Vaene tihane oli ehmunud ja kössis, kuigi oli ilus suveaeg. Ta pääses äsja inimese abiga suurte klaasakendega ruumist, kust ta enne lootusetult väljapääsu otsis. Pääsenuna oli ta esialgu peaaegu lennuvõimetu.

Ega tihane ole suitsupääsuke, kes võib lennata majas ringi ja kordagi vastu akent põrkamata jälle välja pääseda. Tihast me suvel õieti ei märkagi, küll aga pääsukest. Aga kui tuleb talv, on pääsukesed läinud ja tihased meie akna taga süüa küsimas. Õnneks leidub inimesi, kes neid aitavad.

Jumal on loonud huvitava ja mitmekesise maailma. Tavaline inimene ei suuda tihaseid üksteisest eristada, aga inimesi küll. Nad on välimuselt ja iseloomult erinevad, ka nende suhtumine Loojasse erineb.

Jeesus ütles: “Seepärast ma ütlen teile: Ärge muretsege oma hinge pärast, mida süüa, ega oma ihu pärast, millega riietuda! Eks hing ole enam kui toidus ja ihu enam kui rõivas? Pange tähele taeva linde: nad ei külva ega lõika ega kogu aitadesse, ning teie taevane Isa toidab neid. Eks teie ole palju enam väärt kui nemad?” (Mt 6,25–26). Eks ole julgustav sõnum?

“KÄIGE TARKUSES NENDE EES, KES ON VÄLJASPOOL” (Kl 4,5)

Toimetaja kommentaar

KRISTLASED PANTVANGIS

Misjonäre saadavad välja ka Eesti kirikud. Kui neid rohkem minema hakkab, tuleb kindlasti nii probleeme kui ka ohvreid. Kas kannatajad alati märtrid on, sõltub eelkõige sellest, kas nad läksid välja Jumala või enda tahtel: “Õndsad olete teie, kui teid teotatakse Kristuse nime pärast, sest siis hingab teie peal kirkuse Vaim, Jumala Vaim. Ärgu aga keegi teie seast kannatagu mõrtsukana või vargana või kurjategijana või teiste ellu sekkujana! Aga kes kannatab kristlasena, ärgu häbenegu, vaid andku Jumalale au selle nimega!” (1Pe 4,14–16).

Seda, et Eesti sõjaväelased välismissioonidel surma ja haavata saavad, on meie ühiskonnal raske taluda ja valitsust süüdistatakse eestlaste elude ohtu seadmises. Misjonäride suhtes pole ühiskond ehk nii tundlik, sest neid ei läkita välja riik. Aga usklikud peavad olema tundlikud. Kas märtrite üle ollakse uhked või hakatakse esitama süüdistusi?

Loomulikult tuleb misjonäre välja läkitades kasutada nende kaitseks ja toetuseks kõiki kristlikke võtteid. Me teame, et maailmas on paiku, kus kristlasi kahel käel vastu ei võeta ja ka seadused on nende suhtes vaenulikud. Aga Jumala antud ülesanne võib sisaldada ka kannatusi: “Kui Ta avas viienda pitseri, nägin ma altari all nende hingi, kes olid tapetud Jumala sõna pärast ja tunnistuse pärast, mis neil oli. Nad hüüdsid suure häälega: “Kui kaua, oh püha ja tõeline Valitseja, ei mõista sa kohut ega nõua kätte meie verd neilt, kes elavad ilmamaal?” Neile igaühele anti valge rüü ning neile öeldi, et nad veel natuke aega puhkaksid rahus, kuni saab täis nende kaassulaste ja nende vendade arv, kes veel tapetakse nõnda nagu nemadki#148; (Ilm 6,9–11).

Kuulutaja sai kord e-maili võõralt maalt. Olime avaldanud kuskilt ajakirjast võetud teate tagakiusatud misjonärist. Aastaid hiljem tahtis sama inimene uuesti misjonäriks minna ja palus artikli internetist kõrvaldada. Kuigi see inimene ei osanud eesti keelt, oskas ta aru saada enda nime ja sõna “misjonär” kombinatsioonist, mille võiksid otsingumootori abil üles leida ka kristliku misjoni vaenlased. Toimetus täitis misjonäri soovi. Kristlased ei poe peitu, kuid kannatused ei tohi tulla meie ettevaatamatusest, rumalusest või sensatsioonihimust.

VABADUSSAMMAS IKKA PROBLEEMIKS

Nüüd on järjekordne konkurss läbi ja komisjon kuulutas võidutöö välja. Selleks on 28-meetrise dolomiitsamba otsas olev Vabadusrist. Nagu Eestis kombeks, algas seegi kord ajakirjanduses kohe hädakisa.

Minu jaoks on tähtsaim, et paljudele kriitikutele ei meeldi just rist. Riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg ja mõned teisedki peavad oluliseks nimetada, et ristiusk toodi Eestisse vägivaldselt. Mõnede arvates oli komisjon erapoolik, sest selle eesotsas oli EELK peapiiskop Andres Põder, kelle jaoks rist on püha sümbol.

Miks on Eestis nii, et alati on kõik teised targemad kui asja otsustama pidavad ametnikud või koguni spetsiaalselt kokku tulnud komisjon? Kes on siis see ühiskondliku arvamuse esindaja, kes on pädev otsustama? Kui palju on Eestis tegemata jäänud lihtsalt sellepärast, et ei jõutud kokkuleppele ja löödi käega?

Maailmas on kuulsaid ehitisi, millele oldi algul väga vastu. Näitena võiks tuua Eiffeli torni Pariisis. Või juhtub Vabadussambaga nii, nagu kirjutas arhitektuuriajaloo professor Mart Kalm: “Kunstiinimesed jäävad seda põlgama, rahvale meeldib.”? Aga teatavasti on ka kunstiinimesi väga erineva maitsega ja mõned neist on samba autorid.

Kui ikka kindlasti peab, ehk teeks seekord samba siiski valmis? Aga ristiga on ikka nii, nagu apostel Paulus kirjutas: “Jah, sõna ristist on narrus neile, kes hukkuvad, aga meile, kes päästetakse, on see Jumala vägi” (1Ko 1,18).

ISSANDA OTSIMINE IGAPÄEVASES ELUS

Heebrea 11,6

Kuidas me Jumalat otsime? Ma leidsin Jumala Sõnast mitmeid toredaid näiteid ja pilte, mis aitavad meid mõista, kuidas saab Jumalat otsida.

Niisuguseid inimesi on palju, kes tunnistavad Jumala olemasolu, kuid elavad nii, nagu Teda poleks olemas. Lugesime võimsa tõotuse, et Jumal annab palga neile, kes Teda otsivad.

Me ei ole alati kõiges siirad ja ausad. Teame, et teedel kehtivad kiirusepiirangud, et politsei on olemas, aga päriselt võpatame alles siis, kui politseid näeme – see kutsub kõige paremini korrale. Jumal tahab, et me elaksime koos Temaga.

PIIBEL RÄÄGIB JUMALA OTSIMISEST

Prohvet Hoosea kirjutab: “Seejärel Iisraeli lapsed pöörduvad ja otsivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat; nad tulevad värisedes Issanda ja Tema headuse juurde viimseil päevil” (Ho 3,5) ning “Oma kitsikuses otsivad nad mind” (Ho 5,15).

Üks meie koguduse õde rääkis, et ükskord kuulis Jumal kindlasti tema palvet. See oli sõja ajal Tallinnas. Ta mees vahistati ja edasi oli teadmatus. Ta ütles: “Küll ma siis hüüdsin Jumala poole!” Lõpuks oli mees jälle vaba. Õde polnud siis nii teadlik Jumala laps, nagu temast hiljem sai. Tema kogemus oli, et kui kitsikuses hüüda Jumala poole, siis Ta tõesti kuuleb. Me mõnikord mõtleme, et miks Jumal alles siis kuuleb, kas pole juba hilja, aga vahel me alles siis hüüame tõsiselt. Küll Issand teab, millal on õige aeg meile vastata.

Prohvet Sefanja ütleb: “Otsige Issandat, kõik alandlikud maal, kes te teostate Tema õigust! Otsige õiglust, otsige alandlikkust, vahest leiate varju Issanda vihapäeval!” (Sf 2,3). Jumala otsimine peab saama väljundi selles, kuidas me käitume ja elame. Prohvet puudutab seda, kuidas viletsatega käituti – see läheb Jumalale korda.

Mõnikord pannakse meid proovile. Mind aeti pool üks üles, anti ukse taga kella ja küsiti lihtsalt tikku. Ühel öösel kell pool viis anti jälle tungivalt kella. Ma mõtlesin, et ei lähe ust avama, olgu kes on. Naabrimees oli ukse taga, kilekott käes: “Ma tahan süüa saada!” “Kuule, mis kell on!” “Vist kolm.” Otsisin talle pisut leiba ja magasin edasi. Ma ütlesin, et ära ikka niimoodi öösel tule, meil koer ka, ta hakkab haukuma ja ajab naabrid üles, tule hommikul.

Jumalale läheb kõik korda, mida me teeme. Ma ei tea, miks Ta meid vahel proovile paneb. Kas ma puhkan õige meelsusega edasi? Issand tuleb mõnikord meie juurde nii eriliselt.

MEIE VÕITLUS PATUGA

Jumala otsimises läheb korda see, kuidas meie maal elatakse. Oleme kristlased ja meil on hea, me loodame, et saame taevasse. Jumalale läheb korda kogu meie rahvas ja maa, kõik inimesed, kes on meie ümber. Nad ootavad ja igatsevad abi, otsivad Jumalat, kuigi nad alati seda ei tea. Sellepärast Jumala otsimine peab puudutama tõsiselt meie maad ja rahvast.

Mul on hea meel, et sel päeval, kui Tallinnas peeti homoparaadi, oli neid kristlasi, kes läksid oma sõnumiga välja. Tore oli näha: Jumala rahvas laulis, lapsed olid rõõmsad. Need olid vene kogudused Ida-Virumaalt, kes selle asja ette võtsid. Hea, et on neid, kes seisavad õige asja eest, kes on valmis astuma välja.

Jumal ootab sedasama meie käest. Töötan meestekollektiivis, homonaljad on tavalised asjad.

Me ei saa Jumala lastena minna selle kerglusega kaasa. Meil peab olema oma suhtumine, et me võiksime olla õnnistuseks oma maale ja rahvale.

Me võime otsida Jumalat ka selle läbi, mida me teeme. Me ei või sulgeda oma silmi koledate asjade ees, mida tehakse. Keegi kurtis, et Riia linnas ei saavat enam narkootikumegi müüa, kohe jääb vahele. Tänu Jumalale! Jumala rahvas palvetab. Las jäävad vahele, selle vale kaubaga ei peagi kauplema!

Mõtlesin 21 korea kristlasele, kes on Afganistanis pantvangis. Suur osa maailma heroiini toorainest tuleb just sellest piirkonnast. Mürk, mida meie lapsed ja lapselapsed tänavatelt saavad, tuleb sealt. Korea kristlased läksid sinna, nad võeti kinni ja kannatavad. Võrus palvetasime nende pärast. Jumalale läheb väga korda see, kui me halbade asjadega tõsiselt sõdime.

Praegusel ajal otsime Jumalat ka selle läbi, et viina müüki oleks vähem. Neid naerdakse, kes viinapiiranguid teevad. Üks töökaaslane tõi pildi, kuidas laupäeva õhtul kell pool üksteist alaealised otsivad üles väiksemad poed ja ostavad viina. Nad on juba purjus, aga ikka müüakse, tulevad poest välja ja ikka joovad. Suuremates poodides võib-olla nii ei julgeta.

Siin tuleb astuda vahele, sest need asjad on läinud kaugele. Nägin, kuidas üks noor mees tahtis poes suitsu osta. Müüja võttis julguse kokku ja küsis dokumenti. Ta värises kassaaparaadi taga, aga tegi seda. Noormees kehitas õlgu ja oli pahane – mis sa küsid, ma olen vanem. Ta oli tõesti vanem, kuigi noore näoga. Ma tänasin seda müüjat. Ta seisis oma postil ja tegi seda, mis on õige.

Kui seda kauplust avati, siis oli mul võimalus seda õnnistada. Mind oli avamisele kutsutud, sõnavõtud olid vabad. Ma lugesin Jumala Sõnast mõned mõtted ja õnnistasin, et selles poes oleksid õiged vihid ja ei oleks valesid kaalusid (Õp 20,23) ning ei petetaks ega varastataks. Me peame minema ja sekkuma, et asjad oleksid head. Inimesed saavad julgust selle kaudu.

Kui töötasin Võru linnavalitsuses, siis vastuvõttudel pakuti ainult alkoholi. Mina protesteerisin – tooge vett ka, mina tahan ka juua. Hakati vett tooma. Ka teised olid tänulikud. Mõned tänavad praeguseni – siiamaani saab vett. Teised ei julgenud seda ise küsida, aga olid heameelega vett võtmas, et mitte alkoholi juua. Meie Jumala lastena saame muuta, nõuda ja olla oma nõudmistega selle ühiskonna keskel.

JUMALA OTSIMINE ON LOOMULIK JA MEELDIV

See läheb võib-olla natuke meie arusaamisega paastumisest vastuollu. Tavaliselt me otsiksime üksiku koha, ei sööks ja palvetaksime. Aga siin ütleb prohvet, et see puudutab teisi inimesi.

Kuidas Jeesus õpetas? “Kui sa oled paastumas, siis võia oma pead” (Mt 6,17). Sa ei ole kellelegi koormaks. See oleks kohutav olukord, kui ema paastub kodus ja siis on ta kuri, tige ja söömata ning kõik on nagu mingisuguse surve all. Jeesuse juurde tuldi alati. Tähendab, Tema olemine oli alati selline mõnus, mis ei peletanud kedagi ära. Ära peleta kedagi endast eemale, ka siis, kui sa paastud või muud väga püha teed, kui sa palvetad või ülistad. Jälgi, et see ei oleks nii, et nüüd on midagi niisugust lahti, et kaduge kõik! Jumala otsimine võib olla midagi väga loomulikku ja meeldivat.

VÕIB TULLA TÜDIMUS

Seal oli pühendumine, oli otsus, nad andsid lausa vande, et nad otsivad kõigest südamest Jumalat. Nad tegid seda rõõmsa meelega. Jumal kinkis neile rahu. 2Aj 16,9 on armas ja ilus salm: “Sest Issanda silmad jälgivad kogu maad, et võimsasti aidata neid, kes siira südamega hoiavad Tema poole.”

Aga Aasa valitsemisaja lõpus oli viletsam aeg. 2Aj 16,12: “Oma kolmekümne üheksandal valitsemisaastal hakkas Aasa jalgu põdema ja tema haigus oli väga raske. Aga oma haiguseski ei otsinud ta Issandat, vaid arste.” Jumalat otsides me võime vahel ka ära väsida. On aegu, kus me otsime Teda, ja võib-olla teeme seda aastakümneid ustavalt. Me peame seda lõpuni tegema. Me võime sellega väga noorelt hakata, ja Jumala Sõnas on toredaid näiteid sellest. Ega neil noortel usklikel kerge olnud minna, raiuda maha viljakustulpasid ja ebajumalate altareid (Km 6), võtta kätte ja midagi väga konkreetset teha, et muuta olukorda. Nad tegid seda. Praegu meie, kes me oleme selles ajas Jumala lapsed, peaksime otsima selliselt Jumalat, et see meie tegudes saaks väljenduda.

Me teame neid aegu, kus kuningad kutsusid kogu rahva palvetama ja paastuma. Niineves olid ka loomad kutsutud paastule ja palvele. Kuningas ütles, et kõik hüüaksid võimsasti (Jn 3). Tuli Jumala lahendus ja päästmine.

Eesti rahvast on kutsutud üheskoos laulma. Oli laulev revolutsioon, terve Lauluväljak laulis. Igatseme ja ootame seda aega, kus meie rahvas on pühendunud Jumala otsimisele. Teda otsides tuleb meile õnnistus ja hinge rõõm.

TOIVO TEEKEL
Võru Baptistikoguduse pastor
Jutlus Kohila Baptistikoguduse aastapäeval 12. augustil 2007

KÄRDLA PALVELA PÜHITSETI TAAS

19. augustil avati taas Kärdla Baptistikoguduse kunagine palvela. Koguduse pastor TARMO KÄHR (43) leidis pärast pidulikku jumalateenistust tihedale päevakavale vaatamata aega ka Kuulutajale intervjuu andmiseks.

Palun tutvusta lähemalt selle maja ajalugu!

Maja avati esimest korda aastal 1895. 1939. aastaks oli kogudus koos osakondadega juba üle 500-liikmeline ja tekkis vajadus suuremate ruumide järele ning pastor Eduard Heinla juhtimisel tehti ümberehitus. 1949. aastal otsustas nõukogude võim palvela natsionaliseerida.

Baptisti- ja nelipühikogudused jätkasid ühiselt nelipühilaste palvelas. Äravõetud majja pandi eri aegadel mitmeid asutusi – trükikoda, autobaasi töökoda, puidutöökoda, ühiselamu… Lõpuks jäi hoone tühjana seisma ja 1995. aastal sai kogudus selle õigusjärgse omanikuna tagasi.

Siis kerkis küsimus, kas ehitada päris uus maja, sest vana oli väga viletsas olukorras. Tänu Jaan Bärensoni kaasabile oli aga palvela võetud muinsuskaitse alla ja nii tuli ta taastada. Väliselt ongi hoone taastatud peaaegu sellisena, nagu ta 1939. aastal oli. Ruumide suurus on sama, aga nende sisustus on täiesti tänapäevane ja uuesti tehtud. Sees me ei olnud seotud muinsuskaitse tingimustega.

Mõni ütleb, et mis neist majadest, tegeleme inimestega. Miks oli see maja vaja taastada?

Ega maju ja inimesi päriselt lahutada ei saa. Kuskil tuleb igal juhul tegutseda. Kindel on, et tänu selle maja taastamisele oleme saanud oluliselt paremad töötingimused.

Sa oled Kärdla Baptistikoguduse pastor aastast 2004. Kas Sa ei kartnud siia tulla, sest lisaks vaimulikule tööle pidid kohe hakkama ka palvelat remontima?

Töö juba käis, kui ma tulin. Võib-olla kõige hullem oli möödas, aga seis oli siiski veel õnnetu. Ka oli majas olnud tulekahju ja selle jäljed olid näha. Just oli saadud raha muinsuskaitselt ja hakati maja välisilmet korrastama.

Kuna palvela on muinsuskaitse all, siis tohtis ehitustöödega tegelda ainult muinsuskaitse litsentsi omav firma. See tegi ehitamise mõnevõrra kallimaks, kuid kuna töödejuhataja Mati Paljasmaa on meie juhatuse esinaise abikaasa, siis otsiti alati kõige soodsamaid variante. Töö on tehtud professionaalide poolt ja kvaliteet on selletõttu parem.

Teil on hea kogudus, sest pastoril lastakse teha vaimulikku tööd ja on neid, kes tegelevad majandusega.

Ma pean ütlema tänusõnad meie juhatuse esinaisele Monika Paljasmaale ja raamatupidajale Erna Haavale, kes on mind väga paljus vabastanud muretsemistest seoses selle ehitusega. Uues hoones on muidugi uusi väljaminekuid nii maja mahu suurenemise kui ka uute kululiikide tõttu. Võib-olla tuleb mul nüüd majanduspoolega rohkem kokku puutuda, kuigi ma ei ole majandusinimene.

Kas firmade abil ehitamine ei võta koguduselt ära entusiasmi ja oma maja tunnet?

Koguduseliikmed on palvela taastamist alati väga südamega võtnud. Ehitus on olnud kogu aeg silma all, oleme käinud seda vaatamas ja oleme ka ise teinud näiteks koristustöid.

Ehituse finantseerimisel on olulised olnud oma koguduseliikmete annetused. Kui kuus on viis pühapäeva, siis viiendal pühapäeval oleme teinud annetuse ehituse heaks.

Kust on veel raha tulnud?

Muinsuskaitselt saime 300 tuhat ja riigieelarvest 200 tuhat krooni pühakoja taastamiseks. Muinsuskaitselt tuli veel 30 tuhat tuletõrje signalisatsiooni väljaehitamiseks. Kokku on läinud umbes kolm miljonit krooni, kuid kõik ei ole veel valmis. Ehituse sabaotsi on veel jäänud, aga vaja on ka mööblit nii kööki kui ka saali.

Põhiosa ehitusrahadest on tulnud inimestelt, kes on oma südamest annetanud mitte väga suuri summasid, aga ometi on see kokku teinud ehituse võimalikuks. On tulnud selliseid annetusi, kus inimene ei taha oma nime avalikustada. Oleme saanud üllatusannetusi eraisikutelt – 20 tuhat, 50 tuhat…

Meid on aidanud Vancouveri ja Toronto kogudused. Pool miljonit krooni tuli senise palvela müügist.

Mis saab vanast palvelast?

Hiiumaal on kristlik heategevusühing MTÜ Hiiumaa Lootus, mis tegeles Käinas probleemsete inimeste aitamisega. Nad lõpetasid Käinas ja müüsid oma maja ära. Nad tahtsid meid aidata ja sobivaks osutus meie vana maja ostmine. Nad soovivad eestpalvet, et Jumal annaks tarkust, kuidas seda maja kasutada, sest praegu see nende tööks veel kohane ei ole.

Kas ei ole karta, et nüüd, kus palvela peaaegu valmis, tekib usklikel mingi energia ülejääk?

Ei karda. Uus maja pakub palju uusi võimalusi tegutsemiseks. Kindlasti on ka inimesi, kes on valmis oma energiat uute võimaluste tulles rohkem rakendama kui seni. Tööd on palju, palume Jumalat, et töötegijaid jätkuks.

Täname!

VÄLISMAAL TÖÖTAMINE ÕPETAB HINDAMA EESTIT

Kohila Baptistikoguduse 98. aastapäeval 12. augustil liikus rahva hulgas ringi ka HELLE LIHT, kes viimased kolm aastat on tegutsenud Prahas. Kuulutaja ei jätnud võimalust kasutamata ja küsis talt intervjuud.

Miks Sa Prahasse läksid?

Ma tahtsin Rahvusvahelisest Baptistide Teoloogilisest Seminarist (IBTS) magistrikraadi saada. Leidsin sealt huvitava rakendusliku teoloogia programmi, kus on keskkonnateoloogia moodul.

Ma tegin Eestis keskkonnaministeeriumi juures Euroopa Liidu projekte, mis juhataski mind selle teema suunas. Põhimõtteliselt tegeleb IBTSi keskkonnateoloogia küsimustega, kas kristlastel on kohustusi keskkonnaküsimustes ja kui on, siis millel need baseeruvad.

Kas Jumal on rohelise mõtteviisiga?

Ma arvan, et Ta on väga rohelise mõtteviisiga, sest Ta lõi meile rohelise maailma, mida meie tahame kangesti halliks teha.

Mõnede inimeste kohta öeldakse, et nad on mürkrohelised – midagi ei tohi looduses muuta.

Ei, maa on meie kätte antud harida ja arendada. Kuidas me seda teeme, on omaette küsimus, sest sageli me läheme omakasu peale välja. Tahame ainult tulu saada, aga hoolitsemine tähendab midagi muud.

Kas IBTSis on keskkonnateoloogia koolkond?

Ei ole. See moodul on akrediteeritud Walesi ülikooli juures. Mina olen seni ainus, kes seda Prahas võtnud on.

Selleks, et keegi midagi õpiks, peab keegi teine oskama õpetada.

See on mandrieuroopa lähenemine õppimisele. Briti süsteem on natuke teine. Seal loevad tudengid ise kirjandust ja kirjutavad esseesid. Neil on küll juhendajad, aga põhitöö tuleb endal teha. Mina pidin ka kirjanduse kõik ise välja tuhnima.

IBTSis on kaks magistriõppe varianti – üks käib Briti mudeli järgi (mida mina üritan lõpetada) ning teine on akrediteeritud Tšehhi haridusministeeriumi poolt. Tšehhi variant tahab natuke rohkem süstemaatilist teoloogiat, töö tuleb kaitsta ka suuliselt ning punkte tuleb natuke rohkem koguda. Briti süsteemi järgi on vaja võtta kolm moodulit, iga mooduli kohta on vaja kirjutada kaks esseed ja neljas moodul on dissertatsioon, mida suuliselt kaitsma ei pea.

IBTS pakub üheaastast inglise keele ja teoloogia sissejuhatust ning magistri- ja doktoriõpet. Bakalaureusetaset seal ei ole, kuid kõik need, kes tahaksid edasi õppida, on teretulnud.

Kas Sinu magistritööd saab pärast praktiliselt kasutada?

Häda on selles, et töö on inglise keeles. See on mu südameteema ning ma ei tahaks jätta kogu oma tööd ja vaeva lihtsalt paberile ja kappi. Ma tahaksin väga neid mõtteid tutvustada mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa tasandil.

Kas Sa ei saaks oma tööst mingit kõrgkooli loengukursust teha?

Sõltub sellest, kas keegi tahab seda kuulata. Kui huvilisi on, siis ma olen valmis selle nimel pingutama.

Aga magistritöö ei ole praegu peamine, millega ma tegelen. Ma olen sellest isegi natuke võõrdunud, sest põhitöö kõrvalt ei jää palju aega.

Mis on Sinu põhitöö Prahas?

Olen Euroopa Baptistiföderatsiooni (EBF) peasekretäri assistent. Meil pole palju palgalisi töötajaid ja see tähendab, et ma tegelen praktiliselt kõigega.

Peasekretär Tony Peck elab Suurbritannias ja käib aegajalt Prahas. Kas Sina oled faktiliselt peasekretär?

Nii ei saa asju vaadata. Me lihtsalt püüame tööd jagada vastavalt sellele, kuidas kellegi jõud peale hakkab. Peasekretäri ülesanne on rohkem pastoraalne. Ta külastab liitu, jutlustab ja püüab kohapeal probleeme lahendada. Minu kanda jäävad rohkem administratiivsed asjad ja mõnede uute teemade arendamine, mida me kavatseme ette võtta.

Palun nimeta mõnda!

Üks asi, mille oleme ümber organiseerinud, on sotsiaalabi, mis varem oli kõik suunatud läbi EBFi, aga nüüd me korraldame partnerite koostööd. Abi antakse neile, kes on hädas, kas on mingid sõjalised kriisid vms. Meie viime abiandjad ja abivajajad kokku, koordineeriva organisatsiooni nimi on EBAid (Euroopa baptistiabi).

Kas Eesti ei ole enam nii vaene, et meid peaks toetama?

Eesti on jõudnud sinnani, et peaks ise teisi aitama.

Kas üks Sinu ametissevõtmise põhjusi ei olnud Sinu keelteoskus, näiteks vene keele oskus?

Mina ei saa oma vene keelega üldse kiidelda, kui aus olla. Meie uus kontoriassistent on vene keele oskaja, need ülesanded saan tema kaela lükata. Õnneks on meie venekeelsete liitude kontorites inimesi, kes saavad inglise keelega hakkama. Sageli käib meie suhtlemine nii, et nemad räägivad vene keeles ja mina räägin inglise keeles vastu.

Sa räägid puhast eesti keelt.

Muidugi, ega ma ei saa oma emakeelt ära unustada. Mul on kogu aeg olnud eestlasi ümberringi. Kui väga hulluks läheb, siis eestlaste juures saab eesti keelt rääkida.

Räägi palun Praha eestlastest!

Praha baptistidest eestlaste rühm on jäänud väga väikeseks. Me oleme kahekesi – Daily Adam (endine Valk) ja mina. Perekond Pilli oma kolme poisiga kolis eelmisel suvel tagasi Eestisse. Tudengeid meil hetkel Eestist ei ole.

Meil on väga vahva koostöö ja suhted Eesti saatkonna ümber koondunud eestlastega, keda on paarkümmend. On ka üks tšehh, kes räägib väga ilusti eesti keelt ja paljud Eestis teavad teda – Jonatan Tomeš.

Me katsume eesti vaimu Prahas kõrgel hoida. On kolm kindlat asja, mida me alati teeme. Kaks aastat järjest oleme Jonatani õues pidanud jaanipäeva. Jõuludeks kutsub meid saatkond kokku. Siis tehakse meile kartulisalatit, eesti leiba, heeringat ja lõhekala. Eelmine saadikuproua segas oma käega kartulisalati valmis, et õige maitse tuleks. Loomulikult käime veebruaris kõik vabariigi aastapäeva vastuvõtul.

EBFi president (Helari Puu) ja peasekretäri assistent on praegu eestlased. Kas Eesti on nüüd rohkem tuntud?

Seda ma olen küll märganud, et teatakse, kus Eesti on ja mis seal toimub. Teatakse meie inimesi. Jääb mulje, et Eesti ei ole enam ääremaa.

Kas Sa pead Eesti olukorda mõnikord selgitama?

Ikka. Tavaliselt on esimene küsimus inimeselt, kes ei ole olukorraga eriti kursis: “Kas teie keel on vene keelele sarnane?” Selle peale tõusevad mõnikord juuksed peas turri, aga ma püüan seda mitte välja näidata.

Kas Eesti sündmustik jõuab Tšehhi ajakirjandusse?

Ma ei saa tšehhi keelest suurt midagi aru. Ainuke kohalik leht, mida loen, on ingliskeelne The Prague Post. Seal vahel leidub killukesi. Meie pronkssõduri lugu oli küll hästi ja suhteliselt adekvaatselt tutvustatud.

Kas Sinu suhtlemisel Venemaa usklikega ei ole pronkssõdurist juttu olnud?

Ei. Just hiljuti hakkasime valmistuma ürituseks, mis toimub 2009. aastal Amsterdamis – tähistame baptismi 400. aastapäeva. Meie esialgses komitees on ka üks Vene baptistiliidu vend. Temaga on mul väga head suhted.

Tšehhi ühiskonnast oled Sa praktiliselt väljas?

Jah. See on Praha-elu kõige suurem puudujääk. Me elame ingliskeelses mullikeses, nagu me ise enda kohta ütleme. Prahas on etnilisi kogudusi – venelasi ja ukrainlasi, nendest rahvustest tudengid püüavad tavaliselt luua sidemeid oma kogudustega. Nemad on natuke paremas seisus.

Ma tunnen Tšehhi baptistiliidu juhte isiklikult, aga suhet kogudustega mul ei ole. Tõsi, meie ingliskeelne kogudus on osa Tšehhi baptistiliidust.

Kust Sa saad infot Eesti kohta?

Minu laupäevahommikune rituaal on kohv ja internetilehed. Muudel päevadel viskan pilgu üle. Loomulikult loen Eesti EKB Koguduste Liidu listi, Kohila koguduse listi, vend ja teised kirjutavad mulle Eestist.

Kas Sul koduigatsust ka on?

Koduigatsus kõige selle baasil tekibki, et eestlasi on ümberringi vähe, tunned end suletud mullis, tšehhi keel ja kultuur on võõras. Koduigatsust tekitab ka see, et meie osaduskonnas ei ole üldse palju püsiliikmeid – rektor, mõned õppejõud, mõned administratsiooni töötajad ja mina EBFis. Ülejäänud vahetuvad – tudengid tulevad ja lähevad. Sellepärast hakkadki endale kaitsekihti ümber looma, ei tahagi kellegagi väga sõbraks saada, sest kui saad, siis ta läheb juba ära ja sina valad jälle pisaraid.

Eestisse tulles tunnen end hoopis teisiti. Ma olen Kohila koguduse liige. Mu kogudus on 98 aastat ühes ja samas kohas. Käin lihtsalt harva kodus.

Kas Sinu elustandard Prahas on Eesti omast kõrgem?

Üldiselt on Eesti ja Tšehhi standardid sarnased. Tšehhis on toit odavam ja bensiin kallim, üür on kallis. Keskmised palgad on enam-vähem samad.

Kas see välismaakogemus, mis Sa oled saanud, mõjutab Sinu vaadet Eestile?

Minu enda jaoks on välismaal elamine olnud oluline aeg, sest minu silmaring on väga palju laienenud. Eestis tegeled oma asjadega ja mastaapsed probleemid jäävad sageli tähelepanuta.

Minu kõige šokilähedasem elamus oli, kui käisin suvel Baptistide Maailmaliidu aastakoosolekul Aafrikas Ghanas. Tegin kodutööd ja avastasin, et orjapidamine ei ole ajalugu, Lääne-Aafrikas käib see illegaalselt tänapäeval ka. Näiteks kakaokasvanduste kohta annavad rahvusvahelised tööhõiveraportid numbrid ja protsendid, kui palju on lapsorje, kes on lihtsalt ostetud või varastatud naaberriikidest. Tuled koju ja šokolaadiisu on läinud.

Muidugi ei saa me võrrelda Aafrika elustandardit Eestiga, sest seal ei ole lund ja pole vaja ehitada selliseid maju nagu meil. Aga kui käid ringi ja näed probleemistikku mujal maailmas, siis oma mured taanduvad.

Täname!

NENDE PISARAD ON KA MEIE PISARAD

19. juulil rööviti Afganistanis 23 Lõuna-Korea kristlast. Kaks naist on nüüdseks vabastatud, aga kaks meest on mõrvatud. Seni on Afganistani julgeolekujõud hoidunud pantvangide jõuga vabastamisest.

Nii suure pantvangide grupi puhul on röövijatel strateegiline eelis – nad jagavad vangid gruppidesse ja viivad need erinevatesse paikadesse. Kui üks grupp peaks vabastatama, siis jääb alati võimalus, et teine mõrvatakse. Ei ole mingi ime, et ka Afganistani salateenistus ja selle nõuandjad niisugusele mõttele tulevad ja rünnakust hoiduvad.

Londoni Timesi teatel olevat kaalutud vastumeetmena mõne röövija perekonnaliikme pantvangi võtmist – võimudele on ju teada, millistest perekondadest vangistajad pärinevad. Kuid Korea valitsuse esindaja olevat pantvangivõtmisest keeldunud, sest kardeti veel suuremat verevalamist.

KES NAD VÄLJA ANDIS?

Nii meestest kui ka naistest koosnev grupp (naised olid enamasti med­õed) läks 19. juulil ilma kaitsemeeskonnata Ghasni provintsi. Seal sattusid nad islamiäärmusliku Talibani kätte ja viidi regiooni erinevatesse paikadesse laiali. Kuna kahtlustati, et bussijuht korealased teadlikult Talibani kätte toimetas, võeti ta võimude poolt kinni.

TÄIS KUULIAUKE

Oma vägivaldsuses ei lase röövijad kellelgi kahelda. Korealaste grupijuht pastor Bae Hyung-Kyu lasti tema 42. sünnipäeval 25. juulil kümne lasuga maha. Kuus päeva hiljem lasti 29-aastase arvutispetsialisti Shim Sung-Mini kehasse terve kuulipildujasalv.

Kuna kõva käe näitamine mingit tulu ei toonud, proovisid inimröövijad ka pehmemat varianti. 13. augustil lasti vabaks kaks haiget naist. Nad lennutati kohe koju. Kuigi nad ei võinud mingit infot väljaspoole anda, et edasisi läbirääkimiskatseid Talibaniga mitte ohustada, tulid mõned detailid siiski päevavalgele.

Täiesti ilmselt ei teadnud pantvangid midagi sellest, mis välisilmas toimub. Mõlemad medõed said alles vabanemismomendil aru, et nad ei ole enam pantvangis. Röövijad ei olnud sellest enne märku andnud. Alles vabaduses said nad teada kahe kaaslase surmast. Nad olid šokis ja nutsid pool tundi järjest.

KUIDAS EDASI?

Bundangi kirikus kogunevad pantvangide omaksed juba varahommikul ja on seal sageli õhtul kella kümneni. 30-liikmeline grupp toetab palvetajaid, toob neile süüa ja juua ning julgustab neid.

Kirikute Maailmanõukogu peasekretär Samuel Kobia tegi 14. augustil kogudusse solidaarsusvisiidi. “Teie valu on meie valu ja teie pisarad on meie pisarad,” ütles ta. Kogu maailma kristlased palvetavad veel elusoleva 19 usukaaslase vabastamise eest – nagu ka 2001. aastal, kui kristliku abiorganisatsiooni “Shelter Now” liikmed Talibani poolt pantvangi võeti. Tookord vabastati nad pärast 102 vangistuspäeva USA vägede poolt.

MARCUS MOCKLER
idea Spektrum

MA TULIN PÕRGUST

Alexandra oli aastaid narkomaan ja on sellepärast kaks aastat vangis istunud. Seal sai ta tuttavaks kristliku vangideabi organisatsiooniga “Must rist” ja temast sai usklik inimene. “See otsus päästis mu elu,” ütleb 24-aastane naine nüüd.

Alexandra kasvas üles Saksamaal Erfurdis. Oma isa pole ta kunagi näinud. Ema ei saanud kolme lapse kasvatamisega hakkama ja nii sattusid Alexandra ja tema vennad lastekodusse. Pärastlõunati, kui kool läbi oli, kohtus ta raudteejaamas sõpradega. Igavusest hakkas ta jooma. Ta lootis mõnu, kuid ei saanud seda.

RÖÖVIMINE JA RASKED KEHAVIGASTUSED

Et oma mõnuaine ostmiseks raha saada, hakkas Alexandra varastama – kosmeetikat, videomänge, mida iganes kätte sai. Asjad müüs ta kohe maha ja ostis raha eest narkootikume.

Pikkamööda vajus ta üha sügavamale sõltuvusse. Ta oli 15-aastane, kuid kooli sattus harva. Ta magas sageli väljas – tuttavate pool või raudteejaamas. Kui noorteamet sellest haisu ninna sai, ei tahetud enam tühjalt seisva voodi eest maksta ja Alexandra visati lastekodust välja.

Ametlikult elas ta jälle ema juures, tegelikult aga tänaval. Et raha saada, tuli tal mõnikord päris kaugele sõita. “Kõigis Erfurdi poodides tunti meid juba nägupidi ja nad ei lasknud meid enam sissegi,” meenutas ta. Ta ei kohkunud tagasi ka röövimisest ega raskete kehavigastuste tekitamisest. “Kui sa oled sõltlane, vaevab sind ainult üks küsimus – kust ma järgmise doosi jaoks raha saan?”

2001. aastal võeti Alexandra kinni ja pandi narkootikumide kuritarvitamise ja mitmete teiste seaduserikkumiste eest kuueks kuuks vangi. Oma 18. sünnipäeva pidi ta veetma ühes kurikuulsas naistevanglas. 20 ruutmeetri suurust kongi tuli jagada kolme võõra naisega.

Kõige hullem oli narkootikumide puudumine. Vappekülm ja higistamine käisid vaheldumisi. Lisaks oli tal pidevalt paha olla. Ta ei söönud midagi ja kehakaal langes 42 kiloni. “Ma olin põrgus,” ütleb ta nüüd.

PROSTITUTSIOON JA C-HEPATIIT

Ühel arstilkäigul sai Alexandra teada, et tal on C-hepatiit. See haigus rikub aegamööda maksa. Alexandra oli veendunud, et see on ta surmaotsus, aga ei suutnud ennast ravima hakata, sest narkosõltuvus oli liiga tugev.

Kui Alexandra 2002. aastal passi vahetada tahtis, võttis politsei ta jälle kinni. Seekord määrati talle 18 kuud vanglat. Seal sai ta tuttavaks kahe “Musta risti” vabatahtlikuga. Need käisid tal külas, tõid kohvi ja kooki, lugesid Piiblit ette ja seletasid noorele naisele, et Jumal armastab teda. Algul ajas see Alexandrat lihtsalt närvi, aga siis märkas ta, et nad mõtlesid seda tõsiselt.

Ühe naisega hakkas arenema sõprus. Alexandra, kes vahepeal ka narkootikumideta hakkama sai, jutustas talle, et tal on vabakssaamise ees hirm, sest ta peaks Erfurti tagasi minema ja seal võib elu jälle allamäge minna.

PAREMAT TUNNET POLE OLEMASKI

Järgnevalt aitas naine tal jälle normaalses elus orienteeruda. Ta toetas teda tööotsinguil ja läks koos temaga arsti juurde, kes hepatiiti edukalt ravis. Septembris 2004 andis Alexandra oma elu Jeesusele. “Kõik, mis enne oli, jätsin ma sellel päeval seljataha.”

Alexandra leidis Chemnitzi linnas endale koguduse. Seal õppis ta ka oma meest tundma, kellega ta nüüd üle aasta abielus on. Ta asus poolelijäänud haridust õhtukoolis jätkama.

Alexandra sõnumiks on, et pole paremat tunnet, kui kuuluda Jeesusele ja teada, et oled Tema poolt armastatud.

MATTHIAS PANKAU
idea Spektrum

LÜHIDALT EESTI EKB KOGUDUSTE LIIDUST

Kuulutusõhtud toimusid Emmastes, Jausas, Lugusel, Käinas ja Kärdlas. Olid ka lasteprogrammid – lisaks eespool mainitud kohtadele ka Putkastes. Sõnaga teenisid Herman Mäemets, Enn Veevo, Kalle Usin ja Indrek Luide, lisaks oli mitmeid tunnistajaid. Muusikat käis tegemas Pärnu ansambel Valge Vene. Hiiumaa oma muusikud (Timo Lige, Helje Ugam, Marko Martin ja Indrek Hunt) panid kokku ansambli. Nädala viimastel päevadel oli kohal gospelkoor Living Stone Viimsist.

Sel suvel on misjoninädalad toimunud ka Valgas, Viljandis ja Saaremaal ning misjonilaager Ida-Virumaal.

7.–9. augustini kohtusid Viljandimaal Nuutsaku õppe- ja puhkekeskuses Eesti EKB Koguduste Liidu vaimulike töötegijate pered. Kutsetele vastas 24 kogudust ja kokku tuli 109 inimest.

Ürituse siduv mõte oli “Terve vaimult, hingelt, ihult”. Kuulati ja arutleti teemadel “Vaimulik tervis ja osadus liidus” (Ermo Jürma), “Apostlite teenistus Uues Testamendis” (Peeter Roosimaa), “Terve kogudus – terve ühiskond” (Alar Kilp), “Kuidas korraldada koguduses tavameditsiini teenistust?” (Marju ja Endel Lohu).

Kristlikud arstid Maris Mäemets ja Mirjam Türkson mõõtsid vererõhku, veresuhkrut, kolesterooli ja tegid EKGd ning andsid individuaalseid soovitusi. Nad kõnelesid sellest, millele pöörata tähelepanu, olles 30-, 50- või 60-aastane.

Lisaks leiti aega paadi- ja kanuusõiduks, ujumiseks ja pallimängudeks. Tähistati sünni-, pulma- ja uussünni aastapäevi. Üksteisega jagati oma pere ja koguduse rõõme ning muresid. Lehtse pastor Hillar Krautman kinkis igale perele kilo mett.

26. augustil õnnistati Emmaste-Nurste koguduses diakonissiks Helje Ugam ja diakoniks Taavi Ugam. Õnnistamispalve pidasid liidu president Joosep Tammo, koguduse pastor Kaljo Järva ning Oleviste koguduse diakon Jaan Ugam.

PASTOR KOGUS JOOSTES EHITUSRAHA

Kokku sai Rommert 9400 eurot (ligi 150 tuhat krooni). Eriti rõõmus oli ta selle üle, et kõik kilomeetrid õnnestus juba ette sponsoritele maha müüa, kuigi erinevate hindadega – esimese kilomeetri eest anti kümme eurot, 42. kilomeetri eest 420 eurot. Kiriku ümberehitamiseks on vaja umbes kaks miljonit eurot (üle 30 miljoni krooni).

37. kilomeetril oli pastoril jõud otsas, kuid raja ääres seisvad koguduseliikmed õhutasid teda valjuhäälselt jätkama. Pastor lõpetas jooksu 816. kohal, üldse oli jooksjaid umbes 22 tuhat.

Rommert hakkas tegelema jooksmisega kaks aastat tagasi, pärast seda, kui tema kehakaal liiga suureks minema hakkas. Jooksmine olevat kõige lihtsam moodus kaalu vähendamiseks. Oma maratonijooksu võttis pastor kui eeskuju koguduseliikmetele, et ka nemad pühakoja ümberehitamise nimel pingutaksid.

idea Spektrum

KÄRDLA PALVELA TAASAVAMINE

19. augustil 2007

1. Lagastatud ja lõhutud pühakoda on saanud endise korraliku ilme.
2. Eesti EKB Koguduste Liidu president Joosep Tammo luges enne saali ette minemist pühakirja. Sellele järgnes saali ees õnnistamispalve, mille pidasid koguduse diakonid Jaan Helismaa ja Viljo Liik, koguduse pastor Tarmo Kähr ja Joosep Tammo.
3. Vaade saali. Koguduse endine pastor Erki Tamm ei saanud avateenistusele tulla ja tema tervitust näidati videoprojektoriga seinale. Rahva ees istus gospelkoor Living Stone, mida juhtis Indrek Luide. Soololaule esitas Asta Kaups Torontost ja instrumentaalmuusikat mängisid Siim Liik ja Helje Ugam.
4. Vaade tahapoole.
5. Pärast avateenistust sai telgist süüa ja muidugi kasutati ka võimalust vestlemiseks.
6. Puhkpilliorkester tuli Floda Misjonikogudusest Rootsist. Orkester mängis õues enne ja pärast jumalateenistust.

Loe ka intervjuud!