma. Uue nime tutvustamine alles algab. Nimi ei ole veel isegi ametlikult äriregistris.
Kas üleminek Going Upist Risttee koguduseks tähendas noortetöö üleminekut traditsioonilisse kogudusetöö vormi?
Võta kinni, mis see traditsiooniline on. Going Up muutus meie jaoks ise ka traditsiooniks. Risttee koguduse teenistuse vorm ei ole päris tavapärane. Aga meie jaoks on pühapäevane teenistus üks väga väike osa koguduse tööst. Kogudus on iga päev seal, kus me oleme. Me ei ole kogudus, kes tahab inimesi ainult kokku tuua, vaid kogudus, kes tahab neid ka välja saata. Me oleme misjonärid, teenijad, perekond, Jumala otsijad – oleme seda alati, mitte ainult pühapäeva hommikul. Meie elu ei ole lahtritesse jaotatud – oma elu ja kiriku elu, vaid kõik on Jumala oma. Vähemalt me püüdleme sinna poole.
Kui te vanemaks jääte – see juhtub kõigi noorte inimestega – kas see vorm on ka keskealiste ja vanemate jaoks jätkusuutlik või läheb osa neist traditsioonilise kogudusetöö vormi juurde?
Ma usun, et vanus ei mängi rolli, vaid me kõik oleme loodud teenijateks. Kui me mõistame, mida Kristus on meie heaks teinud, palju Tema meid on teeninud, siis me ei saagi teisiti, kui teenida teisi inimesi. Kuidas see konkreetselt välja näeb, on kindlasti vanuseti erinev. Kui oled 70-aastane, siis ei käi enam teistel aknaid pesemas, vaid võib-olla kood naabrile kindaid.
Kui mõtleme Jumalale, kes tuli maa peale ja see meie südamed murrab, siis me ei saa teisiti, kui mõistame, et oleme läkitatud oma kultuuri, naabruskonda, linna misjonärina elama, ükskõik, kui vanad me oleme. Kui me mõistame, kes Kristus on, mida Ta meie heaks on teinud, siis see määrab ära meie misjoniarusaama ja koguduse vormi. Kui meie identiteet on Kristuse poolt muudetud, siis ei piisa meile enam sellest, et käime lihtsalt kord nädalas pühapäeval kirikus ja ütleme, et see ongi kogu meie kristlik elu ja muust eraldatud.
Kas sellise mõtteviisi hoidmiseks tuleks iga pühapäev sellist mõttekoda teha?
Võib-olla tõesti. Kindlasti on vaja rohkem mõelda. See ei tohi olla ühekordne asi, vaid rütm. Kui mõtleme, et oleme teenijad, siis mõtleme tihedamalt ja hakkame märkama asju, mis peaksid teisiti olema. Silmad avanevad ja mõttekoda ei ole enam ametlikult organiseeritud, vaid muutub orgaaniliseks. Oma kodugrupis märkame, keda saame aidata. Püüame leida lahendusi, mida suudame ellu viia.
Kõik ei ole suured mõtlejad. Kas need peavad teise koguduse otsima?
Ei pea. Kristuse kogudus on ju ihu. Kõik ei saagi olla ajurakukesed. Koguduse tugevus ongi selles, et me oleme erinevad. Jube raske oleks, kui kõik oleksid juhid ja muudkui juhiksid sinna, kuhu peavad vajalikuks. See on meie tugevus, et oleme ihu, mille peaks on Kristus.
Mis mõttetalgute tagajärjeks saab?
Oluline on, et arutatu ei jääks ainult mõteteks. Minu Eesti veebilehel www.minueesti.ee on üleval ideepank, kus on üle Eesti mõeldud mõtted – 500 mõttekoja tulemused. Nüüd sisuline töö alles algab. Sarnased mõtted tuleb grupeerida ja koondada. Eks see on kõige raskem etapp, mis edasi saab. Kindlasti olen nõus kaasa aitama. Eriti südame peal on mul olnud abivajajate ja abipakkujate kokkuviimine. Igaüks võib olla kellelegi abipakkuja.
Täname!
15. mail 2009 Skype’i vahendusel
SEMINAR TÄHISTAS ÜMMARGUST AASTAPÄEVA
Laupäeval, 23. mail tähistas Kõrgem Usuteaduslik Seminar oma kahekümnendat aastapäeva. Kuna tegemist on 1922. aastal Keilas tööd alustanud Eesti Baptisti Jutlustajate Seminari õigusjärglasega, on tegelik tööaeg hoopis pikem, aga nõukogude võimu tekitatud 50-aastast pausi ei saa kahjuks olematuks teha.
AMETLIK-PIDULIK-VABA ÕHKKOND
Aktus-jumalateenistus, millega päev algas, tõi kohale pidulikus riietuses seltskonna. Õhtupoolikul võis samu inimesi näha juba vabaajariietes grillipeol.
Aktuse alguses esines kolme lauluga Norrköpingi gospelkoor Rootsist. Tervitusi tõid Kerstin Kask Usuteaduse Instituudist, Tony Twist TCM Piibliinstituudist Austriast ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna dekaan Riho Altnurme. Tänukirjad ootasid seminari esimest rektorit Peeter Roosimaad ja Ülo Merilood, kes oli kakskümmend aastat tagasi EKB liidu president. Kahjuks ei saanud ekspresident kohale tulla.
Juubeliks ilmus seminari ja Tartu Ülikooli usuteaduskonna ühisettevõtmisena teoloogiline artiklikogumik “Et sinu usk otsa ei lõpeks: pühendusteos Peeter Roosimaale”. Raamatut esitlesid vahetult pärast aktust toimetajad Ain Riistan ja Andres Saumets. Kogumik leidis kohe rohkelt ostjaid ja Peeter Roosimaal tuli neile autogramme anda.
Aastapäev oli paljude vanade tuttavate kokkusaamispäevaks. Meenutusi jätkus terveks päevaks, kuni õhtuse grillipeoni välja. Mõned meenutused said ka Kuulutaja jaoks kirja pandud.
ENDISE REKTORI PILGUGA VAADATES
Seminari kunagine rektor Ermo Jürma ütles, et talle meenutab aastapäev kahtekümmet sisukat aastat koos heade kolleegide ja paljude õpilastega, suhtlemist kodu- ja välismaaga ning süvendatud tööd pühakirjaga.
Unistused olevat algul olnud küllaltki ebamäärased, aga loodeti, et kunagi on seminaril oma hoone, kõik õppekavad on valmis ja sisuga täidetud, õppejõudude kontingent on olemas. Nii on ka läinud. Viimasel Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil, kui rektor Toivo Pilli palus seminariga seotud inimestel tõusta, oli tõusjaid Kalju palvela igast pingist.
Seminar alustas taas tööd ärkamisajal. Ermo Jürma ise oli õppejõutööga paralleelselt Tartu Kolgata koguduse pastor, vaimuliku töö võimalusi oli siis üldse palju. Unistati, et tekib palju uusi kogudusi ja töö võiks veelgi laieneda.
Nüüd on seminaris ametisse astumas uus rektor Margus Kask. Ermo Jürma loodab, et seminar saab uue hoo sisse. Ta tunnistab, et tema ja ka teised töötegijad on veidi väsinud. Kõigile on teada majanduslangus ja koguduste statistika ei ole ka just julgustav. Aga ta loodab, et seminar annab oma panuse ja koguduste töö läheb edasi.
KOHTUMINE KÜMME AASTAT HILJEM
Kümme aastat tagasi, 1999. aastal lõpetanud kursuselt olid kohal päris mitmed inimesed. Mustvee Betaania koguduse pastor Paul Gill väitis, et nende kursus on seminari kahekümne-aastase ajaloo suurim. Alustas 21 ja lõpetas 17–18 seminaristi, mis oli väga hea tulemus.
“Kindlasti on seminari osa minu vaimulikus elus üsna kõrge,” tunnistas Paul Gill. “Isiklikult pean kõige tähtsamaks mitte akadeemilisust, vaid vaimuliku isiksuse kujunemist. Koos sai läbi elatud kriisid ja ilusad hetked. Oluline on isiklik suhe Jumalaga. Kui täna mõtlen jüngrite ajale, kui nad Jeesuselt õppisid, siis minu jaoks on läinud lahti mõte, kus jüngrid ütlesid Jeesusele: “Issand, õpeta meid paluma!” Ma soovin, et tudengid õpiksid paluma.”
Evelyn Ainlo Otepäält ütles, et talle andis seminar leiba ja raha. Seminari diplom on tal võimaldanud töötada koolis õpetajana. “Väga turvaline aeg oli. Kristlaste keskel, omaette ühiskonnas, kus miski ei ohustanud,” meenutas Evelyn Ainlo.
Oksana Laanemets Pärnu Peeteli kogudusest ütles, et leidis seminarist parima sõbranna – Evelyni. Seminarist sai ta ka eesti keele suhu – tema emakeeleks on vene keel. Teadmised ei lähe kaduma, neid saab rakendada nii koguduses kui igapäevaelus. Ka vene koguduses saavat naisterahvas oma teadmisi kasutada, kui ta just kantslisse ei kipu.
ELU SEMINARIS LÄHEB EDASI
Ametiks valmistuv uus rektor Margus Kask ütles, et tal on väga soe ja lootusrikas tunne. Küsimus ei olevat muutmises, vaid jätkamises. Kõik head suhted ja koostöö peavad jätkuma ning süvenema. Ta tahaks, et tudengeid oleks rohkem. Kas kunagi tuleb tagasi ka päevaõppevorm, see sõltub rahadest ja ei ole praeguse hetke küsimus. Seminar võiks muidugi laieneda ja tuleks rohkem tööd teha suhetes kogudustega.
Seminarihoonet haldava Valduste OÜ juhataja Meelis Kibuspuu kinnitas, et seda maja vaadates kuulub nii tema kui ka Valduste süda seminarile. Laias laastus õnnestub heal juhul umbes kolmandik seminari eelarvest katta õppemaksust. Teine kolmandik tuleb läbi Valduste ja kolmanda kolmandiku jaoks on vaja leida annetajaid. Kuigi tänased olud on keerulised, siis selle nimel, et seminar saaks oma õppetööd selles majas teha, on kõik valmis kõvasti võitlema ja pingutama.
IGAÜHEST SÕLTUB KINDLASTI MIDAGI
Paljud kogudused otsivad pastoreid, pastorid omakorda tahaksid leida endale abilisi. Eelkõige nende koolitamiseks seminari peetaksegi.
Kunagi ei lõpeta Issand küsimast: “Keda ma läkitan? Kes meilt läheks?” Ja ikka ootab Ta vastust: “Vaata, siin ma olen, läkita mind!” (Js 6,8). Et need, kes peaksid minema, saaksid minna, on vaja eestpalvetajaid ja annetajaid, usklike inimeste ja koguduste tuge. Meie kõikide osa.
LAENUD ORJASTASID EMMENTALI JUUSTUMEISTRI
“See oli nagu sund, ma ei saanud teisiti! Ma teadsin, et õieti ei või ma endale niisuguseid asju lubada, aga ma lihtsalt pidin need saama. Ostuvajadus oli niivõrd suur.” Selliselt kirjeldab oma umbes kümne aasta tagust käitumist Peter Berger.
Sel ajal hankis ta järelemõtlemata endale peene spordiriietuse ning uhkeima muusikakeskuse, kuigi nende hind ületas kaugelt tema majanduslikud võimalused. Ta ei suutnud “ei” öelda, kui talle midagi pakuti.
Berni veinimessil laskis õppinud juustumeister rõõmuga endale peeni napse valada. Ohtra kostitamise järel kirjutas ta uhkelt alla tuhandetesse ulatuvaid tellimusi. “Mul oli väga ülev tunne. Ma tundsin end kuningana,” meenutab ta.
LAI ELU
Üksiku mehena elas ta laia elu. Paljudel tema kolleegidel oli raha taskus laristamiseks rohkem, tema tahtis ka. “Ma igatsesin tunnustust, armastust ja tahtsin oma kolleegidele muljet avaldada,” mõtiskleb Berger tagasivaatavalt.
Ta kasvas üles kaheksa venna-õe kõrval Emmentalis lihtsates oludes. Perekond oli tõsiusklik. Peter õppis juustumeistriks, töötas algul sel alal ja hiljem jäätisevabrikus. Mõne aasta pärast läks ta vanadekodusse hooldajaks.
“Ma ostsin ikka enam ja võlad kasvasid,” räägib ta. “Ma hakkasin pangast laenu võtma, et veini eest maksta, siis tulid uued võlad, et makse, haigekassat ja protsente tasuda.”
Berger kogus aegadega 33 tuhande euro suuruse võlgademäe. Iga arvega kasvas ka tema hirm. Ta peitis arved sahtlipõhja. “Ma ei tahtnud reaalsusele silma vaadata. Ma mõtlesin – mis silmist, see meelest. Aga mõtted tulid ikka jälle pähe ja koorem läks aegadega üha raskemaks.”
PALVE HAIGEVOODI ÄÄRES
Peter oli ristiusust eemaldunud, kuni ühel päeval üks tema õdedest vähki haigestus. Pere kogunes haigevoodi ümber, et üheskoos õe pärast palvetada. Ka Peter oli seal.
“Mul läks sel ajal halvasti, ma ei teadnud enam, mida võlgadega peale hakata.” Kui vennad-õed seda märkasid, tuli avameelne jutuajamine. Vanemad palvetasid koos temaga. “Siis sain ma kogu oma koorma Jumala ette panna ja ma palusin Jeesusel uuesti oma ellu tulla.” Berger sai kergendust. “Ma tundsin, kuidas ma vabaks sain, nagu oleksin seljakoti maha pannud.”
Sellest hetkest peale ei teinud Berger enam uusi võlgu ja hakkas hingehoidja abi kasutama. Ta kolis teise linna ja astus sealsesse luterlikku kogudusse. Oma võlakoormat peitis ta siiski nii kaua kui võimalik ja ei rääkinud sellest ka oma hingehoidjale.
VÕLAKOOREM KANTI LAIALI
Kui Peter Berger 1999. aastal abiellus, oli tal veel 26 tuhat eurot võlgu. Poole aasta pärast tuli esimene arvete arestimine. Tema naine Dorothe oli sellest väga üllatunud.
Nüüd ei jäänud Bergerile enam muud valikut – ta informeeris oma vanemaid, sugulasi, sõpru ja ka kogudust. Plats tehti puhtaks. Majapidamisraha võeti peaaegu kõik ära, neile jäi ainult kõige vajalikum. Tükk tüki järel kanti võlakoorem laiali. Paljud aitasid neid. Üks naine andis protsendita laenu.
Vahepeal õppis Berger lisaeriala ja sai sotsiaalterapeudiks. Ta õppis ka “ei” ütlema ja rääkis oma ostusõltuvusest. Tal tuli sellest palju teistega rääkida. “Kui ma täna midagi ostan, küsin ma kõigepealt: kas mulle seda tõesti vaja on? Kui selget vajadust pole, siis jätan ostmata.”
WILLY SEELAUS
idea Spektrum
VALGAMAA TÄNUHOMMIKUSÖÖK
1. Laulis Laululahingu võitja Tõrva laulustuudio neidudekoor Maie Kala juhatusel.
2. Korraldajateks olid Eesti Evangeelne Allianss ja Tõrva linn. Pildil Tõrva linnapea Agu Kabrits.
3. Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik meenutas, et äsja oli emadepäev.
4. Kõneles Eesti Palvushommikusöögi Komitee esimees Miguel Zayas (paremal). Teda tõlkis Tartu Salemi koguduse pastor Meego Remmel.
5. Naistearst Maie Pastik rääkis naiste tervisest.
6. Vaade saali. Parajasti räägib tänulikkusest professor Tõnu Lehtsaar.
Lõpuks tegid kohalviibivad pastorid palve. Sellest pilti ei ole.
|
