Heino Käose foto

Jaanituled on kustunud, kuid suvi meelitab inimesed majaseinte vahelt välja. Peetakse mitmesuguseid vabaõhuüritusi — laagreid, kalmistupühasid, telgikoosolekuid.

Pühakojad on meile vajalikud. Vajame turvalisi ja ilmastikukindlaid hooneid, kus Jumalat teenida. Suvi kestab ju väga lühikest aega. Samas tuleks igal aastaajal leida võimalusi evangeeliumi viimiseks pühakodadest väljapoole. Ei aita ka kristlaste mugavast ringist vabaõhuüritustel, on vaja jõuda ka mittekristlasteni.

Elu ja inimeste mõtteviis on läinud väga usuvõõraks. Oma osa on selles kiiretel muutustel meie maal, mis on viinud ühtede kiire rikastumiseni ja teiste vaesestumiseni. Igaüks võitleb oma koha eest siin maailmas. Selle peale, millise kasuliku muutuse võiks elule tuua pühendumine Jumalale, ei mõelda.

Mida teha? Ükski inimeste antud lahendus ei ole igal ajal ja kõikjal toimiv. Ainus viljakandev meetod on Jeesuse oma — püha eeskuju, palve ja evangeeliumi kuulutamine. See ei ole minevikuretsept. Seda kasutades on kõigil aegadel vastuseisust hoolimata tulemusteni jõutud.

"Selleks te ju olete kutsutud, sest et Kristuski kannatas teie eest ja jättis teile eeskuju, et te käiksite Tema jälgedes, "kes ei teinud pattu ja kelle suust ei leitud pettust", kes ei sõimanud vastu, kui Teda sõimati, kes ei ähvardanud, kui Ta kannatas, vaid jättis selle hooleks, kes mõistab kohut õigesti, kes meie patud ise kandis üles ristipuule oma ihus, et meie pattudele ära sureksime ja elaksime õigusele, kelle vermete tõttu te olete terveks saanud. Sest te olite "nagu eksijad lambad", aga nüüd te olete pöördunud oma hingede Karjase ja Hooldaja poole." (1. Peetruse 2,21-25).

TOETU PÜHALE VAIMULE

Oli aasta 1962. Olin äsja lõpetanud jutluse ühes San Salvadori kirikus ja inimesed vastasid kutsele. Istusin maha ja järsku tabas mind hirmuäratav mõte. Kuulsin häält: "Paul, sa ei usu ise seda, mida jutlustad!"

Läksin koju ja ei suutnud uinuda. Ma tajusin oma kahtlusi Piibli imede suhtes. Minu peas möllasid küsimused:

"Kuidas võis meri taganeda Iisraeli ees? Kuidas sai Laatsarus ellu ärgata neli päeva pärast surma?"

See kohutav aeg kestis umbes kuus nädalat. Olin segaduses ja hirmunud. Siis sain kirja oma piiblikooliaegselt sõbralt Carolyn Lindbladilt, keda polnud aastaid kohanud. Ta oli näinud unenäo, milles nägi mind kerjamas, riietatuna räbalatesse. Unenägu avaldas talle nii tõsist muljet, et ta otsustas mulle kirjutada ja mind julgustada. Ta kinnitas, et Jumal pole mind unustanud ega hüljanud vaatamata olukorrale, milles olin.

Umbes samal ajal külastasin ühte indiaanlaste küla ühes Ladina-Ameerika riigis. Enamik selle elanikke olid kirjaoskamatud. Nägin neid ronimas mäetippu, kus asus kivisse raiutud nägu. Selle ette asetati lilli, puuvilju ja küünlaid, seal põlvitati. Nad ei teadnud peaaegu midagi välismaailmast, kuid oskasid ometi oma jumalat teenida. See oli väga primitiivne kultus.

Seda nähes tulin järeldusele, et juba siia maailma tulles on meil kaasas teadmine Jumalast. Laps ei vaja õpetust selle kohta, kuidas uskuda. Ometi, saades "küpseks", "valgustatuks" ja "harituks", paneb miski meie "õpetuses" meid unustama inimolendi kõige olulisemat võimet — usku Jumalasse.

Mis oli minuga juhtunud? Olin raamatutest õppinud eneseteadvuse ja isiksuse arendamise kohta, sellest kuidas elu kontrolli all hoida ja edu saavutada. Sain aru, et need oskused on küll olulised, kuid nüüd hakkasid nad asendama Issanda Jeesuse Kristuse armu ja Jumala Püha Vaimu võidmist

minu elus. Lühikeseks ajaks kaotasin ma koguni lootuse Jumalale. Milline oli lahendus? Mu elu pidi olema igal päeval keskendunud Issandale Jeesusele Kristusele!

Taastasin praktika, mida polnud hulk aega kasutanud. Nimelt ei lasknud ma enam ühtki päeva mööduda ilma Jumala Sõna lugemata. See kõik juhtus peaaegu nelikümmend aastat tagasi, kuid mitte kunagi hiljem pole ma kahelnud Jumalas, Piibli imedes või oma isiklikus kutsumuses.

Mu kallid! Kui kaotame osaduse Jumalaga, siis kaob ka meie usukindlus. Meie elu on ainult siis võidukas, kui tunnetame vajadust Jumala järele, kui elame igal päeval Jumala Sõna, palve ja meditatsiooni poolt pühitsetud elu, toetudes Jumala Pühale Vaimule.

Apostel Pauluse sõnad Timoteosele on elulised ka täna: "Pane tähele iseennast ja õpetust, jää kõigesse sellesse püsima, kui sa seda teed, siis sa päästad enda ja need, kes sind kuulavad" (1Ti 4,16).

Pole võimalik elada püha elu ja olla aktiivses teenistuses ilma Püha Vaimu igapäevase abita. Jumala Vaim õpetab, inspireerib ja võiab. Kuula apostel Pauluse sõnu korintlastele:

"Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest

ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja Temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes." (1Ko 2,1-5).

Võimatu on säilitada Jumala lähedust, kui me ei kasuta mingit igapäevast vaimulikku praktikat. Et elada teadmisega Jumala pühadusest ja enese puudulikkusest, tuleb meil igal päeval lugeda Jumala Sõna, mediteerida ja palvetada.

Usun, et vähemalt osa teist on avastanud mingi piiblilugemise programmi, mis aitab teid igapäevasel Sõna uurimisel. Ma ei suuda küllalt rõhutada selle tähtsust! See nõuab küll ranget distsipliini, kuid ei tohi vaevana tunduda. See on igapäevane rutiin, mis pakub rahuldust. Olen paljude aastate jooksul lugenud igal päeval Piiblit ja Jumala Sõna on andnud mulle rõõmu, jõudu ja vaimulikku kasvu.

PAUL FINKENBINDER
Katkend jutlusest konverentsil Amsterdam 2000
© BGEA
Tõlkis Tarmo Lilleoja

RISTIJA JOHANNEST POLE UNUSTATUD

"Pärast seda läks Jeesus oma jüngritega Juudamaale; Ta viibis seal koos nendega ja ristis. Ka Johannes oli Ainonis Salimi lähedal, sest seal oli palju vett, ja inimesed tulid sinna ja lasksid end ristida; sest Johannest ei olnud veel vangi heidetud. Siis hakkasid Johannese jüngrid ühe juudiga puhastamiste üle vaidlema. Ja nad tulid Johannese juurde ja ütlesid talle: "Rabi! See, kes oli sinuga sealpool Jordanit ja kellest sa tunnistasid, vaata, ka see ristib ja kõik lähevad Tema juurde." Johannes kostis: "Keegi ei suuda võtta midagi, kui see ei ole temale antud taevast. Teie ise olete mu tunnistajad, et ma ütlesin, mina ei ole Messias, vaid ainult Tema eele läkitatu. Kellel on mõrsja, see on peigmees. Peigmehe sõber seisab aga kõrval ja kuulab teda ning on väga rõõmus peigmehe hääle üle. Nii on nüüd ka minu rõõm saanud täielikuks. Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema.""
Johannese 3,22-30

24. juunil, pisut pärast suvist pööripäeva, pidasime me Ristija Johannese sünnipäeva. Päikese käik hakkas taas madalduma, päev muutub lühemaks.

Loetud sõnas ütles Ristija Johannes, suurim vana ajastu prohveteist: "JEESUS PEAB KASVAMA, AGA MINA PEAN KAHANEMA!" Just see sõnum tegi Ristija Johannesest unustamatu kangelase. Siin peitub tema kangelaslikkuse tuum. Pühendagem sellele pisut rohkem aega.

Igal ajastul on oma prohvetlikud hääled, mehed ja naised, kes näevad kaugemale kui tavainimesed. Ristija Johannes oli üks sellistest, tõeline hüüdja hääl kõrbes, ettekuulutaja, kes kutsus inimesi oma elu uuendama ja ümber korraldama, sest Jumala riik on lähedal. Valmisoleku märgiks muutustele pidid nad laskma end ristida. Rahvast tuli ja tuli. Ristija Johannes oli korraga suure rahvaliikumise juht. Ta oli puudutanud rahva ootuste valusat närvi.

Juudamaa oli Ristija Johannese ajastul täidetud ootusärevusega. Poliitikud ootasid — millal ometi vabaneb Juudamaa Rooma ülemvõimust? Variseride partei lootis Jumala riigi tulekut kiirendada rangema käsupidamisega. Seloodid — tolleaegsed poliitilised terroristid — lootsid seda eesmärki saavutada

mõõga ja pistodaga. Kuulsa Qumrani vennaskonna liikmed arvasid, et eriline askees, puhastusriitustest kinnipidamine valmistab neid "pühaks sõjaks" uue maailma eest. Kellel on õigem programm? Keda järgida?

Kõigele sellele lisaks tekkis veel kaks väliselt konkureerivat liikumist: Ristija Johannese meeleparandusliikumine ja Jeesuse liikumine. Üks esindas eilset, teine tulevast ajastut. Kellel on õigus?

Ristija Johannes vastas: "Inimene ei või midagi võtta, kui see temale ei ole antud taevast." Tugev on see, kes ei võta endale ise ülesandeid ja eesmärke, vaid kellele need antakse. Tugev on see, kes võib öelda: "Siin ma seisan ja teisiti ma ei või." Tugev on see, kellel on tõeline kutsumus.

Ristija Johannesel oli oma kutsumus. Jeesus ütles ta kohta: "Tema oli küünal, mis põles ja paistis." Kuid nähes endast suuremat, võis ta kuulutada, et tema rõõm on saanud täiuslikuks. Ta on näinud kedagi, kelle ees peaksid kõik alanduma ja oma hoiakuid muutma. Nõnda olemegi jõudnud selle mehe suuruse saladuseni. Ristija Johannes mitte ainult ei kuulutanud teistele meeleparandust, vaid oli ka ise meeleparanduse eeskuju. Ta ütles lahti auahnest mina-kesksusest. Ta oli teadlik sellest, et soov ennast maksma panna toob kaasa kõige raskemaid tagajärgi kõikjal ja kõiges. See on see vahend, millega saatan kõike head lõhub ja ümber paiskab: "Mina tahan olla rambivalguses! Mina tahan olla suurim!" Või siis: "Keegi ei suuda seda paremini teha kui mina ise. Mina pean esimest viiulit mängima!"

Keegi kibestunud koguduseliige ütles oma pastorile: "Te näete palju vaeva, eriti jutlustega näete te palju vaeva. Aga teile ei lähe korda mitte niivõrd Jeesus Kristus, kellest te räägite. Te ise olete tähtis. Jutluse kaudu tahate te vaid iseennast esile tõsta."

Ristija Johannes, ise väga jõulise ja karmi iseloomuga, on samas alanduse ja tagasihoidlikkuse eeskuju. "Kõrgust hinnatakse varju järgi ja mehe suurust alandlikkuse järgi," ütles Picinelli.

Ristija Johannesel olid teised rõõmud. Ta tundis end peigmehe sõbrana, kes rõõmustab peigmehe häälest ja üha kasvavast liikumisest peigmehe ümber. Alanud pulmas pidi Peigmees kasvama ja Ristija Johannes kahanema.

Ristija Johannest pole siiski unustatud — igal aastal peab kogu kristlik maailm tema sünnipäeva. See on päev isetusele! Päev, mis jutustab inimese tõelisest suurusest! See päev ütleb, et meie ellu tuleb ikka ja jälle keegi teine, keegi suurem, kes viib sinna oma korrektuurid sisse. Mõni ütleb, et see on juhus, teine, et see on saatus. Meie teame, et see on Jumal oma Pojas Jeesuses Kristuses! Tema ristib meid Vaimu ja tulega, armu ja kohtuga. Ta on tõeline inimene ja tõeline Jumal — meie kultuuri telg! Mida enam meie kahaneme, seda suuremaks saab Tema — kuni Ta saab kõigeks kõiges!

Niisis — meie endi kahanemine valmistab ette tõelist pööripäeva! Suvine pööripäev ütleb: kevad — külvi ja õitsemise aeg — on läbi, on alanud küpsemise aeg. Juba muistne roomlane Plutarchos ütles: "Maaharijad vaatavad meelsamini nende viljapeade peale, mis terade raskuse all on oma pead langetanud, kui nende poole, mis end uhkelt üles upitavad." Ristija Johannese isik on eeskujuks igale küpsele kristlasele.

Jaanipäeval käisid paljud meist oma lähedaste haudadel. Seisatades oma perekonna pühamus mõistame, et inimelu kahaneb ja kaob. Kuid see ei ole ainus seadus. Meie ellu on astunud Peigmees — tõelise rõõmu allikas. Tema kutsub meid elu peole. Temas on võit surma üle, ülestõusmine ja elu. Temas on igavese elu lootus.

Sel suvel astuvad mitmed meist ristimisvette. Sa astud vette ja ütled: "Issand, mina pean kahanema; saa sina kõigeks mu elus!" Öelgem koos Ristija Johannesega: "Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema!" Rõõmustagem nagu Peigmehe sõbrad suures elu pulmas! Algamas on tulevase maailma pulmapidu!

JOOSEP TAMMO
Pärnu Immaanueli koguduse pastor

Pastorite vahetus Tartu Salemi koguduses

10. juunil andis alates 1972. aastast Tartu Salemi kogudust teeninud pastor Jüri Jürgenson ameti üle senisele Tallinna Kalju koguduse pastorile Meego Remmelile. Hommikune jumalateenistus oli pühendatud vanale ja õhtune uuele pastorile.

Saal oli mõlemal jumalateenistusel rahvast täis

Kahjuks ei tulnud hommikul kõik osalenud pastorid pildile. Pildil on (vasakult): Johannes Saard, Toivo Pilli, Tiit Niilo, Jüri Jürgenson, Üllas Linder, Jürgen Nitschke (Berliin) ja Tim Owens (Texas)

Meego Remmelile palusid Jumala õnnistust (vasakult) Aamo Remmel, Helari Puu ja Jüri Jürgenson

Harli Jürgensoni fotod

AKTUAALNE TEEMA: Vene noored eesti peredes

Teist aastat järjest on Puka Vabakoguduse pastor AGO RAND võtnud suveks oma koju vene noori eesti keelt õppima.

Kust Sulle niisugune mõte tuli?

Lugesin aasta tagasi Karjase Kirjast Haldi Leinuse teadet, et vene noored tahavad eesti peredes eesti keelt õppida. Meie perel oli see võimalus olemas ja miks siis mitte seda kasutada.

Kas see õpetamine on osa mingist riiklikust programmist?

Ei, see on meie liidu armastuse programm vene koguduste noortele eesti keele õpetamiseks.

Kas Sulle makstakse selle eest hästi?

Küll Issand tasub. See on minu enda kulu ja kirjadega ja ma arvan, et see tuleb õnnistuseks nii minu perele kui ka nendele vene noortele. Tegelikult on nendest tüdrukutest ka meile väga palju abi olnud. Just majapidamistöödes ja lapsehoidmisel.

Sinu peres on juba mitu vene noort käinud?

Sel suvel on juba teine tüdruk siin. Enne oli Kohtla-Järvelt Jana ja nüüd on sealt Ira. Eelmise aasta kogemused olid väga head ning sellepärast otsustasime vene noori jälle oma peresse võtta. Ma olen sellega väga rahul ja rõõmus, et selline võimalus üldse välja pakuti.

Kas vene noored enne ka juba eesti keelt oskasid?

Jana oskas väga vähe. Ira saab üsna hästi aru, kuid tuleks veel õppida.

Kas Sa kipud ise nendega vene keeles rääkima või räägid rangelt ainult eesti keeles?

Ikka eesti keeles, aga kui nad aru ei saa, siis tõlgin vene keelde ja siis ütlen kindlasti kohe eesti keeles üle. 99 protsenti on eesti keeles. Ma olen neile öelnud, et see on intensiivne kiirkursus.

Ega mingit "kultuurišokki" pole tekkinud?

Kultuurišokki pole saanud, kuid oleme pidanud ise veidi ümber orienteeruma, näiteks joome nüüd õhtuti teed, mida me varem ei teinud.

Kui Jana Sinu juures oli, siis oli Su pere just suurenemas ja nüüd on juba suurenenud väikese Age võrra. Ka Ats on veel üsna väike. Kas niisugusel ajal ei ole raske võõraid inimesi oma perre võtta?

Meile räägiti laulatusel, et peame oma kodu avatud hoidma ja me oleme Liisiga seda ka teinud. Meil on südames olnud, et inimesed võiksid meie kodus end hästi tunda. Ira aitab meil väikest tütart hoida ja Atsi kantseldada ning probleeme küll ei ole. Ka Jana oli väga hea lapsehoidja.

Olge tänatud ja õnnistatud!

20. juunil

UUDISEID

25.-26. mail toimus Nuutsakul Eesti EKB Liidu vanematekogu ja juhatuse ning Kõrgema Usuteadusliku Seminari õppejõudude ja tudengite kohtumine. Selle eesmärk oli üksteist lähemalt tundma õppida, samuti mõtiskleda üheskoos liidu, seminari ja koolituse üle.

Seminari rektor Toivo Pilli pidas ettekande "Teoloogiast, selle õpetamisest ja õppimisest. Paar palvid." Mõju ja võim - kuidas me kasutame oma autoriteeti teiste suunamisel ja õpetamisel? See pole küsimus mitte üksnes seminari õppejõududele tudengite juhendamisel, vaid ka koguduste pastoritele ja kõigile, kes ühel või teisel viisil on seatud juhtima teisi inimesi. Ridala koguduse vanempastor Aare Tamm julgustas kõiki olema ikka "usklikele eeskujuks sõnas, elus, armastuses, usus, meelepuhtuses" (1Ti 4,12).

* * *

Esimesel nelipühal, 3. juunil toimus Ridala Baptistikoguduses pastor Paul Gilli ametisseseadmise jumalateenistus. Jumalateenistust juhatas ja jutlustas Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Õnnistamispalves osales koguduse vanempastor Aare Tamm.

* * *

22. juunil lõpetasid Kõrgema Usuteadusliku Seminari Peedu Sula (kiitusega), Margus Kask, Michael Kirschinger ja Urmo Reitav.

* * *

24. juunil oli Avispeal pastor Eerek Preisfreundi ordineerimine.

Kogudusele jutlustas Rakvere Karmeli koguduse pastor Meelis Etti, karjasele Eesti EKB Liidu president Helari Puu. Ordineerimisel osalesid Helari Puu, Meelis Etti ja Tallinna Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo. Tervitusi nii pastorile kui kogudusele tõid Oleviste, Tõrva, Mooste, Viimsi,Rakvere, Rakke, Paide, Järva-Jaani, Mustvee, Sadala, Saue, Tamsalu ja Kohtla-Järve Saaroni koguduste esindajad. Jumalateenistusel osales ja tervitas Avispea külavanem härra Hallan Muusikus.

Seminarist ellu

22. juunil oli Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris lõpuaktus. Teoloogi diplom anti kahele ning religioonipedagoogi diplom samuti kahele noorele mehele. Väga hästi lõpetas seminari MARGUS KASK (29), kes käis president Lennart Meri juures parematele kõrgkoolilõpetajatele korraldatud vastuvõtul. Tema ongi meie seekordne vestluskaaslane.

Seminaris on haruldane kevad, sest lõpetasid ainult vennad.

Üks meie kursuse õde lõpetab septembris ja minu abikaasa Tiina lõpetab ilmselt esimesel detsembril. Ta läks üle religioonipedagoogika erialale ja seoses sellega suurenes oluliselt nõutav punktide hulk. Meie kursuse kolmas õde sai üheks aastaks akadeemilise puhkuse.

Mis oli Sinu diplomitöö teema ja milliseks kujunes tulemus?

Teemaks oli "Söömaaeg ja püha õhtusöömaaeg Uues Testamendis". Püha õhtusöömaaeg oli algselt koguduse söömaaja üks osa. Eraldumine toimus esimese sajandi lõpupoole. Hindeks sain "A", see on praegu kõige kõrgem hinne. Hästi läks ka teistel — kolm "A"-d ja üks "B".

Kui vanalt Sa usklikuks said?

Olen usklikus peres kasvanud ja olen uskunud maast-madalast peale. Päästetud sain 17-aastaselt, olin siis üheteistkümnendas klassis. Koguduses töötasin juba enne aktiivselt kaasa (nii kodulinnas Paides kui ka Koerus). Astusin 1991. aastal Koeru kogudusse.

Seminarist said Sa juba teise kõrghariduse.

Esimese kõrghariduse sain ma Eesti Muusikaakadeemiast 1995. aastal kooli muusikaõpetaja ja koorijuhina. Juba õppimise ajal töötasin paar aastat lastemuusikakoolis ja pärast lõpetamist Aegviidu Põhikoolis muusikaõpetajana kaks aastat.

Sul oli kõrgharidus juba käes. Miks Sa veel seminari läksid?

See on veidi müstiline asi. Ma ei leidnud õiget rahuldust oma tegemistest. Teoloogia oli mind ammu huvitanud. Kui töötasin õpetajana, siis käisin seminaris piiblikooli kursusel. Ühekorraga tundsin ära, et see on minu jaoks õige tee. Astusin kõigepealt kaugõppeosakonda, kuid pärast katseid tuli kindel veendumus, et pean astuma päevasesse osakonda ja jätma oma õpetajaameti.

On olnud kuulda arvamust, et seminari poleks vajagi, aitaks Tartu Ülikooli usuteaduskonnast.

Ma ei olnud dilemma ees, millist kooli valida, sest ma olin juba piiblikoolis käinud ning otsustasin seminari kasuks.

Ülikool on puhtalt akadeemiline õppeasutus. Seminaril on oma üliõpilastele ka usulised nõuded.

Seminar kuulub Eesti EKB Liidule. Liit soovib endale töötegijaid saada.

Uskmatuid ei saa ju kogudustesse tööle võtta. On loomulik, et seminaris õpivad usklikud inimesed, kuid nad ei pea olema tingimata Eesti EKB Liidu mõne koguduse liikmed. Siin on õppinud ka teistest konfessioonidest pärit noori.

Kas seminar kasvatas või kahandas Sinu usku?

Sellele võib ilma kahtlemata vastata, et kasvatas. Üliõpilasele mõjub väga oluliselt see, mida ta näeb oma õppejõududest. Eelkõige kasvatas usku nende isiklik eeskuju ja ellusuhtumine. Peale selle muidugi õpingutest tulenev akadeemiline pool, mis püüab avada Jumalat ja Piiblit. See kokku kasvatabki isiksust ja ta usku Jumalasse.

Kas midagi mõjus Sinu usule ka halvasti?

Õnneks ei saa ma seda öelda. On olnud neid inimesi, kelle endised arusaamad on osutunud mittevettpidavateks. Siis tuleb usku hakata uuesti üles ehitama. Kui selline kriis on läbitud, siis selgub, et sellest inimesest on saanud väga hea Jumala riigi tööline.

Seminaris võetakse jälle vastu avaldusi uutelt üliõpilaskandidaatidelt. Milline inimene peaks seminari astuma ja kes peaks sealt eemale hoidma?

Need, kellel on vähegi tahtmist tegelda Jumala Sõna ja koguduse tööga, võiksid astuda seminari. Kellel seda tahtmist ei ole, peaksid eemale hoidma.

Kuidas Sa hindad külalisõppejõude?

On olnud selliseid välisõppejõude, kellest meie kohalikud on mäekõrguselt üle ning kes tulid meile lihtsalt "evangeeliumi kuulutama". Meie seminari õppejõud on vaimulikud isiksused ja oskavad ka oma teadmisi edasi anda. Välisõppejõude peab muidugi kutsuma. Meile on loenguid pidanud ka väga head külalisõppejõud. Vaheldus "värskendab" üliõpilasi.

Hea meister on tavaliselt ise paljude õpetajate juures õppinud.

Õpingute jooksul kohtud nii või teisiti erinevate õppejõududega, kes kõik jätavad oma positiivse jälje. Erinevate võimaluste olemasolu tuleb igal juhul kasuks.

Kui keegi satub seminaris usulisse kriisi, kuidas sellest üle saadakse?

Igal üliõpilasel on kursusekaaslased, kes aitavad sellel kriisil kas "süveneda" või sellest üle saada. Hingehoidlikud vestlused õppejõududega on seminaris omal kohal.

Kas kutsutakse isalikult kõrvale ja uuritakse, kuidas noorel inimesel elu läheb?

Meil oli enne niisugune õppejõud nagu Andres Jõgar. Tema kutsus küll kõrvale, pani istuma ja siis vestles. Praegu võiks see osa kindlasti suurem olla, ehk rektor mõtleb selle peale...

Seminar koosneb usklikest. Kas seminariga ei peaks lisaks õppetööle töötama ka kui vaimuliku organismiga, kogudusega? See tähendab, et kõigil hoitaks pidevalt silm peal.

Tegelikult ju ongi silm peal. Seminar on niivõrd väike — õppejõude ja üliõpilasi on vähe. Kõik on nagu peopesa peal ja selle tõttu on kergem hingehoidu teostada. Meie õppejõud on kõik oma koolid läbi teinud ja teavad väga hästi, mida tähendab õppida. Teavad ka seda, et võib ka kriise ette tulla. "Silma peal hoidma" tähendab tavaliselt ranget jälgimist, kuid õnneks meie üliõpilased ei vaja seda. Üldiselt võib meie seminari iseloomustada kui väga üliõpilasesõbralikku õppeasutust. Ega siin pole ainult kriisidega tegemist, tegelikult on ka palju rõõme, õnnestumisi, uusi avastusi ja palju muud huvitavat.

Õppimine seminaris on tasuline. Kust Sa raha said?

Ei tea täpselt isegi. Jumal on juhtinud siit- ja sealtpoolt. Ise pole ma pidanud ega poleks ka suutnud maksta. Kui ma läksin selle kindla veendumusega välja, et pean seminari minema, siis arvasin, et küll Jumal hoolitseb ja muretseb ning tõepoolest, Ta on seda siiamaani teinud.

Kas seminaril pole ohtu muutuda kommertsasutuseks nagu mõni ilmalik erakõrgkool?

Kommertsasutus peab kasumit andma. Niikaua, kui üliõpilasi on nii vähe, ei saa kasumist küll rääkida. Ning ilmselt, arvestades meie seminari eesmärki — koolitada vaimulikke, teolooge, religioonipedagooge — pole "äri" tegemine mingil juhul mõeldav.

Mõned arvavad, et seminar peaks hoopis Tallinnas olema.

Mina arvan, et meie liidu keskus võiks Tartus olla...

Räägime nüüd veidi ka Sinu vaimulikust teenistuskäigust. Kuidas Sa Lehtsesse sattusid? Seal õnnistati Sind diakoniks.

Kui hakkasin muusikaakadeemiat lõpetama, siis ükskord Lehtse pastori Ruudi Leinusega vesteldes jäi see kogudus mulle hinge peale kripeldama. Vastavalt sellele hakkasin tööd otsima ja läksin Aegviitu. Tõsi, kui ma esimest korda pühapäeval Lehtsesse läksin, oli Ruudi Leinus küll väga üllatunud. Ta ei lootnud, et mingi seeme võis idanema hakata. Siis tuli seminariaeg kätte ja ilmnes, et on raske nii pika maa tagant kohal käia.

See peaks olema julgustuseks neile, kes väikestesse kogudustesse tööjõudu otsivad. Lehtse järel hakkasid Sa Tartu Salemi koguduses tööle?

Alguses tegin Salemis noortetööd. Peale selle tegelesin seal ka koorijuhitööga. Neil oli koorijuhiks üks Ameerika misjonär, kes pidi Eestist ära minema ning pärast teda täitsin mina seda kohta. Koorijuhitöö lõpetasin ma siis, kui hakkasin Jõgeval käima.

Kuidas see juhtus?

Kui olin esimesel kursusel, siis tuli selle koguduse pastori kohustetäitja Kalju Saul minult küsima, kas ma ei tahaks Jõgevale minna. Mul oli kindel vastus, et ei taha. Paar aastat hiljem, kui Peeter Roosimaa seminaris sellest minuga rääkis, olin ma nõus mõnda aega seal koormat kandma. Lubasin olla seal ainult õpingute lõpuni. Nüüd on see aeg täis.

Nüüd on Sulle kõik teed lahti — võid töötada pastorina või muusikuna, teha teadust. Millised on Sinu plaanid?

Mulle on päris palju ettepanekuid tehtud ja olen selle üle palju mõtelnud. Jätkan Tartu Salemi koguduses.

Oled vaatamata oma noorusele mitmes koguduses töötanud ja jõuad kindlasti veel mõndagi ära teha. Mida Sa sooviksid meie lugejatele?

Vahel inimesed püüavad oma elu ise paika panna ja liiguvad Jumalast ette. Meil peaks olema usaldust ja usku Jumalasse.

Vaja on ka hoolivat suhtumist oma ligimestesse, lähedastesse ja sõpradesse — nii kristlastesse kui ka mittekristlastesse, et meie pärast keegi taevariigist ilma ei jääks või kogudusele selga ei pööraks. Tänapäeval on vähe näha lepitust nii inimsuhetes kui ka riigi tasandil. Usklikud peaksid täitma ka lepitaja rolli.

Täname ja soovime Sulle õnnistust ning õige koha leidmist Jumala riigi töös!

22. juunil

UUS KIRIK TALLINNASSE NÕMMELE

17. juuni õhtupoolikul pidas Nõmme Vabaduse Baptistikogudus oma tulevase kiriku asukohas vabaõhujumalateenistuse. Jumal kinkis selle jaoks parima ilma — oli soe, tuulevaikne, pilves ja vihm jõudis kohale alles siis, kui rahvas oli kodudesse jõudnud. Kohal oli palju rahvast. Laulis Allika koguduse noortekoor. Õnnistust palusid Taavo Lige, Heldur Kajaste, Tarmo Lige ning Ruudi Leinus.

Uude kirikusse on planeeritud saal 150 inimesele, ruumid pühapäevakoolile ja noortele, raamatukogu, pastori ruum, kontor, käsitööringi ruum, köök, garderoob, korter majahoidjale, laoruumid, katlaruum ja garaaž. Soovi korral on võimalik saada hoonet tutvustavaid buklette eesti ja inglise keeles.

Kiriku ehitusmaksumuseks kujuneb 3,5 miljonit Eesti krooni. Iga annetus on vajalik. Nimelise annetuse korral on võimalik saada maksuameti jaoks tõend annetuste mahaarvamiseks maksustatavast tulust.

"Igaüks andku nõnda, kuidas süda kutsub, mitte kurva meelega ega sunniviisil, sest Jumal armastab rõõmsat andjat. Aga Jumal on vägev teile andma kõike armu rohkesti, et teil ikka oleks kõike igati küllaldaselt ning oleksite rikkad iga hea teo tarvis." (2Ko 9,7-8).

Kogudusel on Hansapangas arveldusarve number 22 101 693 4729. Märkuseks kirjutada "kiriku ehitus".

Vajame ikka ka üksteise eestpalveid! Usume, et prohvet Hesekielile antud sõnumil "Veel sedagi ma luban Iisraeli sugu paluda mind teha nende heaks" (Hs 36,37) on tähendus ka meie koguduse jaoks.

Uue kiriku ehitus on palves Jumala ette kantud ja Tema tahe sündigu!

RUUDI LEINUS
Nõmme Vabaduse Baptistikoguduse pastor

VÄLISMAALT

ÕNNETUS PANI TEGUTSEMA

USA misjonär Jim Bowers, kes elas Peruus üle lennuõnnetuse, kutsub noori kristlasi misjonitööle.

Peruu õhukaitse pidas 20. aprillil misjonäride ühemootorilist propellerlennukit ekslikult narkokullerite omaks ja avas tule. Hukkus Bowersi abikaasa Ronnie ja nende seitsmekuune kasutütar Charity. Misjonäride kuueaastane kasupoeg Cory ja piloot Kevin Donaldson jäid ellu.

Bowers kõneles Piedmonti baptistikolledžis Põhja-Carolinas, mille nad naisega lõpetanud olid. Ta kutsus üliõpilasi üles oma naise tööd jätkama. Pärast traagilisest vahejuhtumit on 140 baptistlike haridusasutuste üliõpilast teatanud oma soovist misjonäridena tööle asuda. Ka Lowelli misjonilendurite kooli Michigani osariigis pöördus pärast õnnetust tosin noort inimest sooviga saada misjonilennukite pilootideks või mehaanikuteks.

Bowers ei oska näha oma naise surma mõtet, aga ta teab, et Ronnie ei oleks oma elus kunagi suutnud kristliku sõnumiga nii paljude inimesteni jõuda kui nüüd oma surmaga.

PALVETUNNID MINISTEERIUMIS

Nende palvuste pärast on minister ka kritiseerida saanud. Ajalehe Washington Post andmetel kardavad mõned ametnikud, et palvustelt puudumine võiks neid halba valgusse seada. Ashcrofti pressiesindaja Mindy Tucker vastas, et kedagi ei sunnita osa võtma.

Ministri vastased ütlevad, et ta rikub põhiseaduses kinnitatud riigi ja kiriku lahusoleku põhimõtet. Barry Lynn, kes juhib organisatsiooni "Ameeriklased kiriku ja riigi lahutamise eest" ütles, et Ashcroft juhib oma ministeeriumi nagu kirikut.

Ashcroft on nelipühilane. Ta tegutseb ka jutlustajana, ei tarvita alkoholi, ei suitseta ega tantsi. Ta on kritiseerinud muuhulgas ka õigust abordile.

MILLINE ON KASVAV KOGUDUS?

Uuriti nelja tuhandet kogudust ja küsitleti tuhandet kristlast. Uuringu põhjal on kõige olulisem, et kogudus ka tegelikult mittekristlasteni jõuda tahaks. Edu eeldusteks olevat ka arusaadavad teeviidad ja puhtad käimlad. Tundma peab ka nende inimeste kultuuri, keda tahetakse evangeliseerida, vajalikud on selge õpetus, valmidus riskida, veendunud väikegrupid ja aktiivne koguduse juhatus. Kasvava koguduse pastorid kõnelevat mittekristlastega kuni viis tundi nädalas, traditsiooniliste koguduste pastorid aga vähem kui kümme minutit. Väga oluline on pühendunud jutlus ja palve. Kasvava koguduse pastor kulutavat ühe jutluse ettevalmistamiseks ja pidamiseks umbes kakskümmend tundi.

Möödunud aastal kasvas lõunapoolsete baptistide arv 108 tuhande võrra ja jõudis rekordilise 16 miljonini.

idea Spektrum

HEA SÕNUM

Ma tahan teile öelda, miks ma evangeeliumi armastan — sellepärast, et see on kõige parem sõnum, mida ma kunagi olen kuulnud. Ükski inimene ei saaks kunagi ära rääkida kõike, mida see talle on andnud, aga ma mõtlen, et ma saan rääkida, mida see on minult ära võtnud. Ta on kõrvaldanud mu teelt kolm kõige kurjemat vaenlast, kes mul kunagi on olnud.

ESIMENE KOHUTAV VAENLANE oli surm. Evangeelium on kõrvaldanud selle mu teelt. Tihti mõtlen ma tagasi ajale kakskümmend aastat tagasi, kui ma ei olnud veel pöördunud ja mulle meenub, kui tumedana näis siis tulevik. Ma värisesin, kui ma mõtlesin sellele hirmsale tunnile, kui ta mind ära kutsub.

Meie külas oli kombeks lüüa matuse puhul vana kiriku tornist nii palju kellalööke, kui oli surnul aastaid: seitsekümmend, kaheksakümmend, mõnikord ainult kuusteist, mõnikord minu enda aastate arv! See avaldas mulle tõsist mõju. Ma tundsin hirmu. Ma mõtlesin surma külmale käele, mis mind haarab. Ma mõtlesin, et mind heidetakse ühele tundmatule maale, kus ma pean oma igaviku mööda saatma.

Aga see kõik on nüüd muutunud. Haud ei ole mulle enam hirmutav. Minnes taeva poole, võin ma hüüda: "Surm, kus on su astel?" Ja ma kuulen vastust, mis tuleb Kolgatalt: "Maetud Jumala Poja südamesse." Milline ülev mõte: kui sa sured, sa langed ainult Jeesuse kätesse ja sind kantakse igavesse rahusse. Apostel ütleb, et surm on võit.

TEINE KOHUTAV VAENLANE, kes mulle muret tegi, oli patt. Ma mõtlesin, et milline hirmus tund see on, kui mu patud lapsepõlvest peale, iga salajane mõte, iga paha soov, kõik, mis pimeduses tehtud, tuuakse valge ette. Tänu Jumalale, need mõtted on läinud. Evangeelium ütleb mulle, et armastusest minu vastu on Kristus võtnud kõik minu patud ja heitnud need enese taha. Ja Jumal ei pöördu kunagi tagasi, Ta läheb alati edasi.

MU KOLMAS VAENLANE oli Jumala kohtumõistmine. Ma kartsin seda kohutavat päeva, kui mind kutsutakse Jumala kohtu ette. Ma ei teadnud, kas ma kuuleksin Kristuse häält ütlevat: "Taganege minust, te neetud!" või "Mine oma Issanda rõõmusse!"

Aga evangeelium ütleb mulle, et see asi on juba korras. "Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes minu sõna kuuleb ja usub seda, kes mu on läkitanud, sellel on igavene elu ja see ei tule mitte kohtu alla, vaid on surmast läinud elusse." Kristus on surnud minu eest ja ma olen vaba.

Millele mõtles Kristus ristil oma viimsetel hetkedel? Kas Ta mõtles troonile, mis oli ootamas Teda Isa paremal käel? Või Isa naeratusele, mis Teda tervitab? Või möödunud sündmustele või sõpradele, kes Teda järgisid ja tunneksid Temast puudust? Ei, Ta mõtles sinule.

Ja Ta mõtles oma vaenlastele, kes Teda olid häbistanud, nendele, kes Teda olid tapnud. Ta mõtles, mida Ta võiks veel nende heaks teha. Ta mõtles nendele, kes Teda saavad vihkama, nendele, kes kunagi ei kuule evangeeliumi ja nendele, kes ütleksid, et see on liiga hea, et olla tõsi. Et Tema ei surnud kunagi nende eest.

Ta ütles oma jüngritele: "Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule." Ta käskis üles otsida mehe, kes sülitas Talle näkku ja ütelda talle, et Ta annab talle andeks. Ta käskis üles otsida mehe, kes pani okaskrooni Talle pähe ja ütelda talle, et Tal on tema jaoks kroon valmis Ta kuningriigis, kui ta võtab päästmise vastu. Ja selles ei ole ühtki okast.

Ei ole ühtki inimest, kes oleks läinud nii kaugele, et Jumala arm ei ulataks temani.

Kui vangidele antakse teatud aastate järel amnestia, siis saavad nad selle oma hea iseloomu või hea käitumise tõttu. Aga Jumal annab andestuse inimesele, kellel ei ole head käitumist. Ta pakub andestust igale patustanule maa peal, kui ta ainult tahab selle astu võtta.

DWIGHT L. MOODY

UUDISEID

30. mail võttis Riigikogu vastu perekonnaseaduse paranduse, mille kohaselt antakse vaimulikele nende endi soovil ja kirikuvalitsuse või liidu keskuse taotlusel pärast vastava koolituse läbimist abielude registreerimise litsents. Mõeldud on laulatuse ja registreerimise ühitamist pruutpaari soovil. See litsents ei kohusta vaimulikku laulatama-registreerima, kui antud kiriku või koguduste liidu arusaam abielust ei ühti abiellu astujate arusaamaga (näiteks lahutatud, abielu erinevatesse religioonidesse kuuluvate inimeste vahel jne).
Seadus jõustub 1. detsembril.

* * *

13. juunil võttis Riigikogu vastu uue "Kirikute ja koguduste seaduse". Poleemikat tekitab viimasel hetkel seadusse lülitatud § 14 (3): "Registripidaja ei kanna registrisse kirikut või koguduste liitu, kelle alaline või ajutine haldus- või majandusjuhtimine toimub või kelle otsused kinnitatakse kiriku või koguduste liidu väljaspool Eestit tegutseva juhi või kõrgema organi poolt." Väljaspool Eestit asuvad mõlema Eestis tegutseva õigeusukiriku, metodistide, armeenia kiriku jt kõrgemad juhtkonnad ning nende kirikute registreerimisega uue seaduse alusel võib tekkida raskusi. Probleeme ei teki Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul, Eesti EKB Liidul ja Eesti Kristlikul Nelipühi Kirikul, kelle juhtkonnad asuvad Eestis.
Uus seadus hakkab kehtima pärast selle väljakuulutamist presidendi poolt.

WARDO HOLM

In memoriam

Wardo Holm sündis 29. augustil 1911. aastal. Tema isa töötas sel ajal Harjumaal Raikkülas vallakirjutajana. 1918. aastal asus pere Tallinna, kus isa teenis politseiametis.

Kuna Wardo Holm oskas seitsmeaastaselt vabalt lugeda ja kirjutada, algas tema koolitee teisest klassist. Ema, märgates poja muusikahuvi, pingutas kõvasti tööd teha ja ostis talle klaveri, öeldes: "Õpi, pojuke, seda läheb Jumala riigile tarvis!" 16-aastaselt lõpetas Wardo Holm kiitusega Tallinna Poeglaste Reaalkooli. Et lauluõpetaja oli pidanud ära sõitma, pani ta end asendama õpilase Holmi, kes õpetas laulud selgeks ja juhatas lõpuaktusel abiturientide koori. Töö kõrvalt õppides lõpetas Wardo Holm 1936. aastal kiitusega konservatooriumi klaveriklassi. 1937. aastal lõpetas ta lisaks professor Aaviku koorijuhtimise klassi ja alustas oreliklassis professor Topmani assistendi Hugo Lepnurme juures. Laulmises ja itaalia keeles täiendas ta end Tallinnas elanud Itaalia laulupedagoogi Armanda degli Abbati juures.

1929. aastal asus Wardo Holm raamatupidajana tööle Eesti Raadiosse. Järgmisel aastal kutsus Felix Moor Wardo Holmi raadiostuudiosse vahetevahel teadustajatööd tegema. Suvel Moori puhkuse ajal pidi Wardo Holm üksi toime tulema nii lastestuudio sisustamise, spordivõistluste reportaažide kui ka kõige muuga. Seda kõike raamatupidajatöö kõrvalt ja ilma tasuta. 1934. aastal raadio riigistati. Wardo Holm jäi teadustajaks, hiljem sai ta muusikatoimetajaks, veel hiljem muusikaosakonna juhatajaks. 1937. aastal alustas ta 20-liikmelise muusikaüliõpilaste segakoori tööga raadio juures.

Wardo Holm kirjutab: "Mäletan, kuidas mul oli hea meel jõululaupäeva saatesse heliplaatide vahele võtta vaimulikke luuletusi ja jutte mulle armsaist vaimulikest ajakirjadest Noorte Elu ja Evangeeliumi Kristlane. Usun, et suutsin sellega raadio kaudu tuua kodudesse pisut tõsist pühalikku ja vaimulikku jõulumeeleolu."

1939. aastal abiellus Wardo Holm Vilve Koppeliga. 1944. aastal Tallinna pommitamise ajal kaotas perekond kogu oma vara. 2. detsembril 1944 Wardo Holm arreteeriti. Valesüüdistuse tõttu viibis ta roiskunud tursapeasuppi süües kümme kuud vanglas.

Seal oli Wardo Holmil aega elu üle järele mõelda. Meenus, et ta oli emale lubanud anda elu Jumalale, kui ta lõpetab keskkooli — enne kartis ta poiste naeru — ja kui lõpetab konservatooriumi — aga siis oli ta liiga tegev! Vanglas tõotas ta, et kui sealt veel pääseb, seab ta oma asjad Jumalaga korda. Jumala ime läbi vabanes Wardo Holm 19. oktoobril 1945 — kaks päeva enne oma tütre Liivia 3-aastaseks saamist.

Detsembris 1945 läks Wardo Holm Karmeli koguduse pastori Oskar Olviku juurde, et korda seada oma suhted Jumalaga. Kohe rakendati ta tööle üldlaulude saatjana ja segakoori juhina.

Ta asus ka tööle konservatooriumis kontsertmeistri ja õppejõuna. Kolme aasta pärast vallandas Kunstide Valitsuse juhataja Kaarel Ird usulistel põhjustel neli konservatooriumi õppejõudu: Lepnurme, Palmi, Kappeli ja Holmi.

Immaanueli koguduse pastori Johannes Laksi eestvõttel võeti Vardo Holm palgalisena Immaanueli ja Karmeli kogudustes tööle. Kui 1950. aastal need kogudused liideti Olevistesse, töötas Wardo Holm organistina ja mitmete kooride juhina, ta oli pasunakoori asutaja ja juht, vaimulike kursuste muusika-ala õppejõud. Ta on loonud ka mitmed vaimulikud laulud. Kuna usuühingus töötatud aja seest nõukogude ajal pensioni ei makstud, pidi Wardo Holm endale tööd otsima ka ilmalike kooride ja ansamblite juurest ning koolist.

Abikaasa Vilve surm segakoori jõuluõhtul 22. detsembril 1961 tõi Wardo Holmi ellu suure mõõnaperioodi. Paljud palvetasid püsivalt Wardo Holmi eest. 1984. aastal hakkas ta taas osalema koguduse töös.

Novembris 1992 abiellus Wardo Holm meditsiiniõe Sirje Otsmanniga, kes teda ustavalt abistas ja hoolitses ta eest kuni surmani 22. juunil 2001.

Oma kirjalikes mälestustes andis Wardo Holm au ja tänu Jumalale. Sellega ühinevad ka Kuulutaja lugejad.

Koostatud Veronika Arderilt saadud andmete põhjal.