|
“Rohi kuivab ära, õieke närtsib, kui Issanda tuul puhub selle peale. Tõesti, rahvas on nagu rohi” (Js 40,7). Kuigi on veel kevad, kehtib see sõna juba mõnede taimede kohta. Inimesed tahaksid endale muidugi pikemat püsimist.
Meie pildil on võililled, mille kadumisest iga aiaomanik ja teeääre hooldaja ainult unistab. Visa umbrohi ei karda niitmist ja tuul viib tema seemned üha kaugemale, mis taime levikule ainult kasuks tuleb.
Umbrohtu oleks imelik eeskujuks seada. Ometi populariseeritakse tänapäeval just inimloomuse neid külgi, mida varasematel aegadel õpetati talitsema. Laiali puhutud seemned kannavadki edukalt vilja.
“Rohi kuivab ära, õieke närtsib, aga meie Jumala sõna püsib igavesti” (Js 40,8). On midagi, mis jääb. Sõnale toetuv inimene kogub vilja igaveseks eluks (Jh 4,36).
 JUMAL NÄITAB LAHENDUSI
Toimetaja kommentaar
Kas Eestis on majanduskriis? Sellel, kes eluga toime ei tule, on kriis, teisel, kes hakkama saab, ei ole. Riiklikus ulatuses on raskem hinnata.
Jälgime, mida tulevik toob – mitte kriisi oodates, vaid võimaluse korral ikka seda vältides. Sama mõtteviisi peaks järgima kõigi teemade puhul. Ja ikka koos Jumalaga.
IISRAELI JUUBEL
Kaasaegne Iisraeli riik sai 60-aastaseks. Usklikele on Iisrael Püha Maa, seal elab rahvas, “kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest” (Rm 9,4–5). Sageli mõeldakse rohkem ajaloolisele Iisraelile, kuid tähelepanuta ei tohiks jääda ka kaasaegne.
Usklikud juudid teenivad tõelist Jumalat, kuigi ilma Jeesuseta. Palju vaieldakse selle üle, kas juute peaks misjoneerima? Muidugi peab. Nagu apostel Paulus kirjutas: “Minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid” (Rm 10,1). Ja õnneks on neid juute, kes Jeesuse on leidnud. Tõeliselt Pühaks Maaks saabki Iisrael koos Jeesusega.
Iisraeli armastades ei tohi unustada Eestit. Tunnustades juutide kannatusi, nimetagem ka oma rahva omi. Ja arvestagem, et vaid Jumala rahva kohta on kirjutatud, et nende hingamisaeg on veel ees (Hb 4,9).
TEEME ÄRA!
3. mail oli üle-eestiline prügikoristuskampaania “Teeme ära”. Prügi koguti ka mõnel päeval enne ja pärast seda kuupäeva. Osa võttis kampaaniast koguni 50 tuhat vabatahtlikku! Ka osa kogudusi olid aktiivsed.
Normaalne oleks, kui niisuguseid talgusid poleks vajagi – iga inimene viiks ise oma jäätmed prügikasti või prügimäele. Kes toodab prügi, peab selle eest ka maksma, mis sest, et kalliks läheb. Kahjuks tekkis metsa alla prügihunnikuid enne kampaaniat ja ka pärast.
Kuhu jäätmed panna, see on muutunud üle maailma tõsiseks probleemiks. Prügi hulk kasvab kiiresti ja prügimäge ei taha oma kodu lähedale keegi. Ometi peab see kuskil olema. Õnneks tehnoloogia areneb ja jäätmed lähevad üha rohkem uuesti kasutusse.
“Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius, maailm ja kõik, kes seal elavad” (Ps 24,1). Kohelgem Issanda loodut kui Tema oma ja ärgem rikkugem seda!
VENEMAAL ON UUS PRESIDENT
Venemaal astus ametisse uus president Dmitri Medvedev. Senisest presidendist Vladimir Putinist sai peaminister. Ikka veel eluaegsete valitsejate traditsioonis kinni olevale riigile oli see üks võimalikke variante, kuidas lepitada vanu kombeid demokraatiaga. Parem ikka kui valitsevale presidendile eluaegse mandaadi andmine, nagu see endise Nõukogude Liidu territooriumil mitmes riigis on toimunud.
Pärast Dmitri Medvedevi presidendikandidaadiks saamist on palju arutatud selle üle, kes Venemaad valitsema hakkab. Tähtsusetu ei ole Medvedev kindlasti. Kui ta ongi Putini käealune, siis kõige tähtsam käealune. Inimene, kellele usaldati vähemalt väliselt võim ja kelle kätte see täiel määral jääb siis, kui Putiniga midagi juhtub. Kui ta ajab riigiasju, siis on tal selleks täielikud volitused.
Demokraatlikes riikides ollakse harjunud mõttega, et rahval ei ole ainult üks geniaalne juht, vaid andekaid ja valitsemisvõimelisi inimesi on palju. Neid on kasulik vahetada, et riik ei areneks ühekülgselt ja vanadusnõtruseni jõudva valitseja käes rahva elu alla ei käiks. Endist riigipead ei represseerita ega halvustata, ta jääb lugupeetud inimeseks ka erruläinuna.
Iga rahvas peaks palvetama oma valitsejate pärast ja nii on meie tähelepanu all Eesti juhtkond. Üle maailma palutakse kindlasti ka suurriikide juhtide pärast, sest neist sõltub ka teiste riikide saatus. Eestpalves olijate nimekirjas peaksid olema ka Putin ja Medvedev. Eriti meil, sest Venemaa ei ole kaugel merede taga, vaid kohe meie kõrval. Me ei taha ju, et meie ajaloo kurb kogemus tulevikus korduks.
BIODIISEL PEKSUPOISIKS
Äkitselt on hakatud protestima biokütuste vastu – need võtvat vaestelt maadelt leiva laualt, tõstvat kõvasti toiduvilja hinda. – Imelik, alles peeti Euroopas vajalikuks jätta maid sööti, et vältida toiduainete ületootmist ja hindade langust. Biokütustes nähti ühte võimalust põldude kasutamiseks ja põlluharijate tulude suurendamiseks. Ka Eestis plaaniti mitmel pool biodiisli tootmist. Arvestades naftahinna kiiret tõusu, peaks ju otsima teisi kütuseid.
Taimede põletamist kütusena on rakendatud inimese loomisest peale – jutt on eelkõige mittesöödavatest taimedest. Kütuseprobleemid vajavad lahendamist ja siin on vaja Jumalalt tarkust paluda. “Kui aga Jumal nõnda rüütab väljal rohtu, mis täna on ja homme visatakse ahju, eks siis veelgi enam teid, te nõdrausulised!” (Mt 6,30).
KOLM KIRJUTUST
Meie Issand ja Õnnistegija võitis kiusaja sõnadega: “Kirjutatud on!” (Mt 4,4). Täna tahame tähele panna kolme Piibli kohta, mis räägivad meile ja näitavad teed, kuidas meiegi võime võita pimeduseväed ja leida igavese rahu Jumalas.
Esimese teksti leiame 2Ms 31,18: “Ja kui Ta oli lõpetanud kõneluse Moosesega Siinai mäel, siis Ta andis temale kaks tunnistuslauda, kivilauda, mille peale oli Jumala sõrmega kirjutatud.”
Teise teksti leiame Jh 8 algusest. Kirjatundjad ja variserid tõid Jeesuse juurde abielurikkuja naise ja ütlesid Jeesusele: “Mooses on käsuõpetuses käskinud meid niisugused kividega surnuks visata. Mis siis sina ütled?” Seda nad ütlesid Teda kiusates, et neil oleks kaebamist Tema peale. Selle asemel, et sõnadega vaenlastele vastata, öeldakse, et Jeesus kummardas ja kirjutas sõrmega maa peale (salmid 5–6).
Kolmas kirjutus on Rooma maavalitseja Pilaatuse poolt pandud Jeesuse risti pealkirjaks. Me loeme: “Aga Pilaatus kirjutas ka pealkirja ja pani selle risti külge; ja sellele oli kirjutatud: “Jeesus Naatsaretlane, juutide kuningas!”” (Jh 19,19). Kui variserid avaldasid protesti sellise kirjutuse vastu, kostis Pilaatus: “Mis ma olen kirjutanud, olen ma kirjutanud!” (Jh 19,22).
ABITU INIMENE
Esimene kirjutus on otse Jumala sõrmega kirjutatud. See on kindlasti ajaloo imelisim kirjutus. Küll on inimese käsi raiunud kaljude peale väga tähtsaid kirjutusi, mida veel praegugi teadusemehed ja antiikasjade uurijad väga kõrgelt hindavad, kuid kui maailmal oleksid käes veel need Jumala oma sõrmega kirjutatud kivilauad, milline väärtus neil oleks! Maailma kuningriigid oleksid valmis maksma nende eest miljardeid – kuid kahju! Mooses viskas need tahvlid puruks, kui nägi, et rahvas oli andunud mäejalal ebajumalateenistusele.
Mida see meile räägib? Kindlasti seda, et ükski inimene ei suuda Jumala käskusid täita, et keegi ei jää püsima väga heade otsuste ja ettevõtete juurde, vaid ta murrab oma parimad, ilusaimad lubadused ja langeb patu sisse.
Mäel andis Jumal Moosesele ja seega kogu inimsoole need imelised Jumala oma sõrmega kirjutatud kirjatahvlid. Seal mäel, kõrgustes, kuhu me küll kõik püüame ja oleme püüdnud, aga kuhu keegi inimene ei ole püsivalt seisma jäänud. Meie kõik ja parimadki meie seast tunneme, et inimene on väärt, nagu vaga Iiob ütleb, et meid visatakse “poriauku” (Ii 9,31).
Mis peab siis vaene patuga koormatud süda tegema? Kuidas saada vabaks ja puhtaks kõigest, mis koormab ja rõhub? Kes võtab selle hirmsa süütunde ja hukkamõistja su hingest? Kui vastus kuskil leida on, siis selles järgmises kirjasõnas, mida nüüd vaatleme.
JEESUS TULI APPI
Ps 18,36 loeme: “Sa annad mulle oma päästekilbi, su parem käsi toetab mind, su alandus teeb mind suureks!” “Su alandus,” see sõna tähendab: “Su allalaskumine teeb mind suureks.” See sõna sai tõeks meie Issanda ja Õnnistegija maailma tulemises. Tema allalaskumine taevastest kõrgustest siia alla maa peale, patu ja saatana võimutsemise orgu, see sai meile päästmiseks.
Nii leiame selles imelises kirjasõnas, kuidas keegi vaene hing toodi värisevana Jeesuse juurde. Ta ei võinud muud mõtelda, kui et tema viimane tund on nüüd saabunud. Varsti vuhisevad surmavad kivid tema ümber ja siis on kõik otsas ja ta vaene hing peab igavesse tulle minema. Nii mõtles see õnnetu süda.
Ta ei võinud arvata, et Jeesusel oli tema jaoks teistsugune vastus. Meie Issand teadis küll, milline oli see vaene inimene ning mis oli tema langemise ja patuse elu järeldus. Ta teadis, et keegi inimeselastest ei või käsuõpetust täita, et keegi ei jaksa seisma jääda mäele Jumala juurde, pühaduse ja õndsa elu sisse. Jeesus oli ise näinud ja ka jüngrid olid näinud, et kui neil oli kord olnud võimalus koos viibida Muutmismäel, jäid jüngrid magama! Ja just selle ilusama ja aulisema hetke, kus Mooses ja Eelija olid Issanda seltsis, selle nad magasid maha.
Jah, vaene inimene ei või kõrgustesse jääda ega selles elada. Enne peab midagi tema juures ja temale sündima. Jeesus ise, Lunastaja, peab siin tegutsema ja näitama teed, kuidas langenud inimene võib Jumala juurde ja taevasse pääseda.
Ja teist korda kummardas Jeesus maha ja kirjutas jälle maa peale. Nüüd hakkas südametunnistus neil pealekaebajatel rääkima. Nad ei võinud vastata Issanda küsimusele: “Kes teie seast on patuta, see olgu esimene tema peale kivi viskama!” (Jh 8,7). Kui nad nägid enda ees maha kummardunud Issandat, siis läksid nad välja üksteise järel. Vaene patune oli pääsenud käsuseaduse käest ja arm ümbritses nüüd teda.
ARM KOLGATALT
On imelik mõtelda, mida võis küll Jeesus kirjutada maa peale, võib-olla liiva sisse, mis olid need sõnad? Me ei tea seda, aga siiski, mis meisse endisse puutub, siis on meil kõigil õigus meelde tuletada neid Pühakirja sõnu, mis prohvet Jesaja on kirja pannud: “Mina, mina olen see, kes kustutab su üleastumised iseenese pärast ega tuleta meelde su patte!” (Js 43,25).
Ja jälle: “Ma kaotan su üleastumised nagu pilvituse ja su patud nagu pilve! Pöördu minu poole, sest ma lunastan sind!” (Js 44,22). Issand Jeesus ise ütles: “Kes minu juurde tuleb, seda ma ei lükka välja” (Jh 6,37). Neid sõnu võis ehk Issand seal kirjutada.
See, mis sündis seal Jeruusalemma templis, kus Issand kummardus ja kirjutas maa peale, läks lõplikult täide Kolgata künkal. Püha veri Issanda ilmsüüta ihust langes maa peale ja nüüd iga patune, kes tuleb Kolgata risti alla, saab armu.
Kuid Pilaatuse vastus näitab, et inimene on uhke. Inimene mõtleb, et mis ta on teinud ja elanud, see on tema enda asi, seda ei või enam muuta. See on nii, nagu prohvet Jeremija ütles: “Juuda patt on kirjutatud raudsulega, uurendatud teemanditeravikuga nende südamelauasse” (Jr 17,1).
Pea meeles, vaid Kolgata risti alla kummardudes vabaned koormast, näed imeaulist silda, mis ühendab taevast ja maad, silda, mis sind kannab üle selle hirmsa kuristiku Jumala juurde. Seal, Kolgatal, ütlesime Issandale oma pattudega, nagu prohvet Jesaja kirjutas: ““Kummarda, et saaksime sinust üle käia!” Sa andsidki oma selja maaks ja käijatele tänavaks!” (Js 51,23). Oo Kolgata, sa Ristimägi, sealt algab püha sild ja tee Jumala juurde, see viib koduväravasse, kus Issand sind ootab.
Sellepärast palugem: “Issand Jeesus, Sa meie ainus Lunastaja, me täname Sind Su allatulemise eest ja palume, tule ka meie südametesse ja võta sealt kõik hirm ja ahastus, et me Sind võiksime igavesti rõõmsa ja tänuliku südamega teenida. Seda palume Issanda Jeesuse nimel. Aamen!”
HENDRIK KOKAMÄGI
1884–1960
Briti ja Välismaa Piibliseltsi esindaja Eestis
Raadiokõne 1959. aastast
TA TAHAB KÄIA MÖÖDA VETT
Ungarlane Sandor Szenczy (42) oli täiesti põhjas. Ta elas tänaval, ööbis mahajäetud raudteevagunites ning tarvitas narkootikume. Siis sai temast kristlane ja kõik muutus. Nüüd juhatab ta rahvusvahelist kristlikku abiorganisatsiooni “Hungarian Baptist Aid” (Ungari baptistlik abiorganisatsioon).
Ega Szenczy ei oskagi õieti seletada, miks temast usklik sai. Ta oli kommunistliku valitsuse ajal sõjaväes. Ükskord sai ta kinnises telefonivõrgus imeliku kõne. Mees teises otsas tahtis temaga Jumalast rääkida. Szenczy ei osanud muud teha kui nõustuda. Vestlusel olid tagajärjed – ta tahtis Jumalast rohkem kuulda.
Sõjaväest vabanemise järel hankis ta endale Piibli. Lugedes sai talle selgeks, et peab otsustama – Piibel on kas tõde või vale. Ta otsustas seda kontrollida. Ta põlvitas ja palvetas: “Jumal, ma ei tea, kas sa oled olemas või mitte. Aga kui oled, siis tule mu ellu.” Ta tõusis põlvedelt – ja kõik oli endine. Väliselt oli tema olukord sama mis enne. Tal polnud kodu, küll aga narkosõltuvus.
EBATAVALINE PASTORAAT
Mida teha? Kuna ta oli lapsena protestantlikus kirikus ristitud, otsis ta ühes väikelinnas üles reformeeritud kiriku vaimuliku. “Ma tahtsin teiega Jumalast rääkida,” tutvustas ta end. Ta kutsuti sisse ja võis jääda kauemaks kui arvas. Kaks aastat laskis pastor noormehel oma kodus elada.
Szenczy jaoks oli see aeg omapärane usu- ja elukool, mille jooksul ta ka narkosõltuvusest terveks raviti. Lõpuks sai talle selgeks – ta tahaks samuti pastoriks saada. Seepärast hakkas ta õppima baptistide teoloogilises seminaris. 1994. aastal ta lõpetas ja tegutses ühe aasta koguduste asutamise alal.
HULLJULGE ETTEVÕTMINE
1996. aastal tekkis tal mõte baptistlikust abiorganisatsioonist. Järjest tuli teateid looduskatastroofidest, tuhanded inimesed kaotasid elu. Ta tahtis, et kristlased vigastatuid aitaksid ja ka hingeabi annaksid. Ta oli ja on veendunud, et kristlastel on eriline vastutus.
Aga peale idee ei olnud tal midagi. Ta uskus, et Uues Testamendis kirjeldatud ime viiest leivast ja kahest kalast, millest tuhanded söönuks said, ka tänapäeval teostatav on. Nagu Peetrus vett mööda Jeesusele vastu minna võis, nii tahtis ka Szenczy Jumala jaoks midagi suurt üritada.
Ta viis oma ettepaneku poliitikute ja kirikute ette ning saavutas edu. Praegu töötab abiorganisatsioonis 80 täisajaga inimest ja üle 400 vabatahtliku. 20 tuhat annetajat üle maailma täidavad kuue miljoni eurose aastaeelarve. Nende “kaubamärgiks” on abimeeskond “Rescue 24”. Ükskõik kus maailma otsas katastroof aset leiab, on ungarlased kuue tunni pärast valmis startima, et kriisipiirkonnas praktiliselt abi anda.
Organisatsioonil on ka endiste seksiorjade kodu, kus vastu oma tahtmist välismaale viidud naised, kellel on õnnestunud orjusest pääseda, elada saavad. Ikka veel tuleb Szenczyle uusi ideid. Kui Euroopa Liit otsis kaastöötajat, kes organiseeriks ülearu toodetud toiduainete jagamist abivajajatele, pakkus ta ennast. Nüüd on väljajagamiskohad kõikjal Ungaris.
Uusim projekt on draamagrupp, kus puuetega ja terved inimesed koos tegutsevad. Szenczy on veendunud, et see aitab kõige paremini puuetega inimesi ühiskonda integreerida ja samal ajal Jumala armastust kõikidele inimestele näitlikustada.
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
NOORTE PIIBLIPÄEVAD JÕUDSID JUUBELINI
Juba 30. korda toimusid Eesti EKB Koguduste Liidus noorte piiblipäevad, seekord 2.–4. maini Viimsi spordihallis. Teemaks oli “Suhted sassis”. Piiblipäevade projektijuht EVELIN BELÕI jagas oma muljeid ka Kuulutajaga.
Kui kaua võttis piiblipäevade ettevalmistamine aega?
Pool aastat. Tuli leida õiged inimesed, kes oskaksid töövaldkondi juhatada. Mõni kõneleja ütles ära ja siis tuli uus otsida. See oli päris pikk protsess. Eks tekkis ka väsimuse momente – ega siis kõik ei läinud ettevalmistuses alati nii, nagu oleksin oodanud või kui jäin mõne asjaga ajahätta, siis see ka väsitas.
Piiblipäevadel oli juubel. Kas midagi oli teisiti kui tavaliselt?
Rääkisime piiblipäevade ajaloost ja püüdsime rohkem tähelepanu juhtida Piiblile. Mõtlesime oma meeskonnaga, et viimastel aastatel pole Piiblist piisavalt palju räägitud ja isegi Piibleid ei pidanud kaasas olema ning tegime Piiblile pühendatud õhtu. Me lugesime koos rahvaga üldse hästi palju Piiblit. Nendega tegime ka seminarides tööd.
Kutsusime osalema eelmiste piiblipäevade korraldajaid, et nad saaksid ise oma muljeid jagada ja meenutada. Näiteks Ingmar Kurg, kes alustas piiblipäevi, Indrek Luide ja teised. Esimesel õhtul oli vestlusring, mida vedas Elari Tamm. Tänaseid noori ei olnud ju olemaski sellel ajal, kui esimesed piiblipäevad toimusid.
Miks oli teemaks “Suhted sassis”?
Eks me tahtsime, et need saaksid korda. Kõik koosolekud ja seminarid keerlesid selle ümber, kuidas mingitel elualadel võivad suhted ja suhtumised sassi minna – kaaslastega, Jumalaga, kogudusega, autoriteetidega, perekonnaga jne.
Kas teema jõudis kuulajatele kohale?
Tagasisidest selgub, et seminarid olid väga hästi valitud ja seminaripidajad suutsid jõuda osalejateni. Näiteks Tõnu Lehtsaarel oli kümneaastasi ja 30-aastasi kuulajaid – proovi siis niimoodi rääkida, et kõik aru saavad – aga ta sai hakkama.
Kellele piiblipäevad mõeldud olid?
Rohkem teismelistele, vaadates selle järgi, keda piiblipäevadel kõige rohkem tavaliselt käib. Keskmine registreerunute vanus oli seekord 17,5. Me püüdsime asjad nii läbi mõelda, et ükskõik mis vanuses inimene tuleb, ta leiaks sealt enda jaoks midagi sisukat. Soovisime ka, et pastorid ja töötegijad tuleksid ja vaataksid, mida nende noored seal teevad. Ma nägingi päris palju neid, kes ei olnud enam väga noored.
Kui palju oli osalejaid?
Registreerus 602 inimest. Nägime ka päris paljusid selliseid inimesi, kes olid registreerimata. Arv võis seega olla umbes 700. Registreerimine oli vajalik eelkõige neile, kes tahtsid öömaja ja ühistoitlustust.
Kes olid korraldavas meeskonnas?
Väga tähtis osa oli kohalikul koordinaatoril, Viimsi koguduse pastoril Raido Orasel ja tema noortel. Üldse oli meeskonnas paarkümmend inimest. Nad olid hästi tublid.
Me tahtsime noori rakendada. Rõõmustas hea suhtumine, nad ei virisenud ega kritiseerinud, nad ei olnud kibestunud ega nipsakad, vaid tublid ja õppimistahtelised ning tegid kõike väga innukalt. Tahtsime, et noortetööl oleks järelkasvu. Minule oli see äärmiselt positiivne kogemus.
Kuidas rahaliselt läks?
Kokku kulud ümmarguselt kakssada tuhat krooni. Osavõtumaksu ei olnud, aga tulime ikka ots-otsaga kokku. Võiks nimetada mõned tuntumad toetajad: Valduste OÜ, Eesti Kirikute Nõukogu ja Viimsi vald. Märkimisväärselt palju toetasid kogudused ja üksikisikud.
Kas Sa võid vanemaid julgustada, et saatku järgmine kord ka lapsed kohale, piiblipäevadel valitseb kord?
Ma usun küll. Meil oli tõesti tubli turvameeskond. Põhiliselt olid nad Viimsi kohalikud poisid. Nad olid väärikad ja konkreetsed. Eks sai ka hoolega valitud neid inimesi, kes saaksid korra pidamisega hakkama.
Kas piiblipäevad mõjuvad kogu liidu noortetööle aastaringi?
See oleks ideaal. Mõtlesime päris tõsiselt sellele, kuidas piiblipäevad võiksid teenida kohalikke kogudusi, noortejuhte ja -tööd. Programmi osana toimus noortejuhtidele ja noortele juhtidele konverents “Põlev pirn”. Sinna registreerus ligi sada inimest.
Selle projekti vedamine oli Sul ühekordne töö. Kuidas Sinu värskeid kogemusi edaspidi kasutatakse?
See ei ole minu käes. Hetkel puhkan ja siis lähen Inglismaale natukeseks ajaks lapsehoidjaks. Oma koguduse noortetööd teen ikka edasi.
Täname!
20. mail 2008 Skype’i vahendusel
PIIBLISELTS ON KÕIKIDE KOGUDUSTE OMA
Eestis käis külas Hispaania Piibliseltsi peasekretär JOSE LUIS ANDAVERT (53). Kuulutaja sai temalt intervjuu ühinenud piibliseltside palvepäeva jumalateenistuse järel. Tõlgina oli abiks Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson.
Kui vana on hispaaniakeelne Piibel?
Juba 11.–12. sajandil tõlgiti Piibli raamatuid hispaania keelde. Kardinal Francisco Jimenez de Cisneros andis 16. sajandi alguses Alcala ülikoolis välja polügloti-Piibli. See ei olnud lihtrahva jaoks, seal olid kõrvuti erinevates keeltes tekstid.
16. sajandil oli mitmeid katseid tõlkida Piiblit hispaania keelde. Kõige olulisem oli Casiodoro de Reina terve Piibli tõlge. Ta oli munk Sevilla kloostris. Mungad otsustasid koorilaulmise asendada Piibli lugemisega. Nad mõistsid, et on vaja hispaaniakeelset Piiblit. Inkvisitsioon tabas ühel hetkel ära, et nad tegelevad tõlkimisega. Osa munki põletati. Reinal õnnestus põgeneda Šveitsi Baselisse ja 1569 trükiti seal esimene hispaaniakeelne Piibel, mis oli tõlgitud kreeka ja heebrea keelest.
Cipriano de Valera parandas seda tõlget 1602. aastal. See on tuntud Reina-Valera Piiblina ja seda kasutavad hispaaniakeelsed protestandid Hispaanias ja Ladina-Ameerikas tänaseni.
Nelisada aastat parandatakse ühte ja sama tõlget?
See on traditsiooniline, aga on ka uus populaarne uskkondadevaheline tõlge, septembris tuleb selle uus väljaanne. Praegu valmistame Ladina-Ameerika jaoks piiblitõlget lastele.
Kas katoliiklased ei kasuta Reina-Valera tõlget?
Ei. Pikka aega kasutas katoliku kirik Vulgatast tehtud tõlget. 1950. aastatel alustati tõlget algkeeltest. Pärast Vatikani teist kirikukogu alustasid piibliseltsid koostööd ka katoliku kirikuga. Me oleme välja andnud uskkondadevahelise piiblitõlke katalaani, baski ja hispaania keeles, galeegi keeles oleme alustamas.
Piibliselts on seega Hispaanias protestantlik?
Suurem osa Euroopa piibliseltsidest on alguse saanud Briti ja Välismaa Piibliseltsist, mis asutati 1804. aastal Inglismaal. Kõik kirikud olid kutsutud osa võtma. Sel ajal katoliku kirik keeldus koostööst. Hispaanias alustati piibliseltsi tööd 1836. aastal kohalike protestantidega. Viimastel aastatel oleme katoliku kiriku esindajad kutsunud ka piibliseltsi nõukogusse.
Mis vahe on erinevatel tõlgetel?
Kuna protestantlikud, katoliiklikud ja uskkondadevahelised tõlkijad on kasutanud kõik sama alusteksti, siis on põhiline erinevus kommentaarides. Loomulikult on tõlked erineva keeletasemega. Mõni tõlge on keerulisema ja mõni rahvalikuma keelega. Väga paljudest tekstidest on keeruline teha sõnasõnalist tõlget ja tegemist on tõlgendusega. Tõlkimine on kunst.
Kui suur on hispaanlaste huvi Piibli vastu?
Väga väike. Hispaania on ilmalik maa. Katoliku kirik pole kunagi rõhutanud Piibli lugemist ja kasutamist. Piiblimisjonit teevad protestantlikud kogudused. Aga üha enam on ka katoliku kiriku kohalikud kogudused Piiblist huvitatud. Piibliselts koos kirikutega teeb tööd selleks, et viia Piibel igapäevaelu keskele. Meil on piiblinäitused kultuurikeskustes, koolimajades ja kirikutes. Me püüame olla aktiivsed, et need inimesed, kes kirikusse ei tule, võiksid kohtuda Piibliga.
Kas teistes hispaaniakeelsetes maades on piibliseltsid ja kas neil on erinevaid tõlkeid?
Piibliseltsid, mida ühendab ühine keel (hispaania, prantsuse või inglise), töötavad koos oma keeles Piibli väljaandmiseks, et neid vahendeid, mida Jumal annab, paremini kasutada. Maailmas on 22 hispaaniakeelset piibliseltsi – Argentina, Tšiili, Uruguay, Paraguay, Colombia, Costa Rica, Nicaragua jne. Igas riigis on oma rahvuslik piibliselts. Meil on Miamis kirjastuskeskus spetsiaalselt Reina-Valera piiblitõlke väljaandmiseks. Loomulikult teevad kõik seltsid tööd ka oma riigis. Paljudes Ladina-Ameerika riikides on lisaks hispaania keelele ka oma kohalikud indiaani keeled, millesse tõlgitakse Piiblit.
Kas te tegelete ka muu kirjanduse väljaandmisega?
Põhiliselt kirjastame lastele piiblimaterjale ning evangelisatsioonitöö jaoks buklette ja Piibli osi. Oleme välja andnud Piibli atlase ja lastele piiblilugusid. Vahetevahel trükime ka akadeemilisi, Piibli uurimisega seotud materjale.
Te olete 22 aastat olnud piibliseltsi eesotsas. Kas see näitab, et baptistid on ühed aktiivsemad piibliseltsis?
Ei. Ma olin baptistikoguduse pastor Sevillas. Piibliseltsi nõukogu otsis uut peasekretäri. Metodisti kiriku esindaja küsis minult CVd. Väga aktiivsed on olnud Plymouthi vennad, aga kõik protestandid on olnud aktiivsed, kuna nad on kannatanud Franco diktatuuri ajal. Piibliseltsi maja on olnud nagu ühine keskus kõigi protestantlike kirikute jaoks. Hispaania Piibliselts tunneb, et me oleme kõikide koguduste oma. Inimesed teavad, et ma olen baptisti teoloog ja pastor, aga nad kutsuvad mind piiblimeheks, sest ma olen kõigi jaoks.
Kas olete ka praegu pastor?
Pikki aastaid, kui olin piibliseltsi peasekretär, ei olnud ma pastor. 1994. aastal alustasin ma kodugrupiga, et kesknädalatel kokku tulla ja palvetada. Madridi esimene baptistikogudus, kus ma olin liikmeks, julgustas mind, et sellest grupist võiks saada kogudus. Asume 40 kilomeetrit Madridist põhja pool. Eelmisel pühapäeval võeti see kogudusena 70 liikme ja 40 lapsega Hispaania baptistiliitu ning me ordineerisime ka uue pastori. Kõik need aastad olin ma vabatahtlik pastor, kes koguduse rajas ja selle uuele pastorile üle andis. Ma olin halb pastor, sest ma ei olnud kogu aeg kohal. Aga meil oli väga hea grupp. Nüüd oleme abikaasaga alustamas uut tööd nende perekondadega, kes ei tundnud end koguduses väga hästi ja on kõrvale jäänud. Tahame nad tagasi tuua, et nad maailma ei läheks.
Kas hispaanlane on vastuvõtlik ja Hispaanias on kerge kogudust asutada?
See on väga raske. Ei ole ilus endast rääkida. See on üks väga vähestest juhtumitest Hispaania baptistiliidus. Paljud inimesed on küsinud, kuidas see on võimalik? Aga see on piirkond, kuhu paljud noored perekonnad kolisid, sest Madridis on väga kallis elada. Üks põhjusi oli ka see, et inimesed, kes sinna kolisid, hakkasid otsima kogudust, kus koos käia. Meil on koguduseliikmeid, kes said meie hulgas kristlasteks, aga on ka neid, kes on teistest kogudustest tulnud, nad on erineva taustaga, aga on leidnud meil oma kristliku kodu.
Kui palju võttis aega, et oma majast välja minna?
Üks aasta. Me jätkasime tööd ka seitsmes kodugrupis. Ma usun, et kodugrupil on väga oluline roll koguduse kasvus. Perekond on esimene kogudus – isa, ema ja lapsed. Ma usun, et me peame kristlike peredega kokku saama kas kord nädalas või kaks korda kuus, et luua osadus. Üks kord saame kokku meie kodus, aga paari nädala pärast sõidame kuskile piknikule välja ja kutsume sinna oma sõbrad. Ühe kristliku vennaga käime spordisaalis ja mängime mittekristlastega palli. Evangelisatsioon käib iga päev, aga pühapäeval ei ole evangeelne teenistus, vaid me seletame Jumala Sõna.
Kui palju Te mäletate Franco aega?
Franco suri 1974. aastal, kui ma olin 20-aastane. Ainuke vabadusaeg enne seda oli vabariigi aeg. Ma läksin vahetult enne Franco surma Austraaliasse ja sealt Šveitsi õppima.
1950. aastatel põletati Hispaanias piibliseltsi ladu koos Piiblitega maha. Protestantidel oli raske õppida rahvakoolides, nad pidid erakoolides käima. Lapsepõlvest mäletan palju lugusid sellest, et inimesed kaotasid oma töö, kuna nad olid protestandid. Kui sa olid protestant, siis sa ei saanud koolis ega ülikoolis õpetada. Sa ei saanud olla riigiametnik ega avada eraäri. Protestandid ei saanud sõjaväes ohvitserideks. Protestantide suhtes rakendati väga palju sotsiaalseid piiranguid. See oli varjatud tagakius.
Kirikule ei saanud panna silti “evangeelne kirik”. Mäletan ühte korda, kui läksime tagaukse kaudu ühekaupa protestantlikku kirikusse. Kirik oli suletud ja politsei kontrolli all. Me läksime tagauksest sisse, laulsime ja palvetasime. Olime Jumalale tänulikud. 1967. aastal võttis Hispaania vastu esimese seaduse usuvabadusest ja sellist tagakiusu enam ei olnud. Pärast Franco surma muutus Hispaania demokraatlikuks. Uus konstitutsioon määras, et Hispaanias ei ole enam riigikirikut. Ometi mängib katoliku kirik senini väga olulist rolli.
Kui palju on Hispaanias protestante?
Väga keeruline küsimus. Protestantlik kogukond Hispaanias on umbes 400 tuhat inimest. Neist sada tuhat on traditsioonilised Hispaania protestandid – baptistid, metodistid, nelipühilased, anglikaanid, Plymouthi vennad. On veel sada tuhat mustlaskoguduste liiget. Ülejäänud kakssada tuhat on tulnud viimase viie kuni kümne aasta jooksul Hispaaniasse, need on Ladina-Ameerika immigrandid-kristlased. Nad räägivad hispaania keelt. Osad neist loovad oma kogudused, osad integreeruvad kohalikesse hispaania kogudustesse.
Meil on ka 300–400 tuhat Euroopa Liidu kodanikku – norralased, soomlased, rootslased, sakslased, hollandlased – kes elavad kuus kuud aastas Hispaanias. Suurem osa neist on luterlased. Me ei loe neid Hispaania protestantideks, nad tulevad ja lähevad. Aga kui riik küsib, palju on protestante, siis ametlik number on üks miljon. Selles arvus on ka lapsed sees.
Mis mulje jäi Teile Eestist?
Minu arvates ei erine Eesti kohalikud kogudused Hispaania omadest. Me elame ilmalikus kontekstis ja võitleme samade probleemidega. Evangeeliumi levitada on keeruline.
Täname!
4. mail 2008 Tartu Salemi kirikus
VABA ON ÜKSNES SEE, KES TEENIB KRISTUST!
Piibel ütleb: “Te tunnetate tõde, ja tõde vabastab teid. … Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad” (Jh 8,32.36). Ma uskusin nende sõnade õigsusesse ja Jumal kinkis mulle vabaduse.
Tahaksin jutustada Jumala armust, mis ilmnes minu elus. Oma vanast elust ei ole mul meeldiv rääkida, oma alatutest ja patustest tegudest ning harjumustest, mis viisid isiksuse hävimiseni, eluni pimeduses ja lõpuks noore elu hukatuseni. See oli räpane, vihkamisest, valest ja seadusetusest täidetud elu. Ma olin oma harjumuste ori ning vaatamata oma kannatustele ei suutnud ma end muuta ja vabaks saada.
VÄIKE ALGUS
Kõik algas süütult – olin väga noor, olid romantilised õhtud küünlavalgel, tantsimised räpastes diskoteekides, jalutuskäigud kuupaistel, ja et omaealistest mitte maha jääda, siis ka narkootikumid haisvates keldrites. Tahtsin millegagi oma südant täita. Otsisin õnne ja armastust, aga välja tuli vastik elu.
Ma sündisin Rovno linnas uskmatus perekonnas. Isa elas meiega, kuid pere ülalpidamisega tegeles ta vähe. Ema töötas koolis ja püüdis kogu jõust meie materiaalseid vajadusi täita. Ja muidugi ei huvitanud minu probleemid eriti kedagi.
Üheksa-aastaselt hakkasin suitsetama. Siis sain tuttavaks ka narkootikumidega. Mulle meeldis narkootikumidest tulev kaif ja nii hakkasin neid valimatult tarvitama. Esimest korda süstisin end 12-aastaselt. Mul oli paha – esimese korra jaoks võtsin liiga suure doosi. Tookord, tundes end halvasti, otsustasin narkootikume mitte kunagi enam tarvitada. Aga järgmisel päeval süstisin jälle ning pärast uuesti ja uuesti…
Et narkootikumide jaoks raha leida, hakkasin varastama ja petma. Kuna olin osav ja kaval, omapärase iseloomuga, oli mul omaealiste hulgas autoriteeti, mida ma muidugi ka kasutasin. Saatan, kes hoidis mind sõltuvuses, moonutas minu mõistust ja ma leidsin alati, mida öelda omastele ja õpetajatele enda õigustamiseks. Mind üllatas, kuidas mul õnnestus niimoodi valetada, et kõik seda uskusid.
Ja kuigi väliselt õnnestus kõik mängeldes ja suurepäraselt, olin seesmiselt omadega läbi. Mulle ei meeldinud niimoodi elada, ei meeldinud minu mõtteviis, teod, mask, mille taga ma elasin. Kui palju kordi ma tahtsin kõike muuta ja ise muutuda! Tahtsin kõigisse suhtuda armastusega, aga see ei õnnestunud. Tahtsin rääkida tõtt, kuid minu suust tuli vale. Tahtsin paljutki muuta, aga mida rohkem ma jõudu pingutasin, seda sügavamalt mähkisin end sisse. Ma ei suutnud end muuta ja hakkasin taipama, et olen tahtejõuetu narkomaan, ori.
MA POLNUD RAHUL
Kui keegi oleks ometi teadnud, kui raske mul oli! Inimesed minu ümber pidasid mind julmaks ja külmavereliseks, kes oma arvamust kunagi ei muuda. Mind nähti harva nutmas. Aga kui ma jäin omaette, muutusin ma hoopis teistsuguseks. Ma ei saanud öösiti magada, nutsin, mind ümbritses niisugune hirm ja ahastus, mida ei saa sõnadega edasi anda. Tundsin ennast üksikuna, mitte kellelegi vajalikuna, purukspekstuna, kes on oma 14 eluaastat ära raisanud.
Ma ei kartnud siis surma ja tegin mitu enesetapukatset. Mõtlesin, et parem on surra, siis ei ole enam millelgi minu üle võimu. Kuid see ei õnnestunud, iga kord segas miski või tuli keegi viimasel minutil ja tõmbas mu “teisest ilmast” tagasi.
Ma tundsin paljusid narkomaane, keda vaevasid samad probleemid, mis mindki. Mitmel korral kohtasin noori, kes olid olnud narkomaanid, aga nüüd olid usklikud ja tõeliselt vabad narkosõltuvusest. Mind üllatas muudatus, mis nendega oli toimunud – minevikus hirmutekitavad isiksused, aga nüüd ainult headus, pühadus. See oli minu jaoks tunnistuseks Jumalast, vabadusest Temas. Kuid ma ei kiirustanud Tema juurde, tahtsin elada oma elu.
Ja siis muutus minus midagi – ma hakkasin surma kartma. Mind haaras õudus, kui ma mõtlesin, et suren ja ei jõuagi meelt parandada. Mäletan hästi, kuidas ükskord läksin tugevas narkouimas diskole. Mulle näis, et kõik, kes tantsivad, on hüppavad kuradid ja tantsupõrand on põrgu. Mulle tundus kogu aeg, et saatan jälitab mind – rongis, tänaval, kodus… Nii kui jäin üksinda, haaras mind õud. Kuid kõigele vaatamata ei lõpetanud ma halba elu. Olid hetked, mil ma mõtlesin, et Jumalat pole olemas, see kõik on enesesisendus ja kellegi mõju minu psüühikale.
JUMAL ANDIS MÄRKU
Ükskord juhtus midagi, mis sundis mind järele mõtlema. Käisin koos sõbraga mööda linna. Ajasime juttu ja ta tahtis suitsu tõmmata. Pistsin käe kotti, et sigarette võtta. Kui suitsu kätte sain, leidsin sellelt teksti: “Patu palk on surm.” Ilmselt kirjutas selle mu õde, kes oli selleks ajaks Jumalaga suhted korraldanud.
Mõtlesin järele ja otsustasin seda suitsu mitte tõmmata, kuid mu tuttav ütles: “Mina seda jama ei usu” ja võttis sigareti. Ja kõige huvitavam – samal hetkel sõitsid meie juurde miilitsad ja võtsid meid kinni. Nad panid meil käed raudu ja viisid meid minema. Ma olin palju seadusi rikkunud. Tegime inimesi ilma igasuguse häbita rahast lagedaks. Selles saatanlikus tegevuses olin ma asjatundja. Ma suutsin vajalikul hetkel nutta või rõõmustada, et vaid inimestelt rohkem raha välja petta.
Oli veel üks asi, mis sundis mind pöörduma Jumala poole. Paljud minu tuttavad narkomaanid surid noortena. Kui nad minu silme all üledoosist surid, hakkasin veel rohkem surma kartma. Jumal andis mulle seda reaalselt tunda. Kartsin väga ja palusin ikka, et Jumal ei laseks mul meeleparanduseta surra.
MA PÖÖRDUSIN
Pöördepunkt saabus minu ellu 21. jaanuaril 2002. aastal. Ma sattusin olukorda, kus elu rippus juuksekarva otsas. Tookord, vaadates surmale silma, palusin: “Jumal, ma tean, et on olemas põrgu ja taevas, ma ei taha põrgusse. Kui ma peaksin täna surema, siis anna mulle Jeesuse Kristuse nimel andeks kõik mu patud. Aga kui Sa säilitad mulle elu, siis ma luban, et hakkan Sind teenima.” Jumal kuulis mu palvet – surm taganes mu hingest. Issand on elav!
Ma ei suuda sõnades seda edasi anda, mis juhtus, kui Jumal andis mulle meeleparanduse. Ma kogesin Tõde ja Tõde tegi mind vabaks. Kui ma sain vabaduse, sai mulle vastikuks see, mis mulle enne meeldis. Ma muutusin uueks inimeseks ja kõik vana jäi maha, ununes…
Niikaua, kui ma elan, tahan rääkida Kristuse armastusest, mis mulle ilmus, Tema armust, õnnistustest, reaalsest vabadusest, sest “Issand on Vaim, ja seal, kus on Issanda Vaim, on vabadus” (2Kr 3,17). Jumala Vaim on minus, ma olen vaba! Ma olen tõeliselt õnnelik Jeesuses!
UUED MÕTTED
Minu süda valutab nende pärast, kes ei tunne Jumalat ja hukkuvad patus. Eriti on mul kahju tüdrukutest-narkomaanidest. Ma tahan rääkida Jeesusest ja palvetan selle pärast, et meie linna lähedale tehtaks naisnarkomaanidele taastusravikeskus. Ma tahaksin seal kaasa aidata.
Mul ei ole tagasiteed maailma ja ma ei vahetaks midagi Jeesuse vastu ja selle vastu, mis Ta mulle andis. Alles nüüd hakkan mõistma, kui hirmus oli see tee, mida ma käisin. Elu lendab kiiresti mööda, lõbud saavad otsa, aga pärast peavad kõik seisma elava Jumala ees ja igaüks endast aru andma. Ma pöördun noorte poole – võimalik, et sind veel veetleb see maailm, kuid usu, ükskõik, mida sa ka ei saavutaks, kaasa sa seda ei võta. Kõik lendab ära nagu kiire tuul, aga sina jääd üksikuks ja purustatuks.
Kui sa veel ei ole vastu võtnud Jeesust, peatu, kuni pole veel hilja! Need, kes sünnivad kaks korda, surevad ainult ühe korra!
VIKTORIA KUZMITŠ
Vera i Žizn
KUIDAS MA IGAVESE ELU LEIDSIN
Sain Jumalast mõndagi teada juba nii oma emalt kui pühapäevakoolist. Lapsena lugesin sageli pühakirja. Ometi jäi Piibel mulle kuni igavese elu leidmiseni lihtsalt üheks raamatuks ja mul oli tunne, et Jumal on minust kaugel.
Juba noorukina otsisin ma elumõtet, sest tundsin sageli hinges tühjust. Ma otsisin midagi kõrgemat ja lugesin raamatuid, mis selle teemaga tegelesid, aga ei leidnud neist vastust.
Ka noore täiskasvanuna jäi tühjus ja üksindus minuga. Kuigi mul oli huvitav töö, aga ka sõbratar, puhkusereisid, lõbustused ja mootorratas, ei leidnud mu süda rahu.
Kui olin 23-aastane, töötasin ühe aasta Kaug-Idas. Kodus haigestus minu isa vähki ja pidi raske operatsiooni läbi tegema. Samal ajal läksid minu suhted kihlatuga sassi.
Pärast minu kojutulekut elas isa veel ühe aasta. Ma pidin nägema, kuidas surm halastamatult teda oma võrku mähkis. Ka uue sõbratariga ei olnud mul pikki suhteid. Kaks nädalat enne isa surma jättis ta mu päevapealt maha.
Olin omadega täiesti läbi. Mulle jäi kaks võimalust – kas teha elule lõpp või leida ometi see Jumal, kellest Piibel kirjutab, kes pidavat ainus tee olema.
Valisin teise võimaluse. Mõned päevad pärast isa surma otsustasin ühel suurel evangeelsel koosolekul oma elu Jeesusele Kristusele tüürida anda. Nii leidsin ma igavese elu.
Pärast seda, see tähendab pärast minu teadlikku pöördumist, leidsin ma lõpuks rahu ja elu sisu, mida ma nii väga igatsenud olin! Üksinduse asemele tuli uus elulootus ja teadmine, et Issand ei soovi head mitte ainult mulle, vaid kõigile inimestele. Temal on lahendus igale igatsusele ja hingetühjusele.
Sellest on nüüd möödas kakskümmend viis aastat. Ma ei ole seda sammu kunagi kahetsenud.
THOMAS MÄDER
LÜHIDALT
15. mail toimus Tallinnas Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea keskuses Eesti Kirikute Nõukogu töökoosolek, kus endine Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär Ruudi Leinus valiti tagasi sekretariaadi ridadesse. Ta alustab 1. juunist tööd sekretariaadi esimese assistendina.
Ruudi Leinusel on varasem pikaaegne kirikute nõukogus töötamise kogemus – ta töötas seal aastatel 1999–2004 nii assistendina kui ka täitevsekretäri kohusetäitjana. Lisaks on ta olnud kirikute nõukogu revident.
* * *
18. mail ordineeriti Tartu Kristlikus Risttee Koguduses diakoniteks Märt Saar ja Tarmo Sirkel. Ordineerijateks olid Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ja kohaliku koguduse pastor Peep Saar.
Tarmo Sirkeli teenimisvaldkond on peaasjalikult mitmetes koguduslikes ülesannetes, Märt Saar vastutab koguduse kõrval MTÜ Going UP kaudu noorte juhtide koolitamise ja mentorluse eest üle Eestimaa.
MÕNED LUGESID ÕNNETUSE JÄREL HOROSKOOPE
Oli laupäev, 26. aprill, kell sai just üheksa õhtul. Artur Schmitt istus Müncheni kiirrongis. Saksa Vabade Evangeelsete Koguduste Liidu sekretär sõitis Hamburgist koju. Liidu juhtkond oli pidanud pingelise koosoleku. Mõne minuti pärast oleks rong pidanud jõudma Schmitti sihtjaama Würzburgi. Kuid siis tulid “minu senise elu kõige pikemad sekundid,” nagu ta neid takkajärgi hindab.
Schmitt oli just raamatu kotti pistnud, kui järsku hakkas vagun ägedalt kolisema ja vappuma. Schmitt istus laua ääres, kuid rööbastelt lendava rongi tõuked olid nii tugevad, et põrand kadus tal jalge alt ja prillid lendasid eest. Kohvrid, kotid ja riided tormasid läbi vahekäigu. Painduva metalli hääl segunes ehmunud reisijate karjetega. Siis, sekunditepikkuse põrgumüra järel, mis mõjus nagu väike igavik, jäi vagun ähvardavas kaldasendis seisma.
VERISED LAIBATÜKID
Hetkeks saabus surmavaikus. Schmitt, kes keset lärmi automaatselt tungivaid palveid ülespoole saatis, vaatas ilma prillideta hägusaks muutunud maailma ja kartis tulekahju puhkemist. Paar meest haarasid klaasihaamrid ja lõid vaguniakna puruks. Söövitav suitsuving tungis sisse.
Schmitt leidis oma prillid üles, sõitjad aitasid üksteist jalgadele ja ronisid ruttu vagunist välja. Läbi tossu ja tolmu koperdasid nad peaaegu kilomeetri tunnelisuu poole. Verised laibatükid ehmatasid Schmitti, kuid kohe märkasid nii tema kui ka teised, et need on loomade kehaosad. Kuni tunneli lõpuni luges ta üle kahekümne korjuse. Alles nüüd sai ta aru, et rongi paiskas rööbastelt lambakari.
Värskes õhus tegid reisijad rõõmsalt kindlaks, et haavatuid oli vähe – 19 inimest 170 reisijast, nagu pärast kokku loeti. “Me olime kõik elus! See oli haaramatu ja tõeline ime.”
Ime, mis reisijatele ometi väga erinevalt mõjus. Ühed rääkisid õnnelikust juhusest. Keegi ütles, et tal on täna teine sünnipäev. Ja oli ka seda – kui sõit hilja öösel pärast keskööd asendusrongiga edasi läks, haarasid mõned väljapandud ajalehti ja lugesid neist vastastikku horoskoope ette. Nad tahtsid teada, kas õnnetus ja nende imeline pääsemine neis ka kuidagi mainitud on.
SURNUD LAMMASTE JUTLUS
Schmitt tegi Jumalast juttu ja leidis oma mõtteavaldustele mõned kuulajad. Würzburgi jõudis ta poole nelja ajal hommikul, seega täpselt kuuetunnise hilinemisega. Kojusõiduks kulus veel ainult mõni minut autosõitu.
Surnud lambad raudteerööbastel olid 55-aastasele mehele jutluseks. “Kes oli nende omanik? Miks ta oma loomade järele ei valvanud?” Piibli pilt Jeesusest Kristusest kui Heast Karjasest tõusis ta silmade ette. “Hunte Saksamaal ju enam ei ole. Aga Piibli sõnumi võiks selliselt tänapäevastada – Jeesus Kristus päästis oma lambad rööbastelt ja jättis selleks ristil oma elu.”
Schmitt sai õnnetuse kaudu uue arusaama sellest, mida Piibel päästmise all mõtleb. Ja talle meenus, kuidas Hamburgis üks noortegrupp allakäinud, täiesti läbi inimesi misjoneeris. “Need kristlased mõistsid oma ülesannet ja nad julgesid minna Jeesuse pärast tänavale!” Lõhkirebitud lambad raudteetunnelis tegid Schmittile väga selgeks, et misjon on ülesanne, mis ei talu mingit edasilükkamist.
MARCUS MOCKLER
idea Spektrum
VIRU VANGLA KABELI PÜHITSEMINE
13. mail 2008
1. Rakvere Karmeli koguduse abipastor Gunnar Kotiesen Piiblit lugemas.
2. Eesti Kirikute Nõukogu president piiskop Einar Soone kabelit pühitsemas.
3. Vaade saali.
4. Jõhvi metodisti koguduse pastor Artur Põld palvetamas.
5. Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku metropoliit Kornelius rääkis enne kabeli õigeusu kombe järgi pühitsemist
sellest, mida ta nõukogude ajal usu pärast vangilaagris olles koges. Metropoliidi kõrval seisis ikooniga Murru vangla
kaplan Gennadi Nikitin.
6. Viru vangla kaplanid Andrei Spiridenko (vasakul, metodisti kirik), Jüri Artjusenkov (Eesti Kristlik Nelipühi Kirik) ja
Roman Tsurkan (Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirik). Tagumises reas vasakul vanglate peakaplan Igor Miller.
Tiit Kuusemaa fotod
|
