Osa kuulajaist tänupalvusel Püha Vaimu kirikus.

Foto: Veiko Ilus

Eesti Piibliselts tähistas 6. novembril taasasutamise 25. aastapäeva. Usuteaduse Instituudis peeti seminari, Tallinna Püha Vaimu kirikus oli tänupalvus ja raekojas vastuvõtt.

Kuulutaja on piibliseltsi tööd ikka kajastanud ja paljusid seltsi külalisi intervjueerinud. Huvitav ja kasulik on näha, kuidas Piibel erinevate rahvasteni jõuab ning millise innukusega seda levitatakse. Ka probleemid ei ole olemata ja annavad põhjust eestpalveks.

Juubeliks oli piibliselts kokku pannud kroonikafilmi «Raamat ei ole riiuli jaoks». Piibel on lugemiseks. Sealt leiame Jumala tahte enda ja ühiskonna jaoks, näeme Jumala armastuse võitu Jeesuse surma ja ülestõusmise läbi.

Piiblikriitika teooriad tulevad ja lähevad, aga Piibel on ikka seesama. See raamat ei vanane: «Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti» (Js 40,8). Hoidkem kinni sellest, mis jääb!

UUED VALITSEJAD VÕTAVAD VÕIMU

Toimetaja kommentaar

Noor, kogenematu ja ülbe Iisraeli kuningas Rehabeam ütles oma rahvale: «Mu isa on teie ikke teinud rängaks, aga mina annan teie ikkele veel lisa. Mu isa karistas teid piitsadega, aga mina karistan teid okaspiitsadega.» (1Kn 12,14). Kuningas arvas, et ta võetakse omaks, aga nii ei juhtunud, suur osa riigist läks tema käest ära ja ajalugu tunneb teda Juuda kuningana. Valitseja võim ei tohi olla lihtsalt tema hüve, vaid tulema riigile ja rahvale kasuks.

OOTAMATU VALIK JA SELLE TAGAJÄRJED

Enamik kommentaatoreid, ka Trumpi pooldajad, pidasid tõenäolisemaks Hillary Clintoni võitu valimistel. Läks teisiti. Sellest võime mõndagi järeldada.

Näiteks – paljud ei käi valimas, sest nad arvavad, et nende häälest ei sõltu midagi. Trumpi võit näitab, et sõltub küll. Oma häält peab vastutustundlikult kasutama, mitte nalja pärast kellegi poolt või vastu seda andma. Pärast võib selguda, et tegemist oli paha naljaga.

Teiseks – kandidaatidesse tuleb suhtuda viisakalt. Need, kes valimiskampaania ajal Trumpi sõimasid, peavad nüüd hakkama temaga koostöövõimalusi otsima. Trumbid on ju tema käes. Halvad sõnad ei unune kergesti ja peab vaid lootma, et tulevane president suudab unustada.

Kolmandaks – ei maksa uskuda kõike, mida arvamusuuringutes öeldakse. Uurijate hulgas on eksijaid, valeprohveteid ja päris petiseid ka. Ammu on teada, et uuringutega püütakse valimistulemusi mõjutada. Igaüks mõelgu oma peaga, ärgu tehku teiste juttude järgi.

Nii võiks jätkata. Piibel ütleb: «Iga hing alistugu valitsemas olevaile võimudele, sest ei ole võimu, mis ei oleks Jumala käest, olemasolevad on aga Jumala seatud» (Rm 13,1). Trump ei saa kogemata Ameerika Ühendriikide presidendiks. Paanikaks pole põhjust, palvetamiseks küll. Oma presidendiga peab kõigepealt hakkama saama Ameerika ise, siis selle suuremad liitlased. Eestiga ühel tasemel on veel palju riike, kellega koos võime korraldada oma suhteid selle suure maaga. Andku Jumal tarkust meie diplomaatidele!

EESTI UUS VALITSUS ASTUS AMETISSE

Eestis on seoses Keskerakonna võimule tulekuga mõnelgi hirme, nagu ka Ameerikas uue presidendi puhul. Selle erakonnaga on inimesi hirmutatud ja küllap on mõnel hirmul põhjust ka. Aga me võime toetuda Jeesuse sõnadele: «Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.» (Mt 6,34). Taevas jälgib maad. Usk Jumalasse on kindlam garantii kui lootus valitsejate tarkusele ja õigele kursile.

«Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: Tema juhib seda, kuhu Ta iganes tahab» (Õp 21,1). Ka varasematest kommentaaridest on läbi käinud mõte, et meile on kasulik, et valitsusel läheks hästi (häid asju plaanitsedes muidugi). Inimesena ja mingi erakonna esindajana võib mõni juht või minister olla meile sümpaatne või mitte, aga tema õnnestumised on rahvale kasuks ja äparduste eest maksab kogu riik. Seega – soovigem uuele valitsusele head ja palvetagem selle eest!

VÄÄRIKAS JUMAL

Räägin täna ühest väga huvitavast küsimusest, nimelt – milline on Jumal? Kas pole huvitav küsimus? See on läbi ajaloo paljusid inimesi huvitanud. Nad on teinud mitmesuguseid oletusi. Oletuste järgi on vormitud erinevaid kujusid ja pilte. Ometi ei ole ükski inimene Jumalat näinud, sest lihalik inimene ei saagi vaimset näha. Kui inimene sureb ja saab vaimseks, alles siis näeb ta Jumalat. See kogemus on meil veel ees.

Küllap meil kõigil on kodus fotod, kust vaatavad vastu meile armsad inimesed. Seal oleme ka me ise: beebina, lapsena, noorukina jne. Me näeme, millised olime ja millised oleme. Aga pildilt me näeme ainult seda, kuidas inimene väljastpoolt välja näeb, kuid milline ta on sisemiselt, seda me ei näe. See on varjatud. Öeldakse, et kui me inimesega koos oleme puuda soola ära söönud, alles siis õpime tema sisemist pilti nägema.

Aga Jumalaga on inimkonnal teistsugune suhe. Me ei näe Tema välist pilti, aga Jumala sõna kaudu näeme, milline on Ta oma sisemiste väärtuste järgi. Ja see on palju tähtsam. Oleme seda küll ja küll kogenud, et näiteks väljast sile inimene ei ole sisemiselt mitte niisugune. Samas väliselt tagasihoidlikus inimeses võib olla varjul palju sisemist headust ja ilu. See on palju tähtsam kui väline pilt. Aga milline on Jumal? Kes meile sellest räägiks?

Heebrea kirja autor kirjutab: «Jumal, kes muiste palju kordi ja mitmel viisil rääkis esivanematele prohvetite kaudu, on nüüd päevade lõpul meile rääkinud Poja kaudu, kelle Ta on seadnud kõigi asjade pärijaks, kelle läbi Ta on ka maailmad teinud, kes, olles Tema kirkuse kiirgus ja Tema olemuse kuju …» (Hb 1,1–3).

Jumala pilti on kõigepealt üritanud ilmutada prohvetid. See on olnud kindlasti vajalik ja piisav omas ajas. Aga aeg on läinud edasi. Ja nüüd on Jumal ennast palju selgemalt ilmutanud oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu. Tema on Jumala ainusündinud Poeg. Tema on Jumalat näinud. Tema on istunud Isa põlve peal ja kuulnud Isa südame lööke. Tema on Jumal Jumalast. Jumal on nii imeline! Teadmist Temast hüütakse Rõõmusõnumiks. Jeesus rääkis Jumalast eelkõige oma jüngritele ja jüngrid on seda evangeeliumites edasi rääkinud.

Peetrus kirjutab: «Tema jumalik vägi on meile kinkinud kõik, mis on vajalik eluks ja vagaduseks, Tema tundmise kaudu, kes meid on kutsunud omaenese kirkuse ja väärikusega» (2Pt 1,3). Eelmine tõlge kasutab sõna «vagadus» asemel «jumalakartus». Pühakirjas on need sünonüümid. Vagadus tähendab jumalakartust ja jumalakartus vagadust. Mind aga haarasid selles tekstis hoopis sõnad «kirkus» ja «väärikus». Selliselt tunneb apostel Peetrus Jumalat – tunneb kui rikast Isa, kes on meile kinkinud kõike vajalikku eluks ja jumalakartuseks. Aga Ta on teinud seda «kirkuse ja väärikusega».

JUMAL ON AUVÄÄRSELT VÄÄRIKAS

See auväärne ja väärikas Jumal on kutsunud inimesi enda juurde. Mitte kedagi kusagilt kaugelt, vaid Ta kutsub sind ja mind, see on isiklik kutse. Kutse sulle, täna ja praegu.

Teleris on üheks vaadatavamaks saateks olnud presidendi vastuvõtud. Milline au on minna sellele vastuvõtule! Kuidas siis kutsutud valmistuvad selle suursündmuse vastu! Pannakse selga kõige paremad riided, aurahad rinda ja minnakse väärikalt väärikale vastuvõtule. Vaevalt, et keegi minemata jätab. See on väga austav kutse. See kutse kuulub vaid valituile.

Ka sina oled auväärse ja väärika Jumala enese poolt kutsutud! See on ütlemata suurem kutse, kui seda on millise tahes tähtsa inimese oma. Selle kutse on esitanud Jumala Poeg, kui Ta ütles: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» (Mt 11,28).

Auväärne Jumal on kogu maailma inimestele esitanud kutse oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu, et nad tuleksid Tema juurde. See ei ole midagi uut. Inimesed olid algselt Jumalaga koos, aga siis läksid nad enda valitud teed. Jumal oli, on ja jääb meie Isaks ning Isa hoolib oma lastest. Ta kutsub neid tagasi osadusse enese juurde. Uskuge – suuremat ja auväärsemat kutset ei ole! Mida sa vastad oma südames Jumalale?

SUUREMAT JA AUVÄÄRSEMAT KUTSET EI OLE

Üks vanematest küsib Johannese käest nende kohta, kes on juba saanud Väärika vastuvõtule ja vastab ka ise: «Ja üks vanematest kõneles ja ütles mulle: «Need seal valgetes rüüdes – kes nad on ja kust nad tulid?» Ma vastasin talle: «Mu isand, sina tead.» Ning tema ütles mulle: «Need on need, kes tulevad suurest viletsusest ning on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres.»» (Ilm 7,13–14).

Võtmesõnadeks õigete riiete valikul on, et nad on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres. See tähendab neid inimesi, kes on siin maa peal uskunud ja elanud selles valguses, et Jeesus Kristus on surnud just nende pattude eest. Nad on oma patte kahetsenud ja Jeesuse nimel Jumalalt andestust palunud. Nad on seda avalikult tunnistanud ristimises ja käinud koos Jumala rahvaga. On käinud, kui tarvis, ka läbi suurte viletsuste.

Nüüd on nad Aulise vastuvõtul igaveses Jumala kuningriigis ja neil on seljas taevased riided – säravvalged ja väärikad. Kõik plekid ja kortsud on kõrvaldatud. Kristuse usu kaudu puhastatud riided, taevased frakid ja imeilusad kleidid ning Väärikas ise võtab neid vastu.

KORD PEAME SEISMA JUMALA EES

Evangelist Luukas pani kirja Jeesuse tähendamissõna ehk mõistujutu mehest, kes valmistas suure pidusöögi (Lk 14,15–24). See on pilt Jumala kutsest meile. Selles loos nägi kojaisand palju vaeva ja tegi suuri kulutusi. Seejärel läkitas ta kutsed sulastega välja – kõik on valmis, tulge minu pidusöömaajale! Aga kutsutud hakkasid end üksteise võidu välja vabandama. Kes neist oli põllu ostnud ja pidi seda vaatama minema, kes oli viis paari härgi ostnud ja nüüd tahtis neid proovima minna, kes oli just naise võtnud… Saa nüüd aru ja vabanda meid!

Siis vihastas kojaisand ja pöördus nende auliste asemel lihtsate inimeste poole ning koda sai pidulisi täis. Tea, et kui sina vabandad ja lükkad edasi oma elu korraldamist Jumalaga, võid jääda igavesti hiljaks! Selge on see, et ega siis taevas tühjaks ei jää, kui sina sealt peaksid puuduma. Sinu asemele kutsutakse teised. Aga sina jääd välja. Sinu ees pannakse uks kinni ja sa jääd lõputusse pimedusse. Sellest oleks väga kahju!

TEE SÜDA AUKUNINGALE LAHTI!

Kui sa tunned Jumala kutset, siis tee oma süda Talle lahti. Tee süda lahti Aukuningale ja kõik sinus saab uueks! Sul on siis puhtad valged riided üll Jumala riigis. Ei ole vaja karta seda, mis maailma peale on tulemas, sest sinu asjad Jumalaga on korras. Kes nii tähtsat osa oma elus edasi lükkavad, jäävad enamasti igavesti hiljaks. Ära karda teisi inimesi, karda Jumalat. Selles on elutarkuse seeme.

Usuteaduse õpingute ajast on mulle eredalt meelde jäänud ühe vene venna jutustus kahest omaaegsest rikkurist. Nad tahtsid inimeste uskmatuse üle nalja heita. Nad riputasid käidava tee äärse maja uksele sildi: «Kes tuleb ja küsib, saab kümme tuhat kuldrubla. Aega on kell 10–12.» Rahvas käis, luges ja naeris. Kas peaks leiduma mõni rumal, kes seda pakkumist usub?! Rahvast aina kogunes. Oli palju naeru ja ilkumist. Kell lähenes juba kaheteistkümnele.

Rikkad mehed vaatasid rahvahulka ja itsitasid. Nad olid juba valmis, et kui lubatud aeg ümber saab, lähevad nad kullakotiga trepile ja näitavad seda rahvale. Ise plaanisid nad öelda: «Niisiis, keegi ei tahtnud kullakotti! Nüüd on aeg ümber.»

Aga kell 11.50 ütles üks noor mees: «Mis seal ikka! Mina usun, mis kirjutatud, ja lähen!» Rahvas naeris kohe päris kõvasti. Mõne hetke pärast oli noormees trepil tagasi ja tõstis võidukalt kullakoti pea kohale. Rahvas otse möirgas nördimusest – meie ei uskunud! Meie naersime, aga ometi oli kõigil võimalus.

Ka meie ajal leidub uskmatuid, narrijaid ja pilkajaid. Aga kui Jumala lapsed saavad kord avalikuks, siis on ilmselt teine jutt. Sina, armas lugeja, usu ja kasuta aega! Ära tee oma südant kõvaks Jumala kutsele. Kuuletu sellele täna ja sa saad võrratu varanduse osaliseks – sul saab olema koht Jumala riigis. Auväärne ja väärikas Jumal võtab sind vastu oma kuningriiki.

AARE TAMM,
pastor emeeritus Ridalast

MÕTTED PEAVAD LIIKUMA

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident ja Rakvere Karmeli koguduse pastor GUNNAR KOTIESEN rääkis Kuulutajale liidu töötegijate õppe- ja osaduspäevast, mis peeti 10. novembril Viimsis, ning veidi muust ka.

Osaduspäevad on juba traditsioonilised.

Juba mitmeid aastaid on need ajaliselt olnud seotud GLSiga, et kaugemalt tulevad inimesed saaksid oma kulukaid sõite ühendada. Hulk inimesi tuli Viimsisse kokku ja ka GLS kahel järgmisel päeval oli väga hea. Praegu on plaanis selliselt jätkata.

Miks oli seekord vaja liidu arengukavast rääkida? Paljud usklikud elavad ilma seda tundmata.

Iga usklik, kes sisemiselt tahab kuhugi jõuda, on mõttes endale teinud väikese arengukava. Tavaliselt me ei pane seda kirja. Kui räägime kogudusest või liidust, siis on vaja seda ka sõnastada, et me ühtemoodi mõtleksime ja selle tulemusena samas suunas tegutseksime. Me püüame teha kokkuvõtvalt ja lühidalt, öelda välja suunad, kuhu me järgmise viie aastaga jõuda tahaksime. Nagu Paulus ütles: «Kui pasun teeks ebaselget häält, kes siis hakkaks valmistuma sõjaks?» (1Kr 14,8).

Erki Tamm küsitles liidu kolme eelmist presidenti. Kas on ka mingid uued tuuled puhumas?

Joosep Tammo ütles, et kunagi oli märksõnaks isiklik evangelism. Nüüd on Erki Tamm seda sõnastanud jüngriks olemise tähenduses. Vahel me unistame, et kui koguduses oleks Alfa kursus, noortetöö ja veel midagi, siis läheks hästi. Need programmid on olulised ja vajalikud. Aga kõik algab sellest, kuidas me suhtume Jumalasse ja kaasinimestesse enda ümber, kas oleme jüngrid sisulises mõttes.

Ühe ettekande pidas katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. Kust selline mõte tuli?

See tuli liidu juhatusest – miks mitte kutsuda kedagi väljastpoolt, kes armastab sama Jumalat, aga kelle kirikupraktikas on teistsugused mustrid. Teistlaadne sõnastus ei lase meil oma mõttelaiskuses ainult kõigele kaasa noogutada, vaid paneb küsima ja tuuma otsima. Teine põhjus oli see, et katoliku kirik on väga suur struktuur. Kui näiteks paavstil on mingi teema, kas see on kirikus laialt levima hakanud ja sellest on tulnud uuendusliikumine? Andsime piiskopile vaba valiku ja ma olin üllatunud, et ta rääkis noortetööst. See kohtumine oli vastastikku väga hea.

Erki Tammel ja Sinul oli ka sõnavõtt.

Erki Tamm võrdles kahte olukorda. Mõlemas oli põhjust tänulik olla ja nuriseda. Iisraeli rahvas, kes Egiptusest välja tuli, valis nurisemise. Jeruusalemma kogudus oli üks vaim ja hing, kõik oli neil ühine. See on otsuse küsimus, millised me tahame olla.

Mina võtsin päeva kokku lihtsa mõttega – meie elus on olulised need asjad, millesse me päriselt usume, sest nendesse me oleme nõus investeerima oma aega ja energiat, panustama oma eluga. Meie usku kinnitavad teod, rahaline ja ajaressurss. Me igatseme, et inimesed kohtuksid elava Kristusega ja need, kes on juba käinud koos Temaga, võiksid olla pühendunud jüngrid. Kas me oleme valmis oma südant korrigeerima, et need väärtused oleksid meie südameusuga tugevalt seotud?

Milline võiks olla lähema aja areng?

Mul oli hea võimalus külastada oktoobris Toronto kogudust. Üheks sealseks küsimuseks oli, kas liit on üksmeelne või hajus ja harali. Võisin rõõmuga vastata, et minu meelest on liidus praegu hea meeleolu. Loomulikult me oleme erinevad, aga põhinägemuses oleme üsna sarnased. Me igatseme, et Jumal võiks jumalatul Eestimaal kogetav olla. Liit on kõige efektiivsem, kui me läheme koos edasi.

Oleme uuendamist alanud noorsootööst. 2016. aasta alguses moodustas vanematekogu selleks töögrupi. Alates 1. oktoobrist juhib liidu noorsootöö keskust Sven-Joonatan Siibak, Pille Havakats tegeleb edasi lastetööga. Me tahame laste- ja noortetööd võimalikult palju koos vaadata.

Sul läheb palju aega ka Rakvere Karmeli kogudusele, pealegi on kogudusel ehitamisplaanid.

Oleme liidu juhatuses ja vanematekogus kokku leppinud, et 40 protsenti minu ajast läheb liidule ja 60 protsenti kogudusele.

Kogudus on aastaid vaevelnud ruumikitsikuse käes. Meie hoone on armas ja tähenduslik, aga vana ja amortiseerunud. Intensiivsemalt hakkasime ehitamise mõtetega tegelema 2014. aastal. 2015. aasta oli plaanide pidamise, palvetamise ja kogudusega jagamise aeg. Aasta lõpuks jõudsime arusaamale, et meie palvela on linnas väga hea koha peal ja uut keskust hakkame arendama sealsamas. Tänavu oleme teinud ettevalmistusi, tuleval aastal on vaja paberimajandus korda ajada, jagada visiooni ja koguda toetajaid. 2018. aasta esimesel poolel võiks alustada ehitamisega. Meie oma inimesed on olnud üsna helded toetama ja ka mitmed ettevõtted on nõus panustama. Kõik võivad ehitamist toetada.

Meie ehitusprotsessi veab meeskond. Ma olen selle liige, aga mitte juht. Kui ehitus lahti läheb, siis tuleb vajadusel minu ajagraafikud taas üle vaadata.

Täname!

20. novembril 2016
Skype’i vahendusel

Vaata ka pilte alt!

JUMAL SUUDAB JA TAHAB TEGUTSEDA

GARY HUNTER (69) on Ameerikas Converge’i baptistiliidu välismisjoni juhataja. Kuulutaja kohtus temaga Tallinnas. Intervjuu tõlkis Helari Puu.

Kust Teie suguvõsa pärit on?

Ma tegin huvi pärast DNA testi. Ma arvasin, et olen 25 protsenti rootslane, aga tuli välja, et rootslast on minus ainult üheksa protsenti. 70 protsenti geene on Põhja-Inglismaalt ja Šotimaalt ning veidi ka Kesk-Euroopast.

Kas Te olete pastor?

Hetkel ei ole mul oma kogudust. Ma alustasin kunagi noortepastorina, siis olin koguduse abipastor ja lõpuks vanempastor. Teenisin 18 aastat ühte ja sama kogudust Shingle Springsis Californias. Jumal oli minuga väga armuline – ma võisin näha selle koguduse rajamist ja elujõuliseks muutumist.

Alustasime väikese grupiga. Hakkasime inimestele tähelepanu pöörama ja neid aitama. Nägime vaeva, et usklikud kasvaksid ja muutuksid küpsemaks Jeesuses. Nüüd käib meil pühapäeviti jumalateenistustel umbes viissada inimest, koguduse liikmeid on umbes 850. Meie piirkonnas elab kokku umbes 35 tuhat inimest.

Eesti tingimustes oleks see väga edukas töö.

Ma tean. Euroopa on kivine pinnas. Ma olen töötanud Euroopa partneritega 1994. aastast. Mäletan päevi pärast raudse eesriide langemist, sel ajal olid paljud inimesed evangeeliumist huvitatud. Pärast hakkas muutuma raskemaks.

Meie arvates on Ameerika kristlik maa. Kas sinna veel uusi kogudusi ka mahub?

Lühike vastus on «jah». Näiteks Californias käib vähem kui kümme protsenti inimestest kirikus. See tähendab, et 90 protsenti ei tunne Jeesust kui oma Päästjat.

Ameerikas on kaks piirkonda, kus on kogudusi väga vähe. Üks on läänekallas San Franciscost kuni Kanadani ja teine Uus-Inglismaa osariigid. Ameerika keskosa osariikides seevastu on palju neid, kes ütlevad, et nad on kristlased.

Kuidas käib misjon seal, kus on vähe kristlasi?

Paljudes kohtades on see isiklikele suhetele rajatud, sa lihtsalt näitad oma armastust ja hoolimist nende vastu, kes elavad ja töötavad su ümber. Põhja-California kultuur on kristluse-järgne. Inimesed ei hooli kristlikest festivalidest ega kirikutest. Nad teavad Jeesusest väga vähe. Tegelikult tuleb alustada nullist.

Aga osa kogudusi ometi kasvavad?

Mõned kogudused kasvavad aeglaselt, aga järjekindlalt, teised väga kiiresti. Ameerika kultuuris armastatakse suuri staare ja kangelasi. Näiteks kui kuskil on hea jutlustaja ja neil on ka väga hea muusika, siis on seal tendents inimesi koguda, aga mitte tingimata ilmalikke. On võimalik, et asutatakse kogudus ja see kasvab väga kiiresti, aga patuseid pöördub Jeesuse poole vähe.

Miks Te läksite misjonitööle?

Kui ma olin vanempastor, siis tekkisid meil suhted ühe Tšehhi pastori ja ühe Ameerika misjonäriga, kes rajasid koos Tšehhimaal kogudust. Miskipärast nad ei mõistnud teineteist hästi. Neil olid erinevad arusaamised sellest, mida tähendab sõprus. Ameerikas võid olla hea sõber, aga suhet on väga vähe. Tšehhis võib olla sul vähe sõpru, aga selle taga on väga sügavad suhted. Ameerikas saad sõprust alustada viie minutiga, Tšehhis võtab sõbraks saamine terve elu.

Ootused teineteisele olid väga erinevad. Nad haavasid teineteist tahtmatult ja tekitasid pettumusi. Ma aitasin neil pingeid vähendada ja efektiivsemalt koos töötada. Sain aru, et töö erinevate kultuuridega on üks suur pusle, aga mulle pusled meeldivad. Lõpuks viis see selleni, et Jumal andis mulle võimaluse alustada tööd rahvusvahelisel misjonipõllul.

Kus on kõige raskem evangeliseerida ja kus kergem?

On kohti, kus evangeelium võetakse kiiresti vastu, näiteks mõnes India ja Aafrika paigas, ka Lähis-Ida mõnes moslemite piirkonnas. Enamikus kohtades on evangeeliumi kuulutamine raske töö. Hästi raskeid kohti leiame moslemi taustaga riikidest, samuti Jaapanist. Lugesin kunagi artiklit, kus oli nimetatud Euroopat uueks pimeduse kontinendiks. Minu isiklikud kogemused on sellised, et tihtipeale tahavad inimesed rääkida Jumalast ja Jeesusest, aga tegelikult on nende südamed väga kõvad. Aga suures inimhulgas on alati neid, kes on rohkem vastuvõtlikud.

Millest lähtute inimesi välja saates?

Asi saab alguse sellest, et misjonäri isiklik suhe Jeesuse Kristusega peab olema tugev. Edasi tegeleme kutsumuse küsimustega. Siis teeme selgeks, kui hästi nad Pühakirja tunnevad ja kas nad on emotsionaalselt küpsed.

Converge’il on neli prioriteeti. Tahame töötada niisuguste rahvagruppidega, kellele on väga vähe või pole peaaegu üldse evangeeliumi kuulutatud. Teiseks tahame töötada niisuguste rahvastega, kes on kuulnud evangeeliumi, aga praktiliselt seal kogudusi ei ole. Kolmandaks teeme tööd rahvastega, kus on evangeelseid usklikke vähem kui neli protsenti. Neljas fookus on töötada kohalike partneritega, anda neile lisaressurssi ja väärtust, et nad võiksid ise tegutseda oma maal.

Millised on Teie isiklikud kogemused misjoni alal?

Ma olen Converge’iga töötanud ainult neli kuud. Enne seda töötasin Ameerika Evangeelsete Vabakoguduste Liidu misjoniorganisatsioonis. Minu ülesandeks oli olla pastoriks Euroopa misjonäridele. Läbi nende kohtumiste hakkasin mõistma, mida tähendab olla misjonär ja mis on misjonitöö olemus.

Mul oli üks imelik kogemus, mis aitas mul mõista kuulutamist erinevates kultuurikontekstides. Ma võtsin 1980. aastate lõpupoole vastu vanempastori koha sada miili meie kogudusest eemal. See oli viie tuhande inimesega väike linn, kus oli 30 kirikut ja 30 baari. Ma arvasin, et kõik vabakogudused on ühesugused ja Californias on kõik paigad kultuuriliselt ühtemoodi. Mõlemad arvamused osutusid valeks. Tegelikult oleks võinud selle linnakese ja koguduse tõsta ajas tagasi kuskile 1950. aastate Kesk-Ameerikasse. Ma olin seal pastoriks ainult 11 kuud.

Koguduses, mille hiljem rajasin, oli üks abielupaar, kes oli töötanud misjonäridena Wycliffe’i piiblitõlkimise instituudi juures. Nemad aitasid mul analüüsida seda, millest ma olin läbi tulnud. Väga palju minu kogemusest oli tegelikult kultuurišokk – kukkusin selles mitmekultuurilises keskkonnas läbi. Aga ma õppisin, kui raske see on ja kui halvasti võib see panna end tundma.

Kuidas Te hoiate inimesi läbipõlemise eest?

Ootustel oma isiku suhtes on läbipõlemises väga suur osa. Eriti 30.–40. aastates on inimestel iseenda suhtes väga kõrged ootused. Väga tihti nad teevad asju, milleks Jumal ei ole neile andeid andnud. See võtab emotsionaalset energiat ja tekitab stressi. Kui ma olin 30. eluaastate lõpus, siis hakkasin aru saama, et olid teatud asjad, mida ma võisin teha, ma olin neid õppinud, aga nad kulutasid mind läbi. Ma hakkasin otsima teisi inimesi, kes nautisid neid tegevusi, mis minule ei meeldinud, ja hakkasime koostööd tegema. Ma sain ise keskenduda neile asjadele, mida tegin hästi. Sellel alusel toimub ka minu mentorlus.

Kuidas saada aru, milline anne inimesel on?

Noore inimese ümber peaksid olema küpsemad sõbrad, kes tunnevad teda hästi ja kes oskavad head nõu anda. Inimene peab olema muidugi valmis kuulama. Rm 12 kutsutakse meid üles mõtlema iseendast realistlikult. Jumal on loonud meid teatud andidega ja mõne asjaga me lihtsalt ei saa hakkama.

Kui inimene on töötanud ühes suunas ja siis jõuab talle kohale, et ega ta ikka nii ei saa, siis kuidas ta teisel alal tööle panna?

Ma alustaksin küsimusest, kas see on ettevalmistuse, abilise või andide puudus. Mõnikord on nii, et igast neist on natuke puudu. Kui hästi ei lähe, ei ole inimene õnnelik. Päris hakatuseks võib esitada küsimuse, kuidas sul läheb, kuidas sa hakkama saad. Minu kogemus on, et parim asi, mida ma teha saan, on küsida võimalikult palju küsimusi, et nad kuuleksid iseennast vastamas. Peaaegu alati inimesed tegelikult teavad, mida nad peaksid tegema. Lihtsalt on vaja kedagi, kes aitaks leida ja panna need mõtted süsteemi.

Miks Te läksite ühest liidust teise?

See on väga huvitav lugu. Umbes 15 kuud tagasi pidi see juht, kellega ma eelmises organisatsioonis koos töötasin, tagasi astuma. See sundis ka mind lahkuma, et organisatsioon võiks uute juhtidega edasi liikuda. Umbes neli ja pool aastat tagasi, kui Ivan Veldhuizen alustas Converge’i misjonijuhina, sai minust tema mentor. Tema palveaineks oli ammu see, et tema kõrval võiks olla keegi, kes teeks sama tööd, mida mina olin teinud aastaid teises organisatsioonis. Me klappisime väga hästi ja otsustasime, et võiksime veel mõned aastad koos töötada.

Kas igal vaimulikul Ameerikas on oma mentor?

Paljudel ei ole. Ameerika mitmetes liitudes ja misjoniorganisatsioonides valitseb arusaam, et inimesel on vaja kedagi, kes oleks tema lähedane nõuandja ja abiline. Tegelikult on piisav, kui sul on häid sõpru, kes julgevad küsida raskeid küsimusi.

Mida ootate sõidult Eestisse?

Olen esimest korda Eestis. Ma hakkan palju küsimusi esitama. Igal pool, kus me töötame, tahaksin näha tulemusi, nagu näeme neid Ap 19, kus evangeelium levib väga kiiresti, elud muutuvad, kogukondi mõjutatakse usklike poolt ja kogudused saavad rajatud. Ma väga tahaksin, et see toimuks ka Eestis. Me ei tohiks ega saagi seda teha teie eest, aga me võime kõndida teie kõrval ja saata ka töötegijaid abiks. Alati on tarvis kindlaks jääda sellele, et see on Eesti asi, mitte Ameerika oma. Ma julgustan teid paluma ja uskuma, et Jumal suudab ja tahab tegutseda.

Täname!

24. oktoobril 2016
Tallinnas

JUMALA ARMUST 109-AASTANE

Martin Eichel Saksamaalt on 109-aastane. Temast vanemaid mehi on Saksamaal veel kaks. Peaaegu igal pühapäeval käib Martin Eichel veel jumalateenistustel.

Kuidas on võimalik nii vanaks elada? Seda küsitakse Martin Eichelilt sellest ajast peale, kui ta üheksa aastat tagasi saja-aastaseks sai. Tema vastus on alati seesama: «Ainult Jumala armu läbi. Selles ei ole mingit kahtlust!»

Ta on küll tervislikke eluviise järginud, pole suitsu teinud, aga see kõik ei tähenda tema arvates midagi. Kõrge iga on ainult Jumala kingitus. Kas küsitakse või mitte, tunnistab ta igal pool hea meelega oma usust Jeesusesse Kristusesse.

Veel aasta tagasi elas Martin Eichel üksinda oma majas Kasselis ja sai seal endaga ise hakkama. Poes käis ta rattaga. Aga pärast rasket kukkumist peab ta elama vanadekodus ja kõndimisel tugiraami abi kasutama.

TÄIUSLIK PÜHAPÄEV

Poeg viib isa igal pühapäeval baptistikogudusse jumalateenistusele. Üks naine kirjutab jutluse peamised mõtted tema jaoks üles, kuna vana mees kuuleb väga halvasti.

Pühapäev ilma jumalateenistuseta ei ole Martin Eicheli jaoks pühapäev. «See on lihtsalt nii hale,» ütleb ta. Tegelikult on ta pärit ühest teisest vabakogudusest, ta kuulus sinna peaaegu kogu oma elu. Seal koolitati ta koguni jutlustajaks ning ta käis sageli kantslis. Kogudusse tuli mitmeid nooremaid peresid ja liikmete arv kasvas. Sellel kogudusel ei olnud aga oma maja ning peavarju said nad baptistide juurest. Nii sulandusidki kaks kogudust omavahel kokku.

LÄBI KEERULISTE AEGADE

1942. aastal Martin Eichel abiellus. Leiba teenis ta raudteel. Sõja järgselt elas perekond algul ühes välja praagitud raudteevagunis, kuid hiljem ehitas Martin oma perele maja. Pärast abikaasa surma 1977. aastal jäi ta üksi.

Maailma on Martin Eichel palju näinud. «Atlandist Vaikse ookeanini, Nordkapist kuni püramiidideni,» ütleb ta. Veel saja-aastaselt käis ta Musta mere ääres. Nüüd ta enam kaugete maade järele ei igatse. Martin Eichel loodab, et elab 110-aastaseks, sest siis oleks ta arvatavasti Saksamaa kõige vanem mees. Kindlasti räägiks ta kõigile õnnitlejatele Jeesusest Kristusest…

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KIRJUTA EDASI, EMA!

Esther Freudenberg (48) ei unistanud tegelikult üldse kirjanikuametist. «Kuni 18. eluaastani ei olnud mul mingeid kindlaid elukutsevalikuid,» ütleb ta. Aga usk Kristusesse oli talle juba lapsena tähtis: «Niikaua kui ma mäletan, usun ma Jeesust.»

Kui Esther veel väike oli, jutustas ema talle alati piiblilugusid. Pole siis ka mingi ime, et esimene raamat, mida ta ise luges, oli «raamatute raamat».

MISJONÄRID INDONEESIAS

Kaheksa aasta pärast naases pere Saksamaale. Esther küsis endalt, mida ta peaks pärast kooli lõpetamist tegema hakkama: «Ma läksin oma tuppa ja küsisin Jumalalt: «Mida sa minult ootad? Ma ei lähe siit enne välja, kui saan vastuse.»»

Esther jõudis veendumusele, et teised inimesed peavad tema kaudu Jumala armastust kogema. Nii õppis ta medõeks ja sõitis üheks aastaks tööle Lääne-Aafrikasse Gambiasse. Tagasi Saksamaal, käis ta piiblikoolis ja töötas ikka õena edasi. Koguduses noortetööd tehes tutvus ta oma tulevase abikaasa Martiniga, kes oli siis meditsiinitudeng. Nüüd on ta arst.

KUIDAS SAADA KIRJANIKUKS?

Kuna sobivat materjali ei olnud, hakkas Esther Freudenberg ise kirjutama – kõigepealt lühilugusid, seejärel noorteromaane. Ta luges neid ette lastejumalateenistustel ja väljasõitudel ning need meeldisid kuulajatele.

NELJA AASTAGA 14 RAAMATUT

Abikaasa Martin ja nende neli last toetavad Esther Freudenbergi. «Kõik minu raamatud käivad läbi omamoodi perekondlikust kontrollist,» ütleb ta ja naerab. Ja kuigi lugejate ring on aastatega pidevalt kasvanud – nelja aastaga on ilmunud 14 raamatut – on tema kõige ustavamad fännid ikka enda lapsed, kelle jaoks ta kirjutama hakkaski. Nii julgustab teda 15-aastane tütar: «Kirjuta edasi, ema! Ma tahan teada, kuidas lugu edasi läheb!»

idea Spektrum

KIRIKUD KOHTUSID LUNDIS

Juba enne maandumist Malmö lennuväljale oli õhust märgata millegi erakordse toimumist. Lennujaama ees oli üles rivistunud auvahtkond, kohal oli orkester, igal pool oli näha politseinikke ja relvastatud sõjaväelasi. 31. oktoobril oodati seal paavst Franciscust, valmistuti katoliiklaste ja luterlaste ühispalvuseks, et juhatada sisse reformatsiooni viiesajanda aastapäeva tähistamise ettevõtmised.

Ajalooline ühispalvus peeti Lundi katedraalis, sest just seal rajati 1947. aastal Luterlik Maailmaliit (LML). Samas on Lundi katedraal oma pea tuhandeaastasest ajaloost umbes poole teeninud katoliikliku ning teise poole luterliku peakirikuna.

Katedraali ümbritsevad tänavad oli täidetud rahvahulkadega, kes lootsid oma silmaga näha paavsti, et talle lehvitada ja naeratada. Meil, Eestist kutsututel (EELK peapiiskop Urmas Viilma, katoliku kiriku Eesti apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan ning Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär Ruudi Leinus), tuli leida «kitsas tee ja värav», et pääseda kirikusse.

Kohal tuli olla tund enne palvuse algust, aga see andis ka võimaluse osa saada peaproovist, näha katedraali ilu ja märgata elevust, mis valitses paljude, kui mitte kõikide südametes. Altari juurde viival trepil olid koha sisse võtnud muusikud, segakoor ning lastekoor. Küünlad süüdati põlema, kuid viis suurt küünalt jäeti esialgu süütamata, mille põhjus selgus alles teenistuse lõpuosas.

Ühispalvus algas Rootsi Kiriku Uppsala peapiiskopi Antje Jackeléni ning Stockholmi katoliku piiskopi Anders Arboreliuse tervitustega. Palvusel teenisid paavst Franciscus, kardinal Kurt Koch, LML president piiskop Munib Younan ja peasekretär pastor Martin Junge.

Paavst Franciscus ütles jutluses, et katoliiklased ja luterlased peavad saavutama ühtsuse ja tegutsema ühiselt Kristuse lastena. «Me peame andma tunnistust ühisest teest, mida oleme käinud juba üle viiekümne aasta (pärast Vatikani II kirikukogu), edendades omavahelist dialoogi. Koos saame kuulutada ja tunnistada Jumala halastust, selgelt ja rõõmsalt, kuid järgides ning kandes inimväärikust iga üksiku inimese suhtes. Ilma teiste teenimiseta maailmas on kristlik usk puudulik.»

Pärast ühist apostliku usutunnistuse lugemist toimus katoliiklaste ja luterlaste viie kohustuse ettelugemine koos igakordse küünla süütamisega lastekoori laulu «Anna meile valgust» saatel. Selle järel kirjutasid paavst Franciscus ja piiskop Munib Younan alla ühisavaldusele, milles katoliku ja luterlikud kirikud lubavad jätkata dialoogi, et kõrvaldada takistused, mis ei lase saavutada täielikku ühtsust, ning üheskoos aidata abivajajaid ja kannatajaid.

Lundi kirikust suunduti üheskoos bussikolonnis Malmö Arenale, kus ootas üle kümne tuhande inimese. Seal toimus järjestikku kaks üritust: «Piiride ületamine», sh muusikat ja luulet pagulastelt, ning teenistus «Üheskoos lootuses».

Põrandale oli püstitatud suur rist, millel lillede keskel põlesid küünlad ja neljal toolil olid istet võtnud esindajad Indiast, Kolumbiast, Burundist ja Lõuna-Sudaanist, et anda oma isiklik tunnistus Kristusest. Tunnistused vaheldusid muusikapalade ja palvetega. Allkirjastati ühine tahteavaldus humanitaartöö valdkonnas katoliiklaste Caritas Internationalise ja LMLi World Service’i vahel.

«Üheskoos lootuses» lõppes paavst Franciscuse ja pastor Martin Junge poolt rahva õnnistamise ja läkitamisega.

RUUDI LEINUS

Eesti EKB Koguduste Liidu TÖÖTEGIJATE ÕPPE- JA OSADUSPÄEV

10. novembril 2016 Viimsi palvelas

1. Liidu president Erki Tamm küsitles ekspresidente Joosep Tammot, Meego Remmelit ja Helari Puud.
2. «Visiooni mõju katoliku kiriku ajaloo näitel» (piiskop Philippe Jourdan).
3. «Miks planeerida planeerimatut?» (Juko-Mart Kõlar).
4. «Kuhu edasi?» (Erki Tamm).
5. Ajurünnak (Laur Lilleoja).
6. Grupitöö.

Fotod: Tarmo Kähr