Kadri Aani foto

Novembrikuus oleme mitu korda näinud lund, aga enamasti olid ilmad sügisesed. Kas tuleb külm või soe talv, ei oska päris kindlalt keegi öelda.

Mõnda inimest haarab masendus, kui ilm on pime ja maa on must. Teiste meeleolu ei ole nii mõjutatav. Tegelikult jälgib meid alati Jumala silm, olgu tegemist sooja või külma, valge või pimeda ajaga. “Issand on mu valgus ja mu pääste, keda ma peaksin kartma? Issand on mu elu võimas kaitse, kelle ees ma peaksin värisema?” küsib kuningas Taavet (Ps 27,1).

Koos Jumalaga näeme asjade õiget tähendust. Surnute mälestuspüha, millega novembri pühapäevad lõpevad, muutub leinapäevast lootuse päevaks: “Kui ma teeksin endale aseme surmavalda, vaata, sina oled seal!” rõõmustab laulja (Ps 139,8). Surmavarju pime org ei ole koos Jumalaga kohutav (Ps 23,4).

Aga milline oleks algav adventaeg ilma Jumalata? Kas kodusid ja linnu valgustavatest küünaldest piisaks julgeks elamiseks ja tulevikku vaatamiseks? Jällegi Taaveti sõnu kasutades: “Üksnes Jumala juures on mu hing vait, Tema käest tuleb mulle pääste. Üksnes Tema on mu kalju ja mu pääste, mu kindel varjupaik, et ma sugugi ei kõigu.” (Ps 62,2–3).

Kogu kristlaste julgus toetub teadmisele, et Jeesus on meie patud kandnud ja Ta pakub päästet kõigile. “Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!” (He 4,16).

VALGUS VÕITLEB IKKA PIMEDUSEGA

Toimetaja kommentaar

KAS KROON DEVALVEERITAKSE?

Ühe devalveerimispaanika elas Eesti üle juba umbes kümme aastat tagasi. Spekulandid, kes lootsid tookord devalveerimiselt teenida, tõid tegelikult Eesti pankadele mitusada miljonit krooni kasumit, kui devalveerimine ära jäi. Ka nüüd on devalveerimist ootavaid spekulante ja Eesti riigile oleks kasulik, kui läheks jälle samamoodi.

Devalveerimisjuttudelt teenivad iga päev rahavahetajad. Iga vahetuse pealt saab väikese kasumi. Kes aga kogu oma Eesti raha võõra vastu vahetab, peab seda ilmselt tükkhaaval tagasi vahetama hakkama, sest on ju tarvis millestki elada ja poodides eurodes maksta ei saa.

Tegelikult on Eesti krooni suhtes algusest peale kahtlusi levitatud, ka üsna rumalaid. Enne rahareformi pahandati näiteks, kui halvasti see on planeeritud – Eesti paberrahad olevat nii suured, et tuleb uued rahakotid osta. Kuna kõik rahatähed tulevad ühesuurused, ei suutvat vanad inimesed neid eristada. Pärast rahareformi räägiti, et sellega olevat kõik inimeste säästud ära nullitud, kuigi tegelikult sõi säästud rubla langus (kes veel mäletab rubla kursi muutust välisvaluutade suhtes kümme korda üheainsa otsusega?). Rubla langes pärast reformi ka Eesti krooni suhtes suure kiirusega ja nii päästis reform säästudest veel selle natukese, mida päästa sai.

Paljut ei suuda erihariduseta inimesed haarata. Paanikat võib tekitada nii asjatundmatu kui ka omakasupüüdlik inimene või vaenulik riik. Paanika on igal juhul kahjulik, see ei lase teha õigeid otsuseid, ei tule kasuks Eesti riigi stabiilsusele ega inimeste tööinnule. Ka ei aita see siis, kui tõesti peaks tulema õnnetu päev, millal Eesti kroon devalveeritakse. Ehk peaks paluma Jeesust, et Ta võtaks paeltest piitsa ja ajaks rahavahetajad meie südamest välja (Jh 2,15)?

TULISTAMINE SOOME KOOLIS

Võimatu on tuua imeretsepti, kuidas niisugust õnnetust vältida. Võib muidugi ette lugeda niisugust kuritegu soodustavaid asjaolusid – koolikiusamine, üksijäämine, kergesti kättesaadavad relvad, vägivalda õhutavad filmid ja videomängud jne. Vaevalt seda kõike olematuks saab teha. Ning hälbinud mõistusega inimene leiab või meisterdab ikka mõrvarelva, kui ka püssid-pommid hoolega luku taga hoida. Kindlasti ei tohi senistest mõrtsukatest teha poolmüütilisi kangelasi, nagu puhuti juhtub.

Imerohtu ei ole, aga midagi on võimalik teha. Paranemine ei alga suurtest programmidest, vaid väikestest suhetest inimeste vahel. Igaüks peaks vaatama enda ümber, millises seisus on tema kaasinimene ja haaratav ühiskonna osa. Kristlased on loobunud maailma mõtteviisist, aga neilt ei oodata kirikumüüride vahele sulgumist, vaid sellelesamale maailmale päästva sõnumi viimist. “Kui nüüd Poeg teid vabastab, siis olete tõepoolest vabad,” ütles Jeesus (Jh 8,36).

EESTI POLIITIKU JUMALATU MÕTTEVIIS

Kahju, et kõrge riigitegelane nii arvab ja oma arvamust noortele inimestele propageerib. Kui tulevad järgmised valimised, võiks kristlased kandidaatidelt küsida ka suhtumist usuküsimustesse. Reformierakonnalt võiks pärida, kas nende juhatuse liige Kristiina Ojuland esitab ainult iseenda või ka partei seisukohti.

Aga äkki on Kristiina Ojulandil õigus ning usk ja kristlased on tõesti täiesti tagaplaanil? Ka Eesti ainus kristlik poliitiline partei oma üheainsa lööva loosungiga ilmub udust välja ainult enne valimisi ja tõmbub pärast sinna kohe tagasi. Kas tõesti on meie küünlad vaka all? Tuletagu eelolev küünalde põletamise aeg meile meelde Jeesuse antud ülesannet: “Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas” (Mt 5,16).

MIS ON USK?

Galaatlastele 6,7–8

Apostel Paulus innustab koguduseliikmeid ennast läbi katsuma, vaatama ausalt enda elu ja soovide, püüdluste ning mõtete peale, järele mõtlema selle üle, kuidas me elame siis, kui teised ei näe ning mis toimub meie mõtetes siis, kui suhtleme teiste inimestega.

Johannes kirjutab, et kristlasel ei ole kohane elada nii, nagu elavad “inimesed maailmas”: “Ärge armastage seda, mis on maailmas. Kui keegi maailma armastab, siis ei ole Isa armastust tema sees. Sest kõik, mis on maailmas, lihahimu, silmahimu ja elukõrkus, ei ole Isast, vaid on maailmast” (1Jh 2,15–16). Maailm hävib. See, kes elab nii, nagu elatakse maailmas, hävib samuti (1Jh 2,17).

Kui me harjumuspäraselt külvame lihale ja teeme pattu, siis on loomulik, et me pattu ei tunneta. Mõelge näiteks kiiruspiirangu ületajate peale. Nad ei hooli ei Jumalast – kuna inimlikule korrale alistumine ja Jumalale alistumine on omavahel seotud (1Pe 2,13) – ega karda ka inimest (neid “ei huvita”, mida inimesed nende üleastumisest arvavad). Kui süda ei valuta, siis polegi, millest meelt parandada.

Evangeeliumitest näeme, et just Jumalaga kohtudes tulid inimesed patu tunnetusele. Päeval, mil nad Jeesust kuulasid või kohtasid, ei teinud nad mingit erilist pattu. Nad elasid nagu ikka. Kuid Jumalat kohates nad tunnetasid pattu, mis nende elus kogu aeg oli olnud. Mõned neist parandasid meelt ning järgisid Jeesust.

Usus kasvamine tähendab kasvamist ka patu tunnetuses ja sellest pöördumises. Patt pole lihtsalt halvaks peetav tegu, vaid iga eksimus Jumala poolt inimestele antud elukorralduse vastu. Eedeni aias eksiti näiteks puuvilja süües mitte sellepärast, et nii toituda pole hea, vaid sellepärast, et inimene seadis ise endale elureegleid.

Patt on eksimus vaimsete eluseaduste vastu. Usk on selliste eksimuste tunnetamine, neist pöördumine ning elu vastavalt Kristuse käskudele (1Jh 2,3–4). Kui keegi ütleb, et ta pole pattu teinud, ta valetab (1Jh 1,8). Ehkki ta ei pruugi oma pattu ära tunda ega selle pärast ka südant valutada.

See ei tähenda, et nii uskudes ja elades taotleks me “käsust õigeks saamist”. Me saame õigeks ikka armust, kuid arm on vajalik patusele, mitte õigele. Haigele, mitte tervele.

Kui me pattu ei tunneta ega pöördu, siis ei piisa, et me Jumalat usume, ütleme tänu- ja söögipalveid, kuna siis me oleme ikka veel sellest maailmast ja hävime koos selle maailmaga. Ka kirikus käimine või Kristuse nimel suurte tegude tegemine ei muuda midagi (Mt 7,21–23). Paulus ütleb, et me ei eksiks. Ja ega Paulus üksi, vaadake Jeesuse õpetusi, Apostlite tegusid, Johannese, Jaakobuse või Peetruse kirju. Küsimus on ikka selles, kas ma olen pöördunud oma isekast elust, kas olen parandanud meelt? Ja kas ma jätkuvalt usun, patust pöördun ja Jeesust järgin. Kui ma jätkan patus, olen ma kuradist ega ole Jumalat tundnud! Kui ma teen ülekohut ja mu süda seejuures ei valuta ega kutsu mind meeleparandusele, siis võin olla kirikuliige, kuid ma pole selline usukaaslane, kelle suhtes Paulus kutsub üles “eelkõige head tegema” (Ga 6,10).

Billy Graham on öelnud, et kirikuskäivatest (ja tema krusaadidel päästmispalve öelnutest) vaid umbes iga kahekümnes on tõeliselt usku pöördunud, elab, mõtleb, käitub, riietub, tarbib ja töötab nii nagu Kristus.

Mõned käivad kirikus ja elavad nii nagu pastor või teised kirikuliikmed. Kuid pastor ega kirikuliige pole see, kellega end võrrelda! Kristuse ilmudes on kristlased mitte koguduseliikmete või pastori, vaid Kristuse sarnased. Et Kristus on puhas, siis puhastab end igaüks, kellel on selline lootus (1Jh 3,2–3).

Sellele, kes Jumala juures on, näitab Jumal pattu ning juhib teda patust välja. Kui aga inimene Sõna ei loe ja ei ole avatud südamega Jumala ees, siis ei pruugi ta ühtki probleemi nähagi.

Võrrelgem end Jeesusega, katsugem end läbi evangeeliumite ja Uue Testamendi valgel! Vähe on neid, kes lähevad kitsast väravast sisse, kes käivad kitsal teel, kes teevad Jumala tahet ja kes katsuvad end läbi Jumala Sõna valgel. “Ärge eksige,” ütleb Paulus. “Katsuge iseendid läbi, kas te olete usus. Uurige iseendid!” (2Ko 13,5).

Ärgem eksigem! “Ükski, kes jääb (kogu eluks!) Tema sisse, ei tee pattu; ükski, kes pattu teeb, ei ole Teda näinud ega Teda tundnud ... Ükski, kes on Jumalast sündinud, ei tee pattu, sest Tema seeme püsib temas ja ta ei või pattu teha, sellepärast et ta on Jumalast sündinud.” (1Jh 3,6.9–10).

Kui vangivalvur Filipis küsis, mida ta peab päästmiseks tegema, vastasid apostlid talle: “Usu Issandasse Jeesusesse” (Ap 16,29–32). Mis siis on usk ja mida ta ei ole?

MIDA USK EI OLE?

Usk ei ole ka mõistuspärane nõusolek. Sotsioloogid arvestavad igaüht usklikuks, kes vastab jaatavalt küsimusele: “Kas sa usud Jumalat?”, kuid Jk 2,19 ütleb, et sellisele küsimusele vastaks jaatavalt isegi deemonid. Deemoneid usklikeks pidada aga pole õige. Miks? Ehkki nad usuvad Jumala olemasolu, ei ela nad Jumala tahte (Jumalalt antud seaduste ja käskude) kohaselt.

Usk ei ole õige teadmine. Üks kristlane võib end teisest õigemaks pidada, kuna tal on parem teadmine sellest, kuidas armulaual leib ihuks või vein vereks muutub, või millised on Isa, Poja ja Püha Vaimu vahelised suhted Kolmainsuse sees. Eriti palju targem on ta neist, kes pole evangeeliumi kuulnudki. Uus Testament aga ütleb, et viimased võivad olla Jumalale lähemal kui tema. Meenutage tähendamissõna halastaja samaarlasest, kelle teadmised olid väiksemad preestri ja leviidi omast!

Kas Jumala Poeg tuli maailma selleks, et inimesed teada saaksid, et Jumal on olemas? Kas nende südametunnistus sellest juba märku ei anna? Või et nad õpiksid mõtlema õieti Kolmainsuse isikute omavahelisest suhtest? Et nad oskaks “valesti teadjaid” hukka mõista? Ei usu. Isegi kui ainuõiged teadmised oleksid saavutatavad, ei õpeta Piibel, et usklik on see, kes usub neitsistsündi, maailma loomist kuue päevaga, 900-aastast eluiga maailma alguses, Paabeli torni, Joona või Noa laeva lugu kui ajaloolis-teaduslikku tõde. Veelgi vähem kutsub Piibel üles selliseid asju teistele tõestama! Milline kümnest käsust õpetab meid elama vastavalt “Noa laeva usule”? Kas selliseid ajaloolis-füüsikalisi tõdesid kutsus Jeesus meid maailmale kuulutama? Kas inimene võidab oma hinge, kui ta usub, et kõik maailma loomad olid Noa laevas ja teab täpselt, kuidas nad sinna mahtusid? Mida on tal veel uskuda, kui sa talle kõik täpselt ära tõestad?

Pealegi, deemoni ja ingli, Jumala ja kuradi olemasolu ei ole võimalik tõestada nii nagu saab tõestada õuna kukkumist puu otsast. Õuna puhul saab näidata, kuidas õun kukub, üleloomulikku tervenemist või lunastust niimoodi näidata ei saa.

Ka teoloogia pole usk. Inimesi ei päästa teaduslik teadmine sellest, kuidas Jeesus sündis, elas, suri ja üles tõusis, vaid usk sellesse, et Jumal üleloomulikult Kristuse surnuist üles äratas, et Jumal üleloomulikult pani oma Poja peale minu patu. Mida annab usule teadmine sellest, kes kõige tõenäolisemalt oli Jaakobuse kirja autor (kui usuteadus ütleb, et “täiesti usaldusväärset” arusaama sellest polegi), teadmised toonasest kultuurist või sellest, kui mitu naist ja inglit ikkagi Jeesuse tühja haua juures oli? Oluline on, et Jaakobuse kiri räägib südamele samamoodi nagu mäejutlus!

MIS ON USK?

Probleem on selles, et inimesed ei taha muutuda. Nad tahavad Jumalat vaid niipalju, kuipalju Jumal kiidab heaks nende elu nii nagu see juba on. Neile meeldib rohkem uurida teaduslikku tõde usust kui usku elada, arutada pigem maailma loomise päevade ja neitsistsünni kui ligimesearmastuse ja Jumala armastuse üle, avada inimestele Joosua ja Taaveti usuelu, kuid mitte enda oma. Inimestele meeldib Jeesuse nimel rohkem õnnistust, jõukust ja edu kohale kutsuda ning katsumusi ja probleeme minema käskida, kui alanduda Jumala Sõna ja tahet täitma. Inimestele meeldib öelda Meie Isa palvet, kuid mitte elada selles palves öeldu järgi – elada nii, et Jumala tahe sünniks ja Jumala riik tuleks, anda teistele andeks nii, nagu talle andeks antakse. Inimestele meeldib, et kõik on armust ja mitte tegudest, kuid nad unustavad ära, et arm ilma patutunnetuse ja meeleparanduseta on mõjuta. Eriti meeldib neile mõistuspäraselt uskuda, et kui miski kehtis Peetruse jaoks, kehtib see automaatselt ka neile, kui nad seda oma peas korrutavad ja oma suuga tunnistavad, aga nad unustavad, et nende südame olukorrast sõltub, mis pühakirjast just nende kohta kehtida võib. Kas Jumala ligiolekus tervendab nende vari nagu Peetruse oma või kantakse neid jalad ees pühamust välja nagu Hananiast ja Safiirat.

Kristlane kuuleb Jumala Sõna ja elab selle järele (Jh 5,24). Kui me katsume end ausalt läbi ja näeme, et meil pole suurt huvi Sõna järele, ei ole sügavat igatsust Jumala järele, siis on meie hinge lood halvad. Millega me siis tegeleme? Mida igatseme? Staatust, vara, edu, tunnustust, karjääri maailmas või koguduses? Mida armastame kõige rohkem?

ALAR KILP
Tartu Annelinna koguduse pastor

ÜKS KIRIK PANNAKSE KINNI

Ämari vangla suletakse 1. detsembrist, kaplan OLIUS THALINGu (63) teenistus lõpeb. Sel puhul palus Kuulutaja temalt intervjuu.

Kas vangla sulgemine on õnnetus?

Nendele kinnipeetavatele, kes peavad minema teise vanglasse, on see õnnetus. Euroopa Liit nõuab laagertüüpi vanglate sulgemist ja kambersüsteem meeldib väga vähestele vangidele. Kindlasti on see õnnetus ka paljudele vangla töötajatele, kes kaotavad töö.

Palun meenuta oma töö algust!

Alustasin 1992. aastal Rummu vanglas vabatahtlikuna, aga aasta pärast läksin Ämarisse. Riigipalgalisi kaplaneid siis veel ei olnud. Jäin Ämarisse 14 aastaks. Kokku töötasin viis aastat vabatahtlikuna ja kümme kaplanina.

Algul oli segane ja raske aeg. Vene sõjavägi andis vanglat üle. Vangidel olid relvad, mis lahkuvad väeosad neile maha olid müünud. Tarvitati kõvasti alkoholi, aeti puskarit. Seda nimetati vangide demokraatia ajaks, tehti enam-vähem seda, mida taheti. Rummu alevi kolmes vanglas tapeti aasta jooksul kokku 74 vangi.

Mis tõmbas Sind vanglasse?

See oli Jumala kutse. 1985. aastal toimus minu elus suur pööre ja sain Jumala lapseks. Minu palve oli, et kui Jumal minusugusele patusele andestab, siis tahan kogu oma ülejäänud elu Talle pühendada. Kui meie võtame tõsiselt, siis võtab ka Jumal seda tõsiselt.

Mis oli esimene töö vanglas?

Hakkasime kõigepealt kirikusaale ehitama. Ameerika abi eest ostsime ehitusmaterjali ja andsime töötegijatele tasu, kui vaja. Põhilised tegijad olid usklikud vangid ja kui nemad ei osanud, siis kasutasime muud tööjõudu, kellele tuli tasuda. Näiteks ristimisbasseini tegemiseks oli vaja asjatundjaid, kes teeksid selle vettpidavaks ja plaadiksid. Direktori loal tõime toidupakke ja riideid. Võis ka raha isiklikule arvele kanda, aga kuna kinnipeetavatel olid võlad, siis nad ülekandeid eriti ei tahtnud.

Milline oleks Sinu töö kokkuvõte?

Seda näeb kunagi lõplikult Jumala juures, aga inimesi huvitab statistika. Ma ei ütle neid arve enda kiituseks. Tuhanded mehed on kuulnud evangeeliumi. Isiklikult olen juhatanud Jumala juurde üle kolmesaja mehe. Nad on oma patud andeks palunud ja võtnud Jeesuse oma Päästjaks vastu. Küsisin direktorilt luba pildistada jumalateenistusi ja ristimisi. Mul on mitu paksu albumit fotosid täis.

Sada protsenti ei õnnestu ükski töö. Vanglas ei saa rohkem tahta kui vabaduses. Ma loodan, et ka nende juures, kes on usust taganenud, ei lähe külvatud seeme kaduma.

Mis tunne on olude sunnil lõpetada edukas töö?

Mind on nagu oma perekonnast lahutatud. Mehed on viidud erinevatesse vanglatesse ja ma ei saa nendega enam endist viisi kohtuda. Kergemaks teeb olukorra see, et olen andnud oma parima – juhatasin nad Jeesuse juurde, kes on alati nendega. See on suur rõõm, kui kohtan neid vabaduses ja nad on usus, abiellunud, perekonnad on korras, lahutatud on ära leppinud, osa juba teenivad kogudustes.

Nüüd lõhutakse kirik ära.

Kui viimastel päevadel vangla territooriumil kõnnin, siis tükati tuleb äng peale. Julgustab see, et Jumala töö läheb edasi. Kus on see teine koht, kuhu Jumal mind nüüd paneb, ma veel ei tea. Koju surma ootama ma ei jää, aga kaplanietapp minu elus saab otsa.

Lubasin meestele, et tulen neid vaatama. Jätkame abikaasaga vabatahtlikena, nagu kunagi alustasime. Vähemal kord-kaks kuus hakkame käima teistes vanglates. Alustasime 18. novembril Murru vanglas, kokku tuli üle 30 mehe ja üks neist andis oma elu Jumalale.

On Sul head nõu nendele, kes alustavad uutes vanglates?

Ajad on teised. Neid majanduslikke muresid, mis meil olid, nüüd ei ole. Kõige tähtsam on, et kaplanil peab olema kutse Jumalalt. Kui Jumal on kutsunud, siis Ta ka varustab inimest sõnaga ja muuga, mis on vajalik vaimulikuks tööks. Religioon ja programmid ei päästa, päästab ainult elav Kristus.

Teiseks tuleb armastada kinnipeetavaid sellistena, nagu nad on. Mitte nende tegusid, vaid inimesi, sest Kristus armastab neid. On ka kinnipeetavaid, kes tulevad algul petma, jamajuttu ajama jne. Tuleb andestada, ust ei tohi kunagi kinni panna. Neil võivad väga rängad kuriteod olla, aga nad tunnevad ehtsust. Vangi usaldust võita ei ole kerge, aga kui see on võidetud, siis on taevas avatud.

Kas Sa võiksid nimetada mõnda oma kaastöölist?

Nimetaksin vabatahtlikke abilisi, kes on ametlikult töötanud ja vabatahtlike koolitustel käinud. Eelkõige mu abikaasa Marijana, nelipühikiriku emeriit­piiskop Märt Vähi, Eesti EKB Koguduste Liidu pastorid Viljar Liht, Ülo Niinemägi ja Allan Helde, metodisti kirikust Andrei Pasadetski, teistest vabakogudustest Allan Kroll, Hannes Hermaküla ja Sulev Lepik.

Tänan kõiki kaaskristlasi, kes meid on toetanud selles töös palvetega ja materiaalselt. See oli meie ühine töö Jumala nime auks.

Täname!

24. novembril 2007 telefoni teel

JAGAJALE EI JÄÄ AINULT NÄPUD

LEA TENNO on Tartu Kolgata Baptistikoguduse sotsiaaltöö juht. Kuulutaja käis tema mõtteid uurimas. Lea ei tee sotsiaaltööd oma perekonnas üksi ja mõne kommentaari lisaski tema abikaasa Leo.

Sa olid kunagi Võru baptisti­kogu­duses aktiivne tegutseja.

Seal oli hea. Minu tädi Helmi Palk oli peaaegu kogu elu palvela hooldaja. Käisin tal abiks ja kui ta enam ei jõudnud, siis võtsime tema töö ühe koguduse õega enda peale.

Kui kaua Sa usklik oled olnud?

Sain usklikuks 15-aastaselt 51 aastat tagasi. Olen sündinud Haanja­maal, viis kilomeetrit Suurest Munamäest. Mu ema oli tõsine usklik. Isal ei olnud mõni asi nii hea, ta kippus laenama ja ema oli pärast tagasimaksmisega hädas. Ema oli algul vennastekoguduses, aga hiljem läks Võru baptisti­kogudusse.

Ma läksin Tartusse meditsiinikooli ja otsisin linnas pühakoda. Ema saatis mulle Kolgata koguduse aadressi. Ma tahtsin Jumala lapseks saada, aga ei leidnud kuidagi selgust. Mõni rääkis, et tal on nii- ja naasugused ilmutused, mul ei olnud ilmutust ega midagi. Kui Jeesuse nimest lauldi, siis see oli mulle kallis ja üks piiblisalm sai mulle kinnituseks: “Kellegi muu läbi ei ole päästet, sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi meid päästetaks” (Ap 4,12).

Ühel pühapäeva õhtul jäin kauemaks, eestpalvele ka. Pärast kutsuti mind noortekoosolekule. Ma imestasin, et nii palju noori oli, ma mõtlesin, et olen ainuke.

Mis Sind meditsiini juurde tõmbas?

Eks ta mulle loodud oli. Lapsena käisin oja ääres, võtsin pudelisse vett, et see on rohi. Õitsvate leppade pealt puistasin pulbrit.

Siis oli väga vaene aeg, ei olnud sõiduraha ega õigeid riideid. Tädid kinkisid mulle mantli ja ma ei mäleta, vist sõiduraha ka. Mind pandi veoauto peale ja nii ma tulin esimest korda elus Tartusse. Linn oli võõras. Ei osanud kooli minna ja siis tuli südamesse, et ühed noored inimesed lähevad ees, lähen neile järele. Nemad läksidki sinna, kuhu mul oli vaja minna. Ma tundsin juba siis, et Jumal juhatab.

Mis Sa pärast meditsiinikooli tegid?

Töötasin kaks aastat Võrumaal Osula haiglas, ligi 15 aastat Põlvamaal Maaritsa haiglas ja 19 aastat Võru haiglas.

Milline oli Sinu nooruses inimeste ellusuhtumine?

Siis oli vaesust rohkem, aga inimesed olid töökamad. Praegu loodetakse liiga palju toetuste peale. Nüüd makstakse pikalt lastetoetusi ja vanade pensionist saab ka elada.

Olin mõnda aega patronaažiõde ja külastasin kodudes lapsi. Kõike ei mäleta enam. Ühes peres oli ligi kümme last, neid oli vaja toetada. Ise andsin siis midagi. Meditsiiniõe palk oli väike ja eks vahel sai raha endal ka enne palgapäeva otsa. See oli õpitud ja armastatud amet. Mõtlesin, et ehk saan teistele kasulik olla. Ega ma enda kasu peal väljas ei olnud.

Nüüd võib meditsiinilisele abile lisaks Jumalast rääkida, aga sel ajal ei tohtinud.

Siis andsin mõne raamatu või rääkisin midagi. Oli igasuguseid inimesi. Ühed võtsid tänulikult sõnumi vastu ja teised kaebasid. Mõnikord sain pahandada. Osula haiglast pidingi sellepärast ära tulema.

Kas te leidsite Leoga teineteist sarnase nime järgi?

Me kohtusime noorelt ka, meil oli üksteisest aimu. Kui mu ema lahkus siit ilmast ja ma jäin päris üksinda Haanjamaale, siis tuli mingi kriisiaeg ja ma korra kirjutasin Leole. Tema kirjutas vastu. Nüüd oleme üksteist aastat abielus olnud.

Miks Sa Tartus meditsiiniõena ei töötanud?

Ma ei leidnud kohta. Sel ajal oli tööpuudus, sain isegi töötu abiraha. Varsti läksin pensionile. Veerand kohaga koristajana töötan praegugi.

Kuidas Sa sattusid koguduse sotsiaaltöö peale?

Samal suvel, kui ma Tartusse tulin, otsiti Kolgata koguduses inimest, kes sotsiaaltööd juhataks. Ei leitud ja keegi torkas, et Tenno Lea. Ma ütlesin, et tahaksin küll midagi teha. Öeldi, et töötad koos Leoga ja nii mind ametisse pandi.

Tol ajal oli sotsiaaltöötajaid terve rida, minust vanemaid ja mõni noorem ka. Igaühel oli oma piirkond, kus tuli vanu koguduseliikmeid hooldada. Sotsiaaltöötajad on kõik vanaks jäänud ja sellist kaadrit ei ole enam. Noori ei ole sellele tööle eriti peale tulnud, aga mõned ikka aitavad.

Sa ei piirdu koguduseliikmete aitamisega?

1997. aastal sõitsin bussis ja nägin ühte armetut meest. Küsisin, kus ta elab. Ta vastas, et tal polegi kodu. Pärast kuulsin ühelt koguduse õelt, kes ka sotsiaaltööga tegeles, et on üks koht, kus kodutud kogunevad. Ta viis mind sinna, see oli Ropkamõisa vana mõisahoone. Viisime kodututele süüa ja riideid.

Algul seal mingit riiklikku hooldamist ei olnud, pärast tehti midagi, hakati abistama ja üks meditsiiniõde töötas poole kohaga. Hiljem ehitati Lubja tänavale keldrikorrusele kodutute varjupaik. Seal on valvur ning kord majas, soe, toidutegemise ja pesemise võimalused. Tasapisi hakkasin seal ka käima. Viin neile pühapäeva õhtuti süüa.

Alkoholijoobes inimesi algul sinna sisse ei lastud. Hiljem tehti üks ruum, kuhu ka purjus inimesed sisse pääsevad, et nad ei peaks väljas ära külmuma. Nemad magavad põrandal. Seal ma ei ole käinud.

Kas neile süüa ei anta?

Pauluse kiriku juures antakse linnavalitsuse poolt tööpäevadel puudust kannatajatele lõunat. Sealt saavad nad ka hädavajalikke riideid. Peetri kiriku lähedal on kodututel päevakeskus, seal nad saavad soojas olla. Lubja tänavalt peab päeval välja minema.

Miks inimesed on niisugusesse olukorda sattunud?

Väga paljud alkoholi tagajärjel. Mõni üksik on ka niisugune, kes oma psüühilise seisundi tõttu ei suuda eluga hakkama saada. Neid, kes on viletsamad, võetakse järjest hooldekodusse, kuid võib-olla kõigi jaoks ei ole korraga kohta. Mõned ei taha ka, neile meeldib vabalt ringi lonkida. Päeval käivad, kus tahavad ja ööseks on soe öömaja.

Kas on lootust, et mõni neist võiks veel tagasi pöörduda normaalsesse ellu?

Neid ma tavaliselt enam ei kohta, kes sealt on ära läinud, ja ei tea, kuidas nende käsi käib. Paljudele on antud sotsiaalkortereid, mis on natuke odavamad. Mõned hakkavad tööle ka.

Käisin kunagi ühes barakis. Üks ühe jalaga noor vene mees, kes jõi ja suitsetas, oli väga armetu. Aitasin teda ja viisin talle süüa. Teda külastasid teised usklikud ka ja hiljem ma enam seal ei käinud. Hulk aastaid läks mööda ja siis kohtasin teda bussis. Ta rääkis mulle rõõmsalt, et enam ei joo ega suitseta ning käib õigeusu kirikus. Tal oli sotsiaalkorter. Ütles, et elab nüüd ilusti ja tuleb omadega hästi välja. Tal olid nüüd proteesid ja ta ütles, et antakse veel paremad ning siis saab ehk tööle minna. Sellest oli mul väga suur rõõm. Riik aitas ja need saavad järjele, kes joomisest pääsevad.

Kelle raha eest Sa kodututele süüa viid?

Koguduse raha selle taga ei ole. Meil endal puudust pole olnud, tänu Jumalale. Taevaisa on sellise võimaluse kinkinud, et meil on aiamaa. Leo õde hooldas ligi kümme aastat ühte vana venda Salemi kogudusest ja meile jäi pärast tema aiamaa kasutamise võimalus. See on viie kilomeetri kaugusel meie kodust.

Nüüd tegutsevad Lubja tänaval juba mõnda aastat päästearmeelased, käime seal nendega koos. Nad toitu ei valmista, aga jagavad mõnikord makarone. Minu toitu võib kohe sööma hakata. Päästearmeelased tulevad mulle autoga järele ja mul on selle tõttu palju kergem.

Kohti on varjupaigas üle neljakümne. Suvel tuleb sööma kümne inimese ringis, talvel paarkümmend inimest.

Kas kodututele Jumala Sõna ka kuulutatakse?

Kui ma üksinda käisin, siis ma püüdsin midagi neile rääkida. Nüüd jagavad päästearmeelased Jumala Sõna. Mõned kuulavad hea meelega, teised jäävad rääkimise ajaks eemale.

Kas keegi nendega ükshaaval ka vestleb, et näiteks kontakte nende omastega taastada?

Seda on vähe saanud teha ja see on üks meie töö puudujääk. Paar inimest on mulle koju tulnud. Mõni käib meie palvelas ka. Ma ei tea, võib-olla mujal kirikutes käib neid rohkem.

Mida Sa, Leo, sellest tööst arvad?

Ma arvasin algul, et ega see kaua ei kesta – inimesed peab ikka paika panema ja korra looma, nad peaks panema mingit tööd tegema, et nad ei käiks prügikaste pidi. Varjupaiga ümbruse elanikud pahandavad ja loomulikult on neil õigus. Aga kui Jumal on andnud selle võimaluse, las siis Lea teeb, nii palju kui ta jõuab. Võib-olla olukord muutub ja inimesed ei pea enam seal ööbimas käima, see on nagu karjalaut. Linnaliinide bussijuhid pahandavad ja ajavad neid välja, kes on räpased ja haisevad.

Lea: On ka neid, kes keskküttekaevudes elavad.

Kahjuks on isegi väga rikastes maades selliseid inimesi, kes vajavad teiste abi. Jeesus ütles: “Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head” (Mk 14,7).

Aidakem ikka üksteist, eelkõige vaimulikult ja kui vaja, siis ka materiaalselt nii palju, kui meile võimalusi antakse.

Leo: Ma olen tänulik iga päeva ja tunni ning iga võimaluse eest, armu eest, mis Jumal on andnud. Kasutagem seda võimalust, mis on. Soovin, et inimeste vahel ei oleks pingeid ning ei vaadataks halvasti nende peale, kes hädas on. Jumal teab, milleks nad on. Tuleb paluda, et Jumal hoiaks meid ja aitaks pääseda neil, kes on elu hammasrataste vahele sattunud.

Täname!

12. novembril 2007 Tartus

JUMAL ANNAB KOHTUMISED JA ÜLESANDED

Olin enda jaoks vabad päevad juba täielikult planeerinud – õhtused koosolemised, jalgpall sõpradega laupäeval pärast lõunat – sellepärast ei saanudki ma sellest poisist aru. Kehitasin õlgu ja läksin edasi.

Äkki nägin lastegruppi, mis liikus selle õnnetukese suunas. Tormanud Kyle'ile kallale, kiskusid nad tal raamatud käes ja tõukasid ta porri. Tal lendasid prillid eest ja ma nägin, kuidas need kukkusid rohu sisse umbes kolme meetri kaugusel ehmunud poisist.

ESIMENE TUTVUS

Ta vaatas mulle otsa, tänas ja naeratas laialt. Tema nägu kaunistas selline eriline naeratus, mida tekitab tõeline tänutunne.

Korjasin koos temaga raamatud kokku ja küsisin, kus ta elab. Selgus, et mitte kaugel minust. Ma olin üllatunud – kuidas me kunagi varem kokku ei saanud? Kyle jutustas mulle, et seni käis ta erakoolis. Ma ei suhelnud erakoolide poistega.

Tassisin kogu kodutee ta raamatuid. Me rääkisime juttu ja ta osutus asjalikuks poisiks. Ma küsisin, ega ta homme meiega jalgpalli mängida ei tahaks ja ta oli nõus.

Kõik vabad päevad oligi Kyle meiega ja mida rohkem ma temaga tuttavaks sain, seda rohkem ta mulle ja mu tuttavatele meeldima hakkas.

Saabus esmaspäev ja Kyle ilmus jälle välja terve hunniku raamatutega. Ma peatasin ta ja ütlesin: “Kuule, nende raamatutega kasvatad sa endale ruttu terasest lihased!” Ta naeris ja andis osa raamatuid mulle.

HEA SEMU

Lõpuõhtul usaldati Kyle'ile meie klassi poolt lõpukõne pidamine. Ma tögasin teda ja nimetasin oraatoriks, aga tegelikult oli mul hea meel, et mind ennast seda kõnet pidama ei pandud.

Kyle esines suurepäraselt. Ta oli üks neist, kes keskkooliaastatel omandas isikupärase stiili. Ta meeldis tüdrukutele ja käis kohtamas sagedamini kui mina. Tunnistan, et mõnikord olin temale kade.

Just lõpuõhtul tuli see kadedus mulle meelde, aga kui ma nägin, kuidas Kyle närvitses eesseisva esinemise pärast, patsutasin ma talle õlale ja julgustasin: “Ära pabista, vanapoiss, sa esined suurepäraselt!” Ta vaatas mulle otsa oma erilise, siira ja tänuliku pilguga ning naeratas: “Aitäh!”

ÜLLATUS MINEVIKUST

Vaatasin oma sõpra imestusega – ta rääkis meie tutvumisest tänaval. Selgus, et neil puhkepäevadel tahtis Kyle oma elule lõpu peale teha. Ta tassis oma raamatud koolist koju selleks, et ema ei peaks seda pärast tegema.

Pärast lühikest pausi vaatas Kyle mulle otsa ja naeratas: “Tänu Jumalale, mind päästeti. Ja sellest hirmsast teost päästis mind mu sõber.”

Kõik osalejad kuulasid hinge kinni hoides, kuidas see ilus ja kõigi poolt armastatud nooruk jutustas oma elu kõige raskematest hetkedest, mis olid täis jõuetust ja nõrkust.

Ma märkasin, kuidas Kyle'i ema ja isa naeratades minu poole vaatasid – see oli seesama tänulik naeratus. Ma ei olnud kunagi tundnud nii tugevat ja sügavat sidet enda ja Kyle'i vahel.

Kõigevägevam Jumal annab meile kohtumisi inimestega, et me avaldaksime vastastikku mõju. Ära unusta kunagi seda, kuidas sinu teod võivad mõjuda inimestele sinu ümber. Ühe liigutusega võid sa muuta teise inimese elu – nii heas kui ka halvas suunas. Otsi inimestes head!

Menora 2005

KAS TERVIS ON KÕIGE TÄHTSAM?

Saada terveks, taas istuda, see oleks imeline. Sellele vaatamata ütleb Carla Eschbach rõhuga: “Minu jaoks ei ole tervis peamine. Tähtsaim on, et ma oleksin seesmiselt terve.” Mida see talle tähendab? “Et mind miski ega keegi Jumala käest ära rebida ei saa. See annab mu elule mõtte!”

VIHA ARSTI VASTU

“Miks Jumal seda lubas?” nimetab Carla Eschbach küsimust, mis oli algul niisama valus nagu järjekindel treening, mille tõttu tal aegajalt õnnestus pooletunnisele jalutuskäigule minna. Lõpuks suutis ta oma vihast üle saada: “Mulle oli seesmiselt vaja arstile andestada. Koormat kannaksin ju mina, kui ma oma etteheidetest ei loobuks.”

KURTA JA ANDESTADA

Carla Eschbachil on päevi, kus ta võib kogu südamest psalmide raamatust kaebelaule korrata. Nagu viimasel suvel, kui põhihaigusele tuli lisaks veel kõhunäärmepõletik ja tema südames avastati aneurüsm. Sellele vaatamata võib ta täna öelda: “Tervisest tähtsam on avastus, kui palju mulle haiguse kaudu kingitud on.”

Carla Eschbach on kaugel sellest, et teistele haigetele odavat nõu või tröösti pakkuda. Aga enda kohta võib ta öelda: “Minu side Jumalaga on just nendel aegadel tugevnenud, millal ma ei teadnud, kuidas edasi elada.”

ÜLE MÜÜRIDE

Carla Eschbachi vaevas tunne, et ta ei saa enam midagi teiste heaks teha. Ravimiks madala enesehinnangu vastu sai kaasalöömine koguduse haigete külastamises. Haiged saavad nakatatud tema elujulgusest, kui ta nädalate kaupa oma viieaastase lapselapsega tegeleb, ja sellel on tagasimõju: “Kõike ei saa ma teha, aga ma ei ole sellepärast viletsam kui teised.”

KARIN VORLÄNDER
idea Spektrum

PILTE PÜHALT MAALT

1. Juudid palvetamas Jeruusalemmas nutumüüri ääres.
2. Eestlaste grupp Jeruusalemmas lehtmajadepüha marsil.
3. Jordani jões ristitakse tänapäevalgi palju inimesi.
4. Kapernauma sünagoogi varemed.
5. Kaljumošee Jeruusalemmas templimäel.
6. Prohvet Eelija kuju Karmeli mäel.

Peeter Lematsi fotod