|
Jaanuarikuus saime korralikku lund ja talve ka näha. Muidu oli temperatuur nagu oktoobris või aprilli algul. Küttekulud jäid sooja ilma tõttu väiksemaks ja see võis kokkuhoidlikele inimestele rõõmu teha. Samas peaks niisugune imelik talv panema usklikud inimesed palvetama tulevase saagi pärast. Meil puudub kogemus, kuidas nii soe jaanuar mõjub põllule ja aiale.
Jumal avab ja suleb uksi. Ta teeb seda riikidele ja rahvastele ning üksikutele inimestele. Meie vastutus algabki peale kõigepealt iseendast, kuidas me pakutud võimalusi kasutame. Iga värava ja aia taga on midagi, mis võib jääda pealiskaudsel vaatamisel märkamatuks, kuid millest ometi midagi väga tähtsat oleneb.
“Õndsad on need, kes oma rüüd pesevad, et neil oleks meelevald süüa elupuust ning nad võiksid minna väravaist linna sisse!” (Ilm 22,14). Võime siit leida mitmeid sümboleid ja mõtiskluse teemasid või veel parem – juhise ja julgustuse elamiseks.
 KÕVERPEEGEL TULEB SIRGEKS SILUDA
Toimetaja kommentaar
“Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse” (Lk 21,26). Kas just nii kaugele oleme jõudnud, aga normaalsetest asjadest peaaegu enam ei räägitagi. Iga uudise taga on konflikt või intriig.
On paratamatu, et Eesti poliitilised jõud näevad praegu kõike Riigikogu valimiste vinklist. See tähendab väiksemat või suuremat moonutamist, millega me kõik peaksime arvestama.
RAUDTEE SAI RIIGILE
Riik omandas taas Eesti Raudtee, makstes selle eest 2,35 miljardit krooni. Kindlasti peab rõhutama, et raudteed ei natsionaliseeritud, nagu mõned kipuvad kommenteerima, vaid osteti omanikult tagasi.
Eesti Raudtee endise omanikfirma BRSi soov oli tõenäoliselt kasutada Eestit sillapeana ja jõuda Vene turule. Üks katse – jõuda Vene teedele Ameerika veduritega – läks ruttu luhta. Kui tehti veel teisigi ebaõnnestunud katseid, võis see vähendada omanike huvi Eesti Raudteest kinni hoida.
Vene suunast annab märku näiteks BRSi ühe juhi, USA rongiärimehe Henry Posner III viimane lahkumine Tallinnast rongiga Moskvasse ja tema venekeelne visiitkaart. Aastaid tagasi olevat ta sama teed Eestisse tulnud. Aga Venemaa mõju Eesti Raudteel oli enne olemas ja jääb ka edaspidi, sest kaubarongidel on perspektiivi vaid Venemaa suunal.
Kahtlemata oli raudtee tagasiost populaarne samm. Rahvast ei huvita eriti kaubavedu, mis on tähtis ärimeestele. Inimesed tahavad korralikke reisironge. Kui lääne pool võib sõita rongiga kiiresti ja mugavalt, õieti märkamatagi, kas rong seisab või liigub, siis meie reisirongid sõidavad sama aeglaselt või veel aeglasemalt kui 30 aastat tagasi, kolisevad ja vappuvad. Majandusminister Edgar Savisaar lubas paremat reisiliiklust ja kogus sellega kindlasti populaarsust. Keskerakonna toetus raudtee tagasiostmisele lisab valijate hääli ka parteile.
Teisele valitsusparteile tõi raudtee taasriigistamine kaasa korruptsioonisüüdistuse. Meie maalt lahkuv raudtee endine suuromanik ja juht Edward Burkhardt süüdistas viimases intervjuus Reformierakonda altkäemaksu väljapressimises. Kas ta rääkis tõtt või valas Eestile oma viha välja, seda näitab uurimine. Et soliidsed härrasmehed räägivad tõtt ja valet segamini, vastavalt vajadusele, näeme Eestis kahjuks iga päev.
Eks patt luurab kõigi ukse ees ja himustab meid. Kainist alates pole tema üle valitsemisega hakkama saadud. Tänapäeval ei suvatseta enam silmigi maha lüüa (1Mo 4,6–7). Ilma Kristuseta patuprobleemile lahendust ei ole.
SUUR VASTASSEIS
Pronkssõduri ümber möllavad ikka kired. See on juba väsitavalt pikale veninud lugu ja kahjuks venib veel. Ausamba juurde maetud surnute ümbermatmist takistab talv – kellegi õnneks, õnnetuseks või vabanduseks.
Venemaal toimuvad pronkssõduri kaitseks demonstratsioonid. Võib-olla iga demonstrant ei teagi, kus Eesti asub ja milles tegelikult asi. Pronkssõdurist räägitakse koguni kaugete riigitegelaste kohtumistel. Eestis on arvamused erinevad, lisaks isiklikele veendumustele tuleb jällegi arvestada oma valijaskonnaga, keda ei või teistele anda.
Need, kes tuha all hõõguvad söed eelmise aasta 9. mail lõkkele puhusid, vaevalt seda aimasid, kuhu sündmused lõpuks välja jõuavad. Pronkssõdur on mõlema vaidluspoole jaoks omandanud sümboolse tähenduse. Sümbolite paikapanemisega peakski selle asja lõpetama, andes pronkssõdurile võõrastes sõdades langenud eestlasi leinava eestlase tähenduse. Siis võiks ta vanale kohale jätta. Seda ju vastaspool nõuab, aga kas ta siis selle üle ka rõõmu tunneks?
Kas meie tunneme, mis meie rahuks vaja on (Lk 19,42)?
MEEDIKUTELE PALKA
Mõni sõna arstide streigist, mida võib-olla ei tulegi. Tahaksime kõik head arstiabi eesti arstidelt. Paljud neist on kodumaalt lahkunud ja vaesemate maade arstid ootavad võimalust nende asemele tulla. Aga kui suur peaks õieti arstide palk olema, seda siin küll öelda ei saa.
Arstidel on tohutu vastutus. Üksikud ebaõnnestumised nende töös puhutakse ajakirjanduses suureks, kümned tuhanded terveks ravitud patsiendid jäävad tähelepanuta. Nii võib meie arstiabist asjatundmatul inimesel jääda moonutatud pilt.
Arstiks tuleb tänapäeval pikalt õppida. Näiteks hästi tasustatav ehitusmees jõuab sel ajal, kui tulevane arst veel koolipinki nühib, oma elu ja tuleviku majanduslikult kindlustada. Ka kõrghariduse saab muudel aladel palju kiiremini kätte. Üsna loomulik, et arst peaks kaotatud aastad ja raha oma tööga tasa suutma teenida. Arstiks õppimine pole ju rumalate inimeste eralõbu (oma asi, kes sul käskis selline amet valida!), vaid me kõik vajame neid ja vastavalt tuleb neisse ka suhtuda.
TOPELT! AGA MIDA?
“Eelija võttis nüüd oma kuue, rullis selle kokku ja lõi sellega vett: see lahknes siia- ja sinnapoole ja nad mõlemad läksid üle kuiva mööda. Ja kui nad olid üle jõudnud, siis ütles Eelija Eliisale: “Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks, enne kui mind ära võetakse sinu juurest!” Ja Eliisa ütles: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!” Ta vastas: “Sa oled palunud rasket asja. Ometi, kui sa näed mind su juurest ära võetavat, siis sünnib sulle nõnda; aga kui mitte, siis ei sünni.” Ja kui nad nõnda ühtejärge läksid ja rääkisid, vaata, siis sündis, et tulised vankrid ja tulised hobused lahutasid nad teineteisest ja Eelija läks tuulepöörises taevasse. Kui Eliisa seda nägi, siis ta hüüdis: “Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!” Seejärel ei näinud ta teda enam. Siis ta haaras kinni oma riideist ja käristas need lõhki kaheks tükiks. Ta tõstis siis üles Eelija kuue, mis tollel oli seljast maha langenud ja läks tagasi ning peatus Jordani kaldal. Siis ta võttis Eelija mahalangenud kuue ja lõi vett ning ütles: “Kus on Issand, Eelija Jumal?” Kui ta oli vett löönud, siis lahknes see siia- ja sinnapoole ja Eliisa läks üle. Kui prohvetijüngrid, kes olid Jeerikos, nägid seda vastaskaldalt, siis nad ütlesid: “Eelija vaim hingab Eliisa peal.””
2. Kuningate 2,8–15
Oleme jõudnud 2007. aastasse. Kindlasti toob see kaasa palju sündmusi, millest mõned on oodatud, mõned ootamatud. Kuidas läbida murrangulisi olukordi, kui ei ole kindel, kelle või mille peale saab toetuda?
Piiblist leiame inimesi, kelle elus on mõndagi tähelepanuväärset. Tekst, mille juures peatume, räägib otsustavatest sündmustest Vana Testamendi kahe suure jumalamehe, Eelija ja Eliisa elus.
EELIJA JA ELIISA
Kui me põgusalt võrdleme neid mehi, siis märkame, et tegu oli küllaltki erinevate inimestega. Eelija oli ilmselt preester, sest 1Ku 18,20–40 kirjeldatakse äärmiselt dramaatilist ohverdamist Karmeli mäel, kus Eelijal oli keskne osa. Eliisa oli põllumees, sest 1Ku 19,19 näeme teda kündmas.
Eelija oli kogenud jumalamees, kellel olid olnud mitmed võimsad kogemused Jumalaga. Aga tema elus oli ka üks kartuse ja ahastuse hetk, kus ta palus: “Küllalt! Nüüd, Issand, võta mu hing!” (1Ku 19,4). Jumal pani tähele seda palvet, aga vastas sellele omamoodi. Selles vastuses oli ka ülesanne – leida Eliisa, kutsuda ta oma õpilaseks, et temast võiks hiljem saada Eelija kutsumuse jätkaja.
Eliisa kutsumine toimus nii, et Eelija lähenes Eliisale ja heitis oma kuue tema peale. Seega oli Eelija kuuel Eliisa kutsumise juures väga oluline roll. Sellest päevast peale käis Eliisa koos Eelijaga kuni meie algtekstis kirjeldatud sündmuseni. See aeg oli vähemalt kaks ja pool aastat.
Kogu selle aja jooksul ei tulnud Eliisa kuidagi esile. Tema kohta on tähelepanuväärne iseloomustus 2Ku 3,11: “Eliisa, Saafati poeg, kes valas vett Eelija käte peale.” Seega Eelija oli tuntud tegija, aga Eliisa oli roheline algaja, kelle jaoks Jumalgi oli põhiliselt Eelija Jumal. Ühel päeval aga kõik muutus…
VAIMULIK PÄRAND
Kui me loeme 2Ku 2 algust, siis näeme, et Eelija käikudes oli sel päeval ebatavaline rahutus. Ta justkui püüdis eemalduda Eliisast, aga Eliisa ei jäänud temast sammugi maha. Nad seisatasid Jordani jõe ääres, mis Jeeriko linna lähedal on üsna lai. Ja siis tegi Eelija midagi väga ebatavalist: ta võttis oma kuue ja lõi sellega vett ning vesi läks kahte lehte. Eelija ja üllatunud Eliisa kõndisid kuiva mööda teisele kaldale.
Siin korraga Eelija mõistis, et tema lahkumise hetk oli ligi ja ta pöördus Eliisa poole. Palju on räägitud surija viimase soovi erilisusest, aga siin pöördus Eelija hoopis Eliisa poole: “Mida SINA tahad?” Eelija mõistis, et ta ei saa oma noore õpilase heaks enam kuigi palju teha, aga ta tegi niiöelda viimase pakkumise: “Palu, mis ma peaksin tegema sinu heaks!” See oli viimane osa tema vaimulikust pärandist.
Eliisa palus: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!” Topeltõnnistus, topeltvõidmine, topeltvägi. Võib-olla Eliisa ei mõistnud ise veel täielikult, mida see palve tegelikult tähendas, aga Eelija kõrvalt oli ta õppinud, et jumalik kutsumus eeldab ka jumalikku väge ja seetõttu ta oma palve selliselt ka sõnastas.
Eelija ei teinud järgmisel hetkel muud, kui andis hinnangu Eliisa palvele. Ja see oli tähelepanuväärne hinnang: sa oled rasket asja palunud. Eelija mõistis selle palve suurust, aga ka probleeme, mis sellega kaasnevad. Ta ütles, et erilise palvega kaasnevad erilised asjad. Ette rutates võime öelda, et Eliisa palve täitus, aga see tõi kaasa ka väga erilisi sündmusi. Siinkohal tahan rõhutada seda, et rasked palved võivad kaasa tuua raskeid sündmusi! Sellest hoolimata tahan julgustada igaüht: ära karda paluda raskeid palveid! Tulemus on seda väärt!
MIS SIIS JUHTUS?
Palvevastuse seisukohalt hetkel mitte midagi. Hoopis taevane, Jumala saadetud kuum takso tuli Eelijale järele. Eelija on üks kahest Vana Testamendi mehest, kes ei surnud, vaid võeti ära siit maa pealt.
Eliisale oli see täielik šokk. Ta hüüdis: “Mu isa, mu isa! Iisraeli sõjavankrid ja tema ratsanikud!” Ühest küljest ta ei suutnud sündmust täielikult inimlikesse sõnadesse panna, aga teisest küljest on siit näha tema suhtumine Eelijasse: “Mu isa!” Eelija oli tema jaoks vaimulik isa, kes viimase võimaluseni hoolitses oma järeltulija eest. Aga nüüd oli ta läinud!
Ei ole üllatav, et sellises olukorras riideid käristati. Loomulikult mitte täiesti puruks, vaid kraenurk tõmmati teatud pikkuseni lõhki. Aga sellisel viisil sel ajal lihtsalt väljendati oma ülimat nördimust.
Siiski ei jäänud Eliisa nüüd ahastades istuma, vaid vaatas pisut ringi. Tema silma jäi Eelija kuub, mis oli lähedale maha kukkunud. Eelija ei võtnud seda kaasa! See, millest Eliisa kutsumine algas, oli alles siin! Kõik algas uuesti! Sageli on nii, et kui kellestki ei saa enam kinni hoida, siis võib millestki kinni haarata.
Eliisa tõstis kuue üles ja seisatas Jordani kaldal. Eelija kuub ei olnud tema jaoks lihtsalt mälestusese – see oli hoopis töövahend. Eliisa tegi kahte asja: ta lõi kuuega vett ja küsis ühe küsimuse. Kuuega vee löömine oli Eelija jäljendamine, aga küsimus oli tema oma küsimus. See oli haavatud südame karje, mis tuli hinge põhjast: “Jumal, kus Sa oled? Jumal, mulle ei piisa enam Eelija Jumalast! Jumal, mulle on Sind vaja! Mulle on vaja isiklikku, vahetut suhet Sinuga!”
Ja Jumal vastas – vesi läks kahte lehte, Eliisa kõndis teisele kaldale ja prohvetijüngrid, kes sündmusi eemalt olid jälginud, said aru, et jumalamehe kutsumus oli Eliisale täielikult üle läinud. Edasi lugedes näeme, kuidas Eliisa läks samm-sammult kutsumuses sügavamale. See omandas ka rahvusvahelise mõõtme – Süüria kuninga väepealik Naaman tervenes Eliisa nõuannet järgides pidalitõvest ja toimus mitmeid muid vägevaid tegusid.
KUIDAS MÕISTA TOPELTOSA?
Ühest küljest võib seda mõista arvuliselt. Nimelt kui kokku lugeda kõik need vägevad teod, mis Piiblis kirjas on, mida Jumal Eliisa kaudu tegi, siis neid on kaks korda rohkem kui Eelija kaudu toimunud tegusid. Teisest küljest, Eliisa elust me ei leia sellist karmi madalseisu nagu Eelijal, kus ta põgenikuna palus: “Jumal, võta mind siit ära!” Eliisa teenistus oli stabiilsem.
Veel tuleks meenutada seda, et topeltosa oli vajalik selleks, et ellu jääda ja ka väljapääs leida Samaaria piiramise ajal, kus ka Eliisa oli kohutava nälja osaline. Ja veel seda, et Jumal andis Eelijale Hoorebi mäel kolm ülesannet, millest ta jõudis enne oma äravõtmist täita ainult ühe, aga kaks ülesannet jäid Eliisale: seada Jehu Iisraeli kuningaks ja Hasael Süüria kuningaks.
Niisiis, selleks et täita rohkem ülesandeid ja toime tulla suuremate raskustega, on tarvis rohkem jumalikku väge.
KELLE VAIMUST ON JUTT?
Eliisa palus: “Tuleks mulle ometi kahekordne osa sinu vaimust!” Kui prohvetijüngrid nägid, kuidas Eliisa imeliselt jõge ületas, siis nad ütlesid: “Eelija vaim hingab Eliisa peal.”
Mis vaim Eelijal siis oli? Ikka Jumala Vaim. Kui Jeesus tsiteeris Naatsareti sünagoogis prohvet Jesaja teksti (Lk 4,18 ja Js 61,1), siis Ta ütles: “Issanda Vaim on minu peal, sellepärast on Ta mind salvinud” (vanemas tõlkes “võidnud”). Järgneb loetelu tegevustest, mida saab siis teha, kui Jumala Vaim on Tema peal.
INIMLIK JA JUMALIK OSA
Sellele tekstile on võimalik läheneda teatud inimliku nurga alt. See väljendub umbes nii, et kes tahab topeltvõidmist saada, see palugu. Ja kui lihtsalt palve ei aita, siis pange käed peale ja kindel värk. Nii see ei ole.
Rõhutan veelkord, et vaim, kellest räägime, on Jumala Vaim, on Püha Vaim. Ta ei ole nagu balloonigaas, et keerad kraani, tikust tuld ja põleb. Jumala Vaim ei tule ainult sellepärast, et kellelegi hakkas meeldima topeltvõidmine. Jumala Vaim oli Eelija peal ja tuli Eliisa peale selleks, et nad suudaksid täita jumalikku kutsumust, seda, mida Jumal tahtis, et nad teeksid.
Teisest küljest näeme, et siin on teatav inimlik osa ka. See sõltus kuigipalju palvest – nii Eliisa kui ka Eelija palvest. Eelijal oli siin kuigivõrd suunav roll, aga pigemini võime siit paralleele tõmmata Jeesusega, kes väitis, et kui me palume palveid, mis on Isa tahtega kooskõlas, siis saavad need positiivselt vastatud. See inimlik osa on suhteliselt väike, aga ta on siiski olemas ja tuleb täita ka.
MIDA SIIS IKKAGI TOPELT?
Nii lihtne on soovida õnnelikku, tegusat ja edukat aastat, aga kui tulevad raskused? Kui tulevad topeltraskused, siis tavalistest õnnistustest ei piisa. Mida rohkem ma Eelija ja Eliisa loosse süvenen, seda selgemaks mulle saab, et kui tulevad topeltraskused, siis on tarvis topeltõnnistusi, topeltvõidmist. Topeltvõidmine on võimalik ja eluliselt vajalik.
EENOK PALM
Kehra koguduse pastor
SEMINARI VÄIKE VISIITKAART
Kõrgema Usuteadusliku Seminari hoones Tartus esimesel korrusel on raamatukogu, kus saime jutule seminari koolitussekretäri-raamatukoguhoidja TIIA TEESAARega.
Milles seisneb Sinu töö?
Hoian korras seminari dokumente. Sesside ja koolituste ajal, õppeaasta algul ja lõpus tegelen rohkem koolitusküsimustega, muul ajal raamatukoguga. Raamatutega töötamine, nende kataloogimine ja ümberpaigutamine nõuab rahulikku õhkkonda.
Raamatukogu võiks olla seminari visiitkaart, aga see kaart tundub väga väike olevat?
Raamatukogus on umbes 25 tuhat raamatut. Neid tuleb aina juurde ja peabki tulema, aga raamatukogu põrandapind on ikka sama. Mõni nädal tagasi panime raamatuhoidlasse uusi riiuleid juurde. Võtsime mõõdulindi kätte ja paigutasime riiulid üksteisest parajasti nii kaugele, et ka natuke pikemat kasvu inimene mahuks sinna kükitades vahele. Mind painas väga see, et raamatuid pole kuskile panna, see tegi lausa haiget.
Kust raamatukogu raamatuid saab?
Välismaa kirjastused saadavad meile katalooge ja õppejõud teevad oma valiku. Eestis ilmuvate raamatute valimiseks vaatan internetis Raamatukoi portaali. Võtan meie temaatika järgi (evangeelne teoloogia) ning lisaks üldkultuurilisi ja üldharivaid teoseid. Tänu Jumalale on olnud raamatukogule annetajaid. Näiteks Rootsi Misjonikirik on teinud rahalisi sihtotstarbelisi annetusi, mille eest oleme ostnud head võõrkeelset kirjandust. See on suur abi, sest võõrkeelsed raamatud on väga kallid.
Kui raamatud ära ei mahu, kuhu Sa nad paned?
Vanemad arhiivieksemplarid on keldris. Ajakirjanduse vanemad aastakäigud, mida me enam lugemissaalis ei vaja, lähevad ka arhiivi (keldrisse).
Kuidas kelder raamatutele mõjub?
Halvasti. Meie kelder on õnneks köetav. Aga paar aastat tagasi kevadel tekkis keldri põrandale koguni vesi.
Kas raamatukogus on täielik komplekt Eesti EKB Koguduste Liitu kuuluvate liikumiste trükistest?
Ajakirjandusväljaanded peaks olema, kuid kõiki eksemplare küll ei ole. Äsja üks Tartu Salemi koguduse liige lubas meile annetada Teekäija kõik puuduvad eksemplarid.
Mul ei ole ülevaadet sellest, millised raamatud on enne sõda ilmunud. Ma tean neid, mis on siia toodud.
Kas liidu kogudused saadavad oma väljaandeid seminari raamatukogule?
Tallinna Kalju kogudusest üks õde saadab meile regulaarselt Kalju Sõnumeid ja tahaks talle siinkohal öelda selle eest palju tänu. See on meil hetkel ainus peaaegu täielikult komplekteeritud ajakiri. Tallinna Allika koguduse kirjastuse andmed saame Raamatukoist. Teiste koguduste väljaannetest teada saamine on pigem juhuse asi.
Kuidas tuleb raamatukogusse teiste konfessioonide kirjandus?
Oleme võtnud põhimõtteks, et eesti keeles ilmuvast teoloogilisest kirjandusest tellime endale vähemalt ühe eksemplari. Võõrkeelset kirjandust saame eelkõige annetustena. Ajakirjad tulevad meile peamiselt kirjastustest.
Kas raamatukogu võtab vastu, kui keegi tahaks annetada vana eestikeelset vaimulikku kirjandust?
Võtame küll. Siia on juba toodud üsna palju, aga kõik ei ole veel kataloogis. Seega ei ole välistatud, et mõnda raamatut tuleb mitu eksemplari. See ei ole muidugi õnnetus, kui saame rohkem rariteete, aga nendele tuleks luua arhiivis paremad hoiutingimused.
Uuemat kirjandust on ka vaja?
Selle tahaksime enne üle vaadata, et teaks, mida võtta. Eriti puudutab see võõrkeelset kirjandust. Me oleme hästi tänulikud selliste annetuste eest, kuid statistika näitab, et lugejad tahavad eelkõige eestikeelset kirjandust.
Kas raamatukogu suudab tudengite vajadused rahuldada?
Kohustusliku kirjanduse kohta pean kahjuks ütlema, et kui mingit ainet õpib korraga näiteks 20 inimest, siis ühte ja sama teost kõigile ei jätku. Teine probleem on see, et tudengid tulevad siia ainult kolmeks-neljaks päevaks kuus. Neil ei ole lihtsalt nii palju aega raamatukogus viibida kui võiks. Meil seisab suur hulk head kirjandust riiulitel, aga nende kasutajad on harva siin.
Tudengid on alati pääsenud meie raamatuhoidlasse. Raamatukogu kataloogi saab vaadata seminari kodulehelt juba kodus.
Kui palju Sa ise oma raamatukogu raamatuid lugeda saad?
Kataloogimisel pean paratamatult vaatama, millise raamatuga on tegu, kuid tööl küll lugeda ei saa. Kui raamat huvitab, siis ma võtan selle koju kaasa ja siin on hästi palju niisugust kirjandust, mis mind huvitab. Ma olen raamatukogus töötades vaimuliku ja Eesti EKB Koguduste Liitu puutuva kirjanduse osas väga palju targemaks saanud. Enne mul sellest ülevaadet ei olnud.
Täname!
23. jaanuaril 2007
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris
OTEPÄÄL ALGAS AASTA MISJONIGA
28. detsembrist 2006 kuni 2. jaanuarini 2007 peeti Otepääl misjonilaager ja kristlik talvefestival “Ole valguseks!”. Üks korraldajatest oli Otepää Evangeelse Vabakoguduse “Palverändur” pastor MARGO MERI, kes toimunust meeleldi ka Kuulutajale rääkis.
Kust tuli idee?
Idee misjonilaagriks oli küpsenud juba kauem, kuid ettevalmistus algas poolteist aastat tagasi. Algatajad olid Rootsi Misjonikiriku misjonär Göran Holmberg ja Eesti EKB Koguduste Liidu misjonisekretär Agnes Böning.
Eelmisel aastavahetusel käisid mitmed noored Rootsis niisugust laagrit vaatamas. Seal toimuvad need juba mitukümmend aastat. Grupp noori tuleb ühte linna kokku, kus toimuvad aastavahetuse üritused. Koos lauldakse, öeldakse linnale head soovid ja palvetatakse.
Miks valiti toimumiskohaks just Otepää?
Variante oli algselt mitu, kuid teised ütlesid ära. Tundsime, et meie ei saa misjonitööle “ei” öelda. Vastupidi, tunneme siirast rõõmu, kui nii suur grupp noori meile abiks tuleb.
Kui palju noori kokku tuli?
Üle üheksakümne. Reklaami tehti üle Eesti ja info levis ka sõprussidemete kaudu. Lisaks Eesti EKB Koguduste Liidu kogudustele tuli noori ka nelipühi- ja Valguse Tee kogudustest.
Kas nii suure hulga noortega probleeme ei tekkinud?
Probleeme on siis, kui on tegemist uskmatute noortega. Näiteks saadetakse nad laagrisse või piiblipäevadele selle lootusega, et ehk nad seal muutuvad paremateks. Või kui tulevad väga erinevate huvidega noored. Kuna oli tegemist misjonilaagriga, siis oli enamik selliselt ka motiveeritud.
Meil oli suhteliselt range kord. Osalejad olid jagatud gruppidesse. Alati tuli öelda, kuhu lähed ja millal tagasi tuled. Kõigist grupi üritustest tuli osa võtta. Ööbimiskoha juures oli korraldatud valve ning probleeme ei tekkinud. Otepää on rahulik koht.
Lisaks laagrile oli ka talvefestival. Mida see endast kujutas?
Laager oli suunatud misjonimeelsetele noortele. Sellega tahtsime julgustada noori, kes tahavad usus kasvada ja leida uusi sõpru.
Soovisime ka linnale midagi huvitavat välja pakkuda. Tuli idee, et kuulutame välja talvefestivali. Nimi oli ambitsioonikas ning mõte hakkas meile kohe meeldima. Otsustasime kesklinna üles panna festivalitelgi ja teha sinna kohviku, kus jagada tasuta teed ja pontšikuid, kristlikku kirjandust, vestelda inimestega ning korraldada mitmeid erinevaid üritusi. Inimestele on festivali mõte rohkem arusaadav kui misjonilaagri oma.
Kas telki ei pidanud eriliselt turvama?
Võtsime selle iga päev maha ja panime järgmisel päeval jälle üles. Viimasel päeval oli kõva torm ja vihm, aga noored otsustasid ikka telgi üles panna. Siis nad seisid igaüks ühe telgiposti juures ja hoidsid, et telk ära ei lendaks. Üks linnainimene tuli rääkima ja tema pärast palvetati. Pärast öeldi, et just tema pärast oli sel päeval telki vaja. Teistel päevadel käidi aktiivsemalt. Telgis mängis muusika, küünlad põlesid, seal olid lauad ja istumisvõimalus.
Kui suur oli Palveränduri koguduse roll?
Otepää kogudus tegi päris palju. Meie poolt olid vastuvõtmine, kohapealsed majandusküsimused, turvamine, jumalateenistuste läbiviimine ja noortekohviku korraldus.
Üritused toimusid mitmel pool linnas. Toitlustamine oli tellitud kooli sööklast. Süüa anti väga hästi. Ööbimiseks kasutasime kooli internaati ja klassiruume. Kõige selle eest tuli maksta. Evangeeliumikuulutuselgi on oma hind.
Õnneks polnud majandusküsimused ainult meie koguduse kanda. Laagris olid moodustatud grupid, mis teenisid kaasa erinevates ülesannetes. Üks grupp tegi igal õhtul maja korda, teine korraldas kohvikut jne. Kirikut kütsime oma jõududega.
Kas teie uus kirik sai nüüd esimese kõva koormuse?
Päris esimene see ei olnud. Meil on olnud Eesti EKB Koguduste Liidu naiste kevadpäevad. Mitmete koguduste noored on pidanud oma talvelaagreid ning ööbinud kirikus. Aga nii pikalt meil suurüritusi pole olnud.
Milline osa oli jumalateenistustel?
Väga oluline. Need toimusid igal õhtul, mitmekesise kava ja väga hea vaimuliku mõjuga. Jutlustajad kutsuti väljastpoolt laagrit – Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo, Tartu Salemi koguduse pastor Meego Remmel, Võru baptistikoguduse pastor Toivo Teekel ja Elva baptistikoduse pastor Peeter Tamm. Pühapäeval külastati erinevaid Lõuna-Eesti kogudusi: Võru, Tartu, Puka jm. Kõikjal oli mõte, et laagrilised ei tegutseks ainult kirikus, vaid suhtleksid ka kohaliku rahvaga. Tänavatel jagati kutseid.
Noored käisid ka haiglas ja hooldekodus?
Jaa. Sinna oleme olnud alati oodatud ja teretulnud. Moodustasime väikese muusikakollektiivi – viiul, flööt, kitarr ja trumm. Meego Remmel ja Salemi noortejuht Margus Padar olid ka kaasas. Vanad ütlesid, et oli aasta üks paremaid kontserte. Rõõm oli näha, et noored ei läinud kohe ära, vaid suhtlesid pärast vanade inimestega, küsisid, kuidas läheb ja palvetasid nendega. Mitmed said oma muredest rääkida. Üks 101-aastane memm tundis tõsist huvi vaimulike küsimuste vastu.
Mida noored omavahel tegid?
Tegevus toimus põhiliselt gruppides. Vaba aega eriti ei jäänud. Olid erinevad õpikojad nagu draama, ülistuskoor, evangelism ja tants. Tantsu peale öeldakse kohe “tohoh”, aga meil õpetati põhiliselt heebrea tantsu. Veel oli kaks evangelismirühma, kes kordamööda telgis tegutsesid. Ilm oli ju külm ja märg. Laagrirahvast moodustatud ülistuskooris laulis Ott Indermitte juhatusel 30–40 inimest.
Kuidas laager noortele mõjus?
Tagasiside on olnud ülihea. Paljud noored said julgust juurde ja oma kartustest üle. Mõned käisid ukselt uksele kutseid viimas. Kui näed, et teine julgeb minna, saad ka ise julgust juurde. Räägiti inimestega keskväljakul ja palvetati nende pärast. Oli neid, kes said palve peale terveks. Noored kogesid, et Jumal tegutseb ka nende läbi. Õpiti enam teiste pärast palvetama ja üksteisest hoolima.
Mida andis ettevõtmine Palveränduri kogudusele?
Esiteks saime usujulgust juurde. Tulime üsna väikese meeskonnaga suure laagri korraldamise ja inimeste vastuvõtmisega toime.
Teiseks loodame, et see üritus tõstis meie mainet linnarahva ees, kuna olime avatud ja ei ajanud ainult “oma asja”, vaid püüdsime ka teistele rõõmu valmistada. Näiteks jagasime helkureid. Need olid küll maanteeametist saadud, aga meie mõte oli ju “Ole valguseks!”
Kolmandaks teadvustasime üsna palju oma kogudust väljajagatud kutsete kaudu. Neile oli lisatud info Alfa kursusest, millega tahame jaanuari lõpus alustada.
Samas linnarahvast jumalateenistustele palju ei tulnud?
Inimestel on igasuguseid hirme seoses kirikuga. Mõned noored siiski tulid. Telgi juurde tuli rahvast rohkem. Aga oli ju pühade aeg, mil inimesed tahavad kodus olla, sõbrad ja lapsed tulevad külla. Mõni turist tuli meile ka. Kogudus jäi üritusega väga rahule. Olid meeldejäävad jumalateenistused ja kohvikuõhtud. Õhkkond oli eriliselt üksmeelne.
Mida peaks järgmine laager teisiti tegema?
Tempo oli päris kõva ja noored olid lõpus üsna väsinud. Lühemat laagrit ei peaks tegema, aga uneaega võiks rohkem olla. Päevakava tuleks ka ilmselt üle vaadata. Pühade ajal käivad inimesed hommikuti väljas ja pärastlõunal on linnas juba vaiksem. Meil olid hommikupoolikutel seminarid.
Võib-olla oleks pidanud kohalikku lehte enne reklaami ja pärast artikli organiseerima?
Reklaami tegime kohalikus lehes, mitte maakonnalehes. Talvefestivali idee ei olnud piisavalt vara meie jaoks paigas. Hea, kui oleks üks pressiga tegelev inimene, kellel on selle jaoks aega. Meie meeskond oli üsna väike ja ülesandeid igaühel palju.
Enne olid ettevalmistavad nõupidamised mitmel pool. Kas need andsid midagi?
Kindlasti. Agnes Böning ja Göran Holmberg käisid mitmel korral siin. Grupijuhtidele korraldati koolitusi. Novembris tehti turnee läbi Pärnu, Tartu, Tallinna ja Otepää koguduste, kus reklaamiti noortekoosolekute kaudu seda üritust. Oleks võinud veel tugevamalt seda teha. Info kadus ilmselt jõulureklaami sisse ära. Saime kogemuse juurde.
Laagri ajal lund ei olnud. Kas teie oma oli Otepääl ainuke nähtav üritus?
Tehvandil natuke lund oli ja lumekelgupark töötas ka. Tahtsime lumelinna ehitada, aga polnud millestki teha. Vana aasta viimasel päeval tuli mingi märg lobjakas alla. Lumelinna idee jääb ilmselt järgmiseks aastaks.
Otepää vallas aastavahetusel üritusi tavaliselt ei tehta. Tore, et vald usaldas meid. Linn korraldas ilutulestiku.
Millised on olnud järelkajad Otepääl?
Aega on veel liiga vähe mööda läinud, küllap vili tuleb tasapisi välja. Kool kutsus meid järgmisel aastal tagasi, aga Eestile oleks kasulikum, kui laager toimuks erinevates kohtades.
Jagatud hea sõnum ei tule tühjalt tagasi. Koguduse nimi ja heategu jääb meelde. Vana-aasta õhtul panime kuuse alla autokasti lava üles. Laulsime ansambliga paar laulu, tervitasin linnarahvast, lugesime Meie Isa palve ja laulsime Eesti hümni. Me armastame oma kodumaad ja tahame, et meie linnal, vallal ning riigil hästi läheks.
Palju palvet oli selle ürituse pärast. Maakonnalehe Valgamaalane esiküljel kirjutati, et sel aastal oli Otepääl palju rahulikum kui tavaliselt. Ka see oli omaette tunnistus ja palvevastus.
Kas nüüd kavatsete puhata?
Mõte on jätkata Alfaga. Kutsume sõpru, linnarahvast ja ka oma inimesi osalema. Samas peame ka kirikut oma jõududega edasi ehitama. Nädala sees toimuvad palveõhtud, kaks korda kuus on teehommikud kiriku naabritele. Reedeti on lasteklubi ja laupäeviti noorteõhtud. Puhkusest pole juttugi.
Täname!
9. jaanuaril 2007 telefoni teel
Vaata ka fotosid siin.
PÄIKE PAISTAB NÜÜD TEISITI
Ma sündisin Lõuna-Kõrgõzstanis Hiina piiri lähedal. Minu ema ja isa olid küüditatud balkaarid. Nad olid sinna viidud koos oma rahvaga Põhja-Kaukaasiast Kabardiini-Balkaariast juba teismelistena – isa oli siis 16 ja ema 12 aastat vana. Viis aastat hiljem nad abiellusid ja üheksa kuu möödudes nägin ilmavalgust mina. Pärast mind sündis veel neli last.
Kuulsin väga sageli täiskasvanute suust sõna “Kaukaasia”. Küsisin vanaema käest: “Mis see Kaukaasia on?” Ta püüdis mulle selgitada, aga ma taipasin väga vähe. Minu lapsepõlv ei erinenud teiste tolleaegsete laste omast. Pärast sõda elasid inimesed enamvähem ühtemoodi.
1956. aastal allkirjastas Hruštšov seadluse, mis lubas küüditatud rahvastel kodumaale tagasi pöörduda. Balkaarid koos teistega (tšetšeenide, inguššide ja karatšaidega) hakkasid oma ajaloolisele kodumaale tagasi minema. Meie pere läks 1957. aastal isa kodukülla, mis asus Suur-Kaukasuse eelmäestikus. Olin siis seitsmeaastane.
PATT HAARAS MIND
Kuni 15.–16. eluaastani mul suuri probleeme ei olnud. Nagu kõik teisedki õppisin ma koolis, olin sõnakuulelik poiss, vanaema õpetas mulle moslemi palveid araabia keeles, kõik armastasid mind. Aga mina tundsin, et miski on korrast ära! Maailm ei olnud selline, nagu oleks pidanud olema! Võimalik, et see oli nooruslik maksimalism, unistus ideaalsest ühiskonnast.
Sel ajal proovisin koos ühe sama vana poisiga suitsetada narkootikumi. Mulle meeldis. Hakkasin sagedamini suitsetama. Algul ma kartsin, et äkki saavad vanemad ja kool teada. Aga pikkamööda lakkas see mind häirimast. Ja kui lõpuks vanemad ja õpetajad teada said, millega ma tegelesin, võtsin ma seda rahulikult. Mingi moraalilugemine mulle mõju ei avaldanud. Ma lihtsalt ei saanud aru, mida minult tahetakse! Saatan oli juba minu tahte aheldanud, ma olin tema oma. Sellises olukorras lõpetasin kooli.
MISKI EI PARANDANUD MIND
Ma arvan, et isa otsustas just minu pärast külast linna kolida. Ta arvas, et uus keskkond vabastab mind narkosõltuvusest. Kuid linnas ma leidsin uusi sõpru ja veel suuremal hulgal. Linnaelu haaras mind veel rohkem! Ma hakkasin koos teistega varastama, röövima, proovisin süstida. Ma ei mõelnud millelegi! Minu eest mõtles saatan!
Minu omaksed arvasid, et sellest olukorrast päästab ainult armeeteenistus. Nii juhtub sageli – loodetakse, et sõjavägi parandab. Kuid juba oma armeeteenistuse esimestel päevadel oleksin ma peaaegu vanglasse sattunud. Teenistus jätkus nii, nagu ta algas. Armee mind ei parandanud. Ma sõitsin koju ja kõik läks endiselt edasi.
Minu õnnetud sugulased ei teadnud, mida minuga teha, ma vaevasin nad ära. Meil tekkis sel ajal üksmeelne kamp ja me kõik olime saatana tööriistadeks. Käies teistes linnades, sooritasime seal kuritegusid ja tulime tagasi. Ükskord võeti meid kinni ja kõik said vanglakaristuse.
Kolme aasta pärast olin jälle vaba. Need kolm aastat mingil määral kainestasid mind. Ma sain aru, et see ei ole normaalse inimese koht. Kuid saatan oli minust tugevam. Kõik hakkas algusest peale: narkootikumid, alkohol, varastamine – ja natukese aja pärast jälle vangla.
NAISEVÕTT EI AIDANUD
Pärast neljandat karistust otsustasin oma vaevatud vanemate ja õdede visa nõudmise peale abielluda. Olin 36-aastane. Ma sain aru, et ükski korralik tüdruk mulle ei tule. Olin piisavalt enesekriitiline. Minu õde tegi mind tuttavaks oma sõbrannaga. Mu vaene õde usaldas mind. Abiellusin tema sõbrannaga. Minu vaim virgus – elu läheb edasi! Sündis kaks last. Ja jälle püüdis saatan mind lõksu. Mind pandi viiendat korda vangi! Ma läksin peast segi – mis see ometi on? Ma ju ei tahtnud! Kui usklikuks sain, siis mõistsin, et kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad.
Naine läks varsti minust lahku. Mida võiski temalt tahta niisuguses olukorras? Olin lõhkise küna ees. Kuidas edasi elada? Ja kas üldse tasub elada? Kellele mind tarvis on? Minu elu oli pankrotis ja pankrot peab lõppema surmaga!
ESIMENE KOKKUPUUDE USKLIKEGA
Saabus 1991. aasta. Kõikjal kisati avalikustamisest, vabadusest, muutustest. Meil vanglas oli kõik samamoodi, nagu ennegi: äratus, töö, loendus ja öörahu. Aga ükskord tulid tsooni usklikud. Ise nad ennast niimoodi nimetasid. Nad rääkisid Jumala armastusest, Jeesusest Kristusest, Tema surmast inimeste pattude pärast. Nad rääkisid, et Jumal annab andeks igale patusele.
Kui üldse keegi, siis mina küll taipasin, et olen patune. Minu üllatuseks oli külaliste hulgas ka üks balkaar. Ma pidasin ennast moslemiks, sest balkaarid on ju moslemid. Me rääkisime temaga ja ta andis mulle Uue Testamendi.
Kartes sattuda naerualuseks, lugesin Pühakirja salaja. Ma sain küll vähe aru, kuid millegipärast tahtsin lugeda. Selle tulemusena mõistsin, et Jumala Sõna on elav ja tegev, see hakkas juba sel ajal mõjuma.
KEEGI EI SUUTNUD MIND USALDADA
1991. aasta septembris sain vabaks ja tegin katse naisega leppida. Aga tema ei lasknud mind lähedalegi. Ma tahtsin lapsi näha, kuid ka sellest keelduti. Palju kordi, minnes lasteaiast mööda, nägin lastegruppi, kus pidi olema ka minu poeg. Aga ma ei tundnud teda. Ma ei võinud teda tunda. Minu süda lõhkes.
Sugulastega ei olnud enam mingeid suhteid. Minu vend, kolm õde ja vanemad ootasid kõik minu lõppu. See oleks olnud väljapääs tekkinud olukorrast. Ma sain sellest ise ka aru. Saatan tahtis seda! Ma ei võinud rohkem elada – tahtsin surra. Jõin mõistusekaotuseni, et rutem surra. Ma olin kõigest väsinud ja iseendast kõigepealt.
NII SAI MINUST KRISTLANE
Pilves, nagu kõik minu päevad möödusid, käisin ma mööda ühte meie linna tänavat. Ja äkki nägin seda balkaari, kes andis mulle vanglas Uue Testamendi. Hüüdsin teda ja hakkasin temaga rääkima. Ta kutsus mind pühapäevaks jumalateenistusele. Ma olin nõus ja läksin pühapäeval kohale. Koosoleku lõpus, kui teatati, et järgmine toimub neljapäeval ja siis pühapäeval, otsustasin, et pühapäeval tulen.
Aga neljapäeva hommikul, kui ärkasin, oli minu esimeseks mõtteks, et tuleb koosolekule minna. Ometi ma ei sattunud koosolekule, vaid miilitsasse. Ent Jumal tegutses juba. Mind pandi haiglasse ja haiglast võisin ma koosolekule minna.
Kirikus kuulsin jutluses, et Jeesus aitab inimesi nagu kaks tuhat aastat tagasigi. Ma ei mäleta, millest jutluses räägiti, ilmselt, et Jeesus aitas kedagi. Minu jaoks olid olulised sõnad, et Ta võib ka täna aidata inimest, kes Talt seda palub, võib andestada tema patud, võtta temalt süü. Mulle oli seda kõike vaja. Ma läksin ette, langesin põlvili ja anusin Teda: “Jeesus, kui sa oled olemas, andesta minu patud, aita mind, ma ei suuda enam vanamoodi! Tule minu südamesse, võta minu elu, ma annan ennast sulle!”
Sel päeval ei tundnud ma midagi erilist. Aga järgmisel hommikul, kui majast välja läksin, oli kõik muutunud. Päike paistis teisiti, taevas oli teistsugune, inimesed olid teistmoodi. Ma oleks tahtnud kõiki kallistada, öelda midagi head. Minus laulis miski, oleksin tahtnud valjusti laulda, aga tagasi vaadates häbenesin inimesi.
Lõpuks ma taipasin – see oli uussünd, ülevaltsünd, sündimine Vaimust ja veest. Ma kartsin sügavalt hingata, valjusti rääkida, teha järske liigutusi – kartsin kaotada seda seisundit, kartsin Püha Vaimu minema peletada. Nüüd, kui ma neid sõnu kirjutan, elan taas läbi seda seisundit.
Nii algas minu elu Jumalaga. Mõne kuu pärast üritasin naisega kokku saada. Ta muidugi ei uskunud minu juttu. Mu vennad ja õed paljudes paikades palvetasid koos minuga, et Issand Jeesus ühendaks mind mu perega. Pärast aastapikkust palvet naine nõustus. Aga kuna ta on oma pere noorim, oli tarvis vanemate nõusolekut. Selle pärast palvetati veel üks aasta. Lõpuks sai meist üks perekond. Tänu Jumalale!
JUMAL HAKKAS MIND KASUTAMA
Olid raskused suhetes, olid materiaalsed mured, oli elukohaprobleem – kõike oli. Aga Jumal oli alati minuga. Ta ei jätnud mind ühekski minutiks. Hakkasin kaasa töötama misjonis “Valgus idas” ja andsin kogu oma aja Jumalale.
Mõned inimesed meie rahva seast said usklikeks, aga meil polnud omakeelset Jumala Sõna. Lugesime suurt paksu arvutitrükki. Aga Jumal armastab eriliselt meie rahvast. Nüüdseks on meie misjon välja lasknud Uue Testamendi koos psalmidega meie keeles. Tegeleme lastekirjanduse tõlkimisega, anname välja heli- ja videokassette, mis räägivad Jeesusest.
Tänu Jumalale, et ka meie rahvale kuulutatakse Issanda nime. Meil on väike kogudus, kus ülistame meie Issandat Jeesust Kristust oma keeles. Kogu mu pere sai usklikuks. Kiitus Jumalale!
Kaukaasia on pimeduses! Kaukaasia on tules! Kaukaasia leegitseb! Kaukaasiale on vaja valgust – Kristuse valgust! Palun palvetage ka meie rahva pärast.
Pastor ALIM KULBAJEV
Vera i Žizn
Vladimir Ptšelnikovi fotod Kaukaasiast
LÜHIUUDISEID EESTIST JA KAUGEMALT
USA Kongressi uues koosseisus on suurimaks usugrupiks katoliiklased – 535 parlamendisaadikust kuulub 155 katoliku kirikusse. Teistest kirikutest on esindatud baptistid 67 saadikuga, järgnevad metodistid (61), presbüterlased (44), anglikaanid (43) ja luterlased (17). Kongressi kuulub ka 44 juuti, 15 mormooni, kaks budisti ja üks moslem. Kuue liikme usuline kuuluvus on teadmata.
Demokraatlikku parteisse kuuluv Kongressi liige Keith Ellison andis ametivande Piibli asemel Koraanil. See pahandas mõnesid kristlasi. Vabariiklane Virgil Goode ütles: “Kui meie maa ei ärka, tuleb Ameerikas neid Kongressi liikmeid üha juurde, kes vande Koraanil annavad.”
* * *
Pärast Leedu liitumist Euroopa Liiduga on 200 tuhat leedulast asunud tööle Iirimaale. Suurbritannias olevat umbes samapalju poolakaid. Portugali pealinnas Lissabonis on sajatuhandeline ukrainlaste koloonia, Prahasse koguneb kasahhe. Mitte kõigil sisserändajatel ei lähe hästi. Osa on kodutud või elavad nälja piiril.
Mõnede misjonitegelaste arvates on sisserändajad uuel asukohamaal evangeeliumile rohkem avatud kui kodumaal ja seda võimalust peaks kasutama. Pärast tööturu avamist uutele liikmesriikidele 2011. aastal on suurt sisserännet oodata ka Saksamaale. Seal on kurbi kogemusi omal ajal Nõukogude Liidust tulnud sakslastega, keda alati ei suudetud mõista ja vastu võtta.
idea Spektrum
* * *
23. jaanuaril loositi Riigikogu valimisteks kandideerivate erakondade ja üksikkandidaatide järjekord. Esimeseks tuli erakond Eesti Kristlikud Demokraadid (EKD), millele järgnesid Keskerakond ja Reformierakond.
EKD nimekirja esinumbriks on erakonna esimees Aldo Vinkel. Talle järgnevad Peeter Võsu, Aleksander Einseln, Arne Kuum, Anti Toplaan, Toivo Teekel ja Andrus Norak. Lisaks neile on ringkondade esinumbriteks Andrus Mänd, Artur Põld, Peeter Alvre, Taavi Palm, Ago Rand ja Enn Veesalu.
Kompass
* * *
31. detsembri hilisõhtul toimus Mustvee Betaania Koguduse uues ehitatavas kirikus oikumeeniline tänupalvus. Kohal olid Mustvee kirikuõpetaja Eenok Haamer koos abikaasaga ning Torma kirikuõpetaja Mehis Pupart. Lauluga teenisid kaasa Betaania koguduse liikmed.
* * *
Tartu Risttee Kogudusel on uus kogunemiskoht Näituse 26. Uuel rendipinnal on 70-ruutmeetrine saal ja äsjaremonditud kontoriruum.
www.ekklesia.ee
* * *
24. jaanuaril kogunes Eesti EKB Koguduste Liidu naistöö juhatus:
Haldi Leinus (taga vasakul), Karin Raja, Agnes Böning, Helina-Diana
Helmdorf (ees) ja Janice Viinalass.
MISJONILAAGER JA KRISTLIK TALVEFESTIVAL OTEPÄÄL
(vt intervjuud siin)
1. Rootsi misjonär Göran Holmberg räägib, kuidas Jeesus tuli tema ellu.
2. Arutelu gruppides.
3. Laagri menuansambel Karmoška.
4. Õhtune jumalateenistus.
5. Aastavahetusel paluti õnnistust Eestimaale ja Otepääle.
6. Kohtumised misjonitelgis.
Margo Meri fotod
|
