|
Oktoobrikuus pidasime lõikustänupüha. Traditsioonid ja kuupäev on kogudustes erinevad, aga sisu on üks – anda Jumalale au ja tänu saagi eest, mille Ta on lasknud kasvada.
Muidugi ei saa unustada ka inimest, kes tööd teeb. Tedagi peab tunnustama. Aga töö õnnestumine sõltub Jumalast. “Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma” (Jk 5,7). Looduslikke tingimusi saab inimene mingil määral muuta, kuid sageli ei vasta tulemus soovitule. Tarvis on Jumala õnnistust ja selleks on vaja Temale ka alluda.
Kahjuks peame iga päev kokku puutuma inimtegevuse kurbade viljadega. Soov teenida palju raha paneb mõnegi unustama igasugused reeglid ja inimlikkuse. Õnneks ei pea keegi selliseks jääma.
Apostel Paulus kirjutas nendest, kelle elu ja eluvilja Kristus oli muutnud: “Sest kui te olite patu orjad, siis te olite vabad õigusest. Millist vilja te siis kandsite? Niisugust, mille pärast te nüüd häbenete. Sest selle tulemus on surm. Nüüd aga, kui te olete vabastatud patust ja saanud Jumala teenriteks, te kannate vilja pühitsuseks. Ja selle tulemus on igavene elu.” (Ro 6,20–22).
 PIMEDUSSE VARJUNUD ASJAD JA INIMSÜDAMETE KAVATSUSED
Toimetaja kommentaar
Tuntud Eesti poliitikute ausus on seatud kahtluse alla, nemad omakorda süüdistavad kahtlustajaid. Kas on midagi või kedagi kindlat ja usaldusväärset?
MITTE AINULT MAADEVAHETUSEST
Juba üle aasta tagasi lahvatanud maadevahetuse skandaal on viimastel nädalatel taas ajalehtede tähelepanu keskpunkti tõusnud. Nii uurimisorganid kui ka kuriteos kahtlustatavad mängivad ajakirjandusele.
Pole päris selge, kas maadevahetuse puhul järgiti formaalselt seadust või mitte. Kui seda tehti, siis tulevad uued küsimused. Kas keegi tõrjuti altkäemaksu abil kõrvale ja ta ei saanud maid vahetada? Kas altkäemaksu kohta on tõendeid?
Kahtlustatavad eitavad kuritegu ja mõnda artiklit lugedes tundub, nagu oleksid uurijad teeotsa ära kaotanud ning tormaksid otsides siia-sinna. Avaliku elu tegelased eelistavad mõnikord skandaali surmavaikusele. Villu Reiljan soovitas ajakirjanikel teemat nautida. Paistab, et ta loodab sellest loost puhtalt välja tulla.
Korruptsiooniga tuleb võidelda, selles ei ole kahtlust. Juba Vana Iisraeli seadus ütles: “Ära võta meelehead (altkäemaksu), sest meelehea pimestab nägijaid ja teeb õigete asjad segaseks!” (2Mo 23,8). Aga maadevahetuse lugu kasutatakse täiesti ilmselt ka poliitilises võitluses. Ometi on selle efektiivsus kaheldav. Näiteks Siim Kallas mõisteti õigeks ja kuigi tema suhtes avaldatakse senini kahtlust, on ta praegu oma karjääri mõjukaimal ametikohal. Nii võib juhtuda ka Rahvaliidu ja selle juhtidega, kui süüdistusi ei suudeta tõestada.
Ühiskond ei kohtle kõiki võrdselt. Mõni aasta tagasi sai üks jurist avaliku varguse teel suure varanduse ja mõnda aega oli ta nimi ka lehtedes. Summa oli oluliselt suurem kui Siim Kallase kümme miljonit dollarit. Kohus leidis, et juriidiliselt oli vargus korrektselt vormistatud ja asi ununes. Varastatud raha on nüüd firmades “ausat” lisa teenimas. Siim Kallase ja Villu Reiljani oletatavad pahateod jäävad aga aastateks ajakirjandusse püsima, sest need mehed taotlevad poliitilist võimu.
Ühes Postimehe artiklis koguni nõuti ebavõrdset kohtlemist – juba kahtlustuste tekkides võivat poliitikuid süüdiolevaks pidada ja kõige õigem käitumine olevat, kui kahtlustatavad tõmbuksid poliitikast tagasi. Poliitik olevat süüdi juba selles, kui on üldse skandaaliks alust andnud.
Nii see siiski olla ei tohiks. Keegi pole kaitstud pahatahtlikkuse eest, sest ühiskond ise pole ju püha. Pealegi – miks piirduda poliitikutega? Me alles tulime riigist, kus kõigil olid sildid küljes. Peaksime seisma selle eest, et kedagi ei saaks süüdlaseks pidada ainuüksi selle pärast, et ta on poliitik, usklik, neeger, mustlane vms, muidu võime kunagi jõuda Ameerikas uusi maid jahtinud valgete arusaamani, et “ainult surnud indiaanlane on hea”.
Usklikena peaksime süüdlastelt ootama meeleparandust ja avalikku kahetsust. Kui kahtlusalused osutuvad süüdlasteks, peavad kahetsema nemad. Kui süüdistus jääb tõestamata, on põhjust kahetsust oodata süüdistajatelt. Läbikukkunud uurimised ja kohtuprotsessid, mida on enne laialt reklaamitud, õõnestavad rahva silmis õigussüsteemi mainet. Tekib mulje, et võimulolijatel ja rahameestel on võimalik uurimis- ja kohtusüsteemi võita, tavakodanikul aga mitte. See on riigi stabiilsusele väga ohtlik järeldus.
MIS ON ÜLDSE KURITEGU?
Prohvet Eliisa läks Damaskusesse ja nuttis Hasaeli ees. “Ja Hasael küsis: “Mispärast mu isand nutab?” Ja ta vastas: “Sellepärast, et ma tean, millist kurja sa teed Iisraeli lastele: sa pistad põlema nende kindlustused, tapad mõõgaga nende noored mehed, paiskad nende lapsed vastu kaljut ja lõikad lõhki nende rasedad.” Aga Hasael küsis: “Mis on siis su sulane, see koer, et ta võiks teha nii suuri asju?” Ja Eliisa vastas: “Issand on mulle ilmutanud, et sina saad Süüria kuningaks.”” (2Ku 8,12–13).
Arusaam kuritegudest muutub aegadega. Tänapäeval ei saaks Hasaelist tsiviliseeritud maailmas valitsejat, ta antaks sõjakuritegude eest rahvusvahelise tribunali alla. Kahjuks on arusaam kuriteost muutunud ka teises suunas ja mõni Piiblis taunitud tegu on nüüd kuulutatud normaalseks asjaks. Ainult Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti (He 13,8).
Meist ja meie palvetest oleneb, et Eesti Vabariigi seadused oleksid õiglased. Täitkem siis enda kohustused Jumala ja oma rahva ees!
Isegi siis, kui kohus eksib ja seadus on ebaõiglane, toob Issand lõpuks valguse ette pimedusse varjunud asjad ning teeb avalikuks inimsüdamete kavatsused (1Ko 4,5). Sellega peaks arvestama iga inimene, olenemata tema ühiskondlikust positsioonist.
Korruptsioonikahtlused on tekkinud ka bussiliikluse lepingute ümber
ÕPIME JUMALAT USALDAMA
“Ja Terah võttis oma poja Aabrami ja Haarani poja Loti, oma pojapoja, ja Saarai, oma minia, oma poja Aabrami naise, ja lahkus koos nendega Kaldea Uurist, et minna Kaananimaale; ja nad jõudsid Haaranini ning jäid sinna elama. Ja Terahi elupäevi oli kakssada viis aastat, ja Terah suri Haaranis. Ja Issand ütles Aabramile: “Mine omalt maalt, omast sugukonnast ja isakojast maale, mille ma sulle näitan! Ma teen sind suureks rahvaks ja õnnistan sind, ma teen su nime suureks, et sa oleksid õnnistuseks! Siis ma õnnistan neid, kes sind õnnistavad, panen vande alla selle, kes sind neab, ja sinu nimel õnnistavad endid kõik suguvõsad maa peal!” Ja Aabram läks, nagu Issand teda käskis, ja Lott läks koos temaga; Aabram oli seitsekümmend viis aastat vana, kui ta Haaranist lahkus. Ja Aabram võttis oma naise Saarai ja oma vennapoja Loti ja kogu nende varanduse, mis nad olid soetanud, ja Haaranis hangitud hingelised, ja nad läksid teele Kaananimaa poole. Ja nad jõudsid Kaananimaale. Ja Aabram käis maa läbi Sekemi püha paigani, Moore tammeni; kaananlased olid siis veel sellel maal. Ja Issand ilmutas ennast Aabramile ning ütles: “Sinu soole ma annan selle maa!” Siis ta ehitas sinna altari Issandale, kes oli ennast temale ilmutanud.”
1. Moosese 11,31–12,7
Mõni aeg tagasi sattusin internetist lugema reklaami koolitusele “Saavutama õppimine” – see on neile, kes tahavad nii oma tööalased kui ka isiklikud mõtted teoks teha. Esimese päeva lõpul joostakse paljajalu tulistel sütel, et saada kogemus eneseületamisest. Koolituse üheks tulemuseks, vähemalt reklaami järgi, peaks olema osaleja veendumus oma suutlikkuses teha ära see, mis esialgu tundus võimatuna.
Mõtlesin, mida läheb vaja kursuses “Usaldama õppimine” – mitu päeva ja aastat selle kursuse läbimiseks kulub? Millal saab teha kokkuvõtteid ja mis on sellisel kursusel osalemise tulemuseks?
JUMALA KUTSE JA AABRAMI VASTUS
Midagi pidi toimuma juba Aabrami isa Terahiga, sest ta asus koos oma ja poegade peredega teele. Kaldea Uuris oli tähtsal kohal kuujumaluse kummardamine, mis oli seotud viljakusega. Terah asus teele Kaananimaale – kas oli ka tema saanud märguande Jumala käest? Meile ei räägita sellest.
Ent Terah jäi peatuma Haaranis ja suri seal. “Seal, kus ta peatuma jäi, seal ta ka suri,” ütleb üks kommentaatoreid.
Aabraham, sel ajal veel Aabram, oli valmis edasi minema sealt, kus tema perekond oli peatunud. Ta oli valmis vastu minema tundmatule – see oli Jumalale kuuletumise hind. Aabram oli valmis lubama end senisest lahti murda, et teha Jumalale ruumi oma elus.
Ent mida tähendas Aabramile järgida Jumala häält ja kutset ning asuda teele oma kodupaigast? Kuidas ta seletas seda oma naabritele, äripartneritele ja klientidele, kes tundsid huvi: “Sa asud teele – kuhu sa ka lähed?” Ta võis vaid vastata: “Ma veel ei teagi...” Tänapäeva ja küllap ka Aabrami ajastu mõõdupuu järgi oli see väga vähe innustav vastus, mis näitas ütlejat mõnevõrra abituna. Aabramile tähendas see usaldama õppimist.
Ja nii vaadatakse veel sajandeid hiljem Aabrahamile kui usuisale ja usuline hinnang temale ütleb: “Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb” (He 11,8). Lahkumine Kaldea Uurist ja nüüd veel Haaranist tähendas Aabramile vabanemist senisest usulisest arusaamast ja kultuurilisest taustast. Ilma sellise lahkumiseta poleks uus algus koos Jumalaga olnud võimalik.
Jumal tahtis võõrutada Aabramit kõigest, mis tema juuri meenutas ja proovida tema usku selleks, et see kasvaks. Kaananimaal ja selle ümbruses liikudes järgnes üks õppetund teisele. Läbi mitmete eksisammude edasi liikudes järgnes ka üks kogemus Jumala usaldamisest teisele.
Üks suuremaid katsumusi oli seoses tõotusega, mille Jumal andis – lastetule Aabramile tõotati järeltulijaid ja seda, et neid saab olema arvukalt nagu taevatähti. “Ja Jumal viis tema õue ning ütles: “Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda!” Ja Ta ütles temale: “Nõnda saab olema sinu sugu!” Ja Aabram uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks.” (1Mo 15,5–6).
Hiljem tuli veelgi suurem katsumus – Aabraham pidi olema valmis tõotusepojast Iisakist loobuma. Ta ei pidanud seda lõplikult tegema, ent jällegi pidi ta selles katsumuses usaldama Jumalat (1Mo 22,1–12).
Nii kestis see aastaid ja aastaid – üks katsumus viis teiseni. Kui ta ühel tasemel oli õppinud Jumalat usaldama, siis peatselt pidi ta õppima Jumalat usaldama veelgi sügavamalt, väliselt veelgi raskemates oludes, ja nii kuni oma surmani.
MEIE SAMMUD USALDAMA ÕPPIMISE TEEL
Teekond on võimas kujund elust ja eriti Jumala järgimisest. Elada saab ka nii, et selle pildiks on peatus; usuelu aga tähendab järgimist, pidevat edasiliikumist Jeesuse jälgedes. Jumal kutsub inimest, nii nagu Ta seda on teinud aastasadu ja isegi tuhandeid.
Jumal kutsub meid usaldama õppimise teekonnale. Ilma teeleasumiseta, ilma senise olukorra mahajätmiseta pole uut ilmutust. Nii kutsus Jeesus ka oma tulevasi jüngreid: “Järgnege mulle!” (Mk 1,17–18).
Selles mõttes igaüks, kes tahab järgida Jeesust, peab maha jätma oma mineviku, pöörduma Jeesuse poole ja alustama uut elu Jeesuse jüngrina. Alati ei too see kaasa rännakut otseses tähenduses. Ent senise hülgamiseks ja Issanda järgimiseks tuleb astuda sama otsustav samm kui see, mille pidi tegema Aabram, lahkudes Haaranist.
Kuhu oled sa jõudnud usaldama õppimise teel? Kas teed esimesi arglikke samme, et kogeda – Jumalat tasub usaldada, või oled aastaid seda teed kõndinud – ja koged sellegi poolest, et pead üha enam õppima Jumalat usaldama, üha edasi liikuma usaldama õppimise teel?
Ma ei tea, kus sa täna sellel teel asud. Kas pead mõnda osa uuesti omandama või on mõni tõotus, milles sa ei ole päris kindel? Kas sa ei ole veel kogenud, et see tõotus toimib sinu elus, kuigi sa ei ole selles kindel?
Ehk on su südames mingi lootus, mingi pilt või visioon tulevikust, mis sinu elu puudutab. Sa ei ole kindel, kas sa saad sellele toetuda, kas see ikka on Jumala käest? Sa pole ehk kindel ka ajas, millal see võiks täituda.
Või puudutab sinu südames olev lootus või visioon koguduse elu, koguduse tulevikku – ja sul on sarnaseid küsimusi ja kõhklusi. Nii või teisiti tuleb järgmise sammu astumiseks nende lootuste täitumise suunas õppida usaldama Jumalat.
Oleme kutsutud usaldama õppimise kursusele, mis kestab terve elu. “Aga ilma usuta on võimatu olla Jumalale meelepärane, sest kes tuleb Jumala juurde, peab uskuma, et Tema on olemas ja et Ta annab palga neile, kes Teda otsivad” (He 11,6).
PRAKTILINE OSA
Usaldama õppimise teel saame astuda mitmeid praktilisi samme. Üks nendest on kümnise andmine Jumalale. Üks Eestit külastanud pastor Ameerikast ütles, et “kümnis on abirattad andmise alal”.
Kasutan siinkohal Bobby L. Eklundi ja Terry Austini raamatut “Jumala partnerid”, et tuua mitu head põhjust kümnise andmiseks Jumala riigi käsutusse.
Esiteks, kümnis kuulub Jumalale. Pühakiri õpetab selgelt kümnise kuulumist Issandale (3Mo 27,30.32). Psalmist kinnitab: “Issanda päralt on ilmamaa ja selle täius!” (Ps 24,1). Kümnis aga kuulub Jumalale erilises tähenduses. Meie kasutusse jääb 9/10, ent kümnis on püha, see on pühitsetud Issandale, eraldatud kasutamiseks Jumala poolt.
Uue Seaduse rahvana on see meie jaoks otsekui kontrolljoon – me ei pea oma andmist kümnisega piirama, ent annetamine allpool seda joont annab põhjuse küsida, kas me oleme õppinud Jumalat usaldama?
Jumal kutsub üles Teda proovile panema: “Tooge kõik kümnis täies mõõdus varaaita, et mu kojas oleks toitu, ja proovige mind ometi sellega, ütleb vägede Issand” (Ml 3,10).
Kümnise andmine Issandale ei ole katse ära teenida Tema heasoovlikkust või saavutada enda päästet. Kümnis tähendab Jumala ainuomanduse tunnustamist ja Temale kuuluva andmist Tema käsutusse.
Teiseks, kümnis õpetab meile aukartust Jumala suhtes. See on kümnise andmise üks eesmärke Moosese käsuõpetuse kohaselt – “et sa õpiksid kartma Issandat, oma Jumalat, kogu oma eluaja” (5Mo 14,23).
Kümnis on üks viise jumalakartuse õppimiseks ja selle väljendamiseks. Kümnist tuues me anname aru, et Jumal on kõigi asjade, kõigi heade andide jagaja.
Kümnis toodi parimast osast saagist. Kui meie annetus Jumalale koosneb ülejääkidest, siis me anname sellega teada, et Jumal ei ole meile väga tähtis. Jumalat usaldama õppimine sellel tasandil õpetab meid Jumalat austama ja see omakorda viib vaimuliku uuenemiseni.
Kolmandaks, kümnis on tõend meeleparandusest. Prohvet Malakia kutsub rahvast meeleparandusele, pöörduma Jumala poole. Siit selgub, et annetamise ja meeleparanduse vahel on äärmiselt tihe seos (Ml 3,7–8).
Rahvas küsis prohvetilt: “Kuidas me pöördume Jumala poole?” Prohvet vastas: “Alustage kõige nähtavama patuga oma elus – rahaga.” Kui kristlane ei maksa kümnist, siis ei tähenda see seda, et ta vajab rohkem raha. Tegelikult vajab ta meeleparandust.
Tõeliselt on kümnis seatud meie huvides. Jumal tahab, et me oleksime vabad hävitavast mammona kummardamisest. Malakia ajal ei kannatanud Iisrael mitte sellepärast, et Jumal oleks neist eemale tõmbunud, vaid selle tõttu, et nad olid sõnakuulmatud.
“Pöörduge tagasi minu juurde, siis pöördun mina teie juurde, ütleb vägede Issand!” (Ml 3,7). See on üks otsesemaid väljendusi andmise ja saamise suhetest. Siin ei öelda, et majanduslike raskuste ainsaks põhjuseks on vähene annetamine, kuid siin öeldakse, et see on üks põhjus. Kui on majanduslikke raskusi, siis peaks inimene end kontrollima just selles valdkonnas.
Oleme kutsutud usaldama õppimise teele. Kasutame kõiki võimalusi, et sellel teel edasiminekuks ka praktilisi samme astuda.
PEETER TAMM
Elva Baptistikoguduse pastor
PRESIDENDIAEG LÕPPES, TÖÖ JÄTKUB
27.–30. septembrini toimus Budapestis Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) aastakoosolek. HELARI PUU (48) lõpetas kaheaastase ametiaja EBFi presidendina ja andis ameti üle Horvaatiast pärit asepresident Toma Magdale (47) . Uueks asepresidendiks valiti Moldova Baptistiliidu piiskop Valeriu Ghiletchi.
Miks Sind EBFi presidendiks tagasi ei valitud?
EBFi põhikirja järgi ei saa presidenti tagasi valida. Tegelikult valitakse asepresident, kes kahe aasta pärast formaalse käetõstmisega edasi presidendiks valitakse.
Kas Sul on hea meel möödunud kahest aastast?
See oli hindamatu kogemus vaimuliku teenimise ning elu ja inimestega kokkupuutumise mõttes.
Kui suur oli Sinu töökoormus presidendina?
Mul oli 30 reisi ja külastasin 17 baptistiliitu. Tuli juhatada aastakoosolekuid ja kaks korda aastas tegevjuhatuse tööd. Kuna EBFi president kuulub Baptistide Maailmaliidu tegevjuhtkonda, siis olid ka seal kaks korda aastas kohtumised.
Peasekretär Tony Peck liigub Praha ja Bristoli vahet, peasekretäri assistent Helle Liht on Prahas ja mina olin Eestis. Skype andis meile tasuta võimaluse teha aktiivselt tööd.
EBFi tegevjuht on peasekretär. Kui palju pidid Sa EBFi esindama ja kui palju probleeme lahendama?
President peamiselt esindab – jutlustab, tervitab, vaatab olukorda. Üheks minu tähtsamaks osaks kujunes peasekretäri kõrval olemine suhetes venekeelsete liitudega. Kuna ta oli teist aastat ametis, kui mina sain presidendiks, siis tal peaaegu puudusid kokkupuuted endise Nõukogude Liidu aladega, nende traditsiooni, kultuuri ja mõttelaadiga. Ma sain teda oluliselt aidata ka konfliktide lahendamisel. Alati pole mõistlik üksi minna, kui on vaja kellelegi nõu anda.
Nõukogude Liidus oli suur ühine EKB liit. Kuidas sealt pärit usklikud Sinusse nüüd suhtusid?
Väga sõbralikult, mõistvalt ja vennalikult. Samas nad ju mäletavad, et Eesti EKB Koguduste Liit on alati seisnud ida ja lääne vahel, nii et ega nad meid täpselt endaga ei samasta.
Kas käisid ka mõnes niisuguses kohas, kus elu oli ohus?
Võib-olla kõige eksootilisemad kohad olid Kõrgõzstan ja Tadžikistan. Seal ei olnud eriti rahutu, Liibanonis oli natuke kõhedam. Üksinda välja ei soovitata minna, aga vennad ütlevad, et kui tavakodanikuna liigud, siis ei ole mingit ohtu. Siiski me teame, et terroristid ei ole väga ratsionaalse mõtlemisega.
Eesti usklikel oli nõukogude ajal teistele midagi anda. Kuidas Sa tunnetad Eesti positsiooni nüüd?
Eesti on väike riik ja ka Eesti EKB Koguduste Liit on Euroopas väiksemate hulgas. Aga kui peasekretär räägib EBFist, siis ta ütleb, et meil on terve rida suuri ja aktiivseid liite ning ka mõned väikesed ja aktiivsed liidud, kellel on midagi teistele pakkuda. Eesti nimi kõlab seal esimeste hulgas. Meil on tugevaid ja pühendunud inimesi, kes on olnud aktiivselt seotud EBFiga.
Millise kogemuse andis Sinu töö Eesti EKB Koguduste Liidule?
Minu valimine EBFi presidendiks oli suur tunnustus tervele meie liidule. Me ei ole lihtsalt oma nurgas, vaid püüame näha maailma ja teenida ka teisi. Ma ei ole praegu seotud liidu igapäevatööga, olen ainult vanematekogu liige, aga tunnen seda, et kui liidu tööd ka kaugemalt vaadata, siis annab see palju selgema pildi.
Kuna EBFis on 50 baptistiliitu, kas siis on järgmine võimalus mõnel eestlasel presidendiks saada alles saja aasta pärast?
Päris nii see ei ole, see sõltub isikutest. On terve pikk reglement, millele asepresidendi kandidaadid peavad vastama. Eelkõige sõltub valik kandidaadi kogemusest ja aktiivsusest EBFis. Minu esimene kontakt EBFiga oli 1992. aastal.
Kas Sul on nüüd tühi tunne?
Ameti üleandmine alles oli. Võib-olla mingil hetkel tuleb tühi tunne, aga ega füüsiliselt ei olegi kerge kogu aeg reisida erinevates ajavööndites ühelt jumalateenistuselt või konverentsilt teisele. Need ei ole puhkusereisid soojale maale. Kaks aastat on päris paras aeg selleks tööks. Pealegi ei ole see palgaline töö ja igapäevast leiba peab endale kuskilt mujalt hankima.
Mida Sa edasi teed?
Mind valiti täisajaga Tallinna Allika Baptistikoguduse pastoriks. Töötan ka Allika kirjastuses ja suhtlen mittetulundusühingu Eesti Koguduste Partnerid kaudu välismaa koostööpartneritega. Loodan Jumala abiga hakkama saada.
Oled olnud kaks korda president (Eesti EKB Koguduste Liidus ja EBFis) ning pensionile veel ei saa. Kas on ootamas veel mõni presidendikoht?
Ei, mul pole kunagi sellist igatsust olnud ja ma arvan, et ei tule ka. Mul on hea meel olla koguduse pastor. See on tegelikult ju kutsumus, muud asjad on hiljem juurde tulnud ja kutsumusest kõrvale tõmmanud.
Ma tahaksin tänada Eesti kogudusi, sõpru-pastoreid ja kõiki neid, kes on mulle palves mõelnud ja mind hea sõnaga toetanud. Mul on hea meel ka liidu juhtkonna toetuse üle. See on väga palju tähendanud nii liidu töös kui ka EBFis. Me vajame vaimulikus töös üksteist.
Täname!
17. oktoobril 2007
Skype'i vahendusel
Vaata ka fotosid siit!
KOGUDUSE TÖÖ TULEMUS AUSTAGU JUMALAT
Seekordseks Kuulutaja vestluskaaslaseks on venekeelse Valga Peeteli EKB Koguduse pastor PAVEL KULIKOVITŠ (41), kes andis intervjuu lõikuspüha jumalateenistuse järel.
Kuidas Sa Eestisse sattusid?
Ma võtsin 1990. aastal naise. Nagu Sõna ütleb: “Seepärast jätab mees maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole” (1Mo 2,24). Veera pere tuli Eestisse juba 1973. aastal. Minu kodukoht on Ida-Ukrainas Donbassis. Veera on pärit naaberlinnast.
Kuidas Sul integreerumine edeneb?
Integreerumist mõistetakse erinevalt. Mõned peavad selleks eesti keele äraõppimist. Minu arvates seisneb integreerumine aktiivses osalemises selle riigi elus, kus sa elad.
Kas Sa oskad võrrelda Eesti ja Ukraina usuelu?
Oleneb ajast. Nüüd ma pole Ukrainas väga pikalt olnud. Kui elasin veel seal, siis olin noor ja ei olnud kõikidest probleemidest teadlik.
Kuni 1990. aastani oli elu mõlemal maal mingil määral sarnane. Inimesed ei olnud veel hakanud ära sõitma. Nüüd, kus piirid on lahti, on paljud kirikud tühjaks jäänud. Ei ole ka mingi saladus, et Eesti oli ümberasumisel vahepunktiks. Minu arvates pole tühik Eesti venekeelsetes kogudustes veel täitunud.
Ka Ukrainast on paljud lahkunud ja lahkuvad, kuid seal on kogudustes rohkelt rahvast. Lahkujate asemele tulevad uued pöördunud inimesed. Minu kodukohas alustati siis, kui ma veel seal elasin, uue kiriku ehitamist. Nüüd on nii vana kui ka uus hoone rahvast täis. Jumalat otsitakse seal rohkem kui siin.
Muidugi ei hakka ma praegu arutama motiive, miks nii juhtub. Ehk sobib kõnekäänd “Enne müristamist mees risti ette ei löö.” Mõnda inimest ajavad raskused vihale, teisi aga toovad Jumalale lähemale, sest inimesed vajavad mingit kaitset, toetust ja abi.
Aga vabadus on ometi hea?
Minu vaimulik hinnang on subjektiivne. Kui enne valitsesid kommunistid ja kõikjalt tuli ähvardusi nagu nüüd mõnel moslemimaal, siis enam seda ei ole. “Sel päeval nuhtleb Issand oma terava, suure ja tugeva mõõgaga Leviatanit, põgenevat madu, ja Leviatanit, keerdunud madu,” kirjutas prohvet Jesaja (Js 27,1). Ma arvan, et nüüd on see madu keerdu tõmbunud.
Kui jüngrid küsisid Kristuse taastulemise tunnuseid, siis Ta ei ütelnud, et hoiduge mingi konkreetse patu või õnnetuse eest, Ta ütles: “Vaadake, et keegi teid ei eksitaks!” (Mt 24,4). Eksitamine käib nii Eestis kui ka Ukrainas. Erinevates kohtades suhtutakse sellesse erinevalt ja juhtivad vennad reageerivad erinevalt. Kui piirid läksid lahti, siis inimesed hakkasid ütlema, et need elavad nii ja teised naa, miks meie ei või. Kahjuks võeti üle ka halba. Vabadus on hea asi, kuid apostel Paulus ütles, et vabadus ei peaks saama lihalikule loomusele õigustuse andmiseks (Ga 5,13).
Kui kaua Sa oled Valgas elanud?
Kuus aastat. Algul elasin üksteist aastat Narvas. Juhtus nii, et kui seal võttis pastor mõneks aastaks puhkust, tuli mul kolm aastat teda asendada. Tulin Valka ehk rohkem majanduslikel põhjustel. Sel ajal oli Peeteli koguduses niisugune periood, et juhtimine oli kollektiivne ja jumalateenistusi peeti kordamööda.
Peeteli palvelal on tänavu juubel – 50 aastat tagasi avati see esimest korda. Nõukogude võim võttis maja hiljem ära ja aegade muutudes sai sellest uuesti pühakoda. Kui palju teie kogudus vanadest aegadest teab?
Mõnda asja ikka varem siin elanud inimeste kaudu teame. See, et meie maja kunagi Betaania koguduse poolt ehitati ja nüüd on saanud taas pühakojaks, on väga hea. Maja täidab jälle oma esialgset ülesannet. Et see maja on vundamendist peale ehitatud Jumala õnnistusega, tähendab palju. Hoone on praegu remondis ja ei teagi, kas õnnestub juubelit pidada. Ruumi meil siin on, kuid väljanägemine jättis soovida. Praegu on ehitusjoonised tegemisel.
Sul on head töömehekäed – ostsid endale logu maja ja tegid korda. Kas Sa oled ka palvela remondil vedaja?
Igas asjas peab olema keegi eestvedajaks, muidu ei tule midagi välja. Sellepärast ma veangi. Augusti lõpus võtsime palvelalt vana krohvi maha, kuid ei arvestanud sellega, et paberite peale nii palju aega läheb. Vahetasime aknad ja teeme praegu sisetöid. Õnneks vennad töötavad hoolega.
Kuidas Sinust ärimees sai?
Bisnesmeni võib tõlgendada lihtsalt kui hõivatud inimest. Mina olin palgatööl. Enne piisas inimestele sellest, nüüd on ajad on muutunud. Äri ajame selleks, et olla majanduslikult natukegi iseseisvad. Äritegevus võtab väga palju aega ja on sarnane ühe rattaga käruga – kogu aeg peab kõvasti mõlemast käepidemest kinni hoidma. Praegu on minu kõige suurem soov palvela korda teha. Sellepärast tuleb palju oma töid tegemata jätta. Tuleb talv ja palvelal on seinad paljad.
Äriga tegeleb meil rohkem Veera. See oli tema ala ja idee, mina olen abiline. Tal oli juba Narvas tahtmine teha kondiitritsehh, Valgas see õnnestus. Meil küpsetatakse pirukaid, saiakesi ja torte. Veera jälgib väga hoolega kvaliteeti. Me ei kasuta konservante, vaid naturaalseid aineid. Kui on või, siis on või, koor on koor ja kohupiim on kohupiim.
Meil oli majas vahepeal ka väike kohvik, kus müüsime oma kaupa. Kõlab kummaliselt, aga kuigi Valgamaal on statistika järgi Eesti suurim tööpuudus, ei ole kerge leida inimesi, kes tahaksid tööd teha. See on üks olulisemaid põhjusi, miks kohvik kinni tuli panna. Kondiitritsehh töötab edasi.
Kas sama kehtib ka koguduses, et inimesi on, aga kõik ei tee tööd?
Ühelt pastorilt küsiti, kui suur protsent koguduseliikmetest tööd teeb. Ta vastas, et kõik töötavad – muist koos temaga ja muist tema vastu. Ma ei taha öelda, et meie koguduses samamoodi on. Asi ei ole ilmselt selles, et inimesed ei tahaks tööd teha, nad lihtsalt ei ole veel leidnud endale kohta. Tahaks näiteks, et koguduses oleks lastetöö. Kui siia tulime, oli lapsi vähe. Hakkasime tööle, tuli lausa tänavalt umbes 30 last. Negatiivselt mõjusid majandusmured. Uuesti alustamine on keeruline.
Igas koguduses pole ju kõiki töövorme.
Igal organisatsioonil peab olema oma struktuur administratsioonist kuni majandamisküsimusteni või lävepakust altarini, et igaüks teaks, mida ja kuidas ta peab tegema. Et pastor ei peaks enne jumalateenistust luuaga ringi käima.
Kui koguduses on rahvast vähe, siis muud võimalust ei ole.
Siis on ka vajadusi vähem. Hullem on, kui rahvast on, aga osa neist lihtsalt jälgib, mis juhtub ja kaasa ei aita.
Kas Sa näed tulevikku positiivsena?
Koguduse ülesehitus tuleneb Piiblist: “Jumal on seadnud koguduses esmalt mõned apostleiks, teiseks prohveteiks, kolmandaks õpetajaiks…” (1Ko 12,28). Kõik on kindla eesmärgiga.
Kes tahab kartuleid võtta, hangib endale vajalikud tööriistad – labida ja ämbri. Ilma nendeta kartuleid võtta ei saa. Kui läheme kalale, võtame õnge. Kui seda ei ole, siis kala kätte ei saa.
Ilma selle struktuurita, mille Jumal määras, on kogudus relvitu ja teovõimetu. Ta võib isegi suur olla, aga ta ei tööta efektiivselt, tal pole vahendeid eesmärgi saavutamiseks. Samas, kui kogudus on väike, aga töötab õigesti, vastab kohalike olukordade nõuetele, siis ta saavutab tulemusi.
Jumal ei tee midagi, kui keegi ei tööta. Jumal äratab kasvõi ühe inimese ja tegutseb tema kaudu. Kui keegi midagi ei tee, ei toimu midagi. Kui kogudus on õigesti üles ehitatud ja me oleme Jumala tahtele kuulekad, siis tulemus austab Jumalat.
Kui palju on Peeteli kogudusel sidemeid eestikeelsete kogudustega?
Kollektiivse juhtimise ajal oli meil kahjuks sidemeid nii eestlaste kui ka venelastega vähe. Kui oli vaja vendade nõupidamistele sõita, siis keegi ei tahtnud minna. Praegu püüame olukorda muuta.
Veel Narvas olles tegime vendadega ettepaneku, et venekeelsed kogudused võiksid otse eestlastega koostööd teha, venekeelset regiooni Eesti EKB Koguduste Liidu sees poleks vajagi. Sidemed venekeelsete koguduste vahel peavad muidugi olema, aga kui jutt on asjaajamisest, siis saaks ilma hakkama.
Peeteli kogudusest on sõitnud Ameerikasse ja Saksamaale elama mitu korda rohkem inimesi kui alles jäi. Millised on sidemed nendega?
Sidemed on isiklikul tasandil. Kui keegi tuleb vanasse kodulinna külla, siis ta külastab ka kogudust. Mingeid ametlikke sidemeid meil ei ole. Kui alustasime ehitust, siis saatsime abipalve venekeelsetele kogudustele, eestlastele jäi kahjuks saatmata. Kellel oli sidemeid välismaal, need vahendasid väikesi summasid. Rahadega on tänapäeval igal pool kitsas. Tahaksin olla optimist, kuid majanduslik olukord räägib teist keelt. Kõik on Jumala käes.
Täname!
21. oktoobril 2007 Valga Peeteli palvelas
NOORED KUTSUVAD NOORI JUMALA JUURDE
Õpin Norras piiblikoolis, mis on eelkõige suunatud misjonitööle. Enamiku ajast veedame koos, sest me kõik ööbime koolis ja einestame ühise laua ääres.
Erinevalt tavakoolist ei ole siin nädalavahetused vabad. Meie puhkepäevaks on esmaspäev ja seda ka vaid juhul, kui praktikat ei ole.
NALJAD VÕIVAD OLLA OHTLIKUD
Hiljuti käisime laagris, kus meie ülesandeks oli sisustada nii jumalateenistused kui ka vaba aeg. See kogemus oli eriline tingimuste poolest.
Reede õhtul pidin ma autoroolis istuma. Täiesti uus kogemus oli mägede vahel sõita, aga ei olnudki nii hull. Kui kohale jõudsime, viidi umbes 50 inimest kaatritega saarele, kus ootas suur sõjaväetelk. Seal ei olnud elektrit, mis võttis võimaluse filme vaadata, muusikat kuulata või õhtustel üritustel piisavalt valgust kasutada.
Magasime telgis, kus oli väga külm. Mul polnud madratsit kaasas, ainult magamiskott. Kuigi mul olid kõik riided korraga seljas, külmetasin terve öö. Hommikul, kui mul oli niigi külm, sain mitu hoopi veepommidega ja tervis ei pidanud enam vastu – tuul oli tugev ja riided olid läbimärjad. Saarel polnud ühtegi sooja kohta ka, sest elektrit ei olnud. Palavik tõusis vaikselt, pea valutas ja tekkis köha. Mõnedel noortel oli rohtu kaasas ja tänu sellele hakkas natuke parem.
Olin pool päeva rivist väljas, aga õhtul üritasin ennast kokku võtta, sest kavas oli teenistus. Pidin teistele rääkima, kuidas me peaksime Jumalat usaldama, aga ise olin ju tegelikult selle ära unustanud. Ma arvan, et sel viisil tahtis Jumal mulle õppetunni anda.
Saarelt sõitsime otse edasi Oslosse. Algul oli üks teine tüdruk roolis, aga pärast pidin mina sõitma umbes 280 kilomeetrit. Meie kõrvalrajal lendas üks auto teelt välja – vihma sadas ja tee oli libe. See oli õudne.
EKSINUD VAJAVAD EVANGEELIUMI
Oslos olime terve nädala abiks organisatsioonil, mis tegeleb alkohoolikute, narkomaanide ja prostituutide aitamisega. Hommikuti oli kursus, kus õpetati, kuidas selliste probleemidega inimestega tuleks suhelda. Pärastlõunati käisime tänavatel narkomaanidega rääkimas. Seda tegime kahekaupa – õpilane ja organisatsiooni töötaja koos. Ei olnud kindlat teemat, millest oleksime pidanud rääkima. Lihtsalt suhtlesime, et ka nemad võiksid ennast rohkem inimestena tunda. Mõned soovisid vestelda, teised tahtsid pigem omaette olla.
Meie ülesandeks oli ka nurgataguseid kontrollida, et kui juhuslikult keegi on üledoosi võtnud, saaksime õigeaegselt aidata. Käisime paikades, kus soovitati tähelepanelik olla, et süstaldele peale ei astuks. Tõeliselt valus oli vaadata, kuidas inimesed ennast süstisid ja siis täiesti teise maailma kadusid.
Õhtuti aitasime kaasa kohvikus, mis oli just niisugustele inimestele mõeldud. Ka hilisel kellaajal käisid mõned paarikaupa tänavatel narkomaanidega rääkimas ja neid kohvi jooma kutsumas. Teised aitasid toitu soojendada ja otsisid võimalusi, et inimestega ka tõsisematel teemadel rääkida.
IGAS PÄEVAS ON MIDAGI HUVITAVAT
Nii argipäevad kui ka nädalavahetused on meil kiired ja tegemist on palju. Samas on imeline kogemus näha, kuidas noored pöörduvad ning oma elu soovivad muuta ja koos Jumalaga edasi minna.
Koolipäev algab hommikuosadusega. Igal päeval vastutab selle eest erinev õpilane, kes enda äranägemise järgi seda sisustab. Tavaliselt on lühike sõnum, palve ja ülistuslaulud.
Pärast hommikusööki algavad loengud, mida viivad tavaliselt läbi külalised. Igal nädalal on kindel teema. Õpime paremini Piiblit tundma, oleme läbinud suhtlemiskursuse ja õppinud noorte- ja lastetööd.
Pärast loenguid tuleb lõuna, mis norralaste kombe kohaselt tähendab võileibade söömist ja kange musta kohvi joomist. Kui paus on lõppenud, veedame ühe tunni koos kohaliku õpetajaga, kes jagab juhtnööre ja ülesandeid õhtuks. Peame alati olema valmis ootamatute ürituste korraldamiseks. Tunnistuse ütlemine, mängu korraldamine või lastetunni läbiviimine ei tohiks probleeme tekitada ka ilma ettevalmistuseta.
Meil on plaan, mille järgi iga päev Piiblit lugeda. Samuti on meil kursus, mis käsitleb erinevaid etappe, kuidas elada oma elu koos Kristusega. Igal reedel on test, millega kontrollitakse, kas oleme iseseisva õppimisega hakkama saanud. Samuti on meil võimalus õpetajale küsimusi esitada ja teemat koos arutada.
NOORED SAAVAD USKLIKUKS
Tunniplaani väliselt on meil palju erinevaid praktilisi ülesandeid. Esimesel nädalavahetusel öeldi, et kooli tuleb kolmeks päevaks 30 noort vanuses 13–19 aastat. Meie ülesandeks oli nende aega sisustada. Laulsime, mängisime paintballi, võistlesime madratsijalgpallis, käisime öösel orienteerumas, vaatasime koos filme ja grillisime. Ühistel koosistumistel jagasime evangeeliumi. Jumal oli meiega ja sel nädalavahetusel tegi kuus noort tähtsa otsuse, võttes Jeesuse oma ellu vastu.
Nädal hiljem aitasime kaasa kristlikus perelaagris, kus oli üle saja osavõtja. Meie ülesandeks oli noorteprogramm läbi viia. Sisustasime aega võrkpalli ja jalgpalli mängimise, filmide vaatamise ja noorteõhtutega. Esialgu arvasime, et laagris on kõik kristlased, kuid peagi saime teada, et noored olid ka uskmatuid sõpru kaasa kutsunud.
Viimasel õhtul küsisime, kas seal on keegi, kes pole Jeesust vastu võtnud kui oma isiklikku Päästjat ja sooviks seda teha. 11 noort, enamikus poisid vanuses 14–19, soovisid koos Jumalaga jätkata ja Teda oma ellu paluda.
MOONIKA PALMIK
Tõrvast
VAREM OLIN MA PIGEM PÜHAPÄEVAKRISTLANE
Esimesel pilgul tundub Sonja Klappert paljude jaoks kadestamisväärse naisena – 21-aastaselt abiellus ta oma abikaasa Thorsteniga, kaks aastat hiljem sai oma esimese poja ja veel kahe aasta pärast järgmise. Kuid 2005. aastal tundis ta kasvavaid valusid puusas. Kõigepealt tekkisid valud ainult öösiti ja röövisid une, kui ta valuvaigisteid ei võtnud. Aga aasta pärast läksid valud nii suureks, et ta ei saanud enam ilma arstirohtudeta joosta.
2006. aastal kuulis Sonja Klappert lõpuks diagnoosi – vähk. Võimalus ellu jääda – 50 protsenti. Tema vaagnast leiti tennisepallisuurune moodustis. Siirded olid jõudnud juba kopsu ja lülisambasse.
“Kui ma selle diagnoosi sain, siis mõtlesin, et pean surema.” Arstid määrasid kohe keemiaravi ning juulist 2006 kuni juunini 2007 pidi Sonja Klappert kuus korda kolme päeva kaupa haiglas veetma. “Kõige hullem sellel ajal oli, et ma ei saanud oma laste eest hoolitseda.”
Keemiaravi ja valud kurnasid praeguseks 29-aastaseks saanud naist väga. Enamasti aitas teda ta ema. “Ja siis langesid veel juuksed ka peast välja.” Kuid tema kahele pojale meeldis kasvavatele juuksetüügastele pai teha. Ja kui ta oma mehele mõtleb, siis tulevad talle pisarad silma: “Mulle tundus see uskumatuna, et ma kõigele vaatamata talle veel armastusväärt olin.”
PALVEKETT TEGUTSES
Sonja Klapperti haigus kasvatas tema koguduse ühtseks. “Esimestel kuudel pärast diagnoosi saamist seadsid nad isegi eestpalve plaani kokku.” Hommikul kella seitsmest kuni kella kümneni õhtul palvetas alati vähemalt üks koguduseliige Sonja Klapperti ja tema perekonna eest. Piibli tõotused, mis kaaskristlased välja kirjutasid, ripuvad tal täna köögiuksel: “Ärge muretsege millegi pärast!” Need andsid talle jõudu.
Samal ajal nurises Sonja Klappert Jumala vastu: “Miks just mina, väikeste laste ema, pean nii haige olema?” Teade tema olukorrast levis ümberkaudses seitsmes nelipühikoguduses. Ka neis hakati tema pärast palvetama. “Neid oli tuhat inimest kindlasti,” arvab ta.
Haigusele vaatamata töötas Sonja Klappert oma koguduses edasi, laulis pühapäeviti jumalateenistustel ülistusgrupis ja osales noortetöös. “Väliselt püüdsin hea välja näha.” Seesmiselt pidi ta sageli hingelise tasakaalu pärast võitlema. “Mõnikord nägin inimesi, kellel olid minu pärast pisarad silmis, sest nad tundsid nii sügavalt mulle kaasa. Ma küsisin Jumala käest: “Miks sa pead nendele inimestele niisugust kurvastust valmistama?””
KAS VÄHK ON KADUNUD?
Ometi ei tundnud Sonja Klappert end kunagi Jumalast maha jäetuna. Vastupidi: “Kõigele vaatamata tundsin, et Ta kannab mind.” Ilma Jumalata poleks ta midagi saavutanud, on ta kindel.
Selle aasta augustis tuli lõpuks vabastav diagnoos – kasvaja on kadunud ja ka siirete vastu läks ravi edukalt. Siiski ei ole Sonja Klappert veel kindel, et võitlus vähiga lõplikult möödas on. “Kui viie aasta jooksul midagi enam ei leita, tunnistatakse mind ametlikult tervenenuks.” Nii kaua peab ta regulaarselt läbivaatustel käima, järgmine kord on juba novembrikuus.
Valude, ebakindluse ja hirmu aeg on Sonja Klappertit muutnud. “Varem olin ma pigem pühapäevakristlane, kuigi tegutsesin koguduses mitmel alal.” Nüüd tunneb ta end Jumalale palju lähemal olevat. Ja ta on rõõmus, et ta juba varakult oma kaks last kätte sai: “Ma ei tohi midagi rasket enam tõsta ja mul oleks keeruline imiku eest hoolt kanda.”
TOBIAS-BENJAMIN OTTMAR
idea Spektrum
LÜHIDALT
27. oktoobril oli Tallinnas Kalju kirikus
kolmas Eesti EKB Koguduste Liidu
vene õdede koosviibimine. Kokku tuli
65 inimest üheksast erinevast kogudusest.
Taimi Vanaselja ettekanne oli teemal
“Kes on süüdi? Või oleme kõik patused?”
Helena Reinikkainen rääkis 13 aasta
tööst tänavalastega Peterburis. Tuula
Lindberg kõneles mustlastöö konkreetsetest
juhtudest. Aktiivne arutelu toimus
neljas rühmas.
Musitseerisid Tallinna Vene EKB
Koguduse “Betaania” noored. Kogu üritust
aitas organiseerida ja läbi viia Alina
Orehhova samast kogudusest.
HALDI LEINUS
EUROOPA BAPTISTIFÖDERATSIOONI AASTAKOOSOLEK
27.–30. septembrini Budapestis
1. EBFi president Helari Puu (paremal) viimast korda aastakoosolekut juhatamas. Tema kõrval asepresident Toma Magda, kantslis peasekretär Tony Peck.
2. Tänusõnad Helari Puule, kes sai kingituseks leivamurdmise karika ja taldriku.
3. Uus president Toma Magda ja ametist lahkunud president Helari Puu.
4. Eesti EKB Koguduste Liidu peasekretär Ruudi Leinus ja Helari Puu Budapestiga tutvumas.
5. Ruudi Leinus tervitab Budapesti Budafoki Baptistikogudust.
6. Baptistide Maailmaliidu president David Coffey aastakoosolekut tervitamas.
Helari Puu erakogu
Loe ka intervjuud siit!
|
