|
Osadusõhtu Peetri-Luke koguduses. Loe ka intervjuud siit!
“Piirid on lahti” – sellise moto all toimusid 19.–26. oktoobrini Valgas misjonipäevad. Ühest küljest on see loosung piirilinnas poliitiline tõsiasi, teisest küljest näitas vaimulikke võimalusi ja Valga koguduste hetkesuhteid.
Nimelt olid misjonipäevad oikumeenilised. Lisaks peakorraldajale, EELK Valga Peetri-Luke kogudusele, osalesid nädalal mitmed teised lähedal asuvad luterlikud kogudused, Betaania baptistikogudus, seitsmenda päeva adventistid, nelipühilased ja katoliiklased. Olid jumalateenistused, osadusõhtud kogudustes, noorte- ja lasteüritused, kontserdid ja kirikulaat. Iga kogudus säilitas oma näo, aga tutvustas seda ka teistele. Ühiselt üritati jõuda nende inimesteni, kes ei ole kogudustega seotud.
Lõppjäreldusena võiks öelda, et kõik oli ilus. Selleks oli aga vaja teha tugevat eeltööd. Misjonipäevi ette valmistades ja läbi viies said koguduste vaimulikud omavahel hästi tuttavaks. Ja keegi ei arvanud, et nädala möödudes lõpeb ka koostöö. Ühine kogemus peaks viima uute ettevõtmisteni tulevikus.
Jeesus palus oma ülempreesterlikus palves, “et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud” (Jh 17,21).
 KÜLVI JA LÕIKUSE SEADUS
Toimetaja kommentaar
Peame tunnistama, et viimase kuu jooksul oleme saanud majanduse vallast väga ärevaks tegevaid sõnumeid. Islandil läksid pangad pankrotti, sealne kroon kukkus (võib-olla näitab see meilegi, miks eurole üleminek hea oleks?). Laenudele orienteerunud Islandi ühiskond elab läbi väga rasket aega. Meil õnneks nii halvasti pole veel läinud.
Kuulutaja on ikka püüdnud edastada sõnumeid, mis julgustaksid. Paanika ei aita kedagi, optimist elab ka katastroofid kergemalt üle. Soovitan positiivset mõtteviisi ka seekord.
MAJANDUSKRIIS NÕUAB OTSUSEID
Majandus areneb tsükliliselt. Selle loogika järgi tulevad paremad ajad jälle tagasi ja ka kriise saame aastate jooksul veel palju näha.
Oleme olnud tunnistajaks suurele hindade tõusule. Aga kas oskame tähele panna näiteks bensiinihinna olulist langust? Või seda, et gaasihinna tõstmise jutud on asendunud langemise nõudmisega?
Kõige lihtsam on raha ära süüa. Ei ole ju saladus, et paljud elavad puuduses ja abivajajaid lisandub juurde. Aga kõhutäiest piisab vaid mõneks tunniks. Raskel ajal tuleb jätkata neid ettevõtmisi, mille jaoks on raha olemas, et jälle kergemaks läheks. Näiteks teedeehitus annaks inimestele tööd, tooks sotsiaalvallale maksude kaudu lisaraha ja töö tulemus parandaks elu Eestimaal. Muidugi, kui ikka päris raskeks läheb, tuleb millegi arvelt ka sotsiaalseteks vajadusteks lisaraha leida.
Mis ühe jaoks kriis, see teise jaoks ainult probleem, kolmandale hea võimalus. Keegi ärgu kritiseerigu naabrit, vaid püüdku teda mõista, teda aidata, tundku tema edust rõõmu. “Tõeline sõber armastab igal ajal ja hädas tuleb ilmsiks, kes on vend” (Õp 17,17).
Keerulisel ajal hakkavad paljud seni muretult elanud inimesed elu üle järele mõtlema. Parim abi tuleb Kristuselt. Seepärast ei tohi jätta hooletusse evangeeliumi kuulutamist ega sellesse investeerimist. See ei tule kunagi muu elu arvelt, vaid lisab õnnistust elule.
NOBELI PREEMIA NAABRILE
Soome endine president, mitmes maailma nurgas rahuläbirääkimisi pidanud Martti Ahtisaari sai Nobeli rahupreemia. Tore, et meie maanurka niisugune preemia tuli. Mis sest, et mitte meile. Eks me püüa mõnikord ka sugulasrahva aupaistusest osa saada.
Mõnigi on küsinud, et millal esimene Nobeli preemia Eestisse tuleb ja mida selleks tegema peaks. Julgen arvata, et Martti Ahtisaari ei tegutsenud preemia nimel. Kui igaüks teeb, mida võib, saab ta oma võimetele kohase tunnustuse.
Üks inimene väitis, et Eesti valmistub sõjaks ja põhjendas oma väidet suitsuandurite nõudmisega. Inimkonna ajalugu näitab, et sõda pole kunagi välistatud, aga meie mõtteviis otsigu rahu. Jeesus ütles: “Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks” (Mt 5,9). Eelkõige käib see vaimuliku rahu kohta (mis muidugi välistab sõja ihkamise). Ärgem siis külvakem rahutust.
ÕUDUS NÕUKOGUDE AJAST
Üks paariks päevaks meie meedia tähelepanu äratanud kurb teade tuli Venemaalt. Orenburgi oblasti ühes koolis varises sisse osa välisseinast koos treppidega. 11. klassis õppinud viis tüdrukut said surma ning erinevate vigastustega viidi haiglasse veel kuus õpilast. Tüdrukute klassijuhataja lõpetas elu enesetapuga. Varingu hetkel käis juba evakuatsioon, sest 1960. aastatel ehitatud maja seintesse ilmusid praod, kui esimeselt korruselt eemaldati puidust aknaid, et asendada need plastikakendega.
Praegu distantseerume Venemaast, kardame vähemal või rohkemal määral “Vene karu”. Kord olime aga ühes majandussüsteemis ja meie mõtteviis sai ida poolt rohkesti mõjutusi. Küllap on meilgi liivaga üles laotud müüre, mis aknaraamide najal püsti seisavad – tsement varastati ära ja segusse see ei jõudnud.
Praegune hooletus või kuritegelik mõtteviis võib maksta aastakümnete pärast meie lastelaste elu või tuua muid halbu tagajärgi. Tuleviku peale peab mõtlema nii maisest kui ka igavikulisest seisukohast. Apostel Paulus kirjutas Gl 6,7–10: “Ärge eksige: Jumal ei lase ennast pilgata, sest mida inimene iganes külvab, seda ta ka lõikab. Kes oma lihalikule loomusele külvab, see lõikab lihalikust loomusest kaduvust, kes aga Vaimule külvab, see lõikab Vaimust igavest elu. Ärgem tüdigem head tehes, küll me omal ajal ka lõikame, kui me enne ära ei nõrke! Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!”
Kas puutüvel on tõesti karu küünejäljed?
ESIMESE SAMMU ÕIGUS
“Ja apostlid kogunesid Jeesuse juurde ja teatasid Talle, mida kõike nad olid teinud ja mida õpetanud. Ja Jeesus ütles neile: “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut,” sest tulijaid ja minejaid oli palju ja neil polnud parajat aega süüagi. Ja nad lahkusid paadiga üksildasse paika omaette. Ent neid nähti minemas ja paljud tundsid nad ära ning jooksid sinna kokku kõigist linnadest ja jõudsid pärale enne neid. Ja kui Jeesus astus paadist välja ja nägi suurt rahvahulka, hakkas Tal neist hale, sest nad olid nagu lambad, kellel ei ole karjast, ja Ta hakkas neile õpetama paljusid asju.”
Markuse 6,30–34
Enne pühakirja teksti juurde asumist selgitame kahte mõistet. Nimelt käsitles Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel ühes hiljutises artiklis re-aktiivsuse ja pro-aktiivsuse teemat. Re-aktiivsus on teatud sündmusele (muutusele) tagantjärele reageerimine. Pro-aktiivsus tähendab midagi ette võtta enne sündmust, et muudatust esile kutsuda.
Ja veel seda, et alljärgnev ei ole jutlus klassikalise mõttes, vaid nn teemajutlus, kus kirjakohast tuuakse esile üks keskne teema, mida illustreeritakse ka teiste kirjakohtadega.
NURJUNUD PUHKUSEREIS
Kui me loeme Piiblist kogu Markuse evangeeliumi 6. peatükki, siis saame teada, et Jeesus oli saatnud oma jüngrid, keda nimetatakse ka apostliteks, kahekaupa praktilisele kuulutustööle. Mida nad täpsemalt tegid, sellest võime lugeda Mk 6,12–13: “Nii nad läksid välja ja jutlustasid, et parandataks meelt, ja ajasid välja palju kurje vaime ja võidsid paljusid haigeid õliga ja tegid nad terveks.”
Niisiis jüngrid tegid sedasama, mida olid näinud Jeesust tegevat ja see läks neil hästi korda. Kordaminek innustas neid niivõrd, et kui nad olid Jeesusele oma praktika-ettekande esitanud, olid nad kohe valmis uuteks ülesanneteks. Umbes nii, et kus on järgmine koht, kuhu minna ja mis on järgmine ülesanne, mida teha? Jeesuse vastus oli üllatav: “Tulge omaette üksildasse paika ja puhake pisut!” Jüngrid võinuksid vastata: “Miks nii? Meil just hakkas asi minema ja nüüd korraga – puhkus!”
Jeesus tegi seda, sest Ta oskas kasutada esimese sammu õigust. Kas ei ole meil inimestena mõnigi kord nii, et kui mingi asi meie käes õnnestub ja me sellest vaimustume, siis me oleme valmis seda tegema veel ja veel, vaatamata väsimusele või olukorra muutumisele? Jeesus nägi, et “neil polnud parajat aega süüagi” ja Ta tõmbas pidurit ning juhtis “rongi” teisele teele.
Nad võtsid ette sõuda üksikusse paika. Galilea järv on kõige laiemast kohast kaksteist kilomeetrit lai. On võimalik, et Jeesus koos jüngritega üritasid minna teisele poole järve, et seal omaette olla. Kui nad lähenesid kaldale, siis märkasid nad seal suurt rahvahulka. Kust need inimesed sinna said? Taas saame vastuse geograafia abiga. Galilea järv asub mägedevahelises orus ja kuna ta pole kuigi lai, siis kaldalt on üsna hästi näha, kuhu üksik paat suundub. Ja kui tekstis oli öeldud, et inimesed jooksid, siis ei olegi imestada, et maad mööda jõuti enne kohale.
ABI ESIKOHAL
Ja ikkagi – Jeesus oleks võinud öelda midagi sellist: “Armsad vennad! Maabumine siin on võimatu. Meil on puhkusereis käsil. Muudame kurssi ja otsime rahulikuma koha.” Inimlikult oleks see olnud igati põhjendatud – kui puhkus, siis puhkus! Aga taas veab meid inimlik loogika alt, sest Jeesuse käitumine ei allu sageli inimlikule loogikale. Jeesus kasutas taas esimese sammu õigust ja andis korralduse randumiseks.
Väljend, mida nüüd Jeesuse tegevuse kirjeldamiseks kasutatakse – “kui Jeesus astus paadist välja”, on just see, mis iseloomustab käsitletavat teemat otseselt. Jeesus astus samme, esimese ja järgnevad, et olukorda oma kontrolli alla saada.
Miks Ta seda tegi? Salmis 34 on vastus – sellepärast, et Tal oli hale meel rahvast. Tänapäeval öeldaks, et Tal oli empaatia, sisseelamisvõime teiste inimeste olukorda. Ta ei saanud ükskõikselt vaadata seda suurt rahvahulka, mis oli nagu kari ilma karjaseta. Ta hakkas neile õpetama paljusid asju. Selle teksti paralleelkoht Mt 14,14 ütleb veel, et “Ta tervendas nende haiged”. Selle asemel, et puhata, hoopis õpetus-tervenduskoosolek.
Me võime küll öelda, et jüngrite puhkuseplaan oli jumalik plaan, aga tundub, et jumalikus plaaniski võivad ette tulla muudatused. Kuidas siis nii – Piibel ütleb ju, et Jumal on see, kelle juures “ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jk 1,17)? Nii inimlike kui jumalike plaanide puhul tuleb vahet teha, mis on peaasi (või peaasjad) ja mis on kõrvalasjad. Kirjakoht, millest lähtusime, on hea näide sellest, mis on Jumala silmis oluline. On selgesti näha, et inimeste aitamine võib tõrjuda muud asjad tagaplaanile.
On oluline alla kriipsutada seda, et meie lähtekirjakohast ei tohi teha järeldust, et puhkus pole üldse tähtis! Üks mulle väga lähedane inimene armastas korrata: “Minu puhkus on taevas!” Ta elas 81-aastaseks, aga viimane aasta oli väga vaevaline. Me elame maailmas, kus 24 tundi päevas ja seitse päeva nädalas töötamine on laialt levinud ja kipub ka kogudusse tulema. Sellele tuleb teadlikult vastu astuda ja võtta aega puhkamiseks. Kui sul ei õnnestu igal pühapäeval puhata, siis valdavalt tee see endale ikkagi võimalikuks. Ja kui mõni pühapäev kõigist püüdlustest hoolimata “raudselt” kinni on, siis leia mõni teine päev puhkamiseks.
Kui me jälgime selle peatüki sündmustikku edasi, siis õpetus-tervenduskoosolekule järgnes viie tuhande mehe söötmine. Kohe seejärel tuli astuda paati ja sõuda teisele poole järve.
Kui järvel ootamatult torm tõusis, olid jüngrid suures hädas. Pealegi oli Jeesus jäänud kaldale palvetama. Inimlikult üsna lootusetu olukord. Terve päev ja pool ööd tihedat sebimist ja nüüd tuul vastu ja abi pole. Aga Jeesus nägi seda! Ja taas kasutas Ta esimese sammu õigust ning tuli vee peal kõndides nende juurde. Ta astus paati ja tuul rauges.
Kui inimlikult võtta, siis oli see sündmuste rida jüngritele täiesti üle jõu. Samas on julgustav teada, et kui sa toimid jumaliku plaani kohaselt, siis on sinu jaoks ka jumalik lahendus ja jõud.
ENNAST SÄÄSTMATA
Kõik evangeeliumid kirjeldavad seda, kuidas Jeesus viimasel ööl enne ristilöömist oli koos jüngritega Ketsemani aias. Jh 18,2–3 on öeldud: “Aga seda paika teadis ka Tema äraandja Juudas, sest Jeesus oli seal sageli viibinud oma jüngritega. Võtnud kaasa terve väeosa ning ülempreestritelt ja variseridelt sulaseid, tuli Juudas sinna tõrvikute ja lampide ja relvadega.”
Inimlikult mõeldes oleks Jeesusel olnud kerge ennast seal aias ära peita. Samas me teame, et see väeosa, mida siin nimetatakse, koosnes 200–600 mehest. Sellise hulga eest ei olnud enam lihtne peitu pugeda. Ja ikkagi üllatab meid Jeesuse käitumine. Jh 18,4 võime lugeda: “Jeesus, kes teadis kõike, mis Teda ees ootas, astus nüüd nende poole ja küsis: “Keda te otsite?”” Vastupidiselt inimlikule loogikale astus Jeesus ise oma kinnivõtjatele vastu. Miks Ta seda tegi? Aga sellepärast, et säästa oma jüngreid, kes olid äsja unest ärganud ega taibanud veel olukorra tõsidust.
Vaatame siinkohal ka üht teistsugust lugu. Nimelt, kui Jeesus on risti löödud, siis öeldakse: “Ja möödujad parastasid Teda pead vangutades ja üteldes: “Nõndaks, templi lammutaja ja kolme päevaga ehitaja! Päästa iseennast ja astu ristilt alla!”” (Mk 15,29–30). Taas inimlikult loogiline ettepanek. Üks samm ning kõik ohhetavad ja ahhetavad! Vau! Milline etteaste! Aga ei midagi seesugust! Jeesus ei teinud seda sammu. Sest mõnikord on sammu mittetegemisel suurem mõju.
SAMMUD ISSANDAGA
2. Moosese raamat kirjeldab Iisraeli rahva väljarändamist Egiptusest. Seal oli üsna alguses kriitiline moment, kus rahvas oli jõudnud Punase mere äärde ja vaarao sõjavägi ajas neid taga. Edasi ei saanud ja tagasiteed ei olnud. Mooses palvetas Jumala poole ja sai Jumalalt sõnumi (2Ms 14,14): “Issand sõdib teie eest, aga teie vaikige!” Ei saanud ega olnud vaja ühtki sammu astuda. Nad ei osanud veel vee peal kõndida. Aga Jumal valmistas neile tee ja mõne tunni pärast tuli hakata astuma. Ja Jumalalt tuli uus sõnum: “Ütle Iisraeli lastele, et nad läheksid edasi!” (2Ms 14,15).
Mulle tundub, et mitmetele ristiinimestele on omane, et pigemini eelistatakse ootamise varianti, kui et söandatakse astuda esimene samm. Me eelistame olla re-aktiivsed, selle asemel, et olla pro-aktiivsed. Kui vaadata läbi kogu Piibel, siis leiame küll mõned näited esimese sammu mitteastumise kaitseks, aga need näited on ilmses vähemuses.
On üks vaimulik laul, mille korduses on sõnad: “Ma tean, mu iga sammu juhib Jeesus, et võiksin kõrgemale tõusta ma. Kui ühel päeval astun viimse sammu, siis Jeesusega koju jõudnud ma.” Kui koos Jeesusega on maine teekond käidud, siis saab rahuga astuda ka viimse sammu. Paulus ütles: “Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem,” aga lisas kohe juurde: “ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast.” (Fl 1,23–24). Nii et kuni meile ei ole antud astuda viimset sammu, kasutagem esimese sammu õigust!
Kui me vaatame Jeesuse elu läbi kõigi nelja evangeeliumi, siis näeme ridamisi näiteid pro-aktiivsest käitumisest. Jeesus üllatas kõiki, kasutades esimese sammu õigust. Ta üllatas jüngreid ja muid inimesi. Ta üllatas haigeid ja terveid. Ta üllatas näljaseid ja söönuid. Ta üllatas seestunuid ja kurje vaime. Ta üllatas ülempreestreid ja Pilaatust. Seal, kus inimlik loogika kimpu jäi või kus kõik tundus väga selge olevat, oli Jeesusel varuks veel üks samm. Kuni selleni, et hea plaan vahetati välja parima vastu.
Siit julgustus sulle ja mullegi: kasuta esimese sammu õigust!
EENOK PALM
Kehra koguduse pastor
RAADIO 7 PIDAS TÄHTPÄEVA
Raadio 7 sai 15 aastat vanaks. Sel puhul vestlesime raadio direktor-programmijuhi HELLE AANiga.
Kuidas Raadio 7 alguse sai?
Juba 1988 otsis Rootsi nelipühikiriku raadiote liit IBRA võimalust teha Eesti Raadioga koostööd ja kuulutada Jumala Sõna. Seda serveeriti abina demokraatia arendamiseks. Eesti Raadiol oli vaja leida võimalusi oma töötajate koolitamiseks. 1993 olid koolituslepingud täidetud ja IBRA soovis alustada kümneminutilist evangeelset saadet nädalas.
Kõndisin mööda tänavat ja vastu tuli pastor Allan Laur, kes oli IBRA esindaja. Ta teadis, et olen Eesti Raadios ajakirjanik. Soovitasin talle, et kui Eesti Raadio esimeses programmis IBRAle kümmet minutit ei anta, küsigu aega kolmandast programmist, mida taheti tollal sulgeda. Eesti Raadio pakkus sel juhul 21 tundi päevas. Otsustati jätkata kolmanda programmi traditsiooni ja aeg saadi kell 19–21 ja 23–1.
Aastapäeval meenutati väga palju Allan Lauri.
Allan Laur on väga palju teid avanud ja tema idee oli, et peab olema kristliku sõnumiga raadio mittekristlastele. Tema oli sillaks inimestele ja majandusabile. Esitlesime aastapäeval raamatut “Allan Laur. Olen õnnega koos”. See on kummardus inimesele, kes on Eestimaa jaoks nii palju teinud.
Kuidas Sinust raadio juht sai?
1993 sõlmisid IBRA ja Eesti Raadio lepingu. Kuid nüüd tuli kümne minuti asemel hakata tegema tõsiselt ja palju saateid. Siis otsisidki Allan Laur ja Madis Lodu Kanadast, kes oli kunagi teinud Ususilla saateid, mind üles. Nende ettepanekul panin oma mõtted programmikavaks kirja ja need meeldisid. Alustasime 1. oktoobril 1993.
Kaks esimest aastat olin Madis Lodu nõustaja ja tegin ka saateid. Paari aasta pärast hakkasid meie kuulajad teist eetriaega soovima – nemad ei jaksa ööst öösse kuulata. Eesti Raadio oleks andnud aega küll, kuid tahtis selle eest ka rohkem raha saada. Arutasime, et meil on kasulikum olla omaette raadiojaam – võidame ajas ja mahus. 1995. aastal saime litsentsi.
1996. aastal läks direktor Madis Lodu Kanadasse tagasi. Otsiti raadiole juhti ja üks kandidaatidest olin mina. Mäletan, et läksin juhatuse ettepanekule eitavalt vastama. Panin kodus ukse lukku. Meil oli tollal kahe ukse vahel kahemeetrine koridor. Selles vahes kuulsin, kuidas mulle öeldi: “Kui sa ütled “jaa”, siis ma olen sinuga.” Koosolekule jõudes ma ei julgenud enam “ei” öelda.
Esimene katsumus tuli ka kohe. Meie saatja oli Oleviste tornis ja tuli sealt ära viia. Läksin teletorni ja seal oli antennile vaid üks vaba koht. Tänu sellele jäi Raadio 7 ellu. Meil oli ainult 300-vatine saatja, aga saime antenni 180 meetri kõrgusele, see aitas levi parandada.
Milline on praegu Raadio 7 sihtgrupp?
Alustades ei olnud meil ühtegi eeskuju, kuidas kristlikku raadiot peab tegema. See tuli kuulajale mõeldes välja töötada. Pereraadiol on maailmas Family-radio formaat ja nad lähtusid sellest. IBRA teeb siiamaani 102 keeles kümneminutiseid kuulutussaateid nädalas. Meie oleme IBRAl ülekäte läinud – oleme ainus nende poolt algatatud jaam, mis ööpäevaringselt töötab.
Meie sihtgrupp on veidi üle 30-aastane inimene, kes on jõudnud sellisesse eluetappi, et ta hakkab küsima, miks ei ole kõik läinud nii, nagu ta kunagi tahtis. Meile on räägitud ideaale ja mitte ainult kristlastele. Aga inimesed ei tea, kuidas mehe või naisega suhelda, kuidas lapsi kasvatada ja millistele väärtustele tugineda. Püüame näidata, et inimene pole üksi, Jumalal on temaga plaan, elul on mõte. Inimene leiab koha ja eesmärgi ning muidugi ka Jumala ning avastab selle tohutu rikkuse, mis on vaimses kultuuripärandis.
Millised suhted on teil pereraadiote ja Eesti Rahvusringhäälinguga?
Väga sõbralikud. Meil on erinevad sihtgrupid. Igaüks räägib oma kuulajale. Kui saame kokku, siis kallistame.
Eestimaa pole Raadio 7 leviga kaetud. On teil mingi plaan laieneda?
Sagedusi antakse iga nelja aasta tagant, 2009 tuleb uus jagamine. Meil on plaan levida üle Eesti.
Kes Raadio 7 töö kinni maksab?
Ilmalikku raadiot tehakse reklaamirahadest. Kristliku raadio puhul peavad inimesed suutma annetustega oma piirkonna saatjat üleval hoida. Mujal maailmas on see nii. Raadio 7 on harjutanud inimesi ka annetama. 1995. aastal arvasime, et Rootsi jääbki meile maksma. Nüüd maksab IBRA meile ainult väikese sümboolse summa.
Kes on Sinu kaastöölised?
Meil on kokku 12 inimest, kes mingil määral töötasu saavad. Kolm nendest on põhikohaga – mina aastast 2002 (selle ajani olin Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku ajakirja Valgus toimetaja), hommikuprogrammi tegija Alice Tiik ja muusikatoimetaja Ants Ilves.
Sa kaitsesid Tartu Ülikoolis magistritöö “Raadio 7 – kristliku sõnumi kandja Eesti meedias 1995–2005” ja jätkad doktorantuuris.
Läksin õppima, et teada, kuidas teha niimoodi raadiot, et sellest oleks inimestele kasu, et see oleks Jumala Sõna kuulutus. Doktoritöö eesmärk on uurida, kuidas Eesti kristliku sõnumiga meedia võiks efektiivsemalt toimida. Kõigepealt kaardistan, mis on olemas ja mis nad on teinud ja püüan selle järgi teha üldistuse. Uurin taasiseseisvunud Eesti aega.
Täname!
10. oktoobril 2008 telefoni teel
SOOMLANE JUHIB EESTIS MISJONITÖÖD
Valga misjonipäevad veel käisid, kui Kuulutajale andis intervjuu EELK misjonikeskuse juhataja MIKA TUOVINEN (41).
Kus on Sinu kodukoht?
Olen pärit Kesk-Soomest Jyväskylä linnast tavalisest soome perekonnast. Vanematel oli kuus last ja mina olen kõige noorem. Ema oli kodus, hoolitses laste eest, isal oli väike ehitusfirma. Isa on juba surnud.
Mis on Sinu amet?
Olen luterliku kiriku pastor. Kutse vaimulikule tööle tuli üsna vara – 16-aastaselt oli mul selge veendumus südames, et minu ülesandeks on kuulutada evangeeliumi. Ja mitte ainult Soomes, vaid ka mujal – minust pidi saama misjonär. Minu südameasi on kuulutada seal, kus selleks on kõige suuremad vajadused. Sellepärast ei ole mu süda Eestis päris rahul, sest siin on ikka kuulutajaid ja kirikuid. Ma tahaks minna sinna, kus Kristust veel ei tunta.
Tulin algul Eestisse noortetööd tegema. Töötasin kolm aastat Põltsamaal ja seal ordineeriti mind EELK diakoniks. Siis oli seal pastoriks Joel Luhamets. Kui olime vahepeal olnud ühe aasta Soomes, kutsus ta meid Tartusse, kus ta nüüd töötab. Leidsime, et see on õige tee ja 1999–2004 olin Tartu Pauluse koguduses.
Mul oli teoloogiline kõrgharidus Soome ühest eraülikoolist, millel ei ole riiklikku akrediteeringut. Puhkuseaastal lõpetasin magistriõpingud Helsingi ülikoolis. Peaaegu kõik eksamid pidin uuesti tegema, õnneks sain need teha esseedena. Magistritöös uurisin ühe Süüria kristlase arusaamu kristluse ja islami dialoogist. Ta oli katoliiklane, kuid oma hoiakute poolest selgelt evangelikaalne. Seejärel ordineeriti mind Soome luterliku kiriku pastoriks.
Misjonikeskuses on soomlasi veel. Kas sellest peaks järeldama, et Eesti luterlased on vähem misjonimeelsed kui soomlased?
Soomlasi on kaks – Kirsti Malmi on meil peasekretär. Ta oli juba varem Eestis OMi meeskonnas. Eesti misjonimeelsed inimesed juba töötavad oma kogudustes ja oma tööpostidel. Neid on siin kõvasti, aga neil on käed tööd täis.
Kui kaua võtab soomlasel aega, et eesti keel ära õppida?
Päriselt ei õpi kunagi ära. Soomlasel on eesti keelt raskem õppida kui mõnel teisel. Eelis on see, et hakkad ruttu aru saama, aga siis hakkab soome keel segama. Keeled on nii lähedased ja hakkad soome keele struktuure eesti keelde panema. Eesti keele oskamine segab ka soome keeles rääkimist. Vahel Soomes, kui otsin sõnu, tulevad eesti sõnad meelde.
Sa oled elanud ka Saksamaal. Miks?
Meile tundus, et Eestis on kirikuid-kogudusi palju. Ükski eestlane või Eestis elav venelane ei saa kohtupäeval öelda, et Eestis ei olnud võimalik Kristusest kuulda. Tahtsin minna sinna, kus inimestel seda võimalust ei ole.
Mul on kaks tütart, 14- ja 16-aastased. Abikaasa Anne on filosoofiamagister, ta töötab Tallinna soome koolis. Tahtsime minna kuskile islamimaadesse, aga meie misjoniorganisatsioon ütles, et kuna meie tütred on juba nii suured, ei julge nad meid saata. Meile öeldi, et Soome kirik teeb Saksamaal türklaste hulgas tööd. Seal töötab kolme miljoni türklasega üldse ainult 30–40 inimest.
Miks Saksamaa kirikud sealsete türklastega ei tegele?
See on hea küsimus. Miks Eesti kristlased ei tegele eriti aktiivselt venelastega? Võib-olla teised tegelevad, aga luterlik kirik ainult paaris kohas. Kas meie kirikud või usklikud tegelevad Eestis elavate moslemitega? Ma ei tea kedagi.
Saksamaal on üks põhjus ajaloos – see, mida tehti Teises maailmasõjas juutidega. Nad ei julge teistele öelda, et neid peaks misjoneerima. Ja liberaalsed kirikud ei taha üldse misjonitööd teha.
Kui kaua Sa Saksamaal olid?
Natuke üle kahe aasta. Alguses läks aeg saksa ja türgi keele õppimisele. Käisin Istanbulis keelekursustel. Tegelesin teoloogiaga ja islami õpetusega, et türklastele paremini Kristust kuulutada. Käisime kolleegiga mošeedes jumalateenistusi kuulamas. Alati läksime ka jutlustanud imaami tänama ja kinkisime talle Uue Testamendi. Mõned võtsid vastu, mõned ütlesid, et neil juba on. Tihti kutsuti meid sööma või teed jooma.
Tulime Saksamaalt ära, sest läksime sinna liiga hilja – tütred olid liiga suured. Leidsime, et saksa koolisüsteem ja koolikultuur ei sobinud soome lastele. Teiseks olid lapsed liiga palju pidanud oma vanemate kolimiste tõttu kannatama. Otsustasime tagasi minna Soome, aga tütred ütlesid, et tahaksid Eestisse tulla. Nad on siin suurema osa oma elust elanud. Kui siia kolisime, oli vanem kolme ja noorem pooleaastane.
Kui Sinu tütred saavad täisealisteks, milline oleks see päris paganlik maa, kuhu Sa läheks?
Kui Jumal näitaks, et see on Eestimaa, siis võiksin siin olla, aga talveks tahaks küll kuskile soojemale maale. Soomes on veel külmem. Moslemid on ikka mul südames. Üks võimalus on Saksamaa või minna toetama kristlasi kuskile sellisesse riiki, kus avalikult kuulutada ei saa.
Kes lihtsamalt Jumala juurde tuleb, kas Saksamaa türklane või eestlane?
Mõlemal on äärmiselt raske. Mõlemal on kindlad eelarvamused.
Nõukogude ajal tekkis eelarvamus, et usk on rumalate inimeste asi. Ristiusku püüti näidata negatiivselt. Oli 10–20 väidet, millega taheti ristiusku naeruvääristada ja nendele peaks meil olema vastus. Oleme piirdunud positiivse sõnumi kuulutamisega, aga apologeetiline töö on jäänud tegemata. Hoiak, et usk Jeesusesse on midagi niisugust, millest tuleb kaugemale hoida, on vaatamata nõukogude võimu kadumisele säilinud.
Türklase üks eelarvamustest on, et Jeesuse kuulutatud usk oli hea, aga Jeesusest Jumala Poega tehes see moonutati. Siis tuli Muhamed ja pani jälle kõik paika. Kristlastesse, eriti läänekristlastesse suhtutakse halvasti. Vaadatakse telerist filme – sellised need kristlased on, elavad ebamoraalselt, alati valmis teisi tapma.
Kõige olulisem misjonimeetod on, et inimene hakkaks endalt küsima, kas ta on õigel teel, kas talle on õpetatud õigeid asju. Mis siis, kui kristlastel on õigus? Lisaks on moslemitele oluline näidata, et Jeesus on rohkem kui prohvet. Kui julged, siis palveta: “Jeesus, kui sa oled Jumala Poeg, siis ilmuta seda mulle!”
Teine tähtis küsimus on, et mõlemale on oluline viimsepäeva mõte, aga moslemil ei ole selge, miks peaks Jumal ta paradiisi lubama. Tavaline vastus on, et ma pole kunagi sellele mõelnud. Moslem arvab, et ta peab elama võimalikult korralikult, siis ühel päeval selgub, kas saab taevasse. Eestis on selliselt arvajaid ka. Aga meil on teine vastus – Jeesus on juba kõik valmis teinud, tule Ta juurde ja palu andestust. Sa saad juba maa peal teada, et jõuad kord taevasse. Jumal andestab ka kõige patusemale inimesele, kui ta kahetseb ja tahab järgida Kristust.
Kelle initsiatiivil toimusid Valga misjonipäevad?
Misjonikeskuse initsiatiivil, selliseid päevi on peetud erinevates kohtades 1998. aastast alates. Viimastel aastatel oleme tahtnud neid teha oikumeenilistena. Meil on nii suur töö Eestimaal teha, kõik kirikud on väikesed ja üksinda me Eestit Jumalale võita ei saa. Teine põhjus on Jeesuse palve, et need, kes Temasse usuvad, oleksid üks – et me võiksime südamest öelda, et ma armastan seda oma venda ja õde, kes käib teises kirikus. Kuigi igale konfessioonile jäävad oma eripärad, me ikkagi armastame üksteist, sest usk Jeesusesse ühendab ja me oleme teel samasse taevasse.
Kas oikumeenia on leidnud kõigi poolt head vastuvõtmist?
Vähemalt Valgas ja eelmisel aastal Rakveres küll. Ma tunnen sellest suurt rõõmu. Eemale on jäänud ainult õigeusukirik. Ma loodan, et protsess jätkub, nagu jätkub Rakveres, kus korraldatakse praegu esimesi kirikupäevi.
Kuidas on pöördunud hingedega?
Eestimaa evangeliseerimisel on oluline, et meie kogudused oleksid sellised kohad, et kui keegi tuleb väljastpoolt, siis ta leiaks, et siin on hea ja mind võetakse vastu. Kõigepealt peame edendama oma kogudusi. Kogudus ja koguduse liikmed on evangeliseerimisel number üks. Soovime, et misjonipäevadel tekiks kogudustel selline mõtteviis, et me peame rohkem pühendama energiat nendele, kes veel kristlased ei ole.
Mina ei tahaks toetada ning aega ja energiat kulutada ainult selliste misjonipäevade korraldamisele, mille eesmärk oleks, et kristlastel on tore olla. Kristus saatis meid kuulutama evangeeliumi, päästma hingi. Ma usun, et Jeesus on ainus tee Jumala juurde ja iga inimene peab uskuma Temasse, et saada päästetud igavesest hukatusest igavesele elule. Ainus, kuidas saada päästetud, on kuulda sõnumit Jeesusest. Kui kogudused seda ei kuuluta, siis me ei anna inimestele võimalust päästetud saada.
Üks ehtne misjonär oli ka Valgas külas.
Rael Leedjärv on ehtne misjonär. Kuid ta on Soome misjoniorganisatsiooni saadetud. Minu arvates on hea, et me saame kasutada olemasolevaid kanaleid. Aga samas on Eestil ainult kolm misjonäri, keda suur luterlik kirik on välja saatnud. Näiteks nelipühikirik, mis on tunduvalt väiksem, on iseseisvalt saatnud kümmekond misjonäri. Meil oleks kasulik õppida nende innukusest!
Misjonikasvatust peab rohkem olema. Ma ei ole kunagi kohanud inimest, kellel oleks visioon välismisjonist, aga mitte sisemisjonist. Need käivad koos. Mida rohkem saame misjonivisiooni levitada ja inimesi sütitada, seda rohkem mõtlevad nad sellele, kuidas oma kohalikus koguduses inimesi Kristuse juurde kutsuda. Tegelikult on see üks ja sama visioon ehk evangeelium kõikidele inimestele.
Täname!
24. oktoobril 2008 Valgas
AINULT 90 MINUTIGA TAEVASSE JA TAGASI
Don Piper on kui sündinud jutlustaja. Nagu teisedki pastorid ja evangelistid, peab ta oma eluülesandeks inimeste Jeesuse juurde juhatamist. Tema eeliseks on, et ta saab inimestele üsna mõjukalt rääkida sellest, mis taevas tegelikult on.
Praegu 58-aastane ameeriklane oli pärast rasket avariid kliinilises surmas. Sellest ajast on tal surmajärgsed mälestused. Enda sõnade kohaselt sai ta näha taevast, enne kui imelisel viisil ellu tagasi pöördus.
VEOAUTO SÕITIS ÜLE
Oli 18. jaanuar 1989. Don Piper sõitis ühelt suurelt kirikukonverentsilt koju. Teed olid libedad. Kui ta oma punase Ford Escortiga kitsast sillast üle sõitis, ilmus ootamatult vastassuunavööndist tema ette hiiglaslik veoauto. Kõik toimus murdosa sekundi vältel. Kokkupõrget ei olnud võimalik vältida. Üheksateljeline veoauto sõitis sõiduautost üle ja lömastas selle korralikult.
Kiirabibrigaad üritas küll Piperit elustada, kuid sai ainult surma nentida. Kuna mehe keha oli kohutavalt puru – lisaks rasketele haavadele pea- ja rinnapiirkonnas rebenes kokkupõrkes ära ka tükk tema vasakust käest – katsid arstid ta valge linaga ja jäid surnuautot ootama.
SURNU HAKKAS LAULMA
Siis jõudis avariikohale pastor. Ta küsis politseinikelt, kas ta võiks siin kellegi pärast palvetada. “See ei aitaks kedagi,” vastati talle. “Mees punases vrakis on surnud ja teistega on kõik korras.”
Kuid pastorile tundus, nagu ütleks Jumal talle: “Palveta siiski punases autos oleva mehe pärast.” Mõningase seletamise järel laskis politsei ta auto juurde.
Pastor võttis valge katte ära ja haaras Piperi parema käe, et tema pärast palvetada. Lõpuks alustas ta laulu “Oh kui helde on me Jeesus”. Äkki hakkas arstide poolt surnuks kuulutatud Piper kaasa laulma. Kohe võtsid arstid ta autost välja ja viisid spetsiaalkliinikusse.
JUMALA IMETEOD
Piper oli üle 13 kuu haiglas. Talle tehti 34 rasket operatsiooni. Arstidel oli vähe lootust. Ta ei hakkavat iialgi enam käima ega vasakut kätt liigutama, seletasid nad talle. “Aga neil polnud õigus,” hüüab ta ja tõstab oma vasaku käe üles. “Jumal teeb täna ka veel imesid.”
Don Piper on veendunud, et Jumal teeb praegugi veel Piibli omadega võrreldavaid imesid, kui kristlased Teda selle pärast paluvad. “Kui pastor ja minu pere poleks tookord palvetanud, oleksin ma vaevalt tagasi tulnud,” on ta kindel. “Ja kujutage ette, milline ärkamine võiks Euroopas puhkeda, kui te pidevalt Jumalat selle pärast paluksite,” annab ta järelemõtlemisteema.
ILUSAM KUI KUSKIL MAA PEAL
Aga mida Don Piper ikkagi taevas nägi? Sel ajal, kui tema elutu keha autovrakis lebas, oli tema hing 90 minutit taevas – kokkupõrkest veoautoga kuni hetkeni, mil pastor laulu alustas.
Taevaväravas olevat teda juba surnud sõbrad ja sugulased tervitanud. “Minu keha oli äkki täiesti rikkumata,” jutustab Piper oma raamatus “90 minutit taevas”. “Ma ei näinud ühtegi inimest, kellel oleks midagi valutanud või kes oleks nutnud.” Paradiisi ilu olevat hingemattev – “ilusam kui kõik kohad selles maailmas”. Ta olevat hiiglaslikke pärliväravaid ja kuldseid tänavaid näinud, nagu neid Johannese ilmutusraamatus kirjeldatakse.
“Ma ei suuda ette kujutada inimest, kes sinna minna ei tahaks,” ütleb ta. “Meie kui kristlaste ülesanne on inimestele ainsat teed sinna näidata, see on Kristus.”
MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum
USK RAHASSE KÕIGUB
Usk rahasse on tugevasti kõikuma löönud – nüüd otsivad paljud New Yorki Wall Streeti börsimaaklerid varju Jumala juurest. Finantskeskuse lähedastes kirikutes ja sünagoogides on märgata külastajate arvu kasvu.
“Rahanduskriis meenutab meile, et me ei saa oma lootust panna rahale ja rikkusele,” ütles pastor Mark Bozzuti-Jones Wall Streeti Kolmainsuse kirikust. Üha rohkem maaklereid külastab selle anglikaani kiriku lõunapalvusi. Pastorile on see veidi üllatav. Paljud ei tea saabuvate hiiobisõnumite hirmus enam, kas neil homme veel tööd on. “Nad istuvad siin, nutavad ja näivad väga kurnatud olevat.” Kirik pakub nüüd seminare elust kriisiaegadel.
“KARTUS JA VÄRIN” KA KIRIKUSKÄIJATEL
Preester Peter Madiganil lähedal asuvast katoliiklikust Peetruse kirikust on sarnased kogemused. Ta on märganud “kartust ja värinat” äriülikondades kirikuskäijate hulgas. Usk aitab neil ilmselt harjumatult rasketest olukordadest üle saada.
Wall Streetil olev sünagoog avab ka õhtuti oma väravad. Rabi Meyer Hageri sõnade kohaselt käib jumalakojas rohkem pankureid, paljudel murekortsud näos. Finantsnõustaja Lou Janicek ütles, et Wall Street saaks sellest kasu, kui rohkem inimesi oma usu eetilisi põhimõtteid ka töökohal rakendaksid.
RAHANDUSKRIIS VÕIB KAHJUSTADA MISJONIT
Rahanduskriisil võivad olla rasked tagajärjed misjonile, sest karta on annetuste vähenemist. Misjoniühingu president Phil Granger, ühe rahandusettevõtte endine juhatuse esimees teab, et paljud annetavad vähem. Paljude kodude vabalt kasutatav sissetulekuosa väheneb.
Grangeri arvates peaksid misjoniorganisatsioonid kiiresti reageerima. Püksirihma saab aga ainult teatud määral pingutada. Tema organisatsiooni sissetulekutest läheb 80% palkadeks. Niigi viletsalt tasustatud misjonäride pealt ei tahaks kokku hoida. Granger kutsub kristlasi üles täpselt kaalutlema, milleks nad oma raha kulutavad ja seejuures ka igaviku vajadustele mõtlema.
idea Spektrum
LEA – KAHJUKS ILMA TABEATA
Lea Block on viieaastane. Tema sünd 9. augustil 2003 leidis paljudes maailma nurkades ajalehtedes kajastamist. Sest kui Lea ja tema kaksikõde Tabea sündisid, olid nad pealagesid pidi kokku kasvanud – nad olid siiami kaksikud.
Nende vanematele Nelly ja Peter Blockile, kes kuuluvad Nõukogude Liidust Saksamaale väljarännanutest koosnevasse evangeeliumi kristlaste-baptistide kogudusse, oli ometi selge – mõlemad lapsed on Jumala kingitus. Sellepärast ei mõtelnud vanemad kordagi abordile.
Et võimaldada tütardele tulevikku väljaspool hooldekodu, otsustasid vanemad neid USAs opereerida lasta. Siis olid tüdrukud 13-kuused. Tabea ei elanud rasket operatsiooni üle ja Lea kasvab ilma kaksikõeta.
Veel mõned kuud oli ajakirjandus perekonna käekäigust huvitatud, siis tulid uued teemad. Aga kuidas perel viimasel neljal aastal läinud on?
UUS OPERATSIOON
Perre on sündinud veel kolm last – Dorothea (3), Tim (2) ja äsja veel Ben. Kaks vanemat last teavad, et nende suur õde vajab sageli abi – kui ta näiteks mõnda mänguasja kätte ei saa.
Siiski sibab Lea niisama meelsasti ringi nagu teisedki temaealised. Aga ta peab ettevaatlik olema, et ta oma pead ära ei lööks. Sest seal on puudu üks luu, see on kaksikute lahutamise operatsiooni tagajärg. Tegelikult peaks ta kogu aeg kiivrit kandma, mis teda kaitseks. Aga kes jookseks hea meelega kogu aeg kiivris ringi? Siiski oleks abi ka mütsist ja kui ta ettevaatlik on, pole üldse kaitset vaja.
Tulevikus tuleb veel üks operatsioon teha, mis võimaldaks pealaele luu taastada. Siis võiks Lea ka kooli minna. Teoreetiliselt. Aga kas ta juba kuueaastaselt kooli läheks või alles seitsmeselt, seda vanemad väga tähtsaks ei pea. Lea ilmselt ise ka mitte. Sest lasteaias, kus ta käib, hoolitsetakse tema eest hästi. Üks kasvataja on spetsiaalselt tema jaoks.
Sellist intensiivset tegelemist on vaja ka sellepärast, et Lea ei näe hästi. Vaid oma koduses tuttavas ümbruses leiab ta õige tee ilma abita üles. Aga ta on taibukas ja õpib ruttu. Mõnikord parandab ta pere nooremaid lapsi ja ka isa-ema, kui ta midagi paremini teab. “Meie õpetaja,” ütleb siis ema rõõmuga.
NAD USALDAVAD JUMALAT
Kogemused kaksikutega on nende vanemate usku muutnud – see on tugevamaks saanud. Nende sündimise päeval said vanemad Jeremija raamatust erilise kinnituse Jumalalt: “Hüüa mind, siis ma vastan sulle ja ilmutan sulle suuri ja salajasi asju, mida sa ei tea!” (Jr 33,3). Sellest ajast on see salm nende elumoto.
Aga ka lein ei ole vanematele tundmatu, sest Tabead ei ole enam. Lea kaksikõde ei ole peres tabuteema. Vastupidi, korteris on pildid mõlemast kaksikust ja sageli läheb pere Tabea hauale. Lea ja teised lapsed teavad, et neil oli kunagi veel üks õde, kes on nüüd taevas ja ei saa sellepärast enam nende juures kodus olla.
OLGA WOLF
KLAUS RÖSLER
idea Spektrum
Lea ja Tabea lugu on ilmunud varem Kuulutajas nr 9(179)/2004
ILMUS UUE TESTAMENDI TÕLGE KAASAEGSES KOMI KEELES
Komimaal oli 3.–5. oktoobrini komikeelse Uue Testamendi uue tõlke esitlus. Seda võiks nimetada üldrahvalikuks. Mitmetel üritustel oli kohal Komi televisioon. Nagu keegi osavõtjatest ütles, ei ole pärast neid päevi keegi enam endine – see käib nii kohalike kui ka külaliste kohta.
Need kolm päeva olid väga põhjalikult ette valmistatud. Uue Testamendi tõlkijad Niina Vattuleva ja Iraida Popova tegelesid kõigega, mida oli vaja nende päevade korraldamisel teha. Kui vaja, siis esinesid komikeelsete lauludega, kui vaja, siis rääkisid tõlketööst. Niina Vattuleva oli enamiku ürituste esitleja ja juht.
Uue Testamendi esitluse üritused algasid 3. oktoobril Sõktõvkari Kunstide Kooli saalis, kus olid nii avalikkuse kui ka kirikute esindajad. Üritus algas muusikalise draamaga Permi Stefanist – komi misjonärist ja piiblitõlkijast 15. sajandil. Sõnavõttudega esinesid Sõktõvkari ja Vorkuta piiskop Pitirim, Komi Vabariigi rahvusliku poliitika aseminister, mitmete koguduste esindajad, Helsingi Piiblitõlkeinstituudi juht Anita Laakso, tõlgid, teadlased Komi teadusasutustest.
Järgmise päeva hommikul oli pidulik jumalateenistus Peaingel Miikaeli kirikus Ust-Võmini külas. Sama küla kultuurimajas toimus Uue Testamendi tutvustamine, kus samuti esinesid kirikute juhid, kohaliku elu esindajad, tõlgid, teadlased ja väliskülalised. Pärast seda üritust sõideti Sludka külla, kus sealses koolis toimus järjekordne Uue Testamendi tutvustamisüritus.
5. oktoobril oli Komi evangeelses koguduses Sõktõvkaris pidulik jumalateenistus, millest võtsid osa paljude kirikute esindajad. Komi kirjanike liidu esimees rääkis, kui oluline on emakeelne Uus Testament komi rahvale.
Kõigil kolmel päeval oli inimestel võimalik uus tõlge omandada. Paljud väljendasid oma rõõmu ja tänu nii pisarate kui rõõmsate lauludega. Kuid mitmed komid ütlesid, et nad ei oska komi keelt, et Uut Testamenti lugeda, aga avaldasid arvamust, et komikeelse Uue Testamendi ilmumine innustab neid oma emakeelt ära õppima. Mitmetes kogudustes on komikeelsed jumalateenistused. Sludka küla kooli juhataja ütles oma sõnavõtus, et nüüd saab koolis õppida komi keelt, kuna on olemas heas keeles Uus Testament.
Tõlke valmimiseks on tehtud palju tööd – üle kümne aasta. Nüüd on vaja astuda järgmine samm – viia komikeelne Jumala Sõna igasse külla. See ei ole lihtne, on ju Komimaa väga suur ja rahvas elab hajali.
JAAN BÄRENSON
Eesti Piibliseltsi peasekretär
KRISTLIKE NAISTE ELULISED ROLLID
Eesti EKB Koguduste Liidu vene õdede kokkusaamine
Valga EKB Koguduses “Lootus” 11. oktoobril 2008
1. Nagu ikka, algas kõik registreerimislauast. Kohale tuli 70 osavõtjat 12 kogudusest.
2. Sellesse saali rohkem osalejaid ei oleks mahtunud.
3. Tervitas Valga Peeteli EKB Koguduse pastor Pavel Kulikovitš.
4. Kohalikud noored laulmas.
5. Olulise osa päevast võttis töö gruppides (teemadeks mina – tütar, mina – õde, mina – sõbranna, mina – abikaasa, mina – ema, mina – vanaema, mina – koguduse töötegija). Pildil on grupijuhid rahva ees.
6. Kokkusaamise juhil Haldi Leinusel (paremal) jätkus vestluspartnereid ka söögiajaks.
|
