Foto: Sulev Kivastik

Eesti EKB Koguduste Liit pidas Viimsis suvefestivali «Vägi minus». Sealt üle mere vaadates paistis Tallinn.

Kuidas viia evangeelium kõike maailma, nagu Jeesus käskis (Mk 16,15)? Festival vaatas väele mitme kandi pealt. Lisaks kohalikele sõnumijagajatele ja muusikutele toodi vaimulikku külakosti Ameerika Ühendriikidest ja Liibanonist, osalejaid oli veel siit-sealt.

Teiselt poolt lahte paistis üks linn, kaugemal on veel linnu ja maid. Mõnes on Kristuse nimi hästi tuttav, teises ollakse Tema suhtes ükskõiksed, ja mitte vähe ei ole neid kohti, kus Temasse vaenulikult suhtutakse. Jeesus läkitab oma järelkäijad lähedale ja kaugele. Mitte üksi – Ta tuleb kaasa. Mitte tühjade kätega, sest Tema ka varustab.

Prohvet andis edasi Jumala sõnad: «Sest otsekui vihm ja lumi tulevad taevast alla ega lähe sinna tagasi, vaid kastavad maad ja teevad selle sigivaks ning kandvaks, et see annaks külvajale seemet ja sööjale leiba, nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin» (Js 55,10–11).

JUMALAKARTUS TOOB TULU

Toimetaja kommentaar

Kui Eestis valmistuvad presidendivalimisteks ikka veel kandidaadi kandidaadid, siis Ameerika Ühendriikides seadsid vabariiklased oma kandidaadi üles. Nagu juba ammu selge oli, sai selleks Donald Trump.

Värske kandidaat on värvikas kuju. Mis juhtub, kui ta presidendiks saab? Tõenäoliselt läheb elu ikka edasi, ainult mõnda kohta pritsib värvi rohkem peale. Ameerika presidendist sõltub väga palju, kuid ta pole ainuotsustajast diktaator. Palugem lisaks Eesti presidendivalimistele ka Ameerika omade eest!

KAS REISIMINE ON OHTLIK?

Prantsusmaal näitavad nüüd paljud näpuga riigivõimu poole – miks ei tagatud peoliste julgeolekut? Asjaolusid täpsemalt tundmata oleks siiski kohatu kedagi süüdistada. Kõike kurja ennetada on võimatu, aga püüdma peab. Küllap hakatakse nüüd peopaikasid rohkem turvama veoautode eest, aga see on nagu eelmiseks sõjaks valmistumine. Kuri mõistus mõtleb juba uusi roimasid plaanitsedes järgmisi tapaviise välja.

Türgis oli riigipöördekatse. Vahistatud on tuhandeid, vallandatud kümneid tuhandeid inimesi. Loomulikult ei ole sellel maal praegu rahu. Tõenäoliselt see mõne aja pärast küll tuleb, sest püsima jäänud võim kindlustab end ja paneb tugevama korra oma arusaamise järgi maksma.

Nii Lõuna-Prantsusmaa kui ka Türgi on populaarsed turismipiirkonnad, kus ka eestlastel meeldib käia. Kas nüüd oleks julgem koju jääda? Ei piirdu ju terrorioht nende kahe maaga ning lisaks inimeste kurjusele tuleb reisides valmis olla ka näiteks loodusõnnetusteks.

Kas kodus on julgem? Oma nelja seina vahel enamasti küll. Kuid ka Eestis olid alles äsja tugevad tormid, mis murdsid metsa, uputasid teid ja tunneleid ning võtsid pikkadeks päevadeks paljudelt majadelt elektri. Meedia kirjutab meil juhtunud kurvakstegevatest õnnetustest ja seletamatu kurjuse või süüdimatu rumaluse ohvriks langenud inimestest.

Kõik tundub hea ja rahulik selle jaoks, kes midagi ei tea. Teadmatus ei ole õnn, vaid enesepettus. Ühiskonnas elades tuleb igaühel anda oma panus selleks, et elu paraneks ja avaldada riigivõimule samal eesmärgil mõistlikku survet. Ainult nii võime vaadata julgemalt tulevikku. Ettevaatlik peab olema nii kodumaal kui ka reisil. Kui riskida, siis põhjendatult.

Inimlike pingutuste efekt jääb ilma Jumala õnnistuseta väikeseks. Inimestel tuleb oma elus arvestada Tema tahtega. Ükski olukord ei ole Temale tundmatu ning Tal on võim vahele segada ja aidata. «Vaata, Issanda käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole Ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest, sellepärast Ta ei kuule,» teadis prohvet öelda (Js 59,1–2). Jumal ega inimeste loomus pole muutunud.

OLÜMPIAMÄNGUD LÄHENEVAD

Nüüd on Eesti sportlased minemas sinimustvalge lipu all Rio de Janeiro mängudele. Küllap soovib neile medaleid ka spordikauge rahvas. Venemaa võistlejaid ähvardab aga dopingureeglite rikkumise pärast oht jääda mängudelt kõrvale.

Midagi on tippspordis tõsiselt korrast ära. Kära ei käi enam niivõrd sportlike saavutuste ümber kui dopingu pärast. Avatakse aastaid seisnud proove ja avastatakse üha uusi rikkumisi. Rahvuskangelastest saavad äkki rahvuslikud häbiplekid. Kunagised olümpiakuulsused kulutavad tohutut energiat oma hea nime taastamiseks.

Küsimus pole ainult spordis. Kuulsuse, võimu ja raha nimel eetikareeglite rikkumine on väga tavaline asi. Ainult karistuse ähvardusel inimesi ausaks ei tee, vaja on mõtteviisi muutust.

«Kehalisest harjutamisest on vähe kasu, aga jumalakartus on kasulik kõigeks ning sellel on praeguse ja tulevase elu tõotus,» kirjutas apostel Paulus (1Tm 4,8). Jumalakartusest tuleks suurt kasu ka sportlastele ja kogu spordiga seotud võimsale masinavärgile. Palugem edu neile, kes mängudel evangeeliumi kuulutavad!

SÕNA RISTIST PÄÄSTAB

Paulus, kes oli Jumala tahtmisel kutsutud Kristuse Jeesuse apostliks, on kirjutanud meile, kes kõigis paigus appi hüüame Jeesuse Kristuse nime: «Sest Kristus ei läkitanud mind ristima, vaid evangeeliumi kuulutama, mitte aga inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks. Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi.» (1Kr 1,1–2.17–18).

Olin viieaastane tüdruk, kui elasime Jõgeval ja isa oli Sadala koguduse pastor. Tol ajal peeti veel evangeeliuminädalaid ja käidi ka kodudes jagamas Jumala sõna, kus lauldi palju vaimulikke laule. Ühel õhtul külakoosolekult koju jõudes soovis mu vanem vend Erki oma elu Jumalale anda. Mina olin läinud õue mängima ja tuppa jõudes nägin, kuidas isa ja vend palvetasid, sest ta oli tahtnud ju saada Jumala lapseks. Hakkasin seda kuuldes nutma ja ütlesin, et mina tahan ka Jeesuse lapseks saada. Jumal oli saanud meie väikseid südameid puudutada. See õhtu – viieaastase tüdruku otsus – pani aluse mu järgnevale elule.

RIST KÄSTI ÄRA PEITA

Ühel päeval kutsuti mind matemaatikatunnist välja komsomoli tuppa, kus ootasid mind kooli direktor, komsorg, ajalooõpetaja ja klassijuhataja. Põhiliseks teemaks oli see, et ma räägin Jeesusest oma koolikaaslastega. Seda ei tohtivat selles koolis enam teha.

Tegelikult oli neil veel palju küsimusi varuks. Probleemiks oli ka minu ristiga kaelakee. Koolis võis muidu ehteid kanda. Kui olin enda õigustuseks öelnud, et paljud ju kannavad risti kaelas, öeldi, et sinul on see tähendusega. Hiljem vahetunnis tuli ajalooõpetaja mu juurde ja ütles, et võin seda risti edasi kanda, aga ainult riiete all, nii et teised seda ei näeks.

Täna ehk juba mõistan seda aega, mis koolis elu kibedaks tegi, suure õnnistusena. Sest paljud katsumused saavad õnnistuse märgi külge alles tagasi vaadates.

Kui me hoiame sõna Jeesuse ristist peidus otsekui riiete all, ainult enda teada, siis see ei oma mingit väge. Nagu lugesime: «… evangeeliumi kuulutama, mitte aga inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks.»

JEESUS EI JÄÄNUD RISTILE

Kuid siis leian taas julgustust Jumala sõnast. See polegi inimlik tarkus, millega kuulutada, vaid see tuleb Piiblit lugedes ja palvetades, et Püha Vaim selle avaks ja ilmutaks ning annaks väe tunnistamiseks. Laulja ütles Ps 119,105: «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.» See valgus on mõeldud välja paistmiseks. Ei panda ju lampi põlema tema enda pärast, vaid ikka selleks, et ta teistele valgust annaks. Lamp, mis ei põle, on kasutu.

Tänapäeval on vähe neid, kes ütlevad end olevat ristiinimesed, see sõna on justkui kadunud sõnavarast. Sõnum Jumala ainusündinud Pojast Jeesusest Kristusest, kelle kaudu pääsemine igavesse ellu üldse võimalikuks on saanud, on paljudele ebamugavust tekitav ja otsekui narrus. Aga mis on Kristus ilma ristita? Või rist ilma Kristuseta? See on siis vaid ehtena risti kandmine kaelas ilma selle väeta, mille Kristuse ristisurm ja ülestõusmine endaga kaasa tõi. See ongi rõõmusõnum, et rist jäi tühjaks ja Jeesus elab!

Võit patu ja surma üle on mõeldud kuulutamiseks kogu maailmale. Olgu siis see maailm täna sinu kool, kodu, töökoht või inimesed, kellega sina just kokku puutud. Sest just selle sõnumi kaudu saab Jumal oma imettegevat väge näidata – lohutades kurbi, julgustades neid, kel hirm, andes lootust seal, kus näib, et see puudub. Sest Kristuse võit sai võiduks meile, Tema ülestõusmine surnuist sai eeltähenduseks, et meiegi saame siit elust lahkudes üles äratatud igavesele elule.

Martin Luther on öelnud tabavalt: «Usk ei ole mitte inimeste tarkus ja arvamine, mida mõningad usuks nimetavad. Usk on Jumala vägev töö meie sees, mis meid muudab ja uuesti sünnitab ning surmab vana Aadama ja teeb meid hoopis teiseks inimeseks südame, meele ja väe poolest ning toob meile Püha Vaimu.»

Nii on ka kuulutamine elav ja armu peale rajanev ning selline lootus teeb julgeks ja annab rõõmu – üks sisemine sund ja tahe elada välja Kristust, keda ei saa kuidagi peita ega endale hoida.

PÜHAL VAIMUL ON VÄGI

Aga Paulus ütles, et sõna ristist on narrus neile, kes ei ole veel saanud neid silmi, et ära tunda Kristuse valgust. Me oleme kutsutud evangeeliumi kuulutajateks, aga mitte inimliku tarkuse sõnadega, et Kristuse rist ei muutuks tühiseks. Meie ise oma jutuga ei veena kedagi. See on Jumala vägi, mis muudab inimese südame.

Kuulsin ühte huvitavat mõtet linnumunast. Kui keegi tahab seda väljastpoolt toksima hakata, et linnupoeg välja tuleks, siis koor läheb varsti katki ja tulemuseks on surm. Aga muna, milles on tibu sees ja ta hakkab seestpoolt väljapoole koort toksima, sealt tuleb välja elu!

Jeesus ütles: «Te saate väe Pühalt Vaimult, kes tuleb teie üle, ja te peate olema minu tunnistajad Jeruusalemmas ja kogu Juuda- ja Samaariamaal ning ilmamaa äärteni» (Ap 1,8). Küll on hea vastu võtta korraldust, teades, et me ei pea selle täitmiseks midagi ise hakkama leiutama, vaid meile antakse varustus kaasa.

Ridalas algas ärkamine aastal 1879. Juba sel ajal mõisteti, et elavaks tegevat väge on vaja Jumala käest paluda. See polnud nende endi kätes. Ilma selle väeta ei mindud tundi pidama. Nad mõistsid, kui oluline on kuulutada Jumala väes. Tulemuseks oli suur ärkamine Läänemaal.

Sellepärast on nii oluline jõuda sellele arusaamisele, millest Johannes kirjutas 1Jh 4,4: «See, kes on teis, on suurem sellest, kes on maailmas.» Ärgu siis maailm meid hirmutagu, vaid julgustagu Jumala elavaks tegev sõna meid elama ja töötama Tema Püha Vaimu väes!

Kui Jumala Vaim meid juhib, siis oleme õnnistatud, hoitud ja kaitstud. See on õnnistus, kus tunnetame kogu oma olemusega, et kõik, mis me oleme ja mis meil on, ongi Temalt ja Temas ja Tema läbi.

ETHEL SUURKÜLA
Autor õnnistati 12. juunil Ridala
baptistikoguduses pastoritööle

SUVEFESTIVAL ÕNNESTUS

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liidu tänavune suvefestival toimus 8.–10. juulil Viimsis. Kohe pärast ürituse lõppu andis Kuulutajale lühiintervjuu üks korraldajatest, Viimsi Vabakoguduse pastor RAIDO ORAS.

Millised on Sinu esmamuljed?

Veel ei ole muljeid, liiga vara on, just hetk tagasi lõppes viimane teenistus ja tööd jagub veel paariks päevaks. Siis on kõik otsad kokku tõmmatud ja suvefestival meie jaoks läbi. Päris esimene tundmus on äärmiselt positiivne, inimesed said puudutatud ning oli nii meeleparandust kui julgustust. Hiljem teeme kindlasti kokkuvõtteid. Mida oleks saanud paremini teha, seda me juba teame. Mõnegi asja pärast tuli rohkem pingutada ja ringi joosta kui ma lootsin. Võtame hea osa, ja seda oli palju ning läheme sellega edasi, kasutame seda Jumala kingitust, mis Ta oma helduses on andnud.

Kui kaua Sa ettevalmistustega tegelesid?

Peaaegu aasta. Eelmise aasta suvefestivali eel saime ettepaneku, et 2016. aastal võiks toimuda festival Viimsis. Eks esimene nõupidamine toimuski koguduse keskel selle nõusoleku andmiseks juba enne eelmisi suvepäevi. Esimene töönõupidamine oli septembri alguses Tallinna pastoritega Viimsis.

Ettevalmistavas meeskonnas oli kümneid inimesi, igal oma valdkond. Ilmselt ei pidanud Sa kõigega tegelema?

Peamine vastutaja oli Erki Tamm. Mina olin kursis sellega, mis toimub, aga paljudesse asjadesse minu käsi isiklikult kunagi ei puutunud. Näiteks muusikaprogrammi ja lasteprogrammi kohta kuulsin infot nõupidamistel ja sain e-maile. Minu tööks oli inimeste kutsumine meeskonda, nende aitamine, reklaami tegemine, festivali ajal rühmade juhtimine ja korrigeerimine – kui midagi oli puudu või oli vaja midagi ringi teha.

Festivali üritused toimusid erinevates hoonetes. Kas kõigi kohta olid kirjalikud lepingud?

Ikka. Tänapäeval käib see nii. Ruumide rentimisega tegeles meie koguduse juhatuse esimees Kaupo Vaher.

Meil on aastate jooksul olnud hea koostöö Viimsi muuseumiga, mille alla kuulub vabaõhumuuseum, ja kõigi naaberkirikutega. Viimsi vallas on viis pühakoda, millest neljas käib regulaarselt töö (Naissaare omas ei käi, sest saarel ei ole alalisi elanikke). Kooliga on läbi aastate olnud ülihead suhted. Kool on alati andnud ruume, kui meil on neid tarvis olnud. Vald on olnud toetav. Vastuseisu ei kohanud me kelleltki mitte üheski festivali ettevalmistamise etapis.

Sa tunned siin vist kõiki?

Jah, kuna olen siin juba üheksa aastat teeninud. Inimesed on tuttavad ja ma tean, kelle poole millise asjaga pöörduda. Minu lapsed käivad Viimsis koolis. Ma ei hüpanud vette tundmatus kohas.

Kui suur oli Viimsi Vabakoguduse koormus festivaliga seoses?

Väga suur. Me oleme suhteliselt väike kogudus, pühapäeva hommikul käib jumalateenistusel 30–35 inimest. Igaüks pani õla alla, igaüks tegi ja pingutas nii palju, kui see tal võimalik oli. Näiteks üks vanaema hoidis lapselast, et ema saaks kaasa aidata suvefestivali õnnestumisele.

Ega keegi ei nurisenud, et milleks meile seda vaja on?

Ei. Meil on teistegi suurürituste korraldamise kogemusi. Kogudus oli väga optimistlik. Eks me palvetasime selle pärast ka terve aasta. 11 aastat tagasi oli Viimsis liidu suvefestival, kaheksa aastat tagasi olid siin noorte piiblipäevad. Meil on olnud kirikutevahelisi ettevõtmisi, mis on küll olnud sellest festivalist väiksemas mõõdus. Inimestel on see mälus alles ja kogemus olemas.

Kas niisugust momenti ei tekkinud, et mina enam ei jaksa, las teised teevad edasi?

Ikka tekib, aga kes see siis on, kes edasi teeb. Kui oled lubanud, oled andnud oma sõna, et teed ja vastutad, siis tuleb lõpuni minna. Ei saa poole pealt öelda, et pole minu asi. Kelle asi see siis lõpuks on?

Kas festivalil oli mingi mõju kohalikule kogukonnale?

Täna vaatasin meeskonnale näkku. Kõigil oli silmis rahulolu, aga ka väsimust. Kui me välja puhkame, siis näeme, mis mõju oli festivalil sellele piirkonnale. Midagi on olnud juba näha. Mitmed inimesed tulid küsima, et mis siin toimub, pole siin kunagi nii palju autosid olnud. Kogudus on olnud nähtavam ja loodan, et ka arusaadav Viimsi valla elanikule.

Kas kogukonnas tuleb ka mingisugune järeltöö?

Püüame festivali mõju kindlasti ära kasutada. Ees seisab perenõustamise seminar, ka pühapäevakool saab festivali lastetööst lisa.

Milline oleks Sinu lõpusõna?

Tahaksin öelda «Suur aitäh!» kõigile, kes tulid, olid kohal ja nautisid seda festivali. Tere tulemast järgmisel aastal Kohilasse! Arvestades Kohila kogudust, arvan ma, et seal tuleb veel vingem üritus.

Täname!

10. juulil 2016
Viimsis

LIIBANON VAJAB MÕISTMIST JA ABI

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivalil Viimsis oli üheks kaugeks külaliseks NABIL K. COSTA Liibanonist. Kuulutaja püüdis tema abiga veidi selgust saada Lähis-Ida keerulistest oludest. Intervjuu tõlkis Sulev Kivastik.

Teame Piiblist, et Liibanonist saadi templi ehitamiseks vajalikku kvaliteetset ehituspuitu.

Seedrid on ikka veel Liibanonis alles. Neid puid on küll tuhandeid, aga siiski liiga vähe. Neid on väga palju maha raiutud ja sellepärast ei tohiks neid enam ehituseks kasutada, püüame neid säilitada. Peame oma maa keskkonda ja rohelust hoidma. Külm kliima on seedrile sobiv ja Eestis kasvaks ta hästi.

Eestis on siiski vist talvel liiga külm. – Mis tööd Te teete?

Esindan Euroopa Baptistiföderatsioonis (EBF) Lähis-Ida: Liibanoni, Süüriat, Jordaaniat, Bahreini, Palestiinat ja Egiptust. Kõigis neis kokku on neli-viis tuhat baptisti.

Liibanoni baptistidel on haridus- ja sotsiaaltööga tegelev ühing, mida ma juhin. Sellel on kuus erinevat töövaldkonda: seminar, kool lasteaiast 12. klassini, laste- ja noortetöö, abiorganisatsioon, erivajadustega laste töö ja kirjastus. Liibanoni baptistiliidus on 30 kogudust. Liit ja ühing kooskõlastavad oma tegevusi, aga otsene alluvussuhe puudub. Pastorid hoolitsevad koguduste eest ja ilmikud institutsioonide eest. Olen veel Liibanoni evangeelsete koolide assotsiatsiooni peasekretär. Töötan koolidega ka Jordaanias. Olen ise kristlikus koolis ka õpetanud.

Baptiste on Lähis-Idas väga vähe. Kas see tähendab, et nad peavad tegema koostööd teiste kristlastega?

Me teemegi. Kui oleme vähemuses, siis peame olema avatud. Teised võtavad meid tõsiselt, aga mitte kergesti.

Araablased on üks rahvas, aga Araabia riikidel on nähtavalt erinevad huvid.

Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas on kokku 350 miljonit araablast. Nende hulgas on kristlasi, osa moslemeid on sunniidid, teised šiiidid või alaviidid. Neid ei saa pidada üheks rahvaks.

Liibanonis on poliitiline võim religioonide vahel jagatud.

Liibanoni president on kristlane, peaminister on sunniit ja parlamendi esimees šiiit. Praegu täidab peaminister presidendi ülesandeid, aga loodan, et varsti saame presidendi ära valitud.

Lähis-Idas on vanad kristlaste asualad. Praegu aga kristlased põgenevad sealt ja kristlik keskkond kaob.

Õnnetuseks ei ole Euroopa ja USA kaitsnud Lähis-Ida kristliku vähemuse huve. Lähis-Ida kristlastel ei ole niisuguseid õigusi nagu peaks olema. Egiptuses on kümme miljonit kristlast, aga neil on väga vähe õigusi. Iraagist sunniti kristlased lahkuma. Kristlasi oleks pidanud Lähis-Idas kaitsma, sest nad on stabiilsuse allikas. Nad on rahumeelsed inimesed ning Liibanonis ja Jordaanias peavad moslemid neist lugu. Pärsia lahe riikides on teistsugune olukord. Liibanonis on minu naabriteks moslemid ja meil pole nendega probleeme.

Kui viia üks stabiilne kogukond Lähis-Idast välja, siis ei lähe seal paremaks. Lääs ei saa aru Lähis-Ida dünaamikast. Kui kristlased lahkuvad, muutub piirkond fanaatilisemaks. Mitmekesisus aitab näha suurt pilti. Kui oled ainult oma kastis, siis väljapoole enam ei näe.

Teie pole põgenenud, järelikult on Teil Liibanonis mingi eesmärk?

Me oleme araabia kristlased. See on meie maa, me oleme seal sündinud. Elu Liibanonis on suhteliselt turvaline. Me tahame sinna jääda ja jagada seal Jeesuse Kristuse rahu. Meie usk, meie Piibel õpetab sealseid inimesi armastama. See on meie ülesanne ja see tuleb meil hästi välja.

2011. aastal võeti Liibanonis pantvangi seitse Eesti jalgratturit ja mõned süüdistasid neid kergemeelsuses. Kas turistil on Liibanonis ohutu?

Üldiselt on ohutu, aga ma ei saa öelda, et olukord on sada protsenti kontrolli all.

Kas isiklikult Teie elu on olnud ohus?

Palju kordi. Kui elad Lähis-Idas, siis seda juhtub.

Eestlasi ilmselt huvitavad kõige rohkem Süüriast Liibanoni tulnud põgenikud. Kuidas nendega hakkama saadakse?

Liibanonis on poolteist miljonit Süüria põgenikku, see tähendab, et kolmandik meie riigi elanikkonnast on praegu põgenikud. Baptistide ühing töötab rohkem kui saja tuhande põgenikuga. See on meie jaoks suur probleem. Tahaksime aidata nii paljusid kui võimalik. Oma rahast meil paljuks ei jätku. Hindaksime kõrgelt, kui Eesti evangeelsed kristlased aitaksid meie kaudu põgenikke. Raha võib meile saata EBFi kaudu.

Arvatakse, et põgenikud on harimatud.

Sageli ongi nii. Sellepärast püüame neile haridust anda. Liibanonis antakse õpetust kahesajale tuhandele Süüria õpilasele. Süürias ja Liibanonis räägitakse sama araabia keelt, aga koolide õppekavad on erinevad ja see tekitab raskusi.

Baptistide koolidel on riiklik õppekava. Mõned ainekavad on pärit läänest, näiteks reaalainetes. Lisaks õpetame Piiblit. Moslemid peavad sellest lugu, nad ei ole üldse pahased selle pärast. Piibli õpetamise eesmärgiks ei ole moslemeid kristlusesse pöörata. Õpetajate hulgas on nii kristlasi kui ka moslemeid. Liibanon on mõõdukas riik ja seal ei teki sellest probleeme.

2006. aastal majutati Beiruti baptistlikku kooli üle tuhande moslemist põgeniku (see oli enne Süüria põgenikekriisi – toimetaja märkus). Meil tekkisid nendega väga head suhted. Nüüd töötab kool jälle normaalselt.

Eestlastele teeb muret, kas põgenikud tahavad minna koju tagasi või pääseda Euroopasse.

Enamik tahab Euroopasse edasi minna. Paljud sooviksid jääda Liibanoni, vaid vähesed tahaksid minna tagasi kodumaale. Need, kes elavad telkides, tahaksid minna kas kodumaale tagasi või Euroopasse. Paljudel on aga piisavalt raha, et Liibanonis maju üürida ja hästi elada.

Lähis-Idal on juba pikaaegne kogemus Palestiina põgenikega. Kas ka nende uued põlvkonnad on ikka veel põgenikustaatuses?

Jah. See on õnnetu lugu. Siin on jälle tegemist religiooniga. Palestiinlased on sunniidid. Kui nad kodustada, siis kasvab sunniitide osakaal nende uuel asukohamaal. Šiiite ja kristlasi see ei rõõmusta. Lähis-Idas ei käi asjad rahvuse, vaid religiooni järgi.

Palestiinlased elavad oma laagrites ja meie neile raha ei anna. Süürlased on hajutatud mööda maad laiali. Neid me peame toitma, majutama, raha andma jne.

Miks rikkad Araabia maad ei kutsu põgenikke enda juurde – nad ju toovad mujalt võõrast tööjõudu sisse?

Need riigid on väga materialistlikud, nad tahavad ise hästi elada, mitte teisi araablasi toetada. Pärsia lahe riikides valitsevad kuninglikud perekonnad. Võõraid seal omaks ei võeta.

Araabia Ühendemiraatides tunned end nagu Londonis. See on rohkem ettevõte kui riik. Nad toovad inimesi mujalt sisse, neid ei huvita nende usk, vaid tulijad peavad nende heaks töötama.

Kuidas Teist kristlane sai?

Ma olen sündinud kristlikus perekonnas. Mu vanemad olid baptistid. Minu suguvõsas ei ole moslemeid. Kasvasin üles kristlikus keskkonnas ja sain muidugi ka kristlikku õpetust. 19-aastaselt andsin oma elu Kristusele. Ma ei ole teoloog, mul on bakalaureusekraad ettevõtluses ja majanduses ning magistrikraad hariduses ja psühholoogias.

Baptistidele on omane misjonitöö. Kas seda tehakse ainult kristlikku päritolu inimeste hulgas, sest religioossed kogukonnad koosnevad põlvkondade viisi ühtedest suguvõsadest?

Misjoneerime kõiki, keda kohtame. Aga praegu on olukord kriitiline, mitte nii nagu enne. Liibanonis ei juhtu midagi halba, kui moslemist saab kristlane, aga teistes Araabia riikides võib see olla probleemiks.

Milles näete lahendust Lähis-Ida probleemile laiemalt ja kristlaste omale kitsamalt?

Nüüd on juba liiga hilja. Ainuke lootus oleks, kui kristlased tuleksid suurearvuliselt tagasi. Aga ma ei usu seda, sest lääs töötab Lähis-Idas katse-eksituse meetodil. Ja kui põgenik näiteks abiellub Euroopas, siis on tal juba väga raske tagasi tulla.

Kodumaalt lahkunud kristlaste omand on ju kellegi poolt hõivatud. Kui kristlased tagasi tulevad, kes selle neile tagasi annab?

Ilma rahvusvahelise toetuseta oleks see raske. Peaks olema mingi leping ja abi.

Üks Lähis-Ida usutegelane ütles, et andke meile territoorium ja relvad, siis me kaitseme ennast ise.

Me ei taha relvi. Me tahame, et lääs toetaks meid, et saaksime oma maal rahus elada. Meie sõjapidamise vahendid on teistsugused, relvad meid ei aita. Vaadake, mis toimus Iraagis ja Jeemenis. Otsustage ise, kas relvadest oli mingit kasu või ei.

Täname!

10. juulil 2016
Viimsis

MA HOOLDASIN NELI AASTAT OMA VANEMAID

Minu vanematel ei olnud muretut lapsepõlve ega noorust. Nende pered kuulusid saksa vähemusse Poolas, kes küüditati sealt Volga äärde. Alles Vene revolutsiooni segastel aegadel pöördusid nad 1918. aastal tagasi Poolasse oma peaaegu purustatud kodukülla. Ja ometi rääkisid nad mõlemad, eriti aga ema, Jumala hoidmisest ja turvalisest ajast kristlikus pereringis.

ELUMOTO PIIBLIST

Ema elumotoks sai Ps 91,1–2: «Kes Kõigekõrgema kaitse all elab ja alati Kõigeväelise varju all viibib, see ütleb Issandale: «Sina oled mu varjupaik ja mu kindel mäelinnus, mu Jumal, kelle peale ma loodan!»» Need sõnad talletusid sügavalt ka minu mällu, sest ema tsiteeris neid alati, kui ta meie põgenemisest rääkis.

KINDLUS TULEB USUST

Otsus oli meie jaoks enesestmõistetav, sest juba lapsena nägin, kuidas pärast sõda võeti ema poolt vanaisa viletsatele elutingimustele vaatamata meie perre ja teda hooldati kuni surmani. Minu vanemad, eelkõige ema, näitasid oma lastele ette, et käsk «Austa oma isa ja oma ema!» käib eelkõige täiskasvanud laste kohta. Nad peavad toetama oma vanemaid, kui need vanaks ja nõrgaks jäävad. Nähes, kuidas ema hoolitses vanaisa eest, õppisin ma lapsepõlves, et surm kuulub elu juurde.

KOORMUS KASVAS

Lisaks sellele, et mu õlgadele langes täielikult vanemate majapidamine, pidin oma argipäevad täiesti ümber korraldama. Nad küsisid alalõpmata vett juua. Nende tähelepanuvõime vähenes pidevalt. Iseseisev lugemine muutus raskemaks, nii et pidin üha rohkem nende lähedal olema – neid valvama, ette lugema või lihtsalt neile tähelepanu pühendama.

Enda jaoks polnud mul enam peaaegu üldse aega, tõeliselt välja puhata ma enamasti ei saanud. Ka öine hooldus muutus üha pingelisemaks. Ema hüüdis tihti öö läbi minu nime, kui ta abi vajas või uinuda ei saanud.

Tänu Jumalale, meid oli kaks, võisime teineteist välja vahetada. Riigi poolt oli usaldusväärne ja sõbralik hooldusteenistus abiks, mis meie koormust samuti vähendas.

LÕPP EI OLNUD KERGE

Pärast ema surma kaotas isa üha enam elujulgust ja jõudu, jäädes rohkem voodisse. Mälu kahanes ning üha nõrgemaks jäädes ei tulnud talle enam minu nimigi meelde. Minu meest usaldas ta aga järjest enam. Ta nimetas teda oma sõbraks ja hüüdis nimepidi, kui abi vajas.

Isa suri 95-aastaselt. Veidi enne surma tegi ta silmad nii pärani, nagu üllataks teda see, mis tuleb. Me ei tea, mida ta nägi, kuid ta suri rahus.

ME ÕPPISIME PALJU

See aeg oli mulle õnnistuseks, sest õppisin palju ning valmistusin nõnda ette omaenda vanaduseks. Mehega on meil hea teineteisemõistmine. Ehitasime uue maja ja seal on kõik ühel korrusel, kus saame julgelt liikuda ning tänulikud olla iga päeva eest, mille võime oma nelja seina vahel veeta. Olen nüüd 72-aastane ja minu abikaasa Friedrich on 76-aastane.

MARGIT QUAAS
idea Spektrum Spezial

KUIDAS ARMASTADA VAENLAST?

Kui ma esimest korda lugesin Jeesuse Kristuse sõnu selle kohta, et me peame armastama oma vaenlasi, palvetama nende eest ja õnnistama neid (Mt 5,43–44), siis ma mõtlesin, et need ei ole päris kaasaegsed. Millised vaenlased saavad olla inimesel praegusel rahuajal? Ja kuidas nende eest palvetada? Kuid alles üsna hiljuti sain ma Jeesuse sõnadest aru ja hakkasin neid elus rakendama.

VASTUOLU TÖÖL

Peale minu peamiste tööülesannete kirjutasin ma saatekirjad kõikidele tema dokumentidele. Seda ei teinud ma ühelegi teisele meie osakonna juhtivspetsialistile, aga ma ei kuulnud enda aadressil kunagi tänusõnu. Vastupidi – tulid etteheiteid, kui juhtus mingi ebatäpsus või tähtaja ületamine, kaebused ülemustele, noomitused. Kui see inimene astus kabinetti, kus ma töötasin, tõmbus mu sisikond kokku ning läksin sisemiselt närvi – ootasin probleeme. See inimene oli mulle tõeliselt vastumeelne.

Iga päev kogesin ma stressi. Nii ei võinud see jätkuda. Mõtlesin töökohalt lihtsalt ära minna, et selle inimesega rohkem mitte kokku puutuda. Kuid see ei olnud hea variant, sest tegelikult mulle meeldis see töö ja ka palgaga olin rahul. Mida siis teha?

HAKKASIN PALVETAMA

Meenutades Jeesuse sõnu: «Õnnistage neid, kes teid neavad» (Lk 6,28), palusin ma Jumalat, et temal, minu halvustajal, läheks hästi – et ta töö oleks edukas, et tal jätkuks raha, et teda ümbritseksid armastavad inimesed, et tema pereelu oleks õnnelik, et tal oleks tugev tervis, head suhted kollektiiviga, rõõmus meeleolu.

Palvetasin ka enda pärast – et ma ei kardaks, vaid armastaksin, meenutaksin, et ka tema on Jumala loodud. Kui ta sisenes mu kabinetti, palusin mõttes Jumalat anda mulle jõudu mitte kokku variseda, mitte öelda talle halvasti, mitte ülekohut kogedes nutma hakata, vaid kõike väärikalt kannatada. Mõtlesin sellele, et õnnelik ning eluga rahulolev inimene ei riku end ümbritsevate inimeste tuju, ka mitte minu oma. Sellepärast palusin ma sageli tema isikliku õnne pärast.

MIDAGI MUUTUS

Palve «vaenlase» pärast muutis mind ennast. Ma muutusin heatahtlikumaks, ei näinud oma kolleegis enam halvustajat, vaid õnnetut inimest, kelle Jumal andis minu palvete hoolde. Ma lakkasin mõtlemast, et mina olen ebameeldivate olukordade ohver. Mul tekkis väärikas teenistus, mille mulle usaldas Jumal – palvetada selle inimese õnnistuse pärast. Rahunesin seesmiselt, sest teadsin nüüd kindlalt, et käitun õigesti, nagu soovib Jumal, ja minu hing rõõmustas.

Sisemistele muutustele järgnesid ka välised muutused. Kooskõlastatult ülemustega andsin oma «tänamatule» kolleegile üle kõigi temale vajalike saatekirjade elektroonilised näidised, mida ma enne regulaarselt ise vormistasin ja enne mind oli seda teinud üks teine sekretär. Mul jätkus julgust ja otsustavust muuta seda traditsiooni. Viisakalt, aga enesekindlalt keeldusin tegemast võõrast tööd.

Muidugi, ilma Jumala Vaimuta, ilma Tema mõjuta ei oleks see õnnestunud. Ootasin veel suuremat vihavimma oma kannatuste põhjustajalt. Aga seda ei tulnud. Kui ta nüüd veel palus mul midagi teha, siis mitte enam käskival toonil, vaid viisakalt. Ma ei tea, mis täpselt teda nii mõjutas, kuid mind üllatas väga meie suhte muutumine. Olukord tööl ei häirinud mind enam.

NÜÜD OLEN TARGEM

Kui keegi inimene (ülemus, kaastöötaja, lapsevanem, abikaasa, naaber vm) suhtub teisse vaenulikult, halvustab, alandab, ei hinda, põhjustab valu oma sõnade ja käitumisega, siis ärge rutake temaga suhteid katkestama: ärge lahkuge töölt, ärge jätke maha perekonda, ärge sõitke mujale jne. Palvetage tema eest nagu oma vaenlase pärast. Siis mõistate, et Jeesuse soovitus tõesti aitab rasketes eluolukordades.

NATALIA TSAREGORODTSEVA
Tvoi Put

JUMAL PANI KÕIK PAIKA

Ulrike Köhler (60) elab alates 1978. aastast Volkenroda külas Tüüringi liidumaa põhjaosas Saksamaal. Ta läks sinna armastuse sunnil ja abiellus metsnik Gerhardiga. «Mõtlesin tookord, et siia ma ei jää,» meenutab ta. Piirkond oli alla käinud, majad lagunenud, kes sai, kolis minema. Siis tuli Saksamaa ühinemine. Põllumajandusspetsialist Ulrike jäi esimest korda töötuks.

PALVE LAGUNENUD KLOOSTRIKIRIKUS

Ulrike läks hoiatusele vaatamata sisse, et palvetada. Ta oli luteri kirikus ristitud ja leeritatud, kuid usk oli talle võõras. Aga tal olid meeles vanaema sõnad: «Häda õpetab palvetama.» Ta palus Jumala sekkumist ja tema palvet kuuldi.

Ulrikel tuli mõte, et peaks kloostrivaremeid edasise lagunemise eest kaitsma. Koos külavanema ja muinsuskaitsega organiseeris ta sinna koristustööd. Pika otsimise järel leidis ta 1994. aastal ühe ühingu, mis oli nõus osalema nii taastamistöödel kui piirkonna vaimulikus elavdamises.

Ühel ehitustalgul küsis keegi osaleja Ulrikelt: «Millist rolli mängib Jeesus sinu elus?» Ta tabas märki, sest Ulrike ei teadnud vastust. Ta palvetas jälle kloostrikirikus. Seal kohtus ta Jumalaga. Ta meenutab: «Sõna «pöördumine» oli mulle selle ajani tundmatu, aga seal see juhtus.»

Ulrike koges sügavat rahu ja mõistis, et Jumal armastab teda. Nüüd tahab ta sellest kõigile inimestele rääkida.

KLOOSTRIST SAAB JÄLLE ABI

Ulrike asus õppima teoloogilisse seminari ning läbis hingehoiu kursuse. Õpitut rakendab ta hingehoiu juhina vennaskonnas. Sinna juurde kuulub ka vastutus «ajutise kloostri» eest.

Kui kellelgi on vaja aeg maha võtta, võib ta tulla Volkenrodasse, ka ainult lühikeseks ajaks. «Kriisid on ju raskesti planeeritavad,» ütleb Ulrike. Ta mõistab hästi paarisada inimest, kes igal aastal seda võimalust kasutavad: «Ka minu elus on olnud mitmeid üles-alla minekuid.»

Vennaskonna osadusest ei tahaks Ulrike enam loobuda. Vaja on sisemist kokkuhoidmist, et oma ülesannetega toime saada. Igal hommikul peetakse vennaskonnas koos külalistega püha õhtusöömaaega. «Jeesus on meie elu keskpunkt,» ütleb Ulrike. Ja milleni see viia võib, teab ta omaenda kogemusest: «Nii põnevat elu ei osanud ma endale iial varem soovida – veel huvitavamat on raske isegi ette kujutada.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival «VÄGI MINUS»

8.–10. juulil 2016 Viimsis

1. Vaade Viimsi kooli saali.
2. Allika kirjastuse ja Teekäija hommikusöök Viimsi palvelas.
3. Lasteprogramm.
4. President pinksiturniiril.
5. Jäätisebuss tekitas elevust.
6. Beraca baptistikoguduse koor New Yorgist.

Fotod: 1–4 Tarmo Kähr, 5–6 Sulev Kivastik