Oleme Kristuse kannatusaja nädalates. Tema mõtetes oli inimkonna lunastamine. Kui Tema teekond lõpule hakkas jõudma, heitis Ta pilgu Jeruusalemmale ja nuttis selle pärast: “Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! Ent nüüd on see sinu silmade eest peidus” (Lk 19,42).

Kui Jeesus heidaks pilgu Lasnamäelt alla meie pealinnale, mida Ta ütleks? Tähistades oma riigi juubeliaastat, peaksime mõtlema ka Temale, kes meile vabaduse ja rahuaja on andnud. Inimestele on kahjuks omane head asjad enda arvele kirjutada ja halbades Jumalat süüdistada. Tegelikult on ju vastupidi – õnnistus tuleb Issandalt ja õnnistuse puudumine on Temast eemal­dumise tulemus ehk inimese enda süü.

Jeesus ei mõtelnud oma valule, vaid meile, kui Ta Kolgatal meid päästis. “Vaadakem üles Jeesusele, usu alustajale ja täidesaatjale, kes häbist hoolimata kannatas risti Temale seatud rõõmu asemel ja on nüüd istunud Jumala trooni paremale käele” (Hb 12,2).

MAINE JA TAEVANE RIIK

Toimetaja kommentaar

Kas me sellist Eestit tahtsime? Rumal küsimus, mida ometi ikka veel esitatakse. Eesti riik pole saavutanud oma lõplikku kuju ega saavuta kunagi. Elu areneb edasi, kerkivad üles üha uued lahendamist vajavad küsimused ja iialgi ei tule probleemideta õnneaega. Ehkki paradiisi pole maakeral kuskil olemas, ei tähenda see, et inimene peaks kogu aeg nurisema.

ILUS JUUBEL OLI

Pärnus kaitsejõudude paraadil vaatas kindralleitnant Ants Laaneots oma kõnes üsna palju tagasi ja oli oma hinnangutes võib-olla liigagi karm. Tallinnas aastapäevakontserdil mõtiskles president Toomas Hendrik Ilves rohkem tulevikust ja oli üsna optimistlik. Vajame mõlemat – kriitilist pilku ja tulevikulootust.

Eelmisel aastal jäi kaitsejõudude paraad suure külma tõttu ära. Tänavusel paraadil mõjusid valget moondamisriietust kandvad sõdurid kevadiselt soojas, päikesest säravas lumetus linnas nagu valge jänes mustas metsas. “Miks Jumal nii teeb?” küsis üks inimene ilmale viidates. Ega Piiblis pole öeldud, palju Eestis talve peab olema. Meie suhtumine Jumalasse ja oma riiki ilmast küll sõltuda ei tohiks.

Presidendi vastuvõtul olid traditsiooniliselt kohal ka juhtivad vaimulikud. Silma hakkas, et vabakoguduste esindajaid seal ei olnud ja nii on see aastast aastasse kordunud. Muidugi on see presidendi vaba valik, keda ta vastuvõtule kutsub. Meile näitab see, et vabakoguduste liikmete roll poliitikas on väga väike.

ÜKSKÕIKSUS JA VASTUTUS

Põhjust ei tule kaugelt otsida – meil on oma riiki liiga vähe aega olnud. Võõrad võimud, kellele oleme pidanud alluma, kujundasid meie suhtumise riigivõimu. Ümberorienteerumine võtab aega ja virisejad pikendavad seda.

Meeldiva üllatusena tuli internetti teade palveketi organiseerimisest meie maa ja rahva heaks 25. veebruarist 2. märtsini. Ka need, kes ei suuda tund aega järjest palvetada, võiksid iga päev Jumala ees oma kodumaa vajadusi nimetada. Ja lugeda 1Tm 2,1–4, mida palveketi üleskutses tsiteeritakse.

KOSOVO JA EESTI

Kõigepealt, Kosovo iseseisvust tunnustades rõhutavad paljud riigid, et see ei loo pretsedenti. Teiseks, Kirde-Eesti pole kunagi olnud ühegi mitte-eesti rahva põlisala. Seda asjatundmatud võõramaalased muidugi ei tea, nad vaatavad praegust rahvuste statistikat (selle järgi on eestlasi Ida-Virumaal ainult 20 protsenti). Kolmandaks – neid, kes tõsimeeli tahaks Kirde-Eestit iseseisva riigina, ei ole kindlasti palju. 172 tuhande elanikuga miniriik jääks oma arengus üsna hätta. Loota võiks muidugi Venemaa toetusele, aga siis poleks see iseseisvus. Neljandaks, päris Venemaaga liitumine võiks mõnele vene marurahvuslasele meeldiv idee olla, aga enamikule see meeldida ei tohiks – majanduslikult elab venelane Eestis paremini kui Venemaal ja tema vabadus maailmas liikuda on palju suurem.

Nii jääb Kirde-Eesti eraldumise idee ainult mõne tähelepanu ihkava liidrihakatise surnud loosungiks. Niisuguseid tegelasi ei maksaks liiga tõsiselt võtta, aga silma võiks neil peal küll hoida. Kes ühte kurja teha ei saa, võib teisega Eestit kahjustada.

MAINE JA TAEVANE RIIK

AJALOO ISSAND

Ps 77,12–14

Käesolev piiblitekst tuletab meile meelde Jumala tegusid, räägib nende meenutamisest. Väga sageli öeldakse inimestele, kes meenutavad möödunud asju, et nad elavad minevikus ja ei oska hinnata tänast päeva. Mäletan oma elus sündmust, kus mulle kui ajaloolasele öeldi, et ma käin elus selg ees, see tähendab – vaatan ainult tagasi. Tihti öeldakse kristlastele, et nad elavad tulevikus – ootavad taevariiki ja põgenevad tänasest päevast.

Ja olemegi olukorra ees, kus nii tagasi kui ka edasi vaatamine näitaks, nagu kristlased elaksid valesti. Kuid kas sellisel arvamusel on ikka tegelikult alust?

JUMAL JUHIB AJALUGU

Tänu oma minevikule on eestlased ajaloo-usku inimesed. Kõik, mis minevikus toimunud, on meile oluline. Minevikuga liigset tegelemist on meile ette heitnud paljud väljaspool Eestit elavad inimesed – poliitikud, ajakirjanikud ja teised.

Pikka aega on ajalugu olnud valitsejate ja juhtide lugu. Tänapäeval on see üha enam lihtsate inimeste ja kogukonna lugu.

Kui mõtleme sellele, mida tähendab väljend “ajaloo Issand”, võime saada mitmeid erinevaid vastuseid. On neis jäänuk ajast, kus ajalugu tegid kuningad või on seal arusaam, et kõige taga on Jumal?

Psalmidest leiame suure hulga kirjakohti, kus räägitakse nii Jumala tegudest minevikus kui ka ootusest ja usust, et Jumal sekkub tulevikus oma rahva ellu. Kutsutakse üles meeles pidama Jumala tegusid ja nendest rääkima järeletulevale põlvkonnale, et nad ei unustaks Jumalat.

Ps 105,1–5 loeme: “Tänage Issandat, kuulutage Tema nime, tehke teatavaks rahvaste seas Tema teod! Laulge Temale, mängige Temale, kõnelge kõigist Tema imedest! Kiidelge Tema pühast nimest, rõõmutsegu nende süda, kes otsivad Issandat! Nõudke Issandat ja Tema võimsust, otsige alati Tema palet! Meenutage Tema tehtud imetegusid, Tema imetähti ja Tema huulte kohtuotsuseid.”

Psalmisti mõtted Issanda tegude meenutamisest peaksid olema eeskujuks ka tänasele inimesele. Me ei saa elada ainult minevikus, kuid selleks, et mõista tänast päeva, on meil vaja minevikku tunda. Mitte selleks, et kõike korrata. Oluline tänase päeva jaoks on see, kas ja kuidas me näeme mineviku sündmustes Jumala tegu. Nende meenutamine annab meile võimaluse ja julguse elada tänases päevas, teha oma valikuid ja otsuseid. Ja mitte ainult. Issanda teod minevikus aitavad meil vaadata ka tulevikku, teha valikuid ja otsuseid, mis seda mõjutavad.

Eesti rahvas on oma ajaloo jooksul pidanud tegema mitmeid tähtsaid valikuid ja otsuseid. Kõik pole mitte head olnud.

RIIGI JUUBEL

Kuid meil tasub meenutada ka seda, et vahetult pärast Vabadussõda ütlesid tolleaegsed juhid nende tähtpäevade tähistamisel, et kõik saavutati tänu Jumala abile ja sõdurite vaprusele. Kolmekümnendateks aastateks olid alles jäänud vaid targad juhid ja vaprad sõdurid!

Jumal oli ajaloost kadunud. Kui vaadata sündmustele, mis järgnesid, siis kas Teine maailmasõda ja sellele järgnev okupatsioon ei olnudki Jumala ajaloost kadumise tagajärg? Teame Jumala saadikuid – prohveteid – kes hoiatasid riigijuhte ja rahvast tulevaste hädade eest, kui nad meelt ei paranda. Need ei olnud mitte prohvetid Vanast Testamendist, vaid meie rahva hulgast, et paneksime tähele Jumala sõna ja ei unustaks Issanda tegusid minevikus.

BAPTISTIDE TÄHTPÄEV

Tollane ärkamisliikumine on jätnud meie usuellu ja kogu ühiskonna arengusse sügava jälje. Paljud väärtused, mis tol ajal olid uudsed, on täna meie elu loomulikuks osaks.

Me ei saa ajalugu kopeerida, kuigi tark Koguja ütles juba väga ammu: “Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid” (Kg 1,9–10).

Vaadates tagasi, ütleme sageli, et olid siis alles ärkamised, koosolekud jne. Ning mõtleme, et nii peaks jälle olema. Aga me ei saa järgi teha neid sündmusi. Need saavad meid vaid innustada ja julgustada selleks, et ka täna võiks Jumal meie keskel tegutseda.

Sellel pärandil ei ole ainult ajalooline väärtus. See ei ole ainult meie esivanemate usuline pärand. See pärand tuletab meile meelde, et ka meil on kohustused nii ajaloo kui ka tuleviku ees. Me peame seda pärandit – Jumala tööd minevikus – mitte ainult meenutama, vaid ka jutustama sellest oma kaasajale – lastele, lastelastele, naabritele jne. Meie kohus ei ole ainult meenutada, vaid ka jagada. Meil ei ole õigust Jumala tegusid ainult endale hoida.

“Kõik Issanda teod on väga head ja kõik, mis Ta seab, sünnib õigel ajal! Ärgu öeldagu: “Mis see on? Milleks see?”, sest kõike uuritakse omal ajal!” (Jeesus Siirak 39,16).

Me ei pea minevikule mõtlema sellepärast, et me ei oskaks tänasega midagi peale hakata. Kuid toetudes minevikule, võime vaadata tulevikku.

JUMALA LOODUD JÄRJEPIDEVUS

Seda järjepidevust on mõistnud paljud Piibli autorid. Ikka ja jälle tuletatakse meelde Jumala tegusid minevikust. Ja mitte ainult meelde tuletades, vaid kutsudes üles Jumalat tänama selle eest. Ja mitte ainult tänama, vaid ka õpetama. Sellest on vähe kasu, kui me ainult teame mineviku fakte. Meil on vaja mineviku kogemustest õppida, teha oma järeldused ja otsused ning jätkata oma teed.

“Ära väldi vanade jutustusi, sest ka nemad on õppinud oma vanemailt, sest neilt sa õpid arukust ja vastuse andmist siis, kui on vaja!” (Jeesus Siirak 8,9).

Igaühel on oma koht selles järjepidevuses. Sõltumata sellest, kas oleme juba vanad või alles noored. Vanemal põlvkonnal on, mida jagada. Noortel on aeg kuulata ja meelde jätta, et tulevikus seda jagada uuele põlvkonnale.

See on psalmisti eeskuju meile täna. Jumal on rääkinud oma rahvaga minevikus ja Ta räägib meiega ka täna. Paneme siis tähele TEMA SÕNA.

JAAN BÄRENSON
Eesti Piibliseltsi peasekretär

JUMALA IME ELUSTUB LASTE LAULUS

Mööda Eestimaad on alustanud ringsõitu koguperemuusikal “Ime Mostokis”. Esitajaks on laste- ja noortemisjon Juhhei. Selle tööd veavad Rita ja Tõnu Paju Võrust. RITA PAJU rääkis muusikalist ka Kuulutajale.

Juhhei töö on lausa rahvusvaheline?

Meie töö on alguse saanud Soome liikumisest Jippii. Sealt on pärit ka laulud, autoriteks Lasse Heikkilä ja Outi Rossi. Laule on tõlgitud 36 keelde ja liikumine on laienenud teistesse maadesse. On juba ka venekeelne Hurraa.

Kui kaua Juhhei tegutseb?

Läheb seitsmes aasta. Elasime enne Otepääl ja alustasime seal ainult oma pere lastega. Peaaegu igal nädalavahetusel olime kuskil esinemas, laulmas, evangeeliumi kuulutamas – koolides, lasteaedades, Harku vanglas, kogudustes. Tahtsime näidata, et on olemas sellised vahvad laulud.

Oleme kogudustesse jätnud plaate ja fonosid ning innustanud tegema koore, kes tahaksid laulda neid laule ja tuleksid meiega kontsertidele. Iga laps, kes tahab Jumalat ülistada, pääseb seda tegema koos meiega. Võib-olla ta ei laula nii perfektselt, aga ta süda igatseb Jumalat kiita ja ülistada.

Kui pidasime Juhhei laulupidu 2006. aasta suvel, siis oli kooris üle 250 lapse. Nüüd on natuke nutune olukord just koorilaste suhtes, sest hetkel on Juhheil jaksu ainult seda muusikali teha. Ma arvan, et me kompenseerime selle järgmisel aastal, siis on motoks “Õitseb kogu maa”.

Mis on “Ime Mostokis”?

See on hästi vahva muusikal. Kui ma seda Soomes nägin, siis oli kohe niisugune tunne, et selle peab Eestisse saama. Seal on võimas sõnum, mis mind ennast liigutas ja mõtlema pani. Sisuks on, et Jumala Sõnas on vägi. Kui sa usud, nagu kirjutatud on, siis sünnivad imed. Kogu algupärane evangeelium on seal sees. Hästi raske sõnum lastepärases vormis.

Mostok on väike Aasia küla, nimi on vist muudetud. Kui misjonärid läksid sellesse külla ja palvetasid, siis sai väike tüdruk malaariast terveks. Sellest tervenemisest ärkas kogu küla – nemad tahavad ka Jeesust teenida. Samas olid külas väga karmid reeglid, kuulutada ei tohtinud, pandi vangi.

Sa tegid loo Eesti jaoks ümber?

Ma ainult tõlkisin. See on tõestisündinud lugude põhjal tehtud ja ma ei tahtnud midagi muuta. Ainult Soome misjonäridest tegin Eesti misjonärid. Me oleme kuidagi veel kinni selles, et viiskümmend aastat me ei tohtinud piuksugi teha. Nüüd on meil vaba Eesti. Kristust on võimalik kuulutada igal pool. Me ei adu veel seda, et kõik on võimalik. Lastega on see võrratu. Ei mingit virinat ega nurinat, lootus on Jumala peal. Suurtega võib-olla ei teekski seda.

Millised plaanid teil muusikaliga on?

Rändame mööda Eestit. Olime juba Tartus ja Võrus. 15. märtsil oleme Paide kultuurimajas, 24. mail Rakvere teatri saalis, 22. juulil Kuressaare kultuurikeskuses, 24. juulil Kärdla kultuurikeskuses, 27. septembril Pärnu kontserdimajas ja 8. novembril Tallinna Salme kultuurimajas. Infot saab meie kodulehelt www.juhhei.ee.

Tegelikult on see suur ettevõtmine, sest iga linna peale läheb vähemalt kümme tuhat krooni. Võrule läks 13 tuhat. Aga tulid annetused – kõik Eestist, erinevad kogudused annetasid 500–5000 krooni. Võru linnavalitsus andis 3500. Peale nende olid veel üksikannetajad.

Haarasime ümbruskonna linnu, et teeme koos ühe suure ja hea asja. Oli nii hea tunda, et ei ole üksi. Kaks linna, kuhu tahtsime minna, on ära öelnud, aga nad aitavad naabreid. Õige olekski haarata teisi umbes viiekümne kilomeetri raadiuses. Me rabeleme praegu igaüks oma liivakastis, aga suuri asju peaksime koos tegema.

Kust muusikali lauljad pärit on?

Kõige rohkem on Tartu Kristlikust Koolist, siis Otepäält, Võrust, Valgast, Amblast. Kokku on 45 inimest. Kaheksa on peaosades, teisi saab kergemini asendada.

Ei adu tegelikult ise ka seda, mida Jumal on andnud. Nagu Mostokis – sa koged, kuidas Jumal juhib – kui üks puudub, siis on teine kohe võtta. Kui niisuguseid asju näed, siis mõistad – Jumal tahab, et see sõnum jõuaks rahvani. Tema valab oma õnnistuse ja annab oma juhtimise. Nii hea on kõrvalt jälgida, kuidas Jumal paneb kõiki asju paika.

Kui kauaks muusikal teie repertuaari jääb?

Muusikali oleks tahtnud siia juba neli aastat tagasi. Jumal paneb meile igatsusi küll, aga ta annab õigel ajal. Las Jumal juhib. Soomlased tegid kaks aastat ja ütlesid, et nüüd on läbi. Nad andsid oma rekvisiidid, riided ja parukad meile. On hea, kui me selle aasta jaksame.

Sellepärast tahaks innustada inimesi tulema ja vaatama. Eestlane süttib aeglaselt ja kui juba hoo sisse saab, siis on kõik juba möödas – me ei näinud, me ei kuulnud. Nüüd on võimalus, tulge ja vaadake!

Täname!

22. veebruaril 2008 Võrus

ABORT EI SOBI PEREPROBLEEMIDE LAHENDAMISEKS

Üksteist aastat tagasi tuli Eesti päritolu LINDEN VIINALASS koos abikaasa JANICE’i ja viie lapsega Ameerikast Eestisse elama. Meie intervjuu teemaks on üks valdkond nende tegevusest mittetulundusühingus Valgus Linnas.

Paljud lähevad Eestist hoopis ära.

Võib ju minna, kui tunned Jumala juhtimist. Sa kuulad sõna ja lähed. Jumala lastena on see meie eesõigus ja ka vastutus.

Kas Ameerikas ei olnud parem?

Majanduslikult oli parem ja stabiilsem. Siin on äri kenasti edasi arenenud, samas on hinnad lihtsalt hulluks läinud. Me oleme nime poolest kõik uhked eurooplased, aga sissetulek kuidagi lonkab. Ameerikas on paljud asjad odavamad, aga mis siis – ainult majanduse pärast ei oleks mõtet siin või seal tahta elada.

Meie lapsed on end siin sidunud Jumala riigiga. See on andnud suure rahu meie südamesse ja annab pereelule, isiklikule elule ja vaimulikule elule väga palju juurde. See on nagu Jumala kinnitus meile, et oleme õigel teel. Oleme Talle väga tänulikud.

Haridus, mille lapsed on siin, Tartu Kivilinna Gümnaasiumis, saanud, on parem kui Ameerikas. Keskkool on siin palju nõudlikum ja koolilaps on Eestis palju paremini ette valmistatud, et edasi minna ellu või ülikooli.

Millest kasvas välja teie praegune töö?

Olime vahepeal ühe aasta Ameerikas. Üks naine raseduskriisi keskusest rääkis meie kodukogudusele Colum­buses Ohios oma tööst. Keegi last ootav naine tuli keskusesse ja nõustamine päästis selle lapse elu. Keskus andis meie kiriku kontaktandmed. Naine võttis oma sõbra kaasa ja nad said samal päeval päästetud. Nad abiellusid ja käivad nüüd perega kirikus. Seda kuuldes tundsime Jumala kutset sellele tööle.

Kas Ameerikas on aborditeema sama terav kui Eestis?

Eestis ei ole see üldse terav. Aborti peetakse tavaliseks asjaks ja paljud ei mõtlegi selle peale, lihtsalt teevad ära. Ameerikas on see palju teravam küsimus.

Eestis katkestatakse ligi pooled rasedused. Absoluutarv langeb, see oleks nagu positiivne, aga raseduste arv ju ka väheneb. Protsentides ei ole suurt midagi muutunud. See näitab väga selgelt, et mõtteviis on sama. Kui tekib soovimatu rasedus, siis kõige kergem ja käepärasem võimalus on abort. Eestlase suur pluss on see, et tavaliselt suudab ja tahab ta asju läbi mõelda, aga aborti teeb mõtlematult.

Kas Ameerikas räägitakse abordile avalikumalt vastu?

Nii vastu kui ka poolt. Varem ei olnud üldse küsimus, millega tegemist on – inimene võis rääkida, et loode on mingisugune lihaklomp, bioloogiline mass, selle võib ära kraapida ja asi on korras. Aga see on absoluutselt vale. Meditsiin on nii palju edasi läinud. Enne, kui ema saab aru, et ta on rase, lööb juba loote süda. Kui inimene seda teab, siis on tal raske seda protseduuri teha. Tegemist on eluga. Meie eesmärk ei ole aborti keelata, see oleks mõttetu. Käitumine ei muutu enne, kui mõtteviis on muutunud, ja selleks on info levimist vaja.

Miks peab kirik sellega tegelema?

Kristlastena näeme, et inimelu on Jumala tipplooming. Seda võiks kirik väga väärtustada. Samas on elus raskusi palju ja olgem ausad – tihti on rasedus kriisimoment inimese elus. Kui inimene on segaduses, siis ta otsib midagi kindlat. Meil on elule pakkuda kindel alus, mis toob hingele püsiva rahu.

Aga tuleb ka praktiline, abistav käsi sirutada. Tänu Inglismaa, Rootsi ja Ameerika sõpradele on meil võimalus anda ka abi. Vahest on elu säilitamise või hävitamise küsimus selles, et ei tulda materiaalselt toime. Püüame neid inimesi aidata, aga niisama me ei anna. Nad peavad osalema nõustamise protsessis.

Te käite koolides esinemas?

Oleme käinud ligi 50 koolis. Õnneks ei ole see ainult meie pingutus. Koolidesse on meid enamasti organiseerinud Eesti Kirikute Nõukogu eluväärtuste ümarlaua kooliprojekti juht Lea Küünarpuu. Janice on baptistide esindaja selles ümarlauas. Varem maksis kirikute nõukogu meie sõidukulud kinni. Praegu rahastab koolides käimist Põhjamaade Ministrite Nõukogu.

Kõige nooremad, kellele oleme esinenud, on seitsmes klass. Me ei tohi alahinnata nende teadmisi ja kokkupuuteid selle probleemiga. Juba nii noortele võib ja peab ausalt rääkima nii seksuaalasjadest, abordist kui ka suguhaigustest, sest HIV on üks eriti kiiresti sugulisel teel leviv haigus. Mida varjatum on info, seda ohustatumad on lapsed.

Meie meeskonnas on umbes kümme inimest, nende hulgas õpetajad, psühholoog, medõde, sotsioloog, ämmaemand. Tahaksime, et meid oleks rohkem – Tallinna meeskond, Valga meeskond jne. On ju väga tublisid aktiivseid inimesi, kes suudaksid seda tööd teha. Küll Jumal julgustab ja varustab ka selleks.

Kui keegi arvab, et ei suuda ise seista õpilaste ees, siis võib ta ometi aidata. Ehk suudaks ta kooli direktorile, huvijuhile või perekonnaõpetuse õpetajale helistada ja meie programmi pakkuda. See oleks meie jaoks uskumatult suur asi.

Alati on vaja neid, kes palvetaksid. Kui Jumal selle töö südamesse paneb, siis ära kuskile ära jookse. Võimalusi on palju, kus sa võid kaasa aidata.

Kui palju aborditemaatika usklikke puudutab?

Kirikus on Janice’i juurde tulnud vanemaid naisi ja tunnistanud, et on teinud kunagi aborti. Mõnel vanal inimesel on siiani suur koorem südames. Ta on aru saanud, et viiskümmend aastat tagasi võttis ta tõesti elu, see oli väike inimene. Arst käskis seda teha. Neid inimesi tuleb nüüd nõustada, et nad sellest üle saaksid.

Üks osa abordijärgsest sündroomist ongi süütunne. Meil õnnestus paar aastat tagasi välja anda piiblikursus naistele, kellel on oma halb kogemus abordiga. Me tegime vastava grupi, seal oli naisi igast vanusest.

Kas keegi pole öelnud, et tegelete sobimatu teemaga?

Mitte keegi. Äkki mõni mõtleb nii, sellisest inimesest oleks kahju ja me kutsume teda ümber mõtlema. Aga siiamaani on tagasiside nii kirikuinimestelt kui ka mitteusklikelt väga positiivne ja julgustav.

Jeesus tegeles eluga väga praktiliselt. Ta oli huvitatud inimeste füüsilistest vajadustest. Selle kaudu me näitame Jumala reaalset armastust inimeste vastu. Me võime nendega tuhandeid piiblitunde teha, aga just armastus ja hoolivus tõmbavad ning selle kaudu teenime õiguse inimestele Jeesusest rääkida.

Johannese evangeeliumis on näidatud Jeesuse olemust. Püha Vaim ütleb meile, et Jeesus on täis armu ja tõde (Jh 1,17). Me võime tõtt öelda – patune inimene, oma süü, sure ära, paras sulle! Ütleme ausalt, see mõttekäik on mõnedele usklikele omane. Samas osa usklikke annab palju armu, lubab inimestel kõike teha, aga lonkab tõde. Kus on õiged proportsioonid? Seda määrab Püha Vaim.

Meie eesmärk on inimestele anda mitte ainult hoiatusi, vaid ka teadmisi, kuidas end tervikuna kaitsta – nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja ka ühiskonna suhtes. Edastada seda sõnumit, mis kutsuks inimesi hoopis teisele tasemele, kus neil on kindel elu alus, millele võib edukalt ja julgelt oma elu ehitada. Elu eesmärk ei ole nii paljude inimestega seksida, kui võimalik, vaid väärtustada ennast ja teisi. Selle kaudu me kaitseme nii ennast kui ka ühiskonda.

Kuidas noored ja koolide juhtkonnad teie sõnumisse suhtuvad?

Iga kord, kui räägime puhtast elust, siis mõni noormees või noor tüdruk ütleb kasvõi silmadega – aitäh, mulle oli seda julgustust vaja. Kui ümberringi teised kõik seksivad, siis ta tunneb ennast veidralt. Kas ta on ainuke? Ei ole. Talle on natuke julgustust vaja ja seda me pakume. Mõni muidugi naerab, aga paljud vastavad pärast küsitlusele – ei, mina mingil juhul aborti ei teeks ja olen nõus ootama sugueluga abielu alguseni.

Me oleme väga õnnelikud, kui õpetajad on meie tunnis. Me julgustame neid ja kiidame neid nende töö eest. Ainult üks õpetaja neli aastat tagasi ütles, et meie faktid ei vasta tõele. Palusime ta käest tema infoallikaid ja ootame siiamaani vastust. Talle olid oma mõtted tähtsamad kui faktid. Teised ütlevad – aitäh, tulge kindlasti järgmisel aastal tagasi.

Aegajalt ajakirjanduses mõnitatakse neid, kes ütlevad, et abort on mõrv.

Eks neil on oma poliitilised ja filosoofilised vaatepunktid kaitsta, mis sest, et teadus seda ei toeta. Me peame mõistma, et abort oli Eestis viiskümmend aastat ainus rasedusvastane vahend. Mida me ikka ootame. Aga inimestel on nüüd võimalusi palju ja me julgustame neid – salli elu. Kaks valet ei anna tulemuseks ühte õiget. Kui oled ühe vea teinud, siis sellest vabanemiseks ei tohi teha teist ja suuremat, muidu süütunne ja -koorem jääbki su peale.

Oleme ka ametnikega suhelnud. Nad saavad aru, et tegemist on meie rahva püsimise küsimusega. Kui me ei looda türklaste peale, et nad tuleksid Eesti riiki edasi viima, siis tuleb asi väga praktiliselt ette võtta. Nad saavad aru, et me aitame neile eesmärkidele kaasa. Tugev pere tähendab tugevat rahvast ja riiki, mis on meie kõigi huvides.

Kas perekonda üldse tohib planeerida?

Kui inimese majanduslikud võimalused võimaldavad, siis palun väga, võib olla väga suur perekond. Kui ei, siis lihtsalt paluks mitte elu hävitada. On palju inimesi, kes tahaksid lapsendada, aga lapsi ei ole. See on vahest raske valik, aga lõpuks sellele emale ja isale, lastele ning ka teisele perele on see superilus valik.

Kas lapse ära andmise kriisi ei pea pärast lahendama hakkama?

Täitsa võimalik. Kui keegi kahetseb, et lapse ära andis, siis vähemalt see laps on elus. Seda kriisi võib tulevikus lahendada. Aga muidu pole isegi hauda, kuhu nutma minna.

Täname!

21. veebruaril 2008 Tartus

EDASIMINEKU TAKISTUSED JA OHUD SEISMISEL

Need sõnad ütles Jumal Moosesele väga kriitilisel silmapilgul – meri seisis Iisraeli laste ees, vaenlane taga ja ülepääsmatud mäed külgedel. Mida teha sellises täbaras olukorras? Eks ikka kisendada Jumala poole. Aga Tema ütles: “Mis sa kisendad, ütle, et nad edasi läheksid!”

USK JA PALVE

Piiblis rõhutatakse, et rajaksime endid oma kõige pühamale usule ja palvetaksime Pühas Vaimus (Jd 20). Sellest tuleb kaks küsimust: kas meie praktiliste kogemuste vähesus on tingitud usu vähesusest ja kas meie vähene Jumala väe kogemine tuleneb liiga vähesest palvetamisest? Me oleme küll usklikud, siiski ei saa me kiidelda suurte tagajärgedega. Enamiku usk on segatud isiklike vaadete, tõekspidamiste ja unistustega. Pisut on seda, mis tõelise usu mõõtu välja annaks.

Esilekerkinud küsimused juhivad meid Jumala tahte ning Talle antud elu tõe juurde. Sest Jumalast mööduvatest palvetest pole puudust. Palvesõnu on vahel nii palju, et Jumal peab vaigistavalt ütlema: “Jäta kisendamine!”

Kus puudub edasiminek Jumala käe kõrval, tardub usk inimlikesse vaadetesse ning tõekspidamistesse. Viimaste raamides muutub palve sageli hüsteeriliseks kisendamiseks ja kutsuvaks kaebehelinaks. Paljud usklikud on sellepärast tõsiselt hädas oma palveeluga. Palutakse ja palutakse, aga Jumal ootab, et astuksime terve oma eluga usuteele. Usk ja palve on olulised, ent lisagem ka kohe juurde – kui puudub põhi äraantud elu näol, teotame ainult Jumalat oma armetu usueluga. Jah, Jumal ootab, et läheksime edasi.

JUMALA JA MEIE TAHE

Kellegi surija viimseks pihtimuseks olid järgmised sõnad: “Jumal on mind kutsunud kolmel korral. Noorena karjas käies kuulsin esimest kutset. Hiljem linna elama asudes leidsin endale korteri ühe palvela läheduses – see oli minu teine kutse. Ent siis tutvusin uskmatu noormehega ja läksin maailma teed. (Sõna ütleb: “Igaüks meist pöördus oma teed” (Js 53,6).) Nüüd, surivoodil lamades, on kolmas kutse minuni jõudnud. Tänu Jumalale, ma lahkun päästetuna, aga milline kahju – terve elu on tühjalt raisatud, ma ei ole kellelegi suutnud kasuks olla.” Nurjaläinud elu. Miks? Inimene ei järgnenud Jumala kutsele. Ei astunud Jumala teele. Jumala tahtele seati risti ette sõna “ei”.

Taolist olukorda kogevad usklikud sageli. Tihti seisame olukordades, milles oleme nagu sunnitud elu ülalpidamiseks kahtlasi vahendeid kasutama. Sealjuures mõtleme ise: “Jumal näeb, et ma ei tule muidu välja, küll Ta juba andestab.” Niimoodi teeme kompromisse. Annab ju südametunnistust pisut siia ja sinna venitada. Ja tõesti, Jumal nagu ei karistakski. Ent vaikseil tundidel annab Jumal märku ja ütleb: “Minu tee on lihtne ja selge.” Kompromissidega muutub aga palve otstarbetuks ja kaotame jõu. Lugematud tundmatud usklikud on palvekambris maailma ajalugu teinud, aga kompromisside tegijatele on need õnnistused suletud. Sellepärast, niipea kui jõuad seisakuni usuelus, otsi, kus on põhjus. Viimane tuleb igal tingimusel leida ning lahendada, siis alles võib juttu teha edasiminekust. Korralda oma elu. Astu õigesti Jumala teele.

SEISAKU PÕHJUSED

2. Kuradi olemasolu. Jumal on nähtamatu. Ta on Vägi. Aga ka kurat on olemas. Ka tema on nähtamatu, ka temal on väge. Ainult kurat töötab oma väega Jumala väele vastu. Jumal kingib rahu, kurat aga röövib selle. Jumal vabastab inimese pattudest, kurat aga seob inimest. Külluses leidub inimesi, kes on jalgupidi kuradi võrgus. Kas peaksime sinna jääma? Ei! Vabastagu meid palve ja usk ning mingem edasi.

3. Sihi kaotus. Mõnele inimesele tundub, nagu oleks ta saavutanud kõik. Kuskile ei ole enam minna. Sellises olukorras tuleb meil aga usus ootama jääda. Jumal on lubanud meid juhtida. Haara sellest kinni. Kes otsib, see leiab – leiab tee ka edasiminekuks.

4. Iseendaga rahulolek. See on kind­lasti väga ohtlik. On usklikke, kes on küllaltki palju läbi elanud. Oma kogemustest jutustavad nad siis pikki lugusid, aga ei pane tähelegi, et kõik sündis kauges minevikus. Jutustaja on palju näinud-kuulnud, ent nüüd ta seisab. Usklik peab aga alati olema värske ning keev. Pidagem meeles, me oleme siin maailmas vastuvoolu ujujad-sõudjad. Niipea, kui lakkame seda tegemast, viib vool meid paratamatult tagasi.

KADUVAD VÕIMALUSED

Mäletan aega, kui olin kahekümne-aastane noor usklik. Seisin, kuna ei teadnud, kuhu õieti minna. Viibides koos uskmatute noortega ühel õhtusöögil, “läksin nendega kaasa”. Kuigi olin öelnud, et olen usklik, laskusin teistega tühjast-tähjast kõnelema. Sellepeale küsis üks noortest: “Kui olete tõesti usklik, siis palun aidake mind, mul puudub südames rahu.” Kahjuks ei suutnud ma toda õnnetut aidata, olin vooluga kaasa läinud. Palju aastaid on sellest juhtumist möödas, aga ikkagi olen kurb selle pärast. Seisak on ohtlik, sest võimalused mööduvad ja ei kordu.

Peaksime märkama seda, et aeg jookseb. Olime alles hiljuti terved ja noored ning aega tundus küllalt olevat. Käisime kümneid kilomeetreid ja olime öid üleval. Nüüd aga ei suuda üle paari tunni õhtul palves olla. Tööd ja toimetused on meilt vaba aja röövinud. Oleme väsinud ja leiame end sageli magamas. Ent kurat ei maga. Ketsemani aias jäid kolm Jeesuse kõige ustavamat jüngrit magama. Nad jäid magama siis, kui Jeesus neid palvevõitluses kõige rohkem vajas. Ainult üks Jeesuse jüngreist ei maganud – reetur Juudas. Kui tüüpiline – kurat ei maga, ent Jumala rahvas magab.

Me peame edasi minema. Jeesus ütles: “Ja kuhu ma lähen, sinna te teate teed” (Jh 14,4).

Me ei vaja uusi õpetusi, vaid peame lihtsalt edasi minema. Meie eesmärgiks on kasvamine Kristuse tundmises ja Tema surma sarnaseks saamine (Fl 3,10).

HUGO OENGO
1907–1978
Eesti Metodisti Kiriku superintendent
Usurändur 1958

VIIMANE ÕLU

“Jumal, kui sa olemas oled, siis aita mind,” palus Josef Brüschweiler surivoodis. Kolm nädalat hiljem, novembris 1978, kirjutati ta haiglast välja.

KASUTU ÕPPETUND

Vaatamata kõigele läks Josef Brü­schweileri äri edukalt – 1980. aastal avas õppinud kondiiter ja pagar koos oma naise Marlisega Zürichis suurfirma. Aga joomine viis tema abielu kriisi. Naine ja mõlemad tütred läksid minema. Josef Brüschweiler otsis abi psühhiaatrilt ja muutus varsti sõltuvaks neist ravimeist, mis talle välja kirjutati. Palve ja anumise peale tuli pere viimaks siiski tagasi.

JEESUSEGA RESTORANIS

Vaevalt kohale jõudnud, vahetas Josef Brüschweiler vastuvõturuumi lähedal asuva restorani vastu. Aga siis – õlu oli juba haardeulatuses – kuulis joodik äkki häält: “See on viimane alkohol, mida sa jood!”

Kui Josef Brüschweiler teist korda seda häält kuulis, vahetas ta kõrtsi. Kuid ka seal ei saanud ta neist sõnadest lahti. Ta pobises aeglaselt: “Jumal, kui see on sinu hääl, siis aita mind.” Kõrval istuva abielupaari küsimusele, kas ta räägib iseendaga, vastas ta üllatavalt: “Ei, Jeesus Kristus rääkis minuga ja tegi mind praegu alkoholist vabaks.” Ümberringi rõkkas naer, sest kõrtsi põhikundet ei võtnud keegi enam tõsiselt.

VÕÕRUTUSPROBLEEME EI OLNUD

Järgneva lühikese taastusravi järel puhkas Josef Brüschweiler seitse nädalat ja võttis aega Piibli lugemiseks. Varsti seejärel alustas ta Jumala abiga Marlisega uut elu. Tema abielu sai täiesti uue väärtuse. Ka suitsetamisest sai endine suitsuori mingite võõrutusprobleemideta lahti, kuigi tõmbas varem 40 sigaretti päevas.

EVANGELISEERIMINE JOOMISE ASEMEL

Oma paljudel reisidel koges Josef Brüschweiler täbarates olukordades Jumala kaitset. Tema suurim soov on näidata, et kristlased ka sõltlaste eest hoolitsevad: “Kui meie seda ei tee, siis teeb kurat.” On vaja ka julgust, et selliseid sisse kutsuda, kes sul toas oksendama hakkavad.

M. BREIDERT
Herold Seines Kommens

MUUSIKAL “IME MOSTOKIS”

Võru Kultuurimajas “Kannel” 16. veebruaril 2008

1. Rahvas alles koguneb saali.
2. Riisipõllul.
3. Aasia pere Jumalat ülistamas.
4. Aasia laste rõõm evangeeliumist.
5. Kohale olid tulnud mitmed Lõuna-Eesti pastorid koos oma koguduse rahvaga. Pildile jäid Võru Baptistikoguduse pastor Toivo Teekel (vasakul) ja Elva Baptistikoguduse pastor Peeter Tamm.
6. Plaatide leti juures olid Liivia Frantz Otepäält ja Ilja Vinogradov Võrust.

Peeter Lematsi fotod