|
Kurgede pereelu kauges Marokos. Ümberringi on kaasaegne tehnika – nagu ka Eestis, kus kured elektripostide otsa keset inimasulaid oma kodud loovad. Jumal on andnud neile kohanemisvõimet, kuid see on igivana elustiil keset uut. Ja inimeste pilgud kerkivad heldinult üles nende pesade poole.
Kuidas minna turvaliste kirikuseinte vahelt maailma keskele ning samal ajal jääda oma veendumustele ja Piibli normidele truuks? Ilmselt on sellele küsimusele vastust otsinud kõigi aegade kristlased. Neist otsingutest võime ka sellest Kuulutaja numbrist lugeda.
“Temale, kes suudab teid hoida komistamast ja panna laitmatuna oma kirkuse palge ette hõiskama, ainsale Jumalale, meie Päästjale, olgu Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi kirkus, üllus, võimus ja meelevald enne kõiki aegu ja nüüd ja kõigi aegadeni!” (Juuda 24–25).
 USK VIIB MEID INGLITE KAITSE ALLA
Toimetaja kommentaar
Eesti uus valitsus on ametis olnud liiga lühikest aega, et selle töid kommenteerida. Loodame, et uue võimu tegevust saadab edu. Palvetame, et pronkssõdurist ja lähenevast 9. maist tulenev kahju oleks Eestile võimalikult väike. Pinge õhutajaid on kahjuks nii mälestussamba pooldajate kui ka vastaste hulgas.
Eesti ei ole enam ammu suure impeeriumi väike tundmatu provints. Muidugi pole Eesti ülemaailmselt väga tuntud riik. Eestil on oma huvid, aga meie maa on osaline ka suures poliitikas, kus tähtsamad riigid püüavad oma eesmärke saavutada. Hea, kui saame neid mõjutada ka meiega arvestama ja mitte ainult oma huvides ära kasutama.
VENE–SAKSA GAASIJUHE
Läänemere põhja rajatav Vene-Saksa gaasijuhe võib hakata läbima Eesti majandusvööndit. Torustik tahetakse teha varem plaanitust lõuna poole, sest Soome ranniku lähedal on looduslikud olud raskemad.
Tavalist inimest võiks huvitada, kas Eesti saab esitada mingeid tingimusi või teenida raha? Kuna gaasijuhet rajav konsortsium Nord Stream on Eesti võimude poole juba pöördunud, siis mingi kaasarääkimise õigus meile ilmselt jäetakse.
Niisuguste rajatiste puhul on alati hirm, et kahjustatakse keskkonda. Õnneks ei ole see esimene veealune gaasijuhe maailmas ja ehitamise kogemusi peaks juba olema. Läänemere puhul on lisaks looduslikele tingimustele vaja arvestada ka merre uppunud või uputatud sõjamoonaga, millest torustiku vastased üsna palju räägivad. Aga võib-olla tekitab suurehitus just vajaduse merepõhja puhastada, mis tuleviku veidi kindlamaks teeks?
Loomulik on küsida, kas Eesti ei võiks juhtmest ka endale gaasi saada? Eestisse tuleb ju kogu gaas Venemaalt ja soovi korral võib Venemaa kraanid lihtsalt kinni keerata. Veealune torustik ehitataksegi ju sellepärast, et ei peaks sõltuma Venemaa ja Saksamaa vahel olevatest riikidest. Merealust juhet vaevalt kinni keeratakse. Siiski – iga põhijuhtme ja harutoru vahele jääb kindlasti mingi kraan, mis võimaldab tarbijaid valikuliselt varustada.
Kuigi Eesti on ammu iseseisev riik, oleme ometi Venemaaga üsna tihedalt seotud – nimetada võiks raudteed, elektrivarustust, sadamaid. Kahtlemata teenivad mõlema riigi ärimehed majandussidemete abil head raha. Kui palju oleks Eestil mõistlik teenida, et sõltuvus ei läheks liiga suureks?
Ajalugu on eestlasi õpetanud Venemaa suhtes umbusklik olema. Võib-olla pole iga hirm põhjendatud, aga ettevaatlik võiks olla. Keegi ei ole rohkem meie puhtast keskkonnast ja vabadusest huvitatud kui meie ise. Raha ei ole kindlasti kõige suurem väärtus ega ainus argument, millest lähtuda.
KOOLIMÕRV AMEERIKAS
Aprillikuu üks hirmsamaid uudiseid tuli Ameerika Ühendriikidest, kus 23-aastane Lõuna-Korea päritoluga üliõpilane tappis 32 inimest. Ajendiks olid sassis armuasjad.
Et noormehe peas kõik korras ei ole, seda oli juba varem märgatud. Nüüd otsitakse süüdlasi, kes hoiatustele õigel ajal ei reageerinud. Aga ei ole ju loomulik igas närvilises või vägivallamõtteid mõlgutavas ligimeses kohe mõrtsukat nägema hakata. Kellel siis pole imelikke mõtteid peast läbi käinud – on ju kõik pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest (Ro 3,23).
Eestis äratas tähelepanu kassi julm tapmine teismeliste purjus tüdrukute poolt. Et sõnad “teismeline” ja “purjus” kokku kuuluvad, on kahjuks muutunud igapäevaseks. Loomi piinavatest lastest võivad saada kord ka inimeste tapjad. Loodame, et nende tüdrukutega nii halvasti ei lähe.
Loomadesse suhtumine näitab ka inimestesse suhtumist
Ameerikas on relva omamine inimeste üks õigusi ja vabadusi. Ka Eestis võib lihtne inimene pärast teatud ametlikke protseduure ja väljaõpet relva saada. Üks sellistest registreeritud relvakandjatest tappis aga eelmisel aastal Tallinnas linnaosavalitsuse ametniku. Ka sel tapjal oli peas midagi sassi läinud, aga relva polnud talt keegi ära võtnud.
Kas inimene peab iga õigust kasutama? Loomulikult on ameteid, kus relva omamine on vajalik. Kas aga tavaline inimene võib end julgemalt tunda, kui ta on relvastatud? Äkki ütleb närv või mõistus üles? Kas juba relva omamise fakt ise ei või ärgitada seda kunagi ka kasutama? Kui relva tahetaks ainult ründava kurjategija hirmutamiseks kasutada, võiks ju laste mängupüstolit kaasas kanda.
Muidugi ei oska ega suuda igaüks end Jumala kaitse alla usaldada, usklike puhul peaks see olema aga päris loomulik. Jeesus vastas kõrbes kiusajale Ps 91,11–12 sõnadega: “Sest Tema annab oma inglitele sinu pärast käsu sind hoida kõigil su teedel. Kätel nad kannavad sind, et sa oma jalga ei lööks vastu kivi.” Issandaga on julgem kui relvaga vööl.
KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD!
“Aga nooruk ütles neile: “Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, Teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu Ta pandi! Kuid minge ütelge Tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate Teda näha, nõnda nagu Ta teile ütles.” Ja nad tulid välja ja põgenesid hauakambri juurest, sest neid oli vallanud hirm ja hämmeldus ning nad ei öelnud kellelegi midagi, sest nad kartsid.”
Markuse 16,6–8
“Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud!” See tervitus on kõlanud juba ligi kaks tuhat aastat, haarates enda alla üha uusi ja uusi maailma paiku, maid ja rahvaid. Nii kaua kui mäletan, olen ka mina kevadeti pühade aegu samamoodi tervitanud: “Kristus on üles tõusnud!”
Kuid aegajalt olen neile sündmustele mõeldes tundnud ka teatud ebamugavust. Olen taibanud, et kui jälgin Jeesuse elu sündmusi, mõtlen Tema kannatusajale, kohtumõistmisele Tema üle ja ristisurmale, siis sellele kõigele saan südamest kaasa elada. Kuid ülestõusmislood – need mõjuvad kuidagi võõralt. Ma ei ütle, et uskumatult, vaid just võõralt, võõrastavalt.
Kui lugeda evangeeliume, siis näeme, et üksnes Matteus kirjutab, et esmane teade Jeesuse surnuist ülestõusmisest lisaks kohkumisele kellelegi ka rõõmu valmistas. Need olid mõned naised: “Ja hauakambri juurest kiiresti kartuse ja suure rõõmuga lahkudes jooksid nad kuulutama seda Tema jüngritele” (Mt 28,8). Teistel võttis aega, enne kui kõigi nende segaste tunnete juurde ka veel rõõm lisandus. Jah, küllap võivad naised paljusid asju võtta palju vahetumalt ja mõtlematumalt ning siis ka endale asjadest õieti arugi andmata rõõmu tunda.
SURNUD JÄÄGU SURNUTE JUURDE!
Kas sa tahaksid, et keegi sinu lähedastest tõuseks surnuist üles? Mina küll tunnen, et isegi kui keegi väga lähedane inimene on surnud ja hauda pandud, siis on sellel lõplikkuse pitser, ja ma ei taha, et ta tagasi tuleks.
Meie rahva erinevatest uskumustest on näha, et inimesed püüdsid rakendada isegi mitmesuguseid abinõusid, et surnud, ka mitte kehatute hingedena, tagasi ei tuleks. Ja kui seda täiesti vältida ei osatud, siis püüti luua vähemalt sellised tingimused, et nad üksnes hingedeajal tulles ei jääks siia kauaks ja ei sekkuks elavate ellu.
Usun, et ka Jeesuse surnuist ülestõusmine oli mitmeti väga ebamugav sündmus. Seda mitte üksnes hauavalvuritele, kelle elu oli korraga ohus, mitte üksnes juutide ülematele, kes arvestasid pigem uue nendevastase propagandalainega kui Jeesuse ülestõusmise tegelikkusega. See oli ebamugav ka jüngritele. Võib arvata, et erandi võisid siin moodustada üksnes mõned naised.
SURMAST ÄRKAMINE ELUSTAB MINEVIKUSUHTEID
Seistes kellegi kirstu ääres või avatud haua kaldal, võib kuulda erinevaid sõnu ja ütlusi. Küll on seal lahkunule tänu, küll on seal kahetsust, seal nähakse oma seniseid suhteid uues valguses, seal toimub suhete ümberhindamine. Sellele kõigele annab haud lõplikkuse pitseri.
Nii oli see ka tollal. Neid oli palju, kelle hinge jäi Jeesuse särav kuju – Jeesus oli abistavalt nende ellu astunud. Kuid oli ka neid, kes tundsid kättemaksurõõmu – ometi saime sinust lahti. Oma tunded olid jüngritel – Jeesuse teod ja õpetus olid jätnud nende hinge kustumatu jälje. Vast mõnigi tundis, et aega oleks tulnud paremini kasutada.
Ebamugavalt mõjus pagemine Ketsemani aias. Jah, Jeesus ise oli neid tagasi hoidnud, aga võib-olla oleks ikkagi tulnud vastu hakata, oleks tulnud võimaldada Jeesusel põgeneda? Lahingus langeda olnuks palju auväärsem kui ristil neetult surra. Vast kõige kibedamad mälestused olid Peetrusel. Ta oli küll vastuhakku üritanud, kuid pisut hiljem Jeesuse lausa salanud.
Siis aga oli haud kõigele oma lõpliku joone alla tõmmanud. Joon oli alla tõmmatud ka viimasele paarile aastale. Elu tuli jätkata nagu kuskilt varasemast ajast.
Möödus hingamispäev. Jeesus oli üles tõusnud!
Jah, tore, aga ebamugav ka. Jüngrite argpükslikkus muutus taas aktuaalseks. Noored mehed ja jooksevad laiali! Kui Jeesus juba enne suutis mõtteid lugeda, mis siis veel nüüd? Mida Ta minu südames näeb? Kui Ta hakkab pärima, ebamugavaid küsimusi esitama? Johannese evangeelium jutustab loo, kuidas Jeesus Peetrust küsitles. Too muutus seetõttu päris kurvaks (Jh 21,17).
ÜLESTÕUSNUD JEESUS NÄEB JA TEAB KA MEIE VARJUELU
Olen aegajalt tabanud end mõtetelt, mida ei tahaks kellelegi teisele näidata – Jeesus aga näeb. Milline on meie usuelu? Kas me tunneksime rõõmu, kui Jeesus selle avalikustaks?
Aastate jooksul on mu sahtlitesse, karpidesse ja mappidesse kogunenud igasuguseid kirju, dokumente ja pabereid. Nende hulgas on ka selliseid, mida ma kõikidele küll näidata ei taha. Paljud paberid olen ma hävitanud. Kuid aastate tagant ilmub mõnigi unustatud leht jälle välja.
Võib-olla on ka midagi sellist, mida igavikku lahkunud omaksed või sõbrad nägema ei peaks. Ma sooviksin, et surnu oleks päris surnu.
Aga ülestõusnud Jeesus näeb! Kas ülestõusmispüha tervitus on tõepoolest rõõmu väljendus või pigem pealesunnitud naeratus? Aga noh, need mõned päevad aastas kannatab ju ära!
SA VÕID ANDEKS SAADA JA KA ISE ANDESTADA!
Ja ometi on Jeesuse ülestõusmine tõeline suursündmus, seda ka minu elu jaoks! Nimetan siin ainult ühe põhjuse – tõeline andeksandmine on olemas!
Kõigi nende kahtluste ja vahelejäämise häbi, süütunde ning muude tunnete juures olen ma kogenud tõelist andestust. Jah, Jeesus näeb kuni kõige salajasemate südamesoppideni – aga Ta on üles tõusnud, et mulle andestada, et anda mulle puhas süda ja jõud elada uue inimese elu. Ka minu langemistes on Jeesus minu poolt. Ma olen kogenud tõelist andestust oma elus!
Andestus ei tee minevikku olematuks. Paljud armid jäävad, aga andestus annab ka neile uue tähenduse ja sära.
Ning veel enam – Jeesus on andnud mulle võime ka teistele andestada. Tõeliselt andestada. Südame laegastesse ja mapi vahele koguneb mitmesuguseid võlakirju. Mõni neist on säilinud aastaid. Ülestõusnud Jeesus annab võime andestada – need võlakirjad kehtetuks muuta, katki rebida, seejärel unustada.
“Kuid minge ütelge Tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate Teda näha, nõnda nagu Ta teile ütles.”
“Ütelge ka Peetrusele.” Jutuajamine Peetruse ja Jeesuse vahel võttis vahepeal Peetruse jaoks üsna kurva tooni. Ometi ei tahtnud Jeesus Peetrusele tema vigu “nina peale kirjutada”, vaid tõeliselt andestada. Kuid mitte üksnes seda, vaid Jeesus andis Peetrusele õige inimese staatuse ja usaldas talle Jumala riigi suured ülesanded.
Kristus on üles tõusnud! Ta on tõesti üles tõusnud ja on end näidanud Siimonale (Lk 24,34). Ta on astunud ka minu ellu!
PEETER ROOSIMAA
Usuteaduse doktor
TOETUME JULGELT ÜLESTÕUSMISELE
Jeesus ei saanud üles tõusta, Tema haud ei võinud tühi olla! Jumala uue ajastu algus meie kaduva tõelisuse keskel ei sobi paljudele maailmavaadetele ega ideoloogiatele. Sellepärast sõditakse kõigi võimalike argumentidega kristliku sõnumi ja sellesse uskumise vastu – tegelikult on see ju loomulik ja arusaadav käitumine! Pidevalt käib võitlus erinevate väidete vahel, milline neist lõppkokkuvõttes usutavam võiks olla – sest usk ja uskmatus, usaldus ja skepsis vajavad ka intellektuaalseid põhjendusi.
UUSIM VASTURÜNNAK
Värske rünnak tuli ameerika piibliuurijalt James Taborilt. Alles 2006. aastal ilmus New Yorgis tema raamat, kus ta kinnitas, et Galileas olevat avastatud Jeesuse tõenäoline haud. Nüüd aga tuli ta koos Jeruusalemma arheoloogi Shimon Gibsoniga välja väitega, et Jeesuse haud olevat hoopis Jeruusalemmas. Nende “teaduslike andmete” alusel tegi James Cameron filmi.
Juba 1980. aastate algul leitud hauas olid kivikastid luudega. Kastidel olid ka surnute nimed. Alles nüüd tulid Tabor ja Gibson välja spekulatsiooniga, et tegemist olevat Jeesuse perekonnahauaga. Kui usutav on aga see väliselt teaduslik tees, mille film esitab? Täpsemal uurimisel tekivad tõsised vastuväited.
KASTE ON SADU
Esiteks. Selliseid kaste on arheoloogid leidnud sadu. Leid ise ei olnud mingil juhul sensatsiooniline ega tekitanud leiuhetkel mingit kõmu.
Teiseks. Nimed kastidel – “Jeesus, Joosepi poeg”, “Matteus”, “Maarja” ja “Mariamene, hüüdnimega Mara” – ei tõesta midagi, sest olid sel ajal väga levinud. Et Mariamene peaks olema Uuest Testamendist tuntud Maarja Magdaleena nimi, on puhas spekulatsioon. Neid kahte nimekuju hakati üheks ja samaks pidama alles neljandal sajandil pärast Kristust.
Kolmandaks. Et Jeesus oli Mariamenega abielus, seda järeldavad “uurijad” sellest, et leitud luud ei kuulu veresugulastele.
Lõpuks. Tabor ja Gibson jätavad tähelepanuta Uues Testamendis toodud avastuse, et Jeesuse haud oli pärast ülestõusmist tühi. Seda hästi tõestatud pärimust ei kontrollita.
Kirikul ei ole mingit põhjust Tabori ja Gibsoni pseudoteaduslike väidete pärast milleski kahtlema hakata. See käib ka teiste teeside kohta, mida samadel 1980. aastatel levitati, kui nimetatud luujäänused leiti – nende järgi olevat Jeesus ristilöömise üle elanud ja Indiasse rännanud. Ka siis esitati “tõendeid” Tema sealse haua kohta. Kuid need on juba ammu mittetõestena ümber lükatud. Sellele inimeste lollitamisele tegi usuteadlane Norbert Klatt oma 1988. aastal ilmunud raamatuga “Kas Jeesus elas Indias? Religiooniajalooline selgitus” lõpu.
KRISTUS ON ÜLES TÕUSNUD!
Ei, sõnum ülestõusmisest on ikka veel usaldusväärne. Seda on oluline uskuda ka selle vaimuliku tähenduse pärast – ülestõusmisest sõltuvad kristlik õigeksmõistmisusk ja kristlik inimesepilt. Sõnum, et Kristus on meie pärast üles tõusnud, nimelt “äratati üles meie õigekssaamise pärast” (Ro 4,25), kehtib ikka veel. Me võime julgelt tähistada Kristuse ülestõusmist ja loota Jeesuse kuulutatud armastuse Jumala võidule.
WERNER THIEDE
idea Spektrum
KIRIKUSEINTE VAHELT VÄLJA
20. ja 21. aprillil peeti Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate õppepäevad. Peakülaliseks oli Saksamaa Evangeelsete Vabakoguduste Liidu (baptistiliidu) president Siegfried Grossmann.
Üks aruteluteema oli kogudusest välja suunatud töö. Sellest rääkis Kuulutajale Rakvere Karmeli koguduse pastori abi GUNNAR KOTIESEN (32).
Milline on Sinu peatöö koguduses?
Olen aastaid vastutanud noorsootöö eest. See on nii minu ülesanne kui ka kutsumus. Aga nagu Eesti kogudustes tavaks, tuleb teha kõike.
Õppepäevadel arutati, kuidas minna koguduse seinte vahelt välja.
Mulle meeldis väga, mida Siegfried Grossmann ütles – Püha Vaim on kõige kavalam, keda ta kunagi näinud on. Igaühel oli ainulaadne, erinev sõnum.
Toivo Teekel rääkis oma kogemustest Võru linnavalitsuses. Märt Saar Tartu Risttee kogudusest kõneles üliõpilastööst. Eduard Kakko teemaks oli Kaitseliidu ja Kaitseväe olukord, see on seltskond, keda tema teenib. Margus Kask Jõgevalt rääkis koguduse võrkpalliplatsist ja muusikast. Eerik Rahkema Haapsalust puudutas evangeelse nädala korraldamist. Alari Allikas Pärnust rääkis Shalomi misjonist ja Leho Paldre Tartu Kolgata kogudusest beebilaulmisest.
Igaüks peab oma tugeva külje üles leidma?
Nendes kogudustes on ka teisi tugevaid alasid. Väga palju mõjutab see and, mis meil on. Selles annis tuleb õppida olema julge, mitte ülbe, siis see julgus nakatab ka teisi.
Peab olema enda suhtes aus – mitte negatiivses mõttes, et ei hakkagi midagi tegema. Võib-olla mul ei ole andi bändis laulda, aga mul on hoopis and leida vastavad inimesed, kes seda teevad suurepäraselt. Ma imetlen väga Tõrva pastorit Enn Palmikut, kuidas ta leiab inimesed, kes teevad töö ära.
Kas Sa näed vana ja uue lõimumist või ka konflikti kogudustes?
Ma näen rohkem lõimumist. Kindlasti on neid olukordi, kus kõik stiilid ei lähe kõigile peale. Kuigi Eesti on nii väike, on iga paik erinev. Peab leidma selle vormi, mis kohapeal sobib. See annab igale põlvkonnale põhjust olla alandlik. Siegfried Grossmann ütles, et erinevad arusaamad on ühest küljest probleem, aga teisest küljest suur rikkus.
Meil käib Rakveres väga palju inimesi jutlustamas ja teenimas. On neid, kes mind isiklikult ei teeni, aga ma näen, et paljude jaoks on just neil võti. Mõõdupuuks koguduses ei saa olla mina.
Räägime nüüd Sinu teemast.
Mina rääkisin sellest, kuidas Jumal mind kümme aastat tagasi “poolvägisi” ühele koolitusele viis ja sellest sai alguse narkoennetustöö. Sellest tekkis toredaid kontakte linnavalitsuse ja paljude koolidega. Täna ei jõua me nii palju teha kui kutsutakse. Ma ei loe oma kuulajatele otse Piiblit, aga ma räägin, kes ma olen, kust ma tulen, mis on minu elu alus ning kuidas seada eesmärke ja mitte minna kaasa massikultuuriga. Sellest on kujunenud elamisõpetuse tunnid.
Kas Sa teed ennetustööd või töötad narkomaanidega?
Nii ühte kui ka teist. Narkomaan ei ole ainult see, kes elab juba asotsiaalset eluviisi. Nagu arstid ütlevad – kes kord kuus ennast purju joob, on alkohoolik. Koolinoorte hulgas on neid, kes aegajalt proovivad. Ma näitan neile, et on võimalik karske elu. Põimin sinna üsna palju pereväärtusi sisse, ka seksuaalses mõttes karske elu võimaluse.
Kas kirikuseinte vahelt välja minek ei ole ohtlik?
Kui ma käin koolides, siis on see minu jaoks suur väljakutse. Ma lähen oma turvalisest keskkonnast ära. Noored poisid räägivad väga ropult, nad küsivad küsimusi, mille taga on provokatsioon. Aga iga kord, kui ma tagasi tulen, on mul hea meel. Ma olen midagi saanud neile anda, aga see on ka mind raputanud. Ma olen pidanud mitmeid asju oma elus läbi vaatama. See on väga värskendav.
Kas ei ole ohtu, et kaotame oma identiteedi kirikuna?
Ajalugu on näidanud, et nii on juhtunud ja mitte ainult kirikus. Elus tahab peaeesmärk väga kergesti teiseneda. Aga kui me ei lähe välja, siis meie peaeesmärk teiseneb nagunii. Parem on läbi põleda kui läbi roostetada.
Kuidas identiteedi kaotust vältida?
Kui selle jaoks oleks kindel ravim, siis poleks seda kunagi juhtunud. Väga oluline on tugevalt kogudusse kuulumine. See töö ei ole minu eralõbu. Räägin koguduses inimestele, mida ma teen ning palun palvetada selle eest ja jagan tagasisidet.
Kui oleme koguduses perekonnana, erinevad põlvkonnad koos, siis kriitika on kasuks. Enda suhtes peab olema väga aus – kas ma ehitan kogudust või oma kuningriiki.
Kas Sinu tegevus on toonud kogudusse uusi inimesi?
Mitmed koolinoored on tulnud koguduse noorte ja laste hulka. Me ei tohiks karta aega. Jumal pani mind selle töö sisse kümme aastat tagasi ja nüüd näen esimesi vilju. Mind võetakse kui sõpra. Ma ei kuritarvita oma võimalusi ja sellepärast saan ka vaimulikel teemadel rääkida. Kui oleme ustavad, saab Jumal vilja esile tuua.
Täname!
20. aprillil 2007 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris
Vaata ka pilte siin!
AMEERIKA POLITSEIKAPLAN JAGAS EESTIS OMA KOGEMUSI
Kuulutaja tabas Otepääl Ameerika pastori ja politseikaplani BRADLEY ULICKi (44) ning palus temalt intervjuu. Tõlgina aitas kaasa Tallinna Oleviste koguduse pastor Heldur Kajaste.
Sinu elu on olnud küllaltki kirju.
Minu vanemad ei olnud üldse usklikud. David Gruber, kes minuga praegu kaasa reisib, juhatas mind Kristuse juurde, kui olin 18-aastane. Kuna kasvasin üles küllalt vaeselt, siis otsustasin kõigepealt sõjaväkke minna ja raha teenida, et edasi õppida. Ma olin kuus aastat merejalaväes ohutusspetsialist ja enamiku sellest ajast kiirreageerimisrühmas.
Merejalavägi on Ameerika sõjaväe eliit ning alati eesliinil ja missioonidel. Merejalavägi andis mulle enesedistsipliini õppimiseks ja maailma tunnetamiseks.
Sõjaväelane ei otsusta, kus ja kellega ta sõdib, seda otsustavad poliitikud. Kas Sa ei tundnud ennast kuidagi ahistatuna?
Üldsegi mitte. Ro 13,1 ütleb: “Ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud.” Jumal on andnud valitsusele ka õiguse relva kanda (s 4). Politseis ja sõjaväes teenides ei ole ma leidnud, et see oleks vastuolus Jeesuse Kristuse teenimisega. Isegi kui pidin sõjas olema, ei teinud ma seda omast tahtest, vaid USA esindajana riigi ülesandel.
Sõda võib olla rahva hulgas ebapopulaarne, aga sõjaväelane peab ikka sinna minema.
Me ei mõõda seda, mis on õige või vale, populaarsuse kaudu. Ma olen tõotanud toetada ja kaitsta Ühendriikide konstitutsiooni. Ma pean alluma valitsevatele võimudele ja ma lasen Jumalal nende üle kohut mõista.
Miks Sa siis sõjaväest ära tulid?
Minu lepinguaeg sai läbi, kuid ma tahtsin pärast piiblikolledži ja seminari lõpetamist kaplanina sõjaväkke tagasi minna. Aga ühel hetkel olin ma olnud kirjas kui teadmata kadunud ja tõenäoliselt surnud. Mu abikaasa leidis, et see on talumatu. See oli raske otsus, mille pidime koos tegema. Lõpuks otsustasime, et võib-olla on parem, kui nooremad poisid sõdades võitlevad.
Millises sõjas Sa olid?
Meid saadeti 1983. aastal rahvusvaheliste rahujõudude koosseisus Beirutisse. Kui Iisraeli väed tõmbusid augustikuus tagasi ja tekkis vaakum, hakkasid igasugused väikesed grupid võimu pärast võitlema. Me olime seal selleks, et rahu tagada ja õpetada ka Liibanoni relvajõude, et nad võiksid ise oma maad valitseda. Selletõttu pidime ka võitlustes osalema. 23. oktoobril 1983. aastal ründas Iraani taustaga Hezbollah' enesetaputerrorist meie barakke ning tappis 241 merejalaväelast. Ma olin ainuke oma üksuses, kes ellu jäi.
See, millest ma Liibanonis pidin läbi käima, on mind ette valmistanud töötama kriisisituatsioonides politseikaplanina.
Eestis on politseikaplanaat alles loomisel ja paljud ei saa aru, milleks veel ühte palka küsivat ametnikku tarvis on.
Kõigepealt, politseinikud kohtuvad oma töös väga unikaalsete probleemidega. Seetõttu on politseinike peredes abielulahutusi rohkem kui tavalistel inimestel, samuti ka vägivallajuhtumeid, alkoholismi ja enesetappe. Kaplanid nõustavad politseinikke ja aitavad kaasa ka sellele, et head politseinikud ei jätaks oma tööd maha.
Samuti saab kaplan aidata politseinikke nende tööülesannetes. Me aitame kuritegude ohvreid, edastame surmateateid, anname nõu pantvangidraamades. Aitame politseijaoskondadel langetada moraalseid ja eetilisi otsuseid.
Kas Sul on ka politseialane ettevalmistus?
Ma lõpetasin politseiakadeemia. Tavaliselt saab kaplan esmaabikursuse, et ta oskaks õnnetuse korral käituda ja ta tunneb politseiprotseduure.
Palun räägi mõnest raskest juhtumist!
See oli ühe aasta 22. detsembril. Üks politseinik prõmmis mu uksele. Mind kutsuti välja väga õudsele õnnetuskohale. Auto oli sõitnud vastu puud. Päästetöötaja ei suutnud ohvrit viia transpordiks vajalikku seisukorda ja haiglast kutsuti kohale kutselised meedikud.
Teel haiglasse põrkas kiirabi kokku teise autoga, mille juht oli purjus. 17-aastane autojuht, eelmise õnnetuse ohver ja kaks meedikut said surma, üks neist oli lapseootel. Pidin kõike nägema, saama kogu info, et minna perekondadele teatama nende omaste surmast ja olla ette valmistatud küsimustele vastamiseks.
Olime valmis viima esimest surmasõnumit. Kui kohale jõudsime, oli seal teine politseiüksus oma kaplaniga. Kui nad mind nägid, siis nad küsisid, kas tulin rääkima Billist? Vastasin, et ei, pean rääkima Tomist. Pool tundi esimesest õnnetusest hiljem oli esimese ohvri vend saanud teises autoõnnetuses surma. Nii pidid kaks politseikaplanit koos rääkima emale, et tema mõlemad pojad on hukkunud.
Jõululaupäeval matsin ühe hukkunud meditsiinitöötaja. Politsei, tuletõrje ja kiirabi saatsid oma esindajad matusele. Kogu selle õudse olukorra keskel pidi politseikaplan olema kohal, et teenida ja näidata hoolitsust nende vastu, kes olid oma lähedased kaotanud.
Aga abi tuleb anda ju ka politseinikele?
On juhtunud, et politseinikud on pidanud kellegi maha laskma. Pärast olen pidanud nendega rääkima olenemata sellest, kui õigustatud tulistamine oli.
Kaks aastat tagasi tappis üks politseinik kurjategija, kes ründas noaga kaheksakuust last, et emale kahju teha. Vist keegi ei väitnud, et selle mehe tapmine oli vale asi. Aga politseinikul oli vaja teada, et usulisest, moraalsest ja Jumala-kesksest vaatenurgast oli tal õigus seda elu võtta. Politseinik vajab kedagi, kellel on rist kuue peal, et vaimulik kinnitaks talle, et ta tegutses õigesti.
Kas on mingeid tüüpilisi hingeseisundeid, milles tuleb politseinikke aidata?
Kui politseinik tööd alustab, on ta väga kõrgelt motiveeritud ja tahab oma kodumaad teenida. Aga siis juhtub midagi. Võib-olla on tegemist mingi sündmusega, kus kogukond pöörab tema vastu. Või kaebab keegi ta kohtusse. Või ta näeb, et kurjategija pääseb kogu aeg. Ta hakkab mõtlema, miks ta üldse politseinikuks hakkas. Ta hakkab endas kahtlema. See on politseinikule väga kriitiline aeg. Kaplan võib neid politseinikke aidata, kuigi nad ei tarvitse enam iialgi olla nii motiveeritud kui alguses. Nad hakkavad siiski mõistma oma elukutse tähtsust. Nad omandavad hulga küpsema arusaama sellest, mida tähendab korra eest seista. See aitab neil karjääri teha.
Aga kui politseinik on tõesti süüdi?
Siis lähen tema kõrvale ja aitan tal viga parandada. Aga kui on tegemist näiteks korruptsiooniga, kui politseinik on teinud midagi kriminaalset, siis ta peab selle eest vastutust kandma.
Politseinik peab ühe hetke jooksul tegema otsuseid, mida kohus vaagib pärast mitmeid kuid. Kui politseinik näeb, et keegi tõmbab oma käe selja tagant välja, siis ta ei tea, kas seal on relv või mitte, ta näeb ainult midagi läikimas. Politseinikel on palju võimalusi vigu teha. Ükskõik kui raskeid vigu nad on teinud, ma olen otsustanud neid kohelda kui Jumal oma lapsi.
Kas Sa kurjategijatega ei tegele?
Ma olin kaks aastat vanglakaplan. See ei olnud minu ala, mulle meeldib praegune töö rohkem. Väga harva võiks üks inimene teha mõlemat tööd. Kinnipeetavad mõtlevad, et sa oled politseinik, politseinikud mõtlevad, et sa oled tihedas kontaktis kinnipeetavatega.
Iga päev ei ole hulle olukordi. Kas Sa istud siis kabinetis?
Minu üks tähtsaid ülesandeid on luua politseinike vahel suhteid. Öeldakse, et ei hoolita sellest, kui palju sa tead, kuni teatakse, kui palju sa hoolid. On tähtis koos politseinikega sõita ja neid tundma õppida, olla nende maailmas ja mõista nende probleeme. Sellepärast sain ma ka ise politseinikuks, et kui ma juba nendega koos väljas olen, siis saan olla neile abiks, mitte koormaks kriitilistes olukordades. Viimane, mille üle politseinikud peaksid muret tundma, olen mina.
Kas Ameerikas on igal politseijaoskonnal oma kaplan?
Sõltub politseiülemast, millist rolli ta kaplani puhul näha tahab. Enamasti on tööl vabatahtlikud või osalise ajaga kaplanid. USA konstitutsioon ei luba religiooni tõrjuda, aga seda ei või ka reklaamida.
Kuidas Sa ise ennast laed ja koormast lahti saad?
Kaplanile on väga tähtis, et tal oleks, kellega rääkida. Kui sa näed, kuuled või haistad midagi, oled õudsete olukordade keskel, siis on vaja sõpra, kellega rääkida.
Kust Sa leiad jõudu veel pastorina töötada?
See on võitlus. Iga pastor on tavaliselt mingit pidi ka ühiskonnas tegev. Mina näiteks ei tegele kodututega. Parema meelega teen ühte asja hästi, kui tegelen poole tosina asjaga, millest ma ühtegi hästi teha ei suuda. Ma loodan, et Jumal leiab teised töötegijad muudele aladele.
Kas Sa ei ole vahest kaplanitööst nii väsinud, et lähed koguduse ette ja ütled, et täna minust jutlustajat ei ole?
Pole kunagi sellist probleemi olnud, Jumal on olnud armuline. Tavaliselt lähen ma politseijaoskonda ja ütlen, et olen väsinud pastoritööst. Hulga lihtsam on taga ajada kurjategijaid kui koguduse juhatuse liikmeid. Kurjategijate puhul võib kumminuia tarvitada. (Naerab).
Kui suur on Sinu kogudus?
150 inimest. On noortepastor, sekretär, majahoidja. Aga jutlustada tuleb mul üksi. Ka politseinikele tuleb pidada piiblitunde ja päris hea hulk politseinikke on nendest huvitatud. Ma ei püüa küll asendada nende kodukoguduste pastoreid. Politseis ei ole teist kogudust, aga see on unikaalne vorm teenimiseks.
Ma usun kaplaniteenistusse. Kui on õige kvalifikatsiooniga õige inimene õiges kohas, siis ta võib olla väga suureks abiks politseijaoskonna töös. Kaplan on väga vajalik ja mõttekas investeering igale politseijaoskonnale.
Täname!
11. aprillil 2007
Otepää Palveränduri kirikus
MA JULGESIN ASTUDA JÄRGMISE SAMMU
Ma sündisin ja kasvasin õnnetus peres. Ema oli mul usklik ja isa joodik. Sellepärast on minu kõige eredamateks lapsepõlvemälestusteks purjus isa märatsemised ja ema pisarates palved.
Pärast kaheksaklassilise kooli lõpetamist läksin oma leiva peale. Töötasin lukksepana ja hakkasin 15-aastaselt täiskasvanud meestega võrdselt jooma.
ÜHA SÜGAVAMALE PATUSSE
Aasta hiljem astusin Odessa merekooli. Kahjuks ma mitte ainult ei jätkanud joomist, vaid proovisin ka esimest korda narkootikume. Esimesel merereisil Indiasse ma tarvitasin juba hašišit. Varsti ei antud mulle enam joomise pärast viisat. Langesin üha sügavamale hukutavasse mülkasse.
Meie koolis ei antud sõjalist ettevalmistust ja mul tuli minna sõjaväkke. Teenisin ehituspataljonis. Kord oli seal pooleldi nagu vanglas, ülemuste julmus ja amoraalsus tekitasid minus ainult vihkamist. Meie roodukomandör oli krooniline alkohoolik ja rooduvanem homo. Isegi väikeste soovide täitmise eest küsiti pudelit või seksteenuseid.
Pärast armeeteenistust läksin polaarjoone taha. Olin 25-aastane ja teadsin Jumalast palju, olin korduvalt käinud jumalateenistustel, kuid pöördumise olin teadlikult tulevikku edasi lükanud. Mind haaras patune maailm, tahtsin patukarika tühjendada põhjani. Aga see osutus tõeliselt põhjatuks ja vabaneda patu raudsetest ahelatest oli oma jõududega võimatu.
KEEGI HOIDIS MIND
Olin mitu korda ravil ja mind üritati alkoholismist võõrutada. Sellest oli kasu ainult järgmise joominguni ja siis tuli kõike otsast peale alata. Olin ahastuses, sest joomata ma enam hakkama ei saanud, pealegi jõid kõik mu sõbrad ja tuttavad. Iga kord veensin ma ennast, et seekord pean piiri, kuid teadvusele tulin jälle narkodispanseris.
Olin mitmel korral surmasuus, mõned korrad pidin uppuma, peaaegu oleksin elusalt põlenud, minu kehas on siiamaani paar kuuli. Ühest kaklusest sain põrutuse ja verejooksu ajju ning arstid pidasid minu pääsemist lootusetuks. Kuid minu viinast ja narkootikumidest nüristunud teadvuses tekkis lootus, et minu üllatav elujõud ei ole juhuslik. Siis ma veel ei teadnud, et kogu selle aja palvetasid minu pärast ema ja kogudus, kuhu ta kuulus. Ma läksin ikka edasi kergema vastupanu teed oma alkohoolikust isa jälgi mööda, kes sai usklikuks mõni aasta enne mind – Jumal kuulis ema ja koguduse lakkamatuid eestpalveid.
NÕIAMOORI VÕLTSABI
Nüüd ma tean, et minu olukorra tegi raskemaks sõltuvus kurjadest vaimsetest jõududest. Varases lapsepõlves kaotasin hirmu tõttu kõnevõime. Minu vanemad, kes sel ajal veel Jumalat ei tundnud, viisid mind nõiamoori juurde. Pärast tema manipulatsioone tuli mu kõnevõime tagasi, kuid südamesse asus arusaamatu hirm, mind piinasid kohutavad unenäod.
Lapsepõlves oli minu arusaamine Jumalast väga ähmane. Selletõttu ma ei mõistnud, milles Ta mind aidata saab. Sõltuvus kurjusejõududest tugevdas minu kahtlusi kõikvõimsa Jumala suhtes.
PÄÄSTEV PALVE
Kuid ükskord, kui tulin jälle narkodispanseris teadvusele, mõistsin äkki ja rabava selgusega, et lähen põrgusse. Ma taipasin, et nii edasi minna ei või, et mulle on vaja päästmist. Ma pöördusin lihtsate sõnadega palves Jumala poole. Need sõnad tulid otse südamest:
“Issand Jeesus Kristus! Au Sulle selle eest, et Sa oled elav Jumal! Anna mulle andeks mu patud, anna andeks ka see, et ma nii kaua Sinu poole teel olin. Sa tead minu jõuetust ja kõiki minu vajadusi. Aita mind teenida Sind ja olla sõltuvuses üksnes Sinust. Anna mulle jõudu ja kasuta mind vastavalt Sinu tahtele. Au Sulle Sinu armastuse ja armu eest. Tänan Sind – Jumal Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen!” Mäletan seda palvet tänaseni.
KÕIK HAKKAS MUUTUMA
Kuigi sel hetkel, nagu mulle tundus, mitte midagi erilist ei juhtunud, märkasin ometi üsna ruttu oma loomuse muutumist. See, kuidas Jumal tegutseb, on üle meie mõistmise. Kuid fakt jääb faktiks: Issand vabastas mind täielikult narkootikumide, alkoholi ja suitsu orjusest!
Pärast esimest palvet, pöördumist Jumala poole ja Tema reaalsuse tunnetamist julgesin astuda järgmise sammu ja palusin Temalt usku. Sügaval hinges kasvas tunne, et tegin õigesti, pöördudes Jumala poole ja et nüüd on Ta alati minuga.
Mul tekkis vajadus omada normaalseid suhteid inimestega minu ümber. Seni olin lähtunud põhimõttest “Inimene on inimesele hunt” ning “Peta teist, muidu petab tema sind”. Nüüd tundsin, et selline suhtumine inimestesse hävitab hinge. “Jumal, anna mulle armastust ligimeste vastu!” palvetasin ma. Ei olnud kerge õppida elama uut moodi ja juhtus, et ma petsin ja vandusin nagu enne, aga Jumal puhastas pidevalt minu suud ja mõtteid.
MA HAKKASIN KUULUTAMA
Ma tahtsin Jumalat teenida, rääkida teistele inimestele päästmisest, mille ma olin Kristuses leidnud. Tundes muret oma uskmatute sõprade pärast, hakkasin neile tunnistama Jumala armastusest. Õppimine piiblikoolis, seejärel usuteaduslikus seminaris ja kristlikus ülikoolis andis mulle vajalikud teadmised.
Nüüdseks olen Kristust järginud juba üle kümne aasta. Jumal vabastas mind igasugusest sõltuvusest, sealhulgas ka pimedusejõudude mõjust, puhastas mind kahjulikest harjumustest, mille eest ma olen Talle lõpmatult tänulik!
Andsin oma elu teadlikult Talle. Näen elu mõtet ja eesmärki allumises oma Loojale, Tema tahte täitmises. Usun, et Issandal on imeline plaan minu elu suhtes. Praegu Ta õhutab mind jagama isiklikku kogemust jumalike ja kurjusejõudude vahelisest võitlusest. Olen sellest kirjutanud ka raamatuid.
Lõpuks tahaksin pöörduda nende poole, kes samamoodi nagu mina kunagi, lähevad peatumatult hukatuse poole. Tean, et seda on raske uskuda, kuid see, mis juhtus minuga – igasugusest sõltuvusest täieliku vabanemise ime – on reaalsus. Ja ma ei ole sugugi ainuke meie Issanda jõu tunnistaja.
Nagu kaks tuhat aastat tagasi, kui Kristus oli ihulikult meie patuse maailma keskel, nii vabastab Ta ka täna igasugusest sõltuvusest igaühe, kes usub Teda ja annab ennast jäägitult Temale. Sellepärast, et Ta on elav Issand! Ja Tema üksi võib anda vangidele vabanemise, lasta vaevatuid vabadusse! Usu seda ka enda suhtes.
PJOTR PAVLJUK
Kogumikust “Kui Jumal puudutas südant”
APPI, MU LAPS ON USKLIK!
USA ajaleht Wall Street Journal kirjutab uskmatute vanemate murest oma usklikuks saanud laste pärast. Paljud vanemad arvestavad küll seksi, narkootikumide ja roknrolliga, kui nende lapsed suuremaks kasvavad, aga nad on täiesti ette valmistamata, kui lapsed usklikuks saavad. “Ütlen ikka naljatades, et neile meeldiks rohkem, kui lastest narkomaanid tuleksid,” tsiteerib leht evangelikaalse Calvary Chapeli noortepastorit Peter La Joyd Arizonast.
Perepinged ei teki ainult noorte usulisest innukusest, vaid ka nende muutunud ellusuhtumisest. Paljud on vahetanud vanemate unistuseks olnud tulutoova karjääri viletsapalgalise kirikutöö või misjoni vastu.
Statistiliselt ei ole USA noorte pöördumine usu poole veel väga suur, aga näitab kasvu. Nii teatab evangelikaalne noorteliikumine Young Life, et 2005.–2006. õppeaastal võttis nende iganädalastest koolitusprogrammidest osa 106 tuhat teismelist, 12 aastat tagasi oli neid umbes 66 tuhat.
USKMATUD VANEMAD LÄHEVAD PÕRGUSSE
Ajaleht toob näiteks 16-aastase Kevin Ellstrandi. Noormees iseloomustab oma vanemaid kui ilmalikke humaniste. Kaks aastat tagasi hakkas Kevin “Jeesust Kristust kogu südamest järgima”. Ta käib piiblitundides ja tegi misjonireisi Mehhikosse.
Vanemad on küll rõõmsad, et ta seksist ja meelemürkidest eemale hoiab, aga neid häirib, et ta evolutsiooni ei usu. “Sellepärast on meil mõnikord tülide ajal valjemat häält kuulda olnud,” ütleb tema ema Karen Byers. Isa Allan Ellstrand, kes on Arkansase ülikoolis majandusõppejõud, on mures poja misjoniinnukuse pärast. Kevin vastab selle peale: “Ma ei taha, et mu vanemad põrgus maanduksid, kuna nad ei usu Jumalat.”
HIINLASED KATKESTASID USKLIKU POJAGA SIDEMED
Eriti häirivad muutunud karjääriplaanid sisserännanud perekondi. 48-aastane Magdalena Ramos tuli koos mehega 24 aastat tagasi Hondurasest USAsse igatsusega, et nende pojal Abneril ühel päeval paremini läheks. Talle ei meeldi, et poeg pärast pöördumist enam psühholoogikarjäärist huvitatud ei ole ja vähetasuva kristliku tööga tegeleb. “Ema unistused lihtsalt ei klapi Jumala plaaniga minu elu kohta,” ütleb 29-aastane Abner.
Tom Lini vanemad, kes rändasid sisse Taiwanilt, on oma kontaktid uskliku pojaga juba aastaid tagasi katkestanud, sest nad peavad tema tegevust kristlikus üliõpilasmisjonis perekonnale häbiks.
idea Spektrum
TA OSUTAB ALATI JEESUSELE
“Üksnes Jeesus,” on kirjutatud Frank Walenszuse visiitkaardi ülaserva. Seejuures pole ta üldse vaimulik, vaid ajakirjanik. “Inimesed, kellega ma tegemist teen, peavad teadma, et Jeesus Kristus on alus, millel ma seisan.” Nii ei ole see alati olnud. Suure osa oma elust on Walenszus kirikust ja usust kaugel olnud.
Walenszus sündis põgenike peres 1945. aastal. Tema vanemad pärinesid Königsbergist, aga tema tuli ilmale juba Leipzigi lähedal noorimana üheksalapselises peres. Kaks õde läksid viimaste sõjakuude segadustes Königsbergis kaduma. Ühe saatus on siiani teadmata, teise leidis Walenszus Bernist üles.
Ema laskis poja küll ristida, kuid Ida-Saksamaa agressiivne usuvastane poliitika ei läinud sellestki perest jälgi jätmata mööda. Leeri Walenszus ei läinud.
TA OLI RAHUL
Kooli lõpetamise järel läks Walenszus mäendusse tööle. Sel ajal oli see tulutoov, kuigi mitte ohutu amet. Kuid töö ei pakkunud talle rahuldust ja 1979. aastal alustas ta kaugõppes ajakirjandusõpinguid. Pärast seitset aastat provintsis läks ta Berliini, kus sai hea töökoha.
1989. aastal tekkisid pärast Ida-Saksamaa vabanemist uued võimalused. Walenszus lahkus pealinnast ja asutas provintsis uue päevalehe, mis oli algul väga edukas, kuid lõpetas ometi kolme aasta pärast töö. 1995. aastal tuli uus leht. “Kõik läks suurepäraselt. Olin oma eluga rahul.”
ÄKKI KÕIK MUUTUS
Kuid 20. juunil 1995 tuli muutus. Sel hommikul varises Walenszuse naine vannitoas kokku. Kaheksa minutiga oli ta haiglas. Diagnoosiks oli ajurabandus. Tänaseni on tema vasak kehapool halvatud.
Walenszuse maailm kukkus kokku. “Ma küsisin endalt pidevalt: “Miks just meie?”” Sel ajal oli nende perele abiks kohalik pastor. Walenszus leidis taas tee ristiusu juurde. “Ma ei küsinud enam “Miks?” vaid “Milleks?”,” ütleb ta nüüd.
MISJONEERIDA EI TOHI
1998. aastal asus Walenszus juhatama ühe suure päevalehe kohalikku osakonda. Kuid siis tulid tööalased probleemid. 2000. aastal paljastas ta hoolika uurimise tulemusena põneva korruptsiooniloo. Ta heitis ühele lugupeetud maanõunikule ette ameti ärakasutamist isiklikes huvides. Nõuniku volitused peatati pooleks aastaks.
Kuid ajaleht ei tänanud Walenszust tema põhjaliku töö eest. Ta lasti toimetuse juhi kohalt lahti. Peatoimetaja saatis ta teise kohta tööle. Ka seal ei tahetud teda. Ikka ja jälle kirjutas ta teemadel, kus kristlased andsid tunnistust oma usust. Viited Piiblile tõmmati maha. Talle heideti ette, et ta kasutavat lehte misjonieesmärgil.
Walenszus langes depressiooni ja oli 2005. aastal pool aastat tööst eemal. Suureks abiks oli talle kohalik luterlik kirik, mis talle vaimulikuks koduks oli saanud.
Ajaleht pakkus Walenszusele nüüd teist ametikohta, kuid senistest viletsamatel tingimustel. Ta ütles ära. “Jumalal on minu jaoks tee olemas,” on ta veendunud. Ilma temata ei oleks kolleegid tõenäoliselt üldse midagi Jeesusest kuulnud. “Kui see on tee, mille Jeesus on mulle määranud, siis tahan ma seda mööda edasi minna,” ütles Walenszus veendunult ja näitas oma visiitkaarti.
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
VAIMULIKE TÖÖTEGIJATE ÕPPEPÄEVAD
20. ja 21. aprillil 2007 Tartus
1. Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo (vasakul) sai peasekretär Ruudi Leinuselt uue kujundusega pastori töötõendi.
2. Vaade saali.
3. Vestlushoos on Leisi baptistikoguduse pastor Johannes Voksepp (vasakul) ja Jaan Ugam Tallinna Oleviste kogudusest. Ilmselt on kuskil ees kringlisöömine.
4. Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik (paremal) kuulab mõtlikult Valduste OÜ juhataja Meelis Kibuspuu juttu.
5. Saksamaa Evangeelsete Vabakoguduste Liidu (baptistiliidu) president Siegfried Grossmann (vasakul) abikaasaga ning usuteaduse doktor Peeter Roosimaa.
6. Argo Buinevitš (vasakul) tegi õppepäevadel hommikupalve, Eduard Kakko rääkis kaplaniteenistusest. Fotograaf tabas nad ühiselt arvuti taga istumas.
Vaata ka intervjuud siit!
|
