|
See pilt ei ole nõukogudeaegsest rahvaste sõprusest, kuigi need inimesed on erinevatest rahvustest ja omavahel sõbrad. Veel enamgi – nad on ühe pere liikmed, nad on Jumala lapsed. Nad tulid Tallinna erinevatest maadest Tule Kokku Tuleku nimelisele misjoniüritusele (vt siia).
Jumala Sõna kuulutamine jaotab inimesed kahte ossa – ühed võtavad sõnumi vastu ja teised mitte. Esimestest rõõmustavad taevas ja usklikud maa peal, teised teevad kurvaks. Tööd on palju, ükski edu pole piisav ja ükski tagasilöök ei tohi julgust ja misjoniinnukust usklikelt ära võtta.
Jumal ütles Jeremijale: “Ära ütle: ma olen noor, vaid mine kõikjale, kuhu ma sind läkitan, ja räägi kõike, mida ma sind käsin” (Jr 1,7). Ning 84-aastane Hanna kõneles Jeesusest templis kõigile, kes ootasid Jeruusalemma lunastust (Lk 2,36–38).
Nii ei ole vahet noorel ega vanal, Jumal annab iga kristlase elule sobiva ja vajaliku vaimuliku eesmärgi. Vahet ei ole ka erinevatel rahvastel, sest inimese loomus on kõikjal seesama. Erinevusi võib küll olla traditsioonidel, millega tuleb evangeeliumi kuulutamisel arvestada.
Kord pidi Jumal Jeruusalemma kohta kurvalt ütlema: “Ma otsisin nende hulgast meest, kes laoks müüri üles ja seisaks minu ees müüripraos maa heaks, et ma seda ei hävitaks; aga ma ei leidnud” (Hs 22,30). Hea, kui meie kohta kehtiksid ainult positiivsed hinnangud.
 PÖÖRAME PILGUD TULEVIKU POOLE
Toimetaja kommentaar
Riigikogu valimised on möödas. Selle kommentaari kirjutamise ajal käis võitlus uue valitsuse ministrikohtade pärast, mis ei lasknud veel täie kindlusega öelda, kes tulevad võimule ja kes jäävad opositsiooni.
Valimised andsid võimult lahkuvale koalitsioonile Riigikogus 66 kohta. Seda võiks hinnata kui rahva usaldust. Ka uus koalitsioon saab enamuse, muidu ei saaks ta valitseda. Loomulikult ei ole järgnev lühike kommentaar ammendav.
KESKERAKONNA OHUD JA VÕIMALUSED
Reformierakond näitas koalitsioonikõnelustel järjekordselt, et sobib kokku kõigi parteidega. Senised koalitsioonikaaslased hüljati ja võeti teised. See ei ole esimest korda nii ja võib arvata, et mitte viimast korda.
Keskerakond võiks kiidelda kõigi aegade parima valimistulemusega, aga ometi peab ta valitsusest välja jääma. Sellega kaasnevad Keskerakonnale teatud ohud ja ka võimalused.
Keskerakond on ennast ikka esitlenud pensionäride huvide eest võitlejana. Võimult lahkuv koalitsioon tegi pensionäride heaks nii mõndagi ja Keskerakond kirjutas selle enda arvele. Kui Reformierakond jätkab uues koalitsioonis pensionäride toetamist ja see koalitsioon jääb võimule neljaks aastaks, on Keskerakonnal oht kaotada teatud osa oma valijaskonnast.
Edgar Savisaar teeb kahtlemata targasti, kui läheb taas Tallinna linnapeaks. Eesti rahva huvides on, et uus koalitsioon oleks edukas. Edukat valitsust opositsioonist kritiseerides on raske järgmistel valimistel võitu loota. Tallinna linnapea on aga väga suure võimuga isik, ta on alati meedia tähelepanu all, riigi majandusedu tuleb nähtavale eelkõige Tallinnas ning osa aupaistest langeb linnapeale ja tema parteile.
Keskerakonnale võib valitsusest lahkumine isegi vajalik olla, sest erakonna palgalubadused olid üsna ebareaalsed. Reformierakond oli oma lubadustes palju kavalam – õnn peaks nende arvates rahvale tulema mitte nelja, vaid 15 aasta pärast. Selleks ajaks on paljud praegused lubajad pensionil ja vana jutt ammu unustatud.
Kui uus koalitsioon peaks valimistevahelisel perioodil lagunema ja Keskerakond uuesti võimule pääsema, on hea öelda – me ei saa enam vanu lubadusi täita, aega on uute valimisteni liiga vähe jäänud ja pealegi rikkusid teised vahepeal kõik ära.
EKD JÄI RIIGIKOGUST VÄLJA
Eesti Kristlikud Demokraadid (EKD) Riigikogusse ei saanud. Ootused olid suured, aga seekord need luhtusid. Mida peaks erakond tulevase edu nimel tegema?
EKD tegi ära suure töö ja läks valimistele täisnimekirjaga. Siiski tekkis mõnegi tubli kristlase nime vaadates küsimus, mis saab siis, kui ta tõesti Riigikogusse valitakse? Ilmselt oli enamiku kandidaatide ülesanne koguda natuke hääli, et erakond valimiskünnise ületaks, nende isikliku edu võimalusega ei arvestatud. Ometi peaks iga erakond oma autoriteedi huvides mõtlema, keda häälepüüdjaks panna. Suuremad erakonnad on juba hätta jäänud mõne inimesega, kes Riigikogus oma kohta täita ei suutnud või tahtnud.
Jumal kasutab suuremate ülesannete jaoks enamasti teatud omadustega ja ettevalmistusega inimesi. EKD peaks hakkama endale valitsemisvõimelist kaadrit kasvatama. Juba nüüd tuleks leida igale ringkonnale ja maakonnale järgmisteks valimisteks esinumber. Kohalike valimiste ringkondade geograafiliselt tihedam võrk sunniks leidma liidrid juba linnade ja valdade ulatuses. Need isikud peaksid olema aktiivsed ka väljaspool kirikumüüre, esinema pidevalt kohalikus ajakirjanduses (mitte ainult kristlikel teemadel) ja osalema ühiskondlikus elus. Siis oleks erakonnal järgmistel valimistel rohkem lootust.
EKD peaks muutuma kristlaste seas tõsiseltvõetavamaks ja laiendama piire – seni on tema toetajaskond olnud eelkõige vabakogudustes. Õppima peaks ka mineviku vigadest, nagu oli Euroopa Liitu astumise küsimuses isehakanud prohvetitele toetumine.
Aga kindlasti ei tohi keegi, ka mitte EKD, monopoliseerida kristlaste nime ja öelda, et õige kristlane hääletab nende poolt. Kristlasi on vist küll kõigis Eesti tõsiseltvõetavates parteides. Nii on see ka teistes maades, kus eksisteerivad kristlikku nime kandvad parteid.
Apostel Johannes kirjutas: “Maailm kaob ja tema himu, aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1Jh 2,17). Seda peaksid kristlased ikka meeles pidama, ka poliitikas osaledes.
Elu kogudustes ja riigis peab pidevalt uuenema. Eesti EKB Koguduste
Liidu aastakonverentsil seisid rahva ees uued pastorid (vasakult): Koit
Kask (Selise Nelipüha Kogudus), Aldo Randmaa (Valkla Baptistikogudus),
Alar Kilp (Tartu Annelinna Kogudus) ja Taavi Palm (Puka Vabakogudus).
JUMALA SÕNA PAPPKASTIS
Jeesus oli viimaseid päevi oma jüngritega koos ja paljud hakkasid mõtlema selle üle, millal Ta jälle tagasi tuleb. Mis on selle ajastu lõpu tunnuseks? Kui jüngrid esitasid selle küsimuse Jeesusele, siis Ta vastas neile: “Seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp” (Mt 24,14).
See töö on antud meile inimestele, kristlastele, kogudustele. See on töö, mille peame lõpuni viima, et meie Lunastaja Jeesus Kristus võiks tulla tagasi maa peale. Selle töö on Ta andnud meile kõigile, sulle ja mulle.
ETNILISED RÜHMAD
Kui uurime Piiblit algkeeles, siis räägitakse selles kirjakohas etnilistest rühmadest. Rahvad, hõimud, sugukonnad peaksid olema just nendeks üksusteks, kellele kuulutada. Etniline rühm on inimesed, kellel on sama keel, kultuur, tavad ja pärimused.
Jeesus ütles, et kõigile väikestele rühmadele peab kuulutama evangeeliumi. Missugune on sinu koguduse plaan selle sõnumi täideviimiseks? Missugused on sinu isiklikud plaanid? Kui sa mõtleksid sellele, et sinust võiks saada misjonär, kellele Jumal on andnud selle ülesande, mida sa siis vastaksid? Mordvalased, komid, marid ootavad sind. Oled sa valmis minema?
KÕIK RAHAKS
Mõned aastad tagasi lugesin kuulsast Vene lehest Argumentõ i Faktõ sellise loo. Üks inimene oli saatnud kirjade leheküljele väikese jutukese. Juri Petrovitš kirjutas: “Mul on teile üks küsimus. Kas teil on mõne niisuguse asutuse aadressi, kes oleks valmis ostma minu luukeret? See on väga hea kvaliteediga, sest ma võimlen pidevalt. See on 174 sentimeetrit pikk, ei ole ühtegi vigastust, luud on kõik terved. Müüksin selle meeleldi 20 tuhande rubla eest maha. Lisaks tahaksin elada Moskvas, see teeks teie elu lihtsamaks, sest pärast minu surma ei tuleks teil transpordikulusid kanda.”
Tänapäeva inimesed on harjunud kõike rahas mõõtma. Misjonitöö on hoopis midagi muud. Meie aja inimesed saadavad meile hädakutseid. Nende igavene osa hüüab, nad vajavad midagi muud kui raha. Mis vastuseid on meil neile anda?
MORDVA EMIGRANDID
Kui ma olin veel noor (sellest on juba väga palju aega möödas), siis mõtlesin, kas Jumal võib ka mind kuidagi misjonitöös kasutada? Üks ülikooli õppejõud hakkas mulle rääkima hõimurahvastest. Ma kuulsin makilindilt esimest korda karjala ja udmurdi keelt. Siis kerkis mul küsimus: “Kas need rahvad tunnevad oma isiklikku Päästjat Jeesust Kristust?”
Ma mõtlesin, et mina ei kõlba misjonitööks. Ma arvasin, et koguduses on mingi eliitrühm, kellele see ülesanne on määratud. Misjonikäsk on nagu kooliülesanne, mida sa võid täita ja mitte täita. See oli esimene kord, kus ma tundsin, et Püha Vaim rääkis otse minu südamele. Ma mõistsin, et kui mina ei lähe, kes siis minu asemel läheb?
Ma hakkasin rohkem mõtlema meie sugulasrahvaste üle. Nagu me soomlased, eestlased ja ungarlased teame, oleme kõik Mordva emigrandid. Meie esiisad hakkasid ammustel aegadel piki Volgat liikuma. Osa tulid Eestimaale, muist läksid teisele poole lahte. Missugused on Sinu plaanid tuleviku jaoks?
PÜHAKIRJAD LÄTIMAALE
Ma tulin 1973. aastal esimest korda Baltimaadesse ja sain noorterühmaga külastada Riiat. Ka Lätis elab soomeugri rahvaid. Mina sel ajal seda ei teadnud.
Me teadsime, et Nõukogude Liidus on palju rahvaid, kellel ei ole omakeelset Piiblit ega Uut Testamenti. Teadsime, et mõned inimesed on vangis oma usu pärast. Nii otsustasime võtta kaasa lätikeelseid Piibleid ja Uusi Testamente, et neid seal jagada.
Mäletan väga hästi, kuidas me seda reisi planeerisime. Kui isa ja ema kuulsid, et Rauli sõidab Venemaale (lääne inimesele olid Venemaa ja Nõukogude Liit üks ja sama), olid nad suures hirmus, sest nad tundsid oma poega. Nad olid päris kindlad, et noored võtavad Piibleid kaasa. Peitsin need kodus pööningutrepi alla, et isa ja ema ei näeks ega teaks. Ma ei tahtnud, et mu ema veedaks unetuid öid ja mõtleks, kas poeg satub Siberisse või mitte.
Kui jõudsime Tallinna, siis kartsime, et tollis leitakse pühakirjad üles ja meid arreteeritakse. Imelisel moel läks kõik hästi. Sõitsime Riiga ja läksime Agenskalnsi kogudusse. Minu ülesandeks oli kirjandus pärast koosolekut pastorile üle anda. Kogu koosoleku aja olin nii pinges, et ei kuulnud üldse jutlust.
LIIVLASED TÄHELEPANUTA
Kui koosolek lõppes, siis juhatati meid altari taga olevasse tuppa. Ladusime Uued Testamendid lauale. Kui me selle kuhja varjus vestlesime, siis tuli äkki teisest uksest sisse üks vana mees. Ta nägi neid raamatuid ja ehmatas. Mina arvasin, et ta on julgeolekust, mis nüüd saab?
Vana mees küsis, kas need on Piiblid. Ta ütles, et on ühest Läti vähemusrahvustest, ta on liivlane. Kas meil on talle anda liivikeelset Uut Testamenti? Pidime talle vastama, et ilmselt ei ole ühtegi Piibli osa liivi keelde tõlgitud ega selles keeles trükitud.
Mees jäi raamatuvirna ette seisma ja hakkas nutma. Ta esitas küsimuse, mis mul on olnud kõik need aastakümned meeles: “Miks teie Jumal ei räägi minu keeles? Kui Ta tõesti elab ja armastab mind, miks Ta ei ole õppinud selgeks minu keelt?”
RAHVAD KAOVAD
Endise Nõukogude Liidu territooriumil oli ametlikult 127 keelt ja keelerühma. Tänapäeval on 13 rahval oma emakeelne Piibel ja 18 keeles Uus Testament. Ometi on üle 40 rahva, kellel ei ole ühtegi Piibli emakeelset osa. Kas sinu Jumal mõistab sind?
Tegelikult oli Nõukogude Liidus rahvaid rohkemgi. Kümme aastat tagasi tehti uurimus ja leiti 546 etnilist rühma. 80 neist sureb 20 aasta jooksul välja. Millised on sinu plaanid? Kui Jumal tahaks, et sinustki saaks misjonär, kas sa läheksid väljasurevate rahvaste juurde? Osa neist on meie armsad sugulasrahvad. Kui meie ei lähe, siis kes läheb? Me ei saa nõuda, et rootslased või ameeriklased läheksid. Need rahvad on ju meie vennad ja õed. Kui meie ei lähe, võib-olla siis üldse keegi ei lähe. Jeesus ütles: “Seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” Õppige see salm pähe!
OLEMATU UNGARI SAUN
1993. aastal korraldati Tartus esimene soomeugri konverents. 1994. aastal kogunesime Budapesti. Mäletan ühte kohtumist, mis muutis kogu mu elu. Kujutage ette, et soomlane Rootsist, kelle naine on Eestist ja lapsed ei tea, mis rahvusest nad on, läheb Ungarisse ning seal räägib Jumal temaga ja muudab ta elu! Mõjutajaks oli üks lause Eesti Piibliseltsi peasekretärilt Jaan Bärensonilt.
Konverentsi viimaseks päevaks olime organiseerinud kultuuriõhtu. Arvasime, et hakkame seal Jean Sibeliuse ja Ferenc Liszti muusikat kuulama, sööme ungari guljašši ja karjala pirukaid. Arvo Pärt ei olnud siis veel nii tuntud läänemaailmas. Kulminatsiooniks pidi tulema saunaõhtu meestele ja naistele eraldi.
Seekord me pettusime ungarlastes. Ungarlased on ainus soomeugri rahvas, kellel ei ole saunakommet. Me pidime kogu plaani ringi tegema. Külastasime koos Jaan Bärensoniga ühte baptistipastorit.
JUMAL RÄÄGIB LIIVI KEELT
Vestlesime seal ühest ja teisest. Äkki Jaan ütles, et eelmisel nädalal oli ta Helsingis piibliseltsi laos. Ta leidis trepi alt mingid pappkastid. Nendes olid liivikeelsed Uued Testamendid. Kui kuulsin tema juttu, siis hakkas mu süda põksuma. See ei või olla tõsi! Võib-olla ta eksis ja see oli hoopis mingi muu keel?
Jaan ütles, et see on tõsi. Ma olen käinud Lätis liivi külades, ma tunnen nende keelt ja kultuuri. Kui hakkasime asja lähemalt uurima, siis selgus, et enne Teist maailmasõda algas Uue Testamendi tõlkimine liivi keelde. Tõlge sai valmis ja plaan oli viia need testamendid liivi küladesse. Aga üks lüli Jumala plaanis vedas alt, keegi inimene jättis oma osa täitmata. Enne, kui testamendid jõuti ära saata, algas sõda ja uksed läksid kinni. Siis vallutati Läti, Eesti, Leedu ja Karjala. Paljud Euroopa piirid veeti hoopis teistmoodi. Helsingi pommitamise ajal need Uued Testamendid kadusid ja unustati.
KUS ON SINU PAPPKASTID?
Jumal oskab liivi keelt! Kui ma mõtlen selle tunnistuse peale, mis mu elu muutis, tahaksin lõpetada küsimusega: “Kus on peidetud pappkastid sinu annetega?” Sa oled pikka aega varjanud oma tunnistust. Jumal tahab, et sa kaevaksid oma talendid välja! Jumal tahab, et sa avaksid need kastid. Sina oled olnud see lüli, mis vedas alt.
1995. aastal oli liivi külades veel ainult 200 inimest, kes oskasid oma emakeelt. Kui paljud läksid ilma Jumalata igavikku sellepärast, et meie ei täitnud oma osa? “Seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.”
RAULI LEHTONEN
Tule Kokku Tulekul 17. märtsil 2007 Tallinnas
HÕIMURAHVAD VAJAVAD MEID
15.–18. märtsini korraldas Eesti Evangeelne Allianss (EEA) Tallinnas Balti Misjonikeskuses hõimurahvastele pühendatud Tule Kokku Tuleku. Millega tegu, sellest rääkis Kuulutajale alliansi misjoni ja evangelisatsiooni töörühma juht, Tallinna Valguse Tee Vabakoguduse pastor JANEK PALLASE (33).
Tule Kokku Tulek on ju grammatiliselt vale nimetus?
Täiesti vale eesti keeles, aga see annab edasi mitut sõnumit. “Tule” on sõnast “tuli” – igaüks toob siia oma tule, süütame üksteist. Teiselt poolt saame “tule” sõnast “tulema” – see on nagu kutse. Sellepärast ongi niisugune imelik nimi pandud.
Kust tuli mõte teha niisugune üritus?
Mõte sai alguse meie töörühma nimest. Kaks aastat tagasi keskendusime Tule Kokku Tulekul evangelistidele ja sisemisjonile. Seekord, kuna töörühm on kokku pandud inimestest, kes on korraldanud lühiajalisi misjonireise Venemaale ja muudessegi kohtadesse koos Rootsi misjoniorganisatsiooniga “Ljus i Öster” (“Valgus Idas”), pidasime loomulikuks pühendada konverentsi misjonitöö edendamisele.
Kes need hõimurahvad on?
Meie sugulased soomeugri rahvad. Konverentsile tulid udmurtide, komide, soomlaste, eestlaste, ungarlaste, mordvalaste, maride ja hantide esindajad.
Mis meid hõimurahvastega seob?
Mõni rahvas on meile kultuuriliselt lähemal, mõni kaugemal. Me ei ole sellepärast hõimurahvad, et oleme ühesugused, vaid meil on ühise päritoluga keeled. Paljud hõimurahvad on mõjutatud vene kultuurist ja räägivad rohkem vene keelt kui oma emakeelt.
Kui rootslased ja soomlased võtsid esimest korda eestlasi hõimurahvaste juurde misjonireisidele kaasa, siis võeti meid väga hästi vastu. Kuna me oskame vene keelt ja meil on ühesugune taust nõukogude ajast, siis olid suhted kerged tekkima. Need rahvad on üksinda, paljud välja suremas, kergemini avavad nad end hõimurahvastele.
Kui vaadata tagasi Eesti taasiseseisvumisajale, siis vajasime meiegi abi ja väga palju misjonäre tuli siia. Nüüd oleme me jalgadele saanud ja on loogiline, et Jumal paneb meile ülesande teisi aidata.
Mida taotlesite selle konverentsiga?
Tahtsime oma rahvale näidata, mismoodi hõimurahvad välja näevad – kes nad on, tutvustada nende vaimulikku olukorda, kas neil on emakeelne Piibel või mõni Piibli osa. Püüdsime propageerida misjonitööd ja muidugi ka palvetasime.
Külalistele tahtsime võimaldada siia tulla, et nad näeksid, et on keegi, kes neist hoolib, kes on huvitatud nende keele ja kultuuri säilimisest ning kes tahavad Jumala abiga midagi nende heaks teha.
Kas hõimurahvaid külastavad grupid on uskkondadevahelised?
Väljalähetatud inimesed on väga mitmetest kirikutest ja uskkondadest. EEA oma loomult koondab erinevaid kirikuid, et tulla oma konfessioonist korraks kokku, ühendada jõud ja minna jälle tagasi. EEAst kasvas välja projekt “Hõimurahvaste aeg”, mille panime Tule Kokku Tuleku lisanimeks. See projekt koosneb neljast partnerist, lisaks meie toimkonnale on veel Eesti Piibliselts, EELK misjonikeskus ja Rootsi “Ljus i Öster”.
Kas Venemaal võetakse gruppe hästi vastu?
Kohal ja kohal on erinevus. Kui lähed Komisse, siis ootab sind päris tugev kogudus, nad võtavad vastu, söödavad ja majutavad. Aga kui lähed handi põdrakasvatajate juurde, siis ei ole mingeid sotsiaalseid garantiisid – meditsiinilist abi vms. Sa oled sõna otseses mõttes Jumala kätes. Võib juhtuda, et umbes viiesaja kilomeetri raadiuses ei ole mingisugust tsivilisatsiooni ja ainus tee põdrakasvatajate juurde on näiteks mööda jõge.
Meil on sõita soovijatega päris pikk vestlus, et saaksime aru, kas need inimesed on sobivad sinna minema. Ega see päris puhkusereis ole. Vaimumaailm on olemas ja seal on vastuseis. On olnud juhtumeid, kus misjonäre on üritatud rünnata. Aga need inimesed, kes hõimurahvaste juures ära on käinud, on ka ise abi saanud. Seal proovitakse usku väga kiiresti ja see on paljudele positiivselt mõjunud.
Kas tuli läks konverentsilt laiali?
Me ise oleme kurvad, et eestlaste osalus oli väike. Kui kutsume mõne vägeva jumalamehe, kes teeb imesid, siis on inimesed valmis tulema massidena kokku, sest nad arvavad, et nad midagi saavad. Meie konverentsi teema seda ei pakkunud. Otse vastupidi – tule ja anna.
Need, kes tulid, need andsid ja kindlasti õnnestus anda Jumala armastuse soojus külalistele edasi. Tuli tuli kokku ja läks ka uuesti laiali.
Kuidas vaatad tulevikku?
Peame panema tähele, millal Jumala pasun puhub. Me ei tohi maha magada, kui Jumal kutsub Eestimaa rahvast millegi olulise jaoks kokku. Eestimaa on nagu Jeruusalemm, hõimurahvad on meie Samaaria. Me ei saa enne maailma otsani, kui me ei mõista seda üleskutset. See on seotud ka meie koguduste olukorra ja vaimuliku kasvuga.
Täname!
22. märtsil 2007 Tallinnas
KUULSA KIRJANIKU MAJAS ELAB KRISTLIK PERE
Tartu Kolgata Baptistikoguduse diakon ja juhatuse liige AVO ROSENVALD (55) ei jäänud pidama ülikoolis õpitud ameti juurde. Tema elukäik hakkas huvitama ka Kuulutajat. Vestlus toimus kunagi Oskar Lutsule kuulunud majas, kus Avo Rosenvaldi pere elab.
Kuidas Sa sattusid Oskar Lutsu majamuuseumi?
Mind suunati siia pärast ülikooli tööle, olin 13 aastat vanemteadur. Nüüd töötab muuseumis kuraatorina minu abikaasa ja mina aitan teda vaid vahetevahel.
Kas grammofon muuseumis on sama, millelt Kiire venna ristsetel hakkas kõlama “Mingem üles mägedele”?
Ei ole, “Kevade” on ilukirjanduslik raamat. Muuseumi vändaga grammofon ei ole Lutsu oma, kuid tal oli samasugune.
Kui palju on “Kevades” väljamõeldut?
Seal on rohkem tegelikku elu kui ilukirjanduses tavaks. Luts pani igasse oma raamatusse väga palju ennast ja oma elu sisse. Aga ta on väga hästi suutnud tegelikkuse ja väljamõeldud osa ühendada, nii et kõik tundub tõestisündinud loona. Väga paljud arvavad näiteks, et Paunvere ongi õige kohanimi, mitte Palamuse. Minagi arvasin kooli ajal, et käisin Paunveres.
Sa oled ligi 30 aastat selles majas elanud. Kas see on Sinu elustiili mõjutanud?
Eks ikka, sest me oleme pidanud kogu aeg elama võimalikult vaikselt ja tagasihoidlikult muuseumi kõrval. Teatud mõttes on see olnud huvitav. Lastel on olnud keerulisem, pidime neid vahel vaigistama. Kaks väikest tuba on meie elupaik, ülejäänu on muuseum.
Juba Sinu isa tegi vaimulikku tööd. Kas see andis Sinu elule suuna?
Isa oli Rummu koguduse jutlustaja. Kuna elasin palvela kõrval, siis on see loomulikult minu elu palju mõjutanud. Aga ma olin noorena usust eemal ja sain alles 19-aastaselt kristlaseks.
Mida tõsisemalt oled kristlane, seda rohkem tahad asjadest sügavamalt aru saada ja seda teistele edasi anda.
Sa kirjutasid juba ülikoolis eesti keelt ja kirjandust õppides Piibli-teemalisi töid?
Teise kursuse töö teemaks oli “Retooriline kõne apostel Paulusel” ja seda oli mul põnev kirjutada. Ootasin, mida juhendaja pärast ütleb. Sain küll korraliku hinde, aga juhendaja ei öelnud midagi ja töö kadus kateedrist ära. Mul ei ole endal ka seda teksti ja ma ei saa enam vaadata, mida ma kirjutasin. Nüüd oleks väga huvitav seda lugeda.
Kas Sa tegid veel niisuguseid tükke?
Ei teinud, aga diplomitööks oli “Sotsiaaleetilised probleemid Hando Runnelil”. Tema teostes on paralleele Piiblist ja kogu tema elukäsitlus on tõsiselt vanaaegselt moraalikeskne. Sellepärast oli mul väga meeldiv teda uurida.
Kas Sa võtsid oma töid kui misjoniülesannet? Keskkond oli ju usuvaenulik.
Tegin seda, mis mul südames oli ja kui selline tegevus osutub misjoniks, siis tahaksin praegugi nii teha. See oli minu arusaam maailmast, ja ma rääkisin sellest teistele ka.
Kas Sa nüüd veel midagi kirjutad?
Mõned artiklid olen siia-sinna kirjutanud mulle olulistel teemadel, millega ma veidi rohkem tegelnud olen. Kõige südamelähedasem on “Inimene ja taastuvenergia”. Kirjutasin selle 2002. aastal ühe konverentside sarja jaoks.
See on filoloogiast üsna kauge teema.
Jah, aga kuna ma nüüd töötan ettevõtjana metsas ning mets on mind lapsest saadik väga huvitanud, siis sellest on tulnud ka huvi taastuvenergia vastu.
Jumal on loonud inimese siia maa peale nii oma elu korraldama, et ta teeks seda säästlikult, võimalikult vähe loodust rikkudes. Kahjuks pole kristlased sellest kuigi palju rääkinud, sellega on tegelnud teised.
Fossiilkütused soojendavad kliimat ja tuumaenergia on seotud suurte riskidega. Hea, et viimaste valimiste eel, ei tea küll, kas ainult roheliste pärast või olid seal taga ka ärimeeste kaalutlused, aga Riigikogu võttis vastu väga jõulise biokütuseid toetava otsuse.
Sa võtad metsa maha, mitte ei taasta seda. Kas see pole vastuolus Sinu põhimõtetega?
Väga asjalik küsimus. Ma tõesti peaaegu ei jõua metsa istutada, aga põhiliselt teen ma hooldusraiet – võtan maha neid puid, mis niikuinii ära kuivavad. Harvendusraiet on kasulik teha – sealt saab tulu, aga metsa ei rüüsta.
Räägitakse, et mets on otsas ja saetööstusi pannakse kinni.
Numbri järgi võiks rohkemgi raiuda, aga häda on selles, et maha raiutakse kuusikud, männikud ja kaasikud ning lepavõsa jäetakse alles. Mõned talumehed raiuvad oma metsa liiga palju, aga teised liiga vähe ning ei jõua metsa hooldada. Erametsaomanikke tuleks riigi poolt rohkem nõustada. Võib-olla saaksime siis palki veidi rohkemgi.
Kuidas Sa metsatööle sattusid?
Kui käisin oma venna Heitiga veel keskkoolis, siis arutasime, et tahaksime elada nagu Lev Tolstoi, kes oli õnnelik, et sai vahepeal labidaga maad kaevata ja siis jälle raamatuid kirjutada. Minu elus ongi nii, et käin metsas tööl, aga vabal ajal tegelen mitmesuguste ühiskondlike asjadega.
Kas Sinu filoloogianne pole siiski raisku läinud?
Tegelesin aastaid selle tööga, mida õppisin, seega tasus õppimine end ära. Nüüd tegelen alaga, milles mul kõrgharidust pole, aga mis on olnud mulle lapsest saadik südamelähedane. Filoloogina omandatu on ühiskondlikus tegevuses väga kasulik.
Ja Sinu abikaasa, kes on hoopis majandust õppinud, tegeleb kirjandusega.
Tema võttis minu filoloogiameti üle, aga ta on ennast hoolega harinud.
Kirjandust on väga palju. Filoloogina võiksid öelda, kuidas eraldada teri sõkaldest.
See on probleem. Ilmalikku ilukirjandust ma peaaegu ei jõuagi lugeda. Ülikooli raamatukogus püüan uudiskirjanduse letis raamatud üle vaadata. Nii olen leidnud väga huvitavaid teoseid.
Müün koguduse raamatuletis raamatuid. Ma püüan neid kogudusse tuua mitte ainult oma maitse järgi. Minu arvates on kristlik kirjandus oluline usuelu kujundaja. Hea, kui kristlikku kirjandust võimalikult palju ostetakse (sobib kingituseks!), muidu ei tule ka kirjastused toime.
Kas Sa hääletasid valimistel roheliste poolt?
Ei hääletanud, kuigi nende ideed on õiged ja sümpaatsed. Ma kuulun Isamaa ja Res Publica Liitu (IRL). Osalen IRLi keskkonnaühenduses, kus me püüame samuti juurutada rohelist ellusuhtumist.
IRL on küllalt suur erakond ja seal on rohkelt erinevaid suundumusi. Liikmete hulgas on ka palju kristlasi. Püüan seal kaasa aidata meie rahva jaoks vajalike ideede, eriti kristlike väärtuste levikule.
Kas Sa osaled aktiivselt poliitikas?
Eelkõige oma erakonna ettevõtmistel ja valimiste kaudu. Aga mulle on südamelähedased ka kodanikuühenduste liikumised. Aja jooksul on kujunenud mulle oluliseks jalgrattateema. Seda ma erakonnas suurt propageerida pole jõudnud, aga Tartu linnas on asi küll edenenud.
Kaks aastat tagasi lõime ühenduse “Jalgrattalinn Tartu”. Suhtlesime linnavalitsusega ja kirjutasime artikleid. Selle tegevuse mõjul lõi linnavalitsus töörühma (viis jalgrattaaktivisti ja viis linnavalitsuse spetsialisti), kes koostas Tartu jalgrattateede arenguskeemi. Aprilli lõpul tuleb selle esitlemine linnarahvale. Nüüd on vaja, et linn hakkaks sinna võimalikult palju raha panema. Linna arengukavas on sees, et peaksime 2030. aastaks jõudma jalgrattateedega Kopenhaageni tasemele.
Sa ütlesid, et levitad IRLis kristlikke väärtusi.
Mingil määral jah. Olen rääkinud piirkondlikel ja vabariiklikel üldkogudel pereväärtuste tähtsusest. Olen püüdnud mõjutada erakonnakaaslasi asju rohkem läbi rääkima, et võiksime jõuda sisulise konsensuseni, üksmeeleni – nagu tegid seda apostlid Jeruusalemma konverentsil (Ap 15). Kirikus teeme me evangeelset tööd, aga kui oleme poliitikas, siis saame Piibli sõnumit levitada nii, et viime kristlikud väärtused rahva hulka. See on meie võlg ühiskonna ees.
Minu poja juhendaja ütles, et kristlased on niisugused tegelased, kes ainult oma asju ajavad ja neid ei huvita, mis ühiskonnast saab. Selles on valusat tõtt. Ometi on Piiblis öeldud: “Taotlege selle linna heaolu, kuhu ma olen lasknud teid viia, ja paluge selleks Issandat; sest selle hea põli on teie hea põli!” (Jr 29,7).
Kristus läks aitama inimesi, sest Ta tõesti tahtis neid aidata. See ei tähenda, et me kõik peaksime tegema sotsiaaltööd, aga hea on, kui mõned meie hulgast lööksid kaasa kodanikuühendustes, mis on vähe kasutatud võimalus. Neis ei ole selliseid piiranguid nagu parteides, kus ei saa alati oma häält teha, kus on alati tegemist kompromissidega.
Kuidas Su oma perel läheb?
Meil on neli last. Kahel on ülikool läbi, üks on ülikooli lõpetamas ja kõige noorem on 16-aastane. See on rohke Jumala arm, et nad kõik on usklikud. Kõige vanem on abielus ja tal on kaheaastane tütar.
Perekonnale mõeldes on mul kõige rohkem südame peal, et ühiskond ei mõista püsiva abielu tähtsust. Piibli tõed on kõigi jaoks, mitte ainult kristlastele. Ilmselt ei ole me osanud ühiskonnale neid piisavalt veenvalt esitada. Ühiskond kipub abielu maha kandma, kuigi on juba ka märke, et pendel võib hakata liikuma vastassuunas. Kristlaste ülesanne on teha hoolega selgitustööd ühiskonnas, kus võimalik, aga eriti tähtis on olla oma isikliku perekonnaeluga eeskujuks.
Täname!
13. märtsil 2007 Tartus
VÕÕRA NIME ALL
Minu nimi on Rahel, aga mu venelasest mees mõtles mulle teise nime välja. Sellest ajast kutsuvad kõik mind võõra nimega.
Olin alles päris noor ja kõik mu sugulased olid veel elus. Elasime piiri lähedal väikeses linnakeses ja selle majad olid veel terved.
VENELASED TAGANESID
Kuskil eemal mürises tumedalt kanonaad. Diviisi verised, vaimselt muserdatud sõdurid läksid päikeseloojangul vaikides mööda linna peatänavat. Kuhu nad läksid? Miks neid nii vähe oli?
Viisime neile õdedega plekist mannerguga kitsepiima. Vene sõdurid ei võtnud seda, kuigi oli selge, et nälg ja janu neid piinasid. Nad läksid mööda, karmid ja tolmused. Kõik see oli nii kummaline, nagu painajalikus unes. Siis tuli hauavaikus. Kohe-kohe pidid linna tulema vallutajad ning veel kummalisemana tundus, et nad ei tulnud.
Meie pere ei evakueerunud. Isa oli väga haige. Nii me jäimegi kõik tema viletsa voodi juurde, kuigi isa nuttis ja palus end maha jätta. Meid oli seitse inimest – isa, ema, vanaisa ja neli last, kellest mina olin vanim.
KUMMALISED RISTID
Möödus veel üks rusuv öö. Päeva koites ütles ema: “Rahelike, mine Ivanovna juurde. Võib-olla annab ta veel natuke piima väiksemate laste ja haige isa jaoks?”
Ivanovna andis. Kui ma tema juurest ära tulin, vaatasin juhuslikult tagasi. Ivanovna kattis mu selga paljude-paljude ristikujuliste siksakkidega. Tema poolpimedatest vanadest silmadest voolasid suured pisarad.
“Mis teil on, Ivanovna?” küsisin hämmeldunult. Mu süda tõmbus hirmsast eelaimusest kokku. Aga Ivanovna ei vastanud midagi, vaid jätkas ristide tegemist nüüd juba minu näo, rinna ning kogu keha kohal. “Jeesus, ma annan Raheli süütu hinge sinu kätesse! Päästa ja anna armu!” pomises vanake. Tema palve tundus mulle absurdse ja kummalisena nagu kõik muugi, mis viimastel päevadel oli juhtunud.
MIND PÄÄSTETI
Täiesti endast väljas, lonkisin aeglaselt mööda tühja tänavat. Piim loksus raskelt vastu mannergu seinu. Äkki lendas kuskilt nurga tagant välja roheline sõjaväe veoauto ja pidurdas järsult minu kõrval.
Kabiinist kargas välja noor kapten. Tema vasak käsi oli õlani määrdunud sidemesse seotud. Hallid silmad vaatasid mind meeletu igatsusega. “Ilus juudi tüdruk!” ütles kapten katkendlikult. “Sakslased tulevad! Ruttu veoautosse! Kohe! See on käsk! Eluga! Kui keegi küsib, siis ütle, et oled minu naine Ira!”
“Mul on kodus isa, ema, õed ja vend!” karjatasin ma, nagu ärgates pikast vaevarikkast unest.
“Sina neid enam aidata ei saa, juudi tüdruk!” Venelane haaras terve käega jõuga minu randmest. Mannerg kukkus teele, piim pritsis venelase tolmustele saabastele.
Ma ei tea, ei mäleta ega saa aru, kuidas ma veoauto kitsasse umbsesse kabiini sattusin. Auto sööstis piki linnarahva juurviljaaedu ja põlde sellise kiirusega, et näis, veel hetk, ja ta laguneb tükkideks.
“Juutide ja venelaste Jumal! Päästa ja halasta meie peale!” pomises kapten, klammerdudes kramplikult terve käega logiseva, higist läikiva rooli külge. Meie taga tampis miski tumedalt maad. Ja mul oli nii õudne, et ma ei julgenud tagasi vaadata…
Kõik minu armsad sugulased hukkusid. Hitlerlased kogusid linna jäänud juudid järgmisel päeval parki ja lasksid maha. Mitte keegi ei pääsenud!
ME ABIELLUSIME
Venelane osutus heaks ja hoolitsevaks meheks. Pärast sõda suunati ta teenima Ukrainasse. Ta leidis mu üles ja viis kaasa. Ta läks polkovniku auastmes erru. Ma ei tülitsenud oma mehega kordagi.
Häbi tunnistada, aga ta ei küsinudki kunagi, mis mu nimi on. “Minu kallis naine Irake,” tutvustas ta mind oma elatanud vanematele. Millegipärast oli see tema kõige armsam naisenimi. Ja kui meie vanema poja perre sündis väike tütar, ei mõtelnud vanaisa muidugi hetkegi, vaid nimetas ta Irinaks. “See on igavese rahu sümbol,” ütles ta.
Sellega lõppes minu vanaema jutustus.
IRINA KOLOŠINA
Menora 2005
TA TAHTIS TERRORISTIKS SAADA
See mees nimetab end Nassim ben Imaniks. Ta muutis oma nime, et tagada enda julgeolekut ja mitte saada islami ekstremistide ohvriks. Seda mitte kuskil Araabias, vaid keset Saksamaad.
Nassim oli enne ise moslem ja sai siis kristlaseks. Kuna ta ei väsi avalikult ettekannetes, poliitilistes aruteludes, raadios ja televisioonis talle hästi tuntud islami ohtude eest hoiatamast, peab ta ennast ka kaitsma. Moslemite silmis on ta nüüd ju uskmatu. Tema kohta kehtib Koraani sõna: “Tapke paganaid, kus te neid ka ei leiaks.”
UNISTUSEKS TERRORISTIAMET
Nassim oli varem koguni fanaatiline moslem. Noorukina tuli ta Araabiast Saksamaale. Tema silmis oli uus kodumaa külm ja armastuseta. Talle hakkas vastu lääne eluviis, näiteks see, kuidas naised “poolpaljalt” mööda tänavaid käivad.
Nassim võttis vastu otsuse selle vastu võitlema hakata – vajaduse korral ka vägivallaga. Ta tahtis terroristiks saada. Ta õppis keemiat, et pomme teha.
Kuid siis õppis Nassim veendunud kristlasi tundma. Et mõni sakslane võiks Piiblit Jumala Sõnaks pidada, oli tema jaoks midagi uut. Teda vaimustas, kui kohtas kunagisi narkomaane, kes olid vanast elust vabaks saanud ning endisi prostituute, kes olid oma “ametile” selja keeranud. Ta ei teadnud ühtegi moslemit, kelle elus oleks niisugune muutus toimunud.
Nii sai Nassimist endast kristlane ja ta laskis end ristida. Ometi tuli talle suur usuline kriis kuni enesetapumõteteni. “Sel ajal suhtlesin Jumalaga isiklikult,” ütles ta. Ta jäi kristlaseks.
ISLAM ON VÄGIVALDNE
Kristlikku Õhtumaad näeb Nassim kriitiliselt. Talle on mõistetamatu, kuidas võib korraldada oikumeenilise jumalateenistuse koos moslemitega ja lubada islamivaimulikel seal Koraani tsiteerida. “See on Kristuse reetmine kõige kõrgemal tasemel.”
Nassim peab ka seda eksituseks, kui läänes tahetakse vahet teha rahulikel ja fanaatilistel moslemitel. Tema arvates on islam oma loomuselt vägivaldne religioon, sest vägivald on Koraanis sügavalt sees. Nassim ei pea mõeldavaks ka islami rahulikku reformeerimist.
KA ILMALIKUD MOSLEMID
Ka ilmalikud moslemid võivad Nassimi arvates ohtlikuks saada. Ta toob näiteks Hamburgis elanud 2001. aasta 11. septembri terroristid: “Nad ei olnud kunagi varem sõjalisi kalduvusi näidanud.”
Nassim ei suuda ka mõista, kuidas võib moslemitel lubada Saksamaal mošeesid ehitada: “See ei tähenda ainult ühe maja ehitamist. Moslemid peavad tervet piirkonda, kus mošee asub, tulevaseks islami vallutatud alaks.”
NÜÜD ON TA MISJONÄR
Ainus rahuvürst on Nassimi jaoks Jeesus Kristus. Mees olevat isegi vaenlasi armastama õppinud – islamis on see mõeldamatu.
Oma peaülesannet näeb Nassim ben Iman selles, et näidata inimestele Jeesuse Kristuse armastust. Kuid ta ei taha ka oma päritolu maha salata. Ta loodab, et tal kui islamist üle tulnud inimesel õnnestub inimestes äratada huvi Jeesuse Kristuse vastu. Seepärast läheb ta oma teed edasi. Ta asutas misjoniorganisatsiooni – eelkõige selleks, et võita moslemeid Kristusele.
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
MAAKERA VANIM INIMENE TEENIS KOGU ELU ISSANDAT
Mustanahalise ameeriklanna Emma Faust Tillmani pikk elutee koos Kristusega jõudis lõpule. Ta suri 28. jaanuaril 115. eluaastal Connecticuti osariigis hooldekodus. Mõni päev enne vanakese surma tunnistas Guinnessi rekordiraamat ta maakera vanimaks inimeseks. Nüüd läheb see tiitel sama vanale jaapanlannale Yone Minagawale.
Kogu elu käis endise orja tütar kirikus. New York Times kirjutas, et kodukogudus Hartfordis pidas teda oma emaks. Ta laulis üle 70 aasta kirikukooris. Viimast korda käis ta kirikus 22. novembril oma 114. sünnipäeval.
Emma Faust Tillman oli esimene mustanahaline, kes tohtis Glastonburys Connecticuti osariigis keskkooli lõpetada. Alates 1920. aastast, kui naised esimest korda valida said, kuni 2006. aastani võttis ta alati valimistest osa. Kuna ta mustanahalisena sekretärikohta ei leidnud, töötas ta koduabilisena.
Emma Faust Tillmani abikaasa suri 1939. aastal. Ta ise oli pärit perest, kus pikaealisus ei ole haruldane. Matusetalitusele oli oodatud seitse lapselast, 36 lapselapselast, 16 lapselapselapselast ja 16 lapselapselapselapselast.
“Ta teenis Issandat, ta teenis kogudust, ta teenis meid. Kas võib veel suuremat pärandit maha jätta?” öeldi matustel.
idea Spektrum
LÜHISÕNUMEID KAUGELT JA LÄHEDALT
Baptistide Maailmaliidu (BWA) peasekretär Denton Lotz (68) läheb detsembris pensionile. BWA täitevkomitee esitas 7. märtsil peasekretäri kandidaadiks Jamaica pastori Neville Callami (55). Ta on sellele kohale ainus kandidaat. Ametlikult kinnitatakse ta peasekretäriks BWA aastakonverentsil juulikuus Accras (Ghana).
Neville Callam oli 1985–1987 ja 2000–2002 Jamaica baptistiliidu president ning 2000–2005 BWA asepresident. Ta on öelnud, et tema elu keerleb Jeesuse ümber.
Neville Callam õppis USAs Harvardi ülikoolis, ta on eetika- ja meediaspetsialist. Ta on osalenud BWA mitmetes komisjonides ja töögruppides, sealhulgas kristliku eetika ning evangelisatsiooni ja hariduse komisjonides. Ta on asutanud ühe kristliku raadiojaama ning oli Jamaica rahvusliku religioosse meediaühingu asutav direktor. Ta on olnud õppejõuks mitmetes teoloogilistes õppeasutustes Kariibi mere piirkonnas.
Jamaical on umbes 300 baptistikogudust 40 tuhande liikmega, kogu Kariibi mere piirkonnas 1700 kogudust 256 tuhande liikmega.
* * *
Eesti EKB Koguduste Liit pidas 9. ja 10. märtsil Tallinnas Nõmme Baptistikoguduse kirikus oma korralise aastakonverentsi teemal “Jeesus Kristus on meie lootus”. Teemat avasid liidu president Joosep Tammo ja Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor Meego Remmel.
Konverents võttis liidu liikmeks Tartu Kristliku Risttee Koguduse, kinnitas 2006. aasta aruanded, 2007. aasta eelarve ja dokumendi “Piibli õpetus Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu kogudustes” ning võttis vastu läkituse heaperemeheliku eluviisi küsimuses.
Kokkutulnuid tervitasid Soome Vabakiriku juhatuse liige Hannu Vuorinen ja Euroopa Baptistiföderatsiooni president Helari Puu.
Vaata fotosid siit!
* * *
15. märtsil toimus Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku keskuses Tallinnas Eesti Kirikute Nõukogu korraline töökoosolek. Järgnevaks kolmeks aastaks valiti nõukogu presidendiks EELK piiskop Einar Soone ning asepresidentideks Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo ja rooma-katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. Revidendiks valiti Eesti EKB Koguduste Liidu esindaja Ruudi Leinus.
* * *
18. märtsil toimus Oleviste koguduses Anne Metsala loomingu õhtu. Rohkearvilisele kuulajaskonnale esitasid segakoor, kammerorkester ja solistid Anne Metsala ja tema poegade heliteoseid. Oma emast rääkisid tütar Mari Vahermägi ja poeg Mart Metsala. Kava seadis kokku Oleviste koguduse muusikajuht Kersti Kuusk.
Anne Metsala on sündinud 1934. aastal Haapsalus. Muusikaõpingud said alguse kodus isa Pärt Ellerheina kõrval ning tädimehe ja ristiisa Cyrillus Kreegi juures, jätkusid Tallinna Lastemuusikakoolis Anna Klassi klaveriklassis, Tallinna Muusikakoolis Edgar Arro ja Villem Kapi kompositsiooniklassis, Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Villem Kapi ja Mart Saare kompositsiooniklassis.
Anne Metsala on töötanud muusikateoreetiliste ainete ja klaveriõpetajana Tallinna Pedagoogilises Instituudis, Tallinna 21. Keskkoolis, Tallinna Lastemuusikakoolis, Georg Otsa nimelises Muusikakoolis ja Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi Muusikakoolis. Ta on tegutsenud muusikaõpetajate koolitajana, õppejõuna koguduste muusikutele mõeldud kursustel, organistina Oleviste kirikus.
Anne Metsala loomingusse kuulub hulgaliselt koorilaule, soololaule, lastelaule, teoseid tšellole, viiulile, flöödile, trompetile, orelile, harfile ja arvukalt seadeid.
Anne Metsalal on viis last – Mihkel, Matis, Mart, Mehis ja Mari, kes on kõik kaasatud Jumala riigi töösse.
Eesti EKB Koguduste Liidu
AASTAKONVERENTS
Tallinna Nõmme Baptistikoguduse kirikus 9.–10. märtsil 2007
1. “Juhhei, mina pääsen taevasse, juhhei, mina usun Jeesusse,” laulis lastekoor Juhhei.
2. Pärnu Rahu Koguduse asutaja ja pastor Brian Karlik (vasakul) ning Lasnamäe Lootuse Koguduse rajaja Argo Buinevitš.
3. Valkla Baptistikoguduse pastor emeritus Tiit Niilo (vasakul), Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson ja Esko Knuutila Soome Vabakirikust.
4. Oleviste koguduse pastor Ülo Niinemägi vestlushoos liidu naistöö juhatuse esinaise Karin Raja ning Talvi Heldega.
5. Liidu president Joosep Tammo (vasakul) ja Kohila Baptistikoguduse pastor Viljar Liht.
6. Liidu lastetöö koordinaator Pille Havakats jagas reklaamiks ajakirja Päikesekiir.
|
