|
Tallinna Oleviste kogudus tähistas 58. aastapäeva. Ajaloo seisukohalt lühike aeg iidses kenas kirikus, aga põhjusi Jumalat tänada on kogudusel palju.
Käesoleva Kuulutaja 11. leheküljel on pildid ilusast aastapäevast. Vaid viimasel fotol on midagi ebameeldivat – segajad, kes päeva rikkuda püüdsid. Pealiskaudsel vaatlemisel oleks nagu tegemist Kristuse koguduse ühtsuse eest võitlejatega, tegelikult on nende töö tulemus vastupidine. Ühtse usklike pere tekitamise asemel on neil õnnestunud luua tige ja kõiki ründav sekt. Apostel Paulus kirjutas: “Ma palun teid, vennad, pidada silmas neid, kes tekitavad lõhesid ja pahandusi õpetuse vastu, mida teie olete õppinud. Hoidke neist eemale.” (Rm 16,7).
Evangeelium peab levima, see on Kristuse käsk. Pealinna suurel kogudusel on erilised võimalused, aga ka sellest tulenev vastutus. Nii peaks see kogudus ikka olema teiste eestpalve objektiks, aga ka ise eestpaluja väiksemate ja pisikeste võimalustega koguduste eest. Küllap võivad paljud palvetajad öelda, et nii see on ikka olnudki.
 OTSUSTADA EI TOHI UISAPÄISA
Toimetaja kommentaar
Uued uudised lükkavad vanu tagaplaanile, kui tähtsad need ka olid. Eestis puhkes spiooniskandaal, Soomes oli koolitulistamine. Mõlemad on kommentaari kirjutamise ajal liiga värsked uudised, et midagi täpsemat öelda. Vaid viimase puhul võiks igale tagakiusatud inimesele, kes vaikselt kättemaksu haub, meelde tuletada apostel Pauluse sõnu Rm 12,19–21: “Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: “Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte” – nii ütleb Issand. Veel enam: “Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!” Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!”
EELARVE SAI VALMIS
Ka uudis Eesti riigieelarve valmimisest on värske, aga kuna eelarvet tehti pika aja jooksul, siis on, millest kirjutada. Eelarveid tehakse kõikjal maailmas kaua ja tuliste vaidluste saatel. Nõukogude Liidus ei teadnud me sellest midagi. Seal esitati rahvale mingi vuntsitud tekst, mille ülemnõukogu kahe ettekande ja mõne kiidukõne kuulamise järel ühe käetõstega vastu võttis. See oli näitemäng.
Eesti järgmise aasta eelarve on peaaegu saja miljardi krooni suurune. See arv on miljonärilegi hoomamatu, palgatöölisest rääkimata. Kulutamiseks oleks raha alati rohkem vaja, kui õnnestub hankida. Arvude suurust ja proportsioone mittemõistvate inimeste vajaduste ja tunnetega mängides on osa poliitikuid ning ajakirjandus rahva närvi ajanud. Kõike ei maksa südamesse võtta, mida kirjutatakse.
Üsna ilmne on, et majanduses oli aasta-paar tagasi parem aeg. See ei tähenda, et praegu oleks katastroof. Joosep seletas vaaraole tema unenägu ja õpetas, et külluseaastatel tuleb koguda näljaajaks. Eesti riik on nii teinud, kuigi seda headel aegadel kritiseeriti. Et eestimaised “vaarao ja Joosep” viivitavad aitade avamisega, näitab seda, et päris nälg ei ole veel käes. See on positiivne tähelepanek.
Keerulistel aegadel tuleb teravamalt välja sotsiaalse õigluse probleem. Küsimused, kuhu kulutada maksumaksjate raha või kuidas kedagi või midagi maksustada, vajavad arutelu tegelikult ka headel aegadel. Neid küsimusi ei saa aastakümneteks paika panna, sest ühiskond muutub. Samas ei ole mõne üksiku probleemi lahendamine imerohi, mis võimaldaks eelarve täita ja kõigil õnnelikult elada.
Muidugi tuleb keerulisel ajal kokkuhoidlikult majandada, aga seda ei tohi teha tuleviku arvel. Üks vaimuliku organisatsiooni juht, kelle töövõimalused sõltuvad annetustest (nagu näiteks ka Kuulutajal), kurtis, et annetused on väiksemaks jäänud. Inimesed hoiavad ka nende pealt hädahüüdeid kuulates kokku. See ei ole õige suhtumine. Tööd on lihtne kokku tõmmata, aga väga raske pärast uuesti käima saada. Tuntud kirjakoht Ml 3,10 manitseb: “Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand. Tõesti, ma avan teile taevaluugid ja kallan teile õnnistust küllastuseni.”
Kas aeg on nii raske, et peaks tallele pandud vara kasutusele võtma?
JÄLLE TAHETAKSE MOŠEED
Juba mitmendat korda tahetakse Tallinna mošeed (islami pühakoda) ehitada. Raha pakuvad araablased. Tallinna linn andis poliitiliselt keeruka otsuse tegemise riigile üle.
Nagu omal ajal ehitati Euroopas uhkeid kirikuid, mis paistsid üle linna, nii püüavad muhameedlased nüüd siia ehitada arhitektuuriliselt silmapaistvaid islami pühakodasid. Usuliselt ükskõiksed riigimehed ja linnaisad annavad selleks võimalusi. Näiteks lubati Kölni ehitada suur mošee, mis kavade järgi peaks tulema kõrgem lähedal olevatest kirikutest.
Väärmõjusid ei saa lihtsalt ära keelata. Usuvabaduse printsiip peaks tegelikult valeõpetajatelegi kehtima. Aga Eesti riik ei tohiks islami levikule teadlikult kaasa aidata. Samas raha muhameedlastel jätkub ja kindlasti ei peaks lähtuma ainult sellest, kui hea krundi nad suudavad ära osta või millist hoonet jõuavad ehitada. Isegi usuliselt ükskõikseid inimesi peaks huvitama, kas Eestis jääb valitsema meile omane kultuur.
Mošee ehitamisse on juba eitavat suhtumist avaldanud Eesti Kristlikud Demokraadid. Oma arvamust peaksid väljendama ka selle parteiga mitteseotud kristlased. Ei saa lootma jääda sellele, et Eesti vähesed muhameedlased järjekordselt omavahel tülli pööravad ja ise maja ehitamata jätavad.
Tegelikult ei saa edasitungivat islamit peatada millegi muuga kui Kristuse kuulutamisega. Tehes seda tööd loiult, anname oma maa võõrmõjude kätte ja oma rahva hinged hukatusse.
KEISRILE VÕI JUMALALE?
“Siis variserid läksid ja võtsid nõuks Jeesus Ta sõnadest lõksu püüda. Ja nad läkitasid Tema juurde oma jüngreid koos heroodeslastega ütlema: “Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?” Aga Jeesus ütles nende kurjust ära tundes: “Mis te mind kiusate, silmakirjatsejad? Näidake mulle maksuraha!” Nemad tõidki Ta kätte teenari. Ja Ta küsis neilt: “Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nad ütlesid Temale: “Keisri.” Siis Ta ütles neile: “Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” Seda kuuldes nad hämmastusid ja lahkusid, jättes Ta sinnapaika.”
Matteuse 22,15–22
Maksumaksmise küsimus on täna sama aktuaalne kui kaks tuhat aastat tagasi. Kes meist meelsasti makse maksab? Kas peab makse maksma või mitte? Kas tohib kõiki seaduslikke auke kasutada, et võimalikult vähe makse maksta? – Kus on piir maksumaksmisest kõrvalehiilimise ja seaduslike võimaluste vahel?
Teatud tulurubriikides pole riigil ilmselt lootagi ausale maksumaksmisele. Mustad ja hallid tööturud on laialt levinud. Kes teab, mitmeid miljoneid keisril saamata jääb?
Nii aktuaalne kui maksumaksmise küsimus ka poleks, Jeesusele suunatuna sisaldas see küsimus veel midagi muud.
KAVAL LÕKS
Keisri vastased variserid ja keisri sõbrad Heroodese pooldajad olid õlad kokku löönud, et Jeesust vahele võtta. Nende küsimus kõlas: “Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ja õpetad Jumala teed tões ja sa ei hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule. Ütle nüüd meile, mis sa arvad, kas keisrile peab andma pearaha või ei?”
Me märkame kohe, et tegemist oli kiusliku küsimusega. Sest oodatud vastus ei pidanud tõde näitama. Kui vastus kõlanuks: “Ei, Rooma okupatsioonivõimudele pole vaja maksuraha maksta,” siis võinuks Jeesuse kui mässaja vastu kohtuprotsessi alustada. Kui aga vastus kõlanuks: “Jaa,” see tähendab, et makse peab maksma, siis olnuks see ühe kollaborandi vastus.
Jaa või ei, kas sa oled keisri sõber või vaenlane? – Jeesus, sa pead nii või teisiti seisukoha võtma. Kuidas sa ka ei vastaks, igal juhul jääd sa vahele.
Kuid Jeesus ei astunud sellesse kavalalt seatud lõksu. Ta ei vastanud “Jaa” ega “Ei”, vaid “Näidake mulle maksuraha!” Nad andsid Talle ühe teenari ja Ta küsis: “Kelle pilt ja kiri sellel on?” ja nad olid sunnitud ütlema: “Keisri.”
Silmakirjatsejad pidid käe omaenese taskusse panema. Pildi keeld Iisraelis oli karm! Ometi kandsid nad keiser-jumala pilti kõliseva rahana oma taskus ja see ei seganud neid üldsegi, kuigi nende usk keelas igasugused ebajumalate pildid. Nende samade müntidega nad ostsid, müüsid ja elasid. Nad olid sellele küsimusele oma praktilises elus juba ammu vastanud.
KEISER KÕIKJAL
Jeesus ütles: “Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” Andke talle, mis on teie kohus. Makske maksud ja täitke kõik oma kohustused, et riik saaks funktsioneerida.
Keiser sümboliseerib kõike seda, millesse me selles maailmas elades oleme segatud. Ta sümboliseerib poliitilist süsteemi, olgu see siis heatahtlik, türanlik või midagi nende kahe vahelist.
Isegi kogudus ei ole selline koht, kuhu me võiksime nagu mingisse nišši põgeneda. Siingi kanname me enesega keisri pilti. Ja me peame talle andma maksude näol osa oma tuludest, ilma et me seejuures saaksime riigivõimu kõigi toimetamiste eest vastutust kanda. “Andke nüüd keisrile keisri oma…” Sellega on kõik öeldud keisri ja meie enda kohta.
OTSUSTAB JUMALASUHE
Elada saame me aga üksnes siis, kui me kuuleme ka Jeesuse sõnumi teist poolt: “Andke Jumalale Jumala oma!” Ühiskonna väline funktsioneerimine pole veel kõik. Me ei ela ainult tööst ja igapäevasest leivast. Me ei ela ainult tänu hästiorganiseeritud riigikorraldusele.
Meie elus on midagi, mis keisrile ei kuulu, kuna see on Jumala oma.
Seda, mis meil tuleks Jumalale anda, ei saa lihtsalt taskust välja võtta. Sest see oleme me ise, meie ihu, vaim ja hing. Me ei kuulu selles maailmas kellelegi teisele kui üksnes Jumalale. – “Andke Jumalale Jumala oma!” – Andke oma süda ja tänu elu ning sõprade eest! Tänu iga uue alguse eest, mida võime alustada. Tänu vaimujõu eest, mis Ta meisse on pannud ja lohutuse eest rasketel aegadel.
“Andke Jumalale Jumala oma!” Need Jeesuse sõnad ei ole omaette eesmärk. See ei ole lihtsalt hingerahu küsimus. Andes Jumalale, mis on Jumala oma, muudame me oma elu ja maailma rohkem kui võime aimata. Selles on võimas sõnum kogu ühiskonnale. See annab meile julguse selles maailmas oma kaasinimesi teenida.
“Andke nüüd keisrile keisri oma tagasi ja Jumalale Jumala oma!” Sageli kasutatakse seda lauset, et asju nagu kaheks jagada. Meie elu jaguneks nagu kaheks – ilmalike jõudude maailmaks, millega peame arvestama ja Jumala maailmaks, millel on ka oma koht meie elus. Kuid selline jagamine pole õige. Ei ole ühtki eluvaldkonda, kus Jeesus Kristus poleks meie elu Issand.
EI OLE VÕRDSED
Pühakiri ei anna meile alati konkreetseid juhiseid. Kuid üks on selge, et meie usk ja avalik elu ei saa olla lahutatavad. Kahe riigi õpetus ei ole kohane kirjeldus riigi ja kiriku vahekorrast. Juba sellepärast, et kirik on samuti osa sellest maailmast.
Demokraatliku konstitutsiooniga süsteemis räägime meelsasti kiriku ja riigi partnerlusest. On hea, kui me oleme mõistlikult korrastatud institutsionaalsetele suhetele leidnud ka sobivad nimetused. Kuid Jumal ja keiser ei ole mingid partnerid. Nende vahel ei saa olla võrdväärseid suhteid. Jumal on piiritu. Maine võim, olgu ta siis türanlik, demokraatlik või midagi vahepealset, on aga alati piiratud.
Riigi ülesandeks on hoolitseda õiguse ja rahu eest. Seetõttu on iga riigi kodanik vastutav selle eest, mis riigis toimub. Peale maksumaksmise on veel palju teisi asju, mida me keisrile võlgneme. Ükski ei saa mõelda ainult oma heaolule, me kõik kanname vastutust ühiskonna heakäigu eest. Demokraatlikus riigis on meil oma kohustused. Me osaleme poliitikas. Me võime valitsejad vastutusele võtta. Nad on valitud, mitte äravalitud.
Kõikjal, kus keiser Jumala kohale astub, algab allakäik. Üle 170 aasta tagasi ütles Friedrich Hölderlin: “See, et inimene tahtis riigi taevaks muuta, tegi sellest põrgu.” Kommunism ja natsionaalsotsialism näitasid, et see ongi nii.
ÜLALT PÄRIT MÕTTEVIIS
Nii ei piisa sellest, kui täidame vaid Jeesuse nõuande esimest poolt: “Andke keisrile, mis keisrile kuulub!” Me peame täitma ka teist eluks vajalikku tingimust: “Andke Jumalale, mis Jumala oma!”
Aga kuidas me saame inimestena siis Jumalale kuuluvat anda? Kuidas järgida selles maailmas Jeesuse poolt meile näidatud suurt õigluse ja rahu teemat?
Näide ühest juudi rabist. Rabi Schmuel reisis Rooma. Kuninganna oli kaotanud oma pärlid ja rabi leidis need juhuslikult. Üle kogu riigi anti teada, et isik, kes tagastab pärlid kolmekümne päeva jooksul, saab vaevatasu, kes aga tagastab need hiljem, kaotab oma pea. Rabi ei tagastanud pärle enne kolmekümmend päeva, kuigi leidis need juba varem.
Kuninganna päris: “Kas sa olid linnast väljas?” – Rabi vastas: “Ei, ma olin siin.” – “Kas sa ei kuulnud korraldust?” – “Kuulsin küll” – “Mida selles täpselt öeldi?” – “Kes tagastab pärlid kolmekümne päeva jooksul, saab vaevatasu, kes aga hiljem, kaotab pea.” Kuninganna imestas: “Miks sa siis ei toonud pärleid juba varem?” Rabi vastas: “Et keegi ei ütleks, et ma tagastasin need kartuses teie ees. Mina tagastasin need kartuses Kõigekõrgema ees.” Kuninganna ütles: “Olgu õnnistatud juutide Jumal.”
Meie ühiskond vajab unistajaid ja prohvetlikke nägemusi. Me vajame inimesi, kes kardavad Jumalat enam kui ühiskonda. Me vajame lugusid vabanemisest ja tervenemistest, me vajame inimesi, kes oleksid Jumala lähedalolust nakatunud.
Me vajame Jumala nägemust. Kui see nägemus puudub, jääb üle vaid tühjus. See, mis meie väikses või suures maailmas puudub, on inimesed, kes Jumalat kuulaksid ja Tema tahet otsiksid. Sellised inimesed suudavad kogu elu täita vaimustusega.
Mis kasu on moodsatest koolidest, kui seal õpitakse vaid, kuidas elus paremini läbi lüüa? Mis kasu on suurejoonelisest haiglast, kui seal töötavad vaid palgalised? Mis kasu on linnavalitsusest, kelle ainsaks ülesandeks näib olevat hommikul oma mugavad tugitoolid täita?
Andes Jumalale Jumala oma, saab su elu uue hingamise ja energia. See omandab igavese väärtuse. Su elu täitub mõistmise, armastuse ja pühendumisega.
Seetõttu on kogudus kaasajal tähtsam kui kunagi varem. Siin me õpime, kuidas Jumalale anda Jumala oma. – Seepärast on aja käsk olla ustavad Jumalale ja Tema kogudusele.
On aeg pühapäeva hommikul öelda endale ja oma perele: “Andke Jumalale Jumala oma!” On aeg igal hommikul endalt küsida: “Kuidas ma saan täna Jumalale anda selle, mis Talle kuulub?”
On aeg lõpetada silmakirjalikud ja vabandavad küsimused ja mõista lihtsat tõde – jumalatu elu on ohtlik ja tühine! Meil on ühiskonnale vaid siis midagi pakkuda, kui me oleme Jumalale kuuluva Jumalale andnud. Avagu Jumal meie silmad, kõrvad ja südamed sellele tõele!
JOOSEP TAMMO
Pärnu Immaanueli Baptistikoguduse pastor
TARTU ÜLIKOOL TÄHISTAS USKLIKU TEADLASE JUUBELIT
Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia osakond korraldas 12. septembril dr phil Ervin Roosi (1908–1962) sajandale sünniaastapäevale pühendatud sümpoosioni. Tema teaduslikust tegevusest pidasid ettekanded Ivo Volt, Maria-Kristiina Lotman ja Mihhail Lotman. Oluline osa sümpoosionil oli Ervin Roosi poegadel Paavo Roosil ja Aarand Roosil.
PAAVO ROOS (71) nõustus isast rääkima ka Kuulutajale.
Palun tutvustage ennast Kuulutaja lugejatele.
Me kolisime Rootsi, kui ma läksin esimesse klassi. Ma oskasin lugeda, aga rootsi keelt ei osanud. Kui lõpetasin gümnaasiumi, valisin edasiõppimiseks samad ained, mis isal olid – ladina ja kreeka keele ning klassikalise muinasteaduse, mis lõpuks sai minu peaaineks. Minu doktoriväitekirja teemaks 1972. aastal olid kaljuhauad Väike-Aasias. Paar aastat hiljem sain oma koduülikoolis Lundis selle aine õppejõuks ja olin selles ametis kuni pensionile minekuni 2002. aastal.
Kas isa oli hingelt teadlane?
Küllap ta oli, aga sellest kodus palju ei räägitud. Nagu ei räägitud ka sõjast. Need olid täiskasvanute jutud, mida lastega ei jagatud.
Ometi oli minu eriala valikul suur osa isa mõjul. Kui minu käest lapsena küsiti, kelleks ma saada tahan, kui suureks saan, siis vastasin, et umbes selliseks nagu isa.
Teie ettekande teemaks oli “Ma olin võõras ja te võtsite mind vastu”. Isa oli Eestis tunnustatud mees, aga Rootsis tuli tunnustus uuesti saavutada.
Vanematel inimestel oli veel raskem. Nemad olid oma elutöö Eestis teinud ja viimased tööaastad Rootsis olid ainult ülalpidamiseks. Endine maavanem võis olla viis aastat kontoriametnik, minister või kõrgem ohvitser arhiiviametnik.
Isa oli noorem, pension veel kaugel. Ta ju ei teadnud, et ta kunagi nii vanaks ei saagi. Ta arvestas, et aastaid on palju ees ja sellepärast võib uuesti alustada.
Kas isa oli usumees?
Isa oli usumees. Me olime terve perekonnaga baptistikoguduses. Olen praegugi. Rootsis on vabakogudustel vilets olukord. Kogudusi pannakse kokku – kas naaberlinna kogudusega või oma linna teiste kogudustega.
Teie vend Aarand Roos tegi ettekande “Alguses oli Sõna” ja rääkis isast kui Piibli tõlkijast.
Kui hakkasin neid materjale vaatama, siis nägin, et nendest oleks võinud mitu teaduslikku artiklit kirjutada. Tõlkekomisjoni töö oli isa jaoks tähtsam ja artiklite jaoks ei jäänud aega.
Sümpoosionil oli juttu, et väliseesti arhiivid vajavad veel korrastamist.
Mu rootslasest abikaasa on raamatukoguametnik ja ta on koostanud bibliograafiaid. Tema on märganud, kuidas likvideerimise eel saab vabrikute arhiive kätte. Neis oli terve linna ajalugu sees, aga keegi ei hoolinud sellest.
Seda juhtub ka Eestis, et hinnatud inimene sureb ja pärijad jaotavad tema arhiivi või raamatukogu laiali. Keegi ei mõtle sellele, et ühes kohas säilitades oleks sellel lisaväärtus.
Mõne arhiivi võtab üle järeltulija, kes asjast mitte midagi ei tea, kes on hoopis teiste huvidega. Ma olen kuulnud Kreekast, et väljakaevamiste juht suri ja need, kes tahaksid tööd jätkata, peavad lese käest luba küsima.
Ometi on järeltulijatel õigus ka oma vanemate vaimsele pärandile. Kas Teie isa töö on Eestis õigesti väärtustatud?
See fakt, et Tartu Ülikool isa mälestuseks sümpoosioni korraldas, on rohkem, kui võisin oodata. Isa aeg Eestis oli üsna lühike ja ta ei jõudnud siin palju teha. Kui olud poleks muutunud, oleks ta kindlasti ülikoolis professoriks saanud.
Rootsis on huvi klassikaliste keelte õpetamise vastu kadumas. On huvitav, et Eestis tuleb see nii paljude aastate pärast tagasi. Isa oleks kindlasti rõõmustanud selle üle.
Me ei saa ajalugu muuta, aga millest isa unistas?
Ma olen kohanud üht kauget sugulast, kes olevat vanaisaga isast rääkinud (me saime alles 1950. aastate lõpus teada, et vanaisa on Eestis elus). Vanaisa olevat sugulasele öelnud, et poeg tegi õigesti, et ta Rootsi põgenes. Üks andekas sugulane, kes Eestisse jäi, saadeti Siberisse. See oli professor Siegfried Aaslava.
Isa õpetas Rootsis viimastel aastatel muid aineid, mitte oma eriala. Tema unistus oli, et ta võiks baptistiseminaris olla kreeka keele õpetaja. See õpetaja oli olemas. Isa ei tahtnud teistega võistelda, ta tahtis olla seal, kus teda on vaja.
Täname!
12. septembril 2008 Tartus
Meenutuseks – Kuulutajas nr 1(219)/2008 ilmus Ervin Roosi jutlus “Jumala tempel”
INIMENE VAJAB JUBA LAPSEPÕLVES JUMALA SÕNA
LUULE ANTO tegi suvel Eestimaa mitmes paigas lastele nn rõõmupäevi. Kuulutaja tabas ta Võru baptistikoguduses.
Kust Sa pärit oled?
Olen rändlind. Elan kaheksa kuud Torontos ja neli kuud Eestis. Kuulun ühte Kanada täisevangeelsesse kogudusse.
Oled Võrus pikemalt. Miks just siin?
Minu isatalu oli Sõmerpalus. Mind viidi Tallinnast sinna, kui ma olin neljakuune. Isa oli Vabadusristi kavaler ja autasumaa saaja. Ta kirjutas Päevalehele ja Postimehele Endel Loide kirjanikunime all ja võttis hiljem selle endale pärisnimeks, sest niikuinii kutsuti teda selle nimega. Olen Võrus mõned aastad koolis käinud. Ma olin koolitüdruk, kui isa-ema käekõrval Eestist põgenesin.
Taotlesin Sõmerpalu talu tagasi, aga sellele maale oli vahepeal ehitatud kaks kortermaja. Ja järsku põles talumaja pärast seda maha, kui seal vaatamas käisin. Teise paiga sain asemele, mis ei ole aga võrdne minu vanemate koduga.
Esimest korda tulin taas Eestisse 1995. aastal ja tegin Saaremaal lastetööd. Tundsin, et seda peab jätkama. Arvan, et käisin esimesel aastal ka Võrus ära.
Kuidas Sa nii hästi eesti keelt oskad?
See on armastuse küsimus. Ma armastan oma keelt, rahvast ja kodumaad. See on väga sügav kiindumus minus. Sellepärast olen siin.
Kas Su lapsed oskavad ka eesti keelt ja on siin käinud?
Loomulikult oskavad, aga Eestis ei ole nad käinud. See oleks neile tohutu ehmatus. Eesti rahvas on muutunud. Kui inimene Kanadas komistab ja maha kukub, pakub keegi kiiresti abi. Siin ma kukkusin poe parkimisplatsil. Inimesed pistsid pead autode akendest välja ja vaatasid, aga keegi ei pakkunud abi.
Kas Sa oled elukutselt pedagoog?
Ei, aga ma võiksin ütelda, et mul on selline kutsumus või sellised anded. Noorena olin väikeste lastega kodus. Jäin nelja lapsega üksi. Sain sissetulekut õmblemisest ja kui lapsed olid juba ülikoolis, läksin kontorisse sekretärina tööle.
Ma lugesin juba väga noorena laste psühholoogia alaseid raamatuid. Kui oma lapsed sündisid, siis märkasin, mis paika ei pea ja hakkasin vastavalt tegutsema. Näiteks kui aastasel lapsel on hea mälu ja ta saab asjade eristamisega hakkama, siis peaks ta A ja B vahel ka vahet tegema. Hakkasin kaheaastasele tütrele sõnu kokku panema. Kahe ja poole aastaselt lugesid kõik mu lapsed.
Millal Sa jõudsid teiste lasteni?
Naabri lapsed märkasid, et minu omad loevad kahes keeles ja tulid küsima. Üks viie-kuueaastane naabritüdruk vaatas minu raamaturiiuleid ja ütles: “Ah, mis sa nende raamatutega teed, neid on nii palju?” Ma ütlesin, et loen. “Kas sa pead?” Ei, aga ma väga tahan.
Kui sain päästetud, hakkasid varsti inimesed koguduses küsima, kas ma ei tahaks pühapäevakoolis õpetada. Mina tundsin, et pole valmis. Võin kogemata panna sinna oma endisi tõekspidamisi, mis ei ole kooskõlas Jumala Sõnaga. See võttis mul umbes kolm aastat, kuni ma nõustusin. Inimesed märkasid, kuidas ma lastega tegelesin ja minu armastust Jumala Sõna vastu ei saa salata.
Kas Su vanemad olid usklikud?
Kodus kuulsin palju Jumala pilkamist. Näiteks piiblilugu teadsin ma alguses lorilauludena, neis polnud küll midagi roppu. Öeldi, et Jumalat ei ole olemas ja see on kõik jama. Mul tekkis huvi, et kuidas nii palju räägitakse kellestki, keda ei ole olemas. Koolis hakkasin märkama, et kõigil rahvastel on olnud usk. Nähtavasti on see ikka inimeste vajadus, et peab olema mingi kõrgem võim.
Juba Kanadas ütles üks kooliõde Stockholmi eesti algkoolist, et kui sa sured, siis lähed põrgu. Mind huvitas usk eluks, suremisega on aega. Kas Jumalaga on praegu võimalik kontakti saada? Keegi andis mulle raamatu joogast. Läbi ei viitsinud lugeda, see mulle ei sobinud.
Mis Sind tegelikult usu juurde tõi?
Tegelesin näitlemisega. Kord anti mulle niisugune osa, kus tuli suitsetada. Pärast keegi ütles, et on selgesti näha, et sa ei ole suitsetaja. Hakkasin kodus proovima ja minust saigi suitsetaja ning lahti ma enam sellest ei saanud.
Pastori koer oli suveks meile jäetud. Läksime vanema tütrega nooremaid lastelaagrisse külastama. Korraga läks auto katki. Pidin pastori tulekuks tagasi jõudma, aga jõudsin alles ööseks. Küsiti, et läksid musta autoga ja tuled valgega, kus sa olid? Mina ütlesin, et andke keegi ometi üks suits! Perenaine keelas, et mitte pastori nähes! Mina vastasin, et kui ma võin Jumala nähes suitsetada, mis see pastori nähes siis loeb.
Järgmisel hommikul taipasin, et olen teda solvanud. Kui võtsin suitsu, hoidis üks nähtamatu käsi mind tagasi, suitsu ma suhu panna ei saanud. Kuulsin ühte häält oma peas: “Mina olen sulle hea tervise andnud, kas sina tahad selle ära rikkuda?” “Aga sa ju tead, et olen kõik teinud, et suitsetamist lõpetada, aga ei ole suutnud.” Ja jälle ei saanud suitsu suhu. Panin selle tuhatoosile. Kuus päeva läks mööda. Mulle pakuti seltskonnas suitsu, ütlesin: “Ei, aitäh.” Rääkisin neile, mis oli juhtunud. Keegi tõmbas hõlmast, et istu, ära tee ennast narriks.
Rääkisin sellest lastele. “Ema, sa ei tea, kuidas me oleme iga päev palvetanud, et sa suitsetamisest lahti saaksid! See oli Jumal!” See oli minu esimene tõeline kokkupuude Temaga.
Ma tahtsin Jumalat tundma õppida ja Ta teadis seda. Ka see, et Tema on mulle hea tervise andnud, oli mulle uudiseks. Ma mõtlesin, et olen selle oma vanematelt pärinud. Teiseks, käin iga päev jooksmas, ma ujun ja jälgin, kuidas ma söön – muidugi on hea tervis. Ma tundsin aga ära tõe, kui seda kuulsin.
Üheksa kuud hiljem pühendusin Jumalale, põlvitasin ja ütlesin patuse palve. See oli uuestisünni moment. Algul käisin selles kirikus, kus päästetud sain, aga siis läks auto katki ja ma ei pääsenud enam sinna. Hakkasin teises koguduses käima, mis ongi nüüd minu kodukogudus.
Nüüdseks oled juba kogenud lastetöötaja?
Ma sain päästetud 1974. aasta palmipuudepühal ja 1977. aastal alustasin pühapäevakooli. Rõõmupäevade programmi, mida ma nüüd teen, panime koos tütre Ainoga kokku üheks suvetööks, mida me tegime koguduse inimeste kodudes. Tütar oli siis teismeline. Programmi on hiljem paremaks tehtud ja kohandatud. Üks tsükkel on kaks ja pool tundi, viis päeva järjest.
1983. aastal mu poeg abiellus. Vanem tütar tahtis omal käel elamist proovida. Nad üürisid sõbrannadega väikese korteri. Noorim tütar läks teismeliste grupiga Paraguaysse. Mulle jäi ainult Aino, kes oli alati olnud minu kõige aktiivsem abiline. Koguduses pidi suvine tegevus lastega ära lõppema. Ma mõtlesin, et mul jääb suvi vabaks, hakkan ujumas ja jooksmas käima. Panin helikasseti käima ja Jumala hääl ütles: “Ma ei lase sind sel suvel vabaks!” Kuigi ma rohkem sõnu ei kuulnud, ma rõõmustasin.
Võrus sai programm nimeks Rõõmupäevad. Pastor Toivo Teekel ütles, et sellel asjal peaks nimi olema. Ühel hommikul ärkasin üles, see tuli eitea kust, ütleme – taevast. Kui see nimi tuli, siis ütlesid kõik: “Täpselt!” Nii on see nimi püsinud.
Kas lapsed on pühapäevakoolist?
Osa on pühapäevakoolist, osa on teistest kogudustest ning nende sõbrad ja tuttavad või klassikaaslased. See ei ole ainult usklike inimeste lastele. Igal suvel saab lapsi päästetud. Üks laps, kes algul ütles, et inimene on ju ahvist arenenud, pärast seda teemat enam üles ei võtnud. Eelviimasel päeval võttis ta Jeesuse oma südamesse vastu. Mõnel pool on pühapäevakool rõõmupäevadest peale hakanud.
Mitmes kohas Sa sel suvel rõõmupäevi pidasid?
Kaheksas. Lähen sinna, kuhu iganes kutsutakse ja ei tehta piiranguid. Peab olema vabadus teha, mida minu hinnangul Jumal tahab. Tänavusuvise teema sain juba talvel selgelt Jumala käest – “Kui võimas on sõna”. Mitte ainult Jumala Sõna, vaid ka see, mida me ise ütleme teisele või endale. Vaatasime Piiblist, kuidas Jumal lõi sõnaga maailma. Inimese voolis Ta ise. Ainult inimesesse puhus Ta oma hingeõhku ja andis talle võime sõnu rääkida.
Suureks rõõmuks on, kui kohalikud inimesed hakkavad ise rõõmupäevi tegema. Tahaksin, et see leviks üle kogu Eesti. Lastetöö on väga tähtis. Kui vaatame, kes on saanud usklikuks, siis ikka need, kellel on olnud lapsepõlves mingisugune kokkupuude Jumala Sõnaga. Kahjuks tuntakse Eestit kui kõige usuvastasemat riiki.
Mis on Sulle lastetööd tehes eriti hinge jäänud?
Võrus oli lastele ehmatus, et pastor valas neile mahla. Pastori poeg, tol ajal teismeline, juhatas laulu. Kus siis poisid olid hakkamas! Teisel päeval oli ta ära, siis tegid kõike naised ja poisid olid lööbakil ruumi tagaosas. Kuressaare nelipühi koguduses on hakkajamad mehed igal aastal kaasa aidanud.
Tahaksin rõhutada seda, kui ääretult oluline on, et ka mehed, olgu noored või vanad, vanaisad või teismelised, sekkuksid lastetöösse. Need lapsed, kes ei ole näinud mehi sellega tegelevat, ütlevad varsti, et see on laste ja vanade naiste värk, mina sellega enam ei tegele. Aga kui nad on näinud mehi lastetööd tegemas, kasvõi spordi ja mängude alal, siis on hoopis teine minek ja suhtumine ning paljud neist jäävad ka hiljem Jumalale truuks.
Täname!
5. septembril 2008 Võrus
ANNA MEILE ANDEKS MEIE VÕLAD
Nii rasket päeva ei olnud noore õppejõu Andrei elus ammu olnud. Mingid ebaselged eelaimdused, ähmane ärevus ja üksindus olid teda haaranud eilsest õhtust saadik ning polnud seni kadunud. Mälestustes kaevates meenus Andreile, et sarnaseid tundeid oli ta juba kunagi varases lapsepõlves kogenud, kui ta hirmsa äikesetormi ajal õudusega avastas, et on jäänud üksi suurde majja ja ühtegi täiskasvanut ei ole.
Ka tänane ebameeldivustunne oli seotud halva ilmaga – juba terve ööpäeva ründas Izmaili lumetuisk, tuul ulgus nagu hunt, mähkides üliõpilaslinnaku, kus Andrei elas, lõunas asuvale linnale harjumatutesse hangedesse. Kojamehed ei suutnud lund ära koristada, hommikul ei hakanud bussid käima ja instituuti jõudsid kohale ainult need, kes elasid lähedal.
LIIGA HILJA
Kõik selle päeva ebameeldivused liitusid Andrei jaoks ühte süngesse ahelasse: unetu öö, pooltühi auditoorium, loengu keerulised teemad, ebameeldivused teaduskonnas ja krooniks kõigele muule emalt vastu õhtut tulnud telegramm, mis terava valuga südant muljus: “Isa suri, matused on homme.” Viis sõna, mis tõmbasid maha kogu lootuse kohtumisele, mida Andrei juba ammu oma mõtetes ette valmistas. Ta ei jõudnud.
Andreil oli kõik valmis mõeldud, Piiblis olid koguni sõnad olemas, mida ta ütleb: “Isa, ma olen pattu teinud taeva vastu ja sinu ees, ma ei ole enam väärt, et mind su pojaks hüütaks!”
“Ei jõudnud… Sõidan ja jätan vähemalt hüvasti.”
Koduküla Zarja oli Izmailist veidi rohkem kui saja kilomeetri kaugusel Odessa maanteel ja Andreil polnud kunagi sõitmisega raskusi tekkinud. Kaks tundi bussisõitu ja ta ongi kodus. Kuid viimastel aastatel ei sõitnud poeg koju – häbi oli isale tunnistada, et ta eksis ja talt andeks paluda.
Raskete mõtetega koormatud Andrei ei märganud, et oli läinud lund täis peatänavale, käinud läbi terve linna ja jõudnud äärelinna viimase bensiinijaama juurde, kus ta varem alati oli istunud kaugliini bussi peale.
Läks ruttu pimedaks, lund tuli üha juurde, külm tuul pressis õhukese jaki alla ja rebis kapuutsi. Ja alles nüüd jõudis Andrei teadvusesse tema olukorra kogu lootusetus – kas leidub maailmas kasvõi ühtki hullu, kes riskiks niisuguse ilmaga linnast välja sõita? Täielikus jõuetuses langes Andrei põlvili lumme ja kuskilt südame põhjast tungis välja hääletu karje: “Issand, kui ma sulle veel meelde tulen, aita mind!”
SÕIDUST EI PÄÄSE
Bulgaaria kristliku misjoni esindaja pastor Pjotr Kostodinov ootas kogu päeva Izmaili sadamas väikese laeva saabumist. Selle pardal olid Bulgaaria baptistikoguduste jutlustajad, kes sõitsid Lõuna-Ukrainasse evangeliseerimist õppima. Ja alles õhtu eel teatas sadama administratsioon misjonärile, et halva ilma tõttu, seninägematu jäätumise pärast ei saa laev siseneda Doonau suudmesse ja peab sõitma merd mööda Odessasse.
Nüüd pidi Kostodinov sõitma üle kahesaja kilomeetri maad mööda, et homme hommikul kohtuda delegatsiooniga Odessa sadamas. Valikut polnud – tuli sõita hullule ilmale vaatamata.
Kogenud jutlustaja oli juba ammu õppinud võtma iga katsumust kui Jumala armu avaldust. Ometi kuskil südame sügavuses, kõige sügavamas põhjas, hakkas pastor tundma väsimust ja rahulolematust. Misjonitöö läks hästi, sõite ja kohtumisi tuli üha juurde, üha rohkem inimesi haarati töösse, paranes finantseerimine. Kuid Kostodinovi enda osaks sai üha enam ametniku rutiinne töö: transpordi, hotellide, toitlustamise, tehnilise varustuse tagamine. Ja Pjotr tuli oma mälestustes ikka sagedamini tagasi nendesse õnnistatud aegadesse, kui ta oli lihtne pastor väikeses külakoguduses, kui ta iga päev kuulutas Jumala Sõna, kutsus inimesi meeleparandusele ja inimesed tulid Jumala juurde, avades Tema ees oma südamed. “Millal sa, Pjotr, viimati jutlustasid?” manitses ta ennast mõtetes. “Millal kutsusid meeleparandusele? Mis pastor sa oled? Tühisus, aina tühisus.”
Niimoodi mõeldes sõitis Kostodinov mööda lund täis linna. Niisugustes ilmaoludes tuli Pjotril, kogenud autojuhil, ometi esimest korda sõita. Tema kerge Lada sõitis madalal kiirusel ja sisselülitatud tuledega raskelt läbi lumise segaduse. Ees seisis kõigi eelduste kohaselt uskumatult raske öine teekond. Ja seepärast, kui linnast väljudes nägi pastor teepeenral üksikut inimkuju, tänas ta oma vaimus südamest Jumalat – talle kulus praegu teekaaslane ära.
KADUNUD POEG
Võõras nägi välja nii masendatud ja räsitud, et Kostodinov pidi esimesena juttu alustama: “Pjotr, pastor,” tutvustas ta end.
Vaevalt märgatav hele kiireke välgatas reisija näos ja kustus kohe. “Andrei, kadunud poeg,” ütles ta kurvalt, sirutades märja külma käe. “Ainult ma olen Piibli omast palju hullem – see vähemalt läks isa eluajal koju, aga mina ei jõudnud seda teha. Ma lähen matustele. Aga mul oleks nii palju olnud vaja talle öelda. Ma olen mõõtmatult süüdi oma isa ees, mul pole võimalik andestust leida.”
Kostodinov nägi poolpimedas kabiinis kaasreisija kõhnunud kahvatus näos suuri pisaraid täis silmi.
“Sa ära hoia endale, räägi Jumalale kõik ära, mida sa tahtsid isale öelda. Usu, Andrei, isale pole seda enam vaja, seda on sulle ja Kristusele vaja. Tema on ainus, kes saab andestada. Räägi, Andrei!”
Lund täis maanteel aeglaselt, peaaegu kombates, saades võitu läbinähtamatust pimeduse ja lume seinast, liikus väike auto, milles istusid kaks inimest, kes olid Jumala poolt kokku juhatatud. Mida raevukamalt märatses lumetorm, seda tugevamaks muutus nende kahe ränduri võitmatu püüdlus saada jagu uskumatult raskest teest – koduteest.
LAPSEPÕLVE IDÜLL
Andrei alustas oma pihtimust. “Minu isa oli sügavalt usklik inimene ja loomulikult tahtis väga, et mina, noorim poeg, juba oma kõige varasemast lapsepõlvest peale võimalikult tugevalt Kristuse käest kinni haaraks. Ja tõesti, kuni viienda-kuuenda eluaastani oli minu elu täidetud kõigega, millest elab tavaline kristlik pere: Piibli lugemisest, palvest, laulmisest, luulest.
Mäletan, et ma ei osanud veel lugeda, aga mul oli hea kuulmismälu ja ma õppisin pähe Meie Isa palve ning sageli enne magama heitmist põlvitasin koos isaga. Siis täitis meie maja kõlav lapsehääl, mis nii väga isa rõõmustas. Mäletan end ka jumalateenistustelt – täiskasvanud, kes täitsid kogu suure toa, laulsid laule, aga meie, lapsed, istusime otse maas kodukootud vaipadel. Jäljendades vanemaid, hoidsime laulikuid käes ja meie huuled püüdsid kaasa laulda.”
Andrei vaikis järsku. Kabiini täitsid kaks heli, mis vahetpidamatult teineteisega võitlesid – tuule huilgamine ja mootori raske undamine. Hinganud sügavalt sisse, kogunud jõudu, Andrei jätkas:
“Aga siis tuli kool. See pani mul pea ringi käima, haaras kaasa. Seal oli palju huvitavam kui kirikus. Ma õppisin hästi. Ja just siis juhtus minuga midagi, mida ma tänaseni seletada ei oska.”
VASTASSEIS
Andrei tõmbus jälle mõneks ajaks endasse.
“Aga mis juhtus Aadamaga?” kasutas Kostodinov pausi ja vastas kohe ise: “Patt läks inimesse, see juhtuski.”
“Aga pastor, kust tuleb seitsmeaastase lapse sisse patt?”
“Nii seitsmeaastasesse kui ka seitsmekuusesse – Aadamalt. Tema sees on kõik pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest, ütleb Piibel.”
“Oletame. Aga miks ma nii väga vihkasin oma isa, kes mind üle kõige hoidis ja kõige vähem sellist suhtumist ära teeninud oli?”
“Kas inimesed ei käitunud selliselt ka armastava Kristusega?”
Andrei vaikis kaua ja jätkas siis:
“Kujutage ette, pastor, milliseks koletiseks ma muutusin.” Andrei ärritus ja tema häälde tekkis värin. “Kas te suudate ette kujutada kümneaastast lurjust, kes karjub tänaval järele jumalateenistusele minevale isale: “Minu isa on baptist, aga mina olen aktivist!” Ja minu vaene isa läks, pea langetatud, minu eest palvetama. Ning millise väljakutsega sidusin ma hommikuti kaela punase pioneeriräti, püüdes võimalikult sageli isa silma ette jääda!”
“Patt on alati väljakutseks Jumalale,” ohkas Pjotr, vaadates pingeliselt teele. Lumetorm muutus tugevamaks, auto kojamehed ei suutnud esiklaasi puhtaks lükata. Tee lahtistel lõikudel kasvasid hanged, auto kippus libisema, kuid võitis kangekaelselt meetri meetri järel kottpimedalt öölt, mis oli vallutanud maailma.
“Pärast sai minust komsomoliaktivist, kes vastutas ateistliku töö eest. Minu klassis oli usklikest peredest lapsi, keda ma “vabastasin religioossest uimast” – pidasin vestlusi, panin neid kultuuritöösse, vedasin diskodele. Minu töö tipuks olid koos direktsiooniga korraldatud reidid palvelatesse. Oli seitsmekümnendate aastate lõpp ja koolilastel ei lubatud jumalateenistustel käia. Kas te usute, pastor, ma olin õndsuse tipul, kui märkasin palvetajate hulgas mõnda ehmunud klassikaaslast. Ka minu isa oli seal. Ainult Jumal teab, mida tema tundis sellistel hetkedel. Aga ta vaikis ja palvetas.”
“Jah, ajad olid hullud.”
“Ajad? Mulle näib, et põhjus polnud ajas, vaid inimeses, minus. Ma lugesin isegi Piiblit ja teate, milleks? Et leida sealt “vastuolusid”. Mulle näis, et leidsin ka. Aga pärast, lugedes “Ateisti käsiraamatut”, korraldasin isale vaidlusi, nagu ma nimetasin oma monolooge ateistlikel teemadel. Ükskord ütles isa: “Tead, poeg, sinust oleks hea jutlustaja saanud.” Siis ma naersin, aga praegu nutan.”
JUMAL ON OLEMAS
Andrei kõhnad õlad vappusid, tema nägu oli pisaratest märg. Ta ei suutnud enam peatada ei pisaraid ega seda pihtimust:
“Ütelge, pastor, kui madalale võib langeda poeg, kui ta lahkudes vanematekodust instituuti õppima, ütleb tänamise asemel isale: “Ma veel tõestan, et Jumalat pole olemas!””
“Kas sa tõestasid?”
Andrei vaikis. Näis, et sel hetkel vaibus ka torm. Kadunud poeg meenutas kogu teed, mida mööda Issand teda oli viinud pärast kodust lahkumist. Ja üldse – pidevates elumõtte otsingutes tudengipõlves ja tõelistes jumalaotsingutes praeguses õppejõutöös, sügavas süvenemises F. Dostojevski töödesse, oma “avastustes” Piiblit lugedes – kõiges nägi ta selgelt seda, et vastupidine oli juba ammu tõestatud.
Mehed sõitsid veel kaua vaikides. Veel kaua ei tahtnud lõpmatu öö neid oma ahelatest lahti lasta. Kuid kummalgi polnud kahtlust, et peatselt koidab.
“Kas sa tead, Andrei, tänu millele sa maailmas elad?” küsis Kostodinov ootamatult. “Jumal hoidis sind kuni tänase päevani isa palvete tõttu. Kuid need lõppesid samal hetkel, kui tema maine elugi.”
“Aga mis ma pean tegema, pastor?”
“Kummarda palves Jeesuse ette. Kohe praegu. Hüüa Tema poole, nagu sa tegid lapsena. Tema kuuleb ja andestab, Ta teeb sind oma lapseks. Ja sa kohtud veel ka oma isaga, kindlasti kohtud.”
“Ma ei oska palvetada.”
“Kas Meie Isa palve on juba unustatud?”
Pastor peatas auto ja kummardanud pea kätele, hakkas tungivalt paluma. Mõne hetke pärast lisandus tema häälele veel üks – kõlav, lapselik – nagu paistis pastorile, seesama, mis varem nii väga isa rõõmustas.
“Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu … Ja anna meile andeks meie võlad…”
Kui reisijad sisenesid suurde ja sümboolse nimega Zarja1 külla, andis öö lõplikult alla, visates võitja jalge ette hiiglasliku lumivalge lipu. Eespool töötasid juba buldooserid, lükates teed puhtaks.
Sündis uus päev. Tõusis suur punane päike. Taevaselt valge lumi kattis maad, pimestades silmi. Mööda teed läks kodu poole üks mees. Ta teadis, mida öelda kohtumisel Isale.
PJOTR UZUNOV
Vera i Žizn
1 Vene k “koit”
LÜHIDALT
31. augustil oli Rakvere Karmeli koguduses vanempastori vahetus – Meelis Etti andis ameti üle Gunnar Kotiesenile.
* * *
11. septembril oli Tallinnas nõupidamine, kus arutati 30. ja 31. mail 2009 toimuva Franklin Grahami Lootuse festivali korralduslikke küsimusi.
* * *
18. septembril oli Muuga Sadama Meremeeste Kodus Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) korraline töökoosolek, millele järgnes meremeeste kabeli pühitsemise jumalateenistus. Kabeli pühitses EKNi president piiskop Einar Soone. EKNi asepresidendid Joosep Tammo ja piiskop Philippe Jourdan teenisid kaasa piiblilugemise ja kõnega. Altarilaua pühitsemistseremoonial osalesid EKNi liikmeskirikute juhid ja vaimulikud, sh Eesti EKB Koguduste Liidu president Meego Remmel.
TALLINNA OLEVISTE KOGUDUS
tähistas 21. septembril oma aastapäeva
1. Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi Meego Remmeli kõnet sai jälgida nii kantslist kui ka ekraanidelt.
2. Tervituse Kaliforniast tõi pastor Bill Ankerberg (paremal). Teda tõlkis Tallinna Allika Baptistikoguduse pastor Helari Puu.
3. Oleviste koguduse uuele noortejuhile Toomas Vardjale palusid õnnistust koguduse pastor Rein Uuemõis (vasakul),
Meego Remmel, vanempastor Siim Teekel ja noortepastor Veljo Kaptein.
4. Hiinas töötavate Aili ja Tõnis Roosimaa ning nende lastega on koguduse õnnistus- ja eestpalved.
5. Viljandi Baptistikoguduse pastor Aamo Remmel, Rein Uuemõis ja Siim Teekel leivale ning karikale õnnistust palumas.
6. Kiriku juurde tulid seekord ka vastased Saksamaalt.
Heldur Kajaste fotod
|
