Rahvahulk tuli kristlike noorteorganisatsioonide kutsel õhtusele Tartu raekoja platsile oma arvamust avaldama. Adventajani oli veel paar päeva aega, aga väljaku kaunistused näitasid igaühele, et pühad on saabumas. “Suudlevate tudengite” purskkaevust, mille ümber rahvas kogunes, oli aga saanud lihtsalt skulptuur. Nagu ikka sellisel aastaajal.

Lehe ilmudes on adventaeg käes. Kõikjal linnade ja asulate väljakutel säravad kuuskedel tuled. Aga lund ei ole ja soojade riiete asemel peavad inimesed vihmavarjud kaasa võtma. Loodetavasti mitte enam kaua. Olenemata sellest, kas inimkond on soojas ilmas süüdi või mitte, tuleks kliima soojenemise probleemiga tegelda.

Milline oleks maailm siis, kui Kristus poleks tulnud? Milliseks on maailm muutunud selleks ajaks, kui Kristus tagasi tuleb? Eks see viimane oleneb meist kõigist. Ka sellest, kas kristlased julgevad oma arvamust valjusti välja öelda. Kui vaja, siis aegade kiuste.

VÄIKE PEAB JÄÄMA VÄÄRIKAKS

Toimetaja kommentaar

Elu käib aktiivselt gripile vaatamata. On ju selline aastaaeg, kus olulisi otsuseid tehakse – nii selle aasta lõpu kui ka terve uue kohta. Kui neid tehakse kristlikus meelsuses, võib loota häid tulemusi. Kiusu ja pahanduse tagajärg ei saa hea olla.

Prohvet Jesaja kirjutas palju sajandeid tagasi: “Kes maa peal ennast õnnistab, õnnistab ennast tõe Jumala nimel, ja kes maa peal vannub, vannub tõe Jumala juures, sest endised hädad on unustatud ja peidetud mu silme eest” (Js 65,16). Need ajad on head olnud, kui see mõte on teostunud.

NORD STREAMI GAASITORU TULEB

Euroopa on väga huvitatud Vene gaasist ja Venemaa selle müügist. Mõnel hetkel jäi mulje, et gaasitoru vastane kampaania Eestis oli mõeldud sisetarbimiseks ning muule maailmale ei püütudki meie arvamust aktiivselt esitada.

Eesti kampaania oli keskendunud keskkonnaküsimustele. Muidugi ohustab iga ehitus keskkonda, ka kõige väiksem. Aga kui vaja, kaevame ise ka Soome lahe põhja. Me oleme juba rajanud veealuse elektrikaabli Soome ja Eesti vahele, planeerime järgmist. Soomest tahetakse tuua gaasitoru ja sellega Norra gaas Eestisse. Unistatakse koguni Tallinna ja Helsingi vahelisest raudteetunnelist. Kuidas on nende puhul keskkonnamõjudega? Võib-olla oleks pidanud jäiga vastuseisu asemel, mille tulemus oli ettearvatav, hoopis tegema tõsiseltvõetavaid ettepanekuid Nord Streami toru poliitiliste ja keskkonnaohtude vähendamiseks?

Kindlasti on kõige ohtlikum ehitamise aeg. Siis võivad plahvatada vanad miinid ja pannakse liikuma merepõhja setted. Ohtlikke tehnilisi rajatisi on meie ümber aga palju ja neid tuleb üha juurde. Neid tuleb jälgida ja vead ning rikked õigeaegselt kõrvaldada.

Poliitilised ohud on juba hoopis teistsugune valdkond. Ajalugu näitab, et Eesti umbusk Venemaa suhtes on põhjendatud. Kindlasti peab iga kord eraldi küsima, kui suur on põhjendatuse määr. Kahjulik on nii valvsuse kaotamine kui ka ülepingutamine. Nagu arstirohi – liiga vähe ei aita ja liiga palju mõjub halvasti.

Jeesus ütles: “Igale päevale piisab oma vaevast” (Mt 6,34). Jällegi on kasulik rahulikuks jääda.

UUED JUHID JA AMETID EUROLIIDUS

Euroopa Liidu presidendi (senine Belgia peaminister Herman van Rompuy) valisid riikide esindajad, meie poolt peaminister Andrus Ansip. Mõnedki arvasid, et seda oleks pidanud tegema rahvas otsevalimistega. Kas see oleks meile parem?

Kui Euroopa Liidu ametimeeste valimisel on igal riigil üks hääl, on Eesti hääle kaal 3,7% (üks esindaja 27st). Kui valib europarlament, on Eestil kuus häält 736st (0,82%). Kui valijaks on rahvas, oleme kõige viletsamas olukorras, sest Eesti elanikkond (umbes 1,34 miljonit) moodustab Euroopa Liidu elanikkonnast (499,7 miljonit) vaid 0,27%. Praegune valimiskord näitab muuhulgas, kui oluline on, keda me oma siseriiklikel valimistel paneme oma maad valitsema ja esindama.

Siim Kallase vana ja uue ameti puhul on virisetud, et need ei ole piisavalt mõjukad. Tundub, et mõne kommenteerija arvates võib Eesti aina kõigile tingimusi esitada ja nõuda. Aga vaadakem veelkord ülaltoodud protsente ja tehkem neist järeldused! Muidugi ei või Eesti oodata ainult armuande, aga peaks olema realistlik. Ning virisejatelt, osatajatelt ja parastajatelt tahaks küsida, mida head nad ise on ära teinud? Milline on nende enda sõnade kaal? Jeesus ütles: “Vaadake ette ja hoiduge igasuguse ahnuse eest, sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!” (Lk 12,15). Tähtsam kui mõne protsendi häälte või oluliste ametikohtade omamine (milles pealegi tuleb hoolitseda Euroopa, mitte Eesti huvide eest) on see, millist poliitikat meie riik tervikuna ajab. Ehk sobiks meile Eesti Kristlike Demokraatide loosung Tartu abielualaselt miitingult: “Põhiväärtustega ei tingita!” (pildil).

KATKESTUSTE KATKESTUS

Mk 13,24–32

HOIATUS SUURE KATKESTUSE EEST

Tundub, et kaasaegset inimest ei suuda miski enam kohutada. Oleme näinud maavärinaid, sõdu, tsunami­sid, ülemaailmset majanduskriisi. Me kuuleme teadlaste hoiatusi kliimakonverentsidel. Maailma juhtivad poliitikud on jõuetud, võtmaks ette midagi otsustavat uute väljakutsete palge ees.

Teadlased arvestavad, et järgmise saja aasta jooksul soojeneb kliima neli-viis kraadi Celsiuse järgi. Üleujutused ja keeristormid muutuvad üha tavapärasemateks. Näljahädaliste ja koos sellega ka majanduspõgenike arv kasvab.

Ometi, kui jalad jälle põhjas, on kõik ununenud. Mõni hingetõmbeaeg ei muuda inimeste põhihoiakuid ja väärtushinnanguid. Inimene ja ühiskond harjuvad suuremate ja väiksemate katkestustega looduses, kultuuris ja perekonnas.

Evangelist Markus tuletas Jeesuse sõnu maailma lõpust meelde pärast Jeruusalemma hävitamist roomlaste poolt 70. aastal. See sündmus oli kohalikele nii suur usuline, sotsiaalne ja kultuuriline katastroof, et tundus – nüüd täituvad ka kõik muud ennustused maailma lõpu kohta.

Ometi pidi Markus tuletama meelde ka neid Jeesuse sõnu, mis ütlesid: “Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei inglidki taevas ega Poeg, ainult Isa üksi.”

APOKALÜPTILINE TULEVIK

Enne lõppu varisevad kokku ja katkevad moraalsed väärtused, riiklik kord asendub anarhia ja terrorismiga. Kaos laieneb maailmaruumi. Isegi taevakehad kaotavad oma korrastava mõju. Kord ja väärtused, mis võimaldavad ja kaitsevad inimelu, varisevad kokku. Kõik usaldusväärne ja harjumuspärane elab läbi vapustavaid katkestusi.

Siis, kui sotsiaalse, bioloogilise ja füüsikalise korra õhuke võrgustik katkeb, ootab palju hullem alles ees. Evangelist Luukas andis Jeesuse sõna edasi nii: “Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!” (Lk 21,28).

APOKALÜPTILINE TÕOTUS

See, kes elab evangeeliumi valguses, säilitab sisemise rahu. Nähes praeguse aja suuri katkestusi, ta ei ehmu. Ta on selleks ette valmistatud. Ta tõstab pea ja vaatab üles.

LÕPUL ON LÕPP

Kuid ka lõpul on lõpp. Jeesus ütles: “Ent viigipuust õppige võrdumit: kui selle okstele tärkavad noored võrsed ja ajavad lehti, siis te tunnete ära, et suvi on lähedal – nõnda ka teie, kui te näete seda kõike sündivat, tundke ära, et Tema on lähedal, ukse taga.”

Realistlik on arvestada, et kõigil asjadel siin maapeal on oma aeg ja lõpp. Kuid sama realistlik on arvestada ka sellega, et igas lõpus peitub uus algus.

Viigipuu on üks väheseid taimi Palestiinas, mis annab lehed ja haljendab taas aastaaegade rütmis. Noored võrsed kõnelesid alati uuest algusest. See on pilt Iisraelist ja pilt Jumala riigist. Need, kes kõnnivad selles maailmas avatud silmadega, märkavad mõlemal noori usu, lootuse ja armastuse võrseid.

Kristlik lõpuootus on seotud alati uue alguse ootusega. Kui Dietrich Bonhoeffer viidi 9. aprillil 1945. aastal Flossenburgi koonduslaagris hukkamisele, siis jättis ta kaasvangidega hüvasti sõnadega: “See lõpp on mulle elu algus.” See tuletab meelde T. S. Elioti sõnu: “In the end is my beginning.” Lõpus on mu algus.

Kallid vennad ja õed, lõpuaja ootusi võib nimetada üksnes siis kristlikeks, kui need on seotud ülestõusnud Jeesuses Kristuses ilmsiks saanud Jumala auga. Jeesus soovib, et iga sugupõlv arvestaks maailma lõpuga, talle seatud piiridega, kuid samas elaks realistlikult oma igapäevaseid kohustusi täites.

Jumala pikk meel on meie eluloo suur, kuid mitte ilma lõputa võimalus. See lugu tuleb lõpuni jutustada. Elutee tuleb lõpuni käia. Kuid ei tule unustada, et ka lõpp lõpeb.

Meie elu ei allu ainult järjepidevuse seadusele. See sisaldab nii katastroofilisi kui ka uut elu loovaid katkestusi.

EVANGEELIUM ON KATKESTUSTE KATKESTUS

Isiklik kohtumine Jeesusega on senise harjumuspärase elu katkestus. See on vabanemine koormavast patust iseenese, Jumala ja kaasinimeste vastu. See on vana lõpp, mis peidab endas uue elu algust. Kuid sellest kohtumisest alates astume me veelgi suurema valguse, Issanda taastuleku valguse suunas.

Jeesus ütles, et me peame arvestama selle nii turvalisena näiva maailma hävinguga, kuid häving ei ole lõpp: “Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi!”

Inimesed meie ümber löövad käega ja ütlevad – mis mõtet on inimlikule rumalusele ja ükskõiksusele vastu seista, kui nagunii tuleb lõpp? Mis mõtet on anda oma allkirja Jumalast loodud abielu kaitseks, nagunii võidutseb liberalism ja lagunemine? Meie aga ütleme – ikkagi on mõtet! Sest me ei tea “päeva ega tundi”, millal kaose vood meid kaitsvatest tammidest läbi murravad! Ja meie ei pea olema nende tammide õõnestajad ja unarusse jätjad.

Me teame kindlalt, et iga sammuga, iga vastupanuga ebaõiglusele ja rumalusele astume sellele lähemale, kes on tulemas – Jeesusele Kristusele, meie elu Issandale! Me tunnistame nõnda sõnas ja teos, kogu oma eluga seda, kellesse me usume ja kelle tões kõnnime.

Sellepärast öelgem koos jumalamehe Moosesega: “Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!” (Ps 90,12).

JOOSEP TAMMO
Pärnu Immaanueli koguduse pastor

TRADITSIOONILISE PEREKONNA TOETUSEKS

Aktuaalne teema

Justiitsministeerium kogub arvamusi ja ettepanekuid mitteabielulise kooselu õigusliku reguleerimise kohta. 26. novembril oli Tartus raekoja ees rahumeelne miiting traditsioonilise perekonnamudeli toetuseks. Kuulutajale andis intervjuu ürituse üks korraldajatest, EELK Kambja koguduse õpetaja, Tartu Pauluse koguduse abiõpetaja ja Eesti Evangeelsete Üliõpilaste Ühenduse juhatuse esimees KRISTJAN LUHAMETS (29). Ta juhatas koos Agape Eesti juhi Herman Jürgensiga seda miitingut.

Miks kaks kristlikku noorteorganisatsiooni niisuguse ürituse ette võtsid?

Tõesti on kummaline, et peame seisma niisuguste asjade eest, mis on alati olnud iseenesestmõistetavad. Aga oleme ajas, kus iseenesestmõistetavusi ei ole enam olemas ja kui ministeerium kutsus inimesi üles oma arvamust avaldama, siis loomulikult tahtsime meie seda ka teha.

Mida tahate ühiskonnale öelda?

Esiteks, me oleme mehe ja naise abielul rajaneva perekonna poolt. Me aktsepteerime, et muud variandid on ka olemas, aga me ei kiida neid heaks. Samas ei ole me ühegi inimese vastu, me ei taha kellegi eraellu tungida.

Teiseks, me oleme mitteabielulisele kooselule seadusliku staatuse andmise vastu. Pühakiri ütleb küll, et me kõik oleme patused, aga me ei õigusta pattu ega taha vigadele seaduslikku staatust anda. Inimesed on oma probleemidega, me ei heida seda neile ette, aga me ei ole nõus, et seda riiklikult heaks hakatakse kiitma.

Kui mitteabieluline kooselu on mehe ja naise vahel, siis selle seadustamiseks võiks ju lihtsalt abielluda?

Just nimelt. Kui mees ja naine on otsustanud mitte abielluda, mitte omada seaduslikku staatust, elada lihtsalt koos, siis me ei näe põhjust, miks riik peaks mingi aja möödudes arvestama seda sidet automaatselt kuidagi seaduslikuna.

Kas te ei diskrimineeri oma vaadetega kedagi?

On ette heidetud, et me tahame kelleltki mingeid õigusi ära võtta. Neid õigusi, mida pole kunagi olnud, ei saa ära võtta.

Aga ühiskond areneb praegu teises suunas?

Apostel Paulus kirjutas nagu tänase koosoleku osavõtjate tervitamiseks: “Ärge muganduge praeguse ajaga!” (Rm 12,2). Juba tookord oli vaja võidelda ja kirik võitleb sama asja pärast läbi aastatuhandete.

Kooseluprobleemid puudutavad eelkõige noori, vanad on enamasti abielus.

Täna on siin ka eakad inimesed kohal ja meil on sellest ainult hea meel. Käsk ütleb, et austa oma isa ja ema. Me peame eelmiste põlvkondade kogemused ära kuulama. Nagu me kuulsime Tartu linnapea Urmas Kruuse sõnavõtust, on teda kasvatatud kindlate tõekspidamiste kohaselt ja ta tahab nende järgi elada. Ka järgmine põlvkond võiks seda öelda.

Kuidas seda nendele selgeks teha, kes on harjunud teistmoodi mõtlema?

Õnneks on terved pered Eestis olemas. Tuleb õpetada ja näidata head eeskuju.

Mida öelda inimesele, kes pole suutnud Piibli normide järgi elada?

Ta peab meelt parandama. Jumala abiga on võimalik edasi minna. Kui meil on tahtmist Jumala sõna järgi elada, siis Tema abiga on kõik võimalik. Tõsi, patud ei ole lihtsad asjad, neid ei tohi kergekäeliselt võtta. Loomulikult tahame me neid inimesi aidata. Mul on häid tuttavaid, kellel on tõsiseid probleeme ja ma ei taha neile sugugi liiga teha.

Sellele üritusele pühendati meedias juba eelnevalt kõvasti tähelepanu.

Järelikult on küsimus oluline. Tänane koosolek on ainult etapp ja ma loodan, et see on selline etapp, mida võime veel aastakümneid meenutada ning olla rõõmsad, et see sai ette võetud.

Kui Riigikogu hakkab arutama kooselu puudutavaid seadusi, kas siis ei peaks iga saadik hääletama oma südametunnistuse kohaselt, ilma parteidistsipliini surveta?

Nad peaksid saama vabalt hääletada. Aga kuna me anname justiitsministeeriumile üle tuhandeid allkirju, siis ma loodan, et sellist seadust ei tule arutuselegi.

Täname!

26. novembril 2009
Tartu Raekoja ees

MISJONÄR KAUGEL ESIVANEMATE MAAL

Misjonär HANSS BĒRZIŅŠ (45) Lätist osales koos abikaasaga Tallinnas Global Leadership Summiti juhtimiskonverentsil. Palusime temalt Kuulutajale intervjuu. Tõlkimisel oli abiks Kristel Luide.

Kas te olete mõlemad Brasiilia lätlased?

Mina olen Brasiilia lätlane ja mu abikaasa on Portugali päritoluga brasiillane. Minu isa on sündinud Lätis, samuti ema vanemad. Ema sündis juba Brasiilias.

Ega valgeid päris-brasiillasi polegi olemas. Brasiilia ainuke ametlik keel on portugali keel. Portugalis räägitakse küll natuke teistmoodi keelt. Brasiilia erinevates piirkondades on erinevad murded.

Miks Teie esivanemad Brasiiliasse läksid?

See on väga huvitav lugu. 1880. aastatel läks grupp lätlasi Brasiiliasse elama. Kõige suurem rühm läks sinna aastatel 1919–1925. Sel ajal oli niisugune vaimulik liikumine – Läti baptistikoguduste piiskop ütles, et praegu on selline hetk, kus peab minema Brasiiliasse, sest Jumal tegutseb seal.

Paljud eestlased läksid ka Brasiiliasse. Osa ei kohanenud seal ning tuli tagasi.

Sellel ajal mindi kogu maailmast Brasiiliasse, sest seal sai odavamalt maad osta kui Euroopas. Lätist läks 2500 inimest ja ligi 90 protsenti neist olid baptistid. Ka minu vanaisa vend läks sinna, aga tuli siiski varsti tagasi.

Millist mõju avaldas selline lätlaste sisseränd Brasiilia baptismile?

Sel ajal olid misjonärid Brasiilias põhiliselt Ameerika Ühendriikidest pärit. Lätlased hakkasid seal, kuhu nad läksid, kogudusi rajama ja nad mõjutasid ka teiste koguduste rajamist. 1932. aastal oli Varpa koloonia bap­tistikogudus kõige suurem baptisti­kogudus Ladina-Ameerikas – 1500 liiget.

Nüüdseks on see kogudus päris väikeseks jäänud. Varpa koloonia on viiesaja kilomeetri kaugusel Sco Paulost ja tuhat kilomeetrit Rio de Janeirost. Kui noored tahtsid minna ülikooli, siis nad lahkusid kolooniast ja ei tulnud enam sinna tagasi. Mõned läksid ka Kanadasse ja USAsse. Varpas ei ole enam mingit lätlaste kolooniat.

Sel ajal, kui lätlased hakkasid kogudusi rajama, innustas Brasiilia valitsus teisi rahvaid tulema ja rajama ümbruskonda linnu. Näiteks 40 kilomeetri kaugusel Varpast oli puhtalt jaapanlaste linn. Ümbruskonnas oli väga erinevaid uske – näiteks jaapanlased olid budistid ja brasiillased katoliiklased. Lätlased evangeliseeri­sid neid.

Kas Teie esivanemad olid vaimulikud?

Minu isa sündis Lätis Talsis. Ta oli viieaastane, kui perekond Brasiiliasse rändas. Minu isapoolsel vanaisal oli nii Lätis kui ka Brasiilias Varpas pood. Umbes 20 aastat pärast sinna kolimist läks vanaisa kolooniast 20 kilomeetrit välja ja rajas ka sinna poe. Mina sündisin pere uues elukohas.

Ema poolt vanavanemad olid vallalised, kui Brasiiliasse läksid ja nad abiellusid seal. Nad tegelesid põllumajandusega ja teenisid Varpa koguduses kaasa. Oma perekonnas olen ma esimene pastor ja misjonär. Üks mu sugulane on ka misjonär.

Üks kiuslik küsimus – kui üle kahe tuhande baptisti lahkus Lätist, pidi see kohalikule tööle väga halvasti mõjuma?

Nende otsus lahkuda Brasiiliasse oli väga eriline. Väga paljud kogudused jäid tühjaks. Tean paljusid kogudusi, mis tervikuna Brasiiliasse läksid. Valmiera baptistikoguduses oli 1922. aastal 120 liiget, neist 52 läks Brasiiliasse. Cēsises oli ligi kakssada liiget, peaaegu pooled läksid ära.

Tolleaegne piiskop lõhkus ju ise oma liitu?

Ma saan rääkida ainult sellest, mida olen lugenud. 1920. aastatel oli liidus lõhe. Üks oli karismaatiline pool, teine traditsiooniline. Karismaatiline pool läks Brasiiliasse. See ei tähenda, et tänapäeval oleks Brasiilia lätlased karismaatilised – nad on väga traditsioonilised.

Läti kogudustes jäi midagi väga puudu, kui ära mindi. Aga Brasiilia baptistidele oli see suureks õnnistuseks. Lätlased olid Brasiilias kolmas suurem grupp, kes läks evangeeliumi kuulutama. Esimesed olid ameeriklased, teised Suurbritanniast. Need olid misjoniorganisatsioonide läkitatud, aga Lätist läksid tavalised koguduste liikmed.

Lätlased mõjutasid Brasiilias teoloogiat ja koorimuusikat. Brasiilia teoloogilistes seminarides olid paljud õppejõud lätlased, mitmed olid ka juhtivatel kohtadel. Kõige suurem seminar oli Rio de Janeiros, seda juhtis kaheksa aastat lätlane. Seminar ise oli rajatud ameeriklaste poolt.

Eestis teame Brasiilia baptismist ainult Nilson do Amaral Fanini nime (Baptistide Maailmaliidu president aastatel 1995–2000).

Ta suri kaks kuud tagasi. Tema panus oli suur.

Brasiilia avastati portugallaste poolt. 130 aastat tagasi oli seal ainult katoliiklus. 1870. aastal läksid sinna esimesed Ameerika misjonärid ja nende töö hakkas kasvama. 1920. aastatel tuli väga palju immigrante. See tegi ka brasiillased evangeeliumile avatumaks.

40–50 aastat tagasi oli oluline, kust inimene pärit oli. Praegu ei ole sellel enam vahet. Oma lapseeast ei mäleta ma ühtegi jaapani päritoluga baptisti, nüüd on kogudustes rahvaste paabel. Portugallasi on ka.

Miks teid Brasiiliast Lätti saadeti?

Oleme Lätis sellepärast, et Brasiilia baptistiliit tunneb end natuke lätlaste ees võlgu olevat. Me koordineerime kohalike misjonäride tööd Balti riikides ja Poolas. Toetame ühte inimest Eestis, kolme Lätis, kahte Leedus ning kaheksat Poolas. Me ei pea neid sada protsenti ülal, vaid osaliselt.

Enamasti tahame toetada neid juhte, kellel on Jumalalt kutsumus kogudusi rajada. Lätis teeme seda koostöös baptistiliiduga. See on üks kõige tähtsamaid projekte, millega Läti baptistiliit praegu tegeleb. Me teeme koostööd Läti liiduga mitte ainult rahaliselt toetades, vaid ka arendades ja õpetades juhte. See on Läti projekt, mida Brasiilia toetab. Väga raske oleks saata Brasiiliast misjonäre Euroopasse. Kohanemise ja õppimise aeg oleks liiga pikk.

Kas teil Lätis külm ei ole?

Me oleme elanud juba päris kaua Lätis. Ilm on üks asi, teine on kultuur. Kõige raskem on keel. Brasiilia on väga suur riik ja seal räägitakse ainult portugali keelt. Brasiilias lendad neli-viis tundi ning oled ikka samas riigis ja räägitakse ikka sama portugali keelt. Siin sõidad ühe tunni ja juba räägitakse teist keelt.

Selles organisatsioonis, kes meid välja saatis, on väga selge reegel, et misjonärid peavad ära õppima kohaliku kultuuri ja keele ning elama nagu kohalikud inimesed. Meie ülesanne oli esimese aastaga need asjad selgeks saada.

Minu abikaasa oskas enne ainult portugali keelt, aga nüüd räägib ta juba hästi ka läti keelt. Meie lapsed käivad läti koolis. Algul oli neil väga raske. Praegu on tütar 15- ja poeg 11-aastane. Poeg räägib juba väga hästi, tütar päris hästi läti keelt.

Mida huvitavat võiksite oma praegusest tööst rääkida?

Me tegime eelmisel aastal oma kodus väikegrupi. Koguneme igal kolmapäeval, meid on 12–14 inimest. Tahame gruppi laiendada ja jagada väiksemateks osadeks. Tahame rajada Riias uue koguduse, muidugi koostöös Läti baptistiliiduga. Kolm aastat tagasi rajati kool, kus õpetatakse noortepastoreid.

Misjonitööl on kaks erinevat poolt. Me kaotame midagi ehk saadame kellegi välja. See on vajalik igale kogudusele – kogudus peab kaotama, et saada vastu. Kogudused peavad saatma välja, et kasvada. Nagu Läti liikumine 1920. aastatel – Läti kogudused kaotasid, aga Brasiilia omad võitsid. Kui me välja saadame, siis Jumal annab vastu. Kui annad näiteks raha misjonitööks, siis sageli ei saa vastu raha, vaid muid õnnistusi.

Kas tulite eluks ajaks Lätti?

Meil ei ole plaanis tagasi minna ei nüüd ega paari aasta jooksul. Meie organisatsioonile on omane, et inimesed saadetakse väga pikaks ajaks välja. Pikaks pean 10–20 aastat.

Täname!

14. novembril 2009 Tallinnas

JEAN CALVIN 500

Majandusest, tööst ja sotsiaalsest vastutusest

Kogu Calvini tööd määratleb suundumine üksikisiku tasandilt kogukondlikule, sotsiaalsele tasandile. Humanistliku haridusega jurist Calvin, kelle süda janunes evangeelse tõe ning õigluse järele, soovis kooskõlla viia õpetust ja elu, sõnu ja tegusid.

MAJANDUSLIKUD VAJADUSED

Käsitöölistele ja talupoegadele rajanev vana ühiskonnastruktuur oli sellepärast kõikuma hakanud, et kaupmehed ja pankurid pürgisid ühiskonnas üha jõulisemalt majanduslikule juhtpositsioonile. Olukorda pingestas ka protestantide tagakius Prantsusmaal, mis tõi piirilinna Genfi palju usupõgenikke.

Koguduseliikmete hea käekäigu eest muretsev Calvin sidus end energiliselt nende probleemidega, soovides mitte niivõrd olemasoleva sotsiaalse toodangu õiglast jagamist, kuivõrd just puuduva raha ning vara hankimist. Kapitali nappus ja kasvav materiaalne puudus tõstis Genfis niigi kõrged intressimäärad (keskajal peeti tavaliseks intressiks 20–40%) lausa liigkasuvõtmiseks (60% ja rohkem), mida keskajal käsitleti patuna. 1538. aasta alguses määrati Genfis linnavõimude korraldusega intressimääraks 5%. Tegemist oli esimese omataoline rahandusregulatsiooniga ja selle väljatöötamisel osales ka Calvin. Hiljem fikseeris raad Calvini soovitusel ja linna majanduslikku olukorda arvestades intressimääraks 6,66%.

Sellised majanduslikud meetmed äratasid suurt tähelepanu. Edukas majanduspoliitika oli aga võimalik üksnes seetõttu, et Calvinil jätkus julgust ja tahet teoloogiliselt õigustada mõõdukale intressile rajatud tootmis- ehk ettevõtluslaenu, mida anti tootmise alustamiseks, jätkamiseks või laiendamiseks. Sel moel loodi prantsuse põgenikele võimalused alustada uut tootmistegevust ning saada ka materiaalset abi, mis oli Calvini jaoks asja väga oluline tahk. Kui mõelda sellele, et Luther ja Zwingli eitasid põhimõtteliselt maksude ja intresside kogumist kui liigkasuvõtmist ning 16. sajandil oli raha teenimine ja kogumine üleüldse usuliselt kahtlane tegevus, oskame ehk paremini hinnata neid uusi ja modernseid teid, mida Calvin tuleviku tarbeks sillutas.

Calvin kasutas juba riikliku kapitali subventsiooni ehk rahalise toetamise meetodit. 1544. aastal, kui Genfil taas majanduslikult halvasti läks, õnnestus Calvinil saada raelt riiklikke vahendeid tekstiilitööstuse arendamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Calvin mõjutas vahetult ka trükitööstuse kiiret arengut. Tema populaarsed kirjutised aitasid kaasa sellele, et Genf muutus peagi prantsuskeelse regiooni raamatutrükkimise ja raamatukaubanduse keskuseks.

ERAOMANDUSE EETIKA

Calvin lähenes probleemile kristlaste ühiselu ühe kindla valupunkti kaudu. Alates prohvet Aamosest, evangelist Luukast ning apostel Jaakobusest on rikka ja vaese suhe ning seega ka eraomanduse küsitav puutumatus mitte ainult sotsiaalne, vaid ka vaimulik probleem. Dekaloogi käsk “Sa ei tohi varastada!” eeldas Calvini jaoks juba eraomandust. Aga ta ei käsitlenud eraomandust pelgalt asjana, mis on inimesele antud ja järelikult inimese asi. Kogudusele on seoses omandiga antud ka märkimisväärne vastutus. Calvin mõistis ka materiaalseid väärtusi Jumala armu märkidena – tõsi küll, seda vaid siis, kui neid jagatakse nii, nagu Jumal oma väärtusi jagab. Vaesus ja rikkus on ühtmoodi usu proovikivid, mõlema puhul omandab eetiline vastutus selge kuju. Seepärast ei esindanud Calvin puutumatut omandi-individualismi ega ka mingit varaühisust. Eraomandus on Calvini jaoks alati inimosaduse teenistuses, olgu see siis perekond, kogudus või ühiskond.

TÖÖ VÄÄRIKUS

See arusaam välistab nii töö (eba)jumalikustamise kui ka laiskuse õigustamise. Sellised hinnangud pole kooskõlas töö jumaliku algupäraga. Juristina väärtustas Calvin kõrgelt lepinguid, kui ta nõudis sotsiaalsete erinevuste ennetamiseks ning vaidluste lahendamiseks töölepinguid ja vahekohtuid.

Tööga on tihedalt seotud elukutse valik. Talunikel, käsitöölistel, kaupmeestel, aga ka vaimsete elukutsete esindajatel, sealhulgas loodusteadlastel, on jumalik kutsumine selles, et nad töötavad oma ligimese teenistuses ning võitlevad sotsiaalsete ebakõlade vastu. Calvin hindas kõrgelt universumi intellektuaalset ja tehnilist võitmist ning järgnev tsitaat Institutio’st kõlab igati modernselt:

“Kui Issand loob meile töö ja uskmatute teenimise kaudu loodusteaduses, loogikas, matemaatikas või muudes teadustes kasu ning abi, siis peame me seda pikemalt mõtlemata kasutama. Vastasel juhul põlgaksime me Jumala ande, mida meile inimeste kaudu pakutakse... Kui me vaid mõtleme, et Jumala Vaim on tõe ainus allikas, siis me ei viska tõde kõrvale ega põlga seda ära, kus ta meile ka vastu ei tuleks – vastasel juhul oleksime me Jumala Vaimu põlgajad.”

TEENIV RAHA

Puhas kasumiahnus purustab Jumala korra ning igasuguse sotsiaalse osaduse. Calvin oli üks esimesi teolooge, kes ei olnud nõus õhtumaises ajaloos Aristoteleselt pärit teesiga “raha viljatusest”. Varane kirik ja keskaeg sidusid selle väite uuetestamentliku poleemikaga liigkasuvõtmise vastu, mida näiteks esindab Luuka 6,35. Sellest traditsioonist lähtuvalt ütles ka Luther: “Raha on loomu poolest viljatu ja ei paljune. Seepärast – kus ta paljuneb, nagu näiteks liigkasuvõtmises, on see raha loomuse vastu. Sest ta ei ela ega kanna vilja nagu puu ja põld teevad, andes igal aastal enam; sest põld ja puu ei leba jõude ega ilma viljata, nagu seda teeb kulden loomu poolest.”

Kõrg- ja hiliskeskajal valitses kirikus suhtumine, mille oli tabavalt sõnastanud 13. sajandil elanud Salisbury vaimulik Thomas Chobhamist: “Kasseerides intresse, müüb liigkasuvõtja ostjale midagi, mis ei kuulu talle. Ta müüb aega, mis kuulub Jumalale. Tal ei ole mingit õigust saada kasu kellegi teise omandi müügist.”

Reformatsiooni alguspäevil kehtis veel norm, et laenult kasu saamine või võtmine on surmapatt, mille keelab Jumal ja loomulik seadus. Aga reformatsiooni käigus muutus ka kiriklik suhtumine: esimesena reformaatoritest hakkas “ausal” ja “kahjulikul” intressil vahet tegema Heinrich Bullinger Zürichist. Ta sõnastas esmakordselt intressi teoloogilise õigustuse tootmis- või ettevõtluslaenu osas ning rääkis sellest, et intress võiks “koos Jumalaga ka ligimese kasuks saada”. Bullingeri vaadetega liitus peatselt Calvin, tehes samuti põhimõttelist vahet mõõdukalt intressitud laenuabi ning liigkasuvõtmise vahel.

ÜHISKONDLIKUD VAJADUSED

Calvinit on nimetatud tema majandus- ja sotsiaaleetika põhjal ka “lääne kapitalismi isaks”. Tõsi on, et Calvini juures võib kohata töö erakordset väärtustamist. Ka rahale omistab ta seniolematu tähenduse. Mõõduka intressi vabastamine liigkasuvõtmise moraalsest süüst, töötegemise kohustuse teadvustamine ning ilmalike elukutsete usuline mõtestamine, millega Calvin õhtumaiseid rahvaid mõjutas, on olnud tehnika, kaubanduse ja tööstuse liikumapanevaks jõuks. Just reformeeritud kirik on teiste kirikute seas ilmselt kõige enam soodustanud majanduse arengut.

Kuid Calvini arvele ei saa põhimõtteliselt kirjutada hilisemat kapitalismi, mille tekke ja arengu juures on määravaks olnud veel sootuks teistsugused tegurid. Siiski kuulub Calvin modernse maailma vaimsete isade hulka. Sest just kristlik usk – eelkõige kalvinistliku reformatsiooni kujul – teostas radikaalselt looduse ning muude eluprotsesside vabastamise (eba)jumalikus­tamise ja demoniseerimise kammitsatest ning kindlustas seeläbi ka rohkem Jumala jumalikkust ja inimese inimlikkust. Nii avanes sootuks uus tasand teaduses, tehnikas, poliitikas ja sotsiaalvallas.

Sotsiaalsusesse pöördumisega aitas Calvin kujundada uut inimest ka praktiliselt – esimesena reformaatorite seast õnnestus tal märgatavalt kõrvaldada oma mõjupiirkonnas nälga ja massilist viletsust. Vaesus ei olnud enam jumalik karistus ega ka erilise pühaduse märk, nagu seda väljendas keskaegne maailma- ja ühiskonnapilt. Distsiplineeritud ja mõtestatud töö koos sotsiaalse aktiivsusega, mis on ühtlasi ligimesearmastuse praktiline väljendus, suutis Calvini vaadetest mõjutatud maad viia järgnevatel sajanditel silmnähtavale majanduslikule õitsengule – üks nendest põhjustest, miks teda on ka “kapitalismi isaks” nimetatud.

Ent just täna, mil paljud meist on juba kogenud majanduslikke tagasilööke ja sotsiaalset ebaõiglust, ei tohiks me unustada Calvinile ja tegelikult kogu reformatsioonile omast arusaama, et majandus peab teenima inimest, mitte vastupidi. Calvin tuletab ka täna meelde, et heaolu on Jumala and ja rikkusega kaasnevad ka kohustused: “Kel midagi on, see on kohustatud aitama seda, kes on puuduses, vastavalt oma võimalustele ja varale. Kõik rikkad, kui neil on võimalus head teha, on niisiis ühemõtteliselt saanud selleks ülesande Jumalalt. Nad teevad seda, milleks nad on olemas.”

ANDRES SAUMETS

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

2006. aastal tegi liidu konverents kui EKB koguduste kõrgeim otsustuskogu avalduse “Abielu pühadust ei asenda miski. Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu avaldus homoseksuaalsete suhete legaliseerimise küsimuses”.

12. novembril oli Tallinnas hotell-konverentsikeskuses Dzingel liidu vaimulike töötegijate õppepäev. Oma kogemusi jagas Soome Rauma Vabakoguduse pastor Mehis Metsala. Brasiilia lätlane Hanss Bērziņš tõi tervitusi Läti baptistiliidult. Liidu president Meego Remmel kutsus jagama kogemusi liidu tänavuse moto “Uskuge evangeeliumisse!” teemal.

Kahel järgmisel päeval osalesid töötegijad Tallinna Tehnikaülikooli aulas Global Leadership Summiti (GLS) oikumeenilisel juhtimiskonverentsil.

15. novembril tähistas Kohtla-Järve EKB Vene Kogudus 62. aastapäeva. Koguduse pastoriks seati ametisse Juri Kalinin, kes töötas palju aastaid Narva EKB Koguduses pastori abina.

Aastaid Oleviste Hoolekandes kodututega tegelenud Riina Vändre ja Reet Linna pälvisid UNICEF Eesti Sinilinnu aastapreemia, mille andsid 20. novembril Toompea lossi Valges saalis üle Riigikogu esimees Ene Ergma ning UNICEF Eesti rahvuskomitee president Elle Kull.

Sillamäe EKB Kogudus “Issanda Arm” tähistas 22. novembril oma 20. aastapäeva. Pidulikul teenistusel toimus pastor Valeri Gerassimovi ordineerimine. Jutluse suunitlusega kogudusele pidas liidu vene regiooni vanempresbüter Nikolai Orehhov ning vaimuliku sõnumi ordineeritavale ütles eesti-vene suhete koordinaatorina tegutsev Nõmme Vabaduse Baptisti­koguduse pastor Ruudi Leinus. Ordineerimispalve pidasid Narva-Jõesuu EKB Koguduse “Taassünd” pastor Pjotr Šuparski, Valga Peeteli EKB Koguduse pastor Pavel Kulikovitš, Nikolai Orehhovi ja Ruudi Leinus.

28. novembril süüdati Valga kultuurimaja ees kuusel küünlad. Linna korraldatud ürituse eel ja järel oli majas sees väike programm Valga kogudustelt. Nelipühikoguduse osaks oli lastetöö. Külalisena andis kontserdi gospelkoor Living Stone Tallinnast (pildil). See oli eelviimaseks tööpäevaks Valgas EELK Peetri-Luke koguduse õpetajale Heino Nurgale, kelle tööaega iseloomustas hea koostöö linna erinevate koguduste ja vaimulike vahel.

JUHI SEAL, KUS OLED

GLSi (Global Leadership Summit) video-juhtimiskonverents Tallinna Tehnikaülikooli aulas 13. ja 14. novembril 2009

1. Kogunevat rahvast ootasid juba laudadel nimesildid.
2. Konverentsi juhid Mari Vahermägi ja Kenno Leier koos ülistusbändiga laval.
3. Kohvipaus.
4. Anti aega teemasid ka omavahel arutada.
5. Juhtimisalane aeroobika.
6. Müügil olid plaadid ettekannetega ja juhtimisalased raamatud.

Helari Hellenurme fotod