“Teie niuded olgu vöötatud ja küünlad põlegu!” ütles Jeesus (Lk 12,35). Need sõnad oleksid nagu mõeldud põhjamaises külmas ja pimeduses elavatele inimestele.

Küünalt ei tohi panna vaka alla, vaid küünlajalale (Mt 5,15). Valgust peab näitama isegi siis, kui ümberringi on pahandused, skandaalid, õnnetused, äpardused ja muud halvad asjad. Just sinna ongi valgust vaja. Küünal valges ruumis on iluasi, pimedas ruumis aga tarbeasi.

Põledes on küünal ilus, voolav rasv on dekoratiivne. Valgust näidates ja oma eesmärki täites põleb küünal ära. Kui ta on lõpuni põlenud, võetakse uus ja vana unustatakse. Ometi ei põlenud ta asjatult, sest ta tegi pimeduse valgeks.

Jeesus ütles usklikele: “Nõnda paistku teie valgus inimeste ees, et nad näeksid teie häid tegusid ja annaksid au teie Isale, kes on taevas” (Mt 5,16). Seda on kaasajale väga vaja.

Küünlakuu lõpeb ära, aga valgus peab edasi paistma.

ELU NÕUAB VASTUTUSTUNNET

Toimetaja kommentaar

Aasta lühimasse kuusse mahub seekord palju sündmusi, kuid käsitleda saame vaid mõnda. Kogeme järjekordselt, et kauged sündmused puudutavad ka meid. Lisaks on kohalikud asjad, mis meie jaoks üsna valusad.

VASTASSEIS KARIKATUURIDE PÄRAST

Euroopas räägitakse ajakirjandusvabadusest, moslemid tunnevad aga, et mõnitatud on nende kõige pühamaid tundeid. Järjekordselt seisame probleemi ees, kas Euroopa peab end kohandama võõraste maade mõtteviisiga või mitte? Või on see küsimus mõnikümmend aastat hiljaks jäänud?

Moslemid ei ela ammu enam ainult kuskil kaugetes riikides, vaid neid on tulnud Euroopasse mitmeid miljoneid. Nende tavasid on aastakümneid soositud. Tihti on seda tehtud kohaliku kristliku taustaga kultuuri arvel. Hiljutised rahutused Prantsusmaal ja nüüdne pildikriis näitavad, et eksootilistest võõrastest on saanud võimas ja ohtlik jõud.

Kui iisraeli rahvas oli Egiptuses, siis ühel hetkel hakati nende ees hirmu tundma, sest neid oli nii palju saanud (2Mo 1,12). Iisrael vabanes orjusest, sest nendega oli Jumal. Kellega on Jumal nüüd, kas fanaatiliste moslemite või usukaugete eurooplastega?

Kuidas peaksid kristlased karikatuuritülisse suhtuma? Islamit me ju heaks kiita ei saa. Aga kristlastele ei meeldi, kui ristiusust mõnitavalt räägitakse. Jeesus ütles: “Kõike siis, mida te iganes tahate, et inimesed teile teeksid, tehke ka nendele! See ongi Seadus ja Prohvetid.” (Mt 7,12).

Meie meedial oleks aeg ka ristiusu suhtes viisakam toon võtta. Ühele autorile ei meeldi usuõpetus, teisele hommikupalvused raadios, kolmandale kaplanite töö sõjaväes… Oleks see siis ratsionaalne arutelu. Enamasti on tegemist lahmimise ja mõnitamisega.

Viimane aeg on Euroopa kirikutel jätta muud teemad ning keskenduda evangeeliumi kuulutamisele nii oma rahvale, võõrastele maadele kui ka sisserännanud muulastele. Vaid siis on nendega Jumal. Vaid koos Temaga tunnetab inimene lubatu ja sobimatu piire. Vaid koos Kristusega on inimestel lootust.

SUUR NAFTAREOSTUS JA POLIITIKA

Hukkunud lindude arvu on hinnatud koguni 35 tuhandele. Vaatamata paljude inimeste innukale tööle õnnestub naftast puhastatud lindudest elule võita ilmselt vaid mõnikümmend.

Poliitiline kära keskendus süüdlaste otsimisele ehk valitsuse kritiseerimisele. Praegust ja eelmisi valitsusi peaks eelkõige süüdistama selles, et pole kulutatud piisavalt raha naftareostuste likvideerimiseks vajalike vahendite hankimisele. Aga raha on kogu aeg mitmele poole vaja. Kui meri on puhas ja ohtu ei paista, võib puhastustehnika ostmine raiskamisena tunduda.

Ilma naftata tänapäeval hakkama ei saa. Naftatransiit annab Eesti majandusele küllaltki olulist sissetulekut. Eesti ranniku lähedal liikuvad laevad ohustavad meie keskkonda, kuid meresõit jätkub ka tulevikus. Nii tulebki kulutada raha naftareostuste avastamisele ja likvideerimisele. Sellega hoolitseme mingilgi määral looduse eest, mille Jumal inimeste käsutusse on andnud.

HAMAS VÕITIS PALESTIINA VALIMISED

Me ei pea tingimusteta heaks kiitma kõike, mida Iisrael teeb. Aga sellesse riiki ükskõikselt suhtuda me ka ei tohi. Laulja ütleb: “Mõtle minule, Issand, su head meelt mööda oma rahva vastu, tule mind katsuma oma abiga, et ma näeksin su valitud rahva head põlve ning rõõmustaksin sinu rahva rõõmuga, kiitleksin koos sinu pärisosaga!” (Ps 106,4–5).

TÄNA ON SEE KIRI TÄIDE LÄINUD

Luuka 4,16–22

Paljude asjade kättesaamiseks tuleb suurt vaeva näha ja kaua oodata. Näiteks spordis tippu jõudmiseks võib kuluda aastaid, tuleb kasutada heade treenerite abi, spordiarstide nõuandeid ja hädavajalik on järelevalve. Sponsoriteta ei jõua kodumaast palju kaugemale. Eduks peab olema ka õnne, milleks sageli on teiste ebaõnn.

Aga on asju, mida me enam ei pea ootama, vaid mis on juba kätte jõudnud. On suuri asju, mille saavutamine ei olene meie õnnest ega teiste ebaõnnest, vaid mis on saavutatavad endale ja teistele vaeva valmistamata. Nagu Jumala armastus, mis on Jeesuses meie juurde jõudnud.

IMELINE PROHVETIKUULUTUS

Rõõmusõnum vaestele. Vaene on sageli puuduses, tal tuleb mõnigi kord paluda teiste abi, vaene on ühiskonnas mõjuvõimu ja positsioonita. Prohvet kuulutas vaestele häid sõnumeid.

Vabakslaskmine vangidele. Inimene, kelle liikumisvabadus on piiratud, ootab kannatamatult vabakslaskmist, ta esitab taotlusi tähtaja lühendamiseks. Kes selle jutluse lugejaist tunneb, et tema vabadusi on piiratud, võib teada saada, et prohvetil on talle häid sõnumeid.

Nägemist pimedatele. Nägemispuue muudab inimese võrdlemisi abituks. Üks tähtis meel, mille abil maailmaga suhtleme, on puudu, maailm on oluliselt ahenenud. Aga mitte vähem abituks ei muuda inimest vaimupimedus. Siin tajub vist iga enesekriitiline inimene, et tema vaimne ja vaimulik nägemine on ebatäiuslik. Prohvet tõotas pimedatele nägemist.

Rõhutud lastakse vabadusse. Inimene võib olla materiaalselt kindlustatud, ta kodanikuvabadused pole piiratud, silmanägemine on hea, kuid tema süda võib olla rõhutud, murtud ja puruks pekstud. See sisemine, hingeline rõhutus võib koormata enam kui väline häda. Prohvet kuulutas rõhutute vabakslaskmist.

Tulles tagasi Naatsareti sünagoogi, kus Jeesus luges prohveti kirja, saame teada, et mitte ainult üksikud inimgrupid või teatud õnnetused inimese elus leiavad lahenduse, vaid on tõotatud midagi veel enamat.

Prohvet kuulutas Issanda meelepärast aastat. Iisraeli vabanemine pagendusest pidi olema otsekui suurim rõõmuaeg, mida rahvas tundis – juubeliaasta. Iga viiekümne aasta järel oli kogu rahval juubeliaasta. Siis kustutati kõik võlad, orjad lasti vabaks ning ostetud ja panditud maa ja vara tagastati endistele omanikele. See oli koormatud inimestele erakordne vabanemise ja rõõmu aeg.

See Jesaja poolt ettekuulutatud aeg oli Iisraelis juba ammu kätte jõudnud, mil rahvas Paabeli vangipõlvest kodumaale tagasi pöördus. Kuid see vabanemine ei andnud kõike seda täiel määral, mida inimene ja rahvas vajas või igatses. Jeruusalemm ja Juudamaa ei jõudnud isegi niisugusele majanduslikule, vaimulikule ja rahvuslikule kõrgusele, nagu nad olid kuningas Taaveti päevil.

Midagi enneolematut pidi veel toimuma. See pidi sündima Messia tulekuga. Naatsareti sünagoogis Jeesuse poolt loetud prohvetisõna kutsus kuulajaid oma lootust panema oodatavale Messiale.

PROHVETIKUULUTUS TÄITUS JEESUSES

“Aga kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest, sündis Seaduse alla, lahti ostma seadusealuseid, et me saaksime pojaseisuse. Et te olete aga pojad, siis on Jumal läkitanud teie südamesse oma Poja Vaimu, kes hüüab: “Abba! Isa!” Nõnda ei ole sa enam ori, vaid poeg, aga kui sa oled poeg, siis sa oled ka pärija Jumala kaudu.” (Ga 4,4-7).

Paabeli vangipõlvest vabanemine polnud prohvetikuulutuse täitumise tipp. Juudid ootasid prohvetikuulutuse edasist täitumist. Kuid nemadki ei osanud oodata kõike seda, mis Jumalal oli kavas. Jumala armastus ja hool inimese vastu ületab inimese unistusi kõrgelt.

Messia Jeesuse ilmumisega sai teatavaks veel suurem rõõmusõnum, veel suurem vabanemine, veel täiuslikum nägemine. Selleks oli õigus saada vabaks patu orjusest ja surmast ning õigus saada Jumala lapseks ja pärijaks. Kord paradiisist välja aetud, nüüd paradiisi Jumala juurde tagasi kutsutud!

Rahvuslik vabanemine, majanduslik edu, kultuuriline areng pole inimese suurimad vajadused. Suurim on saada taas sõbraks oma Loojaga. Hea lugeja, Jeesuses avanevad võimalused ületavad sinu ootusi ja unistusi kõrgelt. Sinu palvetele antavad vastused ületavad sinu ettekujutusi. Aastate kulgedes sa avastad, kui suur on õnn tunda Jeesust ja Teda järgida.

Alles Jeesuse tuleku järel oli võimalik näha midagi enneolematut. ““Kõik on mu Isa üle andnud mulle ja keegi ei tunne, kes on Poeg, kui vaid Isa, ja kes on Isa, kui vaid Poeg, ja kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada.” Ja omavahel olles ütles Jeesus jüngrite poole pöördudes: “Õndsad on silmad, mis näevad seda, mida teie näete, sest ma ütlen teile, palju prohveteid ja kuningaid on tahtnud näha, mida teie näete, ega ole näinud, ja kuulda, mida teie kuulete, ega ole kuulnud.”” (Lk 10,22–24).

Jeesuse tulekuga alanud armuaeg on otsekui juubeliaasta. Jeesuse pärast kustutatakse patuse võlg, ta lastakse vabadusse patuorjusest, ta pärib Jumala riigi. “Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval. Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev!” (2Ko 6,2).

Kenneth Woodward heidab pilgu sellele, mida Kristuse tulek maailmale tähendas: “Kristuse elu muutis radikaalselt inimkultuuri kogu maailmas. Enne Jeesuse tulekut valitseti maailmas põhimõtte järgi “kel jõud, sel õigus”. Kuid Jeesuse õpetus alandlikkusest ja teise põse ettekeeramisest määratles meie vaated inimese iseloomule, sõjale, mehelikkusele teist moodi. Jeesuse pühendumine vaestele, naistele ja lastele avas tee inimõigustele ning naiste võrdõiguslikkusele. Abielu muutus enam võrdväärseks. Rooma perekondades oli üldine praktika tappa vastsündinud tütarlapsi. Sotsioloog Rodney Stark märgib, et on tõend selle kohta, et vanas Roomas vähemalt 600 perekonna hulgas vähem kui tosinal oli enam kui üks tütar. Ent kristlased väärtustasid kõigi inimeste elu, nii meeste kui ka naiste oma ja keelasid laste tapmise.”

Vähe sellest, et Jeesus astus kaitsetute eest välja – Ta parandas lootusetult haigeid ja seetõttu ühiskonnast isoleeritud inimesi, Ta äratas ellu surnuid. Jeesus annab elu ja kaitseb elu. Jeesus annab inimesele tagasi selle, mille patt on temalt riisunud.

KAS SEE SAAB OLLA NII KÄTTESAADAV?

Kas on võimalik, et prohveti poolt kuulutatud head sõnumid võivad täituda täna? Kas on võimalik, et neid suuri asju, millest prohvetid on kuulutanud, võime juba täna vastu võtta? On võimalik. Vaatleme kolme juhtumit Luuka evangeeliumis.

Isa ootas koju oma südametut, uhkelt ära läinud nooremat poega. Kui kadunud poeg nüüd murtud mehena ja kahetseva südamega lõpuks nähtavale ilmus, tõttas isa talle vastu ja võttis ta rõõmuga perekonda tagasi, korraldades suure peo. Isa ütles vanemale pojale: “Nüüd aga oli tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest see su vend oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ning oli kadunud ja on leitud.” (Lk 15,32).

Maksukoguja, halva mainega Sakkeus, tahtis näha Jeesust. Linnast läbi minev Jeesus märkas teda ja tuli ta koju. Maksukoguja võttis Jeesuse rõõmuga vastu ja lubas heastada oma ülekohtu, mispeale Jeesus lausus tunnustavalt: “Täna on sellele kojale tulnud pääste, sest ka tema on Aabrahami poeg” (Lk 19,9).

Jeesus oli ristil, Tema kõrval olid kurjategijad, kellest üks pöördus palvega Jeesuse poole. Jeesus ei viivitanud vastusega: “Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis” (Lk 23,43).

“Täna on see kirjakoht teie kuuldes täide läinud,” ütles Jeesus Naatsa­reti sünagoogis. Jeesuse tulles täitus prohvetikuulutus Messia tulekust. Nii uskumatu, kui see ka ei paistnud.

Need, kes pöörduvad Jeesuse poole oma palvetega, kogevad seda, mida nad varem pole kogenud. Jeesuses täituvad Jumala tõotused ja see on palju enam, kui oled varem näinud või arvanud. Jeesuses täituvad ka need tõotused, mis on veel tulevikuaega ootama pandud.

On asju, mida tuleb oodata, kuid ka neid, mida ei pea enam ootama. Jeesuse tulles täitus prohveti poolt kuulutatu – Tema on Jumalast saadetud Messias. Jeesus valmistab vaestele rõõmu, laseb vangid ja rõhutud vabadusse, annab pimedaile nägemise. Jumala tõotuste täitumine on sullegi kättesaadav, see võib toimuda juba täna.

EERIK RAHKEMA
Haapsalu Baptistikoguduse vanem

LAPSEST KASVAB NOOR

Eesti EKB Koguduste Liidu Laste- ja Noortetöö Keskuses (LNK) töötab alates möödunud aasta septembrikuust noortesekretärina Kohila Baptisti­­koguduse liige SIILAS KASK (23). Ta jagas Kuulutajaga oma arusaama noortetööst.

Kuidas Sa sattusid noortesekretäriks?

Kuulutati välja konkurss ja mitte keegi ei tahtnud konkureerida. Lastetöö koordinaator Pille Havakats, kes on ka Kohila kogudusest, tuli siis mulle seda tööd pakkuma. Ma polnud konkursi kuulutust näinudki.

Ma töötan noortesekretärina täisajaga. Konkurss kuulutati poolele kohale. See võis olla ka põhjus, miks keegi ei tahtnud kandideerida. Sellist tööd on väga raske poole kohaga teha, peab veel midagi kõrvalt tegema, et peret toita. Väike palk on muidugi kirikutöö üldine häda.

Milline on Sinu noortetöö kontseptsioon?

Seni on olnud paljudes kogudustes lastetöö ja noortetöö omavahel kooskõlastamata. Lapsed kasvavad pühapäevakoolist välja ja ei jõua noortetöösse.

Väga oluline on, et koguduse pastor näeks seda probleemi, viiks töötegijad omavahel kokku ja oleks ise ka juures. Oleme koos Pille Havakatsiga korraldanud piirkondlikke lastejuhtide, noortejuhtide ja pastorite kohtumisi. Need on juba toimunud Põhja-, Lääne- ja Lõuna-Eestis.

Kuidas Sa ise pühapäevakoolist noortetöösse sattusid?

Minu lapsepõlvekoguduses Koerus oli pühapäevakool, kuid noortetööd ei olnud. Kui ma lastetööst välja kasvasin, siis pidin ise noortetööd tegema hakkama. Mingil määral õnnestus meil laste ärakadumist vältida. Aga probleem oli selles, et läksin Tallinna õppima ja töö jäi pooleli.

Mida Sa õpid?

Õppisin Pedagoogilises Seminaris noorsootööd. Praegu õpin Tallinna Ülikooli magistriõppes sotsiaaltööd.

Üks oluline asi ongi noortejuhtide koolitus ja uute juhtide leidmine. Veel sel kuul toimub Kohila noortekeskuses koolitus tulevastele ja algajatele juhtidele. Õpetama tulevad Tallinna Allika koguduse pastor Erki Tamm ja Rakvere Karmeli koguduse noortejuht Gunnar Kotiesen. Mina räägin projektide kirjutamisest ja meeskonnatööst.

Kas projektide kirjutamine annab reaalseid tulemusi?

Kirjutasin noorte piiblipäevade jaoks paar projekti ja sain 75 tuhat krooni. Programm Euroopa Noored toetab noorte omaalgatust ja rahvusvahelist koostööd ning sealt õnnestuski mul raha saada.

Noortesekretäri töö juures ongi kõige halvem see, et kõige suurem jõud läheb finantside otsimisele ja sisulise töö jaoks ei jää aega.

Mida võiks sisulise poole pealt veel teha?

Võiks arendada noorteüritusi Tartu Going Upi stiilis. Potentsiaali oleks just väikestes kohtades. Tihti pole seal noortel midagi teha ja nad tulevad kasvõi igavusest vaatama.

Kas Going Up sobib kõigile noortele?

Eks igaühel on oma eelistused ja Going Up ei ole kuldne võti kogu Eesti jaoks. Aga Tapal ja Pärnus on seda tehtud, Ridalas peaks sarnane üritus toimuma märtsis. Ja need, kes sellest välja kasvavad nagu lapsed pühapäevakoolist, tuleb kogudustesse suunata. Sellepärast ongi erinevad töölõigud kogudustes, et inimesed ei kaoks.

Paljudes väikestes kogudustes pole lapsi ega noori.

Üks moodus oleks organiseerida misjonimeeskonnad, mis tuleksid väikestele kogudustele appi. Kui korraldada koguduses regulaarseid üritusi, siis mingi ajaga võiks laste- ja noortetöö tekkida. Lõpuks tuleb anda juhtimine kohalikele üle.

Mida Sa tänavuste noorte piiblipäevade kohta ütled?

Tänavused piiblipäevad toimuvad 21.–23. aprillini Pärnu kontserdimajas. Sihtgrupiks on noored vanuses 14. eluaastast kuni gümnaasiumi lõpuni või ülikooli alguseni.

Sel aastal ei ole osavõtumaksu ja seda just tänu programmi Euroopa Noored toetusele. Uuendusena teeme videoklippide konkursi ning viimasel päeval rongkäigu Pärnu linnas.

Piiblipäevade jaoks on siiski veel tõsiselt raha vaja. Annetada võiksid eelkõige need, kes kunagi on piiblipäevadel käinud ja nendest välja kasvanud. Sellega annaksid nad uutele noortele võimaluse piiblipäevadel osaleda. Annetada võib kasvõi sada krooni ja see tuleks kanda Eesti EKB Koguduste Liidu arvele number 1120173874 Hansapangas, selgituseks märkida “Toetus piiblipäevadele”.

Kolm aastat tagasi tegid tolleaegne noortesekretär Elari Tamm ja Pille Havakats kristliku noorsooühingu Risttee, mis pidi LNKd asendama. Sellel aastal tahaks seda mittetulundusühingut taaselustada. Selle aasta piiblipäevad korraldamegi läbi Risttee. LNK ei ole juriidiliselt iseseisev ja liidu kaudu on suhteliselt raske toetusi saada. Läbi mittetulundusühingu on võimalik ka riigilt noorteühingu aastatoetust taotleda.

Kui suur on Su meeskond?

Püsivat meeskonda ei ole. Piiblipäevade meeskond on umbes kümme inimest. On olemas ka LNK juhatus.

Kas tänapäeva noorus on hukka läinud?

Ei ole. Hukka lähevad need, kes oma elu Jumalale ei anna. Mina usun, et maailma on võimalik muuta.

Täname!

14. veebruaril 2006 telefoni teel

ÜLO MERILOO TÖÖTAB AKTIIVSELT

13. veebruaril sai 80-aastaseks Tallinna Oleviste koguduse pastor ja Eesti EKB Koguduste Liidu endine president ÜLO MERILOO. Juubel andis põhjust temalt mõndagi küsida.

Kuidas Sa usklikuks said?

Kui ma algkooli läksin, algas minu kodukandis Ambla kihelkonnas ärkamislaine, mis kestis pea kümme aastat. Pidevalt peeti koosolekuid ja ma võtsin neist väga noorena osa.

Enne pöördumist tundsin, et mu elu on laenatud. Esimeses klassis oli mul väga raske kopsupõletik ja keskkõrvapõletik. Olin ära minemas, kuid Lõuna-Eestist pärit vennastekoguduse vennad lähtusid Jaakobuse kirjast, panid oma käed mu peale ja palvetasid, et siin on noor mees, kellest võiks saada Jumala riigi tööline. Vennad läksid oma teed ja minu tervis taastus.

Koolipoisina olin Pühajärvel uppumise ohus. Mitu paati päästsid meid. Jäneda oma kuppelmaastikuga tõmbas suusatama. Meil oli suusahüppemägi. Kaks korda kukkusin end hingetuks, kuid jäin terveks.

Kingitud elu kuulub Issandale. Nägin, kuidas teised pöördusid, ka noored. Olin kristlikus kodus kasvanud ja tundsin, et Jumal kutsub mind ning tegin oma otsuse. Oma rahulikule iseloomule vaatamata olin üliõnnelik.

Milline tulemus oli sellel ärkamisliikumisel?

Kohalikud kogudused said sealt oma jutlustajad. Formeeriti vennastekoguduse Jäneda osakond. Moodustati laulukoor. Piiblitunnid olid meeldejäävad, sest vaimulikud tõed tulid lahti mõtestada.

Kõige suurema täienduse said nelipühilased. Nende kogudus kasvas 30 liikmelt sajani, aga ka baptistide ja evangeeliumi kristlaste kogudused täienesid. Tagasilangusi oli vähe. Usklikuks sai ka hilisem Eesti EKB koguduste vanempresbüteri abi Rein Kiviloo.

Ma tahtsin usuristimisele minna. Richard Kaups ristis mind ja mind võeti Tapa baptistikoguduse liikmeks.

Kuidas Sa õppima läksid?

Minu kodukoht oli Jäneda põllutöökoolist kahe ja poole kilomeetri kaugusel. Selle tõttu taheti mind sinna õppima saata. Ma kartsin seda. Talutööde normi täitsin ma juba nooruses ära. Mul oli hea käsi ja soovitati joonistamist õppida.

Olin lühikest aega Saksa sõjaväes, tulin sealt ära ja elasin kaks nädalat metsavenna elu. Mulle jäid alatiseks kaks pattu – ma olin baptist ja käisin fašistlikus sõjaväes. Nüüd on Saksa sõjaväes käinud mehed kangelasteks tehtud.

Uus võim tahtis mind punaarmeesse võtta, aga kuna mul oli kümnes klass pooleli, sain ajapikendust. Sõjaväkke ma ei läinudki. Töötasin raudteel kõige väiksema arveametnikuna, aga depoo ülem ütles, et olen asendamatu tööjõud ja ta ei saa mind vabastada. Tegin kaks klassi ühe aastaga ja 1946. aasta kevadel lõpetasin keskkooli. Sügisel läksin TPIsse ehitusinseneriks õppima. Seal oli ka sõjaline väljaõpe ja sellega olin sõjaväest vaba.

Kas Sinu usklikkus õppimist ei takistanud?

TPIs oli üsna tihe filter. Iga aasta ähvardas viimaseks jääda, aga sain lõpuni. Diplomit usu pärast anda ei lubatud. Aga mind määrati tööle Ukrainasse Kahhovkasse ja siis nõuti, et tuleb diplom ka anda, muidu ma äkki ei lähegi sinna. See oli Jumala ime.

Mis Ukrainast sai?

Olin juba kaks aastat töötanud Maaehitusprojektis. Tegin ministeeriumi avalduse, et mind suunataks Eestisse. Mind määrati Narva ja Kahhovkas ma ei käinudki. Aga kahel korral käisin sellepärast prokuratuuris, et ei jõudnud tähtajaks sinna. Oleksin võinud vangi sattuda.

Narvas olin ainult aasta. Võtsin esimesel pühapäeval kohe Narva usklikega kontakti. Olen ka hiljem nende eest seisnud. Ajasin korda Narva koguduse registreerimise. Narva-Jõesuus oodatakse mind nüüd uue kiriku avamisele. Aitasin kolme projekti kooskõlastada. Viimase, mille järgi ehitati, tegid moldaavlased.

Palun räägi oma abielust!

Varsti (2007. aastal) tuleb teemantpulm. Abiellusin üliõpilasena. Adelheid julgustas mind õppima. Tema töötas ja mina sain stipendiumi. Igal aastal maikuust oktoobri lõpuni töötasin maamõõtjana, et raha teenida.

Jumal andis abikaasa, kes on mulle kohane, tasakaalukas, rõõmsameelne ja julgustav kaaspalvetaja. Oleme püüdnud elada nii, et meie ümber oleks rahu ja ise oleksime rahutegijad.

Kas Su usklikkus mõjutas Sinu ilmalikku tööd?

Lähemad töökaaslased harjusid sellega ja meil oli väga põnev vestelda. Tellijad austasid projektide peainseneri. Aga ideoloogiliselt käis massaaž kogu aeg. Mind ei lubatud hariduse tõttu täisajaga vaimulikule tööle asuda. Kui lõpuks lahkumisavalduse andsin, siis öeldi, et see mees on parandamatu. Kui ära tulin, siis tundsin, et uus periood minu elus on alanud.

Kuidas Sa vaatad uut arhitektuuri?

Igal ajastul on oma käekiri. Ma ohkan, kui Viru keskuse silla alt läbi sõidan, et Jumal õnnistaks neid arhitekte, et nad ilusamaid asju teeks ja Tallinna keskust kõrghooneid täis ei ehitaks.

Olen liikunud ka mujal peale Eesti. Eesti arhitektuuri areng on siiski olnud progressiivne ja mõistusepärane. Arhitekt on oma põhiolemuselt kunstnik, kes peab ehituses nägema midagi, mis oleks talle stiimuliks.

Aga järgmine põlvkond tuleb ja lõhub kõik maha või teeb ümber.

Tegin 33 aasta vältel põhiliselt asulate keskuste, metsamajandite ja kutsekoolide projekte üle vabariigi. Kui projekt saab valmis, siis on see autokoorem köidetud jooniseid. Siis mõtled, et kui uuesti alustaks, teeks teistmoodi. See on loov töö. Ei häiri, kui plats puhtaks lükatakse ja ehitatakse parem asemele.

Kas Sul oli mõni usuisa?

Läksin kodugruppide õhkkonnast, kus kõike omavahel jagati, Tapale. Seal oli pastoriks Gottfried-Hillar Palias. Ka tolleaegne noortejuht Robert Preisfreund tegeles meiega. Palias oli staabiohvitser kapteni aukraadis, väga austatud mees. Ta oli tõeline vaimulik isa. Poistel oli muidugi uhke tunne, kui ta mundris tuli.

Tallinnas kogesin Osvald Tärgi juures jälle uut kvaliteeti. Ta on minuga palju vaeva näinud minu elu kõige rõõmsamatel ja raskematel tundidel. Ta oli tõeline isa, kasvataja ja suunaja.

Neli aastat kaugõppekursusi oli mul nagu vaimulik varjupaik. Ütlesin Tärgile, et ilma õppimata ma ametisse ei lähe, kuid aitan nii palju kui võimalik. Piibli lugemine ja uurimine, kursusetööd – need tegid seesmiselt julgemaks. On sõnum, mida kuulutada.

Palun meenuta Olevistesse ühinemist.

Allikal võttis Osvald Tärk Olevistesse ühinemist väga tõsiselt. Ta pani koguduse palvetama. Tekkis vaimulikult soe õhkkond. Inimesed said usus edasi. Tean, et ka teistes ühinevates kogudustes palvetati.

Ühineti teadmisega, et see on Jumalast. Esimese remondi ajal sulasime ühte. Vendade koosolekutel oli pingeid tõekspidamiste pärast, aga asjad lahendati kristlikus meeles ja armastades üksteist.

Ma arvan, et stagnatsiooni tingimustes oleks mõnel väiksemal iseseisval kogudusel olnud raske vaimulikku ja piiblitundmise taset tagada. Oleviste hoidis karja koos. Ma olen Jumalale tänulik, et nõukogude võimu rasketes tingimustes võisime kuulutada evangeeliumi Kristusest.

Sinust pidi vahepeal Viljandi koguduse pastor saama.

See oli 1958. aastal. Kalju palvelas nõupidamisel tekkis mõte, et meil on 40 kursuslast õppimas. Pandi nimekiri lauale ja palvetati. Vanempresbüter Johannes Lipstok pani pimesi sulepea minu nime peale ja ma läksin. Olin alandlik ja truu sulane. Mind valiti kohale, aga seda tööd mulle ei antud. Usuasjade volinik oli väga vastu. Ma olevat nii suur võlglane riigile oma haridusega. Ei tahetud vist minu nähes koguduse ehitatud uut palvelat ära võtta.

Kaugõppekursuste lõpetamisel ei lubatud mulle diplomit anda. Sain selle pool tundi enne teisi kantseleis kätte. Olen poolpõrandaalune tööline ja õppija olnud.

Kas võimude poolt oligi kõige suurem surve 1960. aastate alguses?

Jah. Öeldi, mida laulda ja missugused pillid tohivad mängida. Kantslis tohtisid käia ainult koguduse juhatuse liikmed. Vendade pingis on siiamaani mikrofon, sealt siis keegi palvetas ja polnud aru saada, kes seda teeb.

Hiljem väsitas ideoloogiline surve uute liikumiste tekkimisel. Olen palunud, et ma unustaks need näod ja sõnad, mis öeldi.

Sa olid Robert Võsu kõrval vanempresbüteri abi.

Ta kantis minule kõik majadega seotud küsimused ja tegeles ise usuasjadega. Mul olid visandid palvelatest, kus tuli korter ehitada või remonti teha. See oli väga pingeline periood. Pärast tuli mul tegelda nii vaimulike kui ka majanduslike küsimustega.

Sinu presidendiajal vahetus võim.

See oli nagu kevadine tulvavesi. Mõtlesin, et kui vanad vennad oleksid veel elus ja näeksid, mis juhtuma hakkab. Pingeline töö, kirjanduse väljaandmine, sponsorite tekkimine, Teekäija, seminar, kirikute nõukogu. Olin sissejuhatavas osas, kus kõik liinid võisid tööle hakata. Jumal on õieti planeerinud igal etapil need, kes põhitööd teevad ja abistavad. Ma olin sel ajal nähtavasti Jumalale vajalik.

Sa oled ikka veel tegev.

Mind on kasvatatud nii, et kui on vähegi võimalik aidata, siis tuleb seda teha. Igas töölõigus olen püüdnud anda nõu. Silmanägemine, kõrvakuulmine ja kõndimine on veel head. Mõtlen aeglasemalt, aga hoolekandes, vanu külastades, osadusgruppides nooremate keskel on mulle veel kohta. Praegu olen veel põllul.

Minu loosung on Ps 100,2.5: “Teenige Issandat rõõmuga, sest Issand on hea, Tema heldus kestab igavesti ja Tema ustavus põlvest põlve” – ka Eesti EKB Koguduste Liidus ja Oleviste koguduses.

Täname ja soovime Sulle Jumala õnnistust!

14. veebruaril 2006 telefoni teel

MÕTISKLUSI MAISEST JA TAEVASEST TULEST

“Ennäe, kui väike tuli süütab suure metsa!” (Jk 3,5)

Tuli on meie igapäevases elus hädavajalik element. Vaevalt suudaksime ette kujutada elu ilma tuleta. Kui ühel päeval kustuksid kõik tuled maailmas, siis järgneks sellele paratamatult ka elu ja eksisteerimise kadu.

Terve meie elu ja tegevus on nii tihedalt seotud ja läbi põimitud tulega, et me ei oskagi elu selleta ette kujutada. Perenaisele on enesestmõistetav, et ta toidu valmistamiseks lülitab sisse gaasi- või elektripliidi, pimeduse saabudes süttivad tänavalambid ja elamuid valgustavad elektripirnid. Külmade ilmade tulles piisab ainsast käeliigutusest, et panna tööle küttekeha. Kõige selle taga on ühel või teisel kujul tuli.

ERINEVAD TULED

Jeesus ütles, et Ta on tulnud tuld viskama maa peale ja soovis, et see oleks juba süttinud (Lk 12,49). Peetrus salgas oma Issanda tule ääres (Lk 22,55–62) ning tunnistas ülestõusnud Issandale rannal lõkke ääres taas, et ta Teda siiski armastab (Jh 21,9–19).

EKSITAVAD TULED

Elumerel varitseb inimest sama hädaoht tänapäevalgi. Öö on pime ja tormine ning kauguses vilgub hingevaenlase pettetuli. Ja kui paljude elulaevad on patukaridel purunenud ning vaenlane on oma saagi saanud! Ainus, kes on võimeline ja tahab meid nendest karidest eemale hoida, on Jeesus, kui Ta on meie elulaeva kapteniks. Tema teab ja tunneb teed ka kõige pimedamal ööl.

Kord lugesin ühest rändurist, kes oli koduteel. Õhtu saabus ja teeline leidis end soos ekslemas. Tee oli kadunud. Aga seal – kas ei vilgu eemal kodutuli, seal teine, kolmas tuluke jne? Järgides neid virvatulesid, mis soos kõdunevate taimede toimel tekivad, leidis rändur end peagi mülkasse vajumas. Omal jõul sealt välja pääseda pole võimalik. Kui paljud rändurid järgivad eluteel virvatulesid, otsides õnne ja elumõtet sealt, kust seda leida ei ole. Nad vajuvad aina sügavamale patumülkasse. Omal jõul sealt pääsu pole.

VÕIDUTULI

Oled ka sina nende hulgas, kes seda tuld edasi kannavad? Hoiad sa kõrgel evangeeliumi tõrvikut selleks, et need, kelle tunglad veel kustunud on, võiksid need süüdata sellest tulest, mille sa Kolgata risti all omandasid?

PÜHA VAIMU TULI

Kord oli paavst saanud kuulda pühakust, kes palju imesid tegevat. Et selgust saada, saatis paavst oma saadiku asja uurima. Kui see tagasi tuli, küsis paavst: “On ta tõesti pühak?” Saadik vastas: “Kahjuks mitte, ta pole alandlik.” Mõttetu on rääkida suurtest asjadest meie elus, kui puudub olulisim – alandlikkus.

MÕTLEMATULT SÜÜDATUD TULI

Tagajärge võib igaüks ette kujutada. Ainult üks väike tikk ja kui palju kahju võib see teha! Ainult üks terav lause teisele, ainult üks mõtlematu tegu, ainult üks laimujutt, ainult üks riiakas vend koguduses ja tagajärjed on kurvad.

Kui sageli toimime nagu rumalad lapsed, kes väikesele tulele veel prahti ja risu peale kannavad, selle asemel, et seda kustutada. Paisunud tuleleegis on paljud sellised väikesed lapsed oma lõpu leidnud. Andku Jumal meile kõigile tarkust hooletuse läbi või ka tahtlikult teiste poolt süüdatud tulukest kustutada, enne kui see palju kahju saab teha.

PROOVIV TULI

Kodusadama ja isamaja tuledest on palju ilusaid raamatuid kirjutatud ja võrratuid jutte räägitud. See, kes kaua kodust eemal viibinud ja võõraid radu käinud, teab, kuidas süda ja silm igatsusega ootab hetke, mil kaugusest hakkab vilkuma tuttav tuli. Siis on teekonna lõpp lähedal, siis on unustatud kõik reisiraskused. Ja kes meistki, kes me elumerel sõidame, ei oota seda aega, mil igavesed isamaja uksed avanevad ja meid võtab vastu isasüli.

VILLI VINK
Usurändur 1961

USAs PÕLEVAD BAPTISTIKIRIKUD

Kuberner Bob Riley andmetel on juhtumid omavahel ilmselt seotud. Kõigil juhtudel olid kirikute uksed sisse löödud ja tuli kantsli lähedal põlema pandud.

Rassistlik tagapõhi on ebatõenäoline, sest tule ohvriks langes viis mustade ja neli valgete pühakoda. Politsei otsib esialgu kahte tumeda maasturiga sõitnud meest, keda ühe kuriteopaiga lähedal nähti.

Kannatada saanud kogudused said naaberkirikutelt suurt abi. Nad võivad naabrite juures ka oma jumalateenistusi pidada.

Lõuna Baptistiliidu misjoniosakond tahab kahele kogudusele anda teisaldatavad kirikud. Liidu peasekretär Morris H. Chapman kutsus üles palvetama kurjategijate pärast.

Aastatel 1994–1999 süüdati seitsmes osariigis, sealhulgas ka Alabamas, kokku üle saja kiriku. Mitmed kurjategijad saadi kätte, nende hulgas ka üks satanist, kes tunnistas, et on vihast kiriku vastu üle 50 hoone põlema pannud.

idea Spektrum

“JÄNES” PALUS PATU ANDEKS

“Kuna ma ei või minna patusena oma Jumala ette, isegi mitte ühe euro ja 80 sendi pärast, tahaksin sellest loost nii ruttu kui võimalik puhtaks saada,” kirjutas Gisela W. Ta pani oma kirja juurde viie-eurose rahatähe.

Naine oli läinud metroorongi ilma piletita, sest piletiautomaat ei hakanud kahel korral tööle. Tänuks aususe eest sai ta liigselt makstud kolm eurot ja 20 senti postmarkidena tagasi ja lisaks veel ka reklaamkingituse.

idea Spektrum

KUI NÄED VALGET INIMEST, NÄED JUMALAT

1967. aastal oli Richard Adu nelja-aastane. Tema vanaisa, kes oli paganausu preester, surus talle trummi kätte. Poiss õppis oskuslikult põristama igasuguseid ekstaatilisi rütme, mis pidid surnud esivanemaid maha rahustama ja kurje vaime välja ajama. Nii võis ta tulevikus preestrit rituaalsete ohvritoomiste juures saata. Neil ohverdati veiseid, kanu ja lambaid, et vaime ja ebajumalaid manada.

HIRM KADUS

Seni uskus ta, et inimesed moonduvad pärast surma loomaks või teiseks inimeseks. Aga jutluses kõneldi, et see ei olegi nii. Igaühe jaoks olevat igavene elu. Kes aga Kristusesse ei usu, minevat hukka. Adule see mõjus ja ta sai samal päeval kristlaseks. “Varem kartsin ma surnute vaime, et nad tulevad mind karistama,” meenutab ta. Nüüd on hirm kadunud.

EHMATUS

Piirilinnas sai ta kainestava kogemuse. Ta küsis sotsiaaltöötajalt teed lähimasse kirikusse. “Lõppude lõpuks tõid ju eurooplased evangeeliumi Aafrikasse ja mul oli ettekujutus, et kui ma näen valget inimest, siis näen Jumalat.” Aga sellel valgel polnud kirikust õrna aimugi ja ta vastas: “Ma ei usu üldse, et mingit Jumalat olemas on.” Aafriklasele oli see ehmatus. Hiljem misjonärina õppis ta tegelikkust tundma, et reformatsiooni kodumaal on Jumal paljudest unustatud.

25-aastaselt hakkas Adu teoloogiat õppima. Lõpetamise järel asus ta Kölnis Noorte Meeste Kristlikus Ühingus tööle. Seal kogunesid jumalateenistusele ka aafrika kristlased. Adu moodustas neist väikese umbes 30-liikmelise koguduse ja sai selle pastoriks. Ta oleks tahtnud täisajaga misjonärina aafriklaste keskel töötada, kuid ei leidnud toetust.

Juba kümme aastat jagavad aafriklased ja sakslased omavahel ühte ja sama pühakoda. Aafriklaste kogudus on vahepeal 80-liikmeliseks kasvanud, kuid jumalateenistustel käib palju rohkem inimesi.

Vaatamata koguduse- ja misjonitööle Saksamaal ei ole Adu unustanud oma kodumaad Ghanat. “Aafrikas tahavad inimesed imesid näha. Aga mis siis, kui neid ei ole? Minu unistus on, et Ghanas tuleks asutada teoloogiline seminar. Ainult Jumala Sõna võib olla usule aluseks. Sellepärast on Aafrikasse õpetajaid rohkemgi vaja kui evangeliste,” ütleb ta ja loodab, et õppejõududeks võiksid seal saada Saksamaalt pärit aafriklased.

ROMY SCHNEIDER
idea Spektrum

MOSLEMITELE ANTI ANDEKS

Kolme tapetud kristlasest koolitüdruku vanemad Indoneesias andestasid oma laste mõrvaritele. 29. oktoobril läksid 15-, 16- ja 19-aastased tüdrukud kristlikku kooli Sulawesi saarel. Arvatavasti ründasid neid moslemi ekstremistid ja lõid neil pead maha. Pead leidis politsei kuriteokohast mitme kilomeetri kauguselt. Üks koolitüdruk, kes raskelt haavatuna kurjategijate käest pääses, oskas mõrtsukate kohta andmeid anda. Seejärel võttis politsei viis kahtlusalust kinni.

Vanemad selgitasid, et nad andestasid lootuses, et Jumal on õige kohtumõistja. Markus Sambuwe, üks isadest, ütles: “Ma olin väga vihane. Aga Jumala Vaim puudutas mu südant ja muutis mind. Ma andestan neile, nagu Kristus minu patud mulle andeks andis.”

Moslemite relvastatud gruppide vägivallarünnakud Sulawesil ja Maluku saartel on 1999–2001 nõudnud enam kui kaheksa tuhande inimese elu. 2002 sõlmiti kristlaste ja moslemite vahel rahuleping.

15 miljonist Sulawesi elanikust on 75,3 protsenti moslemid ja 16,4 protsenti kristlased. Ülejäänud kuuluvad teistesse religioonidesse. Indoneesia umbes 220 miljonist elanikust on 80 protsenti moslemid, 16 protsenti kristlased, kaks protsenti hindud ja üks protsent loodusreligioonide pooldajad.

idea Spektrum

KENA PÄEV SADALA PALVELAS

4. veebruaril pidasid Sadalas nõu Lõuna-Eesti EKB koguduste esindajad

1. Rakke koguduse pastor Rando Selbak tuli külla, tegi muusikat ja rääkis tööst Lääne-Virumaal.
2. Tartu Kolgata koguduse pastori Leho Paldre ettekanne ei olnud kauge ega liiga teoreetiline, vaid väga eluline.
3. Kuulajate ees oli Tõrva Immaanueli koguduse pastor Enn Palmik.
4. Süüa anti Sadalas väga hästi ja mitu korda.
5. Tartu Kodugrupi koguduse pastor Egon Sarv.
6. Võru koguduse pastor Toivo Teekel.
7. Majaperemees, Jõgeva ja Sadala koguduste pastor Margus Kask.