«Nõupidamiseta nurjuvad kavatsused, aga lähevad korda paljude nõuandjate abiga» (Õp 15,22).

Foto: Margo Meri

Samal ajal kui Tallinnas Eestile presidenti valida üritati, istusid Eesti EKB Koguduste Liidu lõuna piirkonna koguduste esindajad Otepääl Palveränduri kirikus ja arutasid vaimulikke asju. Sellelt nõupidamiselt ei pidanud keegi pettunult koju minema.

Mõlemad kogunemised olid olulised. Riik vajab toimimiseks juhte. Aga nii riik kui ka selle juhid vajavad Jumala õnnistust. Usklikud palvetavad, et ametitesse saaksid Jumala läkitusega inimesed (isegi siis, kui ametikandjad ise sellest läkitusest midagi ei tea). Riigi toimimiseks on vaja ka maad katvat koguduste võrgustikku, et ükski koht ei jääks kiratsema. Jällegi ei tarvitse suur osa elanikest niisugust vajadust aimata, aga see ei muuda kogudusi vähetähtsaks või tähtsusetuks.

Usklikel on mitmekordne vastutus ja koorem. Nad on oma riigi kodanikud ja ka taevariigi omad. Täitkem oma koht nii inimeste kui ka Jumala ees: «Aga teie olge vahvad ja ärge laske oma käsi lõdvaks, sest teie tööl on tasu!» (2Aj 15,7).

TULID VÄIKESED EHMATUSED

Toimetaja kommentaar

Kommentaaride teemasid ei ole vaja välja mõtelda, need tulevad elust enesest. Mõnikord on koguni raske paljude oluliste sündmuste vahel valida, millest kirjutada. Seekord tundusid kaks teemat teistest peajagu üle olevat.

Mõnikord tahaks, et asjad kulgeksid kuidagi teistmoodi, nii ka seekord. Aga midagi katastroofilist ei ole juhtunud.

PRESIDENT ON VEEL VALIMATA

Ilmselt vajab Eesti tulevikus parandatud või uut presidendi valimise korda, mis ei laseks valimisi venitada. Seekord tuleb siiski vanade reeglitega edasi minna.

Oma kandidatuuri üles seadev poliitik peab arvestama valimisprotseduuri heade ja halbade külgedega ja nii oma võimalusi hindama, rahva seas ei maksa ebareaalseid ootusi õhutada. Erakonnad kasutasid võimaluse endale reklaami teha juba ära ja nüüd peaks otsima enamikule sobiva kompromisskandidaadi. Võib-olla tuleb temast «rahva lemmik» alles teha, aga selles on poliitikutel ja ajakirjandusel kogemus olemas.

Kompromisskandidaatide kohta on meile kõige lähemad näited Lätist. Ka Saksamaal tuli ruttu leida parlamendile sobiv isik pärast seda, kui kaks presidenti järjest olid lühikese aja jooksul sunnitud ametist loobuma. Eesti ei ole mingi eriliselt ebaõnnestunud maa, nagu nutulaulude kirjutajad meid mõnikord veenda püüavad. Neid, kelle arvates me maapealses paradiisis elame, ei maksa muidugi ka tõsiselt võtta.

Kuidas edasi läheb, sellest saab ehk kirjutada järgmises Kuulutajas. Pangem tänapäeva keelde apostli õpetus: «Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat!» (1Pt 2,17) ning jätkakem palvet oma maa ja selle juhtide pärast!

MILLAL SAAB PENSIONILE?

Muidugi tekitas pensioniea tõstmise plaan kohe rahva hulgas protesti. Vaadates praegust elanikkonda, nende tervist, töövõimet ja töökohtade olemasolu, tundub selline plaan olevat ebareaalne. Aga 2040. aastal ei läheks pensionile praegused 70-aastased, vaid need, kes nüüd on 46-aastased. Ilus unistus, et 24 aasta pärast 70-aastased inimesed veel täies elujõus on, võib aga valeks osutuda.

2020. aastast plaanitakse uutele töötajatele ära kaotada kõik eripensionid (praeguse kava järgi jääb alles ainult presidendi oma). See plaan meeldib rahvale rohkem, sest eripensionide taga nähakse ebaõiglust. Aga kuidas suudab 65- või 70-aastane politseinik, sõjaväelane või lendur oma tööga hakkama saada? Niisuguseid ameteid on teisigi, kus inimese jõud ja võime kvaliteetset tööd teha lõpevad enne vanadust ära. Plaan sundida üle keskea jõudnud erialaspetsialiste uut ametit õppima, oma erialal abitöid tegema või osalise ajaga töötama tähendab nende jaoks staatuse ja elatustaseme olulist langust. Seni aitas neid eripension, mille saajad sageli lihtsamatel töödel edasi töötasid.

Ega häid lahendusi polegi, kui raha on vähe ja üha vähemaks jääb. Jutt sellest, et inimesed peaks endale rohkem lapsi muretsema, kes neid vanaduses üleval peavad, on ilus küll, aga kõik ei saagi lapsi, isegi kui tahavad. Nii, nagu me peame loomulikuks tehnilist ja tehnoloogilist arengut, peaks pidama loomulikuks ka sotsiaalset arengut. Pensionide kadumine või väikeseks muutumine ja vanade inimeste ülalpidamise panemine perekonna õlgadele on tagasiminek endistesse aegadesse.

Lihtsal inimesel ei tasu ette nutta selle pärast, mis tuleb või jääb tulemata aastakümnete pärast. Palvetama ja rahvale tarku juhte valima peaks küll. Aastatepikkusel palvel on kindlasti positiivne mõju. Jumal on tõotanud oma rahvale: «Teie vana eani ma olen seesama ja teie hallide juusteni ma kannan teid; mina olen teinud ja mina tõstan üles, mina kannan ja päästan» (Js 46,4). Kuidas Ta seda täpselt teeb, näitab aeg.

LUGU PALVEST, USUST JA VÕIDUST

«Siis Joosafat hakkas kartma ja pööras oma palge Issandat otsima; ta kuulutas välja paastu kogu Juudas. … Ta ütles: «Meie Jumal, kas sa ei tahaks nende üle kohut mõista? Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida me peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole!»»

2Aj 20,3.12

MIDA ME TEEME, KUI SATUME KRIISI?

Kuningas Joosafat teadis piisavalt, et pealetungivaid vaenuvägesid karta. Ta ei olnud rumal ega asjatundmatu. Aga ta oli õppinud Jumala peale lootma. Seda otsustas ta teha nüüdki.

Joosafati mure ja kartus motiveeris teda otsima Jumala lähedust. Ta otsustas hakata palvetama, ja olles kuningas, kutsus ta seda tegema kogu rahva. Ta näitas eeskuju ja ootas, et seda järgitakse.

Mida sa teed, kui oled silmitsi murega või hirmuga, kui oled oma elus korraga ootamatus olukorras? Need ajad katsuvad läbi meie sisemise inimese, meie usu ja veendumused. Need motiveerivad meid pöörduma Jumala poole ja otsima Tema lähedust kogu oma südamest. Sellistel hetkedel tunneme, kui väga me vajame Jumala lähedust, kõnetust ja abi.

JUMALAT USALDAV PALVE

Mil viisil saab see kauge ajastu kuningas meile eeskujuks olla? Joosafat teadis, mida tuleb teha, kui sattus ootamatusse kriisi. Ta pöördus Issanda poole kogu oma südamest. Nii saame teha meiegi.

Kui oled mures, kartuses ja ahastuses, siis võta vastu otsus otsida Issandat ja Tema tahet kogu südamest. Teiseks, otsi kristlaste seast palvekaaslasi, kellega oma muret jagada ja kellega koos seda Jumala ette viia. Kolmandaks on hea alustada palvet tunnistusega, kellele kuulub meelevald ja valitsus selles maailmas – see kuulub Issandale!

Joosafati palve väärib järgimist ka selles, et kuningas tuletas meelde Jumala tõotusi Aabrahamile ja Iisraeli rahvale (s 7–9). Osad tõotused olid antud seoses templiga. Joosafat tunnistas palves, et see maa on Issanda omand. Palved, mis toetuvad Jumala sõnale ja Tema varasematele tõotustele, on kindlal alusel.

Konkreetne eestpalve on esitatud vaid ühes salmis: «Meie Jumal, kas sa ei tahaks nende üle kohut mõista? Sest meil pole jõudu selle suure jõugu ees, kes tuleb meile kallale, ja me ise ei tea, mida peaksime tegema, vaid meie silmad vaatavad sinu poole!» Kuningas ei esitanud muud palvet kui ainult ettepaneku tegutsemiseks. Samas tunnistas ta, et tema väehulgal pole ei jõudu ega teadmisi, kuidas ründavate rahvastega toime tulla. Kogu eelnev palve oli vaid sissejuhatuseks tunnistusele – nende ainus lootus on Jumalal.

Siin korraga jutustuse käik aeglustub. Piibli stseenid on võrreldavad filmikaadritega. Pärast kuninga avalikku palvet ja kogu lootuse panemist Jumala peale antakse lugejale aimu üldplaanist: «Ja kogu Juuda seisis Issanda ees, isegi nende väetid, nende naised ja lapsed» (s 13). Inimesed olid tulnud palvetama tervete peredena. Nad järgisid armastatud kuninga üleskutset ja nende silmad vaatasid Issanda poole. Antud juhul ei ole isegi oluline, kui kaua neil tuli oodata. Oluline on see, et Jumal vastas.

JUMALA VASTUS

Jumala sõnum sisaldas julgustust rahvale, kes oli oma lootuse Talle pannud. «Ärge kartke ja ärge tundke hirmu selle suure jõugu ees, sest see pole teie, vaid Jumala sõda!» (s 15). Juba Iisraeli rahva Egiptusest pääsemise loos anti Moosesele teada, et võitlus Iisraeli vaenlaste vastu on tegelikult Jumala võitlus.

Ent Jumala vastus sisaldas ka ülesannet ja sellega seotud ususamme: «Minge homme alla nende vastu!» (s 16). Lisaks sai rahvas teada, kuidas vaenlane kavatseb järgmisel päeval liikuda. Igas tänapäeva riigis kulutatakse suuri summasid selleks, et saada teada potentsiaalsete vaenlaste vägede paigutust ja nende võimalikku liikumist.

Kuningas Joosafat ja rahvas said Jumala antud sõnumist ülimalt väärtuslikku infot. Aga sellega kaasnesid ususammud, mis neil rahvana tuli koos ette võtta: «Astuge ette, seiske ja vaadake, kuidas Issand teid päästab! … Ärge kartke ja ärge tundke hirmu! Minge homme nende vastu ja Issand on teiega!» (s 17). Nad said suure julgustuse osalisteks, ent neile anti ühtlasi suurt usku nõudev ülesanne – minna kohtumisele vaenulike jõududega, varustatuna vaid Jumala tõotusega, et neil ei ole vaja sõdida. Seejuures tuli kinnitus, et tegu on Jumala sõjaga Tema rahvale vaenulike jõudude vastu.

JUMAL PANI RAHVA HÕISKAMA

Joosafat ja rahvas olid kuulnud Jumala vastust oma appihüüule. See oli väga võimas sõna ja julgustus ning rahvas oli sisemiselt vapustatud. Kuningas ja kõik palvele tulnud heitsid Issanda ette maha ja kummardasid Teda. Osa leviitidest tõusis, et «Issandat, Iisraeli Jumalat, ülivalju häälega kiita» (s 19).

Jumal päästis valla ülevoolava kiituse paljude ülistajate südametes, ja teised nende kõrval ei jäänud ükskõikseks. Tegu oli ülistusteenistusega, mida oli kuulda lähedal ja kaugel. See oli ülistus, kus keegi ei pidanud oma südamest esile tungivat kiitust tagasi hoidma kartuses, et keegi teine soovib ehk Jumalat kiita ainult vaikselt ja oma südames. Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivali ühed kauged külalised, Haiti päritolu kristlaste koor New Yorgist, sobis väga hästi illustreerima ennastunustavat ja kõiki kaasahaaravat ülistust.

USUSAMMUDE ASTUMINE

Me vajame julgustust ja kinnitust oma otsustes. Seda vajavad noored kristlased, kes peale innustavat noorteõhtut jõuavad koju, kus usust midagi ei teata. Kuidas hoida alal Kristuse läheduse valgus ja soojus, mis teistega koos olles on nii selge ja kogetav?

Me vajame julgustust ja meenutust Jumala tõotustest. Seda vajavad aastaid usuteel käinud inimesed, kes on kogenud Jumala lähedust ja Jumal on neid kõnetanud. Kuidas kõndida saadud sõnumi valguses uuel päeval ja uuel nädalal? Me vajame julgustust.

Kuningas Joosafat mõistis seda. Pärast eelmiste päevade paastu, intensiivset palvet ja ootamist ning pärast Jumala võimsat vastust rahva kontsentreeritud ootusele, mis neid ennastunustavalt ülistama pani, vajas Jumala rahvas julgustust. Joosafat astus rahva ette ja ütles: «Uskuge Issandasse, oma Jumalasse, siis te jääte püsima! Uskuge Tema prohveteid, siis õnnestub teil kõik!» (s 20). Ta tuletas neile meelde, et nad on saanud vastuse Issandalt. Nad ei olnud seda ise välja mõelnud. Neil polnud teist teed kui uskuda Issandasse ja toimida antud juhtnööride kohaselt. Seda nad tegidki, asudes varahommikul teele Tekoa kõrbe.

Midagi tähelepanuväärset toimus sel päeval veel. Siin torkab silma, et kuningas pidas oma rahvaga nõu. Meile ei öelda, kes on järgneva idee autor, vaid seda, et kuningas arutas seda rahvaga: «Ja ta pidas rahvaga nõu, seadis Issandale lauljad ja kiitjad, kes pühas ehtes pidid minema relvastatute ees ja ütlema: «Tänage Issandat, sest Tema heldus kestab igavesti!»» (s 21).

Sõjaliselt tundub see olevat vastutustundetu samm – asetada ülistajad relvastatud sõjameeste ette. Ent tegu oli ususammuga. Nad olid saanud sõnumi, mille kohaselt oli tegu Issanda võitlusega. Nad olid saanud kinnituse, et «seejuures ei ole teil vaja sõdida». Tegu oli sammuga, mis julgustas kõiki osalisi – nad tõstsid jälle oma pilgu Issandale.

Tuleb öelda, et vaimses sõjapidamises on oma seaduspärasused. Ülistus, kiitus ja Jumala nime austamine toovad võidu. Selle tõttu on ülistus ja kiitus koguduse jumalateenistusel suure mõjuga. Psalmist tunnistab: «Sinu trooniks on Iisraeli kiituselaulud!» (Ps 22,4). Issanda troon ehk Issanda valitsus saab kogetavaks kiituse ja ülistuse kaudu.

Julgustuse ja ususammude tulemusel tekkis vaenlase vägedes kaos. Jääb mulje, et samal ajal, kui «nad hakkasid hõiskama» (s 22), tekkis segadus vaenlase vägedes ja algas nende omavaheline sõjategevus, mis viis hävinguni.

Kuningas Joosafati teguviis tõi lahenduse ja võidu. Ta otsustas pühenduda palvele ja kutsus ka rahvast selleks üles. Ta tuletas meelde Jumala tõotusi ja pani kogu oma lootuse Temale. Ta tähistas Jumalalt vastuse saamist ja toimis ilmutatud sõnumi kohaselt. Kõik ülistasid Issandat, kelle käes on jõud ja vägi, ja saavutasid võidu.

PEETER TAMM
Elva Baptistikoguduse pastor

KRISTLASED OSALEVAD POLIITIKAS

Aktuaalne teema

9. septembril oli Tallinnas konverents «Kristliku demokraatia perspektiiv Euroopas». Isamaa ja Res Publica Liidu (IRL) Kristliku Ühenduse juhatuse liige PEETER VÕSU (58) rääkis Kuulutajale konverentsil toimunust.

Kes konverentsi korraldas?

Korraldajaks oli IRLi Kristlik Ühendus. Meie koostööpartneriteks olid Konrad Adenaueri fond, Euroopa kristlik poliitiline liikumine (European Christian Political Movement), Pro Patria Instituut, Eesti Kirikute Nõukogu ja mõned meediakanalid.

Eestis olid kristlikud demokraadid varem olemas ja Sina olid selle erakonna eesotsas. Kas selle ja varasemate konverentside eesmärk oli parteid uuesti elustada?

Kahjuks ei saanud kristlikud demokraadid omal ajal parlamendierakonnaks. Sellel olid ka finantsilised põhjused. IRL on olnud kristlik-demokraatliku idee kandjaks ka varasematel aegadel ja tekkis mõte luua sinna kristlik ühendus. See on elujõudu kogumas ja loodame, et kristlased, kes tahaksid poliitikas osaleda, liituvad sellega. See võiks anda kogu erakonnale uue hingamise ja tugevama identiteedi.

Mõnede arvates vaagub IRL hinge. Kas kristlikud demokraadid ei kao hoopis teist korda koos nendega ära?

Kristlikud demokraadid pole kuhugi kadunud ja ma ei usu ka hingevaakumisse. IRL on oma rolli otsinud, on mindud valijate jahile ja sellega omasid teatud mõttes kaotatud. Aga kindlasti on kristlik-demokraatlik identiteet selle erakonna tugevuseks, mitte äärmuseks.

Euroopas on kõige tugevam kristlik-demokraatlik partei Saksamaal, nad on praegu võimul. Kas Eesti ja Saksamaa kristlikel demokraatidel on ühised vaated näiteks pagulaste probleemile?

Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit on väga laiapõhjaline erakond ja ega selle liikmeil pole kõigil ühesugused vaated. Eesti oma väiksuse tõttu on sunnitud olema palju ettevaatlikum kui Saksamaa. Me ei saa väita, et saksa rahvus on immigrantide tõttu ohus. Aga kui Eestisse tuleks samal määral pagulasi, siis tõenäoliselt oleks meie rahvus juba kadunud. IRL on olnud eestvedaja ettevaatliku avatuse suunal. Me oleme nõus võtma siia pagulasi, aga mitte majandusimmigrante. Me oleme nõus võtma sõjapõgenikke sel määral, kui palju me oleme suutelised neid integreerima. See number ei ole kuigi suur. Teisalt me oleme väga valivad nendegi suhtes, me ei võta igaühte. Me ei tekita Eestisse pagulaslaagreid. See on olnud IRLi poliitika ja sellest on saanud riiklik poliitika.

Milliste sõnumitega tuldi konverentsil välja?

Juttu oli kristlikust peremudelist, religiooniõpetusest koolis, sõnavabadusest, usuvabadusest, kooseluseadusest jne. EKNi president peapiiskop emeeritus Andres Põder, EELK peapiiskop Urmas Viilma ning justiitsminister Urmas Reinsalu esindasid juba oma ameti tõttu väga suurt hulka inimesi ja nende sõnumil on kaalu. Nad andsid aru, kuidas on laabunud koostöö Eesti riigi ja kirikute vahel. Üldine hinnang oli positiivne, aga toodi välja ka probleeme. Näiteks andis EELK piiskoplik nõukogu viimaste parlamendivalimiste ajal omapoolsed soovid kõigile erakondadele, aga mingit vastukaja ei tulnud, ka mitte IRLilt.

Konverentsil esines ka Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm.

Erki Tamm rääkis palju oma isiklikest kogemustest. Ta on omal ajal olnud Isamaaliidu esindajana Hiiumaa kohalikus poliitikas kõrgetel positsioonidel, kuid nüüdseks on ta poliitikast lahkunud. Ta tajub ja tunnetab, mida saab poliitikas ära teha. Poliitika ei saa võtta kiriku rolli, aga poliitikal on oma roll kristlikele väärtustele raamistiku loomisega.

Mida rääkisid väliskülalised?

Soome parlamendi liige ning Euroopa kristliku poliitilise liikumise esimees Peter Östman ja Norra parlamendi endine liige Lars Rise rääkisid kristlike väärtuste kaitsest oma maades. Kuigi Põhjamaade luterlikud kirikud on muutunud näiteks perekonnaküsimustes ülimalt liberaalseks, on kristlikud poliitikud jäänud põhimõttekindlaks. See oli ka Erki Tamme sõnavõtu üks tugisambaid, et me ei saa rääkida väärtustest ilma nende kandjateta. Kui poliitikas on keegi, kes kristlikke väärtusi kannab, siis need väärtused on hoitud.

Õhtul oli veel Olevistes jumalateenistus. Sa oled selle koguduse liige.

See oli tõeliselt hea lõpp konverentsile. Kui oleme piisavalt arutlenud, siis on vaja ka palvust, kus saame otseselt seista Jumala ees, teha palveid Eestimaa eest ja mõtiskleda, mida Jumal meie käest tahab. Palvust juhatas vanempastor Siim Teekel ja ülistuskoori juhtis Kersti Kuusk. Peter Östmani kommentaar oli, et jumalateenistus puudutas sügavalt hinge.

Täname!

17. septembril 2016
Skype’i vahendusel

KRISTUS TEEB JÄÄDAVALT TÄIUSLIKUKS

Kuulutaja intervjueeritavaks oli VAIKE TUTSU Elvast. Tema abikaasa Karl Tutsu oli Elva baptistikoguduse pastoriks 1964. aastast kuni surmani 1977. aastal.

Sa oled pärit usklikust perest.

Mina olin pere kõige vanem laps, mul oli kolm venda ja lapsena surnud õde. Kuni minu kooliajani ei olnud mu vanemad usklikud. Siis suri kahe ja poole aastaselt mu väike õde. See pani isa mõtlema. Ta ei olnud kuri ega vägivaldne, aga viinamees küll ja see tegi emale väga muret. Kui isa tegi otsuse Jumala kasuks, olid joomine ja suitsetamine päevapealt läinud. Siis muutus meie kodus kõik. Ema pöördus ka varsti pärast seda. Mõned vanemad inimesed meie suguseltsist olid usklikud ja pärast
kuulsime, et nad olid isa pärast
väga palvetanud.

Kuidas Sina usklikuks said?

Isa ütles emale pärast lapse surma, et nüüd tuleb hakata Jumalat paluma. Ta hakkas Piiblit lugema ja leidis sealt tõe üles. Ta läks vana-aasta õhtul üksinda oma tuppa ja ütles, et enne ta välja ei tule, kui asjad Jumalaga on korras. Tuligi hommikul säravate silmadega ja ütles, et on Jumala laps.

Ma olin siis kümneaastane. Kui ma nägin seda muudatust, mis isaga toimus, siis oli mul selge, et niisugust elu tahan mina ka elada. Aga mulle oli probleemiks, et ma ei osanud seda vastu võtta. Eks Jumal rääkis ja tegeles meiega ning me hakkasime Koerus koosolekutel käima. Ühel päeval ütlesin isale ja emale, et mina tahan ka õndsaks saada, palvetame koos. Aga siis ma ei saanud veel selgust. See tuli hiljem, kui me kolisime Tallinna ja hakkasime Oleviste kirikus käima. Seal ma sain kindluse, et olen Jumala laps ja seda ei saa keegi kõigutada.

Te põgenesite Tallinna?

Meil oli Järvamaal Koerust 12 kilomeetri kaugusel Merja külas talukoht. Mina sündisin vanas majas 1932. aastal, uus maja valmis 1935. aastal. Isal oli selgus, et kolhoosi ta ei lähe. Ta oli ehitusmees, Tallinn oli sõjas põlenud ja ehitustöölisi oli väga vaja. Isa läks ees ja mõne aja pärast läksime meie talle järele. Vanaema jäi maale. Kui vanaema suri, oli kodu paar aastat tühi ja isa hakkas muretsema, et maja kõduneb niimoodi ära. Siis võtsime maja lahti ja tõime selle suure autoga Elvasse. Vundament oli enne valmis, ja praegu elame samas majas.

Kuidas Sa abikaasa leidsid?

Ma tundsin Karli ainult kui Oleviste jutlustajat. Ta oli oma esimese abikaasa seitse aastat varem matnud. Esimene kohtumine oli meil 1958. aasta märtsis, kui Oleviste noortel oli väike väljasõit Läänemaale. Pooljuhuslikult jäime raudteejaamast palvelasse minnes teistest maha. Rääkisime mõned sõnad, ta küsis ühte ja teist. Mina rääkisin temaga kui vanema vennaga.

12. mail, emadepäeval, tuli Karl minu juurde ja küsis, kas me ei läheks koos kirikust koju, temal on midagi rääkida. Jalutasime ja ta ütles, et tal on tulnud niisugune selgus, et ta peab Tallinnast ära minema, jätma oma ajaliku töö ja minema kogudusetööle. Vennad olid talle teinud ettepaneku minna Koeru. Lõpuks ta ütles, et Jeesus saatis oma jüngrid kahekaupa, kas ma ei tahaks kaasa tulla. Ma ehmatasin ikka tõsiselt ära, eriti ehmatas mind kogudusevanema (pastori) naise roll.

Jumalal on huvitavad plaanid. Kohtusime Karliga mitu korda ja palvetasime koos. Märtsis rääkisime esimest korda, 7. juulil oli kihlus, 26. oktoobril olid pulmad ning 9. novembril olime Koerus! Me elasime kenasti!

Sel ajal ja hiljemgi olid usklikud ja kogudused tugeva ateistliku surve all.

Karl oli ehitustehnikumi lõpetanud projekteerija, aga ametlikku tööd ta Koerus ei leidnud. Mina olin lõpetanud Kehtna kodumajandustehnikumi ja tahtsin minna Koeru autoremonditehasesse tööle, aga mulle öeldi, et teiesugust ei ole meile vaja ja ei tule ka.

Eks meid käidi kontrollimas küll, kas me kuskilt midagi ei saa. Karli ema kinkis talle labakindad, need pandi ka kirja. Aga väga tugev see surve ka ei olnud. Koerus oli väga tore. Hiljem Elvas elades oli vana palvela otse koolimaja külje all. Kui lapsed said usklikuks, lõid nad väikese ansambli ja tegid kogudusetööd. Keegi ei käinud segamas. Natuke müksimist oli, aga nad õppisid hästi ja ei andnud põhjust norida.

Miks te Koerust ära tulite?

Koerus olime kuus aastat, siis selgus Karlile järsku, et tema töö on seal tehtud. Ta ei osanud ise ka selgitada, miks. Juhuseid ei ole, aga pooljuhuslikult tuli Elvast meile öömajale Johannes Togi, et sõita edasi Järva-Jaani. Imant Ridaliste oli just Elvast ära läinud Tartu Kolgata koguduse pastoriks, Elva kogudus oli aasta otsa olnud ilma pastorita. Togi küsis Karlilt, kas ta tahaks tulla Elvasse. Hakkasime sellepärast palvetama ja selgust otsima. Ja nii me Elva tulimegi. Koerus sündis meile kaks tütart ning Elvas poeg ja tütar.

Elvasse oled Sa jäänudki nüüd pidama.

Kui Karl 51-aastaselt suri, oli algul küll selline tunne, et isa ja ema on mul Tallinnas ning sugulased on ka kõik seal, et kas ma suudan siin olla. Aga lastel olid sõbrad siin ja nad ütlesid, et ema, kas sa tahad Elvast ära minna?! Harjusin ära ja nii jäigi. Olin siis 45-aastane.

Poeg läks Tallinna õppima ja jäi sinna, teised on kõik siinkandis. Algul oli harjumatu, aga me armusime Elvasse. Koguduse inimesed olid väga armsad ja sõbralikud ning on siiamaani.

Sa jäid koguduses aktiivseks edasi.

Olen koguduse töös ikka kaasa aidanud. Meil oli neli last ja koguduse kooris laulsid elujõulised inimesed, kellel olid ka väikesed lapsed. Lapsed olid harjutuste ajal meie kodus, õpetasin neile laulukesi ja salme. Äratusnädalatel olid Arvo Kajaste ja Paldor Teekel külas ning ööbisid meil. Need olid toredad kohtumised, mis meeldisid lastele väga. Meie omad tulid järgemööda usule, nii ka teiste vanemate lapsed. Vanemad lapsed tunnistasid usust Jeesusesse ja nooremad järgnesid neile. 1970. aastatel oli ärkamiseaeg. Pöördus vanemaid inimesi ka. Oli väike noortetöö. Kui meie esimene tütar läks muusikakooli, siis ta hakkas teisi õpetama. Nad moodustasid ansambli «Pilgrim». Aasta kaks suuremat esinemist olid jõuludel ja emadepäeval.

Kas Sa oled päevikut pidanud?

Päris päevikut ei ole… Kirjutasin natuke mälestusi. «Ühe pere lugu» on trükitud ainult kümnes eksemplaris. Ma ei ole kirjamees, aga lapsed hakkasid küsima, et kuidas see endine elu oli. Ma mõtlesin, et kirjutan natuke oma elust. Meie suguvõsa hoiab väga kokku. Isa poolt sugulaste kokkutulekud on iga kolme aasta järel 1976. aastast alates. Ühel kokkutulekul oli 313 inimest.

Kas Sa kirjatööd teed arvutiga?

«Ühe pere lugu» sai ise sisse toksitud. Aga mul on ka kirjutusmasin. Mul endal arvutit ei ole.

Sul on keldris koguni oma muuseum.

Ma ei saa seda päris muuseumiks pidada, aga paremat nime ka ei ole. Seal on materjal peamiselt suguseltsi ja selle kooskäimiste kohta. Mu vend Kalju on entusiast, tema on need mälestused kogunud. Ta on teinud suguvõsa kroonika. Meil on suur sugupuu välja joonistatud. Fotosid on minevikust palju ja need said muuseumi üles pandud. Järeltulevad põlved ja sõbrad saavad nüüd ühe pere loost hea ülevaate.

Kas Sa ise mäletad neid asju, mida vanemad rääkisid?

Kuigipalju küll. Kui ma olin noor, siis ei osanud nende vastu huvi tunda. Nüüd küsiks, aga enam pole kelleltki küsida. Möödunud aastal, kui meil oli Aravetel kokkutulek, siis tütrepoeg ütles, et mis ma sinna tulen, seal on kõik vanad inimesed ja teda see ei huvita. Kui me kohale läksime, siis enamik olid seal noored. Ta imestas.

Kas Sa pääsed veel igal pühapäeval palvelasse?

Ma käin jalgrattaga. Kaks aastat tagasi hakkasin tundma, et olen vanaks jäänud. Enne ei tundnud, olen kogu aeg noorte inimeste keskel, kodu on noori täis. Talvel lumega ma ei sõida, siis viiakse autoga. Teised vanemad naabrid kardavad, et kukun maha, aga rattaga tunnen ma ennast väga hästi. Süda tahab liikumist ja kui ma selle muuseumi pärast trepist üles-alla käin, siis ma tunnen ennast päris hästi.

Sul on palju vanu kirjutusmasinal paljundatud raamatuid. Kas Sa loed palju?

Mulle on meeldinud terve elu lugeda. Piiblit olen lugenud eluaeg, aga ikka on mõni salm, mis muutub elavaks. Alles hiljaaegu leidsin Heebrea kirjast niisuguse väljenduse, mida polnud enne tähele pannud: «Sest üheainsa ohvriga on Ta teinud pühitsetavad jäädavalt täiuslikuks» (Hb 10,14). Ja nii ongi. Mu igatsus on, et mu suures suguvõsas kõik saaksid usklikuks.

Täname!

19. septembril 2016 Elvas

MEIE PERE TEENIB ISSANDAT

Sain Jumalaga lähemalt tuttavaks 45-aastaselt. Mõtlesin ka varem sageli igavikust: «Mis tuleb pärast surma, kuhu ma satun, kas ma tõesti kaon alatiseks ja midagi ei jäägi järele, ainult põrm?» Hing protestis sellise mõttetu lõpu vastu! Unistasin taaskehastumisest kasvõi ilusaks lillekeseks, sest ma ei võinud ju päriselt kaduda!

Lapsena ärkasin öösiti üles ja nutsin surmahirmust. Vanemates klassides räägiti matemaatikatundides arvude ja sirgete lõpmatusest. «Kuidas on see võimalik, igal asjal on ju algus ja lõpp?» mõtlesin ma ja vaatasin taevasse Linnutee poole. «Aga mis nende tähtede taga on?»

Otsisin raamatutest tõde, lugesin andekatest leiutajatest, imetlesin suuri avastusi, aga mu hing protestis: «Milliseid imelisi asju on inimmõistus loonud! Ja need suured inimesed on samuti põrm?!» Elu ja surma küsimused jäid ikka lahendamata.

JUMAL TÕMBAS MIND ENDA POOLE

Olin nagu kangekaelne ja jonnakas laps, kes ei tahtnud kuulata lähedaste suu läbi kostvat Jumala kutset. Ta pidi mind hakkama enda poole tõmbama katsumuste ja haigustega.

Ma armastasin ilmalikku elu – tantsimist, head sööki ning pühadeaegset pidutsemist. Töötasin õena haiglas, olin ka aktiivne ametiühingutegelane ja osalesin isetegevuses. Käisin erinevatel kontsertidel ja konkurssidel ning organiseerisin koos mõttekaaslastega igasuguseid üritusi.

Järsku keset niisugust aktiivset elu sain teada, et mul on kasvaja. Mind opereeriti Kiievis, seejärel ootasin proovide vastuseid onkoloogiadispanseris.

Seejärel jäi mu tütar haigeks. Ta vajas pikka ravi. Kurvad hetked panid mind Jumalat otsima ja palvetama, Piiblit lugema ning jumalateenistusi külastama. Ma muutusin Jumala suhtes avatumaks, kogesin vastuseid oma palvetele ning nägin Jumala kätt oma elus. Jumal avas mulle tõe jutluste, loengute ja piiblitundide kaudu.

Sel ajal saabus valguskiir mitte ainult ateistlikule maale, vaid ka minu südamesse. Sain teada tõe Jumalast ja Kristusest, leidsin vastused oma küsimustele elumõtte ja igaviku kohta. Ma palusin andeks oma patud ja mind ristiti baptistikoguduses. Kristus kinkis mulle igavese elu ning surmahirm kadus.

Ma mõistsin, et kuigi lahkumine surevatest omastest on kurb, saan ma loota taaskohtumisele nendega, kes lahkusid uskudes Päästjasse Kristusesse. See on Jumala enda tõotus! Tunnistasin oma sõpradele ja omastele, kõigile, keda Issand saatis mu eluteele, imelisest, rõõmustavast, päästvast sõnumist, Kristuse kingitusest, patust ja surmast lunastamisest.

JUMAL KINNITAS RASKUSTE LÄBI

Kui haigus tabas minu nelja-aastast lapselast, siis kisendas perekond Jumala poole päevad ja ööd, aru saamata, miks pidi see häda tabama väikest last. Aga siis me nägime palvevastuseid ja imelist tervenemist. Arstid pidid tunnistama, et kõik on Jumala kätes.

Need raskused tõid Jumala juurde minu poja, kuid tema meeltparandavale hingele pretendeeris ka saatan. Pojal ei olnud tööd, ta sõitis Venemaale ning oli seal väljaspool kodu ja koguduse kristlikku osadust. Meie olime algajast usklikust kaugel, aga Jumal oli tema kõrval. Tema tõotas: «Keegi ei saa teda ära kiskuda minu käest.» Ja au Jumalale, et Tal on palju võimalusi meid kaitsta.

PALVETEL ON TOHUTULT SUUR JÕUD

Palve on suur jõud! Algul palvetasid tütar ja ema minu pärast, aga pärast palusin juba mina koos nendega meie päästmata omaste pärast. Jumal vastas palvetele imeliselt. Minu paljud lähedased ja ka abikaasa said usklikuks.

Kahetsen vaid, et leidsin tõe nii hilja. Jumal andis mulle ju nii palju võimalusi teda ülistada – laulda, joonistada, luuletada, – kinkis käed aidata inimesi, jalad minna head sõnumit kuulutama, südame armastamiseks ning kaastunde lähedaste ja võõraste vastu. Kahetsen, et ma ei olnud pöördunud Jumala poole oma nooruses, kui olin terve ja oleksin võinud pühendada rohkem jõudu Tema teenimisele. Kuid ka praegu on vaja tööd teha.

AEG JUMALA TEENIMISEKS ON ALATI SOODNE

Ma tänan alati Issandat selle rõõmu eest, et võin olla Tema laps. Tänan, et minu lapsed, lapselapsed ja lõpuks ka mees on saanud Jumala omaks. Poeg, väimees, minia ja tütar töötavad koguduses kaasa. Lapselapsed, keda on nüüd juba kuus, käivad pühapäevakoolis.

Olen praegu 62-aastane. Au Jumalale, et võin öelda nagu Joosua: «Aga mina ja mu pere, meie teenime Issandat!» (Jos 24,15).

ALEVTINA ŠEVTŠUK
Krõnitsa Žõtstsja
Avaldatud lühendatult

LÜHIDALT

6. septembril valiti Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu koosolekul liidu uueks peasekretäriks Siim Nigulas. Uus peasekretär on Oleviste koguduse liige, ta on lõpetanud Tartu Ülikooli usuteaduskonna ja psühholoogia instituudi ning jätkab magistriõpinguid majanduses. Igapäevaselt on uus peasekretär tegev kinnisvaravaldkonnas.

11. septembril ordineeriti Käina EKB Koguduse pastoriks Siim Kask. Talituse viisid läbi Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm ja Kärdla Baptistikoguduse pastor Tarmo Kähr.

21. septembril allkirjastasid siseminister Hanno Pevkur ja Eesti Kirikute Nõukogu president peapiiskop emeeritus Andres Põder ühispöördumise, millega kutsutakse eestimaalasi osalema reformatsiooni 500. aasta juubeli ettevõtmistes.

VÄHK LAASTAS SUGUVÕSA

Anita Koop (41) oli oma elu hoopis teisiti ette kujutanud. See oleks pidanud edasi minema samamoodi nagu esimesed kakskümmend aastat, mil kõik läks libedalt – õnnelik lapsepõlv kristlikus peres, kooli lõpetamine, õpingud majanduse erialal, pulmad, reisid mööda maailma.

Seejärel tabas teda esimene ränk löök: Anita oli 24-aastane, kui tema vend Viktor 35-aastaselt kopsuvähki suri. 17 aastat oli vend selle vastu võidelnud, siiski edutult. Anitale sai selgeks: «Elu on kingitus.»

NURISÜNNITUS MUUTIS KÕIKE

Kaks aastat hiljem jäi ta jälle rasedaks ja sünnitas poja. Laps sai nimeks Samuel, mis tähendab «Issandalt palutud», sest vanematele oli see laps palvevastuseks. Nad olid õnnelikud. Aga ainult viis kuud, sest siis said nad teada diagnoosi: «Teie lapsel on leukeemia, verevähk.» Järgnesid loendamatud haiglapäevad, keemiaravi, luuüdi siirdamine. Lõpus sai laps ainult aparaatide abil hingata. Ta ei elanud nelja-aastasekski.

PEAS KEERLESID ENESETAPUMÕTTED

Ta usub Jumala kõikvõimsusse, kuigi Jumal Samueli ei päästnud. Vahepeal on olnud Anita mõnikord ükskõikne Jumala suhtes ja lõpetanud Piibli lugemise. Siis on teda aidanud kaaskristlaste sõnumid mobiiltelefonis: «Me palvetame.»

Anita usub, et tema pere kanti neist aegadest läbi. Sellele vaatamata oli tal raske tunnistada, et lahtilaskmine kuulub elu juurde.

SURI VEEL ÜKS VEND

Kaks venda ja oma poeg on ju vähki surnud: «Tunnen hirmu vähi ees.» Samas teab ta, et Jumal hoiab tema elu enda käes. Ja nii ütleb ta väikese trotsiga: «Vaatan rõõmsalt tulevikku.» Igavik on Jumala juures. «Seal näen ma Samueli jälle. Ta on terve. Taevas vähki ei ole.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

SAMAARIA MISJON 25

Juubelikoosolek 10. septembril 2016 Haapsalus

1. Samaaria Eesti Misjoni keskus ja Haapsalu turvakodu.
2. Koosoleku juhataja Ruudi Leinus (paremal) ja asejuhataja Krister Lindberg.
3. Välismaised toetajad Krister Lindberg ja Päivi Valkoniemi ning Samaaria Eesti Misjoni tegevjuhi kt Mihkel Nõlvak.
4. Aare Tamm tutvustab raamatut «Samaaria Eesti Misjon 25».
5. Isiklik tunnistus.
6. Juubelijumalateenistusest osavõtjad Haapsalu Baptistikoguduse palvelas.

Fotod: Mihkel Nõlvak ja Ismo Valkoniemi