Foto: Eerik Rahkema

«Siis vastas Issand Iiobile tormituulest ja ütles: «Kes on see, kes mõistmatute sõnadega tahab varjutada minu nõu?»» (Ii 38,1–2). Eestit tabasid järjekordsed tormid. Meri tõusis ohtlikult kõrgele. Pildil on näha pritsivaid laineid Haapsalu promenaadil Kuursaali juures. Trepp on üleni vee all. Kas sellest on näha ka Jumala nõu?

Kes tahab, see kuuleb Jumala häält. Kui tormi on ehk raske üheselt mõista, siis Piibel on inimeste keeles kirja pandud, koguni eesti keelde tõlgitud. Jutlustajad püüavad sõnumi veel selgemalt ära seletada. Aga lugejaid ja kuulajaid võiks palju rohkem olla.

«Kui aeg sai täis, läkitas Jumal oma Poja, kes sündis naisest» (Gl 4,4). Kahju nendest, kes pole veel märganud uut aega, mis tuli koos Kristusega. Kuulakem ja lugegem jõulusõnumit, uurigem Jeesuse elulugu, mõtisklegem Tema sõnade üle, otsigem vastuseid enda isiklikele ja kogu inimkonna küsimustele!

HELGE HOMNE EI TULE UUE MÕTTEVIISITA

Toimetaja kommentaar

Türgi tulistas oma territooriumi kohal alla Süüriast tulnud Vene sõjalennuki. Kahe naabri suhted on oluliselt halvenenud. Asja teeb ohtlikumaks see, et tüli on tekkinud Venemaa ja ühe NATO liikmesriigi vahel.

Konflikt Islamiriigi pärast ohustab seega rahu laiemalt. Kaugus otsesest sõjakoldest ei luba tänapäeval kellelgi arvata, et teda see sõda ei puuduta. Nii tundkem ka meie oma vastutust, tsiteerides palvetades taevaste vägede jõulusõnumit: «Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!» (Lk 2,14).

KLIIMA SOOJENEMISELE LOODETAKSE PIIR PANNA

Pooldajad arvavad, et kliima soojenemises on süüdi inimeste tegevus, vastaste arvates on aga tegemist loomulike muutustega. Muidugi on ka igasuguseid vahepealseid arvamusi. Ja kas see lepe ikka on ajalooline, nagu praegu hõisatakse, seda näitab alles tulevik, kui leppe realiseerimise edukust hinnatakse.

Looduse saastamine on paha asi. Isegi siis, kui see ei oma kliimale otsustavat mõju, peaks püüdma seda vähendada. Ei ole ju soojenemine saastamise ainus võimalik kahjulik tulemus. Ka «normaalse» temperatuuri juures pole hea elada prügihunniku otsas.

Aga tööstusrevolutsiooni eelset aega, millega maakera praegust ja tulevast temperatuuri võrreldakse, ei taha ju keegi tagasi. Me ei taha elada ilma elektrita, mootoriga transpordivahenditeta, minna tagasi primitiivse käsitöö juurde. Areng jätkub ning uue tehnika ja tehnoloogia juures tuleb üha rohkem arvestada keskkonnakaitsega.

Laulja kirjutas: «Muiste sa panid maale aluse ja taevas on su kätetöö. … Su sulaste lapsed leiavad eluaseme ja nende sugu on kinnitatud sinu ees.» (Ps 102,26.29). Usklikud inimesed peaksid loodusesse suhtuma kui Jumala loomingusse ja andi. Vastutustundlik ja vaga eluviis toob kaasa Tema õnnistuse. Talle ei tee raskust mõjutada kliimat ka inimestele kättesaamatute vahenditega.

KESKERAKONDA JUHIB EDASI SENINE JUHT

Keskerakonna vastased on ikka püüdnud nii seda parteid kui tema liidrit maha teha, mis on poliitilises võitluses tavaline. Praegu on aga Keskerakond Eesti populaarseim partei ja Edgar Savisaarel on palju vaimustatud pooldajaid. Vastupropagandal nagu polekski mõju.

Keskerakond suunab oma propaganda väga teadlikult just erakonna püsivalijatele. Teiste erakondade toetajatega eriti vaeva ei nähta, neid enda poole võita ilmselt ei loodeta. Näiteks viimaste valimiste eel nõuti vastaste poolt Edgar Savisaarelt seisukoha võtmist Ukraina sündmuste suhtes, aga tema jättis selle andmata. Oleks ta oma seisukoha avaldanud (ükskõik, milline see oleks olnud), oleks ta tõenäoliselt saanud tuhandeid hääli vähem. Edgar Savisaare taktika õigustas ennast.

Siiski teeb aeg oma töö. Põlvkond, kes mäletab Eesti taasiseseisvumise aega ja ise siis teadlikult tegutses, muutub üha vanemaks ja väiksemaks ning tema tähtsus otsustajate ja valijate seas väheneb. Uutele põlvkondadele on need ajad lihtsalt ajalugu. Olevik ja tulevik huvitavad inimesi rohkem kui minevik. Ja keskealised poliitikud tahavad saada ise otsustajateks, mitte olla lihtsalt käskude täitjad. Keskerakonnas käib silmaga nähtav polariseerumine.

«Kuninga sulased tulid õnnitlema … kuningas Taavetit, öeldes: «Tehku su Jumal Saalomoni nimi sinu nimest kuulsamaks ja tehku Ta tema aujärg sinu aujärjest suuremaks!»» (1Kn 1,47). Taavet ei represseerinud selle eest oma sulaseid, vaid tundis nende soovist rõõmu. Kahjuks ei ole see ajaloos alati tavaline olnud.

VAATA, MA TULEN!

«Siis ma ütlesin: Vaata ma, tulen – rullraamatusse on minust kirjutatud – tegema sinu tahtmist, oh Jumal!»

(Hb 10,7).

«Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi»

(Ilm 22,12).

Jõulud on käes ja me tähistame Kristuse sündi. Postkaart võib olla laual, arvuti või maja postkastis. Kui see on klassikaline, siis on sellel kujutatud sündmust, kus kuningate Kuningas sünnib Petlemmas, kusagil lammaste varjualuses. Isa, ema, laps, mõned loomad, mõned külalised.

Mis oleks selle postkaardi parim pealkiri? – «Täiuslik sissetung!»

Läbi aegade on populaarsed olnud lood, kus agendid tungivad võõra riigi territooriumile, et seal midagi korda saata. Kaasaegne agendi tüüp on mehine, musklis tegelane. Kuid on olemas ka teistsugused lood, kus väike võidab suure.

Kui küsida lastelt, mis on nende lemmiklugu Piiblis, siis vastuseks tuleb sageli «Taavet ja Koljat». Sellesse kategooriasse kuulub ka Kääbik – Tolkieni lugude järgi tehtud menufilmide tegelane, ning ka meie jõululugu, vähemalt selle algetapil.

I PILT

Isa ütleb naeratades: «Kuna Jeesus peab jääma tundmatuks, siis suurt pidustust ei tule. Aga väike sündimispidu toimub siiski: sinu esimene õukond on grupp karjaseid ja mõned lambad. Tulevad küll ka mõned kaugemad ja kõrgemad külalised.» Püha Vaim: «Olen leidnud neitsi, kellel on äärmiselt oluline osa täita. Ta on ennast hoidnud, ta on püha. Me pühitseme ta meie Plaani jaoks!» Kõik on põnevil.

Siis ilmub trooni ette üks olevus. Ta ütleb: «Kogu lugupidamise juures Plaani suhtes, kas mul on luba rääkida?» Isa ütleb tõsiselt: «Sul on luba kõnelda.» Olevus: «Teatavasti on mu ülesanne olevikust ja tulevikust saabuvaid luureandmeid töödelda. Tuletagem meelde, mis paik see Maa õieti on. Seal valitsevad kuningad, kelle puhul peremõrv on tavaline asi. Õhk on kohati väga mürgine, seal liiguvad pilved, mis külvavad umbusaldust, kadedust, riidu ja meeleheidet. Siinsega võrreldes on seal nii hämar, et kivid ja leivad paistavad üsna ühesugused. Lutsifer tunneb ennast seal üsna koduselt.»

«Suur tänu,» kostab seepeale Jeesus. «Olen uurinud seda asja ning leidnud oma juhtlõnga. Minu juhtnöör peitub pühade prohvetite rullraamatuis. Meie Plaan arvestab Maa asjaolusid, kuid ei sõltu nendest. Ma olen kokku kogunud kõik killud, mida meie armas Püha Vaim on prohvetitele näidanud. Need on minu toetuspunktid seal all. Ning ma säilitan alati oma salaühenduse Isaga!»

Neli olevust ja 24 vanemat hõiskavad: «Halleluuja!» Nad kummardavad.

Isa: «Nõnda sündigu, Poeg. Meie Plaan peab õnnestuma! Me teeme seda inimeste pärast, keda ma olen loonud – Taeva kadunud laste pärast! Seal all pannakse Plaan korduvalt proovile. Tuleb hetki, kus kogu lootus näib rippuvat juuksekarva otsas! Siiski on Taeva juuksekarv tugevam kui ükski jõud all maailmas!»

Ning olevused ja vanemad hõiskavad taas: «Aamen! Halleluuja!»

II PILT

Maailma algusest alates pole keegi suutnud avada pimedalt sündinute silmi ega kutsuda inimesi surmast tagasi. Prohvetite juhtlõng on tal ikka peos, samm-sammult järgib Ta seda. Inimene ei ela ükspäinis leivast, vaid igast Jumala sõnast. Sina pead Issandat, oma Jumalat kummardama ja üksnes Teda teenima. Ära kunagi kiusa Issandat, oma Jumalat! ... Issanda Vaim on minu peal! Ta on mind võidnud kuulutama rõõmusõnumit vaestele, parandama neid, kel murtud süda. Kuulutama vabakssaamist seotuile, nägemist pimedaile. ... Lase rõhutud vabadusse! Kuuluta Issanda meelepärast aastat! Võimas prohvetite juhtnöör!

Ja siis pöördub juhtnöör. Otsekui tall? Otsekui tall! Hea küll, riiete vahetus. Otsekui tall, keda viiakse tappa, kes oma niitjate ees on vait! Ohvritall! Karistus on minu peal, et neil oleks rahu. Minu vermete läbi saab neile tervis! Mu süda on sulanud nagu vaha. ... Mu keel on kinni suulae küljes. Koerad ümbritsevad mind, tigedate hulk keerleb mu ümber. Nad purevad mu käsi ja jalgu. Nad jagavad mu riided eneste vahel ja heidavad liisku mu kuuele. ... Isa, kas see on lõpp? ... Aga sina, Issand, ära ole kaugel, mu vägi, tõtta mulle appi! See on lõpetatud! Vaikus ja pimedus, üks eriteekond keset pimedust.

Ja äkki: Halleluuja! Ere valgus! Oooohh! Kus ma olen? Liiva on silmadel. Mida need ehmunud sõdurid siin teevad? Tere, Maarja! Ära puuduta mind, ma ei ole veel üles Isa juurde läinud. Mine mu vendade juurde ja ütle neile: «Ma lähen üles oma Isa ja teie Isa juurde, oma Jumala ja teie Jumala juurde!»

III PILT

Nad jätkavad sissetungi tundmatutena – mitmel pool elu hinnaga. Plaani salajane osa jõuab aga lõpule mingil mitte teadaoleval ning kiiresti saabuval ajajärgul.

«Vaata, ma tulen varsti ning toon igaühele palga, ma tasun igaühele tema tegude järgi.» Seda mõtet on kujutanud Michelangelo oma maalil, mis asub Sixtuse kabelis Roomas. Sellel kujutatakse tasumise tundi nii headele kui kurjadele, Kristust selle keskel aga jõulise ja musklis kohtunikuna.

Hea ja kurja vahelisest võitlusest on kirjutatud hulgaliselt raamatuid ning vändatud filme, viimaseid seda võimsamaid, kuidas kinotehnika areneb. Kõige suurem, kõige ülevam ja kõige jubedam filmistsenaarium hea ja kurja võitlusest talletati juba üle 1900 aasta tagasi Patmose saarel. Keset siin kujutatud Taeva kirkust ning pimeduseriigi võikust kõlab võitja Kristuse hääl: «Ma tulen ja mu palk on ühes minuga!» Siin, Ilmutuseraamatus, hüüab Ta 11 korda: «Ma tulen!» Otsustavalt tegeleb Ta Taeva vastastega.

Kas Kuningriigil pole professionaale, et kurjaga toime tulla? Piisab ühest inglist, et siduda Lutsifer ja visata ta tuhandeaastasse vangistusse. Piisab ühest inglist, et vajutada pimedusse metsalise kuningriik. Tule ja väävli järv, Universumi täiuslik prügila, ootab metsalist ja valeprohvetit ning seal lõpetab viimaks ka saatan.

Igavene evangeelium kõlab selleks, et kõik võiks pärida Taevariigi. Aga sinna kedagi ei kaaperdata, sinna saavad ainult soovijad. Kui kõlab 12. kord «Ma tulen!» siis ei ole see enam rullraamatus ega nägemuses. Siis on see reaalsus sinu jaoks, kes sa seda kuuled!

Halleluuja! Võta vastu Rõõmusõnum, võitle ja ole kannatlik, sest sinu palk on suur Taevas!

ALARI ALLIKAS
Jutlus Valga Betaania koguduses
jõululaupäeval 2014. aastal

KEDA ME ÜLE KÕIGE ARMASTAME?

Aktuaalne teema

Pärnu Immaanueli koguduse pastor JOOSEP TAMMO (65) pälvis Eesti Kirikute Nõukogu oikumeenilise aastapreemia. Kuulutaja tegi temaga intervjuu juba enne preemia kätteandmist.

Sa olid kolm ametiaega Eesti EKB Koguduste Liidu president. Milles väljendus Sinu oikumeeniline tegevus sel ajal?

1994. aastal oli Haapsalus liidu suvekonverents. Jumalateenistusel Haapsalu luterlikus Toomkirikus palusin kõik meie poolt minevikus pahasti öeldud sõnad liidu nimel andeks. Ma sain pärast selle eest nuhelda ka, sest selliseid sõnu öeldi ju mõlemalt poolt. Me tegime omalt poolt kõik, et barjääre ja eelarvamusi maha kiskuda ja alustada koostööd teiste uskkondadega.

Ma olen kirikute nõukogus töötanud üle 20 aasta, pikka aega selle asepresidendina. See ei tähenda, et me oleksime oma liidu huvidest vaikinud. Aga kui sa teiste huvide eest seisad, siis teised seisavad sinu huvide eest ka. Selles ongi võti.

Mõned arvavad, et oma uskkonda ei peakski rõhutama, seisame suure ja üleilmse kiriku eest.

Kõik algab konkreetsest kohalikust kogudusest, selle kujunemisest, Piiblist arusaamisest, inimestest, koguduse ja liidu ühistest põhimõtetest. Uskkondade vaheline koostöö on paratamatu, kui tahame anda tunnistust Kristusest. See muutub aga väga värvituks ja me ise töövõimetuks, kui me oma identiteeti ja arusaamasid selgelt ei väljenda. Öeldakse, et kui sa kogu aeg kallistad, siis ei saa tööd teha. Oikumeenia mõte ei ole uskkondade eripärade kaotamine. Eestis on kõik kirikute nõukogusse kuuluvad kirikud konservatiivsel ja traditsioonilisel positsioonil, Kristuse isik on keskmes, ja see ühendab meid.

Sa oled ka pedagoog. Koolitunnis Sa ei saa vist olla ainult ühe kiriku esindaja?

Ega lapsed ei küsi, mis usku sa oled, nende jaoks on prioriteetne, kas sa usud Jumalasse ja palvetesse. Konfessionaalsus peegeldub rohkem õpetaja isikus. Vabakogudustele on südametunnistuse vabadus ja mitteformaalsed usuvormid väga südamelähedased. Kui minu asemel oleks kõrgkirikliku hoiakuga inimene, siis ta väljendaks oma usku teistes vormides.

Nüüd hakkab meile tulema «Aabrahami usku» inimesi lõuna poolt. Kuidas Sa põgenikesse suhtud?

Võib kritiseerida Euroopa Liidu välispoliitikat ja piiripoliitikat, pidada seda läbikukkunuks, aga kui põgenikud tulevad, siis tuleb neid aidata nagu iga teistki hädas olevat inimest. Kas nad on ise süüdi oma olukorras või kellegi poolt siia aetud, on riigiorganite ülesanne kindlaks teha. Elementaarne humaanne hoiak on kristlusesse sisse kodeeritud. Selline kirikute nõukogu positsioon ei ole eriti populaarne, aga on ristiusu seisukohalt õige.

Usuline erinevus sunnib Eesti ühiskonda selgemini defineerima, kes me ise oleme. Teemad, mis vahepeal tundusid kadunud olevat, on uuesti üleval. Ma arvan, et isegi jõule peame seekord teistmoodi, kuidagi sisemiselt valvsamalt kui varem.

Kas põgenikekriis ja kooseluseadus on kirikute vahelist tööd süvendanud?

Kooseluseadus ühendas selgelt kõiki kirikuid. Meie positsioon oli juba neli-viis aastat varem välja töötatud ja see aitas meil kiiresti reageerida. Põgenikekriisi puhul on kirikute nõukogu seisukoht sama luteri kiriku omaga. Toetame humanitaarset abistamist ja integratsiooniprotsesse, kui see seltskond üldse siia tuleb.

Oht ei ole selles, kui palju Lõuna-Euroopast või kuskilt mujalt põgenikke meile tuuakse. Meil on ju idapiir sisuliselt lahti. Nii palju, kui Vene piirivalve läbi laseb, niipalju sealt tuleb. Tuled üle põllu, patrullauto korjab su üles ja oledki pagulane. Piiripostidest ja kaameratest ei aita, üks korralik aed tuleks teha. Siis inimene saaks vähemalt aru, et tuli üle.

Põgenikekriis on väga mitmekihiline ning nõuab palju pingutusi riigi bürokraatialt ja kaitsestruktuuridelt. Mida me kristlastena ütleksime? Peame suutma oma perekondi ja maad kaitsta väliselt ja sisemiselt. «Piibel ühes käes ja mõõk teises käes?» Kas sealt läheb edasi – «ja ahnus südames»? Keda me üle kõige armastame? Kui süda on õigel kohal, siis see, mis on käes, läheb ka õigesse kohta.

Jõuame usupoliitika juurest usu enda juurde.

Minu praegune nägemus on Kristuse kuulutamine ja usu väljaelamine. Iga päev see, mis sa elad, käid-liigud, elu ja usk üheskoos. Ma ei ole väga projekti- ega programmimees. Aga eks elus on igasuguseid aegu olnud.

Selles aja segases voolus, kus me oleme, tõstkem oma pead üles ja oodakem Issandat. Küll Ta tuleb igasse päeva ning kord Ta saabub ka aus ja väes.

Täname!

8. detsembril 2015
Skype’i vahendusel

JEESUS PÄÄSTAB PATUÖÖST

Emeriitpastor KALJU KEERNIK sündis 1938. aasta jõululaupäeval. Kuulutaja tegi temaga sünnipäeva- ja jõuluintervjuu.

Milline oli Sinu sündimise päev?

Minu emal ja isal oli kindlasti hea meel, kui teine poeglaps jõululaupäeva õhtul kirikukellade saatel perre sündis. Minu kodukoht on Tõrva lähedal, Roobe mõisast ühe kilomeetri kaugusel, Kase talus. Täditütar Alide Grünberg on rääkinud, et minu isa kihutas jõululaupäeval hobusega Tõrva Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduse palvelasse, kus laulukoor jumalateenistuse alguseks oli juba üles rivistatud, ja tormas uksest sisse oma õde appi kutsuma – tule nüüd, sõidame kiiresti maale! Tädi pidi laulmise sinnapaika jätma ja sõideti Roobele tagasi. Teised pidasid jõululaupäeva teenistust edasi ja vaevalt et nad arugi said, milles asi oli.

Kas Su vanemad olid selle koguduse liikmed?

Jah, mõlemad. Minu vanaisa Hendrik Keernik tuli vennastekogudusest evangeeliumi kristlaste kogudusse üle. Ta aitas omal ajal ehitada Helme vennastekoguduse palvelat ja mul on üks pilt alles, kus ta seisab koos teiste meestega palvela ees. Selles hoones koguneb nüüd luterlik kogudus.

Kui minu isa Jaak Keernik veel terve ja tugev oli, siis ta luges jõuluõhtul oma isa suurest Piiblist ja seejärel laulsime lauluraamatust «Ma tulen taevast ülevalt, häid sõnumeid toon teile sealt». Kui ta haigeks jäi, siis ta pidas kodus pühapäeviti perejumalateenistusi. See oli ilus ja jäi lapsele meelde.

Isa lahkus varakult, ma olin siis üheksa-aastane. Ema Marie Keernik jäi 36 aastaks üksinda meid kasvatama. Ta oli palvetaja inimene elu lõpuni ja me võisime tema peale loota. Ta suri 1983. aastal ja ma tundsin, et tühi koht jäi temast järele. Vanemad on maetud Helme kalmistule.

Mis Sinu kodukohast on saanud?

Minu vanem vend oli seitsmeaastane, kui ma sündisin. Õde on poolteist aastat minust noorem ja elab Pärnus. Vend töötas mingil ajal Lavassaares, aga ta tuli oma sünnikodusse tagasi. Nüüd on ta surnud, kodutalu on tühi, uksed lukus, kedagi seal ei ole, kurb tunne on.

Kuidas Sa usklikuks said?

Esimene äratus oli mul 1954. aastal. Evangeeliumi kristlaste palvela põles 1944. aastal maha, baptistide oma võeti ära ja ühendatud kogudus käis koos pastor Villem Männamaa kodus Luha tänaval. Tuba oli alati rahvast täis. Seal peeti parajasti evangeelset koosolekut ja ema kutsus mind kaasa. Kõnelesid vennad Johannes Laks ja Evald Grünberg, Alide abikaasa. Nad rääkisid väga ilusasti ja see läks mul südamesse. Sellest ajast hakkasin iseseisvalt iga päev hommikul ja õhtul palvetama.

Aga siis tulid tehnikum ja kolm aastat sõjaväge Kaliningradis. Pärast läksin tööle Sindi 1. Detsembri nimelisse vabrikusse. Kui olin seal ühe aasta tööl käinud, siis kõnetas Jumal mind enne jõulupühi – võta kätte ja mine Tõrva jõuluõhtu koosolekule! Jõudsin bussi pealt Luha tänavale, kui koosolek oli juba lõpukorral. Järgmine koosolek oli 1. jaanuaril. Kõneles Erich Leesik, kes nüüd elab Elvas. Temaga läksime ühte kodusse, palvetasime koos ja ma tundsin, et olen saanud Jumala lapseks. Nii on ka minu pöördumine jõuludega seotud. Olin just 26-aastaseks saanud.

Mida Sa tehnikumis õppisid?

Ma õppisin tööstusettevõtete elektriseadmeid. Alustasin õpinguid Tartus ja jätkasin Tallinna Polütehnikumis. Olen erialast tööd eluaeg teinud, kuigi ametid on erinevad olnud. 17 aastat olin Sindi vabrikus ja pärast esimest aastat edutati mind peamehaaniku asetäitjaks energeetika alal. Üheksa aastat töötasin «Pärnu Kaluri» konservitehases vanemenergeetikuna. Kümme aastat olin Eesti Energia Tõrva meistripunktis jaotusvõrgu elektrik ja seejärel kuus aastat käidutehnik.

Kui kolisime perega 2005. aastal Tõrvast Pärnusse tagasi, otsustasin proovida kätt «Viisnurgas» mööblitislerina. Sain uue ametiga hakkama. See oli pealekauba, pensionipõlv oli juba käes.

Mis tunne Sul on, kui väljas on torm ja Sa tead, et elektrikute brigaadid on kahjustusi kõrvaldamas?

Alati meenub tormiga aeg, kui olin posti otsas rikkeid kõrvaldamas, käed külmetasid, jalad olid märjad ja tuul puhus riietest läbi. Oht oli alla libiseda. Olen väga palju roninud mööda poste, päris eluohtlikke olukordi on ka olnud. Aga Jumal on hoidnud.

Lõpupoole oli juba tõstukiga hoopis lihtsam tööd teha. Raske kohmakas vene-aegne sõiduriist oli, praegu on kõik moodsad vahendid.

Kui tuul oli sellest suunast, kust ta tavaliselt ei ole, siis olid kahjustused kõige suuremad. Kui puhus tavalisest suunast, siis olid puud juba varem ära proovitud ja nii palju rikkeid ei olnud. Igal liinil oli oma kaitsevöönd. See pidi olema võsast ja puudest lage. Aga kui ikka oli ilus mets, kus olid kõrged puud, siis keegi ei võtnud seda sihti nii laiaks, et pikad puud liini peale ei oleks ulatunud. Need tõmbasid juhtmeid maha ja poste puruks. See oli nii tavaline asi.

Käidutehniku amet mulle meeldis, sest sain omapäi käia, 10–15 kilomeetrit päevas, üle jõgede ja läbi soode. Panin kirja, kus olid oksad liinidele lähedal, kus ohtlik puu kaldu, millised oli postid, juhtmete pingutatus, isolaatorite seisukord. Kodus toksisin andmed arvutisse ja igal ajal oli näha, kus võis liini peal midagi karta.

Sa leidsid Pärnust naise.

Ma olin 32-aastane, kui abiellusin. Meil on viis last ja üheksa lapselast. Nad tulevad toime ja sellest on hea meel. Issand on kõigile neile kinkinud ka jumalakartuse.

Sa tegutsesid Pärnus Immaanueli koguduses. Kuidas Sa Tõrvasse pastoriks sattusid?

Pärnus aitasin kaasa mitmes kooris ja tunnistasin koosolekutel. Ansambliga käisime Pärnu maakonnas evangeeliumi jagamas. Kooriharjutustel olid sageli lapsed kaasas.

Kui tehti ettepanek minna Tõrva pastoriks, oli tõsine kaalumine, enne kui selline otsus sai tehtud. Algul rääkis Albert Tammo, et sinu koht on Tõrvas, mõni kuu hiljem jälle, et sinu koht on kindlasti Tõrvas. Ilmar Kurg ütles samuti – kui sa ei lähe, jääd õnnistusest ilma. Mina ei tahtnud õnnistusest ilma jääda. Kui Jumal küsis, et kas ma tahan Tõrva minna, siis ma ütlesin, et ei taha. Siis Ta küsis, et kas ma Tema järel tahan käia? Ma ütlesin, et tahan kindlasti. Otsustavaks said Jeesuse sõnad: «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle!» (Mt 16,24). Ma tahtsin seda väga teha.

Huvitav juhtimine oli korteri vahetusega. Lehe kaudu soovis keegi vahetada korterit Tõrvast Pärnu. See oli märgiks, et meil on elukoha võimalus Tõrvas. Imeline juhtimine oli ka töökohtade leidmisega. 1989. aastal jõudsime just Balti keti ajal Tõrva. Inimeste südamed olid tol ajal lahti.

Mida Sa meenutaksid Tõrva ajast?

Kogudus oli väike ja asus eramajast kohandatud palvelas Uuel tänaval. Meid võeti soojalt vastu. Kohe tuli alustada evangeelse tööga ja pühapäevakooliga. Selleks oli vaja läbida pühapäevakooli õpetajate kursused. Pühapäevakooliga käisime mitmes lasteaias laulmas ja jõulunäidendeid tegemas. Suvel korraldasime spordilaagreid Suislepas ja jalgrattamatkasid Valgjärve äärde. Mitmed lapsevanemad olid abivalmid ja ürituste korraldamisel kaasas. Kutsusime koosolekuid läbi viima abilisi Valgast, Pärnust, Otepäält ja mujalt. See oli põnev ja keeruline aeg.

Ma olin Tõrvas 16 aastat, kaheksa aastat pastor ja teist kaheksa pastor Enn Palmiku abi. Palvela ruumid olid jäänud kitsaks, sest Eestis oli ärkamisaeg. 1992. aastal sai Johannes Paks südamesse märguande Jumalalt, et ta hakkaks palvelat laiendama – ta oli maju siin ja seal ehitanud. Ta võttis oma materjali ja hakkas pihta, meie oma perega ja paljud teised toetasid. Inimesi tuli kogudusse. Hiljem anti ka baptistide palvela (praegune misjonimaja) tagasi ja evangeeliumi kristlaste palvela krundi eest maksti kompensatsiooni. Sellega oli palju asjaajamist, aga see oli ilus aeg.

Miks Sa pastoriameti maha panid?

Tervis hakkas märku andma. Tuli minna Valga haiglasse ja sealt viidi mind edasi Tartusse. Aga kõik läks nii, nagu Jumalal plaanitud. Tühja auku ei tekkinud. Ühel aastakoosolekul rääkisin oma äraminekumõtteid. Enn Palmik sai südamesse ning tuli Avispealt kogu perega Tõrva ja võttis töö rõõmuga üle.

Sa läksid Pärnu tagasi ja ei jäänud seal ka niisama istuma.

Ma ei istu praegu ka niisama. Palvekoosolekutest tahan ikka osa võtta ja pühapäeviti ka. Teen alguspalveid ja vahel ütlen mõne mõtte pühapäeva õhtul. Mõtteid on küll, aga nad ei tule enam eriti välja. Aastad on oma töö teinud.

Mida Sa ütleksid veel lõpetuseks?

Kuulutajale ütlen: «Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega» (2Tm 4,2). Ja Milla Krimmi jõulusalm on ka meeles: «Nüüd selle tõe ma viin maailma – mind Jeesus päästis patuööst. Ja enne veel, kui see on hilja, ma räägin lunastusetööst.» Nii kaua, kui elame, räägime sellest, mida Jeesus meie eest on teinud!

Soovin õnnistusi jõulupühadeks ja edu evangeeliumi kuulutamise töös ka Tõrva kogudusele!

Täname!

3. detsembril 2015
Skype’i vahendusel

ESIMENE JA VIIMNE

Kui me teeme midagi esimest korda elus, siis märkame seda ja tähistame eriliselt. Või jääb see tähtis hetk meie lähedaste mälestustesse.

ESIMENE JÄÄB MEELDE

«Mäletan, kui mind esimest korda kooli kutsuti,» kortsutab isa silmakirjalikult kulmu, vaadates poja lõpuaktuse videot.

«Homme on esimene kohtamine,» uurib tütarlaps hinge kinni pidades kleite. Ta lahendab võimatult rasket ülesannet, milline neist selga panna.

«Edu sulle esimeseks tööpäevaks!» Vanaisa vaatab imestades lapselast – millal ta juba jõudis suureks kasvada?

«Minu esimene välisreis läheb suurepäraselt!» ütleb vaimustunud reake Vahemere-äärse maastikuga postkaardil või sissekanne blogis.

VAIMULIK ALGUS

On olemas tõeliselt tähtsad esimesed korrad elus: armastus, pulmad, lapse sünd. Esimesel korral oli kõik uus ja tundmatu, üllatava mõtte, läbielamise, emotsioonide ja muljetega.

Aga esimene palve? Esimene palvevastus? Esimene kirikuskäik? Esimene mõte Piiblist, võimalik, et isegi raskesti mõistetav, mis pani ometi südame ärevalt ja lootusrikkalt lööma? Kohtumine Päästjaga, esimene ja unustamatu?

Praktiliselt iga samm, iga tegevus, iga mõte, mis juhtus meiega esimest korda, märgitaksegi inimese isiklikku sisemisse kroonikasse: «See oli minu esimene samm!»

VIIMAST EI TEA

«Juunis käis ta viimast korda kirikus…»

«Juulis läks ta viimast korda kodust välja tänavale…»

«Eelmisel aastal käis ta viimast korda meil külas. Oleks me seda teadnud…»

«Eile naeratas ta mulle viimast korda…»

Viimast korda on raske ette arvata, see on peaaegu võimatu. Ja nii kulgebki meie elu sõnade «esimene» ja «viimane» vahel. Elu, mis on nagu lühike jooneke kahe kuupäeva vahel – sündimise ja suremise päevade vahel. Ning seal on lõputu jada esimesi ja viimaseid.

KOOS ISSANDAGA

Kui kõik on meie jaoks esimest korda, siis on tavaliselt meie kõrval need, kes armastuse ja hoolega meid aitavad ning toetavad. Kui tuleb viimane kord, on väga tähtis, et meie kõrval oleksid need, kes armastuse ja hoolega aitaksid ning toetaksid.

Ja väga oluline on see, et meie lähedaste hulgas, nendest kõigist üle, oleks Päästja, kes on Esimene ja Viimne (Ilm 1,17).

NADEŽDA ORLOVA
Vera i Žizn

JUMALA SÕNA PEAB JÕUDMA KÕIGINI

Sellest on juba mõni aasta möödas. Sõin lõunat koos endise kolleegiga Indiast, kellest teadsin, et ta ei ole kristlane. Äkki tõmbas ta taskust väikese pruuni gideonide Uue Testamendi ja ütles mulle: «Ma lugesin seda ja tahan teha nii, nagu siin on kirjutatud. Ma tahan end ristida lasta.»

Ma olin väga üllatunud ja vaatasin imestunult Uut Testamenti tema käes. Mees tuli elavale usule Jeesusesse Kristusesse lihtsalt Jumala sõna lugedes! Mu kolleeg ei mäletanud enam, kes talle raamatu andis, aga see muutis kogu tema elu. Mind hakkasid huvitama need, kes selle raamatukese välja olid andnud.

Aastal 2007 kutsuti mind esimest korda külla ühele gideonide korraldatud õhtule. Mind liigutasid nende kogemuslikud jutustused sellest, kuidas Jumala sõna inimeste elu igasugustes elulistes situatsioonides kogu maailmas muudab. Kuigi mul oli erialast tööd väga palju, otsustasin ka ise gideonide tööga liituda.

VÕÕRAGA POLEGI NII LIHTNE JUTTU ALUSTADA

Muidugi on ka täna väljakutseks minna keset tänavat võõra inimese juurde ja talle Uus Testament kätte suruda. Aga ma olen õppinud sellest mitte suurt numbrit tegema. See on lühike kohtumine ja ma ei pea palju rääkima ega pikalt seletusi andma. Aitab lihtsast küsimusest: «Kas ma tohin teile väikese taskupiibli kinkida? Kindlasti olete hotellis sellist näinud.»

Kui inimene pole enne Piibliga kokku puutunud, siis juhin ta tähelepanu raamatu esimestele lehekülgedele, kus on seletavad lisad. Ma soovin inimesele head teed, näiteks: «Võtke Piibel endale teekaaslaseks ja lugege seda!»

Iga Piibli edasiandmise eesmärk on inimene Jumala sõnaga ühendusse viia, et tal tekiks isiklik suhe Jeesuse Kristusega. Et seda saavutada, on gideonid sõnastanud seitse Piiblil rajanevat vaimulikku eesmärki: me tahame olla piibliinimesed, palveinimesed, usuinimesed, elada püha elu, olla Kristuse tunnistajad, kaastundlikud ja ohverdajad. Seejuures toetume Jesaja sõnadele: «Nõnda on ka minu sõnaga, mis lähtub mu suust: see ei tule tagasi mu juurde tühjalt, vaid teeb, mis on mu meele järgi, ja saadab korda, milleks ma selle läkitasin» (Js 55,11).

KRIITIKA MUUDAB TUGEVAMAKS

Siis unustad ruttu ära, et mõnikord võeti sind külmalt vastu. Õpid kriitikaga toime tulema. Kui sageli olen rõõmsaid lapsi kuulnud vahetundides või tänavatel ütlemas: «Kui vahva, mul on Piibel!»

Koolides on juhte ja õpetajaid, kes täiesti teadlikult Piiblite jagamist soodustavad. Üks juhus oli Ulmi linnas. Pool küsitletud koolidest soovisid Piiblite jagamist just klassides. Ühes koolis sai ühe õpetaja algatusel kogu kooli kollektiiv, ka sekretär, majahoidja ja kokk, endale Piiblid.

DIREKTOR JUHATAS MEID ÜHEST KLASSIST TEISE

Siis jutustas ta meile, kuidas üks kooli endine õpilane, praegu 19-aastane, hiljuti tema kabinetti tuli ja ütles, et on saanud kristlaseks. Hästi teades, et see poiss oli koolis üks kõige raskemaid juhtumeid, küsis ta temalt kahtlevalt, mida ta selle all mõtleb. Seejärel tõmbas noormees taskust väikese Piibli ja rääkis talle, kuidas Jumala sõna tema elu muutis. Jällegi üks näide Jesaja sõnumi täitumisest.

JONATHAN KOHLENBRENNER
idealisten.net-Magazin

POISS, KES LENDAB KATKIKISTUD TIIBADEGA

Raphael Müller erineb omaealistest poistest. Tal on võimeid ja oskusi, mida mitte keegi 16-aastaselt inimeselt ei ootaks, rääkimata siis sügava puudega lapsest.

Raphael valdab viit keelt. Tema matemaatikateadmistest piisaks, et ülikoolis seminare pidada. 14-aastaselt pani ta kirja oma eluloo. «Ma lendan katkikistud tiibadega» on ilmunud viies trükis. Raphael on igast vaatevinklist midagi erilist, väga andekas vaim, mis on vangistatud puudega kehasse.

KEEGI EI MÄRGANUD

Alles siis, kui Raphael oli seitsmeaastane, märkasid vanemad, et ta oskab lugeda ja arvutada, kuigi keegi polnud teda õpetanud. Tal on kõrge intelligents, mida tema kehalises olukorras on väga keeruline kasutada.

EI SAA RÄÄKIDA EGA LIIKUDA

Raphael kirjeldab, kuidas on olla ratastooli aheldatud ning mis tunne on olla omaenese keha vang – ilma võimalusest rääkida, žestikuleerida, vabalt liikuda. Selle jutustuse eest sai ta 2011. aastal Saksamaa presidendilt Christian Wulffilt autasu.

USK KRISTUSESSE ON TEMA TUGEVUS

Välismaailmaga suhtleb Raphael tahvelarvuti abil. Üks abiline hoiab Raphaeli kätt ja tema toksib tähti.

Vaatamata oma ebaharilikele võimetele ja paljudele takistustele, millega Raphael ja tema pere igapäevaselt silmitsi seisavad, on noorel kirjanikul oma puudeta ametivendadega ühiseid jooni. Headel päevadel sünnivad luuletused ning jutustuste peatükid justkui iseenesest, kuid mitte nii headel päevadel saab toime vaevalt ühe lausega – nagu see kirjanikele iseloomulik on.

idea Spektrum

XIV EESTI PALVUSHOMMIKUSÖÖK

9. detsembril 2015 Riigikogu konverentsisaalis

1. Riigikogu liikmed Helmen Kütt ja Rein Ratas avasid koosviibimise. Esines Tallinna Kaarli koguduse lastekoor, keda juhendas Maarian Lend.
2. Palvetas EKNK piiskop Ago Lilleorg.
3. Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Külli Salumäe jagas mõtisklusi teemal «Imago Dei».
4. Dr Christian Hofreiter Austriast kõneles teemal «Inimväärikus: jumalanäolisus inimkonnas».

Fotod: Anthony Jessop