Apostel Paulus kirjutas: “Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et Ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi” (1Kr 15,3–4).

Pühakiri kuulutab meile Jeesuse surmast ja ülestõusmisest. Kui Issand poleks surma ja pattu võitnud, oleks kristlik kogudus jäänud sündimata ja muidugi poleks meil ka Piiblit.

Eestlased tähistavad kristlikest pühadest kõige aktiivsemalt jõulupühi. Ülestõusmispühade tahaplaanile jäämine näitab, et nende sõnum on raskesti mõistetav. Nii on see alati olnud, muidu poleks Paulusel vaja olnud sellel teemal pikalt korintlastele kirjutada.

Sõnum ristist puudutab inimeste patusust, see sunnib paljusid kaitseasendisse. Nii kaitstakse aga pattu ja surma, mitte iseennast. Jeesus ütles: “Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid ning tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid” (Jh 8,31–32). Sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga neile, kes päästetakse, on see Jumala vägi (1Kr 1,18).

KUHU KULUB ÜHISKONNA ENERGIA?

Toimetaja kommentaar

Piibel ootab meilt õiglust: “Ära levita valekuuldusi! Ära löö kätt õelaga, et sa ei saaks valetunnistajaks! Ära järgne jõugule kurja tegema ja ära kosta riiuasjas jõugu järele paindudes, et sa õigust ei väänaks! Ära ole viletsa kasuks erapoolik tema riiuasjas!” (2Ms 23,1–3). Nagu näeme, ei ole Jumal mingi ühe ühiskonnakihi poolt teiste kahjuks. Tema reegleid pole alati kerge täita, aga usklik ei ole üksinda, Jumal aitab teda.

MIDA TEHA RIIGIKOGU PALKADEGA?

Aga rohkem kui parlamendi töö huvitab rahvast saadikute palk. Kahtlemata on neil väga hea palk – neli Eesti keskmist. Üldise arvamuse järgi tõstab nende palgatõus kiiresti keskmist ja sellisena kohe ka palka ennast.

Peale Riigikogu liikmete saavad sarnase süsteemi alusel palka veel paljud riigiametnikud. Peaministri ühe sõnavõtu andmetel moodustab kõigi Riigikogu liikmete, ministrite, peaministri ja presidendi palk kokku umbes 0,08–0,09 protsenti Eesti palkade kogusummast. Siit ka järeldus, et keskmist nad eriti mõjutada ei suuda, isegi kui nende palk väga palju kasvab.

1992. aastast kehtivat Riigikogu palgasüsteemi võiks juba muuta küll, kui keegi midagi õiglasemat välja mõtleks. Naiivne oleks aga arvata, et uus süsteem palka vähendaks (ehk ainult korraks) või et rahvas sellega rohkem rahul oleks.

Ilmselt oli mõnel ajalehel vaja endale lugejaid võita või poliitikutel rahva tähelepanu kuskilt eemale juhtida. Äkki meil jäigi tänu sellele kampaaniale midagi olulist märkamata? Eestis on 650 tuhat palgalist, aga juttu teeme ikka ainult 101 inimese palgast. Aga just need teised vajaksid suuremat tähelepanu.

MILLINE OLEKS ÕIGLANE VALIMISSÜSTEEM?

Eestis valitakse isikute kaudu erakondi. Lihtsale inimesele oleks mõistetavam isikuvalimiste süsteem. Seal oleks vaja võitmiseks koguda mingi kindel arv või protsent hääli – väiksem ei vii parlamenti ja üleliigsed hääled lähevad kaduma. Meie valimissüsteemi puhul lähevad palju hääli saanud isikute (eri aegadel Jüri Toomepuu, Arnold Rüütel, Edgar Savisaar, Siim Kallas, Andrus Ansip jt) “üleliigsed” hääled nende valimisnimekirjadele, kus põhimõtteliselt peaksid olema nende mõttekaaslased. Aga nii pääseb parlamenti ka inimesi, kes ise on saanud vähe hääli. Samas väga populaarne isik ei jää välja isegi viletsa nimekirja puhul, sest suur häälte arv annab isikumandaadi.

Häälte kadu oleks muidugi pisem 101 väikese valimisringkonna puhul. See tähendaks aga, et valimistulle tuleks saata rohkem rahva seas populaarseid inimesi – lauljaid, sportlasi, teletähti jne, kes seaduste tegemisega kunagi tegelenud ei ole. Praeguse süsteemi puhul saavad erakonnad parlamenti viia ka ebapopulaarseid asjatundjaid, kes isikuvalimistel välja jääksid.

TULEMAS ON KOHTUPROTSESSID

Juba küllalt pikaks veninud uurimisaja tõttu on jõutud maadevahetuse kohta igasuguseid arvamusi avaldada – skaala on rängast kuriteost kuni seaduseaukude kasutamiseni. Viimane ei oleks kuritegu, aga võiks anda järjekordse kivi Riigikogu kapsaaeda viskamiseks. Siiski, kõiki olukordi ei saa ju ette näha, vaid enne peab tekkima probleem ja alles siis saab seda lahendada. Maadevahetuse seadustikku ongi juba muudetud.

Kuningas Saalomon palvetas templi pühitsemisel: “Kuule sina taevast ja tee ning mõista õigust oma sulastele: mõista süüdlane süüdi, pane tema teod ta pea peale, õige aga mõista õigeks, anna temale ta õigust mööda!” (1Kn 8,32).

Sensatsioonidest elatuv tänapäeva ajakirjandus kulutab tohutult aega ja raha, inimesed elavad nende kampaaniatele kaasa ja rikuvad oma närve. Püüdkem mõista toimuvat ja levitada mõistmist. Jeesus ütles: “Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks” (Mt 5,9).

JUMALA VÄEST, MIS JEESUSE ÜLES ÄRATAS

1Kr 6,14

“Sest Jumala riik ei ole ju sõnades, vaid väes.”

1Kr 4,20

Meie aja kristluse üheks suuremaks probleemiks on väe puudumine ja sellest tingitud püüded seda igasuguse metoodika abil kuidagi korvata ja tasa teha. Sellega ei taha ma öelda, et metoodika, koolitused ja mõistuse töö oleksid kuidagi halvad või kasutud, aga me vajame mõlemat ning väeavaldusi kogudustes on pigem vähevõitu.

Mõtisklesin alles hiljuti selle üle, missugune on meie tänane pilt kristlusest ja tulemus, milleni ma jõudsin, oli mõneti jahmatamapanev. Üha enam on meil tegemist sotsiaalreligiooniga ja üha vähem vaimse sfääri nähtustega. On tunne, justkui kristlus oleks argireligioon, mille sisuks on põhiliselt inimeste omavahelised suhted ja hea läbisaamine ning loomulikult ka korralik äraelamine siin maa peal.

PIMEDUSE VÕIMUS

Maailma ja kristlaste erinevus tänapäeval pigem väheneb kui suureneb. Jumal üksi teab, kui palju on neid kristlasi, kes oma pingetega toimetulekuks ei ole leidnud muud teed kui neelata antidepressante ja käia psühholoogi vastuvõtul. Meie usk ja kuulutus on tihti üksnes sõnad, millel ei ole väge – pelk teave, mis peab maailma infoturul konkureerima palju köitvama, huvipakkuvama ning vähenõudlikuma teabega.

Loomulikult jääb selline kristlus maailma tõmbetuultele alla. Ta ei suuda teha muud selle maailma vastu kui ainult kummardada ja alla anda. Selline tõdemus on tegelikult vägagi realistlik ja see kõik on öeldud ilma liigse irooniata. Saatan parastab väetut kristlikku kirikut ja ütleb: “Nannipunnid olete, te ei või midagi mu vastu, sest mina tegutsen reaalselt, aga teie ajate ainult sõnade vahtu, mis ei toimi!”

Kas pole meist saanud variseride kamp, kes räägib, aga kelle eludes räägitu ja õigeks peetu siiski ainult vähesel määral, kui üldse, rakendub? Jeesus ütleb Mt 5,20: “Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!” Teedy Tüür ütleb ühes oma jutluses tabavalt, et variseride eksitus ei seisnenud mitte selles, et nad oleksid olnud otse valeõpetajad ja eksitanud rahvast, vaid nende eksitus seisnes põhiliselt selles, et nad õpetasid seda, mida nad ise ei kogenud.

Kas ka meie oleme hakanud liikuma sel teel, et me üksnes teame ja õpetame, ent ei koge, kuidas me peaksime käima võidus ja olema üle valatud vaimuandide ja Vaimu viljadega, et maailm näeks meist paistvat valgust ja me oleksime kordki soolaks, mis hoiaks pisutki kinni seda üleüldist roiskumist, mis meie ühiskonnas on võtnud epideemilised mõõtmed? Kas oleme need, kes on kutsumise poolest tõotuste pärijad, aga kes kerjavad Jumalalt, et me võiksime edasi öelda selle sõnumi, et Jumal üldse on olemas?

Tänane maailm sarnaneb ühe lärmaka ruumiga, kus kõik üritavad end kuuldavaks muuta. Kes aga kõvemat häält teeb või kellel on parem helivõimendus, see saab mõningast tähelepanu, kuni teda ennast üle trumbatakse veelgi vägevama poolt. Kas ka meie oleme kristlastena astunud sellele teele, et püüda maailma tähelepanu ükskõik mis vahenditega kasvõi viivuks võita, et taaskord tõdeda, et saime küll tähelepanu, aga meie palvelad ja kirikud tühjenevad endiselt ja kasvõi üks uus tulija toob silma tänupisara, et me siiski ei ole Jumala poolt veel täielikult hüljatud ja maailmas on veel neid inimesi, keda Issand kätte saab.

VÄGI TEEB VAEVATU VABAKS

Viimased kolm abivahendit tõin sihilikult välja niisuguses järjekorras. Sest kas me just sellises järjekorras ei asu tegutsema, lootes esmalt rahale, siis oma jõule ja kui need kaks välja ei vea, siis hakkame kisendama ka Jumala poole, et ta aitaks MEIL teha Tema tööd? Aga ammu oleks aeg see järjestus pöörata ja pöörduda alati ja esmalt Jumala poole ja jääda ootama vastust Temalt, uskudes, et Tema on ustav ja Tema vastused ei jää tulemata, olenemata olukorra kohutavusest.

Meid saab täna aidata üksnes Jumala vägi. Vajame Jumala väge rohkem kui eales varem on vajatud, sest päevad pimenevad kiiresti ja kurjus muutub tohutul kiirusel kurjemaks ja seda petlikult välise heaolu kasvu taha varjudes. Üha kindlamini võime kinnitada, et täitumas on ettekuulutus, et ülekohus võtab võimust ning paljude armastus jahtub (Mt 24,12).

Kogu välise heaolu kasvu taustal kogeme inimkesksuse asendumist asjadekesksusega, pereväärtuste ja autoriteetide kadumist ühiskonnast. Raha on saanud vahendist eesmärgiks. Keegi on öelnud kuldse lause, et raha on ideaalne sulane, aga kohutav isand. Meie ühiskonnas on raha aga isand.

Kuidas kaob inimestel ära aeg külastada koguduse üritusi? Enamasti on kalender pingeline ikka raha teenimise tõttu. Antud olukord on just seetõttu nii keeruline ja raske, et ilma rahata ei ole võimalik elada ja paistab lausa võimatuna sellest rattast kuidagi väljuda. Niisiis oleme nõutud, sest meie põlvkonda on tõesti hakanud tabama need nähtused, millest Piibli autorid kaks tuhat aastat tagasi ette kuulutasid ja mida Jeesus nimetas “sünnitusvalude alguseks” (Mt 24,8).

Pimedus on maailmas pealetungil ja kasvul ning Püha Vaimu kaost tagasi hoidev mõju väheneb, mistõttu me võime ajakirjanduse vahendusel kuulda mässude ja rahutuste sagenemisest ka nendes piirkondades, mida me peame harjumuspäraselt kõrgeltarenenuteks, kus valitsevad sõna- ja usuvabadus ning meile armsaks saanud demokraatlik kord. Ja ometi ei suuda need inimtsivilisatsiooni suurimateks saavutusteks loetavad asjad hoida tagasi kaose ähvardavat ohtu, millega inimajalugu oma algusest alates pidevalt, kuid siiski edutult võidelnud on. Kurjust ei ole võimalik rahaga ära osta, seda pole võimalik inimsüdamest hariduse abil eemale hoida ega tõhusate sotsiaalprogrammidega leevendada. Kurjust ei saa kõrgkultuuriga kaotada! Seda on ilmekalt tõestanud kasvõi 20. sajandi verine ajalugu.

Järgmise põlvkonna äratamiseks ei piisa enam sellest, mis veel eile oli piisav. Kogudustena oleme haaramas valest otsast. Tahame teha seda, mis oleks meie kuulajatele vastuvõetav ja meelepärane. Rääkida “kaabakatega kaabakate kõnepruugis”. Saada neile lähemale nendega sarnastumise kaudu. Aga kas me oleme sama innukalt taotlenud seda, et Jumala vägi muudaks inimeste elusid ja mitte niivõrd see, mida või kuidas meie teeme ja ette võtame. Meie ülesanne ei ole inimestega rääkida “nende omas keeles”, vaid meie ülesanne on nendega rääkida tulise armastuse keeles, sest meie päevade kohta kehtib ütlemine, et armastus jahtub (Mt 24,12)!

Täna ei piisa enam lüürilistest ja ilujutlustest evangeelsetel koosolekutel ja ammugi pole tõelist evangeelset kasu meelelahutusest, mis üksnes üritab matkida väge, kuid mis järgib enam kuulaja kui Jumala tahet. Heal juhul võib see kaasa tuua poolikut pöördumist ning Jumalale täielikult üleandmata südameid ja elusid. Sama tõdemust mainib John Bevere raamatus “Hüüdja hääl”: “Jumalasulase elustiil räägib valjemini kui see, mida ta jutlustab või laulab! Mis laadi pöördunuid selline tegevus annab? Kas selliseid, kes jätavad kõik, et järgida Jeesust või selliseid, kes on omaks võtnud vale, et nad võivad armastada maailma ja teenida Jeesust samaaegselt? Sel viisil, kuidas me neid usule võidame, sel viisil peame neid ka usus püüdma hoida!”

Jumala rahva sisemine argus ja kartus saatana ees on võtnud võimaluse Jumala väe avaldumiseks. Teame, et vaja on meeleparandust, mille kutsub esile Jumala vägi. Aga milline peaks siis olema meeleparanduskuulutus? Meeleparanduskuulutuse taustaks ei saa olla hukkamõist, vaid peab olema Jumala arm nõnda, et kuulaja pöördub mitte üksnes hirmu tõttu põrgu ees, vaid pigem kahjuvalu tõttu tehtud pattude pärast, millega on tallatud Jumala armul. Nii nagu kehtiv rahavääring vajab kullakatet, nii vajab evangeeliumi kuulutus Jumala väge, et toimida ja inimesi üles äratada vaimulikust surmast, sest vägi on see, mis muudab ja veenab inimesi ja mitte sõnad!

1Kr 2,4–5 tunnistab apostel Paulus: “Mu kõne ja mu kuulutus ei püüdnud veenda tarkusega, vaid Vaimu ja väe osutamisega, et teie usk ei oleks inimlikus tarkuses, vaid Jumala väes.” Need küsimused ja tõdemused, mis ma esitasin, seisavad ka minu enese ees! Meil kõigil tuleb võidelda, et minna sisse taevariiki ja meil kõigil tuleb kanda risti, et evangeelium hakkaks levima väeliselt.

Viimasel ajal kuulen koosolekutel üha enam palveid meie maa ja rahva pärast ja ma tänan Jumalat, et see nii on ning tahan teid kõiki innustada üha enam palves meie maa ärkamise pärast võitlema, sest meie lootus on selsamal väel, mis Issanda surnuist üles äratas. Kuigi väline olukord tundub nii nutune, ei tohi me kaotada lootust ja palveindu. Jumal äratas üles Jeesuse ja võib äratada ka meie rahva!

RIVO RAJANDU
Tartu Kolgata Baptistikoguduse noortejuht

PRESIDENT TAMMO EI KANDIDEERI

28. ja 29. märtsil toimuval Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverentsil valitakse liidule uus juhtkond. Liidu president JOOSEP TAMMO senisele kohale ei kandideeri. Kuulutaja palus tal selgitada, miks ta nii on otsustanud.

Meie meeskond (asepresident Ermo Jürma, peasekretär Ruudi Leinus ja mina) analüüsis põhjalikult olukorda ning leidis, et ei ole mingit olulist põhjust, miks me ei võiks kandideerida, aga ei ole ka põhjust, miks me peaksime seda tegema. Otsides Jumala käest selgust, leidsime, et on targem anda töö nooremale põlvkonnale, kellel on juhtimisalaseid teadmisi ja kes on värskemad. Stabiilne liit vajab ka uut tuld.

Minu isa õpetas, et kui laev on tormi käes, siis ei tohi roolist lahti lasta. Vahetus kaptenisillal toimub ikka rahulikus vees.

Kümme aastat tagasi Sa korra juba lahkusid presidendiametist. Kas mõtted on nüüd samad?

Tookord ma ütlesin: “Mitte kunagi enam!” Nii ei tohi tegelikult öelda, muidu võib juhtuda, et hakkad oma sõnu sööma.

Ma olin siis kaks ametiaega töötanud ja väsimust oli rohkem. Jumal on olnud armuline ja kogudused andsid kandidaatide ülesseadmisel meile päris hea toetuse. Nüüd lahkun rõõmsa meelega – töö on tehtud ja paras aeg on lasta noorematel jätkata.

Need kaks olid erinevad perioodid. Vahepeal on liit stabiliseerunud ja majanduslikult kosunud. Ka juhtimisalased otsused, näiteks see, et vanematekogu esimeheks on asepresident, aitasid meid kõiki värskena hoida. Igaühel olid oma ülesanded ja erinevad talendid said paremini avalikuks tulla. Loodame, et ka uuel presidendil nii läheb.

Konverentsiks esitati üheksa kandidaati presidendi kohale (sealhulgas ka mind) ja tegelikult kõik nad saaksid selle tööga hakkama. Teised on loobunud ja Meego Remmel on jäänud ainsaks ning ma usun, et ka heaks kandidaadiks.

Mille üle on Sul kõige rohkem rõõmu?

Meestetöö sai tugevalt esile tõstetud. Mitte alati meeste palveöödena, nagu mina seda alustasin, vaid ka muude kokkutulekutena. Loodame, et see töö läheb ka tulevikus edasi.

Teiseks sai vastu võetud liidu arengudokument. Küllap see on järgmiste aastate jooksul suunda näitav. Muidugi, kui me seda loeme. Muidu jääb meie areng üsna kaootiliseks.

Mis jäi lahendamata?

Niikaua, kuni Issand pole tulnud, jääb ikka hulk asju lahendamata. Ei ole nii, et käärime käised üles ja teeme kõik valmis.

Vaja on töötegijaid. See on ka koguduste enda asi, sest kogudused on autonoomsed. Mõnes kohas on kaadrite probleem suur, mõnes mitte. Mõnes koguduses on vendade üleuputus. Küsimus on selles, et nende motiiv Jumala riigi tööd teha on tunduvalt madalam kui see oli 15 aastat tagasi. Nüüd esitatakse suuremaid majanduslikke nõudmisi. Ometi on Jumala riigi tööd alati tehtud nii, et sellega rikkaks ei saa, aga ära ka ei sure. On hoopis teine põhjus, miks seda tehakse – Jumala kutse.

Kunagi mõtlesime, et kui seminar tööle hakkab, kuhu siis kõik need töötegijad panna. Aga elu näitab, et kõigist ei saa töötegijaid. Need tulevad sageli otse elust ja alles hiljem võtavad haridustee ette. Jumala kutset inimlikuga asendada ei saa, et treime sada misjonäri või pastorit.

Liidus hakkas kerkima uusi ülesandeid, nagu ühele arenenud ja stabiilsele süsteemile on omane, nagu pastori statuudi ja igasuguste reglementide välja töötamine. Mentorite süsteem vajab välja arendamist. Meil on ju piirkondade vanemate süsteem, aga päriselt nad seda kohta ei täida. Pikk tee on veel käia ühtse õpetuse ja arusaamise kujundamisel.

Kas mitmekesisus on puudus või eelis?

Kui tegime paar aastat tagasi SWOT-analüüsi, siis koguduste vaimulaadi mitmekesisus läks nii tugevuste kui ka nõrkuste alla. See annab teatud dünaamilisuse, me vaatame ringi ja otsime lahendusi. Teisest küljest on see ka mure – kas läheb väga harali või põimub uuesti kokku. Kui puu kasvab, siis ta tundub ka hästi harali minevat, aga kui vaatad natuke kaugemalt, siis on väga ilus võra. Ongi vaja minna haraliseks, et igas suunas oleks arengut. Aga kui oks väga kaugele kasvab, siis ta murdub ära.

Mida Sa nüüd tegema hakkad?

Tegevust jätkub. Kõigepealt Pärnu Immaanueli koguduse töö. Tahaksin seda teha rohkem ja paremini. Kogudusetöö on ju kõige alus. Kandideerin liidu vanematekogusse. Ka koolis tahaks jätkata. 90 noort inimest käib igal aastal seal minu käe alt läbi. Mõtlesin koolis filosoofia ja teoloogia ringi teha. Noortele inimestele tasub alati oma aega pühendada. Eesti Kirikute Nõukogus olen praegu asepresident. Äkki tuleb veel ideid midagi kirjutada. Jalgrattaga tahaks sõita, et ennast vormi saada. Kalal kavatsen käia.

Viimane presidendisoov?

Armastage üksteist. Lõpuks on Kristuse armastus ikka see, mis kõik võidab ja kokku liidab.

Täname!

12. märtsil 2008 Skype’i vahendusel

EI OLE MIDAGI ILUSAMAT KUI KOHALIK KOGUDUS

15. märtsil korraldas Eesti Evangeelne Allianss Tallinnas Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea keskuses Alfa-päeva, mille teemaks oli Alfa-kursuste korraldamine.* Üheks külaliseks oli praegu Soomes koguduste rajamisega tegelev KENNO LEIER (33). Temaga vesteldes ei piirdunud Kuulutaja ainult Alfa-päeva temaatikaga.

Kui kaua Sa oled Soomes elanud?

Ma olen seal kaks korda olnud. 1997. aastal läksin sinna õppima. 2000–2001 olin ühe aasta Eestis ja 2001. aastal läksin Soome kogudust rajama. Nüüdseks on kaks kogudust rajatud – esimene on Espoos Helsingi külje all, teine Kirkkonummes Espoo kõrval. Töötan Soome Vabakirikus.

Miks Sa Eestis kogudusi rajada ei või?

Jumal kutsus mind Soome. Mul ei ole mingit muud põhjust, miks ma ei võiks seda Eestis teha.

Kas Sa töötad seal ainult soomlastega?

Meie koguduses on põhiliselt soomlased, kuid on ka ingliskeelseid, saksakeelseid ja venekeelseid inimesi. Ka eestlastega oleme mingil määral tööd teinud. Oleme teinud Eesti õhtuid.

Sa õppisid kunagi Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris. Mida Sa Soome õppima läksid?

Ma olin Tallinna Pereraadio peatoimetaja ja läksingi meediat õppima. Seal juhtus ühte, teist ja kolmandat ning ma hakkasin uuesti teoloogiat õppima. Praegu kirjutan magistritööd Walesi ülikoolis. Järgmise aasta veebruariks pean valmis saama.

Minu elus toimusid 1994–1995 väga suured muutused. Ma kaotasin usu kogudusse. Kui ma vaatasin, milline on kogudus Uues Testamendis ja milline on kogudus tänapäeval, siis ma leidsin, et neil pole väga palju ühist. Eriti, kui ma nägin, et kõikvõimalikud organisatsioonid tulid ja tegid igasuguseid huvitavaid asju ja kogudus oli nagu rätsepa laps ilma ülikonnata või püksata. Ma ei defineerinud endale seda teoloogiliselt, aga ma mõtlesin, et Jumal on kogudusega lõpetanud.

Kui ma Soome läksin, siis hakkas midagi muutuma. Jumal viis mind kokku erinevate inimestega, kes olid juba leidnud midagi sellist, mida mina olin leidmas. Aastal 1998 käisin Göteborgis, seal oli Willow Creeki koguduse konverents “Nakkav usk”. Bill Hybelsi sõnad, et siin maailmas ei ole midagi ilusamat kui kohalik kogudus, kui see töötab õigesti, lõikusid mu südamesse. Nutsin seal kolm päeva ning Jumal puudutas mind ja kutsus uuesti. Pärast seda ma tean, et minu kohus on rajada ja toetada kogudusi ning teha tööd kohalikus koguduses.

Need kogudused, milles Sa pettusid, on ju praegugi paljuski samasugused.

Ma ei pettunud üheski konkreetses koguduses. Neis kogudustes, kus mina olin, oli väga palju head. Ma ei olnud solvunud või vihane, et ma ei mängi teiega, sest teil on nii vilets kogudus. Minu mure oli, et kogudus võiks olla soolaks ja valguseks. Ma tahan teha kõik omalt poolt selleks, et kogudused saaksid sellisteks.

Kas selleks on mingeid uusi töövorme vaja sisse tuua?

Vormid ei päästa kedagi. Kõik algab Jumala ja inimese vahelisest suhtest. Vorme võime tuua, aga mis loeb, on see, kas me elame oma usu tõeks, kas me elame seda väljapoole. Kas meie usk on selline, et me julgeme seda välja elada või peame seda kogu aeg kaitsma, et see viimanegi ära ei kaoks. Need on kaks väga erinevat suhtumist.

Kas Sa pooldad ründavat usku?

Ma ütleksin, et sellist usku, mis loeb. Usk ei ole agressiivne, aga usk võib muuta maailma, kui see, mida me usume, muutub tõeks.

Kas need kogudused, mida Sa asutad, vastavad sellele ideaalile?

Kindlasti ei ole nad täiuslikud. Need kogudused, mis me oleme rajanud, on väga erinevad. Koguduse liikmed teevad kogudusest selle, mis ta on. Me oleme kindlasti teel millegi suunas.

Mulle on tihti öeldud, et mis viga uut kogudust rajada, seal ei ole vanu traditsioone. Iga koguduserajaja ütleb mingil hetkel, et oh, kui meil oleks need traditsioonid, sest need on ka väga head asjad teisest küljest. Kui me alustasime, siis tuli meile palju kristlasi, kellel olid oma traditsioonid. Ka meie hakkasime pihta uuendumisest ja uuest mõtteviisist.

Mida vana kogudusega peale hakata?

Ma arvan, et kogudus on Jumala idee. Iga vana kogudus peaks Jumala käest küsima, kas me ikka veel oleme see idee. Kui ei ole, siis peaks endasse vaatama ja midagi ette võtma.

Mida peaksid tegema väikesed kogudused, kus edukaks tegevuseks on võimalusi vähe?

Kogudused võiksid ühineda, teha filiaale, et suuremad kogudused saaks väiksemaid punkte maakohtades üleval pidada. Nii võiks säästa ressursse ja saada palju lisaväärtust, mida suure koguduse juures olemine toob. Ma arvan, et Eestis ongi seda üsna palju tehtud, kui ma mõtlen kasvõi Läänemaale, kust ma pärit olen. Koguduse kinni panemine pole meeldiv asi. Tihti asjad lähevad liiga kaugele ja lõpuks ollakse sunnitud kinni panema. Võiks õigel ajal kellegi appi kutsuda.

Väga hea on asutada kogudusi Helsingi külje all. Aga kui Sind saadetaks põhja Norra piiri äärde?

Ma arvan, et mõlema jaoks on vaja Jumala kutset. Jumal on meie varustaja ja valmistab meid mingite asjade jaoks, mida meie veel võib-olla ei teagi. Mina olen oma olemuselt city-inimene. Mulle sobib see keskkond, aga mul on sõpru, kes just nimelt põhjas kogudusi rajavad ja saavad hakkama.

Kas Sinu äraminekul Soome oli ka materiaalseid põhjusi?

Mul oli Eestis väga hea töö ja mul ei olnud põhjust minna parema elu peale. Tegelikult just see oli üks põhjus, miks me kohe pärast kooli lõpetamist Soome ei jäänud. Tööpakkumisi oli küll, kuid oleks jäänud mulje, nagu me jääksime hea elu peale. Tulime tagasi Eestisse, et Jumala tahet otsida. Alguses olin Soomes kaks aastat müügi- ja marketingijuht ühes personalifirmas. Nüüd on meil koguduses kaks täisajalist pastorit ja järgmine kuu võtame tööle noortepastori.

Kas Sa kristliku meediaga enam ei tegele?

Ma esinen aegajalt televisioonis ja raadios, aga ise saateid ei tee.

Eestis olid Sa tuntud lauljana. Kas Sa laulad ikka veel?

Üsna vähe. Algusaegadel Soomes oli laulda vaja. Teisel pastoril, minu lähimal kaastöölisel, ei ole muusikalist kuulmist ja oli hea, et meeskonnas oli keegi, kes oskas pilli mängida. Mul on väga hea kitarr ja aegajalt juhin koguduses ülistust ning teeme abikaasaga kontserte. Alates 1998. aastast oleme töötanud ansambliga Con Forte ja Soomes on ilmunud neli plaati. Nüüd tuli ka eestikeelne plaat välja.

Kus Sa eesti keelt praktiseerid?

Kui ma korra aastas siin käin. Püüan alati tulla üritustele päev või kaks varem, et ma saaksin natuke eesti keelt rääkida. Kui mul mõni aeg tagasi oli üle pika aja suurem avalik esinemine Eestis, siis pidin sõnasõnalise konspekti ette valmistama, sest ma ei osanud eesti keeles kõike väljendada. Aga keel taastub.

Räägime nüüd Alfast. Kuidas Sa Alfa-kursuste peale sattusid?

Kõigepealt läksin abikaasaga Alfasse kursuslaste lapsi hoidma. See oli vist 1997. aastal, kui me Hankos õppisime. Kui hakkasime uut kogudust rajama, siis tegime juba ise Alfat.

Kas Soomes on Alfa populaarne?

Võiks öelda, et on. Kogu aeg töötab mõnisada kursust. Meie kogudus on Alfa ressursikogudus – meile tulevad teiste koguduste inimesed end koolitama. Nad võivad osaleda meie kursustel ja vaadata, kuidas me neid teeme. Sellepärast käin ma ka õpetamas Alfast nagu tänasel Alfa-päeval. Muidugi õpetan oma Alfal ja aegajalt kutsutakse teistesse kogudustesse.

Mis on Alfa päeva eesmärk?

Praegu on Eestis Alfa-kursuste taaselustumisprotsess. Mõned kogudused on teinud kursusi väga aktiivselt. Aga seda, et Alfa-inimesed tuleksid kokku ja jagaksid kogemusi, et me õpiksime midagi uut, ei ole olnud. Olen omalt poolt püüdnud midagi teha, et kursused võiks uuesti hoogu saada. Ja võiks üles leida ka need kogudused, kes pole kunagi Alfat teinud.

Ma olen näinud, kuidas Alfa on elustanud kogudust. See ei ole lihtsalt vahend või meetod, vaid Alfa kaudu on kogudus leidnud uuesti oma põhikutsumuse. Alfa on lihtsalt nimi, aga tegelikult me räägime sellest, kuidas kogudus peaks töötama. Alfas ülistatakse Jumalat, seal õpetatakse, seal jagatakse oma elu väikestes rühmades, süüakse. See on ju sama pilt, mille Uus Testament annab kogudusest Ap 2,46–47: “Nad viibisid päevast päeva ühel meelel pühakojas, murdsid leiba kodudes ja võtsid rooga juubeldades ning siira südamega, kiites Jumalat ja leides armu kogu rahva silmis. Issand aga lisas päästetuid päevast päeva nende hulka.”

Aga Alfa ei ole ainult töövorm, vaid ka stiil, mida kursustel peab järgima.

Mõte on selles, et Alfa oleks igal pool maailmas ühesugune. Kui keegi kutsutakse Alfale, siis olenemata sellest, kas ta käib Espoos, Ugandas või Aseris, peaks see olema samasugune. Kuna on olnud väga palju juhtumeid, kus Alfa ei ole olnud Alfa ja seda on reklaamitud Alfana, siis ei ole see hea sellele, kes teeb ega ka Alfale. Muidugi ei ole kedagi ukse taga luuramas, kas sa teed Alfat õigesti.

Kas Alfa muutub?

Igasuguseid uusi kogemusi tuleb. Näiteks Alfad töökohtadel, laste, noorte, kodugruppide Alfad. Meil oli Alfa Soome televisioonis ja raadios (YLE). Käisin seal loenguid pidamas. Seal süüakse sööklas lõunat ja minnakse siis õppeklassi loengut kuulama.

Kas Sa oled käinud Londonis Alfa allikatel?

Jah, iga aasta. Holy Trinity Bromptoni kogudust tasub minna vaatama. Seal ainult ei korrata vana. Juba selle tunnetamine ja nägemine, kuidas üks kogudus võiks elada ja muuta oma ümbruskonda, on midagi väärt.

Täname! Samamoodi tuleb minna algristikoguduse allikatele.

15. märtsil 2008 Tallinnas

VANA MEHE TÄHTIS ÜLESANNE

Sel ajal, kui minu pilgud sihitult ümber ekslevad, hakkab mulle järsku silma üks väike tüdruk pargitee teisel pool. Ta paistab kurvana, tema mõlemad patsid ripuvad raskelt õlgadel.

Ta tuleb lähemale ja paistab, et teda ei huvita mitte keegi ümberringi. Kui ta minust mööda läheb, kuulen vaikset sosinat, kuid saan vaevalt aru, mida ta ütleb. Ta nagu üritaks mingit vabandust sõnadesse panna. Ei tea, kas tal on koolis probleeme, et ta nii raskel sammul kodu poole venib? Või on ta sõbrannadega tülis ja nüüd on ta kurb selle pärast?

Saadan tüdrukut pilguga ja märkan seetõttu alles mõne aja pärast, et üks vana mees on minu kõrvale pargipingile istunud. “Tere päevast,” tervitab ta mind sõbralikult ja tema nägu mõjub armastusväärselt. Ta asetab oma kepi pingi kõrval seisva prügiämbri najale ja põimib oma karedad käed midagi juurde ütlemata kokku. Tükk aega on kuulda ainult oksliku puu kohisemist ja seda saatvat linnulaulu.

Kummaline – väike tüdruk põlvitab palveks vana, ilmastiku poolt peaaegu hävitatud puuristi ette ja see mees minu kõrval palvetab, nagu ei oleks maailmas tema ümber üldse mitte midagi. Omapärane vaikus ja mina istun selle sees.

“Tema nimi on Anja,” alustab minu naaber järsku juttu.

“Kas te tunnete seda tüdrukut?”

“Jah ja ei, aga kui te tahate, siis võin ma teile meie loo ära rääkida. Kuid kõigepealt pean ma seal ära käima ja oma ülesande täitma.”

Vana mees haarab naeratades oma kepi ja läheb jalgu järele lohistades silmapaistmatu puuristi juurde, mida peale tema ja tüdruku keegi enam tähtsaks ei pea, kuigi sellest läheb iga päev sadu inimesi mööda.

Anja on juba ära läinud, kui vana mees valu trotsides maa poole kummardub ja nagu midagi üles tõstab. Huvitav…

Ja nii tekib minus uudishimu. Ma tahan vanalt mehelt selgitust. Ta juba tulebki iga sammuga mulle lähemale.

Väsimusest oiates istub ta taas minu kõrvale. Tema paremas käes on palju kirjusid paberilehti. Jälle paneb ta oma värisevad sõrmed kõvasti kokku, kui on lapse käsikirjad läbi lugenud. Kui ta palvetab, surub ta sedelid kõvasti oma käte vahele.

“Me ei tunne teineteist isiklikult, kuid meid ühendab keegi,” hakkab vana mees mõne aja pärast rääkima.

“Ma töötasin veel mõni kuu tagasi tundide kaupa linnas, käisin ka siin pargis, et õhtuti prahti kokku koguda, mille inimesed päeva jooksul on maha visanud. Minu naine Sarah suri sel ajal ja meie lahkumine oli raske, kuigi me ei jää kauaks teineteisest eemale.”

Vana mees hingab raskelt ja jätkab mõni hetk hiljem.

“Me oleme usklikud ja ega me kauaks lahku ei jää, sest ükskord lähen ju minagi oma Issanda juurde. Ja ometi oli minu lein sel ajal suur. Ja nii istusin ma tihti õhtuti, kui töö tehtud oli, veel siin sellel pingil ja otsisin rahu, tröösti ja elumõtet. Me elasime 47 aastat koos, meil oli häid ja pimedaid aegu, tegime kõike koos ja uskusime Jumalat.

Ühel sellisel õhtul oli mul südames eriti raske, sest see oli Sarah’ sünnipäev. Ma istusin siin ja palusin Jumalalt abi ning soovisin oma leinas juba Tema juurde jõuda.

Ja siis tuli Anja. Ta nuttis ja nuuksus nii valjusti, kui ta minust mööda läks, nii et isegi minu vanad kõrvad seda kuulsid. Ma tundsin tema valu, tema kurbust, kuigi ma sel ajal ei teadnud, mis selle põhjuseks on.

Kui ta sealt risti juurest üles tõusis, nägi tema nägu alati kurb välja. Nii küsisin ma Jumalalt, mida ma teha võiksin ja järsku ma teadsin – see oli põhjus, ülesanne, mis mulle jäetud oli. Ma ei kõnetanud last kunagi, et ta kartma ei hakkaks. Ma olin ja olen talle võõras inimene. Kuid ma üritasin talle näidata, kuidas vaatab Jeesus tema palvetele ja kui ääretult Ta teda armastab. Sellest õhtust peale oleme me alati enamvähem ühel ajal siin.”

“Aga mis ta sinna kirjule sedelile kirjutab, ma ei saa sellest päriselt aru…”

Minu pinginaaber muheleb, asetab oma käe minu käele, enne kui seletab:

“Jah, paljusid asju on raske mõista, te olete veel noor. Neile sedelitele kirjutab tüdruk kõigest, mis teda rõhub: oma hirmud, oma mured, oma vead ja tülid teiste lastega. Kui Anja esimesel õhtul siit koju läks, jättis ta oma palve sedeliga küll ristile, ma võtsin selle pärast sealt, aga oma mured ja patud võttis ta sisemiselt koju kaasa. Sellepärast jäid tema nägu ja süda kurvaks, kuigi ta teadis Jeesusest ja oli Temalt andestust palunud. Kuid tema lapselik usk oli ehtne, tema lootus Jeesusele näitas ennast selles, et ta tuli oma muredega jälle siia.

Nii võtan ma sellest õhtust peale tüdruku oma palvetesse. Me palvetame koos ja ometi kumbki omaette. Kahekesi koos ja ometi need mõned meetrid teineteisest eemal. Aga me mõlemad palume Teda, kes patud andeks annab, pisarad kuivatab ja rõõmu kingib.”

Sel ajal, kui ma üllatunult kuuldut arutan ja üritan sellest aru saada, kohtavad mind vana mehe heatahtlikud silmad.

“Anja tuleb sageli väga kurvana siia, sest kes võiks täna, meie ajal, veel öelda, et elu on lihtne. Aga mõnikord, kui ta läheb, naeratab ja hüpleb ta nagu lind, kes on just oma koormast vabanenud ja jälle lendama õppinud. Ja teie, kas te teate, noor sõber, kes teid aitab?”

Sõnatult tõmbab ta jakitaskust purpurpunase sedeli ja kirjutab sinna konarlike tähtedega: “Jeesus on kandnud kõik sinu patud, sa oled vaba. “Sest ma olen sind alati armastanud,” ütleb Jumal sulle.”

Vaevaliselt veab ta end uuesti risti juurde, asetab sedeli kivi alla ja jätab sõbraliku naeratusega hüvasti, kui ta veelkord pingist mööda läheb.

GABY KLAUS

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Margus Mäemets on Saaremaa piirkonna vanemana liidu vanematekogu liige.

PIMEDUSEST VALGUSESSE

Kui olin 32 aastat elanud patus ja pimeduses, tekkis mul veendumus, et olen Jumala vastu pattu teinud.¹ Ma uskusin küll Jumala olemasolusse ja koguni seda, et Jeesus Tema Poeg on, aga nagu ma nüüd mõistan, ei oleks ma veel igavesest hukatusest pääsenud.² Kuigi tahtsin taevasse saada, teadsin, et lähen põrgusse. Muutusin ikka rahulolematumaks oma eluga.

Ometi on Jumal hea! Olin 1988. aasta suvel välismaal puhkusel. Jumal saatis minu juurde ühe noore naise koos mehega. Naine tuli ja kõnetas mind. Siis kuulutas ta mulle evangeeliumi. Mees oli sel ajal täiesti vait, sest ta palvetas minu pärast (siis ma seda ei teadnud). Kui naine lõpetas, siis ta küsis, kas tahaksin Jeesust oma südamesse. Ta ütles, et peaksin palves valjult oma patud tunnistama, mida ma ka tegin. Seejärel andis ta mulle traktaadi, mille alusel ta mulle evangeeliumi seletanud oli. Võtsin selle vastu.

Kui kodumaale tagasi pöördusin, tundus algul kõik endine olevat, ainult et ma olin palju rahutum kui enne. Õhtuti võtsin mõnikord traktaadi välja ja lugesin seda voodis. Palusin Jeesusel oma südamesse tulla. Proovisin isegi Piiblit lugeda, aga sellel polnud minu jaoks mõtet. Ühel päeval, kui olin täiesti lömmis ja ei näinud enam eesmärki oma elus, hakkasin Jumalaga rääkima, et Ta annaks mu elule mõtte. Mul oli ju ka poeg. Küsisin Jumalalt, kus need nõndanimetatud kristlased siis on?

Umbes kahe nädala pärast saatis Jumal minu juurde ühe pastoriproua, kes mind enda hoolde võttis. Ta paistis hästi siiras olevat ja just minust huvitatud. Teise kohtumise lõpus palvetas ta minu ja mu poja pärast. Otsustasin külastada tema kogudust, sest ta teadis, kuidas Jumalaga rääkida.

Kui ma pastori jutlust kuulsin, siis mõtlesin, et see on täpselt minule määratud ning ma imesin endasse Jumala sõna nagu käsn. Ma olin nii küps selleks sõnumiks ja mul oli hiigelnälg osaduse järele. Ka Linda, pastoriproua, kellega olin sõbrunenud, hoolitses minu eest. Ta kutsus minu poega ja mind igasugustele üritustele ja koguni perekondade väljasõidule, mis oli meile tõeline heategu. Vana-aasta õhtul olime Linda kodus ja sel õhtul mõistsin õieti, et Jumal armastab mind. See oli nii hea tunne ja õnnest haaratuna ütlesin seda Lindale. Ta rõõmustas koos minuga ja kinnitas, et see on tõesti nii.

Öösel nägin halba und. Midagi musta ja rasket tahtis mind matta. Tõstsin mõlemad käed ja lükkasin selle kõrvale. Seejuures ma karjusin: “Mine ära! Mine ära!” ja ärkasin. Kas Jumal tahtis midagi öelda? Jäin uuesti magama.

Järgmisel hommikul, see oli 1. jaanuaril 1989, läksin kirikusse. Mulle sai selgeks, et pastor koos naisega lähevad taevasse, aga kui mina oma elu ei muuda ja ikka pattudesse jään, siis lähen põrgusse. Püha Vaim näitas mu süüd ning ma suutsin kogu jumalateenistuse aja ainult nuuksuda ja nutta. Lõpuks palus pastor kõiki, kes usklikuks saada tahavad, altari juurde tulla. Ma läksin, et sellest hetkest peale Jeesust järgida.³ Ma kahetsesin ja tunnistasin oma pattu ja pastor palvetas minu pärast.

Minu elu pöördus sellest hetkest 180 kraadi – hea poole. Nüüd on mul rahu, mida kogu elu igatsenud olin.⁴ Nüüd tean,⁵ et kui suren, siis lähen taevasse ja seda selle alusel, mida Jeesus minu heaks teinud on – täiuslik tegu, millele midagi juurde lisada ei saa. Tema kaudu üksnes olen surmast igavesele elule äratatud. Jumal olgu kiidetud Tema lunastava armu ja Tema lõpmatu halastuse eest.

Nii sain siis Jumala lapseks, päästetuks pimedusest valgusesse. See ei olnud minust enesest, vaid Jumalast, kes mind enda juurde tõmbas. Suur tänu, Issand Jeesus!

Sellest peale on mul olnud võimalus Issandat teenida erinevatel aladel mitmetes kristlikes organisatsioonides ja kirikutes. Ma naudin tööd Issanda heaks! Ma olen tänulik Jumalale, et Ta mind on kutsunud ja teinud sellele tööle sobivaks. Ma usaldan Jumalat, kes mind tugevaks teeb ja tarkust annab. Au saagu Temale!

“Ma olen veendunud selles, et see, kes teis on alustanud head tööd, lõpetab selle enne Kristuse Jeesuse päeva” (Fl 1,6).

ELFIE McCALL

ALFA-PÄEV

15. märtsil 2008 Tallinnas EKNK Toompea keskuses

1. Aastast 2006 võttis Eesti Alfa enda juhtida Eesti Evangeelse Alliansi evangelisatsiooni- ja misjonitoimkond, mille eesotsas on Tallinna Valguse Tee Vabakoguduse pastor Janek Pallase. Ta oli Alfa-päeva peakorraldaja.
2. Jumalat ülistamas.
3. Vaade saali.
4. Eesti Evangeelse Alliansi täitevsekretär Indrek Luide (vasakul), Soomest kodumaale külla tulnud Kenno Leier (loe tema intervjuud) ja endine Alfa eestvedaja Eestis Alland Parman diskussioonis.
5. Haapsalu Vabakoguduse Alfa-kursuse kaudu usule tulnud Krista Einbaum, kes andis tunnistust Alfa muutvast mõjust tema elule.
6. Livingstone’i ülistusgrupp esinemas.

Indrek Luide pildikogust