Valka Pudrumägi

Inimesed on ikka püüelnud kõrgustesse. Paabeli torn on sellest vana tuntud näide. Tänapäeva inimene suudab ehitada väga kõrgeid hooneid ja imelisi lennuaparaate.

Ometi ei ole tähtsust kaotanud ka trepid ja redelid. Kodust põgenev Jaakob nägi unes redelit, mille ots ulatus taevasse ja Jumala inglid astusid sedamööda üles ja alla (1Ms 28,12). Jaakob sai sel ööl esimese isikliku kogemuse kohtumisest Jumalaga. Neid tuli aastakümnete jooksul veel palju.

Jeesus ütles: “Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina” (Jh 14,3). Tõelised taevased kõrgused ei jää nendele inimestele saavutamatuteks, kes Jeesusesse usuvad.

Ükskord tuleb astuda esimene samm, siis alles tulevad järgmised. Redel taevasse on ka täna oma kohal. Ja Jaakobi kogemus võib olla meile eeskujuks.

MAA JA TAEVA NÄGU

Toimetaja kommentaar

Jeesus ütles: “Maa ja taeva nägu te oskate ära arvata, kuidas te siis seda aega ära ei arva? Miks te siis iseeneste kohta ei otsusta, mis on õige?” (Lk 12,56–57). Ehk aitab järgnev mõnel lugejal otsuste poole liikuda.

KESKERAKOND VÕITIS VALIMISED

Edgar Savisaar sai üksinda ligi 39 tuhat häält. Ta tõi volikogusse endaga kaasa hulga rahvast. Olen ennegi kirjutanud sellise valimissüsteemi eelistest ja puudustest. See süsteem tõi välja ka ühe Keskerakonna enda probleemidest – kõigile tuntud liidri kõrval on parteis vähe teisi populaarseid inimesi ja Tallinna volikogusse läheb üsna kasina häältesaagiga rahvast. Riigikogu liikmete lahkumine toob sisse juba väga nõrgad.

Nõrga tulemusega volikogusse pääsenud inimesed on valimissüsteemi ohvrid (neile näidatakse näpuga) ja produkt (nad said volikogusse). Sellise olukorra tekkimisele aitab kaasa ka valimisjuhis võhikutele – kui sa ei tea, keda valida, hääleta nimekirjas esimese poolt. Väikese häältesaagiga volikogu liikmete arvu vähendamiseks tuleks vähendada volikogu koosseisu. Selle asemel Tallinna volikogu äsja suurendati.

Ikka on neid, kes pahandavad selle pärast, et Keskerakond sai endale venelaste hääled. Kelle poolt peaksid venelased siis hääletama, kas nende poolt, kes neisse avalikult negatiivselt suhtuvad? Venelased Eestis on reaalsus ja rumal on, kes seda ei arvesta. Teised parteid peaksid väga tõsiselt mõtlema hakkama, kuidas leida mõttekaaslasi venelaste hulgast. Muidugi on rumal ka see venelane, kes loodab vana aja tagasitulekule ja ei tegele reaalse eluga Eesti Vabariigis.

Imelikud on pärast valimisi avaldatud uuringutulemused, et Reformierakond on populaarsuselt Keskerakonnast möödunud. See võis olla valimiste-eelne soovunelm ja siis oleks see tulnud ka avaldada, pärast valimisi oleks pidanud läbikukkunud uuringu sahtlisse peitma. Keskerakond on aastaid hoolega tegelenud endale valijaskonna tekitamisega ja selle hoidmisega, teistel parteidel tuleks neist eeskuju võtta. Ühekordsetest aktsioonidest ei piisa.

KRISTLIKE DEMOKRAATIDE TRAAGIKA

Õppima peaks EKD sellest küll, mis juhtus. Kristlik partei loodi ju usklike inimeste poolt vaimuliku visiooniga. Kahju oleks niisugust suunda kaotsi lasta minna. Aga poliitiline partei pole kogudus, seda peaks üles ehitama poliitikamaailma reegleid tundes, samas kristlasteks jäädes. Senise taktikaga Riigikogu valimistele minna pole mõtet – see oleks energia ja raha raiskamine.

Kui aga saab selgeks, et läbilöögivõimelist parteid EKDst ikkagi ei saa, siis tuleks kristlikel poliitikutel avalikult minna teistesse parteidesse, oma usku tunnistades. Tegelikult ju pääsesidki mitmed kristlased nendel valimistel volikogudesse teiste parteide nimekirjades. Aga kristlikud väärtused tuleks panna ka nende parteide programmidesse.

“Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” ütles Jeesus (Mk 16,15). Apostel Paulus rõõmustas, kui Kristust kuulutati “igal kombel” (Fl 1,18).

“METEORIIT” LÄTIS

Jeesus hoiatas mäejutluses silmakirjatsejate sarnaseks saamise eest (Mt 6). Trikkide peale midagi püsivat ehitada ei saa. Jumal valmistas oma Poja siia maailma saatmist väga hoolikalt ette. Ristiusk on imede usk, ometi ei ole see rajatud sensatsioonile.

Jeesus lubas kõige raskemate aegade kohta: “Mina ise annan teile suu ja tarkuse, mille vastu ei saa seista ega rääkida keegi teie vastastest” (Lk 21,15). Trikid toovad hoopis vastupidise tagajärje.

JUMAL KINGIB KÕIKE, MIS ELUKS VAJA

2Pt 1,3–11

Jumal soovib anda oma lastele kingitusi. Kuidas neid aga vastu võtta ja mida nendega peale hakata? Ja miks inimene kardab Jumala kingitusi vastu võtta?

KÕIGEPEALT ON JUMALA KINGITUS!

Jumala riigis on teistmoodi – kõigepealt on Jumala kingitus. Usuelus meil ainult kingitustest elada tulebki.

Jumala kingitusteks on kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, kõik tõotused, arm ja rahu. Soovin, et me taipaksime, et kõik hea on meile Jumala poolt juba antud, kingitud. “Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt” (Jk 1,17).

KUIDAS MA JUMALA KINGID KÄTTE SAAN?

1. “Armu ja rahu saagu teile ... Issanda tundmise kaudu” (s 2).

2. “Issanda jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis vajalik eluks ja vagaduseks, Tema tundmise kaudu” (s 3). Küsimus ei ole ainult nähtamatus-mõõdetamatus vagaduses, vaid tõotus käib kõige kohta, mis vajalik eluks!

3. Salmides 5–8 räägib Peetrus sellest, mida tuleks teha, et mitte jääda viljatuks “Issanda tundmises”.

4. Peetruse teise kirja lõpusoov on: “Kasvage meie Issanda ... tundmises.”

Ande ei saa kätte ilma, et tunneks Andjat. Kinke ei saa kätte ilma Kinkijata. Teinekord juhtub, et me tahaksime nö vaimulikku otseteed: saada Jumala rikkusi ilma Jumalat tundmata; saada vaimuande ilma, et me oleksime täis Püha Vaimu. Kui Jesaja prohveteeris inimkonna ideaalpilti, siis ta ütles: “Maa on täis Issanda tundmist – otsekui veed katavad merepõhja” (Js 11,9). Jumala kingituste saamine saab alguse Issanda tundmisest.

Issanda tundmine on kindlasti midagi rohkemat kui Temast teadmine. See on nagu keeleõppega – ei piisa sellest, et ma olen lugenud palju õpikuid, vaadanud pilte, arutanud keele üle – vaja on hakata rääkima! Issanda tundmiseks ei piisa sellest, kui omandada palju teadmisi, arutleda Tema üle, arvata nii- või naa-viisi (ehkki ka sel on oma koht).

Sellepärast me näiteks Alfa-kursusel ei keskendu mitte ainult õpetamisele, vaid kehastame kogu suhet Jumalaga: üksteise teenimine palves, Jumala ülistamine, osadus, Jumala Vaimu üleloomuliku sekkumise ootus... Issanda tundmine on midagi palju enamat kui Temast teadmine – küsimus on pidevast suhtest. Ja Jumala kingid avalduvad just nende elus, kel on elav suhe Jeesusega Püha Vaimu kaudu ja kes tegutsevad selles usus. Mida tihedam, vahetum, lähedasem on suhe Issandaga, seda rohkem on inimese elus kogetav arm ja rahu; seda rohkem on inimesel olemas kõik, mis vajalik eluks ja vagaduseks.

Issanda tundmine iseenesest – elav suhe Kolmainu Jumalaga – on võrratult sügav ja ülestõstev kogemus. Sellest jutlusest ei tohiks jääda muljet, et Issanda tundmine on vahend kingituste saamiseks. Kaugel sellest! Issanda tundmine ise on ülim ja parim, mis inimesele juhtuda võib. Kui oled Issandat tundnud, siis Issanda kingitused ei ole enam sugugi esmatähtsad – sest Issand ise on siis Armastus, Lootus, Igatsuste Täitumine, Kirkus, Väärikus ja ... Sellises armastus-suhtes ei ole kingitused ka midagi imelikku – kõik armastajad ju külvavad teineteist kingitustega üle. Nii ka Jumal, kui me Teda armastame!

KUIDAS MA SAAN ISSANDA TUNDMIST KINDLUSTADA?

Peetrus nimetas kaheksat asja, mis aitavad Issanda tundmist kindlustada – ent ta tegi seda niiviisi, et neid kaheksat on raske üksteisest eristada. Loetelu alguses on usk ja lõpus armastus.

Issanda tundmine on niisiis midagi, mida saab “arendada” – algkeeles “teha rikkalikuks”. Asjad, mis Issanda tundmist rikkalikuks teevad, nõuavad kõik tegutsemist – küsimus ei ole mingi sisekaemuse suurendamises, suuremas mõtisklemises, vaid Issanda tundmise rakendamises tegelikus elus.

Voorus, kasinus, kannatlikkus, vennalikkus, armastus, usk, vagadus – kõik see on tegelik igapäevane elu. Ilma nendeta Issanda tundmine hägustub ja jääb viljatuks. Seepärast tuleb alates pöördumisest kohe ja kogu aeg usku ellu rakendada, tegutseda selle usu nimel, kujundada oma elu usus vastavalt Jumala tõotustele. Põgeneda selle abil “himudest”.

Kõik, mis me Jumalalt saame, on antud kasutamiseks. Kingitused, mida Jumal meile on andnud, võetakse ära, kui me neid aktiivselt ei kasuta. Peetrus lisas, et me ise võime Jumala tundmise ja Tema kingitused “ära unustada” (s 9) – nii imelik kui see ka ei tundu. Kui me Jumala ande ja tõotusi kogu usuga ei kasuta, siis tundub usuelu varsti kuiv, üksluine, tulemusteta ja asjatu. Kui me aga Jumala ande arendame ja tõotusi rakendame, siis ei suuda miski meie jaoks ületada Issanda tundmise kirkust, ilu ja kütkestavust.

Lõpuks tahan veel pöörduda tagasi Jumala kingituste saamise teema juurde. Jumal on eelkõige Andja ja Ta annab rikkalikult kõike neile, kes Issandat tunnevad. Aga kas ma ikka tahan Jumala kingitusi? – Kõiki Jumala kingitusi? Mulle tundub, et sageli on põhiliseks takistuseks just inimese tahtmatus Jumala kingitusi vastu võtta! – Kui me ikka tõeliselt tahaksime, siis me ka saaksime.

KAS MA IKKA TAHAN JUMALA KINGITUSI?

Teate küll neid toredaid inimesi, kes enne sünnipäeva ütlevad: “Ärge mulle küll ühtegi kingitust tooge – mul on nagunii kõik juba olemas!” Teinekord on tunne, et neile ei tahagi väga midagi kinkida.

Näib, et mõnel usklikul on Jumalale samasugune sõnum: ära sa, Jumal, mulle küll midagi rohkem kingi – ma olen rahul sellega, mis mul juba on. Ja tõepoolest, usklikuna võibki tekkida selline äraolev rahulolu: ma olen päästetud, Jumal hoiab mind – see teema on mul nüüd ammendatud. Jumalal on meile anda tohutult palju rohkem kui me juba saanud oleme! Ja see kõik on väga väärtuslik, sest Jumal ise tahab seda meile kinkida!

Olen pastorina suhelnud vanemate inimestega. Mitmel korral on mulle jutustatud, kuidas veel vanaduses on mõned Jumala rikkused avanenud: kuidas ma küll neid varem ei avastanud – aga tänu Jumalale, et ma need nüüdki olen kätte saanud.

Üks inimene tsiteeris kirjakohta Hb 13,15–16: “Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit. ... Ärge unustage teha head ja pidada osadust.” Ta jätkas, et ta ei osanud osadust kalliks pidada. Ta armastas väga õpetust ja süvenes sellesse – aga nüüd ta mõistab, kui kallis on Jumalale Tema laste osadus. Ta on senise suhtumise Jumalalt andeks palunud ja andeks saanud. Samas on üleskutse tuua Jumalale kiituseohvrit. Sama inimene jagas, et koguduse ühislaul oli tema jaoks kaua aega pigem teisejärguline – aga nüüd, vanaduses, on talle lahti läinud Jumalale kiituslaulu laulmise tähtsus.

Jah, päästele ei saa keegi midagi juurde lisada – kui me selle Kristuselt saanud oleme. Aga milline on Jumala “armastuse laius ja pikkus ja sügavus ja kõrgus” (Ef 3,18), sellest me oleme paremal juhul ainult aimu saanud! “Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, ... kuidas Ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima?” (Rm 8,32). Meil on Jumalalt veel palju-palju saada. Armsad, see “kõik muu” on meile ka juba kingitud! Jumal tahab meile anda veel palju-palju ja rikkalikult!

Teinekord on kiusatus hakata valima, millist kingitust tahan. Jumal, ära mulle hingehoiuandi anna – see on liiga aeganõudev. Anna mulle jutlustamisand – seda tuleb ainult paar korda kuus kasutada. Või: ära mulle keeltega rääkimise andi anna – see on natuke kahtlane; anna mulle midagi selget ja ratsionaalset – näiteks rahalugemisand. Aga mida me kardame?! Niiviisi oleme me täpselt need, kes kardavad, et me palume kala, aga Jumal annab mao. Kõik annid, mis Jumal annab, on head, kasulikud, rõõmustavad, igatsusväärsed. Ja ükski and ei ole meile koormaks, vaid nad kõik on rõõmuks.

Niisiis, ma julgustan meid tahtma ja igatsema Jumala kingitusi. Saama kätte seda, milleks Jumal meid on kutsunud. Ja kui me oleme Jumala tõotuste täitumist kogenud ning Issandalt elu ja vagadust saanud – siis jagagem seda teistega. Kui Jumal on eelkõige Andja, siis ka meid peab tuntama andjatena. Niiviisi oleme me saanud Kristuse sarnasteks.

LEHO PALDRE
Tartu Kolgata Baptistikoguduse pastor

KAKSKÜMMEND AASTAT HILJEM

Aktuaalne teema

Kakskümmend aastat on Eesti kinnipidamisasutustes tehtud usualast tööd. Murru vangla vanemkaplan, adventkiriku pastor REIN KÄSK (60) on selles osalenud algusest peale ja ta jagas Kuulutajale meenutusi.

Millal Sa vanglatööd alustasid?

Ametlikult läksin vanglasse esimest korda pärast seda, kui selleks tööks Moskvast luba anti – 1. novembril 1989. aastal. Tegelikult hakkasin seda ust raputama juba varem. 18. mail 1988 sain ma Patarei vanglasse isegi sisse, aga kinnipeetavaga, kes mind huvitas, mind kokku ei lastud, sest tema kohtuotsus ei olnud veel jõustunud.

Mulle tuttav noormees avaldas aktiivselt soovi minuga kokku saada ja mina hakkasin aktiivselt luba taotlema. Käisin advokaadi, prokuröri ja kohtuniku käest küsimas. Lõpuks läksin siseministeeriumi parandusasutuste valitsusse. Ülem, polkovnik Bovolski, kuulas mind ilusti ära ja ma sain aru, et tema hoiak oli positiivne. Siis ta kutsus teise polkovniku, oma asetäitja poliitkasvatuse alal. See ütles: “Midagi niisugust pole meil Nõukogude Liidus olnud ega tule ka.” Aja hõng oli selline, et vastasin: “Tuleb, tuleb, aga ma ei tea, palju see teil aega võtab.”

Neljandas koloonias, hilisemas Ämari vanglas, ütles kohalik poliitasetäitja, et äkki keegi ei soovigi minuga rääkida? Minu tuttav korjas soovijatelt 45 allkirja. Pidasin neile oma jutu maha ja küsisin, kas on küsimusi. Kõik olid vait, lõpuks ütles keegi teiste nimel, et see kõik on meile uudne, me järgmine kord küsime.

Minu tuttav noormees viidi järgmisel päeval avavanglasse. Kui oleksin hiljaks jäänud, poleks ma sisse saanudki. See mees on tänaseni vabaduses, aga mina olen siiamaani kinni.

Milline oli tol ajal olukord vanglates?

Vahepeal oli selline hull periood, et vana võim enam ei toiminud ja uus veel ei toiminud. Vangla sisemised töötajad olid Eesti Vabariigi omad, aga välisvalve oli Vene armee käes. Kuna töötajaid oli väga vähe, valitses anarhia. Välisvalve tahtis oma alkoholivarud enne ära realiseerida, kui neid Venemaale ära viidi. Kinnipeetavad olid ühtelugu purjus.

Enamik kinnipeetavaid sellepärast ongi vanglas, et nad tegid purjus peaga kurja. Sees ei olnud enam turvaline ja autoriteetsemad vangid olid ise sunnitud nõu pidama, mida ette võtta. Oli üks suurt kasvu mees, kes polnud usuasjadega eriti tegelenud. Meil oli tõsine jutuajamine ja palvetasime koos. Kui ma järgmine kord läksin, teda enam ei olnud, ta oli tapetud. Meil olid teenistused algul koolimaja saalis, selle all oli kelder. Maja oli soisele alale ehitatud. Oli mitu juhtumit, kus mehed löödi maha ja lasti keldrisse vette, kivid jalgade küljes.

Kas kujutasid ette seda arengut, mis 20 aastaga toimub?

Mul ei olnud mingisugust pikemaajalist visiooni. Ma nägin lihtsalt lahtitehtud ust. See oli aeg, mil ka väljaspool vanglat oli inimestel teravdatud huvi vaimulike asjade vastu, see oli nagu paisu tagant välja pääsemine.

Mis oleks võinud teisiti minna?

Meie areng on olnud üsna optimaalne ja kõigis vabanenud maades pole nii hästi läinud. Igal pool pole kõrgkirikud ja vabakirikud ühist keelt leidnud nagu meil. Siis ei saa ühisrindena riigi ees esineda ja pole lootagi häid tulemusi.

Me tunnetasime vajadust organiseerumiseks. Et kõik ei tuleks korraga ühte kohta, hakkasime pidama graafikut, kes, millal ja kus teenib. 1992. aastast oli meil regulaarne side Soomega. Meil polnud tarvis jalgratast leiutada.

1994. aastal pani Avo Üprus Eesti Kirikute Nõukogu vanglatoimkonna juhi kohused maha ja mind valiti esimeheks. Olin ametis kuni peakaplani ametisse astumiseni, ainult nimeks sai vahepeal Eesti Vanglakaplanite Assotsiatsioon (EVA). Siis ma pidin muidugi arvestama rohkem kui ainult enda teenimisega.

Vabatahtlike perioodil oli meil vabakirikute poolt lõviosa. Nüüd, kui meil on palgaline kaplanaat, on kaplaneid rohkem luterlikust ja õigeusu kirikust.

Kas kirikud hindavad kaplanaati?

Kirikute juhid võiksid rohkem kaplanaadile mõelda (jutt ei ole ainult vanglakaplanaadist). Meie kiriku kap­la­naadi nõupidamisel möödunud aastal Prantsusmaal ütlesid kaplanaadi juhid, et kirik peaks oma töötegijatele andma hea hariduse ja tugeva praktika ning initsiatiivikamad suunama kap­lanaati. Kaplanid on ju ilmalikes asutustes töötavad vaimulikud. Nad peaksid olema kiriku visiitkaardid. Ei töötata ju ainult kinnipeetavatega, vaid ka ametnikega. See maailm, kes nendega kokku puutub, otsustab tahestahtmata nende järgi kiriku üle.

Kas Sa praeguste töövõimalustega oled rahul?

Kohati on üleliigset bürokraatiat. See võtab kaplanilt kui oma eriala spetsialistilt palju aega ära. Annaks sättida nii, et kaplanid saaksid rohkem aega pühendada oma tööle – hingehoiule, vaimulikele talitustele ja sotsiaalprogrammidele, millest osa on puhtvaimulikud.

Täname!

23. oktoobril 2009
Tallinna Peeteli kirikus

AMEERIKLANE ELAB EESTIS JA RÄÄGIB EESTI KEELT

JAMES LARSON (28) õpib koos abikaasa Maarjaga Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Kuidas Ameerika Ühendriikide päritolu mees Eestisse sattus ja mida ta siin teeb, sellest räägib järgnev intervjuu.

Kus on Sinu kodukoht?

See asub Kirde-Ameerikas Connecticuti osariigis, Bostoni ja New Yorki vahelise joone keskpunktis. Olen pärit maalt ja mu isa on baptisti­koguduse pastor.

Kuidas Sa Eestisse sattusid ja siit naise võtsid?

Need kaks asja ei toimunud korraga – üks oli enne ja siis teine.

Õppisin Ameerikas ajalugu ja prantsuse keelt. Kui ülikooli lõpetasin, siis tahtsin kuskile vabatahtlikuks minna. Küsisin oma baptisti­liidust (American Baptist Churches), kas neil on kohti, kuhu võiks misjonitööle minna. Ma olin ühe aasta õppinud Prantsusmaal ja tahtsin tulla Euroopasse. Mul oli kolm võimalust – Itaalia, Hispaania ja Eesti. Külastasin esimesena Eestit ja otsustasin selle kasuks. Olin varem kohtunud ühe misjonäriga, kes töötab Prahas ja reisib päris palju. Ta tunneb Jõgeva Baptistikoguduse pastorit Margus Kaske. Ma tulin tööle Jõgeva kogudusse.

Milles seisnes Sinu misjonitöö Jõgeval?

Enamasti mulla liigutamises. Tegime palvela ette muruplatsi ja ma pidin kaks kuud käruga mulda vedama. Tegin ka inglise keele kursusi, mis läksid päris edukalt. Need olid puht keelekursused, aga koguduse juures. Idee oli selles, et inimesed tunneksid end seal oodatuna.

Sa käisid vist mitu korda Eesti ja Ameerika vahet, enne kui siia jäid?

Esimest korda tulin Eestisse vaatama oktoobris 2003. 2004. aasta jaanuarist juulini olin Jõgeval, siis olin kolm kuud Ameerikas ja pärast seda tulin tagasi. 2005. aastal hakkasin Tartu Ülikoolis kiirkursustel eesti keelt õppima. Päris hea kursus oli. 2006. aastal abiellusin Maarjaga.

Nüüd elate Mooste koguduse palvelas Jaanimõisas. Kuidas te sinna sattusite?

Me tahtsime misjonitööd teha ja kahekesi koguduses kasulikud olla. Maarja on samuti maalt pärit – Palamuse kandist Jõgevamaalt. Ta on Sadala Baptisti­kogu­duse liige. Küsisime Mooste koguduse pastori Ermo Jürma abikaasa Urve käest ja ta ütles, et nende palvelas on võimalik elada.

Oskan orelit ja klaverit mängida, Moostes on klaver. Koguduses on 12-liikmeline koor, üritan seda klaverit mängides juhtida. Me mõlemad tegeleme pühapäevakooliga, koristame, kütame ja hooldame maja, laulame kooris.

Olite mõlemad juba hea hariduse saanud. Kas te liiga targaks ei kartnud saada, kui seminari teoloogiat õppima läksite?

Ei kartnud. Maarja on varem lõpetanud Sisekaitseakadeemia halduskorralduse alal ja on seminaris raamatukoguhoidja. Mul oli suur huvi teoloogia õppimise vastu. Maarja julgustamise peale hakkasingi õppima. Praeguseks on meil üle poole stuudiumist läbitud, aga meil läheb natuke aeglasemalt, kui ette nähtud.

Kas võõrkeeles õppimine raske ei ole?

Enamasti räägime Maarjaga eesti keeles. Mingil hetkel läheme inglise keele peale ka – niisugune segu. Maarja räägib hästi inglise keelt. Talle oleks võib-olla kasulikum, kui suhtleksime inglise keeles. Mina jälle õpin eesti keeles rääkides rohkem.

Eesti keeles lugemine ei ole mulle suur probleem. Arusaamine pole nii raske kui millegi ütlemine võõrkeeles. Maarja loeb minu kirjalikud tööd üle. Igas lauses on vähemalt üks grammatikaviga.

Kui Sa seminari lõpetad, kas siis hakkad tööle Eestis või Ameerikas?

Minu kutsumus ei ole veel päris selge. Mulle meeldib väga noortega töötada. Kus ja mis, seda veel ei tea. Mingil määral tõmbab mind Ameerika poole, aga teiselt poolt Eesti tõmbab tagasi.

Väga paljud eestlased kipuvad välismaale. Need inimesed ei saa Sinust vist aru?

Ma töötan Põlva Ühisgümnaasiumis ja seminaris inglise keele õpetajana. Mõned vaatavad mind sellise pilguga, et mis sa siin teed. Üldiselt suhtuvad inimesed minusse hästi, mul ei ole suhtlemisprobleeme. Eestlased on vaiksemad kui ameeriklased, aga üldiselt väga lahked inimesed. Mul on siin hea elada.

Kas Su Ameerika diplom kehtib siin ja Kõrgema Usuteaduliku Seminari oma Ameerikas?

Mingil määral. Õpetajana töötamiseks oleks hea pedagoogiline haridus, aga minu oma aktsepteeritakse ka.

Ameerikas samuti – sõltub, kuhu tahan minna. Kui minna väga suurde kogudusse, siis peab võib-olla mingi täiendkoolituse läbima.

Aga Sinu ilmalik eriala oli prantsuse keel ja ajalugu.

Õpetan Põlvas üks kord nädalas prantsuse keelt ka – lapsed olid sellest huvitatud. Kunagi käisin Põltsamaal tööintervjuul. Neil oli prantsuse keel kooliprogrammis C-keelena sees. Siis ei olnud elukoht meile veel selge.

Ajaloo-haridust ma Eestis ei rakenda. Ameerika süsteem on niisugune, et ei pea väga spetsialiseeruma. Minu diplomitöö oli baptistipalvelate arhitektuurist meie osariigis. Ma ei uurinud seda kunstilisest, vaid ajaloolisest aspektist – miks palvelaid just nii ehitati.

Kas Sa Eesti palvelatega oled rahul?

Rahul olen küll, peaasi, et inimesed koos käivad. Majad erinevad Ameerika omadest. Mind üllatas, et Mooste palvela on roheline. Ameerikas ei saaks inimesed aru, et see on palvela. Seal on väga tüüpiline valge – mitte ajalooliselt, sest valge värv oli väga kallis. Aga praegu on peaaegu kõik valged, nagu Eestis enamik luterlikke kirikuid.

Kas Eesti ka Ameerika koolide ajalooprogrammist läbi käib?

Ta ei ole täiesti tundmatu. Juba koolis tuli ära õppida maad ja nende pealinnad. Ülikoolis oli Eestist juttu Venemaa ajaloo kursusel, samuti Rootsi ajaloo õppimisel. Kunagi gümnaasiumis tegin mingi uurimistöö Rootsi kohta. Mul oli selle vastu huvi, sest mu perekonnanimi on Rootsi päritolu. Mu esivanemad tulid Rootsist viis-kuus põlvkonda tagasi. Sellest ma palju ei tea, selle uurimine oleks väga suur töö.

Mida Sa ühelt maalt teisele üle viiks?

Teise maa kultuuri vaadatakse ikka oma maa seisukohast. Eestlased on väga paljudes asjades kokkuhoidlikud. Ameerikas on bussiliiklus väga vähe arenenud, inimesed sõidavad autodega. Kui sa elad maal ja autot pole, siis sa ei saa kuskile. Muidugi, keegi tuleb sulle järele ja viib jumalateenistusele. Linnas saab ilma autota ka hakkama.

Eestis on kombeks, et inimesed tulevad koosolekule ja lähevad pärast kohe koju. Mina olen harjunud, et iga pühapäev on pärast koos­olekut kohvitund. Kõik lähevad sinna ja vestlevad omavahel. Need vestlused on hingehoidlikud – kuidas sul läheb jne. Eestis seda palju ei ole.

Kus on kergem evangeeliumi kuulutada, kas Moostes või Ameerikas Sinu kodukohas?

Ameerikas on usk inimestele paremini tuttav, kuigi nad ei pruugi olla usklikud. Ka baptism on Ameerikas väga levinud, Eestis on tegemist väikese koguduste liiduga. Moostes on varasematel aegadel head tööd tehtud ja inimesed suhtuvad kogudusse hästi. Kahjuks on inimestel väljaspool kirikuid nii Eestis kui ka Ameerikas liiga palju tegemist igapäevaste asjadega ja usulised küsimused jäävad tagaplaanile. Samas võib Ameerikas olla isegi raskem kuulutada, sest inimestel on rohkem asju, millega tegelda. Eestis pole maakohas sageli muud teha, kui televiisorit vaadata. Teiselt poolt on Ameerikas palju usu suhtes ükskõikseid inimesi, Eestis on negatiivselt häälestatuid või päris ateiste rohkem.

Erinevusi on kindlasti veel palju?

Selles koguduses, kus mu isa nüüd on, käib natuke üle saja inimese koos. See on maakoht vallas, kus elab kolm tuhat inimest. Idarannikul on maakohad tihedamalt asustatud kui Eestis. Maarja kodukohas võid kaks-kolm kilomeetrit üle põldude minna, enne kui mõne majani jõuad. See sõltub muidugi sellest, kust sa lähed.

Võib-olla mõni lugeja mõtleb, et tahaks oma kogudusse ka Ameerika misjonäri saada. Kuidas see võimalik oleks?

Mul ei ole sellele vastust. Jumal pani minu jaoks asjad paika. Kui palju Ameerika kogudused jõuavad misjonäre välja saata, see on teine küsimus.

Ma arvan, et kui ameeriklane läheb reisibüroosse, siis Eesti ei ole esimene koht, kuhu ta tahaks minna. Minu käest on küsitud, et mis osariik see Eesti on. Inimesed ei tea, kus Eesti asub. Ameeriklased ei reisi väga palju välismaal. Vaid kümnel protsendil on olemas pass. Ameerika on ise suur maa, seal on päris palju vaadata.

Täname!

22. oktoobril 2009
Skype’i vahendusel

EMA ANDESTAS TÜTRE MÕRTSUKALE

Tüdrukutel oli hea meel, kui üks valge Volkswagen Golf kinni pidas ja juht neile ettepaneku tegi, et viib nad koju. Aga Stefanie kodukanti ta ei sõitvat. Kaks tüdrukut istusid peale ja jõudsid uusaasta öösel koju. Stefanie läks üksi jalgsi edasi.

Äkki ilmus lahke autojuht siiski tagasi, ta oli sõbrannad juba koju viinud. Stefanie istus julgelt autosse. Kaks kilomeetrit enne kodu pööras mees aga põlluteele…

Kogu uusaastapäeva oli Ursula Linki süda muret täis. Stefanie ei jäänud kunagi kuskile ilma koduseid informeerimata. Asjatult püüdis ema tütart mobiiltelefoniga kätte saada. Siis helistas ta kõigile sõbrannadele ja õhtul pöördus politseisse.

Järgmisel päeval leidis üks talumees surnukeha. Politsei tõi emale surmasõnumi. Sellest hetkest muutus Ursula Linki ja tema teise tütre Nadine elus kõik. Elu läks mõlema jaoks talumatuks. Kuna Ursula Link oli pärast lahutust 1992. aastal tütreid üksi kasvatanud ja osalise ajaga tööl käinud, hoolitses Stefanie ka endast kaks aastat noorema, 14-aastase Nadine eest.

Kõik kolm hoidsid väga kokku. Seda enam tegi kaotus valu. Edasielamiseks oli vaja tohutult suurt jõudu. Ursula Link ei saanud enam tööl käia. Tütrel tekkisid probleemid koolis, ta muutus teiste poolt tõrjutuks. Nende jaoks ei olnud mingi lohutus, et mõrtsukas juba mõni päev pärast tapatööd kätte saadi.

LÕPUTUD PAINAJAD

Ursula ja Nadine Link tundsid end küll üksijäetuna, kuid nad polnud seda, sest Stefanie sõprade vanemad hoolitsesid nende eest. Need olid kristlased, ühe nelipühikoguduse liikmed. Nad aitasid nõu ja jõuga – nii koduses majapidamises kui ka juttu puhudes.

Kuid Ursula Linki vaevasid ka võlad, ta ei olnud ju enam võimeline töötama ning raha teenima. Ta küsis sõpradelt raha, aga need polnud ise ka rikkad. “Ainus, kes teid selles olukorras aidata saaks, on Jeesus Kristus,” ütlesid sõbrad.

Ursula Link ja tema allesjäänud tütar teadsid, et neil polnud midagi kaotada. Nad otsustasid kristlasteks saada ja rääkisid ühes palves kõik südame pealt ära. See oli 24. oktoobril 2002. Palvel oli mõju. Pikkamööda hakkas mõlemal paremaks minema. Elujulgus tuli tagasi: “Jeesus Kristus on meiega.”

Ursula Link tegi üllatava avastuse. Ta luges Piiblit ja sai sellejärel esimest korda jälle magada. Järgmisel hommikul oli ta nii heas vormis, et tahtis tööle minna. Ta luges uuel päeval edasi ja tulemus oli sama. Lõpuks läks ta oma vanasse töökohta farmaatsiafirmasse tagasi.

Ursula Link hakkas oma sõprade kogudust külastama – algul kõhklevalt. Kuna ta ei tahtnud kellegagi rääkida, läks ta viimasena kohale ja lahkus esimesena. Ta seisis saalis päris taga. Aga kuna ta ikka ja jälle tuli, pandi talle sinna tool – see oli nähtav märk, et teda oodati. Lõpuks laskis ta end nelipühikoguduses ristida. Tütar tegi seda aasta hiljem. Antidepressante nad enam ei tarvitanud. Nadine lõpetas vahepeal keskkooli ja temast sai medõde.

KAS STEFANIE ON JUMALA JUURES?

Hiljem, Piibli lugemise ajal, ilmus uus küsimus – kas Stefanie oli üldse kristlane? Täiesti ootamatul viisil sai ema selles selgust. Kodus koristades leidis ta väikese Uue Testamendi, mille Stefanie 11-aastaselt Gideonide misjoniliikumiselt kingiks sai. Sealt leidis ta ühe tõotuse (“Ma otsustasin Jeesuse Kristuse kui oma Päästja vastu võtta…”) – ja selle alt Stefanie allkirja. Ursula Link oli üliõnnelik: “Jeesus näitas mulle allkirjaga Piiblis – vaata, kõik on korras.”

AKTSIOON KINNIPEETAVATE HEAKS

Vanglas märkas ta, et karistusalused olid tal eriliselt südamel: “Ma suutsin neid inimesi Jeesuse silmadega näha. Olgu nad pangaröövlid, mõrvarid, narkomaanid – see kõik pole tähtis.” Ta koges suurt armastust nende vastu.

Seejuures sai talle selgeks – ühel päeval saab ta kokku ka oma tütre mõrtsukaga. See mõte ei olnudki talle äkki enam ehmatav. Ta oli seda meest juba lühidalt kahel kohtuprotsessil näinud. Esimesel korral määrati talle 13-aastane vanglakaristus. Prokuratuur aga leidis, et karistus on liiga leebe. Teisel istungil määrati talle eluaegne vangistus eriti rangelt valvatavas vanglas. Ursula Link teadis, et peab ka sellele mehele andeks andma.

KOHTUMINE MÕRVARIGA

Ometi veebruaris 2009 kohtumine toimus. Vangla kaplan, sotsiaaltöötaja ja kurjategija naine olid ka kohal. Ursula Link sirutas surmahaigele käe ja ütles talle, et on talle andestanud pärast seda, kui õppis tundma Jeesust Kristust, kes talle uue elu kinkis. Ja ta ütles mehele, et ka Jumal tahab talle andestada, kui ta oma pattu tunnistab.

Täiesti ootamatult palus mees tapetud tüdruku emalt, et see temaga koos palvetaks. Ja nad palvetasid tõesti koos. Naine tundis, et peab koos kurjategijaga paluma ja selles palves peaks mees soovi avaldama tulevikus Kristust järgida (nn patuse palve).

PÜHA HETK

Neliteist päeva hiljem haige suri – nagu Jumalalt armu saanud patune. Ursula Link koges, kui reaalne on rahu, mille Jumal kingib: “See on vägev ja imeilus.”

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KAKS AVAMIST

3. oktoobril oli Selise Nelipüha Koguduse ruumides Eesti EKB Koguduste Liidu Lõuna-Eesti vaimulike töötegijate kohtumine. Selle lõpus pühitseti sisse koguduse- ja lastetöö tarbeks renoveeritud setupärane aidahoone, kuhu oli kaetud söögilaud (fotol). Vana ait sai uue näo vaid kolmepäevase töö tulemusena.

9. oktoobril toimus sotsiaaltöökeskuse Sõbra Käsi supiköögi pidulik taasavamine Tallinnas Koplis aadressil Sepa tänav 6. Supiköök sai alguse kevadel Lootuse festivali korraldanud Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni ja partnerite rahalisel toel. Nüüd oldi sunnitud asukohta vahetama, sest endise maja ühistu oli supiköögi vastu.

Supiköögi avasid pidulikult Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš ja Põhja-Tallinna linnaosavanem Enno Tamm. Sööma tulnud inimesed ootasid kannatlikult, kuni pastor Erki Tamm pidas söögipalve.

Sõbra Käsi avaldas tänu koostööpartneritele: Põhja-Tallinna linnaosavalitsusele, Tallinna sotsiaal- ja tervishoiuametile ja Oleviste kogudusele ning Fazer Eestile, kes on andnud tasuta leiba ja saia. Vabatahtlikud supijagajad on pärit Naiskodukaitsest, Oleviste, Viimsi ja Kalju kogudustest ning Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku Aleksander Nevski kogudusest. Supikööki toetab Saksa baptistiliit.

Supiköögi juhiks on Avo Valk.

VÄLJAKAEVAMISED IISRAELIS

JERUUSALEMMA IIDNE MÜÜR

Iisraeli uurijate arvates on müür, mille juurde kuulusid ka tornid, tõend sellest, et umbes 1700 aastat enne Kristust oli Jeruusalemmas iseseisev kaananlaste riik. Ehitisega kaitsti linna ainsat veeallikat kõrbe rändrahvaste eest. Samal ajal eksisteerisid ka teised kaananlaste linnriigid nagu Hebron, Sekem (praegune Nablus) ja Jeeriko. Piiblis nimetatakse neid kindlustatud paiku korduvalt seoses maa vallutamisega iisraellaste poolt.

5Ms 1,28 teatab, et Moosese poolt Kaananimaale läkitatud maakuulajad pöördusid ehmunult tagasi, sest nad nägid seal suuri taevani kindlustatud müüridega linnu. 40 aastat hiljem, kui Joosua vallutas Jeeriko, kogus Jeruusalemma kaananlasest kuningas Adonisedek oma liitlased, et iisraellaste edasitungi takistada. Kaananlased kaotasid lahingu, nende kuningad ja enamik võitlejaid tapeti, sõjavägede jäägid põgenesid kindlustatud linnadesse (Jos 10). Arheoloogid oletavad, et kuningas Taavet võis seitsesada aastat hiljem Jeruusalemma tungida vanade müüride varjus.

Poliitilisest vaatevinklist on kaananlaste müüride avamine oluline, sest Iisraeli muinsuskaitsjaid on korduvalt süüdistatud, nagu püütaks väljakaevamistel varjata kaananlaste ja araablaste pärandit ning toonitada juutide elamist linnas. Nüüd eksponeeritav juutide-eelne leid tõestab vastupidist.

JEESUSE-AEGNE SÜNAGOOG

On võimalik, et Jeesus selles sünagoogis jutlustas. Sünagoog on umbes 120-ruutmeetrine. Peahoone kandekonstruktsioonideks olid ilmselt sambad, mis olid mosaiikide ja freskodega kaunistatud.

Sünagoog avastati katoliikliku palverändurite keskuse ehitamise ajal. Keskus tuleb Maarja Magdaleena mälestuseks, kes järgis ustavalt Jeesust. Ta oli Jeesuse ristilöömise juures, nägi tühja hauda ja kohtas Jeesust pärast Tema ülestõusmist.

Iisraeli muinsuskaitsjatele on teada kuus Jeruusalemma templi hävitamise eelsest ajast pärit sünagoogi. Tempel hävitati 70. aastal pärast Kristust.

idea Spektrum

20 AASTAT USUALAST TÖÖD EESTI KINNIPIDAMIS-ASUTUSTES

Konverents Tallinna Peeteli kirikus 23. oktoobril 2009

1. Esireas EELK peapiiskop Andres Põder (paremal) ja MPEÕK Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Kornelius.
2. Kõneles Pekka Viirre Soomest (paremal), teda tõlkis kaplan Allan Kroll.
3. Peeteli koguduse õpetaja Avo Üprus koguduse tööd tutvustavate stendide ees.
4. Paneeldiskussioonil osalesid (vasakult) kaplan piiskop Eelija (Ott Ojaperv), kaplan Rein Käsk, piiskop Einar Soone, vanglate peakaplan Igor Miller, Avo Üprus ja Tallinna arestimaja ülemkomissar Leo Ehiloo.
5. Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone (paremal) ja täitevsekretäri I assistent Ruudi Leinus.
6. Jumalateenistusel teenisid kaplanid Jüri Artjusenkov (vasakul), Rein Käsk, Angelina Urbel, Olavi Ilumets, Rutt Süvari ja Igor Miller.