|
Mustvee Betaania Kogudusel oli 17. augustil kauaoodatud päev – avati uus palvela. Avapäeva sisu ja rõõm olid suuremad, kui meie lehte mahub, kuigi sellele on pühendatud pastor Paul Gilli intervjuu ja lehe pildikülg.
Rõõm ja kurbus võivad käia käsikäes. Uue pühakoja ehitamise tingis vana kaotus, mille üle omal ajal sugugi rõõmsad ei oldud. Jumal on juhtinud nii, et käesoleva lehe mitmed lood räägivad sellest, et ei tohi käega lüüa, vaid tuleb otsida väljapääsu. Ning lahendus, mis leitakse koos Jumalaga, on piisav ja hea.
Apostel Paulus kirjutas: “Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda” (1Kr 10,13).
Issandale toetudes on meil veel palju tänupäevi ees. Kui anname end Tema kätte, hakkavad need päevad üha lähemale tulema.
 TULEB TEHA MÕISTLIKKE VALIKUID
Toimetaja kommentaar
Ükski päev ei alga valge lehena. Selle ülemisele servale on juba kirjutatud mineviku mõju. Oma tänaseidki tegusid tehes peame arvestama, et need mõjutavad meie tulevikku. Jeesus ütles: “Mis kasu on inimesel, kui ta võidaks terve maailma, oma hingele teeks aga kahju? Või mis oleks inimesel anda ära oma hinge lunahinnaks? Sest Inimese Poeg tuleb oma Isa kirkuses koos oma inglitega ja siis Tema tasub igaühele selle tegusid mööda.” (Mt 16,26–27).
GRUUSIA JA VENEMAA
Väga paljud ajakirjanduses ilmunud hinnangud Gruusia ja Venemaa konfliktile Lõuna-Osseetia pärast on rajatud emotsioonidele ning mitte analüüsile. Analüüs ei tarvitse anda meile meeldivaid järeldusi.
Pilk kaardile näitab, et Lõuna-Osseetia on sopistunud Gruusia sisse ja tal on välispiirid veel vaid Venemaaga. Seega jäävad osseedid sõltuma Gruusiast või Venemaast. Üllatab, et sellises olukorras olid Lõuna-Osseetias rahuvalvajate rollis just need omavahel konkureerivad riigid.
Eestlased lähtuvad oma ajaloolistest kogemustest. Kas osseetidel on samasugused kogemused, enamik meist ei tea. Eesti on varem ikka toetanud rahvaste enesemääramisõigust, sest oleme ise seda kasutanud. Osseedid hoiavad Venemaa poole. Kui oleksime järjekindlad, peaksime andma ka osseetidele õiguse oma valik realiseerida, ehkki see on vastuolus meie sõprade huvidega ja on meie arvates osseetidele kahjulik. Kelleltki ei tohiks võtta vabadust otsustada valesti. Teistele rahvastele peale surutud vabadus ja demokraatia pole neid tavaliselt rahuldanud, vaid seda on tunnetatud ikestamisena.
Ei ole põhjust arvata, et sündmused Lõuna-Osseetias olid Venemaale vaid peaproov Balti riikide ründamiseks, nagu tormakamad kommenteerijad väidavad. Me ei ole maailma naba. Ka teised piirkonnad on Venemaale tähtsad. Venemaa valitseks hea meelega tervet endist Nõukogude Liitu.
Rumalus oleks jätta selle konflikti õppetunnid arvestamata. Venemaa põhjendas sõjategevust oma kodanike kaitsmisega. Neid on ka Eestis üsna palju. Venemaa relvajõud läksid ka sellistele aladele, mille kuulumist Gruusiale ei ole keegi vaidlustanud. Gruusia relvajõud on Eesti omadest palju tugevamad, kuid ei suutnud Venemaa vastu midagi teha. Järelikult on vaja tugevdada eelkõige Eesti poliitilisi positsioone.
Gruusia kasutab praegu ka Eesti nõunikke. Jumal andis Eestile vabaduse ilma inimohvriteta. Äsjane öölaulupidu tuletas neid aegu taas meelde. Just veretu võitluse kogemust peaksime levitama. Ja kes tuletaks keevaverelistele lõunamaalastele meelde Jeesuse sõnu ning paljude võitjate kogemust: “Õndsad on tasased, sest nemad pärivad maa” (Mt 5,5)?
KAS UUED BOIKOTID ON TULEKUL?
Lõuna-Osseetia konflikti pinnal on tõstetud küsimus, kas ei peaks boikoteerima Moskvas toimuvat Eurovisiooni lauluvõistlust ja Sotši olümpiamänge? Meenutagem, et Tiibeti pärast soovitasid mõned poliitikud boikoteerida ka äsja lõppenud Pekingi olümpiamänge, kust Eesti sai kaks medalit – kulla ja hõbeda.
Ei maksa arvata, et meie väikese maa eemalejäämine olümpiamängudelt hiinlasi palju seganud oleks, küll oleks aga rikkunud meie suhted selle suure riigiga. Boikott võiks olla korraldajatele ebamugav vaid siis, kui selles osaleksid suurriigid. Ajalooline kogemus aga näitab, et olümpiamängude boikoteerimised, mida on olnud korduvalt, ei muutnud midagi, rikkusid ainult mänge. Järelikult tuleks poliitiliste eesmärkide saavutamiseks kasutada teisi võtteid.
Boikotte soovitavad ikka need, kes ise ei võistle. Kõige lihtsam on ohverdada teisi. Boikotist rääkimine võimaldab poliitikutel tõmmata endale ajakirjanduse tähelepanu. Mida tunnevad ebaefektiivse poliitilise kampaania läbi kannatavad sportlased või lauljad, see huvitab neid vähe.
Sotši olümpiamängudeni on kuus aastat. Boikoti planeerijad nagu välistavad, et selle aja jooksul toimuks Venemaal mingeid positiivseid muudatusi. Isegi väga põhjendatud pessimismi korral peaks midagi ikka lootma. Me ei oska praegu öelda, mis kuue aasta jooksul juhtub. Me ei tea, kas me ise siis samamoodi arvame nagu praegu.
Olümpiamängud on sportlaste innustajad pikkade aastate jooksul. Ka Eesti sportlased laseksid nukralt käed rüppe, kui mängudele ei pääseks. Korraldajad peavad tegema väga suuri kulutusi. Mängude korraldamist ei saa lühikese aja jooksul üle anda ühelt linnalt teisele.
Jeesus ütles: “Kui keegi kuningas läheb sõtta võitlema teise kuninga vastu, eks ta istu enne maha ja pea nõu, kas ta on võimeline minema kümne tuhandega selle vastu, kes tuleb tema peale kahekümne tuhandega? Aga kui ta ei ole võimeline, eks ta läkita juba siis, kui teine on alles kaugel, saadikud küsima, mis on vajalik rahuks?” (Lk 14,31–32).
“Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav;
tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi” (Ps 32,6)
KÜMNE PIDALITÕBISE LUGU
“Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et Ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui Ta jõudis ühte alevisse, tulid Talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: “Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!” Ja neid nähes ütles Jeesus neile: “Minge näidake endid preestritele!” Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette Teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: “Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?” Ja Ta ütles talle: “Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!””
Luuka 17,11–19
Head lugejad! Oleme lähenemas sügisele, mis Eesti kliimas on üks rikkalikumaid aastaaegu põlluandide osas. Tõdeme, kuidas Jumal hoolitseb meie igapäevaste vajaduste eest. Kes teeb tööd, sellel jätkub vajalikku. Jumal on andnud meile rahuaja, kirikute ja palvemajade uksed on lahti. On palju, mille eest Jumalat tänada. Uus Testament räägib meile palju tänulikkusest. Ühte sellesisulist kirjakohta tahan ka Sinuga jagada.
ME PEAME OMA SOOVI VÄLJENDAMA ÕIGEL AADRESSIL
Kuskil ja kellelgi on alati valu ja kannatust. Ka siis, kui Jumala Poeg ajab oma asja. Keegi on ikka haige, alandatu ja tõrjutu. Tervenemine ja lahenemine toimub isikliku jumalasuhte kaudu, isikliku pöördumise, abipalve kaudu.
Pidalitõbised olid keerulises olukorras. Ühelt poolt pidid nad taluma rasket füüsilist haigust. Teisalt aga olid nad nakkustõve pärast eraldatud ka oma lähedastest ning pidid elama eraldi koloonias. Lisaks ihulikule valule ja hingehädale pidid nad arvestama ka tollase mõtteviisiga, mis pidas pidalitõbe Jumala karistuseks pattude eest.
Ilmselt oli otsitud erinevaid lahendusi, palutud palju palveid, mõeldud palju mõtteid ja elatud oma saatust raskelt läbi. Ühel hetkel avanes võimalus pöörduda Jeesuse poole. Ka meie võiksime arvestada võimalusega, et kitsal tunnil tohime paluda: “Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!”
JEESUSE VASTUS EELDAS PIDALITÕBISTE USKU
Jeesus saatis nad preestrite juurde: “Minge näidake endid preestritele!” Inimese haigeks kuulutamine ja terveks tunnistamine kuulus preestrite pädevusse. Kui keegi oli pidalitõvest tervenenud, siis preester kuulutas ta terveks ja lubas normaalse elu juurde perekonda ja ühiskonda tagasi pöörduda. Jeesus andis haigetele korralduse käituda nagu terved. Nad said alles mineku ajal puhtaks.
Loetud tekst ei ütle midagi selle kohta, mida tundsid või mõtlesid preestrite juurde saadetud haiged. Me võime vaid oletada ja spekuleerida selle üle. Ehk aitab meid ettekujutus sellest, mis toimuks meie hinges, kui oleksime raskelt haiged ja meid palutaks käituda nagu terved inimesed.
Oli ilmselt lootust, et kui teised on terveks saanud, ehk siis meiegi.
Võis olla ka kahtlust, et meie tahame terveks saada ja Tema saadab lihtsalt minema.
Võis olla ka süüdistust, et mida sa jooksutad haigeid inimesi häbisse.
Võis olla ka tulevikumõtteid, et mida ma kõike tegema hakkan, kui taas terveks saan...
Üks oluline tunnus oli ühine kõigi kümne puhul. Nad kuulasid Jeesuse sõna ja läksid preestrite juurde. Kui keegi poleks läinud, poleks ta ilmselt terveks saanud. Sõna peale välja mineku ime teostus teel olles. Preestrite juurde jõudsid terved inimesed.
On hetki, kus Jumala sõna, tõotused, korraldused ja lubadused astuvad meie juurde, olles võrratult suuremad hetketegelikkusest. Nendel hetkedel kutsutakse meid astuma elukindluse paadist lainetavale veele. Ja siis me teostame oma usu kas sõnasse, et tule mu juurde, või lainetesse, mis ähvardavad meid neelata.
Kõik pidalitõbised, sõltumata oma tunnetest ja mõtetest, tegid Jeesuse sõna järele ja kõik kümme said terveks. Ka meile on see kinnituseks. Tähtis pole mitte siseheitlus, vaid tegu. Pidalitõbised läksid usus ja said terveks.
TÄNULIKKUSE KOEFITSIENT
Üks pidalitõbine tuli tänades tagasi. Võiksime seda nimetada tänulikkuse koefitsiendiks. Üks kümnele, kümme protsenti – kõlab hästi, jagub hästi, lihtne arvutada. Sageli on öeldud, et inimloomus pole aastatuhandetega muutunud. Arvan, et see on tõsi ka tänulikkuse puhul – ilmselt ka tänapäeval kohtame me üheksa ühiku tänamatuse kohta üht ühikut tänulikkust.
Olen vahel mõelnud, et ma ise pole palju parem. Jumal on mind rikkalikult õnnistanud, mulle väga palju andnud. On nii lihtne ja inimlik nuriseda ja tahta enamat, olla rahulolematu. Ehk on minugi elus Jumala kümnest heateost vaid üks, mille eest taipan tänada. Imejärgne tegelikkus võib olla nii lummav, nii tegelik, et ime põhjus läheb meelest. Tänulik ja tänamatu elavad imejärgses tegelikkuses erineva kvaliteediga elu.
Need, kes said terveks, ei astunud probleemideta ellu. Haigused ja eluraskused jäid ka edaspidi nende osaks. Ka Laatsarus, kes surnuist äratati, pidi ometi kord taas surema. Tänamatud pidid ja peavad oma imejärgset koormat üksinda kandma. Pole kiitust Jumalale tehtu eest ja häda peab suureks minema, et taas Jumala poole hüüda. Ja see hüüdmine pole usaldus selle vastu, kes kannab meie koormaid päevast päeva, vaid püüd veel kord terveks saada, et siis heategu taas unustada.
TÄNULIKU ÕNNISTUS
Tänamatulnu käitumises näeme me mitut olulist joont. Esiteks võttis ta aega, et tulla tagasi. Nii lummav ja kütkestav kui ka terve inimese elu poleks olnud, ta võttis aja, et teha, mis tarvis, läks tagasi ja tänas. Tühine hetk haigena oldud aastate kõrval, ent samas nii raske leida. Teiseks oli tema tänus kaks tasandit – valjuhäälne Jumala kiitmine ja konkreetne tänu Jeesusele tervendamise eest.
Jeesus ei tee tervekssaanust igavest tänuvõlglast. Ta ei eelda, et kogu järgnev elu peaks hakkama keerlema tervekssaamise ümber, et taas ja taas tuldaks tagasi. Jeesus tunnustab inimese usku ja julgustab teda oma teed edasi käima. Jeesusele piisab kord öeldud siirast tänust. Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud. On oluline erinevus, kas elame oma elu edu lootuses või Jumala õnnistuse all. On hea, kui tohime tänanu õnnistusega oma teed jätkata.
TÕNU LEHTSAAR
Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor
ALLA ANDA EI TOHI
Kuulutaja lugejatele rääkis oma tööst Eesti Pimedate Raamatukogu direktor PRIIT KASEPALU (50). Intervjuud andes oli ta tagasiteel ekskursioonilt Tsehhi Vabariiki.
Kas Sa juhid suurt raamatukogu?
Tavaraamatukogudega võrreldes on see väike. Meil on ligi kaks tuhat nimetust heliraamatuid ja umbes viissada nimetust punktkirjas raamatuid.
Hinnanguliselt on Eestis vaegnägijaid 5000–6000 ja täispimedaid umbes viissada. Osa võib-olla veel ei teagi, et niisugune raamatukogu on olemas. Asume Tallinnas Tondi 8a ja meie infotelefon on 674 8212.
Kust need raamatud pärit on?
Meil on nii oma raamatukogus valmistatud kui ka mujalt ostetud raamatuid. Näiteks venekeelseid heliraamatuid oleme Venemaalt ostnud, sest need on seal odavamad.
Punktkirjas raamatu jaoks skaneerime kõigepealt tavalise raamatu teksti arvutisse. Nägija töötaja parandab tekkinud vead. Kui tekst on korrektne, saadetakse see punktkirjatoimetajale. Tema on täispime mees, kel on ainult üks käsi, millega saab tööd teha. Ta kuulab kõnesüntesaatoriga teksti, mida nägija arvutiekraanil näeb, ja loeb punktkirjaribalt. Mees seab teksti trükivalmis ja trükib raamatu lehed punktkirjaprinteriga välja.
Kui kaua Sa oled sellel tööl?
1985. aastal läksin pimedate ühingu helistuudiosse tööle. Riik muutus ja riikliku trükikoja osaks olnud punktkirjatrükikoda jäi seisma. Mul hakkas veidi igav ja panime trükikoja käima. Raamatukogu oli pimedate õppe-tootmiskombinaadi alluvuses, aga kombinaat lagunes. Raamatukogu oli hooldamata ja tegin ettepaneku, et teeme korraliku, kus nii valmistatakse kui ka laenutatakse raamatuid. Aastast 1996 on see praegusel kujul, algul siiski sihtasutusena. See tähendas, et iga krooni pidi otsima ja selle eest võitlema. Ega see kerge ei olnud. Aastast 2004 oleme riikliku Eesti Hoiuraamatukogu filiaal.
Kust saavad teiste paikade nägemispuudega inimesed raamatuid?
Pimedate raamatukogud on veel Tartus ja Pärnus. Me saadame neile enda valmistatud raamatuid. Meie lugejad üle Eesti saavad nüüd CD-plaatidel olevaid heliraamatuid postiga koju tellida. Tellijale tehakse koopia ja ta kuulab raamatu ära. Niisugust heliraamatut ei tohi teistele kuulata anda. See tuleneb autoriõiguse seadusest.
Kas raamatukogus on ka vaimulikku kirjandust?
Kunagi luges Aksel Küngas meile 118 tundi piibliteksti – terve Piibel koos apokrüüfidega. See tuleks restaureerida või ümber lugeda. Praegu on võimalik CD-plaatidelt kuulata Vana Testamenti ja Uue Testamendi evangeeliume, samuti piiblilugusid lastele. Kättesaadav on ka väike katekismus. Punktkirjas tervet Piiblit ei ole, kuid on Piibli osi.
Paljud nägijad küsiksid – mida andis Sulle ekskursioon võõrale maale, mida Sa tegelikult ei näinud?
See reis oli mul esimene turismireis selle aja jooksul, kui ma olen pime. Mul olid sündimisest peale tõsised silmahaigused, aga ma sain üksi liikuda ja ka lugeda. Nõukogude ajal olen ma reisinud, aga nii hea mu nägemine ei olnud, et oleksin päris üksi seda teha saanud. Kui natuke veel nägemist järel oli, käisin Saksamaal Marburgis punktkirjatrükikoda ja pimedate raamatukogu vaatamas ning kristliku pimedate teenistusega tutvumas.
Nüüd on mul väga hea saatja, kes oskab mind juhtida ja kirjeldab ümbrust. Pildi ümbritsevast saan kätte, aga mitte selliselt, nagu nägija saab.
Huvitav oli, kuidas ma Prahas Vaclavi mälestussammast uurisin (vt pilti). Inimesed nägid, et mul oli valge kepp käes. Noored, kes istusid mälestussamba astmetel, läksid eest ära – nii enesestmõistetavalt. Ma ei tea, kuidas see ratsanik seal hobuse seljas on, aga kõrgusest ja alusest on mul ettekujutus olemas. Peterburi Vaskratsanikku olen ma näinud ja midagi seostub.
Või võtame Praha vanalinna mäel – kõik see üles ja alla liikumine. Karli sild – millised kujud seal on, kui kõrge see on, milline melu seal on, pime lõõtsamees mängimas. Karlovy Vary – linn on künklik, sõidad funikulööriga mäkke ja liftiga vaatetorni. Kuumaveeallikatest tuleb mineraalvesi. Hõbedakaevandus Kutna Horas – kiiver kõlksus kitsas kaevanduskäigus vastu lage, jalad said märjaks, kaevanduskäiku juhiti õhku. See andis ettekujutuse nende tööst, kes seal omal ajal kaevandasid.
Arvan, et see ekskursioon läks täie ette. Kui sa niimoodi liigud, pead ka endalt midagi nõudma. Kui liikumisoskus oleks nii väike, et käid ainult kodus käsi vastu seina, orienteerumistaju pole tekkinud, ei kasuta valget keppi, siis oleks keerukas niisugusel reisil olla.
Teiste sõnadega, ei tohi alla anda ega leppida oma olukorraga.
Reisi korraldas MTÜ Jumalalaegas ja selle hakkaja eestvedaja Janar Vaik. See on tore ühing ja koosneb mitmest laekast – silmalaegas, abilaegas jne. Kellel muret ja tahab infot puuetega inimeste kohta, võib helistada abilaekasse telefonil 608 8860.
Täname!
15. augustil 2008 Varssavi lähistel
ELAME KAASA MUSTVEE RÕÕMULE
17. augustil avati Mustvee Betaania Koguduse uus palvela. Pastor PAUL GILL (37) vastas sel puhul Kuulutaja küsimustele.
Sa said Mustvee Betaania Koguduse pastoriks alles neli aastat tagasi. Kas Sa rahvast ära ei hirmutanud, kui hakkasid kohe palvela ehitamisest rääkima?
Vastupidi. Kui Betaania kogudus tegi mulle kirjaliku ettepaneku tulla pastoriks, siis esitasin kogudusele kümme küsimust. Osa neist puudutas ka uue pühakoja ehitamist. Kogudus vajas endale vaimulikku kodu.
Kas tol ajal oli koguduses minnalaskmismeeleolusid?
Ei olnud, aga olukord oli üsna raske. Tänu sellele, et koguduse tuumik püsis koos ja oli teotahteline, oli ka optimismi edasiminekuks.
Eelmine pastor Eenok Palm oli juba Mustveest lahkunud. Mul on raske kirjeldada neid emotsioone, mida kogudus elas läbi aastal 2003, kui nõndanimetatud punane kirik õigusjärgsele omanikule tagastati ja kogudus pidi sealt lahkuma, sest ma ei olnud siis Mustvees. See maja taastati kirikuna koguduseliikmete kätega, enne oli seal ladu. Kui Betaania kogudus poleks seda taastanud, siis täna oleks see hoone ahervare.
Enne Mustveed olid Sa pastoriks Lihulas. Miks Sa sealt ära tulid?
Betaania kogudus tegi ettepaneku. Põhjus ei olnud Lihulas, et oleksin tahtnud sealt ära, aga minu südames oli kindel teadmine juba aasta või poolteist, et minu aeg Lihulas saab ümber, kuigi väliselt ei olnud mingit põhjust lahkumiseks.
Ma käin nüüdki veel Lihulas, sest mulle Läänemaa inimesed meeldivad. Me olime 11 aastaga saanud väga hea kontakti, mida on raske lõpetada ja ma ei tahagi seda teha. Mustveest on pärit mu abikaasa ja täna on mul ka Mustvees palju toredaid inimesi, kellega suhelda.
Oleksid võinud ju minna pastoriks mõnda lihtsamasse kohta, kus ei oleks pidanud kirikut ehitama hakkama?
Ehitamine ei meelitanud mind, inimlikult ei oleks ma mitte kuskile läinud, kui Jumal poleks mind võtnud ja läkitanud. Ma ei saa unustada seda hommikut augusti lõpus 2004, kui ma oma perega sõitsin Lihulast Mustveesse. Kell oli kuus hommikul, kui alustasin teekonda, et jõuda õppenõukogusse. Minu südames helises laul: “Suur on Su ustavus, Jumal, mu Isa – muutuse varju ei Sinus ma näe… Jagades külluses, mida mul vaja…” Tõepoolest, kui vaadata selja taha, siis Jumal on jaganud, mitte millestki pole siitsaadik puudu olnud.
Sa nimetasid õppenõukogu?
Ma töötan ka Mustvee gümnaasiumis majanduse ja psühholoogia õpetajana ja olen rõõmus, et võin seista noorte inimeste ees. Paljud koolilapsed tulid ka palvela ehitusele appi, küll liiva kühveldama või muud kergemat tööd tegema.
Kuidas sündis uue palvela projekt?
Krunt oli kogudusel olemas ja sellel oli kinoks ümber tehtud vana palvela. Koguduse täiskogu otsustas, et me vana maja taastama ei hakka, vaid alustame uue ehitamist. Pakkusin arhitektiks Pärnust pärit Marianne Ruusi, keda tunnen aastaid. Ta käis mitu korda krunti ja olustikku vaatamas ja tegi eskiisprojekti. Kogudus kiitis selle heaks ja selle järgi on maja sündinud. Algul ironiseeriti, miks nii väike, aga täna paistab see optimaalse lahendusena.
Küllap tuli ka pessimiste ehitamise vajalikkuses veenda?
Objektiivseid põhjusi, miks pessimismi oma hinges kanda, oli üsna palju. Eesti EKB Koguduste Liidul on pooleli olevaid hooneid. Betaania kogudus oli selleks liialt väike, et alustada palvela ehitamist – meil on nimekirjas 44 liiget, neile lisaks lapsed ja noored. Ma ei tea, kas mõnda teist kirikut on liidu konverentsi ees arutatud, kas ehitada või mitte, aga Mustvee plaane arutati.
Liit kui vendlus on tegelikult üsna hea, on neid, kes üksteist kogu südamest aitavad ja üksteise eest palvetavad. Ühiselt tööd tehes on paljud asjad võimalikud. Kurb on, et alati kõik ei mõista ühistöö väärtust ja püüavad ajada oma liini. Ühiselt loodud väärtused on väga suured väärtused.
See on Jumala arm, et valmis saime. Marianne Ruus lootis, et selle maja ehitamisega saadakse hakkama kümne aastaga. Annetuste põhiselt ehitada on üsna raske.
Kui palju uus palvela maksma läks?
4,8 miljonit krooni. Selle summa sees on hoone, sisustus ja haljastus. Tänu sellele, et oleme ise teinud tohutult tasuta tööd, on selle hoone maksumus nii väike. Ruutmeetreid aluseks võttes oleks selle palvela ehitusmaksumus 7,5–8 miljonit krooni.
Kust raha tuli?
Eestimaalt eesti inimeste kaudu tuli kõige suurem osa. Ka Eesti riigilt tuli käesoleva aasta riigieelarvest 300 tuhat krooni.
Keegi teine pole osanud nii hästi raha küsida. Kuidas Sa selle selgeks said?
Minu osa on olnud ehitusest rääkida ja see, et raha on kokku tulnud, on olnud suur Jumala ime. Kõige väiksem summa, mis koguduse pangaarvel on olnud, oli 22 krooni ja 77 senti. Tänu Jumalale, et ükski arve ei ole maksmata. Meil on veel võetud üheks aastaks ilma intressita laenu 200 tuhat krooni. Näeme selle nimel vaeva, et see tagasi maksta.
Miks ehitasid palvelat firmad ja mitte vabatahtlikud?
Praegu ei tohi ise ehitada. Ehitusloal peab olema selle firma nimi, kes ehitust veab ja selle eest vastutab. Ka kõik alltöövõtjad peavad esitama aktid, et hoone kasutusloa saaks. Palvela on selles seisus, et meil on kogu maja jaoks ametlik kasutusluba. Kõik vastab tänapäeva nõuetele. Vaegtöid ei jäänud. Korter on küll lõpetamata, kuid palvela osas on kõik valmis.
Kes korteris elama hakkab?
See on majahoidja korter. Kutsusime sinna ühe noore pere Paidest, pereema on pärit Mustveest. Nad hakkavad kaasa aitama pühapäevakoolitöös, noortetöös ja laulutöös. Kütmine, koristamine ja kõik muu palvelaga seotu jääb nende teha.
Mustvee on üsna väike koht. Kas inimesed ära ei väsi?
See on õige, et väike hulk inimesi peab tegelema paljude erinevate valdkondadega. Aga meil ei ole teist teed. See küsimus muidugi on, kas kogudus ka kasvama hakkab, aga me püüame selle nimel tööd teha. See on Jumala arm, kui inimesi juurde tuleb.
Sinu poolt oli tohutu organiseerimistöö. Kas selleks said Sa ettevalmistuse Lihula valda juhtides?
Ma olin Lihula vallavolikogu esimees ja hiljem ka vallavanem. Olen mõelnud, et kõik need aastad, mis ma Lihulas olin, olid tegelikult ka ettevalmistusaastad selle palvela ehitamise tarvis. Need kontaktid, mida ma Lihula omavalitsusjuhina sain, kasutasin ma nüüd riigiga suheldes ära. See on lobitöö ja isiklikud kontaktid on ääretult olulised.
Kes on Lihulas omavalitsuses olnud, see teab, et see ei ole kerge koht. Aga “raske õppustel, kerge lahingus”, ütleb üks vanasõna.
Kas hakkad nüüd ka Mustvees poliitikat tegema?
Mind on mitmeid kordi kutsutud ka Mustvees volikogusse kandideerima, aga ma ütlesin “ei”. Praegu olen ma lihtsalt Mustvee linnavalitsuse liige ja püüan apoliitiliselt kaasa aidata sellele, et Mustvee linn areneks. Selle eest saan ma ainult istungitasu.
Sa teatasid avapäeval, et oled nüüd peaaegu tööta, sissetulekuta ja koduta?
See on tõsi. Mul on kuus tundi nädalas Mustvee gümnaasiumis. See tagab väga väikese sissetuleku, millega ma oma peret ära ei toida. Elan üüripinnal, mis käib meile rahaliselt üle jõu. Siiani sain koguduselt palka ehituse eestvedamise eest, mis nüüd ära lõpeb. Pastoripalka kogudus ei maksa.
Küsime siis Sulle pastoritöö eest sama suurt palka nagu ehitusjuhina.
Elame-näeme. Uus palvela toob kaasa ka uued kohustused ja vastutuse, et hoone ekspluatatsioonikulud saaksid kaetud. Me oleme küll teinud maksimaalse selleks, et need kulud oleksid võimalikult väikesed, aga ilma rahata maja ülal ei pea. Soojustus on kaasaegne ja küte on oma ning koguduseliikmetel veel metsa jätkub.
Kui nüüd kutsutaks, et Sul on üks palvela valmis, tule ja tee järgmine, kas läheksid?
Mustvee Betaania Kogudus valis mind pastoriks viieks aastaks ja neli on möödas. Ma ei tea, kas nad mind uuesti valivad.
Inimliku kutse peale ei lähe ma kuhugi. Olen õppinud, et kui Jumal läkitab, siis Ta ka varustab. Kui Jumal mind kuhugi läkitab, siis tahan ma Talle kuuletuda. Aga kui inimene kutsub, siis ta ei ole suuteline varustama. Siis tulevad pettumused ja kibestumised. Täna võin ma öelda südamerahuga, et Jumal läkitas mind Mustveesse ja Jumal varustas. Selle ehituse käigus ma ei ole kibestunud.
Kui vaadata tagasi, siis see, et kogudus punasest kirikust ilma jäi, on tegelikult õnnistus. Kui see kirik oleks alles jäänud, siis poleks olnud mingit põhjust alustada uue ehitamisega. Need tingimused, mis täna kogudusel on, on hoopis paremad kui selles hoones. Tegelikult on Jumal pööranud õnnistuseks kogu selle valu, mida kogudus läbi elas.
Suur tänu kõigile annetajatele ja tere tulemast Mustveesse, et oma ihusilmaga uut palvelat näha!
Mis Sul lähemaks ajaks plaanis on?
Plaan on esiteks ära oodata, millal meie perre sünnib neljas laps ja pärast seda võtta aega pere jaoks. Meie perest on kõik ehitamiseaastad käinud kogu mure läbi ja see ei ole olnud kerge. Mu armas abikaasa on mind väga palju toetanud ja ma tahaksin nüüd ka teda toetada, kui tema vajab abi.
On Sul veel mõni soov lugejatele?
Olen südamest tänulik Kuulutaja Ühingule, kes kinkis meile palvela avapäeval terve komplekti köidetud Kuulutajaid. Olen neid kaustasid sirvinud, neis on hindamatu väärtus. Julgustan lehelugejaid köitma kokku kõik Kuulutaja numbrid, et see väärtus saaks talletatud järeltulevatele põlvedele. Tellige vaimulikku kirjandust nii endale kui teistele, sest selle kaudu võib Jumal teha oma tööd.
Täname!
19. augustil 2008 Tartus
JUMAL MUUTIS TERVET PERET
Räägin hea meelega oma isiklikust elust, kui selleks võimalus avaneb. Tahaksin jutustada sellest, kuidas ma Jumalaga kohtusin. Ehk tuleb see kasuks ja julgustuseks teilegi.
Minu vanemad on Ida-Preisimaa põgenikud. Kasvasin koos kolme venna-õega väga lihtsates oludes. Isa ja ema olid jumalakartlikud, lapsi kasvatasid nad kiriklikult, aga me ei olnud pühendunud usklikud.
RASKE LÖÖK
Isa tahtis, et ma pärast kooli lõpetamist nii ruttu kui võimalik meie väikeses põllumasinate remondi töökojas tööle asuksin. Õppisingi selliste masinate mehaanikuks, kuid koju ei jäänud enam kauaks, vaid juba kahe aasta pärast läksin naaberlinna ühte suuremasse firmasse.
Küsimus Jumalast ja Tema plaanidest mind tol ajal ei huvitanud. Mul ei olnud Temaga mingit isiklikku sidet. Nüüd ma tean, et Jumalal on väga kindel plaan minu ja iga üksiku inimese jaoks.
Tookord lubas Ta meie perel midagi väga kurba ja rasket läbi elada, mida me tänaseni päriselt mõista ei suuda. Kuid ühte ma tean: see kurb sündmus pidi minu ja meie pere elu täielikult muutma.
Minu 18-aastane vend kutsuti koos sõpradega sünnipäevapeole. Tagasiteel sõitis talle auto otsa ja juba kahe tunni pärast oli ta surnud. See tragöödia oli vapustuseks kogu meie perele. Hakkasin tõsiselt küsima: “Miks just minu vend? Mis oleks minust saanud, kui minu elu äkki lõppenud oleks? Kas elu jätkub pärast surma? Kas Jumal on üldse olemas?” Ma ei leidnud ühtki inimest, kes oleks osanud minu küsimustele vastata.
ELU JEESUSELE
Ma hakkasin otsima. Peaaegu igal pühapäeval läksin kirikusse, aga ka sealt ei saanud ma oma küsimustele vastuseid. Ma püüdsin moraalselt korralikku kristlikku elu elada. Siiski märkasin varsti, et ei saanud sellega hakkama.
Ühel pühapäeval istusin jälle jumalateenistusel. Esines üks noortegrupp naaberlinnast. Noored inimesed rääkisid oma elust ja jutustasid, et Jeesus Kristus on reaalne ning iga inimene võib Temaga kohtuda. Võtsin nende noortega ühendust ja läksin nende noortetundi. Seal kuulsin kõige olulisemat Piiblist: Jeesus Kristus, Jumala Poeg, sai inimeseks ja tuli minu pärast sellesse maailma. Ta suri ristil minu pattude pärast, kuid ei jäänud hauda, vaid tõusis taas üles. Nii ei ole surm elu lõpp-punkt. On olemas ka igavik.
Pikema järelemõtlemise tulemusena sai mulle selgeks: sellele Jeesusele pean ma oma elu usaldama. Palvetasin: “Issand Jeesus Kristus, tänan, et sa minu pattude pärast ristil surid. Anna mulle mu patud andeks, kõik minu vead ja läbikukkumised. Ma tahan oma elu elada koos sinuga. Sina pead olema minu elu keskpunktiks.”
Jeesus kuulis seda palvet. Ta andis mulle mu patud andeks ja tegi minu elu täiesti uueks. Ta sai minu Päästjaks, kes kinkis mulle sügava rahu Jumalaga. Kogesin seda, mis Piiblis kirjas (Ap 4,12): “Ja kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks.”
KOGU ENERGIA
Traagiline liiklusõnnetus, milles mu vend elu kaotas, andis Jumalale võimaluse tegutsemiseks meie peres. Minu noorem vend tuli peaaegu samal ajal kui minagi elavale usule Jeesusesse Kristusesse. Sellest hetkest alates oli meile selge, et peame teistele inimestele Piibli head sõnumit edasi andma.
Kutsusime oma töökohtades kolleege noortegruppidesse. Ja Jumal tegutses. Venna üks naiskolleeg tuli usule Jeesusesse ja samuti veel üks noor tüdruk, kes täna on minu naine. Me palvetasime ikka ja jälle oma perekonnaliikmete pärast, et ka nemad usutee leiaksid. Kutsusime neid kristlikele üritustele, kuid enamasti nad ei tulnud. Ühe evangelisatsiooni ajal tegid mu vanemad otsuse Jeesuse Kristuse kasuks. Meie rõõm oli suur. Kogesime, kui hea ja armuline on Jumal.
Ma olen näinud ka seda, kuidas paljud teised inimesed on alustanud elu Jeesusega. Ükski neist pole seda kahetsenud. Jeesus tegi nende elu uueks, andis neile tõelise eesmärgi ja uue lootuse kogu eluks.
D. LANGMANN
Herold Seines Kommens
“SÜDAMLIK KAASTUNNE LAPSE SÜNNI PUHUL”
“Hurraa, ma olen rase!” Mul oli hea meel, kuigi mõned ei suudaks mind mõista, sest mul oli sündimas juba seitsmes laps.
12. rasedusnädalal tehtud ultraheliuuring võttis arsti tõsiseks, sest lapsel võis olla Downi sündroom. Arst teadis, mida ma ütlen – nagu kõigil eelmistelgi kordadel: “Tulgu, mis tuleb, ma võtan selle lapse vastu, nagu ta on.”
Ta siiski üritas ja soovitas täpsemat uuringut. Süda oli korras, midagi uut ebaharilikku ei leitud. Arst oli ometi väga mures, soovitas uuesti järele mõelda, kas ma ikka tahan endale sellist last, kuid mina jäin endale kindlaks ja lükkasin kõik muud “võimalused” tagasi. Ma uskusin, et imed on võimalikud ja Jumal tasub mulle minu usalduse.
ARMSAD PILUSILMAD
Järgnev aeg oli täis muret, lootust ja usku, et kõik läheb hästi. Ja jõudiski kätte sünnitamise päev. Minu hirm sünnitamise ees kasvas iga lapsega seitsmest.
Üks armas sõbranna palvetas, et laps lausa tormates siia ilma tuleks ja nii juhtuski. Paar väikest valuhoogu ja ta oligi kohal. Ma vaatasin talle silma – Maximilianil olid tõeliselt armsad pilusilmad. Oli selge, et Max on midagi erilist.
“TA EI OLE HAIGE!”
Äkki oli terve sünnitusruum arste ja õdesid täis, kõik surusid mulle oma kaastunnet peale. Ma ei saanud sellest aru. Max oli ju peaaegu normaalne laps. Kuulge, ma tahaksin hoopis, et te mind õnnitleksite – nagu eelmise kuue lapse puhul. Mul on laps, ma olen õnnelik, elasin sünnituse üle ja tahaksin kangesti õnnesoove kuulda. Mis selles imelikku on?
Minu tütar tuli ja võttis väiksekese sülle. Ta ei saanud meedikute rahutusest aru. Ma ütlesin talle: “Vennake on haige.” Ta katsus imiku otsaesist ja vastas: “Tal pole ju palavikku, järelikult pole ta haige.”
Nii on see minu peres tänaseni. Max ei ole haige, ta on lihtsalt veidi aeglasem, natuke jonnakam, sest ta teab, mida tahab. Ta ei oska küll eriti hästi rääkida, aga seda pole vajagi, ta räägib kogu kehaga, nii et igaüks temast tõesti aru saab. Ta armastab kirglikult ja võib kohutavalt solvuda, nii et see murrab lausa südant.
“TEDA POLEKS VAJA OLNUD”
Hiljem tulid tobedad märkused, mis meile haiget tegid. Keegi ütles, et poleks vaja olnud seda vaeva ette võtta, kuuest lapsest oleks ju küll olnud.
Max on meid aga kinnitanud. Ta on meile vajalik. Ta on vajalik meie ühiskonnale. Max lõi uppi minu eelarvamused, standardid ja kompromissid. Ta näitas, et meie tugevustel, nõrkustel ja erinevustel on mõte.
Mõned inimesed vangutavad avalikult pead – sellise lapsega on kindlasti palju tööd. Ma pole nende hinnanguga nõus. Töö ja rõõm tasakaalustavad alati teineteist, nagu ka teiste laste puhul. Mulle ei pea kaasa tundma.
Mõned meie endised sõbrad ei suhtle enam meiega. Põhjus võib olla Maxis, sest ta on teistsugune ja teda ei võeta kui omasugust. Meie tõelised sõbrad on aga veel paremaks läinud – nad on meie poolt igas kummalises situatsioonis, mida läbi elame. Ning me oleme palju uusi sõpru juurde saanud.
VÄÄRTUSLIK JUMALA JAOKS
Maxiga koos avastasime uue maailma, mida me enne ei tundnud. Me ei teadnud, et erilisel lapsel on erilised vajadused ja neid ei või ignoreerida.
Max on Jumala imeline looming. Tal on väärtus esimesest hingetõmbest peale ja selleks ei pea ta midagi tegema. Jumala jaoks on Max väga kallis. Nii ei või ta ka meie jaoks väärtusetu olla.
BEATE SEITZ
idea Spektrum
MUSTVEE BETAANIA KOGUDUSE UUE PALVELA AVAMIN
17. augustil 2008
1. Lindi lõikasid läbi peaehitaja Cobra Grupp tegevjuht Juhan Algus (vasakul), Jõgeva maavanem Aivar Kokk, Mustvee linnapea Mati Kepp, koguduse juhatuse esimees Reet Pappe, Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel, liidu ekspresident Joosep Tammo ja Kuressaare Siioni Koguduse pastor emeeritus Herman Mäemets.
2. Koguduse pastor Paul Gill sai ehitajatelt palvela sümboolse võtme.
3. Pühakirjast lugesid templi pühitsemise palvet (1Kn 8) Paul Gill, Joosep Tammo, Meego Remmel, koguduse endine pastor, praegune Kehra Koguduse pastor Eenok Palm ja Herman Mäemets.
4. Vaade saali. Kantslis oli EELK Mustvee koguduse õpetaja Eenok Haamer.
5. Mati Kepp andis Reet Pappele sümboolse tseki linna kingitusega. Raha oli juba kantud koguduse arvele.
6. Palvela pühitsuspalve pidasid Joosep Tammo ja Meego Remmel.
Heldur Kajaste fotod
|
