Kadri Aani foto

“Kui ma võtaksin koidutiivad ja asuksin elama viimse mere äärde, siis sealgi su käsi juhataks mind ja su parem käsi haaraks minust kinni” (Ps 139,9–10).

Külmal talveajal igatsevad põhjamaa inimesed soojust ja valgust. Kuskil kaugel on see olemas. Kui aga keegi tahaks põgeneda Jumala eest, siis see ei ole võimalik. Lauljale see meeldis.

Jumal on saatnud oma Poja. Kõigi jõulukuu askelduste keskel ei tohi me unustada seda põhitõde. Jõulud ilma Jeesuseta on õige sisuta, elu ilma Temata ei saavuta Jumala määratud sihti.

Taevane paradiis on midagi muud kui maised turistipiirkonnad. Viimastes elavad ju aasta ringi inimesed, kes sageli on väga vaesed. Taevas on kõik Jumala enda poolt ideaalseks tehtud ja Ta ise on inimestega. “See, kes istub troonil, laotab oma telgi nende üle. Neile ei tule iial enam nälga ega iial enam janu, ka ei lange nende peale päikest ega mingit lõõska.” (Ilm 7,15–16).

Keset külma talve ja kahtlasi tulevikuväljavaateid tunneb usklik inimene paradiisi hingust: “Nii oli Isa nõu: kesktalvel külmal ajal on näha Isa au.”

LÄHEME ISSANDAGA UUDE AASTASSE

Toimetaja kommentaar

SURI PATRIARH ALEKSIUS II

Patriarh on nüüd surnud ja elavad peaksid olema viisakad ka siis, kui neil on tema kohta öelda midagi negatiivset. Ajakirjanikud ja eriti neti­kom­mentaatorid on kanged kohtumõistjad. Õiglase kohtuotsuse teeb ainult Jumal. Tema ees tuleb vastust anda nii patriarhidel kui ka kommenteerijatel.

Eestist on pärit vähe rahvusvahelise haardega inimesi. Väikese rahvana peame sellega leppima. Aleksius II mõju oli suurem kui paljud meist oskavad arvata või ärplejad tahavad tunnistada.

Protestandid ja usuvõõrad inimesed võtavad poliitikuid ning ka kõrgel vaimulikul positsioonil olevaid kirikutegelasi tavaliste lihtsurelikena. Suhtumine kõrgesse vaimulikku on õigeusus hoopis teine. Kui patriarh seisis Venemaa presidendi kõrval, ei olnud ta esiletükkija.

Mitmed kõrged Eesti riigitegelased (Toomas Hendrik Ilves, Arnold Rüütel, endised suursaadikud jt) on Aleksius II kohta öelnud kiidusõnu. Aga mõned teised on teda nimetatud impeeriumimeelseks ja kahelnud tema heades kavatsustes Eesti suhtes. Kummaline, aga ehk võibki samaaegselt olla impeeriumimeelne ja armastada Eestit kui oma kodupaika?

Vabakoguduste liikmed ei taju sageli suurte ajalooliste kirikute ülesehitust. Kogu maa on õigeusukirikul ära jaotatud. Nii sai Eesti õigeusukiriku jagunemine Moskva ja Konstantinoopoli patriarhaatide vahel suureks probleemiks – patriarhaadid ei tegutsenud enam eraldi aladel, vaid segamini ühel territooriumil. See häirib mõlemat poolt.

Et jagunemise põhjus oli poliitiline, on kõigile arusaadav. Patriarh oli muidugi ka häiritud. Et lõhe tekkis tema sünnimaal, oli lisanduv ebamugavus. Eestlased tajusid ja tajuvad õigeusklike Moskva patriarhaadi alla taasühendamise püüdlusi muidugi Venemaa impeeriumimeelsusena. Põhjust kahtlustada, et ühendajate mõtted ei ole ainult pühad, annab meie ajalugu. Sellest hirmust ei saa me niipea lahti. Ehk peaks seda teine pool ka mõistma hakkama.

Aleksius II oli sünnijärgne Eesti Vabariigi kodanik. Suhted riikide vahel olid vahepeal sellised, et patriarh ei tulnud üksteist aastat oma sünnimaale. Kas Aleksius II positsiooni üritati Eesti huvides kasutada või kas see oli üldse võimalik, eks seda uurib hilisem ajalugu. Vähemalt ajakirjandusest jäi küll mõnedel perioodidel mulje, et patriarhile vastanduti Eestis teadlikult. Ühe katse riikidevahelisi suhteid sättida tegi Aleksius II ise, korraldades Arnold Rüütli ja Vladimir Putini kohtumise. Eesti ajakirjandus ning paljud poliitikud suhtusid sellesse halvakspanu ja umbusuga. Nii ei saanud kohtumisel olla ka püsivaid tulemusi.

Kõiki telgitaguseid me ei tea. Üks on üsna kindel – ei ole eriti tõenäoline, et saaksime lähematel aastakümnetel näha Aleksius II tasemega kirikujuhti või välismaa riigitegelast, kellega Eesti esindajad võiksid vabalt emakeeles vestelda.

AASTA SAAB JÄLLE JOONE ALLA

2008. aasta algas optimistlikult. Kuulutati häid majandustulemusi ja häbistati neid, kes jätkuvas edus kahtlesid. Nüüdseks on olukord tugevasti muutunud. Optimismi peetakse kohatuks ja rahva ette tuuakse üks negatiivne sõnum teise järel.

Peetakse võimalikuks isegi ülemaailmse majanduse ja rahasüsteemide täielikku kokkukukkumist. Arvata võib, et lisaks ajakirjandusele teenivad niisuguste meeleolude levimise pealt ka mõned majandusringkonnad. Ja kui peakski selline katastroof tulema, siis ei hakka tööle ükski varem ajakirjanike poolt valmis mõeldud stsenaarium. Parem on nendega oma pead mitte vaevata.

Minnalaskmismeeleolude tulemus on kindlasti vilets. Näidakem uuel aastal üles aktiivsust nii vaimulikus kui ka ilmalikus töös. Nagu tark Koguja õpetas: “Külva oma seemet hommikul ja ära lase oma käsi puhata õhtul, sest sa ei tea, mis õnnestub, kas see või teine, või tulevad mõlemad ühtviisi head!” (Kg 11,6).

Nii rasketel kui ka kergetel aegadel tuleb kinni hoida Issandast: “Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus; Issanda kartus – see on Siioni rikkus” (Js 33,6). Ja Hb 13,8: “Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!”

Õnnistatud jõule, vana aasta lõppu ja uut aastat!

KUNINGLIK KUTSE

Luuka 14,16–23

Matteus lisab, et see inimene, kes tegi suure õhtusöömaaja, oli kuningas ja et peoõhtu oli kuninga poja pulmapidu. Kahjuks tabas kutse mitut niisugust inimest, kes ei lasknud ennast oma hallide päevade rööbastest välja viia. Nende askeldused laudas, põllul ja kodu juures olid neid niivõrd köitnud, et nad ei söandanud kõike seda ainsakski õhtuks maha jätta.

Nii nad tegid valiku ja otsustasid loobuda toredast peoõhtust. Igal mehel oli oma erinev vabanduslugu, kuid nende kõikide juttudel oli üks ühisnimetaja – neil ei olnud aega. Öeldakse, et aega ei ole selle jaoks, mille jaoks ei ole südant. Kindlasti selle jaoks, mille vastu tunneme huvi ja mis on meile kõige tähtsam, on meil aega.

KAS TÜHIASJAD VÕI JUMAL?

Jeesus ütles: “Aga otsige esmalt Jumala riiki ja tema õigust…” Taevariik on ikka veel kalli pärli väärtusega, mille eest tuleb anda kõik.

Kui Martin Luther naelutas oma õpetuslaused Wittenbergi lossikiriku uksele, siis selgus varsti, et ta oli viinud oma elu surmaohtu. Kuid ta ei hoolinud sellest. Kõige ohtlikumas olukorras lõi ta laulu, milles on sõnad: “Kui võtvad meie käest au, ihu, last ja naist, et mingu igavest! Ei saa nad kasu sest, Ta riik peab meile jääma!” Tema jaoks oli usk suurem kui ta elu. Kas ei ole jälle vaja niisugust reformatsiooni, põhjalikku usu-uuendust, milles Jumal saab sulle suuremaks kui kõik? Jeesus ütles, et Tema Isa on suurem kõigest. Kas Ta on ka sinu elus kõigest suurem?

Äraütlejatel oli nähtavasti madal arvamus sellest kuninga peoõhtust. Kahjuks leidub inimesi, kellel on näiteks madal arvamus hariduse väärtusest. Mõni jätab kooli pooleli. On neid, kellel on madal arvamus kunstist, muusikast, kirjandusest või mõnest teisest kultuuriväärtusest. Niisugune arvamus ei tarvitse olla põhjendatud, vaid on sageli tingitud selle inimese vaimse arengu tasemest.

Samuti leidub neid, kellel on väga madal arvamus usust, Jumala kogudusest ja Piiblist. Kristus kohtas igal sammul inimesi, kellel oli Temast madal arvamus. Suurel reedel olid just nemad need, kes karjusid: “Vii ära, löö Ta risti!”

Olen mõelnud – usu ja usklike halvustamiseks, mahategemiseks ja mõnitamiseks ei ole vaja erilist tarkust, mõistust ja haridust. Et pilgata Jumalat ja usklikke, selleks jätkub alatust labasusest ja jõhkrusest. Kuid et olla usklik, see nõuab tõelist kangelasmeelt ja suurt vaimujõudu.

Jumala kogudus väärib siin maailmas paremat kohta mitte ainult üksikute inimeste teadvuses ja arvamuses, vaid ka nõndanimetatud “avalikus arvamuses”. Tõsised kristlased on kõikjal seda pälvinud.

KUTSE RÕÕMUDE RIIKI

Igal inimesel on oma mälestusraamat. Hiljuti külastas mind üks mees, kes esitles ennast ja lisas kohe juurde: “Mina ei usu… Olen ateist.” Kuid hilisemas vestluses ütles ta: “Minu kõige helgemad mälestused on lapsepõlve jõuludest, jõululauludest, isaga koos jõuluõhtul kirikuskäimisest.” Midagi ei ole suutnud seda elamust ületada. Kui küsitleda apostel Paulust tema elu kõige erutavama elamuse üle, siis ta vastaks: “See oli kohtumine Jeesusega Damaskuse teel.” Ka minu elu suurimaks elamuseks on kokkupuude Jeesusega.

Sulaste poolt toodud kutses oli kuninga soov tõsta need inimesed lauda tasemelt kuninga seltskonna tasemele. Piiblis on lugu Jaakobist ja sellest, kuidas ta elas kakskümmend aastat Laabani juures. See elu oli tühi ja sisuvaene. Ent kui ta asus meeleparanduse teele ning hakka seadma korda oma elu Jumala ees, muutus ta elu sündmusterikkaks.

Aastaid tagasi tehti arheoloogilisi kaevamisi Mesopotaamia lõunaosas, mis oli sünnikoduks Aabrahamile. Teadlased olid üllatunud sellest, kui jõukalt inimesed seal nelikümmend sajandit tagasi elasid. Kuid ühel päeval ütles Jumal Aabrahamile:

“Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan!” Kui ta oleks ära ütelnud ja jäänud oma mugavasse kodusse, mida me oleks temast teadnud? Kuid nüüd räägivad meie planeedi elanikud temast tuhandes keeles. Kui sügavalt on see teeleminek mõjutanud inimkonna ajalugu!

Nelipühapäeval hüüdis apostel Peetrus: “Laske end päästa!” Laske end päästa tühjast, sisuvaesest ja piiratud elust! Tuttavlikkus tapab ja nüristab. Öeldakse, et sõna “püha” ja pühaduse mõiste Uues Testamendis ei ole niipalju vastand ebapuhtale kui vastand tavalisusele. Selles on midagi pühapäevalikku ja pidulikku. Kristuse kogudust on Piiblis nimetatud pidulikuks koguks. Leidub inimesi, kes elavad ilma pühapäevata.

Mulle meenub lõpmata ilus pühapäeva hommik. Oli esimene nelipüha. Päike säras. Mets oli täis rõkkavat linnulaulu. Igal pool lillede õiteküllus. Enne hommikust jumalateenistust läksin külastama haiget koguduseliiget. Ja korraga nägin selle maja peremeest, kus elas haige õde, seisvat vanades katkistes ja määrdunud riietes kuuri uksel ning tagumas vanu roostetanud raudnaelu sirgeks. Mul oli nii kahju sellest mehest – ta elas ilma pühapäevata. Me vajame pühapäeva, mis kannaks meid läbi nädala tolmuste ja hallide päevade, mis hoiaks me silmad säramas ja meeled erksad.

Olen näinud pilti “Ikarose hukkumine”, mille on maalinud Madalmaade kunstnik nelja sajandi eest. Vanadel kreeklastel oli jutustus Daidalosest ja Ikarosest. Need kaks olid haruldase leidurivaimu ja tehniliste võimetega, oma ajastust nii kaugel ees, et Ateena võimud pidasid neid ohtlikeks ning mõistsid nad surma. Maailm on ju ikka vaenulik nende suhtes, kes on jõudnud kaasajast ette. Samal põhjusel vihatakse ka usklikke.

Daidalos ja Ikaros põgenesid Kreetast omavalmistatud tiibadel. Noor ja uljas Ikaros tõusis liiga kõrgele, nii et päike sulatas vaha tema tiivasulgede vahelt ja tiivad lagunesid koost. Ta kukkus merre ja hukkus.

Traagilist momenti, kus vapper noormees on hukkumas, ongi kunstnik oma pildil kujutanud. Kuid sellel on veel midagi. Mere kaldal töötab talumees ja künnab armetu puuadraga põldu. Tema kõrval toimuvad suured sündmused – inimene lendab, keegi on hukkumas ja hüüab appi. Kuid talumeest ei huvita maailmas midagi muud kui jalatäis adraesist maad. Ja nii hukkub üks lainetel ja teine oma vagudel.

Kisu ennast Jumala abiga rutiinist lahti! Jumal kutsub sind, et sa teeksid läbimurde ning tõuseksid inimlikkuse tasemelt jumalikkuse tasemele, lauda mentaliteedi tasemelt kuningliku seltskonna tasemele.

VÕIMALUS SUHTE LOOMISEKS TULEVASE KUNINGAGA

Äraütlemine oli mõtlematu samm. Jumal on andnud inimesele võime ette mõtelda. Me peame kasutama seda võimet ja põhjalikult kaaluma, kui teeme oma otsuseid. Jumal ei anna ennast pilgata.

Jutt on inimese suhtumisest kõrgeimasse võimu. Sellest oleneb meie tulevik. Me teame, kes ütleb viimse ja otsustava sõna maailma sündmustes ja meie elus. See on tulevane Kuningas Jeesus Kristus. Kas sa ei tahaks vastu võtta Tema kutset ja tulla Tema sõprade seltskonda, liituda Tema imelise perekonnaga selles maailmas?

UUED KÜLALISED

Peame tunnistama, et Jumala riiki tulevad mõnikord inimesed, keda me ei võinud uneski arvata. Kui rikas noormees, kellele Jeesus andis kutse, kõhkles ja läks kurvalt ära, kutsus Kristus tollihoone juurest Matteuse. Kui kirjatundjad jätsid oma kohad Issanda jüngrite ringis tühjaks, kutsus Issand kalurid oma jüngriteks. Kui juudid ütlesid ära Kristuse evangeeliumist, pöördusid apostlid paganate poole. Kui Ateena targad, Kreeka aristokraadid ja autoriteedid ütlesid ära, valis Jumal Korintosest need oma riiki, kes maailma silmis olid põlatud ja nõdrad, et selle kaudu teha häbi sellele, mis on vägev.

See on, mille pärast Jumala riigis tuleb teha tööd viletsate, vigaste ja nõtradega. Kui need, kelle poole Kristus pöördub esimeses järjekorras, keelduvad, võtab Issand teised ja töötab nende kaudu. Kuid on kahju igast inimesest, kelle asemele tulevad teised.

On neid, kes on usule väga lähedal. On inimesi, kelle perekonnas on usklikke, kelle pärast on palvetatud ja neid oodatakse Jumala riiki. On neid, kellel on otsekui loomupärased eeldused. Mõnest võiks saada ilmekas Jumala riigi tööline. Aga otsustaval hetkel nad loobuvad Kristuse kutsest ega suuda ennast lahti rebida tühiasjadest. Ja Jumal valib teise sinu asemele.

See tähendamissõna on ka Tooma evangeeliumis. Seal tuli sulane kutsutava juurde ja ütles: “Minu Peremees kutsub sind.” Ülesanne, milles ma esinen, kutse, mille ma edasi annan, pole minu, vaid Peremehe oma. Minu Peremees kutsub sind! Täna on sinu tund. Tule ja saa minu Kuninga ja Peremehe sõbraks!

KALJO RAID
Kohila Baptistikoguduse kauaaegne pastor,
kes oleks käesoleval kuul saanud 90-aastaseks
Jutlus on avaldatud lühendatult

KOHILA BAPTISTIKOGUDUS ASTUS JUUBELIAASTASSE

Kohila Baptistikogudus saab tuleval aastal saja-aastaseks. Kuna kogudus ei piirdu ainult oma aastapäeval 9. augustil juubeli tähistamisega, siis andis Kuulutaja palvel täpsemat infot pastor VILJAR LIHT (44).

Kuuldavasti on Kohila kogudus juba juubeli tähistamisega alustanud?

Meil on erinevate tööharude esindajatest koosnev 25-liikmeline juubelitoimkond. Istusime maha ja otsustasime tähistada juubelit kogu aasta vältel.

Juubeliga on seotud sügisel alustatud ja kolmapäeviti toimuv piibliring “Muutuste lood”. Käsitleme nii Vana kui ka Uue Testamendi inimesi, nii positiivseid kui ka negatiivseid muutusi nende eludes.

Äsja pühitsesime palvelal kaks vitraažakent, mille autor on kunstnik Dolores Hoffmann, Oleme kolmas baptistikogudus, kuhu ta vitraažid tegi, eelmised olid Nõmme ja Mustvee. Üldkokkuvõttes oleme 12. pühakoda Eestis, kus on tema vitraažid. Tahame ka peaukse klaasidele vitraažid panna.

Vitraažid sobivad ainult heas korras majale.

Meie koguduse hoone on ehitatud 1923. aastal. Iga põlvkond on midagi sellele juurde teinud. Viimasel ajal oleme pea igal aastal midagi uuendanud või juurde ehitanud, sest vajadused kasvavad ja ruume on puudu.

Vitraažide tegemiseks tuli algatus väljastpoolt kogudust. Valla finantsjuht oli eelmisel aastal meie jõulukontserdil. Kui ta ära läks, siis ütles, et ilus oli, aga majal puuduvad vitraažid, mis annaks ilu juurde.

Võime Jumalale tänulikud olla, sest nii häid suhteid omavalitsusega ei ole kogudusel varem olnud. Vallavalitsuse initsiatiivil on kõik kohalikud kogudused valla eelarves sees. Selle summaga saame juba aasta alguses arvestada. Raha on mõeldud nii koguduse sisulise tegevuse kui ka eraldi kontsertide jaoks.

Kas tähistasite ka kunagise pastori Kaljo Raidi äsjast juubelit?

Möödunud pühapäeval tähistasime Kaljo Raidi 90. sünniaastapäeva. Tuletasime meelde oma kauaaegset karjast, kes teenis Kohila kogudust ligi viiskümmend aastat, neist ligi nelikümmend pastorina ja peaaegu kümme abipastorina pensionieas.

Kaljo Raid oli väga mitmekülgne ja andekas mees. Ta oli jutlustaja, solist, kirjamees, ta joonistas väga hästi, küpsetas häid kooke. Me loodame, et varsti valmib Kaljo Raidi jutluste kogu, millega tegeleb tema tütar Merike Uudam.

Kaljo Raid tõi oma elu täielikult ohvriks Jumala riigile ja Kohila kogudusele. Ta oli oma pühendumise ja armastusega eeskujuks. Meile, tolle aja noortele, oli tohutult oluline, kuidas ta oskas meid innustada. Eks me tegime asju natuke teistmoodi kui varem tehti, aga ta toetas meid alati.

Mis on juubeliaasta kõige tähtsam osa?

Kulminatsioon on juubelinädal augustis enne aastapäeva. Alustame kolmapäeval palveteenistusega, neljapäeval on noorteüritus, reedel evangeelne kontsertteenistus, kus laulab Timo Lige oma ansambliga. Jutlustajaks oleme kutsunud Toronto Eesti Baptisti Koguduse pastori Jüri Puusaagi, Kaljo Raidi väimehe, kes omal ajal Kohila koguduses töötas ja oli minu nooruseajal meie noortejuht. Laupäeval on ajalookonverents, kus vaatleme baptismi ajalugu, esitleme Kaljo Raidi jutlustekogu, vaatame uut umbes pooletunnist filmi Kohila kogudusest ja seejärel käime muusikaga läbi saja aasta. Õhtul on pidulik vastuvõtt väliskülalistele, omavalitsusjuhtidele ja naaberkirikute esindajatele. Pühapäeval on peajumalateenistus.

Kas kogudus ei ole saja-aastasena vana ja väeti?

Kogudus on perekond ja õiges perekonnas on kõik põlvkonnad esindatud. Tänu Jumalale, Kohila koguduses on vanu inimesi, keskealisi ja üsna palju ka noori. Koguduse liikmete arv on ikka olnud 150–200 inimest. Kõik nad ei ela Kohilas, rahvast käib ka Tallinnast ja lähedastest asulatest.

Jõulud ja aastavahetus on ees. Mida Sa sooviksid Kuulutaja lugejatele?

Lugesin täna 1Pt 3,15: “Pühitsege Issandat Kristust oma südames.” Soovin, et Kristus saaks väga tähtsaks meie eludes ja kogudustes. Jõuludes on oluline ka väline vorm, mida inimene näeb ning mis on ka hea ja ilus, aga Jumal näeb seda, mis on südames.

Täname!

18. detsembril 2008 telefoni teel

LOOTUSE FESTIVALI MEESKOND TÖÖTAB JUBA AKTIIVSELT

Järgmise aasta 29.–31. maini toimub Tallinnas Saku suurhallis Lootuse festival, kus jutlustab Franklin Graham. VASSILI GERASSIMTŠUK (52) Moldovast komandeeriti Tallinna festivali ette valmistavasse meeskonda. Et see ei olnud juhus, näitab järgnev intervjuu.

Vestleme Tartus. Te tulite siia pastorite infoseminarile ja ka jutlustama.

Mina tahaksin Jeesusest rääkida. Meil on suurepärane Issand. Kõnelen sellest, mida Ta teeb meie elus. See on imestamisväärne, et Ta ei ole üldse muutunud. Nagu aastaid tagasi, on Ta ikka samasugune – armastab inimesi ja tahab neid päästa.

Palun öelge mõni sõna endast!

Olen Ukraina moldaavlane. Passis oli mul nõukogude ajal ukrainlane, aga Moldova passides rahvust pole. Praegu elan Moldovas ja seal elasid ka minu esivanemad.

Oma kodus räägin vene keeles. Mul on imeline pere, neli last ja seitse lapselast. Kõik on kristlased. Mu abikaasa Niina, lapsed ja lapselapsed toetavad mind. Tänu sellele saab Jumal mulle jõudu anda.

Olen pärit kristlikust perest. Kuulsin Jeesusest juba väiksena. Käisin vanematega kirikus, mängisin keelpillikooris. Ühel hetkel tundsin, et minu vanemate pühadus, nende õige elu ei päästa mind, vaid ma pean isiklikult saama Jumala omaks. Ma mäletan seda päeva, mil pisaratega meelt parandasin. See oli minu vaimulik uussünd. See ei olnud vanemate kasvatus, vaid isiklik pöördumine. Muidugi andis kasvatus mulle elus õige suuna.

Hariduselt olen elektroonikainsener, aga praegu olen vaimulikul tööl. Elan Balti (Beltsõ) linnas, kus on umbes 150 tuhat elanikku. Linnas on viis baptistikogudust, neli nelipühi­kogudust ja veel teisi evangeelseid kogudusi. Olen Noa Laeva baptisti­koguduses üks jutlustajatest, praegu juba pastoriks valitud, aga veel ordineerimata. Meie koguduses käib töö vene keeles, aga jumalateenistusel on ka üks moldaaviakeelne jutlus. Meil on sünkroontõlge, aga ilma selleta saadakse ka aru.

Kui palju on Moldovas baptiste?

Varem oli kuni 25 tuhat, aga emigratsioon on oma töö teinud ja nüüd on umbes 23 tuhat. See ei tähenda, et ainult kaks tuhat sõitis ära – kogudustes on palju uusi inimesi.

Venekeelset elanikkonda on Moldovas umbes 40 protsenti ja baptistide seas on venekeelsete protsent sama. Kui Dnestri-äärne vabariik välja jätta, siis on moldaavlaste protsent suurem. Vaimulik töö Dnestri-äärse vabariigi eraldumisega lõhki ei läinud. Eraldunud ala on juriidiliselt ikkagi Moldova osa.

Kuidas emigratsioon mõjus koguduste töötegijatele?

Mõjus piisavalt palju. Vennad peavad nüüd täitma erilise ankeedi, kui nad kogudustes tööle valitakse. Nad annavad Jumala ja koguduse ees sõna, et ei sõida viie aasta jooksul ära. Tänu Jumalale, liit on tugev ja äraminejate asemele on tulnud uued. Siiski kannatame töötegijate vähesuse all. Vajame koorijuhte ja jutlustajaid.

Suur emigratsioon näitab, et majanduslik olukord riigis on vilets.

Moldova on Euroopa kõige vaesem riik. Maa on põllumajanduslik, tööstus on põhiliselt Dnestri ääres. Nüüd tekib riigi erinevates piirkondades töötlevat tööstust ja ühisettevõtteid teiste riikidega. Sellest tulevad ka uued töökohad.

Veel hiljuti oli Rumeenia meile kõige lähedasem maa. Me sõitsime vabalt sinna ja sealt tuldi meie juurde. Pärast Rumeenia astumist Euroopa Liitu on see meie jaoks suletud maa. Tuleb võtta viisa ja täita kindlaid reegleid – seda enam, kui tahad sinna tööle minna.

Rumeenia ja moldaavia keeled on peaaegu identsed ja vahepeal kuulutatigi need üheks keeleks. Ühel hetkel tehti kõik moldaavlased kirjaoskamatuteks, sest inimesed olid õppinud oma keelt kirjutama kirillitsas ja järsku tuli üle minna ladina tähestikule. Sellest saadi üle. Nüüd ollakse seisukohal, et Moldovas on siiski oma keel. Kasutame rumeeniakeelset Piiblit.

Kuidas Te Eestisse sattusite?

Ma arvan, et Issand saatis. Tema pani mu evangeeliumi kuulutamise tööle.

Ma töötasin suures tehases insenerina. Tundsin, et Issand hakkas mind oma riigi tööle kutsuma. Selle ajani laulsin kooris ja olin koguduses aktiivne.

1991. aastal algas ettevalmistus Billy Grahami külaskäiguks Moskvasse, mis toimus järgmisel aastal. Peaaegu kogu endises Nõukogude Liidus valmistuti selleks evan­geli­satsiooniks. Mind valiti kohalikku ettevalmistusgruppi. Minu jaoks oli see eriline töö Issandalt. Koos teistega organiseerisin üle 60 palvegrupi. Neid oli vaja koordineerida, külastada, anda välja bülletääne, perioodiliselt kohtuda gruppide juhtidega jne.

Sain telefoni teel Moskvast infot, mille pärast on vaja palvetada. Ükskord helistasin ja telefonitoru võttis Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) Euroopa piirkonna juht Viktor Hamm. Ta hakkas küsima meie töö kohta. Mõne aja pärast sattusin jälle helistades tema peale. Ta kutsus mu koos vabariikliku ettevalmistuskomiteega Moskvasse. Nii haarati mind suurde evangeeliumi kuulutamise töösse Moskva olümpiastaadionil. Ma vastutasin Moldovast tulevate kooride ja hingehoidjate eest.

Pärast seda tuli Viktor Hamm meie linna suurele telgievan­geli­satsioonile. Organiseerimistöö juhtimine usaldati mulle. Nii sattusin organisatsiooni “Taassünd”, mis on osa BGEAst.

“Taassünd” organiseerib tööd mitte ainult Venemaal, vaid kõigis endise Nõukogude Liidu maades ja Ida-Euroopas. On toimunud kümned evangeelsed üritused. Kui Billy Graham jutlustas Saksamaal Essenis, kanti seda tehiskaaslaste abil üle 37 maale. Kui ta jutlustas Puerto Ricos, kanti seda üle 185 maale. Osalesin kohalike evangeelsete ürituste organiseerimises. Ma olen külastanud ka Tšiilit ja Põhja-Carolinat ning tohtinud näha evangeeliumi kuulutamise ilu.

Mis on Tallinnas Teie töö?

Saades suunamise sellesse või teise linna, on tulnud lahendada kõiki organisatsioonilisi küsimusi – koguduste mobiliseerimine, palvetoetus, kõik küsimused seoses ruumidega, helivõimendusega, valgustusega, järeltööga.

Tallinnas on mul oma sektor – koguduste mobiliseerimine (side koguduste ja pastoritega), palvetoetus, Andrease liikumine. Saali ei täida hea reklaam, vaid usklike isiklikud kutsed. Andrease liikumine on selles olulisim. Järgmised tööd on ühendkoor, inimeste kohalevedu jne.

Meie tööst haarab 45 protsenti ettevalmistus ja 45 protsenti järeltöö. Festival ise hõlmab väikesed kümme protsenti.

Kui palju on kohalike inimeste teha ja kui palju teevad ameeriklased, moldaavlased jne?

Ameeriklased ja moldaavlased ei tee ilma kohaliketa mitte midagi. Kerge oleks tulla võõrasse linna, panna reklaam üles ja teha midagi. Meie eesmärk on, et inimesed tuleksid kogudustesse. Praegu mobiliseerime kogudusi ja korraldame infoseminare. BGEA kaastöölistel on teatud kogemus, mille anname kogudustele edasi.

Kas Lootuse festivale saadab kõikjal edu?

Kui vaadata statistikat, siis Moldovas oli pöördujate protsent kõige suurem. Rahvaste jumalakartlikkus on erinev. Me ootame, et Eestis osutaksid inimesed tõsist huvi Jumala sõna vastu. Selle festivali pärast palvetatakse kogu maailmas. Meeskonna asjatundlikkus ega jutlustaja kogemus ei aita midagi, kui Püha Vaim ei puuduta inimest. Tulemused ei sõltu rahvast ega emotsioonidest, vaid Püha Vaimu tegevusest.

Kas ei ole juhtunud, et Te lähete mõnda linna ja Teilt küsitakse: “Mida teile siit vaja on?”

On küll juhtunud. Meenutan sageli Jeesuse sõnu: “Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki” (Jh 15,20). Nii oli, on ja jääb. Keegi on öelnud, et kui kristlane läheb vastuvoolu, siis ta läheb õiges suunas. Evangeeliumi kuulutus on võõrale territooriumile tungimine – nimelt selle maailma vürsti (saatana) territooriumile. Sellepärast jääb alati vastutöö.

Oleme Jumalale tänulikud poliitilise vabaduse eest. Meie silmade all on uksed avanenud ja mõnel pool ka sulgunud. Jumal on määranud mingi aja, kus tõesti evangeelium kõlab kõikjal ja keegi ei takista.

Alles hiljuti käisime Venemaal mitmes piirkonnas. Keegi otse midagi vastu ei öelnud. Vastupidi, kohtudes võimudega, ütlesid nad, et teeme head tööd. Aga kui ära läksime, oli neil ütlemist kohalikele vendadele. Vaenlane püüab midagi teha.

Ühtegi vaimulikku ettevõtmist pole vist Eestis enne nii põhjalikult ette valmistatud nagu Lootuse festivali. Mida ütleksite lihtsatele usklikele, kes pikalt midagi ei planeeri, palvetavad, võtavad kitarri kätte ja lähevad turule kuulutama?

Hea idee. Ka sellisele meetodile on koht olemas. Tahaks vaid, et pärast evangeeliumi kuulutamist ja meeleparandusele kutsumist viiksid nad inimesed koguduse juurde.

Meie eesmärk pole lihtsalt kuulutada, vaid et see toimuks Püha Vaimu jõus ja tooks inimesed päästmisele. Igale küsimusele läheneme hoolega, et vaenlane ei saaks midagi ära rikkuda. Pärast meie lahkumist jätkavad kohalikud meeskonnad tööd, jätkub evangeeliumi kuulutus teiste jutlustajatega. BGEAl on aastakümnete pikkune kogemus töötegijate väljaõpetamiseks. Ma usun, et ka Eestis leidub inimesi, kellega jätkata.

Kas töö jätkub kõikjal, kus BGEA on töötanud, või on ka mõnes kohas lõppenud?

Me ei ole ühtki kogudust rajanud oma kogudusena. Töötame kohalike kogudustega, kes teevad järeltööd ja viivad tööd edasi. Me võime ainult jälgida, kuidas läheb, kui oleme kuskil teist või kolmandat korda. Jumal on näidanud vilja, aga kindlasti on ka kurbi näiteid, kus töö on sumbunud.

Täname!

6. detsembril 2008
Tartu Salemi kirikus

PÜHADEJUTLUS ELUST ENESEST

Elasime mäestikulinnas. Adventi – Kristuse tulemise püha – pidasid minu isa ja ema alati pühapäeva õhtul kell seitse. Ema valmistas advendipärja ja isa seadis selle täpselt 20 minutit pärast kella kuut üles. Siis võttis ta käsilaterna ja läks põiki üle turuplatsi kirikusse.

Vana linnakiriku tornigaleriil toimus midagi salapärast. Seal hakkasid vilkuma tuled. Galeriil oli kuulda kobistamist ja õiendamist. Siis lõi raske tornikell oma seitse lööki. Rahvas vaatas turuplatsilt, surnuaia trepilt või piilus toaaknast, kuidas galeriil süttisid laternad.

Kellalöögid olid vaevalt lõppenud, kui üle väikese mäestikulinna kõlasid pasunahelid. Seejärel oli kuulda meeskoori lauluhäält: “Siioni tütar, rõõmusta!” Järgnes lastekoorilt: “Nüüd tehke kõrgeks väravad ja uksed laiaks sedamaid”. Kirikukoor jätkas: “Kuis pean vastu võtma Sind, armas Jeesuke?” Kõige lõpuks laulsid koorid ühiselt ühe vana laulu, mille sõnu ma enam ei mäleta.

VÄIKE ÕUNAVAHETUS

Ma ju ei varastanud neid, ainult vahetasin! Mu vanemad olid vaesed ja ei saanud jõuluks õunu tagavaraks varuda. Paar jõuluõuna pidi siiski olema. Selleks oli ema pisut raha kogunud ja saatis mind Wagneri tallu. Pidin tooma kõige odavamaid õunu.

Taluemand võttis mind õunakambrisse kaasa. Seal oli õlgedel väikesi punaseid, keskmisi kahvatuid ja päris suuri toredaid roosasid õunu. Küsisin, kas ma ei saaks neid suuri. Emand arvas siiski, et need on liiga kallid ja pani mu kotti väikesed punapõsksed õunad. Sidusin kotisuu kinni ja maksin raha ära. Emand tõttas kiiresti loomalauta oma töö juurde.

Jäin kõheldes maja ette seisma. Mul oli kahju oma emast, kes pidi alati ostma kõige odavamaid asju. Kui nüüd uks ainult lahti oleks! Oli. Hiilisin majja. Seal ei olnud hingelistki. Õunakambri tabalukk rippus lahtiselt. Hiilisin kambrisse, raputasin väikesed õunad välja ja täitsin koti suurte vahakollaste punapõseliste õuntega. Pääsesin majast märkamatult välja. Mind haaras uhkusetunne mõtte juures, millist rõõmu ma saan sellega emale valmistada. Ta kiidab mind hea kauba eest ja mina tunnen hea pojana rõõmu.

RIKUTUD PÜHAD

Järgnes selline ülekuulamine, nagu neid tihti meie lapsepõlves juhtus. Kõik põiklemised ja vabandamised varisesid ema ristküsitluse all kokku. Ema otsustas ja lahendas sellised asjad kiiresti. Paar tugevat kõrvakiilu ja asi oligi lahendatud.

Meie isa oli vaikne mees ja tema ei löönud mind kunagi. Aga seekord langetas ta karmi otsuse – ma ei tohi kooriga torni kaasa ronida! Ema arvas, et asi ei olegi nii hull, sest iga poisi elus on ikka ka mõni väike õunaraksus käimine. Isa jäi aga oma otsuse juurde. “Ta ei varastanud otse, aga ta valetas. Ta tahtis ennast tähtsamana näidata, kui ta on. See on halvem kui vargus,” seletas isa.

Nüüd oli advent käes. Pärast kella kuut hiilisin juba majast välja. Külmetades ja armetuna seisin kiriku nurga taga. Nägin, kuidas muusikamehed tulid oma pillidega ja kuidas kogunesid kooripoisid. Ennast nende hulka sokutada ma ei julgenud – kantor leiaks mu kohe üles. Ehk on mõistlikum nende järel üles torni ronida ja kuulata selle galerii ukse taga, millest nad välja astuvad, et väljas laulda?

Kella esimeste löökide kajades hiilisin torni alla kotta ja vaatasin üles. Astusin pimedas ülespoole ja läbi ukse, mis viis poodiumile. Pigipimedas kojas silmitsesin ülespoole viivat puutreppi. Suur kell lõi seitse lööki. Siin kõlasid need kohutavalt valjusti. Hirmujudinad jooksid mul üle keha. Pasunahääl, mis kohe algas, tundus siiski palju kaugemal olevat kui koduaknast kuulates.

KOHE JÄÄN VAHELE!

Esimene laul lõppes. Tornis minu kohal liigutas ennast miski. Surusin ennast tugevamini vastu seina ja vaatasin ülespoole. Mingi valgusekuma tuli nähtavale. Üleval nad just laulsid “Nüüd tehke kõrgeks väravad” ja nagu kuulsin, laulis trepist allatulija kaasa. Laulis sügav, kare mehehääl.

Minu rõhutud meeleolu, hirm, et mind avastatakse, mõjutas mind niivõrd, et ma tulijat ei tundnud. Mulle näis kõik nagu mingi imena. Seisin seal kloppiva südamega. Mehe sammud kajasid juba vanal puutrepil. Nägin tema laterna tuld mööda seinu allapoole libisevat. Kuulsin ta sügavat ja pehmet häält laulmas: “Kiidetud mu Jumal, mu lohutaja alati.” Ülespoole ma ei vaadanud. Seisin lihtsalt häbis, hirmus, põnevuses ja ootuses. Kas ma oma silmad sulgesin või pimedusse põrnitsesin, seda ma ei tea.

RÕÕM TULI SIISKI

Oli ta ainult mulle järele tulnud? Kuidas ta teadis, et ma seal olen? Seda ei ole ma temalt küsinud. Järgnesin talle kõhklevate sammudega. Ma ei suutnud uskuda ega mõista, et ka mina tohin nüüd olla laulmise juures.

Isa ootas mind galerii uksel järele, enne kui välja astus. Siis surus ta laterna minu kätte. Olin segaduses. Sellist käitumist ei olnud ma kuidagi ära teeninud. Isa surus mind teiste meeste hulka. Nüüd seisin ma päris galerii kaitseseina juures.

Unustasin hoopis, et ma laulda ei saa ja et koolis arvas õpetaja mind ainult mõmisejate hulka. Laulsin kõigest jõust kaasa: “Kuis pean vastu võtma sind, armas Jeesuke”. Olin väga õnnelik. Ka minu laterna valgus kiirgas turuplatsile ja tänavaile ning teatas seal inimestele, et advent on käes. Teadsin, et ma ei kuulu koori hulka, aga et ma siiski tohtisin seal olla, tegi mind eriti õnnelikuks.

Selle juhtumi üle ei ole ma oma isaga kunagi hiljem mõtteid vahetanud. Selleks oli isa iseloom liiga vaikne ja rahulik. Meie vahel oli jälle endine armas suhe. Sellest ajast peale tohtisin igal advendiõhtul temaga üles torni kaasa minna. Aga see siin kirjeldatu oli ainus ehtne advent, mille kunagi olen üle elanud.

Mõtlesin – olin varas, petja ja patune, seisin ahastades, mahajäetuna ja külmetades torni nurgas. Minu juurde laskus minu Isa armastus ja viis mind üles uuele elule ja teele. Nüüdsest peale võin ka mina oma laternaga valgustada teiste inimeste eluteed. Kas see ei olegi tõsine advent, Jeesuse tulemine meie juurde? Kas selles ei peitugi jõulude sügavam mõte?

“Sest nõnda on Jumal maailma armastanud.” Nii pidas mulle vägevat jutlust mu esimene ehtne advendielamus.

Tõlkelugu ajakirjast
Usurändur (1958)

LÜHIDALT

Tänuhommikusöögile, mida juhatas Betaania koguduse pastor Paul Gill, olid kutsutud nii maakonna koguduste vaimulikud ja juhatuste esimehed kui ka omavalitsuste volikogude esimehed ning linna- ja vallajuhid. Lisaks neile olid kutsutute seas Jõgevamaalt valitud Riigikogu liikmed. Parlamendi spiiker Ene Ergma avaldas oma kõnes erilist tunnustust pastor Paul Gillile, kelle eestvedamisel on valminud kaunis pühakoda.

Maavanem Aivar Kokk tänas kõiki tehtud töö ja panuse eest maakonna elu arendamisse ja andis üle hulga tänukirju. Sõnavõttudega esinesid teiste seas Mustvee linnapea Mati Kepp, EELK Tartu praostkonna praost Joel Luhamets ning Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel. Viimase eestvõttel lauldi enne banketilaua juurde asumist ka regilaululine söögitänulaul ning paluti söögipalve. Muusikaga sisustas tänuhommiku Mustvee Betaania Koguduse juhatuse esinaise Reet Pappe juhitud tütarlaste ansambel.

Sarnased tänu- ja palvushommikusöögid on muutunud ülemaaliseks traditsiooniks pärast iga-aastaste Eesti palvushommikusöökide korraldamistava juurdumist aastast 2002. Advendiaja algust tähistav vabariiklik palvushommikusöök leidis tänavu aset 1. detsembril Tallinnas. Meego Remmel rääkis seal kristlike eeskujude tähendusest pereelus ning laulis gospelkoor Living Stone pastor Indrek Luide juhatusel.

Eesti EKB Koguduste Liidu juhatus otsustas oma jõulukuu koosolekul tunnustada tiitliga “Liidu aasta tegu 2008” muusikaprojekti “Priilaste laulud ja lood”.

Juulikuus Hiiumaal liidu suvefestivali raames Jausa priikoguduse palvelas toimunud kristliku muusikasündmuse idee autoriks oli Kaie Kant, elluviijaks Kersti Kuusk ning produtsendiks pastor Siim Teekel koos Oleviste kogudusega.

Liidu juhatuse poolt esmakordselt väljaantava tiitliga tunnustatakse sündmust, mis on aidanud teoks teha Eesti EKB Koguduste Liidu visiooni kujuneda ühiskonnas arvestatavaks osaduskonnaks nii vaimuliku mõju kui tegevuse poolest, milles osalejad mõjutavad ümbritsevat kogukonda.

EESTI KIRIKUTE NÕUKOGU (EKN)

18. detsembril 2008 Pirita kloostris

1. Vaade töökoosolekule.
2. Pidulikust jumalateenistusest osavõtjad kloostri kabelis.
3. Jõululäkituse teksti luges ette EKNi asepresident Joosep Tammo.
4. EKNi 2008. aasta oikumeenilise aastapreemia sai vanglate peakaplani töö eest Igor Miller.
5. EKNi asepresident piiskop Philippe Jourdan (vasakul), president piiskop Einar Soone ja regionaalminister Siim-Valmar Kiisler lõunalauas vestlemas.
6. EKNi tänukirja saanud Tallinna oikumeenilise naiskoori dirigendid Aivi Otsnik, Urve Pihlak ja Marika Kahar koos piiskop Einar Soone, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula ning Haldi ja Ruudi Leinusega.

Mati Mõttuse fotod