Tuntud jõululaul ütleb: «Neil karjastel väljal vist mure on käes, et patuste lootus ei ilmu ju väes.» Karjaste igatsus sai täidetud: «Kui aeg täis sai, läkitas Jumal oma Poja» (Gl 4,4).

Oodatud jõuluaeg möödub ruttu. Karjaste väljal olevas kirikus, kus see pilt tehtud, on jõulud aastaringi. Turistide ja palverändurite hulgad tulevad Petlemma, et näha Jeesuse sünniga seotud paiku.

Suur rõõm, mis ingli sõnul pidi osaks saama kogu rahvale (Lk 2,10), tuleb Jeesuse vastuvõtmise kaudu. Tema on tulnud, et meil oleks elu ja oleks seda ülirohkesti (Jh 10,10).

Karjased otsustasid: «Läki nüüd Petlemma, et näha saada seda, mis on sündinud, mis Issand on teatanud meile!» (Lk 2,15). Tegelikult võime Jeesuse juurde minna aastaringi, iga päev, ja Tema juurde jäädagi. Nii on meile endale kõige parem ja Jumalal inimestest hea meel (Lk 2,14).

EVANGEELIUM VABASTAB

Toimetaja kommentaar

Jõuluööl kuulutasid inglid rahu (Lk 2,14). Ometi ei kehtesta Jumal rahu jõuga, vaid see tuleb Tema Poja evangeeliumi levitamise ja vastuvõtmise kaudu.

Aastavahetusel tehakse ikka häid plaane. Need peaksid toetuma usule Issandasse, sest siis on lootust, et uuel aastal on põhjust heast rohkem rääkida kui halvast.

JÄLLE TAPETI LAPSI

Mida me saame teha, et vägivalda vähem oleks? Üks õpetlik näide Eestimaalt. Noor, varem seadusega pahuksis olnud mees, sattus uuesti politsei kätte, sest oli kedagi noaga ähvardanud. Küsimusele, miks tal nuga kaasas oli, ei osanud ta mingit mõistlikku põhjendust anda. Poleks tal seda olnud, oleks konflikti tagajärjed ja ka paragrahvid hoopis teised olnud.

«Ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast,» õpetas Jeesus meid Meie Isa palves palvetama (Mt 6,13). Närvi minnes võib relvastatud inimene endale või teistele suurt kurja teha. Kui poleks relvi olnud, oleks Connecticutis koolitulistamise asemel olnud mõni sinine silm või sisselöödud hammas. Ka muidugi pahad asjad, aga hoopis kergemast vallast kuriteod.

Relvad peaksid olema ikka sõjaväe ja politsei, mitte tavaliste inimeste kätes. Relvade omamist ei saa põhjendada inimõigustega. Palugem endale ja oma lähedastele Jumala kaitset ning jätkem ohvriks sattudes kättemaks Tema hooleks (Rm 12,19). Tema teab, millal seda üldse tarvis on.

ELEKTRITURG AVANEB

Paha on see, et järjekordselt ei suudetud ära hoida pensionäride kogunemist teenindusbüroodesse. Mitmed varasemad kogemused oleksid pidanud näitama, et asjad, millesse nooremad inimesed rahulikult suhtuvad, võivad vanemaid üsnagi murelikuks teha. Nende aitamisega oleks pidanud eraldi tegelema. Pealegi oli vanemate inimeste ärritamine üsna mõttetu, sest enamasti on nende elektriarved suhteliselt väikesed ja erinevate elektripakkujate vahel nende jaoks seetõttu suurt vahet ei ole.

Jeesus õpetas mäejutluses: «Ärge siis hakake muretsema homse pärast, sest küll homne päev muretseb ise enese eest! Igale päevale piisab oma vaevast.» (Mt 6,34). Hindadel on üldiselt kombeks tõusta ja nii kogu maailmas. Vaba elektrituruga on paljude maade inimesed ammu harjunud. Ja küllap võetakse meilgi tulevikus midagi ette, et tavaline inimene selle peale liiga palju närvienergiat ja aega kulutama ei peaks.

MAAILMALÕPU OOTEL

Paljude maailmalõpu uskujate käitumine on eriskummaline – nad ostavad endale varusid kokku, lootes katastroofi üle elada! Huvitav, kus siis, kui see maailm on kadunud? Meeleparanduse ideed, mis oleks Jumala palge ette astumise eel loomulik, neil pähe ei tule.

Piibel hoiatab kuupäevade arvutamise eest, kuid käsib meil valmis olla: «Nii nagu inimene, kes reisis võõrsile ja jättis oma maja, andes sulastele meelevalla, igaühele tema töö, ja uksehoidjal käskides valvata, nõnda valvake nüüd, sest te ei tea, millal majaisand tuleb, kas õhtul või keskööl või kukelaulu ajal või varahommikul, et ta äkitselt tulles ei leiaks teid magamas» (Mk 13,34–36).Valmisolek tooks kasu kõigile, paanika külvamine on aga ainult kahjuks.

Maailmalõpp ei jää tulemata, aga ilmselt ei tule see valeprohvetite välja öeldud kuupäevadel. Pettunud jooksevad varsti järgmise eksitaja järel. Piibli rõhuasetus on teistsugune: «Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole» (1Pt 2,2).

MAAILM VAJAB ELAVAT LOOTUST

Me elame kiiresti muutuvas maailmas. Muutuvad ajad ja inimesed, samuti usulised teadmised. Muutuma peab ka see, mida ja kuidas me Jumalast ja kogudusest räägime. Peame arvestama, milline on meie kaasinimeste taust ja eelteadmised.

Tihti viidatakse erinevates sõnavõttudes ja artiklites meie kristlikule kultuurile ja ajaloole. Eestit peetakse kristliku maailma osaks. Sõjaeelses Eestis oli usuõpetus hariduse loomulik osa. Täna ei ole see enam nii – inimeste usulised teadmised on lünklikud või puuduvad sootuks, ka ei saa rääkida Eestist kui kristlikust maast. Tihti ei tea meid ümbritsevad inimesed nii-öelda algtõdesidki, asju, mida meie usklikena peame iseenesestmõistetavaiks. Selle väite illustreerimiseks jutustan kõigepealt kolm hiljuti sündinud lugu.

SILT EI AITA

Ühel päeval, kui ta oli väljunud nende koguduse hoonetekompleksist, märkas ta parkimisplatsil vanemat meest, kes näis väga õnnetu. Pastor astus talle ligi ja uuris, kas midagi on juhtunud ning pakkus oma abi. Vanahärra vastas, et tema kass on kadunud ning selgitas, et elab sealsamas naabruses. Seejärel uuris ta, mis hooned need õigupoolest on.

Pastor oli hämmastunud ja ütles, et sissesõidutee ääres on ju sildid, kas ta neid ei märganud? Vanahärra vastas, et ta ei loe kunagi silte. Pastor selgitas, et siin on kirik, mispeale vanahärra ütles, et tema oli arvanud, et see on kolledž.

Pastor oli üllatunud, et on naabreid, kes ei tea, et nende kõrval käib koos kogudus. Seejärel uuris vanahärra pastorilt, kas temagi käib selles kirikus. Vestlus jätkus, vanahärra oli liigutatud vaimuliku abivalmidusest ja kuigi tema kassi ei leitud, sai ta teada, et tema naabruses on kirik ning ta on alati ja väga oodatud koguduse keskele. Pastoril oli aga mõtteainet pikaks ajaks.

Mida see lugu meile räägib? Isegi meie naabrid ei pruugi teada, et nende kõrval käib koos kogudus. Klassikalise arhitektuuriga kirikuhoone tunneb ära igaüks, aga palvelaga on hoopis teine lugu. Sildid võivad olla, aga inimesed ei pruugi neid lugeda. Me ei saa eeldada, et inimesed teavad, kus on kogudus.

LIHTSALT EI TEA

Ühel Alfa õhtul, kui juba üle poole kursusest oli möödas, rääkis mees pastorile, et tema usulised vaated on hakanud muutuma. Ta küsis: «Kas mina võin ka tulla pühapäeval jumalateenistusele?» Olin seda lugu kuuldes sügavas hämmingus. See mees oli seal kõrvalmajas elanud aastaid, võib-olla aastakümneid, kuid ei teadnud, kas ta tohib jumalateenistusele tulla. Mõistagi vastas pastor, et ta võib tulla jumalateenistusele ja on sinna väga oodatud. Naabrimees tuligi ja on käinud juba mitmel pühapäeval. Ta küsib usuasjade kohta, mõtleb kaasa, otsib Jumalat.

Inimesed meie ümber ei pruugi teada, et jumalateenistusele on oodatud igaüks. Või kui teavad, siis kardavad, et ei oska seal olla, ei tea, millal tõusta, millal istuda, nad kardavad, et teevad midagi valesti ja nad ei julge lihtsalt üle lävepaku astuda. Küllap on siin oma tugev osa ka nõukogude ajal. Koos käidi ju tihti n-ö põranda all, avalikku reklaami ei tohtinud olla, kogudus oli pigem väike ja kinnine ring inimesi. Me ei saa eeldada, et inimesed teavad, milline ja kelle jaoks on kogudus.

TUNDMATU JEESUS

Üks konverentsil osalenutest oli Moldovas elav ja töötav Kostja, kes tuli konverentsile koos perega. Kostja jaoks oli Eestisse tulek väga oluline, sest ta on Tallinnas sündinud ja lapsena siin elanud. Ta kasvas ühes tavalises peres, Kostjal oli ka noorem õde.

Kui Kostja oli üheksa-aastane, hukkus traagiliselt tema isa. Pärast isa surma hülgas ema oma poja. Kostja kasvas üles Moldovas isapoolsete vanavanemate juures ning tal ei olnud Eestiga mingit sidet. Aastal 1991 oli tal võimalus oma ema ja õde siin külastada, pärast seda kadus kontakt taas. Nüüd Tallinna tulles oli ta väga elevil, sest tahtis oma perele näidata oma kunagist kodumaja ja kooli. Ka ei olnud ta juba 21 aastat midagi kuulnud oma õest.

Kui Kostja koos perega oma kodumaja juurde läks, kohtas ta pingil istuvaid vanaprouasid, kes olid selles majas elanud juba 40 aastat. Nad mäletasid Kostja vanemaid ja rääkisid, et mäletavad ka poega. Nende üllatus oli suur, kui Kostja end neile tutvustas. Loomulikult päris Kostja ka oma õe kohta.

Õe käsi ei olnud käinud kuigi hästi. Ta oli kasvanud internaadis, olnud seotud alkoholi ja narkootikumidega ning elanud tänaval. Kust teda leida, seda prouad ei teadnud. Siiski oskasid nad anda ühe niidiotsa. Kuigi see näis võimatu, kohtus Kostja juba järgmisel päeval oma õega.

Kostja kirjeldas, et tundus uskumatuna, et kõik see oli juhtunud tema õega – narkootikumid, kodutus, elule alla jäämine. Kostja rääkis talle Jumalast, rääkis sellest, et Jumal hoolib temast ja et iga inimene võib leida Jumala. Õe silmadesse tulid pisarad ja ta vastas, et ei teadnud, et Jumal on selline – hooliv, armastav, halastav, andestav. Kostja õde ja tema elukaaslane võtsid vastu Jeesuse kui oma Päästja.

Kostja tunnistas, kuidas ta koges, et Rooma kirjas olevad sõnad läksid täide tema silme all: «Kuidas nad siis saaksid appi hüüda Teda, kellesse nad ei ole uskunud? Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?» (Rm 10,14). Õe pere on hakanud käima koguduses, nende laps käib pühapäevakoolis. Oma tunnistuse võttis Kostja kokku öeldes, et teda on julgustanud Kristuse sõnad, et kellele on andeks antud palju, see armastab palju (Lk 7,47).

Inimesed meie ümber võivad teada ja uskuda, et Jumal on olemas. Me ei saa aga eeldada, et inimesed teavad, milline on Jumal.

MIDA MEIE SAAME TEHA?

Võime tutvustada kogudust ümbruskonna rahvale, et inimesed teaksid, kus on palvela. Ja mitte üksnes ei teaks, vaid julgeksid ka üle lävepaku astuda. Heaks näiteks on TCMi piibliinstituut Austrias. Selle kooli töötajad tajusid ühel hetkel vajadust rääkida ümbruskonna rahvale, kes nad on ja millega tegelevad. Kord aastas kutsuvad nad ümbruskonnas elavad pered õhtusöögile, et rääkida oma tööst.

Teine näide on Kalju kogudusest Tallinnas, kes on korraldanud pannkoogihommikuid, et saada kontakti naabruses elavate inimestega. See ettevõtmine on andnud häid tulemusi. Mitmed ümbruskonna inimesed on tulnud ja korraldajatel on tekkinud sisukaid vestlusi.

Saame tunnistada, jagada inimestele Jumalast. Inimesed, kes on eksinud, tavaliselt teavad, et nad on eksinud, nad võivad karta Jumalat kui kohtumõistjat. Paljud nendest ei tea, et Jumal on halastav ja andestav, nad ei tea, et nemadki võivad saada Jumalaga lepitatud. Meie ühiskonnas on palju inimesi, kelle elus on maad võtnud lootusetus, nad ei tea, et Jumalal on vägi tervendada ja uueks luua.

Vahel aga võime iseeneses tunda, et olemegi seda kõike teinud. Oleme kogudusena püüdnud olla avatumad, kutsunud inimesi erineval moel, jaganud nendega lootusesõnumit, tunnistanud isiklikult. Vahel ei ole vilja kohe näha. Kuidas minna edasi?

ELAVAKS LOOTUSEKS

Ühiskonnas, kus elame, on inimestel hirm tuleviku ees, meie ümber on palju lootusetust. Meie aga teame, et inimese elu ei ole juhuste lükata-tõugata. Jumal töötab selles maailmas jätkuvalt ja praegu on veel armuaeg. Veel on võimalik meelt parandada, pattudest pöörduda ja paluda, et kõikvõimas Jumal tuleks inimese elu juhtima. Kui inimene on valmis oma elu Jumalale andma, võib ta peagi mõista, et meie tänane ja homne päev on kõikvõimsa Jumala käes.

Jeesus, kelle sünnipäeva jõulude ajal tähistame, oli siin maa peal elades oma elu ja õpetusega elavaks lootuseks. Jeesus hoolis inimestest, tegemata vahet sellel, millisest rahvusest, majanduslikust või sotsiaalsest taustast nad pärinesid. Jeesus seisis nende kõrval, kellel oli raske. Ta parandas ja tervendas. Jeesus tõi lootust ka siis, kui valitsev võõrvõim väljendas kõike muud kui hoolimist.

Jeesuse õpetuse ja selle mõju kohta öeldakse mäejutluse lõpus: «Ja sündis, kui Jeesus oli need kõned lõpetanud, et rahvahulgad olid vapustatud Tema õpetusest, sest Ta õpetas neid nagu see, kellel on meelevald, mitte nõnda nagu nende kirjatundjad» (Mt 7,28–29).

Jeesus ütles: «Me peame tegema selle tegusid, kes minu on saatnud, niikaua kui on päev. Tuleb öö, mil ükski ei saa midagi teha.» (Jh 9,4). Meie eesõigus on külvata head seemet igal võimalikul viisil. Jumal teab, milline osa külvatud seemnest ja millal kannab vilja. Meie osa on jääda ustavaks: «Looda Issanda peale ja tee head, ela oma maal ja pea ustavust!» (Ps 37,3); «Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma.» (Jk 5,7).

TÕNIS VALK
Agape Eesti misjonär

HEA VÄÄRIB ESILETÕSTMIST

Aktuaalne teema

Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia 2012. aasta eest sai Raadio 7 toimetaja HALDI LEINUS. Sellest on järgnev intervjuu.

Mis tunne on olla intervjueeritav?

See on väga naljakas. Ma olen kogenud, et küsida on palju lihtsam kui vastata. Õnneks ei pea ma eriti palju intervjuusid andma, aga nüüd on juba paar päeva tulnud seda teha.

Sa said aastapreemia. Mille poolest oli see aasta eriline?

Ma arvan, et preemia on järjepideva töö tunnustus. Aastal 2012 ei ole ma midagi erakorralist teinud, aga 2013. aastal täitub mul 20 aastat kristlikus raadios. Olin Tallinna Pereraadio asutamise juures ja nüüd olen pikalt olnud Raadio 7-s.

Ega preemia tähenda, et Su töö oleks nüüd lõppenud?

Preemia seda küll ei lõpeta. Aga ma tean oma vanust ja olen valmis oma töökoha loovutama mõnele nooremale. Siiani pole seda keegi tahtnud, sest kristlikus töös on palgad eriti nooremate inimeste silmis väga väikesed.

Mida Sa oma raadiotööst esile tõstaksid?

Kõigepealt seda, et ma ei ole koolitatud ajakirjanik. Ma kahtlesin tõsiselt, kas ma üldse oskan seda tööd teha ja kuna mind tol ajal kangesti veendi, siis ma proovisin. Nüüd «proovin» juba ligi 20 aastat. Ma ei oleks ka iial arvanud, et tehnika selle aja jooksul nii meeletult areneb. Kui kõik tehnika juures normaalselt ei suju, siis ma pean abi kutsuma. Õnneks on meil raadios tehnikainimesi ja eriti on mind aidanud Ants Ilves.

Sisulise poole pealt on oluline, et ma ise olen selles töös muutunud ja ka inimesed on muutunud. Algusaastatel, kui ma kuskile mikrofoniga ilmusin, siis jooksid kõik mu eest ära või vehkisid kätega – mitte mina, mitte mina! Nüüd tunnen rõõmu sellest, et inimesed ei karda mind enam.

Preemia on oikumeeniline ja minu töö on olnud väga oikumeeniline. Mind on kõigis konfessioonides vastu võetud, mulle on intervjuusid antud ning ma olen saanud nende konverentse ja sündmusi kajastada. Ma tunnen, et omaksvõtmine on olnud vastastikune.

20 aastat tagasi oli kristlik meedia uus asi, aga nüüd on seda palju. Kas see mõjutab Sinu tööd?

Mul ei ole konkurente, vaid on kolleegid. Minu meelest on kristliku meedia maastikul veel palju täitmata nišše. Raadiotel ja ka trükiajakirjandusel on igaühel oma sõnum, koht ja ruum öelda midagi positiivset.

Mis Sulle rohkem meeldib, kas intervjueerida või teemasaateid teha?

Saated koosnevad põhiliselt intervjuudest. Muidugi tuleb salvestada ka ettekandeid ja konverentse. Mulle meeldib ringi joosta, erinevate inimestega kohtuda ja erinevatele sündmustele jõuda. Aga meil on raadios ka selliseid töötajaid, kes istuvad päev otsa puldi või arvuti taga. Mina seda tüüpi ei ole.

Millisena Sa näeksid arengut?

See on sama küsimus, mida me alati oma kuulajatele esitame. Meie programmijuht Helle Aan on kätt pulsil hoidev inimene ja jagab kohe ära, mida tuleks teha ja kuidas programmi koostada.

Üks saade on mul küll jäänud südamele, mida me enam ei tee – see oli saatesari «On südamel» ja rääkis sotsiaalteemadel, mis on praegu väga aktuaalsed. Ma kajastan neid praegu küll, aga siis kas «Külalisstuudio» või «Kirikuelu» saates.

Ma tunnen kogu aeg, et meil on nii palju head ja positiivset ning sellest peaks rohkem rääkima. Liiga palju räägitakse skandaalidest ja negatiivsest. Kui ma mõne koguduse õpetajaga tahan intervjuud teha, siis ta esimese hooga ütleb, et meil pole midagi rääkida, meil on kõik tavaline. Sellest tavalisest elust tuleb ka rääkida. See on just positiivne, kuidas väikesed kogudused hakkama saavad, kuidas nad elavad ja inimesteni jõuavad.

Kust Sa oma teemad saad?

Osa tulevad ise kätte – siin või seal toimub midagi. Teiseks, mis ma ise leian ja kolmandaks meie programmijuht Helle Aan paneb mulle aegajalt lauale mingi paberi, et võtame plaani. Igale infole tuleb reageerida.

Kas mõnikord tüdimus ka peale tuleb?

Ei. Vahel on kolm üritust korraga, siis tuleb loomulikult millestki loobuda. Aga on ka nii, et poole pealt jooksen teisele üritusele ja sealt kolmandale. Siis olen õhtuks natuke väsinud küll.

Sa käid mööda vaimulikke üritusi. Kas Sa ise jõuad sealt ka midagi saada või mõtled ainult raadiosaate peale?

Üldjuhul, kui ma salvestan, siis kuulan ise ka. Ning kui ma saadet monteerin ja puhastan, siis kuulan seda väga põhjalikult.

Soovime Sulle rõõmu preemiast ja õnnistust!

Tänan. Õnnistusi lugejatele ja kuulajatele ka!

13. detsembril 2012
Pirita kloostris

PAAPUAD VAJAVAD JUMALA SÕNA

MAILIS WÜST ja tema abikaasa Gerolf on olnud üle kahe aasta misjonärid Paapua Uus-Guineas. Mailis on eestlanna, Gerolf sakslane. Lapse sünni tõttu tulid nad mõneks ajaks Euroopasse ning plaanitsevad veebruari lõpus tagasi sõita. Mailise ja Kuulutaja vestlus keerleski misjonitöö ümber.

Kui palju te oskate teineteise emakeelt?

Oleme üritanud õppida. Omavahel suhtleme inglise keeles. Saksa keeles saan ma igapäevase suhtlemisega hakkama. Gerolfil on eesti keelt raskem õppida, sest me oleme Saksamaal rohkem olnud kui Eestis.

Paapua Uus-Guineas räägime omavahel ja teiste misjonäridega inglise keeles ning kohapealsete inimestega pidžin-inglise keelt. Seal on kolm üleüldiselt kasutatavat keelt: inglise, pidžin-inglise ja hirimotu keel. Räägitakse seal aga üle 800 erineva hõimukeele.

Pidžin-inglise keel on kõige levinum. Selles on laensõnu inglise, hollandi ja saksa keelest ning indoneesia erinevatest keeltest. Keel on lihtne, meil läks selle õppimiseks pool aastat. Selle hääldamine on teistsugune kui inglise keeles ja grammatika palju primitiivsem, sõnavara on palju väiksem. Sellesse on ka Piibel tõlgitud, et aga tõeliselt Piibli sõnumist aru saada, peab pühakirja oma emakeeles lugema.

Kuidas väike laps selle välja kannatab, kui ta meie külmast kliimast Paapua Uus-Guinea kuumusesse läheb?

Elame kõrgmaal (1600 meetrit üle merepinna) ja seal on kohalike jaoks igavene kevad ning meie jaoks kena kuum Eesti suvi. Päeval muidugi lõõskava päikese kätte ei lähe. Päikese käes on üle 35 kraadi, pilves ilmaga 20–25 kraadi. Õhtud, ööd ja hommikud on jahedad, 15–16 kraadi. Rannikualadel on jälle väga kuum ja niiske, nagu saunas oled kogu aeg.

Milline on kohalike elanike kultuuriline tase?

Oleneb kohast. Kõrgmaa piirkond avastati läänemaailma jaoks 80–90 aastat tagasi, siis elasid sealsed hõimud nagu kiviajal. Seal on väga suur progress toimunud, eriti linnade ümbruses. Koolid on olemas, aga alles aasta tagasi muutusid need tasuta ja kõigile kättesaadavaks. Linnades ja nende lähedal on elu rohkem arenenud kui kaugetes hõimukülades, kuhu saab ainult lennukiga kohale.

Kirjaoskamatus on Paapua Uus-Guineas päris suur, eriti oma hõimu keeles. Meie organisatsioon ei tegele ainult Piibli tõlkimisega, vaid ka inimestele hõimukeeles lugema ja kirjutama õpetamisega. Misjonär läheb kohale ja tekitab kõigepealt kirjakeele. Siis hakkab ta Piiblit tõlkima ning inimestele lugemist ja kirjutamist õpetama.

Domi hõimul, kelle juurde me läksime, on kirjakeel juba olemas. Meil oli südames minna hõimu, kus misjonitöö käib ja kus meie abi vajatakse. Meie kaastöötajad on olnud seal 30 aastat ja neist kümme viimast üksinda.

Meie juurde pääseb isegi autoga. Lähima linnani on kümme kilomeetrit mägiteed. Meie misjonikeskusesse sõiduks läheb kolm-neli tundi, sinna on 90 kilomeetrit.

Teil on seal siis elekter, internet ja kõik muu vajalik olemas?

Elektri tekitame ise päikesepatareidega. Paapua Uus-Guineas levivad mobiiltelefonid väga kiiresti. Meil on mobiilne internetiühendus, mis on suhteliselt aeglane ja kallis, aga siiski olemas. Eestisse võin helistada iga kell. Eestisse helistada on odavam kui Eestist sinna.

Kas Paapua Uus-Guinea on kristlik või paganlik maa?

Statistiliselt on see väga misjoneeritud maa. Kui inimestega suhelda, siis ilmneb kurb tõsiasi, et nad on kristluse ja kristliku õpetuse seganud kohaliku maailmavaatega. Usutakse, et peab ikka midagi tegema, et päästmine välja teenida. See tuleneb nende oma usust – sa pead midagi tegema, et häid või kurje jõude endale meelepäraselt tegutsema panna. Armust õndsakssaamist on neil raske uskuda.

Mida kohalikud inimesed teist arvavad?

Üldiselt suhtutakse valgetesse inimestesse väga positiivselt, ka misjonäridesse. See tuleneb ajaloost. Misjonärid ei ole ainult kuulutamas, nad on inimesi aidanud sotsiaalses valdkonnas ja see on tekitanud positiivse tausta. Teiselt poolt – Paapua Uus-Guinea kuulus kuni 1975. aastani Austraaliale. See oli positiivne aeg, sest asjad arenesid ning raha investeeriti haiglatesse, teedesse ja mujale. Pärast iseseisvumist pole seda suudetud teha ja asjad on allamäge läinud. Austraalia ajale vaadatakse väga heade mälestustega tagasi.

Kas teid vaadatakse kui rikast «Ameerika onu»?

Seda ka kahjuks. Meie jaoks on üks suuremaid väljakutseid, kuidas leida tasakaal. Inimesed on seal väga vaesed. Me ei ole rikkad, aga nendega võrreldes on meil palju. Suhtumine, et valge inimese käest võib midagi saada ja suhete loomine sellel eesmärgil on väga tugevalt sees. Näiteks maa saamine, et maja ehitada, ei olnud üldse mingi probleem, sest kõik lootsid, et kui valge inimene nende maa peale ehitab, siis tuleb neile sellest ka kasu.

Missugune ettevalmistus on teil selleks, et võite tegutseda misjonäridena?

Meil on läbitud New Tribes Missioni (Uute Hõimude Misjon) piiblikooli ja misjonikooli kursused Inglismaal. Seal me Gerolfiga kohtusimegi. Muidugi kasutame ka neid teadmisi, mis meil on varasemalt oma haridustee jooksul omandatud. Gerolf on teoloog, aga see ei ole tingimuseks, et saada meie organisatsioonis misjonäriks. Kuid see tuleb väga suureks kasuks, sest ta oskab vanu Piibli keeli jne. Mina olen hariduselt sotsiaaltöötaja ja sellest on ka kasu.

Kuidas te siiski just Paapua Uus-Guineasse sattusite?

Muidugi palvetasime, kogusime infot. Meie õppimise ajal käis koolis palju misjonäre erinevatest kohtadest oma tööd tutvustamas. Jumal pani meile südamele Paapua Uus-Guinea. Meil oli ka üks õpetaja, kes oli domi hõimus kunagi töötanud. Tema rääkis sellest väga innukalt ja motiveerivalt. Meid see puudutas. Mõtlesime ka puhtpraktiliselt, et Paapua Uus-Guineas on palju meie organisatsiooni misjonäre ja nende infrastruktuur on hästi tugev. On olemas meditsiiniabi, kool misjonäride lastele, arvutispetsialistid jne. Need on küll kõik misjonikeskuses, mitte meie külas.

Millised on teie lähema aja ülesanded?

Misjoniorganisatsiooni suurem eesmärk on Piibli tõlkimine ja koguduste rajamine hõimudes. Me tahame neid kogudusi toetada. Kindlasti tuleb väga palju nö «jüngerdamise» tööd teha – julgustada ja õpetada sealseid usklikke.

Meil tuleb kõigepealt domi keel ära õppida ja alles pärast seda võime hakata inimesi õpetama. Pidžin-inglise keel jääb osadele inimestele arusaamatuks. Kohapeal on olemas teine misjonär, kes on võimeline domi keeles õpetama ja kaks domi rahvusest piibliõpetajat on seal ka. Usklikke on muidugi rohkem. Me ei tunne veel seda kultuuri. Kui tausta ei uuri, siis võib väga mööda panna oma näidete või rakendustega.

Aga varsti tuleb aeg Euroopasse tagasi tulla, et teie poeg Richard saaks Euroopa kultuuris kooli minna?

Me ei tule Richardi pärast Euroopasse, vaid ma ise hakkan teda õpetama, algul koduõppel ja hiljem saadame ta misjonäride laste kooli meie misjonikeskusse. Osad misjonärid tulevadki selleks Paapua Uus-Guineasse, et hõimumisjonäride lapsed saaksid nende peres elada ja sellega nad toetavad misjonitööd.

Kuidas suhtuvad teie sugulased misjonäritöösse?

Gerolfi ema on usklik. Kaks kogudust Saksamaalt läkitasid meid välja ja tema on ühes neist. Ta suhtub väga positiivselt, aga eks see on talle raske – meid ei ole tema lähedal ja ta on juba üle 70 aasta vana. Pärast Richardi sündi on tal veelgi raskem, sest Richard on tema ainus lapselaps. Ta toetab meid igati ja palvetab meie eest ning esindab meid oma koguduses.

Minu perest olen ma seni ainus usklik. Selles mõttes on mu perel raskem mõista, miks me oleme sinna läinud, nii kaugele ja nii kauaks. Samas nad ei ole ka selle vastu ega ole meile takistusi teinud.

Valgete inimestena ei saa te end kunagi rahva hulka ära peita. Kas pidev tähelepanu närvidele ei käi?

Me ei mõtle sellele iga päev. Lisaks tuleb turvalisusküsimus. Paapua Uus-Guinea ei ole väga turvaline maa, eriti naisterahvale. Ma ei käi üksinda kuskil linnapeal. Sa tajud seda ja oled tähelepanelik.

Pealinn Port Moresby, mis meist on suhteliselt kaugel, on üks maailma kuritegelikumaid linnu. Eks see tuleneb sellest, et politseijõudusid on suhteliselt vähe ja kehtib omakohus. Kahjuks on igasugune valitsemine seal väga korrumpeerunud.

Kuidas tähistatakse Paapua Uus-Guineas jõule?

Kus on kristlikud kirikud, seal tähistatakse jõule, aga nad teevad seda palju tagasihoidlikumalt ja rohkem jõulude tähendusele keskendudes kui Eestis. Kogudustel on kombeks tulla jõulude ajaks kokku konverentsile, kuulata piiblitunde, laulda ja osaduses olla. Tavaliselt ei ole kaunistusi ega kingitusi.

Linnades on natuke teisiti. Poodides käib jõulumuusika ja jõuludekoratsioonid on teatud määral olemas, kuusk ja jõuluvana pildid on kuskil nurgas. Kohalikud arvavad, et tuleb ikka kõik järele teha, mis välismaal tehakse.

Kas Sul endal on seal jõulutunne?

Pimedad õhtud on olemas, kell kuus läheb pimedaks. Kõik muu on mittejõulune. Tegelikult annab see võimaluse mõelda, mis jõulude tähendus on. Nüüd, kui meil laps on, järgime tõenäoliselt rohkem Euroopa traditsioone. Kahekesi ei olnud need nii tähtsad.

Meie jaoks on hästi oluline, et me ei ole läinud sinna omal initsiatiivil ja oma tööd tegema. See on Jumala töö. Kogudused, kes meid on läkitanud, on meile väga tähtsad. Saksamaalt on kaks kogudust ja Eestist Mustamäe Kristlik Vabakogudus. Kontakt nendega, teadmine, et nad palvetavad meie eest, meiega ühendust peavad ja meile vahel mõne paki saadavad, kirjutavad internetis ja saadavad kaarte, on kulla väärtusega misjonäri jaoks.

Täname!

4. detsembril 2012
Skype’i vahendusel

IGAS PÄEVAS LEIDUB ÕPETUST

Hommikupäike piilus aknast sisse. Suurel köögilaual akna all vormis Katerina vilunud liigutustega pirukaid. Neid oli juba kenake hulk, aga ka Katerina pere oli suur – kaheksa last ning koos tema enda ja Ivaniga kümme inimest.

Katerina saatis neli vanemat last kooli ja kuulatas, kas kõige väiksemad pole üles ärganud. Ta lappas tööd tehes mälus pühapäevaseid sündmusi, kui ta käis naaberlinnas palvelas. Tema oma külas usklikke ei olnud. Igal pühapäeval sõitis Katerina väikesesse provintsilinna Ussuriiskisse, kus oli pisike baptistikogudus.

Katerina meenutas vestlust õdedega pärast koosolekut. Jutt käis annetest ja talentidest, mida Jumal jagab. Andekaid õdesid oli koguduses palju ja igaüks neist püüdis Issandat teenida. Kui juba kõik olid oma arvamuse välja öelnud, juba päris vestluse lõpus, ütles Katerina pehmelt ja arglikult, nagu alati, kui oli tarvis endast rääkida: «Minul pole mingeid andeid peale kannatlikkuse. Ainult selle on Issand mulle andnud.» Kõik kiitsid ühel meelel Katerina võimeid ja ütlesid, et talle on veel kõige parem talent antud.

EHMATUS

Vaadates aknasse, nägi Katerina aia ääres palkide kuhja, mille Ivan eile toonud oli. Nädalaga jõuab mees need ära saagida ja peeneks lõhkuda ning puid jätkub terveks talveks. Niimoodi mõtiskledes märkas Katerina äkki, kuidas naabritaat Krõlov tuli puudekuhja juurde, võttis raskel palgil ühest otsast kinni ja rahulikult, nagu oleks see tema oma, vedas palgi endale koju. Katerina naabriks oli taat alles hiljuti saanud, ta tuli teisest küla otsast. Katerina juttu Jumalast ta vastu ei võtnud, nagu teisedki naabrid, ja oli alati karm ning kinnine.

Nähes niisugust pilti, oli Katerina algul hämmelduses, pärast nördinud. Ta pani ruttu jaki selga, kargas välja ja kiirustas taadile järele. See läks juba aiaväravast sisse. Kui Katerina oli juba peaaegu poole teed ära käinud, hakkas ta kiirust vähendama. Äkki käis temast läbi mõte: «Aga mida head võib sellest jutust taadiga välja tulla? Noh, noomin ja häbistan teda, aga mis pärast saab? Kuidas ma pärast seda vaatan selle vana inimese silmadesse? Võib-olla on talle palki vaja? Meil on neid palju, aga temal pole ühtegi. Ja Ivan pole ka pärast rahul, me ju oleme alati olnud kõigi naabritega heades suhetes.»

Nii arutledes ja üha sammu aeglustades astus Katerina veel natuke edasi, aga siis pööras ümber ja läks tasakesi oma maja juurde, tundes oma mõtete pärast häbi. Ivanile ei öelnud ta midagi.

ÕNNETUS

Oli põhjust kurta. Aga ei. Katerina istus vaikides voodil, surudes last enda vastu. Ainult pisarad voolasid vahetpidamata põskedele ja kulmud värisesid veidi. Näete, siin oligi Katerina talent – kannatlikkus. Mitte ühtegi ahastavat sõna, meeleheidet, etteheidet. Lapsed olid kogunenud ema ümber ja vaikisid samuti. Raske harjumatu vaikus valitses majas.

Pärast Rozka kaotust läks Ivani nägu üha tumedamaks. Mida teha? Millega toita peret, eriti väikesi lapsi? Neil päevil oli raske nii täiskasvanuil kui lastel. Ja nagu välk selgest taevast tuli ühel päeval ime! Seesama väheseltsiv Krõlovi-taat tuli täpselt neli päeva pärast Rozka surma Ivani majja, pani raha lauale ja ütles: «Siin on teile lehmaraha. Hoidsin seda erilisteks juhtumiteks ja paistab, et teile on praegu vaja. Tagasi võite maksta pikkamööda, nagu teenite, kiirustada pole tarvis.»

See oli väljapääs tekkinud olukorrast. Ivan ja Katerina tänasid taati südamest. Ivani nägu läks heledamaks ja lapsed rõõmustasid. Keegi nagu võttis ja ajas laiali mustad pilved, mis olid kogunenud pere kohale.

JUMALA KÄSI

Kuidas küll tänas Katerina Issandat selle eest, et Ta oma suure armu kohaselt hoidis teda inetust teost, andis talle võimaluse järele mõelda ja võtta vastu õige otsus. Krõlovi-taat, nagu tundes oma võlga Ivani pere ees, tuli talle appi.

«Kas ei olnud siin mängus Jumala käsi?» mõtles Katerina. Ta palvetas pikalt sel õhtul, kui taat raha laenas. Pisarad voolasid ojadena mööda tema nägu alla. Jumal oli järjekordselt näidanud talle oma armastust ja armu. «Ta kuuleb mind ja näeb iga minu sammu, Ta on mu kaitse ja abi ning Ta ei jäta mind kunagi,» sai Katerina veelkord vanale tõele kinnitust.

ZINAIDA DUBOVA
Vera i Žizn

USK TOETAB VÄHIHAIGET

Stephan Hayen (47) istub ratastoolis, tema naine Henni (56) hoolitseb tema eest. Mõlemal on hea meel teineteise olemasolust. See ei ole iseenesestmõistetav.

Stephanil on joostes alati valud olnud – see on lapsepõlves ebaõnnestunud puusaoperatsiooni tagajärg. Ta on valudega harjunud.

26-aastaselt sai Stephanist kristlane. Oma naist õppis ta tundma kolm aastat hiljem, lugedes kuulutust kristlikust noorteajakirjast. See oli armastus esimesest silmapilgust. Kolmveerand aastat hiljem nad abiellusid.

ÜHA UUED HAIGUSED

Järgmised kümme aastat möödusid peaaegu normaalselt. Aga valud puusades ja põlvedes läksid aegamööda nii suureks, et Stephan pidi oma töökohast telekomis neljaks kuuks haiguslehele jääma. Lõpuks saadeti ta puude tõttu pensionile.

Mõlemal oli hea meel, et Henni leidis tööd sekretärina ja Stephan suutis teha veidi tööd majahoidjana. Kõik läks isegi nii hästi, et nad ostsid 2004. aastal vana talumaja ja hakkasid seda remontima. Kuigi töö oli väsitav, tundis Stephan sellest rõõmu.

POOL KEHA HALVATUD

Sellest ajast alates on tal pool keha halvatud. Tuli veel mitmeid operatsioone, rehabilitatsioone ja kiiritamisi. Tal olid pidevalt peavalud ja peapööritused. Algul sai ta veel mõne sammu astuda, kuid aasta pärast ei olnud ka see enam võimalik. Trepp maja ees muutus ületamatuks takistuseks.

Enam ei saanud Stephan koos naisega vabakoguduse jumalateenistustele minna. Ja märtsis 2011 jäi Henni töötuks. Tööandjal oli vaja raha kokku hoida. Henni koht koondati.

TRAKTAADID JA MAIUSTUSED

Henni hindab oma mehe juures seda, et ta alla ei anna. Mõnikord ajab Stephan naise koguni naerma. Mõlemad palvetavad, et nende ellu tuleks positiivne pööre. Konkreetselt, et nad oma maja müüa saaksid ja leiaksid teise, ratastoolile sobiva.

Selle ajani võtab Stephan oma olukorrast parima. Terapeutidele, arstidele ja postiljonidele kingib ta ikka magusat, traktaate või Piibli. Ja mõnikord saab ta nendega rääkida Jumalast.

Stephan ei ole Jumala peale kibestunud. Ta on rõõmus usukogemustest, mis ta vaatamata oma haigusele saanud on. Ta tunnistab: «Elu Jeesusega on nagu seiklus!»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHISÕNUMEID

Kiriku keldrisse viiva trepi ees lõikasid pidulikult lindi läbi Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ja koguduse pastor Aamo Remmel. Kantslile asetati suur Piibel, kust loeti ette päevakohaseid pühakirjatekste ning öeldi sissepühitsemise sõnad ja palved.

Kui Jumal lubab, siis järgmisel aastal jätkatakse töid uue kiriku peasaali ja kõrvalruumide valmimise nimel. Jätkuvalt on oodatud annetused Viljandi Baptistikoguduse kontole nr 221001121194 Swedbankis.

5. detsembril kogunes sadakond inimest Riigikogu konverentsisaali Toompeal üheteistkümnendale Eesti palvushommikusöögile.

Avasõnad ütlesid tänavuse palvushommikusöögi juhid ja auesimehed kaitseminister Urmas Reinsalu ja Riigikogu liige Helmen Kütt. Eesti- ja venekeelset vaimulikku koorimuusikat esitas Tallinna Betaania koguduse noortekoor. Eesti Kaitseväe teavituskeskuse ülem leitnant Hannes Võrno rääkis teemal «Tasuta vabadus?», kutsudes inimesi üles võtma vastutust vabaduse eest ning meenutades kohustust vaimu ärksana hoida. Peakõneleja, Pirita kloostri 87-aastane vaimulik Vello Salo tõdes, et siin elus on kõige tähtsam armastus ning kutsus kuulajaid üles tegema armastusetegusid.

Palvushommikusöögid toimuvad üle maailma rohkem kui 160 riigis ning ka Euroopa Parlamendis. Eestis toimub palvushommikusöök lisaks Tallinnale veel mitmes linnas, suurim neist on jaanuari alguses aset leidev Lõuna-Eesti palvushommikusöök Tartus.

Eesti palvushommikusööke korraldavad Eesti Evangeelne Allianss ja Eesti Kirikute Nõukogu koostöös tegevtoimkonnaga, mida juhivad EKNK pastor Miguel Zayas, Meego Remmel ning misjonär Triin Rait.

13. detsembril toimus Tallinnas Pirita kloostris Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) korraline töökoosolek, mille käigus anti üle 2012. aasta oikumeeniline aastapreemia ja tänukirjad. EKNi esindajaid ja koostööpartnereid tervitas regionaalminister Siim Valmar Kiisler, kes tõstis esile kirikute tegevust ning tunnustas aastapreemia ja tänukirja saajaid.

Oikumeenilise aastapreemia 2012 pälvis Haldi-Epp Leinus, kes on Raadio 7 saadete «Lõputa lugu», «Kirikuelu uudised», «Külalisstuudio» ja «Aeg rääkida» toimetaja. Tänukirjad anti Kristuspäeva ettevalmistajatele ja läbiviijatele Maarja Vardjale EELK Misjonikeskusest, Herman Jürgensile, Lehari Kaustelile ja Matteus Elbrechtile misjoniorganisatsioonist Agape Eesti ning Eesti palvushommikusöögi 2012 korraldajatele Urmas Reinsalule, Helmen Kütile, Miguel Zayasele, Triin Raitile ja Meego Remmelile.

Vaata ka pilte alt!

EKNi AASTAPREEMIA JA TÄNUKIRJADE ÜLEANDMINE

Pirita kloostris 13. detsembril 2012

1. EKNi täitevsekretär Ruudi Leinus ja president piiskop Einar Soone, regionaalminister Siim Valmar Kiisler ning EKNi asepresident piiskop Philippe Jourdan.
2. Aastapreemia laureaat Haldi Leinus ja tänukirja pälvinud Maarja Vardja.
3. EMK pastor Toomas Pajusoo, politsei peakaplan Jaan Jaani, EELK praost Peeter Kaldur, EKNK piiskop Ago Lilleorg.
4. Einar Soonelt sai tänukirja Miguel Zayas.
5. Tallinna Toomkooli laululapsed.
6. Preester Vello Salo reklaamis kloostris toimuvat kontserti.