Kahe päevaga sadas Eestimaal lumena maha pool novembrikuu sademetenormist. Tuisk takistas oluliselt liiklust ja muidugi ka jalakäijaid. Sügavas lumes sumpamisele lisaks tuli veel otsida möödapääsu koristusmasinate poolt kokku kuhjatud tohututest lumehunnikutest.

Ilmajaam teatas, et mõne päeva pärast jääb lumest järele vaid vesi. Kuigi soovitati sõidud tegemata jätta ja kodus tormi möödumist oodata, ei olnud see igaühel lihtsalt võimalik. Pealegi on neidki inimesi, kelle ametiülesanne on tormikahjustuste kõrvaldamine või hättajäänute aitamine. Nad pidid oma tööd tegema.

Kui otseseid töökohustusi või vajadust kuskile sõita ei olnud, võis tormi ka nautida – vaadata seda soojast toast läbi akna või ka seista keset tuisumöllu. Ka stiihias on oma ilu. Aga hea, kui halb ilm pikalt ei kesta. Me ei ole harjunud niisugustes ilmastikuoludes kaua olema. “Puhasta mind patust iisopiga, et ma saaksin puhtaks; pese mind, siis ma lähen valgemaks kui lumi!” (Ps 51,9). Valge lumevaip kattis mõneks ajaks kogu mustuse. Lume sulades sai kõik jälle nähtavaks. Kui usk Jeesusesse inimese patust puhastab, siis ta ongi puhas.

JUMAL TEGUTSEB POLIITIKAS

Toimetaja kommentaar

AMEERIKAS VALITI UUS PRESIDENT

Eestlaste enamik olevat olnud Barack Obama presidendiks saamise poolt. Muidugi oli neid, kes ka pärast valimisi avalikult tunnistasid, et oleksid eelistanud John McCaini. Aga ameeriklased ei valinud presidenti Eestile. Palvetagem, et me ei jääks kuskil hammasrataste vahele, vaid suurriigi huvidest lähtuv poliitika tuleks kasuks ka meile.

Ameerika juhtivad poliitikud on kõik aktiivselt seotud kirikutega. Meil see nii ei ole. Barack Obama kuulub reformeeritud kirikusse, uus asepresident Joseph Biden on katoliiklane. Valimised kaotanud John McCain on anglikaan, kuid käib baptistikirikus, vabariiklaste asepresidendikandidaat Sarah Palin on nelipühilane ja käib ühes sõltumatus koguduses.

Ameerika evangelikaalidest olevat 73 protsenti valimistel eelistanud John McCaini, aga rahva valik on tehtud ja sellega peavad kõik arvestama. Evangelist Billy Graham, kes tähistas 7. novembril oma 90. sünnipäeva, on avaldanud soovi uue presidendiga kohtuda. Ta on tundnud kõiki USA presidente alates Dwight Eisenhowerist. Ta tahaks koos Barack Obamaga palvetada, kuid ei kipu talle nõu andma. “Minu isa arvab, et see aeg on tal juba möödas,” teatas evangelisti poeg Franklin Graham.

Ehk peaksime eakast Jumala sõna kuulutajast eeskuju võtma. Neid tarku, kes arvavad end presidendist paremini teadvat, kuidas riiki valitsema peab, on igal maal alati piisavalt olnud. Palvetajaid oleks aga kindlasti juurde vaja. “Ma tahan siis, et mehed igal pool palvetaksid, tõstes üles pühad käed ilma viha ja kahtlemiseta,” kirjutas apostel Paulus (1Tm 2,8).

20 AASTAT ÜHEST VABADUSE VERSTAPOSTIST

Eesti taasiseseisvumise protsessis osalenud inimestest on paljud tänaseni poliitikas ja konkureerivad juhtivate kohtade pärast. Omal ajal Jumal kasutas neid. Tema juhtivast rollist räägivad vaid usklikud, teised näevad ajaloos ainult inimesi.

Aga see oht on ka koguduses – ega apostel ilmaasjata kirjuta: “Mis on siis Apollos? Mis on Paulus? Teenrid, kelle kaudu te olete saanud usklikuks, nõnda nagu Issand igaühele on andnud.” (1Kr 3,5). Tänagem Jumalat Tema poliitiliste “teenrite” eest ja palugem, et inimesed end ka tulevikus laseksid end Temal kasutada – eelistatavalt teadlikult.

EKD TÄHISTAB JUUBELIT

Samas on paljud poliitikaga tegelevad kristlased teistes erakondades. See ei ole kindlasti kristlaskonna lõhestamine või kristlike ideaalide reetmine. Erakonnad on mõttekaaslaste kogud (vähemalt ideaalis) ning poliitilisel või majanduslikul alal võivad kristlased leida endale sobiva mõtteviisi ka mõnest ilmalikust erakonnast. Näidaku siis usklikud seal Kristust, aga koguduste üritused jätku poliitikavabaks. Kristlasi ei ühenda tõeliselt erakonnad, vaid Issand, kes on usklikud patust päästnud ja oma laste hulka kogudusse pannud.

Jeesus ütles: “Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks” (Jh 15,16).

PIIRE ÜLETAV USK

Johannese 1,42a

See salm võiks meile olla märksõna, küsimus ja sõnum. Miks Andreas ikkagi viis oma venna Jeesuse juurde?

Kui olin veel päris pisike, leidsin ühe hästi suure ja ilusa kullakarvalise kivi. Peitsin oma aarde kuurinurka, et see kuhugi ei kaoks. See oli minu salajane suur varandus. Aga ei läinud vist poolt päevagi, kui ma ei saanud teisiti, vaid läksin ja otsisin üles oma sõbrad ja ütlesin: “Teate, mis mul on! Tulge, ma näitan teile!”

Arvan, et teistelgi on sarnaseid kogemusi. Küllap me võime öelda, et saladusel nagu polegi õiget väärtust, kui keegi seda ei tea.

Enne, kui Andreas oma venna Jeesuse juurde viis, oli Ristija Johannes Jeesusele osutades öelnud: “Vaata, see on Jumala Tall!” (Jh 1,36). Seda tegi ta oma jüngrite kuuldes, kelle seas oli ka Andreas. Ilmselt ei saanud ka Ristija Johannes vaikida, kui nägi Jeesust, vaid andis Tema kohta otsustava tähendusega tunnistuse. See ajendas Andreast minema Jeesusele järele. Siis leidis Andreas oma venna Siimon Peetruse ja avaldas talle Jeesuse kohta veel sügavama kogemuse: “Me oleme leidnud Messia!” – see on tõlkes “Kristuse”. Kõhklematult viis ta venna Jeesuse juurde (Jh 1,41–42). Piiblis on teisigi kohti, kus Andreas kedagi Jeesuse juurde juhatab. See oli talle ääretult tähtis. Ta paistab sellega silma.

Võiksime süveneda Andrease ja ka iseenda sisemaailma. Jeesus võib olla mulle tähtis, Ta võib olla Jumala Tall, Ta võib olla Messias, Ta võib olla minu elu Kuningas, aga miks ma pean sellest rääkima oma vennale, õele või sõbrale?

Ma tooksin välja kolm punkti. Kasutades luuletaja Anna Haava sõnu, nimetaksin esimesena –

EI SAA MITTE VAIKI OLLA!

Inimene ei ole üksikolend, keegi meist ei ole ainukesena siin maailmas ega tule siia iseenese tarkusest ja jõust. Inimene on kollektiivne olend. Ta on midagi väärt ainult suhetes teistega – läbi nende sõnumite, mis me üksteisele ütleme, läbi nende sõnumite väärtuse. Veel enam, selles peitub tegelikult inimelu üks suuremaid missioone – kanda edasi head sõnumit.

Kristuse kirik on nii kaua püsinud selle tõttu, et tal on hea sõnum – evangeelium. Seda ei ole ta saanud endale hoida, sest see paneks südame lõhkema. Sellepärast ei saa inimesed, kes on leidnud Kristuse, kohtunud Temaga, olla vait, vaid nad kuulutavad Kristust.

Nad teevad seda, sest see peitub inimloomuses. Inimene on loodud elama osaduses Jumalaga ja ta süda on rahutu, kuni ta leiab rahu Jumalas. Inimesed on just sellised kollektiivsed olendid, keda Jumal ise oma sõnumi läbi tahab ühendada oma laste pereks, vendadeks ja õdedeks. “Kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed,” rääkis apostel Paulus (1Kr 12,26). Kuidas saaksime me siis oma lähedaste ja ligimeste ees vaikida Jeesusest?

Meil on palju põhjust rõõmustada. Me tohime jagada seda austust, mida me omistame Kristusele, aga ka seda, mida Kristus omistab meile, kui meid Jumala lasteks hüütakse. Me tahame kanda üksteist palvekätel, kanda üksteise murede ja rõõmude koormaid.

Teise punkti puhul võime öelda –

JAGATUD RÕÕM ON POOLE SUUREM RÕÕM

Andreas oli mees, kes ei jätnud seda sõnumit enda teada. Võib-olla on küllalt neid hetki, kus meie nõnda oleme talitanud, kus me ei ole Andreased, kus me ei ole temalt midagi õppinud. On palju põhjusi saada Andrease sarnaseks, toimida nagu tema. Ja kõige lõpuks, evangeeliumi kuulutus ei ole ainult meie sisetunnete teema ja küsimus. Kolmandana tuleb rõhutada, et

AND VÕI ANNE ON ALATI KA ÜLESANNE

Kristust järgides oleme pandud Tema kõneisikuks: Ta vajab sind ja mind, vajab meie suud, meie käsi ja jalgu, et rõõmusõnum Jumala päästest ulatuks kõikideni. Kasutades Vana Testamendi sõnu Kristuse ülesande valguses, võime öelda, et meid on pandud oma venna hoidjaks (1Ms 4,9). Kuidas saavad inimesed uskuda, kui nad ei ole kuulnud ja kuidas saavad nad kuulda ilma kuulutajata, küsis apostel Paulus ja kinnitas: “Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu” (Rm 10,14.17). Niisiis on meid kutsutud nii Sõna kuuljaiks kui kuulutajaiks!

See pole lihtsalt meie endi parema äratundmise ja meeldivuse küsimus, see on Jumala ees püsimise ja vastutuse küsimus. Paulus ütles: “Südamega usutakse õiguseks, suuga aga tunnistatakse päästeks” (Rm 10,10). Vaid siis, kui me täidame Kristuse suurt, kirikut rajavat misjonikäsku – “Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse” (Mt 28,19) – võime öelda, et me oleme ka ise elavas ühenduses oma Issandaga, oleme Tema jüngrid.

Andreasele oli Jeesus kullast kallim. Ta oli leidnud Jumala Talles, kes kannab maailma patu, selle Messia, Päästja, Elukuninga, kelles Jumal ise tema, lihtsa kalamehe juurde oli astunud, andnud tema elule uue tähenduse, teinud temast “inimeste püüdja” (Mt 4,19). Jumal on ennast alandanud selleks, et meid ülendada. Nõndasamuti astub see, kellel on meelevald taevas ja maa peal, elu ja surma üle, meie igaühe ligi, kõneleb meiega, avab ja uuendab oma Püha Vaimu läbi meie südame.

PIIRID ON LAHTI

Mõnikord me mõtleme, et ei tohiks üldse piire olla. Valga linnast on piiritõkked maha võetud ja me oleme rõõmsad. Me võime küsida, mis võiks õigustada tõkkeid inimese ja Jumala vahel? Kas meil ei ole õigust tulla oma Jumala juurde? Kas ei ole õige, kui Jumala loodud inimlaps kogeb Jumala armastust ja tohib vastu võtta Jumala abi, õnnistust ja päästet? Miks me siis ei rõõmusta selle üle, kui piiritõkked on maha võetud?

Meil tuleb mõnikord ühiskonnas ületada tõsiseid takistusi ja piire. Meil peab jätkuma julgust seista halvustuste ja jumalatuse vastu. Meil tuleb ületada piire iseendas. Küllap siin on palju kõhklusi, kahtlusi ja hirme.

Miks Andreas siiski julges kõik maha jätta, käia Jeesuse järel ning kutsuda oma venda ja teisi inimesi – lähme nüüd!? Sellepärast, et ta tundis Jeesuses ära Jumala Talle, kes kannab maailma patu, kes purustab kõige rängema piiritõkke, mis meid Jumalast eraldab – patu. Oma ristisurmaga, oma verega on Ta lõhkunud maha lahutava müüri, vaheseina inimese ja Jumala vahel, et me võiksime minna tagasi koju, pääseda üle surma ja patuvalu.

See andis Andreasele jõudu. Andreasest räägitakse, et ta oli üks Venemaa ristiusustajaid. See ei seisa küll Piiblis, aga tõde on, et Andreasel oli piire ületav usk. Mitte sellepärast, et selle taga oli meeleliigutus, vaid et see oli Jumala arm ja pääste. Andreas tohtis ning võis seda edasi anda teistele.

Kristuse messiasõnum on, et Tal on meelevald ka sinu patud andeks anda, kõik tõkked maha kiskuda. Tule ja käi Ta järel! Palvetagem iseenda pärast, et me seda suudaksime ja mõistaksime ning usaldaksime oma Loojat, kes on meile andnud Jumala Talle, Kristuse. Olgu Ta ilma meie endi poolt seatud tõketeta meie kõikide südametes. Siis on meil ka jõudu ületada selle maailma tõkkeid ja piire, tunnistada Teda nii, et Tema sõnum meie vendade ja õdede keskel, meie perekonnas, tööl, linnas, maal, kus iganes, võiks puudutada ja päästa väga palju inimesi.

Lõpuks tahaksin tulla tagasi alguse juurde. Selle suure leiuga, mille leidis Andreas ja millest me ka tema kaudu oleme osa saanud, et Kristus on Messias, on nagu minu lapsepõlve kuldse kiviga. Ärgu keegi meist jäägu rahule, kui me vähemalt poole päeva jooksul sellest leiust, Kristusest, kellelegi ei kõneleks. Olgem need, kes võtavad kaasa oma sõbrad ja ütlevad: “Ma olen leidnud Messia. Tule, ja ka sina leiad!”

ANDRES PÕDER
EELK peapiiskop
Jutlus Valga misjonipäevade “Piirid on lahti”
Andrease teenistusel
25. oktoobril 2008

EDUKAT JUHTIMIST TULEB ÕPPIDA

14. ja 15. novembril toimus Tallinnas EKNK Toompea keskuses Global Leadership Summiti juhtimiskonverents. Ürituse projektijuht HENRI LEHTSAAR (23) selgitas Kuulutajale, millega oli tegu.

Kellele oli konverents määratud?

Juhtimiskonverents oli suunatud kirikujuhtidele, pastoritele ja teistele kiriku töötegijatele, kes on kiriku kontekstis seotud juhtimisega. Aga ka kristlastele, kes rakendavad oma juhtimisoskusi väljaspool kirikut.

Üritust reklaamiti ka Willow Creeki konverentsina. Mis on Willow Creek?

Willow Creek Community Church on kogudus Ameerikas, mille töö on väga tugevalt suunatud väljapoole. Liikmeid on kogudusel umbes seitse tuhat, aga nädalas käib sealt läbi paarkümmend tuhat inimest. Praegune megakogudus on välja kasvanud kunagisest tudengite grupist.

Ja see kogudus tutvustab oma kogemusi selliste konverentside kaudu?

Jah, aga mulle sümpatiseerib, et kui nad lähevad teistesse riikidesse selle konverentsiga, siis initsiatiiv peab tulema sihtriigist. Nad ei pressi peale ja teadvustavad, et nende mudel on vaid üks võimalikest. Ma olen juhtimist ja majandusala õppinud ning arvan, et oleksime väga rumalad, kui nende meetodiga ei tutvuks ja seda ei kasutaks.

Miks korraldati videokonverents?

Willow Creeki koguduse vanempastor Bill Hybels on hõivatud inimene, kaks-kolm kuud aastast on ta sõidus. Puhtmajanduslikult ei ole võimalik neid inimesi siia tuua. Ühe tänavuse tipp-ärikonsultandist kõneleja tunnihind oli üle miljoni Eesti krooni. Teised olid pastorid ja mittetulundusühingute juhid.

Iga aasta augustikuus toimub konverents Chicagos ja seda näidatakse samaaegselt Põhja-Ameerikas 130 kohas. Loengud salvestatakse, sest ajavahest tingituna ei saa konverentsi samal ajal mujal maailmas näidata. Sügisperioodi jooksul näidatakse neid loenguid video vahendusel üle maailma, sel aastal tehti seda 56 riigis.

Willow Creekile ei maksnud me midagi, nad toetasid meie konverentsi umbes 200 tuhande krooniga. Osalejatel tuli videokonverentsi eest maksta umbes 500 krooni kahe päeva eest. Turuhinnast on see 20 korda odavam. Iga osaleja võis loengud DVDle salvestatuna kaasa osta.

Küsimusi loengupidajatele esitada polnud võimalik?

Ei. Küll tegime pärast ühte loengut paneeldiskussiooni. Sellel osalesid Einike Pilli, Mika Tuovinen ja Üllas Tankler. Ainult loengud olid videolt, kõik muu käis elavas esituses – loengute sissejuhatused, muusika, grupidiskussioonid, loengute vahel olid kohvipausid. Loengutel olid eestikeelsed subtiitrid ja kõrvaklappides venekeelne tõlge. Koolitusmaterjalid olid eesti keeles.

Mõnigi küsiks, et kui kõne tunnihind on miljon ja osavõtutasu 500 krooni, kas see oli äri?

Iga asi peab end ise majandama. Sellist mõtteviisi on meie kogudustes üsna vähe, aga ma arvan, et see on viga. Jäi kõlama mõte, et on vaja saada õiged inimesed bussi peale ja õigete kohtade peale istuma. Hea jutlustaja ei tarvitse olla hea juht. Igaühel on vastavalt annetele oma roll ja teda tuleb osata õigesti kasutada. Kui inimene on vales kohas, siis ta on ise hädas ja ta pole ka efektiivne. Väikestes kogudustes on muidugi inimressursi küsimus. Hea, kui jutlustaja-anne ja juhtimisanne on ühes isikus. Aga kui pastoril on võimalik võtta meeskonda keegi, kes on rahaasjades kodus, siis on see ainult tervitatav.

Willow Creeki on süüdistatud selles, et ta tegutseb nagu ärifirma.

Osaliselt on see kriitika õigustatud. Viimasel aastal viisid nad oma koguduses läbi siseuuringu, kus leidsid mitmesuguseid puudujääke kontseptsioonis. Teenistused toimuvad, kodugrupid toimivad, rahvas käib kohal, aga inimese vaimulik areng on kuskil seisma jäänud. Nüüd on nad astunud olukorra parandamiseks päris jõulisi samme.

Mis Sulle loengute sisust kõige rohkem meelde jäi?

Oli üheksa loengut ja nende teemad olid üsna laia spektriga.

Gary Haugen on jurist, kes on enda ümber koondanud teisi juriste. Nad võitlevad ebaõiglusega üle maailma. Näiteks Keenias jõid politseinikud baaris ja kui raha otsa sai, võtsid tänaval kõndivalt poisilt raha ära, peksid ta läbi ja tulistasid ka veel. Ettekande põhijäreldus oli, et kui sa tahad, et su juhtimine oleks oluline, siis sa pead juhtima nendes asjades, mis on Jumalale olulised.

Catherine Rohr teenis 25-aastaselt Wall Streetil 22 miljonit krooni aastas. Jumal kõnetas teda, et ta peab minema Texasesse ja alustama tööd vangidega. Ta hakkas vangidele õpetama kristlikke ja äriprintsiipe, et nad vabanedes võiksid leida tööd või alustada oma firmaga. Eelkõige olid teemaks kristlikud põhimõtted ja inimeste muutmine.

Wayne Cordeiro teemaks oli läbipõlemine. Inimese elus on valdkonnad, mis teda füüsiliselt ja vaimselt laevad ja teised, mis teda tühjaks veavad – kohustused, rutiin jne. Täitvaid asju peab rohkem olema, muidu jookseme tühjaks ja põleme läbi.

Täname!

18. novembril 2008 Tartus

ISSANDA TÖÖ ON VÄÄRT TÖÖ

SULEV KIVASTIK (47) on inglise keele tõlkija ning Sadala Baptistikoguduse pastor. Korduvalt on ta tõlkinud ka Kuulutajale. Nüüd teeme tema endaga tutvust.

Mis tõi Sind Tartusse?

Olen pärit Tartust umbes 20 kilomeetri kauguselt Vara külast. Käisin algul Vara koolis, aga seal oli ainult kaheksa klassi ja siis pidin linna keskkooli tulema. Hiljem sain linna ka töökoha ja lõpuks veel elamise.

Kuidas Sa inglise keele juurde jõudsid?

Keskkoolis õppisin saksa keele eriklassis, aga seda keelt ma kahjuks ei oska. Ma ei ole sellega üldse tegelenud, pole huvi olnud millegipärast. Kui koolipoiss ikka õppida ei taha, siis ta viilib lihtsalt stuudiumi läbi.

Inglise keelt hakkasin õppima siis, kui keskkool läbi oli. See mind huvitas. Tallinnas oli tulemas Moskva olümpiamängude purjeregatt ja Eesti Televisioon näitas saatesarja “English for everybody”, et nõukogude inimestele inglise keelt õpetada. Lindistasin saated magnetofonile ja kerisin niikaua, kuni pähe jäi. Sõjaväkke võtsin ka raamatud kaasa, et vabal hetkel edasi õppida. Seejärel õppisin ka õhtuses keeltekoolis, kus mind võeti kohe teisele kursusele. Ja lõpuks läksin ülikooli inglise keelt õppima.

Nüüd oled Sa tõlk?

Tõlkija rohkem. Kui ma ülikooli lõpetasin, siis töötasin parajasti kojamehena. Ühe kolleegi tütar oli inglise keele õpetaja ja kutsus mind kooli. Olin kolm ja pool aastat õpetaja, aga mul ei olnud õpetaja karakterit.

1994. aasta lõpus sain Rootsist mingi vana arvuti. Siis hakati mulle kohe kirikus tekste tõlkida andma. Registreerisin end maksuametis füüsilisest isikust ettevõtjana.

Tõlkisin hulk aega õppematerjale koguduste rajamisest, samuti mitmeid kristlikke raamatuid (F. F. Bruce “Uue Testamendi ajastulugu”, James Dobson “Armastuse pikk meel”, Mary Batchelor “Piiblit avades” jne.), aga siis jäi kristlikke tõlketellimusi vähemaks ja pidin hakkama ilmalikke tekste tõlkima. Panin ülikooli peahoonesse ja linna tänavapostidele kuulutusi, sest internetti siis veel ei olnud. Lõpuks tuli tööd nii palju, et sain hakata kodus tekstide tõlkimisega leiba teenima. Kui tuli internet, panin kuulutused sinna.

Ilmalikul alal olen tõlkinud teaduslikke artikleid, lepinguid, ravimite ja seadmete kasutusjuhendeid, kirjavahetust, mõned eurodirektiivid jpm. Rohkem on olnud vaja tõlkida eesti keelest inglise keelde, sest vastupidi saavad eestlased lihtsamini hakkama. Ka suulisi tõlkeid olen teinud, nii sünkroon-, järel- kui sosintõlget.

Sul on silmadega probleem?

Arvutiga töötamine viis selleni, et mu vasak silm ei talu pingutust. Saan töötada maksimaalselt 20 minutit järjest. Isegi kui haige silm on kinni kaetud, ta ikkagi väsib. Suulisi tõlkeid saaks veel teha täie jõuga, aga nende järele pole nii suurt nõudlust.

Kuidas Sa usklikuks said?

Mu vanemad ei olnud tõsiusklikud. Usk oli meie kodus teisejärguline asi. Kasvasin üles teadmisega, et Jumalat ei ole. Ateistlik propaganda ütles, et kui keelega maitsta ja käega katsuda ei saa, siis pole olemas. Võtsin selle omaks ja süda oli rahul.

Mind viidi ülikoolis päevasest õppest kaugõppesse, sest ei käitunud sõjalise õpetuse õppejõuga piisavalt diplomaatiliselt. Ükskord sain kokku oma endise kursusekaaslase Peeter Tammega, kes nüüd on Elva Baptistikoguduse pastor. Hakkasime temaga elu mõtte üle arutlema. Sain aru, et ta usub Jumalasse. Minu jaoks oli see üllatav, sest ta oli haritud inimene, noor tark mees. Püüdsin tuua vastuargumente, mis usku ümber lükkavad või naeruvääristavad. Ta jäi ikka oma usu juurde ja siis hakkasin kõhklema, et järsku midagi ongi. Tal oli minu jaoks aega. Mõnikord seisime mitu tundi tänavanurgal või rääkisime õhtul tema pool. Ta viis mind ka vanasse Salemi palvelasse, noortekogunemistele ja sünnipäevadele.

Ükskord leppisime kokku, et koh­tume Riia mäel ja läheme Salemisse. Ta tuli väikese hilinemisega. Järgmine kord leppisime jälle kokku, aga ta ei tulnud isegi hilinemisega. Mõtlesin, et mis ma nüüd teen? Ma pole elu sees ihuüksi kirikusse läinud. Esimene kord läksingi koju tagasi.

Leppisime uuesti kokku ja ta jäi jälle tulemata. Läksin üksi. Oli neljapäevane piiblitund. Esimene asi – üks noormees (Andres Jõgar) ulatas mulle lauluraamatu. Salemis mulle meeldis ja hakkasingi seal käima. Mul oli seal niisugune tunne, et midagi, mis ainult unelmates eksisteerida võib, on tegelikult ikkagi olemas.

Ühel õhtul mõtlesin, et mul on teelahe ees, et kas pööran usuasja naljaks või otsin edasi. Peeter Tamm oli mulle õpetanud, kuidas edasi otsida – tuleb palvetada, siis saad Jumala käest vastuse. Palvetasin kohe paar tundi. Palusin konkreetset imetegu – kas tuleb tuli taevast alla või maja tõstetakse teise kohta. Kui midagi niisugust ei juhtunud, siis väsisin ära ja läksin magama. Aga ime küll: kui ma järgmisel hommikul üles ärkasin, ei olnud enam sellist tunnet, et Jumalat pole olemas. Vastupidi, minus oli just tekkinud usk, et Ta on olemas. See oli 1989. aastal.

Sa jäidki Salemisse?

Jäin. Jumal kinnitas selle tee õigsust algusaastatel suurte õnnistustega. Hakkasin kogudusetöös kaasa lööma. Kui näiteks koguduses kutsuti vabatahtlikke küttepuid laduma, siis tundsin, et see on kutse ka mulle.

Kogudusse sulandumine läks ikka edasi. See oli Eesti vabanemise aeg. Salemile tekkis sõpruskogudus Rootsis. Mind pandi tõlkima ja võeti ka Rootsi kaasa, sest sel ajal Salemis keegi inglise keelt eriti ei osanud. Nüüd oskajatest enam puudust ei tule.

Üks vana vend (Alfred Liin) tuli kord mu juurde ja ütles, et võta järgmine kord palvetunni juhatamine enda peale. Pärast suuri sisemisi heitlusi ja Sõna otsimist võtsin ja Issand õnnistas sedagi. Nüüd juhatan palvetunde ja vahel kõnelen ka.

Kas Sul ei ole kunagi olnud kompleksi, et mingi töö on Sinu jaoks liiga madal?

Ilmselt on oma osa minu päritolul. Tulin maalt, minu vanemad olid lihtsad inimesed, ei esitanud mulle mingeid kõrgeid nõudmisi, olid minuga rahul sellisena, nagu olin. Ka ei ole ma oma loomult energilise edasipüüdleja, karjääritegija tüüpi. Olen lihtne inimene. See-eest on mul vedanud madalate algustega, kust võiks peadpööritava tõusu teha. Peale kojamehe ameti olen olnud ka ahjukütja Tartu miilitsas. Selle töö kõrvalt õppisin kaugõppes, vabal ajal käisin oma vanade kursusekaaslaste juures päevaseid loenguid kuulamas, et ülikooli lõpetamine libedamalt läheks.

Nüüd Sa oled ju Sadalas pastor.

Margus Kasel oli kaks kogudust – Jõgeva ja Sadala. Kuna ta õppis magistriõppes, tundis ta, et kahte ei jõua vedada. Ta otsis endale asendajat ja lõpuks pöördus minu poole. Kui on vajadus ja minu käest palutakse abi Jumala riigi töös, siis ma ei taha ära öelda. Issanda töö on väärt töö. Kui Tema on töö taga, siis Ta annab ka jõu sellega hakkama saada.

Mis annab julgust ja lootust väikeses koguduses ja väikeses külas tööd teha?

Sadala koguduses on väga armastav õhkkond. Inimesed on hästi avatud ja lahked. Teenistuse ajal on eraldi osa, kus inimesed saavad tunnistada ja nad on seda julgelt kasutanud. Sammhaaval liigume edasi. Isiklik lähedus on väikestes kogudustes suurem. Tunned inimesi paremini ja sellel on oma eelised.

Väikesi kogudusi ei tohiks alahinnata. Kuskilt lugesin, et megakogudused võidavad protsentuaalselt palju vähem jüngreid kui väikesed kogudused. Kui väikesed kogudused kaoksid, siis kaoks ka Jumala valgus antud kogukonnas. Meiegi koosolekutel käib peale koguduseliikmete ka teisi külaelanikke.

Milline ordinatsioon Sul on?

2004. aastal Salemis palmipuudepüha teenistusel ordineeriti mind diakoniks, samal pühapäeval, kui ma kihlusin Tiina Nõlvakuga. Ordineeriti ja seejärel hüüti kihlus välja.

Tiina on Salemis koorijuht ja te käite veel igal pühapäeval Sadalas?

Tavaliselt saame Salemis olla jumalateenistuse lõpuni ja siis asume teele, nii et koorilaulud saame ikka ära laulda. Kui teenistus pikemaks venib ja koor on kavas lõpupoole, siis on meie osalus muidugi ohus. Vahel tõstetakse koorilaulud sellepärast kavas ettepoole, et täies koosseisus laulda saaks. Minu puudumist koorist ilmselt ei märgatakski, aga Sadalas pean ma ju olema. Tiina puudumist on muidugi kohe näha.

Kas oled mõelnud, et miks veel Sadalasse minna, Salemiski tööd küllalt?

Salemis toimub väga palju asju, ja iga inimese võimetel on piirid, igal pool ei jõua osaleda. Sadalasse tuli konkreetne kutse ja ma võtsin selle vastu. Läksin algul aastaks, aga ei taha tühja kohta ka jätta. Ei ole südames lihtsalt minema kõndida.

Tiina: Minu jaoks on see iseenesest mõistetav, et kui Sulev läheb, siis lähen mina ka. Mihkli võtame kaasa. Ta on nagu koguduse maskott. Kui esimest korda temaga Sadalasse läksime, oli ta natuke üle kahe kuu vana.

Mõni küsiks, et milleks seda kõike teha, palka ju ei saa?

Maine mammon on üks asi ja Jumala riik teine. Jeesus ütles, et lõikust on palju, töötegijaid aga vähe (Mt 9,37). Kui saad olla Issanda viinamäel tööl, siis see on igavikulise väärtusega. Seda ei kahetseta iialgi. See on peapõhjus. Jumal on kutsunud inimesi oma riigi tööle ja sellele kutsele on olnud vastajaid, kuigi see ei ole maises mõttes tulus. Samas, ega millestki puudu ka ei ole. Küll aga kasvatab see sisemist inimest küpsuse poole ja aitab kiiremini aru saada, et meie elu tõeliseks aluseks ei saa olla ebakindel mammon, vaid kaljukindel Jumal.

Täname!

24. novembril 2008 Tartus

KODUTU JOODIKU ELU MUUTUS TÄISVÄÄRTUSLIKUKS

Tegelikult on ta väljaõppinud maaler. Pärast abiellumist õppis ta värvide omavahelist sobivust. Ta oli sportlik ja edukas. Judos oli tal must vöö ning ta võitis kodumaiseid ja rahvusvahelisi võistlusi. Ta on kahekordne Saksamaa meister.

Kuid õppimine, treeningud ja rahapuudus hakkasid lõhkuma noort perekonda. Mida teha? Stobbe mattis mure alkoholi. Naine jättis ta maha ja laskis abielu lahutada. Kadus kontakt ka pojaga. Mees ei suutnud seda kõike taluda ja jõi ikka rohkem. “Ma olin räpane, põhjakäinud ja haisesin,” meenutab ta neid aegu. 15 aastat oli alkohol tema alaliseks kaaslaseks.

EHITUSTERAAPIA

Kogudus ehitas parajasti oma keskust ümber. Kui ehituse juht taipas, et kodutu on õppinud maaler, pakkus ta talle värvimistööde juhtimist. Ühel heal päeval sokutas toonane pastor talle ka sada marka taskusse, mille keegi koguduseliige andnud oli.

Stobbe oli kolm päeva söömata olnud. Ta oli osavõtlikkusest liigutatud. Tavaliselt tegid ju inimesed tema ümber suure kaare. Ehitustööd muutusid tema jaoks ravikuuriks. Muidugi vesteldi temaga väga palju. Lõpuks saigi temast kristlane ja aasta hiljem ta ristiti.

BISTROO HÜPPELAUAKS

Koos ühe kaasvõitlejaga ning varustatuna saiakeste ja kohviga, läks ta linnaparki, mis oli tol ajal kodutute kogunemispaik. Kuid oli jääkülm talv ja ühegi joodikuga nad jutule ei saanud. Selle asemel leidsid nad eest noori narkomaane.

Sellest kohtumisest leidis Stobbe oma kutsumuse. Ta tahtis neid inimesi aidata. Ja nii lõigi ta oma linnas ühe uskkondadevahelise narkovastase organisatsiooni osakonna. Ootamatut abi tuli ühelt pensionärilt, keda vaimustas organisatsiooni kaastööliste ind, kes igasuguse ilmaga abivajajate eest hoolitsesid. Ta tahtis midagi teha ja üüris neile tühjalt seisva bistroo. See on esmaspäevast reedeni pärastlõunati kolm tundi avatud.

PEAKS VAREM ALUSTAMA

Bistroos saavad külalised umbes kümne krooni eest süüa. Selle töö läbi on 19 enamasti noort inimest leidnud väljapääsu oma sõltuvusest. Stobbe jaoks on see tõendiks, et töö tasub end ära. Aga ta ei kavatse saavutatuga rahule jääda.

“Peame veel noorematega tegelema,” ütleb ta. Ja nii käibki ta endiste sõltlastega koolides, et seal narkootikumide ohtlikkusest rääkida. “Meie kui kristlased peame oma lippu kõrgel hoidma.”

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Viljandi Baptistikoguduses tähistati tänujumalateenistusega pastor Aamo Remmeli ordineerimise 50. aastapäeva. Ta ordineeriti 9. novembril 1958. aastal Paide Baptistikoguduses Eesti EKB koguduste vanempresbüteri Johannes Lipstoki poolt ning on teeninud hiljem Tallinna Nõmme, Koeru, Laitse ja Viljandi kogudustes.

23. novembril toimus Tallinna Elava Kivi Vabakoguduse asutamiskoosolek. Koguduse pastoriks valiti Indrek Luide, kes juhatab vastavalt põhikirjale ametijärgselt ka koguduse vanematekogu tööd.

Uue koguduse asutamiskoosolekul esindas liitu vanematekogu liige ja Tallinna piirkonna juht pastor Helari Puu. Kirjaliku tervituse saatis uuele kogudusele liidu president Meego Rem­mel koguduse Issanda sõnadega: “Jääge minusse ja mina jään teisse!” (Jh 15,4).

USKLIKE ERAKOND KÜMNE-AASTANE

Kuidas kõlbab Piibli õpetus parteile ja parteireklaam koguduse ajakirjale? Aga miks mitte? Evangeelium, mida kristlased kuulutavad kuulekusest oma Issandale, on nii hea sõnum, et seda ei raatsi kuidagi jätta üksnes kiriku ja palvela seinte vahele. See on nii hea sõnum, et seda ei raatsi kuulutada vaid nendele, kes tulevad pühapäeviti kirikusse. See sõnum on mõeldud ka nendele, kes eestlaste kombel astuvad kirikusse üks kord aastas jõuluõhtul – või isegi üldse mitte. Jumal armastab ka neid, sest Ta armastab meid kõiki!

See sõnum kulub marjaks ka vabariigi valitsusele, Riigikogule, linna- ja vallavolikogudele, suurele ametnike armeele, kes teostab meie riigi poliitikat. Seda arvame igatahes meie, kes me omal ajal asutasime kristlikele väärtustele baseeruva erakonna. Aastate möödudes on meie ühiskonnas toimunud mitmesuguseid muutusi ja muudatusi, samuti on mõnevõrra nihkunud mõned rõhuasetused meie erakonna programmis, sest poliitika on iseloomult mitte paigaltammuv, staatiline, vaid edasiliikuv, dünaamiline. Nii vahetasime kaks aastat tagasi ka partei nime.

Mida tohivad kristlased peale hakata evangeeliumi kuulutamisega, nagu seda soovitas Jeesus? Kunas, kus ja kuidas ning kellele tohime kuulutada, ilma et osa kaaskristlasi oleks sellest häiritud?

Läheme konkreetseks, võttes arutluse aluseks Jeesuse mäejutluse Mt 5–7. Avasalmidest loeme: “Aga kui Jeesus nägi rahvahulki, läks Ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid Tema ümber kogunenud, avas Ta oma suu ja õpetas neid.” Mäejutlusest leiame suure hulga ilmekaid näiteid hea kristlase igapäevasest elust suhetes iseenda ja Jumalaga, usklikega ja uskmatutega.

Jeesus soovitas palvekambris sosistatut kuulutada katustelt. Kui Ta ise kõneles rahvale, eriti suurtele hulkadele, valis Ta selleks sageli mäe, rohumaa või järveääre. Tänapäeva terminoloogiaga võiks ehk ütelda, et need olid “kohtumised valijatega”.

Mäejutluses õpetas Jeesus, kuidas me peame olema, et olla Jumalale meelepärased. Ta manitses meid olema vastutulelikud, leplikud, järeleandlikud, tagasihoidlikud, helded, andestavad ja Jumalale lojaalsed. Edasi soovitas Ta meil olla maa soolaks, eeskujuks, usaldada kõiges Jumalat. Ma leian, et need isikuomadused ei peaks kuuluma ainuüksi religioossesse valdkonda.

Jeesus soovitas meil teha head ja kuulutada Jumala tahet. Mõõdupuuks teiste suhtes seadis Ta meie oma mina: et me kohtleksime teisi nagu iseennast ning et meid tuntaks mitte sõnade, vaid tegude järgi. Head tuleks teha võimalikult kõikjal ja kõigile.

Mõnevõrra poliitilisemal suunal kutsus Ta meid üles seaduskuulekusele ja soovitas mitte mõista kohut, Ta rääkis lahti juriidilisi mõisteid nagu abieluseadus, vande vandumine ja kohtuskäimine. Neid teemasid oleks rohkem põhjust ja vahest tulusamgi arutada just nii-ütelda avatud ühiskonnas.

Või kas peaks tõesti mahtuma kuhugi nende näidete vahele mingi piirjoon, mis eraldab osa kristlikust missioonist üksnes kirikuseinte vahele ja koguduse rüppe sobivaks, jättes teise osa väljapoole kiriku-koguduse keskkonda? Et kui me oleme oma evangeelset sõnumit jaganud ja tahame oma kuulajatega edaspidigi lävida, siis peaksime neid tingimata kutsuma ai­nult oma kirikusse-kogudusse, mitte aga poliitilisse erakonda, kus ju samuti austatakse Jumala nime ja kus töö ja tegevus samuti rajaneb Kristuse õpetusel? Pealegi läheb “maa soola” palju rohkem tarvis leiges-magedas “ilmaühiskonnas” kui niigi ususoojas-soolases koguduses.

Ma usun, et need usklikud, kes kümme aastat tagasi asutasid EKRP ja töötavad nüüd usinasti edasi eesti kristlike demokraatidena, ei näe Piibli põhjal takistust, veel vähem keeldu, teha kristlikku valgustustööd meie sekulaarses ühiskonnas. Nii me tõotame oma tööd jätkata samaaegselt koguduses ja erakonnas, üritame viia hea sõnumi ka ilmalikesse ühiskondlikesse asutustesse. Sellepärast on meil plaanis osaleda ka järgmistel valimistel tuleval aastal. Seda lootuses, et ehk avaneb meile seekord rohkem uksi vallavolikogudesse ja linnavolikogudesse kui eelmisel korral.

Kõiges siin räägitus vajame aga oma kodukoguduste mõistvat suhtumist ja Issanda abi ning õnnistust.

AARAND ROOS
EKD juhatuse liige

ALGASID ETTEVALMISTUSED LOOTUSE FESTIVALIKS

9. novembril toimus Tallinnas metodisti kirikus Lootuse festivali avaüritus. Sellega tähistati järgmisel kevadel 29.–31. maini 2009 toimuva evangeelse suurürituse ettevalmistuste ametlikku algust. Kõikide evangeelsete konfessioonide esindajad olid kogunenud ühisele jumalateenistusele, mis oli nagu suur ühine “stardipauk” sellele, mida Jumala abiga tahetakse ette võtta.

Eestlased ja teised rahvad Eestis vajavad Kristust! Kõik vajavad lootust negatiivsete sõnumitega üleküllastunud ajastul. Aeg on küps, et kõik Eestimaa kristlased ühiselt astuksid Hea Sõnumiga oma rahva keskele.

Tulge, sest kõik on juba valmis! Just selliselt kõlas Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni (BGEA) ja Lootuse festivali eestipoolsete korraldajate sõnum kokkutulnuile. Tulge, sest kõik ettevalmistused on juba alanud! Ja tänu Jumalale, et erinevatest konfessioonidest on leitud õed ja vennad, kes on valmis õla alla panema sellele suurele üritusele.

Aga tegelikult sõltub festivali kordaminek (loe: inimeste võitmine Kristusele) meist kõikidest. Ja mida aeg edasi, seda rohkem on abilisi vaja. BGEA esindaja Euroopas Viktor Hamm kutsus oma sõnavõtus Eesti usklikke üles harjuma mõtteviisiga – iga kristlane, kes tuleb Saku Suurhalli, toob kaasa ühe mittekristlasest sõbra. Me kõik oleme nagu Jeesuse jünger Andreas – ta tõi oma venna Peetruse Jeesuse juurde.

Isadepäeva õhtul toimunud suurel jumalateenistusel teenisid kaasa muusikud Tallinna erinevatest kogudustest. Tervitusi tõid EELK, Eesti EKB Koguduste Liidu, EMK ja EKNK esindajad. Kogunenud kristlastele ütles julgustavaid sõnu Euroopa parlamendi liige Tunne Kelam. Franklin Grahami kirja Eesti usklikele luges ette Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär Heigo Ritsbek.

Õhtu lõppes ühise palvega. See on ka esmane ja peamine, milleks kutsun üles sind, hea Kuulutaja lugeja. Lootuse festivali palvekaartidel on kirjas üleskutse, et igal õhtul kell 22.00 usklikud üle kogu maa palvetaksid festivali hea kordamineku pärast. Loodan, et ka sina ühined kõikide eestpalvetajatega!

Kohtumiseni sinu ja su sõpradega 29.–31. mail 2009 Tallinnas Saku Suurhallis! Kavatseme ettevalmistustest regulaarselt infot anda.

Festivali korralduskomitee nimel
HELARI PUU

Vt ka alljärgnevaid fotosid!

LOOTUSE FESTIVALI AVAÜRITUS

9. novembril 2008 Tallinna metodisti kirikus

1 Piiskop Einar Soone tõi tervitusi Lootuse festivali auesimehelt EELK peapiiskop Andres Põdralt.
2 Õhtu peamise sõnumi andis edasi Billy Grahami Evangeelse Assotsiatsiooni Euroopa piirkonna juht Viktor Hamm (vasakul). Tõlkis EMK superintendent Taavi Hollman.
3 Ülistust juhtis Tallinna Vene Metodisti Koguduse ansambel.
4 Franklin Grahami tervituse Eesti kristlastele luges ette Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär Heigo Ritsbek.
5 Vaade saali.
6 Helen Lokuta ja Mart Jürgens laulmas.
7 Laulis Allika ja Credo koor.

Mati Bärensoni fotod