Tiit Kuusemaa foto

Kaminast tulev mõnus soojus ajab külma ja niiskuse välja. See ei ole torude soojus, vaid palju hubasem. Elus tuleleek annab valgust aasta kõige pimedamatesse päevadesse.

Jõuludest otsime turvalisust. Väikese lapse sünd viib mõtted pereringi ja ilusasse tulevikku. Seda kummalisem on, et paljude jaoks on passiivne osalemine jõulujumalateenistusel kogu kristlus. Ennast määratakse kõrvaltvaatajaks, kuigi Jumal kutsub meid oma perekonda. Tulevik, kus on ebameeldiv rist, jäetakse hoopis elust välja ja koos sellega ka igavik Jumala juures.

Jõulude järel tuleb kohe aastalõpp. Vana aasta viimased ja uue aasta esimesed päevad mööduvad paljudel aruandeid kokku pannes. Vahearuanne tuleks teha ka Jumala ees, et uue aasta saaks paremini Temale pühendada.

Jeesus ütles: “Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse” (Jh 12,46). Apostel Johannes lisab: “Kui me käime valguses, nõnda nagu Tema on valguses, siis on meil osadus omavahel ning Jeesuse, Tema Poja veri puhastab meid kogu patust” (1Jh 1,7).

VANAST UUDE ISSANDA AASTASSE

Toimetaja kommentaar

Tuleb rõhutada, et presidendi ja parlamendi õigused ning kohustused on kirjas põhiseaduses. Õiguskantsleri kandidaadi seab üles president ja Riigikogu otsustab. Mõlemad kasutasid seekord endale antud õigusi täiel määral. Loodame, et sellest ei tule tõsist tüli, kummalegi poolele saab selgeks teise tahe ja leitakse kompromiss.

SÕLMITI TÄHTIS LEPING

Paljudele jääb tõenäoliselt arusaamatuks, millega tegemist. Lepingut olevat keeruline lugeda isegi asjatundjatel. Eks see ole paratamatu, sest tegemist on väga laia haardega dokumendiga, kuid ometi viib see lihtsa inimese poliitikast veel kaugemale.

Mõned arengud Euroopa Liidus võivad eestlastele kui väikesele rahvale muret tekitada – kas meiega tulevikus ka arvestatakse või peame ainult suuremaid kuulama? Näiteks ei ole paljude otsuste puhul tulevikus enam vajalik nende ühehäälne heakskiitmine. Euroopa Liidu kui terviku seisukohalt on see arusaadav. Suure riikide arvu tõttu on keerulisemates küsimustes raske täielikule üksmeelele jõuda. Õiguste kadumise kurtjatele tahaks lohutuseks (mitte õigustamiseks) öelda, et ei kujuta päris hästi ette olukorda, kus väike Eesti oleks üksi kõigile teistele riikidele end vastandanud ja mingile otsusele veto pannud. Seega oli enne ja on ka tulevikus vaja leida mõttekaaslasi.

Euroopa Komisjoni volinike arvu vähenemine tähendab väikeriikide jaoks seda, et aeg-ajalt polegi mõnel “oma” volinikku. Siim Kallase kõrge koht ei ole praegugi iseenesestmõistetav, kuid tulevikus muutuvad ka väiksemad ametid raskemini kättesaadavaks. Peame küll mõistma, et volinik ei tohi teostada oma riigi poliitikat, vaid peab lähtuma Euroopa Liidu huvidest. Siiski on natuke julgem, kui mõni oma mees kõrgel kohal on.

Kõige olulisem on ikka see, kelle kätes ametikandja on. Kuningatroonile tõusnud Saalomon palus Jumalalt tarkust: “Ja nüüd, Issand, mu Jumal, sa oled tõstnud oma sulase kuningaks mu isa Taaveti asemele; aga mina olen nagu pisike poiss – ei mõista minna ega tulla” (1Ku 3,7). Kui iga valitseja ei taipa ise Issandalt tarkust paluda, siis peame meie seda talle paluma.

EESTI SAI SCHENGENI VIISARUUMI

Jõulude ajaks on Eestile jäänud üksainus kinnine piir – idapoolne. Eesti iseseisvumise ajal suletigi ju piire selleks, et just see piir kinni saaks. Nüüd said need piirid lahti, mis kogu aeg avatud oleksid võinud olla.

Piiridest kaugemal elavad inimesed ei kujuta ilmselt ette, kui ebamugav kinnine piir oli. Valgas avaldus piiri sulgemine väga otseselt ka koguduste töös, sest Lätis elavate koguduseliikmete tulek jumalateenistustele läks üsna raskeks. Pikkamööda muutus elu siiski normaalsemaks.

On piire, mis peavadki jääma. Eelkõige peab jääma Jumala riigi piir.

AASTA LÕPEB, UUS ALGAB

Kuulutaja kommentaaride mõte on olnud tuua mõistmist. Kuidas see õnnestus, ei ole autori otsustada. Kui need kommentaarid on aidanud heita vaimulikku pilku ilmalikule poliitikale ja äratanud usklikke suuremale innukusele Jumala riigi heaks, siis on nad oma osa täitnud. Aga Kuulutaja vajab ka uuel aastal usurahva eestpalveid. Siis ei ole käesolev Kuulutaja viimane aastalõpuleht.

“Õndsad on rahutegijad, sest neid hüütakse Jumala lasteks,” ütles Jeesus (Mt 5,9).

JUMALA VALITUTE TEE

Maailma Päästja avas valimise suure saladuse. Ta pöördus oma jüngrite kui sõprade poole, see rõõmustas nende südameid ja innustas neid Issandat järgima ja oma tööd tegema. Valimine rõõmustab ka tänapäeval tuhandeid lunastatud hingi. See rõõmustab sind ja mind, kõiki Jumala lapsi.

Apostel Peetrus ei kirjuta ilmaasjata: “Teie aga olete valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite Tema kiidetavust, kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse” (1Pe 2,9). Ustavad Jeesuse jüngrid on valitud ja püha rahvas.

KES ON VALITUD?

Kuid tegelik valimine oli veel palju varem. Sõna ütleb: “Tema on meid Kristuses valinud enne maailma rajamist olema pühad ja laitmatud Tema palge ees armastuses, meid ette määrates lapseõiguse osalisteks Jeesuse Kristuse kaudu enese juurde oma tahtmise heameelt mööda” (Ef 1,4–5). Kui ei olnud veel inimkonda, teostus juba valik. Juba siis teadis Jumal, kes võtavad Ta oma südamesse ja kes mitte.

Nende kohta, kes võtsid Ta vastu, ütleb Sõna: “Sest meie oleme Tema teos, Kristuses Jeesuses loodud heade tegude tegemiseks” (Ef 2,10). Me oleme Jumala looming, sõltume Temast ja kuulume Talle.

Kristlaste hulgas on valearusaamist valimisest. Mõni arvab, et Issand on osa inimesi määranud hukule ja teised igavesele elule. See ei ole õige arusaam Jumala armust. Jumal ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele (2Pe 3,9).

Sõna ütleb, et Issand teadis enne maailma loomist neid, kes Tema vastu võtavad. Kõik ei võta Jeesust vastu, kuigi neilegi kõlab evangeeliumi kutse: “Minge sisse kitsast väravast, sest lai on värav ja avar on tee, mis viib hukatusse, ja palju on neid, kes astuvad sealt sisse! Kuid kitsas on värav ja ahtake on tee, mis viib ellu, ja pisut on neid, kes selle leiavad.” (Mt 7,13–14). Kumba teed sa käid? Sa pead täna mõtlema, kus sa veedad igaviku.

Oluline on öelda, et valimine sõltub teatud määral inimestest. Inimene võib Jumala armu vastu võtta või selle tagasi lükata. “Siis paljud Tema jüngrid ütlesid seda kuuldes: “See sõna on ränk, kes suudab seda kuulda?”” (Jh 6,60). Nad läksid ära ja ei käinud enam Temaga.

Issand ei taha kedagi enda juures vägisi hoida. Ta lõi inimese vaba tahtega. “Siis ütles Jeesus neile kaheteistkümnele: “Kas teiegi tahate ära minna?” Siimon Peetrus vastas Talle: “Issand, kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.”” (Jh 6,67–69).

Näeme, et ühed, kes kuulsid sõnumit, läksid ära, kuid teised pidasid seda igavese elu sõnadeks. Meie jaoks on Piibli sõnum igavese elu sõnad. Me oleme rõõmsad, et Issand on meie südamed avanud. Issand teab, kes läheb Tema juurest ära ja kes jääb. Ja Paulus kirjutab: “Sest need, keda Ta on ette ära tundnud, need Ta on ka ette määranud saama Tema Poja näo sarnaseks, et Tema oleks esmasündinu paljude vendade seas” (Ro 8,29).

SAADA JUMALA LASTEKS

Sõna ütleb Jh 1,12–13: “Aga kõigile, kes Tema vastu võtsid, andis Ta meelevalla saada Jumala lasteks, neile, kes usuvad Tema nimesse, kes ei ole sündinud verest, ei liha tahtest, ei mehe tahtest, vaid Jumalast.” Me ei sündinud inimeste, vaid Jumala tahtel.

Aga millisel eesmärgil? Vastuse leiame oma algustekstist: “Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.”

Jumalal oli plaan, kui Ta otsustas rajada koguduse. Jumalal oli eesmärk, kui Ta kutsus Iisraeli oma rahvaks: “Teie olete mu tunnistajad” (Js 44,8) ja “Rahvas, kelle ma enesele olen valmistanud, peab jutustama minu kiidetavusest” (Js 43,21).

Jumal tahtis, et oleks rahvas, kes kuulutaks patusele maailmale Tema au. Jumal valis ka meid patuste hulgast, et me samuti oleksime Tema tunnistajad. Jeesus ütles: “Teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud” (Jh 15,19). Ta lõi meid nagu juutegi oma rahvaks, pühaks rahvaks. Ta ootab meilt praktilisi vilju. Aga milliseid?

ESIMENE VILI

Pühadusel on kaks mõtet. Kõigepealt nimetatakse pühaks seda, mis on Issandale pühitsetud. Leiame Piiblist püha linna, pühad paigad, pühad mäed (nagu Siioni mägi, millele ehitati Jeruusalemm), pühad nõud. Olid ka pühad inimesed. Iga esmasündinu tuli pühitseda Issandale, need inimesed kuulusid Talle. Uus Testament nimetab kõiki usklikke pühadeks või pühitsetuteks.

Teine tähendus on patu puudumine. “Jumal on valgus, ja Temas ei ole mingit pimedust” (1Jh 1,5). Inimesed vaatavad teleskoobiga ja näevad päikesel tumedaid plekke, Jumal vaatab maailma ja leiab seal puudusi, aga Jumalal endal ei ole plekke.

Ta on püha ja patuta. “Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jk 1,17).

Jeesus elas maa peal ja ei teinud ühtegi pattu. Sõna kutsub, et me oleksime oma Issanda sarnased: “Olge pühad, sest mina olen püha!” (1Pe 1,16). Jeesus pühendas oma elu inimkonna lunastamisele. Ta andis oma elu, täites taevase Isa tahet. Ta oli kõigiti kiusatud nagu meie ja siiski ilma patuta (He 4,15). Jumal tahab, et me pühitseksime oma elud Jeesusele ja elaksime Tema kombel püha elu.

TEISED VILJAD

Kolmas vili on kuulekus Issandale. Jeesus ütles: “Mitte igaüks, kes mulle ütleb: “Issand, Issand!”, ei saa taevariiki; saab vaid see, kes teeb mu Isa tahtmist, kes on taevas” (Mt 7,21). Jumal ootab usklikelt täielikku kuulekust ja Tema tahte täitmist. Sõnakuulmine on parem kui ohver (1Sa 15,22). Kes ei arvesta Issanda sõnaga, ei saa loota igavesele elule. Issand tegi kõik sõnakuulelikud igavese elu pärijateks. Me peame tooma sõnakuulelikkuse vilja.

On veel sellised viljad nagu almuste andmine, aitamine, ohvrimeelsus – me peame seda tegema, sest Jumal kutsub sellele. Aga üks kõige olulisemaid vilju on armastus. Me mõnikord oma käsumeelsuses kehtestame endale reeglid – seda ei või, seda ei tohi – aga sellejuures peab südames olema armastus, siis saab Jumala tahe imeliselt täidetud.

Me peame Jumalat armastama kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast (Lk 10,27). Me peame kartma Jumalat ja armastama vendi (1Pe 2,17). Me peame armastama selle hukkuva maailma inimesi. Selleks tuleb nendega töötada, rääkida neile Jumalast.

Armastus ei ole mööduv, vaid igavene, nagu ka Jumal on igavene. Sõna ütleb, et Jumal on armastus (1Jh 4,16). Armastus on täiuste kogum. See on parima avaldumine, parim kvaliteet, ühtseks ühendav, ja nii inimene tegutseb, käitub ja elab selle mõjul.

Jumal valis meid, et me läheksime otse, pöördumata vasakule või paremale, vaadates Kristusele. Tema on meie eesmärk, meie ideaal. Ta tahab, et me läheksime ja elaksime sellel maal, kuni Ta annab meile armuaega, ja kannaksime vilja. Saagu Tema nimi austatud. Sel juhul rõõmustame ka siis, kui Ta tuleb oma kogudusele järele, ja ütleme: “Tema on Jumal, kellele ma loodan.”

VALERI VETŠERKOVSKI
Pärnu Vene EKB Koguduse “Peetel” pastor
Jutlus Valga Peeteli palvela 50. aastapäeval
Vt ka pilte siit

ARVUTI AITAB KUULUTADA

HELARI HELLENURM (29) kuulub Tartu Kolgata Baptistikogudusse ja on arvutimisjonär misjoniorganisatsioonis Agape Eesti.

Milles seisneb Sinu töö?

Minu ülesandeks on kasutada tänapäevaseid vahendeid evangeeliumi kuulutamiseks. Minu töövahenditeks on arvutid.

Kuidas Sa sellele tööle sattusid?

Kui olin mõni aasta kristlane olnud, hakkasin endale sobivat tegevust otsima. Tegelesin arvutitega juba enne usklikuks saamist. Kui ma oma eraldatud aega Jumalaga veetsin, siis kippusin jälle arvuti taha. See häiris mind, sest Jumal on tähtsam. Siis tuli mulle meelde üks meie pastori Leho Paldre jutlus, kus ta rääkis sellest, et me võime oma oskustega Jumalat teenida. Kui mulle sai selgeks, et saan arvuti panna Jumalat teenima, siis läksin seminari õppima ja nüüd teen Agapes arvutitööd.

Kuidas Sa põhjendaksid arvuti vaimulikus töös kasutamise vajalikkust?

Eesti on väga arvutisõbralik maa – peaaegu iga nurga peal saab internetti ja väga paljudel on arvuti olemas. Mujal Euroopas on hoopis teistsugune pilt. See on esimene argument. Teine on see, et Jeesus läks sinna, kus olid inimesed. Kui suur hulk Eestimaa inimesi on internetis, siis ma leian, et pean ka sinna minema. Kolmas argument on, et internet on täis igasugust pahna, mida inimene ei peaks lugema. Sinna on vaja puhast ja õiget sõnumit.

Millised on internetitöö võimalused?

Kindlasti koguduse koduleht. Erinevad suhtluskanalid nagu Orkut ja MSN. Foorumid ja kommentaarikeskused (näiteks Delfi), kuhu erinevate huvidega inimesed koonduvad – neis saab oma huvi kaudu näidata kristlikku suhtumist nagu igapäevaelus ikka.

Mida sisaldab Kolgata koguduse koduleht?

Sealt on näha, milline on Kolgata kogudus, millised inimesed seal on, millega nad tegelevad, mis on tulemas ja millised on väärtused. Seal on artikleid, uudiseid, aruteluteemasid. On pilte üritustest, jumalateenistuste ja piiblitundide salvestused. Leht on aktiivne, see muutub pidevalt, seda käiakse palju uurimas. Vastukajasid on tulnud isegi Ameerikast – kus iganes eestlasi ja kristlasi on. Samas käib ka mittekristlasi, mida ma saan teada selle järgi, kui keegi kommenteerib foorumit või saadab kogudusele palvesoovi.

Kumb on efektiivsem, kas raadio või internet jumalateenistuse ülekandmiseks?

Mõlemal on oma plussid. Kuhu üks ei levi, sinna võib levida teine. Internet on kindlasti odavam. Igal kogudusel raadiojaama omada käib üle jõu. Aga kodus kuulates õiget osadust ei saa. Selleks on vaja kokku saada. Interneti ülekande väärtus on minu jaoks selles, et saan tagantjärgi seda veel kuulata.

Mõnedki kristlikud kodulehed seisavad muutumatutena väga pikka aega.

Ei ole tegijaid ja sellepärast seisavadki. Muidugi on see halb. Mõnes koguduses oleksid inimesed olemas, aga neil ei ole visiooni, ideed ega indu tegemiseks. Mõni kogudus kutsub mind nõu andma, ma räägin neile, millised võimalused on ja mis hoiab lehe aktiivsena.

Kas Sa ise kutsud ka tegijaid kokku?

On nii olnud – kui pole mind kutsutud, siis olen ise härjal sarvist haaranud. Kevadel tahtsime teha teemakohase palveõhtu, kuid see jäi ära, sest mul oli seljaga probleeme. See on pidevalt arvuti taga istuja kutsehaigus. Nüüd on meil järjest olnud kaks seminari. Nendel koosviibimistel loomulikult ka palvetatakse.

On kuulda, et noored teevad Skype’i kaudu palvekoosolekuid, nad ei kogunegi kokku.

See võimalus on tõesti olemas. Meil on ka noori väljaspool Eestit ja tahaks sõbra häält kuulda. Skype on selles suhtes asendamatu. Aga teine asi on siis, kui saad inimesega näost näkku kokku. Sellel on suurem väärtus, seega palvekoosolekud ei sure kunagi välja.

Kui mõni kogudus tahaks kodulehte teha, kas Sa siis julgustaksid?

Ikka. Aitan ka, niipalju kui jõudu on. Samas igal kogudusel ei pea lehte olema, kui ei ole, kes lehte üleval peab. Väiksemates kohtades võiks teha ühise lehe mitme koguduse peale. Igal lehel ei oleks ka lugejaid.

Kas Sinu töö üle pahandajaid ka on olnud?

Enamik inimesi on mõistnud, et see töö on vajalik. Kunagi oli arvamus, et foorumid on pahad. Mõni ülespandud tekst pole kõigile meeldinud. Midagi tõsist pole olnud.

Mis Sul parajasti käsil on?

Praegu ma kohendan oma isiklikku lehte. See on minu vaimulik päevik. Paljud minu sõbrad-tuttavad-sugulased on käinud seda lugemas ja saanud sealt mõtteid.

Agapes ehitan suuremat suhtluskeskkonda. Seal on uudisteportaal, foorum, jututoad, päevikud, otsingusüsteem, mis võimaldab leida kristlikke kogudusi ja üritusi.

Ma otsin inimesi, kes tunnistaksid oma usust; kirjutaksid artikleid, jagaksid mõtteid. Eesmärk on, et inimene, kes tuleb kristlikule kodulehele, näeks, et on kristlasi, nad teevad midagi ja neil on sõnum.

Täname!

17. detsembril 2007 telefoni teel

JUMALA RIIK VÕIDAB

Tartus Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris oli koolitus “Jumala riik ja kogudus – osaledes misjonis”. Koolitajaks oli Londoni Spurgeoni Kolledži rektor dr NIGEL G. WRIGHT (58). Intervjuu temaga tõlkis Agnes Böning.

Te olite varem Suurbritannia baptistiliidu president.

Olin sellel kohal aastatel 2002–2003. Liitu kuulub 2100 kogudust ja 160 tuhat koguduseliiget, koos sõpradega on meie kogukonnas umbes 250 tuhat inimest.

Liitu nimetatakse küll Suurbritannia baptistiliiduks, aga see on ajalooline anomaalia. Tegelikult kuuluvad liitu ainult Inglismaa ja Wales, Šoti baptistiliit ja Walesi uelsikeelne baptistiliit on eraldi.

Kui suur on baptistide mõju Inglismaa ühiskonnas?

Me oleme seal pikka aega olnud ja tuntud. Inglismaa ajaloos on olnud aegu, kus baptistidel on olnud tähendusrikas roll. Eriti oli see nii Inglise kodusõjas, kus paljud baptistid võitlesid parlamendi poolel kuninga vastu. Mitmetest tavalistest inimestest said kindralid.

Kuigi monarhia taastati, oli see väga erinev sellest, mis oli enne Oliver Cromwelli. Rahvas sai parlamendi kaudu palju rohkem võimalusi kaasa rääkimiseks. Aga kuna baptistid olid väga radikaalsed, siis olid nad kaua tagakiusatavad.

Mis on Teie teaduslik uurimisteema?

Tegelen koguduse doktriiniga, eriti on mind huvitanud koguduse ja riigi vahelised suhted. Väga paljud inimesed arvavad, et koguduse muudab baptistlikuks täiskasvanute ristimine. Aga enne ristimist on küsimus koguduse olemusest, kogudusest kui usklike inimeste kogust. Baptistid on keeldunud tunnustamast riigi kompetentsust usuasjades. Riigil ei ole õigust öelda, mis on teoloogiliselt õige või vale.

Kui palju me peame riiki kuulama?

Meil tuleb austada riiki ja olla lugupidav selles suhtes, mis on riigi ülesanded – säilitada rahu ja tagada õitseng. Üks osa sellest on kaitsta inimõigusi. Aga kui riik hakkab ütlema, mida võib uskuda ja mida mitte, siis see ei ole inimõiguste teema.

Riigil ei ole mingit õigust mängida Jumalat. Vastuolu korral tuleb lähtuda sellest, mida ütlesid apostlid: “Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna” (Ap 5,29).

Milline on Teie Jumala riigi tuleviku käsitlus?

Kristlik veendumus on, et Jumala riik võidab. Me ei saa teda ise tulema sundida, see on Jumala kingitus meile. Kristlased peavad üle saama kiusatusest panna Jumala riiki tulema oma pingutustega, eriti kui on tegemist jõulise pealesurumise või valede ponnistustega.

Kas kogudus peaks hoidma konservatiivset joont või kaasajastuma, et tänapäeva inimesteni jõuda?

Kui ma teaksin, kus tasakaal on. Maailm muutub kiiresti ja see pole raske ainult kristlastele, vaid ka usukaugete inimeste jaoks. Kristlastel peaks olema kindlus evangeeliumi suhtes. Siin on väga tähtis kristlik identiteet. Minu identiteet on juurdunud Kristuses, mitte meie kultuuris või traditsioonides. Kui me teame, kes me Kristuses oleme, siis see aitab meil ka muutuvates aegades kindlaks ja püsima jääda.

Kas näete koguduste maailma sarnaseks muutumise ohtu?

On tähtis teada, mis on need asjad, millest peame tingimata kinni hoidma ja mis on need, mis tegelikult nii tähtsad ei ole. Muusikastiilid, riietus, arhitektuur – sellised asjad muutuvad. Nad ei kujuta tegelikult erilist ohtu evangeeliumile. Aga meie usk sellesse, kes on Jeesus, meie usk Jumalasse, kes on Isa, Poeg ja Püha Vaim, nendes asjades ei tohi vaielda ega kahelda. Kui me nendes asjades teeme järeleandmisi, siis me kaotame kindlasti oma identiteedi.

Kui keegi ütleb, et ärme rahvast hirmuta ristisurmajutuga, siis sellega ei saa kaasa minna?

Kristlased usuvad, et Jeesuse ristisurm päästab meid. Evangeeliumi keskne sõnum on, et Jumal tuli maa peale ja võttis meie patud enda kanda. Kui me selles järeleandmisi teeme, siis oleme loomulikult oma identiteedi kristlastena kaotanud.

Mõned ei taha häid jõule soovida, et mittekristlased ei solvuks.

Kui kedagi häirib, kui kristlased soovivad häid jõule, siis on see absurd, millele meil tuleb vastu seista. Huvitav, et Inglismaal on sellise mõtteviisi vastu, et me ei tohi enam häid jõule soovida, just ilmalik press. Enamik mittekristlasi on väga rõõmsad, kui soovitakse häid jõule.

Koguduse uuenemine on valuline protsess. Kas see on loomulik?

Tundub, et see on loomulik. Inimesed jäävad mineviku külge kinni, isegi kui see minevik on oma energia ja elujõulisuse kaotanud. Paljud inimesed eelistavad oma usus olla mugavad, mitte niivõrd efektiivsed. Kui uuenemine tuleb, siis on alati inimesi, kelle jaoks see on eriti valulik.

Aga uuenemine ei peaks olema buldooser, mis kõik vana ära viib.

Ei, aga uuenemine eeldab, et inimesed on Jumalale avatud. Inimesed seostavad Jumala tööd sageli oma minevikukogemustega. Kogudusel on pidevalt kalduvus segada kristlus kultuuriga, kultuur muutubki kristluseks. Alati ei olegi nii kerge kultuuri ja kristluse vahel vahet teha.

Mõned näited Venemaa kogemustest. Vanem põlvkond koges tagakiusu. Neil aitasid elus püsida ja raske aja üle elada teatud kindlad laulud ja jumalateenistuse viis, mis lõid neile turvalisustunde. Kui muusika hakkas muutuma, siis vanem põlvkond tundis, et midagi nende jaoks olulist, mis oli muutunud nende identiteediks, võetakse ära. See on loomulikult täiesti mõistetav.

Kuidas konflikti ületada?

See on tõeline väljakutse, millega iga pastor varem või hiljem kokku puutub. Minu ainus vastus on, et pastoril tuleb inimesi väga kannatlikult kuulata, kuulata piisavalt kaua, et kuulda nende jutust seda, mis neile tegelikult muret teeb. Tuleks julgustada koguduses inimesi ka üksteist, nende arvamust ja siirast muret kuulama. Aidata, et inimesed ei oleks üksteise suhtes hukkamõistvad ega kohut mõistvad. See nõuab palju aega ja pingutust. Ma arvan, et see on ainus viis, kuidas käituda saab. Muidu läheb kogudus lõhki ja inimesed lähevad eri suundades.

Palun tutvustage Spurgeoni kolledžit!

Kolledž rajati Charles Haddon Spurgeoni poolt 1856. aastal. Meil on palju erinevaid kursusi ja üle 800 õppija. Koostöös Walesi ülikooliga võime anda kraadiõpet kuni doktorikraadini. Sama ülikooliga on seotud ka Prahas asuv Rahvusvaheline Baptistide Teoloogiline Seminar ja nende side loodi läbi Spurgeoni kolledži.

Millises eas inimesed teil bakalaureuse tasemel õpivad?

Enamik, kes õpivad pastoraalteoloogiat, on kolmekümnendates-neljakümnendates aastates, on küll ka nooremaid ja vanemaid. Meil on pastori amet tavaliselt inimesel teine, tal on juba üks haridus olemas. Õppima tulijad on olnud kogudustes aktiivsed ja kaasa teeninud erinevates töövaldkondades või hiljem usule tulnud ja leidnud oma kutsumuse Jumalalt. See on sellepoolest hea, et neil on juba piisavalt elukogemusi. Neil on tihti väga kõrge kvalifikatsioon mingil muul alal. Loomulikult tähendab see seda, et kui nad lõpuks kooli läbi saavad ja võivad pastorina tööle hakata, jääb neil lühem aeg pastorina töötada – pensioniiga jõuab kätte.

Nad teavad, mida tahavad, ja kui lähevad tööle, siis teevad seda?

Tõesti, nad on väga pühendunud oma töös pastorina. Aga loomulikult tuleb ka neil aegajalt oma identiteet pastorina üle vaadata, vahel ennast või oma töömeetodeid muuta. Näiteks päris paljud meie üliõpilased on enne olnud politseinikud. Aga koguduse juhtimine erineb siiski sellest juhtimisstiilist, mida nad politseis on kasutanud. Neil on vaja oma suhtumist ja käitumisviisi muuta, et see oleks koguduses kohane.

Tähendab, et teil on palju usklikke politseinikke?

Jah, politseis on päris palju kristlasi. Paljud vanempolitseinikud on väga pühendunud kristlased.

Milline on naiste ja meeste arvuline suhe kolledžis?

Umbes 40 protsenti on naised ja 60 protsenti mehed. 1920. aastatest on meil bap­tisti­kogudustes ka naispastorid.

Milline on praegu koguduste varustatus pastoritega?

Enamikul kogudustel on pastorid olemas. Tavaliselt on pastor ühe koguduse peale, aga on ka näiteks kaks pastorit viie koguduse peale. Enamik töötab täisajaga, aga mõned töötavad samal ajal ka õpetajana või lektorina. Või siis pastor töötab poole kohaga koguduses ja poole kohaga mingis kristlikus organisatsioonis või teoloogilises seminaris.

Walesis on natuke teine lugu. Seal on palju väikesi kogudusi. Uelsi­keelsete seas on väga vähe pastoreid, sest neil ei ole nooremas põlvkonnas pastorite järelkasvu. Seal on mõned kultuurilised probleemid. Mõnede koguduste jaoks on uelsi keel tähtsam kui kristlik usk.

Milline võiks olla Euroopa koguduste koostöö?

Ma nautisin väga aega Eestis. Ma usun sügavalt, et Euroopas võiks kogudustevaheline läbikäimine olla tihedam ja me võiksime rohkem üksteiselt õppida ning üksteist teenida.

Peamine mure meie kontinendil on see, et kristlus on olnud minevikus väga formaalne. Väga paljud inimesed on usust loobunud. Üks suuremaid väljakutseid tänapäeva kogudusele on see, kuidas edastada evangeeliumi kristlusejärgses kultuuriruumis. Sellise väljakutsega ei ole varasemad kogudused silmitsi seisnud. See on üks kõige masendavamaid väljakutseid. Või vaadates teisest vaatenurgast, on see üks kõige põnevamaid väljakutseid.

Täname!

1. detsembril 2007 Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

JÕULUD INDIAS

Meid oli seitse noort naist Saksamaalt, Šveitsist ja India erinevatest piirkondadest. Umbes kaks aastat varem kutsuti meid Maharashtra osariiki ühte aidsitõrje projekti läbi viima. Projekti sihtgrupiks olid kõige vaesematest ühiskonnakihtidest pärit aidsihaigeid ja nende perekonnad. Püüdsime neid meditsiiniliselt aidata ja neile Jumala armastust sõnas ja teos edasi anda. Meie püüdlusi pidi peegeldama ka projekti nimi Karuna Seva, mis tähendab halastusteenistust.

Alustasime päris väikeselt oma patsientide või õigemini sõprade kodude külastamistega vaestelinnaosas. Kõik need kaks aastat püüdsime üles ehitada usalduslikke suhteid, et neile rajada oma sõprade nõustamist, meditsiinilist teenindamist ja haigete haiglaga kontakti viimist.

Vesteldes vaestega nende kodudes, rääkisime nii nende tervisest, perekonnast kui ka usust ja meie isiklikest kogemustest Jeesusega. Paljud olid väga avatud ja rõõmustasid, kui me lõpuks nende pärast palvetasime. Üldiselt teadsid nad ristiusust väga vähe, sest olid seotud India levinuima usu hinduismiga. Sellepärast püüdsime lihtsalt, aga samas selgelt rääkida oma paljukannatanud ja ühiskonna poolt unustatud sõpradele Jeesusest ja Tema armastusest.

INDIAS ARMASTATAKSE LAULDA

Lõpuks jõudis tähtis päev kätte. Kutsusime oma sõbrad vaestelinnaosa tüüpilisse ühetoalisse majja, et seal koos nendega pühi pidada. Kõik oli lillede ja kirjude paberlaternatega pidulikult ehitud ja küünlad olid süüdatud. Põrandatel olid matid istumiseks valmis ja pikkamööda hakkasid külalised tulema. Naised kandsid kirjusid sarisid ja kõlisevaid käevõrusid, lapsed oma parimaid riideid. Nagu Indias tavaks, ei ole täpsusel tähtsust ja seepärast täitusid kohad pikkamööda.

Me hakkasime kiituslaule laulma ja külalised tulid nendega kaasa – Indias armastatakse laulda. Varsti oli ruum naisi ja lapsi lõhkemiseni täis. Kõik istusid tihedalt, aga rahulikult koos. Keskele oli pandud diaprojektor, millega Sandra näitas ilusaid pilte jõulusündmustest ja jutustas lugu juurde. Me olime väga tänulikud, et sel ajal vool ära ei kadunud. Üks meie India kolleegidest tõlkis loo kohalikku keelde, et kõik kindlasti õigesti kohale jõuaks.

Seejärel pakuti väikestest tassidest Indias tavalist hästi magusat teed ja küpsetisi. Lõpuks rääkis üks teine kaastöötaja, et Jeesus on tulnud maailma valguseks ja mida see meile kõigile tähendab. Et sõnumit piltlikumaks teha, sai iga kohalviibija väikese küünla. Me süütasime need kõik põlema ja ametliku programmi lõppedes läksid külalised säravate tulukestega välja pimedusse.

Igaüks sai väikese taldriku kookidega ja iseküpsetatud jõuluküpsise teele kaasa. Viimaseid oli meie grupp kaks pärastlõunat küpsetanud. See oli meie indialannadest kaastöötajatele uus kogemus, aga pakkus meile rõõmu.

Kui külalised ära olid läinud ja ruum hädapäraselt koristatud, algas meie jaoks teine osa – me läksime nende juurde laulma, kes ise tulla ei saanud. Olime mõned hindikeelsed India jõululaulud ära õppinud. Läksime kolmes grupis mööda kitsaid, korrapäratuid vaestelinnaosa teeradu pimedusse. Kogu tee saatsid meid uudishimulikud pilgud, kuni jõudsime oma sõprade onnideni.

HEA SÕNUM KÕIGE VAESEMATELE

Kui meie grupp hilisõhtul koduteele asus, olime kõik väga väsinud ja kähedate häältega, aga ka meid oli haaranud jõulurõõm – Jeesus on meie kõikide pärast sellesse maailma tulnud, ka kõige vaesemate, haigemate ja lootusetumate jaoks. Olime väga lähedalt näinud, kuidas see teadmine valgust ja uut lootust toob.

ULRIKE ENDERLE
idea Spezial

KAKS PALVUSHOMMIKUSÖÖKI

Palvushommikusöögi mode­raato­riks oli Euroopa Parlamendi president Hans-Gert Pöttering. Osalejaid oli ligi tuhat, kellest suurema osa moodustasid rahvuslike parlamentide ja europarlamendi ning valitsuste liikmed, diplomaadid ja Euroopa institutsioonide vastutavad ametnikud. Eestist olid seal europarlamendi liige Tunne Kelam abikaasaga ning Eesti Kristlike Demokraatide esimees Aldo Vinkel ja aseesimees Peeter Võsu.

3. detsembril toimus Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea konverentsikeskuses rahvuslik palvushommikusöök. Konverentsisaali kogunesid president Arnold Rüütel abikaasaga, mitmed Riigikogu, europarlamendi ja vabariigi valitsuse liikmed, vaimulikud juhid ning tuntud ühiskonna- ja kultuuritegelased.

Ettekande esitas Märt Saar noorteühendusest Going Up. Eestimaa käekäigu eest palvetasid noortejuhid erinevatest konfessioonidest. Muusikat tegid Birgit Õigemeel, keda klaveril saatis Joel Remmel, ning Rebecca Kontus koos Matis Metsalaga. Ürituse jooksul valmis koomiksikunstnik Joonas Sildrel joonistus Eestimaa tulevikust.

Ettekanne toetus videoinstallatsioonile, milles oli tänaval küsitletud noorte arvamusi Eestimaa olukorra ja probleemide kohta. Märt Saar kutsus juhte rahvast teenima ja olema noortele eeskujuks, keda nad tahaksid järgida.

Rahvuslike palvushommikusöökide traditsioon sai alguse ligi 30 aastat tagasi USAs. Tänaseks on see levinud üle maailma. Eestis toimus rahvuslik palvushommikusöök kuuendat korda, on hakatud korraldama ka piirkondlikke palvushommikusööke.

Rahvusliku palvushommikusöögi korraldajaks Eestis on Eesti Evangeelne Allianss koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga. Need organisatsioonid hõlmavad Eesti kõik suuremad konfessioonid ja kogudused.

Pressiteadetest

REGIONAALMINISTER HINDAB KOOSTÖÖD KIRIKUTEGA

Preemiate üleandmisel osales ka regionaalminister Vallo Reimaa. Ta ütles oma tervituses kirikute nõukogule, et sidusus ja koostöö on ühed olulisemad märksõnad, millele tuginedes tuleks meie riik üles ehitada. “Kuigi meil ei ole riigikirikut, ei ole kuskil öeldud, et kirik peab olema riigist lahutatud,” sõnas minister.

Vallo Reimaa tundis heameelt, et koostöövormid Eesti Kirikute Nõukogu ja riigi vahel on avardunud. Näitena tõi ta kaplanitöö laienemise politseisse, kaplanite kutsestandardi väljatöötamise, diakooniatöö korralduse magistriõppe ning oikumeenilised täiendkoolitused. Eraldi rõhutas minister tänavu suvel toimunud religioonitolerantsi konverentsi kordaminekut, kus riik oli kirikute nõukoguga heaks koostööpartneriks. Vallo Reimaa andis üle siseministeeriumi tunnustuse ja tänukirjad konverentsi korraldajatele.

Pressiteatest

KRISTLASED VÕITLEVAD AIDSi VASTU

Nelja-päevane konverents kanti satelliidi kaudu üle ka teistesse maadesse. Konverents lõppes noortekohtumisega ülemaailmsel aidsiohvrite päeval 1. detsembril.

EESKUJUKS TULEB VÕTTA JEESUS

Aidsihaigete ja viirusekandjate üldarv maailmas on 33,2 miljonit inimest, kõige enam on haigusest haaratud Aafrika. Tippkohtumisel olid ka tähtsad külalised sellelt mandrilt, nende hulgas Ruanda ja Sambia presidendiprouad Jeanette Kagame ja Maureen Mwanawasa.

POLIITIKA TIPPTEGIJAD

Hillary Clinton ütles, et kui ei töötata käsikäes kirikute ja nende partneritega ning nende ülemaailmne võrgustik jääb kasutamata, lõpeb aidsivastane võitlus kaotusega. Eelkõige evan­gelikaalid suhtusid aga endise esimese leedi sõnavõttu kriitikaga, sest ta on varem seisnud abordiõiguse eest.

Noortekonverentsi peakõneleja oli USA presidendi George W. Bushi 26-aastane tütar Jena Bush. Ta rääkis oma kogemustest UNICEFi (ÜRO lastefondi) kaastöölisena Panamas. Ta õppis seal tundma ühte sündimisest saati HIV-positiivset 17-aastast ema. Sellest kirjutab ta ka oma raamatus “Ana lugu”.

idea Spektrum

MÕRVARID MÕISTETI SÜÜDI

Pealinna Jakarta kohus mõistis süüdistatavad 3. detsembril kümneks kuni 19 aastaks vangi. Kohtunikud pidasid tõestatuks, et mehed võtsid osa kuritegudest kristlaste vastu Sulawesi saarel kaks aastat tagasi. Juba märtsis mõisteti mõrva 34-aastane ninamees ja tema kaks käsilast kuni 20 aastaks vangi. Tänu ülestunnistusele pääsesid nad surmanuhtlusest. Mehed olid seotud Al Quaidasse kuuluva terroriorganisatsiooniga Jemaah Islamiyah. Enda sõnul tahtsid nad kätte maksta moslemite eest, kes kaotasid elu rahutustes Sulawesi saarel aastatel 1999–2001.

Kurjategijad plaanitsesid algul tappa kuus koolitüdrukut, kuid mõrvapäeval tuli ainult neli neist koolist läbi kakaoistanduse koju. Mõrtsukad lõid kolmel 15–17-aastasel tüdrukul pead otsast, neljas pääses raskelt haavatuna. Pead leidis politsei plastkottidest mõned kilomeetrid mõrvakohast eemal kolme kristlaste küla lähedalt. Tapetud tüdrukute vanemad andestasid mõrtsukatele.

Islami äärmuslased jätkavad rünnakuid kristlaste vastu. Kristliku abiorganisatsiooni Open Doors andmetel on tänavu vähemalt 25 kogudust rünnakute objektiks olnud või neid sunniti töö lõpetama.

Indoneesia 218 miljonist elanikust on 80 protsenti moslemid, 16 protsenti kuulub kristlikesse kirikutesse ja kaks protsenti on hindud.

idea Spektrum

VALGA PEETELI PALVELA 50. AASTAPÄEV

1. Palvela ehitas nüüdne Valga Betaania Baptistikogudus. Pühakoda avati pidulikult 8. detsembril 1957. Vanempresbüter Johannes Lipstok asetas kantslile Piibli.
2. Vahepeal nõukogude võimu poolt ära võetud pühakoda tagastati usklikele ja selle taastas Valga Peeteli EKB Kogudus. Taasavamise jumalateenistusel 14. oktoobril 1990 palusid pühakojale õnnistust Betaania koguduse endine pastor Efrosim Rakki (vasakul), toimetusele tundmatu külaline, Betaania koguduse endine pastor Jaan Hanni, Peeteli koguduse pastori kohusetäitja, palvela taastamise juht Fjodor Dubski, tundmatu külaline, Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär Ruudi Leinus ja Betaania koguduse pastor Üllas Linder.
3. Juubelijumalateenistusel jäid pildile koguduse pastor Pavel Kulikovitš (vasakul), Pärnu Peeteli koguduse pastor Valeri Vetšerkovski, Narva EKB Koguduse pastor Pavel Vezikov, Aleksei Bandura Daugavpilsist ning koguduse juhatuse liikmed Viktor Žuravljov ja Andrei Püsijainen.
4. Palvela ehitamist pool sajandit tagasi juhtinud Jaan Hanni andis Pavel Kulikovitšile oma raamatu “Ehitajad”.
5. Valga Peeteli koguduse noored laulmas.
6. Need, kes koju ei kiirustanud, tulid pildile.

Loe ka jutlust siit!