Kirik Karjaste väljal

Jälle kõlavad raadios ilusad jõululaulud. Tõsi küll, uuemad neist ei räägi enam Jeesusest ja sellest on väga kahju. Jõulud võivad olla ilma lumeta, põhjapõtrade ja jõuluvanata, aga mis tähendus on neil ilma Jeesuseta?

Jõulud on Kristuse sünnipäev. Sünnipäevad mööduvad ja tulevad aasta pärast jälle, aga Kristus on inimkonna Päästja aastaringi. Seepärast ei aita ka Jeesusest rääkimisest või laulmisest, kui jäetakse nimetamata Kolgata.

«Maa on nii kaunis,» ütleb vana jõululaul. Küllap valdasid autorit Jumalalt pärit rahu ja rõõm. Ingli sõnum «kogu rahvale» (Lk 2,10) näitab, et keegi ei pea jääma Jumala abist ilma. Aga Jeesuse küsimus «Ometi, kui Inimese Poeg tuleb, kas Ta leiab usku maa pealt?» (Lk 18,8) peaks meid tegema ka jõulurõõmus mõtlikuks.

JÕULUD EI PÄÄSTA POLIITIKAST

Toimetaja kommentaar

Iga elunähtus on ka osa poliitikast. Päriselt poliitika eest peitu pugeda ei õnnestu kellelgi.

«Ja ma annan teile karjaseid oma südame järgi, ja need karjatavad teid targasti ja taibukalt,» ütles Issand prohveti läbi (Jr 3,15). Jeesus ütles: «Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest.» (Jh 10,11). See sõnum on kohane ka jõuluaega.

SAKSAMAAST KOREANI

Saksamaa on järjekordne näide sellest, et valitsus ei sõltu ainult kõige tugevamast parteist, vaid ka kellestki nõrgemast, isegi valimiste kaotajast, kelle osaluseta valitsust moodustada ei saa. Seda juhtus ka Eesti äsjastel kohalikel valimistel. Väiksemal tekib võimalus oma tingimuste pealesurumiseks. Loodetavasti on uus valitsus Saksamaal tugev ja teovõimeline.

Oma võimu nõrkust näitas suurriik Ukraina. Soov teha koostööd Euroopaga põrkus Venemaa vastuseisule. Suurusest on vähe, vaja on ka tugevust. Ukraina-suguse riigi puhul võiks seda eeldada, kuid praktika näitab midagi muud.

Hoopis hirmsad teated tulevad Põhja-Koreast. Riigi liider oli juba lasknud tappa oma naise (eks ta formaalselt mõisteti kohtus süüdi), nüüd tegi ta sama tädimehega. Aeg läheb edasi ja praeguse juhi kindla käega vanaisa järeltulijad ei suuda enam mõistlikult võimu omavahel jagada. Eks seda on ennegi juhtunud. Tuntud näide on Aleksander Suure riigi lagunemine pärast tema surma.

Oma poegade ja teiste lähedaste mõrtsukana on läinud ajalukku Heroodes Suur. «Parem olla Heroodese siga kui tema poeg,» olevat ütelnud keiser Augustus. Petlemma laste tapmine oli Heroodese jaoks ilmselt väike asi. Jõulurahust oldi siis veel väga kaugel.

«Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks» (Jh 3,17). Sellest leiame meie juhise suhtumiseks maailma.

USUNDIÕPETUS OLEKS KASULIK

Usundiõpetus koolis pole pühapäevakool ega kristlik usuõpetus. Mõlemat kardetakse usuvastastes ringkondades ja nendega hirmutatakse väheteadlikke inimesi. Kuigi – mida seal siis karta oleks? 54 protsenti küsitletutest leidis, et Eesti ühiskond peaks lähtuma eelkõige kristlikest väärtustest.

Küllap on paljud usklikud puutunud kokku teadmiste hämmastava puudumisega kaaskodanike seas. Üks näide on kunagi nähtud «Suure reede tantsupeo» kuulutus. Kirikupühi ei seostata Kristusega ega teata nende tegelikku tähendust – lihtsalt üks riigi poolt antud vaba päev, mida võib lõbutsemiseks kasutada.

Jumal ütles prohvet Hesekielile: «Ma olen sind pannud vahimeheks Iisraeli soole. Ja kui sa kuuled sõna mu suust, siis sa pead neid minu poolt manitsema.» (Hs 3,17). See ei olnud kerge ülesanne Hesekielile ega ole ka tänapäeva usklikele. Ometi tuleb seda täita.

SÜMBOL LAHKUS

Nagu sümbolitele tavaline, rõhutatakse midagi üle ja teistest külgedest jäetakse rääkimata. Küllap nõuab ka Nelson Mandela pärand aegade edenedes uut mõtestamist. Lõpliku hinnangu annab Jumal: «Ja surnute üle mõisteti kohut sedamööda, kuidas raamatuisse oli kirjutatud, nende tegude järgi» (Ilm 20,12).

Veidi kummaline oli näha oma juhi lahkumist tähistavaid aafriklasi tantsimas. Eks igal maal ole oma kombed. Kui seda ei teaks, hindaks nähtud pilti tegelikule vastupidisena. Eestlased ei pea kõigest võõramaisest eeskuju võtma. Ka meil on õigus oma eripärale. Võõrapäraselt käitudes jääme võõrasteks eelkõige omadele.

Paljud rahvad on kogenud, et ainuüksi poliitilise vabaduse taotlemine tõelist vabadust ei too. Jeesus ütles: «Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad» (Jh 8,36). Selleks on Ta tulnud siia maailma, võitnud Kolgatal ja läinud taas taevasse.

JÕULUÜLLATUSED ARGIPÄEVA KESKEL

Jõuludel on eesti keeles palju nimesid: rõõmupühad, rahupühad, valguse sünnipäev. Detsembrikuu jooksul tähistame nelja adventnädalat. Igal pühapäeval süütame veel ühe küünla ja rõõmustame, et jõulud lähenevad. Põhjamaa rahvana aitab see meil üle elada aasta kõige pimedama kuu. Teame, et pärast jõule hakkavad päevad uuesti pikemaks minema!

Olen sageli mõtelnud, et enamasti on jõulude ootamise aeg isegi toredam kui kiiresti mööduvad pärispühad. Tihti juhtub sedagi, et kauaoodatud pühad valmistavad pettumuse. Lund ei ole, praad kõrbeb ära, kirikus on liiga palju rahvast ja sugulased pole kingitustega rahul... Jõulude ajal otsime Jumala lähedalolu ja pühadusetunnet. Aga võib-olla tahab Jumal sind üllatada tavalisel argipäeval?

JUMAL LÄKITAS INGLI (Lk 1,26)

Korraga lõi ta tuba säravvalgeks, tema ette ilmus keegi taevane olend ja ütles: «Rõõmusta, sa armuleidnu! Issand on sinuga!» (Lk 1,28). Järgnev sõnum keeras kogu Maarja elu pea peale! «Sa jääd lapseootele ja tood ilmale poja ja paned Talle nimeks Jeesus» (Lk 1,31).

Maarja sai Jumalalt ennekuulmatu ja inimlikult vaadates täiesti võimatu ülesande. Kuidas tema, lihtne külatüdruk, saab korraga Jumala Poja emaks? Kuidas külaelanikud reageerivad, nähes tema kasvavat kõhtu? Kõik teadsid, et Maarja polnud veel abielus. Kes usuks ta juttu, et ta «jäi Pühast Vaimust lapseootele»? Ingel kinnitas teda, öeldes, et Jumalale pole miski võimatu (Lk 1,37).

Selle ülesandega nõustumine tähendas, et Maarja pidi andma kontrolli kogu oma tulevase elu üle Jumala kätesse. Jumal pidi andma talle tarkuse ja jõu, kaitsma teda teiste inimeste eest ja iga päev juhtima tema otsuseid. Ükski maapealne ema ei oleks suutnud Maarjat juhendada Jumala Poja kasvatamisel!

Kui keegi tuleks meie juurde nii kardinaalse pakkumisega, siis kindlasti võtaksime enne vastamist mõtlemisaega. Maarja pidi inglile vastama kohe sealsamas. Tema vastus on eeskujuks meile kõigile: «Siin on Issanda teenija, sündigu mulle sinu sõna järgi» (Lk 1,38).

KARJASED OLID ÕITSIL (Lk 2,8)

Korraga lahvatas taevas valgeks ning karjased nägid inglit seisvat nende ees! Nende peades oli võib-olla esimene mõte: «Me vist vihastasime Jumalat oma juttudega nii, et nüüd Ta saatis oma ingli meid hävitama!» Ingli vastus oli aga hoopis teistsugune: «Ärge kartke! Vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus» (Lk 2,10–11). Messias oli sündinud!

Karjased ei hakanud arutlema, otsima raamatutest tõendeid, konsulteerima preestritega või ootama seatud pühade kuupäevi. Nad kiirustasid samal hetkel Petlemma, et oma silmaga näha Jumala saadetud Messiat! Piibel ütleb, et «nad leidsid Maarja ja Joosepi ja lapsukese, kes magas sõimes» (Lk 2,16). Seejärel läksid nad tagasi oma lammaste juurde, südamed täidetud kiituse ja tänuga!

Jeesus polnud veel kaugeltki oodatud Messia – kuninga ja vägeva sõjaväepealiku – moodi. Tema sünnitingimused polnud ka Jumala Võitule vastavad. Hetkel oli Ta vastsündinud beebi, vaeste vanemate laps, magamas kusagil tühjas laudas sõimes heinte peal. Ingel oli aga öelnud, et just see mähitud ja sõimes magav laps (Lk 2,12) on Jumala saadetud Päästja.

Karjased teadsid, et see laps peab kõigepealt suureks kasvama, seega nende elupäevil Messias veel oma vägevaid tegusid tegema ei hakka. Nad olid aga oma silmadega näinud, et Jumal oli oma tõotuse täitnud. Sellest päevast alates võisid nad kõigile julgelt kinnitada: «Jumala abi läheneb, me ise nägime vastsündinud Messiat!»

Sageli ootame meiegi kaua mõnda palvevastust või Jumala tõotuse täitumist. Jumala plaan ja ajakava võib olla meie ettekujutusest täiesti erinev! Mõnikord võime olla nii hõivatud millegi ootamisega, et ei märkagi, kui see teistsugusel kujul ja ootamatul ajal kohale jõuab! Petlemma karjased võivad meile õpetada, kuidas kannatlikult oodata ning igas olukorras Jumala vastuseks valmis olla.

TARGAD NÄGID TÄHTE (Mt 2,2)

Läheme korraks tagasi nende reisi algusesse. Oli tavaline argipäevaõhtu. Väljas oli piisavalt pime, et nad said alustada oma vaatlustega. Korraga jäi nende pilk peatuma uuel erakorralisel tähel! Nad kutsusid kolleegid vaatama ja kõik nõustusid – seda tähte pole kunagi varem taevas olnud! Mida see tähendab? Neile meenus ennustus uue kuninga sünnist ning korraga oli kõik selge!

Pikemalt mõtlemata pakkisid nad oma karavani ning kiirustasid kummardama vastsündinud kuningat! Nende varasemad teadmised ja tähelepanelikkus antud olukorras aitasid neil Kuninga tähe üles leida. Seejärel olid nad valmis tooma suuri ohvreid, et sündinud kuningale väärilist austust avaldada.

Kuidas meiega lood on? Võime sageli palju teada, aga kaotame tähelepanu igapäevastes olukordades. Isegi kui saame sõnumist aru, kas oleme kuuletumiseks valmis omalt poolt ohvreid tooma?

KUS ON VASTSÜNDINUD KUNINGAS (Mt 2,2)?

Heroodesele tulid silmapilkselt meelde jutud Jumala saadetavast Messiast. Korraga oli ta argipäev segi paisatud ning tema ja koos temaga kogu Jeruusalemm kohkusid (Mt 2,3). Heroodese turvatunne ja võimu kõikumatus olid ühe hetkega purustatud!

Hetkel oli ta ikka veel kuningas ja võis teha, mida tahtis. Nii saatis ta targad Petlemma, et lapse kohta rohkem infot saada. Kui täheteadlased tagasi ei tulnud, otsustas Heroodes tappa kõik sealsed väikesed poisid. Ta oletas, et tema sõjaväe füüsiline jõud oli Jumalast tugevam – Jumala prohvetid olid selle lapse sündi ammu ette kuulutanud, aga tema, Heroodes, suudab ta likvideerida! Nii ta põhjustas oma rahvale palju mõttetut valu, aga Jumal päästis oma Poja tema kätest ning Messias jäi elama.

Heroodes ise suri aga juba mõned aastad pärast seda sündmust. Temast võime õppida vana tõde: «Uhkus on enne langust ja kõrkus enne komistamist» (Õp 16,18). Kui me südamed on nii kindlad iseenese jõus, positsioonis ja meelevallas, siis võime teada, et valus kukkumine võib tulla üsna ootamatult!

VANEMAD TÕID JEESUSE TEMPLISSE (Lk 2,22)

Kui Maarja ja Joosep Jeesuse templisse tõid, oli see päev Siimeonile ja Hannale alanud kui tavaline argipäev. Jeruusalemmas oli alati vanemaid oma vastsündinud beebidega täitmas Moosese Seaduse ettekirjutusi. Maarja, Joosep ja Jeesus ei erinenud millegi poolest ülejäänud inimestest. Jumala Vaim pani aga Siimeonile ja Hannale südamesse just sel hetkel templisse tulla ning näitas siis neile Jeesust kui tõotatud Messiat! Seejärel kasutas Jumal nii Siimeoni kui Hannat, et tutvustada Jeesust teistelegi templisolijatele.

Siimeon ja Hanna on meile eeskujuks, kuidas isegi pärast väga pikka ootamisaega olla tähelepanelik ja avatud Jumala Püha Vaimu juhtimisele. Nad tulid templisse kohe, kui Jumal selle neile südamesse pani. Selle tulemusena nägid nad Jumala Messiat! Kujuta ette, kui Siimeon oleks tol päeval ütelnud: «Ma praegu ei saa minna, ma lähen hiljem» ja Jeesus oleks templist lahkunud enne ta sinnajõudmist...

Jõulupühad mööduvad kiiresti. Loodan, et meil kõigil tuleb nende pühade ajal meeldejäävaid hetki koos Jumalaga. Aga ärgem unustagem, et Jumal võib meid kõnetada ka argipäevaste tegemiste keskel!

JAEL PUUSAAG
Eesti EKB Koguduste Liidu
misjonär Bosnia-Hertsegoviinas

VÄIKEGRUPID MUUDAVAD KOGUDUSE ELUJÕULISEMAKS

Aktuaalne teema

30. novembril 2013 oli Tallinnas Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate päeval teemaks «Kuidas võib kogudus areneda läbi väikerühmatöö?» Paneeldiskussiooni juhtis seal Tallinna Kalju Baptistikoguduse väikegrupitöö koordinaator EVELIN BELÕI, kes hiljem teemat ka Kuulutajale selgitas.

Mis on väikegrupp?

Väikegrupp on koguduse väike üksus või rakuke. Selles osalejad saavad väiksemas ringis üksteisega oma vaimulikku ning praktilist elu jagada. Väga väikestes kogudustes ongi võib-olla otstarbekas kogu töö viia väikegrupi vormi. Väikegrupi parimaks suuruseks on kuni kaheksa inimest, siis saavad kõik piisavalt rääkida. Kui grupp läheb suuremaks, võiks ta kaheks teha.

Kas grupitööl peaks olema mingi vorm?

Kui väikegrupis saadakse kokku ainult heade sõpradega, kellega on mõnus koos olla ja räägitakse niisama, millest pähe tuleb, siis grupp ei täida oma eesmärki. Väikegrupp on vaimuliku kasvamise keskkond. Mingi teema käsitlemine oleks kindlasti abiks. Grupis, kus ma ise käin, kasutame hetkel Toivo Pilli Apostlite tegude raamatu põhjal välja antud väikegrupitöö materjali.

Grupile on vaja head juhti, kes oskaks õhtu kulgu suunata. Mõni osaleja võib-olla tahaks väga palju rääkida, teine on tagasihoidlikum ja ei hakka vahele segama ja siis on hea, kui keegi asju korraldab.

Kuidas grupid tekivad?

Enamasti tekivad nad spontaanselt. Kui on mingi hulk inimesi, kes tahaks grupis koos käia, siis võib koolitada neile juhi või teha kellelegi ettepaneku see vastutus endale võtta.

Kui koguduse juhtkonna arvates on väikegrupid olulised, tuleks sellest koguduses rääkida. Sundida kedagi ei saa, väikegrupp on loomulik osa koguduse elust. Inimesed võivad vajada aega, et õppida nägema väikegruppide vajalikkust.

Kas Sa kogud Kalju koguduse väikegrupijuhid aegajalt kokku?

Meil on olnud nõupidamisi. Kord kvartalis on meil väikegruppide osadusõhtu, kus ei käi ainult juhid, vaid ka gruppidesse kuuluvad inimesed ning muidu huvilised. Hiljuti toimus meil ka grupijuhtide koolitus, mida viisid läbi Leho Paldre ja Mare Hellenurm Tartu Kolgata kogudusest.

Kas väikegrupid toovad kogudustesse uusi inimesi?

Kui grupp on teadlikult avatud uute inimeste vastuvõtmisele ja grupi liikmed leiavad, et see on koht, kuhu nad julgevad oma mittekristlastest tuttavaid kaasa võtta, siis kindlasti. Mõni inimene ei ole valmis tulema suuremale teenistusele, kuid tuleks väiksemasse ringi, kus ta saab küsimusi esitada.

Samas on neid, kes tahavad käia ainult suurtel jumalateenistustel.

Sundida kedagi ei saa. Siiski – kogudus ei ole ainult tarbimiskoht. Jumal on andnud meile ande, et me saaksime kogudust üles ehitada ja inimesi õnnistada. Lihtsaim viis on anda oma aega, ei peagi midagi keerulist tegema. Aega aga leitakse selle jaoks, mida peetakse oluliseks. Miks siis väikegrupp ei ole oluline? Inimesed võiksid oma prioriteedid üle vaadata.

Kas töö kvaliteedis on mingit vahet kogudustel, kellel on väikegrupid ja kellel ei ole?

Kui väikegrupid aktiivselt töötavad, siis ollakse inimeste eludega paremini kursis. Kui käia ainult pühapäeval jumalateenistusel ja laulukooris, siis tihtipeale keegi ei teagi, mis elu inimene elab väljaspool seda aega, mis on ta mured ja rõõmud. Väikegrupis ollakse kursis ja märgatakse, kui keegi midagi vajab.

Kui inimesed kardavad grupiga liituda, sest muretsevad oma privaatsuse pärast, siis tuleks pöörata tähelepanu reeglitele, millest üks võiks olla, et isiklikud asjad jäävad sellesse gruppi, neid edasi ei räägita.

Inimene käib jumalateenistustel, piiblitundides, kooriharjutustel, teeb sotsiaaltööd, pühapäevakooli jne, milleks talle veel väikegrupp?

Kas ta enda eest hoolitseb piisavalt? Väikegrupp võiks olla see koht, kus ta käib ennast vaimulikult ja emotsionaalselt laadimas, jagamas oma elu ning tuge saamas. Miks elada uhkes üksinduses? Kogudus on nagu perekond. Tehakse palju, aga vaja on ka lähedust ja osadust omavahel.

Täname!

7. detsembril 2013
Skype’i vahendusel

PASTOR TEENIB LEIBA TÕLKIJANA

ALDO RANDMAA (44) on Valkla Baptistikoguduse pastor. Paljud tunnevad teda hoopis tõlkijana. Mõlemast ametist tuleb järgnevas intervjuus juttu.

Sa elad Valklas. Kas Sa oled maalt pärit?

Ma olen Tallinnas sündinud ja kasvanud. Maale tulin elama pärast abiellumist. Minu abikaasa Raili kodukoht on Kuusalu vallas Hirvlis.

Kuidas Sa usklikuks said?

Usklikuks saamine käis mingis mõttes kiiresti, aga tegelikult pikkamööda. Minu ema hakkas käima Nõmme Rahu kirikus, kuigi oli mitteusklikust perest. Ta võttis minu, oma ainsa lapse, sinna kaasa. Ta laskis mind seal ristida, kui olin kümneaastane. Sain sealt oma esimese evangeeliumi, väikese roosas pehmes köites Johannese evangeeliumi. Käisin kirikus koos emaga jõulude ajal ja muudel suurematel pühadel. See kestis, kuni sain täisealiseks. 19-aastaselt käisin leeris. Kogu selle aja oli mul teatud respekt Jumala ning usu suhtes, aga tegelikult oli mu usk üsna pinnapealne.

Minu täditütar hakkas 15–16-aastaselt käima samas Nõmme Rahu kirikus. Tema võttis usuelu tõsisemalt, see oli rohkem tema enda huvi ja valik. Ta kutsus mind Olevistesse noorteõhtule. Seal rääkis minuga üks Ameerika misjonär ja küsis, kas ma tahaksin oma elu Jumalale anda. Ma ei mõtelnudki väga palju selle üle, olin sisemiselt selle otsuse suunas küpsenud. Oma «patuse palve» palusin inglise keeles. Mingi usaldus oli mul Jumala vastu olemas, et seda palvet paluda. Tundsin, et minu ellu tuli oluline muutus. Kõik see, millest kirikus räägiti, läks nagu teisele tasandile ning Piibli lugemine ja palvetamine ka. See oli 1991. aasta suvel.

Siis sai Sinust üliõpilane.

Samal aastal hakkasin Tartu Ülikoolis inglise keelt ja kirjandust õppima. See oli sisetunde või armastuse asi, mitte kaalutletud otsus. Oleviste kirikus käima hakkamine oli ka selle huviga seotud – ma läksin sinna Ameerika jutlustajaid ehk siis elusat inglise keelt kuulama.

Õppimine kujunes pikaajaliseks. Vahepeal hakkasin Oleviste koguduse ajakirja tegema. Käisin kolm nädalat ülikoolis ja ühe olin Tallinnas. Siis võtsin akadeemilise puhkuse. Kahtlesin, kas ülikoolidiplomi saamine on üldse vajalik, aga siis sain uue nurga alt uut motivatsiooni ja lõpetasin ülikooli ära. Üsna varsti pärast seda abiellusin ja asusin elama Kuusalu valda Kiiusse.

Keeleõppijad lähevad sageli õpetajateks.

Ma ei ole kunagi õpetaja olnud ega tahtnudki selleks saada. Nüüd, hiljem, olen mõelnud, et õpetamine polekski teatavatel asjaoludel nii hirmus amet, ja olen väikses grupis pisut keeleõpetamist proovinud.

Kas Sinust oleks võinud ajakirjanik saada?

Et ma Oleviste ajakirjas tegutsesin, oli pisut mõjutatud sellest, et minu toakaaslased Tartus olid ajakirjandustudengid. Tegin intervjuusid ja kirjutasin vanu jutlusi lindilt maha. Lugesin paar ingliskeelset raamatut ajakirjanduse teooriast läbi – uudisloo kirjutamine, reportaažid ja muud sellised asjad. Need olid hästi kirjutatud loetavad õpperaamatud.

Oleviste ajakirja loomine ei olnud minu algatus, mind kutsuti algul pildistama. Siis tõlkisin ühtteist ja hiljem hakkasin üha rohkem toimetajatööd tegema. Kui teised, kes olid ajakirja alustanud, hakkasid tegelema muude asjadega, jäi minu peale ajakirja praktiline väljaandmine. Päris ajakirjanikuks saada pole ma tahtnud.

Sinu keelehuvi ei piirdunud ainult inglise keelega.

Ülikoolis õppisin valikainetena oma lõbuks koos teoloogiaüliõpilastega Vana Testamendi heebrea ja Uue Testamendi kreeka keelt, hiljem pisut tänapäeva heebrea keelt ka. 2012. aasta kevadel Iisraelis käies oli õige pisut võimalik ka õpitut praktiseerida, aga üldiselt väga paljud iisraellased oskavad kas inglise või vene keelt ning seal maal saab ka heebrea keeleta hakkama.

Mul oli ülikooli lõpetamise järel kokkupuuteid ka Piibli tõlkimisega. Eesti Piibliseltsil oli Vana Testamendi tõlkimise projekt, mis juba palju aastaid tagasi kuhugi ära vajus. Teine, Uue Testamendi projekt oli Logose kirjastuse kaudu.

Kas tõlkimisel tuleb teiste keelte tundmine kasuks?

Kindlasti tuleb, aga ei pea tingimata olema väga suur polüglott. Kui näiteks inglisekeelses tekstis esineb muukeelseid sõnu või mõisteid, siis on muidugi soovitav need endale selgeks teha. Guugeldamine on selline tore vahend, mis väga palju infot väga kiiresti meile kättesaadavaks teeb. Hea tõlke üheks eelduseks on teksti mõttega läbitöötamine ja piisav annus «usaldamatust» – sa ei saa alati usaldada, et kõik on nii, nagu paistab, vaid pead kontrollima, kas ikka on nii.

Millal Sulle tõlkimisest leivateenimisamet sai?

Hakkasin tõlkima juba enne ülikooli, rohkem oma lõbuks. Aga sel ajal, kui olin akadeemilisel puhkusel, teenisin juba tõlkimisega elatist.

Mida Sa tõlgid?

Kõige rohkem olen tõlkinud Logosele kristlikku kirjandust. Kui kristlikus kirjastamises oli kitsam aeg, hakkasin tõlkima kirjastusele Varrak ja neil oli parasjagu vaja just ajalooraamatute tõlkijaid juurde. Nii olen teinud neile mõned raamatud meie suure naaberriigi ja paraku ka meie enda lähiajaloost: Anne Applebaumi «Gulag: nõukogude koonduslaagrite ajalugu» ja Orlando Figesi «Sosistajad: eraelu Stalini Venemaal». Enam-vähem samasse valdkonda läheb ka Simon Sebag Montefiore «Noor Stalin». Montefiore on juudi päritolu briti ajaloolane, kes kirjutab menukaid ajalooraamatuid ja ka ilukirjandust. Tema veebilehelt sain Jeruusalemma biograafiast teada siis, kui see oli alles kirjutamisel. Püha Linna teema tundus huvitav ja palusin kirjastuselt, et võiksin seda tõlkida, kui nad selle välja peaksid andma. «Jeruusalemm» on kindlasti huvitav raamat inimesele, kellele läheb korda ajalugu, ja kristlastele, kuna selles räägitakse linnast, kus meie Issand kannatas ja meid lunastas. Samas on selles raamatus ka palju verd ja vägivalda, nagu ajaloos kahjuks üldse.

Kui Sa olid ise Jeruusalemmas, kas siis Montefiore raamatust saadud teadmised kuidagi elustusid?

Kuigi see on Jeruusalemma biograafia, ei räägita selles ainult Jeruusalemmast, vaid kogu Püha Maa ajaloost, ja võiks öelda, et räägitakse maailmast, mille keskmeks seda linna on peetud. Jeruusalemma majade ja tänavanurkade kirjeldusi sellest raamatust eriti ei leia. Kindlasti selle raamatu tõttu ma suhtusin Jeruusalemmas turistidele esitletavasse natuke skeptilisemalt. Jeesuse ajast on ju tegelikult säilinud imevähe ja isegi Via Dolorosa ei kulgenud tõenäoliselt seal, kust turistid ja palverändurid tänapäeval läbi lähevad. Roomlased hävitasid selle linna juudi ülestõusude järel täielikult ja tänapäevase Jeruusalemma vanalinn on ehitatud hoopis moslemite ajal.

Kas teoste mitmekesisus meeldib Sulle või tahaksid rohkem ühte temaatikat?

Minu eelistus on kristliku sisu või taustaga kirjandus. Kui mul on vähegi võimalik valida, siis tahan tõlkida midagi olulist kristluse kohta, mis avab seda või aitab inimestel väljaspool kirikut-kogudust aru saada, mida usk endast kujutab. Viimasel ajal on mul olnud taas võimalus tõlkida Allika kirjastusele, näiteks Uue Testamendi kommentaare, üks C.S. Lewise biograafia jm.

Kuidas Sa Valkla pastoriks said?

Valkla kogudus asub kõige lähemal Kiiu alevikule (tollal veel küla), kus oli pärast Raili ja minu abiellumist 1999. aastal meie esimene ühine kodu. Mina olin Oleviste koguduse liige ja Raili Loksa koguduse liige. Tahtsime elukoha lähedal koguduses käia. Tiit ja Aili Niilo kutsusid meid osalema Valkla koguduse töös. 2000. aasta suvel õnnistati mind Valkla koguduse diakoniks. Hiljem olin juhatuse esimees ja kui Tiit Niilo pärast 40 tööaastat pensionile läks, valiti mind 2006. aastal pastoriks. Tegelikult pole mul sellist ambitsiooni kunagi olnud, aga tundsin, et on õige see töö vastu võtta.

Kuidas edeneb Valkla koguduse töö?

Meil on pisike maakogudus. See oli kunagi palju suurem ja toimekam, kahe palvelaga – Rummus ja Valklas, ja osakondadega Pärispeal, Hirvlis ja kusagil veel. Kokku oli koguduse nimekirjas enne sõda kakssada liiget, tänapäeval on neljakümne ligi. Igal pühapäeval on jumalateenistus. Pühapäevakool tegutseb. Laste jõulupuul jagame kingitusi, Tallinnast tuleb külla nukuteater «Talleke». Jõulud on kindlasti üks aasta tipphetki.

Kas kodus ka on veel aega jõule pidada?

Meie pere on viis aastat elanud Valkla palvelas. Jõuluõhtul on jumalateenistus. Pärast oleme pereringis jõululaua taga ja siis läheme kuuse alla kingitusi otsima. Meil on kolm last, 13aastane tütar ning kaks poissi – 11aastane ja kaheaastane.

Täname!

13. detsembril 2013
Skype’i vahendusel

PRAAKINGEL

Talvel on raske õnnelik olla. Muide, ka sügisel ja suvel ning isegi kevadel on väga-väga raske olla õnnelik. Suure vaevaga avan silmad. On pime ja külm. On alles üsna vara ja ma mässin end soojalt teki sisse. Magada pole üldse tahtmist. Kas juua kohvi või lehitseda ajakirju?

Akna taga nõrgas valguses tantsisklevad jäised lumehelbed. Nad koputavad vaikselt vastu klaasi, nagu paludes luba külla tulla, et silmitseda ehitud jõulukuuske, mis sätendab nõrgalt poolhämaras toas oma kuldsete kuulide ja mitmevärviliste ehetega.

POLE PÜHADETUJU

Ma ei tea, mis toimub ja kas ta üldse ongi komandeeringus. Jumal üksi teab, kui Teda muidugi üldse olemas on. Oleme mõlemad Igoriga 30-aastased. Meie suhted on jõudnud tupikusse. Praeguseks on need õieti nagu käepidemeta kohver – ära visata on kahju, aga kanda võimatu.

Viirastuslik õnn lehvitas roosilist rätti ja kadus nurga taha. Kuhu on kadunud need päevad, mil meie silmades säras armastus ja me tundsime end kõikvõimsatena, et teha teineteise jaoks mistahes imet? Kunagi hüüdis ta mind ingliks, aga kõik, mis talle minus varem meeldis, ärritab teda nüüd.

Pinnuna torgib südames lastetus. Enamik naisi teostab end emana. Mis siis ikka, kui ei ole, pole midagi parata. Otsustasin ennast harida ja täiendada, et end milleski muus teostada. Tegelesin äriga, hakkasin külastama naisteklubi, sukeldusin pea ees enese täiustamisse, veetsin aega sõbrannadega, kuid sügaval sisemuses valitsev pime tühjus ei kadunud kuhugi. Kuristik mehe ja minu vahel muutus üha laiemaks.

Ei, need mõtted võivad hulluks ajada! Parem ma ei mõtle enam millelegi! Tõusen otsustavalt püsti, panen tule põlema, lülitan sisse kohvikeetja, klõpsutan televiisoripulti. Peab välja mõtlema, mida teha jõulupühadel. Ei saa ju üksi kodus istuda! Võiksin sõita sõbrannade või vanemate poole. Või üldse mitte kuhugi minna, kutsuda hoopis ise kedagi külla?

Nii mõtiskledes ma ei märganudki, et lumesadu oli üle läinud, taevas oli selginenud ja päike sädeles puude imepärastel helevalgetel kuubedel.

NAABRIGA KAASA

Tõmbusin sisimas pahameelest mossi, aga kuuldavalt ütlesin: «Aitäh kutse eest, aga ma olen täna väga hõivatud.» Ja sulgesin segaduses seisva Tanja ees ukse.

Millegipärast hakkas mul oma vale pärast ebamugav. Aga milleks mulle mingi jumalateenistus, mul on niigi halb olla! Nii ma ennast õigustasin. Ma ei tea, mis minuga juhtus, kuid poole tunni pärast helistasin ma ise naabri uksekella.

«Noh, kas ikkagi otsustasid tulla?» rõõmustas Tanja ja vaatas tähendusrikkalt mehele otsa. «Issand elab!» Sergei pani sõbralikult käe mulle õlale. Nii me siis astusime palvemaja uksest sisse.

Mul oli tunne, et jõudsin koju. Olin saabunud vaiksesse rahusadamasse. Suur saal oli valgustatud. Valgust kiirgasid ka laulvate ja palvetavate inimeste näod. Jumala austamine kõlas nii pidulikult ja hardalt, et oli peaaegu kombatav. Ma puhkesin nutma, mõistmata, mis minuga toimub. Mind ennast see häiris, ma püüdsin oma pisaraid varjata. «See on Püha Vaim, Tema tegutseb su südames ja sul pole vaja seda häbeneda,» sosistas Tanja mulle kõrva. Imestasin, et ka tema silmis olid pisarad.

Esmakordselt avanes mulle kogu Jumala armastuse sügavus, minuga sündis midagi imelist, kui ma mõistsin, kuidas küll tuleb end salata, et tulla siia patusesse kohutavasse maailma. Tulla mitte ei tea kust, tulla taevast, Isa trooni juurest. Mind lõhestasid vastakad tunded – milline armastus see on, mis laseb piiritul, igavesel, kõikvõimsal Jumalal niiviisi sündida ja elada piiratud inimkehas!

Silmilt langes justkui kae. Eneseõigus haihtus nagu suits. Eestpalvele läksin hoopis teise inimesena – patusena, kes vajab päästmist. Päästmise rõõm, õnnitlused, rõõmupisarad mulle võõraste inimeste silmis. Pärast koosolekut vestlesime kaua pastoriga. Lõpuks ütles ta osavõtlikult: «No-nii, õde, kui tekivad mingid mured, anna teada, me palvetame.»

«Tänu Jumalale, mul on kõik olemas. Ilus kodu, mees ei joo, Jumal on tervist andnud, ainult et lapsi ei ole.» Suhetest mehega ma millegipärast ei tahtnud sel päeval rääkida.

Pastor vaatas mind mõtlikult. «Issand on öelnud: «Paluge ja teile antakse.» Inimesed aga on vahel väga imestunud, saades palve peale vastuseid, mida nad ei lootnudki. Oled sa valmis praegu palvetama?»

Ma ainult noogutasin ega suutnud erutusest sõnagi lausuda. Palvemajast lahkudes olid mul justkui tiivad. Maailm oli muutunud – see oli saanud avaraks ja helgeks. Tänaval liikuvad inimesed tundusid omaste, heade ja armsatena. Oh, Jumal, kui kaunis on maailm! Kuidas ma seda varem pole märganud? Ma oleksin tahtnud kallistada iga vastutulijat, kõiki sõpru, oma meest ja vanemaid, jutustada neile suurest Jumala päästest.

VIGANE INGEL

Olles veendunud, et nad rõõmustavad, sisenesin trepikotta, jooksin kergel sammul oma korrusele – ja jahmusin. Külma seina ääres kükitas väike lumivalge kuldsete kiharatega ingel. Kohevad tiivad võbisesid kergelt, nägu varjasid väikesed peopesad. Saabunud hämarus muutis selle nägemuse mõistatuslikuks ja ebamaiseks. Ootamatult nuuksatas ingel täiesti inimese moodi. Mulle vaatasid otsa helesinised pärani silmad.

«Kes sa oled?» küsisin ma, toibudes müstilisest hirmust ja mõistes, et minu ees on väike poisike.

«Ärge lööge mind, tädike, ma olen eksinud,» sosistas poiss hirmunult ja puhkes uuesti nutma.

Ma istusin ta kõrvale. «Tule minuga, pärast helistame su vanematele. Sa ju lausa lõdised külmast. Ma teen sulle kohe kuuma teed.» Ma võtsin poisi külma käekese ja viisin ta enda juurde.

«Mul ei ole vanemaid, ma olen lastekodust,» ütles ta kuidagi argiselt ja lihtsalt. «Me tegime teatris näidendit. Mina mängisin inglit. Siis sõitsid kõik ära, mina aga jäin maha ja eksisin ära. Kõndisin, kõndisin ja külmetasin hirmsasti ning siis tulin siia majja sooja.»

Mulle tulid külmavärinad mõttest, kuidas selline väike poiss kõnnib mööda tänavat peaaegu paljalt, üksinda ja hirmununa, ja mitte keegi ei pane teda tähele. Sisenesime korterisse. «Mis su nimi on, ingel?»

«Artjom.» Ma hakkasin ettevaatlikult poisi seljast kostüümi ära võtma, püüdes mitte vigastada kohevaid tiibu. «Nüüd soojendad end vannis, jood kuuma teed ja eks siis näe, mis edasi saab.»

Poisikese seljal oli suur tume sinikas. «Mis see niisugune on?» küsisin ma, puudutades seda sõrmega.

«Miška lõi.»

«Mille eest?»

«Aga sellepärast, et ingli roll anti mulle, mitte temale.»

«Kas tema solvus selle pärast sinu peale?»

«Ah ei, ta ütles, et inglid ei ole praak.»

«Mis mõttes praak?» imestasin ma Artjomi vaadates.

«Tamara Stepanovna ütleb, et paljusid lapsi võetakse lastekodust, aga mind ei võta sellepärast mitte kunagi keegi, et ma olen praak.»

«Aga kes on Tamara Stepanovna?»

«Meie koristaja lastekodus. Ta on vanakene ja teab kõike.»

«Aga miks ta arvab, et sa praak oled?»

«Aga näe, sellepärast,» ja poiss võttis kuldsete lokkidega paruka peast. Selle all olid tumedad lühikeseks siilisoenguks lõigatud juuksed. Ma ei saanud aru, mis siin viga on. Väga sümpaatne laps – tumedad juuksed, peened näojooned ja suurte helesiniste silmade tõeline inglipilk.

Poiss nägi mu nõutust ja pöördus minu poole vasaku küljega. «Noh, näe, see,» ja ta pani peo sinna, kus pidi olema kõrv. Mu süda võpatas. Poisil polnud kõrvalesta. «Miks see nii on?» imestasin ma.

«Ma ei tea. Mulle öeldi, et ma sündisin sellisena.» Mingi valus kumisev kaastunne täitis kogu mu olemuse ja ma surusin lapse väikese kõhetu keha enda vastu. «Ise nad on praak,» ütlesin ma kibedusega.

«Kes nemad?» Artjomi peened kulmud kerkisid. Ma libistasin käega üle poisi lühikeste juuste. «Aga Jumala silmis pole sa praak, selles olen ma kindel.»

Juba poole tunni pärast istus Artjom sügavas tugitoolis, soojendatud ja mähitud mu mehe suurde sviitrisse ning ahmis mõnuga õunakooki kuuma piimaga. Korteris lõhnas kuuse, apelsinide, šokolaadi ja… õnne järele. Imetlusega vaatasin, kuidas väike poiss oskab lihtsate asjade üle rõõmustada. Kui palju kingitusi on Jumal mulle teinud! Oli saabunud vaikne rõõm ja uus tunne täiesti uuest olemisest. Ma juba teadsin, mida teha. Nüüd ma teadsin.

TÕELINE ÕNN

Täna on jõululaupäev. Avan silmad. Toa hämaruses kullendavad rikkalikult ehitud kuuse ehted. Igor magab, käed unes välja sirutatud nagu poisikesel. Poetan end tasakesi kööki, valmistan piduliku hommikusöögi ja tänan palves Jumalat selle eest, et Ta ei põlanud tulla siia maailma, jättes taevase au ja trooni, et saada meile Päästjaks, parandada purustatud südamed, kinkida külluslikult elu ja rahu.

Heidan pilgu lastetuppa. Minu ingel magab veel. Kõrval laual on avatud lastepiibel. Meie poeg on veidi suuremaks kasvanud, ta on juba kuueaastane.

Siis läheme koos naabritega pühade jumalateenistusele. Lumi sädeleb päikeselises karges talveõhus. Hoian ühes käes meie poja Artjomi väikest käekest, teine käsi on mu mehe suures peos. Igori silmad säravad. Issand ühendas lahutatud südamed. Loomulikult ei tähenda see, et elus ei oleks raskusi. Aga see tähendab, et me võidame kõik raskused selle väes, kes meid armastab.

Kui kerge on talvel olla õnnelik! Muide, samuti sügisel ja ka suvel ning kevadel on väga-väga kerge olla õnnelik, kui meie kõrval on Issand.

NADEŽDA ZOLOTKO
Vera i Žizn
Tõlkis Aino Lillemets

JUMAL MUUTIS MURE RÕÕMUKS

See öö oli 11 aastat tagasi, mil ma ei olnud veel kristlane. 25. detsembril, esimesel jõulupühal pidi sündima meie esimene laps. Sinnani oli kõik kulgenud imeliselt, olin olnud terve, enesetunne oli olnud hea. Aga laps ei hakanud sündima. Möödusid jõulud, möödus aastavahetus – ei midagi. Arstid ütlesid: «Ootame veel,» sest minu ja lapsega paistis kõik hästi olevat.

Jaanuari alguses otsustasin siiski haiglasse minna ja olla seal nii kaua kui laps on käes. Haiglasse võeti küll sisse, ent oli selline tunne, et arstid lükkasid mu sujuvalt järgmise vahetuse hoolde. Kuni ühel päeval sai aeg täis või õigemini kõvasti üle ning oodata ei olnud enam võimalik. Sünnitust enam edasi lükata ei saanud, arstid pidid sekkuma.

LOOTUSETUS

Minul olid looteveed mustad. Olin mitu aastat ülikoolis õppinud, olin kursis lapse arengut ohustavate teguritega. Ma kujutasin ette prognoosi – heal juhul arengu hilistus, halvemal juhul arengupeetus (sõltuvalt, kui pikalt aju hapnikuvaeguses on).

Päev otsa ootasime, et laps hakkaks sündima, ent seda ei juhtunud. Õhtul tehti keisrilõige. Ilmnes, et ka nabanöör oli kolm korda ümber kaela, mis tähendanuks võimalikku poomisohtu loomuliku sünni ajal. Ilmselgelt oli olukord kriitiline, sest laps viidi koheselt intensiivravisse. Samuti peale operatsiooni mind.

Palusin lastearsti, et ta tuleks ja informeeriks mind lapse seisukorrast, kui analüüside vastused on saabunud. Arst tuli ning vastuseks mu küsimusele: «Kuidas mu lapsega on?» vastas ta: «Ise nägite ju. Looteveed olid mustad, nabanöör kolm korda ümber kaela, mida te siis tahate?»

Mida ma tahtsin? Seda, mida iga ema. Tervet ja tublit beebit.

Jäin üksi hämarasse palatisse. Õues oli külm ja pime jaanuarikuu öö. Olin haiglas, liikumisvõimetu, aparaatide ja tilgutitega aheldatud. Meeleheitel.

Mu hing kisendas: «Jumal, kui sa olemas oled, tee mu laps terveks! Tee, et ta mõistus oleks korras, et ta hakkaks kõndima, et ta hakkaks rääkima …» Nii ma ohkasin sellel pimedal ööl Jumala poole, keda ma tegelikult ei teadnud ega tundnud.

JUMALA TEGU

Jumal on puudutanud ta mõistust – Georg on nutikas ja taibukas.

Jumal on puudutanud ta liigutusi – ta on nõtke, sitke, painduv ning väle.

Jumal on puudutanud ta kõnevõimet – ta on hea sõnavaraga, suurepärase jutustamisoskusega, hea suhete looja ning hoidja …

Mõni kuu tagasi lõpetas Georgi õpetaja arenguvestluse küsimusega: «Nüüd me oleme rääkinud ainult positiivsetest asjadest, aga ma soovin teada, kas Georgil on ka mõni nõrk külg või omadus?» Jah tal on, ta on oma vanuse kohta liialt vastutus- ja kohusetundlik.

Ma ei tahtnud rääkida sellest, kui imetore poeg meil on, vaid juhtida tähelepanu sellele, milline imeline Jumal meil kõigil on. Jumal, kes kuuleb. Jumal, kes vastab. Jumal, kes teeb üle meie palvete. Rohkem, kui me loota, unistada või paluda oskame.

EMA

LÜHIFILMI «MINU ELU, MINU VABADUS» TUTVUSTUS

Tartus Dorpati konverentsikeskuses 9. detsembril 2013

1. Daniel Viinalassi avasõnavõtt.
2. Filmis tegid kaasa Kristjan Luhamets …
3. … Meego Remmel …
4. … ja Immanuel Volkonski.
5. Filmi produtsendid Otto Pärnamägi ja Hendrik Adler. Plakatil on Hannes Hermaküla.
6. Lõpuks oli kohvilaud.

Fotod: Helari Hellenurm