Foto: Ermo Jürma

Eestlased on saunarahvas. Nuutsaku õppe- ja puhkekeskuses jäi ühel kevadpäeval pildile kolm sauna. Kõige suuremas, mis asub majas sees, käis parasjagu remont. Vägevat tünnisauna kasutavat üks kogudus ristimiseks. Kolmanda sauna võib auto järel vedada sinna, kuhu parasjagu tahetakse.

«Lapsi tänapäeval lüüa ei tohi, aga pastorid võivad üksteist saunas vihaga peksta küll,» avaldas keegi naljatamisi arvamust. Vihtlemise kasulikkuses tervisele on väga paljud inimesed veendunud. Ja saunas ei saa ainult puhtaks, saun annab ka lõõgastust. Seda on kiirest elutempost vaevatud inimestele vaja.

Aga lapsed tuleb muidugi suureks kasvatada, kuigi ajad ja kombed muutuvad. Perekond kui laste arenguks loomulik keskkond on rünnaku all, kuid vajaks hoopis kaitsmist ja tugevdamist. Joosua sõnad: «Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!» (Jos 24,15) näitavad kätte õige suuna.

Mis Nuutsakul peale saunade veel silma jäi, seda vaata alt!

OTSUSTAVUS VIIB EDASI

Toimetaja kommentaar

Statistika kohaselt väheneb Eestis juba neljandat aastat alkoholi tarbimine. See on kindlasti hea. Samas olevat eestlased veel kaugel Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) soovitatud tasemest. Seda, et ideaalist on palju puudu, on näha nii tänavapildist kui ka kuritegevuse statistikast.

Kuulutaja ühineb nendega, kes soovitavad alkoholist täiesti loobuda ja mitte püüelda mingit «taset». Kõik hakkab peale inimesest endast ja tema suhtest Jumalaga. «Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu,» kirjutas apostel Paulus (Ef 5,18, 1968. aasta tõlge).

EESTI TAHAB KÕRGEMALE

Tavainimese jaoks ei tundu see olevat oluline teema. Mittealalistest liikmetest on väga harva midagi kuulda, aga riigid seda kohta siiski ihaldavad. Eesti konkurendiks on Rumeenia, kes on Julgeolekunõukogus juba varem olnud.

Eesti on üliväike riik, mille kohta kaugemates maades väga vähe teatakse. Julgeolekunõukogus jõuaks Eesti hääl kahe aasta jooksul igal istungil suurriikidest alaliste liikmete kõrvu (Venemaa, Hiina, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, Prantsusmaa). Eesti saaks kaasa rääkida üleilmsetes asjades. Võib juhtuda, et kerkib üles mõni Eestile oluline küsimus ja Eesti on siis just õigel ajal õiges kohas.

Igale argumendile leidub ka vastuargumente. Julgeolekunõukogusse kandideerimiseks ja seal olemiseks vajab Eesti raha. Teatud hulk diplomaate on aastaid seotud selle tööga ja ei saa seega teha muud. Aga me ju kulutame raha näiteks Eesti märgile, et leida võimalusi enda tuntuks tegemiseks. Kas see on parem raha kulutamise viis?

Küllap mõjutab Julgeolekunõukogus olemine Eesti mainet ja võimalusi kõrgemates sfäärides. Kui elu läheks paremaks ka kõige lihtsamate inimeste jaoks, miks siis mitte? Mõlemat peaks taotlema. Vaja on oma positsiooni tunnetamist koos võimaluste otsimisega oma koha parandamiseks.

Kuningas Nebukadnetsar ütles suurusehullustuses: «Eks see ole see suur Paabel, mille ma oma võimsa jõuga olen ehitanud kuninglikuks valitsuspaigaks ja oma väärikuse auks?» (Tn 4,27). Tulemuseks oli Jumala karistus, kuningas läks hulluks. Kes aga üldse oma pead ei suvatse tõsta, see unustatakse täiesti ära.

HALDUSREFORM ON TULEKUL

Kas niisugust reformi on üldse vaja? Kui lugeda ajalehtedest teateid läbirääkimistest valdade-linnade vahel, siis saame väga kirju pildi. Loogiline oleks, et kogu riigis kehtiksid ühesugused põhimõtted. Praegu on nii, et moodustatava suurvalla kõrval on ka mõni isepäine väikevald, kes mingist liidust midagi teada ei taha ja ei ole ka selge, kas teda hakatakse kellegagi sundkorras kokku panema. Ja kaardi peale joonistatavatele ilusatele piiridele võivad vastu rääkida ka kohalikud traditsioonid, vana sõprus või põlised vastandused.

Omaaegses haldusjaotuses olid olulisel kohal kirikukihelkonnad. Nende piirid ei kajasta enam ammu tegelikke inimeste asualasid ja keskusi. Ka varasematel aegadel eksisteerinud valdade piirid ei peegelda tänapäeva tegelikkust. Nii ei saa neist lähtuda. Ajalugu on ajalugu, seda tuleb mäletada, aga praegused piirid tuleb panna vastavusse reaalsusega.

Haldusjaotus mõjutab tugevalt elu ja majandust. Tegelikult ei ole niivõrd oluline keskuste asukoht kui see, kas kodukülas või -linnas saab kõik asjad ära ajada või peab kuskile kaugemale sõitma. Riiki huvitab raha kokkuhoid ametnike arvelt, samas tähendab nende vähendamine haritud inimeste lahkumist väikestest kohtadest keskustesse. Haldusjaotus mõjutab transporti ja seda, kuhu lähevad maksud ning kes nende kasutamise üle otsustab. Nimekiri ei ole ammendav. Seega ei ole tegemist tühise küsimusega.

Haldusreformiga seoses tehti ka üks huvitav ettepanek piiriüleste üksuste moodustamiseks, konkreetselt räägiti Valga-Valka piirkonnast (nn Valga kreisist). Alles kuju võttev mõte lükati parlamendi poolt siiski tagasi. Võib-olla leitakse sellele edaspidi mingi uus vorm.

Mõistust on vaja nii pealinna kui provintsi: «Rumal kuningas hävitab oma rahva, linn ehitatakse aga valitsejate tarkusega» (Srk 10,3). Palugem siis tarkust otsustajatele!

JUMAL VALIB PALVEID

«Ja see on see julge avameelsus, mis meil on Tema ees, et kui me midagi palume Tema tahtmist mööda, Ta kuuleb meid.»

(1Jh 5,14)

Meie Päästja Jeesus palvetas, õpetas jüngreid palvetama, kutsus üles palvetama, julgustas palvetama. Samuti on palvest palju juttu Vanas Testamendis. Jumal ei kutsu meid üles tühjale ega mõttetule tegevusele.

Albert Ruutsoo rääkis loo isast ja pojast loomaaias. Poiss vaatab tiigrit, kes voolavalt ja graatsiliselt puuris edasi-tagasi kõnnib. Poiss on vaimustuses, ta pöördub isa poole: «Isa, ma tahan tiigrit.» Kas isa kiirustas lapse palve peale loomaaiatöötajate juurde, et uurida, kuidas lapsele tiigrit saada?!

Kuidas Jumal meie kui Tema laste soovidesse suhtub? Kas Ta kiirustab seda ulatama, mida oleme palves nimetanud? Aga kui pikalt ja tungivalt peale käia? Kui lausa nõuda ja Piiblist tõotusi ette tuua, justnagu oleks Jumal kohustatud seda tegema, mida meie arvame oma õiguseks olema saada?

Kas Jumal vastab igale palvele? Kas igal palvel on mõtet? Kas iga palve tuleb meile kasuks? Usun, et Jumal valib ja otsustab, millele Ta vastab, millal Ta vastab ja kuidas Ta vastab.

JUMAL VÕIB MEILE JÄRELE ANDA

1Sm 8,4–10.18–22 võime lugeda, kuidas Jumala kuulamise ja armastamise asemel Jumala rahvas Teda põlgas. Selle tulemuseks oli rahva taotlus saada endale kuningas, «nagu on kõigil rahvail», st Jumalat mitte tundvail paganail, kes käisid ebajumalate järel ja elasid pimeduses. Jumal andis rahva nõudmisele järele, Ta ütles prohvet Saamuelile: «Kuule rahva häält kõiges, mida nad sulle ütlevad...»

Kas me peaksime lugema seda palvevõitluse tulemuseks, ühispalve saavutuseks? Jumala vastus näitab, et rahvas oli Temast taganenud ja tahtis käia omi teeradu: «...sest nad ei põlga sind, vaid nad põlgavad mind kui oma kuningat!» Jumala vastus oli tunnistus, et Tema tahe rahva elus ei täitunud – Jumala rahvas käis kõige maailma radu.

Jumal siiski laskis rahvast veel hoiatada: «Ja kui te siis kisendate oma kuninga pärast, kelle te enestele olete valinud, siis Jehoova ei vasta teile!» Jumal võib teha nii tänapäevalgi, et jätab või annab inimesed nende kõlbmatute teede ja soovide kätte, nagu võime lugeda Rm 1,24: «Sellepärast on Jumal nad andnudki nende südamete himudes rüvedusse.»

Kui usklik hakkab oma oletatavaid õigusi rõhutama ja taga nõudma, kõneleb see tema rikutud südamest ja südame kõvadusest, ja siis võib Jumal otsekui järele anda. Sest kristlikes ringkondades esineb asju, mis ei kõnele Jumala teedel käimisest: esineb ebaausust, ülbust, inimliku au taotlemist, abielurikkumist, korduvaid abielusid, lastele nn vaba kasvatuse andmist (st kasvatamatust), Piibli õpetuse asendamist inimlikule vanale loomusele meeldivate juhistega. Võime ju küll paluda: «Jumal, kui see on vale tee, siis pane see kinni.» Aga ise teeme kõik, et meie enda tahe sünniks. Kas Jumal peaks tulema meiega vägikaigast vedama?! Jumal võib lasta usklikul, kogudusel ja uskkonnal minna oma teed.

JUMAL EI VASTA IGALE PALVELE

Õp 1,24–25.28: «Et ma olen kutsunud, aga te olete tõrkunud, olen sirutanud oma käe, aga ükski pole tähele pannud, ja et te pole hoolinud mitte ühestki minu nõust ega ole tahtnud mu noomimist... Siis nad hüüavad mind, aga mina ei vasta, otsivad mind, aga ei leia!»

Jumal ootab inimese patust pöördumist. Muidu oleks palvele vastamine nagu pärlite heitmine sigade ette. Js 1,15–17: «Kui te käsi laotate, peidan ma oma silmad teie eest, kui te ka palju palvetate, ei kuule ma mitte – teie käed on täis verd! Peske endid, puhastage endid, saatke oma tegude kurjus mu silme eest, lakake paha tegemast! Õppige tegema head, nõudke õigust, laitke rõhujat, tehke vaeselelapsele õigust, lahendage lesknaiste kohtuasju!»

Js 59,1–3: «Vaata, Jehoova käsi ei ole päästmiseks lühike ega ole Ta kõrv kuulmiseks kurt, vaid teie süüteod on teinud vahe teie ja teie Jumala vahele, teie patud varjavad Tema palge teie eest, sellepärast Ta ei kuule! Sest teie käed on rüvetatud verega ja teie sõrmed süüga, teie huuled väidavad valet, teie keel kõneleb kõverust!»

Palve eesmärk võib olla sobimatu: «Te palute ja ei saa, sest te palute pahasti, tahtes seda kulutada oma himudes» (Jk 4,3). Jeesus ei täitnud Sebedeuse poegade palvet, sest nad igatsesid au: «Anna meile, et me üks sinu paremal ja teine sinu vasakul pool saaksime istuda sinu auhiilguses!» (Mk 10,37).

Jumal ei pruugi vastata meile, kuid õpetab palujat. Lk 10,40–42: «Marta aga tegi tegemist mitmesuguse talitusega. Ta tuli sinna ja ütles: «Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde laseb mind üksi talitada? Ütle ometi temale, et ta mind aitaks!» Aga Issand vastas ning ütles talle: «Marta, Marta, sa muretsed ja teed enesele tüli paljude asjadega; kuid tarvis on vähe, õigupoolest üht! Maarja on selle hea osa valinud ja seda ei võeta temalt ära!»»

Lk 12,13–15: «Siis keegi rahva seast ütles Talle: «Õpetaja, ütle mu vennale, et ta minuga jagaks pärandi!» Aga Tema ütles talle: «Inimene, kes on mind seadnud teile kohtumõistjaks või jagajaks?» Ja Ta ütles neile: «Vaadake ette ja hoiduge ahnuse eest; sest külluseski ei olene kellegi elu sellest, mis tal on!»» Jeesus oleks pärandijagamisega kindlasti toime tulnud, ent see polnud kaugeltki sama tähtis kui elust arusaamine, ligimestega arvestamine ning peamine – elu lühiduse ja igavikuga arvestamine.

Arvatavasti on mitmeid koolitusi (majanduse, paarisuhte, tervishoiu, karjääri jm teemal), nõustamisi, toimetuleku õpetusi, mis on head ja sisukad. Ometi võiks osa neist ka kõrvale jätta ja tegeleda veel olulisemate ning tõhusamate asjadega. Näiteks väärtustega, jumalasuhtega, iseloomuga, endast ja ligimesest lugupidamisega, enesesalgamisega, oma vaimuliku küpsuse saavutamisega.

Jumal ei vasta igale palvele, kuid Ta annab midagi väärtuslikumat: Ta kasvatab meid, Ta kutsub meid patust pöörduma, Ta õpetab meid. Kui oleme Jumalalt väärtuslikuma kingi ja osa vastu võtnud, langevad mitmedki näivalt pakilised palvevajadused ära.

PALVE TULEMUS SÕLTUB MEELSUSEST

Js 29,13–14: «Ja Issand ütleb: kuna see rahvas ligineb mulle suuga ja austab mind huultega, aga ta süda on minust kaugel ja nende kartus minu ees on ainult õpitud inimeste käsk, siis vaata, ma teen selle rahvaga veel imet – imelikul ja kummalisel viisil: tema tarkade tarkus kaob ja tema mõistlike mõistus peidetakse!»

Enesega rahulolev ja teisi põlgav palvetaja läheb ära samasugusena nagu tuli, pattu kahetsev palvetaja aga õigeksmõistetuna. Lk 18,10–14: «Kaks inimest läks üles pühakotta palvetama: üks oli variser ja teine tölner. Variser seisis ning palus iseeneses nõnda: oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole nõnda nagu muud inimesed, röövijad, ülekohtused, abielurikkujad ega nõnda nagu see tölner! Ma paastun kaks korda nädalas; ma annan kümnist kõigest, mis saan! Aga tölner seisis eemal ega tahtnud oma silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi enesele vastu rindu ning ütles: oh Jumal, ole mulle patusele armuline! Ma ütlen teile, et see läks alla oma kotta paremini õigeks mõistetuna kui teine! Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse; aga kes ennast ise alandab, seda ülendatakse!»

Tegelikult ei palunud variser Jumalalt midagi, vaid tänas Jumalat oma tubliduse eest – ta otsekui pidas silmapaistva tänuteenistuse. Kas midagi sarnast ei või juhtuda, kui kiitleme oma saavutustest ja vaimulikest sooritustest? Näiteks: «Küll oli vägev teenistus! Milline võimas ülistus! Milline elav kogudus meil on!» Siiski – kui tahame ise muudetud saada, siis palugem Jumalalt armu, et Tema meid läbi uuriks ja näitaks meie vajadusi.

Jk 4,6–10: «Kiri ütleb: «Jumal paneb suurelistele vastu, aga alandlikele Ta annab armu.» Siis alistuge Jumalale! Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest. Tulge Jumala ligi, siis Tema tuleb teie ligi! Puhastage käed, te patused, ja kasige südamed, te kaksipidi mõtlejad! Tundke ära oma viletsus ja leinake ja nutke! Teie naer muutugu nutuks ja teie rõõm tusaks! Alanduge Issanda ette, siis Ta ülendab teid!»

KOKKUVÕTTEKS

Jumal ei vasta igale palvele. Ja seda pole vajagi, sest on vajalikumaid asju, mida Ta tahab meile anda. Palve tulemus sõltub südamehoiakust ehk meelsusest – armu saavad alandlikud.

Õppigem tundma Issanda tahtmist, et me teaksime, mida taotleda ja paluda. Palve, mis on Jumala tahtmist mööda, leiab vastuse Jumala tarkuse ja armastuse kohaselt. Et Jumal meid armastab, siis Ta valib ja otsustab, kuidas meile vastata. Tänu selle eest Temale!

EERIK RAHKEMA
jutlustaja

LÕUNA-EESTIS SÕIDAB HEA SÕNUMI BUSS

Aktuaalne teema

Sel suvel sõidab Võru- ja Põlvamaal ringi Hea Sõnumi buss. Kuulutaja palvel rääkis sellest tööst bussi meeskonnas tegutsev KERLI PEREND.

Milline organisatsioon korraldab bussi tööd?

Hea Sõnumi buss on Põhja-Iirimaa kristlaste kingitus ühendusele Lapsed Eestis (LEÜ). LEÜ esindab Eestis ülemaailmset Laste Evangeelset Ühendust (Child Evangelism Fellowship), kelle visiooniks on «iga laps igast rahvusest iga päev». Minu õde Kristi Järg on LEÜ täisajaline misjonär ja korraldab lastetööd Võru- ja Põlvamaal. Bussijuhid ja
vabatahtlikud on Selise baptistikogudusest.

Bussi töökavas on viie päeva ringid.

Viie päeva ringid on LEÜ suvine töövorm. Teeme lastetunde enamasti vabas õhus ühes kohas viiel järjestikusel päeval. Nüüd saame vihmase ilma korral pidada tundi bussis. Ühel päeval jõuame bussiga sõita kahte-kolme külla või asulasse. Programm kestab umbes poolteist tundi.

Milline on teie buss?

Hea Sõnumi buss on kohandatud klassiruumiks ja täidab nö liikuva õppeklassi ülesannet. Buss mahutab umbes 30 inimest, kaasasõitvale meeskonnale on viis istekohta. Bussis on kööginurk ja WC. Sõidu ajaks on lauad-pingid ohutult kinnitatud ja peatuses asetatakse need salongi vastavalt laste arvule. Seintel on Piibli kuldsalmid ning bussis on vajalik inventar ja õppematerjal sisuka tunni läbiviimiseks. Hea Sõnumi buss on kaugelt äratuntav, tagaaknal on tekst «HEA SÕNUM JEESUSEST KRISTUSEST».

Mis põhimõttel on bussi peatuskohad valitud?

Eelmisel suvel valisime suuremad asulad, kus ei ole kogudust või koguduses puudub toimiv lastetöö. Bussi on kerge parkida üsna erinevatesse paikadesse ja selleks ei pea luba küsima.

Kuidas te lapsed kokku saate?

Lapsi on kõikjal – külatänaval, mänguväljakul, pargis, kooliaias. Esimesel päeval läheme varem kohale ja jagame kutseid. Isikliku kutse peale tullakse hästi kohale. Kui esimesel päeval tulevad mõned lapsed, siis nädala lõpuks on neid bussis palju. Parimad kutsujad on lapsed ise. Koduuste taga me kutsumas ei käi. Lapsed tulevad ka koos ema-isa või vanema õe-vennaga. Üllatuslikult käivad täiskasvanud bussist mööda, ei julge tulla küsima, mis seal toimub. Lapsed võtavad aga kõike hästi vastu.

Kas bussitöö tulemusena tekib neis asulates mingi alaline lastetöö?

Kogu suvine evangeelne töö on suunatud sellele, et kooliaasta jooksul saaksid lapsed jätkata iganädalases Hea Sõnumi ringis või koguduse pühapäevakoolis. Hea näide on töö Leevi külas, kus viie päeva ringi tulemusena algas iganädalane Hea Sõnumi ring. Meie buss on köetav ja kasutatav aastaringselt. Kui ruumid alaliseks lastetööks puuduvad, saab kasutada liikuvat õppeklassi.

Selise kogudusel on järelikult nii palju jõudu, et jaksate ka laiemalt ringi käia?

Jumal annab jõudu, sest see on Tema riigi töö. Meie asi on kuulutada.

Selise koguduses on lastetöö prioriteediks ja mitmed inimesed on läbinud lastetöö alg- ja jätkukursuse. Kristi Järg on meie eestvedaja, teised on vabatahtlikud. Aasta jooksul on Kristi pidanud Võru Elupuu koguduses LEÜ lastetöö seminare ja innustanud erinevate koguduste inimesi. Püüame kaasata Lõuna-Eesti koguduste lastetöötajaid, kui Hea Sõnumi buss nende piirkonda jõuab.

Kas tahaksite oma tööd veelgi laiendada?

Bussiga on kerge ringi liikuda laste juurde jõudmiseks. Paljud neist ei tea midagi Jeesusest Kristusest. Kui kogudus on valmis võtma vastutust lastetöö eest, tuleme heal meelel abiks. Koostöö on oluline. Jumal on Eesti lastetöö heaks bussi kinkinud ja seda tuleb kasutada.

Täname!

19. mail 2016
Skype’i vahendusel

PRESIDENT VAATAB TULEVIKKU

Eesti EKB Koguduste Liidu uus president ERKI TAMM (47) andis Kuulutajale intervjuu. Ta on teeninud pastorina 1993–2004 Kärdla, 2004–2006 Tallinna Allika ja 2006. aastast Tallinna Kalju Baptistikogudust. 2008. aastal sai temast liidu peasekretär. Sellest ajast on pärit ka tema eelmine intervjuu Kuulutajale (leht nr 6/224 (2008)), mida võiks veel sellele intervjuule lisaks lugeda.

Sinu isa oli mitmes kohas pastoriks. Millist neist pead Sa oma lapsepõlvekoduks?

Selleks on Kiviõli. Seal ma läksin teise klassi, elasin oma teismelise-ea, leidsin sõbrad. Nendega hakkasime koguduses kaasa teenima ja bändi tegema. Ma käin Kiviõlis mitu korda aastas, sest Luua Metsanduskoolis õppides kohtusin praeguse Kiviõli Vabakoguduse pastori Allan Lilleoruga ja temaga suhtleme siiamaani.

Mõned kogudused neis paigus, kus Sa oled elanud, on väikeseks jäänud.

Igal kogudusel on omas ajas koht, et selles kogukonnas ja sellel ajal Jumala sõna kuuldaks ning inimesed saaksid kogeda Jumala reaalsust. Demograafilised muutused ei lähe ka kogudustest mööda. Kui me Kiviõlis elasime, oli seal 15 tuhat elanikku, nüüd on viis tuhat. Päris selge, et see avaldab kogudusele mõju. Selle aja sisse on jäänud ka massiline volgasakslaste äraminek Saksamaale. Nad olid minu lapsepõlvesõbrad ja moodustasid koguduses tugeva nooremapoolse tuumiku.

Seda peaks võtma väga loomulikult, et kogudused tekivad, sest Jumal kutsub nad ellu, ja mingil hetkel võivad nad ka tegevuse lõpetada. Vahel on see meie inimlike vigade tulemus, teinekord lihtsalt asjade loomulik käik. Tähtis on, et me täidaks oma missiooni selles ajas, milleks Jeesus on meid kutsunud.

Kas Sa jätkad eelmiste presidentide tööd või teed enda oma?

Meego Remmel on Meego Remmel ja Erki Tamm on Erki Tamm. Me oleme isiksustena igaüks oma kutsumusega Jumala ees.

Ma ei näe, et põhikursis, mille Jumal on meie liidule andnud, oleks tarvis teha mingeid järske pöördeid. Jumala tee otsimine on olnud väga kirglikult eelmiste juhtide südames. Aga me peame mitte ainult iga uue presidendi ajal, vaid igal uuel päeval Issandalt küsima, mida Ta tahab täna teha. Jumal tahab luua uut, mitte ainult reageerida olukordadele.

Sa olid seni liidu peasekretär. Paljud ei teagi, mis töö see on.

Liidu põhikirja järgi on peasekretär kantselei juht. Seal kerkib üles igasuguseid küsimusi – koguduste juhatuste liikmete registreerimine, kirjadele vastamine, suurürituste korraldamine (nagu liidu suvefestival) ja kõik, mis puudutab liidu raha.

Kas nüüd ei saagi enam peasekretäri olema?

Suveks jätsime selle küsimuse lahti. Esimesel vanematekogu koosolekul kinnitasime liidule neljaliikmelise juhatuse, sügisel tuleme struktuuri juurde tagasi.

Minu soov on vaadata tööjaotus üle. Meego Remmel elab Tartus ja külastas aegajalt kantseleid. Mina elan Keilas ja mulle meeldib, et lähen kodunt välja tööle ja tegelen igapäevaste asjadega seal. Nende presidentide ajal, kes elasid väljaspool Tallinna, on olnud vaja igapäevatöö juhtimiseks täiskoormusega peasekretäri. Aga Ülo Meriloo ja Helari Puu ajal ei olnud see niisuguses mahus vajalik.

Kas Sa jätkad ka Kalju koguduse pastorina?

Mind valiti märtsis järgmiseks viieks aastaks Kalju koguduse pastoriks. Meil on teine pastor ka – Vilver Oras. Minu strateegia on olnud otsida ja koolitada uusi inimesi enda kõrvale teenima. Meil on väga tugev minuealiste ja nooremate meeste grupp. Küsimus ei ole ainult pühapäevaste jumalateenistuste läbiviimises, vaid koguduse erinevate tööharude juhtimises.

Kalju kogudus on kohalikus kogukonnas aktiivne. Sa ise tegutsesid vahepeal Toidupangas. Kas Sa üritad seda kogemust nüüd ka liidus rakendada?

See on olnud osaliselt ka liidu töö. On huvitav, kuidas Jumal meid juhib, kui me oleme avatud. Majanduskriisi ajal 2008–2009, kui oli Lootuse festival, pakuti meile ühte sotsiaalprojekti, milleks sai kuueks aastaks Eesti suurim supiköök. Toidupanka sattusin ma juhuslikult, aga mul õnnestus osaleda selle loomisel ja Kalju kogudus teeb tänaseni sellega koostööd.

Jumal ei ole kutsunud meid ainult sõna kuulutama, vaid armastus peab olema ka füüsiliselt kogetav. Tänu Jumalale, et meil on liiduna täna paremad võimalused ühiskonnas lahendusi pakkuda kui kunagi varem. Selleks on näiteks «Hoolime koos» projektid Valduste OÜ kaudu. Peame avatud silmade ja südametega elama.

Kuivõrd Sa näed presidenti liidu teoloogilise juhina?

See tuleneb liidu põhikirjast – president on liidu vaimulik juht. Mis see teoloogia muud ongi kui selle aktualiseerimine, mida Jumal on öelnud ja ütleb ning mida Ta on tõotanud. Meie juhid on olnud väga erinevad inimesed, kas rohkem orienteeritud teoloogiale kui teadusele või olnud rohkem praktikud. Mina olen kahtlemata pigem praktik.

Aga teoloogia on alus, millel praktika toimima peab. Esimene vanematekogu koosolek otsustas, et me uuendame sügisest teoloogiakomisjoni koosseisu. Erinevad teemad kas kasvavad välja koguduste elust või tulenevad need praegusest ajast. Teoloogiakomisjon võiks otsida piibellikku lahendust üleskerkivatele küsimustele.

Sul on lahendada üks teoloogiline ja praktiline probleem – Sinu õde Ethel Suurküla valiti Ridala koguduse pastoriks.

See on probleem, kui kogudused ei leia töötegijaid, aga mitte see, kui nad leiavad. Olen Ridala koguduse eluga kursis. Viimased seitse aastat on Ethel ja tema abikaasa Eedi Suurküla Ridala koguduseelu vedanud. Sellest ajast, kui minu isa Aare Tamm pastoriameti maha pani, on otsitud pastorit väljastpoolt, aga pole leitud. Need on olnud kogudusele mitte just kerged ajad. Ethel ja Eedi on võtnud selle köie maast üles, mis on lohisenud, ja kogenud seejuures Jumala abi. Nad ei ole küsinud tiitleid. Ridala kogudus on oma otsusega palunud, et nad jätkaksid teenimist. Palvetame ja toetame neid.

Vanematekogu võttis teadmiseks Ridala Baptistikoguduse otsuse, et Ethel Suurküla on valitud diakonissi ordinatsiooniga pastori kohusetäitjaks. Meil ei ole liidus naisvaimulike ordineerimise praktikat ja teoloogiliselt põhjendatud ühist arusaama. Selliseid küsimusi ei otsusta president. See on üks teoloogiakomisjonile jäetud teemadest.

Sa lõpetasid taasavatud seminari esimese lennu. Millisena näed seminari osa?

Peasekretärina olen seminariga tegelenud peaasjalikult läbi eelarve. Mitmel muudatusel on olnud majanduslik põhjus. Liidu väiksusest ja võimaluste paljususest tulenevalt pole piisavalt pastoriõppesse tulijaid olnud.

Tulevikku vaadates olen siiski optimistlik käivitunud piiblikooli pärast, mõtlen siin Kutse Kooli. Meil on tarvis selliseid keskkondi, kus on tunda Jumala kutset. See aitab luua mõneti seda, mille me päevaõppe sulgemisega kaotasime. Osadus, jüngerlikud keskkonnad, kus inimesed on koos, kus jagatakse, otsitakse, õpitakse, palvetatakse, süüakse, töötatakse koos – seda meenutan seminari ajast nostalgiaga. Kutse Koolis näen ma jälle vaimulikku innukust ja kirglikkust. Sealt tõusevad esile need, kes tulevikus on karjased ja liidu juhid. Seal avastatakse kutsumus ja tekib tahe ning vajadus edasi õppida, varustatud saada.

Kuidas Sa hakkad kogudustega töötama?

Kogudusi teenivad eelkõige nende karjased. Minu roll on olla nende kõrval, otsida lahendusi, tajuda üheskoos, kuhu Jumal on liikumas. Oleme koos Gunnar Kotieseniga mõelnud, et saame seda efektiivsemalt teha siis, kui me vähemate inimestega rohkem aega veedame. Meie esimene meeskond on piirkondade juhid. Kui me nendega saame piisavalt koos olla, kuulata ära kogudustest tulevat tunnetust ja probleeme, siis saame nende kaudu kogudusi paremini ka aidata. Siis ei jää ka ühegi koguduse keerulised olukorrad ja töötegijate läbipõlemise ohud märkamata.

Soovin, et eeldaksime üksteiselt parimat, kui mõtleme vaimulikule tööle, ka teistsugustele kogudustele. Vahel on tunne, et jälgitakse distantsilt, mis saab, selle asemel et palvetada ja olla teiste kõrval, et saatan ei saaks midagi ära rikkuda. Liidu palvevõrgustik, mis igal aastal uurimi ja tummimi meetodil moodustatakse, on hea viis sattuda kokku kogudustega, kellega muidu ei kohtukski.

Kuidas Su pere Sinu tööga seotud on?

Oleme koos abikaasa Riinaga otsinud selgust, kas see on teenistus, kuhu mind ja meid on kutsutud. Olen perega palju valimiste eel Jumala ees olnud. Olen neile jaganud oma otsinguid ja nemad on saanud jagada oma hirme. Pean sellist jagamist väga oluliseks.

Riinale meeldib väikesi maakogudusi külastada, olla julgustuseks, rääkida pastori abikaasaga juttu. See on olnud minu jaoks oluline, et võime koos teenida.

Täname!

9. mail 2016
Skype’i vahendusel

VANA MEES JÕUDIS TEELAHKMELE

Pika haiglakoridori seina ääres oli vanade nõukogudeaegsete toolide rida. Nad täitsid nukralt ja viltuvajunult tühjust ning andsid elatanud külastajate jalgadele veidi puhkust. Vana mees jõudis kergelt hingeldades kolmandale korrusele ja istus tagasihoidlikult tooli servale. Tool kõikus veidi, krigises ja jäi lõpuks vait.

Vana mees vaatas ringi. Järjekord oli pikk – oma 15 inimest. See tähendas, et tal oli varuks vähemalt tund. Ta keeras aeglaselt ajalehe lahti ja laskis silmadel pealkirjadest üle käia. Neis räägiti ainult ühest asjast – sõjast. Ida-Ukraina nägi fotodel jube välja. Aga kui palju imelisi õhtuid veetis ta seal nooruses! Mälestused tulvasid ja täitsid hetkeks tema niigi rahutu südame. Kes on õige ja kes süüdi – ei saa aru!

Kuid ühte teadis vana mees kindlalt – selle maailmaga on midagi lahti. Kõik oma 78 eluaastat ei suutnud ta mõista, miks on inimesed nii agressiivsed ja julmad. Ohanud sügavalt ja raskelt, keeras ta lehe kokku ja pani korralikult põlvede peale. Ta ei tahtnud rohkem kurvastuda ja midagi muud peale jõuetustunde niisugune lugemismaterjal temas ei tekitanud.

IMELIK BROŠÜÜR

Vana mees kavatses juba poisikesele midagi teravat öelda, kuid peatus äkki. «Lõppude lõpuks, las parem teenib natuke raha ja levitab lendlehti kui longib mööda väravaaluseid,» otsustas ta. Sekundi pärast jõudis poiss temani ja ulatas brošüüri: «Lugege palun, kui teil on aega. Seal on juttu headusest ja armastusest.»

Öeldu mõjus vanale mehele ootamatuna ja ta viivitas veidi. Sirutanud siis väriseva käe välja, võttis brošüüri vastu. Kui kaua ta pole kuulnud headusest ja armastusest! Kõik muudkui räägivad sõjast, õigluse võidukäigust ja karistustest. «Millisest armastusest?» küsis ta.

«Jumala omast,» vastas poiss veidi häbenedes. Ta oleks tahtnud rääkida kõigile Kristusest, kuid pelgas, et inimesed lükkavad Ta kohe tagasi, seepärast rääkis ta kõigest Jumalasse puutuvast teatud kartusega.

«Aa,» noogutas vana mees arusaamise märgiks. «Mis seal ikka, palun lapselapsel ette lugeda. Mul on nägemine vilets.»

«Aga ma nägin, et te lugesite just praegu ajalehte, seal on kiri veel väiksem.» Poiss ei teadnud isegi, kust tal selline julgus tuli.

«Oh sa häbematu poiss!» ütles vana mees karmi häälega ja järsku oli tal endal häbi oma ettekäände ja valelikkuse pärast.

«Vabandage, ma ei tahtnud teid solvata. Lihtsalt lugege, palun.» Ja poiss läks mööda koridori edasi oma brošüüre jagama.

VANA HAAV

Ta oli Kristusest sageli kuulnud. Koos naisega oli ta isegi mõned korrad kirikus käinud. Kuid ta ei suutnud Jumalale andestada, et Ta oli võtnud temalt ainsa poja ning jätnud lapselapsed orbudeks. Minia sai vaevalt hakkama, töötas kolme koha peal, et kaksikuid oma jalgadele aidata.

Ja millised lapselapsed tal kasvasid! Alina on meditsiinikandidaat! Anton töötab juba mitu aastat Saksamaal ühes firmas ja tegeleb mingisuguste uute tehnoloogiatega. Väga tark noormees! Varsti võtab naise.

Ei, vana mees ei tahtnud mõtelda Jumalale. Ta võttis temalt poja… Öeldakse, et aeg parandab haavad. Valejutt. Vana mees pühkis salaja pisara. Ei ole Jumalal asja temasugusega. Vana mees tõusis raskelt püsti ja läks arsti kabinetti.

RAHA ON VÄHE

«82 grivnat, palun.»

Vana mees vaatas oma viiekümnelist rahakotis ja ohkas: «Andke mulle kolm esimest rohtu või isegi kaks. Nii, et jätkuks 50 grivnast. Teie rohud on ju kallimaks läinud.»

Kuni apteeker rehkendas kalkulaatoril, puges üks tüdruk, kes seisis vana mehe taga järjekorras, temast ette ja läks ise apteekri juurde. «Andke talle kõik need rohud ja pange raha minu arvele. Ma ootan.» Ta naeratas ja läks uuesti oma kohale.

Vana mees ei saanud kohe arugi, mis toimus. Apteeker ulatas talle kõik rohud, aga tema seisis veel hetke, hoides teises käes oma raha. «Tütarlaps, võtke raha,» sirutas ta viiekümnelise oma heategija poole.

«Mis te nüüd, ega ma sellepärast nii ei teinud,» naeratas tüdruk vastuseks.

«Aga miks te siis nii tegite?» küsis vana mees tõelise huviga.

«Teate, täna üks poisike andis mulle ühe brošüüri Jumala headusest ja armastusest. See oli mulle hea meeldetuletus ja ma mõtlesin, et miks mitte jagada headust ja armastust teistega. Ja siis tulite just teie.» Tüdruk võttis palitutaskust brošüüri ja ulatas vanale mehele: «Võtke, väga hea brošüür. Jumal teeb tõesti imesid.» Tema nägu valgustas taas naeratus ja ta läks oma retseptiga apteekri juurde.

Vana mees läks aeglaselt koju. Ta oli üllatunud, või õigemini – hämmastunud. Selliseid asju niisama ei juhtu! Taskus oli tal kaks brošüüri. «Hea, et kaks,» mõtles ta. «Ühe saadan Alinale ja teise Antonile.»

JUMAL HOOLIB

«Jumal, ma näen, et sa teed ometi tegemist ka minusugustega,» mõtles vana mees. Ta ei märganudki õieti, kuidas tema mõtisklused läksid üle palveks. Ta istus esimeses pingis ja tundis mõnu koori imelisest laulust ja sõnadest, mis panid tema südamesse elama Jumala headuse ja armastuse ning äratasid lootuse.

ANNA VOVTŠUK
Vera i Žizn

JUMAL SEISIS ÕNNETUTE KÕRVAL

Peaaegu kümme tuhat inimest sai 25. aprillil 2015 Nepali maavärinas surma. Sajad tuhanded kaotasid oma vara.

Suudan ka aasta hiljem täpselt meenutada oma esimest kohtumist Bina Dangoliga. See oli ühes Nepali pealinna Katmandu eeslinnas. 23-aastane eelkooli õpetaja seisis oma purunenud maja varemetel ja rääkis tühja pilguga telekaamerasse: «Ma olin üksi kodus, kui kõik algas. Katus kukkus sisse. Aga kuidagi sain ma sellele vaatamata majast välja. See oli ime.»

Ja siis hakkas ta nutma. «Me kaotasime kõik. Minu isa on vana ja haige ning minu kaks nooremat õde käivad veel koolis. Kuidas me edasi elama hakkame?» Ta näitas viletsale telgile varemetekuhja taga. See ei kaitse neid talve eest.

AINSAD KRISTLASED

«Kuidas on kohaliku solidaarsusega?» küsisin ma. «Kas naabrid aitavad teid?»

Bina silmad tuhmusid. Ta pilk rändas üle mitme tosina telgi, kus elasid naabrid, ja siis enda oma, mis seisis teistest eraldi. Ta hääl muutus vaikseks otsekui kartes, et naabrid kuulevad.

«Oleme siin ainsad kristlased. Naabrid on hindud nagu meiegi varem olime. Aga kümne aasta eest pöördusime üksteise järel Kristuse poole. Sellest ajast peale oleme nagu välja tõugatud.»

Ainult üks protsent nepaallastest on kristlased. Paljud neist on hindudest enamiku poolt kogukonnas tagaplaanile tõrjutud.

NAD LASKSID END RISTIDA

Kui ma Nepalist lahkusin, kinkisin Binale veidi raha ja lubasin tema pärast palvetada. Sellest ajast peale saadab ta mulle interneti kaudu regulaarselt tervitusi ja abipalveid: «Telgis on niiske. Terve perekond on haige. Palun palveta, et me varsti jälle terveks saaksime.»

Hiljuti otsisid mu kolleegid Bina uuesti üles. «Tal läheb halvasti. Nad on vahepeal ümber kolinud laineplekist putkasse. Tingimused on kohutavad,» teatasid nad.

Maa ülesehitamine kulgeb väga aeglaselt. Osa abirahasid on bürokraatias kaduma läinud ja abi ähvardab päris ära lõppeda.

Telemehed on jälle koju läinud, aga nende asemele saabub maale üha rohkem inimkaubitsejaid. Nad lubavad vaeseks jäänud naistele välismaal häid töökohti, et neid siis võõrsil prostitutsioonile sundida.

JUMALAL ON PLAAN

«Ma tahan Jumala riiki teenida,» kirjutas ta mulle oma viimases e-mailis. «Jumal on olnud minu ja mu perekonna kõrval hädaajal ning teeb seda edaspidigi. Lõppude lõpuks oli ju Tema see, kes kandis hoolt, et ma maavärina üle elasin.» Isegi kui Bina Jumalast mõnikord aru ei saa, usub ta kindlalt Tema headesse kavatsustesse.

MARKUS SPIEKER
idea Spektrum

LÜHIDALT

Pühapäeval, 15. mail õnnistati Valga Betaania Baptistikoguduses pastoritööle Otto Aavistu (pildil esiplaanil koos perega). Neile palusid õnnistust Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm, liidu lõuna piirkonna juht Leho Paldre ja Erki Tamme abikaasa Riina Tamm.

JUMAL LÕI TA NAISEKS

Beate Schollenberger (49) seltsis lapsena pigem poistega. Ta mängis koos oma kahe noorema vennaga jalgpalli ja abistas isa aiatöödel või auto pesemise juures. Kodune majapidamine talle ei istunud. Ta riietus nagu poiss. Külalistele jäi tihti mulje, et peres on kolm poissi.

Kord põhikoolis ühe õppeülesandega silmitsi seistes mõistis Beate, et ta on teistest erinev. Ta pidi joonistama pildi pulmadest, millel kujutas end mehena. Kui vennad olid teismeikka jõudnud, tundis Beate pettumust – vennad saavad meheks, aga mis saab temast? Ta ei suutnud ennast naiseks pidada.

ABI UUEST TESTAMENDIST

Kuid järgnev ravi ei toonud lahendust. Abi leidis ta lõpuks Uuest Testamendist. Gideonid olid selle talle gümnaasiumi ajal kinkinud. Sellest ajast kandis ta raamatukest alati kaasas. Ta luges seda ka. Nii õppis ta küll kristlust tundma, kuid ei suutnud ületada seesmist lõhestatust. Üks kaasõpilane, kellest oli saanud usklik, kutsus Beate Berliini külla. Seal läksid nad baptistikiriku jumalateenistusele. Pastor rääkis homoseksuaalsusest ning Beatel oli tunne, et see jutt on otse talle. Beate vestles sellest pärast jumalateenistust pastoriga ja nad palvetasid koos. Sellel olid tagajärjed: «Pärast seda ma enam naistesse ei armunud.»

TA JÄI ÜKSIKUKS

Oma vaimuliku kodu leidis ta ühest vennastekogudusest. Regulaarselt kohtub ta ka ühe gideoniga, et Piiblite jagamise pärast palvetada. Ka ametialaselt läks tal hästi. 2002. aastal sai temast vanade inimeste hooldaja ühes kristlikus hooldekodus. Talle teeb rõõmu teiste inimeste aitamine. Juba ammu tunneb Beate end naisena – «nagu Jumal on mind loonud». Ta on hea meelega vallaline: «Seda andi tahan ma kasutada, et Jumalat naisena teenida.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

USUST RÄÄKIMINE TÕI PAHANDUSI

Kui palju tohivad kristlased oma usust rääkida, ilma et see töö juures halbu tagajärgi tekitaks? Seda arutatakse Suurbritannias. Londonis kõrvaldati liikumisterapeut Victoria Wasteney üheksaks kuuks töölt koos palga säilitamisega. Talle heideti ette, et ta olevat üritanud ühte moslemit ristiusku pöörata. Nüüd kinnitas töökohus tema töökoha distsiplinaarkomisjoni otsuse. Naine töötab ühes psüühikahaigete keskuses.

Victoria Wasteney sõnul oli ta oma moslemist kolleegi Enya Nawaziga sõbrunenud ja temaga usuasju arutanud. Kord oli Enya Nawaz rääkinud oma terviseprobleemidest ning Victoria Wasteney palvetas tema pärast. Hiljem oli ta kolleegi ka kirikusse kutsunud ja talle ühe raamatu andnud, kus endine moslem jutustab oma pöördumisest kristlusesse.

Seepeale esitas Enya Nawaz oma tööandjale kaebuse. Ta pidas Victoria Wasteney käitumist ahistavaks. Pärast üheksakuulise uurimise lõppu sai Victoria Wasteney oma tööandjalt kirjaliku hoiatuse ja ta lubati tööle tagasi, kuid mitte enam oma erialale.

Victoria Wasteney kritiseeris töökohtu otsust. Seadustes ei ole selgelt öeldud, kuidas kristlane tänapäevases «poliitkorrektses maailmas» kolleegidega usust rääkida tohib kartmata, et maandub töökohtus.

Teine juhtum on seotud Kameruni päritolu Felix Ngolega. Sheffieldi ülikool viskas ta välja hoiaku pärast homoseksuaalsuse suhtes. Ülikool lükkas tagasi ka tema protesti.

38-aastane nelja lapse isa oli Facebookis jaganud piiblisalmi 3Ms 20,13, kus nimetatakse homoseksuaalsust «jäleduseks». Ülikooli arvates ei ole üliõpilane ka pärast väljaviskamist oma süüst aru saanud ja seepärast on see karistus õige.

Felix Ngole ütleb, et ta kasutab nagu teisedki üliõpilased Facebooki, et oma isiklikku arvamust jagada. Nimetatud kirjakohaga tahtis ta väljendada toetust Piibli seisukohale seksuaalsuse suhtes. Tema juhtum tõstatab küsimuse, kas kristlased võivad oma piibellikku usku järgides töötada sotsiaaltöötajatena, meditsiinis ja õigussüsteemis.

idea Spektrum

KAS ME OLEME PEREKOND?

Koguduste töötegijate päevad 13.–14. mail 2016 Nuutsakul

1. Allan Helde tütrega muusikat tegemas.
2. Karmen ja Marko Kääramees rääkisid tõsise loo.
3. Peeter Roosimaa ettekandeks «Abielu Uues Testamendis» sättis mikrofoni Gunnar Kotiesen.
4. Joosep Tammo pidas ettekande «Abielu kui probleem kogudustes».
5. Karmen Maikalu teemaks oli «Paari- ja peresuhted kristlikus koguduses. Nõustaja vaade.»
6. Tarmo Sirkel grupitööst aru andmas. Tagaplaanil Einike ja Toivo Pilli.

Fotod: Ermo Jürma