Pildil oleva veekogu kaevas Kohtla-Nõmme vald oma elanike tarbeks. Eesti EKB Koguduste Liit kasutas seda suvefestivalil ristimiseks. Kärdla Baptistikoguduse pastor Tarmo Kähr, keda ristimas näeme, ei ole varem niisuguse eksootilise tööstusliku taustaga kohas ristinud.

Päris põnev on mõelda, et samas kohas sügaval maa all on mahajäetud kaevanduskäigud. Kohtla kaevandus on juba aastaid suletud, väike osa sellest on tehtud muuseumiks. Kirikutöö, mida paljud juba ammu aegunuks on pidanud, käib ikka edasi.

Puhkeala ja tööstusmaastik sobisid evangeeliumi kuulutamiseks. Küllap vajaks mõnikord meenutamist apostel Pauluse sõna: “Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega” (2Ti 4,2). Ärgem otsigem vabandusi, miks ei saa evangeeliumi kuulutada, vaid võimalusi, kuidas seda rohkem teha. Võib kindel olla, et Jumal ei jäta innukat tööd õnnistamata.

ÕIGE VALIK TOOB PAREMA ELU

Toimetaja kommentaar

EESTI EI TOHI ÜKSI JÄÄDA

Venemaa president Vladimir Putin ei kutsunud Eesti presidenti soomeugri festivalile Mordvamaa pealinna Saranskisse, kuid kutsus Soome presidendi Tarja Haloneni ja Ungari peaministri Ferenc Gyurcsany. Kommentaarid olid muidugi negatiivsed. Meeldetuletuseks – Eesti, Soome ja Ungari on ainsad iseseisvad soomeugri riigid.

Kutse Ameerikasse avalikustati pärast pronkssõduri sündmusi, kuigi visiiti valmistati juba ammu ette. Selle teatega ilmselt toetati Eestit, samuti rõhutatud sõbralikkusega, millega Toomas Hendrik Ilvest Ameerikas vastu võeti. Küllap pidi see olema märgiks Venemaale – mõni päev pärast meie presidenti sõitis Ameerikasse Vladimir Putin, keda George W. Bush võttis vastu koguni oma isakodus. Ka see oli eriline sõbralikkus.

Eestil on Ameerikaga pikaajalised ja head sidemed. Just juulikuus tähistatakse kahe riigi diplomaatiliste suhete loomise 85. aastapäeva. Eesti riigitegelased avaldavad kõikvõimalikel juhtudel Ameerikale tänu selle eest, et diplomaatilised suhted püsisid ja Eesti Vabariigi esindus töötas Ameerikas ka okupatsiooni ajal, andes võimaluse meie riigi taastamiseks õigusliku järjepidevuse alusel.

Hoopis teisest vallast on suhted Venemaaga. Pronkssõduri teisaldamine on paljudele venelastele Eestit ebameeldivana näidanud ja eestlaste põhjendused neile pähe ei mahu. Venemaa näitas oma suhtumist muuhulgas ka meie presidendi Mordvasse kutsumata jätmisega.

Vaatamata sellele, et nii Soome presidendile kui ka Ungari peaministrile esitati üleskutseid ilma Eesti esindajata Mordvasse mitte sõita, läksid mõlemad kohale. Tuletame meelde veel ka seda, kuidas Läti eelmine president Vaira Vike-Freiberga omal ajal Moskvas käis, jättes sinnapaika Eesti ja Leeduga peetud ühised plaanid ja me näeme, et oma huvid on igaühele kõige tähtsamad.

Suurriigid võivad teha demonstratiivseid käike, väiksemad peavad mõtlema rohkem oma poliitilisele ja majanduslikule heaolule. Eesti ei saa loota, et igas olukorras isegi kõige lähemad naabrid meiega ühte sammu käivad, kaugematest riikidest rääkimata. Iseseisval käitumisel on hind, pronkssõduri loo puhul näiteks kaubavahetuse vähenemine Venemaaga. Seda hinda tuleb iga kord tõsiselt kaaluda ning kasutada juba ette diplomaatilisi ja propagandistlikke võimalusi kahju vähendamiseks.

Ärgem hetkekski unustagem, et Eesti on meie oma kodumaa ja meie riik, mille Jumal meile on andnud. Meile on see õige elamispaik, me peame selle üles ehitama. Ei peaks ka kippuma teistesse maadesse, kus võõraste rahvaste kätega on paremad elutingimused ja stabiilsem poliitiline olukord juba valmis tehtud. Just niisugust parema elu peale minekut (või tulekut) me oma naabrite puhul ju alles hiljuti hukka mõistsime.

ÕNNETUS VIINAST

Kui pronksiööde ajal Eestis alkoholi müüki piirati, tuli teateid, et rahvas käis koguni Lätist kangemat kraami toomas. Uute piirangute eel hoiatatakse, et poed tuleb ostjate puudusel õhtuti varem kinni panna ja osa müüjaid jääb töötuks.

Alkoholireklaami keelamine olevat vastuolus euroopalike põhimõtetega. Masendavad arvud purjus peaga tehtud autoavariide ohvrite kohta peaks sundima seadusi karmistama, ometi esitatakse aegajalt seaduseparandusi, mis lubaksid teatud alkoholikogust tarbinud inimesi rooli. Ennast põhja joonud inimestest tehakse meediakangelased – näiteks Eesti Ekspressi artikkel prügikastimehest “Pirogovi Kunn joob poolteist liitrit süütevedelikku päevas” (lugema ei pea, pealkiri ütleb piisavalt palju).

Eks igaüks looda, et häda läheb temast mööda, aga alati ei lähe. Ka täiskarsklasi ähvardavad purjus inimeste tehtud teod. Riik peaks midagi tõsist ette võtma selleks, et viinakatku peatada. Ehk peaks usklikud järjekordselt initsiatiivi näitama, kuigi eelmistel kordadel on reaktsioon olnud lahjavõitu?

JEESUS SEISAB UKSE TAGA JA KOPUTAB

Ilmutuse 3,20

See on Pühakirja lõik kirjast Laodikeia kogudusele. Piiblitundjad peavad seda sõnumit väga tähtsaks eriti viimase aja kogudusele ehk meile.

Ühelt poolt on see väga traagiline sõnum – Issand Jeesus Kristus on jäänud koguduse ukse taha. Kuid teisalt, Ta ei ole kogudust maha jätnud. Nüüd koputab Ta eraldi iga inimese südame uksele ja ootab sisselaskmist. Iga inimese süda on tema sisemise olemuse kindlus. Sellel uksel on käepide ainult seespool ja uks käib lahti ainult väljapoole.

Nii tegelebki Issand iga inimesega eraldi – sinuga ja minuga. Meie käes on südamed Talle avada või jätta uksed suletuks. Täna koputab Ta oma Püha Vaimu kaudu meie südamete ustele. Mida me Talle vastame?

RASKE UNI

Üks mu lapselaps lõpetas põhikooli. Oli nende klassi viimane ekskursioon, sõideti Poolasse. Noored jõudsid õhtuks ühte hotelli ja nad jaotati kahe-kolme kaupa tubadesse. Asjad kohal, mindi uudistama hotelli ruume ja neil oli koos väga lõbus.

Oli juba üsna hilja. Üks poistest tundis, et tahab magada ja läks oma tuppa, tema kaks toakaaslast jäid veel pidu pidama. Poiss läks tuppa ja pani ukse lukku – eks ta siis ava, kui teised toakaaslased tulevad...

Ja teate, mis juhtus!? Ta avas ukse alles hommikul! Toakaaslased olid koputanud ja tagunud vastu ust, tema aga magas rahulikult edasi. Oi, need toakaaslased, kes pidid kogu öö ukse taga konutama, olid hommikul pahased! Kes ei oleks? Meie koputame – ja sina ei ava meile!

Võib-olla oled ehk mõtelnud kaasa ja pannud ennast selle unimütsi asemele. Ei, mina nii raskesti küll ei magaks! Kui ikka koputatakse, teeksin kohe ukse lahti. Kaaslased peavad ju sisse saama!

Kuid kas me ikka oleme palju paremad? Kas sa võid öelda – kui mitu korda on Issand sinu südame uksele koputanud? Ava mulle, ma tahan elada sinu sees! Mul on sulle ülesanne koguduses. Sinu koht on seal tühi. Ava mulle, mul on tarvis sind kellegi juurde saata. Ava mulle, mul ei ole kedagi vanu inimesi abistama läkitada. Ava mulle, mul on tarvis, et sa minu tööd toetaksid – oma kätega, oma ajaga, oma rahaga...

Ja meie südame uks on jäänud suletuks. Oleme nii raskes unes olnud ja näinud ainult oma vajadusi ja soove. Oleme olnud hõivatud oma isiklike tööde ja tegemistega, oma pere asjadega. Issanda koputus on jäänud tähelepanuta.

“Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan!” Tee ometi oma silmad ja kõrvad lahti! Ava uks! Ära maga nii raskesti!

AHISTAV HIRM

Tõsi, inimesed on tõesti mõnikord oma elus hulle tükke teinud, kuid siis ei ole kindlasti nende tegemisi juhtinud Jeesus. Tema ei sunni kunagi inimest midagi ebakohast või häbistavat tegema. Jumal on armastus ja kui me oma südamete uksed Temale avame, siis põgenevad sealt kurjus, vihkamine, halvad teod ja sõnad ning südamed täituvad armastusega.

Kuid hirm Jeesuse ees on olemas paljudes südametes. Täiesti asjata!

Keegi naine jutustas, et tema elus oli hirm ukse avamise ees toonud talle palju asjatut kannatust. Töökohast oli ta ilma jäänud ja uut ei olnud veel leidnud. Juba pool aastat oli ta peremehele oma korteriüüri võlgu. Teda ähvardas tänavale tõstmine. Ja kui siis keegi koputas, ei julgenud ta ust avada – äkki on majaperemees ja teatab talle, et tal tuleb kas üür ära maksta või korter vabastada! Teda oli juba hoiatatud.

Samal ajal anti ühele jõukale inimesele koguduses, kes teadis selle naise olukorda, südamesse käsk – anna sellele naisele suurem summa raha! Nii saab võlgnik oma üüri ära maksta ja elada seni, kuni töö leiab. Ta läks selle naise ukse taha ning koputas, koputas ja koputas. Uks jäi suletuks. Ainult kardin liikus vähe... Ju siis hirmunud inimene ei näinud ka aknast selgelt koputajat.

Kui võlgnik oli terve nädala selliselt praadinud, sest koputaja käis iga päev teda otsimas, siis pühapäeval kirikus said nad ometi kokku. Vaesele naisele ulatati rahapakk ja tema mured olid lahendatud.

Aitaja küsis: “Kus sa olid kogu nädala? Ma käisin ja koputasin iga päev sinu ukse taga. Tahtsin seda raha sulle anda.” “Ma olin kodus,” vastas küsitu häbelikult, “ma kartsin majaomanikku...”

Nii kartis see inimene talle nii vajalikku abi vastu võtta. Hirmul on ikka suured silmad, teab meie rahvasuu rääkida.

JEESUS LOOVUTAS ISEEND

Ta on seda tõotanud ja mida Ta on lubanud, seda Ta ka teeb. Jeesus ütles: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?

Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina.” (Jh 14,1–3).

Me ei tohi iial unustada Teda, kes meie südamele koputab ja on seda kindlasti ka täna teinud. Soovin, et lõpuks jääks ainult Tema kuju meie silmade ette ja südametesse selgesti seisma ja me avaksime Talle oma elu.

Üks lugu räägib, kuidas Pärsia kuningas Kyros vangistas sõjakäigul ühe vürsti koos perekonnaga. Kyros küsis vangistatud vürstilt: “Mis sa mulle annad, kui ma su vabaks lasen?” “Poole oma vürstiriigist.” “Aga siis, kui ma ka su lapsed vabaks lasen?” “Annan kogu oma vürstiriigi.” “Aga mis sa siis annad, kui ma ka su abikaasa vabaks lasen?” Vürst vastas kõhklematult: “Iseenda.”

Kyrosele meeldisid vürsti vastused nii, et ta laskis ilma tasuta vabaks vürsti koos kogu ta perega. Teel küsis vürst naiselt: “Kas sa nägid, kui suuremeelne oli kuningas Kyros?” Naine vastas: “Ei näinud. Ma nägin ainult ühte meest – seda, kes oli valmis ennast loovutama minu vabaduse eest.”

Jeesus on loovutanud enese meie eest, et meie võlad kustutataks ja Jumal võtaks meid vastu kui oma armsaid lapsi. Täna on Ta meie südamete uste taga: “Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.”

Ava talle! Ta on sind armastanud igavese armastusega. Ta on enese andnud sinu ja minu pattude eest. On andnud selleks, et võiksime igavesti elada Jumala riigis. Täna Ta koputab. Homme võib Ta mitte enam koputada ja siis on hilja. Tänase kohta ütleb Jumala Sõna: “Täna, kui te kuulete Tema häält, ärge tehke oma südant kõvaks!” (He 4,7).

AARE TAMM
evangeeliumi sulane Ridalast
Jutlus Jumala otsimise nädalal Valgas 8. juulil 2007

SUVEFESTIVAL LÄKS KORDA

Kohtla-Nõmmel toimus 13.–15. juulini Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival “Kristuse armastus võidab kõik”. Festivali korraldamisel ja läbiviimisel kandis suurt koormat Kohtla-Järve Saaroni Baptistikoguduse pastor AGO RAND, kes jagas oma muljeid ka Kuulutajaga.

Miks toimus suvefestival just Kohtla-Nõmmel?

Üks põhjus oli see, et siin kandis pole suvefestivali varem olnud.

Arutasime abikaasaga, kui koeraga jalutamas käisime, et Kohtla-Nõmme on ilus koht, rahvamaja taga on suur plats ning siin võiks mõne suure ürituse korraldada. Kui liidu juhid helistasid ja pakkusid suvefestivali, olin muidugi nõus. Ka Saaroni kogudus oli ühehäälselt nõus ja valmis toetama.

Sind oli näha pidevalt ringi jooksmas.

Ma olin üldjuhi abi, kogu kohapealne korraldus oli minu peal. Sellest oli ka tingitud minu kiire liikumine. Mu abikaasa ütleb, et ma ei oska lihtsalt teistmoodi, kõik tuleb kiiresti ja jooksujalu teha.

Minu jaoks oli tähtis, et iga osaleja saaks keskenduda festivalile ja teda miski ei häiriks – et kõik algaks õigel ajal ja probleemid saaksid operatiivselt lahendatud. “Keel vesti peal” mul ei olnud, aga festivali lõppedes olin väsinud küll, järgmise viie aasta jooksul ma enam sellist üritust ise korraldada ei tahaks.

Mida Sa programmist esile tõstaksid?

Ristimisteenistust, mis oli tunnistuseks kohalikule rahvale, ja seminare. Seminarid kajastasid perekonnateemat, narkomaania ja HIVi ennetustööd, eakate evangelismi, misjonit hõimurahvaste seas ja raseduskriisi nõustamist kui koguduse hingehoiu osa. Liidu misjonisekretär Agnes Böning tegi väga head tööd teemade valikul ja loengupidajate leidmisel. Ma arvan, et seminaridelt ei tulnud keegi tühjalt tagasi.

Seekord puudus keskne väliskülaline. Kas see oli õigustatud?

Kas alati peab olema keegi välismaalt? Võib-olla me lõime pretsedendi, et vallavanem laulab avateenistusel soolot ja me ei kasuta välismaa jutlustajaid. Ma ei märganud, et keegi oleks olnud selle pärast rahulolematu.

Ma arvan, et kõnelejate valik – Meego Remmel ja Joosep Tammo – oli väga hea. Olen kindel, et nad seisid Jumala ees ja küsisid, mis on see sõnum, mida jagada. Sedasama oleks teinud ka välismaalased. Kes meie olusid ikka paremini teab kui meie oma vennad?

Samas me päris ilma väliskülalisteta polnud. Saksamaalt oli tulnud meeskoor ja Ameerikast käsikellade ansambel. Tervitajaid oli ka Soomest ja Rootsist.

Vaimulikele ettevõtmistele andsid vaheldust ekskursioonid Valaste joale ja Kohtla kaevandusmuuseumi.

Tahtsime festivalil osalejatele näidata, et tegemist pole ainult tööstuspiirkonnaga, vaid siin on ka ilus loodus ja palju vaatamisväärsusi. Tagasiside järgi rahvale ekskursioonid meeldisid. Kaevanduse üks töötaja ütles, et küll teil oli alles rahvast, inimesed muudkui tulid ja tulid.

Ida-Virumaa on eestlastele vähe tuntud. Kardetakse venekeelset keskkonda ja kuritegevust. Tegelikult on meie maakond väga kena. Seda võib tutvustada ka paigana, kus on palju usklikke ja kogudusi, kes saavad teenida kohalikke inimesi.

Kui palju jõudis festival venekeelsete inimesteni?

Kohtla-Nõmme elanikest on 67 protsenti eestlased. See on väga suur arv võrreldes ümbrusega.

Meil oli kõrvaklappides venekeelne tõlge ja seda ka kasutati. Me kaasasime ümbruskonna venekeelseid kogudusi festivalist osa võtma. Ansambel venekeelsest Lootuse kogudusest teenis kaasa avajumalateenistusel. Teisel festivalipäeval oli Saaroni palvelas liidu vene regiooni nõupidamine. Kes tahtsid festivalist teada saada ja osaleda, need ka said.

Milline on tagasiside Kohtla-Nõmme rahva poolt?

Järgmisel päeval pärast festivali lahendasin jooksvaid küsimusi, käisin vallavalitsuses ja kohtusin kooli direktoriga. Tagasiside on väga positiivne, sest inimesed pidasid end festivalil väga viisakalt üleval ja pärast oli meie poolt kõik koristatud.

Vallavanemal oli hea meel, et tema laul avateenistusel hästi vastu võeti. Valla rahvas osales päris aktiivselt. Kohalikud elanikud lehvitasid rongkäigule ja elasid sellele kaasa. Hinnati, et me üldse julgesime niisuguse festivali korraldada.

Mis õnnestus kõige paremini?

Et meid nii palju kokku tuli – festivalilt käis läbi umbes 780 inimest. Rahvas tuli kohale, nägi seda paika, võttis osa ja sai vaimulikult laetud. Näitasime, et oleme ühe asja eest väljas ja kogesime, et “Kristuse armastus võidab kõik”, nagu suvefestivali moto oli. Kõik laabus hästi. Toodi esile, et siin oli suvefestivalide parim toit ja toitlustus.

Tahaksin kõiki tänada, kes kohale tulid. Loodan väga, et koos veedetud aeg andis kõigile uut indu jagada Kristuse armastust. Palvetage selle paiga pärast, mis on nüüd rohkem tuttavaks saanud, selle erinevate koguduste ja rahvuste pärast!

Täname!

21. juulil 2007 telefoni teel
Heldur Kajaste foto

KA SIILIDE ELUST VÕIB ÕPPIDA

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivalil Kohtla-Nõmmel pidasid Einike ja Toivo Pilli seminari “Kui armastus torgib. Siilide dilemma – mida lähemal, seda valusam?” EINIKE PILLI rääkis sellest teemast ka Kuulutajale.

Kuidas Sa siilinduse peale tulid?

Me lugesime John Ortbergi raamatut “Kõik on normaalsed, kuni sa õpid neid tundma”. See inspireeris meid. Ta toetub Soren Kierkegaardi mõistujutule okassigadest, kellel oli talvel külm – nad läksid üksteisele lähemale, aga siis hakkas torkima. Me eestindasime okassead siilideks.

Seda raamatut eesti keeles ei ole?

Kahjuks mitte. Aga ma tean, et Tartus on vähemalt üks tudengite grupp teinud selle järgi piiblitunde ja neile materjal meeldis.

Kas see teema on Sinu peres eluline?

Muidugi, sest üheski suhtes pole võimalik torkimist vältida. Samal ajal pole keskne mitte küsimus, kui palju torgib, vaid kuidas me torkimisega toime tuleme. Ka kõige paremini klappivates suhetes on teatud situatsioonides ebakõlasid, mis tulevad selgeks rääkida.

Miks need ebakõlad tekivad?

Kuni 70 protsenti abielupaaride probleemidest tuleb sellest, et inimesed on erinevad. Kuna teise inimese erinevus teeb meid tihtipeale pahaseks, siis loogiline, aga vale järeldus on see, et teine teeb midagi valesti.

Jumal on meid erinevateks loonud, muidu oleks siin ilmas väga igav elada. On erinevad iseloomud ja kodused taustad. Torkimine võib tekkida ka erineva vaimuliku taustaga inimeste puhul. Väga olulised riskitegurid on ülekoormus ja väsimus. Ka uus situatsioon tekitab pinget. Kultuuride vahelised abielud on väga keerulised ja riskantsed, aga nende seas on ka neid, mis väga hästi õnnestuvad.

Tunded on nagu jäämägi, millest teine inimene näeb väikest veepealset osa. Veepealne osa avaldub tihti tugevate reaktsioonidena, mille põhjused jäävad “vee alla”. Näiteks, kui keegi vihastab, siis see inimene, kelle peale vihastuti, ei pruugi üldse aru saada, millega tegu. Veel keerulisemaks teeb, et ka see inimene, kes vihastas, ei tarvitse mõista, miks see juhtus, sest ta mäletab ainult viimast tilka karikas, mis üle ajas. Kuna viimane tilk ei ole kunagi nii suur nagu sellele järgnev reaktsioon, siis on see segadust tekitav.

On äärmiselt tähtis õpetada lapsi oma tunnetele nime andma, et nad oskaksid öelda, miks nad tunnevad ennast teatud hetkedel halvasti. Hea suhtlemise aluseks on, et inimesed suudavad oma tegelikke tundeid väljendada enne, kui need purskavad või plahvatavad.

Kas Sa eitad soorolle?

Ma olen natuke vastu sellisele lähenemisele, et alati on erinevused soopõhised. Ei ole nii, et kõik naised on ühesugused ja kõik mehed on ühesugused.

On soorolle, mis on väga paigas. Naised sünnitavad lapsi ja tänu sellele on elus aegu, kus mehed kannavad perekonnas rohkem majanduslikku vastutust.

Aga tänapäeva Eestis tuleb enamik asju koos teha. Tubaseid majapidamistöid teen mina rohkem, aga Toivo on ka võimeline nendega toime tulema. Mina võin ka käia autoteeninduses, kuigi tavaliselt läheb tema.

Aga Sa jagad ära, mis autol viga on?

Kumbki meist ei jaga. Mis puutub internetti, elektroonikat ja tehnikat, siis mina jagan paremini, sest ma tulen perest, kus sellega rohkem tegeldi. Ma loodan, et varsti hakkavad lapsed kõige paremini jagama. Luuletusi loeb meie peres Toivo. Temal on rohkem silma värvidele sisekujunduses, aga minul on muusikalist kõrva rohkem. Need on loomupärased anded. Paljudes peredes on nii, et see teeb, kes on selles asjas tugevam.

Tihti teeb mees koduväliseid ja naine koduseid asju. Aga kui mõlemad on doktorid nagu teie peres, mis siis saab?

Meie elus on olnud erinevaid etappe. Kui elasime välismaal ja Toivol oli täiskoht, siis oli tema rohkem tööl. Ma tegin Eestisse tööotsi, kirjutasin doktoritööd, ja kui mul oli kiirem aeg, siis ta laskis mul tegutseda. Kui meil oli mõlemal väga kiire, võtsime lapsehoidja.

Eestis on paljudes peredes paratamatu, et ühest töökohast ei piisa, isegi kui mõlemad töötavad. On suur oht, et lapsed jäävad vanemate suure töökoormuse juures liiga varakult üksi kasvama. Me näeme vaeva, et leida õiget tasakaalu töö ja pereelu vahel, aga see ei ole alati kerge. Küsimus on, kuidas suure koormuse juures niiviisi elada, et enam-vähem hing sees püsiks ja inimsuhted ka korras oleks.

Ja siis on veel vaimuliku süvenemise vajadus. Selle aasta augustis oleme otsustanud koos kahe sõbraga võtta aega vaikuse ja palve päevadeks. Meie jaoks on see esimene selline nädal, eks paistab, millise kogemuse saame. Loodan, et leiame ka lapsehoidja.

Soorollid on olnud läbi aegade.

Toivo rääkis suvefestivalil sellest, kuidas tema jõudis Piiblit lugedes arusaamisele mehe ja naise rollidest. Jumal on nad loonud partneriteks, mitte võimu- või hierarhilisse suhtesse. Meeste ja naiste võimu probleem tekkis pattulangemises. Patriarhaat ehk meeste võim naiste üle on pattulangemise tulemus.

Mille tulemus on feminism?

See on ka pattulangemisest tingitud. Oma tugevates vormides on see väga kole nähtus. Ma sattusin kunagi kogemata ühele nende kokkusaamisele, sest ei suutnud pealkirjast aru saada. Need asjad, mille eest nad võitlesid, olid nii ebaloomulikud – õigus mitte sünnitada, õigus samasooliste suheteks – see oli suhteliselt räige kogunemine.

Feminism tekib ka siis, kui naistele liiga tehakse. Seda on ühiskonnas küll. On asju, mille eest maailmas võideldakse ja peaks rohkem võitlema ka Eestis – näiteks, et naised saaksid sama töö eest meestega võrdset palka.

Enamasti vist saavad, aga nad ei saa nii tasuvatele kohtadele nagu mehed. Aga mehed reageerivad naiste esiletõusmisele enda põhjajoomisega.

Või reageerivad nad hoopis sellele, et neile on pandud liiga suur vastutus ja nad ei tule sellega toime. Soorollid peaksid olema jagatud nii, et mõlemal jääks aega enda jaoks ja hingetõmbeks ka. See on ebaõiglane, kui üks peab tegema väga palju rohkem.

Keskne ei ole see, kas tegemist on mehe või naisega, vaid millise ande Jumal on kellelegi andnud. Ka teenimine koguduses on sarnane teenimisega abielus. Ka seal peaks olema teenimine andidepõhine, lähtuma sellest, mis kellelgi paremini välja tuleb. Ma olen kuulnud suurepäraseid naisjutlustajaid. Pastoriteema on hell teema ja vajab eraldi käsitlemist, aga on suur hulk muid rolle, mida naised väga hästi teevad ja mida neil väga harva lastakse teha.

Miks tulevad mõnikord okkad välja?

Okkad tulevad väsimusega välja. Siis tuleb rääkida ja vaadata, mis on mõistlik. Väga vale on arvata, et teine saab minust aru, kui ma ei räägi.

Üks arvab, et asi on ilmselge ja teine ei saa mõhkugi aru?

Jah, ja sellepärast tulebki öelda, kuidas inimene tunneb. Me tegime terve aasta majas remonti. Tekkis tüdimuse, väsimuse, käegalöömise tunne – kunagi ei saa valmis, ehitajad ei ilmu välja, lükkavad edasi. Meid mõlemaid ärritas teise reageerimine üleväsimusele. Mina hakkasin kohutava innuga tegutsema, et saaks ometi valmis. Toivol tekkis tunne, et nagunii ei jõua ja ta ei üritanudki. Meid aitas väga, kui me lõpuks välja ütlesime, et see on meie erinev viis tulla toime ülekoormusega.

Mis on esimene raskus siilinduse lahendamisel?

Näiteks üks juhtum. On noor pere, kus on aastane laps ja mees on väga palju tööl. Kui ta õhtul koju tuleb, siis naine on mehe peale väga pahane – mees on nii pikalt ära olnud ja tema on pidanud üksi olema. See, kuidas ta seda ütleb, ei julgusta meest rohkem kodus olema, sest naisel on süüdistav ja kamandav hoiak. Kuidas väljenduda nii, et mehel oleks hea talle appi tulla ja ta tahaks kodus olla?

Kui kontakti enam ei ole, mida siis peaks tegema?

Osalt on see tingitud sellest, et õigel ajal ei ole torkimist lahendatud või selgeks räägitud. Üks naine läks oma mehest lahku ja ütles, et me ei rääkinud liiga kaua ja siis, kui hakkasime rääkima, oli juba hilja. Palju kergem on keerata selg ja kõndida minema kui püüda asja lahendada. Kontakt kaob, sest ei olda nõus ette võtma raskemat varianti.

Kas Sa tegeled nõustamisega?

Ametlikult ei tegele, kuid oleme pastoripere ja väga palju on noorte inimestega suhtlemist. Seal tuleb mitteformaalset inimsuhete alast nõustamist ette küll. Ma olen läbi teinud mitmeid kursusi, mis on mind selleks ette valmistanud.

Kas peaks olema mingi kristlik nõustamine?

See toimub sõpruskondades ja perekondades jooksvalt ilma suurema professionaalsuseta. Küll Jumal tuleb appi ja teeb vahel imet ka, ja koos palvetamisest on kindlasti abi.

Aga tegelikult on suur hulk selliseid situatsioone, kus ainult vaimulikust nõuandest ei piisa. Kindlasti on vaja professionaalseid kristlikke nõustajaid. On tähtis nõustajaid julgustada ja aidata neil leida võimalusi sellest tööst ka elatuda, mis on eraldi probleem.

Kas nõustajatel oleks tõesti nii palju tööd?

Suvefestivali seminari üks mõte oli jaatada seda, et ka kristlikes peredes on suhteid, mis teevad haiget. Üks kõige ohtlikumaid õpetusi on, et kõik on väga hästi ja probleeme ei tohigi olla. Sellise lähenemisviisi juures inimesed ei julge end väljendada, kui nad end halvasti tunnevad. Teiseks ei julge nad abi paluda. Kolmandaks lõpetatakse sellega, et elatakse kõrvuti nagu kaks võõrast inimest, sest lahutada pole ka ilus.

Tuleb hakata asjadele otsa vaatama ja neist rääkima. Peab õppima ennast niiviisi väljendama, et see, kuidas ma teisele probleemist räägin, ei tee talle veel rohkem haiget. Siin on ka Jumala abil väga suur roll.

Täname!

16. juulil 2007 Tartus

JUMAL MUUTIS ELUHEIDIKU TEISTE AITAJAKS

Ma olen Rootsist Linköpingi linnast. Töötan sotsiaalametis laste, teismeliste ja perekondadega. Olen tugiisik – lähen emale appi, kui ta on lastega üksi kodus. Sellel aastal olen spetsialiseerunud tööle lastega, keda on seksuaalselt ära kasutatud, kes on näinud sõda, kelle vanemad on sõjas tapetud või kellel on olnud muidu raske elu. Ma olen näinud nende laste eludes suuri imesid.

Kas te teate, et te olete Jumala jaoks väga erilised? Jumalal on teie elule tähendus. Jumal armastab teid nii väga, et Ta saatis oma Poja, kes sai inimeseks ja suri ristil teie pattude pärast. Jumal äratas Ta üles, et teil võiks olla elu Tema sees.

OTSATU ÕUDUS

Minu vanemad ei vaadanud mulle kunagi silma. Mulle ei ütelnud keegi, et mind armastatakse. Isa oli väga julm mees. Ta võttis minust kinni ja lihtsalt tagus mind vastu maad või viskas mind vastu seina ning ütles, kui väga ta mind vihkab. Pidin õppima end oma vanemate eest peitma, kui nad mind peksta tahtsid.

Mu vanemad õpetasid mind alkoholi tarvitama. Isa andis mulle narkootikume. Nende läbi õppisin siit maailmast põgenema, lülitasin end välja, et ma ei tunneks valu ja kurbust.

Peksmise ja kuritarvitamise tagajärjel jooksin ma lõpuks kodust ära. Ma ei teagi, kui vana ma siis olin, sest meie peres ei tähistatud kunagi sünnipäevi. Politsei on mulle öelnud, et ma olin umbes viie-kuue aastane.

ELU TÄNAVATEL

Kambas joodi ja tarvitati narkootikume. Suuremad kuritarvitasid seksuaalselt väikesi tüdrukuid ja poisse. Ma andsin oma keha ära, ma nagu ei tundnudki enam valu. Ma mõtlesin, et see ei olegi minu keha.

Me elasime Stockholmi metroos. Me seisime perroonil nii, et rong läks meist väga lähedalt mööda. Üks väike poiss sai sellepärast surma, et ta astus ühe sammu liiga lähedale ja rong sõitis temast üle. See oli väga julm mäng.

Mul oli väga madal enesehinnang ja eneseusk. Oma sisimas tundsin end väga pisikesena, nullina. Minu sees oli suur tühjus, mul ei olnud midagi, mille nimel elada.

ÜLLATAV SÕNUM

Ma läksin teise linna ja istusin tänaval maas. Korraga tulid sinna mõned teismelised. Nende silmades oli nii palju armastust ja sära, aga minus oli ainult vihkamine. See puudutas mind väga. Ma ei olnud kunagi näinud kellegi silmades sellist rõõmu, kogu elu olin näinud ainult vihaseid ja kurje inimesi.

Ma istusin ja üritasin väga karm välja näha, ma olin õppinud oma tundeid varjama. Need noored inimesed hakkasid Jeesusest laulma. Ma istusin ja tundsin, et midagi tahab minu mõtetesse tungida. Ma püüdsin sellele vastu seista, kuid ei suutnud. Kogu minu elu hakkas meelde tulema ja ma ei tahtnud seda, sest seal oli nii palju valusaid mälestusi.

Kui ma seal istusin, tuli minu juurde üks pastor. Ta vaatas mulle silma ja ütles kolm sõna: “Jeesus armastab sind!” Ta ütles mulle seda kolm korda järjest.

Kui ta seda ütles, siis ma tundsin, kuidas soojalaine läbistas mind pealaest jalataldadeni. Korraga oli kogu viha kadunud. Soe armastuse tunne läbistas mind. Jumal tervendas mind sel hetkel sisemiselt. Ma tundsin, et minu seest hakkasid tulema sõnad Jeesusele, mida ma ei teadnud. Mõtlesin, et olen hulluks läinud. Aga ei olnud, vaid see oli Püha Vaimu vägi, mis mind täitis.

PIKK PARANEMINE

Sellest hetkest algas minu rännak koos Jeesusega. See ei ole olnud väga kerge. Kohus mõistis mind kolmeks aastaks kinnisesse lasteasutusse, kust ma ei tohtinud välja minna ja kus mind raviti. Olin kogu aeg narkootikume kasutanud ja mu keha vajas neid. Kuna ma seal neid ei saanud, siis olid mul tihti krambid ja värinad.

Minu ihu oli palju kannatanud. Ma ei saanud korralikult kõndida. Mõnikord ma istusin ratastoolis. Üks kogudus hakkas minu eest palvetama. Nad palvetasid mu jalgade eest ja täna ma saan kõndida. Mul olid probleemid seljaga, sest mind oli seljale pekstud, aga täna olen ma täiesti terve.

Täna ma tunnetan oma keha, ma tunnen, kui mul on kuskil valus. Kui olin väike, siis ma ei tundnudki, kui keegi mind puudutas. Mul oli vaja kuus aastat teraapiat ja palju palveid Jumala poole, kuni ma jälle oma keha hakkasin tunnetama.

Lapsena tahtsin koolis käia, aga ka seal pidin peitu pugema, sest ka teised lapsed tahtsid mind peksta. Ma pidin pidevalt olema kühmus ja kartlik. Ma olin 17, kui sain päästetud ja praegu olen 29-aastane. Selle aja jooksul olen õppinud lugema ja kirjutama ning nüüd õpin ülikoolis. Mul läheb koolis väga hästi.

Kaks psühholoogi, kes nägid, millise ime Jumal oli minu elus teinud, võtsid Jeesuse vastu. Kaks politseinikku, kes nägid minu elu muutumist, on täna päästetud.

UUES ELUS

On nii tähtis, et te otsite Jumalat. Andke oma elud Jeesusele, see on parim soovitus, mida võin anda. Mul on neli kasulast kodus. Ma palvetan nende pärast iga päev, et nemad ei peaks läbi minema sellest, millest mina olen läbi käinud.

Minu pastor on mulle õpetanud, et kui on väga-väga raske, siis ütle lihtsalt üks sõna: “Jeesus!” Uurige Jumala sõna, sest selles on kirjas Jumala plaan teie jaoks. Pärast seda, kui ma kohtusin Jeesusega, ei ole ma kunagi endas tundnud tühjust nagu varem. Ma ei pea enam ennast peitma ega põgenema, sest Jeesus on minuga kogu aeg.

Ma tean, mis on mu elu eesmärk, miks ma olen maa peal. Jeesus on mind siia saatnud, et jagada teile Jumala sõna. Ma tean, et Jumal armastab meid, et igaüks on Jumala jaoks eriline.

JENNY SKÖLDTEG
Koostatud kolme avaliku esinemise järgi Jumala otsimise nädalal Valgas

LÜHIDALT

Käesoleva aasta algusest Tartu Ülikooli rektori kohuseid täitnud professor Tõnu Lehtsaar ütles, et annab uuele rektorile üle heameelelise ja hästitoimiva ülikooli: “Poolikuid asju muidugi on, aga olen siiski ülekaalukalt positiivne. Soovin talle selget mõtlemist ja rahulikku meelt.” Professor Alar Karise sõnul võtab ta Tõnu Lehtsaarelt teatepulga üle heade tunnetega: “Ees ootab suur töö ja püüan loomulikult anda endast parima.”

Pilt professor Tõnu Lehtsaarest on tehtud Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivali ajal ekskursioonil Kohtla kaevandusmuuseumis.

Internetist

EELPOST VAIMULIKUL UUDISMAAL

Siis võtab sõna Alexander Philip (41), kes on Uue India Evangeelse Ühingu juht Biharis. Sametpehme hääle ja mõjuvate sõnadega selgitab ta kogunenud külarahvale hea koolihariduse tähendust. Ta kutsub tungivalt üles ka tüdrukuid kooli saatma. Lõpuks lõigatakse lint läbi, palutakse õnnistust ja antakse õpetajatele üle sümboolne võti.

See on esimene samm evangeeliumi kuulutamiseks sõna ja teoga alal, kus tõenäoliselt pole kunagi keegi Jeesusest midagi kuulnud. Iga uus kool on ka koguduse rajamise projekt, sest juba kuu aja pärast kogunevad samades ruumides esimesed usklikud. Aluse sellele panevad kristlikud õpetajad ja nende pered.

MISJONÄRIDE SURNUAED

Pärast abiellumist samuti Lõuna-Indiast pärineva Lalyga läks Alex 1995. aastal Purnia linna. Bihari osariigis on 87 miljonit elanikku. 80 protsenti neist on hindud ja 20 protsenti moslemid. Kristlasi on väga vähe. 45 tuhandest külast on tänaseni vaid 2200 kuulnud evangeeliumi. Elanike sissetulek on keskmiselt 55 Ameerika dollarit aastas.

Bihar on misjonäride surnuaed. Paljud on seal ihulikult ja vaimselt läbi põlenud. Lisaks kuumale kliimale peab kannatama ka suurt isolatsiooni. Ka Alexi ja Laly jaoks oli algus kõike muud kui pilvitu. Lisaks kultuurišokile – Lõuna- ja Põhja-India on nagu kaks erinevat maailma – tulid ka pettumused kaastöötajates ja Laly raske haigus. Alles aastatel 1999–2000 läksid uksed õieti lahti. Sellel kriisi- ja prooviajal oli Alexi jaoks väga oluline teadmine, et ta on Jumala poolt sellele tööle kutsutud.

Värskelt sisseõnnistatud kool Duasses on üheteistkümnes, planeeritud on neid sada. Geograafiline ja ideeline alus tööks on arenev õpilasküla Purnias. Lastekodu “Kuninganna Ester” ja väike kliinik on juba kasutusel. Koolimaja piiblikooli õpilastele saab valmis tänavu. Avar kirik ja järgmised hooned ootavad järge.

VAIMULIK VÕITLUS

Alex ja Laly paluvad Jumalalt sadat kooli, viit tuhandet last lastekodudesse ja viitsada piiblikooli õpilast, keda võiks evangelistidena küladesse läkitada, et tuhanded võiksid tulla usule Jeesusesse Kristusesse. Ilus algus on juba tehtud.

SAMUEL MOSER
idea Spektrum

KAKS EHITATAVAT PÜHAKODA VAJAVAD TOETUST

Mustvee Betaania palvelat on ehitatud ligi kaks aastat. Koguduse eelmine palvela samal kohal pühitseti 19. detsembril 1937. Raha olemasolu korral võiks uue hoone valmis saada eelmise palvela pühitsemise 70. aastapäevaks käesoleva aasta detsembris. Teha jäänud tööde maht moodustab 1,8 miljonit krooni.

Ka Viljandi Baptistikoguduse kiriku ehitus on edenenud. Kiriku lagi on kaetud puitvoodriga ja viimistletud tulekindla lakiga. Järgmiseks oluliseks sammuks on akende ja uste paigaldamine, et saabuval talvel saaks hoonet kütta. See oleks väga tähtis juba tehtud tööde säilimise seisukohast. Akende ja uste tarvis vajab Viljandi kogudus 0,9 miljonit krooni.

Mustvee Betaania Kogudusel on arve 221026428241 ja Viljandi Baptistikogudusel 221001121194 Hansapangas. Kõik annetused on teretulnud!

JUMALA OTSIMISE NÄDAL

Valgas 2.–8. juulini 2007

1. Misjonigrupp tutvustas end esimesel palveteenistusel Valga Betaania kogudusele: Andres Raja Viimsi Vabakogudusest, Kerly Simulman Oleviste kogudusest, Jaanika Lobjakas Saue Vabakogudusest, Jenny Sköldteg Rootsist, Sandra Kohala Pärnu Immaanueli kogudusest ja nädala organiseerija, Eesti EKB Koguduste Liidu misjonisekretär Agnes Böning. Hiljem tulid veel Kirilin Mets Pärnu Immaanueli kogudusest ja Signe Salumets EKNK Tartu Maranata kogudusest.
2. Andres Raja oli lastele hea mänguseltsiline. Pilt on tehtud Valga EKB Koguduse “Lootus” maja juures.
3. Kontsertteenistus Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuse ees. Esines ansambel “Karmoška”.
4. Andres Raja, Kirilin Mets ja Sandra Kohala Valga sotsiaalmaja elanikele grillipidu korraldamas.
5. Muusikud Elvast ja Pärnust: Pärnu Sool ja Valgus koguduse pastor Alari Allikas (vasakul), Reio Koppel, Inga Maasing, Ilmar Varjun ja Villu Kangro.
6. Viimased külalised, perenaised ja koguduserahvas Betaania palvela ees enne kojuminekut.

Loe Aare Tamme jutlust ja Jenny Sköldtegi tunnistust!