Pastorid Eenok Palm ja Paul Gill ning Eesti EKB Koguduste Liidu
uus president Erki Tamm liidu konverentsi lõpujumalateenistusel.

Üks uus juht on ametisse pandud – 23. aprillil valiti Eesti EKB Koguduste Liidu konverentsil liidu presidendiks senine peasekretär Erki Tamm. Ta vajab eestpalveid, et olla õnnistuseks, innustada ja juhtida Jumala rahvast.

«Kus ei ole juhtimist, seal langeb rahvas,» ütleb Piibel (Õp 11,14). Juhtimisõpetused on tänapäeval populaarsed, Piibel kahjuks mitte. Ometi leiame just sealt õiged juhtnöörid nii üksikisiku kui ühiskonna jaoks. Jeesusel oli hale meel rahvast, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast ja Ta käskis Jumalat paluda töötegijate pärast (Mt 9,36–38). Neid on vaja igale tasandile, et vaimulik ja ajalik töö saaks tehtud ning inimeste elu oleks normaalne.

Vaata ka lühiteadet ja pilte alt!

VAATAME KAASTUNDLIKU PILGUGA

Toimetaja kommentaar

Eesti ei suuda välja saata Venemaa kaudu meile tulnud aafriklasi, kes esitavad valesid või tõestamatuid andmeid oma isikute ja päritolumaa kohta. Eestit saab siin süüdistada vaid selles, et meie riigi piir ei pea. Puudub niisugune maa, kes võtaks meilt vastu ilma identiteedita isikud. Ja kui selline leiduks, kas illegaalide sinna saatmine oleks seaduslik?

Kas neile aafriklastele peaks kaasa tundma? Nad ju ilmselgelt valetavad. Aga eks see ole üks tunnustest, et inimene ei oska elada, ei taha alluda ei inimeste ega Jumala seadustele. Jeesus ütles: «Ei vaja arsti terved, vaid haiged. Ma ei ole tulnud kutsuma õigeid, vaid patuseid.» (Mk 2,17). Nii peamegi neisse suhtuma – need inimesed vajavad Jeesust.

Peale pettusega meile tulijate on olemas ka ehtsad hädalised, nii võõramaalased kui omad. Nemad peaksid ka tõelist abi saama nii riigi, üksikisikute kui ka kirikute käest.

TERRORISTID TEGUTSEVAD

Terrori eesmärk ei ole alati tappa konkreetseid inimesi (sel korral olid ohvrid täiesti juhuslikud reisijad). Sihiks võib olla maksta kätte mingi kujuteldava või tegeliku ülekohtu eest või hirmutada neid, kes ellu jäävad. Raske on olla julge, kui puudub rindejoon ja vaenlane ei ole üheselt teada. Ebakindluse kasvu on märgata ka Eestis.

Eesti julgeolekuasjatundjad ütlevad ilmselt õigesti, et meie maa ei ole terrori tõenäoline sihtmärk. Kui kuritegu planeeritakse kuskil Araabias, siis valitakse paigaks mõni tuntum koht (Euroopa suurlinnad on selleks kahjuks sobivad). Eesti olemasolu terroristide juhid võib-olla ei teagi. Aga meil on endal ka kibestunud hingega ja viltu läinud mõtlemisega inimesi. Vähemalt üks niisugune pommipanija on meil kohtu ette jõudnud.

Maailma ei paranda kättemaksu, hirmutamise ja hävitamisega. Nii talitajad langevad ise Jumala kohtu ja karistuse alla. Jumal püüab maailma muuta armastusega, mis sundis Teda andma surma oma ainusündinud Poja. «Võtke siis eeskujuks Teda, kes on kannatanud niisugust patuste vaenu enese vastu, et te ei väsiks ega teie hing ei nõrkeks,» ütleb Jumala sõna (Hb 12,3).

Kättemaksu võime jätta Jumala hooleks: «Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» – nii ütleb Issand» (Rm 12,19).

PRESIDENDIVALIMISED LÄHENEVAD

Eesti presidendil ei ole võimu isiklikult juhtida riiki, aga ometi on tal selge mõju riigile ja võimalus ka rahvusvahelises ulatuses kaasa rääkida. Naljaga pooleks võiks välja tuua tähelepaneku äsjaselt Eesti EKB Koguduste Liidu konverentsilt, kus mitmed osalejad kandsid kikilipsu. Varem pole konverentsidel seda märganud. Selle riideeseme on ju tuntuks teinud praegune president. Küllap on tal muudki mõju olnud. Nii ei ole sugugi tähtsusetu, kes seda «ilma võimuta» ametit peab ja pidama hakkab.

Oleks ilus, kui valimiskampaaniad toimuksid viisakalt. Kandidaatidel võib olla mõni kahtlane sugulane või esivanem, nad ise võisid osaleda riiklikes ettevõtmistes, mille üksikasjad on salastatud ja millest nad seetõttu rääkida ei tohi, aga kindlasti on mõnel hinge peal ka asju, mis oleksid võinud olemata olla. Vähemalt kristlased peaksid vaatama sellele, kes inimene on, mitte sellele, kes ta oli. Kogudused koosnevad ju andekssaanud patustest. Ja Vana Testament ütleb: «Poeg ei kanna isa süüd ja isa ei kanna poja süüd: õige peale tulgu tema õigus ja õela peale tema õelus!» (Hs 18,20); «Kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja õige, siis ta jääb selle pärast elama» (Hs 33,19).

Kas meil ei ole siis võimekaid ilma poliitiliste plekkideta inimesi, keda panna riigi etteotsa? Küllap on ja neid tasub otsida. Aga võib-olla nad kardavad, et ei saa hakkama või ei lõpeta oma ametiaega ilma plekkideta? Neid tuleb julgustada ja nende pärast palvetada.

DEEMAS ARMASTAS PRAEGUST AJASTUT

Kõik, kes on järginud Jeesust juba pikemat aega, tunnevad usklikke inimesi, kes on hakanud armastama praegust ajastut, eemaldunud kogudusest, jätnud maha usu. Paulus kirjutab kurbusega ühest sellisest usukaaslasest: «Praegust ajastut armastama hakates on Deemas mu maha jätnud ja läinud Tessaloonikasse» (2Tm 4,10).

Miks Paulus kirjutab sellest seigast? Osalt selleks, et väljendada oma kurbust ja südamevalu. Teiseks selleks, et hoiatada Timoteost: kui sa oled piisavalt kaua jumalariigi töös, siis juhtub ka sinu elus, et mõni ustav kaastööline lahkub. Ja mitte lihtsalt mujale jumalariigi tööle, vaid nad lahkuvad maailma. Ning ehk sellepärastki, et Timoteos teaks, mis on selliste lahkumiste põhjus ja et ta ise kunagi nii ei teeks.

MIKS LAHKUVAD INIMESED MAAILMA?

Deemasest võib hästi aru saada. Tessaloonika oli suurepärane merelinn: soe tuul ja vesi, päikesepaistelised rannad, purjelaevad. Linn oli täis mitmekesist kultuuri, sealt läksid läbi olulised kaubateed. Paulus seevastu oli Roomas vangis, kitsikuses, temaga kaasnesid ebameeldivad olukorrad.

Deemas ei olnud lihtsalt usklik, koguduse tavaliige. Deemas oli vaimulik töötegija, Pauluse kaastööline. Kolossa kirja lõpus annab Paulus edasi tervitused Luukalt ja Deemaselt (4,14). Fileemoni kirja lõpus saadavad Pauluse kaudu tervitusi kaastöölised Markus, Aristarhos, Deemas ja Luukas (24). Deemas oli pikaaegne vaimulik töötegija.

On olemas sellist armastust maailma vastu, mis teeb vaimuliku teenimistöö võimatuks! Kui inimene hakkab armastama maailma, siis on kaks võimalust: ta (a) loobub teenimistööst või (b) üritab maailma ja jumalariiki kokku segada, muuta teenimistöö maailmalikuks.

Miks valis Deemas esimese võimaluse? Miks ta ei jäänud ega üritanud kombineerida oma teenimistööd ja maailma? Vastus on lihtne: Paulus ei lasknud. Pauluse meeskonnas ei saanud sellist asja juhtuda! Rm 12,2 kirjutab Paulus: «Ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine.» Deemas aga oli hakanud armastama praegust ajastut.

Võib-olla oli Deemas lihtsalt sattunud valesse meeskonda? Kui ta oleks olnud teises koguduses, näiteks apostel Johannese meeskonnas, siis oleks ta ehk saanud jääda? Johannest nimetatakse ju armastuse apostliks! Aga see armastuse apostel ütleb 1Jh 2,15: «Ärge armastage maailma ega seda, mis on maailmas! Kui keegi armastab maailma, siis ei ole temas Isa armastust.»

Siin on hoiatus neile, kellel on naiivne lootus, et on võimalik tabada kahte kärbest ühe hoobiga: armastada Jumalat ja armastada maailma, praegust ajastut, hõivata positiivselt selle maailma kultuuri. Tasub mõtiskleda Deemase üle. Mõtiskleda päris pikalt… Ta oli hakanud armastama praegust ajastut. Koostöö Paulusega osutus võimatuks. Deemas lahkus.

Milline on «praegune ajastu»? Jumalat salgav, Jumala sõnumit vältiv, Jumala seadusi eirav, Kristust eitav. See oli niiviisi Pauluse ajal. See on samamoodi tänapäeval. Praeguse ajastu armastamine ja sügav armastus Kristuse vastu on teineteist välistavad asjaolud.

Iseasi on armastada maailma selles mõttes, et me tunneme maailmale kaasa ja soovime maailmale Jeesust tutvustada; soovime tuua Jeesust selle maailma keskele, et päästa inimesi sellest maailmast. Niiviisi armastas Jeesus seda maailma, et Ta tuli seda päästma – mitte seda ise nautima.

MIDA LAHKUJAD ISE ARVAVAD?

Sotsioloogilistes küsitlustes ei ole kõiki vastusevariante selle kohta, miks keegi on kogudusest lahkunud. Näiteks põhjused: «hakkasin armastama praegust ajastut» või «südame kanguse pärast» – kuidas seda üldse mõõta sotsioloogiliste meetoditega?! Isegi kui küsitlusse need variandid lisada, siis kui palju oleks inimesi, kes tunnistaksid: «Ma jäin kogudusest (usust) eemale oma südame kanguse pärast» või «Ma lahkusin kogudusest, sest hakkasin armastama seda maailma rohkem kui Jeesust ja Tema perekonda»?

Huvitav, mida oleks Deemas vastanud sotsioloogilises uurimuses? Kas tõesti «Ma hakkasin armastama praegust ajastut»? Või oleks ta teinud pigem ristikese ette vastusevariandile: «Koguduse õpetus ja juht (Paulus) oli liiga kitsarinnaline.» Või: «Ma tundsin, et on aeg oma eluga edasi minna.» Või: «Ma ei leidnud koguduses piisavat armastust.» Mida oleksid sotsioloogilises küsitluses vastanud need «paljud», kes lahkusid Jeesuse järelt, pidades Tema õpetust liiga «rängaks» (Jh 6,60.66)? Mida oleks Jeesus ise koguduse juhina teinud, kui Talle oleks teatavaks tehtud küsitluste tulemused selle kohta, miks inimesed Tema järelt lahkusid? «Meelt parandanud»? Õpetuse rõhuasetusi muutnud?

Muidugi on uuringutest ka kasu. Aga tuleb meeles pidada, et need mõõdavad vaimulikke asju maiste mõõdupuudega. Seetõttu ei saa tulemus olla olemuslikult õige. Samamoodi võib haigla kvaliteeti mõõta patsientide arvu, juhtimisstruktuuri või puhketoa televiisori diagonaali pikkuse järgi. Millelegi need näitajad osutavad. Aga kui unustada küsida meditsiiniliste näitajate kohta, siis ei anna see täielikku tulemust.

Me ei tea, mis konkreetselt tõmbas Deemast Tessaloonikasse. Võib-olla hoopis keegi naine, keda ta oli hakanud armastama? Või oli see lihtsalt tema sünnilinn, kuhu ta tagasi igatses? Kas talle pakuti seal head töökohta? Või oli Tessaloonika lihtsalt piisavalt kaugel Paulusest, kellega koos tuli ette raskusi ja tagakiusu? Ehk ei töötanud Pauluse hingehoiuosakond piisavalt hästi ja mentorlusest polnud ta kuulnudki? Võib-olla oli Deemas lihtsalt väsinud. Mis iganes olid Deemase lahkumise väliselt kirjeldatavad põhjused – sisuline ja igavikku mõjutav põhjus oli see, et ta oli hakanud armastama praegust ajastut.

Võib-olla ta ise arvas, et ta armastab ikka Jumalat ka. Ta tahtis armastada nii Jumalat kui ka maailma. Jeesus aga ütleb: «Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma mõistusega ja kogu oma jõuga!» (Mk 12,30). Võib-olla oli Deemas valmis armastama Jumalat peaaegu kogu südamega, poole hingega, enamikuga oma mõistusest ja kolmveerand jõuga? Ja seda maailma ka natuke.

Armastus väljendub mõnikord väikestes asjades. Kui sa kannad Georgi linti, siis sa avaldad meelsust [loe: armastust]. Kui sa paned autole sini-must-valge, siis sa avaldad armastust oma riigi vastu. Kas pole samamoodi meelsusavaldus ka see, kui kristlane paneb Eestis oma sünnipäevapeol või pulmas või saunas laua peale alkoholi: mulle meeldib see maailm, kus juuakse veini ja õlut? See on armastus selle maailma vastu.

KA DEEMASED VÕIVAD TAGASI TULLA

Ka Markus oli Pauluse juurest ära läinud. See juhtus juba ammu. Tõsi, mitte samal põhjusel. Markus oli olnud kaasas Pauluse esimesel misjonireisil, siis aga «Johannes [Markus] lahkus neist ja pöördus tagasi Jeruusalemma» (Ap 13,13). See, et Johannese teine nimi oli Markus, tuleb välja Ap 15,37–38. Sealt loeme, et Paulus keeldus järgmisele misjonireisile kaasa võtmast «Johannest, keda kutsutakse Markuseks», sest too polnud varasemal misjonireisil lõpuni vastu pidanud. See tekitas suure tüli Pauluse ja Barnabase vahel, nii et nad läksid eri teed.

Nüüd aga, oma elu lõpuosas, kirjutab Paulus: «Võta Markus ning too ta enesega, sest ta on väga vajalik mulle abiliseks.» Mõni hea usukaaslane võib sind alt vedada ja ära minna, ent ometi ühel päeval tagasi tulla.

Ka Deemasel oli võimalus tagasi tulla. Me ei tea, kas ta seda kasutas. Ka Peetrusel oli võimalus tagasi tulla, kui ta oli Jeesust kolm korda salanud. Tema tuli tagasi.

Seda, et Paulus oleks olnud valmis andeks andma, saame aru 2Tm 4,16: «Kui ma esimest korda kohtus enese eest kostsin, siis ei seisnud keegi mu kõrval, vaid kõik jätsid mu maha. Ärgu pandagu seda neile süüks!» Paulus oli andeks andnud selle, et kõik ta raskel hetkel maha jätsid. Paulus küll kirjutab, et «Luukas üksi on minu juures» (2Tm 4,11). Aga ju tol kohtupidamise hetkel polnud miskipärast isegi Luukast. Võib-olla ta oli väga haige, võib-olla oli ta reisil. Kõik olid Pauluse maha jätnud. «Ärgu pandagu seda neile süüks.»

Tahan seda Pauluse suhtumist tõsta meile eeskujuks: isegi kui usukaaslane on sind alt vedanud; sinu juurest ära läinud; pole olnud kohal siis, kui sa oled seda väga vajanud – isegi siis tuleb jätta võimalus edasiseks koostööks. Ei tasu anda hinnangut, et «kui ta oleks olnud tõeline kristlane, siis ta poleks nii teinud». Inimhinged ja inimeste olukorrad ei ole nii lihtsad ja üheplaanilised. Jumal jätab alati võimaluse tulla tagasi. Ka deemastele, kes on hakanud armastama seda maailma.

Kui sa oled hakanud armastama seda maailma, siis tea, see on väga ohtlik tee. Ei ole võimalik armastada korraga Jumalat ja maailma. «Sõprus maailmaga on vaen Jumalaga» (Jk 4,4). Sul endal võib olla palju häid väliseid põhjendusi, miks sa eemale jäid, aga lõpuks ütleb Paulus, et sa hakkasid armastama praegust ajastut.

Kui aga keegi on hakanud armastama maailma, siis olgem meie need, kes on valmis neid tagasi võtma. Öelgem endile nagu Paulus: «Ärgu pandagu seda neile süüks!»

LEHO PALDRE
Tartu Kolgata koguduse pastor

TOETAMINE VIIB HAKKAMASAAMISENI

Aktuaalne teema

Sihtasutus Sõbra Käsi korraldas Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsi eel sotsiaaltöö ümarlaua. Sel puhul rääkis Sõbra Käe tegevjuht MIRJAM LINK Kuulutajale oma organisatsiooni tööst.

Mis on Sõbra Käe missioon?

Sõbra Käe missiooniks on pakkuda koostöös koguduste, kohalike omavalitsuste ja teiste organisatsioonidega tuge ja abi ühiskonna riskigruppidesse kuuluvatele inimestele. Teeme tihedat koostööd kauplusteketiga Sõbralt Sõbrale. Nõustame liidu kogudusi sotsiaaltöö vallas.

Kui varem jagati peamiselt väljastpoolt tulevat abi (seda on praegu ka, aga väiksemas mahus), siis nüüd tulevad vahendid põhiliselt Sõbralt Sõbrale poodidest ja meie sisemistest ressurssidest. Kasutame järjest rohkem Eesti inimeste abi, heatahtlikkust ja märkamist.

Kas Sõbra Käe töö käib projektipõhiselt?

Mitte ainult. Sel aastal on kõige aktuaalsem «365 sünnipäeva» projekt. Me korraldame heade inimeste abiga 365 lapsele sünnipäeva. Soovime, et inimesed märkaksid neid lapsi, kelle kodune olukord on nii keeruline, et sünnipäeva pidamine on raske või võimatu. Inimestel on keeruline võtta vastutust pikaks ajaks, aga aidata ühele lapsele korraldada tore sünnipäev, mis annaks lapsele sõnumi, et ta on väärtuslik, temast hoolitakse ja teda märgatakse – sellega saab igaüks hakkama.

«Hoolime koos» projekti raames oleme korraldanud laagreid nendele lastele, kellega meil on pikaajalisem side, ning sügisel ja kevadel koolivaheaegadel vahvaid ja harivaid ekskursioone. Me üritame hoida võimalikult pikaajalist sidet abivajajatega, et tuua püsivamat muutust nende ellu.

Kuidas abivajajad leitakse?

Meie töö on kontaktisikute-põhine. Oleme väga tänulikud nende inimeste eest, kes on võtnud vastutuse ja olnud ühenduslüliks meie ja abivajaja vahel. Oleks vähe abi sellest, kui kõik hakkaksid meile saatma nimesid, telefoninumbreid ja aadresse. Me ei jõua nende kõigi juurde minna ja neid aidata, seega kohapealne inimene on võtmeisik.

Meie prioriteediks on lastega pered. Toetame neid Sõbralt Sõbrale poodide kaudu mööbli, riiete ja tarbeesemetega, Toidupanga kaudu toiduga, oleme aidanud remonditöid teha, keerulisematel juhtudel pakume nõustamisteenust. Proovime neid aidata sel moel, et järk-järgult saaksid kõrvaldatud takistused, mis segavad neil iseseisvat toimetulekut.

Kas sotsiaaltöö on Jumala sõna kuulutamisega seotud?

Abivajaja praktiline aitamine on kõige ehedam ja nähtavam märk hoolimisest. Sinna juurde käib emotsionaalne, vaimulik ja füüsiline tugi.

On Sul mingi ettevalmistus või praktika, et Sa seda tööd teed?

Ma olen teinud väga erinevate nurkade all tööd inimestega, kõige rohkem noorte ja lastega. Inimeste märkamine ja aitamine ei vaja akadeemilist ettevalmistust. Ma ei alahinda mitte üheski valdkonnas haridust, aga kõik algab tahtmisest märgata. Aitamine ei seisa tihti oskamise, vaid märkamise ja tahtmise taga.

Ma olen tegutsenud erinevates riikides vabatahtlikuna ja näinud, kuidas sotsiaaltöö eri kontekstides välja näeb. See on kõvasti mõjutanud minu arusaamu. Minu jaoks on väga oluline, et aidataval endal oleks initsiatiiv ja tahe, ning kui see kadunud on, siis seda uuesti tekitada. Aitamine pole eesmärk omaette, vaid iga sammuga liigutakse inimese enda iseseisvuse ja hakkamasaamise poole. Aitamine peaks olema ajutine.

Oleme aidanud mõnel perel kodus remonti teha. Anname neile nädala jao materjale ja tahame näha, mida nad ise on selle ajaga ära teinud. Kui alguses öeldakse, et tulge teie, meie ei saa ega oska, siis meie toe ja abiga on nad saanud ise hakkama. Meil on olnud puhas rõõm seda näha ja nendel endil on olnud suur rõõm ise hakkama saada.

Kas Eesti eristub oma abivajajatega kuidagi teiste riikide hulgast?

Põhimõtteliselt mitte. Tööd on erinevad ja erinevatel tasemetel, aga inimeste märkamises ja aitamises ei saabu üheski riigis niisugust hetke, mil saaks öelda, et nüüd on kõik tehtud ja valmis.

Mis on praegu veel aktuaalne?

Kogume ja jagame infot, et teadvustada, millised võimalused on meil kogudusi aidata ja mille järele on kogudustel kõige enam vajadusi. Oluline on jagada edulugusid, mitte rääkida ainult sellest, millest on puudu või mida me teha ei saa. Tihti ei ole vaja mingeid hiiglaslikke ressursse, et kedagi aidata. Hästi oluline on võrgustiku loomine, et saaksime pakkuda tuge inimestele, kes tahaksid teisi aidata.

Sellest aastast alates on kogudustel kaks korda aastas võimalik taotleda vahendeid mingi sotsiaaltööalase ettevõtmise jaoks. Aitame läbi viia projekte, kuhu kogudused ka ise panustavad.

Täname!

20. aprillil 2016
Skype’i vahendusel

JAMALIL KUULUTATAKSE KRISTUST

Eesti Piibliseltsi üldkogu koosoleku järel rääkis osalejatele soomeugri vaimulikust tööst pastor ANATOLI MARITŠEV (41), kes on pärit Venemaa Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna keskusest, põhjapolaarjoonel asuvast Salehardi linnast. Järgnev on intervjuu temaga.

Palun öelge mõni sõna endast!

Ma olen venelane. Oskan vene ja neenetsi keelt. Ma lõpetasin õigusteaduskonna Moskvas ning õppisin usuteadust Omski baptistiseminaris ja Austrias TCMII magistriprogrammis. Olen evangeelse koguduse pastor, Venemaal on vabade evangeelsete koguduste liit.

Minu vanaisa ja vanaema peeti rahvavaenlasteks ja nad saadeti Moskva oblastist Jamali välja. Vanaema oli usklik, tal oli ka saksa juuri. Olen kolmandat põlve Jamali elanik.

Millised on Jamali põlisrahvad?

Jamalil elab praegu palju erinevaid rahvaid. Hante on kokku 23 tuhat inimest, aga nad ei ela ainult Jamalil, vaid ka Handi-Mansi autonoomses ringkonnas. Neil on palju murdeid ja osa neist ei saa teistest aru. Handi keel on suguluses ungari keelega. Ka nemad ei saa üksteisest aru, oleme juba mitu korda järele proovinud. Neenetseid on umbes 26 tuhat. Suurem osa neist elavad Jamalil, aga neid on ka Arhangelski oblastis ja Taimõril. On veel mansid ja sölkupid, viimaseid on ainult 700 inimest. Meie koguduses on kaks sölkuppi.

Kirjakeeled tehti handi ja neenetsi keeltele nõukogude ajal. Suulise keelega saavad inimesed hakkama, aga kirjalikuga tulevad toime üsna vähesed. Koolides õpetatakse neid keeli ainult samast rahvusest lastele. Omakeelset täisharidust ei ole, isegi õpetajad ei valda oma keelt täielikult.

Handi kirjakeelel on kaks tähestikku. Üks on kirillitsa, aga meie kasutame rohkem uut, ladina tähestikul põhinevat kirja, mis on sobivam soomeugri keelele. Vanas tähestikus ei saanud lühikesi ja pikki häälikuid nii hästi välja tuua. Kes uue tähestiku selgeks saavad, need mõistavad, et see on lihtsam.

Vene seadused ei luba ju kirillitsalt mõnele teisele kirjale üle minna.

Püüame juba üle kümne aasta uut tähestikku seadustada. Ametlikul tasandil seda ei lubata teha, siis peaks kõik õpikud ümber tegema ja kogu kooliprogrammi tuleks muuta. Meil on Õpetatud Handi Nõukogu, mis seni oli uue tähestiku vastu, aga sel aastal olid hääled pooleks. Ma arvan, et uuel tähestikul on tulevikku, sest ta on selgem ja annab edasi keele kõla.

Mis tulevik on nii väikestel keeltel? Pealegi õpivad lapsed koolis vene keeles.

Perspektiiv on väike. Aga me tõlgime praegu Piiblit handi keelde uut tähestikku kasutades. Mureks on, et kui me toome inimestele handi Piibli, siis nad ei oska seda lugeda. Nii on meie järgmine samm populariseerida uut tähestikku. Selleks püüame välja anda ka lasteraamatuid ja rahvuskirjanike teoseid.

Neenetsitega on lihtsam, sest neil on ainult kaks murret – metsa- ja tundramurre. Aga need kaks ei saa teineteisest üldse aru. Me tõlgime praegu Piiblit tundramurdesse, sest selle rääkijaid on rohkem, metsamurde rääkijaid on paar tuhat inimest. Kirjakeel on kirillitsas, keel on juba nõukogude ajast piisavalt hästi vormistatud. Kõige tähtsam on see, et paljud neenetsi lapsed oskavad oma keelt. Kõik kohalikud dokumendid tõlgitakse Jamalil neenetsi keelde.

Kuidas tuli kristlus Jamalile ja milline positsioon on tal nende väikeste rahvaste juures?

Juba 16. sajandil taheti Vene keisri käsul neid rahvaid ristiusustada. See oli õigeusu kiriku töö. Tulid kasakad ja vaimulikud. Avati kirikukoole kohalikes keeltes ja üritati neisse tõlkida, aga see kõik jäi käsikirja.

Nõukogude ajal kõik usuga seotu muidugi hävitati. Jamalil ei olnud kuni 1990. aastateni ühtegi õigeusu ega muud kristlikku kogudust. Usklikud inimesed kogunesid väga salaja kolme-neljakaupa, et koos palvetada.

1990. aastatel algasid Jamalil paljud evangeelsed projektid. Vene ja ukraina baptistid tulid laevadega Omskist mööda Irtõši jõge Obile, peatusid külades, jätsid sinna misjonäre, tekkisid kogudused. Nemad tõid evangeeliumi venelastele.

Mina sain nägemuse põhjarahvastest. Ma mõistsin, et kohe meie kõrval on teine maailm ja kultuur. On hoopis teistsugused inimesed, kes on ehtsad paganad. Nad ohverdavad, kummardavad ebajumalaid. Nende jumalate panteonis oli kindlasti ka juba Kristus. Meie pidime rääkima, et Ta ei ole üks jumalaist, vaid ainus Jumal, et elav Jumal andis oma Poja.

Kui me hakkasime kasutama nende kultuuri ja keelt, siis inimesed hakkasid meid kuulama ja oma jumalaid maha jätma. Hulk neenetseid ja hante said usklikuks. Tundras on usklikke, kes sõidavad iga pühapäev 40–50 kilomeetrit lumesaanide või põtradega koosolekule.

Kust nad saavad pastoreid?

See on meie ülesanne. Õpetame ja saadame inimesi välja. Meie meeskonnas on kolm handi ja kolm neenetsi pastorit. Ka baptistidel on kohalikud pastorid, kes jutlustavad oma keeles.

Millega tegelesid kohalikud rahvad enne nafta- ja gaasitööstuse tulekut Jamalile?

Neenetsitel oli põhiline põhjapõdrakasvatus, handid tegelesid rohkem kalapüügiga. Praegu on olukord katastroofiline, sest karjamaad võeti ära tööstuspiirkondade alla. Paljude kohapeal hinnatud kalade püüdmine keelati 2015. aastal ära – nad pandi punasesse raamatusse ja püüda ei tohi. Ka see lõi tugevalt majandust. Millega peaks rahvas tegelema, kui kõik ära keelatakse?

Kas paljud sõidavad ära?

Kohalikel pole kuskile minna. Riik teeb kõik selleks, et nende elu kergendada. Praegu on niisugune tendents, et külasid koondatakse kokku. Alustasime 20 aastat tagasi tööd ühes külas, kus oli umbes 250 inimest. See oli handi-neenetsi segaküla, kus oli klubi, velskripunkt ja kool. Praegu on seal kaks inimest. Inimesi sunniti minema teise, palju suuremasse külasse. Seda selleks, et mitte pidada üleval suurt taristut ja juhtkonda.

Kas tekivad segaabielud?

Neid on nüüd väga palju. Varem olid segaabielud hantide ja neenetsite vahel ning venelaste ja kohalike vahel. Hiljem tuli palju mehi Kesk-Aasiast Jamali tööle ja nad leidsid siit endale naised. Pärast jätsid nad need maha, sest oli vaja koju tagasi sõita. Aga sündisid ju lapsed. Koolides õpivad lapsed, kellel on näiteks kirgiisi eesnimi ja neenetsi perekonnanimi. Laps peab ennast neenetsiks, aga kultuur on tal juba hoopis teine.

Kas Te olete optimist või pessimist?

Mina olen muidugi optimist, aga situatsioon on väga keeruline. Rahvas on vaene, väga palju on alkoholismi ja enesetappe. Palju on lootusetust, sest tööd ei ole. Ei ole stabiilsust. Venelased tunnevad ennast palju paremini, sest töötavad nafta- ja gaasitööstuses.

Kui on majanduslikult raske, siis inimesed püüavad otsida Jumalat. Ma olen optimist, sest kui võrrelda evangeeliumi levikut venelaste ja põlisrahvaste hulgas Jamalil, siis viimastel aastatel on meie kogudusse neenetseid ja hante tulnud rohkem kui venelasi.

Kas neil rahvastel on oma haritlaskond?

Jah, ja väga positiivne on see, et paljud neist on vastu võtnud ristiusu. Linnades on meie handi ja neenetsi keele tõlgid teaduste kandidaadid, kes on kaitsnud väitekirja oma keelte alal. Nad tunnevad kultuuri ja omavad kaalu oma rahva silmis. Nad ei ole oma rahvast eemaldunud, vaid peavad end selle liikmeteks. See on küll väike protsent rahvast.

Osa neenetseid on läinud poliitikasse. Kahjuks on nad sõna otseses mõttes oma rahva maha müünud, sest läksid kompromissile, kui oli vaja anda allkiri maade ja karjamaade andmise kohta nafta- ja gaasikompleksidele.

Kas neid on kohalike seas palju, kes tahaksid saada venelasteks?

Kahjuks paljud. See on tingitud kommunismist. Neenetsid ja põtru kasvatavad handid ei ole paikse eluviisiga. Nad rändavad aastaringi, nii umbes viissada kilomeetrit ühes ja teises suunas. Nad elavad tšummides (püstkodades). Kui laps sünnib handi või neenetsi perre, siis seitsmenda eluaastani on ta ema juures, pärast võetakse internaatkooli. Seal õpetatakse teda venelaste poolt 18. eluaastani. Internaati minnes ei oska laps vene keelt, aga kooli lõpetades ei räägi ta enam oma keelt. Aga venelased ei võta kohalikke omaks, need on nii erineva välimuse ja kultuuriga ning venelased on kohalikke rahvaid alati endast madalamateks pidanud.

Kas võib jääda neenetsiks või handiks ja olla kristlane?

Paljud ju jäävad. Mis on kristlastest neenetsite peredes teistmoodi? Nad ei joo, neil on perekondlik eluviis, nad hakkavad õigesti oma lapsi kasvatama, ei anna neid internaatkoolidesse, vaid võtavad endale vastutuse nende kasvatamise eest. Nad säilitavad oma keele. On terved handi kristlaste külad. Keegi seal ei joo, ei suitseta, ei vannu, ei ole enesetappe. Pered on tugevad ja lapsed terved. On rändkooli projekt. See tähendab, et lapsi ei korjata internaatkoolidesse, vaid õpetajad sõidavad küladesse. Neenetsid näevad, et usklikud on ka majanduslikult edukad. Muidu läheb raha ju kõik joomise peale.

Miks Te tulite Eestisse?

Meil on soomeugri vaimulik kool, mille on juba lõpetanud kaks lendu. See on Eesti koguduste initsiatiiv ja nad töötavad aktiivselt kaasa. Tegeleme kolmanda lennu kogumisega. Kool on uskkondadevaheline, seal tegutsevad baptistid, metodistid, nelipühilased, luterlased. Koolis õpivad täiskasvanud inimesed. Neist saavad pastorid, misjonärid, töötegijad, tõlgid. Iga sessioon on mingis soomeugri linnas. Koolil on väga positiivne kogemus.

Täname!

2. aprillil 2016
Pirita kloostris

JEESUS PÄÄSTIS JA ANDIS TERVISE

Ma teadsin, et Jumal on olemas. Tundsin traditsioone ja kombeid. Aga päris kirikus, pühakojas, jäi mulle palju arusaamatuks. Kartsin rikkuda reegleid – äkki ei pane küünalt õigele kohale... Pühade ajal käisin ikka kirikus, kuidas siis muidu. Kõik ju käivad.

Elasin tavalise inimese elu. Mul oli huvitav töö, sõbrad ja head suhted inimestega. Tundsin küll suhetest rõõmu, aga ometi ei jätnud mind üksinduse ja tühjuse tunne. Elu tundus ühekülgse ja mõttetu ringlemisena.

SUURED UNISTUSED

Minu elus oli olnud kurb suhete katkemine, oli pettust ja valet ning vastamata tundeid… Sellest kõigest oli hinge jäänud valu, kannatuse kibedust, usaldamatust ning hirmu. Kokkuvõttes – mind täitis tühjus ja soov kõige ees sulguda.

Aga 2009. aasta talvel tuli kohtumine, mis muutis minu elu alatiseks!

Ma kohtusin noormehega, kes äratas minus huvi. Ta ei olnud selline nagu teised. Isegi pärast väsitavat tööpäeva oli mul temaga huvitav. Meie tutvus üha süvenes. Selgus, et meil on palju ühist – unistused, soovid, eesmärgid. Eriti üllatas mind, et ta ei joo ega suitseta ning teeb sporti.

Ma sain teada, et ta on usklik ja tema elus on Jumalal eriline koht. Mind see ei häirinud. Lihtsalt oleks teada tahtnud, mida usklikud teevad ja kuidas elavad.

HAIGUS KADUS

4. aprillil 2010. aastal läksin koos temaga kirikusse ülestõusmispühade teenistusele. Esimene, mis äratas mu tähelepanu, olid meeldivad ja siirad naeratused, rõõm ning headus. Kirikus oli palju lapsi ja täiskasvanuid, ka rohkelt noori. Teenistus kestis kolm-neli tundi koos vaheajaga. Ma jälgisin inimesi saalis ja poodiumil. Sõnad olid halvasti kuulda ja tegelikult ei saanud ma millestki aru.

Piduliku koosoleku lõpu eel kuulsin järsku sõnu: «Kui te olete haiged ja vajate tervist, kui usute, et Jumal on olemas ja võib teid tervendada, siis tulge ette ja teie eest palvetatakse!» Minu sees kõik keeras: «Kust nad teada said? Äkki see on minu pärast? See olen ju mina!» Tõusin kähku püsti ja jooksin rõdult alla ette poodiumi poole. Süda tahtis seest välja hüpata!

Üks mees tuli mu juurde ja tegi ettepaneku minu pärast palvetada. Ta küsis, kas ma usun, et Jumal tervendab inimesi ja võib ka mind terveks teha. Ma ütlesin: «Jah!» Palve ajal tundsin füüsiliselt mingit liikumist enda sees, pisarad purskusid silmist. Ulgusin ja ei saanud aru, et see toimub minuga. Kui palve lõppes, ma justkui hingasin välja ja tundsin uskumatut kergust seespool, rõõmu ja rahu.

Tervis jäi püsima. Ma mõistsin, et olen muutunud ja võtsin kogu südamega omaks, et Jumal on reaalne! Nädal hiljem otsustasin anda korduvanalüüsid. Vastus oli: «Terve!» Jah, ma olin terve!!! Ilma rohtude ja arstiabita! Ime minu elus juhtus tänu Jeesuse Kristuse ohvrile ristil!

SÕNA JA USU TOEL

Sellest päevast alates avasin Piibli nagu Jumala sõna, nagu elujuhise, nagu vastuse oma küsimustele, nagu abi ja lootuse tulevikuks! Ma olen päästetud ja mu hing saab taevasse. Nüüd ma tean, et põrgu ja taevas on reaalsed. Minu valik on igavene elu usu kaudu Jeesusesse!

Elan juba viis aastat Jumalaga ja pole kordagi oma otsust kahetsenud. Ma olen õnnelik! Mul on kõik – usk Jumalasse, pere ja suurepärane mees – selline, nagu ma unistasin: heleda peaga, hea, ustav, armastav, ilma kahjulike harjumusteta, kes ei kartnud mulle Jeesusest rääkida. Ma leidsin ehtsaid sõpru, tervise ja rõõmu!

Ühes tunnistuses ei saa kirjeldada kõiki Jumala imesid ja tegusid minu elus – neid on tõesti palju. Iga päev näen, et Jumal hoiab, kaitseb, annab armu!

Ka sina võid võtta vastu otsuse elada Jumalaga ja saada armust päästetud. Ära lükka oma otsust edasi, sest homset päeva ei tarvitse tulla. Usu siin ja praegu! 2Kr 6,2 on kirjutatud: «Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval. Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!»

JULIA KOROL
Tvoi Put

«JAH, NÜÜD MA USUN JUMALAT!»

Islamiterroristide rünnakus sai 22. märtsil Brüsselis lennujaamas ja metroos surma 35 inimest. Rocky Gathright (52) oli üks sündmuse vahetuist pealtnägijaist. Ta on ameeriklane, kes alates 2007. aastast elab Belgias ja kes töötab evangeelses misjoniorganisatsioonis Four Corners Global.

Rocky Gathright oli autoga just ühe misjonärist sõbra lahkuvate lendude terminali juurde sõidutanud, kui seal plahvatas esimene kohvrisse peidetud pomm. «Ma ei saanud kohe aru, et see on pomm. Hääl oli nagu autoavarii puhul,» meenutab ta. Mõni sekund hiljem tuli teine plahvatus, mis purustas hoone välisaknad. Nüüd oli selge – see on pommirünnak.

Kohe parkis Rocky Gathright oma auto ära, et vaadata, mis sõbrast sai. Aga ta ei pääsenud kaugemale, sest sajad inimesed tunglesid majast välja. Mõned neist olid verised.

INIMESED VÄRISESID ÜLE KOGU KEHA

Ühelt lennuliini töötajalt, kes paistis olevat uimane, küsis Rocky Gathright luba tema pärast palvetada. Naine vastas: «Jah, nüüd ma usun Jumalat!» Ta oli rõõmus, et oli ellu jäänud.

Rocky Gathright läks ka teiste reisijate juurde: «Mul oli tunne, et nad vajasid kedagi, kes nendega räägiks.» Veidi hiljem nägi ta, kuidas politsei kogus parkimisplatsile neid, kes ei olnud haavatud. «Siis leidsin ma ka oma sõbra Jeffi üles.» Rocky Gathrightil langes kivi südamelt.

Jeff oli tahtnud oma pagasit veelkord kaaluda. Kui ta seda ei oleks teinud, oleks ta ilmselt kassa juurde läinud. Seal sai enamik reisijatest surma. Ka Rocky Gathrighti abikaasa Margaret tahtis algul lennujaama kaasa tulla, aga mõtles viimasel hetkel ümber.

NEILE ON SÕPRU VAJA

Rocky Gathright ei sattunud juhuslikult Brüsselisse elama. Linna 1,1 miljoni elaniku hulgas on 300 tuhat moslemit, neid on rohkem kui teistes Euroopa linnades. Paljud neist tulid lihtsalt maa majanduslikust edust osa saama. «Just nemad vajavad kristlikku sõnumit.» Moslemite elurajoonides elab ka tuhandeid põgenikke. «Nad vajavad sõpru.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

KRISTUS PÄÄSTIS MUHAMEDI JÄRELTULIJA

Pakistanlane Ali Hasnain (25, nimi julgeolekukaalutlustel muudetud) on veendunud, et Jeesus päästis ta radikaalsete moslemite rünnaku järel surmast. Internetiportaali Christian Post (Washington) andmetel kuulub ta moslemiperekonda, kelle sugupuu ulatub tagasi prohvet Muhamedini.

Kõik algas 2007. aastal, kui Ali Hasnain sõitis oma haige tädi juurde Suurbritanniasse. Ehmatusega tõdes ta, et tädi oli kristlaseks saanud. Siiski läks ka tema kristlikule jumalateenistusele. Kui pastor küsis, kes tahaks Jeesust näha, laskis ta vaimulikul enda pärast palvetada. Ja öösel olevat Jeesus talle unes ilmunud.

Taas Pakistani jõudnuna varjas Ali Hasnain algul oma uut usku ja palus salaja oma maja katusel Jeesuse poole. Kui kaasõpilased sellest teada said, sattus ta rünnakute alla. Üks vanem mees heitis talle ette, et ta tahab lastest uskmatud teha. Sellepärast andvat islamiusk talle õiguse Ali Hasnain ära tappa. Mees tõmbas noa ja lõi talle rindu.

Kui Ali Hasnain teadvuse kaotas, olevat talle ilmunud Jeesus, kes ütles: «Sa said haavata, sest sa kaitsesid mind. Ma ei lase sul surra.» Arst arvas, et ta sureb 20 minuti pärast rohke verekaotuse tõttu, kuid Ali Hasnain tervenes.

Moslemid hakkasid Ali Hasnaini jälitama ning ta pidi põgenema Suurbritanniasse. Vanemad ütlesid temast lahti. Ta tahaks ühel päeval Pakistani tagasi pöörduda ja sinna meditsiinikeskuse ehitada, kuigi vaimulikud on tema kohta surmaotsuse langetanud.

idea Spektrum

ARST, TEMA NAINE JA INGEL

Aga sellest kõigest ei taha Erwin Kuntz numbrit teha. «Kui ma oma Looja ees seisan, ei oma see tähtsust,» ütleb ta. Pigem tahaks ta kristlasi julgustada Jumalat usaldama. Issand võib imelisi asju teha. Erwin Kuntz on seda ise kogenud.

VANA INIMENE ON NAGU IMIK

4. jaanuaril sai Ursula 91-aastaseks. Ta ärkas üles, teretas rõõmsalt oma meest ning rõõmustas siiralt oma tütre, lapselaste ja lapselapselapse kohalolu üle. Samal õhtul ta uinus ja ei ärganud enam kunagi. 47 päeva hiljem ta suri.

Erwin Kuntz oli Ursula juures, kui ta oma viimase hingetõmbe tegi. Ta ärkas kell kolm öösel üles, pani ratastoolist oma pea naise õlale ja ütles, et armastab teda. Seejärel naine suri. Mees on väga tänulik, et võis naise surmahetke kaasa elada. «Oleks olnud ju väga kole, kui oleksin järgmisel hommikul ärganud ning naine oleks külm ja surnud olnud.»

KUIDAS SEE VÕIMALIK OLI?

Erwin Kuntz oskab seda lugu ainult ühtemoodi seletada – Jumala ingel pani ta naisega kõrvuti. Ta on veendunud, et naine tahtis oma viimast hingetõmmet temaga jagada. «Ma pidin teda üleminekul igavikku saatma,» ütleb mees. Ja jätkab: «Mul on rõõm teda igavikus jälle näha.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIDALT

Vanematekogu liikmeteks said Allan Helde, Tarmo Kähr, Tõnu Lehtsaar, Tarmo Lige, Margus Mäemets, Gunnar Mägi, Leho Paldre, Eenok Palm, Eerek Preisfreund, Helari Puu, Meego Remmel, Peeter Roosimaa, Tõnis Roosimaa, Peeter Tamm, Joosep Tammo, Siim Teekel ja Valeri Vetšerkovski.

Ordineerimiskomisjoni liikmeteks valiti Leho Paldre, Toivo Pilli, Meego Remmel, Peeter Roosimaa ja Erki Tamm ning revisjonikomisjoni liikmeteks Vilver Oras, Ermo Soon ja Madis Valk.

ERKI TAMM on Eesti EKB Koguduste Liidu uus president

Liidu konverents Tartu Kolgata kirikus 22.–23. aprillil 2016

1. Märt Saar intervjueerib presidendikandidaate Erki Tamme ja Indrek Luidet.
2. Senine president Meego Remmel annab oma kaastöölistele tänukirjad.
3. Aarne Kant esitab küsimuse naiste ordineerimise kohta.
4. Valimissedelite kogumine.
5. Aare Tamm (uue presidendi isa), Joosep Tammo ja Meego Remmel paluvad õnnistust Gunnar Kotiesenile (uus asepresident) ja Erki Tammele.
6. Meego Remmel ja senine asepresident Viljar Liht. Kõrval seisab Joosep Tammo.

Fotod: Sulev Kivastik