Eesti EKB Koguduste Liidule oli 29. märts tähtis päev – aastakonverents valis liidule uued juhid. Pildil paluvad liidu endised presidendid Ülo Meriloo (vasakul), Helari Puu ja Joosep Tammo Jumala õnnistust uuele asepresidendile Viljar Lihtile ja president Meego Remmelile. Kes lehe läbi loeb, leiab sellest nii vanade kui ka uute juhtide mõtteid.

Jumala rahva peaks ei ole siiski inimesed, vaid Issand ise. Inimesi on Ta alati kasutanud ja meie eestpalveteemaks peaks olema, et uued juhid oleksid Tema kätes. Ka vanade aeg ei ole sugugi ümber, vaid nad on pühendunud Issanda riigi teistele töölõikudele. Teeme hästi, kui ka nende pärast edasi palvetame.

“Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele” (Hb 12,2). Vastutuse on Issand pannud igaühele, mitte ainult juhtidele. Nii peakski iga inimene korraldama oma olevikku ja tulevikku, kuni Issand loob uue taeva ja maa, kus õigus elab (2Pt 3,13).

ISE TEKITATUD JA VÕÕRAD KRIISID

Toimetaja kommentaar

Eesti ajalehtede valdavad teemad on praegu majandus ja rahandus. Vaevalt et on inimest, keda need üldse ei huvita. Need on enamasti lihtsustatult põhiküsimusteks valimiskampaaniates. Kes rahvale head elu lubab, selle poolt hääletatakse. Kelle valitsemisajal majandus õitseb, sellel on lootust kauemaks võimule jääda. Siiski ei tule selles kommentaaris juttu ainult majandusest.

MAJANDUSKRIISIST ILMA PAANIKATA

Nüüdseks on Eesti majandus tundmatuseni muutunud. Kaubast lagedaid poode ei oska enam ette kujutadagi, reisid välismaale on sama tavalised nagu nõukogude ajal ekskursioonid Riiga või Leningradi. Ja nüüd on meil endal kriis.

Et kapitalistlik majandus on tsükliline, seda õpetati meile koolis juba nõukogude ajal. Oleme vabas Eestis juba mõne tsükli läbinud. Eesti majandus on osa üleilmsest ja nii mõjutab väljas toimuv ka meid. Praegune kriis olevat Ameerika päritolu.

Ometi on kriis igal pool veidi isesugune. Iga riigi valitsejad saavad midagi ära teha – mõnda asja pehmendada või midagi veel hullemaks ajada ning muidugi rahvale olukorda selgitada. Nõukogude majanduse kokkukukkumist ei saanud vältida, aga eestlaste silmis sai see Edgar Savisaare näo. Praegusel kriisil on Andrus Ansipi nägu, kuigi sellele püütakse anda Ivari Padari oma.

Tegelikult me ei teagi, kui suur praegune kriis on. Hindade tõusu tunneb igaüks oma rahakoti peal ja loomulikult ei olda sellega rahul. Samas kogu riigi majanduslikku olukorda ei olegi nii kerge hinnata. Peaksime olema pessimistid ja majandama kokkuhoidlikult. Aga olgem ka optimistid – kriis möödub ja pärast tõusuaega tuleb järgmine.

Tasakaalukamad kommentaatorid ütlevad, et tegelikult Eesti majandus veel õiges kriisis polegi, vaid tegemist on varasemast aeglasema kasvamisega. Kas tuleb ka päris langusaeg? Nutulaulud ja paanika ei tee midagi paremaks. Kaval majapidaja Jeesuse tähendamissõnas (Lk 16,1–13) leidis raskest olukorrast väljapääsu. Loo lõpp on aga aktuaalne nii kriisis kui ka heal ajal: “Ükski sulane ei või teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Te ei saa orjata Jumalat ja mammonat!”

KAKSKÜMMEND AASTAT HILJEM

Tähelepanu äratab, et poliitikud peavad ainult “oma” tähtpäevi, konkurentide positiivseid tegusid mainitakse vaid mokaotsast või ignoreeritakse. Ometi tekkis erinevatest sündmustest ahel, mis lõpuks vabaduse kätte tõi.

Muidugi huvitab eestlasi ka veel varasem aeg. Meie esimese vabadusaja tipptegelasi on mitmes ajalooteoses püütud negatiivses valguses näidata. Oma osa selles on olnud Soome autoritel. Nüüd tegid põhjanaabrid oma rahvuskangelast ja presidenti Carl Gustaf Emil Mannerheimi mõnitava filmi.

Kui lugeda Piiblit, siis Vana Testamendi patriarhe ega Jeesuse apostleid ei kujutatud üliinimestena – neil olid positiivsed jooned, mis on meile eeskujuks, ja nõrkused, mis on meile hoiatuseks. Nii see peabki olema.

Kas ka ilmalike suurkujude vigu võib avalikustada? Ilmselt võib. Kuid tundub, et mõnigi ajaloolisi isikuid tutvustav teos ei ole mõeldud tõe selgitamiseks, vaid autoritele sensatsioonilise tähelepanu tõmbamiseks.

“Õndsad on need, kellel on nälg ja janu õiguse järele, sest nemad saavad küllaga,” ütles Jeesus (Mt 5,6). Omakasupüüdlikud jäävad lõpuks tühjade kätega.

EBAMUGAV TURVAVÖÖ

Ka meie uutes bussides on turvavööd, aga pole näinud, et keegi neid kinnitaks. Veel mõned aastad tagasi ütles üks politseinik, et auto tagaistmel lahtise vööga sõitmise eest trahvitakse ainult siis, kui autos on eriti ülbe seltskond ja muud trahvimispõhjust ei ole. Nüüd trahvitakse aga kõiki autodes lahtise turvavööga sõitjaid.

Turvavöö kasutamise propageerimiseks korraldati kampaania “Traksid peale”, mis küll polevat inimeste suhtumist eriti muutnud. Turvavöö kinnitatakse politseihirmus, mitte oma elu kaitseks.

Kas valime Jumala tee karistuse hirmust või teadlikult? “Meie armastame, sest Tema on meid enne armastanud” (1Jh 4,19) – see tähendab teadlikkust. Olgem mõistlikud ka igapäevase elu küsimustes!

TÕOTUS JEESUSE LÄHEDUSEST

Matteuse 18,20

19. sajandi kuulus jutlustaja dr A. J. Gordon pani oma autobiograafiale pealkirjaks “Kuidas Kristus tuli kirikusse”. Raamatu sissejuhatuses kirjeldab ta ühte laupäevaõhtut, kus ta väsinud ja murelikuna järgmise päeva jutluse pärast uinus ning nägi unenäo. Ta seisis kantslis suure koguduse ees, valmis alustama oma jutlusega, kui üks võõras mees astus kirikusse ja tuli vaikselt mööda vasakut vahekäiku, vaadates vasakule ja paremale, otsekui otsides silmadega vaba kohta, kuhu istuda. Jutlustaja Gordonile jäi saabunud võõras miskipärast meelde ning ta otsustas, et jumalateenistuse lõppedes läheb ta mehega rääkima.

Pärast õnnistussõnu, nagu ikka, täitsid kirikust väljuvad inimesed mõlemad vahekäigud ning varsti nad olidki läinud. Samuti kadus ka võõras mees koos teiste kirikulistega.

Dr Gordon nägi koguduseliiget, kes oli istunud võõra kõrval ja küsis: “Kas sa oskad mulle öelda, kes oli see võõras mees, kes täna hommikul istus pingis sinu kõrval?” Küsitu vastas veendunult: “Miks sina ei tunne seda meest? See oli Jeesus Naatsaretist.” Suurima pettumusega hääles vastas jutlustaja: “Kallis mees, miks sa lasksid Tal minna ilma meid tuttavaks tegemata? Ma tahtsin väga Temaga mõne sõna vahetada.” Koguduseliige vastas ikka sama enesestmõistetavusega hääles: “Oh, ära muretse, pastor. Ta oli täna siin ja pole kahtlust, et Ta tuleb järgmisel korral jälle.”

Ülejäänud raamat räägib sellest, kuidas imeline tõde, mille osaliseks pastor Gordon unenäos sai – Jeesus on alati siin – mõjutas tema elu ja teenimist. Esimest korda elus mõistis ta tõeliselt, et kui Jeesuse tõotust vähegi tõsiselt võtta, siis tähendab see, et Jeesus on igal pühapäeval kohal, kui Tema omad kogunevad Jumalat teenima.

Dr Gordoni tegevus ja kogudus elasid läbi otsekui vaimuliku revolutsiooni. Kõigile sai korraga elavalt selgeks, et Jeesus on tõesti meie keskel. Ta on kohal, et aidata jutlustajat. Ta on kohal, et kinnitada palvetajaid, muusikuid ja ohverdajaid. Dr Gordoni jutlustest hakkas kõlama veendumus – kuna Jeesus on meie keskel, siis meie teenistus peab Talle meeldima!

Kas see on nii meiega? Kas meie tuleme Jumala kotta ootusega, et kohtume siin Kristusega, kes on tõotanud olla oma rahvaga? “Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.”

Kui Issand andis oma järgijatele misjonikäsu, siis Ta tõotas olla alati nendega, kes on kuulekad sellele käsule. Ja apostlid kogesid Tema kohalolu. Johannes kirjeldab Issandat, olles ise vang Patmose saarel: “Ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane” (Ilm 1,12–13).

KRISTUS ON ALATI KOHAL, ET TUNNUSTADA JA HEAKS KIITA

Efesose kogudusele ütleb Ta näiteks: “Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust ning et sa ei või sallida kurjasid ning et sa oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud. Sul on kannatlikkust ning sa oled talunud vaeva minu nime pärast ega ole ära väsinud.” (Ilm 2,2–3).

Smürna kogudusele: “Ma tean su viletsust ja vaesust – kuid sa oled rikas” (Ilm 2,9).

Pergamoni kogudusele: “Sa pead kinni minu nimest ega ole salanud minu usku ka neil päevil, mil Antipas, mu tunnistaja, minu ustav, tapeti teie juures” (Ilm 2,13).

Filadelfia kogudusele: “Sul on vähe jõudu, kuid sa oled hoidnud tallel mu sõna ega ole salanud mu nime” (Ilm 3,8).

Küsimus sulle – mida tunnustaks Jeesus sinu elus? Kas Ta kiidaks sind sinu suhtumise ja elu pärast sinu kodus? Kas Ta kiidaks sind sinu ambitsioonide pärast tööalal?

Missugune tunnustav sõna oleks Tal öelda meie kogudusele?

KRISTUS ON ALATI KOHAL, ET ÖELDA, MIS ON VALESTI

Mõtelgem täna taas sellele, et Jumal vihkab pattu, aga armastab patust. Jumal vihkab pattu sellepärast, et patu olemus on lammutav ja hävitav. Jumal on patu vastu selle mõju pärast, mis patul on inimesele.

Rahuarmastavad inimesed on sõja vastu, sellepärast, et sõda on kurjast, on paheline. Arstid on andnud vande võidelda iga hinna eest haiguste vastu. Sõda ja haigused purustavad ja hävitavad ning nende vastu võideldakse. Samamoodi hävitab patt ning Jumal vihkab pattu. Jumal poleks Jumal, kui Ta poleks kurjuse vastu.

Kui Jumal midagi ära keelab, siis Ta teeb seda oma südame parimal motiivil. Meie huvides! Kui Jumal lubab meile midagi teha, siis see on alati meie heaks ja teiste hüvanguks. Kristus annab selgesti märku kõikide nende suhtumiste ja tegude kohta, mis on hävitava olemusega – Ta lausa mõistab neid hukka. Patt on hävitav nii meile kui ka teistele, kes on meie elus.

Ainult lootusetu egoist oleks nii ennast täis, et väita: “Ma olen välistanud kogu kurjuse oma elust ja saavutanud kõrgeima võimaliku moraalse täiuslikkuse.”

Nüüd näiteid Väike-Aasia kogudustest.

Laodikeia kogudusele ütleb Jeesus: “Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust. Et sina ütled: Ma olen rikas ja mul on rikkust küllalt ning mul ei ole puudu millestki – ning sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti.” (Ilm 3,16–17).

Efesose kogudusele: “Ma tean su tegusid ja vaevanägemist ja kannatlikkust ning et sa ei või sallida kurjasid ning et sa oled läbi katsunud need, kes ütlevad end olevat apostlid, kuid ei ole seda, ning leidnud nad olevat valelikud. Sul on kannatlikkust ning sa oled talunud vaeva minu nime pärast ega ole ära väsinud. Kuid mul on sinu vastu, et sa oled oma esimese armastuse maha jätnud.” (Ilm 2,2–4).

Sardese kogudusele: “Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis.” (Ilm 3,1–2).

Laskem Issandal ikka öelda, mis on valesti ja võtkem Teda kuulda!

KRISTUS ON ALATI KOHAL, ET ANDA MEILE VAJALIKKU NÕU

Sardese kogudusele: “Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt!” (Ilm 3,3).

Efesose kogudusele: “Tuleta siis meelde, kust sa oled langenud, ja paranda meelt ning tee esimese armastuse tegusid!” (Ilm 2,5).

Laodikeia kogudusele: “Siis ma annan sulle nõu osta minu käest tules proovitud kulda, et sa saaksid rikkaks, ning valgeid rõivaid, et end nendega riietada ja et ei saaks avalikuks sinu alastioleku häbi, ning silmasalvi võida silmi, et sa näeksid” (Ilm 3,18).

Iga kord, kui tuleme pühakotta, et ühiselt Jumalat teenida, Temast tunnistada, palvetada ja ülistada oma Issandat, on Ta alati kohal. Ta räägib meiega. Aga Ta ei räägi meiega mitte ainult kollektiivselt, vaid ka individuaalselt. Ta annab meile nõu meie iseloomu ja käitumise suhtes. Ta annab meile nõu meie abieluasjades ja perekonda puutuvates teemades. Ta annab nõu elukutse valikul ja tööalastes tegemistes.

KRISTUS ON KOHAL, ET LOHUTADA JA INNUSTADA

Johannes kirjutab 1Jh 5,4: “Jah, igaüks, kes on sündinud Jumalast, võidab ära maailma. Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.”

Kui tunned, et sinu elu pole päris see, mida Jeesus heal meelel näeks, siis paranda meelt! “Keda iganes mina armastan, neid kõiki ma noomin ja karistan. Ole siis innukas ja paranda meelt! Ennäe, ma seisan ukse taga ja koputan. Kui keegi kuuleb mu häält ja avab ukse, siis ma tulen tema juurde sisse ning söön õhtust temaga ja tema minuga.” (Ilm 3,19–20).

Kokkuvõtteks – Issand on imeline kaaslane, kes on oma tõotuste läbi alati meiega. Ta on meiega, et meid tunnustada. Ta on kohal, et öelda, mis on valesti. Ta on tõotanud olla meiega, kui me Teda kuulame – alati ja igal pool meie teedel iga päev. Ta on meiega, kui särab päike ja ka siis, kui kõnnime varjude maal. Ta on meiega siis, kui oleme tugevad ja siis, kui tunneme end päris nõrkadena. Ta on meiega lahingutes ja võitude keskel.

See tõotus Jeesuse lähedusest pole mõeldud mitte rahustina meie loorberitel puhkavale südametunnistusele. See tõotus anti meile stiimulina, et võiksime kogu oma südame ja olemusega teenida Jumalat!

HELARI PUU
Tallinna Allika Baptistikoguduse pastor

RUUDI LEINUS JÄTKAB KOGUDUSETÖÖD

Selle intervjuu tegemise ajal oli RUUDI LEINUS (63) veel Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär. Mõni tund hiljem sai uueks peasekretäriks Erki Tamm.

Kas Sul on kahju ametist lahkuda või tunned kergendust?

Ei ühte ega teist. Lihtsalt pensioniiga jõudis kätte ja kui oleksin peasekretärina jätkanud, oleks see tähendanud 67-aastaseni töötamist. Seetõttu tekkis mul soov töö üle anda, sest ei ole mõtet võtta tööd aastaks-kaheks, vaid kogu valimisperioodiks.

Kas Sa jätkad Tallinna Nõmme Vabaduse Baptistikoguduse pastorina?

Jah. Seal on huvitavaid väljakutseid veel ees. Jumal on tervist andnud, ma jaksan tööd teha ja isegi pinge ajal magada. See on tänupõhjus.

Liidul pole peale Sinu ühtegi peasekretäri olnud, Sa oled loonud standardi. Keegi ütles, et Sa oled teinud nelja mehe töö ja ühe mehe vead.

Need kuus aastat, kui ma vahepeal ei olnud selles ametis, polnud ka peasekretäri. Liidu president, asepresident ja peasekretär otsustavad, kuidas nad tööd jaotavad, see on meeskonnatöö. Kas järgmine vahetus samamoodi töö korraldab nagu meie tegime, seda ma ei oska öelda.

Kuna liidu president Joosep Tammo elas Pärnus, tuli mul tihti täita esindusülesandeid ja suhelda riigiasutustega. Kui peasekretär on kõik viis tööpäeva liidu keskuses ja enamik palgalisi tööharude juhte on ka seal, siis on nende töö koordineerimine peasekretäri ülesanne.

Peasekretäri peal on olnud kogu kontoritöö ja seadusandlus. Üks põhimure oli majandus, sponsorite otsimine oli päris suur töölõik. Üsna keeruline oli kogudustelt aruannete saamine. Tähtaegadest ei armastatud kinni pidada ja tihti oli aruannetes aritmeetilisi vigu. Koguduste majandusaasta aruanded maksu- ja tolliametile on ka tõsine teema. Riik saab elektrooniliselt kontrollida, kes neid esitab ja kes mitte. Ühel hetkel võidakse hakata karistama neid, kes ei esita.

Peasekretäri rida oli ka paljude liidu suurürituste korraldamine – aastakonverents, suvefestival, koolituspäevad. Programmi aitasid kokku panna spetsialistid.

Kas Sa oled väsinud?

Mind on aidanud see, et mul on õnnestunud aastas üks-kaks nädalat lihtsalt tööst välja lülituda. Täit puhkust ei ole mitu aastat korraga võtta saanud. Sellised nädalased puhkused aitavad uut jõudu ja energiat saada. Kas kuskil järvekaldal kalal käia ja looduses olla või mõnele reisile minna – see annab uut kosutust.

Kümme aastat tagasi samast ametist lahkudes Sa lausa otsisid uut ametikohta.

Umbes poolteist aastat olin FIE ja tegin Lehtses pastoritööd. Ajalikule tööle ei tahtnud minna. Aga siis tuli Eesti Kirikute Nõukogu, pikka aega olin seal täitevsekretäri assistent ja ühe aasta täitevsekretär. See oli ka tore aeg.

Sul on puidutehnoloogia-alane kõrgharidus. Kas selle töö poole pole tagasi kiskunud?

Vanade kalavõrkude juurde, nagu jüngrid läksid… Kuhugi masina taha ma ei läheks. Inseneri alal on vahepeal nii palju muutunud, et see tähendaks tõsist täiendkoolitust. Aga siitsaadik on Jumal kõik töökohad juhtinud. Praegu ootangi palvele vastust. Kogudusest ma ei ole siiani palka küsinud. Pensionist jääb väheks ja kuni tervist on, peaks pensionilisa teenima, et mitte hakata lootma laste toetusele.

Sul on tohutud sidemed ja kogemused. Neid saaks ju kasutada koguduse heaks?

Kõik need aastad, mis ma olin peasekretär, pole ma oma kogudusele soodustusi teinud. Meil pole isegi sõpruskogudust, mis on minu nõrk külg olnud. Esialgsed kavad kirikut ehitada ei ole teostunud. Isegi olemasolev krunt Nõmmel tuleb riigile tagasi müüa, et siis osta uus kinnistu. Aga ma arvan, et Jumalal on hea plaan meie koguduse jaoks.

Kuidas peaks koguduste majandus- ja juhtimisprobleemid lahendama?

Hea, kui pastoril õnnestub tööd jagada ja kui on, kellega seda teha.

Kui olin Lehtses, siis kümnisest avalikult ei räägitud, aga seda maksti. Maakohas olid väikesed majapidamised, kui keegi midagi müüs, siis isegi sellest pandi kümnis kõrvale. Küllap oli enne mind seda koguduses õpetatud.

Koguduste liikmed tihti ei mõista, et kümnis kuulub loomuliku osana uskliku elu juurde. See on meie nõrk koht. Maksmine peaks olema vabatahtlik – ma arvan, et kontrollimine ei ole õige. Kui kümnise maksmine hakkab enam levima, siis mitmed majandusmured langevad ära. Suures osas sõltub see pastorist, kuidas ta õpetab koguduseliikmeid.

Mida Sa soovid ametist lahkudes?

Soovin uuele vahetusele Jumala õnnistust ja tarkust liitu koos hoida ning edasi viia. Et püsiks teoloogilise hariduse saamise võimalus, meie vaimulik ajakiri Teekäija jätkaks ilmumist. Loen ja tellin ka Kuulutajat.

Täname!

12. aprillil 2008 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

PRESIDENT REMMEL ASUS TEGUTSEMA

29. märtsil valiti Eesti EKB Koguduste Liidu uueks presidendiks Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor MEEGO REMMEL (42). Pärast esimest kümmet ametis oldud päeva andis ta Kuulutajale intervjuu.

Mida on sisaldanud Sinu esimesed presidendipäevad?

Joosep Tammo andis mulle liidu kantseleis töö üle. Kohal olid ka asepresident Viljar Liht ja peasekretär Ruudi Leinus. Käisime terve liidu nii töövaldkondade kui ka koguduste ja piirkondade põhiselt põgusalt läbi.

Teiseks käisin Salemi koguduse ülistuskooriga külas Rootsi Misjonikiriku Norrköpingi kogudusel. Reisi raames toimus Södertäljes kohtumine Rootsi Misjonikiriku juhtidega. See on ainus meie liidu partnerkirik, kellega meil on sõlmitud kirjalik koostöölepe. Tegemist oli mõneti viisakusvisiidiga, aga puudutasime ka olulisemaid koostööteemasid.

On olnud mõttetööd, palvet ja vestlusi seoses esimese vanematekogu koosolekuga ja lähema poolaasta üritustega. Töörütm hakkab vaikselt välja kujunema.

Sinu esimesel sõidul presidendina olid kohe oma koguduse ja liidu asjad seotud. Kas Sul õnnestub neid kahte siduda või jääb üks kannatama?

Mingisugune kogemus kahe töö sidumisest on mul sellest ajast, kui olin neli aastat paralleelselt Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor ja Salemi koguduse pastor. Põhiline järeldus sellest ajast on, et töid tuleb tõepoolest lahus hoida ja võtta mõlema jaoks eraldi aega – mõtlemiseks, palvetamiseks, suhtlemiseks. See peaks toimima umbes nagu elus pereisana. Olen seda kogenud, kui õppisin välismaal. Kui võtsin õppimiseks aja, siis läksin kodust ära, kui tulin koju tagasi, siis mu väikesed lapsed ja abikaasa eeldasid, et olen kodus kui pereisa, mitte kui üliõpilane.

Aja jaotamine ehk enesejuhtimine on ilmselt kõige olulisem moment, kui täidad mitmeid erinevaid rolle. Miinuseks on, et sulle endale ja võib-olla ka eri pooltele jääb tunne, et ühtegi asja ei saa teha lõpuni sügavuti. Aga võib-olla see ongi minu isikupära, et teen paljusid asju ja suudan ennast nende vahel nii jaotada kui ka ümber lülitada.

Kas Sa tahaksid liidus midagi teisiti teha kui seni tehti?

Ma ei julge ühtegi asja praegu välja öelda, sest ma ei tea veel, mida tähendab olla liidu president. Ma olin lühikest aega asepresident, aga siis tuli rektoritöö ja asepresidendi kohast loobumine. Olen kaasa töötanud liidu juhatuses ja hingehoiutöös pastorite tasandil. Seal on meil kindlasti arenguruumi, et pastorid ei jääks üksi, vaid kogeksid, et keegi pöörab neile tähelepanu ja nad lähevad liidule korda.

Ma võin lati üles seada, aga ei saa ette öelda, kas sellest ka üle saan. Liidu põhikiri ütleb, et president on liidu vaimulik juht. Üks tema rolle on vaimuliku visiooni andmine, aga teiselt poolt peaks ta olema karjaste karjane. Mõned asjad sünnivad kindlasti juhatuse koostoimes ja nii sünnib uusi ideid, mida täna ei oska veel ette näha.

Vähemalt esimesed paar aastat tahaks püüda liikuda selles suunas, kuhu liit on otsustanud oma arengukavas minna. Ei oleks aus ega õige praegu öelda, et mina teen teisiti, kui terve liit on öelnud kaks aastat tagasi. Ma usaldan liidu vaimulikku tunnetust. Kui näeme, et mõni asi ei tööta või tuleks teisiti teha, siis võime plaane muuta.

Kas Sul on juba plaane, kuidas erinevaid inimesi liidus kasutada?

Vanematekogu on meil moodustunud kolme grupina: liidu juhid, kes on valitud konverentsi poolt; liidu piirkondade juhid, kes on esitatud piirkondade endi poolt ja konverentsil vabalt valitud liikmed. Minu ülesanne on panna inimesed rohkem tegema seda, milleks nad on kutsutud.

Eelmine vanematekogu esimees Ermo Jürma on öelnud, et alustama peab süvenemisest dokumentidesse, et me saaksime aru, mis otsuseid me langetame. Süveneme eelarvesse ja teame ise ka, mida see tähendab. Piirkondade juhid süvenevad kogudustesse ja nende vajadustesse. Ma ei taha öelda, et seda pole tehtud. Mul on plaanis kohtuda liidu kõigi töövaldkondade juhtkondadega ning kuulata ära nende ootused ja vajadused. Tahaksin kontrollida, kas see, mida mina tajun, sobib ka nende vaadetega ja nii kujundame järgmisi samme.

Kui Jumal lubab, tahaks veel sellel kevadel korraldada ühe meestepäeva. Statistiline analüüs näitab, et kogudustes, kus on mehi ja tehakse meestetööd, liigub teisigi inimesi peale koguduse liikmete ja need kogudused kasvavad. Kui meil on kogudused paigast ära, sest meil on rohkem naisi kui mehi, siis paneme naised väga raskesse olukorda – kui nad tulevad usule ja me ütleme, et nad ei saagi endale leida usklikku abikaasat. Me oleme moraalselt vastutavad selle eest.

Sul on valmimas doktoritöö. Kas Sul kahju ei ole, et pead presidenditöö tõttu akadeemiliselt tasandilt tulema tavaliste inimeste tasandile?

Kui ma võtaksin kokku oma elukogemuse ja kutsumuse Jumalalt, siis leian, et minu kutsumus ei ole tegelda akadeemilise maailmaga, vaid Jumala kogudusega ja lihtsa inimesega. Selleks on mulle antud annid ja võib-olla ka ümberlülitumisvõime. Ma ei ole oma loomult teadlasetüüp, vaid karjasehing selleks vajalike andidega. Kui ma olin rektoritöös, siis tundsin, et saan hakkama, aga see ei ole see, mida tahaksin kogu elu teha. Ma ei ütle, et jään kogu eluks presidendiks, aga selleks tööks on mul rohkem kutsumust.

Päris kindlasti teen ma suuremaid muudatusi oma õpetamiskoormuses. Sain Jumalalt pärast rektoritöölt ära tulekut selge juhtimise, et nüüd on aeg, kus ma pean panustama eetika õpetamisele. Olen ka suhelnud eetikuna ja püüdnud kristliku eetika vaateviisi inimestele lähemale tuua. Ma mõtlesin, et see aeg on pikem, aga nüüd tõmbun selles valdkonnas veidi tagasi ja valin, kuhu ma loenguid pidama saan minna. Kindlasti pean vajalikuks õpetada jätkuvalt Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris.

Ilmalik meedia ei pööranud Sinu presidendiks valimisele mingit tähelepanu. Mida peaks liit tegema avalikkuse tähelepanu võitmiseks?

Näen ühe oma ülesandena koondada neid inimesi, kes juba on meedias või võiksid olla ja kujundada ühist nägemust selleks, et mitte ainult ületada meediakünnist, vaid et kujuneks välja ka mingi meediastrateegia. Suured firmad kasutavad suhtekorraldajaid, et jõuda üle meediakünnise. Ma ei oska teiste kirikute kohta öelda, kui palju kasutatakse professionaalset tarkust, aga Eesti Kirikute Nõukogu tasandil oleme seda arutanud ja on vastu võetud PR-strateegia.

Selleks et sind meedias tähele pandaks, tuleb ise vastavaid samme astuda, võib-olla isegi valdkondades, kus me ei tunne ennast päris turvaliselt. Näiteks kirikute nõukogu PR-strateegia kokkupanijad-professionaalid ütlesid, et kirikud peaksid ennast rohkem näitama meelelahutusmeedias. Ma ei ütle, et peaksime liiduna minema meelelahutusmeediasse, aga meil peab olema paradigma nihutamise valmisolek. Meil on väga palju arenguruumi, et meie liitu märgataks ja ka mind isiklikult ei seostataks ainult sellega, et olen eetikalektor, vaid ka Eesti EKB Koguduste Liiduga seotud isik.

Hästi ei tahaks, et järgmises Kroonikas oleks mitu lehekülge Meego Remmelit.

Kroonika ei ole see ajakiri, kuhu me peaksime püüdlema. Aga näiteks Laululahingu telesaade, kus osales ka Viimsi gospelkoor, on selline näide, kus oli võimalik näidata ennast kristliku koorina ja öelda, et me oleme Eesti EKB Koguduste Liidust. See on samuti meelelahutusmeedia.

Eesti ühiskonnas ei tähenda kiriku institutsioon praktiliselt mitte kellelegi mitte midagi. Kõige paremini sõnastas selle viimasel Eesti palvushommikusöögil lauavestluses üks poliitik – kirik on ju dekoratsioon, nagu jõulupuu ehtimine, sellel ei ole sisulist tähendust. See on Eesti ühiskonna läbilõikesuhtumine. Me ei saa meediasse minna institutsioonina, küll aga asjadega, mida me teeme, inimestena, kellena me elame, puudutades inimest oma lugudega, oma suhetega ja elu muutva tegevusega. See haarab ka kaasaja inimest, kui ta loeb inimesest, kes on saanud alkoholi- või narkosõltuvusest vabaks. Seda sõnumit kasutaks ka meelelahutusmeedia.

Või võtame traagilised sündmused, mis meie liitu on puudutanud. Kui Tarmo Vardja sai autoõnnetusel surma ja SL Õhtulehe esiküljel öeldi, et tema abikaasa ei kanna viha, vaid annab andeks ja palvetab süüdlase eest, siis see puudutas inimeste südameid.

Kas liidus on praegu kõik rahulik või tunnetad teravust?

Meie liidus on valmisolek edasiliikumiseks. See tuli välja ka aastakonverentsiks valmistumisel ja Joosep Tammo nägemuses anda töö järgmisele põlvkonnale. Aga see on positiivne meeleolu, mitte revolutsiooniline situatsioon. Alati võib öelda, et pole selle või tollega rahul, aga meil pole kriisi.

Millega lõpetaksid?

Suur tänu Kuulutaja eest. Leht on täitnud meedias väga olulist nišši kristliku sõnumi toomisega inimesteni nii koguduses kui ka väljaspool. Põhimõtteliselt on liidu sündmused muutunud meediasündmusteks ka tänu Kuulutajale. Eesti Evangeelse Alliansi ekspresidendina võin öelda, et Kuulutaja on olnud ka erinevaid kogudusi ja uskkondi ühendav. Selle lehe iseloom on olnud vaadata avaralt. Jumal õnnistagu väga seda lehte !

Täname!

8. aprillil 2008 Tartu Salemi kirikus

Meego Remmel sündis 27. aprillil 1966 Tallinnas. Ta on abielus Eelika Remmeliga (Raadio 7 toimetaja), neil on poeg Jakob ja tütar Laura.

1989 lõpetas ta Tartu Ülikooli defektoloogia ning surdopedagoogika erialal. Tal on kaks magistrikraadi (1995 MA, 2000 MDiv). Alates 2002 doktoriõppes praktilises teoloogias eetika alal.

1989–1991 Tallinna Nõmme Baptistikoguduse noortepastor, 1991–2001 Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor (ordineeriti 1994), alates 2001 Tartu Salemi Baptistikoguduse pastor.

2002–2006 Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor. 1999–2003 Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär, 2003–2008 president.

2001–2002 Eesti EKB Koguduste Liidu asepresident, alates 2008 president.

LÜHIDALT

153 delegaati esindasid liidu 83 koguduse 5965 täisõiguslikku liiget. Koos pühapäevakoolilaste, teismeliste ja noortega moodustub 9433-liikmeline kogukond. 2007. aastal ristiti 164 inimest ja liit kasvas 21 liikme võrra.

Konverents valis liidule uue presidendi, asepresidendi, vanematekogu, ordineerimiskomisjoni ja revisjonikomisjoni (vt siia, siia, siia ja siia).

Konverents võttis vastu pöördumise, milles kutsutakse üles suurendama füüsilise isiku maksustatavast tulust mahaarvatavate annetuste piirmäära kümne protsendini (praegu on see viis protsenti).

12. aprillil toimus Tartus Eesti EKB Koguduste Liidu vanematekogu uue koosseisu esimene koosolek. Sellest olid kutsutud osa võtma ka eelmise vahetuse töötegijad.

Vanematekogu esimeheks valiti liidu asepresident Viljar Liht, aseesimeheks Ermo Jürma, protokollijaks Leho Paldre ja abiprotokollijaks Peeter Roosimaa ning liidu peasekretäriks Erki Tamm.

Liidu viieliikmelise juhatuse kolm kohta kuuluvad presidendile, asepresidendile ja peasekretärile, valitavatele kohtadele valiti Meelis Kibuspuu ja Toivo Pilli.

16. aprillil oli Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Toivo Pilli raamatu “Usu värvid ja varjundid: Eesti vabakoguduste ajaloost ja identiteedist” esitlus. Pildil õnnitleb Toivo Pillit seminari õppeprorektor Mirjam Link.

17. ja 18. aprillil leidis Tallinnas aset Kõrgema Usuteadusliku Seminari ja Örebro Teoloogilise Seminari ning nn SALT-programmis osalevate teoloogiliste koolide ühine sümpoosion. Inglise keeles toimunud kokkusaamise teemaks oli “Kogudus ühiskondlikes kontekstides: jätkuv dialoog radikaalse reformatsiooniga”. Eesti-poolse peakorraldaja rektor Toivo Pilli sõnul õnnestus sümpoosion väga hästi. Diskussioonidest koguduse ja ühiskonna suhete üle võtsid osa nii seminaride õppejõud kui ka tudengid.

Erakond Eesti Kristlikud Demokraadid valis 19. aprillil oma kongressil uueks esimeheks endise aseesimehe Peeter Võsu. Endine esimees Aldo Vinkel jätkab aseesimehena. Esimehe vahetus toimus Aldo Vinkeli initsiatiivil, kes pidas tippjuhi vahetust heaks strateegiliseks sammuks erakonna liikmete aktiivsuse kasvatamisel.

KÄTETU MEES EI POOLDA OLÜMPIAMÄNGUDE BOIKOTTI

Siiski arstid eksisid. Kätetu Rainer Schmidt, nagu ta ennast ise nimetab, elab juba aastaid omaette korteris ja töötab pärast teoloogiaõpinguid õppejõuna Bonnis luterliku kiriku pedagoogilis-teoloogilises instituudis. Ta tunneb elust rõõmu, kuigi ei saa oma puudest üle ega ümber. Metallist kepp aitab tal iseseisvalt riietuda, ta juhib küllalt elegantselt spetsiaalset autot ja tema osavus igapäevastes tegemistes üllatab võõraid samamoodi nagu tema graveerijalikult selge käekirigi. “Ma proovin meeleldi igasuguseid asju ja tunnistan end lööduks alles siis, kui tõesti hakkama ei saa,” naerab ta.

EDU KUUEL PARAOLÜMPIAL

Keegi ei naernud ja Rainer Schmidt proovis – asi edenes. 1983. aastal sai ta Saksa invaspordiliidu lauatennise A-alagruppi ja oli edukas maailma, Euroopa ja Saksa invasportlaste meistrivõistlustel ning kuutel paraolümpiamängudel.

Oma mitmekesise positsioonimänguga tahaks seisjate kõige raskemas kahjustusklassis mängiv maailma edetabeli kaheksas mees jõuda septembris Pekingis veelkord vähemalt poolfinaali. “See oleks parim lõpp minu sportlasekarjäärile – 25 aastat olen alates Saksamaast paljudes maades lauatennist mänginud ja lõpetaksin pingpongihullus Hiinas,” ütleb ta.

BOIKOTT EI MUUDA MIDAGI

Rainer Schmidtile ütleb tema usk, et Jumal on talle hästi nägevad silmad loonud. “Ma arvan, et elu ei pea tervenema haigustest ja invaliidsusest vabanemise mõttes, kuid võib ometi terve olla,” ütleb ta.

TÕLGITAKSE HIINA KEELDE

Rainer Schmidt loodab, et paraolümpiamängud aitavad kaasa suhtumise muutumisele puuetega inimestesse Hiinas. “Puuetega inimestele vaadatakse imelikult, mõnikord katsutakse neid isegi käega, sest ei suudeta mõista, kellega tegemist,” tundis ta omal nahal eelmisel aastal Hiinas maailma edetabeliturniiril.

Kas tal õnnestub paraolümpia ajal ka Hiina kristlastega kontakti saada, ei ole pastorile ja sportlasele veel selge. Dialoogi otsib ta igal juhul: “Ma tean, et seal on laialdane ärkamisliikumine ja mõtlen, ehk on see hiina kristlastele kasuks, kui nad ka tervenemise ja imetervenemise üle mõtlevad. Ma loodan, et puuetega inimesed leiavad kristlikus kirikus neid toetava osaduse,” ütleb ta, mõeldes inimestele nii Euroopas kui ka Hiinas.

KARIN VORLÄNDER
idea Spektrum

¹ Originaalis sõnademäng “Lieber Arm ab als arm dran”

VÄIKE LINNAKE MÄEJALAL

Oli kord üks väike linn, mis asus suure mäe jalal. See linn ei olnud väga vana. Linna asutaja elas veidi eemal omaette vanas talus, mille ta paljude aastate eest ise ehitanud oli.

Paljud linna elanikud teadsid vana meest ainult veel oma vanavanemate jutu järgi. Mõned arvasid, et ta peaks hästi tark olema, teised ei olnud üldse kindlad, kas vanamees veel eluski on. Vanemad inimesed rääkisid temast aukartusega ja kirjeldasid teda kui suurt arhitekti.

Imelikul kombel olid väga vähesed teda isiklikult kohanud. Ometi ei sulgenud vana mees kellegi ees oma maja ust. Vastupidi, ta oli väga külalislahke. Tema uksekella helistasid lesed ja töötud. Tal jätkus kõrva nende murede kuulamiseks ja tema külalistetuba oli ikka neile vaba. Aga enamik linna inimesi olid asjalikud. Nad ostsid, müüsid, töötasid, pidasid pidusid ja neil oli tähtsamatki teha kui vana arhitekti otsima minna.

Linnas oli ka vana raamatukogu. Selle kõige alumisel riiulil seisis raamat, mille vana arhitekt paljude aastate eest kirjutas. Ta kirjeldas seal linna asukoha geoloogilist eripära. Raamatus oli ka majade ehitusjooniseid.

Vana mees oli aastaid sellele pühendanud, et konstrueerida linna jaoks sobivaid hooneid. Ta teadis, et selles paigas toimub umbes iga 50 aasta järel maavärin ja ta konstrueeris maju, mis värinatele vastu peaksid.

Igaüks linnas oli raamatust kuulnud, aga inimesed ei hoolinud enam sellest. “Päris kindlasti ei tule enam mingeid maavärinaid. Ja kui tulebki, ega siis midagi hullu ikka ei juhtu. Minu maja püsib kindlalt.” Nii nad ütlesid ja ehitasid oma majad nii, nagu ise tahtsid. Mõned siiski tegid maju raamatus olevate plaanide järgi, aga linna elanikud naersid ja pilkasid niisuguseid veidrikke.

Ühel päeval tuligi maavärisemine. Kõigepealt hakkasid toidunõud kappides klirisema. Mõne minuti pärast kukkusid pildid seintelt maha. Inimesed olid liiga uhked, et majadest välja minna. Nad olid ju kindlalt veendunud, et nende majad igasugustele värinatele vastu peavad. Mõne tunni pärast oli linn varemetes ja elanikud elavalt maetud.

Vaid mõned majad seisid veel. Need olid vana arhitekti talu ja veel üksikud hooned, mis tema plaanide järgi olid ehitatud.

Maavärina ajal istus vana arhitekt oma kiiktoolis. Kui maa hakkas värisema, täitsid tema silmi pisarad. Ta mõtles linna elanikele, kuid ei saanud neid enam aidata. Abi, mille ta neile aastaid tagasi raamatukogusse jättis – see vana raamat – ei olnud enamiku jaoks tõsiseltvõetav ja nad polnud seda lugenud.

Vana mees vaatas kahe orvu silmadesse, kes tema külalistetoas olid ööbinud ning ütles neile isalikult ja kaastundlikult: “Lapsed, otsige elus seda, mis tõeliselt tähtis on. Te leiate rikkuse, mis paljude jaoks varjatuks jääb, kuna nad ei näe asjade olemust.”

Lapsed noogutasid aukartusest pead ja mõistsid, et peavad vana mehe sõnu hoidma kui elujuhist, mis näitab teed nende elu rikkusesse.

ANNIKA LAMPMANN

Jeesus ütles: “Igaüks nüüd, kes neid mu sõnu kuuleb ja nende järgi teeb, sarnaneb aruka mehega, kes ehitas oma maja kaljule. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja, aga see ei varisenud, sest see oli rajatud kaljule. Ja igaüks, kes neid mu sõnu kuuleb, ent nende järgi ei tee, sarnaneb rumala mehega, kes ehitas oma maja liivale. Ja sadas paduvihma ja tulid veevood ja puhusid tuuled ning sööstsid vastu seda maja ja see varises ja selle kokkuvarisemine oli ränk.”

Matteuse 7,24–27

EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDU AASTAKONVERENTS

Tartu Salemi kirikus 28.–29. märtsil 2008

1. Aruandeid kuulasid Kuressaare Siioni Koguduse endine pastor Herman Mäemets (vasakul), Tapa Elava Usu Koguduse pastor Toomas Kivisild, Kohila Baptistikoguduse pastor Viljar Liht (valiti konverentsil liidu asepresidendiks) ja Kohila koguduse Kuimetsa-Harmi osakonna pastor Votele Vellend.
2. Konverentsi tervitas EELK peapiiskop Andres Põder.
3. Keegi ei kutsunud politseid korda valvama, politseikaplan Ago Rand oli konverentsil Kohtla-Järve Saaroni Baptistikoguduse pastorina. Tema kõrval Robert Kreutzwald Tallinna Oleviste Kogudusest ja Argo Tallerma Kohtla-Järvelt.
4. Haljand Uuemõis Oleviste kogudusest tuli välja huvitavate ettepanekutega.
5. Liidu senine juhtkond – peasekretär Ruudi Leinus (vasakul), asepresident Ermo Jürma ja president Joosep Tammo – sai Oleviste koguduse vanempastorilt Siim Teekelilt kingitused. Nad uurisid neid ise ja näitasid ka saalile.
6. Tallinna Kalju Baptistikoguduse pastor Erki Tamm ajakirja Teekäija tegevtoimetaja ülesandeid täitmas. Uus vanematekogu valis ta liidu peasekretäriks.