Foto: Kadri Aan

Uks on mõeldud selleks, et pääseksime õuest majja või aeda või ühest ruumist teise. See ei ole siiski võimalus igaühe jaoks – ebasoovitava siseneja ees pannakse uks kinni. Uks on eraldaja, ühendaja ja kaitsja.

Kinnimüüritud uks on tegelikult sein. Sellise ukse ette võib hooletu inimene visata igasugust koli ja prügi. Maja korralduses on toimunud mingi muutus. Kui me tunneme, et oleme taevast eraldatud, siis on ka vaja muutust – müüri sisse tuleb teha uks.

Jeesus ütles, et Tema on uks lammaste jaoks. Tema kaudu mineja pääseb, käib vabalt sisse ja välja ning leiab karjamaad. Kes ei lähe uksest, vaid ronib üle aia, see on varas ja röövel (Jh 10,1.7–9). Lammaste all mõtles Ta muidugi inimesi.

Johannes nägi nägemuses, et taevas oli avatud uks (Ilm 4,1). Mitte ainult selleks, et Johannes võiks heita pilku taevas toimuvale, vaid ka selleks, et meie võiksime sealt endale igavesed eluasemed leida (Jh 14,2).

Läbi aegade on olnud neid, kes püüavad inimesi Jumalast eemale hoida. Jeesus ütles, et kui Tema ukse avab, siis ei saa seda keegi lukustada ja kui Tema lukustab, siis ükski ei ava (Ilm 3,7). Taevariiki ei minda oma jõuga, vaid tänu sellele, et Jeesus on sissepääsu sinna avanud.

Hea Sõnum Jeesusest vajab kuulutamist. Apostel Paulus märkas korduvalt, et Jumal oli talle selleks ukse avanud (1Kr 16,9; 2Kr 2,12). Vähemalt meie maal on see uks ka praegu lahti. Palvetagem, et seda kinni ei müüritaks!

PENDEL LIIGUB

Toimetaja kommentaar

Selle kommentaari kirjutamise ajal lõõtsub akna taga torm. Ehk ei tule veel paks lumi maha, aga päris soe aeg on kahtlemata möödas. Maanteid mööda sõites on näha kahjuks ka koristamata põldusid. Tänapäeval ei tähenda see nälga, aga kahju kindlasti.

Küllap on toiduainete liikumine üle maade ja mandrite ka üks Jumala hoolitsuse näide. «Anna oma tee Issanda hooleks ja looda Tema peale; küll Ta toimetab kõik hästi!» (Ps 37,5).

JÄLLE HOMOTEEMA

Kuigi Eesti kirikud on kirikute nõukogu tasemel juba ammu oma ühise seisukoha homoseksuaalsuse kohta välja öelnud, kerkib ikka esile neid, kes tahaksid olla «sallivamad». Eriti tahaks kirikuid õpetada need, kes ise kirikus ei käi. Seekord kerkis homoteema üles telesaates ja järgnes päris suur poleemika.

Kristlane peab lähtuma Piiblist. Aegade arenedes on Piiblit erinevalt tõlgendatud, Pühakirja on püütud kohandada teadusega ja ajavaimuga. Aga need muudavad järjest oma seisukohti, Piibel on ikka seesama. Homoseksualismi nimetab Piibel ühemõtteliselt jäleduseks (3Ms 18,22; 20,13) ja seda on mingi positiivse sõnaga võimatu asendada, ilma teksti tähendust muutmata.

Homoseksualism on olnud mitmes varasemas ühiskonnas lubatud ja hinnatud. Kui need ühiskonnad polegi hävinud nagu Soodom ja Gomorra (1Ms 19), siis on mingil hetkel hakanud pendel liikuma teisele poole. See võib juhtuda ka meil. Arvamusliidrid muudavad oma arvamust, nagu nad seda ennegi on teinud. Millal see juhtub? Loota võib, et praegune noorem põlvkond jõuab seda näha.

Kogudused peavad muidugi tegelema kõigi inimestega, sest Jumal armastab neid kõiki, aga igasugused arvamused ja eluviisid ei pea mahtuma kogudustesse sisse, veel vähem nende ametitesse. Pattu peab nimetama patuks ja näitama sellest väljapääsu Kristuse abil. See ei tee usuinimesi teistest paremaks, «sest kõik on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest» (Rm 3,23).

Võib-olla peaksime mõnest teemast «paastuma», nagu käesoleva lehe jutlus soovitab ja tegelema põhiküsimusega, mis automaatselt välistab osa käsitlusi. Kuulutama peaks ideaali – eluaegset ja monogaamset abielu mehe ja naise vahel. Seda ideaali võidakse naeruvääristada, aga selle juurde pöördub ühiskond ikka aegajalt tagasi. Vähemalt ärkamisaegadel. Vähemalt Jumala kohtu ees tunnistatakse see õigeks. Ideaal võib olla mingil hetkel raskesti saavutatav, aga sellest ei tohi loobuda.

«Tema on teie vastu pikameelne, sest Ta ei taha, et keegi hukkuks, vaid et kõik jõuaksid meeleparandusele,» kirjutas apostel (2Pt 3,9). Kahju, kui Jumala antud aega valesti kasutatakse.

VALIMISED ON MÖÖDAS

Kohalike omavalitsuste valimised said seljataha. Midagi hullu ei juhtunud ka e-valimistega, need muutusid hoopis varasemast populaarsemaks. Valimisaktiivsus aga langes, ka 16–17-aastastele noortele valimisõiguse andmine ei toonud mingeid erilisi muutusi.

Valimised toimusid uutes ja harjumatutes piirides. Mõnigi küsib, et kus ta nüüd elab, kas linnas või vallas ja kuidas peaks ümbrikule aadressi kirjutama. Jõulud ju tulemas ja siis on postil tavalisest rohkem tööd. Loodetavasti ei tule aadresside pärast suuremaid segadusi.

Arvata võib, et uued piirid ei ole lõplikud ja vajavad ühel päeval jälle korrigeerimist. Seda on viimase saja aasta jooksul Eestis korduvalt tehtud. Kampaania korras ja kiiruga tehtud piirid ei saa kindlasti kõik olla loogilised. Esimesed katsed neid vaidlustada lükkas riigikohus aga tagasi. Vähemalt mõnda aega jäävad need siis kehtima.

Eesti erinevate valimiste pikaaegne häältemagnet Edgar Savisaar kaotas oma esikoha. Selle sai endale Mihhail Kõlvart, kelle puhul on hakatud rääkima, et ta polegi venelane, vaid korealane. Aga tema valitsemisalaks jääb endiselt Tallinn, mida peaks juhtima eesti moodi. Valimiste edukaimaks parteiks osutus Keskerakond, kes seega juhivahetuse järel end koguda on suutnud. Igas omavalitsuses on muidugi oma võitja. Kes aga tegelikult kuskil valitsema hakkab, see sõltub sellest, missugune koalitsioon kokku pannakse.

Heast tulemusest valimistel ei piisa, vaja on ka oskust niisugune meeskond kokku panna, kes suudab koostööd teha. Nii ongi juba kuulda, et mõni valimiste võitja on minemas opositsiooni.

Ükskõik, kes võimule saab, ta vajab usklike eestpalveid. Usklikel on oma osa täita, kuigi maailm seda ei tarvitse märgata, mõista ega tunnustada. «Austage kõiki, armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat,» oli apostli õpetussõna (1Pt 2,17).

Foto: Kadri Aan

ASKEESI AEG

«Siis tulid Ta juurde Johannese jüngrid ja küsisid: «Miks meie ja variserid paastume, sinu jüngrid aga ei paastu? Ja Jeesus ütles neile: «Ega peiupoisid või leinata sel ajal, kui peigmees on nende juures!? Ent päevad tulevad, mil peigmees neilt ära võetakse, küll nad siis paastuvad!»»

Matteuse 9,14–15

Mu vanemad ja vanavanemad, veelgi varasematest esivanematest rääkimata, on nälga, külma ja puudust kogenud minust oluliselt rohkem. – Neile polnud võõrad mitte ainult viisid, millega meelt lahutada, vaid oli puudu ka eluks vajalikest asjadest. Veel veerand sajandit tagasi ei olnud Eestis põhiküsimus mitte selles, kuhu kokkukogutud asjad panna, vaid kust neid asju saada.

Mu vanaema jõudis elada umbes 75-aastaseks enne, kui tema igapäevase elu osaks said kraanist voolav vesi ja külmkapp. Minust põlvkond vanemad on Teise maailmasõja järgsel ajal kogenud puudust sellisest lihtsast toidust nagu liha või sink.

Mõned päevad tagasi ütles üks kodanik telesaate arutelus, et nõukogude ajal nappis banaane, millele teine vastas, et nõukogude ajal banaane ei olnudki. Olid banaanid siis või ei olnud, ega seda ei mäletagi enam. Kes üldse mäletab, millega teda toideti näiteks vanuses alla viienda eluaasta?

Mul on kuidagi meelde jäänud, justkui oleks ma oma elu esimese banaani söönud (mitme peale, kuna taasiseseisvumise ajal müüki tulnud banaanid polnud just odavad) umbes 1990. aastal, ent võib-olla mäletan ka valesti. Mäletan, et 1992. aastal Rootsis Uppsalas elades oli banaan kõige odavam toit ning see tekitas minus toona imestust. Üks banaan maksab meil täna umbes 19 eurosenti ning on nüüd tavapärane toit.

Jeesus ütles variseridele, et Tema jüngrid söövad ja joovad (ehk tänapäeva sõnadega tarbivad, tunnevad tarbitavast rõõmu ega sea endale piiranguid), ent tuleb aeg, mil nad saavad paastuma. Täna elame sellistes oludes, mida meie esivanematel pole kunagi olnud.

ASKEES INFOST

See, et ma täna kohtan tuhandetes kordades suuremas koguses infokilde kui inimesed sajandeid tagasi, ei tee mind Aristotelesest targemaks. Ja vastupidi, sellepärast ei ole Aristoteles meist kõigist rumalam, kuna tal oli ligipääs vähemale informatsioonile. Kui Aristotelese ajal oleks olnud võimalik niivõrd paljude infokildude loomine, vahendamine ja vastuvõtmine, kui seda on tänasel päeval, ma olen kindel, et Aristotelese teosed oleksid siis uppunud müüdavamate, emotsionaalsemate, lihtsamini pakendatavate ja massi poolt kergemini tarbitavate infokildude alla.

Tänane suurim raskus ja väljakutse on, et informatsiooni on liiga palju. See voogab ja kulgeb ning selles on kogu aeg midagi, mida karta (orkaani Mehhiko lahes või Šotimaal või lihtsalt «meil sügiseti tulevaid torme»), midagi, mis on oluline, midagi, mida teistel on ja sul veel ei ole.

Askees informatsioonist, infomürast ja sellega kaasnevast segadusest, on esimene askees, mida me täna vajame. Ülekoormus tekitab toimetulematust, kuna inimene, kes ei kontrolli infovoogu (st ei hülga ja ei ignoreeri infot, mida ta ei vaja ning ei vali iseseisvalt infot, mida ta möödapääsmatult vajab), satub toimetulekuraskustesse.

ASKEES TOIDUST

Sellistes kogustes ja sellistes valikutes toite ja sööke, mida me täna kasutada saame, pole siinmail kunagi varem nähtud. Varem on inimesed elanud puuduses ja õppinud isegi taldrikult kastet ja võileivast jäänud puru lõpuni ära sööma.

Täna on vastupidi. Toitumisalasel askeesil võib olla mitmeid vorme – mõni meist jätkab endiselt hommikuti pudru keetmist, ehkki see ei ole enam mugavaim ja kiireim variant, mõni teine ei söö liha – ent tunnustust väärib iga inimene, kes teadlikult jälgib, distsiplineerib ja kontrollib seda, mida ja kui palju ta sööb. Meil on võimalusi ja ahvatlusi palju rohkem, kui vajame ja tegelikult ka naudime, sest ülekaalus olla ei tundu kuigi tore. Me vajame toitumisaskeesi.

ASKEES MEELELAHUTUSEST

«Edumeelsematel» inimestel on nüüd oma droonid, millega saab igasuguseid asju filmida ja teha, mida varem ei saanud. Uutes telemeediapakettides saab filme ja saateid mitte ainult «järelvaadata» (see on eilne päev), vaid tekivad võimalused valida vabalt olemasolevate filmide ja saadete seast, nagu vanasti valisime raamatukogus raamatuid.

See hulk, mida ja millises koguses ning valikus saab tarbida, kasvab eksponentsiaalselt (ehk mitte niivõrd liitmise, vaid korrutamise teel). Online-meedias (ma pean silmas näiteks Delfit, Postimeest ja Õhtulehte) on järjest raskem uudiseid või arvamuslugusid lugeda, sest sel ajal, kui sa otsid seda, mida tänastes uudistes öeldakse, pannakse su silme ette reklaame ja lugusid sellest, kes kellega käib või ei käi. Nii juhitakse sind märkamatult klikkima lugudele, mida sa ei otsinud, ning ühel hetkel võid avastada, et sa ei mäletagi, mida sa sinna leheküljele otsima läksid.

Trükis ilmunud ajalehte lugedes midagi sellist ei toimu – sa keerad lehekülgi ilma, et keegi topiks sulle silme ette reklaami või lugu sellest, millise avaliku elu tegelase eraelus «on toimunud suur pööre». Seal kontrollid sina seda, mida sa näed ja loed.

Me vajame askeesi tarbimisele keskendunud meelelahutusest, sh nii meedias kui ka kunstitarbimises, sest tarbimismeelsus on oma olemuselt rahuldamatu. Meetod on üsna lihtne – kui ma tean, mida tahan ja mida selleks vajan, siis ei tarbi ma sellest enamat ka siis, kui uued tooted on turul ning populaarsed. Kapitalismi jaoks on selline tarbija muidugi halb tarbija – heal tarbijal on tarbimine harjumus ehk sõltuvus.

ASKEES SEKSITEEMAST

Sellisel määral obsessiooni (seestumust) seksist ja seksuaalsusest pole inimkond varem näinud. Internet on pornograafiat täis. See on kättesaadav ja ligipääsetav sõltumata inimese vanusest. Uudisteportaalid räägivad vahenditest, viisidest ja nippidest, mida kasutada voodis. Me oleme sellega (ühiskonnas, mitte kirikus) niivõrd ära harjunud, et ei näe selles enam mitte midagi erakordset.

Ent mõelgem ka kirikule. Varem ei ole mitte ükski teema, ei vaesus, tööpuudus ega prostitutsioon (Tallinnas on üle 150 püsiva punkti, kus seda teenust pakutakse) kirikuid sellisel määral «käima tõmmanud» kui kooseluseadus. Kirikuid ei kõneta küsimused alaealiste seksuaalelust, abielueelsetest ja/või -välistest suhetest. Kirik ei tunne missiooni sekkuda küsimustesse, mille suhtes valitseb ühiskonnas nagu mingi vaikiv kokkulepe. Ei arutata selle üle, mis suhe oli tuntud poliitikul ja tema elukaaslasel enne abiellumist, kas see oli kristlikult taunitav suhe või mitte, oli see kooselu või vabaabielu, kas enne abiellumist kasvasid nende kaks last perekonnas või mitte. Ei anta hinnanguid, ka mitte kiriku seisukohast lähtudes. Sedalaadi mõtestamine oleks tundlik ja (avalikkust) häiriv ning seetõttu hoiab kirik sellest eemale.

Kooseluseadus on aga teema nii avalikkusele kui kirikule. Ent ka selles küsimuses võime vajada teatud askeesi. Võitluses heteroseksuaalsuse poolt ja homoseksuaalsuse vastu omandab esimene justkui mõtte, et see on hea asi iseeneses ning tingimusteta heakskiidetav. See on kristluse ajaloole ja ka Piibli aegadele võõras, kuna heteroseksuaalsus on alati olnud seotud tingimustega.

Esimesel kristlikul aastatuhandel peeti ideaaliks üldse seksuaalsuhetest hoidumist (sh ka abielus olles). Masturbatsioonist mõeldi negatiivsemalt kui seda täna tehakse. Ent seksuaalsus kui selline pole olnud kiriku eesmärk ega missioon.

Sõnu «homo-» ja «heteroseksuaalsus» Piiblis ei esine. Inimeste jaotamine homodeks ja heteroteks on 20. sajandi leiutis. Seda leiutist on kasutatud nii samasooliste õiguste poolt kui vastu. Nõukogude Liit ja natsi-Saksamaa olid homoseksuaalide vastu, liberaalsed ühiskonnad on olnud viimase poole sajandi jooksul pigem selle poolt. Ent kas kumbki neist on kiriku missioon?

Kristlus sai alguse ajal, mil vanas Roomas oli ühelt poolt palju uut tsivilisatsiooni ja innovatiivsust, mis oli kandunud toonases mõttes «kogu maailma» (ehk kogu impeeriumi), palju enneolematut heaolu ja meelelahutust, palju kohtumisi erinevate kultuuride ja religioonide vahel ning tõenäoliselt võis mingil määral olla kohtumisi ka rohkemate teadmiste ja maailma mõtestamise viisidega. Ent juba esimesel sajandil hakkasid kasvama askeesi väärtustavad usuliikumised ja filosoofiakoolkonnad (näiteks stoikud).

Kristlus sai alguse ajastul, mil askees oli saanud suuresti toimetuleku viisiks. Ma usun, et nii on see ka täna. Külmas ja näljas olles pole aega askeesiks, vaid peavarjuks ja toiduks. Täna elame aga ajal, mis nõuab askeesi.

ALAR KILP
Foto: erakogu

USUKINDLUS JA USU KINDLUS

Aktuaalne teema

14. oktoobril peeti Tartus teist korda Kolgata konverentsi. Päeva viimaseks osaks oli osadusõhtu, mida vedas TIIDREK NURME. Temaga Kuulutaja vahetult pärast konverentsi lõppu vestleski.

Sa oled jooksumees. Kas see konverents oli sprint või pikamaajooksu lõpuosa?

Pigem oli tegu pikamaajooksuga. Konverentsi peakorraldaja ja idee autor oli Tõnu Lehtsaar. Ma imetlen seda, kuidas Tõnu on otsustanud Jumalat teenida, tuues oma oskused, kogemused ja annid kogudusse. Ta võiks vabalt korraldada suuri projekte, kuulsate inimeste ja suurte eelarvetega konverentse Tartu Ülikoolis.

Minuga võttis ta ühendust juba kolm kuud tagasi. Ta alustas planeerimisega kevadtalvel. Konverentsi korraldamisega on pikaajaliselt tegeletud.

Teine konverents tähendab, et juba on tekkinud traditsioon.

Külalisi oli hinnanguliselt 130, kellest neljandik olid Kolgata koguduse liikmed. Huvilisi tuli kokku mitmest Eesti nurgast, isegi Hiiumaalt. See kõik viitab vajadusele sellises formaadis kristliku sõnumiga ürituse järgi. Kolgata koguduse aastaplaanis on konverentsil oma koht. Lisaks hoonele on Kolgatal olemas inimressurss, kelleta poleks mahukat konverentsi võimalik korraldada.

Päev koosnes kolmest osast: plenaar, seminarid ja osadusteenistus ning esinejad olid kõik kuidagi Kolgata kogudusega seotud, kasvõi kauges minevikus.

Tartu on ülikoolilinn, see nimekiri on üsna pikk, kellel on olnud kokkupuuteid Kolgata kogudusega. Plenaaril ja seminaridel võtsid sõna pastorid Leho Paldre ja Peeter Lemats, arst Ilmar Roosimaa, ettevõtja Raigo Tammo, nõustaja-kaplan Tõnu Lehtsaar, psühholoog Tea Ausin ja pühapäevakooliõpetaja Daire Tiigivee. Osadusteenistusel esinesid Johanna Rosenvald, Rael-Astrid Väer ja Maarja Vardja, pastor Roman Kuznetsov pidas jutluse.

Miks oli teemaks «Usukindlus ja usu kindlus»?

Teema sai paika pandud koguduse juhatuse koosolekul. Seminarides kasutati seda üldmõistena, kuid konverentsi pealkirja võib kirjutada nii kokku kui lahku. See oli hea teema, sest usukindlus puudutab meid kõiki igas eluvaldkonnas: kindlus Jumala sõnas, kogudus kui usukindlus, usukindlus õpetuslikes tuultes, kõrbeaegadel ja edus, usukindlus versus enesekindlus jne. Oli, millest rääkida!

Mis Sind ennast osadusteenistusel puudutas?

Mulle meeldis osadusõhtu sisu juba esimesel korral, kui kavapunkte nägin. Idee kutsuda Kolgata praegused ja kunagised liikmed omaloomingut esitama oli leidlik. Minu teada sellises formaadis jumalateenistust/osadusõhtut pole Kolgatal varem olnud.

Minu jaoks oli üllatuseks Maarja Vardja, keda ma enne isiklikult ei tundnud. Kogu tema olemusest tuleb välja, et ta on loomingu- ja kunstiinimene. Mäletan tema isa Uudu Ripsi, kellega mul oli vaimulikke vestlusi ja ühiseid palveaegu. Eriti rabav oli see, et Maarja laulud olid nii otseselt seotud isa ja tütre suhtega. Seal on Uudu ja Jumala side, Maarja ja Jumala side ning nende omavaheline suhe. Nii on sündinud need suurepärased vaimulikud lauluhitid. See on midagi, mida ainult Jumal saab teha – luua inimeste vahele südamest südamesse suhte ning inspireerida neid oma sõnaga ja Vaimuga juhtides. Ilmalikust muusikast seda ei leia.

Sa andsid osadusteenistusel inimestele võimaluse ka vabalt sõna võtta.

Ma hindan seda, kui inimesed saavad kohapeal kaasatud. Tegelikult jäi lõpp natuke poolikuks – seal oli inimesi, kes tahtsid kohapealt valju häälega palvetada, aga kell kukkus ja pidime lõpetama.

Igas kristlases on Püha Vaim. Tema tuleb esile mitmes erinevas vormis, nii nagu täna tuli ülistuslauludes, jutluses, tunnistustes, luuletustes, sõnavõttudes jne. Inimene on kirjutanud laulud, luuletused ja jutluse kokkugi pannud, kuid Jumala Vaim on olnud inspireerijaks. Jumal inspireerib ka palveid. Selleks on oma eeldused: anda andeks, palvetada Tema meelt mööda (tunda Tema sõna), uskudes – siin ongi usukindluse teema, kas ma usun, et ma tõesti räägin Jumalaga. Mida rohkem inimesed saavad kohapeal kaasatud, seda rohkem tuleb Jumal ise esile.

Loojaid on usklike hulgas palju. Peaks võib-olla rohkem loomingu, nimed ja näod kokku viima?

Mõnikord ei hinda nooremad usuinimesed nn pruuni lauliku laule. Ehk ei ole küsimus laulude aegumises, vaid jääb puudu lihtsalt isiklikust kontaktist? Kui me oskaksime rohkem kokku viia autoreid ja lugu laulu taga, siis jääks see laul ka tulevikus kristlaste seas olulisele kohale. Maarja Vardja tegi oma loomingut tutvustades seda suurepäraselt.

Võib vist öelda, et konverents läks korda?

See nõudis päris palju energiat ja eeltööd, aga tulemusena said osavõtjad täisteeninduse. Kõnelejad, muusikud, kokad, köögiabilised, tehniline abi, ruumidesse paigutajad, koristajad – kõik said oma ülesannetega hästi hakkama. Tagasiside oli positiivne ning kindlasti muutus paljude osalejate usk kindlamaks.

Täname!

Foto: Kristel Vask

POOL ELU MISJONI HEAKS

Misjonär JAEL PUUSAAG tegutses 17 aastat Bosnias Bihaćis ja lõpetas nüüd selle töö. Kuulutaja palus temalt tagasivaadet misjonäriaastatele ja esimesi kodumaa-muljeid.

Miks Sa ära tulid?

Ma tundsin juba eelmise aasta alguses, et minu ülesanne hakkab otsa saama. Küsisin Jumala käest, kas ma ise olen väsinud ja tahan lahkuda või on see Temalt.

Kui ma olin eelmise aasta aprillis ühel naistekonverentsil, siis lasksin seal ühel inimesel enda pärast palvetada. Ta ei ütelnud midagi konkreetset, aga järgmisel päeval tähistas konverents kümnendat aastapäeva. Me olime kõik koos rannal ja tänasime Jumalat. Lasksime iga aasta eest ühe tänuõhupalli õhku.

Kui ma seda vaatasin, siis Jumal pani mulle kokku kristallselge pildi, et ma jõudsin Bosniasse 2000. aasta oktoobris, minu nelja-aastane kogudusejuhi mandaat saab täis 2017. aasta oktoobri alguses ja siis on minu töö tehtud.

Kuna mul oli ka kolm aastat ettevalmistust, siis saab tegelikult kakskümmend aastat täis. Ma olen nüüd 40-aastane ehk see on täpselt pool minu elust. Nelikümmend on Piiblis sageli ühe perioodi algus ja teise lõpp.

Kas Sa olid Bihaćis pastor?

Minu ametlik tiitel oli koguduse juhataja. Ma ei ole ordineeritud. Meie kogudus on endale algusest peale otsinud meesvaimulikku, aga selliseid mehi lihtsalt ei ole. See isik, kes minu käest töö üle võttis, on samuti naisterahvas. Kui mehi ei ole, teevad naised töö ära. Mul ei ole ambitsiooni Eestis pastoriks saada. Ma olen seda leiba neli aastat proovinud ja tean väga hästi, mis maitsega see on.

Mida Sa nüüd tegema hakkad?

Tahaks järgmised kuus-seitse kuud võtta sisseelamise aega. Kui ma Eestist ära läksin, oli täiesti teine ühiskond, teistsugused probleemid, teised inimesed. Minu praegune tööleping Eesti EKB Koguduste Liiduga jätkub aprilli lõpuni. Maikuust otsiks endal poole koormusega töökoha Tallinnas ja kui Jumal lubab, siis sügisest läheks seminari õppima.

Praegu tundub, et järgmised viis aastat olen kodumaal – algul on puhkeaasta, siis seminari õpingud neli aastat. Seejärel vaatame, mis edasi saab.

Kui Sa Bosniasse läksid, oli seal sõjajärgne aeg.

Sõja jäljed on igal pool näha. Kuuliaugud on majade seintes alles. Inimestega rääkides on sõda pidev jututeema. Mingite lahingute aastapäevi tähistatakse iga päev. Massihaudadest kaevatakse siiamaani hukkunuid välja. Elu on selles mõttes läinud paremaks, et rohkem on asju saada. Aga inimesed ütlevad, et praegu on elu palju raskem. Siis oli lootus, et läheb paremaks, nüüd ei ole üldse mingit lootust. Noored kolivad massiliselt Austriasse, Saksamaale või kuhu iganes, et tööd leida. Ametliku statistika järgi on meie piirkonnas 60 protsenti töötuid.

Kas inimesed ei otsi endale võimalust teha äri või väikeettevõtlust?

Sõjaohvritele on iseloomulik lootusetus tuleviku suhtes. Ei ole tahtmist pingutada, sest äkki tuleb jälle sõda ja lammutatakse kõik ära. Teine asi on see, et sealses ühiskonnas on kogu valitsemine ja bürokraatia nii korrumpeerunud ning keeruline, et isegi kui keegi üritab oma firmat registreerida ja maksustada, siis natukese aja pärast lüüakse käega. Keegi ütles mulle, et esimese kahe aasta jooksul maksab ta rohkem makse kui sissetulekut saab. Peab olema väga kõva algkapital, et need kaks aastat ellu jääda.

Kuidas tekkis Bihaćisse kogudus?

Horvaatia evangeelsete koguduste algatusel hakati Bosniasse tooma humanitaarabi, aga selle tingimusega, et seda jagavad kristlased, kes viivad läbi ka piiblitunde ja jagavad kirjandust. Põhimõtteliselt kõik Bosnia evangeelsed kogudused said niimoodi sõja ajal alguse. 2003. aastal registreerisime koguduse, sest humanitaarabi töötajad ei saanud enam viisat. Meile öeldi, et teie võite siin koguduse registreerida, sest me oleme näinud, et te meid armastate.

Vaimulik töö läheb seal väga aeglaselt. Me peame arvestama, et üle 95 protsendi elanikest on moslemi taustaga. Kui me lõpetasime oma suuremad humanitaarabi projektid, siis kadusid väga paljud inimesed silmapilkselt ära nagu Eestiski. Kui ma ära tulin, siis oli koguduses kuus ristitud liiget.

Algul olid Bihaćis küttepuude- ja koolikotiprojektid. Kas niisugust häda ka veel on, et ei ole millegagi kütta ja lapsele ei ole koolikotti selga anda?

Selliseid inimesi on aina rohkem. Kohe pärast sõda oli väga palju neid organisatsioone, kes aitasid. Nüüd on enamik välistoetusest ära jäänud, sest Bosnia ei ole enam kriisikolle ja toetajad on näinud, et see raha, mis nad on andnud Bosnia valitsusele, on läinud tähtsate meeste tagataskutesse.

Puudeprojekti lõpetasime kaks aastat tagasi, sest see hakkas tekitama liiga palju konflikte. Kui minul on kõht tühi ja sinul on kõht tühi ning meil on üks leivatükk, siis me läheme selle pärast kaklema. Koolikotiprojektiga loodetavasti jätkatakse. Üha rohkem on neid, kellel ei ole tõesti mitte midagi süüa.

Miks nad ei pea külas aiamaad?

Väga paljud said mingit toetust, et üles ehitada oma purustatud kodud, aga aialapid on siiani maamiinide all. Kui panevadki kartuli maha, siis elamisraha ikka ei ole. Lootusetust on väga palju. Mitte ühelgi neist, kes meil regulaarselt koguduses käivad, ei ole töökohta. Pensionärid saavad enamasti sõjas leseks jäänute pensioni. Väga tihti on nende külmkapp täiesti tühi.

Sinul tuli sissetulek Eestist. Kas Sinu ümber tiirles inimesi, kes küsisid raha?

Nad arvavad, et kõik välismaalased ujuvad kullas. Pidevalt helistati ja küsiti raha. Kui vastasin, et ei ole või ei anna, siis solvuti ja vihastuti. Siis aga leiti kiiresti teine lahendus. Veel kaks päeva enne mu kojutulekut keegi helistas oma järjekordse kriisiga ja sai eitava vastuse.

Mulle meeldis teistele nina alla hõõruda, et olin uue riideeseme ostnud kohalikust kaltsukast. Kohe uuriti: «Oi, kust sa said, kui palju maksis?» Ma ütlesin, et kaltsukast sain ja maksis kaks marka ehk ühe euro.

Sa tahad minna seminari õppima. Sa võiksid praktilist misjonit seal ise õpetada.

Et ma saaksin olla edukas selles, mida Jumal tahab edasi teha, aga ka selleks, et siin Eesti uues vaimumaailmas paremini ellu jääda, on minu jaoks hea võimalus õppida nende käest, kes on olnud siin kõik need aastad ja keda ma usaldan vaimulike juhtidena. Aga kui tuleb võimalus oma praktilisi oskusi kellelegi edasi anda, siis on see suurepärane!

Ma tean ja usaldan neid inimesi, kes seminaris õpetavad. Ma olen näinud nende usku. Nad on näinud minu elu ja toetanud mu tegevust kõik need aastad. Ma tean, et nende tööd ja tegevust hinnatakse ja õpin hea meelega nende kogemustest.

Sa oled ilmaliku hariduse poolest psühholoog.

Kui ma diplomi kätte sain, siis läksin kuu aega hiljem esimest korda kolmeks nädalaks Bosniasse. Ma arvasin, et kaitsesin oma lõputöö sõjastressist viiele ja nüüd ma tulen ja räägin teile kõik ära, kuidas asjad käivad. Nädala pärast avastasin, et minu teooria Bosnias ei toimi. Sinna ühiskonda ei saanud ma minna psühholoogina, sest need inimesed on nii haavatud ja neile on vaja puhast Jumala armastust.

Psühholoogiharidus on aidanud mind ennast ellu jääda. Eks ma nüüdseks olen seal ka praktika ära teinud. Et ametlikult alustada Eestis tööd psühholoog-nõustajana, peaksin tegema veel ka magistri ja see mind praegu ei huvita. Kui on psühholoogi ja teoloogi diplom koos, siis sellest annaks juba midagi tuletada.

Kas Eestit ja Bosniat saab kuidagi võrrelda?

Eestis on parem majanduslik olukord. Bosnialastel on parem oskus inimsuhetest rõõmu tunda. Seal võetakse üksteise jaoks aega ja mida ma kindlasti taga igatsema hakkan, on sealne kohvikultuur. Terve linn on täis väga mugavaid kohvikuid. Ma võin istuda oma raamatuga kolm tundi ühe kohvitassi taga ja see ei ole kellegi asi.

Siin on elutempo suurem ja sellevõrra on muidugi rohkem raha ka, teisest küljest on inimesed enesesse kapseldunud ja väga omaette. Sageli on nad ka kriitilised ja negatiivsed kõige ümbritseva suhtes. Bosnia inimene oskab väga väikese rahaga väga head pidu pidada. Ostetakse suvel kamba peale kolm arbuusi, mis on seal üliodavad, ja terve õhtu on kõigil hea olla. Sügisel saab osta söödavaid kastaneid ja need ära röstida. Raha ei lähe võib-olla kümmet eurotki, aga viiekümnepealisel seltskonnal on väga hea olla.

Kui sageli Sa Bihaćis eestlasi nägid?

17 aasta jooksul käis mul külas kaheksa gruppi, neist kolm sellel suvel. 2005. aastal käis Eesti Kristliku Televisiooni võttegrupp. Ühel korral käisid mu vanemad ja teisel korral õed. Kaks korda sõitis keegi autoga korraks läbi. 2015. aastal ja sel suvel käis eestlaste misjonigrupp. Eesti EKB Koguduste Liidu president Erki Tamm oli juulikuus mul oma perega külas.

Kas Sinu usk on kasvanud, stabiliseerunud, muutunud, teisenenud?

Kõike seda ja veel pealegi. Ma olen ise muutunud ja ka usk on nüüd küpsema inimese usk.

Kui Jumal annab ülesande, siis Ta annab ka varustuse ja jõu ning kõik, mis selleks tööks tarvis on. Ta ei anna seda korraga ette, vaid töö käigus. Jumala juhtimine on nagu jalgratta lamp, mis näitab ainult paari sammu kaugusele. Aga kui me need paar sammu usus ära teeme, siis näeme, et kui me hoiame ratast liikumas, siis lamp tuleb meiega kaasa. Meil tuleb järgida seda, mida Jumal on meile südamele pannud, siis ka, kui me mõnikord kõigest aru ei saa.

Täname!

Pildil on Jael Puusaag lahkumispeol Bihaći kogudusemaja hoovis.
Foto: erakogu

Loe ka intervjuud Jael Puusaagi töö algusest Kuulutajast nr 12/146 (2001)!

SEL PÄEVAL MUUTUSIN MA POJAKS

Kuni 37. eluaastani tahtsin ma seda kogu maailmale tingimata näidata, aga eelkõige oma isale – ma olen kogu elu tema pärast häbi tundnud. Ma tahtsin teda muuta, sest sellisena, nagu ta oli, ei olnud ta mulle kunagi kõlvanud.

Aga selle tagajärjel, mis ma tegin ja ütlesin, läks asi aina hullemaks. Kui ma teda manitsesin, et ta vähem jooks, hakkas ta veel rohkem jooma. Nii oli paljude asjadega – enamasti toimis ta risti vastupidi minu soovidele.

VAJADUS LEPPIDA

Ühel õhtul nägin ma teda tänaval. Ta oli purjus. Tundsin oma südames, et tal ei ole enam palju elada jäänud ja ma peaksin temaga lõppude lõpuks rahu sõlmima.

See oli mingi sisemine hääl, mis mind armastusväärselt, aga selgelt üles kutsus kohe temaga ära leppima. Olin seda häält vist kunagi varem kuulnud raudteel kõndides. Või oli see lihtsalt minu sisemine vajadus teha seda, mida ma juba ammu oleksin pidanud tegema?

Ometi sõitsin ma lihtsalt edasi.

Pärast seda päeva lamasin ma ööde kaupa ärkvel olles voodis ja juurdlesin, kuidas oleks kõige parem rahu sõlmida. Mul ei olnud ausalt öeldes õrna aimugi, kuidas seda teha. Turvafirma omanikuna vastutasin ma korra eest tuhandete inimestega üritustel. Kuidas aga sõlmida rahu oma isaga, keda ma aastate kaupa ainult «sigitajaks» nimetasin, seda ma ei teadnud.

ME LEPPISIME ÄRA

Aga ühel ööl nägin unes, et minu isa oli surnud. See oli minu elu kõige hirmsam unenägu. Järgmisel hommikul oli mul selge, mida tegema pean. Lõpuks ometi!

See oli minu elu üks kõige raskemaid teekondi. Minu jalad olid rasked nagu tina. Ma olin üleni hirmu täis. Aga ma tahtsin ja pidin selle tee oma isa juurde läbi käima. Mulle ei olnud tähtis, kuidas ta reageerib, vaid ainult see, mida ma olin teinud.

Nii seisingi ma nüüd oma isa väikeses, viletsas toas. Jumal ei vabastanud mind sellest katsumusest. Aga ma ei olnud siiski üksi, sest «mina olen sinuga» oli koos minuga.

«Isa, ma armastan sind – ja palun, anna mulle andeks!» See lause muutis kogu mu elu – ja samaaegselt ka tema oma. Jumal ei oota meilt, et me inimesi muudaksime. Jeesusel oli lihtsalt selline soov meile: «Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!» (Jh 13,34).

LEPPIMISE TAGAJÄRG

Mitte muutmine ei muuda inimesi, vaid armastus. Sigitajast sai minu isa. Ma panin maski ära ja olin nüüd see, kes ma tõeliselt olin – 37-aastane mees, kes oli kogu elu igatsenud oma isa armastust. Mees, kellel olid probleemid Jumala kui Isaga, sest tema enda isa oli haavatud. Mees, kes oli küll isa, kuid päriselt mitte, sest ta tegi ainult tööd ja ei märganud, et tema enda pojale oli teda vaja.

Nüüd olin ma see, kes ma olin. Ma ei saa kunagi unustada, kuidas isa mult küsis, miks ma tema juurde tulin. Ma seletasin talle, et ma olin pidevalt teda häbenenud ning teda alati muuta tahtnud ja et nüüd on sellega lõpp. Et ma armastasin teda nii, nagu ta on. Läbi pisarate ütles ta 37 aasta järel, et armastab mind ja palus ise andestust. Sellel päeval sai minust poeg. Sellel päeval leidsin mina oma isa ja tema võitis endale poja.

Mul oli veel kolm imeilusat aastat koos isaga. Ta oli nagu uuesti sündinud ja jättis sammhaaval joomise maha. Ta leppis ära paljude inimestega ja kutsus Jumala oma südamesse. Veidi enne tema surma suudlesin ma teda ja ütlesin talle kaks korda, kui väga ma teda armastan.

Ma võisin kogeda, et ainult siis, kui armastad ennast, suudad ka teisi armastada. «Tee nii, ja sa elad!» (Lk 10,28) – selle lausega tõi Jeesus esile kolm armastuse liiki: armastus enda vastu, armastus ligimese vastu ja armastus Jumala vastu kogu südamest.

PRAKTILINE USK

Me peame elama pidevas andestuses ja lepituses. Minu töös koolides, vanglates, lastekodudes, firmades ja ka toetudes isiklikule loole tulin järgmistele tõdemustele:

1. Võta vastu andestus Jumalalt. Keegi ei saa end lunastada oma tegude kaudu. Mõnikord olen ma istunud surija juures, keda vaevab patt – eelkõige on need tegemata asjad. Ta ei ole kuulanud oma südant, ei ole väljendanud oma armastust, ei andnud andeks. Surm lähenes ja ta ei saanud midagi enam teha. Kuid Kristus on kõik selle teinud, mis meil on tegemata jäänud. Üks väike palve ja andestusesoov ning ma olen tohtinud nii mõndagi imet kaasa elada.

2. Andesta iseendale. Kui Jumal on sulle andeks andnud, siis võid sa ise ka endale andestada. Siis läheb kergemaks ja võid iseennast ning seejärel ka oma kaasinimesi armastada.

3. Andesta kõigile inimestele, kes sulle halba on teinud. Minu naisel ja tütrel oli 2010. aastal raske liiklusõnnetus, mille põhjustas üks noor mees. Üks meie sõbranna sai surma. Ma andsin sellele noorele mehele andeks. Mitte sellepärast, et temal poleks olnud süüd, vaid minul ei olnud enam jõudu elamiseks. Ma ei tahtnud enam kulutada oma energiat olemaks vihane või koguni tema vihkamisele. Ma andestasin, et ise vabaks saada.

4. Palu andeks. See palve võtab relvad. Sa koged, et ei aja sellega kedagi enda juurest ära. Selles palves on tõeline suurus.

Need neli andestuse vormi muudavad ja loovad tõelise elu. Vaja on armastust iseenda, ligimeste ja eelkõige Jumala vastu.

Minu isa hauakivile on muide kirjutatud «Jumal on armastus». See armastus muutis teda ja mind. Ja meie armastuse lugu muudab täna paljusid inimesi, ehk ka sind.

MICHAEL STAHL
idea Spektrum (idealisten.net)

«Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad, et te saaksite oma taevase Isa lasteks – Tema laseb ju oma päikest tõusta kurjade ja heade üle ning vihma sadada õigete ja ülekohtuste peale!» (Mt 5,44–45).

Foto: Kadri Aan

NÕIAD PÖÖRDUVAD KRISTUSE POOLE

Üle kolme neljandiku Madagaskari elanikest elab äärmises vaesuses. Tugevad tormid ja pikad kuivaperioodid põhjustavad viljaikaldusi ja näljahädasid.

Kaks aastat tagasi suundusid saarele elama misjonäridest abielupaar Reinhard ja Martina Schwenk Saksamaalt (mõlemad on 57-aastased). Koos kohalike pastoritega on nende tegevusalaks seal koguduste asutamine. Paljud kohalikud ei ole kunagi midagi evangeeliumist kuulnud. Töö kannab vilja: «Praeguseks on tekkinud 17 uut kogudust.»

KANGED MEHED MURDUVAD

Abielupaar kogeb sageli Jumala juhtimist: «Kui me läheme kaugetesse küladesse ja kuulutame seal kristlikku sõnumit, juhtub kujuteldamatu: paistab, nagu oleks inimesed kogu elu seda positiivset andestusesõnumit oodanud.» Ühtmoodi saavad kristlasteks nii nõiad kui lehmakarjused.

Misjonärid külastavad koos kohalike kristlastega ka vange. Vangivalvurid usaldavad neid nii palju, et lasevad külalised sisehoovi – nõnda istuvad nad seal mõrvarite, röövlite ja varaste keskel. Ka seal kogevad nad mõnikord, et algul nii kõvade meestena tundunud tegelased leebuvad ja tahavad kristlaseks saada.

LOOMAKASVATUSPROJEKT

Aga misjonäridel on soov osutada ka praktilist abi. Reinhard Schwenk ei ole õppinud mitte ainult teoloogiat, vaid ta on ka loomaarst. Madagaskaril näeb ta loomi sageli armetus olukorras. Neid peetakse valesti või ei ole neil piisavalt toitu. Seeläbi kaotavad inimesed oma elatusallika. Mõned soovitused võiks neid aidata.

Samal ajal töötavad Schwenkid ka ühe suurema projektiga. Nad tahavad karjamaid osta, lautasid ehitada, loomi kasvatada, malagassidele õiget loomapidamist õpetada, et nad suudaksid oma peresid paremini toita.

ESIVANEMATE VAIMUDEST VABAKS

Schwenkid kavatsevad saarele pidama jääda pikemalt, sest seal on inimestel väga vähe võimalusi kristlikku sõnumit kuulda. Nende igapäevases töös juhib neid piiblisalm Rm 10,14: «Kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?»

Paljude malagasside arvates peaksid esivanemad neid jumalate ees vahendama. Nad üritavad nõia abiga esivanemate vaimudega suhelda. Selle tagajärjeks on hirm ja sõltuvus. Kui nad aga õpivad Jeesust tundma, muutub kõik. Schwenkid ütlevad: «Neist saavad vabad ja rõõmsad isiksused.»

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

Madagaskar on suuruselt maakera neljas saar. Pooled saare 19 miljonist elanikust on loodususkude pooldajad, umbes 15% on katoliiklased ja 12% protestandid.

«Tõuse kõrgele, Issand, oma võimuses: me tahame laulda ja ülistada sinu vägevust!» (Ps 21,14).

Foto: Kadri Aan

LEITI MÄRTRITE HAUD

Liibüas leiti massihaud, kuhu on tõenäoliselt maetud 21 kristlase surnukehad, kes tapeti 16. veebruaril 2015 Islamiriigi poolt. 20 tapetut olid Egiptuse koptid, kes olid võõrtöölistena Liibüas, üks mees pärines Ghanast. Neil löödi kaamerate ees ühel rannal pead maha ja tegu vapustas kogu maailma.

Haud asub Islamiriigi varasemast kantsist Sirtest lõunas ja leiti pärast seda, kui üks arvatav kaasosaline seda ülekuulamisel mainis. Tapetutel olid käerauad ja oranžid riided. Ka pead olid hauas. Surnukehad saadeti kohtumeditsiini uuringutele Liibüa linna Misratasse. Pärast antakse need perekonnaliikmetele üle.

Islamiriik avalikustas tapmise videos, mida nad nimetasid verega kirjutatud sõnumiks kristlastele. Koptid on Egiptuse suurim kristlik kogukond, nende arvuks hinnatakse seitse kuni kümme miljonit inimest. Egiptuse rahvaarv on 92 miljonit inimest.

idea Spektrum

ÜKS PILT