|
Kas Harju tänav on ilus koht Tallinna kesklinnas? Tegelikult on see ju hoopis kurbade mälestuste paik. Kuni Tallinna pommitamiseni nõukogude lennukite poolt 9. märtsil 1944 oli tänav tihedalt maju täis. Veel hiljuti olid välja kaevatud varemed rahvale näha, nüüd on linn need katnud ja teinud sinna puhkeala.
Harju tänava uuest kujundusest olevat näha kunagiste kruntide piirid. Et seda taibata, peab tänavat mäletama selle endises hiilguses või selgitusi lugema. Peale on kasvanud mitu põlvkonda inimesi, kes ennesõjaaegset linna mäletada ei saa. Kas kadunud linnapilt peaks neid huvitama või mitte? Ikka ja jälle kerkib küsimus, mida vanast säilitada, mida hävinust taastada.
Jätame küsimuse vanadest hoonetest ja mõtleme usualale. Kas vajame vana aja usku ja peame taastama ka selle endised välised vormid või räägib Issand meiega kaasaegses keeles? Kahtlemata peaks usu sisu olema vana, Piiblist pärit, aga kui uus võiks olla vorm? See küsimus on olnud aktuaalne sajandeid.
“Aga kui Tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib Ta teid kogu tõesse,” ütles Jeesus (Jh 16,13). Laskem Tal siis juhtida!
 LOOTA TASUB AINULT JUMALALE
Toimetaja kommentaar
Eelmise Kuulutaja kommentaar kutsus üles palvetama, et pronkssõdurist ja 9. maist tulenev kahju oleks Eestile võimalikult väike. Nüüd on pronkssõdur Tõnismäelt kaitseväe kalmistule viidud ning ka 9. mai möödas. Neid sündmusi ümber jutustada ei ole mõtet, sest igaüks, kes tahtis, sai neid jälgida. Pöörame tähelepanu vaid mõnele üksikasjale.
PALUGEM ARMU!
Laupäeviti on Vikerraadios “Rahva teenrite” saade, kus tuntud ajakirjanikud annavad vestlusvormis hea ülevaate möödunud nädalast. 12. mai saate üks lõik aga ehmatas, sest seal tarvitati ilmaasjata Jumala nime.
Ajakirjanikud tundsid rõõmu selle üle, et 9. mai on Jumala abiga seljataga, aga vist ikka rohkem korrakaitseorganite abiga. 26. ja 27. aprillil ning 9. mail ei olevat Jumal korrakaitselistes huvides tegutsenud, sest Ta andis väga ilusa ilma.
Jumal ei ole lihtsalt mõiste, vaid taeva ja maa valitseja. Tema nime tarvitades ei anna inimesed endale aru, mida nad teevad. Häbematust peetakse vaimukuseks.
Omal ajal reklaamiti “Titanicut” kui laeva, mida isegi Jumal ei suuda uputada. Ta suutis küll ja uhke laeva esimene reis jäi viimaseks. Ülbus inimeste suhtes on taunitav, aga ülbus Jumala vastu toob karistuse. Kes seda taipab, palugu armu meie maale ja rahvale.
Apostel Peetrus kirjutas: “Nii nagu kuulekad lapsed ärge ka teie kohanege oma kunagise teadmatuseaja himudega, vaid saage pühaks kogu oma käitumisega, nii nagu on püha see, kes teid on kutsunud; sest kirjutatud on: “Olge pühad, sest mina olen püha!”” (1Pe 1,14–16).
LIGI SADA TUHAT ALLKIRJA
Pronkssõduri-kriis tõi poliitikutele järjekordse võimaluse omavahel mõõtu võtta. Peaminister Andrus Ansipi populaarsus on tohutult tõusnud. Tallinna linnapea Edgar Savisaare tagandamiseks korjati aga internetis 96678 allkirja.
Edgar Savisaar teatas muidugi, et ei lahku ametist ja tänas koguni allkirjade andjaid. Kogenud poliitikuna teab ta väga hästi, et vastaste allkirjad ei loe midagi, olulised on pooldajate hääled valimistel. Nende hoidmise nimel Savisaar tegutseski.
Põhisüüdistus Edgar Savisaare vastu on ikka ja alati venelaste-lembus. Kindlasti ei ole Savisaar venelastele päris oma, vaid aseaine, sest tõelist juhti neil enda hulgas ei ole. Nad ju vajavad kedagi, kes mingilgi määral nende eest seisaks. Ja venekeelseid inimesi on kolmandik Eesti elanikkonnast. Nii järgneks Savisaare lahkumisele poliitikast suur vaakum ja vist keegi ei tea, millega või kellega seda täidetakse. Aga praegu ei tundu veel küll, et Savisaar omadega läbi oleks.
Pronkssõduri endises asukohas Tõnismäel on nüüd lilleväli
VENE MAJANDUSSANKTSIOONID
Venemaa ähvardas Eestit pronkssõduri pärast majandussanktsioonidega. Kuna nende ametlik kehtestamine on keeruline ja võib Venemaale halbu poliitilisi tagajärgi tuua, on juba katsetatud mitteametlikke võtteid.
Sloveenias töötav Mart Luik kirjutas Postimehes: “Kui Venemaa pooledki ähvardustest ellu viib, jahtub meie majandus üsna kiiresti.” Ja lisas: “Ühisrinde peaks moodustama kõik, kellele Eesti tulevik korda läheb. Reformierakond peaks lõpetama Keskerakonna tümitamise ja vastupidi. Kui kriis tõesti ükskord läbi saab, madistage edasi.”
Samas on mõnigi kommenteerija pidanud Venemaad meile majanduslikult vähetähtsaks. Päris nii see kindlasti ei ole. Isegi kui kogu meie majanduse saaks orienteerida läände, oleks naabermaa suure turu kasutamata jätmine imelik. “Parem naaber ligidal kui vend kaugel!” ütleb vana tarkusesõna (Õp 27,10). Muidugi ei tohiks keegi kogu oma äri rajada Venemaale, sest nii võib tõesti ühel hetkel puhtpoliitilistel põhjustel kõigest ilma jääda.
UUS PÜHAKODA
Tallinnas avati juudi sünagoog. Pidulikust sündmusest võtsid osa president Toomas Hendrik Ilves, peaminister Andrus Ansip, Iisraeli asepeaminister Shimon Peres, Iisraeli pearabi Yona Metzger, Venemaa pearabi Berl Lazar ja teised tähtsad külalised.
Tuntud juudi liidrite tulek Tallinna just kriisi ajal oli Eestile kindlasti kasulik. Kui pronkssõduri pärast oleks juutide mõjukad juhid Eesti vastu sõna võtnud, oleks pahandus olnud väga suur. Nüüd, otse vastupidi, tuli neilt toetus. Jumal organiseerib kõik hästi ja õigeaegselt.
Meie tulevik olenebki Jumalast. “Ainult tuuleõhk on inimlapsed, paljas vale on mehepojad; kaalule pandult on nemad kõik ühtekokku kergemad kui tuuleõhk. Ärge pange oma lootust vale ja riisumise peale, ärge lootke tühja; kui jõukus kasvab, siis ärge pange seda mikski!” (Ps 62,10–11).
JEESUSE KÄSUSÕNADEST
Jeesuse ümber kogunesid suured rahvahulgad. Seal oli uudishimulikke, aga ka tõeotsijaid, abivajajaid. Hoopis vähem oli aga jüngreid, kes pidevalt olid Jeesusega. Uues Testamendis on juttu kahest grupist: kaheteistkümne- ja 72-mehelisest. Kahteteistkümmet nimetas Jeesus apostleiks. Mõlemad jüngrite rühmad täitsid Jeesuse ülesandeid ja kogesid seejuures imelisi asju.
72 jüngri grupp hajus, sest neile hakkas vastu Jeesuse õpetus ja nad loobusid. Kaksteist jüngrit olid koos Jeesusega kuni Tema vangistamiseni. Siis põgenesid ka nemad, vaid Peetrus ja Johannes läksid edasi.
Mida võiks öelda neist kaheteistkümnest? Nende hulgas kujunes välja Jeesusele eriliselt lähedaste meeste grupp, kuid Jeesuse armastust jagus kõigile. Kõige olulisemates sündmustes osalesid just need “siseringi jüngrid”. See võis tekitada probleeme ja nii juhtuski.
Seepärast rääkis Jeesus oma maise teekonna lõpul jüngritele sellest, mis oli ülioluline. Ta esitas oma juhised nii käsu kui ka palve vormis, mis sisuliselt oli samuti käsk. Oma viimased käsud andis Ta enne taevaminekut. Need olid armastusekäsk, misjonikäsk ja ühtsusetaotlus.
Need Jeesuse käsud on esitatud Johannese evangeeliumis ja mujal Uues Testamendis. Loe Johannese evangeeliumi peatükke 13–17 ning Markuse evangeeliumi 16. peatükki!
Pärast Jeesuse ülestõusmist koondusid jüngrid taas. Pärast nelipühapäeva moodustasid nad mõjuka terviku ja olid edukad misjonitöös.
Kas ja kuidas on kristlaskond aegade jooksul täitnud Jeesuse väheseid, aga olulisi käske ning palveid? Kahjuks mitterahuldavalt.
Kuidas on meiega – Jumala kogudusega? Me oleme Jeesuse jüngrid, päästetud, ristitud, koguduse liikmed, mõjustatud Jumala Vaimust. Milline on minu ja sinu – meie – asend jüngrite peres? Kas Jeesuse kui koguduse pea ja Tema poolt määratud karjase läheduses või kusagil Jumala perekonna ja heitliku maailma-rahvahulga piirimail? Oleme me ikka jüngrid ja Tema sõbrad või hoopis rahvahulk või maailmastunud koguduse liikmed?
Üks intrigeeriv küsimus: kas sa sooviksid kuuluda kaasaegsete jüngrite siseringi, nende Jeesusele eriliselt pühendunud jüngrite hulka, keda Tema usaldab? Ilma igasuguste väliste privileegideta?
Ütleksin nii – meie positsioon, meie olukord oleneb oluliselt meie suhtumisest Jeesuse käskudesse ja soovidesse. Kas me oleme Talle kuulekad?
ARMASTUSEKÄSK
Armastus on see imeline alus, ilma milleta ei ole Jumala kogudust, sest Tema on armastus. Jeesus on armastuse küsimuses väga resoluutne: “Uue käsusõna annan ma teile...” (Jh 13,34), “Seda ma käsin, et te armastaksite üksteist” (Jh 15,17) jt.
Mitte kuidagimoodi, vaid nagu mina olen teid armastanud, andnud oma elu teie eest. Jeesuse käsusõnade pidamine on ainsaks tõestuseks, et me Teda armastame ja on eelduseks, et Jeesus oma olemust meile ilmutab. Seega ei piisa, kui öelda: “Armas Jeesus,” vaid tuleb täita ka Tema käske. Vajalik on uus, jätkuv isiklik ilmutus Tema piiritust rikkusest ja olemusest.
Jeesuse armastusekäsu täitmine pole kerge. Meid saab selles aidata vaid Püha Vaim. See on peale muu ka meie tahteakt. Ma tahan armastada! Ma tahan puhastuda, vabaneda mineviku solvumiste, kibestumiste, eelarvamuste taagast ja ladestustest, andestada, unustada. See on protsess, milles võime loota Jumalale.
ÜHTSUS
21. sajandi ristiusu kirikud-konfessioonid ei ole ühtsed. On formaalne koostöö, kuid see on kaugel tõelisest. Sageli soovitakse ühtsust, ühisolemist, näiteks mingi konkreetse kiriku või õpetuse baasil. Ühinege meiega, omandage meie põhimõtted ja kõik hakkab liikuma ühtses suunas. Mõelge nagu meie – siis on ühtsus käes!
Ühtsus, millest räägib Jeesus, võib tekkida ainult seal, kus on armastus. Näiline ühtsus ilma armastuseta võib esineda näiteks sõjaväes ja totalitaarsetes ühiskondades. Seega võib olla ka käsu-, sunni- või hirmuühtsust.
Tõeline ühtsus on sageli vähene ka paljudes kohalikes kogudustes. Üldiselt räägime tihti ühtsusest, kuid kahjuks kogeme seda harvemini. Siin võib näilise ühtsuse mõiste olla seotud vanadest traditsioonidest kinnipidamisega, teenistuse vormidega, muusikaga, jutluste laadiga jne.
Ka teenistuste arvuga, sellega, millist teenistust külastatakse. Sellest, mida arvad või eelistad, järeldavad teised, kas sa oled ühtsuse pooldaja või lõhkuja.
Meie arusaamad ühtsusest võivad olla äärmiselt subjektiivsed ja enesekesksed. Sageli me ei mõtle sellele, mis on Jeesuse silmis ühtsuse suur ja ainus eesmärk, millele peaksid alluma kõik meie soovid ja sümpaatiad.
Jeesus palvetas: “Et nemad oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina Sinus ja maailm usuks, et sina oled mind läkitanud” (Jh 17,22–23).
Meie ühtsusest oleneb väga palju: Jumala riigi laienemine, inimeste päästmine, ärkamine. Õige ühtsus on see, mis ehitab Jumala Riiki. Ühtsust ühtsuse pärast, armastuseta ühtsust pole kellelegi vaja.
MISJONIKÄSK “MINGE KÕIKE MAAILMA...”
Sellest räägitakse, kuid mitte tõsiselt rõhutades, et see on Jeesuse viimane korraldus, käsk või üleskutse.
Mõned “moodsad” jüngrid arvavad, et see ei puuduta neid – see on eelkõige pastorite ja entusiastide asi. Mõni ütleb, et ta ei oska; mõni aga lihtsalt ei taha. See on aga otsene vastuhakk Jumalale, koos kõigega, mis johtub sellest faktist.
Ma usun, et iga normaalne jünger ootab ärkamist. Ühtsus armastuses on üks ärkamise võtmeid. Kui koguduses on armastus ja ühtsus, siis täidab kogudus ka Jeesuse misjonikäsku. Seepärast on küsimus armastusest ja ühtsusest tähtsam kui me seda arvame. Sellest sõltub meie tulevik.
Miks ei ole meil Euroopas ärkamist? Miks on aga Lõuna-Ameerikas ja Aafrikas? Meie ei tea täpseid põhjuseid, kuid arvan, et nende piirkondade usklikud on astunud suuri samme tõelise ühtsuse ja armastuse suunas. On hakatud tõsiselt suhtuma Jeesuse käskudesse, ning seda mitte ainult kohalikes kogudustes, vaid ka eri konfessioonide vahel, mis võimaldab teha ühist tööd Jumala Riigis. Jumalal on selle üle hea meel ja Ta on valanud välja rohkesti Püha Vaimu.
Andku hea Jumal meile tahet olla kuulekad Jeesuse jüngrid ja sellise koguduse liikmed, kes soovib täita kõiki Jeesuse käske!
HALJAND UUEMÕIS
Tallinna Oleviste koguduse vanematekogu liige
NIGEERIA KRISTLASED KARDAVAD TAGAKIUSAMISI
Nigeeria kristlased kardavad, et pärast 21. aprillil peetud presidendivalimisi suureneb nende tagakiusamine, eriti muidugi riigi moslemite enamusega põhjaosas.
Alates 1999. aastast valitses riiki baptist Olusegun Obasanjo. Valimised võitis nüüd Katsina osariigi moslemist kuberner Umaru Yar'Adua. Ta oli valitseva partei kandidaat ja sai valitsuse andmetel 24,6 miljonit häält. Opositsiooni esindaja, endine riigi sõjaväeline valitseja Muhammadu Buhari sai ainult 6,6 miljonit häält.
Euroopa Liidu vaatlejate andmetel ei läinud valimistel kõik sugugi reeglite järgi. Vägivalla tulemusena hukkus 200 inimest. Nigeeria vaatlejad ei taha tulemusi tunnustada ja ametisolev president tõi välja vigu.
Kirjutamata seaduse põhjal järgneb Nigeerias kristlikust lõunast pärinevale presidendile muhameedlikust põhjast tulev president. Uus president kehtestas kubernerina oma osariigis islami šariaadiseaduse. Ta on keeldunud kristlastele kirikute ehitamiseks maad andmast ja riigivõim on kirikuid sulgenud.
Mõned kristlased näevad aga Yar'Aduas väiksemat ohtu kui valimised kaotanud Buharis. Buhari on rangema moslemiliini järgija ning võiks kristlastele rohkem probleeme tekitada.
Nigeeria 128,7 miljonist elanikust on 49% kristlased, 45% moslemid ja ülejäänud loodususundite pooldajad. 12 põhjapoolset osariiki on kehtestanud islami šariaadi.
idea Spektrum
JUHTIDE EEST PEAB PALVETAMA
Seoses pronkssõduri-kriisiga Tallinnas pöördus Kuulutaja Oleviste koguduse vanempastori SIIM TEEKELi poole, et ta kirjeldaks koguduse reageeringut toimunule.
Kas Sa oma silmaga neid sündmusi nägid?
26. aprilli õhtul umbes kell 22.30 sõitsin Liivalaia tänavalt üle Pärnu maantee ja nägin, et mingi tuli oli kino “Kosmos” ees. Parkisin auto Hansapanga ette ja läksin jalgsi vaatama, mis toimub. Prügikastid olid trammiteele veetud ja neist oli lõke tehtud. Lõhuti ühte kioskit ja bussiootepaviljon oli lohistatud trammiteele. Ühe sõiduauto aknaklaasid olid alla lastud ja sealt tuli venekeelset võitlusmuusikat, mis hoidis märatsejate meeleolu üleval.
Kaua ma seda vaatepilti ei jälginud. Endalegi üllatusena valdas mind rahu. Isegi ei tekkinud viha ega pahameelt, pigem kaastunne ja kurbus nende noorte inimeste pärast, kes endale aru andmata lõhkusid kõike, millest jõud vähegi üle käis.
Mida kogudus tegema hakkas?
Oli just koguduse maikuu infolehe tegemise aeg ja kirjutasin sinna järgneva teksti: “Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.” (1Ti 2,1–4).
Koguduse ülesanne on palvetada, kui on keerukad olukorrad. Minu juurde tuli koguduse diakon dr Erki Kranig konkreetse ettepanekuga korraldada palvenädal. Ja alates 30. aprillist toimusidki igal õhtul Oleviste kirikus palvekoosolekud. Väga rahvarohked need ei olnud, aga kõik, kes tulid, tulid armastuse ja vastutustundega seisma “müüripraos” oma maa ja rahva heaks (Hs 22,30).
Kas neil õhtutel oli mingi poliitiline suund?
Ei olnud. Lähtusime tsiteeritud kirjakohast ning palusime rahu ja tarkust meie maa ning linna juhtidele. Ka meenutasime seda, kuidas Aabraham kauples Soodoma ja Gomorra pärast (1Mo 18) – kui palju meie linnas on veel õigeid?
Selles konfliktis on püütud vastandada eesti ja vene kogukonda. Paljudel koguduseliikmetel on lähedasi inimesi küüditatud Siberisse, kust tihti ei tuldud tagasi, mitmed on kannatanud nõukogude võimu repressioonide all. See kõik jätab oma jäljed. Raske on teinekord armastada tagakiusajaid ja nende järeltulijaid. Kristlastena aga oleme kutsutud andestama ja armastama ka neid, kes meile on kurja teinud.
Üks palvekett tekkis ka?
Oleviste kogudusel on laupäeviti pereraadios üks tund eetriaega. Koguduse diakoniss Reet Talmre teavitas 28. aprillil raadiosaates, et Jumal on pannud talle südamesse kutsuda inimesi kuni 9. maini palveketile. Inimesed helistasid üle kogu Eesti ja võtsid vabatahtliku kohustuse olla mingi tunni ööpäevast palves. Rõõmustav oli see, et neid inimesi oli väga palju, kes liitusid palveketiga.
Tegelikult probleem ei ole ju kadunud.
Tõesti, probleem ei ole lõplikult lahendatud, kuid kogudusena saame ja peame elama Jumala Sõna järgi. Ro 13,1 ütleb: “Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud.” Meie kohus on alistuda valitsejatele ning ka rasketel aegadel kuulutada evangeeliumi ja palvetada. Kui me seda teeme, siis kogeme rahu ja lootust lootusetutes olukordades.
Kas me peaksime konfliktsituatsioone lahendama või rahu nimel jätma kõik sinnapaika?
Kindlasti tuleb konfliktsituatsioonid lahendada. “Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks” (Mt 5,9). See lõik mäejutlusest tuletab meile meelde, et oleksime rahunõudjad ja -tegijad.
Jumal ei ole käskinud meil pronkssõdurit ära viia ega teda ka kaitsta. Aga Jumala tahe on, et me palvetaksime president Toomas Hendrik Ilvese, peaminister Andrus Ansipi ja Tallinna linnapea Edgar Savisaare eest, et nad teeksid õigeid otsuseid ja me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu.
Elame demokraatlikus ühiskonnas ja me oleme need juhid oma maale ja linnale ise valinud. Kas nad meile meeldivad või mitte, kuid kui nad on nendes ametites, on meie kohus neid palvekätel kanda. Rahu ja kindlustunde annab Jumala Sõna, palve ja jumalakartlik elu.
Täname!
16. mail 2007 Olevistes
SAKSA BAPTISTE HUVITAVAD SIDEMED EESTIGA
Nagu eelmises Kuulutajas juttu oli, külastas Eestit Saksamaa Evangeelsete Vabakoguduste Liidu (baptistiliidu) president SIEGFRIED GROSSMANN (69). Nüüd avaldame temaga tehtud intervjuu.
Kui kaua Te olete olnud liidu president?
Ma sain presidendiks koos pensionile minekuga 2002. aastal. Ühel päeval saadeti mind pensionile ja järgmisel valiti presidendiks.
Tavaliselt on president endine edukas pastor.
Ma pole kunagi olnud ühe koguduse pastor, vaid alati kogudustevahelises töös. See ei ole meil päris tavaline. Ma töötasin pikka aega baptistidele kuuluvas Onckeni kirjastuses direktori ja ärijuhina. Olen töötanud oikumeenilises keskuses, kus olid koos baptistid, luterlased ja katoliiklased. Olen palju teoloogilisi raamatuid kirjutanud, seminaris ja mitmetes kogudustes koolituse alal kaasa töötanud.
Te ütlesite oma ettekandes, et varem kuulus kirikutesse 95% sakslastest ja nüüd on see arv umbes 66. Kas siin mängib oma osa endine Saksa DV?
Ida-Saksa elanikkond moodustas kogu riigi omast vaid viiendiku ja neistki on paljud läände läinud. Seega ei peaks nende kirikuvõõrdumus üleriigilises statistikas nii suurt rolli mängima. Paljud idasakslased käisid kirikus ainult sellepärast, et see oli ainus vaba ala, nad ei olnud eriti religioossed. Läänesakslaste hulgas on enamikus niisugused inimesed, kes ainult traditsioonide pärast kirikus käivad ja kui majanduslik olukord halveneb, hoiavad nad kõigepealt kirikumaksudelt kokku.
Teie liidus on väga palju täisajaga töötajaid.
Jah. Kogudused teevad oma tööd. On väga hea, kui suurel kogudusel ei ole mitte ainult pastor, vaid ka noortetöötaja.
Teisest küljest on kogudustel vähem raha kui 15 aastat tagasi, sest riigi majandus on paigal tammunud. Kogudused on ehitanud suured hooned, mille peale läheb palju raha, tagasi tuleb maksta võlgasid.
Kindlasti on liidus ka väikesi kogudusi. Kuidas nendel läheb?
Suuremad aitavad väiksemaid, aga see ei ole kõrgemalt poolt organiseeritud. Hea, kui kogudused teevad koostööd. Liit ei korja kogudustelt rohkem raha, kui tööks vahetult vaja on ja ei saa kogudusi majanduslikult aidata. Ida-Saksa koguduste aitamiseks on meil programm, aga sealne olukord paraneb pikkamööda ja toetus väheneb.
Nii idas kui ka läänes on väikesi kogudusi, kellel pole pastorit. Berliini ja Oderi-äärse Frankfurdi vahel pole ühelgi kogudusel pastorit. Berliinis on muidugi palju pastoreid.
See on ju väga väike vahemaa. Kas Berliini pastorid ei saaks aidata?
Kahjuks on kogudused egoistlikud ja ütlevad, et pastor peab oma koguduse heaks töötama. Me oleme kogudustele misjonilikust seisukohast soovitanud, et kui te ootate oma liikmetelt kümnise maksmist, andke siis oma pastori palga mahust kümnist teiste koguduste jaoks. Mõned teevad seda, mõned mitte.
Me võime ainult siis vaimulikult ellu jääda, kui me tõeliselt kokku kuulume. Viimase viie aastaga on palju positiivset juhtunud.
Te rääkisite eestlastele kiriku poliitilisest vastutusest.
See ei tee rahvale head, kui ta elab Jumala käskude vastaselt. See ei kehti ainult üksikisiku usu kohta, vaid käib ka poliitika ning rahva ja riigi sisemiste struktuuride kohta.
Kui näiteks vahe vaeste ja rikaste elatustaseme vahel üha suuremaks läheb, siis ei ole see vastavuses Jumala tahtega. Ka Jumala loomingu rikkumine ei saa Tema tahtele vastata. Kui moraal alla käib, tulevad suured raskused. Meil Saksamaal on abiellumisi peaaegu sama palju kui lahutusi. Meil on miljoneid lahutustest tekkinud vaeslapsi ja sellest tuleb palju probleeme.
Me peame selgeks tegema, et meie kogudused on võimelised ja tahavad inimesi nende raskustes aidata. See tähendab, et me peame olema valmis vastu võtma lahutatud inimesi – mitte sellepärast, et nad on lahutatud, vaid sellepärast, et neile on kogudust vaja. Sellega avaldame me ka poliitilist mõju. Siin peavad kirikud koostööd tegema.
Kas Saksamaal on kristlasi palju poliitikas?
Nende poliitikute mõju, kes ütlevad oma elu usule rajanevat, on väga väike. Bundestagis (parlamendis) on palvering. Saadikuid on üle kuuesaja, selles palveringis käib viis kuni kaheksa inimest. See arv ütleb juba midagi. Ja need, kes oma kristlikust usust lähtuvalt poliitikat teevad, seisavad parteilise surve all, neil on tingimata toetust vaja.
Mõned kogudused on hakanud oma piirkonnas valitud Bundestagi saadikute pärast palvetama. Mõne aja pärast on nad saadiku külla kutsunud, et teda tundma õppida. Enamasti tulevad nad kohale. Need, kes ei ole kirikutega seotud, küsivad, et miks te õieti palute minu pärast, kas sellel on siis mulle mõju? Mis inimesed te õieti olete?
Kas kohalikus poliitikas on kogudused või üksikkristlased aktiivsemad?
Vabakogudused seni väga vähe. Bundestagis ei ole ühtegi vabakoguduslast. Linnapeade ja kohalike volikogude tasandil on natuke teisiti. Seal on juba rohkem kristlasi. Endisel Ida-Saksamaal võtsid pöörde järel paljud kirikuinimesed endale ka avalikke ülesandeid.
Mulle teeb muret, et poliitikasse lähevad eelkõige liberaalsed kristlased ja konservatiivid mitte. Kui jutt on eetilistest küsimustest, oleks vaja just konservatiive.
Kui poliitikud ütlevad, et mõni asi ei ole demokraatlik või ei vasta inimõigustele, aga Piibel räägib teisiti, kas me saame Euroopa Liidus jääda Piibli juurde?
Saksamaal kehtivate seaduste järgi, mis vastavad ka Euroopa Liidu liinile, jääb religiooniala vabaks. Saksamaal ei saa pastorit tema arvamusavalduse pärast kohtusse anda. Kirjutasin ühes raamatus homode teemal ja keegi ei ole mind sellepärast üritanud vastutusele võtta, sest tegemist oli puhtusulise raamatuga.
Usuvabadusel on teine tase kui ajakirjandusvabadusel. Ma ei tea, kas see nii jääb, aga just sellepärast peab usuvabaduse ka poliitikasse tooma. Kui me vabakirikutena üksi oleme, siis meil pole mõju. Eetilistes küsimustes on meie partneriks katoliku kirik, evangeelne (luterlik) kirik mitte. Evangelikaalid evangeelses kirikus on poliitiliselt sama nõrgad nagu vabakogudused.
Kas baptistiliit on homode küsimuses ühtne?
Homoseksuaalsus ei ole meil aktsepteeritav. Selles oleme palju ühtsemad kui teistes eetilistes küsimustes. Küllalt suures liidus leidub muidugi alati mõni inimene, kes midagi teistmoodi arvab.
See ühtsus tähendab, et me ei lükka eemale homoseksuaalsete kalduvustega inimesi, vaid tegeliku homoseksuaalse praktika. See vastab Uue Testamendi arusaamale õigelt teelt kõrvale kaldunud inimeste kohta. Peaksime aitama igaüht, kes oma patustest kalduvusest lahti tahab saada. Peaksime tunnustama kogudustes neid, kellel on kalduvused, kuid kes ei ela patus.
Kas ka moslemitel peab Euroopas usuvabadus olema?
Usuvabadust ei või kelleltki ära võtta. Aga ühtede usuvabadus ei tohi olla suunatud teiste usuvabaduse vastu. Neil on vabadus oma pühakodades, aga mitte nii, et moslemi üleminekut kristlusse võib karistada surmaga.
Ka kristlased on ristisõdu pidanud. Siis oli otsustavaks ajavaim. See ei puudutanud isikliku usuga inimesi. Peaksime küsima, kuhu viib meid täna ajavaim?
Me võime olla eriarvamusel selles, kas Jumala kutse pastoritööle kehtib nii meestele kui ka naistele. Kas see oli ajavaim, kui kunagi öeldi, et naised ei tohi olla pastorid ja nüüd öeldakse, et võivad? Ma võin enesekriitiliselt öelda, et ma täpselt ei tea. Ma võin öelda ainult oma isikliku arvamuse. Me peame oma arvamusi kontrollima, kas need ei ole tingitud ajavaimust. See kehtib kõige kohta. Tänapäeval on palju ajavaimust tingitut.
Miks Te tulite Eestisse?
Meil on Eestiga ammused sidemed, kuid mitte liiga sügavad. Mõtlesime, et kus meil on partnerlussidemed, võiksid need olla intensiivsemad. Oma partnerite puhul mõtleme, mida me neilt saame. Muidugi peame küsima, mida me saame anda. Kui üks partneritest on suurem kirik palju rikkamalt maalt, siis läheb jutt sageli majandusele. Sellega ei peaks piirduma.
Ma mõtlen, et me võime Eesti baptistidelt ka midagi saada. Kindlasti palveabi. Teie muusika- ja laulutase on palju kõrgem kui meil. Eesti oli teise maa poolt okupeeritud ja teie kogemustest võime õppida, kui inimeste vabadusi üritatakse terrorismikartuses piirata. Ütlesin, et meie majandus on madalseisus. Eestis kohtame inimesi, kellel on palju viletsama majandustaseme juures lootus tulevikule. Ma tahaksin, et paljude meie koguduste vahel oleksid sõprussidemed ja igakülgne vastastikune tundmaõppimine.
Mis veel ütlemata jäi?
Üha raskem on kogudustes üksmeelt hoida. Meil peaks olema ka vaimulik vaidluskultuur. Mõtleme apostlite kontsiilile Ap 15. Seal oli suur tüli, millele Püha Vaim sai anda tulemuse: “Püha Vaim ja meie oleme arvanud heaks…” See käib ka oikumeeniliste sidemete kohta – igaühel on oma kindlad veendumused, aga kuulatakse ära ka teiste seisukohad. Jumal tahab meid vist selle kaudu aidata. Sama kehtib rahvastevaheliste sidemete kohta.
Täname!
20. aprillil 2007 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Tartus
16.–19. maini 2007 toimus Kasselis Saksa baptistiliidu aastakonverents, kus järgmiseks viieks aastaks valiti presidendiks Emanuel Brandt.
TA PUUDUTAS MIND
Kui olin 13-aastane, sattusin varaste kampa. Elasime Armeenias Sevani järve kuurorditsoonis ja riisusime puhkajaid.
Miilits võttis mind sageli kinni. Ükskord taheti mind isegi kohtu alla anda, aga isa ostis mu vabaks. Nii läks kuni sõjaväeteenistuseni ja pärast seda ei muutunud ka midagi.
1982. aastal põgenesin Armeeniast Venemaale. Et muutuda tugevaks ja anda vastulööki solvajatele, hakkasin tegelema spordiga. Mind paelus karate. Kohtusin vene tütarlapsega Kirgiisiast. Me abiellusime 1986. aastal ja läksime tema kodumaale.
NÄILINE HEAOLU
Kirgiisias hakkasin ma äriga tegelema. Ostsin varsti endale auto, mulle tekkis palju kergelt saadud raha. Ma arvasin, et olen saavutanud selle, millest unistasin. Elasin ainult endale, nagu tahtsin. Sageli lõin raha restoranis laiaks. Perekond lagunes, me ei mõistnud enam teineteist. Hinges oli tühjus.
1989. aastal kohtasin Armeeniast tulnud kurjategijate gruppi ja hakkasin neil aitama kaupa vabariigist välja viia. Kasumi jagasime omavahel ära. Nad laenasid mult suure summa raha ja sõitsid Armeeniasse. Sõitsin kaks korda nende juurde, et raha tagasi saada, aga need inimesed jätsid mu kõigest ilma.
Ja siis minu kannatus katkes. Kolmandal korral sõitsin Armeeniasse selleks, et kõigile i-dele täpid peale panna – ma otsustasin neist kaks meest ära tappa. See oli 1990. aastal. Aga minu vaenlased istusid mingi asja pärast eeluurimisvanglas.
OOTAMATU PÖÖRE
Kui ma nende vabanemist ootasin, sattusin juhuslikult usklike juurde. Selle ajani pidasin usklikke fanaatikuteks, hulludeks ja rumalateks inimesteks.
Jutustasin neile, kuidas olin seitse aastat varem narkootikume proovinud, kui halvasti see mulle mõjus ja kuidas ma sageli olin hakanud langema depressiooni. Ma oleksin tahtnud oma elule lõpu peale teha, purustada enda ümber kõik väljapääsmatu olukorra tõttu. Mingid arstid ega professorid ei suutnud mind ravida.
Aga nüüd räägiti mulle Jeesusest Kristusest. Vestluse lõpus tehti ettepanek minu pärast palvetada. Palvetasin elus esimest korda ning palusin Jumalalt andeks oma patud ja tervisele paranemist.
Sel hetkel juhtus ime. Ruum täitus Jumala kohalolust. Ta puudutas mind. Issand andestas kõik minu patud ja tegi mind terveks. Läksin koju ja hõiskasin vabakssaamise rõõmust.
KAS MA OLEN HULL?
Jagasin sugulastele ja vanematele oma rõõmu. Nad arvasid, et olen hulluks läinud. Pärast ütlesin emale, et ta on 53 aastat Jumalat uskunud ja ei teagi, milline Ta on ja mida Ta teha suudab. Ta on elav ja tegutsev, päästev ja tervendav. Aga minust ei saadud aru. Ma hõiskasin, sest mu süda oli täidetud Jumala andestusest ja ma andestasin kohe ka oma solvajatele.
Sõitnud Kirgiisiasse naise juurde, rääkisin talle kõigest. Ka tema arvas, et mul on “katus pealt ära sõitnud”. Rääkisin sõbrale, kellega koos töötasin – tulemus oli sama. Ma üllatusin: tähendab, kui ma tegin halba oma perele, petsin inimesi ja varastasin, mind austati, aga nüüd mitte?! Jumal muutis mind, pani minusse tahte ausalt elada. Ja see on nende arvates hulluks minemine? Jah, ma olen väga rõõmus, et läksin hulluks ja minusse tuli Jumala tarkus, puhas ja helge, mis andis mulle uue arusaamise ja uue elu.
MUUTUNUD ELU
Pärast päästmist läksin taas Armeeniasse – nüüd juba sooviga juhatada Issanda juurde sugulasi, tuttavaid ja sõpru. Kesk-Aasiasse tagasi tulnud, hakkasin koos grupi usklikega sõitma mööda linnu, külasid, vanglaid, lastekodusid, vanadekodusid, viies inimestele head sõnumit. Praegu töötab kogu minu pere koguduses, kus ma olen pastoriks.
Ma olen väga õnnelik inimene. Me armastame naisega teineteist väga. Meie majas valitseb rahu ja armastus. Olen selle eest Issandale tänulik.
“Ja hüüa mind appi ahastuse päeval; siis ma tõmban su sellest välja ja sina annad mulle au!” (Ps 50,15).
Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad.
Psalm 24,1
SARKIS GRIGORJAN
Kogumikust “Kui Jumal puudutas südant”
KOKK PUHKEB AAFRIKAS ÕITSELE
Kui Steffen Foltz puhkusele läheb, vahetab ta tegelikult töökohta. Aasta kõige meeldivamal ajal töötab 40-aastane mees kümme tundi päevas ja puhkab seejuures suurepäraselt. Juba kuus aastat reisib kokana töötav mees mitmeks nädalaks Ugandasse, et seal misjonijaamas tegutseda.
Oma tee leidis Steffen Foltz nii: ta tahtis tegelikult ise misjonäriks saada. Lühikesel misjonireisil Brasiiliasse seitseteist aastat tagasi, kui nende meeskond kõrvalises kohas indiaanireservaati külastas, nägi ta oma võimete piiri. Ta suutis küll valmistada viiekäigulise söömaaja, kuid seismajäänud autoga ei osanud midagi peale hakata. “Aku oleks ma veel üles leidnud, aga ülejäänust polnud mul õrna aimugi,” meenutab ta seda lugu. Ta kuulis ühest misjoniühingust, millel oli töökoda ja läks sinna praktikale. Kolm kuud õppis ta käsitöö peamisi võtteid ja ka esmaabi andmist autodele.
PIIBLISALM ANDIS SUUNA
Aasta hiljem hakkas Steffen Foltz korrapäraselt Keenias misjonireisidel käima. Heameelega oleks ta täisajaga misjonäriks hakanud, aga suurt kõnelejat temast polnud, kirjatöö oli aga päris piinav, sest ta on düsgraaf, ja inglise keel oli talle väga raske. Ometi innustab teda tänaseni üks piiblisalm: ““Minge kõike maailma” (Mk 16,15) ei ole kellelegi eraldi antav käsk, vaid käib kõigi kristlaste kohta.”
Kuna Steffen Foltzist täisajaga misjonäri ei saanud, leidis ta endale teise tee. Ta otsustas kogu oma aastapuhkuse, ka rohkete ületundide eest saadu, pühendada Keeniale. Ta aitas ehitada masaidele kaevusid, pani küüniväravaid ette ja tegi kõike, mida vaja.
KOLLEEGIDE ARVATES ON TA SUPER
Kui Steffen Foltz jälle “puhkusel” oli, õppis ta abielupaar Zandereid tundma. Misjonärid ehitasid parajasti Arua väikelinnas Uganda põhjaosas kristlikku raadiojaama koos autotöökoja, trükikoja ja eluhoonetega. Nad küsisid, kas Steffen Foltz ei tahaks kaasa aidata. Ta oli nõus.
See oli kuus aastat tagasi. Nüüd on tal seal tisleritöökojas kindel töökoht. Ta teeb kappe ja riiuleid või ehitab terveid ruume ümber. “Töö teeb mulle rõõmu, sest siin on tähtis inimene, mitte ainult saavutused nagu Saksamaal,” ütleb ta. Oma vabakogudust Saksamaal teadustab ta nii koguduse infolehe kui ka pildinäitamiste kaudu põhjalikult sellest tööst.
Steffen Foltzi kolleegid kokanduses on vaimustatud. Nad leiavad selle olevat suurepärase, mida ta teeb, seda enam, et ta ei saa selle eest mingit tasu. Mõnikord nihutab mõni kolleeg spetsiaalselt tema kasuks oma puhkust.
TEINE KODUMAA
Steffen Foltzi töö on tegelikult laiem kui otsene tegevus Ugandas. “Misjonäridel on vaja kedagi, kes Saksamaal ilma suure kärata nende asju ajaks.” On ju vaja kreissaage, keevitusaparaate, ventiile. Kaupmehelikult hindab ta pakkumisi, et odavamalt osta. Omal kulul muidugi. Mõnikord annetavad firmad midagi, kui nad kuulevad, kuhu kaup läheb.
Juba ammu pole Steffen Foltzil vaja kohvreid pakkida. Ta on end juba Aruas sisse seadnud. Kui tal raha oleks, elakski ta Ugandas päriselt. “See on minu teine kodumaa.” Ja millal ta siis puhkab? Steffen Foltz naerab: “Kui ma Aafrikas olen! Seal saan ma hinge tagasi tõmmata ja sealne kliima teeb mulle head.”
Tõusvad pilved ei tumesta Steffen Foltzi meeleolu – tal on luuhõrenemine. Kui kaua ta veel misjonitöös kaasa tegutseda saab, sõltub tervisest. Sel aastal on ta igatahes juba kohal. 25. aprillil lendas ta Ugandasse. Seal ootas kokka tisleritöökojas palju tööd.
ROMY SCHNEIDER
idea Spektrum
ÕIGEL AJAL ÕIGES KOHAS
Steffen Demmleri (52) auto külgedel toretseb kaks kleebist. Ühel pool on must mehike silindriga ja teisel pool kala. Auto omanik on nimelt korstnapühkija ja veendunud kristlane. Tema kodukohas teavad seda kõik.
Kui teda kutsutakse, läheb jutt sageli küttemuredest kaugemale. “Korstnapühkija võib ka hingehoidja olla,” ütleb ta. Kui kliendid talle oma südant puistavad, ei ole midagi imelikku, kui jõutakse usualase vestluseni.
HEAD HINDED EI LUGENUD
Steffen Demmler peab oma ametivalikut Jumala juhtimiseks. Endisel Ida-Saksamaal elav mees tahtis tegelikult tõlgiks saada. Kooliajal võitis ta piirkondliku vene keele olümpiaadi ja jäi ringkonnas neljandaks. Vaatamata sellele ei lubatud tal astuda gümnaasiumi kõrgemasse, ülikooliks ettevalmistavasse etappi ning unistus tõlgiks õppimisest ei täitunud.
Põhjuseks oli see, et ta oli kristlikust perest pärit. Ei ta ise ega tema viis õde-venda polnud pioneerid ega komsomolid. Head hinded ei aidanud midagi. Algul lootis ta muidugi edasi õppida ja kõik paistis hästi minevat, kuid neli nädalat enne kooli lõpetamist tuli äraütlemine. “Nii jäin ma täiesti ilma võimaluseta haridust saada.”
Sellel ajal juhtus isal raske liiklusõnnetus ja ta lebas mitu nädalat haiglas. Kui Steffen teda vaatama läks, sai ta jutule isa kõrvalvoodis lamava naabriga. See oli korstnapühkija ja pakkus noormehele väljaõpet. “Algul polnud ma üldse vaimustatud,” meenutab Demmler. “Korstnapühkija oli minu silmis räpane must mees.” Kuid häda sunnil võttis ta pakkumise vastu. See on raske kehaline töö. Sellele vaatamata hakkas amet talle meeldima.
PÄÄSTIS ELU
Pärast pööret Ida-Saksamaal läks tegevus laiemaks. Saksamaa 7900 korstnapühkijafirma töö hulka kuulub loa andmine korstnate, ahjude ja küttesüsteemide ehitamiseks, kütteseadmete müük, heitgaaside sisalduse kontroll ja palju muud.
Ja mõnikord päästab Steffen Demmler koguni elusid. Nii kontrollis ta hiljuti ühe vanapaari ahju. Proua oli juba mõnda päeva hädas iiveldusega. Nagu ülevaatus näitas, ei olnud kütteseade õigesti ühendatud ja vingugaas pääses korterisse. “On niisuguseid olukordi, kus Jumal saadab su õigeks ajaks õigesse kohta,” ütleb Demmler.
Nüüd on tal varsti ees 25-aastane tööjuubel. Vahepeal on ta saanud endale abilise – tema poeg Marco astus isa jälgedesse.
KOGEDA JUMALA LÄHEDUST
Steffen Demmleri päevad on pikad. Sest lisaks tööle kuulub ta ka kohaliku metodistikoguduse eestseisusesse. Peale selle juhatab ta abielupaaride ringi ja on ehituskomisjoni liige.
Kas tal üldse veel millegi muu jaoks aega jääb? “Meil on ju veel pühapäev,” vastab ta. Selle hoiab ta vabaks jumalateenistustele ja perele. Seda aega on ta koos abikaasa Beatega viimastel nädalatel eriti nautinud, sest arstid avastasid naisel hiljuti kopsuvähi, mis õnnestus edukalt eemaldada. “Me kogesime Jumala lähedalolu,” ütleb Demmler.
Kas ta nutab mõnikord tõlgiametit taga? “Ei, ma ei kujuta ettegi ilusamat ametit kui korstnapühkija oma.” Päris loobuma ta oma kunagisest unistusest pole siiski pidanud, sest tema kodukogudusel on sõpruskogudus Pihkvas.
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
NOORTE PIIBLIPÄEVAD “VÄRSKE ÕHK”
27.–29. aprillini 2007 Jõgeval
1. Piiblipäevade avakoosolek.
2. Peakõneleja Märt Saar.
3. Koostöös Jõgeva linnavalitsusega koristati parke ja haljasalasid, koguti 1000 kg prügi.
4. Kohila noored tribüünil.
5. Ansambel “Metanoia” Lätist.
6. Pärnu Immaanueli koguduse noored näidendit tegemas.
Helari Hellenurme fotod
|
