Elame heal maal. Siin on neli väga erinevat aastaaega. See maa suudab oma elanikud ära toita. Siin leidub ka talvekütet ja ehitusmaterjali. Loodus on suhteliselt mõõdukas, vaid harva tuleb ette katastroofimõõtu torme, uputusi, külma või palavust.

Aga normaalseks elamiseks tuleb meie maal tööd teha. Toit ei tule ise lauale ega puud küttekoldesse. Vaja on kapitaalselt ehitatud maju ja korralikku sooja kehakatet. Töö vajadus ei ole õnnetus, tänu sellele kasvavad inimesed sitkeks ja meelekindlaks.

Midagi ei ole juhuslikult tekkinud. Kõige taga on Jumala plaan ja armastus. Inimene võib küll mõne väikese asja ära rikkuda, aga Jumala suurt plaani ta muuta ei suuda.

Apostel Paulus soovib, et me võiksime ära tunda Kristuse armastuse, mis ületab iga tunnetuse (Ef 3,19). Sellesse peaksime süvenema aasta esimesest kuust kuni viimaseni.

AINULT JUMAL VALITSEB KÕIKE

Toimetaja kommentaar

Oma rahva tulevikust rääkides peaksime kindlasti arvestama Jumala tahtega. Talle pole miski võimatu, sest vaid ühest inimpaarist on saanud seitse miljardit inimest maa peale elama. Jumala otsimine ja Tema teenimine ei ole aga paljude inimeste elus kahjuks üldse tähtsal kohal. Just see seab meid ohtu.

TÜDINUD PRESIDENT

President on Eestis rohkem sümbol kui võimukandja. Iga tema sõna jälgitakse, aga väga konkreetseks ei saa ta minna, sest tal puudub võim ise oma ideid ellu viia. Seda saavad teha teised, aga selleks peavad presidendi mõtted ka nende omadeks saama.

Presidendi isikliku elu pärast on mitmed tuntud tegelased teatanud, et nad ei osale vabariigi aastapäeva vastuvõtul. Aga keda või mida tõstab aastapäev esile? Kas «pingviinide paraadile» kutsutud inimesed austavad presidenti või tunnustab president neid, kes sellel osalevad? Kas tähtsam on presidendi isik või vabariik, millel on sünnipäev?

Muidugi on presidendi isik tähtis. Sümbolit ei tohi määrida. Õnneks ei ole meil eluaegseid ameteid. Kui aeg saab täis, valitakse või määratakse täie enesestmõistetavusega uus inimene ametikohale. See ei heida lahkujale varju. Kui inimene on tüdinud oma tööst, võib ta varem lahkuda ning otsida enesele uue ja sobivama töö.

On aeg hakata oma riiki tõsiselt suhtuma. See ei ole võõras, vaid meie oma maa, mille edu ja edutuse pärast me ise vastutame. On aeg hakata palvetama ka sügiseste presidendivalimiste pärast. Siis võime ehk pärast öelda nagu kord Iisraeli rahvas: «Kas näete, kelle Issand on valinud? Sest tema sarnast ei ole kogu rahva seas.» (1Sm 10,24).

LAEVAKAITSJAD ON VANGIS

Eesti riiki on süüdistatud passiivsuses laevakaitsjate aitamisel. On ju lähiminevikust näiteid, kus riik väga aktiivselt tegutses – jalgratturid ja Eston Kohver pääsesid koju tagasi. Aga laevakaitsjad ei ole pantvangid ega teise riigi poliitilise aktsiooni ohvrid. Nad läksid vabatahtlikult tööle firmasse, mis osutus käpardlikuks. Eesti võimalused neid inimesi aidata on väikesed – keegi ei saa minna Indiasse ja laevakaitsjaid lihtsalt vangist koju tuua. India on Eestist umbes tuhat korda suurema rahvaarvuga võimas riik, millele Eestil on väga raske survet avaldada. Pealegi tunnustavad Eesti ja India mõlemad kohtu sõltumatust riigivõimust.

Laevakaitsjate hulgas on mehi, kes on varem käinud sõjaväelistel missioonidel. Missioonid on riiklikud ettevõtmised, nende kohta on sõlmitud rahvusvahelised lepingud, mille alusel hätta jäänud sõjaväelaste päästmiseks saab midagi ette võtta. Nii peakski sõjaväelase kalduvustega inimesed eelistama missioonidel käimist kommertsaktsioonidele.

Aga mida teha siis, kui elukutseline sõjaväelane jääb tööta, sest missioone parajasti ei ole ja ta ei kohane tsiviileluga? Selle probleemiga on kokku puutunud paljud maad. Rahu ajal on vaja mehi näiteks politseisse ja turvafirmadesse, aga igaühele see ei sobi. Nii peaks riik tegelema elukutseliste sõjaväelaste hingeprobleemidega. Ja kui keegi ütleb, et milleks on vaja sõjaväkke kaplaneid riigi raha raiskama, siis just selliste asjade lahendamisel on neid hädasti tarvis.

Küllap jätkab Eesti riik aktsioone laevakaitsjate toetuseks. Tavaline inimene jätkaku palvetamist. Psalmis 107 kordub mitu korda mõte: «Aga oma ahastuses nad kisendasid Issanda poole ja Tema kiskus nad välja nende kitsikustest.»

PIDALITÕBINE JA JEESUS

«Ja Jeesuse juurde tuli pidalitõbine, palus Teda ja põlvili heites ütles Talle: «Kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» Ja Jeesusel hakkas temast hale, Ta sirutas oma käe välja, puudutas teda ja ütles: «Ma tahan, saa puhtaks!» Ja otsekohe lahkus pidalitõbi temast ja ta sai puhtaks. Ja Jeesus hoiatas meest ja saatis ta kohe minema. Jeesus ütles talle: «Vaata, et sa kellelegi midagi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda oma puhtaks saamise eest, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!» See aga läks ja hakkas igal pool kõnelema ja seda uudist levitama, nii et Jeesus ei saanud enam avalikult minna ühtegi linna, vaid pidi viibima eemal asustamata paigus. Ja kõikjalt tuldi Tema juurde.»

Markuse 1,40–45

Evangeeliumide kohaselt oli see esimene pidalitõbine, kellega Jeesus kohtus. Hiljem tuli Jeesuse juurde veel kümme pidalitõbist, kes samuti tervenesid (Lk 17,11–19), lisaks räägib Matteus veel Betaanias elanud pidalitõbisest Siimonast, kelle majas Jeesus peatus (Mt 26,6). Üsna ilmselt oli ka see mees saanud terveks.

HIRMUTAV HAIGUS

Pidalitõbi oli ja on hirmutav ning väliselt kole haigus. Haiguse põhjustajat ei teatud, küll aga oli teada, et tegemist on nakkushaigusega. Täpsed nakatumise viisid pole selged tänagi, arvatakse, et ta levib nii õhu teel piisknakkusena kui nakatunuga kokkupuutumise teel. Lisaks on tugev pärilikkuse faktor. Ligi 95% inimestest on pidalitõvele immuunsed, kuid seda ju ette ei tea.

3. Moosese raamatu peatükkides 13–14 on seadused pidalitõve puhuks. Ilmselt loeti pidalitõve alla ka mõned muud nahahaigused. Ka tänapäeval on nakkushaiguste korral levinud haigete karantiini panemine ja nii toimiti ka siis, kuniks selgus haiguse tegelik olemus. Pidalitõbi oli tollal ravimatu ja jäi ravimatuks kuni eelmise sajandi 50. aastateni. Üks artikkel, mida pidalitõve kohta lugesin ütles, et pidalitõve diagnoosimine ja tuvastamine on nüüdki algses faasis väga keeruline ja raskemad vormid on lõpuni ravimatud siiani.

Pidalitõbi moonutab liigeseid, nakatunud piirkonnad muutuvad närvide kahjustumise tõttu tundetuks, oht on ennast vigastada või põletada. Hilisemas staadiumis hakkavad kehaliikmed – nina, sõrmed – moonduma või kukuvad sootuks ära.

Moosese käsu järgi pidi pidalitõbine elama väljaspool asulaid. Ta kuulutati roojaseks kuni võimaliku paranemise või surmani. Tema naine ja lapsed ei tohtinud teda puudutada ja tema neid muidugi ka mitte, ta ei tohtinud minna oma koju. Pidalitõbisel pidid olema «rebitud riided, juuksed lahti, aga habe peidetud». Liikudes pidi ta pidevalt hüüdma: «Roojane, roojane!» (3Ms 13,45).

Pidalitõbine ei tohtinud minna ei sünagoogi ega templisse, ta ei saanud ohverdada ega viia patuohvreid oma pattude eest. Nii oli ta sisuliselt eemale jäänud oma usust. Ja pole imestada, et mõnedki süüdistasid pidalitõbiseid nagu Iiobitki, et nad on ise oma haiguses süüdi, küllap see on patu tagajärg. Ka siis, kui oli lootust tervenemisele, pidi preester tulema väljapoole asulat teda üle vaatama.

Eestiski oli pidalitõbi tuntud veel 50 aastat tagasi. Eesti baptistikoguduste seminari kunagine juht, Keila koguduse pastor ja vanglatöö tegija Adam Podin külastas regulaarselt ka pidalitõbiste varjupaiku. Ja väga erilise esemena on seminari arhiivis säilinud mitmekordsesse paberisse pakitud pidalitõbisele kuulunud Piibel.

KAS JUMAL TAHAB MEID TERVENDADA?

See on huvitav väide, mille juures me peaksime korraks peatuma. Enamik usklikke, kaasa arvatud ka see mees, ei kahtle selles, et Jumal VÕIB inimese tervendada. Ta oli ilmselgelt oma lapsepõlves, enne haigestumist kuulnud Pühakirja lugusid Naamanist ja Mirjamist. Jumal VÕIS tervendada ka nii raskest haigusest. Aga küsimus oli, kas Jumal ka TAHAB tervendada? Eks ju tänapäevalgi arvatakse mõnegi poolt, et haigused on Jumala poolt saadetud ja nii öeldakse, et «sündigu Jumala tahtmine», tegelikult mõistmata, milline Jumala tahtmine TEGELIKULT on.

Jeesuse kohta öeldakse, et tal oli «hale meel» pidalitõbisest. Jeesuse kaastunnet kohtame Piiblis korduvalt. Mõnelgi korral pöördus Jeesus ise haige või kannataja poole, ilma et Temalt oleks üldse midagi küsitud. Ja Ta tegi midagi, mis tegelikult oli Seaduse järgi keelatud – Ta puudutas seda meest. Pidalitõbine oli roojane, igaüks, kes teda puudutas, sai ka roojaseks. Ometi Jeesus puudutas teda ja ütles: «Ma tahan!» Olgu see vastus ka meie kahtlustele Jumala tahte suhtes! Jumala Poeg ise ütles: «Ma tahan!» Jeesuse kannatus ja ristisurm hõlmas ka meie haigusi. «Tema vermete läbi on meile tervis tulnud» (Js 53,5). Jeesus ei öelnud oma maapealse tegevuse jooksul ühelegi haigele, et nad peavad haiged olema, sest Jumal tahab nii.

Jah, on tõsi, et kõik haiged ei saa tänapäeval terveks. Kellelgi ei ole ka täpset vastust, miks see nii on. On see palve ja paastu vähesus? Jumala otsimise vähesus? Ehk on Jumal läbi selle «hetkelise viletsuse» rajamas teed nende inimeste südamesse, kes samuti kannatavad – tuletame meelde näiteks Joni Eareckson Tada lugu. Me ei tea seda täpselt, kuid võime usaldada Jumalat.

Jeesuse puudutuse tagajärjel kadus pidalitõbi silmapilkselt. Jeesus saatis seepeale mehe preestri juurde. 3Ms 14 kirjeldab täpselt pidalitõbise puhtakstunnistamise protseduuri ja sellega seotud ohvreid. Võime küsida, miks? Mees oli ju terve, läbi Jeesuse. Milleks veel see vana seadus? Kuid Jeesus elas veel selle all, Ta ütles ise enda kohta, et meie kohus on täita kõike õigust (Mt 3,15) ja nii pidi tegema ka see mees – lisaks sellele oli preestripoolne tunnistus ka tervenemise kinnituseks. Tõeline tervenemine kannatab välja ka proovimise – paljud evangelistid ja pastorid on saatnud tervenenud arstide juurde, et nad tooks tunnistuse sellest, et diagnoositud haigus on tõepoolest kadunud ja nad on terved.

SÕNAKUULELIKKUSE TÄHTSUS

Kuid distsipliin on oluline. Võime näha mitut põhjust, miks Jeesus keelas pidalitõbisel tervenemisest rääkida.

1. Jeesus ei tahtnud, et Tema Messia-staatus saaks liiga varakult teatavaks ja tekitaks vastuseisu Tema tööle. Isegi hulk aega hiljem keelas Ta jüngritel sellest rääkida (Mt 16,13–20, kui Peetrus kuulutas Jeesuse Messiaks). Tema teod vastasid aga sellele, mida prohvetid olid rääkinud Messia tegevusest.

2. «Seaduslik» pool – puhastusprotseduur oli tunnistuseks preestritele! Preestrid olid teadlikud Messia kohta käivatest ettekuulutustest, seega kõnetas Jeesus selle mehe kaudu ka preestreid. Preestri ülesanne oli kuulutada mees puhtaks ja Jeesus täitis seadust.

3. Jeesus üritas vältida inimlikku populaarsust ja selle halvemaid pooli. Populaarsus oli ja on kerge tulema. Seda ka evangeeliumi kuulutamise vallas. Tuletame meelde, et saatanal oli Jeesusele kolme laadi kiusatusi – «materiaalsed asjad», kuulsus ja võim (Mt 4,1–11). See kahjuks unustatakse tihti. Paljud head ja Jumala poolt kasutatud jumalasulased on langenud nende kiusatuste ohvriks, sest saatan üritab kõigest hingest Jumala tööle takistusi ette veeretada.

Oleks naiivne arvata, et Jeesuse kiusatused lõppesid kõrbes. Pärast viie tuhande mehe söötmist (Jh 6) pidi Jeesus rahva eest põgenema, sest nad tahtsid Teda kuningaks tõsta. Jah, Ta oligi kuningas, aga Tema esiletulek pidi käima Jumala ajaplaani kohaselt. Tema aeg Messiana avalikuks saada ei olnud veel tulnud.

Mehe distsiplineerimatusel olid tagajärjed. Jumala riigis on distsipliinil oluline koht. On öeldud, et koguduseliige, vaimulik tööline, kes ei ole suuteline alluma oma juhtidele, on Jumala riigis täiesti kasutu. Teinekord tundub, et me teame, kuidas oleks hästi, me teame, kuidas õnnistus võiks saabuda, kuidas oleks parem tegutseda, kuid meie pastor või tööharu juht ei saa sellest aru. Aga me peame meeles pidama, et Jumal on neile andnud meelevalla ja ka vastutuse!

See pidalitõbine mees, kahtlemata oma heas tahtes, rõõmustades saabunud tervisest, ei suutnud käsku täita ja selle tulemusena oli Jeesuse töö selles piirkonnas rikutud. Ta ei vajanud liigset populaarsust ja liikus edaspidi tühjades kohtades, kus rahvas Tema juurde kogunes.

Isegi hästi mõeldud ja väliselt õigesti tehtud teod on väärad, kui nad on vastu Jumala otsesele sõnumile või ilmutusele. Kuulekus on üks osa meie vaimulikust küpsusest.

ENN VEEVO
Palade Priikoguduse pastor

JUMALA VÕIB LEIDA IGAÜKS

Aktuaalne teema

HERMAN JÜRGENS (37) on Agape Eesti juht. Kuulutaja palus tal rääkida organisatsiooni ettevõtmistest.

Mis on Agape Eesti?

Ülemaailmselt kannab meie organisatsioon nime Campus Crusade for Christ, Ameerikas CRU. Agape Eesti on mittetulundusühing, mis töötab selleks, et iga eestlane võiks tunda kedagi, kes tõeliselt järgib Jeesust. Me oleme veendunud selles, et iga inimene, kes elab, otsib Jumalat, ja Teda on võimalik leida läbi Jeesuse.

Meie põhirõhk on tööl tudengite ja noortega, nendega tegeleb meeskond Tartus ja vabatahtlikud Tallinnas. Taevaisa on avanud uksed, et võime palvushommikusöökide ja isiklike kohtumiste kaudu evangeeliumi jagada ka parlamendis ja valitsuses, linnapeadele ja kohapealsetele mõjukatele isikutele. Seda tööd veab Triin Rait. Kolmas sihtgrupp on iga eestlane või eestimaalane.

Teil on ruumiprobleemid.

Tahame Tartus vahetada oma kontorit. Otsime praegu, kuhu minna. Oleme seni kasutanud ühte elumaja korterit, aga oleme sellest välja kasvanud. Tahame, et meie kontor oleks avalikul või äripinnal. Tudengeid on vahel üllatanud, et oleme korteris, see on olnud mõnedele takistuseks. Peame minema neile lähemale. Meie põhitöö ei toimu küll kontoris, aga see peab olema tunnistuseks, mitte küsimuseks. Kümme aastat tagasi oli see hästi tore koht, aga tudengid tänapäeval ei näe seda enam nii põnevana.

Mida Sa lähema aja ettevõtmistest tahaksid nimetada?

Just neil päevil korraldame Tartu Kolgata koguduse ruumides noortekonverentsi «Julge särada». Tahame innustada noori jagama evangeeliumi. Räägime lahti erinevaid teemasid – mis on evangeelium, kuidas leida oma lugu ja kuidas panna see sõnadesse. Eelmisel aastal oli sarnane konverents Tallinnas metodisti kirikus. «Julge särada» eesotsas on vabatahtlik Heli Raun.

Meil on oma meediatöö. Tahaksime kaasata vabatahtlikke, et luua videoid ja veebisisu, kust inimesed võiksid saada tunnistusi ja infot sellest, et materiaalne maailm ei ole ainuke. Praegu on tõlkimisel pereteemalised videoloengud. Tahaksime pakkuda peredele lihtsaid materjale, kust saaks õppida, kuidas võiks pereelu olla hea, kuidas konflikte lahendada, kasvatada lapsi ning vaimulikult kasvada ja areneda. Videoloengute tõlkimist veab Helari Hellenurm.

Tõlkisime väga sisukad «Erakordse naise» materjalid naise kutsumusest – kes on naine Jumalas, kuidas muutuda säravaks inimeseks. Minu abikaasa Kristel Jürgens viib seda programmi läbi juhtide abikaasadele. Paljud naiste osadusgrupid üle Eesti kasutavad juba seda materjali.

Kes hakkaks tegema niisugust tööd, mis tooks mehed viinapudeli tagant ära?

Oleme mõelnud midagi sarnast meestele ka. Meestetöö peaks puudutama mehe meelt, et ta mõistaks, et Jumal on saanud Jeesuses inimeseks ja Tema läbi tuleb kõige parem muutus, mis saab olla.

On palju inimesi, kes otsivad, kuidas jagada evangeeliumi. Iga inimene, kes kuulutab evangeeliumi, kogeb ise Jumalat. Tema usk saab kinnitatud läbi selle, et esimene kuulaja on ta ise. Kui ta räägib teistele, kes veel ei tunne Jumalat, siis see tõstab teda üles, kinnitab ja teeb Jumala-kogemuse väga elavaks.

Kust te võtate raha 13 inimesele palga maksmiseks?

Meil on Tallinnas kolm, Narvas neli ja Tartus kuus inimest tööl. Iga töötaja kogub ise oma palga kokku. Ta võtab ise ühendust inimestega, et esitada väljakutse toetada finantsiliselt evangeelset tööd Eestis. See on tore ja hea asi, mis sõelub välja inimesed, kes ei taha evangeeliumi jagada, vaid lihtsalt palka saada. See on hea töötajatele, sest viib nad põlvedele. See toob nii selgelt ja elavalt välja selle, et ilma Jumalata seda tööd ei tee. Jumal töötab imeliselt ja on meid läbi paljude toetajate varustanud, et katta nende vajadused, keda Jumal on kutsunud täisajaga evangeeliumi jagama. Inimlik plaan on poolik, Jumala plaan teeb alandlikuks ja paneb Teda kiitma. See on Jumala arm, et saame seda tööd teha ja palju inimesi on vastanud Jumala kutsele toetada seda tööd.

Sa oled Agape Eestit juhtinud juba veidi üle kümne aasta. Kas rutiini ei teki?

Ma olen tänulik selle kutsumuse eest, mille Jumal on mulle andnud. Pole olnud kahte ühesugust päeva ega aastat. Mõned aastad tagasi õnnestus meil kaasata mujalt partnereid ja korraldada suurem konverents Heartbeat Tallinn, mis oli ainulaadne. Pärast seda suurt projekti oleme leidnud uusi ideid, kuidas panustada inimestesse individuaalselt. Rutiinini pole jõudnud.

Täname!

21. jaanuaril 2016
Skype’i vahendusel

AMMUNE ÄRKAMINE AVALDAB MÕJU TÄNASENI

Tallinna Oleviste koguduses tähistati 13. detsembril ärkamise 60. aastapäeva. Milline see ärkamine omal ajal oli ja kuidas hinnata tänapäeva, sellest rääkis Kuulutajale AILI NIILO.

Kas ärkamisi oli mitu?

Neid tuli pisitasa, aga 1955. aastal oli kõige suurem, mis läks üle Eesti. Olevistes tuli üle viiekümne usklike vanemate lapse usule, aga tuli ka mitteusklikest peredest noori. Nad olid 13–20-aastased. Kõige suurem ärkamine oligi Tallinnas, aga ka Pärnus, Tapal, Kohilas, Haapsalus, Tartus ja Hiiumaal.

Stalin oli veel hukka
mõistmata, kuigi surnud. Kuidas
niisugusel ajal ärkamine tuli?

See oli enamasti kodudes. Kirikus käisime nii, et panime vormimütsid Oleviste kiriku nurgani jõudes põue ja siis läksime sisse. Oli umbes kakskümmend kodu, kus me salaja käisime. Aga me kutsusime teisi noori ka kaasa. Enamasti oli keegi koguduse juhtidest samuti kohal. Me olime kõik usklikud, aga päästmata.

Palun seleta see ära!

Me olime kasvanud usklikes kodudes ja uskusime Jumalat. Me olime harjunud kirikus käima, see oli meie kodukirik. Ma olin 1955. aastal 17-aastane. Kaljo Raid küsis minult, kas ma olen usklik. Ma ütlesin jaa. Kui ta küsis, kas ma olen päästetud, siis vastasin, et ei ole. Ta ütles, et mu silmad ei sära ja nüüd hakkame paluma, et saaksin päästetud.

On suur vahe, kas sa oled päästetud või ei, kas su patud on andeks antud, kas Jumal on kuulnud su palvet. Nüüd loetakse patuse palve tekst ette, sel ajal seda ei tuntud. Lihtsalt palusime – Jeesus, anna mulle patud andeks, ma tahan uut elu elada, hea laps olla. Ja oligi kõik.

Kas need ärkamised olid spontaansed või keegi tegutses ka selle nimel?

Ma ei oska öelda. Allar Puu seisis Oleviste vasakpoolse ukse juures ja esimene küsimus oli ikka: «Kas sa oled päästetud, kuidas su suhted Jumalaga on?» Me olime vahel tüdrukutega nii pahased ta peale, et läksime teisest uksest sisse.

Me olime enamvähem ühevanused. Kui me saime päästetud, siis käisime iga laupäev või üle laupäeva kuskil kodudes koos. Osvald Tärk ütles, et võtke küpsiseid või kompvekke kaasa – kui tuleb miilits ukse taha, siis tähistate kellegi sünnipäeva – ikka oli nädala-kahe jooksul kellelgi sünnipäev. Me käisime rohkem eramajades, sest korterites elavad inimesed kartsid.

Kas tuli vahel miilits ukse taha?

Ei tulnud, Jumal hoidis meid. Koolis tuli kohe välja, et olen usklikuks saanud. Teised küsisid, et mis sinuga juhtunud on, sa oled nii õnnelik äkki. Ma rääkisin neile, et olen nüüd päästetud, usun Jumalat, Jeesus on mu kõige parem sõber. Mitte keegi ei ütelnud kunagi ühtegi paha sõna. Ma ei tea kedagi meie hulgast, keda oleks koolis kiusatud. Keskkooli ajal ei olnud meil häda midagi. Aga hiljem minu abikaasa Tiit Niilo ja mitmed teised ei saanud ülikooli lõpetada.

Oleviste kogudus oli ju alles mõni aasta varem mitmest kogudusest kokku pandud.

Oleviste avamine oli minu 12. sünnipäeval. Ma hakkasin seal kogu aeg käima. Ma ei kujutanud teisiti ette, ikka läksin kirikusse. Aga meil ei olnud enne sellist osadust noorte vahel, nagu tekkis 1955. aastal.

Ma ei kiida ennast, aga ma ei kujuta nüüdki ette, et olen pühapäeva hommikul kodus. Mul oli jalaluu ükskord katki ja siis ma ei saanud viis pühapäeva kirikus käia. See oli õudne! Väga hea, et on Pereraadio, see on Jumala õnnistus, aga kirikus kohapeal olla – see osadus, mis sul on teiste usklikega, sa näed kõnelejat silmast silma, kuulad teda seal samas... Kirikud on tehtud selle jaoks, et inimesed seal käiksid ja ma käin niikaua, kui jalad kannavad ja suudan minna. Aga need inimesed, kes ei saa enam väljas käia ja kuulavad Pereraadiost jumalateenistusi, palugu kodus rohkem Jumalat.

Sel ajal hakkasid Nõukogude Liidus toimuma muutused, küüditatud tulid koju. Kas see ka silma hakkas ja mõjutas?

Muidugi. Minu isa tuli 5. oktoobril 1955. aastal koju tagasi. Osa tulid juba varem. Isa oli usu pärast üheksa aastat Siberis. Ta oli koos kirikuõpetajate Harri Haameri ja Paul Koppeliga Patarei vanglas ja pärast Uhtas Komimaal.

Te olite teismelised. Kuidas teid koguduses rakendama hakati?

Ristimisele ei võinud me enne minna kui keskkool sai läbi, see oli keelatud. Osvald Tärk pidi ju vastust andma. Julgeoleku maja oli kohe Oleviste kiriku kõrval, neil oli kõik teada. Sel ajal töötas ka muusikaseminar, me olime seal vabakuulajad, ametlikult ei saanud õppida.

Me hakkasime koorides laulma. Seal olid koos 60–70-aastased ja 15-aastased ning me sobisime. Nüüd on noored omaette ja vanad omaette, niisugust asja siis ei olnud. Ega ma ei nurise ega ütle midagi, sest elu läheb edasi. Praegu on suur vabadus, hoopis teine asi.

Jõulude ajal anti meile aadressid, vanadele ja haigetele tuli viia väikesed pakid ning pisike kuuseke. Käisime ka muul ajal neid vaatamas, laulsime neile, palvetasime ja lugesime Piiblit.

Noortega sai palju käidud Kohila lähedal Viliveres. See oli meile kõige kallim koht. Jaanitulel oli meid seal koos ikka üle saja inimese. See koht oli metsa sees, sinna keegi ei tulnud, sealt enam tee edasi ei läinud.

Mingeid noortekoore siis ei olnud, aga noori kutsuti väga palju koguduste aastapäevadele. Kõik kohad ei tule enam meeldegi. Sõitsime kongiga veoautoga, keskel olid seljad vastamisi, kümme ühele poole ja kümme teisele poole ning ääre peal kaks pinki, kokku nelikümmend noort. Aastapäevad olid soojal ajal ja ei olnud külm sõita. Talvel me ei käinud, siis oli kooliaeg.

Kõik tuttavad laulud laulsime tee peal «Noortelaulikust» läbi, nii et teisel hommikul olid kõigil hääled ära. Kõige tähtsam laul oli «Noored, lähme pühas innus julgelt Päästja sõjaväes». Seda laulsime nüüd ärkamise aastapäeval ka. Teine laul oli «Hõiska võidulaulu». Ja kui keegi päästetud sai, siis laulsime «Õnnelik süda, kes nooruse päevil Jumala omaks end andnud ju on». See on meil praegu veel kõigil pealuu sees.

Meil olid «Noortelaulikud» päris kapsaks lauldud. Lasksin enda oma uuesti pookida ja see on praegu ka laulmiskõlbulik, häda pole midagi.

Kas tänapäeval peaks ka keegi seisma kiriku uksel ja küsima, et kas sa päästetud oled?

See ei ole paha mõte. Olen öelnud vendadele, et te kaotate väga palju sellega, et sõidate autodega, ei saa evangeeliumi kuulutada. Mul on komme, et lähen bussist maha ja ütlen bussijuhile suure aitäh hea sõidu eest ja soovin Jumala õnnistust selleks väga ohtlikuks tööks. Väga huvitav on vaadata reaktsioone. Mõni ütleb aitäh, aga venelane annab käe: «Suur tänu ja Jumal õnnistagu teid ka!» Kujutad sa ette! Mina olen hakanud Lasnamäel elades venelasi kõrgemalt hindama kui enne.

Mis peaks tänapäeval noori ja vanu liitma?

Meid ühendab palve. Ma tunnen, et olen nii vana, et ei tohi enam palju rääkida. Käisin ühel koosolekul. Noored ees hüppasid ja justkui tantsisid. Muusika oli hirmus kõva. Ma panin vahepeal sõrmed kõrva, lihtsalt ei suutnud kuulata. Mina ei saa ju nendega koos laulda. Aga las nemad teevad, peaasi, kui noored tulevad Jumala juurde.

Kuidas läks ärkamise 60. aastapäeva tähistamine?

See kestis umbes kolm tundi. Kokku tuli 180 inimest. Kogunesime Oleviste kabelis, aga sinna ei mahtunud kõik ära, osa istus kirikus. Enamik mehi said sõna. Igaühele anti kolm minutit, aga paljudel läks pikemaks. Oleviste kõik seitse pastorit olid ka kohal ja said sõna.

Sellest ärkamisest on tulnud hulk pastoreid ja jutlustajaid: Johannes Saard, Jüri Jürgenson, Peeter Valk, Jaan Ugam, Aamo Remmel, Tiit Niilo, Raivo Kaustel, Jaan Puusaag, Jüri Puusaag, Ants Rebane, Aare Tingas, Herman Mäemets. Enamik neist olid ka kohal, Jüri Puusaag tuli koguni Torontost. Mõni nimi ei tule mul enam meelde. Paljud tolleaegsetest noortest on ka juba surnud.

See ärkamine on ilmselt mõjutanud kogu Sinu elustiili.

See on mind väga palju mõjutanud. Neli põlvkonda kuni tänaseni oleme olnud usklikud, maailmast ma palju ei tea. Ma ei ole käinud niisuguses pulmas ega sünnipäeval, kus on napsiklaasid laual. Minu abikaasal tuli matta sadu inimesi, kõik ei olnud usklikud ja mõnikord olid klaasid ka. Aga oli ka niisuguseid matuseid, kus kõik viinapudelid jäid kinni või kui natuke võeti, siis vaikselt, keegi midagi ei öelnud. See ajas mul naeru peale.

Ma tunnen, et mida vanemaks ma saan, seda lähemale ma Jumalale ja oma igavesele kodule jõuan. Ootan seda rõõmuga. Seal on ees kõik mu vanavanemad, vanemad, lähedased, armsad ja kallid ning ka need noored, kes päästetud said. Missugune rõõmupidu seal on!

Täname!

11. jaanuaril 2016
telefoni teel

MÕRVAR HOIAB NÜÜD HINGI

Ta tappis oma naise, ometi on temast Saksamaal saanud hingehoidja. Jumala leidis ta trellide taga. 16 aastat istus ta Šotimaal vanglas. Sellel maal sooritaski ta oma kuriteo. Vanglas olles õppis ta kaugõppe teel teoloogiat. Et oma peret kaitsta, on ta jäänud anonüümseks.

21-aastaselt sepitses ta kurja plaani ja abiellus vaid selleks, et naine pulmapäeval kaljudelt alla lükata. See pidi välja paistma nagu õnnetus. Miks ta seda tegi, ei oska ta nüüd enam seletada. Üheks ajendiks oli kindlasti rahaahnus – ta kindlustas oma naise 450 tuhandele naelale (umbes kaks miljonit eurot). Ta ei tea, kas see oli ainus põhjus. Ta andis kurjale järele. Ta on oma teo pärast aastate viisi nutnud ja tunneb tänaseni valu.

Ta eitas mõrva pikka aega – nii kohtupingis kui ka pärast eluks ajaks vangimõistmist. Tal oli häbi. Tal polnud jõudu oma süüd tunnistada. Ta ei suutnud iseendale silma vaadata. Kolm aastat olid tal painajad ja ta elas mõrvaööd ikka jälle üle. Ta seisis pimeduses mäejalal ja nägi ühte keha alla lendamas. Kõige hirmsam oli sellega kaasnev hääl, nagu oleks ta õuna peale astunud. Kõige üllatavam oli aga see, et usklikuks saades kadusid äkki kõik ta painajad.

VAJA OLI JUMALAT

Ta märkas, et Jumal oli talle patu andeks andnud. Ta saab aru, et paljudel inimestel on seda raske mõista – see mees tappis inimese ja arvab nüüd, et on oma patud andeks saanud!

Tapetud naise vanemate jaoks oli talumatu, et nende lapse mõrtsukas nimetab end kristlaseks. Ta saab aru, millise suure õnnetuse ta on põhjustanud. Ta mitte ainult ei tapnud inimest, vaid tekitas sellega ka paljudele teistele sügavat valu, eriti mõrvatu isale ja emale. Ta mõtles palju aastaid, kas ja kuidas peaks ta neile ütlema, kui kahju tal oma teo pärast on. Ta rääkis vangla kaplaniga ja nad otsustasid, et tal ei ole õigust naise vanematelt andestust paluda. Nendel on õigus teda vihata. Naise isa ei elanud nii kaua, kuni mõrvarist hingehoidja sai. Ta suri enne kui tapja vabadusse pääses. Aga ta teadis, et ta vanglas teoloogiat õppis ja see ärritas teda.

Ta armastab Piiblit, sest seal räägitakse pühade elust ilma ilustamata. Mooses tappis egiptlase, enne kui ta oma rahva Egiptusest välja viis (2Ms 2,12). Ka apostel Pauluse kätel oli veri, enne kui temast kristlane sai (Ap 7,58). Aga ta ei näe end selles reas. Mooses juhtis rahvast ja Paulus tõi Hea Sõnumi Euroopasse. Tema on vaid väike hingehoidja, kes püüab mõningaid haavu ravida.

Vanemad külastasid teda vanglas sageli. Aga nad suhtusid süüdimõistvasse kohtuotsusesse väga erinevalt. Isa ütles: «Sa oled minu poeg ja ma seisan sinu eest.» See üllatas teda algul. Neil ei olnud häid suhteid ja sellist toetust ta ei oodanud. Aga ema pidas teda üldse süütuks. Pärast pöördumist kirjutas ta oma vanematele ja tunnistas oma tegu. Isale meeldis, et tal oli jõudu seda tunnistada. Aga ema ei tahtnud sellest mitte midagi teada. Ta ei suutnud taluda mõtet, et tema poeg on mõrvar.

Kaasvangid mõtlesid vist, et ta on kavalpea. Mõned tundsid talle kaasa, teised arvasid, et ta näitleb. Ta pidi oma parimale sõbrale selgeks tegema, et on tõesti seda kurja teinud. Ta oli talle kolm aastat järjest valetanud ja sõber uskus teda. Kui ta pöördumise järel tõde tunnistas, lõi sõber talle kõhtu, nende sõprus oli läbi ja nad ei rääkinud omavahel enam kunagi.

MUNGAELU VANGLAS

Aga kõigist ei saa vanglas kristlasi. Ometi sai üks kaasvang tema abiga usklikuks ja töötas pärast vabakssaamist kuni surmani tänavajutlustajana. Ta arvab, et vanglas ei peaks olema selliseid segajaid nagu televiisor ja internetiühendus. Inimene vajab rahu, et tunnistada, mida ta teinud on. Need asjad on aga takistuseks.

Muidugi ütleb vanglas iga teine, et on süütu. Raske on oma tegusid tunnistada. See algab juba meie igapäevaelu väikestest valedest ja tegematajätmistest. Kui palju enam kehtib see suurte asjade puhul! Väga raske on öelda: «Ma olen kurja teinud.»

Ta luges vanglas väga palju Piiblit. Ükskord luges ta terve Piibli ühe nädalaga läbi. Mitu korda ta Piibli on läbi lugenud, seda ta ei tea. Võib-olla kakssada, võib-olla isegi kolmsada korda. See raamat on talle südame külge kasvanud.

Teda oli imikuna ristitud. Aga kord, kui ta vanglast puhkusele sai, laskis ta end baptistikoguduses ristida. Ta tegi seda sihilikult. Ta tahtis teada anda, et armastab Jumalat ja kuulub Talle. Tema jaoks oli see armastuse tunnistus.

MÕRVARIST VAIMULIKUKS

Neli nädalat tegi ta katset saada vanglakaplaniks. Kuid ta ei suutnud suletud uksi avada – ja vanglas on uksed ju vajalikud. Vangidel on seitsmes meel, millega nad ära tabavad, kas keegi on kinni olnud. Üks vang, kellega ta rääkis, ütles talle näkku: «Sa oled ju ka istunud.»

Aga ta ei tahtnud rääkida mitte enda loost, vaid Jeesuse omast. Kirik pakkus talle võimalust saada diakoni ettevalmistus. Ja hiljem sai temast hingehoidja. Tal on eriluba jutlustada, ristida, laulatada ja matta, kuigi ta ei ole pastor. Ta peab suureks auks, et võib kiriku heaks töötada.

Aga miks ta oma nime varjab? Talle endale ei tee raskust oma elust avalikult rääkida. Aga tema naine ja lapsed ei soovi seda ja ta arvestab nendega.

12. oktoobri ööl 1972 tappis ta oma esimese naise. Ta ei mõtle sellest ainult kuritöö aastapäeval. Aga sel päeval on ta eriti kurb ja rõhutud. See on talle järelemõtlemise päev. Siiski ta teab, et Jumal on talle andestanud.

Js 1,18 on Jumala imeline tõotus: «Kuigi teie patud on helepunased, saavad need lumivalgeks; kuigi need on purpurpunased, saavad need villa sarnaseks.» See on tõesti nii ja ta on seda oma elus kogenud. Tal oli kaua raske seda tõeks tunnistada. Ta tundis ennast jätisena. Aga nüüd ta teab, et on Jumala laps, kes on suurt kurja teinud, kuid siiski Tema poolt armastatud.

idea Spektrum
Lühendatult KARSTEN
HUHNi intervjuu järgi

PALVERÄNDUR SÕITIS RATASTOOLIGA JERUUSALEMMA

Felix Bernhardil oli 19-aastaselt mootorrattaga avarii, mistõttu on ta juba 23 aastat ratastoolis. Sellele vaatamata õppis ta USAs majandust ja siirdus seejärel Saksamaale tööle ühte Frankfurdis asuvasse panka. Puhkuste ajal osales ta kolmel korral palverännaku teekonnal apostel Jaakobuse hauale Santiago de Compostelasse Loode-Hispaanias. Tuli läbida kokku kolm tuhat kilomeetrit.

Felix Bernhard koges, kuidas Jumal andis talle uut jõudu. Seetõttu seadis ta endale uue eesmärgi – minna Jeruusalemma. Selle tee pikkus oli 5500 kilomeetrit. Teda tõmbas maale, kus Jeesus oli tegutsenud. Kuna selle teekonna jaoks oli puhkus liiga lühike, võttis ta end töölt lahti.

Teeleminek 2012. aastal ei olnud kerge. Felix Bernhard sõitis esimesel 20 etapil kuni Münchenini igal õhtul rongiga koju tagasi. Järgmisel hommikul läks ta edasi sealt, kus õhtul peatus. Münchenist edasi läks asi tõsisemaks. «Kas sa tõesti tahad edasi minna?» küsis ta endalt. Ta tahtis.

Alpide ületamist võttis Felix Bernhard kui esimest suurt õnnestumist. Kuna Bozenis Lõuna-Tiroolis olid kõik hotellid ja pansionid rahvast täis, läks ta ühte kloostrisse. Seal näitas ta esimest korda ette oma palveränduri tunnistuse. See oli saadud Limburgi tolleaegselt katoliku piiskopilt Franz-Peter Tebartz van Elstilt. Palveränduri tunnistuse tõttu võeti Felix väga südamlikult vastu ja inimesed olid temast vaimustatud.

Kuna Felix Bernhardi kohta kirjutati Itaalia ajalehtedes ning temast räägiti ka raadios ja televisioonis, lehvitasid inimesed talle tihti reisil olles. Ometi varastas keegi tema kaamera. Roomas käis ta paavst Benedictus XVI suurel audientsil ning talle korraldati privaatekskursioon läbi Vatikani.

HAIGUS JA PARANEMINE

Kreekas koges Felix Bernhard oma reisi kõige paremaid teeolusid. Kuid ometi oli tal seal seitse rehvipurunemist, rohkem kui kuskil mujal. Rehvid parandas ta alati ise.

Türgis oli Felix Bernhard vapustuseni liigutatud inimeste abivalmidusest. Paljud moslemid kutsusid ta enda juurde sööma. Kuna Süürias möllas juba kodusõda, valis ta tee üle Küprose. Sealt viis lennuk ta Tel Avivi ning seejärel saabuski ta ühel päeval Jeruusalemma. Ta peab Jumala juhtimiseks, et jumalateenistuse järel Hauakirikus kohtas ta frantsisklaste ordu palverändurite eest vastutavat isikut vend Antoniot, kes näitas talle kogu Iisraelimaad.

TERVE ARMEE KAITSEINGLEID

Töökohta pangas Felix Bernhard enam vastu ei võtnud. Ta elab oma säästudest ning vahel peetavatest loengutest. Praegu kirjutab ta raamatut sellest omapärasest palverännakust. Sellist ei ole varem keegi ratastooliga ette võtnud.

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIDALT

Valga Lootuse koguduses ordineeriti 24. jaanuaril pastoriks Roman Raud. Ordineerisid Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ja Narva-Jõesuu Taassünni koguduse pastor Pjotr Šuparski. Pildil vastab Roman Raud Meego Remmeli küsimustele.

KÕNELEJAD ALLIANSSPALVEÕHTUL

EKNK Valga kirikus 14. jaanuaril 2016

1. Valga Betaania koguduse pastori kohusetäitja Otto Aavistu ja Valga venekeelse nelipühikoguduse diakon Vjatšeslav Kulešov.
2. Valga Elu Sõna koguduse pastor Anatoli Bõstrov.
3. EELK Valga Peetri-Luke koguduse praktikant Margus Suvi.
4. Valga Peeteli koguduse pastor Pavel Kulikovitš.
5. Tõrva Immaanueli koguduse pastor Valdo Maamägi ja tõlk Artur Kulikovitš.
6. Emeriitpastor Jaan Hanni.
7. EELK Valga praostkonna praost Vallo Ehasalu ja EKNK Valga koguduse pastor Margus Malleus.