|
Kadri Aani foto
“Kui selle risti ilu näen, kus suri Võiduvürst mu eest,” algab vana kirikulaul. Kas rist on ilus?
Ajalehed kirjutasid, et torm väänas Viljandi Pauluse kiriku ühe väiksematest ristidest viltu. Nii ilumeel kui ka ohutusnõuded sunnivad vea parandama.
Aga risti ei tee ilusaks tema disain. Vaevalt, et Jeesuse risti viimistlemisega eriti vaeva nähti, tõenäoliselt ei pandud seda ka loodi järgi täpselt püsti. Küllap kasutati ühte risti korduvalt, paljude inimeste hukkamiseks. Tegemist oli tõeliselt koleda tapavahendiga.
Ristisümboli muutis ilusaks Jeesus. Koguni nii ilusaks, et paljud seda iluasjana kannavad. Aga Jumal ”on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks Tema sees” (2Kr 5,21). Selles on risti ilu. Ja võidus surma üle: “Olgu sul meeles Jeesus Kristus, kes on üles äratatud surnuist” (2Tm 2,8). Temast sai Võiduvürst neile, kes usuvad.
 PUHAS KESKKOND JA PUHAS MÕTLEMINE
Toimetaja kommentaar
Seekordse kommentaari kaks teemat puudutavad meid ümbritsevat keskkonda. Keskkond ei ole Jumalale tähtsusetu, see on ju Tema looming.
Inimestena vajame puhast loodust. Ometi on inimene sageli käitunud enesehävituslikult ja Jumala loodut hoolimatult rikkunud. Usklikud ei tohi sellest mööda vaadata.
KAS EESTI VAJAB OMA TUUMAJAAMA?
Valitsus otsustas alustada arutelu Eesti oma tuumaelektrijaama ehituse otstarbekuse üle. Seni on Eesti uurinud võimalusi Leedu ja Soome tuumaprojektides osalemiseks ja see jääb ka edaspidi päevakorda.
Igasugune radioaktiivsuse-jutt tekitab rahvas muret. Kõik teavad, et radioaktiivsus on kahjulik, aga ei tea täpselt, kui ohtlik see on. Sellepärast arvatakse, et parem karta kui kahetseda. Hea näide on protest meditsiiniseadmeid kiirgusega puhastava tehase vastu Harjumaal Saue vallas. Enamik inimesi hoiaks igaks juhuks sellisest tehasest kaugemale.
Enne valitsuse otsust tekkisid lehtedesse artiklid radioaktiivse loodusliku radooni ohtlikust tasemest Eestis. Mainiti, et Soomes ja Rootsis on veel hullem. Radoonist on ennegi kirjutatud, seepärast ei julge seda otseselt tuumajaama-jutuga seostada, aga artiklite ilmumise aeg äratas tähelepanu. Ehk teisisõnu – meie keskkond on niigi radioaktiivne, tuumajaam olukorda oluliselt ei halvenda. Tuleb vaid ruume gaasist tuulutada ja teisi ohutusabinõusid tarvitada.
Tavalisele inimesele väljendub energiaprobleem elektri- ja küttearves, voolukatkestustes või viletsas kütmises. Riigile aga energia tootmises. Põlevkiviküttel soojuselektrijaamad saastavad tugevasti loodust ja ühel päeval tuleb neist võib-olla loobuda või vähemalt nende osatähtsust energiatootmises vähendada. Taastuvenergia osakaal on seni üsna väike, kuid tõuseb kindlasti. Aatomijaamad on üheks võimalikuks väljapääsuks.
Aatomijaamu propageerib akadeemik Anto Raukas, kes nõukogude ajal osales Võrtsjärve tuumajaama kavandamisel ja jõudis veendumusele, et sellest ei saa asja. Nüüd on ta välja pakkunud võimalikke jaamade asukohti Põhja-Eestis, kus on suur elektritarbimine ja saaks ära kasutada ka tekkiva soojuse. Tšernobõli-sarnase õnnetuse kordumine olevat tänapäevase tehnoloogia puhul täiesti välistatud. Kaasaegsed rahuotstarbelised tuumareaktorid olevat nii väikesed, et neid saavat paigutada veoauto kasti.
Küllap hakkab varsti tulema argumente poolt ja vastu. Hea, kui selle teemaga avalikult tegeldakse. Esimese valmis jaamani kuluvat paarkümmend aastat. Ühiskonna mure peaks olema jälgida, et ei järgitaks ainult ärimeeste huve, seda nii jaamade valmimiseni kui ka nende kasutamise ajal. Tänapäeva massimeedia võimaldab ju igasuguseid ideid inimestele pähe panna. Alati on hoolimatuid ahnitsejaid, kes arvavad, et pärast neid tulgu või veeuputus. Sellega leppida ei tohi. Maa peab olema elamiskõlblik seni, kuni Issand kõik uueks loob (Ilm 21,5).
RAHVAS PANDI PRÜGI SORTEERIMA
Aasta algusest kehtiva uue seaduse kohaselt ei või prügi enam niisama prügikasti viia, vaid see tuleb sorteerida. Turu-uuringute ASi korraldatud ja Postimehe tellitud üle-eestilisest telefoniküsitlusest selgus, et 80 protsenti Eesti inimestest on hakanudki juba oma prügi sorteerima. Eestlastest sorteerib prügi 86 protsenti ning vene keelt kõnelevatest inimestest 66 protsenti.
Tegemist on õige, aga tülika asjaga. Oleme kõik kindlasti märganud, et suureneb niisuguste jäätmete hulk, mis looduses ise ei hävine. Need materjalid kõlbavad mõnikord uuesti kasutamiseks ja on hea, kui neid prügimägedele ei viida. Hea, kui keegi näeb prügis, reovetes ja muus sellises ärivõimalust ja tegeleb sellega, pannes välja kogumiskaste ja ehitades sorteerimistehaseid. Muidu upuksime rämpsu sisse.
Enam ei aita ühest prügikastist
POLIITILISE KORREKTSUSE UUS SAAVUTUS
Suurbritannias arvatakse, et muinasjutt “Kolm põrsakest” võib moslemeid solvata. Selle alusel loodud õppevahend langes kriitika alla.
Agatha Christie raamatu “Kümme neegrit” uueks pealkirjaks on juba “Kümme indiaanlast”. Mustlaste ja bušmanite kohta tuleb uusi sõnu kasutada, sest vanad solvavat neid rahvaid. Ehk peaks tuntud näitleja ja Kalifornia kuberner Arnold Schwarzenegger (“must neeger”) ka endale uue nime võtma?
“Midjani käsi Iisraeli peal osutus tugevaks ja Midjani pärast tegid Iisraeli lapsed endile need mägedes olevad õõned ja koopad ning redupaigad” (Km 6,2). Kas peaks eurooplased ka oma maal päris peitu pugema, et nad võõrastele silma ei hakkaks ning kedagi oma olemasolu ja tavadega ei solvaks? Kust leiaks uue Gideoni, kes rahva sellest orjusest vabastaks?
JUMALA TEMPEL
Esimese Kuningate raamatu kuuendas peatükis kirjeldatakse üksikasjalikult Jeruusalemma templi ehitamist Saalomoni valitsuse ajal ja kuidas ta laskis kõik kullaga katta: põranda, seinad, uksed, altari, keerubid, nikerdused, jah, kõik ilma erandita. Ilma selle protseduurita ei peetud tööd Jumala kojas kõlbulikuks ega viimistletuks. Ka kõige uhkem ehitusmaterjal, nagu seedri- või õlipuu, hinnati siin liiga lihtsaks.
Sellest asjakäigust on meil mõndagi õppida. Nagu teame, oli Saalomoni poolt ehitatud tempel Jeruusalemmas ettekuulutuseks Jumala koguduse loomisele Uues Testamendis. Mida Saalomon seoses templiehitusega ette võttis, puudutab seega meidki Jumala koguduse liikmetena.
Saalomon pidas vajalikuks kõike kullaga katta. Kuld sümboliseerib pühakirjas usku, andumuslikku usaldust Jumalale, nagu see esines Aabrahami juures. Kuldamata kujul ei kõlvanud ükski materjal Jumala templi jaoks, ja meiegi ei kõlba taevaliku templi jaoks, olgu me inimestena kui tahes õilsad ja vooruslikud, sest Hb 11,6 selgitab, et ”ilma usuta on võimatu olla meelepärane”.
Küsiksime aga, miks Saalomon pidas vajalikuks kullaga katta põrandat, millel tallati, ning keerubeid, palme ja õisi kujutavaid nikerdusi, mis peaksid silmale ka muidu kaunid olema? Kas ei tundu tema talitusviis mõnevõrra raiskamisena? Kas ei oleks võinud piirduda tehniliste ja esteetiliste nõudmiste rahuldamisega? Kui leiame vastuse sellele küsimusele, peab meile samuti selguma, kuivõrd vältimatu on igale inimesele usk Jumalasse.
JUMAL PARANDAB
Templi sisemuse ülekuldamise peamiseks põhjuseks oli puu ebatäiuslikkus ja ebaühtlus. Kui me vaatleme hööveldatud lauda, paneme tähele mitmesuguseid konarusi selles. Seal leidub oksi ja oksaauke, tumedamaid laike, ussiauke, vaiguseid kohti jne. Nende varjamiseks värvis Saalomon kõik kullaga üle. Sama otstarvet täidavad tänapäeval õli- ja plastvärvid, milliseid võõpame pahteldatud materjalile paar-kolm korda peale. Saalomon kasutas Jumala templi kaunistamiseks kulda, aga meie ajame odavamalt läbi.
Samuti peab Jumal toimima inimestega, kellest Ta ehitab uue templi ehk pühade koguduse. Ehitusmaterjalina oleme iseenesest kõlbmatud Jumala silmis. Meil on kaasasündinud vead, mis ilmnevad selles, et oleme teinekord pahurad, ninakad, jonnakad, kadedad ja torisejad. Surmapatud need vahest ei ole, kuid ometi ebameeldivad jooned, otsekui oksad plankudes. Meie patud ja eksimused on küll Talle veres lunastatud, kuid nendest on siiski meelde sööbinud tumedaid kohti, kus hingevaenlane omakorda katsub tekitada ängistust ja ahastust. Aga neidki vigu meie vaimulikus elus võib parandada, nimelt usu kõige kaunima kullaga. Üksnes usk teeb hädistest ja puudustega inimestest tõelisi kangelasi.
Häid näiteid sellest toob Heebrea kirja üheteistkümnes peatükk, kus kohtame tuntud isikuid selles hiilguses, mis nad olid saanud ainult usu läbi, nagu kirjas korduvalt toonitatakse. Mis oleksid need kangelased olnud ilma usurüüta? Noa kohta teame, et ta viinauimas needis oma poja Haami. Jaakobist teame, et ta pettis oma isa, oma venda Eesavit ja oma onu Laabanit. Mooses omakorda tappis vihahoos ühe egiptlase ja pidi põgenema. Simson lipitses vilistite naiste ees, kuni ta vaenlaste poolt pimedaks tehti ja vangikongi heideti. Taavetit tunneme aga abielurikkujana. Ja nii on lugu mõnegi teisega. Iseenesest nad ei olnud mingid kangelased, vaid üsnagi tavalised inimesed, kes võib-olla ei küündinud selle tasemeni, mis meie silmis vastab sündsusele.
Aga oma eluga tunnistavad nad seda, mida jumalakartus ja usk võivad korda saata inimlaste juures. Oma usu pärast on nad meile eeskujuks seatud. Kui Saalomon kuldas kõik puudused üle, siis meie omakorda vajame tugevat usku Jumalasse, et me kõlbaksime taevase Jeruusalemma jaoks.
JUMAL ÜHTLUSTAB
Jumala templi kuldamiseks leidus ka teine põhjus. Igal puuliigil on teatavasti oma tekstuur. Mitmed inimesed tunnevad puutükis kohe ära näiteks tamme, kase või männi. Mööbli valmistamisel tahetakse tihti säilitada eriti ilusat tekstuuri ega kaeta seda värvide või tumedate lakkidega, vaid õhuliste ja läbipaistvatega. Iga puuliiki koheldakse vastavalt selle kaunidusele. Saalomon aga erandeid ei teinud, kuigi kasutatud materjal oli vägagi erinev: seinad tehti seedrist, põrand ja uksed küpressist, uksepiidad õlipuust, samuti keerubid ja koor. Saalomon taotles ühtlust.
Ka meil, usklikel, on vastavad iseloomujooned, mille järgi meid ära tuntakse. Juba kui me suu lahti teeme ja kõneleme, eriti vaimulikel ainetel, võivad asjatundjad meid teatud uskkonda paigutada: kelles tuntakse ära luterlast, kelles baptisti või nelipühilast. Mõningaid kogudusi peavad inimesed vaimulikumaks kui teisi ja eri uskkondade esindajad ei suhtu võib-olla alati üksteisesse heatahtlikult.
Olgu kuidas on, aga suurel ehitusmeistril, Jumalal, läheb meid kõiki tarvis oma taevalise templi ehitamisel, kui me aga oleme Tema poolt lunastatud lapsed. Üht kategooriat kasutab Ta templis põranda jaoks, teist keerubi jaoks kõige pühamas paigas, vastavalt Tema äranägemisele ja meie omadustele. Aga et õlipuu ei põlgaks küpressi ja seeder ei riidleks õlipuuga, on Jumal korraldanud nii, et kõik peab kaetama kullaga, sest sedasi ei paista erinevused silma. Taevas ei leidu enam luterlasi, baptiste ega metodiste jne, sest seal on maksev ainult Jumala arm, mis on meile usu läbi avanud taeva väravad.
JUMAL SÄILITAB
Kõige pühama paiga kuldamisel võis Saalomonil olla veel kolmas ajend. Me teame, et toorena ja viimistlemata kujul kulub puu palju kiiremini, värv aga kaitseb kulumise ja pehkimise vastu. Pealegi maksab värvimine vähem kui parandused tagantjärele.
Ka meid, inimesi, ähvardab kiire kulumine. Peetruse esimesest kirjast loeme, et meie vastane ”käib ümber nagu möirgaja lõukoer otsides, keda neelata” (1Pt 5,8). Ja kui ta sellega kohe hakkama ei saa, kisub ta meid räbalateks, et me lõpuks ometi langeksime tema kätte. Oma jõuga me ei suuda tema kavalusele vastu panna. Me peame endid kaitsma usuga Jumalasse, sest kui me jääme lootma iseendile, oleme kadunud.
Üsnagi väikesed argipäeva hõõrumised, mured kodus ja töökohas ning rahulolematus olukorraga võivad pikapeale rõhuda meie vaimuelu. Need võivad meid tuimendada, nii et me kaotame võime Jumala häält ja Püha Vaimu manitsusi tähele panna, kui me ei ole usukullast kaitstud igapäevases elus ja oma ligimestega läbi käies. Aga isegi kullakord kulub, kui seda aeg-ajalt ei uuendata, seda teavad vägagi hästi need, kellel on köögis kullatud hõberiistad.
Sama kehtib ka meie usuelu kohta. Ei piisa sellest, et oleme üks kord elus kogenud pattude andestamist Kristuse risti all ning vastu võtnud uuestisünni imelise kingituse; seegi arm vajab uuendamist. Muidu satume kahetsusväärsesse olukorda, millest prohvet Jeremija kõneleb Nutulauludes 4,1–2: ”Kuidas küll on tuhmunud kuld, hiilgav, puhas kuld! Pühad kivid on paisatud iga tänavanurga peale! Kallid Siioni lapsed, makstud puhtaima kullaga – kuidas küll neid on peetud saviastjate sarnaseks, potissepa käsitööks!”
Iseenesest oleme vaid tühised saviastjad Jumala kätes; oleneb kuldamisest, kas meie jaoks on kohta Issanda pühas kojas, kus kõik on eranditult üle kullatud. Sinna olid kord kuulunud Siioni suursugusemad pojad, kuid nemadki muutusid otsekui väärtusetuteks potikildudeks. Sama võib tabada meid, kui me oleme usuelus hooletud.
Kurvasti läks selle poolest Laodikea kogudusel, mis oli kord silma paistnud vaimuliku kulla hiilguses, vahest mitte vähemas kui Saalomoni tempel. Ent kogudus oli jätnud kulla uuendamise unarusse, ja seepärast pidi Jumala Vaim kogudust tõsiselt manitsema: ”Sa ju ütled: ma olen rikas ja mul on vara küllalt ega ole mul midagi vaja. Ja sa ei teagi, et sa oled vilets ja armetu ja vaene ja pime ja alasti! Ma annan sulle nõu osta minult kulda, mis tules on puhastatud, et sa võiksid rikkaks saada, ja valged riided, et sa nendega riietuksid ja ei nähtaks sinu alastuse häbi, ja silmasalvi võida silmi, et sa näeksid.” (Ilm 3,17–18).
Aga Laodikea kogudus ei võtnud Vaimu manitsust tõsiselt ega mõistnud, et kullakord oli jõudnud ära kuluda. Kogudus lagunes ja tänapäeval ei leidu isegi sellenimelist linna. Olgu see meile hoiatuseks, et me ei suhtuks Vaimu manitsustesse ükskõikselt, kui Ta ergutab meid usuelu uuendama ja pakub meile usu püha kulda, mis on tules karastatud, et saaksime jälle rikkaks. ”Kellel kõrv on, see kuulgu, mis Vaim kogudustele ütleb!” (Ilm 3,22).
”Püha Isa taevas! Kingi meile seda usku, mis kõrvaldab meie inimlikud vead ja teeb meid vääriliseks astuma Sinu aujärje ette Su igaveses riigis! Aamen.”
ERVIN ROOS
1908–1962
Usurändur nr 4/1980
ALGAB ETTEVALMISTUS SUURÜRITUSEKS
Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) koordinaator Eestis AVO VALK (53) räägib Kuulutaja palvel suurüritusest, mille ettevalmistamine on veel väga algusjärgus.
Sa oled BGEA koordinaatori ülesandeid täitnud 1992. aastast. Kui palju erinevaid üritusi on selle aja jooksul toimunud?
Ma ei ole neid läbi viinud, vaid aidanud korraldada. Kõigepealt ülekanded Billy Grahami krusaadidelt Essenist 1993 ja Puerto Ricost 1995 (nende salvestisi sai Eestis pärast suurtes saalides vaadata). 1996 läksid eetrisse teleprogrammid “Karje mäelt” ja “Uus algus”. 1998. aastal viisime umbes 190 inimest Riiga evangelismi kooli. 1997 ja 1999 käisin koos teiste koordinaatoritega USAs plaane tegemas seoses sellega, et Billy Graham hakkas ise tööst tagasi tõmbuma. 2000. aastal oli Amsterdamis evangelistide konverents, kus Eestist päris palju rahvast käis. Väiksemaid asju on pärast veel olnud.
Nüüd on plaanis üks suurem projekt. Mida see endast kujutab?
Tahame korraldada 22.–25. oktoobrini 2009 Tallinnas Saku suurhallis Billy Grahami vanema poja Franklin Grahami osavõtul Lootuse festivali.
Kellel niisugune idee tekkis?
Idee liikus üsna mitmetes peades juba ammu, esimese kutse andsime talle juba 2001. aastal. Aeg ei olnud vist Jumala arvates veel küps. Nüüd on Franklin Graham nõusoleku andnud. Festivalile lisanduvad sama aasta sees mitmed muud väiksemad üritused ja evangelismi kool.
Billy Graham käis 23 aastat tagasi lühidalt Eestis. Mis seisus ta praegu on?
Peame arvestama, et vend on 88-aastane. Aastad, mis lisanduvad, ei anna meile alati jõudu juurde, vaid kipuvad vähemaks võtma. Ta on siiski veel jalul, aga suuremate etteastetega ei tegele. Väiksematest saame aegajalt lugeda.
Franklin Graham jätkab isa tööd, see oli isa soov, BGEA direktorite ja koordinaatorite arvamus. Ta on igal aastal mitmeid krusaade pidanud.
Billy Grahami raamatud on laialt levinud. Kas Franklin Graham ka kirjutab?
Ta on kirjutanud oma eluloo “Mäss eesmärgiga” ja ühtteist kindlasti veel. Eluloos meenutab ta oma noorusaastaid ja seda mässulist meelt, mis temas omal ajal kees.
Miks on vaja festivali nii vara organiseerima hakata?
BGEA alustabki ettevalmistusi minimaalselt poolteist aastat enne ürituse toimumist. Kõigepealt algavad aprilli lõpus läbirääkimised erinevate uskkondadega. Sinna tulevad ka esindajad Lätist, Leedust ja Soomest. Eesti on liiga väike, et ainult meie jaoks midagi nii suurt korraldada. Baltikum tervikuna on üsna põnev koht juba ka BGEA jaoks. Teiseks on naabritega seltsis alati mõnusam. Kui Riia pakkus meile 1998. aastal evangelismi kooli jaoks võimalusi, siis miks mitte nüüd midagi meie poolt teha.
Kas me rahvusvahelisest keelest aru ka saame?
Kindlasti tõlgitakse kõik eesti keelde. Inimeste leidmine tõlkideks ja muudele erinevatele aladele ning nende väljaõpe võtavadki väga palju aega. Tegevus ei lõpe festivaliga, tuleb korraldada ka järeltöö.
Keda sellele festivalile oodatakse, kas usklikke või Jumala otsijaid?
Kõik sellised üritused on tavaliselt nelja-päevased ja esimene õhtu on mõeldud kristlastele. Festival tervikuna on suunatud nendele, kelle jumalasuhe ei ole veel kindel või kes Teda otsivad, vahel ehk isegi teadmata, keda või mida tegelikult otsitakse.
Tegemist on siis krusaadiga?
Mõned krimpsutavad selle peale nina – ristiretk. Me ei kavatse korraldada ristiretke, kasutame nime Lootuse festival. Me ei püüa hingi, vaid räägime inimestele Kristusest.
Kust tuleb raha?
Ma loodan, et mingi osa suudame me ka ise kokku panna, aga põhiosa tuleb BGEAlt.
Kas festival kantakse raadios-televisioonis üle?
Kas otseülekandeid tuleb, ei oska praegu veel öelda. Jäädvustatakse festival päris kindlasti. Niisugused asjad hakkavad ettevalmistuse käigus selguma. Kollast ajakirjandust me ei oota.
Mida praegu rahvalt oodatakse? Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär soovitas kuupäevad kalendritesse panna.
Eelkõige selleks, et inimesed, kes festivali ettevalmistamisega saavad seotud olema või sellel osalemisest on huvitatud, oleksid informeeritud. Laiem kampaania algab hiljem.
Kas tuleb ka jooksev info ettevalmistuste käigust?
Selle jaoks leitakse pressiesindaja. Ettevalmistustööks võetakse kas osalise või täisajaga tööle teatud grupp inimesi. Ka mul tuleb praegust asjade käiku arvestades sellele tööle täielikult pühenduda.
Kes peab BGEAga kontakte?
Eesti poolt mina ja sealtpoolt põhiliselt BGEA Ida-Euroopa alade direktor Viktor Hamm. Ta on Lätis aastaid elanud ja mingi aja ka Eestis ning tunneb hästi meie olukorda.
Täname!
27. jaanuaril 2008 telefoni teel
JUMAL TEGI INSENERIST TEOLOOGI
Tartu Ülikooli usuteaduskonna dotsent, teoloogiadoktor PEETER ROOSIMAA saab 1. veebruaril 60-aastaseks. See andis põhjust tema töödest-tegemistest küsida.
Kas Sa oskasid noore mehena ette kujutada oma elu ja karjääri?
Ei osanud. Aga seda, et mu elu seostub ka vaimuliku tööga, teadsin ma küll.
Ma andsin oma elu Jumalale üheksa-aastaselt. Teismeliseeas oli üks periood, kus ma olin sisemistes kriisides ja tundsin, et olen Jumalale halb laps, aga ikkagi laps. Ma julgesin kõigi oma probleemidega Jumala ette minna ja paluda Temalt abi.
Miks Sa TPIsse õppima läksid?
Algkoolipäevil unistasin arstiks saamisest. Türi keskkool muudeti põllumajandusliku kallakuga kooliks ja mulle seal ei meeldinud. Seetõttu läksin pärast algkooli Tallinna Polütehnikumi. Sealt sain ilma vahepealse töölesuunamiseta TPIsse automaatika ja telemehhaanika erialale.
Mul oli võimalus õppida meditsiiniuuringute-alase individuaalprogrammi järgi, kus mitmed ained olid vahetatud meditsiinialasteks. Oma praktikad tegin kliinilise meditsiini instituudis onkoloogia dispanseris.
Mida huvitavat Sa tegid?
Sel ajal leiti, et on hea, kui arst ja insener teaduses koostööd teevad. Oma õpingutes pühendusin algul südameuuringutele. Kuid sellel alal tööd saada osutus küsitavaks – sellist töökohta polnud ette nähtud. Siis spetsialiseerusin onkoloogiale. Lõputöös pakkusin välja ühe lahendusvariandi, kuidas mikrokogusest verest leekfotomeetri abil määrata vajalikud elektrolüüdid. Tollel ajal võeti veeniverd, selle lahenduse kohaselt piisas näpuotsaverest.
Kuidas möödusid kohustuslikud tööaastad?
Lõpetasin TPI 1972. aastal. Töötasin Tallinnas onkoloogiadispanseris ja minu ametinimetus oli füüsik. Tegelesin isotoopdiagnostikaga. Üldiselt tähendas see teatud organite funktsioonide ning ka teatud rakugruppide kasvuaktiivsuse uurimist radioaktiivsete ainetega.
Töö kõrvalt lõpetasin ühiskondliku patendiinstituudi, käisid ettevalmistused, et võiksin minna Moskvasse aspirantuuri ja pühenduda teadusele. Teiselt poolt oli kasvanud kutsumus vaimulikule tööle. Õppisin vanadest seminari konspektidest ja tegin eksameid. Olevistes olin valitud jutlustajate kontingenti. Vanemad vennad soovitasid, et võiksin mõnda kogudust hooldada. Käisin Avispeal ja Rakkes.
Kuidas Sa Rakvere Karmeli koguduse pastoriks sattusid?
Sain kutse ja soovituse minna Rakkesse. Mõningaseks probleemiks oli töökoha leidmine. Rohkem kartsin laste pärast – palvela korter asus teisel korrusel ja trepp oli äärmiselt järsk. Oma senise eriala osas uskusin, et füüsikaga võib tegelda kogu igaviku, aga Jumala riigi tööd on vaja teha praegu. Häid füüsikuid tuleb ikka, aga nõukogude tingimustes oli kogudustes töötegijatest puudu. Kui sisemised võitlused olid võideldud, ütlesin vanempresbüter Robert Võsule, et olen nõus. Kogudusele vastamiseks oli veel aega.
Siis tuli minu juurde Karmeli koguduse delegatsioon. Ma ütlesin ära, sest olin lubanud minna Rakkesse. Robert Võsu ütles, et küllap saame Rakkele teistsuguse lahenduse ja ta ei hoia mind kinni. 1. veebruaril 1976 olid Rakveres valimised.
Kas Rakveres ei olnud järsku treppi?
Seal oli keerdtrepp. Üks lastest veeres sealt alla ka, aga tal olid välisriided seljas – ta sai ainult muhu kuklasse.
Tallinnast lahkudes olid tõsised jutuajamised tollase tervishoiuministri Väino Rätsepaga. Ta ütles õigustatult, et Rakveres ei ole mul uurimistöö võimalusi, minu teadlasekarjääril on kriips peal. Arvestasin sellega. Tööle sain haiglasse. Tegelesin aparaatide remondi ja hooldusega ning uue aparatuuri ja meetodite juurutamisega, näiteks ultrahelidiagnostikaga.
Ja siis tuli Ida-Saksamaa?
Varsti oli võimalus asuda Moskvasse EKB Üleliidulise Nõukogu kaugõppe piiblikursustele, mille lõpetasin kolme aasta pärast.
Robert Võsu oli tulevikunägemusega mees. Olen veendunud, et tal oli prohvetiand. Tal oli selge, et kord on meil jälle seminar, kuhu on vaja õppejõude. Kui ma olin veel tudeng, siis rääkis ta ühes väikeses ringis, et kunagi saab Eesti ilma verevalamiseta vabaks. Tollal oli seda hea kuulda, aga polnud põhjust eriti uskuda. Kuid ta sai ka ise seda veel näha.
Tema initsiatiivil ja asjaajamisel, millele aitas kaasa ka Arpad Arder, otsiti õppimiskoht Buckowis. Kokkulepe oli kahe seminaristi jaoks. Käisime kolmekesi kohal ning välja valiti Ermo Jürma ja Joosep Tammo. Usuasjade voliniku asetäitja Kalju Oja aga ütles, et paberid tehti kõigile ja tema tahab, et läheksid kõik kolm. Mida ta tegi, seda ma ei tea, aga enne õppetöö algust tuli Saksamaalt kiri, et ka mul tuleb kohale ilmuda.
Buckowis oli vaja spetsialiseeruda. Robert Võsu määras – Vana Testament Ermo Jürmale, süstemaatika Joosep Tammole ja Uus Testament mulle. Tema valik on end igati õigustanud.
Buckowis hakkasid Sa esimest Peetruse kirja uurima.
Paulusega on tegeldud palju, Peetrusega vähem. Nimi ka sobis mulle. Pärast Buckowi seminari lõpetamist 1982. aastal oli spetsialiseerumisaasta, hakkasin uurima selle kirja kristoloogiat ja kirjutasin töö üldjoontes valmis, aga ei leidnud, kus seda kaitsta. Lõpuks vormistasin selle ja kaitsesin 1994. aastal Tartu Ülikoolis magistritööna.
Kuidas Sinust Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor sai?
Algul oli minu ametinimeks seminari juhataja, siis direktor ja lõpuks rektor.
Oli veel nõukogude aeg. Loa õppetööga alustamiseks andis usuasjade volinik Rein Ristlaan. Luba oli suuline, aga selle mehe sõna maksis.
EKB liidu juhatus andis mulle ülesande ette valmistada seminari töö alustamiseks. Otsustasime lähtuda kõrgkooli tasemest. Eesmärgiks oli õpetada liidule töötegijaid. Valmistasin ette õppeprogrammid ning otsisin õppejõude ja seminariste. Sisemiselt oli pingeline, kui olin koguduse üle andnud, kuid mitu kuud mind ametlikult liidus tööle ei võetud, ka möödus üks seminari avamise tähtaeg. 16. oktoobril 1989 toimus seminari avamine ja mind võeti ka ametlikult tööle.
Hiljem, kui seminar juba töötas, saime tegutsemisloa ka haridusministeeriumist. Meie diplomid leidsid tunnustust ka väljaspool liitu. Veel hiljem seminariõpe akrediteeriti ja diplomeid sai välja anda riiklikul blanketil. Algul ei osanud sellisest arengust unistadagi.
Miks Sa jätsid rektoritöö ja läksid hoopis Tartu Ülikooli tööle?
Sellisele elu- ja tööpingele ei pidanud mu tervis vastu. Elasin siis veel Rakveres, esimesel aastal sõitsin Tallinna, pärast Tartu vahet. 1991. aastal kutsuti mind Tartu Ülikooli usuteaduskonda Uue Testamendi õppejõuks. Liidu juhtkond leidis, et seal kaasa töötada on oluline. Palju energiat võttis seminarihoone ehitus. Haiglas ravil olles mõistsin, et õige on rektori kohast loobuda. On ju tõsi, et “elus koer on parem kui surnud lõvi” (Kg 9,4).
Kas Peetruse esimese kirjaga oli lõpp?
Ei olnud. Sealt on endiselt hea jutlustada ja seal on küllalt, mida uurida. Aga õppetöö nõuab natuke laiemat vaatamist. Töötasin kaasa ka piiblitõlke komisjonis. Just piibliseltsist tuli soov, et uuriksin eesti Piibli tõlkimise lugu. Uurimise põhitekstiks sai Peetruse esimene kiri. Töö käigus teema mõneti muutus. Nii kujunes doktoritööks “Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavast eksegeesist”. Kaitsesin selle 2004. aastal.
Seoses õppetööga tegelen praegu Markuse evangeeliumi esimese peatüki ja Johannese evangeeliumi esimese peatüki eksegeesiga. Nimelt annab just antiikteose algus võtme kogu teose mõistmiseks.
Millal nii terve Piibli läbi saab?
Selleks, et mõista näiteks Markuse evangeeliumi algust, on vaja väga palju uurida Vana Testamenti, tunda tollast ajastut. Üksiksõnade tähenduse mõistmiseks on vaja uurida üsna laialt nii Uut kui ka Vana Testamenti. Et paremini tajuda, kuidas esimesed lugejad või ettelugemise kuulajad asjast aru said, tuleb süveneda keelelistesse ja stilistilistesse küsimustesse.
Kas Sa oled oma loomult tähenärija? Sa uurid hoolega kirjakohti ja kui on mõni põhikirja või valimiste protseduuri probleem, võtad kohe sõna.
Valusad vitsad õpetavad. Tänapäeval on küll ja küll olukordi, kus teatud vigade tõttu on inimesed kaotanud oma korterid, majad, vara. Olen näinud, kuidas pisiasjad mõjutavad ka koguduste elu. Pühakiri ei ole omavolilise seletuse jaoks (2Pt 1,20). On küllalt asju, kus pole vaja tähte närida, aga näiteks hingeõnnistuse küsimustes peab olema täpne.
On suur vahe ajalehe ja Riigi Teataja tekstide vahel. Viimase järgi toimib meie riik. Ka pühakirja õigustekstidega tuleb arvestada. Neist lähtub Jumal. Küll on õnnetu, kui inimene arvab, et ta on Jumala riigis sees, aga tegelikult on endiselt väljas.
Kas pastoril peaks olema vaimulik haridus?
Pastor peaks pühakirja tundma. Mitte ainult üksikute salmide kaupa, vaid tervikuna, teadma seoseid, tundma taustinfot, mõistma ja tajuma tähtsaid teemasid tervikusse haaratuna.
On tõsi, et Jumala Vaim juhib ja annab ka ilma hariduseta, aga pühakiri näitab, et jüngrid said Jeesuselt intensiivselt õpetust. Mida on õpetatud, seda saab Püha Vaim kasutada. Siis saab Jumal anda ka väga tõsiseid ande. Kui anda suur meelevald rumala inimese kätte, siis võib sellest tulla suur pahandus.
Milles seisneb seminari suurim probleem?
Elu on keeruliseks teinud rahapuudus. Ka paljud pastorid teevad ilma palgata tööd, sest raha ei ole.
Kui Jumal andis Aabramile võidu vaenlaste üle, siis maksis Aabram tänutäheks kümnist (1Ms 14). Ülistuslaulud ja ilusad tänusõnad on head, aga sellele lisaks on läbi aegade Jumalat materiaalselt tänatud. Kui koguduseliikmed seda teeksid, oleks koguduste ja ka seminari olukord hoopis teistsugune. Jumal vastaks sellele ja õnnistaks omakorda meie materiaalset olukorda (Ml 3,10).
Kas Sa oled oma senise eluga rahul?
Elus on juhtunud mõndagi. Vahel olen lasknud Jumalal end juhtida, vahel olen kangekaelselt teist rada käinud. Ka olud ja ajad määravad mõndagi. Huvi Piibli uurimise vastu oli mul palju varem, kui tekkisid õppimisvõimalused. Kui vaadata tagasi, siis Jumal on hea olnud, Ta on kaitsnud, varjanud, kinkinud, õnnistanud, ka see on õnnistus, et võin usus ja elus olla. Mulle on väga tähtis, et meil on eestkostja Isa juures (1Jh 2,1), kes meie eest palvetab (Rm 8,34).
Täname!
21. jaanuaril 2008 Tartus
JUTLUSTAJA PÜRGIB VALGESSE MAJJA
Nagu Taavet Koljati vastu võideldes, nii tekitas USA vabariiklaste presidendikandidaadi kohta ihkav Mike Huckabee sensatsiooni. Vähetuntud poliitik Arkansasest sai esimestel eelvalimistel jaanuari algul Iowa osariigis 34 protsenti häältest, favoriidiks peetud Mitt Romney ainult 25 protsenti. Seejuures oli Mike Huckabeel valimisvõitluseks kogutud 20 korda vähem raha kui mormoon Mitt Romneyl.
Kas baptistipastor Mike Huckabee jõuab 4. novembril toimuvate valimiste tulemusena Valgesse Majja või saab presidendiks mõni Demokraatliku Partei esindaja, ei oska praegu veel keegi ennustada. Mike Huckabee on paljude Ameerika evangelikaalide lootus.
50 KILO KERGEMAKS
Mike Huckabee valimiskampaania on omapärane. Ta toetub eelkõige usule: “Usk mitte ainult ei mõjuta mind, vaid paneb mind paika.” Oma edu võrdleb ta Piiblis kirjeldatud viie tuhande mehe söötmisega. Mõlemad on võimalikud ainult Jumala otsustava tegutsemise tõttu.
Mike Huckabee veenab optimismi ja ehtsusega. Poliitilised vaatlejad kinnitavad, et ta on teesklematult aus, kui ta möönab, et võib tõesti veel rumalusi rääkima hakata, “sest nii pikas kampaanias ei ole see lihtsalt välditav”.
Et ta hakkama saada suudab, on ta juba tõestanud. Kui tema arst teatas, et tal on suhkruhaigus, alustas sel ajal 150-kilone mees ranget dieedi- ja spordiprogrammi ning võttis viie aastaga 50 kilo alla.
Mike Huckabee on pärit lihtsatest oludest. Ta oli esimene oma peres, kes keskkooli läbi tegi ja ka ülikooli läks. Pärast teoloogiaõpinguid Lõuna Baptistiliidu seminaris Fort Worthis Texases oli ta kolmes koguduses pastoriks. 1988–1991 juhtis ta presidendina Lõuna Baptistiliidu Arkansase osaliitu ja kristlikku televisiooni. Seejärel läks ta poliitikasse ja oli 1996–2007 kaks ametiperioodi järjest Arkansase osariigi kuberner.
RADIKAALSED MÕTTED
Mike Huckabee toetub klassikalistele konservatiivsetele väärtustele. Aborti kirjeldab ta holokaustina. Evolutsiooniteooriat ta ei tunnista. Arkansases seadustas ta erilise abieluvormi, mis lubab lahutust ainult kaaluvatel põhjustel.
Välispoliitikas Mike Huckabeel kogemusi ei ole. Valimiskampaanias on ta komistanud küsimustele Iraani ja Pakistani olukorra kohta. USA väed jätaks ta Iraaki edasi.
Sisepoliitikas on Mike Huckabee ideed radikaalsed. Ta tahab kaotada tulumaksu ja koos sellega kaoks vajadus ka finantsametnike järele. Tulumaksu asemel peaks riiki finantseerima 23 protsendini tõusvast käibemaksust. Ta tahab teha energeetika impordist sõltumatuks ja haiguskindlustuse erastada. Oma võitu 2,9 miljoni elanikuga Iowas, kus on väga palju evangelikaale, nimetas ta “volituseks teha muutusi”.
MA TAHAN TEENIDA…
Oma pooldajatele teatas Mike Huckabee: “Presidendina hakkan ma kuuluma mitte valitsevasse, vaid teenivasse klassi.” Aga ta teab ka, et “meil on veel pikk tee ees”.
Üks Mike Huckabee lemmikloosungeid valimiskampaanias on “Andke Hope’ile teine võimalus.” See on sõnademäng. Sest ta pärineb Hope’i (lootuse) linnast – nagu Bill Clintongi, kelle lootus jõuda Valgesse Majja juba täitus. Nagu Bill Clintongi on Mike Huckabee harrastusmuusik – ta mängib ühes rockansamblis bassi.
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
Toimetuselt. Järgmisi eelvalimisi pole Mike Huckabeel jaanuarikuus võita õnnestunud.
MEIE ISA PALVE OMANDAS ÕIGE TÄHENDUSE
Tegelikult tegi Wolfgang Lemke juba oma eluga lõpuarve. See oli 1979. aastal, kui ta end veoauto ette visata tahtis. Ta oli 36-aastane ja kõik oma elus saavutanud – tal oli masinaehitusinseneri diplom, korralik töökoht, naine ja kaks last. Tema helgest peast oli tulnud 15 patenti.
Ometi ei olnud Wolfgang Lemke rahul. Stressi ja kriisid uputas ta alkoholi, lõpuks kallas juba iga päev pudeli konjakit kõrist alla. Abielu kippus purunema. Nii tahtiski ta kõigele 1979. aastal lõpu teha. Et ta veel elus on, selle kirjutab ta “mõningate kaitseinglite” arvele, kes teda tänava ääres valvasid.
TÜSSATUD JA MUUDETUD
Kõige sügavama kriisi ajal viis naine Wolfgang Lemke ühe sõbra juurde, kes uskus Jeesust Kristust. See sõber julgustas teda palvetama ning esimest korda pärast lasteaeda luges ta teadlikult Meie Isa palve.
See oli Wolfgang Lemke paranemise algus. Päris täieliku taastumiseni läks küll veel paar aastat aega. Abielu sai ruttu jälle korda, ettevõtjana läks tal koguni väga hästi – kuni ta avastas, et partner teda poole miljoni margaga (nelja miljoni Eesti krooniga) petnud oli.
Tagasi vaadates on Wolfgang Lemke veendunud: “See oli minu jaoks lõplik läbimurre usu juurde.” Jõulujumalateenistusel palus ta Meie Isa palve lõiku “Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele!” (Mt 6,12) täiesti uue meelsusega ning suutis sellele, kes teda petnud oli, andeks anda.
EDU JA LÜÜASAAMISED
Ka järgmistel aastatel pendeldas Wolfgang Lemke võitude ja kaotuste, äriedu ja töötuse vahel. Ta nuputas edasi, ehitas masina reklaampostkaartide kleepimiseks ajakirjadesse ja lisaseadme reisidokumentide tööstusliku tootmise masinale.
Aga Wolfgang Lemkel oli ka raskeid aegu. 53-aastaselt oli ta pideva ülekoormuse tagajärjel pool aastat töövõimetu. Viimased aastad on ta pärast ümberõpet töötanud multimeedia alal.
EESKUJU JULGUSTAB
Nüüdseks 64-aastaseks saanud mees pöörab peatähelepanu sellele, et töötud kristlikku sõnumit kuulda saaksid. Tema loosungiks on “Töötud vajavad Kristust”.
Wolfgang Lemke julgustab tööta jäänud inimesi oma elu usu perspektiivist vaatama. Selleks kirjutas ta isegi väikese raamatu “Jumala tahtel töötu”. See sisaldab Johannese evangeeliumi ja tunnistusi kristlastelt, kes töötuse küsimustega tegelevad. Ta on läbi viinud ka mitmeid aktsioone – töötute hommikusööke ja vorstipraadimisi tööameti ukse ees.
VÄLJAKUTSE KOGUDUSTELE
“Töötud peavad Jeesust Kristust tundma õppima, nad peavad oma anded Tema riigile pühendama,” leiab Wolfgang Lemke. Selles näeb ta ka erilist väljakutset kogudustele. Sest eriti pikaajalised töötud vajavad julgustamist, et ka nende jaoks on veel lootust.
Et Wolfgang Lemke mõtted keerlevad ümber misjoni, seda on ta juba varem tõestanud. Kui tal veel oma firma oli ja ta töötajaid otsis, andis ta töövestlusel igale kandidaadile gideonide ühingu Uue Testamendi – ükskõik, kas ta selle inimese tööle võttis või mitte.
MARCUS MOCKLER
idea Spektrum
POLITSEI PEAKAPLAN PÜHITSETI AMETISSE
Tallinna Toomkirikus pühitseti 13. jaanuaril ametisse Eesti politsei peakaplan Jaan Jaani. Jumalateenistusel teenisid EELK peapiiskop Andres Põder, Eesti Kirikute Nõukogu asepresident Joosep Tammo, kaitseväe peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmik, õpetaja Eve Kruus, pastor Ago Rand, diakon Valdo Lust ja politsei ülemkomissar Ulvi Põllu.
Eesti politseil ei ole kunagi varem kaplaneid olnud. Politsei peadirektor Raivo Aeg avaldas tänu kolonel Tõnis Nõmmikule, kes kaitseväe peakaplani kohalt erru minnes asus kohe politseikaplanaati üles ehitama.
Politseikaplanaadi eesmärgiks on politseitöötajate ja nende perede hingehoidlik teenimine, olenemata nende usulisest kuuluvusest. Ka surmateadete edastamine jääb kaplani kanda.
Jaan Jaani on sündinud 1951. aastal Tallinnas. Õpetajaks ordineeriti 1982. aastal. EELK Usuteaduse Instituudi lõpetas 1987. aastal. 1982–1989 teenis EELK Viru-Nigula ja Kunda koguduse õpetajana, viimased 18 aastat oli Keila koguduse õpetaja ja Lääne-Harju praostkonna abipraost. Jaan Jaani oli EELK meremisjoni asutaja 1991. aastal ning selle kauaaegne peasekretär. 2007. aasta sügissemestril õppis ta Paikuse politseikoolis ning oli praktikal Põhja politseiprefektuuris.
UUS PASTOR AMETIS
20. jaanuaril seati Sadala Baptistikoguduse pastori kohusetäitjaks Sulev Kivastik. Kogudus tänas Jõgeva Baptistikoguduse pastorit Margus Kaske nelja aasta pikkuse teenimise eest Sadalas.
KOHTUMINE EAKATEGA
8. jaanuaril kohtus Eesti EKB Koguduste Liidu juhatus Tartu Salemi kirikus eakate töötegijatega. Kutsutud olid pastorid abikaasadega ja pastorilesed.
1. Vaade avajumalateenistuse ajal saali.
2. Kehra koguduse pastor Eenok Palm (vasakul), Kõrgema Usuteadusliku Seminari rektor Toivo Pilli, Külama koguduse pastor Aare Lige ja Saara Tooming uurisid käsikirjalist Kehra koguduse ajalooraamatut.
3. Vaike Tutsu (vasakul), Mai Liht ja Astrid Teekel vaatasid perepilte ning meenutasid minevikku.
4. Sõna võttis Viljandi ja Suure-Jaani koguduste endine pastor Johannes Saard.
5. Ridala koguduse endise pastori Voldemar Kaasiku sõnad salvestas Raadio 7 jaoks Haldi Leinus.
6. Liidu peasekretär Ruudi Leinus (vasakul), Mooste koguduse endine pastor Daniel Luik ja Haldi Leinus söögilaudade vahel.
|
