|
Foto: Heldur Kajaste
Eesti EKB Koguduste Liidu endine president ja Oleviste koguduse pastor Ülo Meriloo sai 90-aastaseks. Pildil õnnistab ta oma juubelipäeval rahvast.
Ülo Meriloo on siiani vaimulikuna rivis. Väljaspool kirikut on ta tuntud ehitusinsenerina. Apostel Paulus kirjutas: «Mulle antud Jumala armu järgi olen ma kui tark hooneehitaja rajanud aluse, aga teine ehitab sellele. Igaüks vaadaku siis, kuidas ta ehitab!» (1Kr 3,10). Paljud tööd on läinud ja lähevad uute põlvkondade kätte. Eelmiste põlvede töö on tallel Jumala juures ja mõndagi on näha ka maa peal.
Ülo Meriloo elust ilmus Kuulutajas kümme aastat tagasi põhjalik intervjuu (nr 2/196 (2006), saadaval ka internetis). On, mida lugeda ja mille eest Jumalat kiita. Igal nooremal tegijal on ka oluline mõelda sellele, kas tema töö austab ja jääb austama Jumalat.
Kuulutaja ühineb kõigi nendega, kes Ülo Meriloole õnnistust soovisid ja soovivad.
Vaata ka pilte alt!
 ELU LÄHEB EDASI
Toimetaja kommentaar
Euroopa Ülemkogul otsustati teha Suurbritanniale Euroopa Liitu kuulumise tingimustes järeleandmisi. Otsuse kvaliteeti näitab juunikuus toimuv referendum, kus Suurbritannia rahvas peab ütlema, kas nad tahavad euroliitu edasi jääda või ei.
Suurbritannia on suurriik, kes võib tingida – keegi ei taha tema lahkumist Euroopa Liidust. Väiksemad peavad paljuga lihtsalt leppima ja lootma, et suurte väljatingitud erisused ka neile kasuks tulevad. Vastupidist ei julge ükski riigijuht oma rahvale tunnistada, muidu oleks see talle miinuseks järgmistel valimistel.
Huvitava mõtte ütleb Õp 12,9: «Parem on olla tähtsusetu, kel ometi on ori, kui ennast laiutada ja olla leivata.» Ilmselt tähendab see tänapäeva keeles, et majanduslik tugevus on olulisem kui silmapaistvus. Eesti väiksus tingib sageli otsuste tegemisel tagaplaanile jäämise ning see on mõneski tekitanud alaväärsuskompleksi. Pole põhjust – ka väiksena võib olla edukas ja väärikas.
BUSSID SÕIDAVAD KRAAVI
Libedad teed on tekitanud Eestis mitu ränka bussiõnnetust. Üks bussijuht on saanud surma ja mitmed reisijad raskelt vigastada. Ilma võib muidugi alati süüdistada, kuid teede hooldus peaks olema vastavuses meie kliimaoludega.
Eesti teid ehitatakse pikkamööda paremaks. Jälle on päevakorras Tallinna-Tartu maantee Kose ja Mäo vahel neljarealiseks ehitamine. Alati leidub keegi, kelle arvates raha võiks ka kuskile mujale panna, aga see tee tuleb ilmselt ükskord ikka Tallinnast Tartuni valmis ehitada. Elu lihtsalt nõuab seda.
Transpordist räägitakse palju seoses Estonian Airi pankrotiga ja Rail Balticu ehitamise plaanidega. Kaubarongid käivad Eestist peamiselt Venemaale ja nende arv on viimastel aastatel tugevalt vähenenud. Osa ajakirjandusest teeb aktiivselt maha praegust kohalikku reisirongiliiklust, propageerides samas Rail Balticut. Tallinnast käib praegu välismaale ainult üks reisirong päevas (Moskvasse), otseliiklust Tallinnast Riiga ei ole üldse. Kust võetakse reisijad ja kaup Rail Balticule? Kui lootus on Tallinna-Helsingi tunnelil, mille kaudu tuleks meile Soomest lõunasse sõitvad rongid, siis millest elaks Rail Baltic paar-kolm aastakümmet enne tunneli valmimist (kui seda üldse kunagi tuleb)?
Alati ei saa lähtuda majanduslikust efektiivsusest. Riik peab hoidma transpordi elus, vajaduse korral sellele peale makstes. Kui äsja jäid Tallinnas trammid ja trollid ning elektrirongid seisma, sest kontaktliinid läksid jäässe, siis olid olemas ka bussiliinid. Erinevate transpordiliikide olemasolu on riigi julgeolekuks vajalik. Alati juhtub avariisid ja rikkeid, nende toimumist ei saa kunagi välistada.
Jumal käskis ehitada Iisraelimaale teed, mis viisid pelgulinnadesse (5Ms 19,3). Neil oli usuline ja maa turvalisust suurendav tähendus. Nii ei saa ka tänapäeva ühendusteid planeerides lähtuda ainult rahanumbritest.
INIMESED KAOTAVAD TÖÖ
Mitmed suured ettevõtted on teatanud tegevuse peatamisest või lõpetamisest ning töötajate koondamisest. Küll on põhjuseks madalad naftahinnad, tootmise ümberpaigutamine Eestis või siit hoopis lahkumine, sest leidub maid, kus võib veel madalamat palka maksta.
Väikesi muudatusi tööturul ju ikka juhtub, aga kui lahkuvad piirkonnas olulisele hulgale inimestest tööd andvad ettevõtted, on see tragöödiaks kohalikele inimestele ja probleemiks ka riigile. Meil on küll töötukassa, kust võib saada mõneks ajaks leevendust, aga ükskord tuleb ikka uus töökoht leida.
Ei ole saladus, et meil on paljud inimesed madala haridusega ja ilma erialata. «Milleks mulle paber, ma ju saan hakkama ja oskan oma tööd?» ütleb mõnigi noor inimene. Aga noorus läheb mööda ja tulevikule peab ka mõtlema. Kui ettevõttele on vaja töölisi ja kandidaadil paberit ette näidata ei ole, eelistatakse tavaliselt nooremaid. Enda arvates head praktikat omavale töötule võib see tunduda ebaõiglane, aga elu on kord niisugune. Samas töökad ja oskajad inimesed leiavad tavaliselt ka uue töö.
Lõhenenud Iisraeli tulevasest kuningast ütleb Piibel: «Jerobeam oli väga tubli mees, ja kui Saalomon nägi, kuidas see noor mees tööd tegi, siis ta pani tema kogu Joosepi soo töökohustuse ülevaatajaks» (1Kn 11,28). See mees läks aga negatiivsena ajalukku, sest ta seadis oma isikliku positsiooni tähtsamale kohale kui Jumala teenimise. Jumala õnnistus on positiivse tulemuse saavutamiseks alati vajalik. Ka tööotsijale.
MÕTLEMAPANEV VEEBRUAR
Tänust ja tänulikkusest
Veebruar peaks meid üles kutsuma tänulikkusele. Möödub ju 132 aastat esimeste baptistikoguduste rajamisest Eestis ja tähistame Eesti Vabariigi 98. sünnipäeva. Mõlemad on Jumala poolt kingitud imed.
Veebruarikuusse jääb ka paastuaja algus. Paastumine on eelkõige loobumine millestki. Mis on sellel pistmist tänulikkusega? Küllap on. Kui meil on millestki loobuda, siis järelikult peab meil midagi olema. Enamikul inimestel selles maailmas väga palju valikuid ei ole, millest loobuda.
Saksa filosoof Arthur Schopenhauer (1788–1860) on öelnud. «Me mõtleme harva sellest, mis meil on, ent muretseme kogu aeg selle pärast, mida meil pole.» Mõtleme siis veebruaris nendele, kes on läinud meie ees ja oleme tänulikud, et oleme täna oma teekonnal siin, kus oleme. Ja mõelgem sellele, mis meil on.
Kes meist ei tahaks olla tänulik? Aga me teeme tavaliselt kaks viga.
Esimene viga. Me elame peamiselt minevikus ja arvame, et minevikus oli kõik palju parem. Meil on mineviku suhtes nostalgia. Täna on täna. Tunne sellest rõõmu, mis on täna, eilne ei aita meid enam palju.
Teine viga. Me elame ainult tulevikuunistustes. Kui vaid tuleks kevad, siis on põhjust rõõmu tunda ja tänulik olla. Veel parem, kui varsti oleks jaanipäev! Aga täna oleks justkui liiga vara veel... Ja siis mõte liigub edasi. Kui ma abielluksin... Kui ma saaksin parema töö...
Aga temperatuur läheb ikka veel miinuspoolele, sest talv kestab ja kevad on kaugel. Küttearved on jätkuvalt suured, hinnad tõusevad ja me saame vanemaks.
Mind aitab tihti see, kui avan Piibli. «Tänage Issandat, sest Tema on hea, sest Tema heldus kestab igavesti! … Tänu olgu Issandale, Iisraeli Jumalale, igavesest ajast igavesti! Ja kogu rahvas öelgu: «Aamen!» ning kiitku Issandat!» (1Aj 16,34.36).
Tekst pärineb kuningas Taaveti tänulaulust. See laul esitati sel puhul, kui Jumala laegas oli viidud Taaveti juhtimisel püstitatud kogudusetelki. Sel päeval toodi põletus- ja tänuohvreid. Oli suur tänu- ja hõiskamise püha.
TÄNULIKKUSEST TAAVETILE MÕELDES
Taavet oli Iisraeli kuningaks saades vallutanud Jeruusalemma, mis kuulus vaenlastele. Seejärel hakkas ta kujundama seda linna usuelu keskuseks.
Teine põhjus tänamiseks seisnes selles, et seaduselaegas oli vilistitelt tagasi saadud ja nüüd asetati see kogudusetelki (templi ehitamiseni läks veel aega) õigele kohale. Seaduselaegas oli israeliitide teekonnal kindlaks märgiks Issanda kohalolekust. See oli näinud väga paljude põlvkondade teekondi, muresid ja rõõme. Laekas olid käsuõpetuse tahvlid kümne käsuga. Meile natuke kummaline mõista, aga ka kruus mannat ja Aaroni kepp. See oli sümbolite keel, mis pidi meelde tuletama Jumala ustavust ja hoolimist.
Elu on pidev muutumine. Nii oli ka siis, kui kogudusetelgi teenistus loodi. Olgu meil paindlikkust töövormide muutumisega, et nende vajalikkust mõista, kui olukorrad meie ümber muutuvad. Kivitahvlid laekas jäid aga samaks, meie õpetuslik sisu peab ka täna jääma samaks, kui vorm muutub.
Aga seniseid harjumusi tuli palju muuta. Seati sisse preestrite ja leviitide teenistuskorrad, kaasati lauljad ja erinevate muusikainstrumentide mängijad. Me võiksime öelda, et Aasaf oleks kaasaegses tähenduses koguduse muusika- või ülistusjuht.
Kui me ei vaevu süvenema meie koguduste saamisloo ajalukku või Eesti riigi ajalukku, siis teeme sellega suure vea. Seda kahel põhjusel. Esiteks, me saame õppida nagu Iisraeli rahvaski oma esivanemate tehtud vigadest. Teiseks see, et Iisrael oli tol tänupäeval kiitmas Issandat, ei olnud mitte niivõrd rahva suur teene või kuningas Taaveti võitude tulemus, vaid eelkõige Jumala ülisuur arm!
TÄNULIKKUSE ALGUS
Tänulikkus algab väikestest asjadest. Kui me ei oska tänulikud olla näiliselt tavaliste asjade eest, siis ei oska me tänulikud olla ka tõeliselt suurte asjade eest.
Lugesin populaarse saatejuhi arvamust, kus ta väidab: «Pühapäeval ei ole mingit mõtet, mida sellega peale hakata?» Kas tõesti? Õnnetu ja tänamatu inimene, mõtlen mina.
Jaburate mõtetega ja õnnetuid on ikka meie hulgas. Neid, kes ei tahagi näha, mida annab tänulikkus. Ka tänulikkus pühapäeva eest! Eeldan, et Kuulutaja lugejate hulgas on inimesi, kes mäletavad aega, kui laupäev oli tööpäev. Oma kooliajast mäletan, et käisin kõik laupäevad koolis.
Sa mõtled, et kõik on nii tavaline. Igal aastal veebruaris ikka needsamad asjad. Piibel õpetab meid: «Kinnita neid oma lastele kõvasti ja kõnele neist kojas istudes ja teed käies, magama heites ja üles tõustes!» (5Ms 6,7).
Küllap sa oled kuulnud iroonilist küsimust: «Kas me sellist Eestit tahtsimegi?» Inimesele ei ole üldiselt tänulikkus omane. Kogu aeg oleks justkui midagi puudu. Leidsin oma mõtetele kinnitust, kui kuulsin, kuidas keegi õelutses: «Oota elult ainult halba, siis ei pea sa kunagi pettuma!»
PALJU SÕLTUB MEIE VALIKUIST
Hea sõnum tänaseks veebruariks on see, et tänulikkus ei ole kuidagi piiratud. Ja see ei kuulu ainult privilegeeritud seltskonnale. Tänulikkusega on üldiselt ka veel nii, et kui sa ei oska täna mitte millegi üle tänulik olla, siis kahtlen, kas see õnnestub sul ka homme.
Mõtle vähemalt kolmest asjast, mille üle tänulik olla... Pane need kirja. Kui sa oled seda teinud, siis oma üllatuseks märkad, et tuleb vähemalt kolm mõtet veel. Tänulikkusele on omane paljuneda. Hoia see paber oma Piibli või märkmiku vahel. Võta siis aeg-ajalt välja ja mine sellega koos oma palvehetkedesse, kui oled Jumalaga. Usu mind, sinu tänulikkus saab palju suuremaks.
Millegipärast tänamatust ja nurisemist ei pea õppima. See hakkab ilma vaevata külge nagu takjas. Iisraeli rahvas kõrberännakul paneb teinekord meid muigama. Aeg-ajalt oli neil soov tagasi minna Egiptuse orjusesse, kus olevat palju parem. Kord polnud piisavalt juua, kord polnud piisavalt süüa. Aga Jumal oli tõotanud enne teele asumist oma rahvast varjata ja anda neile kõike, mida vaja. Inimesed aga ikka nurisesid.
Keegi on väga tabavalt öelnud: «Tänulik inimene läheb läbi elu justkui magnet, mis tõmbab läbi liiva enda külge nähtamatuid metalliosakesi, ta oskab leida igas elu olukorras midagi, mille pärast rõõmustada ja mille eest olla tänulik.» Mis siis on need peaaegu nähtamatud metalliosakesed, mida igast argisest päevast võib leida?
Internetis on aeg-ajalt levitatud erinevaid versioone ühest mõtisklusest selle kohta, mis on elus oluline. See mõtisklus on tänulikkusest. Kui sul on toit külmkapis, riided seljas, katus peakohal ja oma voodi, siis oled sa rikkam kui 75% inimkonnast. Kui sul on pangaarve, paberraha rahakotis ja ülearuseid münte taskus, siis oled sa maailma kümne protsendi rikaste hulgas. Kui sa pole hiljuti kogenud sõjakoledusi, vangistuse üksindust, piinamist ega nälga, siis meenuta, et see on 500 miljoni inimese igapäevane ja paratamatu eluosa.
Seda nimekirja võiks venitada väga pikaks, sest meie elus on veel tuhandeid pisiasju, mis peaksid põhjustama tänulikkust. Lugege psalme. Kui sageli kutsutakse neis Vana Testamendi lauludes meid üles Jumalat kiitma, tänama ja ülistama!
Näiteks väga mitmed psalmid algavad samade sõnadega nagu Taaveti tänulaul kogudusetelgi jumalateenistusel Jeruusalemmas: «Tänage Issandat, sest Tema on hea ja Tema heldus kestab igavesti.» Kui palju enam on põhjust olla tänulikud meil, kes usume Jumala Pojasse Jeesusesse Kristusesse, Tema armastusse, Tema ristisurma ja ülestõusmisesse! Tänulikkusega on sama lugu nagu hingamisega. Kui tahame sisse hingata enam kui välja hingata, läheb keeruliseks.
Tõsi, meist ei sõltu kõik, mis tänulikkuse kogemiseks on vaja. Kuid meil endal tuleb ka oma hoiakutega algust teha. Meiepoolne panus on lihtne. Inimese poolt tuleb ainult ennast avada ja see rõõm sisse lasta. Sest meie südameuks avaneb ainult seestpoolt.
Tõeline tänulikkus on seisund, mis lähtub inimese sisemisest tasakaalust, mitte niivõrd välisest. Tänulikkus on otseses seoses meie jumalasuhtega. See tähendab selgust ja kogemust, kes on Jeesus Kristus meile.
Tänulikkus on nähtav meie igapäevases elus. See on kui elustiil. See ei ole selline teeseldud tänulikkus. See on siiras ja tõeline, mis lähtub Jumalast.
MIS RÖÖVIB TÄNULIKKUSE?
Pakun sulle järelemõtlemiseks mõned olulisemad põhjused.
Ülestunnistamata patt. Küsi Jumalalt, mis see on, et Ta sulle seda näitaks.
Virisemine, kritiseerimine, kõige ja kõigi halvustamine. Palu Jumalat, et Ta aitaks sul näha tänulikkust.
Hiljuti öeldud halvad sõnad. Sa ju tead, et sõnal on vägi.
Andestamata meelsus. Anna andeks ja palu andeks!
Ainus inimene, keda muuta saame, vaatab meile peeglist vastu. Aga ega me seda ise ei suuda. Laseme siis Jumalal seda tänu-veebruaris teha!
Ühineme kuningas Taaveti ülistuskooriga: «Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki Tema heategu!» (Ps 103,2).
TARMO LIGE
Sinu vend Olevistest
ARVUTI AITAB KOGUDUSETÖÖS
Aktuaalne teema
Kärdla Baptistikoguduse pastor TARMO KÄHR (51) on tuntud ka arvutiasjatundjana. Kuulutaja palus temalt mõnele küsimusele vastust.
15. veebruar oli Eesti EKB Koguduste Liidus elektrooniliste aruannete esitamise tähtaeg. Kas see süsteem on Sinu välja mõeldud?
Ei ole. Limesurvey on vabavara, mida igaüks võib internetist alla laadida ja kasutusele võtta. See on üpris võimekas ja paindlik programm erinevate küsitluste läbiviimiseks. Kui oskad küsimusi välja mõelda, võib teha aastaaruandeid ja igasuguseid muid asju ka. Küsimused on liidu juhtkonna koostatud, aga kuidas neid sellesse tehnilisse lahendusse panna, on minu välja mõeldud. Liit kasutab seda aruandekeskkonda 2011. aastast.
Kas kogudused saavad selle süsteemiga hakkama?
Ma usun küll. See teeb aruande esitamise oluliselt lihtsamaks. Eelmise aasta arvud on ees ja kirja tuleb panna ainult muudatused. Täna on viiel kogudusel ankeedid esitamata (üldse on ankeete 82), tõenäoliselt on vaja neid järele aidata. Arvuti on samasugune vahend nagu lauluraamat või klaver. Kus on seda mõistlik kasutada, tuleb seda teha.
Kas programm teeb automaatselt aruannetest koondi ka?
Jah, just sellest ongi suur kasu. Summaarne tabel, mille keskkond kokku paneb, sisaldab kõikide koguduste kõiki kogutavaid andmeid. Liidu aastaaruandes ei ole kõik andmed siiski ühes tabelis koos ja koondtabelist tehakse vajalikud väljavõtted. Paraku tuleb igal aastal andmeid ka üle kontrollida, sest erinevatel põhjustel tekib vigu – inimesed on ju ikka ekslikud.
Sa haldad liidu serverit.
Jah. Seal asub liidu domeen ekklesia.ee, lisaks teisigi domeene ja asju, mis kohe silma ei paista – näiteks meie seminari e-õppe keskkond Moodle. Liidu kodulehekülje praegune välimus, tehniline lahendus ning muudki, mis on domeeni ja serveriga seotud, on minu poolt üles ehitatud. Praegune kodulehekülg on tehniliselt juba aegunud, seda saaks ning kindlasti ka peaks paremaks ja ilusamaks tegema. Ka server ise vajaks uuendust, see on töötanud juba pea kümme aastat.
Põhimõtteliselt võib iga liidu kogudus liidu serverisse oma kodulehe üles panna. Kogudusel võib olla oma domeeninimi. Koguduste e-posti aadressid saab teha ekklesia.ee lõpuga, aga saab kasutada ka koguduse enda domeeninime. Liidu serveri võimsusest piisab, aga vajadus on suurema salvestusmahu järele, sest järjest rohkem tekib audio- ja videomaterjale, mida on vaja internetis kättesaadavana hoida. Ühenduse kiirus on piisav – liidu server on tuumikvõrguga seotud optilise kaabliga. Kiiruseks on 10Gbps ja läbi kaabli liikuvaid bitte ei loeta – tee, mida tahad. Selle kaabli külge võib lisaks ka mõne koguduse serveri panna.
Liidu serveris on 177 listi kokku 2925 liikmega. On piirkondlikke ja koguduste liste, mõnel kogudusel on noortegrupi, juhatuse, koori ja veel mingi muu list. Minu roll piirdub üldjuhul listi käivitamisega, haldamisega tegelevad juba koguduste inimesed ise. Olen listide kasutamiseks koostanud ka abilehekülje ekklesia.ee/abi.
Paljud kuulavad jutlusi ja loevad kristlikke ajalehti läbi interneti. Kuidas Sa sellele vaatad?
Kindlasti ei suuda internet asendada jumalateenistustel käimist. Mitte ükski salvestus ega ülekanne ei anna täielikult edasi seda, mis kohapeal toimub. Piibel ütleb Hb 10,25: «Ärgem jätkem unarusse oma koguduse kooskäimist.» Ajakirja või ajalehte võib internetist lugeda, aga ma julgustaksin maksma tellimuse tasu ära, sest sellest sõltub ajakirja väljaandmise võimalikkus.
Interneti kaudu saab osa ka palju laiemast kristlikust maastikust, kui muidu iial võimalik oleks. Hea on siiski järele mõelda, kas kõik, mida kätte saab, on ikka väärt kuulata-vaadata.
Ilmselt kasutab ka Kärdla Baptistikogudus hoolega arvutite võimalusi?
Meil on koduleht, teenistused salvestatakse ja neid saab kodulehelt tagantjärele kuulata. Nädala sees on meie palvelas Hiiumaa koguduste avatud piiblikursuste õhtud, ka need salvestatakse ja on kodulehelt kättesaadavad. Juba aastajagu on palvela saalis ka projektor. Palvelas on internet ning vaba WiFi. Samas mulle meeldib, kui tehnika ei ole väga esiletükkiv. Päris ära peita seda muidugi ei saa. Kindlasti on kogudusi, kus tehnikat kasutatakse palju rohkem kui Kärdla Baptistikoguduses.
Mida Sa ütled nendele, kelle jaoks kogu see jutt oli nagu hiina keel?
Maailm meie ümber muutub igal juhul ning me peame neid muutusi mõistma ja kuidagi toime tulema. Soovitaks nendel, kes on olnud tänapäeva infotehnoloogiast kaugel, õppida neid võimalusi tundma ja kasutama. Selles osas olen hea meelega valmis aitama. Need on head vahendid ja neid saab rakendada paljuks heaks, et suurema hulga inimesteni jõuda.
Täname!
19. veebruaril 2016
Skype’i vahendusel
NORRALASTE SIDEMED EESTIGA JÄTKUVAD
Norra luterliku kiriku pastor RUNO LILLEAASEN (61) koos kaaslastega koolitas kaks päeva Tallinnas erinevate konfessioonide pastoreid ja kaplaneid. Kuulutaja tundis huvi tema mitmete elutahkude vastu.
Mida Te meenutaksite oma nooruseajast?
Mind ordineeriti 1980. aastal. Enne seda õppisin teoloogiat. Tudengina töötasin oma kodukohas viis aastat kiirabiauto juhina ja parameedikuna, et õpinguteks raha saada.
Ma arvan, et õppisin sellest tööst palju, sest kohtusin väga erinevate inimestega. Tavaliselt oli vaja neid aidata. Mõned uskusid Jumalat ja ma võisin neile midagi Temast rääkida, aga enamasti ei saanud ma seda teha. Nad olid hirmu täis ja ma ei lähenenud neile evangeeliumi kuulutamisega, vaid teisest uksest. Oluline oli, et säilitaksin rahu, trööstiksin neid ja mõjuksin rahustavalt. Aga ma kohtasin paljusid neist hiljem veel. Siis nad meenutasid, et sina ju sõidutasid minu isa või last ning tuli võimalus kunagisi vestlusi jätkata. Kui inimesed on jälle trööstitud ja kaitstud, siis on ka teised uksed avatud. Mitte alati muidugi.
Kas pärast õpinguid asusite kohe vaimulikuna tööle?
Ma olin ühe aasta sõjaväekaplan ja seejärel töötasin kolm aastat ühes misjoniorganisatsioonis. Sellel oli ka rahvaülikool ja ma sain pärast kuueks aastaks selle rektoriks. Alles siis tulin pastoriks kogudusse, kus ma praegu jälle töötan. Esialgu olin seal aastatel 1990–1997, seejärel töötasin Oslos diakoonia alases kõrgkoolis 16 aastat rektorina ja direktorina. Kui olin juba 58 aastat vana, hakkasin mõtlema, kas ma ikka tahan jääda kuni pensionini selle töö peale. Oma südames olen ma pastor ja äkki sai see vana koht jälle vabaks, kus ma kunagi olin olnud ning ma läksin sinna tagasi.
Mida inimesed rahvaülikoolis õpivad?
Sellised koolid on Põhjamaades väga levinud. Kool on üheaastane ja seal õpitakse enamasti pärast gümnaasiumi ja enne ülikooli. Peatähelepanu võib rahvaülikoolides olla näiteks kunstil, spordil või muusikal, aga õpitakse ka filosoofiat, eetikat ja religiooni. Minu arvates on kõige tähtsam see, et noor inimene võib selle aasta jooksul iseennast leida. Seal on palju omavahelist suhtlemist.
Kas norralased käivad pühapäeviti kirikus?
Jah ja ei. Ma ei saa öelda, et varem oli kõik parem. Praegu olen pastor kolmes väikeses maakoguduses. Ühes tuleb palju inimesi kirikusse, teises kahes mitte, sest enamik liikmeid on seal vanad. Noored pered lähevad maalt ära linnadesse. Üle 90 protsendi rahvast kuulub luterlikku kirikusse. Meil on kõik leeritatud, ma matan surnud, aga pühapäeviti ei käi väga palju inimesi kirikus.
Milline on Teie perekond?
Meil ei ole oma lapsi – võiks olla kaks, aga nad surid enne sündimist. Paljud Norra lapsed vajavad kasuperet ja meil on viis kasulast. Kolm neist on adopteeritud ja nad on juriidiliselt meie omad. Kui kasulapsed meie perre tulid, oli neil vanust üks aasta, pool aastat, kuus nädalat, 12 aastat ja 13 aastat. Meil on kaks tüdrukut ja kolm poissi, nüüd juba ka neli lapselast.
Kas nad olid täiesti terved?
Nii ja naa. Selliselt lapsed tulevad enamasti narkomaanide peredest, nad on rahutud, ei ole võimelised keskenduma jne. Aga need asjad tulevad hiljem välja.
Ühe kohta teadsime kohe, et tal on mõistusega probleeme. Suurematel võivad olla psüühilised probleemid, sest neil on traumaatilised läbielamised oma pärisperedest. Meie omadega ei olnud nii.
Kas Te ei ole kunagi mõelnud, et miks me pidime nad võtma?
Küllap oleme ka nii mõelnud. Teised vanemad on oma laste kohta ka öelnud, et oli meile neid tarvis. Kuna meie lapsed enne sündi surid, siis oli meile kasulapsi vaja. See on Jumala arm, et võisime ka neid omada. Nad on meie omad. Mõnel neist on oma bioloogilised pered ka olemas ja siis on probleeme. Üks poeg on 25-aastane, tal on kolm last ja nende vanaisa olen mina, mitte selle poja bioloogiline isa.
Milline oli Teie ettevalmistus diakooniatööks?
Põhiliselt minu teoloogiline haridus, sest diakoonia on teoloogiline ala. Aga ka praktiline kogemus kirikust ja enda elust. Õpetasin üliõpilastele diakoonia ajalugu ning mõnda teoreetilist ja praktilist ala.
Olete palju teinud Tallinna diakooniahaigla heaks.
See oli protsess. Meilt küsiti, kas tahame selle arengut toetada. Pidasime seda projekti võimalikuks ja nii läksin ma Norra sotsiaalministeeriumilt raha küsima. Saime 3,3 miljonit Norra krooni. Viis-kuus miljonit tuli meie koolilt Diakonovalt. Diakooniaalane koolitus ja medõdede väljaõpe on riigi tellimus, mistõttu riik kooli ka rahaliselt toetab.
Mis on Eestis nende aastatega diakooniatöös muutunud?
Asi läheb üha professionaalsemaks. Varem olid ainult soojad südamed, aga nüüd on lisaks ka asjatundjad. Me andsime täiendõpet 170 medõele Tallinnas ja Narvas. Ann-Elin Slettahjell (üks seekordsetest koolitajatest Tallinnas) ja teised käisid neid Eestis õpetamas, aga grupid on tulnud ka meie juurde Norrasse üheks või kolmeks nädalaks. Me oleme kirjutanud ning eesti ja vene keelde tõlkinud hulga raamatuid. Need on levinud kogu maal. Me oleme ka haiglate juhtkondi õpetanud.
Miks Teid hakkas huvitama just Eesti?
Kui ma 1997. aastal diakooniasse tulin, olid meie diakoonia kõrgkoolil väga head kontaktid Lätiga. See kool läks kaheks. Küsisin, kas teise poole omad tahavad Lätis edasi käia ja nad tahtsid. Meie Diakonovas otsustasime teisele maale minna. Ann-Elin Slettahjell oli kahel-kolmel aastal Eestis käinud ning ta soovitas Eestit. Käisin 1998. aastal esimest korda Tallinnas ja Narvas ning selle järel otsustasime, et tahame Eestisse tulla. Siis küsisime raha Norra sotsiaalministeeriumilt. Üks oluline doktor, kes seal töötab, ütles mulle: «Kui te seal alustate, peate sinna jääma vähemalt kümneks aastaks. Kui olete seal vähem, läheb kõik kaduma.» 2000. aastal hakkasime tööle diakooniahaiglaga.
Kas olete rahul, et töötasite Eestis?
Meil on kontakte ka Etioopia, Indoneesia ja Brasiiliaga. Aga need maad on nii kaugel. Võime sinna saata mõne professori loenguid pidama, aga võimatu on seal üliõpilasgruppidega käia. Eesti on meie jaoks väga hea – poolteist tundi lennata. Esimestel aastatel tuli sõita Stockholmi ja sealt laevaga Tallinna või lennata ümberistumistega. Lõpuks tuli otseühendus ja see on väga hea.
Kas Te tegelete ka pastorina sotsiaaltööga?
Ma olen Sinise Risti juht selles piirkonnas, kus ma pastor olen. See on päris suur organisatsioon, mis tegeleb alkohoolikute ja narkomaanidega. See on vabatahtlik töö.
Millised sotsiaalprobleemid on Norras?
Esmalt tuleks mainida kindlasti inimlike sidemete probleeme perekondades. Mõned inimesed kannatavad jälle üksinduse all – pole sõpru ega perekondi. Raha ei paranda kõike. Päris rikkad inimesed tapavad end ära, sest keegi ei hooli neist ega suhtle nendega.
Te olite kolm aastat vanglakaplan. Kas ka sellised nagu Anders Breivik saavad vaimulikku abi?
Jah. Ma ei olnud täisajaga kaplan. Ma tean Breiviku vaimulikku väga hästi. Breivik on vangla isoleeritud osas, ta ei saa teiste vangidega suhelda, sest need on lubanud ta ära tappa.
Kuidas on lood pagulastega?
See on nii praktiline kui ka majanduslik probleem. Meil on raha. Aga kas me tahame neid inimesi? See on poliitiline küsimus. On neid, kes ütlevad, et pagulased tulevad ja võtavad meie pensionid ära. Need, kes tulevad ainult paremat elu otsima, tuleb üles leida ja tagasi saata.
Samas meenuvad 1970. aastad. Siis toodi kümneid tuhandeid inimesi Pakistanist Norrasse. Meil on nii meeste kui naiste hulgas kõige suurem tööl käivate inimeste protsent Euroopas. Meile on migrante vaja. Nad teevad niisugust tööd, mis ei vaja haridust. Kui nad Pakistanist tulid, olid nad taksojuhid ja nõudepesijad, nüüd on nende järgnevad põlvkonnad juristid, arstid ja insenerid. Meile on vaja uusi lihttöölisi. Aga näiteks Süüriast tuleb ka väga haritud inimesi.
Need inimesed ei ole enamasti kristlased. Mida Te pastorina ütlete?
Üldjuhul nad kirikusse ei tule. Aga mul on üks ametivend, kes töötab Lõuna-Norras. Seal tuli järsku suur grupp moslemeid kirikusse. Nad ütlesid, et kuna nad on siin, tahavad nad õppida tundma ka seda paika linnas. Pärast tulid nad ka ristimisele.
Aga osa tahavad Euroopat moslemialaks teha?
Jah. See on väljakutse meile. Kui mina läheksin Indoneesiasse (moslemimaale), tahaksin ma seal kristlaseks jääda. Ma otsiksin kirikut ning kui seda seal ei ole ja kristlasi on piisav arv, siis küsiksin luba kirikut ehitada. Nii teevad ka need immigrandid. Loomulikult on piirid, millega võime nõustuda ja millega mitte. Enamasti ei taha nad minarette, küll aga maja oma kogudusele ja koolile. Paljudes kohtades pole konflikte, kuid mõnes paigas on suured probleemid.
Kas Euroopa muutub taas kristlikumaks või käib jätkuvalt alla?
See on raske küsimus. Euroopa vajab vaimulikku ärkamist. Me ei saa seda ise organiseerida.
Mida Te Eestis edasi teete?
Diakonova projekt on läbi. Norra institutsioonidel ja kogudustel on aga kontakte üle Eesti ja need kestavad edasi. Meie kogudusel on kontaktid kuni Valgani.
Miks oli selle koolituse teemaks vaimuliku isik?
Kui tahad teisi inimesi aidata, siis pead ka endale tähelepanu pöörama. Ei saa teisi aidata, kui oled ise haige. Paljud inimesed ütlesid, et see oli hea koolitus ja järelikult oli see hea ka meile.
Täname!
4. ja 5. veebruaril 2016
Tallinna metodisti kirikus
PEATAGE MAA, MA LÄHEN MAHA!
Endist elu meenutavad mulle tänaseni mõned kuulid, mida ma oma kehas kannan. Varem oli mul alati kaasas nuga, kasteet või kõige halvemal juhul kruvikeeraja. Kui palju oli kaklusi ja konflikte – kõiki ei tule enam meeldegi. Kui palju kordi sain ma peapõrutuse või verejooksu, põlesin või uppusin! Ükskord tahtsin end isegi maha lasta ja oleksin seda ka teinud, kui mul oleks relv käes olnud. Aga kuna ma tol korral ei leidnud püstolit ega püssi, sain vihaseks, et ei õnnestu isegi «inimesemoodi» ära surra.
«Peatage Maa! Ma lähen maha!» karjusin palju kordi joomahulluses. Aga Maa pöörles ikka edasi ja mina pöörlesin koos temaga, vajudes iga päevaga üha sügavamale väljapääsmatuse veekeerisesse.
KÕIK ALGAS LAPSEPÕLVEST
Kasvasin väiksest peale purjus isa kisa ja ema pisarates palvete saatel. Just isa õpetas mind juba päris lapsena jooma. Juba siis saatsid mind hirmud ja meeleheide, aga hüljatuse tunne paisus umbusalduseks, kartuseks ja kättemaksuhimuks. Ma olin oma ebaõnnestunud elu pärast vihane kogu maailma peale.
Ma lõpetasin Odessa merekooli ning unistasin merest ja kaugetest maadest. Pärast praktikat Odessa laevaremonditehases asusin tööle Musta mere laevanduses. Tõmme alkoholi poole viis selleni, et mul suleti viisa.
Siis läksin tööle Kaug-Põhja mere-ettevõtetesse. Raha teenisin palju, aga kulutasin seda narkootikumidele ja jõin maha. Sellest tekkisid probleemid tööl ja mind lasti mitu korda lahti. Otsides lahendust, käisin korduvalt võõrutusravil, mulle pandi isegi ampull, aga joomist maha jätta ikka ei õnnestunud.
Oli palju juhuseid, kus ma oleks pidanud kindlasti hukkuma. Arstid olid minu elujõust üllatunud, kuid ütlesid, et 35. eluaastani ma vaevalt välja venitan. Võib-olla oleks nii läinudki, kui 33-aastaselt ei oleks juhtunud sündmust, mis muutis täielikult minu elu.
EMA EI JÄTNUD MIND
Kui ma pärast pikka ekslemist lõpuks isakoju tagasi pöördusin, ütles ema: «Paranda meelt, pojake! Sest ma kauplesin su Jumala käest välja!» Ma ju ei teadnud, et kui mind Jakuutias tulistati, kui külmusin purgaa käes polaarjoone taga, kui uppusin Põhja-Jäämeres või põlesin purjus peaga pummeldades, siis mu ema Ukrainas valvas ööde kaupa põlvedel palves. Seejärel tema, ise liigesepõletikku põdedes, läks kohalikku väikesesse kirikusse ja palus pisaratega: «Palun palvetame minu poja pärast, et ta elusalt koju tagasi tuleks.»
Vastus tema palvetele tuli, kui mind kutsuti Venemaa ristimise tuhandenda aastapäeva jumalateenistusele. Pungil täis palvelas langesin ma Jumala ette põlvili ja palusin andeks, et olin nii kaua viivitanud Tema juurde tulemisega.
Pärast meeleparandust sain ma terveks paljudest kroonilistest haigustest. Juba üle veerand sajandi elan ma vabana alkoholist ja narkootikumidest. Varem oli mu süda täis kibedust ja vihkamist, aga Jumal täitis selle oma armastusega. Ma suutsin andestada oma isale, et ma tema pärast sain joodikuks. Andsin andeks merekooli ülema asetäitjale poliitalal, kelle ma olin valmis tapma selle eest, et ta pani kinni minu ees meremehe tuleviku.
TÄIESTI UUS ELU
Kohe pärast pöördumist muutus minu käitumisviis. Jumal vabastas mind korrapealt uimastitest, andis mulle annid ja loomingulised võimed. Ma hakkasin tegema kaastööd mitmele ilmalikule ja seejärel ka kristlikule perioodilisele väljaandele, minust sai Ukraina rahvusliku ajakirjanike liidu liige.
Pikkamööda tekkis mul janu vaimulike teadmiste järgi. Ma lõpetasin usuteadusliku seminari, sain koguni ilmaliku kõrghariduse psühholoogias ja ajakirjanduses.
Rohkem kui kümme aastat tagasi kinkis Issand mulle oma suurest armust imelise abikaasa Julia. Meil on viis last, kuigi arstide prognoosi kohaselt ei oleks pidanud ma neid üldse saama.
«Peatage Maa! Ma lähen maha!» – karjusin ma kunagi. Kuid Jumala armust ei lõppenud mu elu tookord. Maa pöörleb ikka edasi ja mina pöörlen temaga kaasa. Ainult et mina siis ja mina praegu – need on kaks täiesti erinevat inimest. Nüüd ei ole minu elu mõttetu pöörlemine, see on täidetud mõttega, Jumala ja inimeste teenimise rõõmuga. Ja vastates küsimusele: «Kuidas sa niisuguseks muutusid?» võin veendunult öelda: «Seda tegi Jumal!»
PJOTR PAVLJUK
Vera i Žizn
PASTOR VÕITIS RELVASTATUD MEHE PALVEGA
Sündmus toimus USAs Põhja-Carolina osariigis umbes 200 tuhande elanikuga Fayetteville’i linnas pool tundi enne aastavahetust. Nelipühipastor Larry Wright pidas umbes 60 inimesele jutlust, kui sisse astus ootamatu külaline. Vaevalt 30-aastane mees tuli kirikusse ja kõndis ettepoole. Ühes käes oli tal poolautomaatne püss, teises padrunisalv.
Kas mees on vaimselt terve? Kas ta tahab korraldada massimõrva? USAs võib igaühel relv olla ja järjest tuleb teateid vägivallaaktidest koolides ja kirikutes. Viimati oli veresaun Lõuna-Carolina Charlestoni metodisti kirikus, kus sai surma üheksa inimest.
ALGAS PAANIKA
Sissetungija tuli ridade vahelt läbi. Pastor Larry Wright astus kantslist alla ja läks mehele vastu. Ka see kõndis edasi pastori poole, relv õhku pööratud. «Kas ma saan teid aidata?» küsis pastor. Larry Wright on 57-aastane, pikkust on tal 188 sentimeetrit ja ta kaalub 115 kilogrammi. Ta on varem armees allohvitserina teeninud.
«Ma tulin siia hirmsate mõtetega,» ütles võõras mees. «Mul oli midagi koledat plaanis.» Aga Jumal oli tal käskinud kõigepealt kirikusse minna.
Kirikus tekkis paanika. Mõned koguduseliikmed hakkasid karjuma, teised tormasid väljapääsu poole. Larry Wright suutis võõra mehe vestlusesse tõmmata. Mees jutustas, et on kirikus pettunud, ta on äsja vanglast vabanenud ja on varem sõdur olnud. Seejärel soovis ta palvetada.
Larry Wright võttis võõralt relva käest ja palus tal esimeses reas istet võtta. Neli tugevat diakonit võtsid mehe enda keskele. Larry Wright palvetas tema pärast. Mees langes põlvili ja hakkas nutma.
Pärast palvet jätkas pastor oma jutlust. Kõne järel kutsus ta inimesi üles oma elu Jumalale andma. Võõras tõusis püsti ja järgnes kutsele. Pastor Larry Wright palvetas sissetungija pärast ja õnnistas teda.
POLITSEI TULI KOHALE
Vahepeal oli politsei väljakutse saanud. Kui korravalvurid kohale jõudsid, ei olnud jumalateenistus veel lõppenud. Pastor Larry Wright läks nende juurde ja palus neil ukse juures oodata. Alles pärast jumalateenistust viidi võõras mees haiglasse. Süüdistust talle ei esitatud.
«Jumal segas vahele ja liigutas mehe südant,» ütleb pastor Larry Wright. Ja üks neljast diakonist lisab: «Ma usun, et sellel ööl oli Jumala Vaim tõesti siin.»
Kolm päeva hiljem tuli võõras tagasi – seekord selleks, et pastor Larry Wrightilt vabandust paluda. Ta soovis ennast ristida lasta ja koguduse liikmeks astuda.
KARSTEN HUHN
idea Spektrum
ÜKS AASTA JÄI VEEL ELADA
Insener Uwe Müller (44) sai detsembris 2014 maksavähi diagnoosi. Talle anti lootust elada veel üks aasta. Aga kuidas elada vähiga?
Uwe Mülleril oli pidevalt väike palavik – arvatavasti tööstressi tagajärg, nagu ta koos abikaasa Michaelaga (42) oletas. Igaks juhuks andis mees vereproovi. See ei olnud korras. Ehk on sapikivid? Edasised uuringud tõid vähidiagnoosi.
Pere jaoks kukkus maailm kokku. Hirm ja viha tulid vaheldumisi. «Kui palju aega on meile jäänud?» arutles abielupaar, kellel on kaks poega, Julian (14) ja Joshua (12).
Uwe Müller polnud kunagi alkoholi pruukinud. Ta oli elanud viisakat elu. Oma erialal oli olnud edukas.
JUMALAOTSING
Uwe Müller oli kiriku liige, aga tõeliselt oluline polnud kristlus talle kunagi olnud. Diagnoosist kohutatuna hakkas ta hoolega Jumalat otsima. Abielupaarile tuli appi üks teine paar nende kodukohast, Simone ja Jochen Oesterling, kes luterlikus kirikus kodugruppi vedasid.
Simone ja Michaela töötasid koos kiriku lasteaias. Oesterlingid on tõsiusklikud, kuigi ka neid on raskused proovinud – neil on kolm last ja nende kaks tütart on kroonilised haiged. Ka mehed sõbrunesid omavahel nagu naisedki. Nad rääkisid Jumalast, lugesid Piiblit ja palvetasid.
Uwe Müller koges, et need kohtumised julgustasid teda. Hirm tundmatu ees kadus üha enam tagaplaanile. Müllerid tundsid, et Jumal kannab neid, kuigi vähk levis edasi. Kuna keemiaravi kõrvalmõjud olid märgatavad, loobus Uwe Müller sellest arstidega kooskõlastatult. Ta sai nüüd ainult valuvaigisteid.
LOOTUS IMELE
Sõber Jochen Oesterling lootis Jumala imelisele vahelesegamisele ja salvis Uwe Müllerit õliga, nagu Jk 5,14–15 kirjutatud on. Aga imet ei tulnud. Detsembris 2015 halvenes Uwe Mülleri olukord silmaga nähtavalt. Ta pidi haiglasse minema. Kolleegid käisid teda veel vaatamas. Mõlemad pered istusid voodil. Nad palvetasid ja lugesid Piiblit, kuulasid kristlikke laule ja kogesid, et haigetoas oli püha õhkkond.
Uwe Müller soovis, et võiks veelkord armulaual käia. See oli planeeritud esimesele jõulupühale, kuid ta suri 22. detsembril. 29. detsembril oli matus. Armulaual käisid mõlemad pered päev varem. Nuteti palju. Ja ometi vaatab Michaela Müller lootusrikkalt tulevikku: «Ma olen õppinud Jumalat usaldama.» Ta on viimasel aastal kogenud, milline jõud on palves. Ja ta on kindel, et näeb oma meest Jumala juures igavikus jälle.
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
LÜHIDALT
31. jaanuaril seati Koeru Vabakoguduses pastori ülesannetesse Mati Pihlak. Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ja Koeru koguduse endine pastor Tõnu Vebel ordineerisid Mati Pihlaku diakoniks.
* * *
EEKBL Valduste OÜ avas 12. veebruaril Sõbralt Sõbrale kaubamärgi all viieteistkümnenda poe, seekord Valgas. Pildil on Sõbralt Sõbrale Lõuna piirkonna kaubandusjuht Margit Kaldmets (vasakult kolmas) uue poe töötajate keskel.
EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU EKSPRESIDENDI ÜLO MERILOO 90. JUUBELI TÄHISTAMINE
13. veebruaril 2016 Olevistes
1. Liidu president Meego Remmel andis üle vanematekogu tänukirja.
2. Mitmed pastorid olid õnnitlema tulnud.
3. Juubeliosadust juhatas pastor Siim Teekel.
4. Eestlaulja Peeter Maasing.
5. Sõbra haardes – Siim Teekel ja Ülo Meriloo.
6. Õnnitlejate pikk rivi.
Fotod: Heldur Kajaste
|
