|
Siit läheb kellegi tee. Me ei tea, milline inimene on need jäljed jätnud. Mõned jäljed kuuluvad headele ja teised halbadele inimestele.
Need jäljed on jäetud lumme. Kui see sulab, on ka jäljed kadunud. Pehmel maal võivad jäljed kaua püsida, kõvale teele ei jäägi mingit märki.
Kõik inimesed jätavad oma jäljed ajalukku. Need võivad olla eeskuju väärivad või oma kahjulikkusega hoiatavad. Mõne inimese tegelik loomus ongi selgunud aegade takka, kui on uuritud tema jälgi.
Issanda palge ees kirjutatakse mälestusraamatut nende heaks, kes kardavad Teda ja austavad Tema nime (Ml 3,16). Temal on kirja pandud kõik inimeste teod. Tema talletatu on vastuvaidlematuks aluseks viimse kohtuotsuse tegemisel (Ilm 20,12).
Peame arvestama, et ka tänapäevast jäävad jäljed. Ühtesid tahaksime ruttu kustutada, kuid see ei tarvitse õnnestuda. Teisi tahaksime kangesti säilitada, kuid ka see ei anna alati tulemusi.
Jeesus tahab selliselt muuta inimeste südameid, et nende jäljed hakkaksid sarnanema Tema omadele.
 TARGA SÜDA TEAB AEGA JA KOHUT (Kg 8,5)
Toimetaja kommentaar
President Arnold Rüütli lapselapsed korraldasid vanaisa ja vanaema äraolekul Kadriorus presidendilossis pidusid. Midagi head selles ei ole.
Muud sündmused nagu jääksid selle varju. Kuid jaanuarikuine väga külm ilm tõi teravamalt esile ka kütuseprobleemid.
PRESIDENT VAJAB AEGA
Teismelised vaatavad elule teisiti kui täiskasvanud. Et neil on teistsugune vastutuskoorem kui nende eakaaslastel, ei olnud presidendi lastelaste teadvusse veel jõudnud. Võib-olla on nad nüüd sellest juba aru saanud.
Kõik täiskasvanud on kunagi teismelised olnud. Enamikule on kunagi mõistus pähe tulnud. Küllap tuleb ka Arnold Rüütli lastelastele. Ühel päeval nad mõistavad, et nende vanaisa ei olnud lihtsalt muhe vanapapi, vaid midagi palju enamat.
Kurb, et Arnold Rüütli kõrgharidusega vabakutseline kunstnikust tütar oma eluga toime ei tule ja oma lapsed vanavanemate kasvatada on jätnud. On üsna ilmne, et 77-aastasel vanaisal ja 70-aastasel vanaemal on raske kasvatada teismelisi lapselapsi. Positiivne on see, et nad proovivad, nagu seda meie ühiskonnas paljud vanavanemad kahjuks tegema peavad.
Hea, et Arnold Rüütel tõstis oma uusaastakõnes esile pereväärtused. Tütrepere traagika on tema jaoks neid probleeme teravdanud juba paljude aastate eest. Ühiskond peab lahendusi otsima ja mitte pealiskaudsuse ja joomise levikule hoogu juurde andma.
Kas Arnold Rüütel peaks praegu teatama oma kandideerimisest või mittekandideerimisest uueks ametiajaks, nagu osa poliitikuid ja ajakirjanikke nõuavad? Kui seda küsimust vaadata ainult lastelaste seisukohalt, siis oleks hea, kui tema otsus ei seostuks nende pidudega. Lastele ei ole vaja eluks ajaks külge märki, et vanaisa nende nooruselolluste pärast ametist lahkuma pidi.
Kui Arnold Rüütel teataks, et ta ei kandideeri, algaks kohe valimiskampaania. Arvestades, et valimisteni on üle poole aasta, tuleks kampaania ilmselt liiga pikk. Ja teatud osa ühiskonnast hakkaks Arnold Rüütlit ignoreerima kui lahkujat. Ka presidendi sellise seisundi jaoks oleks aeg liiga pikk.
Põhjendus, et kui Arnold Rüütel ei kandideeri, oleks vaja hakata hoolega uut kandidaati otsima, ei ole kaaluv. Presidendiks sobivaid isikuid ei ole Eestis väga palju. Vaevalt, et pikema otsimisaja jooksul leitaks mõni täiesti uus kandidaat. Kampaania muutuks lihtsalt tüütuks. Rahva väsimine avaldaks negatiivset mõju ka kohe järgnevatele Riigikogu valimistele.
Kui Kadrioru lossis toimunud pidude juurde tagasi tulla, siis ei saa kuidagi nõustuda nendega, kes arvavad, et niisugused noortepeod on normaalne nähtus ja ainult koht oli vale. See, mis rüvetab presidendilossi, ei tohiks kõlvata ka kuskile mujale.
Kahjuks ei ole ühegi pere lapsed maailma mõjude eest kaitstud. Vaid täielik pöördumine ja Jumalale pühendumine võib noort hoida. Koguja kirjutab: “Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil, enne kui tulevad kurjad päevad ja jõuavad kätte need aastad, mille kohta sa ütled: Need ei meeldi mulle!” (Kg 12,1).
Aga presidendiloss on tõesti rüvetatud. Oleks see kirik, siis peaks selle uuesti pühitsema. Arnold Rüütel on veel tükk aega võimul ja meie kõigi huvides on, et ta suudaks selle paiga väärikuse taastada.
GAAS JA POLIITIKA
Aastavahetusel köitis kogu maailma tähelepanu Ukraina-Vene gaasitüli, hiljem on lisandunud veel teiste maade ja Venemaa vahelisi gaasiprobleeme. Kõige külmemal ajal laskis keegi õhku Venemaalt Gruusiasse ja Armeeniasse mineva gaasijuhtme. Kõige selle tõttu on üles kerkinud ka küsimus Eesti sõltuvusest Vene gaasitarnetest.
Tegelikult on suur osa maailmast kütuste osas seotud poliitiliselt ebastabiilsete piirkondadega. Lähis-Ida on suur naftamüüja. Ka gaasi võiks sealt saada. Euroopa ostab väga palju Vene gaasi.
Eestis propageeritakse gaasi hea ja odava kütusena. Selleks jäävat see ka pärast hindade tõstmist Venemaa poolt. Planeeritakse uusi gaasitorustikke. Kindlasti on see seotud riskiga.
Aga õppida võiks Ameerikalt – sellel riigil on endal naftaleiukohad olemas, kuid eelistatakse kütust osta teistest maadest. Põhjus on lihtne – oma naftat võib vaja minna kriisiolukordades ja headel aegadel ei tasu seda ära raisata. Nii võiks ka meil kasutada Vene gaasi, kuni selleks võimalusi on ja hoida oma põlevkivivarusid.
Jaanuarikuiste väga külmade ilmade puhul viidi mitmed suured katlamajad kiiresti gaasilt vedelkütusele. Võimalus kasutada ka muid kütuseid gaasi asemel suurendab gaasiga varustatuse kindlust – müüja on huvitatud rahast ja kui gaasikraani kinni keeramine õiget efekti ei anna, ei tasugi seda teha.
Loomulikult peaks tegelema alternatiivsete võimaluste otsimisega elektrienergia ja soojuse tootmiseks. Ja Jumala poolt inimeste kätte antud ressursid ei ole raiskamiseks, vaid mõistlikuks kasutamiseks.
Ela lihtsas majas ja sõida kelguga, kuid hoia süda puhas!
JUMALA TAHE
““Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas. Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,” ütleb Issand, “ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,” ütleb Kõigeväeline Issand.”
2. Korintose 6,16–18
Viimane, kõige veenvam tõde on see, kui inimene ütleb: “Aga mina tahan nii!” Siis ei ole enam midagi vaielda. Inimene tahab ja sellepärast ta teeb nii või teisiti, valib seda või teist. Inimese elu sisu ja suuna määrab tema tahe. Nagu rahvasuu ütleb – inimese tahe on taevariik, aga sinna saamine iseasi…
Kuid me ei tohi unustada, et peale inimese oma tahte on veel Jumala tahe, mis on palju tähtsam ja olulisem. Esiteks sellepärast, et Jumal on inimese loonud. Teiseks oli Jumalal inimese loomisel oma mõte ja eesmärk. Kolmandaks on Jumal see, kes määrab meie igaviku.
Seega on meil igati kohane küsida: “Aga milline on Jumala tahe?” See on meile tähtis, sest Jumal on meile määranud aja siin maailmas ja see saab otsa. Ja siis ütleb Jumal meie tuleviku kohta oma sõna, millest sõltub meie edasine osa, meie õnn või õnnetus. Sellepärast on oluline küsida: “Millised on Jumala plaanid? Kas Ta üldse meist hoolib?” Meid on ju nii palju ja eriti illi-kuku-paid me ka ei ole… Rõõm on teada, et
INIMESED ON JUMALALE OLULISED
Lugesime Jumala Sõnast, et Jumal tahab meie seas elada ja käia. Ta tahab olla meile Jumalaks ja seda, et meie oleksime Temale rahvaks. Kuid selleks ootab Jumal, et me eralduksime jumalatust maailmast ja oleksime pühad. Maailma ja Jumala riigi vahel peab olema vahe. Meil tuleb teha selge valik. Kumma me valime, see meie osaks ka jääb.
Sageli on jäänud mulje, et inimene peab palju vaeva nägema ja Jumalat meelitama, et Ta inimesse hästi suhtuks. Vähemalt, et Ta oleks heatahtlik.
Silmade ette tuleb Eelija Karmeli mäel ja hulk Baali prohveteid, kes palusid Baali käest, et see tulega taevast oma olemasolu kohta kinnitust annaks. Vastust ei tulnud. See andis Eelijale põhjust neid tagant torkida. Me loeme 1Ku 18,27: “Aga lõunaajal Eelija pilkas neid ning ütles: “Hüüdke valjema häälega, sest ta on ju jumal! Vahest on ta mõtteis, on läinud kõrvale või viibib teekonnal? Vahest ta magab? Aga küllap ta ärkab!””
Niisugune oli inimeste suhtumine omatehtud jumalasse. Kuid milline on taeva Jumala suhtumine oma rahvasse? Kas ka Tema on mõtteis või viibib teekonnal või on uinunud magama? Ei! Jumala Sõna kinnitab Ps 121,4: “Vaata, ei tuku ega uinu magama see, kes Iisraeli hoiab!”
Meie Jumal, ainus Jumal, tahab meie seas elada ja käia! Meie ei pea Teda selleks meelitama. Tema ise tahab seda. Kuid meil tuleb anda selleks Jumalale võimalus. Kõikvõimas Jumal austab meie suveräänsust ja ei tule kellegi ellu vägisi.
Kui kunstnik maalis oma kuulsa maali, millel Jeesus koputab uksele (Ilm 3,20), siis tema sõber tegi talle märkuse: “Kus on ukse käepide?” Ja kunstnik vastas: “Seespool.”
Meie südame ukse käepide on seespool ja meie teha on, kellele või millele me oma südame avame. Kui avame oma südame Jumalale, siis tahab Ta meie juures elada ja koos meiega käia. Ja peagi saabub aeg, mil Jumal viib oma rahva siit maa pealt oma eluasemesse, Jumala riiki. Nii on Jumal öelnud. Jumala rahvas on Talle väga tähtis.
JUMAL ARVESTAB INIMESTE TAHET
Kuna Jumal austab meie tahet, siis tuleb meil ka oma tahet Talle näidata. Kas me tahame, et Jumal elaks ja käiks meie keskel? Jumal on jätnud meile valikuvabaduse. Kui tahame, siis Ta tuleb. Kui me ei taha, Jumal ei tule meie keskele ega meie ellu.
Kui me tahame, et Jumal elaks ja käiks meie keskel, siis peame arvestama Tema tahtega: “Minge ära nende keskelt ja eralduge neist ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks.”
Mida see tähendab? Kuhu me peame minema? Kas maa pealt ära või kloostrimüüride vahele? Kuidas me saame teistest inimestest eralduda? See ei ole ju võimalik! Me vajame üksteist, et oma eluga hakkama saada. Ega Jumal ei mõtle siin kollektiivset enesetappu? Ei mõtle. Jumal ootab, et me eralduksime jumalatust elust ja tuleksime Tema juurde tagasi.
Nii nagu Jeesuse mõistujutus isa ootas oma kadunud poega koju, nii ootab Jumal iga inimest oma osadusse tagasi. Mis on veel ilusamat, kui eksinud laps tuleb uuesti isakoju? See on rõõm isale, rõõm lapsele ja rõõm kogu perele. Nagu isa ütles, kui kadunud poeg oli koju tulnud – nüüd on tarvis pidutseda ja rõõmutseda, sest poeg oli surnud ja on jälle saanud elavaks, ta oli kadunud ja on leitud (Lk 15,32). Jumal armastab iga inimest ja ootab teda koju. Otsuse selleks peab aga inimene ise tegema.
KOGUDUS ON JUMALA PEREKOND
Algselt hüüti neid, kes eraldusid pattudest ja soovisid, et Jumal nende juures elaks ja käiks, ekklesiaks ehk koguduseks, väljakutsutute koguks.
Meie oleme Jumala kogudus, Jumala perekond. Sellepärast hüüame Jumalat oma Isaks ja teisi Jumala perekonna liikmeid õdedeks ja vendadeks. Meie elame keset maailma ja ometi ei ole me maailmast. Me oleme teiste inimeste keskel, kuid ometi me oleme neile võõrad ja nemad meile. Sest me kuulume Jumala perekonda. Jumal elab ja käib oma koguduse keskel. Jeesus andis meile sõna: “Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni” (Mt 28,20).
Kuidas saab selle perekonna liikmeks? See on lihtsamast lihtsam. Inimene räägib sellest Jumalaga.
Jumal on tõotanud teda kuulda ja vastu võtta. Jeesus tõotas: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja” (Jh 6,37).
Inimene loobub vabatahtlikult teest, mis viib Jumalast eemale, eraldub sellest ja hakkab lähenema Jumalale. Ta hakkab Jumalat paluma. Ja kui ta seda siiralt teeb, siis Jumal vastab ka siiralt. Jumal näitab oma Vaimu kaudu, mida tuleb edasi teha. Ega need inimesed, kes Jumala teele on astunud, ei ole veel inglid. Tema annab hästi märku, mis on hea ja Jumalale meelepärane ning mis seda ei ole.
Igal maisel kogudusel on puudusi, vigu ja võitlemisi. Aga need inimesed liiguvad Jumalaga koos ja Jumal viib neid sammhaaval edasi. Kui koguduse liikmed vaatavad tagasi käidud teele, siis hakkavad nad Jumalat tänama ja austama, sest Jumal on palju imet nende juures teinud. Ta on palju muutnud, Ta on kasvatanud ja arendanud. Jumal on nende juures olnud, manitsenud, juhtinud ja kandnud. Jumal elab ja käib oma kogudusega.
Kui sa otsustad oma elu avada Jumalale, siis hakkab Jumal sinu juures tööle. Keegi ei oska öelda, millise imelise riista Ta kellestki teeb. Tema on Suur Meister. Tema oskab ja Tema suudab.
KOGUDUS ON IGA USKLIKU ÕIGE KOHT
Iga inimene, kes usub Jumalasse, on teinud otsuse elada Jumalaga ja on seda ka avalikult tunnistanud inimeste ja Jumala ees, võib saada koguduse liikmeks. Mitte ainult võib, vaid ta peaks kuuluma Jumala kogudusse, sest kogudusse kuulumine tähendab Jumala avalikku tunnistamist.
Selle kohta on Jumala Sõna tõotus: “Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma südames usud, et Jumal on Ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse, sest südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks” (Rm 10,9–10).
Ristimisel me küsime ristitavalt: “Kas sa usud, et Jeesus Kristus on elava Jumala Poeg ja sinu isiklik Päästja?” Kui sa seda usud ja ütled “jah”, siis oled sa uskunud ja oma usku tunnistanud ning Jeesus Kristus tunnistab sind taevase Isa ja inglite ees. Sa astud Jumala perekonda. Perekonda, kelle keskel elab ja käib Jumal. Kogudusse, kus on Jumala tütred ja pojad, kristlikud õed ja vennad, kellel on üks Isa ja vennaks maailma Päästja Jeesus Kristus.
Kui tahad elada koos Jumalaga ja pärida igavest elu, on sinu loomulik tee astuda Jumala kogudusse. Mõtle sellele! Sest Jumal tahab koguduse seas elada ja käia ja olla nende Jumal ja nemad on Tema rahvas.
Kuid kõige toredam asi ootab veel ees. Jeesus andis Jumala lastele tõotuse: “Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina” (Jh 14,3).
Ära nüüd enam viivita! Tee oma valik kohe ja praegu. Räägi sellest Jumalale ja ava oma süda Temale. Siis saab sinust tulevikuinimene, kes teab, et paremad ajad on ees. Jumal õnnistagu sinu otsust!
AARE TAMM
pastor emeeritus,
kuid jätkuvalt evangeeliumi sulane
ALLIANSSPALVENÄDAL MUUTUB MITMEKESISEMAKS
Aasta algul toimusid mitmel pool Eestis uusaasta alliansspalvenädalad, mida korraldas Eesti Evangeelne Allianss (EEA). Neist rääkis Kuulutajale alliansi peasekretär, Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku peavikaar HEIGO RITSBEK.
Milline koht on alliansspalvenädalal EEA töös?
Ma arvan, et see on päris oluline, sest see on kõige pikemat aega kestnud allianssliikumise vorm. Juba 1848. aastal alustati alliansspalvenädalatega Saksamaal.
Milliseid üritusi EEA veel korraldab?
Lisaks palvenädalale on alliansskonverents koos alliansi aasta peakoosolekuga, novembris palvepäev kannatava kristlaskonna pärast ja detsembri alguses rahvuslik palvushommikusöök. Seda viimast üritust teeme koos Eesti Kirikute Nõukoguga.
Mis on palvenädalate juures aegadega muutunud?
Enne Teist maailmasõda osalesid Eestis palvenädalatel põhiliselt evangeeliumi kristlased, baptistid, metodistid ja teatud määral ka luterlased. Nõukogude ajal oli osalejate ring kitsam, palvenädal oli kahe või kolme koguduse vaheline.
Praegu on meie haare muutunud päris laiaks. Sellel aastal liitus Tallinnas palvenädalaga katoliku kirik. Osalesid kõik Eesti Kirikute Nõukogusse kuuluvad protestantlikud kirikud ning ka sinna mittekuuluvad Eesti Evangeelsete Vabakoguduste Liit ja mitmed üksikkogudused.
Tartus on teist aastat lisaks katoliku kirikule osalenud õigeusu kirik. Jõhvis oli sel aastal esimest korda palvenädal ja sealgi osalesid nii katoliiklased kui ka õigeusklikud.
Sellise osavõtjaskonna puhul ei jätku ju nädalapäevi, et kõigi juures ühist jumalateenistust pidada?
Nädala korraldamisel on olnud selline põhimõte, et iga konfessioon oleks ühel õhtul esindatud oma kirikuhoones toimuva teenistusega, kus jutlustab mõne teise koguduse vaimulik. Muusika on kohaliku koguduse valida.
Tallinnas oli luterlikes kirikutes kaks teenistust ja Eesti EKB Koguduste Liidu kogudustes samuti kaks. See oli põhjendatud sellega, et mõned kirikud ütlesid ühel või teisel põhjusel ära. Aga nende vaimulikud teenisid kaasa.
On kogudusi, kes töötavad üüriruumides, mida suvalisel õhtul enda käsutusse saada on küllaltki raske. Samas näiteks Valguse Tee kogudus osales ja me käisime nende üüriruumis.
Mis oli palvenädala eesmärk?
Tahtsime üheskoos aastat alustada. See on kristliku ühtsuse jaoks väga oluline asi. Nädala jooksul ei saa uuendatud mitte ainult koguduste liikmete vaheline osadus, vaid ka vaimulike oma. Mitmel korral pärast palveteenistust oli meil veel vaimulike omavaheline koosviibimine. Tee- või kohvitassi juures sai mõtteid vahetatud ja üksteisele algavaks tööaastaks õnnistusi soovitud.
Millistes linnades oli alliansspalvenädal?
Niipalju kui mina tean, oli täisnädal Tallinnas ja Tartus. Peaaegu terve nädala toimusid teenistused Võrus ja Jõhvis. Mõnedes kohtades toimusid teenistused mõnel üksikul päeval. Kuressaares oli teistest veidi hiljem Saaremaa vaimulike alliansskokkutulek, kus osales ka alliansi president Meego Remmel. Paides palvetati ühel õhtul. Neid kohti võis olla veel, infot tuleb ehk veel juurde.
Tartus oli alliansspalvenädala raames ka üks muusikaõhtu ja kolmekuningapäeva hommikul palvushommikusöök, kus osalesid Tartu linnavolikogu, linnavalitsuse ja mitmete Lõuna-Eesti linnade esindajad ning kõrgkoolide rektorid.
Kes valis jutluste temaatika?
Euroopa Evangeelse Alliansi jaoks valmistas selle ette Šveitsi Evangeelne Allianss. Teemad olid soovituslikud, kuid Tallinnas peeti peaaegu kõigil õhtutel neist kinni.
Milline on Sinu üldmulje tänavusest palvenädalast Tallinnas?
Äärmiselt meeldivaks kogemuseks oli katoliku kiriku lisandumine teistele konfessioonidele. 2. jaanuaril toimus teenistus Harkujärve kirikus, kus meie missal jutlustas ja teenis katoliku kiriku piiskop Philippe Jourdan. Mitmete osavõtjate suust kuulsin pärast iseloomustavat sõna “lummav”. See oleks ka minu kirjeldus selle õhtu kohta.
Kuidagi imeline oli järgmisel õhtul olla katoliku kirikus, kus jutlustas EELK Nõmme Rahu koguduse õpetaja Ove Sander. Huvitav, et ettenähtud teemaks oli naiste teenimine kirikus ja sellest ta ka jutlustas! See oli suurepärane sõnum.
Alati on olnud imeline lõpujumalateenistus. Mitte sellepärast, et ma ise seekord seal jutlustasin, vaid sellepärast, et see on finaal. Mitmendat aastat on see olnud Kaarli kirikus.
Oli imeline näha erinevate koguduste vaimulikke, kes kaasa teenisid, kaasa palvetasid ja seda väga kiire jõuluaja järel. Kirikud olid inimesi täis. Rahva üldine suhtumine ja meeleolu oli väga positiivne.
Täname!
14. jaanuaril 2006 telefoni teel
ANTSLA KOGUDUS TÄHISTAS SUURT JUUBELIT
Käesoleva aasta 8. jaanuaril tähistas Antsla EKB Kogudus 80. aastapäeva. Kümme aastat kogudust teeninud pastor PEETER LEMATS (38) andis Kuulutajale intervjuu.
Kuidas algas Antsla koguduse töö?
1925. aastal oli Antslas ärkamisaeg. Tegutsemisõiguse sai kogudus 1926. aasta kolmekuningapäeval, siis peeti avajumalateenistus. Koguduse töö algatajaks oli Gustav Tõnurist, kes töötas kuni 1937. aastani.
Algul peeti jumalateenistusi talutaredes, arhiivimaterjalide järgi ühe pimeda Liisa kodus. 1938. aastal külastas jumalateenistusi kakssada inimest ja kogudus oli sunnitud muretsema endale pühakoja. See oli vana veskihoone.
Kas koguduse paberid on säilinud?
Kõik ei ole. Oleme küsinud inimeste käest nii pilte kui ka trükitud materjale. Paneme oma ajalugu jupphaaval kokku.
Antslas ei olnud kaua aega registreeritud kogudust.
1940. aastal kaotas kogudus järjepidevuse. Palvela oli Saksa sõjaväe laoruum, siis Vene sõjaväe laoruum ja 1945–1959 koolimaja. 1960–1995 kasutati seda elumajana. Suurde peasaali ehitati neli vaheseina korterite jaoks.
Kui mina Antslasse tööle tulin, olid tagastatava palvela paberid korras ja algas maja rekonstrueerimise periood. 1995. aastal oli Antsla linnavalitsus teinud kõik üleandmisaktid, mis olid alla kirjutatud koguduse pastori Erich Sõmeri ja Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretäri Ruudi Leinuse poolt.
Aasta aega kulus lõhkumisele ja maja toestamisele. Vanast majast on säilinud 20–30 protsenti, need on vanad välisseinad.
Palun räägi Erich Sõmerist.
Erich Sõmerile (1915–2000) peame südamest tänulikud olema. Ta oli pastor 1971–1992 ja tegelikult täitis osaliselt veel kuni 1995. aastani neid kohustusi. 1950–1967 toimusid Antslas kodudes palveõhtud, mida juhtis Hugo Kasak. 1971. aastaks oli säilinud palvegrupp. Võru koguduse pastor Paldor Teekel, kelle hoole all Antsla usklikud siis olid, aitas koguduse registreerida ja algas ametlik töö üüripinnal.
Erich Sõmer ehitas oma majale juurdeehitusena palvesaali. Ta tegi seda oma raha, jõu ning oskustega. Kui valmis sai, siis kirjutas kantsli kohale sõnumi “Tulge, sest kõik on juba valmis”. Ta helistas vanempresbüter Robert Võsule ja ütles, et Antslas on valminud pühakoda, tule avama. Robert Võsu tuli kohale ja ütles, et see on tõeline ime ja tõeline sõnum ka kantsli kohal. Saali avamine toimus 24. juunil 1984.
Erich Sõmer ei teinud mitte ainult koguduses head tööd, vaid ta oli tunnustatud ka linnas. Minul kui järgmisel pastoril oli hea tööd jätkata. Kui läksin linnavalitsusse, siis küsiti, kes ma olen. Kui saadi teada, et olen Erich Sõmeri kogudusest, siis öeldi, et ei ole probleeme, kõik saab korda.
Erich Sõmer ei teinud seda tööd üksi, Jumal oli temaga. Ma imestan tema tarkust. Ta jäi vanaks ja ei jõudnud enam piiblitunde pidada. Ometi ei jäänud ühtegi ära. Ta oli hankinud maki ja lindid. Vanad õed tulid kuulama ja palvetasid töö pärast. Kui mina tulin, siis ta ütles, et sina viid piiblitunde läbi ja teeme palvegrupi. Käisime ühe venna pool koos ja palvetasime. Osa asju ilmutas Jumal väga selgesti ja andis südamesse, mida ja kuidas teha.
Erich Sõmer pidas ka pühapäevakooli. Tal oli palju tarkust, kuidas tööd edasi viia ja usutuld hoida. Ta käis pühapäevakooli õpetajate kursustel ja sai flanellpilte. Ta pani pildid kantsli ette riide peale ja jutustas loo. Sellel oli iva ja mõte. Palvetati lastega ja maki pealt tulid laulud. Lapsed laulsid kaasa. Töö ei olnud suur, aga usutuli ja Püha Vaimu töö toimisid.
Kuidas Sa alustasid oma tööd?
Palvetasime, lugesime Sõna ja pühapäeviti olid jumalateenistused. Lastetöö grupis oli viis-kuus last. Materiaalseid vahendeid pühakoja ehitamiseks ei olnud.
Kust tuli raha pühakoja ehitamiseks?
Samuti palve läbi. Olime 1996. aastal piiblitunnis. Palusime, et tahaksime tööd alustada, projekt on valmis, aga raha ei ole. Üks vana õde tuli minu juurde ja ütles, et Jumala Vaim andis talle märku. Ta soovitas mul minna ühe taluniku juurde, kes oli kunagi parteilane olnud ja Jumalat ei uskunud. Aga kui Jumal on öelnud, et sealt võib midagi saada, siis tuleb minna.
Läksin ja rääkisin meie ehitusest ning et meil oleks vaja alustuseks tuhaplokke. Mees vastas, et ei ole kellelegi andnud oma talu ehitusest ülejäänud kive, aga pühakojale annab, sest need lähevad õigesse kohta. Ta ei võta täishinda, vaid alla poole. Kui raha saame, küll siis maksame. Tegime lepingu ja Jumal andis hiljem võimaluse need kivid kinni maksta.
Julgesime Jumalalt ka miljonit paluda, aga paari kuu pärast tuli vastus, et Ta ei anna. Ta tahab, et ehitaksime usuhoonet. Iga kivi ja iga materjal tuleb palve kaudu. Kui palume põrandalaudade pärast, siis Ta annab need, kui seina või värvide pärast, siis Ta annab konkreetse asja jaoks konkreetse summa. See oli ka nii. See on imeline! Nagu Vana Testament ütleb: “Nad ehitavad üles muistsed varemed” (Js 61,4). See toimis ka Antslas.
Antsla kogudus on kasvanud ja arenenud. Kuidas see teoks sai?
Eelkõige tahaks tänada Jumalat, kes on oma Püha Vaimu läbi olnud inimeste südamete lähedal. Ta on andnud visioone ja konkreetseid palvevastuseid. Tahaks veelkord ära märkida, et kõik algas palves ja jätkub ka palves. Kui me siiralt Jumala ette läheme ja Teda palume, siis Tema tõotus on, et iga paluja saab ja otsija leiab ja igale koputajale avatakse (Mt 7,8). Kasvuruumi on veel palju.
Tulnud on ka uusi koguduseliikmeid ja tööjõudu.
Kus Jumala Vaim töötab, seal tulevad inimesed päästmisele. Pöördunud inimesed tunnistavad, mida Jeesus on nende südametes teinud. Nad teevad seda algul palvegrupis ja hiljem koguduse ees. Niimoodi inimene kasvab vaimulikult. Ta ei tule mingisse organisatsiooni, vaid ta tuleb oma rõõmusõnumiga koguduse ette.
Suureks abiks on mulle diakon Koit Kask ja tema perekond. Koguduses on päris aktiivseid õdesid. Sirje Aader juhib õdede tööd. Suur tänu on Jumalale öelda pühapäevakooli töötegijate eest – Signe ja Kerli Hellamaa, Juulia Kuslapuu, Triin Anier ning Pille Lemats.
Mitte vähem tööd ei ole nendel, kes on vanaks jäänud ja palvesambaina kodus palvetavad. Kui koguduseliikmeid vaatamas käin, siis mitte mina ei julgusta neid, vaid nemad julgustavad mind. Ma usun, et nemad on töö kõige suuremad palves toetajad.
Sa töötad ka koolis.
Lõpetasin Kõrgema Usuteadusliku Seminari 1995. aasta kevadel. Mõned päevad olid jäänud diplomitöö kaitsmiseni. Olin Tartus oma toas. Istusin tugitoolis ja nägin und. Tulin Antslas Erich Sõmeri maja juurest ja nägin enne raudtee ülesõidukohta hästi ilusat hoonet. Ma ei teadnud, mis maja see on. Jõudsin kesklinna ja nägin suurt sammastega maja. Ma ei osanud muud teha kui kõndisin sealt mööda.
Ärkasin ja mõtlesin, et Antsla on väike koht ja ma ei taha sinna kindlasti minna. Kaitsesin diplomitöö ning liidu president Joosep Tammo tuli minu juurde ja ütles, et Antsla vajab uut pastorit. Need kaks asja jooksid kokku. See pani mind tõsiselt mõtlema. Palvetasin ja otsustasin Antslasse tulla. Ütlesin Jumalale, et kui see on Tema tahtmine, siis ma lähen.
Kui Antslasse tööle asusin, siis järgmisel päeval andis Jumala Vaim südamesse minna kooli. Küsisin direktorilt, kas võiksin õpetada usuõpetust. Tema vaatas mu dokumente ja ütles, et vaja oleks eetika ja filosoofia õpetajat ning tere tulemast ka usuõpetuse õpetajaks. Olen andnud neid kolme ainet. Filosoofia ja usuõpetus on olnud kogu aeg, eetika gruppe pole igal aastal olnud.
Unenäole andis Jumal seletuse pärast seda, kui pühakoda oli valminud. Õnnistasime selle 2000. aastal. Jumala Vaim küsis, kas ma mäletan nägemust. See ilus maja enne raudteed on nüüd valmis. Ja sammastega hoone on koolimaja, kus sa töötad. Tänan Jumalat, et Tema on juhtinud. Tänan kõiki koguduse inimesi, kes on mu kõrval seisnud ja kaasa palvetanud.
Kas seminari haridusest on piisanud või oled pidanud ennast ka täiendama?
Seminari haridus on väga hea, aga loorberitele ei saa puhkama jääda. Täiendasin end poolteist aastat Tallinna Pedagoogikaülikoolis filosoofiakursusel ning olen käinud väljaõppel seminari juures ja ka väljaspool Eestit.
Kas Sa teed õpilastele ajupesu?
Seda ei saa ega tohigi teha. Jumal on andnud inimestele vaba tahte valida hea ja kurja vahel. Kui teeme uskumise sunduslikuks, siis räägime iseenda ja oma usutunnistuse vastu.
Maailmas on igasuguseid inimesi. Saar Polli uuring näitab, et õpilased tahaksid usuõpetust ja lapsevanemad ütlevad, et see on ajupesu. Me peame mõistma, millises ajastus on inimesed elanud – nõukogude ajal, kui usk oli põlu all ja kirikutes ei saanud vabalt käia. Sealt tulevad ka lastevanemate arusaamad. Seda enam tuleb infot edasi anda. Mitte pahandada, vaid aru saada ajastu mõjudest.
Täname!
17. jaanuaril 2006 telefoni teel
Vaata ka pilte siit!
ARMSA JUMALA RAHASTAJA
Ilma selle multimiljardäri abita oleks Narnia lugude kulukas filmimine vist ära jäänud. 66-aastane ameeriklane Philip F. Anschutz seadis endale ülesandeks pakkuda inimkonnale paremaid filme kui need seksi- ja vägivallalood, mida eelkõige tema kodumaal nii massiliselt tehakse.
Iiri kirjaniku C. S. Lewise (1898–1963) Narnia-jutustused on täis piibellikke mõtteid ja kristlikke sümboleid. Anschutzi üks firmadest pani koos Walt Disney omaga neisse filmidesse umbes kaks miljardit Eesti krooni.
See on kõrge riskiga investeering. Ta kommenteeris: “Mu sõbrad pidasid mind ajuoperatsiooni kandidaadiks. Aga see on mulle ükskõik. Kui me saame teha paar filmi, mis avaldaksid positiivset mõju inimeste elule ja meie kultuurile, siis mulle piisab sellest.”
KÕIK ALGAS NAFTAVÄLJAST
Raha ei ole Philip Anschutzi jaoks probleem. Tema varanduse suuruseks hinnatakse 80–90 miljardit krooni. Selle aluseks on suure naftamaardla avastamine 1967. aastal tema maadelt. Sellega tegi ameeriklane oma esimesed kaheksa miljardit. Järgnesid investeeringud raudteedesse, telefoniühingusse, kinoketti ja meediasse.
Eriti hea meelega annetab ta konservatiivsetele kristlastele USAs. Temalt saab raha näiteks üks instituut Seattle’is, mis otsib teaduslikku alternatiivi evolutsiooniteooriale ja peab elu tekkimise põhjuseks suurt mõistust, keda kristlased Jumalaks nimetavad. Minevikus on Anschutz raha andnud ka organisatsioonidele, mis on pühendunud võitlusele pornograafia ja homoseksuaalsete paaride seadustamise vastu.
EI ANNA INTERVJUUSID
Selle superrikka kristlase isiklik elu on täiesti varjatud. Tal on võrdlemisi tagasihoidlik elamine Denveris, ta on 38 aastat abielus ühe ja sama naisega, tal on kaks tütart ja poeg. Ta teeb kõvasti sporti ja võtab osa reformeeritud kiriku tööst.
Ei ole ühtegi teist miljardäri USAs, kes end rohkem avalikkuse eest varjaks kui Philip F. Anschutz. 1974. aastast pole ta andnud enam ühtegi intervjuud.
Üks Saksa ajakiri nimetas teda “armsa Jumala rahastajaks”.
MARCUS MOCKLER
idea Spektrum
EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU KESKUSEL ON UUED RUUMID
17. jaanuaril toimus Tallinnas Eesti EKB Koguduste Liidu keskuse uute ruumide sissepühitsemine sotsiaaltöökeskuse Sõbra Käsi poolt renoveeritud hoone Koskla 2/9 teisel korrusel. Pühalik talitus leidis aset pärast seda, kui sealsamas olid lõppenud juhatuse jaanuarikuine korraline koosolek ja kohtumine liidu eakate töötegijatega.
Sümboolse lindi lõikasid läbi maja ehitustöid juhtinud Koit Lääts, liidu president Joosep Tammo ja vanematekogu esimees Ermo Jürma. Järgneva pühitsustalituse pidas Joosep Tammo ja palve Ermo Jürma. Koos keskuse töötajate, juhatuse liikmete, veteranide ja külalistega toodi pasunahelide saatel ülistust Jumalale, kelle hoolitsus on suur.
Kuigi uue keskuse ruumide pindala on võrdne vahepealse peatuspaigaga Jakobsoni tänaval, on nüüdsed tingimused palju paremad. Kolmes kabinetis on kaasaegsed töökohad sekretärile ja raamatupidajale, Valduste OÜ, Laste- ja Noortetöö Keskuse ja misjonifondi töötajaile, presidendile ja peasekretärile. Liidu 18-liikmeline vanematekogu saab oma koosolekuid pidada maja esimese korruse avaras saalis.
Huvitav kokkusattumus on see, et eelmine liidu keskuse maja Hiiul pühitseti sisse 23 aastat tagasi samal päeval, 17. jaanuaril 1983. Siis toimus see presbüterite nõukogu istungi raames. Mitmed toonasel suurpäeval osalenud tundsid nüüd rõõmu uhiuuest keskusest, kus on paljugi uut ja samas võib näha ka ammu tuttavaid mälestusesemeid.
Internetist
MITMEKORDSETE MÕRTSUKATE VAGA KÜLALINE
Belõi Lebedi ehk Valge Luige nime kandev vangla Solikamskis Permi oblastis on üks rangemaid Venemaal. Varem ootasid kinnipeetavad siin oma surmaotsuse täideviimist, nüüd kannavad nad eluaegset vanglakaristust ilma väljavaateta ennetähtaegsele vabastamisele. 250 vangi kohta tuleb 1200 laipa, seega on iga vang keskmiselt peaaegu viis inimest ära tapnud.
Elamistingimused vanglas on karmid. Oma kongist väljaspool olles on meestel käerauad ja ketid nii kinnitatud, et nad vaid küürus edasi liikuda saavad.
Sellesse pimedasse kohta üritab 41-aastane Igor Hodotajev regulaarselt kristliku sõnumiga valgust viia.
LASTEKODU JA KRIMINAALNE KARJÄÄR
Hodotajev ise oli raskelt kasvatatav laps. Ta ei olnud küll mõrvar, aga varas, kakleja, sissemurdja ja röövel küll. 12-aastaselt jäi ta orvuks ja viidi lastekodusse, kus algas tema kurjategijakarjäär. “Seal oli kurjusel võim. Kes tugevam oli, teisi ähvardas ja lõi, varastas ja välja pressis, see oli lugupeetud ja temale allusid kõik teised.”
Sellised on tema mälestused. Nende reeglitega kohanes nooruk kiiresti. 16-aastaselt oli ta juba noortevanglas. Ja nii läks see kaks aastakümmet edasi: töölaager, range ja ülirange režiimiga karistusasutus. Lühikestel vabadusaegadel sai ta kiiresti jälle mingi kõvera asjaga hakkama.
 EESKUJU
Nirobi töölaagris Permi oblastis sai Hodotajev tuttavaks Valeri Romanoviga. See hoidus eemale kurjategijate hierarhiast, mis kõigis vanglates olemas on ja oli teiste pilkealune. Keset brutaalsust ja jõhkrust rääkis Romanov rahust ja õiglusest ning elas ka vastavalt. Ühel vestlusel jutustas ta Hodotajevile, et on kristlane ja järgib Jeesust. Sellega tekitas ta huvi. Hodotajev hakkas Piiblit lugema. Ühel öösel nägi ta unes oma elu Jumala perspektiivis. Talle sai selgeks, et sellise elustiiliga tal tulevikku ei ole. Ta palus Jumalalt andestust ja temast sai kristlane.
PALVELA VANGLAS
Kuna Hodotajev oli vangide hierarhias kõrgel kohal, torkas muutus teistele silma. Järgmisel kümnel aastal, mis ta veel istuma pidi, said mõned tema kaasvangidest samuti kristlasteks. 1991–2001 püstitas ta Nirobi töölaagrisse palvela, organiseeris palveringid ja produtseeris vanglaraadios kristlikke saateid.
KARISTUS JA ANDESTUS
Siis sai Hodotajev vabaks. Aga ta märkas varsti, et Jumal on ta kutsunud tööle vangide hulka. Permi oblasti 64 vanglast viie teenindamine on Hodotajevi ning kuuest mehest ja naisest koosneva grupi ülesanne.
Valgest Luigest sai töö keskus. Igor Hodotajev ütleb vangidele, kes tõenäoliselt oma elus enam palju peale vanglatrellide ja kumminuiade näha ei saa: “Teil on kohutav minevik, täis süüd ja kannatust. Jeesusega on teil imeline tulevik.”
Et mitmekordsed mõrvarid range karistuse ära on teeninud, seda Hodotajev ei eita. Ometi on ta veendunud: “Jeesus on ka nende pärast surnud ja Tema arm suudab katta ka nende patud.”
ALEXANDER BUTSCHER
idea Spektrum
MA OTSISIN RAHU
Olen sündinud Järvamaal ja esimesed lapsepõlveaastad elasin samas maakonnas. Minu ema ja isa ei olnud usklikud inimesed. Kahjuks ei hoolinud nad minust kuigi palju ega püüdnud mind ka kasvatada.
Neljanda klassi alguses võttis vanaema, kes elas Tallinnas, mind enda juurde. Vanaema oli kristlane ja käis Tallinna Jaani kirikus. Ta võttis ka mind jumalateenistustele kaasa. Minu jaoks oli algul kõik nii võõras, et isegi kirikuõpetaja must talaar ajas mind naerma. Ükskord üks tädi soovitas mul minna välja ja naerda seal.
Hiljem hakkasin iseseisvalt külastama Tallinna erinevaid kirikuid, sest tundsin, et mu hing otsib rahu. Tutvusin mitmete usklike inimestega. Üks nendest kutsus mind ka Oleviste kirikusse. Jumalateenistuse lõpus kutsuti neid inimesi palvele, kes ei tunne oma südames rahu. Läksin ette, et lasta enda eest palvetada. Oodatud rahu ei tulnud.
Edasine elu viis mind Kuressaarde. Sealses luteri kirikus mind ristiti, leeritati ja laulatati. Kahjuks läksid meie teed abikaasaga üsna ruttu lahku ja ma tulin tagasi Tallinna ning asusin haiglasse koka ja sanitarina tööle.
Aastate möödudes jäi mu ema haigeks. Kolisin siis tema juurde Põltsamaale ja põetasin teda kuni surmani. Emaga koos elas ka minu õde, kellele tehti 14-aastaselt peaaju operatsioon. See ebaõnnestus ja õde jäi lamajaks voodihaigeks.
Kui ema lahkus, võtsin õe hooldamise oma õlgadele. Muidu oleks ta pidanud minema hooldekodusse, aga mina armastasin teda ja minu südametunnistus ei lubanud teda sinna saata. Praegu on õde 40-aastane, kuid kogu tema elu sõltub teiste abist.
Varsti pärast ema surma kolisime Valgamaale. Algul elasime Jõgevestel, nüüd Tõrvas. Külastasin mõnikord Helme kirikut, kuid tundsin siiski, et minu hing ei ole otsitud rahu leidnud.
Samal ajal kutsuti mind ka misjonimajja. Ma käisin Alfa kursustel ja õppisin rohkem Piiblit tundma. Mõistsin, et hingerahu sõltub minu isiklikust vahekorrast Jumalaga. Avanud oma südame Talle, tuli ka rahu ja sain uut jõudu usuteel käimiseks. Suvel ristiti mind Õhne jões ja õnnistati Tõrva Immaanueli kogudusse.
Nüüd on kogudus mulle nagu teine kodu. Kristus minu sees ja mina Kristuses ei ole enam müstiline mõistatus, vaid reaalne elu. Soovin, et ka teised inimesed võiksid leida hingerahu, kohtudes Kristusega.
MARE KALLAS
MIND SUNNITI JUMALA LÄHEDUST OTSIMA
Pikaajaline madalseis suhetes Jumalaga põhjustas minu möödunud aasta sügavaima vaimuliku elamuse. See võib kõlada rumalana, aga selles on mõte.
Ma ei hoolitsenud juba kaua aega oma suhete eest Jumalaga, kuna mul ei olnud enam niisugust tunnet, et Ta mind veel armastab. Ma ei näinud enam mingit mõtet Temale elada. Ma arvasin, et olen liiga halb Tema jaoks.
Mulle oli selge, et kõik, mis Piiblis kirja on pandud, on õige, aga sellele vaatamata olid mu tunded Jumala suhtes külmad. Esimest korda võin ma nüüd öelda, et minu usukriis tasus end ära ja ma sain tõesti midagi uut kogeda.
Jumal tegi sel ajal mulle selgeks, et usuelu on võitlus, mille võitmine end ära tasub, kuigi see mõnikord ränk on. Kui ma oma üksindustunnil küsisin, miks peab Tema järgimine nii raske olema, küsis Ta minult: “Mida sa üldse ootad sellelt võitluselt?”
Nüüd ma tean, et Jumal eemaldus minust, et ma oma usku proovima peaksin. Ta sundis mind juurdlema, mida ma õieti tahan. Ma eemaldusin Temast selleks, et ma täna Talle veel lähemal võiksin olla! Mis see siis oli – kas mitte valguskiir taevast?
LUKAS HASLER
üliõpilane
idea Spektrum
PILTE ANTSLA EKB KOGUDUSEST
1. Esinevad Antsla gümnaasiumi õpilased.
2. Rahva ees on Tartu Kolgata Baptistikoguduse kammerkoor.
3. Ansambel Robirohi Tallinnast esinemas Rõuges Koke külalistemajas.
4. Mitme Lõuna-Eesti koguduse ühisel noorteõhtul võttis sõna Elva Baptistikoguduse pastor Peeter Tamm.
5. Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo palus koguduse 80. aastapäevale õnnistust.
6. Aastapäeval mängis viiulit Anda Grawert Saksamaalt.
7. Aastapäevakringel.
Peeter Lematsi fotod
|
