Kuhu minna? Hiiumaal oli 11.–13. juulini lisaks tavalistele võimalustele veel üks – toimus Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival “Kuhu viib tee”. Hiidlased vastavat sellele küsimusele, et tee ei vii kuhugi, kui sa ise ei lähe.

Nagu juba aastaid tavaks, oli suvefestivali kava kirju, sisaldades lisaks jumalateenistustele erinevaid seminare, kontserte, lasteüritusi, Teekäija ja Allika kirjastuse hommikusööki ning muudki. Paljude jaoks oli festivali emotsionaalseks kõrgpunktiks Jausa palvelas korraldatud “Esiisade laulud ja priilaste lood”. Rahvas ei mahtunud väikesesse külapalvelasse, valjuhääldid ja ekraan tõid sees toimuva ümber maja kogunenud inimesteni. Noored ja vanad laulsid koos nii unustatud kui ka tänaseni koguduste lauluvaras olevaid laule.

Nii olid sel suvefestivalil vana ja uus koos. Eks nii peabki. Teenime Jumalat keset kaasaega, aga evangeelium on ikka sama. Ning tänapäevane tehnika viis sõnumi ja pildi festivalilt raadio ja interneti kaudu üle maailma.

“Varjupaigaks on iidne Jumal, kes sirutab välja igavesed käsivarred” (5Ms 33,27).

ÜKSIKISIKUTE JA RAHVASTE ÕNN

Toimetaja kommentaar

Igaühe jaoks on tähtis tema kodumaa. On loomulik, et me oma riigi pärast palvetame ja midagi tema heaks teeme. Eks teiste maade usklikud palveta ka. Need palved võivad omavahel mõnikord isegi vastuolus olla. Aga Jumal, kes armastab iga inimest, kuuleb nende palveid, tegutseb nende heaks ja oskab seda teha nii, et see teisi palvetajaid ei kahjusta. Olgem Talle selle eest tänulikud ning andkem ennast ja oma riik ikka Tema kätesse!

KOHTUSID EESTI JA VENEMAA PRESIDENDID

Kui Eesti president käib Venemaal, saab ta oma riigi ajakirjanduselt alati nahutada. Viimase kohtumise puhul küll ehk rohkem selle pärast, mis kohtumisele järgnes. Ükski kolmest presidendist pole end kriitikast ülearu häirida lasknud.

Eesti presidendil pole eriti suurt võimu ja sageli oodatakse temalt liiga suuri otsuseid või kardetakse tagajärgi, mida ta ei saa põhjustada. Arusaadav, et näiteks venelased võrdlevad tema võimu oma presidendi omaga, aga meie peaksime targemad olema.

President on riigi sümbol, temaga tuleks käituda viisakamalt kui teiste tähtsate ametnikega. See ei tähenda, et president peaks olema kriitikast puutumata, aga meil on ülekaalus asjatundmatu ja mõnitav kriitika.

Üks vaimulik paralleel Jk 3,1–2: “Ärgu püüdku paljud teie seast, mu vennad, saada õpetajaiks! Te teate ju, et meie osaks on teistest karmim kohtuotsus. Me kõik eksime paljus. Kui keegi ei eksi kõnes, siis on ta täiuslik ja suudab ohjeldada ka kogu ihu.” Presidendid eksivad ka. Enamik inimesi sellele kohale ei püüdlegi. Aga eriti varmad kritiseerijad on need, kes ei ole valmis võtma endale pisimatki vastutust, võib-olla ei käi valimaski, ja peaksid selletõttu päris vait olema.

KAS PEAKS LOOBUMA PREAMBULAST?

Venemaale ei meeldi, et preambul osutab Tartu rahule. Eesti on Tartu rahu kehtivust väga palju rõhutanud. Aga Eesti põhiseaduses on Tartu rahu niikuinii sees ja keegi pole tahtnud seda muuta. Enamik riike tunnustab Eesti iseseisvust ja õiguslikku järjepidevust Tartu rahule mõtlematagi.

Nii võimegi küsida, kas seda preambulat oli vaja. Selle tekst ei anna Eestile ega võta Venemaalt midagi. Võib-olla isegi vastupidi. Aga üks asi on jätta mingi deklaratsioon vastu võtmata, teine see tühistada. Tühistamine annab uue võimaluse Vene propagandale. Kas tekitatav kahju on väiksem kui saadav kasu, seda peavad kaaluma poliitikud.

Jk 1,5 ütleb: “Kui kellelgi teist jääb vajaka tarkust, siis ta palugu Jumalalt, kes kõigile annab heldelt ega tee etteheiteid, ja talle antakse.” Ei tea, kas poliitikuil on tarkust Jumalalt tarkust paluda?

EESTI OLEVAT VÄGA ÕNNETU MAA

Kui selline uuring üldse toimus, siis ei maksa seda liiga tõsiselt võtta. Niisugune uuring on mõttetu, ilmselt tehtud sponsoritelt raha saamiseks. Õnn on asi, mida ei saa mõõta, eriti veel terve maailma või riikide ulatuses. Keset üldist õnne on ikka õnnetuid inimesi (näiteks leinajaid) ja kogu rahvale traagilisel ajal võib leida kindlasti õnnelikke armunuid. Uuringu tulemust ei saa ka kuidagi rakendada, võtta näiteks meetmeid õnnelikkuse suurendamiseks.

Laulja ütleb: “Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi; Issanda Jumala peale panen ma oma lootuse” (Ps 73,28). Igaüks püüdku oma elu normaalselt koos Jumalaga elada, sellest saab kogu rahvas õnnelikumaks.

RAHULOLU JA TÄNULIKKUS MUUTUVAS MAAILMAS

Fl 4,11–13

“Kui meil on aga elatist ja ihukatet, siis olgu neist meile küll.”

1Tm 6,8

Kas nii vähesega on keegi rahul? Ja kas selline elustiil pole liiga askeetlik? On neid, kes ütlevad, et rahulolematus on elu edasiviiv jõud. See on osalt ka õige, sest alati saab paremini. Nii on ka meie usueluga.

Vaatame seda Jumala Sõna mõtet kontekstis, mille me leiame kirjast Filipi kogudusele. Milline on rahulolev inimene? Pakun kaks pilti järelemõtlemiseks.

Esiteks, inimene, kellest õhkub tänulikkust sõltumata olukordadest, millest tal tuleb läbi minna. Temaga on hea koos olla, sest ta mõjub julgustavana.

Teiseks, inimene, kes ei ole kunagi rahul ja tänulik. Kui, siis üsna harva. Tal jääb alati midagi puudu. Ükskõik, kui hästi tal läheks.

KAHESUGUNE KOGEMUS

Mis on siin tähtis? Paulus ütleb: “Ma olen õppinud.” See tähendab, et tal oli kogemus sellest, kuidas saab säästa. See on siis, kui on rohkem kui vaja. Ja kogemus sellest, kui pidevalt on puudu. Seega polnud ta kogemused üksnes teoreetilist laadi.

Kõigepealt – kas elu puuduses on üldse midagi väärt? Kes meist igatseks sellist elu? Külm tuba, tühi kõht, avastatud ravimatu haigus, vananemine, töö kaotus, probleemid perekonnas. Kas ka teismeliseiga?

Teiseks elu külluses. Iga kuu on võimalik säästa. Lastel läheb koolis hästi, kõik on terved, koguduse pastor mõistab mind, töökohal olen hinnatud ja mu töö meeldib mulle. Jumalat justkui poleks vajagi. Sellistel eluperioodidel tasub mõelda kirikuisa Augustinuse sõnadele: “Jumal soovib heaoluhetkedelgi meie kätesse midagi anda, aga Ta ei saa. Sest meie käed on kinni. Tühja-tähja täis.”

MUUTUV MAAILM

Siinkohal on sobilik meenutada Vanast Testamendist pärit Egiptuse vaarao unenägu viljapeadest ja lehmadest, mille kohta valitseja otsis seletust Joosepilt. Joosepi tõlgenduse leiame 1Ms 41,29–30: “Tuleb seitse aastat, millal on suur küllus. Aga neile järgneb seitse nälja-aastat...” Tark toimetab selliselt, et ka halvad ajad üle elada. See nõuab head kohanemisvõimet, sest tegelikult elame ju pidevas muutumises.

Teame, et majandus areneb tsüklitena. Inimene sooviks stabiilsust – et see, millega oleme harjunud, püsiks pikemat aega. Praegu vaatame teadmatusega tulevikku – kas meil kõigil on aasta pärast tööd ja kõik meie vajadused on täidetud?

Teismeline protestib muudatuste vastu, mis temas toimuvad. Abielludes tuleb teineteisega kohaneda. Vaevalt on lapsed saanud iseseisvaks ja hariduse omandanud, kui tunned, et tervis ei ole selline, nagu oli nooremalt. Tundub, et kogu aeg on meil mingi probleem, ehkki sooviks stabiilsust.

Kuid sugugi kõik ei mõtle selliselt, et igatseksid stabiilsuse järele. Hiljuti väitis üks advokaat, et õnneks on hakanud neil paremini minema. Sest stabiilsus on advokaatide surm. Kui on suured muutused, siis teenivad nad kõige paremini, sest ettevõtted vajavad siis kõige rohkem nõustamist.

VAJA ON KOHANEMISVÕIMET

Inimeste kohanemisvõime on erinev. Raske on kohaneda haigusega, vananemisega, uue majandusliku olukorraga, võib olla uue töökohaga ja uute inimestega. Mida vanemaks saame, seda aeglasemalt me uute olukordadega kohaneme. Tegelikult soovin ma öelda kolme olulist asja, et neid tuntud tõsiasju jälle meelde tuletada:

1. Jumal on kõikvõimas ja Tema lastena saame loota Tema üleloomulikule jõule, sõltumata olukordadest.

2. Me võime alati paluda Jumalalt kohanemisvõimet.

3. Ärme unustame tänulikku meelsust.

Neid kolme mõtet meeles pidades omandab apostel Pauluse poolt kirjutatu selgema tähenduse meie igapäevaelus.

Aktsepteeri seda, mida sa inimliku piiratuse tõttu ei saa muuta. Sa ehk oled kuulnud palvet “Jumal, õpeta mulle, mida ma ei saa muuta, ja anna mulle julgust muuta asju, mida ma saan muuta ning anna mulle tarkust nende kahe asja vahel vahet teha!” Seepärast oska hinnata seda, mis sul on.

ALATI RAHUL

Mõned tekstid Piiblist, mis peaksid meid järele mõtlema panema.

Õp 15,16: “Parem pisut Issanda kartuses kui suur varandus ja rahutus selle juures.”

1Tm 6,7: “Ei ole me ju midagi toonud maailma, nii ei suuda me ka midagi maailmast ära viia.”

Ii 1,21: “Alasti olen ma emaihust tulnud ja alasti pöördun ma tagasi. Issand on andnud ja Issand on võtnud; Issanda nimi olgu kiidetud!”

Hb 13,5 “Teie eluviis olgu rahaahnuseta; jääge rahule sellega, mis teil on, sest Tema on öelnud: “Ma ei hülga sind ega jäta sind maha!””

Jäta meelde see, et pettumus ei peitu mitte alati selles, mida me kogeme, vaid selles, mida me ootame ja loodame. Pettumine tekib siis, kui need ebareaalsed ootused ei täitu.

Jumal kinkigu meile usku ja lootust. Me saame Jumalat usaldada, et Ta täidab meie põhivajadused. Soovin, et meil jätkuks tänulikkust sõltumata olukordadest. Kinkigu Jumal meile kohanemisvõimet selles muutuvas maailmas. Ja andku oma rahu, mis on kõrgem kõigest siin maailmas.

“Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!” (Hb 13,8).

Teemakohase palve leiame Piiblist Õp 30,7–9. Palvetame selle koos. “Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren: pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: “Kes on Issand?” või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu.” Aamen.

TARMO LIGE
Tallinna Oleviste koguduse diakon
Tõrva Immaanueli koguduse aastapäeval 15. juunil 2008

HARRISONID LAHKUVAD EESTIST

Ameeriklane JIM HARRISON (50), kes elas koos perega 13 aastat Elvas ja tegi misjonitööd, lahkub Eestist. Palusime talt selgitust. Intervjuud vahendas tema poeg Joshua, kellel läheb eesti keel isast paremini.

Miks Sa Eestist ära lähed?

Meil on avanenud hea misjonivõimalus Lähis-Idas Bahreinis. Mind kutsuti sealse ingliskeelse koguduse pastoriks. Selle koguduse töö ei ole suunatud ainult araablastele, vaid ka paljudele rändtöötajatele, kellest enamik on tulnud Indiast. Jumal pani juba palju aastaid tagasi India mulle südamele. Minu esimene misjonitöö kogemus oligi ühest suvest Calcuttas Indias. Kuigi meil on kurb Eestist lahkuda, ootame põnevusega järgmisi ülesandeid, mida Jumal meile annab.

Kas Eestis läks Sul hästi või halvasti?

Üldiselt hästi, aga sõltub, kuidas vaadata. Tulime siia selleks, et aidata eestlastel uusi kogudusi rajada. Kui vaadata lõpptulemust, siis rajasime koos teiste misjonäridega ühe koguduse. Ma usun, et Jumal kasutab seda kui näidist, et teised saaksid innustust.

Kas Eesti oli selline, nagu Sa ette kujutasid?

Mõnes mõttes oli, aga teiselt poolt ei olnud sugugi. Meid veendi, et Eesti on koht, kus kõik on vaimulikult vastuvõtlikud, et inimesed on valmis massiliselt Jeesuse juurde tulema ja kasutades oma õpetamisandi, saaksin aidata uusi kogudusi rajada. Nii ütlesid ühed Briti ameeriklased, kes olid mõned päevad Eestis käinud. See oli liiga optimistlik.

Aga Eesti oli väga hea koht meie perekonna jaoks. Eestlased on külalislahked. Oli suur rõõm väga heade inimestega koostööd teha, nagu näiteks pastor Peeter Tamm Elvas. Ma usun, et see oli Jumala poolt ette määratud.

Teiselt poolt olen saanud kasutada ka oma õpetamisandi. Mulle meeldis väga õpetada Kehra misjonikoolis, kui see veel eksisteeris ja koostööd teha Alland Parmaniga. Sain õpetust pakkuda ka Suurupi piiblikoolis ja ma nautisin seda. Olen suurt rõõmu tundnud ka sellest, et olen võinud kaasa lüüa igasugustel seminaridel. Olen väga tänulik hea koostööpartnerluse eest Eesti EKB Koguduste Liiduga.

Kogu Su pere oskab eesti keelt, Bahreinis pole sellega midagi teha. Kas paljud teie oskused ei lähe kaduma?

Ma arvan, et koos Jumalaga ei lähe midagi lihtsalt kaotsi või ei ole raisatud. On täiesti võimalik, et mõned meie lapsed tulevad tagasi Eestisse ja see saab nende misjonipõlluks. Seda teab ainult Jumal. Kõige olulisem on, et me oleksime samm-sammult juhatatud Püha Vaimu poolt. Kindlasti on Eesti meie südamel ja ma ei usu, et see muutuks. Samamoodi nagu aastaid tagasi pani Jumal India mulle südamesse ja nüüd ma saan India päritolu inimestega töötada.

Viimaste aastate jooksul on Jumal andnud mulle südamesse Lähis-Ida. Seal on tohutu vajadus evangeeliumi kuulutamise järele.

Kas Sa tahad ka araabia keele ära õppida ja kohalikega töötada?

Sealses kontekstis ei ole väga tähtis, et me araabia keele hästi ära õpiksime. Aga selleks, et suhteid luua ja kultuurist paremini aru saada, on oluline, et me võimalikult palju araabia keelt mõistaksime. Plaan on veeta üks aasta keelt ja kultuuri õppides.

Araabiamaad ei ole kristluse suhtes eriti sõbralikud. Kas Bahrein on tolerantsem?

Me läheme Bahreini pealinna Al-Manamahhi. See on panga- ja ärikeskus, neil on vabam suhtumine läänemaailma ja Ameerikasse. See ei tähenda, et ohte ei oleks.

Sa oled Eesti külmas kliimas kaua elanud ja lähed nüüd nagu sauna. Kas Sa ei karda, et see mõjub tervisele?

Kindlasti on see muutus väljakutseks. Aga kui aus olla, siis Eesti kliima pole mulle kunagi väga armas olnud. Minu maitse järgi sajab siin liiga palju vihma ja päikest on liiga vähe.

Kas lihtsam poleks minna Ameerikasse ja õpetada seal misjonit?

Oleks küll lihtsam, aga ma tunnen, et Jumal tahab, et me selliselt edasi läheksime. Suurim muutus on meie jaoks see, et me ei lähe enam kogu perekonnaga. Joshua on neli aastat õppimas Moody piibliinstituudis Chicagos ja teine meie laps Patricia saab varsti täisealiseks. Alati tahaks olla laste lähedal, aga me usaldame need asjad ka Jumala kätte.

Jumal ise kinnitab igaühele oma tee. Joshuaga on Ta seda juba teinud. Tõenäoliselt saavad meie lapsed olema igal pool üle maailma. Nad võivad teha misjonitööd Eestis või kuskil mujal. Ükski meie laps ei igatse minna lihtsalt USAsse elama. See on väga kinnitav meie jaoks ja meie kutsumuse jaoks.

Meil on olnud rõõm olla Eestis ja teha siin misjonitööd. Me lahkume heade mälestustega ja lootusega, et Jumal saab siin tulevikus suuri asju teha. Kui me kuidagi võiksime sellest osa saada, oleks suurepärane.

Täname!

22. juulil 2008 Skype’i vahendusel

PRIILASED MINEVIKUS JA TÄNAPÄEVAL

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestivalil Hiiumaal tähistati ka priikoguduste kui liidu ühe ajaloolise osa juubelit. Kuna Palade Priikoguduse pastori ENN VEEVO (44) diplomitöö teemaks Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oli “Priikoguduste spiritualiteedi väljendumine ajakirjas Armu Hääl”, palus Kuulutaja temalt intervjuu.

Kas Sa oled priilane?

Ma võin ennast nii nimetada. Mind ristiti Palade Priikoguduses. Huvitaval kombel olen esimest põlve priilane. Nii minu isa kui ka ema on pärit baptistikogudusest ja vanaisad samuti. Isa oli Harju koguduse pastor ja tema isa ka. Emapoolsed vanavanemad on olnud Kärdla Baptistikoguduse liikmed. Juurtelt olen baptist, aga sünnipäralt priilane.

Minu isa kutsuti Palade koguduse pastoriks pärast eelmise pastori Peeter Regi surma, kes oli põline priilane. Paladelt ei kadunud priilaslik laad pärast 1946. aastat, kui nimed muudeti ja kõik vabakogudused ühisesse liitu pandi. Ma mäletan lapsepõlvest endist Palade koguduse pastorit Johannes Jäägerit, kes oli meil väga sagedane külaline. Tolleaegsed äratusnädalad, Johannes Jäägeri jutlused ja priilaslik laul olid minu lapsepõlve lahutamatud koostisosad.

Praeguseks on alles jäänud kaks priikogudust – Eikla kogudus Saaremaal ja Palade, kes on oma vanad nimed taastanud. 1982. aastal, kui oli priikoguduste saja-aastane juubel, kirjutas Robert Võsu käsikirjalises ajakirjas Logos, et umbes kaks kolmandikku meie liidu kogudustest on alguse saanud priikoguduste misjonitööst.

Me tähistame ju praegu 125. juubelit?

Kalendris on viga. Peaks juba olema 126. aastapäev.

Mida priilaste nimi tähendab?

Üks arvamus on, et see tuleb rootsi keelest – rootsi “fry” tähendab “vaba”. Läänemaa ärkamise algus oli ju seotud rootslastega.

Teisalt on üritatud seletada, et “prii” tähendab “lindpriid”, seadusest väljaspool olevat. Kumb õige on, ei oska öelda. Minu teada kasutas Ridala kogudus seda nimetust juba enne baptistide ja priilaste vahel lõhe tekkimist. Päris kindel ma ei ole, sest pole ju dokumente sellest ajast.

Kust me üldse leiame andmeid vanadest priilaste tegelastest, kas ainult politsei protokollidest?

See on ilmselt üks võimalus ja ma olen mõelnud, et peaks hakkama neid arhiivides otsima. Priilased hakkasid oma ajaloo jäädvustamise peale mõtlema üsna hilja. Baptistid kutsusid oma 50. juubeli puhul üles koguma koguduste ajaloo kohta materjale ning ühtteist on sellest ajast säilinud. Priilased tegid ka sellise üleskutse, aga ma ei ole midagi leidnud. Käsikirjaliselt on mõne koguduse ajalugu olemas, aga need on suhteliselt hilja kirja pandud.

Palade palvela põles 1975. aastal maha. Kas koguduse paberid säilisid?

Meil on olemas koguduse raamatud sellest ajast peale, kui neid pidama hakati. Dokumente ei hoitud õnneks palvelas, seal ei olnud kantseleiruumi.

Ma arvasin, et paberid on säilinud alates 1945. aastast. Paar aastat tagasi, kui Palade kogudus tähistas 120. juubelit, tõi kohaliku külaseltsi esimees Tõnu Otsason meile kingituseks Palade koguduse protokolliraamatud aastatest 1920–1945. Mul polnud aimugi, et need on säilinud ja ma isegi ei tea päris täpselt, kuidas need tema kätte sattusid.

Ma olen üsna kindel, et varem korralikke pabereid ei olnudki. Priikogudused registreeriti ju ametlikult alles Eesti Vabariigi algusaastail ja sellest ajast ilmselt hakati ka korralikult pabereid täitma.

Millised materjalid priikoguduste kohta on veel olemas?

Reinhold Niido pani 1934. aastal kirja Jausa koguduse ajaloo. Priidik Tatter täiendas seda hiljem ja lisas juurde temale teada olevaid asju. Saaremaalt on Vanamõisa koguduse ajalugu, aga ka see on hiljem kirja pandud.

Tõnu Otsasoni käest sain väikese hulga Johannes Jäägeri kirjavahetust ja priilaste 1930. aastate peakoosolekute protokolle. Armu Hääles on mõnede meeste nekrolooge. Aga seda pole palju. Osa materjali hävis, kui Tallinna priikoguduse maja sõja ajal põles. Enamik priilaste juhte lahkus Eestist. Ma ei tea, kas mingisugust arhiivi on kuskil tänaseni säilinud.

Pärast Sinu diplomitööd on vähemalt priilaste ajakirja Armu Hääl aastakäigud kättesaadavad.

Nad olid suures osas Kõrgema Usuteadusliku Seminari arhiivis originaalkujul olemas. Ajakiri ilmus aastatel 1934–1940, kokku 55 numbrit. Puuduvad numbrid sain Hiiumaalt inimeste käest. Töö käigus skaneerisin kõik aastakäigud ja need on nüüd seminari arhiivis paberile kopeerituna ja ka plaadi peal elektrooniliselt olemas. Kuus lehekülge jäi puudu, aga need on tõenäoliselt võimalik raamatukogudest üles leida.

Kui põhjalikuks priikoguduse ajalooks Sa oma lõputööd hindad?

Mitte väga põhjalikuks. Minu teemaks ei olnud otseselt ajalugu. Ajaloo osa läkski proportsioonist välja, aga avastasin niivõrd palju minu jaoks huvitavaid asju, et kahju oli neid jätta kirja panemata.

Meie liit on mitmest erinevast liikumisest koos. Minule isiklikult on huvitav teada priikoguduste tausta ja nende tegutsemist. Sain üsna palju targemaks ja leidsin natuke ka originaalmaterjale. Kui jaksu oleks, siis hea meelega jätkaks uurimist.

Kas midagi ehtsast priilaste laadist on ka kadunud, mida tuleks uuesti elustada?

Ega see laad vanal kujul ei olegi säilinud. Mõni üksik üpris eakas ennesõjaaegne priilane on veel alles. Muutus algas tegelikult juba Armu Hääle ilmumise ajal.

Priilased hindasid tundeid ja tunnete väljendamist, mida baptistid nii väga ei teinud. See oli kunagise lahkuminemise põhjuseks. Jumalateenistuse spontaansus, mis on õige koha peal väga hea, ja teiselt poolt siiras rõõm oma päästmisest, oma Jumala tundmisest, peaks meile ikka omane olema. Mina oskaksin seda küll hinnata.

Meie jumalateenistused lähevad üsna kindlatesse raamidesse ja päris ettearvatavateks. Palade koguduses pole eales pikki kuukavasid koostatud ja jumalateenistust punkthaaval kavasse kirja pandud.

Kas priilaste mõtteviisis ei ole vastuolu – ühelt poolt spontaansus, aga teiselt poolt konservatiivsus?

Oli põhimõtteid, millel võis omal ajal teatud õigustus olla, aga mis jäid ajale jalgu ja hakkasid tööd pidurdama. Vanad priilased olid vastu lipsukandmisele, abielusõrmustele, muusikariistadele ja laulukooridele. Sellest hoiti eriti äärealadel teatud aeg päris kõvasti kinni.

Teada on, et Tallinna priikoguduses oli laulukoor juba aastast 1936. Aga Paladel ei kasutatud mingit muusikariista kuni vana palvela hävimiseni. Pärast uue maja ehitamist osteti üle jäänud ehitusrahadest elektriorel.

Sellel kõigel oli ju teooria taga.

Torontos elanud priilane Aleksander Seppur on kirjutanud, et kuidas sa neid pille kaasa võtad, kui kogu aeg pidi jooksus olema – oma palvelat ei olnud, taga aeti ka ja pille ei jõutud vedada. Eks see oli otsitud põhjus.

Teine pool oli see, et pillimängu seoti ilmalikkusega. Esimeste priilaste hulgas oli väga palju endisi küla muusikamehi. Hans Krabi oli lõõtsamees, Johannes Jääger mängis mandoliini. Leiti, et see ei peaks kuuluma koguduse juurde.

Paljud priikogudused liitusid juba enne sõda baptistidega.

Ka kõige esimene, Ridala priikogudus, liitus baptistidega. Päris alguses, kui tagakius oli terav, mindi otsima legaalset töötegemise võimalust ja pääsu selle eest, et kogu aeg keegi võis takistada ja halba teha. Baptistidel oli ametlik tegutsemisluba olemas.

Teiselt poolt tundub, et priiliikumise algust võib vaadelda äratusliikumisena, millel igal pool koguduslikku struktuuri ei tekkinudki ja kui tekkis, siis koos baptistidega. Ilmselt osa kogudusi otsis laiemat tegutsemisvõimalust ja nad leidsid, et priikogudustena on nad pisut piiratud.

Milleks meile ajalugu vaja on? Hakkame praegu otsast pihta ja läheme tulevikku.

On kasulik teada, kust me oleme tulnud. Kiriku ajalugu näitab, miks midagi just nii tehakse. Mõnikord aitab see mõnest veast hoiduda ja mingid head asjad meelde tuletada.

Kui näiteks ehitatakse uus elurajoon, põllupealne küla, nagu neid nüüd siinseal on tehtud, siis minu jaoks ei ole see niisugune koht, kus elada tahaks. Tal ei ole mingit tausta ega juuri. Kui ostad vana maja või on vanas külas sisseelatud koht, on see midagi muud. Elu on sees olnud läbi aastasadade ja sa tuled selle keskele. See aitab paremini paigal püsida, kui me oma juuri tunnetame.

Aga häda on, kui me ainult ajalooga tegeleme. Jumal on kord nullist alustanud ja võib seda veel teha.

Kas oma maa näo ja kultuuri säilitamiseks oleks vaja uut kristlikku ärkamist? Euroopa formaalset kristlust ähvardab fundamentaalne islam.

Läänemaa vaimulik ärkamine oli suhteliselt samas ajas Eestimaa rahvusliku ärkamisega. Mindi kombeusu juurest elava Jumala teenimise juurde.

Keegi islami juhte on öelnud, et kui kristlased kõike seda teeks, mida nad räägivad, siis islamil palju ruumi ei oleks. Kristlik ärkamine oleks väga vajalik.

Täname!

12. juulil 2008 Kärdlas

TULI JA VESI EI SOBI KOKKU

Elisabeth Stahlschmidt teab, mida räägib. Ta on oma elus sellise abielu valusaid tagajärgi kandma pidanud. Noore 23-aastase hambaarstina oli ta katoliiklikus misjoniteenistuses Botswanas ja armus egiptuse kirurgi Husseini. Tookord oli ta eneses kindel: “Me saame hakkama!” Lõppude lõpuks olid mõlemad haritud inimesed ja usuküsimustes sallivad. Nad abiellusid ja neil sündis neli last: Josef, Nadiah, Salem ja Hanna.

Probleemid tekkisid siis, kui pere kolis Egiptusesse. Kultuurilised erinevused olid suured, raha ei jätkunud. Nii läks pere edasi Saksamaale. Aga siin ei leidnud mees oma kvalifikatsioonile vastavat tööd. Ta sõitis pettunult Egiptusesse tagasi ja pere jäi Saksamaale. Aga ühe puhkuse ajal 1993. aastal Egiptuses röövis Hussein oma lapsed, kes olid sel ajal viis kuni kümme aastat vanad. Kõik ema katsed lapsi tagasi saada ebaõnnestusid. Oma kogemustest kirjutas ta bestselleri “Ka ilma oma lasteta”.

TA PALVETAS IGA PÄEV LASTE PÄRAST

Sel ajal võttis ühe karismaatilise suunitlusega õdedeühenduse juht Elisabeth Stahlschmidtiga kontakti. Tal oli sisemine sund seda teha. Nad olid juba enam kui 20 aastat varem teineteist tundma õppinud, aga siis silmist kaotanud. Hambaarst liitus selle ühendusega. Nüüd on ta selle juhiks ja teda tuntakse õde Elisabethina. See osadus aitas teda iga päev laste pärast palvetada ja neid õnnistada.

Mõne aja pärast suutis Elisabeth Stahlschmidt oma mehele mitte ainult andestada, vaid ta palus talt koguni vabandust. Milleks seda? “See on nagu iga lahutusega – alati on mõlemad partnerid süüdi.” Ta õppis ka seda, et naise ja ema ülesanne ei saa olla ainult laste eest hoolitseda. Hiljemalt siis, kui lapsed kodust lahkuvad, on naisele vaja uut perspektiivi. Ta süda valutas, sest sai lastele ainult sünnipäevadel helistada.

LASTEST SAID MUHAMEEDLASED

Elisabeth Stahlschmidt kirjutas uue bestselleri “Seitse aastat ilma oma lasteta”. Kõik neli on hästi kasvatatud. “Nad ei joo ega suitseta,” kirjeldab ema. Nad õpivad Euroopa kõrgkoolides. Kuid nad on veendunud muhameedlased. Ja nii palvetab ema jätkuvalt oma laste pärast. Iga päev.

NAISTEL POLE ÕIGUSI

Lisaks aitab Elisabeth Stahlschmidt hädalisi ka hingehoidlikult: “Niikuinii on ainult üks aadress, kuhu pöörduda – see on Jumal.”

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

TUNNE JUMALAT JA TEE TA TUNTUKS!

Soome baptistidel on suvekonverentsi raames alati oma liidu kevadkoosolek. Esmalt anti eelmise aasta ülevaade, mille esitasid liidu president Jari Portaankorva, peasekretär ja seminari juhataja Lauri Kotkavuori ning misjonisekretär Anneli Lohikko. Samuti kinnitati 2007. majandusaasta aruanne.

Seekordseks eriteemaks oli liidu nimemuutus. Siiani on Soome Baptistiliit olnud kogukonna või religioosne ühendus. Sügisesel koosolekul nimetatakse liit Soome Baptistikirikuks, mis Soome oludes tähendab kindlat seost kristliku kirikuga ja on rahvale selgelt mõistetav.

Erilise tähelepanu osalisteks said suvekonverentsil VIP-külalised ehk lapsed. Neile olid igal päeval korraldatud eraldi väga põnevad üritused, milledest ka eesti lapsed innukalt osa võtsid. Jutustati järjejuttu väikesest tüdrukust Eimilist, kes oli õnnetu oma pruunide silmade pärast ja palus Jumalalt endale siniseid silmi. Jumalal olid temaga teised plaanid. Ta ei teinud siniseid silmi, vaid kasvatas Eimilist misjonäri, kes läks Indiasse. Siin sai noor naine aru, miks Jumal ei muutnud ta silmi sinisteks, sest nüüd nägi ta välja nagu kohalik ja pääses igale poole abistama, kuhu muidu välismaalasi ei lastud. Lapsed panid ka ohvri kokku, mille eest saab osta hulga vihikuid Sierra Leone koolilastele.

Soome Baptistiliidu suvekonverentse korraldab üks kohalik kogudus ja ka materiaalne osa on selle koguduse kanda. Vastuvõtja Tampere Baptistikoguduse pastor Tapio Lohikko ütles muuhulgas oma tervitussõnas: “Kohalik kogudus on iseseisev ja vahest võib iseseisvus nii suureks saada, et teistele ei jagu tähelepanu ega soovita teha ühistööd. Kuid kohaliku koguduse õnnistuseks on olla koos teiste kogudustega Jumalat teenimas. Iseseisvus ei pea tähendama eraldumist! Uue Testamendi kogudused olid küll iseseisvad, kuid neil olid tihedad sidemed omavahel. Neil oli Issandalt saadud ühine ülesanne. Nad ei eraldunud teistest.”

Järgmisel aastal võõrustab teisi kogudusi Jurva Baptistikogudus, kus liikmeid ainult 18. Siit peaks ka Eesti väiksemad kogudused saama julgust suvefestivalide korraldamiseks.

Rõõm oli kohtuda Eestist Tamperesse elama asunud Pauli ja Antti Hyppöneniga, samuti Eestis mitmeid aastaid töötanud Esko ja Eila Vainioga.

Soome Baptistiliitu kuulub 11 kogudust 741 liikmega. Koos laste ja noortega ning sõpradega moodustab baptistide pere 1511 liiget. Jumal õnnistagu Soome Baptistiliidu töötegijaid ja kõiki kogudusi! Olgu nad meie eestpalvetes!

RUUDI ja HALDI LEINUS

TEISMELISED ON USKLIKUMAD KUI ARVATAKSE

Samas on erinevused kontinentide ja uskkondade kaupa väga suured. Euroopas peab end noortest protestantidest vaid seitse protsenti väga religioosseteks, kuid teistel kontinentidel on see protsent 80. Euroopa noortest katoliiklastest on väga religioossed siiski veerand küsitletuist, väljaspool Euroopat 68 protsenti.

Palve on sellistes riikides nagu Nigeeria ja Guatemala inimeste jaoks väga tähtis. Üheksa küsitletut kümnest ütles, et palvetavad vähemal üks kord päevas. Euroopas on Jumalaga vestlemine palju vähem hinnatud: noortest prantslastest palvetab vaid üheksa protsenti iga päev, Venemaal kaheksa ja Austrias seitse protsenti.

Suureks erandiks lääne tööstusriikide seas on Ameerika: noortest ameeriklastest 57 protsenti teatas, et räägivad iga päev Jumalaga. Evangelikaalsetes liikumistes on seal 90 protsenti noortest liikmetest väga religioossed.

idea Spektrum

KRISTLASI KIUSATAKSE TAGA

Teate kohaselt võeti seitse kristlast 18. juunil Jeemeni Hodiada provintsis kinni ja viidi pealinna Sanasse. Üks seitsmest on Hadni Dohni, endine Jeemeni moslem, teised kuus on välismaalased. ICC arvates ei ole välistatud, et kristlasi on julgeolekuametnike poolt ülekuulamistel piinatud.

Jeemeni juhtum on vaid üks paljudest islamimaades. ICC seisab tagakiusatavate kristlaste eest kogu maailmas ja kõneleb nende huvides ka USA valitsuse ees.

Surve Alžeeria kristlastele kasvab. Äsja mõisteti süüdi kaks kristlast, kes olevat muhameedlasi kristlusesse pööranud. Mõlemale määrati 2. juulil kohtu poolt karistuseks pool aastat vanglat ja tuhat eurot trahvi.

Politsei leidis Djallal Dahmani (36) ja Rachid Seghiri (40) autost möödunud aastal rutiinse kontrolli käigus Piibleid ja muud kristlikku kirjandust. Alžeerias on muhameedlaste kristlusesse pööramine ning ka kristliku kirjanduse ladustamine ja jagamine keelatud.

Kohtuotsuse vastu protestis Alžeeria protestantlike kirikute president Mustapha Krim. Tema arvates oli kohtuotsus skandaalne ja rikkus inimeste õigust vabalt oma arvamust avaldada. Ka on enam kui pooled umbes 50 protestantlikust kogudusest Alžeerias suletud.

Alžeeria 32,4 miljonist elanikust on 99 protsenti moslemid, 0,03 protsenti protestandid ja 0,006 protsenti katoliiklased.

idea Spektrum

Eesti EKB Koguduste Liidu suvefestival “KUHU VIIB TEE”

11.–13. juulini 2008 Hiiumaal

1. Vasakul Kärdla villaladu, kus toimusid jumalateenistused, paremal festivali telk.
2. Vaade villalattu.
3. Pärast ristimist.
4. Lapsed ei olnud segajad, nende pärast palvetati.
5. Kammerkontserdil Kärdla Baptistikoguduse palvelas esinesid Siim Liik (flööt), Tiiu Jürma (klaver), Raivo Hiiemaa (vioola) ja Toivo Kivi (laul).
6. “Jumalaga, kuni näeme veel” Jausa palvelas.

Heldur Kajaste fotod