Foto: Riina Ani

16. juunil toimus Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris lõpuaktus. Koos õppejõududega tehtud pildil seisavad esireas lõpetajad Mart Oksa, Kaarel Väljamäe, Eike Vellend ja Peep Saar. Pildilt puudub Toomas Vardja.

Jeesus kutsus üles oma järgijaid õppima, aga õigelt Õpetajalt, kelleks on Tema ise (Mt 11,29). Palju on õpetajaid, kes õpetavad valesid asju, ja eeskuju andjaid, kes oma järgijad hukatusse viivad. Muidugi ei reklaami nad ennast eksitajatena, vaid kaasaegse ja edumeelse mõtteviisi esindajatena. Nende innustaja on valetaja ja vale isa (Jh 8,44).

Piibel ei vanane vaatamata uute teadmiste lisandumisele. Ta on ikka elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk, südame meelsuse ja kaalutluste hindaja (Hb 4,12). Nii on ikka kasulik usuteadust õppida. Kaasaegne ühiskond vajab kirjatundjaid, kes on õpetatud taevariigi jaoks ning võtavad oma varakambrist välja uut ja vana (Mt 13,52).

KOKKU JA LAHKU

Toimetaja kommentaar

Eesti president Toomas Hendrik Ilves pidas oma viimase võidupühakõne ja saatis viimast korda tõrvikud jaanitulede süütamiseks maakondadesse laiali. Järgmisel aastal teeb seda keegi teine.

Briti referendum pani maailma kihama, Eesti-siseselt jätkub võitlus presidendikoha pärast. Kumbki teema ei tohiks meid ükskõikseks jätta, muidu pärast kahetseme. Jumala sõna kutsub meid üles aega kasutama: «Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi» (Ps 32,6).

BREXIT SAAB TEOKS

Mõned Euroopa Liidu juhtivad poliitikud teatasid juba enne referendumit, et selle otsus on lõplik ja lahkumisotsuse korral Suurbritanniaga liitu jäämise tingimuste üle läbirääkimisi pidama ei hakata. Läbi räägitakse lahkumise üle, taganemisteed ei otsita. Kui muidugi oma sõnu sööma ei hakata.

Referendumi järel on uut indu saanud euroskeptikud. Nõutakse samalaadseid küsitlusi oma kodumaal. Ka Euroopa Liidu pooldajad on aktiviseerunud ja püüavad midagi liidu kaitseks ette võtta. Tagasiteed otsivad ka Briti euroopameelsed poliitikud, kuid nad oleksid pidanud varem ärkama. Ehkki ajalugu ei tunne purunematuid liitusid, oleks euroliidu kiire lagunemine katastroofiks vähemalt väikestele riikidele. Halvemal juhul võiksid puhkeda isegi sõjad.

Suurbritannia on suur ja võimsa majandusega maa, mis saab hakkama ka Euroopa Liitu kuulumata. Päevakorrale on aga kerkinud riigi enda lagunemine – šotlased ja iirlased ei taha euroliidust lahkuda. Šoti iseseisvumisreferendumitel on vaekauss seni kaldunud Suurbritannia koosseisu jäämise kasuks, kuid nüüdseks on olukord muutunud. Põhjaiirlastel on aga naabriks iseseisev Iirimaa, mis nüüd järsku võib Suurbritanniast ahvatlevam näida.

Oleks väga rumal, kui Suurbritannia referendumist ei õpitaks. Euroopa Liit peaks selgemalt sõnastama oma põhimõtted ja neist ka kinni pidama. Uuesti peaks minema oma juurte juurde ja üks neist on ristiusk. Ehtne kristlus ei ole võõravaenulik, küll aga on ta põhimõtetega. Nende puudumist ja kõigele võõrale ukse avamist on seni Euroopa Liidule ette heidetud. Kindlasti pole see ainus teema, millest rääkida.

Mis muutub Eesti jaoks? Suurbritannia lahkumine Euroopa Liidust tähendab, et liit jääb majanduslikult ja poliitiliselt nõrgemaks. Me peaks tugevdama sidemeid oma lähemate naabritega liidus, kellega meil on rohkem ühesuguseid huvisid ja hirme. Euroopa Liidult on tulevikus vähem saada, me peame rohkem hakkama ise andma. Suurbritannia jääb ka edaspidi alles, Eesti peaks leidma endale kasuliku koostöö võimaluse temaga väljaspool liitu.

«Meie abi on Issanda nimes, kes on teinud taeva ja maa,» ütles kuningas Taavet (Ps 124,8). Ta oli kogenud poliitik, osav nii sõja kui rahu ajal. Võtkem temast eeskuju!

TOPELTKODAKONDSUSEST

Põhiseadus ei lubagi sünnijärgselt kodanikult kodakondsust ära võtta. Telesaates näidati Suurbritannias töötavat noort eestlast, kes Brexiti ja kojusaatmise hirmus igaks juhuks endale saareriigi passi hankis. Vaevalt et ta ainuke on. Eesti pass jäi talle muidugi alles.

Topeltkodakondsusest rääkides mõtleb üks väliseestlastele (ka uutele lahkujatele) ja teine integreerumata venelastele Eestis. Keeld ongi tingitud hirmust viimaste ees. Kodakondsuse andmine võib inimese lojaalsemaks muuta, keeldumine aga vastaliseks teha. Kõik see on teoreetiline. Iga inimene on erinev, kuid igaühte arvestavat seadust teha on võimatu. Üldine seadus peaks võimaldama eestimeelsel võõral soovi korral Eesti kodanikuks saada, vaenulikku inimest aga takistama.

Kuuldavasti olevat gibeonlased, kes Joosuat petsid ja Iisraelimaale elama jäid (Jos 9), siiamaani oma identiteediga alles. Kui see tõsi on, siis on nad püsinud üle kolme tuhande aasta! Ei tahaks küll, et Eestis kaks kogukonda teineteist sajanditeks umbusklikult põrnitsema ja eraldi elu elama jääksid. Kas selle olukorra parandamiseks peab just praegu kodakondsuse põhimõtteid muutma hakkama, on iseküsimus.

TÄHENDAMISSÕNA ERINEVATEST MAAPINDADEST

«Vaata, külvaja läks välja külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning linnud tulid ja nokkisid selle. Aga osa kukkus kivisele maale, kus sel polnud palju mulda, ja see tärkas kohe, sest sel polnud sügavat mulda. Ent päikese tõustes see närtsis ja kuivas ära, sest sel polnud juurt. Osa seemet kukkus ohakate sekka ning ohakad sirgusid ja lämmatasid selle. Aga osa kukkus heasse mulda ning kandis vilja, mõni sada, mõni kuuskümmend, mõni kolmkümmend seemet. Kel kõrvad on, kuulgu!»

Matteuse 13,3–9

Loetu on hästi tuntud Jeesuse kõne, kuigi sellel ei ole erilist teemaarendust ega rabavat lahendust. On vaid neli mitmeti tõlgendatavat võrdlust, mis esinevad esimeses kolmes kanoonilises evangeeliumis ja koptikeelses Tooma evangeeliumis.

Matteuse evangeelium kutsub seda «tähendamissõnaks külvajast» (13,18). Kuid külvaja kohta ei ole öeldud midagi iseloomustavat ja sestap ei ole ta ilmselt peategelane. Samuti ei paista seeme ega lõikus olevat tähelepanu keskpunktis. Ainuke muutuv element nendes neljas võrdluses on maapind ja sestap tuleks seda lugu pigem pealkirjastada kui «tähendamissõna erinevatest maapindadest».

Jeesuse juurde kogunes suur rahvahulk. Õpetaja Naatsaretist oli oma populaarsuse tipul. Kummalisel kombel hakkas Jeesus just oma hiilgehetkel rahva vaimustust jahutama. Eelmises, 12. peatükis, keeldus Ta tegemast ühtegi erilist tunnustähte. 13. peatükis annab Ta mõista, et kõigest üks neljandik Tema kuulajatest osutuvad «heaks maaks». Miks teeb Ta sellise strateegilise vea oma populaarsuse edendamisel? Sel otsustaval hetkel ei keskendu Jeesus iseendale ja oma rollile Jumala riigi tulekul, vaid pigem oma kuulajatele. Ta ei kõnele niivõrd kuulajatele kuivõrd kuulajatest – nende reaktsioonist evangeeliumile.

Ühes parandusasutuses võeti kasutusele peegelravi. Kõikide ruumide seinad kaeti peeglitega. Kui inimestel polnud muud võimalust kui pidevalt näha oma armetust, siis mõjus see mõnelegi üpris parandavalt. Piltlikult öeldes asetas Jeesuski kokkutulnud rahvahulga sellisesse peeglitega ruumi, et igaüks näeks, missugune ta parasjagu on ja teeks sellest oma järeldused.

Püüdes aru saada antud tähendamissõnast, tuleks meeles pidada, et Palestiinas küntakse põldu pärast külvamist. See tähendab, et külvaja ei raiska seemet, kui ta seda igale poole pillab, vaid ta külvab erinevatele pinnastele, et siis hiljem see kõik üles künda.

TEE ÄÄRDE KÜLVATU

On sellist kuulamist, mis ei lähe ainult ühest kõrvast sisse ja teisest välja, vaid mis ei pääse sisse kummastki kõrvast. Sellised kuulajad on nagu juudid keskaegsest Rooma getost, kes toppisid enne sundkorras kristlikule teenistusele minekut kõrvad hoolega vatitroppe täis. Kui keegi ei taha kuulda, siis ei aita ka vatitroppide kontroll kirikuuksel!

Jeesuse kuulajaskonnaski oli kindlasti neid, kes olid kodus aegsasti oma kõrvad kinni toppinud. Neil olid küll oma põhjused minna Teda vaatama, kuid nad põhimõtteliselt ei kavatsenudki Jeesuse sõnu kuulata. Ilmselt oli neil kõigest juba oma kindel arvamus. Nii ei tulenenud nende radikaalne ükskõiksus kuuldu suhtes mingist mõttetühjusest, huvide puudumisest või intellektuaalsest küündimatusest. Pigem johtus see nende mõttemaailma okupeeritusest. Seal olid juba hoolikalt sissetallatud jalgrajad, mida mööda nende mõtted liikusid ja millest nad iialgi kõrvale ei kaldunud.

Maapind ei ole loodud olema tee. Paljude kuulajate hingepõld on aga tallatud kõvaks maaks eluhoiakute ja maailmavaadete poolt, mis takistavad taipamast armukuulutust. Evangeeliumi seeme läheb lihtsalt kaotsi. Tulevad linnud, mis siinkohal sümboliseerivad ehk vaenulikke ja pahelisi mõtteid, need neelavad seemne alla, st riisuvad külvatu me südametest.

Üks vana Šoti legend räägib paharetist, kes ratsutas öösel üle põldude. Kus iganes ta hobuse kabjad maad puudutasid, seal ei kasvanud kunagi enam midagi. Kui meie mõtetes galopeerivad usuvaenulikud hoiakud, pilkav jumalasallimatus, otsus mitte mingil juhul Head Sõnumit tähele panna ja kindel tahtmine mitte taibata, siis jääb järele vaid viljatu ja seemnekasvuks kõlbmatu kõva hingepinnas.

Vahest aitab selliseid inimesi vaid kannatuse adratera, mis valusalt südamesse lõikab ja seal kõik pahupidi pöörab. Ehk on selleks ajaks sinna mõni seeme siiski veel alles jäänud!

KIVISELE MAALE KÜLVATU

Suured rahvahulgad kogunevad tavaliselt siis, kui on midagi sensatsioonilist, erutavat ja kõmutekitavat. Neile, kes olid Jeesust kuulama tulnud pelgalt uudishimust ja hetkevaimustusest, maalis Ta võrdumi kivisest maast. Seeme kukub mulda, isegi idaneb ning hakkab kasvama, sest mullas on nii niiskust kui ka toitu. Oras pistab pea mullast välja, kuid juurtel ei ole kuhugi kasvada.

Jeesuse sõnadest selgub, et koguni veerand Tema kuulajatest nö kasvatasid orast ülespoole, aga mitte juuri allapoole. Nõnda on ka hetkevaimustusest ajendatud inimestel usuelu ainult niikauaks, kuni vaimustust jätkub ja kuniks Jumalasse uskumine mingeid sekeldusi ega raskusi kaasa ei too. Nad võtavad evangeeliumi sõna rõõmuga vastu, isegi kasvatavad esimese vaimustuse võsusid, kuid katsumuste tulekul selgub, et neis polegi mingit sügavat, elutuulte räsimisele vastupidavat juurt. Sellistele kuulajatele on vaja teravat adratera, mis mullaalust kivi murendaks ja juurtele eluruumi looks – enne kui päike nad ära kõrvetab.

OHAKATE SEKKA KÜLVATU

Ohakalise maaga võrreldud evangeeliumi kuulajad ei ole vaimselt pimedad nagu teeäärsed või pealiskaudsed kivisel pinnasel kasvajad. Nad võtavad sõna vastu ja see hakkab neis tõepoolest jõudsasti kasvama. Kuid samas kipub miski seda tärganud elu lämmatama. Pühakiri nimetab «selle ajastu muretsemisi» ja «rikkuse petlikku ahvatlust» (s 22), mis mõlemad tähendavad maiste eluhüvede tagaajamist. Olgu need siis lõbude lopsakad taimed või maailma-armastuse võimustvõtvad umbrohud – kui neid aegsasti ei kõrvaldata, siis lämmatavad nad varem või hiljem idanenud evangeeliumi taime.

Tooma evangeeliumis lisab Jeesus, et ussid sõid ohakate hulgas tärganud taime. Muredel ja ahvatlustel on kalduvus nõnda sööbida meie usuelu mahlasesse taimevarresse, et need tõepoolest nagu ussid hävitavad meie viljakandmisvõime.

Õieti on ohakatega koos kasvamine üpris salakaval kiusatus, sest tekitab pettekujutuse, et on võimalik olla kahekordselt viljakas – kasvatada nii nisu kui ohakaid, kanda nii Vaimu vilja kui liha tegusid, kiinduda nii igavesse kui ajalikku, armastada nii Jumalat kui mammonat. See tekitab salalootust, et ehk on topeltkodakondsus – kuulumine nii Jumala kui kurjuse riiki – kuidagi kombineeritav ja kahekordselt äratasuv. Kuid eks ütle pühakiri selgelt: «Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist» (Mt 6,24).

Targasti teevad need, kes usuvad Jeesuse sõnu ja loobuvad ohakate kasvatamisest. Muistne vasallitõotus kõlas nii: «Mu armas isand, ma olen sinule kuuluv kõige oma elu, liikmete ja maise varaga, ja ma tõotan sulle ustavust elus ja surmas!» Võib-olla peaks mõnigi andma täna oma taevasele Issandale uue vasallitõotuse, et mitte lõikuse ajaks olla nukralt ohakate varjus, kärbunud ja ussidest söödud.

HEALE MAALE KÜLVATU

Kelle kohta võiks Issand öelda «hea maa»? Meie kiusatus on ehk arvata, et just meie oleme hea maa. Kuid hea maa ei pruugi sugugi olla sina ja mina. Võib-olla on just meis seda kõvakstallatud südant, kiviselt kalki hingepinnast, ohakalist ja kahepaikset elulaadi või kõike seda ühekorraga? Mõistagi osutub heaks viljakandev maa, st inimesed, kelle eludes kuuldud sõna toob esile headust, õiglust ja armastust. Heebreakeelne sõna šāma tähendab nii kuulamist kui ka kuuletumist või kuulekust. Sestap on keegi teoloog öelnud, et ainult need pöördumised loevad, mis kinnitatakse jüngerlusega, viljaka eluga.

Pange aga tähele, kui aeganõudev on hea maa selgumine. Tee äärde kukkunud seemne saatus selgus mõne minutiga – külvajat saatnud linnukari tegi puhta töö. Kivisele pinnale külvatud seemne saatus selgus mõne tunniga, niipea, kui päike kõrgele tõusis. Ja ohakate sekka visatud seemne saatus selgus ehk mõne nädala või kuuga. Kuid heaks maaks osutumine võttis aega pea pool aastat.

Ühest idakiriku pühakust jutustatakse, et valitseja olevat talle andnud korralduse koguda kokku kõik head inimesed. Pühak läinud otseteed surnuaeda ja hõiganud seal suure häälega: «Head inimesed, tulge siia!» Kui tema veidra käitumise kohta hiljem aru päriti, siis vastanud pühamees, et ainult surnute kohta saab lõplikult öelda, kas need inimesed osutusid headeks või halbadeks.

Elu on nõnda keeruline, et kindlasti võiks tuua vähemalt 40 võrdlust, et kõikide kuulajate olukorda täpsemalt määratleda. Kuid need neli tüüppilti näitavad siiski küllaldase selgusega, et inimesed osutuvad erinevateks maapinnasteks. Olgu sellepärast Jumal meile armuline ja kündku Tema halastuse ader meie südant ruttu ja nii, et sinna kukkunud seeme võiks idaneda, kasvada ning vilja kanda.

TARMO TOOM

KRIISI VÕIDAB MÕISTUS

Aktuaalne teema

16.–18. juunil toimus Tallinnas rahvusvaheline konverents «Usu- ja veendumusvabadus kriisisituatsioonides: miks me omavahel läbi ei saa?» Selle eestvedajaks oli dr MERILIN KIVIORG Tartu Ülikoolist, kellelt palusime lühiintervjuu.

Teie erialaks on religiooniõigus. Mis see on?

See pool, millega mina tegelen, puudutab rahvusvahelisi inimõigusi, usuvabadust, religiooni ja riigi suhteid. Mina olen sellega tegelenud 1992. aastast, teema on huvitav ja läheb aina huvitavamaks.

Mis olid konverentsi alateemad ja kas need olid Teie koostatud?

Mina koostasin need, aga päris ilma teiste inimeste abi ja koostööta see ei sündinud.

Konverentsi alateemadeks olid riigi ja religiooni suhted ning riigi roll nende reguleerimisel, haridus ja selle osa konfliktide vältimisel, dialoog religioossete ühenduste vahel, religioossete ühenduste ja usklike olukord kriisikolletes, põgenike õigused, vihakõne ja migratsioon. Arutlusele tuli ka küsimus, milliseid erinevaid sümboleid ja religioosseid uskumusi mahub ühte riiki.

Loomulikult ei saa küsimustele anda üheseid lihtsaid vastuseid. Akadeemilise konverentsi eesmärgiks oli nii iseenda kui teiste jaoks usuvabaduse piiride interdistsiplinaarne lahtimõtestamine.

Kuidas õnnestus leida konverentsile nii palju kõrgetasemelisi esinejaid, kelleks olid peamiselt professorid ja doktorid?

Rahvusvaheline kogukond, kes selle teemaga tegeleb, on juba konverentsidelt ja läbi mitmete organisatsioonide omavahel tuttav. Aga me esitasime ka avaliku kutse, nii et soovijad said kandideerida oma ettekannetega sellele konverentsile, sellepärast oli ka uusi huvitavaid inimesi.

Kes olid kuulajad?

See oli akadeemiline ja ka praktikute foorum, kus räägiti asjadest konkreetselt, lihtsalt ja avalikult. Tahtsime kindlasti vältida poliitilise võitluse toomist konverentsile. Info läks laiali kutsetega, kirja oli end pannud palju riigiametnikke, religioossete ühenduste esindajaid ning akadeemilisi isikuid mitmetest Eesti ülikoolidest.

Kui palju on esinejatel kaalu väljaspool akadeemilist ringkonda?

Enamikul on mitu mütsi ja nad töötavad ka praktikas – Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioonis (OSCE), UNESCOs, inimõigusorganisatsioonides (Human Rights Without Frontiers jm), valitsusasutustes (Hollandi Senat, Ukraina parlament ja kultuuriministeerium, Eesti siseministeerium jne). Teeme tasakesi ja korralikult oma tööd ilma seda suure kella külge panemata.

Kas esinejad olid valitud selliselt, et tekiks diskussioon?

Diskussioon toimus algusest peale. Selles ongi akadeemilise seltskonna võlu, et me kuulame austusega ära kõik erinevad arvamused ja üritame leida mingisuguse ühisosa. Mittenõusolemine ei ole taunitav, see käib asja juurde ning aitab diskussioonile kaasa. Alati on võimalik kuulda midagi uut ja huvitavat. Ükski akadeemiline inimene ei ole valmis, me õpime pidevalt.

Me kutsusime kohale esinejaid ka Ukrainast ja Venemaalt. Diskussioonid olid üles ehitatud selliselt, et vältida mõttetuid konflikte. Sellele aitas kaasa, et osa ukrainlasi ja venelasi juba tundsid üksteist. Me oleme aastaid koos teinud konverentse, nii enne kui pärast Ukraina konflikti algust. Hea meel on sellest, et inimlik koostöö kestab edasi, see annab lootust, et konflikte on võimalik lahendada. Hullem oleks, kui inimesed üldse enam omavahel ei räägiks.

Lihtinimene mõtleb praegu pagulastest. Konverentsi teema oli palju laiem. Kas talle ka sellest temaatikast kasu on?

Ma loodan, et osalejad viivad saadud teadmised endaga kaasa ja tutvustavad seda problemaatikat ka laiemale ringkonnale. Ei ole vaja mõttetut hirmu tekitamist. Ei tule koletised teistest maadest siia. Eesti kultuuri hoidmine on eelkõige meie enda mure. Pigem oskame me ise oma kultuuri rohkem ära risustada kui väljast tulijad. Õigem oleks neid asju kainelt ja statistiliselt vaadelda. Kui on tegemist massimigratsiooniga, siis probleemid on olnud eos juba pikemat aega. Paljudes riikides pole tegeletud integratsiooniga, majandusküsimustega, haridusega ja võib-olla on Eestil sellest midagi õppida.

Millest peaks tavaline inimene siis kriisisituatsioonides lähtuma?

Eesti rahvas on alati tundnud uhkust, et me hindame haridust ja teadmisi, aga eriti migratsioonikriisis tehakse järeldusi ja otsuseid sageli ainult emotsioonide pinnalt. Peab olema enesekriitiline ja allikakriitiline, et valed välja tuleks. Olen elanud 14 aastat väljaspool Eestit erinevates riikides, töötanud koos erinevatest kultuuritaustadest ja uskudest inimestega. Inimene on ikka inimene ja iga rahvuse seas on nii halbu kui ka häid. Ja on vägivaldseid inimesi, kes kasutavad religiooni oma eesmärkide saavutamiseks ära.

Täname!

22. juunil 2016
Skype’i vahendusel

Vaata ka pilte alt!

PIIBEL AITAB ALATI

ERNÍ WALTER SEIBERT (63) tegeleb Brasiilia piibliseltsis ühiskondlike ja rahvusvaheliste suhetega. Ta käis Tallinnas Ühinenud Piibliseltside kommunikatsiooni valdkonna grupi kahepäevasel kohtumisel. Kuulutajale rääkis ta endast, oma kodumaast ja tööst.

Kuidas on võimalik, et brasiillane räägib saksa keelt?

Minu esivanemad rändasid Saksamaalt Lõuna-Brasiiliasse ajavahemikus 1825–1850. Sakslased olid sel ajal Euroopas väga vaesed ja Brasiilias oli vaba maad. Sakslasi kutsuti Brasiiliasse, et nad selle maa üles ehitaksid.

Lapsena rääkisin saksa ja portugali keelte segu. Minu esimene kool oli portugalikeelne. 11-aastaselt läksin luterlikku kirikukooli ja õppisin seal kolm aastat saksa keelt. Pärast unustasin selle jälle ära. Tahaksin paremini rääkida, aga ma ainult loen saksa keeles. Minu põlvkond on viimane, kes veel veidi saksa keelt räägib, minu lapsed seda enam ei oska.

Saksa kolonistid olid luterlased ja asutasid Brasiiliasse luterliku kiriku. Praegu on Brasiilias umbes poolteist miljonit luterlast. Üldse on brasiillasi umbes 200 miljonit. Ma elan São Paulos, kus on umbes 20 miljonit elanikku. Lõuna-Brasiilia on natuke euroopalik. Seal on itaallasi, sakslasi, poolakaid, nende kolooniaid võib veel ära tunda.

Mitut keelt Te räägite?

Ma räägin väga halvasti saksa keelt ning veidi paremini inglise ja hispaania keelt. Portugali keel on mu päriskeel. Portugallased ütlevad, et me räägime hoopis brasiilia keeles. Keel on elav ja areneb igal maal ise edasi. Portugalis tuntakse kohe ära, et mul on brasiilia aktsent. Kui lähen Põhja-Ameerikasse ja räägin inglise keelt, siis öeldakse, et ma olen sakslane.

Mis ameteid Te olete pidanud?

Ma olen luterliku kiriku pastor, kuid 25 aastat tagasi saadeti mind tööle piibliseltsi. Ma olen olnud väikeses luterlikus seminaris professor, õpetasin seal praktilisi aineid – homileetikat ja hingehoidu.

Piibliseltsis alustasin ma toimetajana. Selts annab välja palju trükiseid selle kohta, mida Piibel räägib perekonnast, rahast, narkomaaniast jne. Nendes on väike sissejuhatus, aga 80–90 protsenti sisust on Piibli tekst. Kui inimesed neist trükistest alustavad, jõuavad nad ka Piibli juurde. See on meie strateegia.

See oli minu esimene töö piibliseltsis. Nüüd arendan sidemeid kiriku ja ühiskonna vahel. Meil on palju programme, et Piibliga inimesi aidata: Piibel vanglas, haiglas, koolis, Amazonase piirkonnas jne.

Kas teil on ka teema «Piibel ja olümpiamängud»?

Meil on programm kümnes keeles Johannese evangeeliumi jagamiseks neile, kes tulevad Rio de Janeiro olümpiamängudele, ja muud ka.

Milline on usuline olukord Brasiilias?

65 protsenti brasiillastest on katoliiklased ja 30 protsenti on protestandid. Ülejäänud on teistest uskudest või ei ole usklikud. Piibliselts töötab kõigi uskkondadega, rohkem siiski protestantidega.

Probleemiks on see, et enamikul Brasiilia vaimulikest ei ole piisavat teoloogilist ettevalmistust. Me anname välja õppepiiblit, et pastorid sealt jutlusi ette valmistades abi leiaksid.

Me koostame materjale vabatahtlikele, kes lähevad haiglatesse evangeeliumi kuulutama. Neis ei ole piisavalt kaplaneid. Kirik peab vastavate võimetega inimesi läkitama Jumala sõnaga teenima. Pastorina töötasin ma üksteist aastat ühel päeval nädalas vanglas. Paljudes vanglates on kogudused. Lõuna-Brasiilias on Rio Grande do Suli osariik. Seal on piibliseltsil ametlik luba valmistada oma materjalidega inimesi vanglatöö jaoks ette. Selles osariigis on vanglates umbes 30 tuhat inimest, terves Brasiilias kokku üle 200 tuhande inimese. Teistes osariikides töötame me üksikutes vanglates.

Paavst Franciscus on pärit Lõuna-Ameerikast. Kuidas see mõjub teie tööle?

Kuu aega tagasi kohtusin argentiinlastega ja küsisin neilt sedasama. Katoliku kirik segab end mõnikord poliitikasse. Argentinas on katoliku kirik riigikirik. Kui paavst midagi ütleb, on sellel Argentina jaoks suurem kaal kui Brasiilia jaoks.

Ma näen, et inimesed armastavad seda paavsti ja võtavad tema sõnumi vastu. Ta ütleb, et peab Piiblit lugema ja see meeldib inimestele. Argentinas elades, kui ta ei olnud veel paavst, läks ta sealsesse piibliseltsi ja maksis kinni hulga Piibleid, et neid saaks rahvale jagada. Selline on tema loomus. Katoliku kiriku liikmete arv on olnud viimase 50 aasta jooksus Brasiilias langustendentsis, aga nüüd veidi stabiliseerunud. Ma arvan, et paavst on aidanud stabiliseerumisele kaasa.

Kogu maailma kliima sõltuvat Amazonase piirkonnast, sealsete metsade hävitamine mõjutavat kõiki.

Ka mina olen selle kohta lugenud. Mingi mõju on kindlasti, aga kui suur, seda ma ei tea. Kliima sõltub paljudest maailma kohtadest. Kõikjal on loodus muutunud.

Pool Brasiiliast on Amazonase piirkond. Pool Amazonase piirkonnast on autoga läbitav. Ülejäänu jaoks on veel tänapäevalgi vaja lennukit või laeva.

Amazonasel on kaks suurt linna. Esimene on Belém, mis on umbes saja kilomeetri kaugusel jõe suudmest. Seal elab ligikaudu 1,5 miljonit elanikku. Belémist on järgmise suure linna Manauseni kaks tuhat kilomeetrit ja sealt veel kaks tuhat kilomeetrit Peruu ja Kolumbia piirideni. Amazonas on Brasiilias neli tuhat kilomeetrit pikk. See ala ei ole tervenisti läbi uuritud. Aga neid inimesi, kes seal ei ole tsivilisatsiooniga üldse kokku puutunud, on vähe. Tänu sellele piirkonnale räägitakse Brasiilias 180 keelt. Neist 130s ei ole piiblitekste. Paljusid neist keeltest räägib väga vähe inimesi ja need keeled erinevad üksteisest suurel määral.

Aga loodust peab hoidma?

Piibliseltsil on Amazonasel kaks laeva. Me läheme Piibliga ja võtame ülikoolidest inimesi kaasa, õpetame kohalikele, kuidas võiks raha teenida ja loodust kaitsta. Me õpetame neid kala püüdma, aga mitte kõiki kalu välja püüdma. Me õpetame neid põllusaadusi kasvatama, aga nii, et ümberkaudseid puid maha ei raiutaks. See programm on meil olnud viimased 60 aastat, kaks-kolm põlvkonda. On oluline jälgida, et kontaktid tsivilisatsiooniga ei tapaks inimesi ja loodust. Ei ole õige arvata, et indiaanlased olid enne terved. Aga neil ei olnud immuunsust nende haiguste vastu, mida meie tõime.

Kuidas on praegu lood Zikaga?

Üks ja sama sääsk (Aedes aegypti) levitab Brasiilias Zika, Dengue palaviku ja Chikungunya nakkuseid. Need sääsed elavad tiheda inimasustusega paikades. São Paulos on oht väga suur. Lõuna-Brasiilias on talved nende sääskede jaoks külmad ja seal ei ole see nii suur probleem. Probleem ongi linnades, mitte metsas, seal on ohuks malaaria.

Levitame traktaate, kus ütleme, et Piibli järgi peame me oma tervise eest hoolitsema. Kristlikule kogudusele ütleme, et tee seda, mis on hea sulle ja tervele ühiskonnale. Kui meil ei ole kuskil seisvat vett, siis ei ole meil sääski ja kui meil ei ole sääski, siis ei ole ka neid haigusi. Aga see on ainult väike osa meie tööst. Muidugi informeerivad ka võimud inimesi. Paljudes linnades on sääskede arv vähenenud.

Kas Brasiilia on kõrgelt arenenud ja rikas maa?

Brasiilias on väga palju vaeseid inimesi. Seal on ka rikkaid, mitte eriti palju, aga see eest on nad väga rikkad. Brasiilia on tõesti arenenud maa. Ma lendasin Helsingist Tallinna Brasiilias valmistatud lennukiga Embraer. Meil on tööstus ja põllumajandus. Aga keskmine sissetulek Argentinas, Tšiilis ja Uruguays on suurem kui Brasiilias. Boliiviast oleme veidi paremal järjel. São Paulosse tuleb Boliiviast palju inimesi, sest meil on sissetulek kõrgem.

Kirikud on läbi aegade vaestega tegelenud.

Võin rääkida piibliseltsi seisukohast. Kõige odavam Piibel maksab meil umbes ühe euro. Neid müüme me palju ja selliseid ostavad vaesed inimesed. Me ei tee niisuguste Piiblitega raha. Aga me müüme ka ilusas köites kalleid Piibleid. Me ütleme inimestele, et nende Piiblitega teenime raha, et saaksime teisi Piibleid vanglates, haiglates jm muidu jagada. Inimesed teavad seda ning toetavad meid.

Paistab, et Brasiilia piibliselts on hästi aktiivne.

Me teame, mida inimestele vaja on. Kui nad on haiglas, siis on neile vaja Head Sõnumit. Kui nad on hädaohtudes, loodusõnnetustes, siis läheme kohale ja jagame neile sõna. Kui neil on pereprobleeme, viime neile perepiibli. Ka lastele viime vastavat lugemist. Oleme näinud, et Jumala sõna on see, mida inimesed vajavad. Jeesus ütles: «Ei vaja arsti terved, vaid haiged» (Mt 9,12). Brasiilia on maa, kus levitatakse kõige rohkem Piibleid maailmas. Viimase kümne aastaga oleme levitanud seitse miljonit Piiblit.

Mida Te ütlete rikkale ja tervele inimesele?

Minu sõnum on, et kui teil midagi on vaja, lugege Piiblit. Kõik inimesed teavad, et neil on mingeid vajadusi.

Täname!

8. juunil 2016
Tallinnas Viru hotellis

KINGITUD, ARMASTATUD, ÄRA VÕETUD

Ma olin 42-aastane ja mul ei olnud plaani enam lapsi saada. Pealegi olid minu kolm last juba peaaegu täiskasvanud. Sellele vaatamata rõõmustas kogu meie pere südamest, kui saime teada, et ootan last.

Arst hoolitses nii minu kui lapse eest. Tundsin end kindlalt ja suutsin ka raseduse ajal kaua töötada. Tundsin end suurepäraselt, sest lapsesaamine valmistas mulle rõõmu.

Mai algul pidin viimast korda arsti juurde minema ja kõik oli korras. Õde naeris, sest laps trampis vägevasti minu kõhus. Järgmisel päeval tegin viimased ettevalmistused lastetoas – meie noorim laps võis tulla. Ma olin nii põnevil! Me olime otsustanud, et ei uuri välja oma järeltulija sugu, tahtsime iseendale üllatuse teha.

LAPS SURI

Järgmisel hommikul helistasin ämmaemandale. Ta rahustas mind, kuid viis mu haiglasse, sest ka tema ei märganud liigutusi. Teel jäid kõik väga vaikseks. Ma ei ütelnud midagi, mulle hakkas läbivaatuse tulemus kohale jõudma. Kui jõudsime haiglasse, vaatas arst mu ultraheliga läbi. Sel momendil teadsin ma juba: südametoone ei ole. Elumärke ei ole. Meie laps on surnud. Äkki lagunes minu maailm koost.

Pärast läbivaatust viis ämmaemand mu koju. Et aega kuni mehe koju jõudmiseni täita, jalutasime koos sõbrannaga läbi põldude. Meie saatjateks olid ilus ilm ja kevadine õhk – imehead tingimused, et uut elu tervitada. Selle asemel tundsin ma end nagu õudusunenäos.

Õhtul olime koos perega omaette. Ämmaemand soovitas, et me ühe päeva olukorraga harjuksime, enne kui ma lapse ilmale toon. Kurbus haaras meid täielikult.

SINU TAHTMINE SÜNDIGU?

Ma võtsin end kokku ning informeerisin sugulasi ja sõpru. Paljud tundsid meile kaasa ja tahtsid aidata. Sellele vaatamata rõhus mind ikka üks mõte: sa pead sellega üksi hakkama saama, pead oma lapse valudega siia ilma tooma ainult selleks, et temaga hüvasti jätta ja ta ära anda.

Sinu tahtmine sündigu? On see sinu tahe, Isa? Sellele küsimusele ma sel päeval vastust ei saanud. Me ei mõistnud seda, vaid võtsime omaks. Tuhat mõtet käisid läbi pea. Hinge täitsid hirm, kurbus, alandus elu haaramatuse ees; oli mure meie pere pärast – kuidas suudab iga üksik kaotusega toime tulla.

Samal ajal aga olin ma tänulik oma pere ning ämmaemanda eest ja ka sellepärast, et ma ka oma elu pimedal tunnil teadsin kedagi enda juures olevat, kes kõike enda käes hoidis, kes mind üles tõstis. Ükskõik, kui hirmus päev mind ees ootas.

Olime otsustanud sünnitamist veel ühe öö võrra edasi lükata. Esmaspäeval kutsuti tuhud esile. Veelkord võisin ma oma ilusat beebikõhtu silitada. Võõras võis arvata, et rõõmus hetk on saabumas, kuid meie teadsime muud. Ma palusin Jumalat, et kella 11ks kõik möödas oleks. Ja Jumal hoolitses meie eest. Ta pühkis sünnitussaali tühjaks, ruumid olid ainult meie päralt, me ei pidanud kuulma enda kõrval rõõmsate lapsevanemate hääli.

IMEILUS LAPS

Vaatamata kogu kurbusele oli meie poja saabumine õnnemoment. Me tundsime rõõmu, et saame teda lõpuks näha – ta oli piltilus laps, imeilusa peakesega, pruunide juustega ja musisuuga nagu pildiraamatus. Ta ei pidanud saabudes silmi kissitama, ta nägi juba hoopis teist valgust. Ta ei pidanud ka nutma, sest välja tuli ainult tema ilus keha ning tema hing oli ja on juba seal, kus enam pisaraid ei ole.

Jumal oli teinud meie poja imeilusaks, aga meil ei olnud õigust temale. Me ei saanud ise teda endale võtta. Siiski olime tänulikud. Imestasime endamisi, et Jumal oli meie jaoks selle päeva korraldanud ja ette valmistanud. «Ma olen sind nimepidi kutsunud, sa oled minu päralt,» ütleb Jumal Vanas Testamendis (Js 43,1). Oma väikesele pojale panime nimeks Ole.

ÜKS PÄEV KOGU ELUKS

Meie auto lastetool jäi tühjaks – me sõitsime üksi koju oma pere juurde. Selline on nüüd meie elu, mõtlesin ma – ettekujutamatu, määratud mitte realiseeruma. Kingitud, armastatud, ja ära võetud. Jumala mõtted ei olnud meie mõtted, Tema teed ei olnud meie omad (Js 55,8). Sellele vaatamata pidime usaldama, et Tema plaanid olid head.

MIDAGI EI OLE MEIE KÄTES

Kohe endistviisi ma edasi elada ei suutnud. Võtsin mõned päevad puhkust ja seisin silmitsi oma kaotusega. Nüüd, kolm aastat hiljem, on valu ikka alles, kuigi meie pere on suurenenud väikese päikesekiire tütar Friederike võrra.

Ei, ma ei kahtle kõigele vaatamata Jumala olemasolus, ma ei ole Talle meie kaotust ette heitnud. Aga ma olen muutunud aukartlikuks. Teadmine, et elu ei ole meie kätes, teeb ühest küljest hirmu, teisest küljest teeb see meid ka rahulikuks – sest meie hea käekäigu eest on keegi teine vastutav.

Minu kui ema jaoks on trööstiv teada, et võin oma last taevas jälle näha. Tean, et selle ajani on meie väike Ole kõige paremates kätes.

ANNEGRET KÖRNER
idea Spektrum

LEPPIMINE TUNDUB VÕIMATU

Kui Sabrina Heimer kahe aasta eest oma elu suure armastusega abiellus, aitas tulevane ämm Renate pruutkleiti välja valida. Nad said omavahel hästi läbi. Pulmafotodel on näha, kuidas Sabrina naeratab Renatele. Veidi hiljem kolis värske abielupaar mehe vanemate majas asuvasse korterisse.

Juba siis oli Sabrina veidi mures: «Enda peres olen näinud, kuidas on elada ühe poole vanematega sama katuse all. Minu emal läks elu ikka väga viltu.» Pealegi tundus Sabrina jaoks oluline lõigata läbi «nabanöör» abikaasa ja tema vanemate vahel. Samas ei olnud ta mõtted ainult negatiivsed – kooselamisel on ju ka oma eelised.

Nüüd on aga tulnud aeg, mil Sabrina peab end mõnikord tõeliselt pingutama, et ämmaga suhted laabuksid. Ühest hetkest alates hakkasid need dramaatiliselt halvenema.

Tõenäoliselt oli see siis, kui Sabrina kümme kuud tagasi töökoha pangas kaotas ning pidi asuma ametisse oma mehe arhitektuuribüroos. Varem oli sellel ametikohal tegutsenud ämm. «Algul näitas ta mulle ära, kuidas see töö käib. Kui ma aga kohe kõigest aru ei saanud, hakkas ta mind lolliks sõimama.»

Sabrina hääles kostab kibedust. Sabrina püüab siiani vastastikuse mõistmise poole. «Nooruses olid Renatel samalaadsed probleemid oma ämmaga nagu nüüd minul. Ma mõistan tema toonaseid haavumisi. Kas aga peab siis neid vigu ise kordama?»

ÄMM EI USU JUMALAT

Eriti tugev tüli tõusis eelmisel aastal Sabrina usu pärast. 11 aastat tagasi sai Sabrinast kristlane. Sellest ajast alates korraldab ta kodugrupi tööd. Kuid ämmal pole kirikuga erilist pistmist olnud ning ta ei taha minia kristlikest sõpradest midagi kuulda. «Ta ei taha neid oma majas näha. Tema arvates on need inimesed hullud.» Sabrina ristimisele aasta eest ämm ja äi ei tulnud.

ANDESTAMINE ON VÄGA RASKE

Sabrina abikaasa Frank püüdis oma naist kaitsta, istudes ise samaaegselt nö kahel toolil. Et konfliktist aru saada ja oma suhteid tugevdada, külastasid Sabrina ja Frank koguni kristlikku nõustajat. See pisut aitas, kuid probleem püsis.

Sabrina teab väga hästi, kui oluline on ämmale andestada ja mitte kibestuda. Aga andestamine on väga raske.

ALUSTADA TULEB ENDAST

Jumala käest on Sabrina oma eksimused andeks palunud. «Peab tähele panema, mida valesti teed. See on vaevarikas samm, mis aga avab uksed, et armu saada.»

Sabrina soovib teha lõppu vastastikku halvasti ütlemistele. Iga päev sunnib ta end järgi mõtlema, mida tema sõnad võivad välja öeldes kaasa tuua. Väikeste sammudega läheneb Sabrina ämmale: viib talle vahel süüa, püüab heatahtlikku juttu ajada...

Õiget edu ei ole veel märgata. Kuna ämm ei ole kristlane, on väga raske leida ühist alust andestusele ja leppimisele: «Kuidas saan temalt oodata andestust vigadele, mida mina teinud olen? Siiski usun, et kristlasena pean vähemalt proovima.»

Täna mõistab Sabrina, et oli oodanud liiga kaua enne kui hakkas probleemi lahti mõtestama ning abi otsima. «Kui probleemid pikale venivad, paisuvad nad ainult suuremaks. Õigeaegselt tuleb leida hetk, mil teha tülidele lõpp, paluda vabandust ning teiseltki nõuda, et ta omalt poolt piiri paneks.»

Ämm ei anna talle mingeid lootusi. «Võib-olla on realistlikum lihtsalt kuulata ja probleemid välja ütelda.» Sabrina lootused ämma suhtes ei ole liiga kõrged.

Kristlasena ei taha Sabrina siiski mitte päriselt alla anda. «Meie jaoks peab leppimine olema A ja O. Jumal annab iga päev meile andeks.» Üks piiblisalm on tal pidevalt meeles: «Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle!» (Ef 4,26).

JULIA BERNHARD
idealisten.net

LÜHIDALT

10. juunil leidis aset järjekordne kirikute öö, millest võtsid esmakordselt osa ka Valga kirikud. Pildil esineb Betaania koguduse saalis Valga kammerkoor.

USU- JA VEENDUMUS-VABADUS KRIISI-SITUATSIOONIDES: MIKS ME OMAVAHEL LÄBI EI SAA?

Konverents 16.–18. juunil 2016 Tallinnas

1. Avasõnavõtt professor Lauri Mälksoolt.
2. Registreerimislauast anti ka tõlkeaparaate.
3. Kohvipauside ajal sai omavahel suhelda.
4. Vaade saali.
5. Kuulajate hulgas oli ka vanglakaplaneid: Justinus Ilmar Kiviloo, Merike Kütt, Reet Eru ja Allan Kroll.
6. Alar Kilp ja Meego Remmel.