Palvetajad Lootuse festivalil

Lootuse festival on möödas. Käesolev Kuulutaja pühendab sellele üsna palju ruumi, mis on niisuguse ürituse puhul loomulik. Käis ju ametliku statistika kohaselt festivalil 30659 inimest. 293 eribussi tõid inimesi kohale kogu Eestist, lisaks tuli rahvast veel Lätist ja Soomest.

Festivali peakõneleja Franklin Graham oli usumees ka väljaspool kantslit. Pressikonverentsil ja intervjuudes oli tal kõigile probleemidele ainult üks lahendus – Kristus. Küllap selles peitubki tema edu põhjus.

Arvatavasti on festivali iga vaimustatud pooldaja teele sattunud ka mõni kritiseerija. Selle festivali tegi meile Billy Grahami Evangeelne Assotsiatsioon. Olgem tänulikud! Kritiseerijad võivad proovida teha ise paremaid, aga innustus selleks tulgu Kristuselt.

Franklin Graham sai pühendada Eestile mõned päevad. Kui kuuleme sõnumeid tema tööst teistes maades, pühendagem nendelegi mõned palved!

ROOSID JA LEIB

Toimetaja kommentaar

Elu on tõsiseid probleeme täis. See nõuab valikute tegemist. Jumal ei keela meile oma tarkust appi.

EUROPARLAMENT ON VALITUD

Ehk oleks Indrek Tarand ka mõne erakonna nimekirjas europarlamenti pääsenud, aga siis ei oleks tema poolt nii palju hääli antud. Ta oli protestikandidaat parteivalimiste vastu. Ilmselt võttis ta hääli ära eelkõige nendelt erakondadelt, kes mõtteviisilt talle lähedased.

Eelmistel valimistel viis edukaim kandidaat Toomas Hendrik Ilves sotside nimekirja liikmena endaga europarlamenti kaasa veel kaks inimest. Indrek Tarand üksikkandidaadina seda teha ei saanud. Isikuvalimised, mis valijale selgemad, viivad kahjuks suure osa häältest prügikasti.

Indrek Tarandi üle ei ole paljukirutud erakonnakontrolli. Nii ei tea me veel praegugi, tükk aega pärast valimisi, millist poliitikat valimiste võitja europarlamendis ajama hakkab. Igaüks otsustagu ise, kas see on hea või halb.

“Ja kui ka üksikust jagu saadakse, siis kaks panevad ometi vastu; ja kolmekordset lõnga ei kista katki nii kergesti,” kirjutas Koguja (Kg 4,12).

MAKSUD SUMMEERUVAD

Ükski riik pole kunagi maksudeta hakkama saanud. Ka majandussurutise aeg tuleb üle elada. Apostel Paulus kirjutas: “Niisiis on alistumine vajalik, seda mitte ainult nuhtluse, vaid ka südametunnistuse pärast. Seepärast te maksate ka makse.” (Rm 13,5–6).

“KALLIS KRISTUSES”

Kes vähegi on jälginud uudiseid pettustest, tunneb ära levinud skeemi. Kõigepealt pakutakse raha, seejärel küsitakse väikest summat, et suuremat pangast kätte saada. Tulemuseks on raha kaotus, mitte võit.

Kirikud ja mittetulundusühingud on sageli rahapuuduses. Kurjategijaid, kes südametunnistuse piinata petavad ükskõik keda, jätkub. Petukirjad tulevad tihti muhameedlikest maadest. “Sõbra löögid on mõeldud siiralt, aga vihamehe suudlused on võltsid” (Õp 27,6). Ärgem siis laskem end petta!

SAMMAS ON VALMIS

Paljud kristlased andsid oma hääle samba püstitamise poolt. Kindlasti oli annetustest kogunenud kolme miljoni krooni hulgas ka kristlaste raha. Kristlike kirikute juhid pühitsesid samba sisse. Nii peaks kristlikust seisukohast kõik korras olema?

Ometi – kas vaesel ajal sambale 120 miljoni krooni kulutamine oli õigustatud? Niisugust küsimust oleks kindlasti esitatud ka rikkal ajal. Sellest summast oleks jätkunud väidetavalt kolme lasteaia ehitamiseks.

Roosikimbu raha eest võib mitu pätsi leiba saada. Sellest hoolimata kingime ja tahame aegajalt roose. Minevik vajab salvestamist mitte ainult teadmistes ja raamatukogudes, vaid ka kunstiteostes. Linnapildis nähtaval kohal olev mälestusmärk paneb mööduja küsima, mida sellega meenutatakse.

Usklikud peaksid kindlasti meeles pidama ja ka usuvõõrastele rääkima, et ajalugu ei ole ainult inimeste teene, vaid selle taga on Jumal, kes inimesi kasutab. “Kiida, mu hing, Issandat, ja kõik, mis mu sees on, Tema püha nime! Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!” (Ps 103,1–2). Tänu Jumalale ka selle eest, et tohime jälle oma maal oma kangelasi meenutada ja austada!

SA PEAD UUESTI SÜNDIMA!

Johannese 3,1–6

Täna pean ma lühemat sorti jutluse. Tahan anda sulle võimaluse. See võib olla sinu ainus ja viimane võimalus. See on väga oluline asi. Meil kõigil on hing. Piibel ütleb: “Mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele?” (Mk 8,36).

Paljudel on oht kaotada oma hing. Kui sa pole kindel, et su patud on andeks antud, siis täna on sul võrratu võimalus tunnistada oma patud Jumala ees, paluda Temalt andestust, öelda Jumalale, et sa tahad meelt parandada, pöörduda ära oma pattudest ja usu kaudu võtta Jeesus vastu oma ellu. Täna võid sa saada andestuse, lahkuda siit vabana patust ja süüst.

Aga sul on valik. Sa võid Kristuse vastu võtta või hüljata. Mu palve on, et sa võtaksid Ta usu kaudu vastu.

MIDAGI VAEVAB HINGE

Jeesuse juurde tuli ta pimedal ajal. Võib-olla tundis ta piinlikkust sellest, kui teda Jeesusega nähakse. Ma pakun, et ta häbenes mõnda oma salapattu. Igal juhul oli midagi sügaval tema südamepõhjas valesti. Ta ei saanud magada, vaid pidi Jeesuse üles otsima.

Paljudel on elus mingid mured. Võib-olla on sul narkosõltuvus või probleem alkoholiga. Võib-olla on sul probleeme koolis. Võib-olla oled sa jäänud rasedaks, ilma et sa oleksid seda tahtnud. Võib-olla on su kodu lagunemas. Või on su elus palju läbikukkumisi.

Mis iganes on see häda, ma tahan, et sa teaksid, et Jumal armastab sind. Ma julgen kinnitada, et vastused sinu probleemidele on Jeesuses Kristuses, elavas Jumalas. Jeesus ütles: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14,6).

TÕSINE EHMATUS

Piiblis on lugu naisest, kellel oli olnud viis meest ja kes elas parajasti kellegi mehega abielurikkumises (Jh 4). Kui Jeesus oleks sellele naisele ütelnud, et ta peab uuesti sündima, oleks Nikodeemos väärikalt noogutanud ja nõustunud.

Või tolliametnik Sakkeus (Lk 19). Ta oli korrumpeerunud ametnik, kes töötas Rooma heaks. Ta oli oma rahva reetur. Kui Jeesus oleks öelnud: “Nikodeemos, sa ei ole nii kehv nagu Sakkeus! Tema on kohutavalt puntras ja peab uuesti sündima,” siis oleks Nikodeemos väärikalt noogutanud.

Aga Jeesus ütles: “Nikodeemos, sina pead uuesti sündima.” See oli talle šokk. Ta oli variser. Variserid olid tollastest usuliikumistest kõige rangemad. Nad pühendasid kogu oma elu sellele, et uurida ja järgida Jumala Seadust.

Variserina suhtus Nikodeemos õiglaselt oma kaaslastesse. Tema kodune elu oli laitmatu. Ta pidas hoolikalt kõiki usukombeid. Ta paastus kaks korda nädalas. Iga päev veetis ta kaks tundi templis palves. Ta andis oma sissetulekust kümnist. Enamik kogudusi võtaks rõõmuga sellise inimese vastu. Aga Jeesus ütles talle, et sellest ei aita, ta peab uuesti sündima!

Paljud arvavad, et kui nad on religioosse elustiiliga inimesed, siis sellest piisab. Aga sellest, et sa oled katoliiklane, baptist, õigeusklik, nelipühilane või metodist, ei aita. Jeesus ütles, et sa pead uuesti sündima. Usulised kombed ei päästa sind. Ainuke viis, kuidas saad päästetud, on Jeesuse Kristuse ja ainult Tema kaudu. “Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu,” ütleb Piibel (Ef 2,8).

KÕIK ON PATTU TEINUD

Piibel ütleb, et “kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest” (Rm 3,23). Ning “süda on petlikum kui kõik muu ja äärmiselt rikutud – kes suudab seda mõista?” (Jr 17,9).

Sa küsid, kust patt tuleb? Piibel ütleb: “Nagu üheainsa inimese kaudu on patt tulnud maailma ja patu kaudu surm, nõnda on ka surm tunginud kõikidesse inimestesse, kuna kõik on pattu teinud” (Rm 5,12). Sa pead uuesti sündima! “Patu palk on surm” (Rm 6,23). See on patu karistus – lahusolek Jumalast igavesti.

Sa küsid, aga mida sa ikkagi mõtled patu all? Mõrvamine on patt. Me kõik teame seda, Eestis pannakse selle eest vangi. Aga siin on inimesi, kes on süüdi mõrvas. Abort on mõrv. Aga ma tahan, et sa teaksid midagi. Selle süükoorma ja häbi võib Jumal ära võtta. Ta annab sulle andeks. Aga sul tuleb tulla Jumala juurde Jeesuse Kristuse kaudu.

Abielurikkumine on patt. Kõik seksuaalsuhted, mis ei ole omavahel abielus oleva mehe ja naise vahel, on patt. Võib-olla oled sa süüdi seksuaalpatus? Jumal tahab sulle andestada, võtta sinu südamest süü ja häbi ära. Selleks tuleb usu läbi Jeesus Kristus vastu võtta.

Vanemate mitteaustamine, valetamine, ebajumalate kummardamine, himustamine, Jumala nime ilmaasjata suhu võtmine on patud. Ma loen neid asju üles selleks, et me jõuaksime järeldusele – me kõik oleme ühte või teist ja kõiki Jumala seadusi rikkunud. Ma seisan siin ja ütlen ka: “Ma olen patune, olen rikkunud Jumala seadusi.” Ma olen süüdi ning väärin Jumala karistust ja kohut. Ma vääriksin põrgut.

MIS ON UUSSÜND?

Ma põgenesin palju aastaid Jumala eest. Ma ei tahtnud Teda oma ellu. Ma arvasin, et saan ise hakkama. Ma olin mudas. Ma olen andeks saanud. Täna võid sina andeks saada. See on teine sünd.

Mis on uussünd? Piibel ütleb: “Ma annan teile uue südame ja panen teie sisse uue vaimu” (Hs 36,26). Kas sa tahad täna uut südant? Tahad sa andeks saada? Tule Jeesuse juurde! Peetrus nimetab seda meeleparanduseks või pöördumiseks. Paulus räägib sellistest inimestest kui nendest, kes on saanud surnuist elavaiks. Piibel ütleb: “Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud” (2Kr 5,17).

Jeesus Kristus on ainus kogu ajaloo jooksul, kes on sinu patud ära võtnud. Buddha ei ole sinu pattu ära võtnud, Muhamed ei tulnud selleks, et inimese pattu ära võtta. Mitte keegi teine! Mitte ükski teine religioon. Mitte keegi ei ole sinu patu pärast surnud, välja arvatud Jeesus Kristus. Jumal saatis oma Poja taevast siia maa peale päästeoperatsioonile. Jeesus läks ristile ja võttis sinu patud kaasa. Ta suri ristil, valas oma vere igaühe pärast. Ta pandi hauda ning võttis sinu patud kaasa. Aga kolmandal päeval äratas Jumal oma Poja üles. Jeesus Kristus ei ole surnud, Ta elab ja on täna siin.

Ta tuleb sinu südamesse ja muudab seda, kui sa kutsud Teda. Uuestisünd ei tähenda muutust meie kehas. See on uus suund, inimese vaimu ühinemine Jeesuse Kristusega. Ta võib tulla täna sinu ellu. Ta asub elama sinu südamesse, kui sa kutsud.

Piibel ütleb: “Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks. Kes Temasse usub, selle üle ei mõisteta kohut, ja kes ei usu, selle üle on kohus juba mõistetud, sest ta ei ole uskunud Jumala ainusündinud Poja nimesse.” (Jh 3,17–18).

SA PEAD VALIMA

Piibel ütleb: “Sest teie olete armu läbi päästetud usu kaudu – ja see ei ole teist enestest, vaid see on and Jumalalt – mitte tegudest, et ükski ei saaks kiidelda” (Ef 2,8–9). Jumal armastab sind. Ta on valmistanud tee, mis viib taevasse.

Kas sa oled uuesti sündinud? Siia maailma sündisime me kõik ühtviisi, aga kõigil ei ole teist sündi. Milles viga? Patt lahutab meid Jumalast. Sa arvad võib-olla, et oled väga religioosne. Jeesus ütles Nikodeemosele, et sellest ei piisa. Sa pead uuesti sündima. Kas sa tahaksid seda kogeda ja patud andeks saada, vabaneda patusüüst ja koormast, saada uue alguse, uue elu? Kui tuled Jeesuse juurde, siis tunnistad, et oled patune. Sa väljendad sellega, et kahetsed, tahad ära pöörduda pattudest. Sa väljendad oma usku Jeesusesse Kristusesse – Ta on surnud ja üles tõusnud. Tule ruttu! Sellist võimalust ei pruugi sul teist tulla.

FRANKLIN GRAHAM
Jutlus Lootuse festivalil
31. mail 2009
Tõlkis Leho Paldre
Avaldatud lühendatult

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU TÄHISTAS AASTAPÄEVA

Aktuaalne teema

Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) sai 20-aastaseks. Aastapäeva tähistati 18. juunil konverentsiga Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Tallinna koguduse hoones ja jumalateenistusega Rootsi-Mihkli kirikus. EKNi president piiskop EINAR SOONE leidis aega anda Kuulutajale lühiintervjuu.

Palun meenutage aega 20 aastat tagasi!

EKNi asutamise juures ma ei olnud, see oli kirikujuhtide kogunemine ja läbirääkimine. Presidendiks valiti mind aastal 1993. Kuni selle ajani oli presidendiks peapiiskop Kuno Pajula.

Küll aga olin ma 20 aastat tagasi seotud muude tolleaegsete rahvaliikumistega. Üheks oli Eesti Kristliku Liidu asutamine. Meil oli oikumeeniline algatusgrupp, kus olid õigeusu preester Ardalion Keskküla, katoliku preester Rein Õunapuu ja mina.

Sellest liikumisest kasvas hiljem välja kaks suunda. Erakonna suunast läksid inimesed Põhiseaduslikku Assambleesse ja parlamenti, valmistasid ette meie riigi põhidokumente. Teine suund tegeles kristliku kultuuri ja hariduse küsimustega.

Milline seis oli tol ajal, kui Te EKNiga tegelema hakkasite?

Need olid pöördelised ja pingelised ajad. Oli tarvis tegeleda iseseisva Eesti rajamisega. Väga palju uusi usulisi liikumisi tuli nii läänest kui idast. See oli vaimselt väga killustatud aeg, inimesed otsisid midagi püsivat.

Me rõhutasime eelkõige traditsiooni jätkamist. Kirikute nõukogu koosneb traditsiooniliselt Eestimaal tegutsevatest konfessioonidest, praegu on selle koosseisus kümme erinevat kirikut.

Milliseks on EKN 20 aastaga kujunenud?

EKN ei ole omaette kirik, vaid koordineerib kirikutevahelist tegevust. Selle aja jooksul on korrastatud organisatsiooni struktuuri. Me oleme suutnud end Eesti ühiskonnas positsioneerida. Kirikute omavahelised suhted on selginenud. Vastavalt põhikirjale ei sekku me konfessioonide siseasjadesse, küll aga teeme väga mitmetes valdkondades koostööd. Arenenud on meediategevus, samuti kaplanaat, positiivsena võime esile tuua suhteid riigiga. Heaks näiteks on ka täna esitletud raamat “Eesti oikumeenia lugu”.

Millest tavaline usklik märkab EKNi olemasolu?

Meil on arutusel olnud, kas koguduste tasandil mõistetakse kirikute juhtide kooskäimisi. Ega seda alati ei märgata. Aga meilt on taotletud toetust projektidele, kus kohalikul tasandil tehakse oikumeenilist tööd ja me oleme saanud mingil määral neid soove rahuldada.

EKNi jõud peitub ikkagi kirikutes. Me ei ole läinud seda teed, mida paljud rahvuslikud oikumeenilised nõukogud, kus on tööl professionaalsed oikumeenikud. Me oleme toetunud kogudustele ja nende töötegijatele, see tähendab, me suhtleme kirikute juhtidega ja kirikuvalitsustega. Meie jõud on nii suur, kui suur on kristlaste ühtekuulumise taotlus.

Igal aastal annab EKN välja preemiaid. Mida te esile tõstate?

Oleme tunnustanud väga erinevaid töövaldkondi – ikka neid samu alasid, millega me tegelikult tegeleme. Ega meie võimalused väga suured ole.

Millised ootused on tulevikuks?

Eks elu läheb oma rada edasi. Iga konfessioon tegutseb ikkagi ka oma liinis, tööd on kõikidel palju. See on tähelepanuväärne, et kirikujuhid saavad omavahel iga kuu kokku. Siin peame arvestama, milline on jõudlus. Ka täna jäi kõlama mõte, et võiks teha rohkem koostööd sisulistes küsimustes. See tähendab arutada teoloogilisi, moraali ja eetika küsimusi. Mingil määral on seda tehtud. Meil on näiteks eluväärtuste töörühm. Me oleme käsitlenud ühiskonda suunatud moraalseid teemasid. Küllap on siin veel arenguruumi.

Te ise tegutsete mitmel tasandil. Kas see teeb igapäevase töö keeruliseks?

Minu isikus on raske eristada, kas ma olen Kaarli koguduse õpetaja, luterliku kiriku piiskop või kirikute nõukogu president. Püüan siiski neid ameteid mitte segamini ajada. EKN võimaldab kirikutel ühiselt suhelda valitsuse ja riiklikul tasandil. Loomulikult on alati võimalus riigi ja kirikute esindajatel teatud küsimustes eraldi suhelda.

Täname!

19. juunil 2009 Tallinnas

FESTIVAL ANDIS UUT JULGUST

Äsja toimunud Lootuse festivaliga seotud mõtteid jagas Kuulutajale festivali tegevjuhatuse esimees, Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskop AGO LILLEORG (39).

Kui Billy ja Franklin Graham 25 aastat tagasi Eestis käisid, kas Sa olid siis veel liiga noor, et selle vastu huvi tunda?

Tegelikult tahtsime sõpradega sellest osa saada. Olin Oleviste noortelaagris Vikipalus eestpalvel käinud ja otsuse Kristuse kasuks teinud. Aga täna tagasi vaadates võin öelda, et tõsisem otsus tuli aastal 1991 Helmut Rüdmiku kuulutuse kaudu.

Avastasime sõpradega, et kogu Oleviste kirik oli miilitsatest ümber piiratud. Nad kontrollisid dokumente – kellel on õigus sisse minna ja kellel mitte. Me tegime ümbruskonna tänavatele tiiru peale, püüdes leida mõnda auku, kust sisse saaks, aga ühtegi ei olnud. Oli küll kiusatus üle aia ronida, aga sellele ei võinud alla anda.

Kuidas Sa festivali tegevjuhiks said?

Paar aastat tagasi käis Billy Gra­hami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) esindaja Viktor Hamm Eestis ja rääkis kirikute juhtidele, et selline festival võiks siin toimuda. Toetasin seda esimesest hetkest peale. Nii olen ma kogu aeg olnud ettevalmistustega seotud.

Minu etteotsa sattumine oli natuke omapärane, sest algselt oli esimeheks Helari Puu. Ta astus tagasi ja siis tehti ettepanek mulle.

Festivali toimumise aeg muutus. Mis selle põhjuseks oli?

Kui ma seda kuidagi põhjendama peaksin, siis Jumala juhtimisega – Tema teab kõige paremini, millal on õige aeg. BGEA on väga suur rahvusvaheline organisatsioon. Eks nad on püüdnud oma kõigi muude tegemiste kõrval leida aega väiksemate kohtade jaoks. Meid pandi kuskile vahele. Samas on tõsi, et viimastel aastatel tahavad nad rohkem tähelepanu pöörata Balti riikidele ja Skandinaaviale.

Kas festivali formaat on üle maailma üks?

Üldjoontes on igal pool sama, sest see on aastakümnetega järgi proovitud. Mitmed meie festivali väliskülalised on muudes paikades juba olnud festivalidel teenimas ja nende koostöö on olnud üsna pikk.

Igal pool püütakse kaasata kohalikke muusikuid ja mobi­liseerida kohalikke kogudusi, et festivaliga tuleks kaasa võimalikult palju inimesi, kes omakorda toovad sõpru kaasa.

Festivali direktoril Viktor Ham­mil on suured kogemused ja tal oli oma meeskond kaasas. Mida eestlased tegid?

Piltlikult võiks öelda, et nemad tõid auto ja meie pidime sellega sõitma. Väljast tulnud juhtgrupp oli alla kümne inimese. Nad püüdsid meile selgeks teha festivali eesmärgi ja olemuse ning panna meie inimesed tööle. Tegevjuhatuses olid peale Viktor Hammi kõik eestlased. Nemad ja tuhanded vabatahtlikud tegid festivali võimalikuks. Oleks mõeldamatu, et ligi seitsesada hingehoidjat, viiesajaliikmeline koor ja teised vabatahtlikud oleksid tulnud kuskilt väljast. Oma inimesed tunnevad kohalikku keskkonda kõige paremini. Lisaks sellele, et Eesti inimesed olid kaasatud ettevalmistusse, ka järeltöö on just omade peal. Külalismeeskond on juba Eestist lahkunud.

Mis tegi festivali organiseerimise eriliseks?

Tegu oli väga laia oikumeenilise kandepinnaga üritusega, mis kaasas erinevaid kristlikke konfessioone. Festivali ette valmistades tegelesime ka küsimustega, mis puudutavad meie kirikute erinevaid teoloogilisi arusaamu ja püüdsime võtta võimalikult üksteist austava ja arvestava hoiaku. Usun, et see õnnestus meil väga hästi.

Kuidas edenesid suhted Eesti võimudega?

Franklin Graham kohtus peaminister Andrus Ansipi ja Tallinna linnapea Edgar Savisaarega. See on BGEA aastatepikkune tava. Kui tullakse kuskile maale, siis külastatakse ka selle juhte – sõltumata, millisest erakonnast nad on või millist poliitikat ajavad. Neid külastatakse, austatakse ja neile antakse infot sellest, mis toimub. Me soovisime, et keegi tuleks festivali tervitama ja Tallinna linnapea oli valmis seda tegema. Siin ei olnud midagi tegemist poliitikaga ega kellegi eelistamisega.

Kuidas Eesti ajakirjandus festivali suhtus?

Peab ütlema tänusõnad festivali kommunikatsioonijuhile Liis Kort­sile. Eesti meedia huvi kasvas festivalinädalal kordades. Pressikonverents oli rahvarohke ning väga erinevate meediakanalite esindajad olid tulnud kohtuma Franklin Grahamiga ja kuulama, mida tal on Eesti inimestele öelda. Peab mainima, et meedia oli alguses pisut sarkastiline, aga kui nad nägid, millega on tegu ja said aru, et tegu on ettevõtmisega, mis tahab inimesi aidata, pakkuda neile tõesti lootust, siis muutus suhtumine vägagi positiivseks. Franklin Gra­ham andis kolm intervjuud – Eesti Rahvusringhäälingule, BNSile ja Postimehele.

Kui palju Sa ise Franklin Gra­hamiga suhelda said?

Ta oli väga turvatud ja tema ligi igaüks ei pääsenud. Mina sain temaga suhelda täpselt nii palju, kui mul oli vaja. Me sõime enne festivali koos ühe lõuna ja rääkisime juttu. Festivalipäevadel oli ta üsna hõivatud ja võttis ka aega kontsentreerumiseks. Siis ta väga palju ei suhelnud.

Mida võiks festivalist õppida igapäevase kogudusliku töö jaoks?

Väga sümpaatne oli näha, kui tõsiselt valmistati üritust ette. Mitte midagi ei jäetud juhuse hooleks. Ma ei tea, kui paljud pastorid oma koguduse pühapäevahommikuse jumalateenistuse ettevalmistamisel teevad nii tõsist tööd, et jumalateenistusel on aru saada, et selle peale on enne mõeldud.

Teiseks, kuidas esitada evangeeliumi kaasaegsele inimesele sellisel viisil, et ta suudab ja saab seda vastu võtta. Minu meelest oli see haruldane.

Kolmandaks, evangeelsete ürituste puhul me kulutame väga palju energiat ettevalmistusele, aga liiga vähe järeltööle. Me ei pea seda väga oluliseks või oleme kõik oma mahlad ettevalmistusele juba ära kulutanud.

Kust tuli raha festivali jaoks?

Viktor Hamm ütles, et 98–99% rahast tuli väljastpoolt Eestit. Raha käis läbi BGEA raamatupidamise, sellega tehti meie elu lihtsamaks. Nagu nad ise ütlesid, oli see üks väiksemaid festivale, mis nad kunagi on teinud.

Me kogusime kogudustes raha busside finantseerimiseks. Tahtsime Eestist kokku saada summa, mis võiks natukenegi tähendusrikas olla ehk umbes miljon krooni, aga panime kokku umbes 300 tuhat krooni.

Festivalil peeti väga täpset statistikat. Kuidas see saadi?

Inimesi lugesid lugejad, kes olid selleks määratud. Need olid vabatahtlike kohanäitajate ja uste peal tervitajate hulgast. Ilmselgelt ei saa sellise rahvahulga puhul komakohtadega lugema hakata, aga umbes 40 minutit pärast festivali algust saime laval teada, palju inimesi festivalil on.

Kas meil peaks tekkima mingi kohalik festivali vorm?

Ma arvan, et peaks. Olime pärast festivali veel juhtidega koos ja keegi arvas, et iga konfessioon võiks võtta oma finantsidest ühe kümnendiku ja korraldaksime igal aastal midagi sellist. Kas poleks põnev?

Omavahelistes jutuajamistes Vik­­tor Hammiga ütles ta, et kui me oleksime valmis järgmisel aastal midagi koos tegema, siis nemad oleksid valmis tulema ja meid aitama. Viktor Hamm on ju ise evangeeliumikuulutaja. Ta korraldab igal aastal seitse-kaheksa festivali, kus ta ise on peakõneleja.

Ühest kümnendikust nii vägeva ürituse tegemiseks ju ei piisa?

Peaksime tegema sel­lise festivali, nagu suudame. Ots on lahti tehtud ning oleks ruumi ja võimalust, et midagi koos edasi teha.

Missugune oli Sinu enda kõige tugevam vaimulik kogemus?

Mulle jättis väga sügava mulje Franklin Grahami esimese õhtu jutlus. Ma polnud teda kunagi enne kuulnud ja ei teadnud täpselt, mida oodata. Ta rääkis väga otseselt sellest, et inimene on patu tõttu Jumalast lahutatud ning vajab kindlust ja veendumust oma südames, et ta on päästetud ja lepitatud Jumalaga. Mõtlesin laval istudes, et kui ma oleksin saalis ja ei tunneks veel Kristust, siis sellise jutluse peale ma ei saaks siit lahkuda ilma, et ma annaks oma elu Talle.

Kas meie käime oma jutlustes liiga palju nagu kass ümber palava pudru?

Võib-olla küll. Aga teiselt poolt on Franklin Grahamil kindlasti eriand evangeeliumi kuulutada. On ju tema isa teda õnnistanud oma tööd jätkama. Koguduse pastor peab rääkima inimestele, kes usuliselt juba kasvavad. Inimestele on Jumala poolt antud erinevad annid. Igaüks peab tegema oma osa.

Kas nüüd on aega puhkamiseks?

Festival oli haruldane kingitus ja võimalus Eesti kogudustele kuulutada evangeeliumi. Kuidas see välja kukkus, oli rohkem, kui oskasime oodata. Üle üheksasaja inimese tegid esimest korda oma otsuse Jumala kasuks. Aga seal oli sadu ja võib-olla tuhandeid, kes otsust veel ei teinud. Mulle jättis väga sügava mulje, kui Viktor Hamm ütles, et tegelikult te näete selle festivali tagajärgi veel viie aasta pärast. Kogudused hakkasid liikuma, bussid hakkasid sõitma, inimesed tulid ja kuulsid evangeeliumi.

Nüüd me teeme järeltööd. Meie Toompea koguduses saime festivali järel 19 tagasiside kaarti, nüüdseks on meil üle 40 inimese selles võrgustikus. Need, kes tulid, tõid kaasa oma sõpru, ka teised on kuulutanud evangeeliumi. Me tegime üsna täpselt, nagu festivali reeglid ütlesid, aga me alustasime kiiremini järeltööd – juba järgmisel õhtul pärast festivali. Me oleme näinud haruldasi tulemusi.

Täname!

15. juunil 2009
Skype’i vahendusel

SAULUS MUUTUS PAULUSEKS

Oliver kasvas üles Ida-Berliinis. Ema saatis teda pidevalt lastejumalateenistustele. “Aga mind piiblilood ei huvitanud, ma tahtsin ainult šoko­laadist üllatusmune läänest.” Kui Oliver oli kümneaastane, läksid vanemad lahku.

RIIGIVASTASENA VANGIS

“Noortevangla oli tõeline põrgu,” meenutab ta nüüd. Juba esimesel ööl peksti ta kaasvangide poolt läbi. Vanglaaeg muutis teda. “Minust sai inimestevihkaja.”

Kui Oliver vanglast välja sai, liitus ta ühe Berliini jalgpallimeeskonna fänniklubiga. Mäng ei huvitanud teda üldse. Palju põnevam oli niinimetatud “kolmas poolaeg” – mängujärgne aeg, kui teiste fännidega kakluseks läks. Tihti olid need tõelised lahingud. “Mõnikord olid mu kingad veel verd täis, kui ma koju jõudsin,” meenutab ta.

Pärast kommunistliku korra kokkukukkumist Ida-Saksamaal 1989. aastal liitus Oliver ühe paremäärmusliku grupeeringuga. Ta ei jätnud vahele ühtegi nende korraldatud aktsiooni.

SUUR KOLLANE RIST

Uudishimu ajas Oliveri nendega rääkima. Jutt venis pikaks ja selle lõpus kingiti talle Piibel.

PETTUSE LÕPP

Ravikuuri ajal luges Oliver palju Piiblit. “Mulle sai üha selgemaks, kui armetu mu elu oli.”

Ühe jalutuskäigu ajal otsustas Oliver Jumala proovile panna ja palvetas: “Kui sa tõesti olemas oled, siis on sul praegu võimalus end näidata.” Ta jooksis sihitult läbi metsa. Veidikese aja pärast sattus ta suure ilusa maja ette – see oli piiblikool. Väikesest kastikesest võttis ta Reinhard Bonnke traktaadi “Miinusest plussiks”. Selle viimasel leheküljel oli patuse palve.

“Mul oli täitsa selge, et seisin oma elu pöördepunktis.” Oliver palus Jeesust, et Ta võtaks kohe tema elu juhtimise üle. Kogu senine elu jooksis tal silme eest läbi. “Nägin kõiki inimesi, kellele olin halba teinud. Kas Jumal saab seda andestada?”

“TULEVIK SULLE”

Selleks on ta pühendunud tööle ühingus “Tulevik sulle”, mis tegeleb probleemsete inimestega – narkomaanide, prostituutide ja teistega. Ühing otsib neile võimalusi rehabilitatsi­ooniks ja püüab neile selgeks teha, et Jeesus võib nende elu muuta. “Tihti on see aastatepikkune protsess. Aga see tasub end ära!”

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

PÜSTOL PANDI DIILERILE OTSAETTE

Mees on läbi teinud dramaatilise elumuutuse. Ta istus narkootikumide müümise eest vangis, sai seal usklikuks ning tegeleb nüüd nelipühi­kirikus uute koguduste asutamisega. Isegi oma nime muutis ta ära.

TEMAST SAI NARKOMAAN

Kahe aasta pärast abiellus ema uuesti. Uue mehe suhtes oli Sasha armukade. Ta oli pidurdamatu. Õpetajad ei tulnud temaga toime ja ta pandi erikooli. 12-aastaselt pandi ta lastekodusse. Ta oli üksikvõitleja, ilma sõpradeta. Ta hakkas õppima kaubandust, siis maalritööd. Mõlemad õpingud jäid pooleli.

Ühel diskol leidis Sasha “sõpru”, kes talle narkootikume kinkisid. Ta neelas tabletid alla ja oli vaimustatud tekkinud õnnetundest. Aga sellest tekkis uus probleem – ta muutus sõltlaseks. Et oma kirge rahastada, hakkas ta narkootikume müüma ja sattus vastuollu teiste diileritega. Kui need talle püstoli otsaette panid ja ähvardasid ta maha lasta, kui ta edaspidi veel nende piirkonnas müüa kavatseb, hankis ta endalegi relva.

VANGIS

Sel ajal, kui ta vangis istus, haigestus raskelt tema vanaema. Ta tahtis teda veel näha. Aga kui külastustaotlus rahuldati, oli vanaema juba surnud. See lõi ta rööbastelt välja. Esimest korda hakkas ta Jumalast mõtlema. Ta otsis kontakti vanglakaplaniga. “Mul oli suur tühjus, aga ka igatsus südames,” meenutab ta.

Mõne aja pärast sai ta avavanglasse. Sel ajal kohtus ta ühe abielupaariga baptistikogudusest. Et nad tema probleemidega ilma rahata tegelesid, ei mahtunud talle pähe. Ja kuigi ta käitus nendega tõrjuvalt, tulid nad jälle tagasi ja võtsid ta isegi pühapäeviti oma jumalateenistustele kaasa.

“TORE, ET SA SIIN OLED!”

Paljude jutuajamiste ja mõningase piiblilugemise järel sai temast kristlane. Ka oma sõltuvusest sai ta lahti. 2001. aasta septembris ta ristiti. Vanglas lõpetas ta maalriõpingud ja kolis pärast vabanemist 2002. aastal teise linna. Seal liitus ta nelipühi­kogu­dusega.

Pastoril oli temaga sarnane minevik. Ta rääkis, et hea põhjenduse korral saaks ta muuta oma eesnime. Nii sai Sasha endale Piiblist pärit nime Joshua.

Ta tahtis täisajaga vaimulikku tööd teha ja astus nelipühilaste piiblikooli. Aastase põhikursuse järel sai ta endale praktikandikoha. Detsembris 2006 tutvus ta selles koguduses oma tulevase abikaasaga. Ta asus tööle uude asutatavasse kogudusse ja nüüd on tal kindel eesmärk – juhatada inimesi Jumala juurde.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Hirvlis, Heldur Rahurannale kuuluvas Kabaku talus, kus kunagi tegutses Kolga kogudus, korraldati 5. juunil liidu meeste palveõhtu. Taluõuele tuli vaatamata sombusele ilmale 40 meest (pildil). Sõnumit jagasid Loksa koguduse pastor Peeter Valk, Oleviste koguduse pastor Veljo Kap­tein ja misjonär Egon Sarv. Kohila koguduse pastori Viljar Lihti juhtimisel lauldi laule ja palvetati Lootuse festivalil pöördunute eest.

Valkla koguduse pastor Aldo Rand­­maa ja Kalju koguduse pastor Erki Tamm viisid mehed enne keskööd palverännakule Muuksi linnamäele, kus kord maabus Erna grupp ja Tsitre randa. Tänati Isa, kes oma Pojas on meid liitnud üheks ja läkitanud maailma evangeeliumi kuulutama.

Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris toimus 20. juunil pidulik aktus-jumalateenistus, kus anti üle diplomid usuteaduse eriala lõpetajatele ja rektoriamet järgmiseks viieks aastaks valitud koolijuhile.

Diplomi said Karin Raja (cum lau­de, lõputöö “Ligimese mõiste sünoptilistes evangeeliumites ja Jakoobuse kirjas”, juhendaja Peeter Roosimaa), Merike Siibak (“Iiobi sõbrad kannatusprobleemile vastamas”, juhendaja Ermo Jürma) ning Estella Jürman (“Jumala tegutsemine prohvet Eliisa kaudu”, juhendaja Ermo Jürma).

Rektor Toivo Pilli pidas jutluse ning andis rektoriameti üle kooli vilistlasele Margus Kasele. Koos Toivo Pilliga palusid uuele rektorile õnnistust liidu president Meego Remmel ja peasekretär Erki Tamm. Kokku seitse aastat rektoritööle andnud Toivo Pilli soovib nüüdsest pühenduda enam pasto­raalsele ja teadustööle.

LOOTUSE FESTIVAL

29.–31. mail 2009 Tallinnas

1. Saku Suurhallist sai Lootuse festivali ajaks tõeline pühakoda.
2. Laste jaoks oli eraldi teenistus.
3. Saal oli igal õhtul tihedalt rahvast täis.
4. Michael W. Smith oli paljude kuulajate jaoks väga oodatud esineja.
5. Tunnistas Tiidrek Nurme.
6. Nende jaoks, kes ei mahtunud saali, oli püstitatud telk. Laval toimuvat sai seal jälgida suurelt ekraanilt.

Heldur Kajaste fotod