|
Iga elusolend vajab toitu, iga masin peab kuskilt energiat saama. See on väga loomulik.
Sama kehtib ka usu kohta. Et püsida, vajab usk kogu aeg midagi Jumalalt. Keegi ei saa ühegi vaimuliku kogemuse või elamusega niisugust varu, et hiljem poleks enam midagi Jumalalt juurde vaja.
Jeesus ütles, et tõelised kummardajad kummardavad Isa vaimus ja tões, sest Isa otsib neid, kes Teda nõnda kummardavad (Jh 4,23). Nii nagu sööma ja kütust hankima peab pidevalt, nii aitab ka usk vaid neid, kes on alalises kontaktis oma Jumalaga.
Inimkond on õppinud kasutama Jumala poolt antud võimalusi kasvatada endale toitu või hankida kütust. Pühakojad ja kodused palvepaigad ei tohi ka kasutamata seista. “Palvetage püsivalt, valvake tänupalves!” kirjutas apostel Paulus (Kl 4,2). Nii tehes võime julgelt tulevikule vastu minna.
 IGAÜKS PEAB TEGEMA VALIKU
Toimetaja kommentaar
Tõeline külm tuli sel talvel hilja, ometi ootame juba sooja aega. Külma tõttu jäi ära isegi Eesti Vabariigi aastapäeva sõjaväeparaad.
Kommenteerides päevasündmusi, ei pääse ma valimistest kuidagi mööda. Selle kommentaari kirjutamise ajal käib juba Riigikogu valimiste eelhääletus. 10–15 protsenti valijatest tegevat oma otsuse viimasel nädalal. Minu eesmärgiks ei ole kedagi mõjutada ühe või teise kandidaadi või erakonna kasuks hääletama. Küll tahaks kõigil soovitada valima minna.
VABARIIK SAI VANEMAKS
Tänavune Eesti Vabariigi aastapäev oli president Toomas Hendrik Ilvesele uues ametis esimene. Ta sai oma osaga hästi hakkama. Mõned komistused aastapäevakõne teksti mahalugemisel olid, aga küllap oli president esinemispinge all.
Nagu ikka aastapäeval kombeks, jagas president aumärke. Meeldiv oli autasustatute nimekirjast leida mitmeid tuntud kristlasi. Tahaks loota, et kristlaste positiivne roll ühiskonnas suureneb ja see edaspidigi märgatud saab.
Aastapäeva kontsert ei läinud usuteemast mööda. “Mu süda, ärka üles ja kiida Loojat lauldes,” kõlas esimene laul. Ning “Looja, hoia Maarjamaad” ei ole lihtsalt ilus laul, vaid peaks meid kutsuma tõsisele palvele.
Uue presidendi kõige märgatavam uuendus oli aastapäeva vastuvõtu viimine Tartusse. Kindlasti on Eestile kasulik, kui tähelepanuväärsed sündmused toimuvad ka väljaspool pealinna. Kui sellele hakkaks järgnema ka tõeliselt efektiivne regionaalpoliitika, muutuks elu kogu maal meeldivamaks.
KAS EESTI SAAB UUED VALITSEJAD?
Sellele küsimusele saame vastuse üsna pea. Kuigi paljud arvavad, et nende hääl ei otsusta midagi, näeme ometi valimiste järel ikka valitsusi vahetumas.
Seekord on üsna tõenäoline, et vähemalt osa valitsejatest jätkab riigi juhtimist. On ju praeguses koalitsioonis kaks kõige tugevamat parteid – Keskerakond ja Reformierakond. Vähemalt üks neist peaks küll ka uude koalitsiooni saama. Kuid isegi siis, kui koalitsioonis jätkavad samad erakonnad, tuleb tõenäoliselt ministrite hulgas muutusi.
Nendes maades, kus on kaheparteisüsteem, vahetub aegajalt kogu juhtkond. Meie koalitsioonid koosnevad sageli väga erineva maailmavaatega erakondadest nagu nüüdki. See teeb erakondadel oma eesmärkide saavutamise raskeks, kuid võimaldab välja tulla hästi pretensioonikate valimisloosungitega. Nende täitmata jätmise saab pärast ajada koalitsioonikaaslaste kaela.
Vana Riigikogu koosseisust on nelja aasta jooksul kolmveerand vahetunud. Seda on võetud ärevusttekitava märgina. Ühest küljest kindlasti. Riigikogust on paljud vabatahtlikult lahkunud. Nad on kandideerinud häältepüüdjana või ei ole oma tulevast tööd õigesti ette kujutanud. Iga valija peaks oma lemmiku poolt hääletades ka sellele mõtlema, kas see inimene sobib seadusi tegema või on tema koht tegelikult kuskil mujal.
Teisest küljest lahkutakse Riigikogust ju ka valitsusse ja meil on nelja aasta jooksul olnud kaks koalitsiooni. Peaksime mõistma, et meie valimissüsteemis valitakse isikute kaudu tegelikult erakondi. Iga kandidaat teab, et tema poolt antud hääl võib minna erakonnakaaslasele või ta ise võib saada erakonnakaaslaste häältelt tuge. Nii läheb vähem hääli kaduma. Ja Riigikogust lahkuja asemele tuleb ikka samas nimekirjas kandideerinud inimene.
KA KRISTLASED PROOVIVAD JÕUDU
Riigikogu kandidaatide hulgas on ka Eesti Kristlike Demokraatide nimekiri. Kas eelmistel valimistel veel Eesti Kristliku Rahvapartei nime kandnud erakonda seekord edu saadab, seda muidugi ei tea. Erakonna kampaania on küll olnud aktiivsem kui varasematel valimistel.
Erakonnad, kes Riigikogusse ei saa, kaovad pikkamööda poliitikamaastikult. Nii oleks kristlikele demokraatidele edu kindlasti tarvis. Edu oleks vaja ka selleks, et erakond saaks reaalse poliitilise juhtimiskogemusega inimesi.
Ka väga väikese saadikute arvuga võib sattuda valitsusse, sest väikeerakonnad on sageli kaalukeeleks koalitsioonide moodustamisel. Nii peaksid kristlikud demokraadid hakkama mõtlema endast kui võimalikust valitsusparteist. See sunniks võtma seisukohti ka konkreetsetes majanduslikes ja poliitilistes küsimustes, mitte piirduma üldiste, kuigi õigete loosungitega. Reaalsete lahenduste pakkumine tooks erakonnale toetust ka mittekristlaste hulgast. Samas ei tohiks unustada erakonna mõtet olla kristlaste esindaja ja teha kristlikust eetikast lähtuvaid otsuseid.
“Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa,” õpetas Jeesus mäejutluses (Mt 5,5). Kui mitte selle maa, siis taevariigi kindlasti.
Võru Baptistikoguduse pastor Toivo Teekel Valgas
kristlike demokraatide valimiskoosolekut juhatamas
KOGE ISSANDAT!
“Ja Jeesus käskis sedamaid oma jüngreid paati astuda ja sõita vastaskaldale Tema eele, sellal kui Ta laseb rahvahulkadel minna. Kui Ta siis rahvahulgad oli minema lasknud, läks Ta üles mäele üksinda palvetama. Ja õhtu jõudes oli Ta seal üksinda. Aga paat oli juba hulga maad kaldast eemaldunud, heitlemas lainetega, sest tuul oli vastu. Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: “See on tont!” ja hakkasid hirmu pärast kisendama. Aga Jeesus kõnetas neid sedamaid: “Olge julged, see olen mina, ärge kartke!” Peetrus vastas: “Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Tema ütles: “Tule!” Ja Peetrus astus paadist välja ning kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde. Aga tuult nähes lõi ta kartma ja hüüdis uppuma hakates: “Issand, päästa mind!” Jeesus sirutas kohe oma käe, haaras temast kinni ning ütles talle: “Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” Ja kui nad astusid paati, rauges tuul. Paadisolijad aga kummardasid Teda ja ütlesid: “Tõesti, sina oled Jumala Poeg!””
Matteuse 14,22–33
Minu armas abikaasa on pärit Hiiumaalt. Ega hiidlaste kõnekeel palju mandri inimeste omast erine, aga vähemalt ühte sõna ma tean, mida ma ise nõnda pruukinud pole ja mis mulle kangesti armas kuulda tundub – nimelt see, kuidas kasutatakse sõna “tunne”! Ta ütleb mulle vahel: “Tunne, kui soe!” või “Tunne, kui külm!” Meie siin kipume ikka ütlema: “Kas tunned, kui soe,” aga nende sõna on lihtne ja otsene – tunne!
Mt 14,22–33 kirjeldab meile jüngreid, kes olid järvel hädas lainetega. Tuul oli neile vastu – ja teada on, et pea pooled nendest meestest olid ju kalamehed! Nemad oleksid pidanud paremini teadma, millal on õige aeg merele minna. Küllap olid nad mehed, kes oskasid looduse märke tähele panna.
TUNNE JEESUST!
Kuid ometi olid jüngrid nüüd vee peal – sest Jeesus oli neid sundinud paati astuma – ja nüüd võisid nad Jeesusele kõike muud kui tänulikud olla. “Mida Ta ometi segab end meie plaanidesse? Näed, mis nüüd välja tuli?” Kas pole tuttavad mõtted meilegi?
Aga torm ja lained ei olnud sel ööl meeste ainuke mure. Jüngrid olid äsja elanud kaasa, kuidas 5000 meest toidetud said, kuid tundub, et kaks imet 24 tunni sees oli ka nende jaoks liiga palju!
Neljandal öövahikorral nägid nad tormises inimtühjas paigas ühte kuju lainetel liikumas ja nende poole tulemas. Juhtunuks see kõrbes, annaks kindlasti jalgadele valu. Aga kujutle end istumas paadis – samahästi kui vangis! Kuskile pole joosta, kiiremini ära ei suuda sõuda, ja eemalt tuleb tont!?
Milline tunne võiks olla kuulda päris suurt gruppi mehi kisendamas hirmu pärast?! Iga tont peaks sellest kohkuma. Aga see seal mitte, sest see polnud tont, vaid Jeesus.
Meiegi elus võib hirm või uskmatus panna nägema tonti seal, kus tegelikult hoopis keegi muu seisab. Üks inimene jutustas, kuidas ta väikese poisina läks hilisel ajal surnuaiast läbi. Sel ajal ei olnud teeröövlidki kuigi haruldane nähtus. Äkki nägi ta teel tumedat kogu. “Nüüd on lõpp!” käis läbi väikese poisi pea. Aga siis korraga kuulis ta oma isa häält, kes oli talle vastu tulnud.
Jeesus ütles: “Olge julged, mina olen see, ärge kartke!” Jeesus ise rääkis nendega, aga nad ei uskunud. Kas oli tõesti tuul nõnda tugev, et häält polnud vee peal selgesti kuulda või oli hirm nii suur? Teinekord tundub, et Jeesus kõnetab meid nii ebausutavates olukordades, et me ei suuda uskuda, et see just Jeesus ise on. Nagu jüngridki. Ei ole võimalik, et Ta on siin, et Tema on see, et Tal on aega. Me võrdleme Jumalat inimestega ja teeme vea.
On hea tähele panna, et Jeesus seal järvel ju ligines. Mõnikord on kasulik lihtsalt veidi oodata. Pidi ju nii Jeesuse kuju kui ka hääl Tema lähenedes enam ja enam äratuntavaks muutuma.
Kisendama peaks siis, kui Jeesust enese juurest eemaldumas näed. Kas Jeesus üldse meist ise eemaldub? Mida ütleb meile Ro 8,39 – miski ei suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Jeesuses Kristuses, meie Issandas. Surm? Ei! Elu? Ei! Ja kõik muu sinna juurde!
KOGE JEESUST!
Siinkohal kuuleme teist selle loo peategelast. “Issand, kui see oled sina, siis käsi mind tulla enda juurde vee peale!” Oleks võinud öelda: “Issand, kui see oled sina, siis tee, et meri vaikseks jääks!” Oleks võinud ju lihtsalt soovida imet kogeda. Peetrus tahtis aga enamat. Ta tahtis kogeda Jeesuse kutse jõudu.
Tundub, et tänapäeval hüppavad nii mitmedki tulipäised “peetrused” üle parda enne, kui Jeesuse kutse ära jõuavad oodata. Kui seda kutset muidugi üldse sellisel kombel tuleb.
On tähelepanuväärt, et Peetrus ei tahtnud kogeda mitte niivõrd imet kui Jeesust ennast. – “Kui see oled sina, käsi mind tulla enda juurde!” Tänapäeva Peetrus öelnuks: “Kui see oled sina, siis tee, et see vesi mind kannaks!” Just siin näeme me isikliku suhte ilu ja võlu. See tuli- ja isepäine Peetrus ei otsi tuge niivõrd paadisolijate ligidusest, vaid ta vajab ennekõike Jeesust – ja Teda isiklikult!
On üks armas laul, mis ütleb: “Ma otsustasin järgida Jeesust,” kuid see väljendab ka, “kuigi ma üksi, Tal järgnen ma.” Peetrust ei huvitanud kandev vesi – teda huvitasid Jeesus ja Tema sõnad, Tema kutse. Ja see kutse kõlas: “Tule!”
KOLM TEGEVUST
Oled sa kunagi mõelnud, kui lihtne see kutse oli? Ei mingit kinnitust, et vesi kandma saab või et “mina, Jeesus, ei ole sinust ju enam kaugel”. Tule! Ja Peetrus läks, astus paadist välja, kõndis vee peal, tuli Jeesuse juurde.
Võiks ehk küsida, et milline neist kolmest tegevusest tähtsaim on? See, et ta tuli Jeesuse juurde! Sest kujuta ette, kui Peetrus oleks suurest vee peal kõndimise vaimustusest hoopis kõrvale, vastassuunda või tagasi teiste jüngrite juurde läinud – “vaadake, mida mina suudan”? Kui ta oleks laineid ja tuult nähes siis vajuma hakanud? Aga ta tuli Jeesuse juurde!
Mille leiad sa aga neist kahest järelejäänust tähtsama olevat – kas vee peal kõndimise või paadist välja astumise? Vee peal kõndida võib ju vahva olla, aga sa ei saa seda kunagi kogeda, kui sa paadist välja ei astu. Just sellepärast ei ole nii paljud kunagi kogenud kandvat vett vaimulikus elus, et nad ei ole paadist söandanud väljuda. Ainult veelkord – see kutse peab esiti Jeesuselt kõlama! Kui meie motiiviks on Jeesuse kutse kõrval mingisugune teine soov, ei pruugi sellest kõigest midagi head välja tulla.
SA NÕDRAUSULINE!
Ometi võib juhtuda, et ka Jeesuse poole liikudes kõik ümbritsev meid äkki alla kiskuma hakkab. Mida siis teha? Kas olla vagusi ja mõelda, et kui Jeesus tahab, küll Ta siis mind päästab? Aga vaatame, mida tegi Peetrus – ta hüüdis: “Issand, päästa mind!”
Nõnda hüüdis ei keegi muu kui Peetrus – mees, kes oli juba küllalt pikka aega kalur olnud. Ta ei pidanud häbistavaks nõnda Issandat appi hüüda!
Ka sina koged Jeesuse päästvat jõudu vaid siis, kui selle järele hüüad. Nii mõnigi inimene peaks ehk enne pika manitseva loengu maha ja alles siis hakkaks päästma. Jeesus talitas otse vastupidi. Sedamaid sirutus käsi. Üks käsi haaras teisest, ja see oli Jeesuse käsi, mis nõnda tegutses! Peetrusel polnud tarvis muud kui hüüda: “Päästa mind!”
Ja siis küsis Jeesus: “Sa nõdrausuline, miks sa kahtlesid?” Milles Peetrus kahtles? Ta ei kahelnud ju kutses. Seda oli ta oma kõrvadega kuulnud. Ta ei kahelnud ka kutsujas. Nii enne kui ka pärast vajumist kõnetas ta merel kõndinut nimega “Issand”.
Tuule tugevuse tõttu kahtles Peetrus korraga vee kandmisvõimes. Küllap oli Peetrus kindel selles, et Jeesuse juures oleks tal kõik hästi. Aga kas ta Temani välja jõuab, selles oli küsimus.
Mul on tunne, et paljud usklikud paistavad samade asjadega maadlevat. Kas ma jõuan Temani? Kas ma leian Tema? Kas ma suudan püsima jääda? Piibel õpetab, mis meil taolises olukorras teha tuleb – “Issand, päästa mind!”
Ometi olid Jeesuse nõdrausulisele suunatud sõnad julgustavad. Pange tähele – Ta ei nimetanud Peetrust uskmatuks! Jeesus ütles kord: “Kui teil oleks usku sinepiivakese võrra” (Mt 17,20)! Sest teate – nõdrausuline on alati palju parem olla kui uskmatu. Nõdrausulisega tegeleb Jeesus isiklikult ja kinnitab kogemuste läbi võimsalt seda inimest, kes igatseb oma usku kasvamas näha.
JÄID PALJUST ILMA
Antud loos on aga veel paadisolijad, kes Jeesust tondiks pidasid. Või ehk peaaegu uskmatud, kes jäid selletõttu ka paljust ilma. Siiski, mitte kõigest.
Paadisolijad tulid, kummardasid ja ütlesid: “Tõesti, sina oled Jumala Poeg!”, sest meri oli raugenud. Peetruse kogemus oli aga tohutult võimsam. Peale ime loodusjõududes oli ta kogenud isiklikult Jeesuse kutset, päästet ja kinnitust.
Teinekord raugevad tuuled alles siis, kui me juba paadis ja mitte enam lahtises vees oleme. Seda selleks, et me võiksime ka vee peal, ohtude keskel, Jeesuse läheduse hinnalisust, Tema kutse kõla ja meist kinni haaravat käsivart kogeda.
KOOS JEESUSEGA
Ilma tugeva tuuleta ei oleks meil taolist lugu. Jumal teadis, miks tol korral seda tormi tarvis läks ja Tema teab seda ka sinu elus.
Meil võib vahel tunne olla, et Jeesus on meid maha jätnud, et me olemegi ilma Temata paadis vastutuult sõudmas. Kuid ka siis on mul üks ja ainus soovitus – otsi Jeesust!
Peetrus astus välja turvalisest paadist ja koges seetõttu nii enese abituse ahastust kui ka abi ja Abipakkuja õnnistavat kogemust. Ka meil tuleb välja astuda, minna maailma keskele. Seal võib tunda abitustki, aga ometi tuleb see õnnistuseks – juhul, kui ka paadist väljas olles on meie suund Jeesuse poole.
Seepärast – otsi Jeesust! Hüüa Teda! Tunne Teda! Koge Teda! Tunne Ta ära! Ja sa näed, et Tema ei kaugene, vaid tuleb sinu juurde. Koge Issandat!
HELDUR KAJASTE
Tallinna Oleviste koguduse pastor
USKLIK MEES JUHIB ÜLIKOOLI
5. veebruarist 30. juunini 2007 töötab Tartu Ülikooli rektori kohusetäitjana praktilise usuteaduse professor TÕNU LEHTSAAR (46). Kindlasti on ka Kuulutaja lugejatel huvitav vastse rektori plaanidest teada saada.
Kuidas Sa sellesse ametisse sattusid?
Kui algas rektorikandidaatide esitamine, siis tehti mulle kolme teaduskonna poolt ettepanek kandideerida. Ma mõtlesin sellele väga põhjalikult ja palusin Jumalat ning sain selguse, et ei ole minu aeg. Mul on arvutis kirjas, mida Jumal mulle ütles. Viimane lause on “Küll mina ülendan sind omal ajal.” Ma mõtlesin, et Taevaisa aitab mul perefirma korralikult käima saada. Meil on väike koolitusfirma. Teatasin avalikult kõigile, et ma ei kandideeri.
Rektori valimiste ajal olin Saksamaal. Rääkisin dekaaniga kokku, et küll te rektori ilma minuta ära valite. Aga ei valitud ning ülikoolis tekkis kriitiline ja segane olukord. Hakati otsima kohusetäitjat. Mina soovitasin ettepaneku teha professor Volli Kalmule, kelle usaldus teises valimisringis oli sama suur kui professor Ene Ergmal. Samas paljud ütlesid, et parem oleks, kui kohusetäitjaks saaks mõni neutraalne inimene.
Lõpuks tegi rektor Jaak Aaviksoo iseenda, dekaanide, üliõpilaste ja ülikoolirahva nimel mulle ettepaneku rektoriks tulla. See oli juba niisugune pakkumine, millest keelduda ei saanud. Olin palves Jumala ees ja Tema vastas, et kui sa sellele tagasi vaatad, kas sa saad öelda, et see ei ole minu tehtud?
Kas kohusetäitja kohalt ongi loomulik hüpe alalisele tööle?
Minu jaoks ei ole see enesestmõistetav. Ma tean, kuidas niisuguseid asju lahendada. Ma võtan väikese vaikse aja ja mõtlen selle üle järele ning siis ütlen otsuse, mille juurde ma jään.
Mul on lihtsam ülikooli juhtida, kui ma ei ole segatud rektori valimise protsessi. Oleneb ka sellest, kuidas mul rektori kohusetäitjana läheb. Võib-olla ma pahandan ülikooli nii ära, et neil on väga hea meel, kui ma ära lähen.
Sul on ülikoolis väga pikk kogemus.
Alates 1983. aastast, kui lõpetasin Tartu Ülikooli, on mu tööraamat kogu aeg siin olnud. Olen nooremteadurist rektori kohusetäitjani välja jõudnud. Vahepeal olen ajutiselt välismaal õppinud ja töötanud.
Mis on Sinu põhiülesanne rektori kohusetäitjana?
Ülikool on suur majapidamine – aastaeelarve on 1,7 miljardit krooni, ülikooliga on seotud 20 tuhat inimest. Pooleli on struktuurireform, õppekorralduses uue riikliku tellimuse ettevalmistamine, avanevad uued Euroopa Liidu tõukefondid (jutt on seitsmest miljardist kroonist), pluss mustmiljon jooksvat küsimust.
Ära tulevad teha väga suured asjad, mida ma ise ei ole algatanud. Põhimõttelisi suuri algatusi nii lühikese aja jooksul teha ei saagi, sest uuel rektoril peaksid olema vabad käed. Tahaksin talle üle anda järjepideva toimiva majapidamise.
Kui ma peaksin kandideerima rektoriks, siis pean koostama oma valimisplatvormi ja ütlema välja, mida ma viis aastat tegema hakkan. Siis ülikooli akadeemiline pere otsustab, kas ta usaldab juhtimise minu või kellegi teise kätte.
Kas rektoriamet peaks olema karjääri tipp?
Näiteid on igasuguseid. Endised rektorid Peeter Tulviste ja Jaak Aaviksoo on nüüd poliitikas. Aga kõik endised rektorid, lisaks nimetatuile ka Jüri Kärner, on jätkuvalt ülikooli professorid.
Kas Sul ei ole olnud niisugust mõtet, et lähed poliitikasse?
Viimase aja elusündmused näitavad tõepoolest, et inimene mõtleb ja Jumal juhib. Senine elukogemus tõestab, et oma apoliitilise hoiakuga olen ma ülikoolis väga hästi hakkama saanud. Mind huvitavad teaduses ja hariduse vallas sisulised küsimused. Samas ma annan endale aru, et riiklikes struktuurides apoliitiliselt kuskile jõuda on väga raske. Mulle on mõnedest parteidest tehtud ettepanekuid ning need on olnud väga soliidsed ja ka väga väärikalt tehtud, aga ma ei ole läinud ning praegu mõtlen, et ei lähe ka.
Kui palju jääb Sul rektoriameti kõrvalt aega usuteaduskonna ja teaduse jaoks?
Ega palju ei jää. Loenguid ma ei pea. On jäänud juhendamised. Ma olengi veidi mures, sest juhendamine on aega ja keskendumist nõudev töö. Sellest oleneb mingis mõttes teise inimese saatus.
Teaduses tegelen konfliktoloogiaga. Minu sulest pidi ilmuma raamat “Suhtlemiskonflikti psühholoogia”, kuid see jäi nüüd venima. Mul on ka usuteaduskonnas juhendada üks teema usulisest konfliktist.
Ma olen ka koguduse elus aktiivne. Ma jutlustan ja käin külas, kui mõni kogudus kutsub. Kodanik Lehtsaar oma usulist aktiivsust ei kärbi, aga rektor Lehtsaarel ei jätku alati kõigeks aega.
Kas Sa oma firmaga jõuad ka tegelda?
Ei. On jäänud mõned üksikud koolitused, mida ma ei saa ära öelda, sest need on varem kokku lepitud ja need on ka ülikooli valitsusega kooskõlastatud. Mida ma sain ära öelda, on kõik tühistatud.
Kuidas rektori kohusetäitja puhata jõuab?
Ma olen kõik oma nädalalõpud reserveerinud kas perele või kiriklikele üritustele. Ka õppeprorektorina 2003–2005 olin ma tööl mõned laupäevad ning ühel pühapäeval kolm tundi. Kui on tarvis olnud, olen töötanud õhtul nelja-viieni, läinud koju, söönud ja maganud ning tulnud kella seitsmeks ülikooli tagasi. Siis saan rahulikult töötada poole ööni. Seda olen teinud, aga pühapäeviti ma ei tööta.
Mitut keelt Sa räägid?
Loenguid võin eestikeelse konspekti järgi pidada vene, inglise ja saksa keeles. Brüsselis tänaval ja hotellis suhtlen prantsuse keeles.
President annab Sulle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.
Mul on väga hea meel ja eriti selle sõnastuse üle – teenetemärk antakse mulle kõrghariduse ja usuteaduse edendamise eest.
Täname!
Mina ja mu pere oleme Kuulutaja lugejad ja soovime õnnistust kõigile lugejatele.
9. veebruaril 2007 Tartu Ülikooli peahoones
JUMAL TEGI VANGIST EVANGEELIUMI KUULUTAJA
Kuulutajale andis intervjuu REIO KOPPEL (42) Elva Baptistikogudusest. Sellel usklikul mehel on huvitav elukäik.
Kus Sa usklikuks said?
Murru vanglas. Olin vangis teist korda ja range režiimi all. Tol korral oli minu karistusaja pikkuseks neli aastat.
Kuidas Sind usk huvitama hakkas?
Kui Eestimaale tuli vabadus, siis tuldi vanglatesse evangeeliumi kuulutama. Murrus oli Sõnajalgade ansambli kontsert. Me pidime viina tooma minema ja saime minna ainult läbi selle saali, kus nad laulsid. Usuasi mind siis veel ei huvitanud, aga aasta hiljem läksin juba teadlikult Sõnajalgade kontserti kuulama.
Selle aasta jooksul elasid Sa vana elu edasi?
Jõin, süstisin ja laaberdasin niisama ringi. Aga kui jõulud tulid, hakkasin sügavamalt mõtlema. Selles kontserdis oli midagi, mis mind puudutas. Olin narkootikumid, alkoholi ja muu, mis ulaelu juurde kuulub, juba ära proovinud ning mul oli igatsus millegi tõsise järele.
Olin siis umbes 25-aastane ja seni jooksnud pudeli järele. Ka vangi sattusin sellepärast, et varastasin purjus peaga lõbu pärast autosid. Viiest karistusest neli olid autoärandamiste eest. Ma olen hästi palju armu saanud, vangi sattusin alles neljanda hoiatusega. Enne olid paranduslikud tööd ja tingimisi karistused.
Kuidas tuli lõplik pööre?
Juba esimene Sõnajalgade kontsert puudutas mind ja teine tegi seda juba päris sügavalt. Ma hakkasin usuasja uurima. Läksin kellegi käest vangla kirikus küsima. Ta hakkas mulle väga igavalt seletama. Ma ei viitsinud teda kuulata ja lõin käega.
Üks vend käis kogu aeg vanglas kuulutamas. Tema ütles alati, et Jeesus armastab sind. Mina vastasin, et ära aja lora, kuid tema ütlus tegi oma töö.
Kord üks Ameerika vanglakaplan rääkis hästi lihtsaid asju. Lõpuks kutsus ta neid ette, keda tema jutt oli puudutanud. Ma müksasin oma sõpra. Tema teatas, et on juba ees käinud ja nüüd on minu kord. Ma tõusin ja läksin üksi.
Sinna tuli veel inimesi. Tulid sellised mehed, kes olid kõigi poolt hüljatud. Neid kättpidi ei teretatud, neid löödi jalaga. Mina olin enda arvates õige mees, kõva kutt. Ameeriklane käskis kõigil kätest kinni võtta. Võtsime ja palusime lihtsa palve: “Jeesus, tule mu ellu, anna andeks mu üleastumine ja patt ning muuda mu elu. Aamen.”
Ja läksime laiali. Midagi ei juhtunud, pähe midagi ei kukkunud, põlvist nõrgaks ei võtnud. Aga umbes kahe nädala pärast sai üks kirjakoht minu jaoks ilmutuseks. 2Ko 5,17 ütleb: “Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud.” See hakkas mu elu muutma. Kui vanglast vabanesin, oli mul selge arusaamine, et mind on Jumala juurde kutsutud. Selle väikese raha eest, mis kaasa anti, ostsin Tupla šokolaadi. Tavaliselt ostsid mehed kas viina või õlut.
Vanglas oli sel ajal viin kättesaadav?
Muidugi. Ma istusin neljast aastast 11 kuud kartsas. Need olid trahvid joomiste eest. Ma tiirlesin nagu väike šaakal niisuguste meeste ümber, kes täna on Eesti meedias kurjategijatena kuulsad. Oskasin olla õigel ajal õiges kohas.
Ega Sa selle üle uhke ei ole?
Selle üle ei saa uhke olla. Aga ma tänan Jumalat selle eest, et vanglasse sattusin. Muidu poleks Jumal mind üldse kätte saanud ja mina poleks Teda leidnud. Olen oma sõpradelt kuulnud, et neid kutsuti tol ajal Tartu linnas tänaval kirikutesse, aga mind ei ole keegi kunagi kutsunud.
Mitu korda vanglas istunud inimesest võib asja saada?
Absoluutselt. Ma ei ole ainuke. Sellest ajast on näiteid veelgi. Need mehed töötavad nüüd kogudustes ja isegi pastoritena.
Seega kaplaniteenistus ei ole rahva raha raiskamine?
Ei. Vangla ei paranda. Aga kui vaatame seda, mida Jumala Sõna kuulutamine on teinud, siis sellel on kindlasti tulemus. Mehed on saanud päästetud ja hakanud elama normaalset perekonnaelu.
Kui vanglas meestega rääkida, siis on neil peamiselt mõttes, kuidas saaks kätte maksta ja teiseks, et nad on juhuslikult vangi sattunud, pole midagi kurja teinud.
Mina seda ei arvanud. Mind tabati alati teolt ja ma ei võtnud endale isegi advokaati, polnud mõtet raha raisata. Olin vahele jäänud, mida ma enam keerutan. Paljud ei tahtnud oma vigu tunnistada. Ikka oli ema, tädi, vend või sõber süüdi. Ka mina süüdistasin teatud asju ja olukordi, aga ma sain aru, et midagi on valesti.
Kõik vangid ei paranda ju meelt?
Vanglas ei õpita meelt parandama, vaid lollusi juurde. Vanglast tulnud mehed on üsna kavalad, nad on üksteise käest trikke õppinud. See on vangla põhiline probleem. Kui inimene sattus esimest korda vangi juhuslikult, siis teist korda ta juhuslikult enam ei satu. Siis ta läheb juba uhkelt, et on kõva tegija.
Kas Sinust sai kohe pärast vabanemist Jumala Sõna kuulutaja?
Jah. Kuulutasin kõigile, kes ette jäid. Inimesed arvavad, et mul on ligipääs vangidele, sest ma tunnen nende psühholoogiat. See ei ole päris õige. Kui inimesel, kes ei tea vangide psühholoogiast midagi, on Jumala Sõna ja Püha Vaimu tuli, siis ei ole vahet, kellele ta kuulutab.
Jumal andis tarkuse. Rääkisin sellest, mida Jumala Sõna ütleb. See on paljusid muutnud, paika pannud, julgustanud ja üles tõstnud ning kui vaja, ka maha lõhkunud. Ma olen muidugi eksinud ka. Kuulutamine on mind palju kasvatanud. See on ka mind ennast üles ehitanud ja hoidnud õigel rajal.
Olen hiljem ehitustel töötanud. Kui alustad kohe Jumala Sõnaga ja tunnistad, et oled kristlane, siis on vastutus, et käitud ka vastavalt sellele tunnistusele.
Kuidas Sa Elva Baptistikogudusse sattusid?
Kui vanglast vabanesin, sõitsin bussiga Tartusse. Oli jaanuarikuu ja buss oli peaaegu tühi. Mõtlesin, et ega siin muud teha ei ole, hakkan Piiblit lugema.
Minu ees istus kaks naisterahvast. Nad küsisid, et kust kogudusest ma tulen. See ehmatas mind ära ja vastasin, et olen Rummu kristlikust kogudusest (Murru vangla asub Rummus). Nemad olid vaimustatud ja see kinnitas mind. Nad sõitsid Elvasse edasi. Ühest õest, Edast, sai hiljem minu abikaasa.
Hakkasin Tartus nelipühikoguduses käima, aga käisin ka Elvas külas. Abiellusime ja hakkasime Elvas elama ning ei jõudnud enam Tartus käia. Nii tulin Elva kogudusse.
Te olete abikaasaga mõlemad koguduses aktiivsed?
Teeme jõudumööda seda, mida Jumal annab teha. Eda on korraldanud erinevaid projekte. Alles oli suurte perede projekt, mis tõi 65 inimest ümberkaudsetest küladest kokku.
Kuidas Sinust firmaomanik sai?
See on Jumala ime. Mul on elektritööde firma. Need mehed, kes on vangis istunud, oskavad paljusid töid teha. Ma ei ole mingi kõva spetsialist, aga oskan mitmetes asjades kaasa rääkida. Ometi elektrist ei teadnud ma midagi.
Jumal juhtis nii, et sain ühte firmasse tööle. Paarimeheks oli mul üks tore ja andekas mees, kes oli elektriala õppinud. Temaga töötasime kaheksa aastat kõrvuti ja ma õppisin tema käest ning tegin ka mitmeid kursusi läbi.
Plaan firma luua oli ammu. Mul oli meeles üks kirjakoht (5Mo 28,13): “Issand paneb sind peaks ja mitte sabaks.” Me võime ise midagi ette võtta ja ei pea ainult kellegi sabas sörkima. 2005. aasta lõpus sai firma loodud. Sellel on vajalikud elektritöö litsentsid. Meil on kuus töölist. Valdavalt on nad kristlased. Võtame ka teisi, neist saavad samuti kristlased.
Sinu firma on töötanud kirikute ehitamisel?
Meil oli Mustvee Betaania koguduse pastori Paul Gilliga kokkulepe, et jõuluks saame uude kirikusse valguse sisse, et seal saaks tänujumalateenistuse pidada. Praegu meie töö seal seisab. Enne tuleb põrand ära valada ja vaheseinad laduda, siis saame juhtmed peale panna. Ka Otepää Palveränduri kiriku ehitusel oleme töötanud.
Sa teed muusikat ka?
Laulame ja mängime koos Kalle Perandiga. Tema on muusikat õppinud ja mänginud erinevates ansamblites.
Tegin Kalle kodus elektritöid ja rääkisime pisut usust. Kalle ütles, et on päris ateist ja ei usu mitte midagi. Minule oli see suur kinnitus – Jumalale meeldivad konkreetsed vastused ja Ta saab siis oma väge näidata.
Ei läinudki palju aega mööda, kui Kalle sai päästetud ja tuli koos abikaasaga kogudusse. Ta kuulas meie ülistusbändi proove ja hakkas ka ise seal kaasa töötama. Ühel hetkel oli vaja kahekesi koos laulda ja nii me alustasimegi. Meid on kutsutud siia-sinna ja isegi Rootsis oleme korra käinud. Mõlemad kuulutame ka ja sellel tööl on tulemusi olnud. Jumal on meid kinnitanud.
Paljud usklikud on pessimistlikud, aga Sinu jutust seda küll ei paista.
Kui me kuulutame Jumala Sõna, siis see ehitab meid üles ja kastab meid. Minu tunnistus tundub mulle endale juba nagu ära leierdatud, aga teiste jaoks on see võib-olla pääsetee. Ei ole vahet, kas oleme tööl, kodus, puhkehetkel või poliitikas, kui kuulutame Jumala Sõna, siis ei tule see kunagi tühjalt tagasi (Js 55,11).
Täname!
19. veebruaril 2007 telefoni teel
KODUTUTE MARTIN LUTHER
Enam kui 200 miljonit indialast kuuluvad India kastisüsteemi kõige madalamasse kihti. Nende hulgas on 50 kuni 100 miljonit kerjust. Nad on vaesemad vaesemaist. Pastor Martin Lutheri jaoks sai nende häda väljakutseks. Oma nime sai pastor isalt, kes oli reformaatori teoste vaimustatud lugeja.
Alguses evangeliseeris pastor Luther Andhra Pradeshi osariigi mägedes. Nüüd on seal enam kui 300 kogudust, mille eest kannab hoolt 120 pastorit.
Aastatuhandevahetuse paiku sai Lutheri elutöö uue suuna. Innustatuna tekstist “viima rõõmusõnumit alandlikele” (Js 61,1–3) sai ta erilise armastuse aadressita inimeste vastu. Alates oma elukohast Vizianagaramist, mis on Andhra Pradeshi osariigi põhjaosas, hakkas ta suurlinnades kerjuseid otsima. Ta leidis erinevatest kirikutest naisi ja mehi ning õpetas nad välja sotsiaaltööle. Jeeriko pimeda tervendamise loost Mk 10,46–52 sai projekt endale nimeks Bartimeus.
ENNE SUPPI, SIIS HINGEABI
Sotsiaaltöötajatel on range päevaplaan. Hommikul tegeldakse supi ja seebiga. Kerjused saavad oma viletsates kodudes midagi süüa. Siis räägitakse nendega. See on kindel süsteem, sest kerjuste mõtte- ja elukorda ei ole kerge sisse tungida.
Nõustamine ning ihu ja tervise eest hoolitsemine kuuluvad samuti abistajate kohustuste hulka. Kontaktide üle peetakse päevikut. Iga päev peab vähemalt viis uut nime juurde tulema. Seda kõike teevad sotsiaaltöötajad äärmiselt kasina palga eest. Teenimis- ja ohvrivalmidus on nende töö märksõnadeks.
Vastu hilist pärastlõunat algab päevaprogrammi teine osa. Needsamad inimesed, kes hommikul sotsiaaltööd tegid, kuulutavad õhtul evangeeliumi Jeesusest Kristusest.
KERJUSTE KOGUDUSED
Kerjuste kogudused kogunevad vabas õhus, kus vaesed tavaliselt viibivad. Kannatlikult selgitatakse inimestele, et on olemas elav Jumal, kes neid armastab ja nende elule tähendust pakub. Neid õpetatakse seda Jumalat paluma ja esimestest palvekuulmistest julgustust saama.
Nii saavad lõpuks mitte sajad, vaid tuhanded inimesed kristlasteks ja lasevad end ristida. Ristimistalitused on võimsad avalikud tunnistuspeod, mis korraldatakse jõgede või järvede ääres.
Aga “supp, seep ja hingeabi” ei ole veel kogu programm. Kerjused saavad ka sellist abi, et nad õpiksid iseennast aitama. Nii saavad õpetamisele vastuvõtlikud naised ja mehed 37 kuni 93 eurot protsendita väikelaenu. Esimest korda elus lähevad nad panka, et tšeki eest raha saada. See on eriline elamus ka pangaametnikele! Selle väikelaenuga tehakse kerjustele võimalikuks tasuvat tegevust alustada: aedvilja kasvatada, mänguasju ja suveniire valmistada ning müüa.
VARSTI KÕIGIS SUURLINNADES?
Pastor Luther ei vasta üldse sellele pildile, kuidas tulevikuvisiooniga inimesi ette kujutatakse. Ta kaldub pigem rahulikkusele kui üliaktiivsusele. Ometi on praeguseks 18 India suurlinnas tekkinud Bartimeuse projekti harud. Luther on veendunud, et 2010. aastaks võiks kõigis India suurlinnades alata töö kerjustega.
“Me oleme palveliikumine, mitte tegijate liikumine,” arvab Luther. Seda võib uskuda, sest siiani on Jumal Bartimeuse projekti õnnistanud.
SAMUEL MOSER
idea Spektrum
USA PRESIDENDI ARVATES MUUDAB PALVE ELU
Ameerika Ühendriikide president George W. Bush rõhutas rahvuslikul palvushommikusöögil 1. veebruaril palve tähtsust ühiskonnale ja poliitikale. Teda kuulas enam kui kolm tuhat juhtivat poliitika-, majandus-, kultuuri- ja usutegelast umbes 160 maalt.
President iseloomustas Ühendriike palvetava rahvana. Iga päev palvetavad miljonid ameeriklased mitte ainult iseenda ja oma perede eest, vaid ka oma ligimeste, kogukondade, rahva ja poliitikute pärast. “Meie pärast palvetada – see on suurim kingitus, mida kodanikud poliitikutele teha saavad,” ütles George W. Bush.
President tõstis esile ka palve tähtsust sõjaväelaste ja nende perede eest. Palvetatakse sõdurite julgeoleku, haavatute paranemise ja langenute omaste pärast.
“Paljud ameeriklased tunnevad palve jõudu,” ütles Bush. “Palve muudab südameid. Palve muudab elu. Ning palve teeb meist kaastundlikud ja helded inimesed.” Palvetajad avavad end Kõigekõrgema tahtele. “Palves kuuleme me Tema kutset armastada oma ligimesi nagu iseennast.” Sellele üleskutsele vastavad paljud palvetajad, “toites näljaseid ja toetades leski ning vaeslapsi”. Kes abivajajaid aitab, see kogeb, et ka tema enda usk tugevneb. Nii saab väärikalt elada mõtestatud elu.
Rahvuslik palvushommikusöök leidis aset juba 55. korda. Traditsiooniliselt osaleb sellel üks kord aastas toimuval kohtumisel ka USA president. Parlamendisaadikud kohtuvad Washingtonis regulaarselt, et koos hommikust süüa, Piiblit lugeda ja palvetada. See idee on leidnud järgimist enam kui 180 riigis.
idea Spektrum
KÕIGE SUUREMAD TAGAKIUSAJAD
Millistes maades kiusatakse kristlasi nende usu pärast kõige rohkem taga? Rahvusvaheline misjoniorganisatsioon Open Doors koostab igal aastal tagakiusajate nimekirja, arvestades 50 erinevat kriteeriumi.
Viiendat korda järjest tuli esikohale kommunistlik Põhja-Korea. Diktaator Kim Jong Ili režiim on üks suuremaid oma rahva rõhujaid maailmas. Kim laseb end kui ebajumalat austada. Kes aga Jumalat kummardab, peab arvestama raskete tagajärgedega nagu vahistamine, piinamine või hukkamine.
Eelmisel aastal pandi Põhja-Koreas rohkem kristlasi vangi kui 2005. aastal. Karistuslaagrites olevate kristlaste arvuks hinnatakse 50 kuni 70 tuhat inimest. Ametlikel andmetel on Põhja-Korea 23,6 miljonist elanikust kristlasi 12 tuhat. Religioonistatistikute arvates on neid aga üle 400 tuhande, kes salaja omavahel kokku saavad. Rõhumise tõttu püüavad paljud kristlased Hiinasse põgeneda.
Järgmistel kohtadel kristlasi tagakiusavate maade nimekirjas on muhameedlikud Saudi Araabia, Iraan, Somaalia, Maldiivid ja Jeemen. Saudi Araabias on mittemoslemitel igasugune oma usu kuulutamine keelatud. Usku vahetavat moslemit ähvardab surmanuhtlus. Iraanis vahistati eelmisel aastal vähemalt kaheksa usuvahetajat.
Seitsmendal kohal on nimekirjas ainsa budistliku maana esimese kümne hulgas Bhutan. Järgnevad kommunistlikud Vietnam ja Laos ning kümnendana Afganistan.
Eelmisel aastal tugevnes kristlaste tagakiusamine Usbekistanis, Eritreas, Komoori saartel, Iraagis, Põhja-Nigeerias, Alžeerias, Mauritaanias, Türgis, Etioopias ja Kirde-Keenias. Olukord paranes Marokos, Nepalis ja Tuneesias.
Open Doorsi andmetel elab umbes 200 miljonit kristlast olukorras, kus neid võidakse nende usu pärast vangistada, üle kuulata või karistada.
idea Spektrum
UUDISEID EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST
28. jaanuaril asus Keila Baptistikoguduse pastori kohusetäitjana tööle Pärnu Immaanueli koguduse diakon MAILER BERG. Koguduse pastor Jaan Puusaag läheb kuueks kuuks teenima Vancouveri Eesti Ühendatud Baptisti Kogudust.
Mailer Bergi ametisseseadmise viis läbi liidu president Joosep Tammo. Seejärel paluti õnnistust ja kaitset pikaks teeks pastor Jaan Puusaagile.
* * *
4. veebruaril ordineeriti Oleviste koguduse diakoniks TÕNU VEBEL (61). Ordineerimistalituse viisid läbi liidu peasekretär Ruudi Leinus ning Oleviste koguduse pastorid Rein Uuemõis, Ülo Meriloo ja Siim Teekel.
Tõnu Vebelil oli oluline roll Kõrgema Usuteadusliku Seminari hoone ehitamisel Tartus ja hiljem selle haldamisel. Viimasel aastal on ta kaasa teeninud Koeru Vabakoguduses.
* * *
6. veebruaril toimus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris liidu vanematekogu korraline koosolek. Seoses uue rektori valimisega seminarile palus Meego Remmel vabastada end liidu juhatuse koosseisust. Vanematekogu avaldas talle tänu tehtud töö eest. Uueks juhatuse liikmeks valiti praegune rektor Toivo Pilli.
* * *
18. veebruaril asus Tartu Annelinna koguduse pastori ametisse ALAR KILP. Ta on Tartu Ülikooli politoloogia osakonna doktorant ning tema töö teemaks on “Kirik ja poliitika”.
18.02.1920–30.01.2007
Efrosim (Siim) Rakki kutsuti taevasesse kodusse. Vana Jumala riigi tööline jõudis usust nägemisse.
Jumal kutsus Efrosim Rakkit usuteele juba sõja ajal Eesti Laskurkorpuses, kuid lõplikult pöördus ta Issanda poole 1947. aastal Tallinna Karmeli palvelas. Tallinna vabakoguduste liitmisel Oleviste koguduseks läks sinna ka Efrosim Rakki. 1951. aastal kutsuti ta Tapale ja temast sai pastori abi.
Efrosim Rakki teenis 1954–1962 pastorina Viru-Aruküla ja 1962–1978 Valga Betaania kogudust. 1954. aastal ordineeriti ta Johannes Lipstoki poolt. Mõlemas paigas pidi ta koos kogudusega kannatama nõukogude võimu ränka tagakiusu – Viru-Aruküla kogudus likvideeriti ja Valga koguduselt võeti palvela. Efrosim Rakkil tuli innustada Valga kogudust uue palvela ehitamisel. Õnneks on ka äravõetud hoone nüüd taas pühakoda – seda kasutab Valga Peeteli EKB Kogudus.
Sõja ajal avastas Efrosim Rakki endas kunstnikuande, kuid loobus hiljem kunstiõpingutest Jumala riigi töö kasuks. Maalimine andis talle puhkust ja vaheldust. Tema töid on paljudes kodudes, need ehivad ka Eesti EKB Koguduste Liidu keskuse, Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Tapa hooldushaigla ruume.
Ajastust tingitud vähene üldharidus ei takistanud Efrosim Rakkil end täiendamast. Ta õppis usuteaduslikel kaugõppekursustel, mis tegutsesid Tallinnas aastatel 1956–1960. Ta õppis ära saksa, inglise, vene ja läti keele.
Koos Efrosim Rakkiga teenis ustavalt Jumala riigis ka tema abikaasa Olga. Nad abiellusid 1949. aastal, perre sündisid Rutt ja Henn. Pärast Efrosim Rakki pensionile jäämist siirdusid nad taas Tapale, kus olid koguduses olulised töötegijad. Olga jõudis igavikku mõni aasta tagasi.
Efrosim Rakki jääb meie mälestustesse usumehena, sest ta andis oma elupildi maalimiseks pintsli Issanda kätte.
Pilt on tehtud Efrosim Rakki 85. sünnipäeval
CORO CONSONANTE
tähistas viiendat aastapäeva
Oikumeeniline oratooriumikoor Coro Consonante, mis koosneb käesoleval hetkel seitsme eri koguduse koorist, tähistas jaanuari lõpus oma tegevuse viiendat sünnipäeva. Pidulikku õhtut juhtis Mart Sander. Kuna suur hulk koori repertuaarist pärineb sajandite tagant, siis otsustati ka sünnipäev pidada 18. sajandi stiilis.
Coro Consonante ajalugu ulatub 2001. aasta jõuludeni, mil kolme koori dirigentidel Sigrid Põldil, Piret Ripsil, Eivin Toodol ja Raili Vahermägil tekkis mõte teha ühine jõulukontsert. Nõnda astuski Tallinna metodisti kirikus toimunud kontserdil “Tähtede helisev sära” esimest korda kuulajate ette Tallinna Allika Baptistikoguduse kammerkoorist, EELK Hageri kammerkoorist Lambertus ja EMK Tallinna koguduse kammerkoorist Credo moodustatud ühine koor. Hiljem on koori koosseisus laulnud veel Tallinna Kaarli kiriku kontsertkoor, Tallinna Jaani koguduse kammerkoor, Tallinna Peeteli koguduse kammerkoor ning Tallinna adventkiriku kammerkoor Ootus. Koori koormeister on enamasti olnud Heli Jürgenson ning kunstiline juht Lehari Kaustel.
Coro Consonante on peamiselt pühendunud vaimulike suurvormide laulmisele, kuna koguduste kooridel ei ole tihtipeale võimalik vokaal-sümfoonilisi teoseid üksinda esitada. Coro Consonante repertuaaris on teiste seas olnud Antonio Vivaldi “Gloria”, Franz Schuberti Missa nr 2, Camille Saint-Saënsi jõuluoratoorium ja Hugo Lepnurme “Lunastus Kristuses”. Aastal 2004 osales koor Piret Ripsi “Stabat Materi” esiettekandel Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus.
Koori liikmed ise leiavad, et repertuaar on sageli suureks väljakutseks. Ühised suurkontserdid koos orkestriga pakuvad aga alati suurt rõõmu nii lauljatele, koorijuhtidele kui ka orkestrantidele. Heli Jürgenson hindab kõrgelt koori motiveeritust ning toob esile, et iga kooris laulja tõepoolest usub sellesse, mida laulab. Koori administreerimisega tegelev Merle Lend ütles: “Suures kooris ning orkestriga koos laulmise tunne on väga võimas ja tekitab erilise vaimustuse. Tore on see, et lauljad on erinevatest konfessioonidest ning koos laulmisel ei ole see tekitanud mingeid takistusi.”
Käesoleva aasta kevadel ootab koori Johannes Hiobi kantaadi “Jesaja kuulutamine” ettekanne. Kontsert on pühendatud autori sajandale sünniaastapäevale ning toimub EELK 90. juubeli pidustuste raames. Süütalastepäeval esitab koor Mart Siimeri selleks päevaks kirjutatud reekviemi sündimata surnud laste mälestuseks.
CRESCENDO
JÄRJEKORDNE SESS
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris
1. Tudengid homileetika loengus. Õppejõuks on Peeter Tamm.
2. Ermo Jürma Iisraeli ajaloo loengut pidamas.
3. Uue Testamendi eksegeesi praktikat juhendab Peeter Roosimaa.
4. Kreeka keelt õpetab Ave Paesalu.
5. James Larson hommikupalve ajal laulu saatmas.
6. Ka ihu ei jäeta hooletusse.
Raul Järvlepa fotod
|
