9. augustil betoneeriti Mähe palvela väikese saali põrandat.

Foto: Ruudi Leinus

Suvi on ehitustöödeks kõige sobivam aeg. Mõnedki hooned saavad siis ilusama näo (loe intervjuud alt).

Eesti sai 25 aastat tagasi taas vabaks. Enamik ebaõiglaselt ära võetud vara on ammu tagastatud ja korrastatud. Tallinna Viladelvia baptistikoguduse poolt 1939. aastal ehitatud Mähe palvela taastamisel on aga tööd veel pooleli.

Hirm usu ees, mida nõukogude ajal õhutati, on mõneski inimeses veel alles ja nii on astutud ka selle pühakoja taastamisele vastu. Õnnistust, mida kogudus oma naabritele tuua võiks, ei osata endale ihaldada.

Praegu käivadki tööd Mähe palvela juures nii vähehaaval, kui palju bürokraatiaväravate avanemine võimaldab. «Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla,» laulis kuningas Taavet (Ps 24,7.9).

Palvetagem tõkete kõrvaldamise eest ja selle pärast, et Mähe kogudus tõelise õnnistusega oma kogukonna keskel tegutsema saaks hakata!

MEIE USUST SÕLTUB VÄGA PALJU

Toimetaja kommentaar

Eesti ei jäänud Rio de Janeiro olümpiamängudel medalita ja see on hea. Küllap kripeldavad paljudel hingel napilt kaotsi läinud medalid, aga sportlasi süüdistada ei maksa. Nad tegid, mida võisid. Kui tulevad järgmised võistlused, saavad nad ka uued võimalused.

Väikesele Eestile on iga võimalus suuremate riikide hulgas silma paista kasulik. Neil hetkedel on eestlane olla uhke ja hea, kuigi isiklikku panust enamikul rõõmustajatel selles edus ju ei ole. Ei maksa kurvastada, kui meid mingil teisel hetkel ei märgata ja elu liigub rahulikku rada. Tänu sellele tipphetked esile tulevadki.

Kui palju on aga neid, kes võivad siira südamega öelda: «Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi» (Ps 73,28)?

TUNDKEM RÕÕMU VABADUSEST!

Vabaduses võib igaüks vabalt arvata, mida tahab. Üks on eluga rahul, teine mitte. Seda võib vabalt välja öelda. Eestlastele ei ole omane oma rahulolu väga valjusti väljendada, seetõttu tundub pahandajate hääl kõvem olevat.

Kõik ei saagi olla riigi arenguga ühtemoodi nõus. Nii pole ka teistes maades. Seda näitavad demokraatlikes maades valimised, mille tagajärjel valitsejad vahetuvad. Sageli osutuvad võitjateks need, kes olid seni võimult kõrval, midagi ei otsustanud ning ainult kritiseerisid ja lubasid. Sel juhul järgmiseks valimistsükliks rollid vahetuvad.

Need inimesed, kes julgesid 25 aastat tagasi Eesti iseseisvaks kuulutada, väärivad selle otsuse eest lugupidamist. Kellel otsustusõigust ei olnud ja ise sündmustesse sekkuda ei saanud, need istusid raadiote ja telerite juures ning jälgisid toimuvat südamevärinal. Samasugust otsustamisjulgust ja kaasaelamist vajab Eesti riik püsimiseks ning arenemiseks ka tänapäeval. Ükskõiksus ja minnalaskmismeeleolu on väga kahjulikud asjad.

Andkem au Jumala nimele ja tunnistagem, et Eesti vabanemine ei olnud inimeste kätetöö. Jumal korraldas olud üle maailma, Nõukogude Liidus ja Eestis. Tema leidis sobivad inimesed ja kasutas neid. Nii korraldab Ta suuremaid ja väiksemaid asju tänagi veel ja otsib inimesi, kes ütleksid: «Vaata, siin ma olen, läkita mind!» (Js 6,8).

UNISTUS KADUVAST KRISTLUSEST

Ristiusu kadumine on täiesti võimalik. Jeesus küsis: «Kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?» (Lk 18,8). Kui kristlased hakkavad häbenema oma «saba» ja tahavad saada sellisteks, «nagu kõik teised inimesed», siis nii juhtubki.

Jeesus soovib hoopis midagi muud: «Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui Ta tuleb oma kirkuses ning Isa ja pühade inglite kirkuses» (Lk 9,26). Usk Jeesusesse ei ole eraasi, mida võib peita oma südamesse ja mis sealt välja ei tohi paista. Jeesus ütles: «Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas.» (Mt 5,14).

Parem on olla «sabaga» ja minna ükskord taevasse. Kristlaste olemasolu tuleb kasuks ka usklikke ümbritsevatele «normaalsetele» inimestele, isegi kui nad seda ei taipa või tunnistada ei taha. Usku vajab ka meie juubelini jõudnud väike kodumaa, et vabadus võiks edasi kesta.

NÕTRUS TOOB VÄE

«Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde. Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest – kas ta oli ihus, seda ma ei tea, või kas ta oli ihust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati kolmanda taevani. Ja ma tean, et sama inimest – kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida. Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle. Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma räägiksin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb, ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid Tema ütles mulle: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks.» Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale. Seepärast mul ongi hea meel nõtruses, vägivalla all, hädades, tagakiusamistes ja ahistustes Kristuse pärast, sest kui ma olen nõder, siis ma olen vägev.»

2Kr 12,1–10

Apostel Paulus räägib ühest inimesest, kes käis taevas ära. See oli võimas kogemus, mis saab osaks väga üksikutele inimestele maa peal. Paljud igatseksid näha maisuse piiride taha, aga enamikule meist seda ei anta. Paulusele anti – ta räägib siin iseendast ja vägevast ilmutusest, mille ta Jumala käest sai.

See oli Jumala ustavale sulasele nagu preemiareis. Ta võis minna tõelisse paradiisi ja näha, mis seal on. Me võib-olla igatseme, et ülemus teeks meile preemiareisi soojale maale, mõnele «paradiisisaarele», kus saaksime olla eemal oma murede ja probleemide keskelt. Selles loos on midagi rohkemat.

PAULUS EI KIITLE

Aga Paulus ei tee seda. Ta kiitleb pigem oma viletsusest. «Ma kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.» Parema meelega kiitleb ta Jumala suurest armust, millest ta on osa saanud, mis teda kord Damaskuse teel kätte sai, kui Saulusest sai Paulus – palju rohkem sellest kui iseenda saavutustest, oskustest ja teenimise tulemustest.

VAI PAULUSE IHUS

Meil kõigil on kogemusi sellest, kui mingi okas tungib naha sisse. Ühel päeval keerasin ma kipsikruvisid. Mõnikord on nende vahel peenikesed metallitükid ja üks niisugune läks mulle sõrme sisse. Kogu mu käsi oli nagu halvatud, ma ei saanud tööd edasi teha. Pidin panema akutrelli kõrvale, otsima välja prillid ja pintsetid, et seda väikest pindu sõrmest kätte saada. See ei olnudki nii kerge. See tegi haiget ja häiris mind.

Pauluse ihus oli üks astel, okas või vai, mis tegi talle valu. Piibli uurijad pole täpselt selgusele jõudnud, kas see oli mõni füüsiline häda või psühholoogiline pidev tagakius vastaste poolt, aga see tegi talle haiget. Ta oli korduvalt selle pärast Jumalat palunud, et sellest vaevast lahti saada. Aga Jumal oli talle vastanud: «Sulle piisab minu armust, sest sinu nõtruses saab minu vägi täielikuks.»

Paulus oli valmis olema pigem nõder, et Kristuse vägi laskuks enam ja enam tema teenimise peale. Meiegi igatseme, et Kristuse vägi võiks tulla meie elude üle. Paulus tahtis kogeda ülisuurt Kristuse armastuse väge.

1Kr 2,1–5 kirjutab Paulus: «Kui ma teie juurde tulin, vennad, ei tulnud ma eriti üleva kõne või tarkusega kuulutama teile Jumala saladust. Sest ma otsustasin teada teie keskel ainuüksi Jeesusest Kristusest ja Temast kui ristilöödust. Ja ma olin teie juures nõtruses ja kartuses ja suures värinas ning mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.»

Nii kirjutab mees, kes oli saanud tolle aja parima hariduse ja õppinud parimate õpetajate juures. Ta oleks võinud sellest kiidelda, aga ta ütles, et otsustas teada ainult Jeesust Kristust, kes ta päästis ja ta elu muutis.

KINGITUS NÕRGIMALE

See film räägib loomade kuningast suurest lõvist. Kuningas oli väga nördinud, et loomad tegid liiga kõige nõrgemale endi seast, väikesele jänkupoisile. Jänes pidi kogu aeg värisema ja oma elu pärast kurjade loomade eest põgenema.

Kuningas otsustas väikest jänkukest aidata. Ta ei mõtelnud kiskuda kõik kurjad lõhki, kes teisi taga kiusavad. Tal oli kavalam plaan – ta tahtis paljastada nende kurja südame.

Kuningas saatis metsarahvale suure kingipaki. Kõigepealt lendas loomade juurde postiljon rähn. Ta küsis, kes neist on kõige nõrgem. Kõik loomad olid väga kõrgid ja küsisid, et mis sa õige mõtled, võib-olla ei ole ma kõige tugevam, aga kõige nõrgem ma ka ei ole. Nad olid üsna uhked ja kõrgid kuni hetkeni, kui jõudis kohale suur kingipakk, mille peale oli suurelt kirjutatud «Kingitus kõige nõrgemale».

Korraga tahtsid kõik loomad seda kingitust endale saada. Nad püüdsid välja selgitada, milles nad kõige nõrgemad on ja hakkasid omavahel selle pärast kisklema. Lõpuks läks kast lahti ja suur lõvi hüppas möirates sealt välja. Kõik jooksid laiali. Vaid väike jänkupoiss jäi värisedes sinna. Kui küsiti, miks tema ära ei jooksnud, siis ta ütles, et ta ju ongi kõige nõrgem.

Meie Kuningas on Jeesus Kristus. Ta on Jumala kingitus neile, kes on valmis ennast tunnistama nõrkadeks ja jõuetuteks. See on vaimulik saladus. Kui me tunnistame, et me ei ole ise tegijad, siis saab Jumala vägi tulla meile appi. Sellest räägib Paulus Korintose kogudusele. Tal oli kiitlemist üksnes oma Kuningast Jeesusest Kristusest: «Sest kuigi Ta löödi risti nõtruses, ometi elab Ta Jumala väest. Nii oleme meiegi nõdrad Temas, kuid elame koos Temaga Jumala väest» (2Kr 13,4). Selles oli suure apostli kiitlemise põhjus.

JEESUS ARMASTAB MEID

Väike tüdruk kordas ikka ja jälle seda lihtsat laulusalmi ja ei pannud tähelegi, et vana onu teda pargipingil kuulas. Vana pastori silmi tulid korraga pisarad. See lihtne sõnum puudutas vana mehe hinge. Ta oli tuhandeid jutlusi pidanud ja korraga ta tundis, et kõik tema targad ja hästi ette valmistatud jutlused kahvatusid selle sõnumi ees. See oli nii võimas tema jaoks.

1962. aastal külastas Ameerika Ühendriike 20. sajandi üks kuulsamaid teolooge Karl Barth. Ühel õhtul pidas ta loengu Richmondi teoloogilises seminaris Virginia osariigis. Pärast loengu lõppu küsis keegi, kuidas vana auväärne teoloog võiks lühidalt oma elu avastused kokku võtta. Üliõpilane soovis teada, mis on suure teoloogi arvates kristlikus usus kõige peamine.

Karl Barth jäi hetkeks mõttesse ja vastas siis täpselt samade sõnadega nagu väike tüdruk: «Jeesus armastab mind. Nii õpetab Piibel.» Tudengid olid sellest hämmastunud. Nad lootsid midagi palju põrutavamat ja võimsamat kuulda. Aga midagi suuremat ei olegi. Täpselt sama, mida väike tüdruk oli laulnud, seesama suur ja võimas sõnum oli ka suure teoloogi südames ja mõtetes. Ilma selle suure tõe teadmise, mõistmise ja uskumiseta kaovad kõik teised väärtused ja tarkused Piiblist.

Kas see ei ole liiga lihtne? Kas see ei ole liiga naiivne või nõder kuulutus? Liiga lapsik? Aga Jeesus ise ütles nii: «Kui te ei pöördu ega saa kui lapsed, ei pääse te taevariiki!» (Mt 18,3). Ärgem siis kartkem olla nõdrad ja nõrgad, et Kristuse vägi meie nõtruses võiks rohkem laskuda meie peale.

Seda tahaksin meile kõigile soovida, et Jumala vägi võiks järjest rohkem meie elusid juhtida ja täita, et võiksime olla Tema eesmärkide ja plaanide elluviijad siin maailmas. Ma ei tea, millised on kellegi vaiad või okkad, mille pärast on võib-olla aastaid palvetatud, nagu Paulus seda tegi. Jumal vastab meie palvetele vahel nii nagu Paulusele: «Sulle piisab minu armust.» Kõik meie palved ei täitu, sest Jumalal on oma plaanid. Need on parimad plaanid meie elude jaoks.

Kõige suurem rikkus on see, et Jumal on meie Kuningas, et oleme osa saanud suurimast kingitusest – Jeesusest Kristusest. Saagu see ilmutuseks meie jaoks!

VILJAR LIHT
Kohila Baptistikoguduse pastor

SADALA PALVELA VÄLIMUS TEHTI KORDA

Aktuaalne teema

Hiljuti tänas Sadala baptistikoguduse pastor Sulev Kivastik internetilisti kaudu Valduste OÜ-d finantseerimise ja kauplusteketi Sõbralt Sõbrale töömehi Sadala palvela välisilme kordategemise eest. Selle töö eestvedaja, Tartu Annelinna ja Puka koguduste pastor ENN PALMIK rääkis tehtust Kuulutajale.

Kuidas Sa selle töö peale sattusid?

Annelinna kogudusel ei ole alalist organisti ja Sulev Kivastiku abikaasa Tiina on käinud meil üldlaule saatmas. Mina olen jälle Sadala kogudust külastanud. Nii on Annelinna ja Sadala kogudused sõpradeks saanud ja ühel hetkel me palvela remondini välja jõudsimegi.

Millises seisus palvela oli?

Maja on üsna vana, aga oma kaarakendega kena ja mõjub hubasena. Hoone seis oli kevadel üsna kriitiline. Kui maja oleks veel paar aastat ilma värvimata seisnud, oleks pidanud hakkama juba laudist vahetama. Sealt see mõte tuli.

Kust tulid töömehed?

Kui ma selle mõttega Valdustesse läksin, olid nad valmis oma õla alla panema. Nad leidsid, et selline objekt võiks olla sobilik nendele meestele, keda Sõbralt Sõbrale keti poed transporditööde juures kasutavad. Kuna enamik neist vajavad sotsiaalset abi, siis oleks see neile ka tööharjutuseks. Mehed said töötasu ja kõige rohkem vaimustas neid kogudusepoolne vastuvõtt. Neile anti kolm korda päevas süüa ja see oli nende jaoks suur boonus, mis stimuleeris neid tööle tulema.

Me ei teinud tööd järjest, vaid nädalas ühe päeva, kui meestel Tartus otseseid ülesandeid ei olnud. Tegime siis Sadalas pika päeva tööd.

Kas Sa olid brigadir või kõige olulisem oskustööline?

Mul tuli mõlemaid ülesandeid täita – jälgida, et asi liiguks, ja keerulisemad tööd endal ära teha. Samuti panid käed külge Sadala koguduse inimesed eesotsas pastoriga.

Mis konkreetselt tehtud sai?

Vahetasime välja vundamendi veelauad ja uuendasime aknaümbriste laudu. Kolmandik tööst oli seintelt vana värvi maha kraapimine. See oli kõigile meestele jõukohane. Immutusvahendi määrimisega said ka kõik hakkama. Mõnigi mees polnud enne pintslit käes hoidnud. Esimest kihti õpivad kõik värvima, aga teise juures enam iga meest kasutada ei saanud.

Eraldi tuleks ära märkida palvela uksed. Need olid üsna kehvas seisus, tuul puhus läbi. Ma võtsin need eest ära ja viisin Viljandisse, kus sealse koguduse vend Paul Kaik need restaureeris. Ta tegi väga ilusa töö. Seda on kohe tore vaadata, see andis palvelale hoopis teise näo.

Vana maja juures on oluline, et värvid oleksid selle ajastule kohased. Niisugust maja ei kõlba kaasaegsete erksate värvidega värvida. Sobivad värvid otsis välja minu abikaasa Riina. Jätsime võimalikult vanadega sarnased toonid. Värvisime linaõli värviga, nagu vanasti. Praegune värv on küll sünteetikaga segamini, sest nii kuivab kiiremini. Originaal kuivas mitu nädalat.

Meestele oli see hea tööharjutus, nad said uusi kogemusi. Valdused on võtnud oma üheks eesmärgiks selliste inimestega tegeleda, keda mujal on hüljatud. Sügisel tahaksime ühel pühapäeval minna kõik koos Sadala palvelasse tänuteenistusele.

Kas Sa ei karda, et nüüd hakkavad teised kogudused ka Valdustelt abi küsima?

Valdused ongi ju selleks ellu kutsutud, et aidata Eesti EKB Koguduste Liidu kogudustel hakkama saada. Sellist projekti on mõeldav järgmisel aastal ka kuskil mujal läbi viia. Aga kui asi puutub ahjudesse, korstnatesse ja keerulisematesse töödesse, siis on vaja oskustööjõudu, selle brigaadiga teeme ära lihtsamad tööd.

Eks kõik majad vajavad pidevat hoolitsust. Kui elujõulist kogudust taga ei ole, siis on see üsna problemaatiline. Need, kelle hallata hooned on, peaksid eriti elektri- ja kütteseadmeid vaatama, et õnnetusi ei juhtuks.

Igal pool, kus Sa oled olnud pastor, oled Sa ka ehitanud – Avispeal, Tõrvas, Pukas.

Kui ajas tagasi minna, siis esimene suurem remonditöö, milles osalesin, oli Oleviste torni kiviosa lõpus puuluukide värvimine. See nõudis juba parasjagu julgust ja ettevõtlikkust, samas oli see noortele meestele põnev väljakutse.

Siis Sa olid noor ja julgesid seal üleval kõõluda.

See käib asja juurde. Aga kui sa ikka võtsid kaks kümneliitrist ämbrit kätte ja ronisid nendega Oleviste torni, siis oli juba kõva töö tehtud.

Täname!

13. augustil 2016
telefoni teel

BRITI USKLIKUD OOTAVAD ÄRKAMIST

MARTIN RUDDICK (50) on Amazing!Grace (imeline arm) koguduse peapastor Teesside’is Suurbritannias. 1.–6. augustini korraldas see kogudus Tallinnas Salme kultuurikeskuses Rada 61 nime kandva konverentsi. Palusime pastorilt Kuulutajale selgitust. Intervjuu tõlkis Kristjan Allikas.

Miks Te olete oma koguduse rahvaga praegu Eestis?

Meil on avatud süda Eesti jaoks. Mitmed inimesed meie koguduses on Eestist pärit, osa juhte on eestlased. See seos kahe maa vahel on kestnud 12 aastat (suhted tekkisid Pärnu Sool ja Valgus kogudusega ning selle pastori Alari Allikase perega – toimetaja märkus). Me oleme Eestis erinevaid koosolekuid
pidanud. Seekord korraldame siin
Rada 61 konverentsi.

Sellist konverentsi teeme teist korda, esimene toimus Pärnus kaks aastat tagasi. See oli suur õnnistus osavõtjatele. Me palvetasime ja Jumal ütles, et proovige seda Tallinnas ka. See nädal on väga hästi läinud. Paljud inimesed on saanud puudutatud ja õnnistatud.

Mis on Rada 61?

Rada 61 on ühe kursuse pealkiri, mis lähtub Jesaja 61. peatükist. Kui Jeesus läks Naatsareti sünagoogi, siis Ta kirjeldas oma teenistust maa peal sellest kirjakohast lähtudes: «Issanda Jumala Vaim on minu peal, sest Issand on mind võidnud; Ta on mind läkitanud viima rõõmusõnumit alandlikele, parandama neid, kel murtud süda, kuulutama vabastust vangidele ja avama pimedate silmi, kuulutama Issanda meelepärast aastat» (Js 61,1–2; Jeesus tsiteeris seda Lk 4,18–19).

Me kasutame sellest tekstist võetud kuut mõtet: Püha Vaim, Hea Sõnum, terve süda, imeteod-tunnustähed, vabadus ja Jumala arm. Eesmärk on siduda inimesed kogudusega, võtta omaks kogu see teenistus, mida Jeesus tuli meie pärast tegema, õppida, kuidas ise teenida neis kuues osas teisi inimesi.

Meie koguduses on Rada 61 kolmekuune kursus ühel päeval nädalas, kokku 12 sessiooni. Praegune konverents on selle kokkusurutud versioon. Oma koguduses me teeme seda kursust kolm korda aastas, suvi jääb vahele.

Kes selle kursuse välja mõtles?

Me oleme seda aastate jooksul arendanud oma koguduse juhtidega, vastavalt sellele, mida oleme ise kogenud teiste inimeste vaimulikus teenimises.

Milline on teie kogudus?

Meie koguduse keskne mõte on tulevane ärkamine, see on meie edasiviiv visioon. Kõik, mida me kogudusena teeme, valmistab ette seda ärkamist.

Aastate jooksul oleme näinud, et mõni neist kuuest elemendist on kristlaste eludes ja kogudustes puudu. Mõned kogudused rõhutavad evangeeliumi, aga ei räägi midagi südame tervenemisest. Teised kogudused on täis Püha Vaimu väge, aga neil pole mingit arusaamist Jumala armust. Osa üritavad aidata inimesi, lahendada nende psühholoogilisi või südameprobleeme, aga nad ei koge Jumala imesid. Selles kirjakohas kirjeldas Jeesus kogu seda spektrit, mida Ta tuli tegema. Me tahame, et kõik need asjad oleksid olemas iga kristlase elus meie koguduses, nii palju kui vähegi võimalik.

Aga pühapäeviti on tavaline jumalateenistus?

Rada 61 ei ole koguduse kogu töö, aga see kursus on meie jaoks väga tähtis. Meil on Alfa kursused, jüngerdamise kursused jm. Rada 61 ei ole koguduse pühapäevaste jumalateenistuste teema, siis õpetame Piiblit, ülistame, murrame leiba jne. Terve kogudus ei käi korraga kursustel, aga igaüks, kes tuleb kogudusse, teeb selle talle sobival ajal läbi.

Teie kogudus ei ole vist väga vana?

Septembris saab see viieaastaseks. Ma töötasin evangelistina ja liikusin ringi erinevates uskkondades ja kogudustes. See meeskond, kellega koos ma töötasin, hakkas mõistma, et meile on vaja baasi, kus me võiksime neid asju proovida, mida Jumal on meile näidanud. Me armastame kogudust, me oleme kogu aeg olnud koguduse-inimesed. Me ei ole kunagi teinud teenistust väljaspool kogudust. Koguduse asutamine oli meie jaoks loomulik areng ning need on olnud väga põnevad viis aastat.

Alguses oli meil viis perekonda. Praegu käib pühapäeviti koos umbes kolmsada inimest ja meil on umbes kakssada koguduseliiget. Meil on pikaajalise lepinguga rendil üks maja, kus peame jumalateenistusi.

Jumal on teinud meie koguduses imesid ja õnnistanud meid. Paljud saavad päästetud Alfa kursustel ja pühapäevastel teenistustel. Kogudus kasvab, aga nagu igal kogudusel, on ka raskeid hetki. Meil on selles mõttes lihtsam, et oleme uus kogudus, meil ei ole suuri minevikukoormaid. Kogudus on väga lihtne ja hästi fokusseeritud, üsna kerge on asju muuta ja parandada.

Kas teie eesmärk on, et Amazing!Grace’i kogudusi saaks olema palju?

Meie missioon on kuulata Püha Vaimu, mida Tema ütleb. Miski ei ole lukku pandud, aga Ta ei ole meile öelnud, et me peaks seda tegema. Praegu me ehitame oma kogudust. Kui me läheme misjoniga välja, siis võtame Rada 61 kaasa.

Meid kutsutakse väga palju teistesse kogudustesse, kuid oma linnas teeme Rada 61 ainult oma koguduse liikmetele. Kui inimesed tulevad teistest kogudustest, et seda kursust näha, siis avavad nad oma südamed ja saavad lähedasteks. Kursus liidab neid ja see ei ole nende oma koguduste jaoks hea. Kuskil kaugemal on palju lihtsam kursust läbi viia. Teiste koguduste jaoks on kõige parem, kui teeme seal nädalalõpukoosolekuid või näitame, kuidas Rada 61 korraldada.

Ma ei arva, et Rada 61 on visioon kõikide jaoks. See on, mida Jumal on andnud meie kogudusele, et aidata meid seal ja praegu. Konverentsi vormis on see väga suur õnnistus inimeste jaoks. Aga ma pole kindel, kas ka teised kogudused peaksid hakkama seda kursust läbi viima või peaksid palvetama ja leidma omaenda tööviisi.

Kellele on Tallinna konverents suunatud?

See on kõikidele, kes tahavad minna sügavamale suhtes Jumalaga, kogeda tõelist, elavat kristlust. See on kõikidele, kes tahavad tulla ja vaadata, kas siin on midagi nende jaoks. Me usume, et Jumal toob siia need inimesed, keda Ta tahab. Meil ei ole vahet, kas numbrid on suured või mitte. Püha Vaim jätkab oma tööd inimeste juures. Kõik, mida Jumal teeb inimeste eludes, on väärtuslik.

Me teeme lihtsalt seda, mida usume, et Jumal tahab, et me seda teeksime. Meil ei ole suurt strateegiat tuleviku jaoks peale selle, et me tõesti tahame näha ärkamist Euroopas. Me ei tea, kuidas see välja hakkab nägema.

Teie kogudusest on 78 inimest Tallinnas. Kes selle kõik kinni maksis?

Inimesed on ise maksnud oma lendude ja majutuse eest. Kogudus maksis konverentsi ruumide ja muude kulude eest. See ei olnud odav. Me usume, et see on Jumala tahe, saab inimestele õnnistuseks ja on hea investeering. Inimesed tulid erinevate lennukitega, erinevatel aegadel, neil on erinevad ööbimiskohad. Aitasime neil hotelle leida. Enamik on siin sellel nädalal, aga osa on tulnud varem või jääb kauemaks.

Ma arvan, et Püha Vaim on neid inimesi motiveerinud. Nad on koguduse visiooni omaks võtnud. Jeesus on vastus kõikide jaoks Euroopas. Meil on eesõigus Tema töös osaleda.

On näha, et teie koguduses on töötegijaid palju.

Meil on suur juhtide meeskond, 25 meest ja nende abikaasad. Meil on vanematekogu, kus on kaksteist inimest, kellest viis on pastorid. Kõik ei sõltu minust. Sellel konverentsil olen ma rääkinud kolm korda. Teised juhid ja nende naised kannavad vastutust. See on minu jaoks fantastiline. Selle konverentsi organiseerimisel osalevad suurel määral abielupaarid. Nii on töö tugevam. Me elame abielupaaridena ja kogu perega Jumalale. Meil ei ole juhtide hulgas niisugust asja, et mees on põlemas Jumala järele, aga naine istub niisama kodus. Me julgustame neid koos töötama.

Praegu olen ainult mina koguduse palgaline, aga ka mina ei saa kogu oma sissetulekut koguduselt. Kõik koguduse raha läheb sellele, et kasvada ja misjoneerida. Millalgi peab hakkama inimesi palkama, aga me üritame seda vältida nii kaua kui võimalik.

Suurbritanniast tulnud inimeselt ei saa jätta küsimata, kuidas Te suhtute Brexitisse.

Ma arvan, et see on hea asi (naerab). Kõik, mis Euroopas toimub, valmistab ette ärkamist. Me usume, et Jumal äratab kristluse uuesti üles, värskendab seda. Me elame väga põneval ajal.

Kas Te ei karda, et eestlased saadetakse nüüd Suurbritanniast minema ja piirid pannakse kinni?

Nad ei saa visata välja usklikke meie hulgast. Eestlased on head töömehed ja head kodanikud. Võib-olla visatakse hoopis meid välja.

Täname!

5. augustil 2016
Tallinnas Salme
kultuurikeskuses

Vaata ka pilte alt!

PASTOR TÖÖTAB SPORTLASTEGA

Brasiilia miljonilinnas Rio de Janeiros toimusid 1.–21. augustini olümpiamängud. Sportlasi aitasid ka vaimulikud – näiteks Saksa delegatsioonil oli kaasas kaks katoliiklikku ja kaks protestantlikku vaimulikku.

Sportlaste jaoks on olümpiamängudel osalemine elu üks kõrghetki. Pastor Thomas Weberile (56) on aga mängud juba peaaegu rutiiniks muutunud. Ta on käinud Torino, Vancouveri ja Sotši talimängudel ning Pekingi ja Londoni suvemängudel. Nüüd oli ta siis Rios.

«TA JÄI VIIENDAKS»

Pastor Weber teab, et õnnestub see vaid vähestel. Ta soovitab sportlastel oma enesehinnangut mitte saavutatud koha järgi paika panna. «Sageli on aruannetes öeldud, et «Ta jäi viiendaks» ja käsitletakse seda kui ebaõnnestumist. Aga nii ei hinnata sportlase tulemusi õiglaselt. Elu ei
koosne ainult võitudest.»

Mõned endised sportlased on Weberile rääkinud, et areng on toimunud just kaotuste läbi. «Võitjale patsutavad kõik õlale,» ütleb Weber. «Aga alles kaotuste järel õpid tundma, kes on õige sõber.»

Weber on abielus ja tal on kaks last. Vabal ajal mängib ta tennist ja on kodukoha pastorite jalgpallimeeskonna väravavaht. Olümpiamängudel tegeles ta ka treenerite, tugimeeskondade ja kohtunikega. Hingehoidjana oli tal kolm ülesannet: kuulata, olla usaldusväärne ning külvata evangeeliumi.

Mõnikord arenevad sellised vestlused ka püsivateks kontaktideks. Weberil on ette tulnud ka laulatusi ja ristimisi. Kord sai ta telefonikõne ühelt koondise treenerilt, sest üks sportlane oli vähki surnud ja treener palus talle nekroloogi kirjutada.

VÕIDUD UNUNEVAD RUTTU

Üks võimalik pöördepunkt on ka sportlasekarjääri lõppemine. «Au on mööduv, võidud unustatakse kiiresti,» ütleb Weber. «Keda huvitab mõne aasta pärast, et sportlane kunagi mingi medali võitis?»

MIDA ON SPORTLASELE VAJA?

«Siin elus peame kõike enesestmõistetavaks ja unustame olla tänulikud,» ütleb Weber. «Elu on Jumala kingitus. Ma ei suuda oma elu ilma Jeesuse Kristuseta ette kujutada. Püüan teistelegi arusaadavaks teha, et me ei läbi oma teekonda ka rasketel aegadel üksinda.»

KARSTEN HUHN
idea Spektrum

SUURIM AU KUULUGU JUMALALE!

Mulle mõisteti eluaegne vanglakaristus. Juba 15 aastat olen ma range režiimiga kinnipidamiskohas ja inimlikult vaadates ei peaks need aastad sisaldama midagi peale kurjuse ja depressiooni. Tegelikult nii oligi, kuni ma lubasin Jeesusel Kristusel oma ellu tulla.

Issand pööras minu elu 180 kraadi ja oma vaimulikult olemuselt sain ma Tema lapseks. See tähendab, et ma ei jää enam kunagi üksi, sest minuga on alati ja igal pool Issand.

ISSAND ANNAB ABI

Nii on kõigega: piisab usus paluda Jumalalt abi heaks, edukaks ja Jumalat austavaks eluks Kristuses, kui Issand annab mulle selle. Mõnikord tuleb palvevastus kohe, teinekord mõne aja pärast. Issand õpetab hoidma puhast südant, et paluda heaks otstarbeks, sest muidu «te palute, aga ei saa, sest te palute halva jaoks, tahtes seda kulutada oma lõbudeks» (Jk 4,3).

SUHTUMINE ON MUUTUNUD

Et minu ihu sai Püha Vaimu templiks (1Kr 3,16–17), siis tähendab see suurt vastutust Jumala ees. Pean hoidma templi puhta ja pühana ning seega oma tervise korras. Puhtus ei tohi olla ainult väline, vaid peab olema ka sisemine, sest ainult niisuguses keskkonnas saab Püha Vaim elada. Mida puhtam on tempel, seda vabamalt ja viljakamalt saab Vaim seal tegutseda.

Muidugi, kõige olulisem tervendamine, mille Kristus minu juures teostas, on tervendamine patuhaigusest. Ta võttis enda peale kõik mu patud ja tänu Temale sain ma vabaks uhkusest, ropendamisest, himudest, kurjusest ja paljust muust. Ainult tänu hinge tervenemisele sain ma uueks inimeseks uute eesmärkidega, uue liikumapaneva jõuga, mille eesmärgiks on armastus, rahu ja headus.

ELAN UUT ELU

Õigekssaamine Kristuses sai mulle osaks, sest Ta lunastas mind. Ma pean lihtsalt tegema kõike Issanda nimel, sõnades ja tegudes, ja iga oma tegu, iga sõna võrdlema sellega, kuidas oleks Jeesus käitunud minu asemel.

Jumala rahu on osa Püha Vaimu viljast. Olles elavas osaduses Jumalaga, saan ma Temalt rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, mis hoiab meie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses (Fl 4,7).

Hommikul ärgates rõõmustan ma selle üle, et Issand uuendab oma armu iga päev, et ma olen elus, terve, võin liikuda, mõtelda ja rääkida, head teha ja armastada inimesi enda ümber. Rõõmustan, et minuga on Jumal, kes viib mind elust läbi, rõõmustan uuest päevast, tunnen rõõmu kõigest!

Jumal aitab mind ületada iga katsumust. Teadmine ja veendumus selle kohta ning kinnitus, mille saan pühakirjast, teevad mind tõeliselt õnnelikuks. Ma näen kõiges Jumala kätt ja Tema hoolitsust minu eest. Kunagi oli mulle täiesti vastuvõetamatu oma kätega töötamine, kuid kristlastele on töötamine seaduseks ja ma täidan seda, kuigi mul tuli selle nimel sisemiselt endaga võidelda. Sellistest väikestest võitudest oma vana loomuse üle koguneb see eluviis, mis on Jumalale meelepärane ja mida Ta õnnistab.

MA POLE ÜKSI

Olen mõõtmatult tänulik Jumalale kõige eest, mis Ta on minu elus teinud. Kõik oma järelejäänud päevad tahan pühendada Jumala tõdede tundmaõppimisele. Annaks Jumal, et igaühe elu, kes neid ridu loeb, täituks armastuse, rõõmu, rahu, pika meele, lahkuse, headuse, ustavuse, tasaduse ja enesevalitsusega ning kõigi Jumala heade andidega (Gl 5,22–23)!

VADIM TŠIRKOV
Evangelije za
koljutšei provolokoi

MA OTSISIN JUMALAT

Inimene on kogu elu otsija: ta tahab armastada ja olla armastatud, olla hea, rõõmus ja õnnelik, omada rahu südames, elada külluses. Kuid kõigis neis taotlustes ja otsingutes põrkab ta kokku hüljatuse, kurjuse, vihkamise, kadeduse, haiguste, solvangute, vaesuse ja paljude muude takistustega.

USK VAJAB HOIDMIST

Pärast meeleparanduspalvet, mille palusin selsamal jumalateenistusel, tundsin end kõige õnnelikuma inimesena, uuestisündinuna, puhta ja vabana patust. Ma oleksin tahtnud kõigile rääkida sellest, kes on Jeesus ja mida Ta meie heaks tegi.

Sellest ajast peale hakkasin kirikus käima. Võimalik, et noorusest tingituna ei mõistnud ma kohe, et Jumalat peaks isiklikus palves ja Piibli tundmaõppimises edasi otsima. Lihtsalt kirikus käimisest jääb väheseks. Nagu ka kõige paremad suhted inimeste vahel võivad lõppeda, on see ka suhtes Jumalaga.

Mõni arvab naiivselt, et Jumalat võib uskuda ka ainult «südames», pühade ajal või kui ei ole muud väljapääsu. Aga see on enesepettus, mille inimesed on välja mõelnud, et kuidagi õigustada oma soovimatust elada Jumala tahte järgi. Mõte ei ole selles, et me nimetame ennast usklikeks, vaid selles, et elame nagu usklikud. Ja mitte ainult siis, kui läheb halvasti või satud väljapääsmatusse olukorda, vaid iga päev. Ja nii juhtuski, et mõne aasta pärast maha jahtununa ma enam kirikusse ei läinudki.

MAAILMA POOLIK VÕLU

Kui oled kasvõi korra tundnud Jumala ligiolu, Tema armastust, Tema puudutust südames, siis pole võimalik mitte kunagi seda tunnet unustada. Ka minus oli võitlus – tahtsin tagasi ja ei tahtnud ka. Ma mõistsin, et ilma Jumalata on minu elu mõttetu, kuid vaja oli mingit tõuget. Lihtsalt niisama tulla ja tunnistada, et sa oled patune, on alati raske. Lihtsam on seda tunnistada siis, kui oled sattunud raskesse või väljapääsmatusse olukorda.

TEE TAGASI

Selles olukorras hakkasin taas mõtlema Jumalale. Helistasin oma usklikule õele ja küsisin temalt nõu. Muidugi soovitas ta mul Jumala juurde tagasi tulla. Ma läksingi tagasi kirikusse, hakkasin lugema Piiblit ja süvenema sellesse, mis sinna on kirjutatud. Toimus tõeline ime! Hirm hakkas taganema, mõne aja pärast sain päris vabaks ja suutsin jälle elust rõõmu tunda.

Sellest on möödas juba kaheksa aastat. Aina rohkem ja rohkem kogen Jumala armastust ning hoolitsust minu ja mu pere eest. Vaimustusega imetlen Jumala täiuslikkust, Tema tarkust ning piiramatut jõudu. Ta on mu elus palju muutnud, toonud esile minu võimed ja andnud tervist.

Praeguseks olen õnnelik ema, kes kasvatab kahte last, ja juhin oma koguduse ülistusgruppi. Ma arvan, et palju head on veel ees!

TATJANA PARAMONOVA
Tvoi Put
Avaldatud lühendatult

RADA 61

Konverents 1.–6. augustini 2016 Tallinnas Salme kultuurikeskuses

1. Eestpalvele läks palju inimesi.
2. Üks konverentsi juhte Stuart Braye ja tõlk Kristjan Allikas.
3. Margaret ja Martin Ruddick (loe intervjuud ülalt).
4. Laulab Ricky Beadnall.
5. Osadusgrupid vestlemas.
6. Ülistusgrupp.

Fotod: Indrek Luide