Hulk inimesi istub ümber laua ja kuulab ettekannet. Üsna tavaline pilt tänapäeval, seekord talvekonverentsilt «Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel» Kõrgema Usuteadusliku Seminari lugemissaalist.

Ajalugu on oluline ja mineviku mäletamine tuleviku jaoks tähtis. Reformatsioon on mõjutanud väga tugevalt Eesti arengut ning mitte ainult üldiselt ja kõrgemal tasemel. On oluline näha, mida Jumal on teinud meie endaga ning leida oma koht olevikus ja tulevikus. Vähemalt usualal ei ole nii, et ainult suured teevad ja teised vaatavad: «Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda» (Jk 5,16).

Elame keerulises maailmas. Võttes aga ette laiemad palveteemad, märkame ühel hetkel, et saame mõjutada ka kaugeid ja suuri asju. Kes jätab palvetamata, jätab need võimalused kasutamata. Jaakobus kirjutab sündmusest, mida märkas kogu Iisrael: «Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt, et ei sajaks vihma, ning kolm aastat ja kuus kuud ei sadanud piiskagi vihma maa peale. Siis ta palvetas taas ja taevas andis vihma ning maa laskis tärgata oma viljal.» (Jk 5,17–18).

Loe ka intervjuud alt!

AEG NÕUAB TARKUST JA TASADUST

Toimetaja kommentaar

Trumpi tegude prognoosimine on olnud keeruline, sest ta ei ole tavaline poliitik, vaid ärimaailmast ootamatult poliitika absoluutsesse tippu sattunud inimene. Iga kandideerija peab arvestama, et ta võib olla edukas ja siis tulebki astuda ametisse. Iga hääletaja peab mõtlema, mis saab siis, kui tema kandidaat võidab. Uusi valimisi on üha tulemas ja me peame senistest õppima.

PENSIONISÜSTEEM MUUTUB

Uus kord ei kehti veel, seda alles töötatakse välja ja selle peab seadustama Riigikogu. Üleminekuajaks on ette nähtud tervelt kakskümmend aastat. Uus süsteem ei mõjuta kuidagi praeguseid pensione ega pensionäre.

Ilmselt ei ole ideaalset pensionisüsteemi olemas, sellepärast ongi erinevates riikides proovitud mitmesuguseid variante. Meie häda on see, et pensionid on väga madalad. Aga pole kuulnud, et kuskil maal pensionärid kurdaks, et liiga palju makstakse. Kui inimesed jõuavad sellisesse ikka, kus nad ei ole ise enam võimelised oma heaolu parandamiseks midagi juurde teenima, tahavad nad tunda end siiski igati kindlustatuna.

Uue süsteemiga püütakse vähendada pensionite liiga suuri erinevusi. Teine huvi on tagada riigi võime üldse pensione maksta. Mõnede majandusinimeste arvates kaovad pensionid kunagi kaugemas tulevikus päris ära. Aga see on ainult ennustus, mis võib-olla ei täitugi.

Pensione maksti staaži järgi ka nõukogude ajal, rolli mängis ainult viimase viie aasta või isegi ainult viimase tööaasta palk. See on paljudel veel meeles. Eriti meelepärane oli selline süsteem väikesepalgalistele. Aga hea palk ei ole patt, kõrgepalgalised inimesed pole kahjurid. Kõikide pensionäride võrdsustamine, varasemat tööpanust ja haridust arvestamata, ei ole kindlasti õiglane. Kuidas erinevate inimeste huvid uude seadusesse kokku pannakse, seda näeme mõne aja pärast ja nii kaua on huvigruppidel aega oma häält kuuldavaks teha.

Riigi huvides on, et inimesed teeksid tööd ja maksaksid makse. Uue süsteemi kriitikud kardavad, et ümbrikupalga saajate arv hakkab nüüd kasvama. Aga Piibel käsib inimestel ausalt elada, mitte sohki teha: «Täitke kõigi vastu oma kohustused: maksu, kellele maksu; tolliraha, kellele tolliraha; kartust, kellele kartust; au, kellele au!» (Rm 13,7).

MÄRK EI OLEGI MÄRK

Siinkohal ei ole mõtet sellesse vaidlusesse rohkem süveneda. Lihtsalt kerkib üles küsimus, miks Eesti reklaamimiseks mõeldud materjali reklaamida ei osata, vaid juba teist korda ühte ja sama viga korratakse ning lastakse kogu tähelepanul minna kõrvalasjadele? Negatiivne kampaania annab ajakirjandusele küll rohkem leiba kui positiivne, kuid samas aetakse ka rahvas närvi ja head asjad jäävadki tähelepanu alt välja. Nagu üks Vene poliitik ütles: «Tahtsime head, aga välja tuli nagu alati.»

Kui tulla vaimuliku töö juurde, siis näeme sageli sama viga. Evangeelium on ju hea sõnum. Aga usukaugeid inimesi see ei huvita, nemad räägivad kirikute ja vaimulike eksimustest ning puhuvad need suureks. Kõrvalküsimused ei lase näha kuulutuse tegelikku olemust ja tulla inimestel Kristuse juurde.

Kui ilmalike asjade puhul võiks soovitada otsida paremaid suhtekorraldajaid, siis usklikud peaksid järgima Pauluse üleskutset: «Võtke mind eeskujuks, nagu mina võtan Kristuse!» (1Kr 11,1). Jeesuse elu vastas Tema kuulutusele, seda ootab Ta ka oma järgijatelt.

LÄHEME VASTU UUTELE AEGADELE

«Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame!»

Psalm 90,12.

Hiljuti lugesin taaskord läbi õhukese brošüüri Eesti lähiajaloo suurimast prohvetist Karl Reitsist. Praegune aeg tundub mulle kuidagi sarnane sellega, mis oli enne Teist maailmasõda, kuigi ajalugu samal viisil ei kordu.

Nii nagu praegu, oli ka tookord inimeste materiaalne elujärg kiiresti paranenud, aga niisugust kaubaküllust nagu praegu, pole Eestis kunagi olnud. Üsna paljud majad meie linnades ja asulates on kenasti korda tehtud, neid on lausa ilus vaadata. Nii oli ka tookord – paljud kodud olid just valmis saanud. Loodeti, et nüüd alles õige elu algab.

Kuid läks teisiti. Algas sõda, mis muutis kõik! Praegu on sõda meist vaid paari tuhande kilomeetri kaugusel Ukrainas. Iga päev saavad seal inimesed surma. Pisut kaugemal on Süüria. Me võime oma ilusatest soojadest kodudest ja rikkalikult kaetud toidulaudade tagant telerist või netist vaadata puruks pommitatud Aleppot. Selles suures linnas oli 2005. aastal 2,3 miljonit elanikku.

Maailm võtab üha süngemaid toone – põgenikelaagrid, looduskatastroofid, nälg ja suur viletsus. Mitmel pool maailmas kiusatakse kristlasi taga. Neid, keda on kaasajal märtritena tapetud, on rohkem kui rooma ajal. Meie aeg sarnaneb sellega, mida Jeesus ütles lõpuaja kohta: «Sest rahvas tõuseb rahva vastu ja kuningriik kuningriigi vastu, paiguti on maavärinaid ja näljahäda – need on sünnitusvalude algus» (Mk 13,8).

Meil on rahu, heaolu ja usuvabadus. Olgem selle eest tänulikud, see ei pruugi nii jääda, kõik võib väga kiiresti muutuda. Kuigi meil kedagi usu pärast taga ei kiusata, võib tunnetada sisulist vaenu, halvakspanu kristluse ja kristlike väärtuste suhtes.

Inimesi pahandab, kui püütakse kuulutada kristlikku moraali ja Piibli õpetust õigetes proportsioonides, kus on rõhutatud nii Jumala headust ja armastust kui ka igavest hukatust, mis saab osaks kõigile patustele, kes ei arvesta Jumala poolt seatud elukorraga. Inimestele ei meeldi kuulda, et juba sünni poolest on kõik patused ja kuuluvad Jumala kohtu alla. Ometi ei jäta Piibel mingit kahtlust, et just nii see on. Kas me soovime ja julgeme kuulutada Sõnumit sellises proportsioonis, nagu see Piiblis on?!

JEESUS ON AINUS TEE

Jeesuse peaülesanne oli lepitada püha Jumal patuse inimesega. Selleks Ta elas ja suri patuohvrina. Sõna «patt» kipub üha enam kaduma meie kristlikust kõnepruugist ja ka evangeeliumi kuulutusest. Palju on juttu armastusest, hoolivusest, igasugustest headest tegudest. Jah, see on oluline ja vajalik, ka neist asjust tuleb rääkida, kuid on oht, et hea võib kergesti saada parima vaenlaseks.

C. S. Lewis on öelnud ühes oma raamatus, et isegi armastus võib saada meile ebajumalaks. See juhtub siis, kui armastus on vaid inimlikul tasapinnal. Sellisel armastusel on kalduvus nõuda endale jumalikku autoriteeti ja ta astub Jumala kohale. Ebajumalateks ei tehta tavaliselt halbu asju, vaid ikka ilusaid ja häid, näiteks innukus, siirus, abivalmidus, teiste teenimine, eneseohverdus jne. Mingi hea ja suurepärane tehakse parimaks ja see kipub asendama elavat Jumalat.

Taevasse ei saa head, hoolivad, igati tublid ja armsad inimesed. Sellest jääb Jumalale väheks, Tema mõõdupuuks on täiuslikkus. Jeesus ütles Mäejutluses: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» (Mt 5,48).

See on nii kõrge nõudmine, et on võimatu saavutada ka parimale inimesele. Taevasse, Jumala juurde saavad ainult need, kelle patud on Jeesus Kristus lunastanud. Selline peaks olema Kristuse koguduse ning meie igaühe isiklik kindel usk ja veendumus.

KOGUDUS MUUTUVAS MAAILMAS

Kuid sageli on hirm rääkida patust – äkki see puudutab ja pahandab kedagi. Tegelikult peakski see puudutama, patt peabki pahandama ja hirmutama. Selle vältimiseks ollakse sageli valmis palju vaeva nägema ja püütakse kasutada igasuguseid võtteid, et sõnumit kuidagi kaunistada ja mahendada. Seeläbi muutub kristlik sõnum raskesti arusaadavaks ja kaotab usaldusväärsuse.

Kõige markantsem näide viimastest aegadest on, et ühest Rootsi kirikust taheti eemaldada rist ja panna üles viidad, mis näitavad Meka poole, et moslemitest sisenejad võiksid oma kombe kohaselt palvetada. Samuti on levinud probleemiks inimeste tunnetus, et kirikutes pakutav on kui peibutav sööt, mille sees on konks. See ei ärata usaldust, pigem tõukab eemale.

Õige ja aus oleks olla nii nagu me oleme. Kohe alguses peaks selgitama, keda me usume ja kuulutame – Jeesust Kristust. Ning meie eesmärk ja soov on kaasa aidata sellele, et võimalikult paljudest inimestest saaksid kristlased – mitte ainult nime poolest, vaid kogu oma olemusega uuestisündinud inimesed, kes on põhimõtteliselt erinevad sellest, kes nad varem olid. Peame ausalt ja otsekoheselt tunnistama, et me pole imetegijad ega prohvetid selles mõttes, et teame konkreetselt tulevikku ja teeme üleloomulikke asju. See osa on Jumala poolt antud väga harvadel juhtudel ning eriliselt selleks valitud ja ettevalmistatud inimestele.

See, mida meie teha saame ja peaksime tegema, on ennast igavikuks ette valmistada nende vahendite ja võimalustega, mida Jumal meile on andnud. Uskliku inimese jaoks tähendab see kõige üldisemas plaanis elada iga päev Jumala sõna õpetuse järgi ja paluda, et Püha Vaim avaks meie arusaamise, et me ei eksiks õigelt rajalt. See annab meile rahu ja sisemise kindluse, et kui meie elu peaks ühel päeval katkema, siis Issand avab meile ukse ja ütleb: «Tule, sa hea ja ustav sulane, su patud on Jeesuse verega kustutatud!»

JUMALA MÕÕDUPUU

Sellest on väga kahju. Siin on kirikul kiusatus olla Jumalast pisut parem. Püütakse teha nii, et kogudus oleks võimalikult maailmale sarnane, kus uued inimesed tunneksid ennast harjumuspäraselt ja mugavalt. Kui piir maailma ja usurahva vahel on vähemärgatav, kaob piir ka tõelise usklikkuse ja religioossuse vahelt.

Sel juhul tekivad mõned rasked probleemid. Need inimesed, kes otsivad tõsiselt Jumalat, on pettunud, et ka kirikus on kõik samamoodi kui mujal maailmas. Probleeme on ka nendel, kes on kaua koguduses olnud ja võõrdunud maailma viisidest ja kommetest. Neile on mitmed asjad raskesti talutavad ja vastuvõetamatud. See on väga kurb ja kahjulik mõlemale poolele.

Nii Uues kui Vanas Testamendis on Jumala kogudust kujutatud müüriga ümbritsetuna. Ilm 21,12 on nägemus Uuest Jeruusalemmast. Sellel on suur ja kõrge müür ning neli väravat iga ilmakaare poole. Jumala kogudus on küll avatud kõigile, kuid sisse saab ainult läbi värava.

Minu soov eelolevaks ajaks on, et kogudus oleks ümbritsetud Jumala kaitsemüüriga, et Jeesus Kristus oleks värav ja mujalt ei pääseks keegi sisse. Ainult niisugune kogudus moodustab tõelise perekonna, kus keegi ei tunne ennast üksi või kõrvaletõrjutuna. Kahjuks on elu tegelikkus kas vähemal või rohkemal määral teistsugune.

On võimalik, et kogudus, millega kunagi liitusime, on muutunud. Hoiatav näide Uues Testamendis on mitmed Väike-Aasia kogudused kristluse algpäevilt. On võimalik, et ka me ise oleme muutunud ja kaotanud elava osaduse Issandaga.

Issanda aujärje ees viimasel kohtupäeval seisame kõik individuaalselt. See, et oleme heas koguduses, ei garanteeri, et me pääseme. Või kui oleme kehvas koguduses, siis peaksime hukkuma. Meil tuleb isiklikult vastutada, kuhu me kuulume, milline on meie vahekord Issandaga.

Meil on Piibel ja mitmeid häid Pühakirja seletusi, kasutagem neid võimalusi ja palugem, et Püha Vaim ise annaks meile selguse ja kindluse. See, millist teed läheb enamik, pole Jumala ees argumendiks.

JUMALA ARMUANNID KOGUDUSES

Loomu poolest ei meeldi inimestele tõsine ja noomiv sõna. Seda ei soovita vastu võtta ja tehakse takistusi ka neile, kes püüavad seda kuulutada. Ja nii jätab kogudus ennast ise ilma Jumala annist, mis teeks ta tugevaks ja vastupidavaks elutormides, ka siis, kui head ajad on lõppenud.

Targasti teeb kogudus, kui ta ei põlga neid, kes hoiatavad ja noomivad, räägivad asjadest, mis pole populaarsed ja mida on raske kuulata. Hoidkem ja pidagem kalliks ka selliseid inimesi. Jumal paneb nende peale raske ja ebameeldiva ülesande. Ärgem tehkem nende elu veel raskemaks. Gl 6,10 on öeldud: «Niisiis, kuni meil on veel aega, tehkem head kõikidele, eriti aga usukaaslastele!»

Me ei tea, kui kauaks antakse meile veel rahuaega, usuvabadust ja materiaalselt head elu. Kuid rõõmustagu meid see, et kui oleme koos Jumalaga, kelle loodud on kõik maa ning taeva täius, siis on igavik avatud meilegi.

ERMO RIPS

KONVERENTS VAATLES REFORMATSIOONE

Aktuaalne teema

Kõrgem Usuteaduslik Seminar ja Akadeemiline Teoloogia Selts pidasid 10. jaanuaril seminari raamatukogu lugemissaalis talvekonverentsi «Kolm reformatsiooni: evangeelium muutuste keskel». Ettekandjad olid Toivo Pilli, Priit Rohtmets, Liina Kilemit, Ain Riistan, Meego Remmel ja Christian Hofreiter. Kuulutaja küsimustele vastas konverentsi korraldaja, seminari arendusjuht INNAR KRUGLOV (32).

Sinu ametikoht seminaris tekitab küsimuse – kes Sa oled ja millised on Sinu tööülesanded?

Tegelen seminaris projektidega, IT, innovatsiooni ja konverentside korraldamisega. Mul on magistrikraad metsatööstuses ja praegu omandan TCMIIs Austrias magistrikraadi teoloogias. Olen viimased kümme aastat olnud Tartu Risttee koguduse liige.

Kas lisaks talvekonverentsile on ka teistel aastaaegadel oma konverentsid?

Seminar korraldab ka kevadkonverentsi. Talvekonverents oli väiksem ja akadeemilist laadi. Kevadkonverentsi korraldame kolmandat aastat, see on avatud laiemale üldsusele ja me püüame sellega jõuda ka noorteni. Tänavu toimub kevadkonverents Tallinnas. Me soovime näidata nooremale põlvkonnale, et seminaris tegeldakse neile oluliste küsimustega ja õppima tulles on neil võimalik ka oma küsimustele vastused leida.

Noored tahavad alati teada, miks midagi just nii on. Nad tahavad jõuda asja põhjani. Nendeni ei jõua enamasti läbi artiklite, raamatute ja teaduskonverentside. Kõige parem viis nooreni jõudmiseks on temaga dialoogi astumine.

Kust tulid talvekonverentsi teemad?

Need tulid planeerimismeeskonnalt, kuhu kuulusid Meego Remmel, Einike Pilli, Toivo Pilli, Ain Riistan ja mina. Mõtlesime, kuidas reformatsiooni käsitleda. Keegi pakkuski välja, et ajalooliselt käsitletakse kolme reformatsiooniliikumist: luterlik, katoliiklik ja radikaalne. Me andsime igale esinejale vabaduse oma teema ise sõnastada. Eesmärk oli käsitleda neid reformatsioone ajaloolis-teoloogiliselt ning selle valgel vaadata ka tulevikku.

Kas kõik läks nii, nagu algul planeeritud?

Mul oli väga huvitav ettekandeid kuulata. Meie soov oli kaasata ka katoliku kiriku esindajaid, kellest esimene valik oleks olnud piiskop Philippe Jourdan, aga tema ütles ära. Isa Miguel Angel Arata Rosenthal lubas tulla, aga jäi lennukist maha. Toivo Pilli, Meego Remmel ja Priit Rohtmets üritasid paneelis ka katoliku reformatsiooni lahti mõtestada.

Reformatsiooni aastapäev käib igalt poolt läbi ja tekitab diskussiooni. See on hea võimalus rääkida kiriku ajaloost, miks see on oluline tänases päevas ja kuidas see aitab meil edasi minna. Tahetakse alustada puhtalt lehelt, aga me ei saa seda teha, sest on ka ajalugu.

Rosinaks oli kaugem külaline.

Christian Hofreiter Austriast kuulub Ravi Zakariase koolkonda ja tema pärusmaa on apologeetika. Konverentsil oli tema aeg üürike ja ta käsitles laiemalt reformatsiooni teemat. Ta peab ka ülikoolis loengu «Kas Jumal on hea?», mis on selgelt apologeetiline teema.

Kõik kuulajad mahtusid seminari raamatukogu lugemissaali. Kas Sa oleks eeldanud suuremat kuulajaskonda?

Rahvast oleks kindlasti võinud rohkem tulla. Aga see umbes 25 inimest oli paras hea seltskond. Mitmed meie tudengid olid siin. Loodan, et kui teeme veel midagi sarnast, siis kuulajad enam siia ruumi ära ei mahu.

Sul tuli öelda konverentsi lõpusõna.

Ma tõin paralleeli veega. Kõik inimesed tarvitavad seda, see on meie eluks oluline element. Me tihti ei mõtle sellele, sest vesi on nii lihtsalt kättesaadav ja odav.

Sama on ka evangeeliumiga. Evangeeliumi uuesti lahtimõtestamine oli reformatsioonide aluspõhjuseks. Evangeelium on olnud ja peab olema koguduse kese. Mina inimesena unustan tihti vett juua, sest päev on nii kiire. Mul on vaja mingit meeldetuletajat. Ka koguduse ja isikutena on meile vaja meeldetuletusi, et meil tuleb keskenduda evangeeliumile. Meil on vaja sellest rääkida, meil on vaja see lahti mõtestada, sest mingid muud asjad on peale tulnud ja me oleme olulise ära unustanud.

Ma olen südamest tänulik selle konverentsi eest, et me saime seda diskussiooni pidada.

Täname!

10. jaanuaril 2017
Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris

IGA LAPS VAJAB JEESUST

Mittetulundusühingu Ühendus Lapsed Eestis juht ÜLLE KÄÄRIK rääkis Kuulutajale oma organisatsiooni tööst.

Mis on Ühendus Lapsed Eestis?

Ühendus Lapsed Eestis esindab maailma kõige suuremat lastetöö organisatsiooni Child Evangelism Fellowship (CEF). Organisatsioon tegutseb peaaegu kõigis maailma riikides juba 80 aastat, käesolev on juubeliaasta.

Kui kaua on Eestis töötatud?

Ühendus Lapsed Eestis tegutseb juba kaksteist aastat. Esimesed kontaktid tekkisid CEFiga Eesti EKB koguduste vanempresbüteri Robert Võsu kaudu, kes kohtus Moskvas 1969. aastal Gus Materoga, keda kutsuti onu Kustiks. Ta oli Ameerika misjonär Soomes ja hakkas sildu rajama tollasesse Nõukogude Liitu. Sama aasta sügisel tuli ta Eestisse. Onu Kusti on nüüd juba 90-aastane, aga käis veel mõne aasta eest ligipääsmatutes Venemaa külades lastele evangeeliumi kuulutamas. Sinna oli võimalik sõita ainult laevaga mööda jõge liikudes.

Kristlik lastetöö oli Nõukogude Liidus illegaalne, aga seda tehti. Tallinna Kalju koguduses said ka Sina sellest osa.

Üks esimesi pühapäevakooli õpetajaid oli Milda Laks ehk tädi Milda. Ta oli kooliõpetaja, aga pidi võimude survel sellest tööst loobuma. Ka mina olin üks tema pühapäevakoolilastest. Onu Kusti varustas salaja tädi Mildat CEFi lastetöö materjalidega, sealhulgas ka flanellpiltidega. 1991. aastal saatis onu Kusti mind Šveitsi kolmekuulisele lastetöö juhtide koolitusele. Kuid esimene eestlane, kes selle koolituse sai, oli Helle Liht.

Millised olid Sinu eeldused lastetöö tegemiseks?

Ma olen lõpetanud Tartu Ülikooli filoloogina. Biola ülikoolist Ameerikas sain magistrikraadi kultuuridevaheliste suhete alal ja kirjutan praegu doktoritööd sellest, kuidas lapsepõlves saadud väärtused mõjutavad tänaseid 18–21-aastaseid noori.

1990. aastatel hakkasin täiskasvanutele keeli õpetama ning töötasin giidi ja reisijuhina Euroopas ja Aasias. Sain oma tööaega valida, mis andis mulle võimaluse vabatahtlikuna koolitada pühapäevakooli õpetajaid ja teha lastetööd, sealhulgas Lätis ja Leedus.

Sa mitte ainult ei juhi organisatsiooni, vaid teed ka ise lastetööd.

Armastan väga lapsi õpetada ja see pakub mulle tõelist rõõmu. 1989. aastal andis tädi Milda kogu Kalju koguduse pühapäevakoolitöö mulle üle. Tol ajal oli meie pühapäevakoolis ligi kakssada last. Õpetajad said hea koolituse ja tegid oma tööd suure armastusega.

Juba 1992. aastal alustasin Vaida raamatukogus Hea Sõnumi ringi. See on meie misjoni üks põhimõtteid – minna ise nende laste juurde, kes ei õpi koguduse pühapäevakoolis. Viimased viis aastat olen Oleviste koguduse pühapäevakooli juhataja.

Millised on ühenduse Lapsed Eestis tööharud?

Meie eesmärk on kuulutada evangeeliumi, toetada laste vaimulikku kasvu, et nad jõuaksid evangeelsesse kogudusse. Tahame iga päev jõuda kõigist rahvustest lasteni. Selleks tuleb õpetajaid koolitada, varustada neid tänapäevaste materjalidega, julgustada ja toetada.

Abistame pühapäevakoole, korraldame Hea Sõnumi ringe, viie päeva ringe ja lastelaagreid. Kirjaklubist saavad lapsed postiga piiblitunde. Lõuna-Eestis sõidab ringi Hea Sõnumi buss (loe Kerli Perendi intervjuud Kuulutajast nr 5/319 (2016)).

Peale laste õpetamise on tähtsuselt teine tööharu õpetajate koolitamine. Lastetöö toimimiseks peavad õpetajad olema pädevad. Kõik koolitajad on läbinud juhendaja koolituse ja õpetavad ka ise lapsi. Ühepäevastel seminaridel õpetame sel hetkel vajalikke teemasid ja tutvustame uusi õppematerjale. Eelmise aasta augustis oli meil kahepäevane kooliaasta avaseminar Kloogaranna lastelaagri keskuses. Pakume 30-tunnist kursust «Laste efektiivne õpetamine». 1992. aastast oleme koolitanud üle tuhande õpetaja. Uute koolitustena on lisandunud väikelaste (kolme- kuni kuueaastased) õpetajate kursus (30 tundi) ja juunioride (12–14-aastased) õpetajate kursus (35 tundi).

Täiesti uus töövorm on «Lapsed linnas», mis on ellu kutsutud 2016. aastal Euroopas. Üks võimalik meetod linnalaste kaasamiseks on piiblitunnid koos legolinna ehitamisega.

Kolmas tööharu on uute materjalide väljaandmine. Viimati kasutasime nii laste kui juunioride tunnis äsja ilmunud materjali Martin Lutherist. Eestis oleme originaalmaterjalina välja andnud kaks «Piiblilaulude» laulikut, kus on viisistatud Piibli kuldsalmid, mis jäävad lastele väga hästi meelde. Laulikute juurde kuulub CD-plaat.

Milliste uskkondadega Lapsed Eestis koostööd teeb?

Teeme koostööd kõigi evangeelsete kirikute ja kogudustega ning lastetööst huvitatud kristlastega. Meie materjal ei sisalda ühtegi konfessionaalset õpetust, vaid anname edasi ainult seda, mida õpetab Piibel. Iga kogudus otsustab ise, millised on nende rõhuasetused.

Oleviste koguduse pühapäevakooli õpetajana õpetan seal loomulikult ka seda, mis on meie kogudusele iseloomulik.

Mida kujutab endast teie viieaastane õppekava?

Esimesel poolaastal soovitame õpetada Vana Testamenti ja teisel poolaastal Uut Testamenti.

Me loodame, et kui laps on juba neli aastat pühapäevakoolis käinud, siis on ta ka oma otsuse Jeesuse kasuks teinud. Ja nii soovitame neljandal–viiendal õppeaastal vaimuliku kasvamise tunde. Eesmärgiks on, et laps rakendaks õpitut igapäevasesse ellu. Jumal ei ole pühapäevakooli Jumal, vaid iga päeva Jumal. See on väga õnnelik päev, kui mõni laps tuleb ja ütleb, et ta palvetas ja Jumal aitas teda.

Õppekava on nii üles ehitatud, et väikelapsed (kolme- kuni kuueaastased) läbivad kõik olulised Piibli teemad. Koolilaste ja juunioride puhul käsitletakse samu teemasid lähtudes ealistest iseärasustest. Seejärel liituvad nad juba noortetööga ja juurduvad kohalikku kogudusse.

Hea Sõnumi ringi lastel ei ole kogudust. Õpetajal tuleb leida lapsele sobiv kohalik kogudus, kus peetakse lastest lugu ja arvestatakse nende vajadustega.

Kas ühenduse Lapsed Eestis tööl on mingit haakumiskohta koolide usundiõpetusega?

Kooliõpetajad saavad kasutada meie materjale, eriti pildimaterjali. Lihtsaid lugusid leiab igaüks S. Doherty raamatust «Piibel kõneleb lastega».

Lasteaia- ja kooliõpetajad on sageli osalenud meie seminaridel ja hankinud endale kristlike pühade kohta materjali, sest atraktiivsed näitlikud vahendid on lastetöös väga vajalikud. Paljud õpetajad on saanud meie käest õppekava, kuidas Piiblit õpetada.

1969. aastal tuli onu Kusti flanellpiltidega. Nüüd on peaaegu kõigil lastel nutitelefonid. Kas te arenete ka tehnoloogiliselt?

Lastele mõeldud wonderzone.com (avastajad.net) läheb käesoleval aastal üle uuele põhjale ja muutub atraktiivsemaks. Reisijuht vastab ka laste postitustele. Peagi tulevad kasutusele eestikeelsed nutiseadmete äpid. CEFi Euroopa keskuse meeskond tegeleb selle teemaga ja meie tõlgime ning kutsume meeskonda pühendunud tegijaid.

Flanellpildid on lastele erakordselt atraktiivsed, kasutan neid sageli. Olen tagasi toonud ka suured A1-formaadis kunstnike maalitud pildirullid. Näitlikud vahendid ja programmid ei õpeta lapsi, vaid lapsi õpetab õpetaja. Kui õpetaja on pädev ja teeb lastetööd vaimustusega, siis elavad ja liiguvad ka flanellpildid.

Kui keegi loeb ja tema koguduses pole pühapäevakooli või seda tehakse omaenese tarkusega, kuhu ta peaks siis pöörduma?

Kodulehel lapsedeestis.ee on meie kontaktandmed ja alati võib helistada või kirjutada. Kutsume lahkesti koolitusele, anname lastetööks materjali, nõu ja abi.

Olin ükskord sõitmas Tartusse kursustele, kui telefon helises. Rääkis üks innukas naine: «Jumal on mulle südamele pannud, et alustaksin meie asulas lastetööga ja leidsin tund aega tagasi info algava kursuse kohta, kas ma võin veel liituda?» Selles asulas alustas tegevust Hea Sõnumi ring. Inimene üüris selleks ühe tühjalt seisva korteri, kutsus lapsed kohale ja alustas regulaarsete tundidega.

Kas on võimalik abi saada ka väikestel kogudustel, kellel puuduvad ressursid?

Me abistame ja toetame väikesi kogudusi hea meelega. Teeme kõik selleks, et inimesed, kes armastavad lapsi ja tahavad neile õpetada Piiblit, saaksid kõik vajaliku. Meil on lastetööks rohkesti sobivat materjali ja stardipaketi võib saada lausa kingitusena. Kodulehelt leiab poe ja materjalide komplekte saab ka laenutada. Misjoniorganisatsioonina oleme aga väga tänulikud kõigile toetajatele ja neile, kes meie töö eest palvetavad.

Täname!

18. jaanuaril 2017
Skype’i vahendusel

JUMAL VÕTTIS MIND KUULDA

Tahaksin jutustada ühe loo oma elust – sellest, kuidas ma Jumala omaks sain.

Ma kasvasin üles mittekristlikus peres, aga see ei tähenda, et ma poleks kuulnud Jeesuse Kristuse nime või ei oleks olnud teadlik Piibli olemasolust. Ma teadsin kirikupühi nagu jõulud, ülestõusmispühad ja nelipühad, aga ma ei tähistanud neid ega süvenenud nende mõttesse.

MA EI OLNUD RAHUL

Rahulolematus tiivustas mind ja ma proovisin elu aktiivselt sisustada, näiteks tegin sporti, reisisin ja lõbutsesin. Sportlikud tulemused küll parandasid meeleolu mõneks ajaks, aga ei andnud rahulolutunnet ja sundisid mind edasi treenima.

Ma reisisin küllalt palju. Kusagile sõites oli mul huvitav, mind rõõmustasid uued kohtumised ja sündmused. Kuid väga ruttu tabasin end mõttelt, et teelolemine pakub küll põnevust, kuid kõik sündmused ja rutiinne elu punktis A on samasugused nagu punktis B. Ma mõistsin, miks inimesed pidevalt reisivad ja kuskile kipuvad: nad on kogu aeg otsingus, tahavad leida midagi uut ja enneolematut, aga seda rahulolu, mida nad saavad, on vaid seebimullikese jagu.

Diskod, rannad, kino, baarid, joomine ja meelelahutused ei toonud mulle rahulolu, kasu veel vähem – sain sellest ainult peavalu selle sõna kõige otsesemas mõistes. Mul ei olnud ei rahu ega rõõmu.

JUMALA ILMUTUS

Ma istusin tagumisel istmel paremal pool, kaks sõpra olid ees. Kustutasime korduvalt tuled ära ja sõitsime üsna suure kiirusega täielikus pimeduses. Ükski meist ei mõelnud tagajärgedele, surmale veel vähem. Mitte sellepärast, et meist keegi poleks seda enne näinud, aga elu läks igavaks – kogu aeg oli vaja uusi adrenaliiniportse.

Seal auto tagaistmel istudes ei olnud ma olukorra peremees. Hakkasin mõtisklema: kuidas ma elan, millised on minu eesmärgid, kuhu ma lähen. Mõistsin, et elu ei paku mulle absoluutselt midagi. Minus tekkis tülgastustunne selle suhtes, kuidas ma elan ja mida teen.

Ühel hetkel pöördusin südamest Jumala poole ja ütlesin: «Issand, päästa mind sellest elust!» See ei olnud mingi eriline ega ettevalmistatud palve. Ütlesin seda, mida tundsin.

Pärast seda sukeldusin otsekui valgusesse. See ei olnud elektrivalguse moodi, vaid elav, ja mina olin selle sees. Seda võiks rohmakalt võrrelda vee all olemisega. Inimene tunneb seal vett kogu oma kehaga, aga mina tundsin kogu kehaga valgust. Nagu inimene tunneb vee temperatuuri ja vee liikumist, nii tundsin mina valgust ning tajusin, et selles ei ole valu, pettumust, solvumist, vihkamist, kurvastust, vaenulikkust, sõda ega midagi niisugust negatiivset, mida inimene võib kogeda oma elu jooksul. Selles oli õndsus, rahu ja rahulolu, mida on sõnadega raske edasi anda.

Ma ei olnud kunagi midagi niisugust kogenud oma tavalises elus, mida olin hakanud vihkama. Aga kõige olulisem, mida tajusin – selles valguses ei olnud aega. Me oleme kuulnud igavikust, kuid inimmõistusega on seda võimatu mõista. Oleme piiratud maise arusaamaga ajast: sekundid, minutid, tunnid, päevad, kuud, aastad jne. Me sünnime, õpime, töötame ja sureme. Oleme võimelised aega mõõtma, kuupäevi meelde jätma: siis oli see või teine sündmus meie või kellegi teise, maa või kogu maailma elus. Elame pidevas ajatajumises ja keegi meist ei saa seda peatada. Nüüd ma tean ja mõistan, et Issand ilmutas mulle väikese osakese, ehk tuhandiku või miljardiku osa oma aust, kuhu Ta laskis mul pilku heita: seal on rahu, rahulolu, rõõm ja igavik.

MURRANG ELUS

Seejuures katus ja kolm aknapiita olid lömmi löödud. Kahjustamata oli ainult üks koht – see, kus istusin mina. Seal oli uks terve, uksepiit ja ukseklaas samuti, osal katusest oleks nagu kuppel peal olnud. Sain oma kohal istuda täies pikkuses. See oli ainuke uks, mille sai lahti teha. Nii puudutas Issand minu südant ja andis mulle võimaluse vastata Tema kutsele.

See ei olnud minu elus esimene avarii, kuid seekord hüüdsin ma ise Issanda nime appi ja palusin Temalt uut elu. Pärast seda tundsin endas kergust ja rahu. Ma ei tahtnud enam kuskile joosta ega alistada maailma, kellelegi midagi tõestada. Tundsin, et Issand hoiab mind. Mõistsin, et minu elu ei kuulu enam mulle, see periood oli läbi. Minu elu ei olnud enam minu oma, vaid kuulus nüüd Jumalale, kes mu päästis.

LEIDSIN OMA KOHA

Pärast seda, kui sain tuttavaks Jeesuse Kristusega, muutus minu elu täielikult. Ega raskused ja probleemid ei kadunud, kuid nendes näitas end Tema, kes andis mulle rahu, rahulolu ja tõelise rõõmu. Kristus armastab iga inimest tõelise armastusega, Ta kuuleb meid alati ja igal pool ning pole ükskõikne meie nõrkuste ja vajaduste suhtes. Kristus lohutab, parandab, hoiab ja juhatab.

Ma tänan Jumalat selle eest, et Ta on minuga kannatlik. Kõigile mu tegudele vaatamata ootas ja kutsus Ta mind enda juurde, andis mulle võimaluse meelt parandada ja andestas mulle mu patud oma Poja Jeesuse Kristuse läbi.

Selle tunnistusega, kallis lugeja, pöördun ma sinu poole, et ka sina võiksid saada päästmise Jeesuse Kristuse kaudu. Õnnistagu sind Issand!

VIKTOR VORONIN
Tvoi Put

JUMAL KUTSUB NOORI INIMESI

See lugu on sulatõde. Võib-olla aitab see kellelgi tema probleeme lahendada.

Minu nimi on Evelin ja ma olen 18-aastane. Jumal on mu elus teinud suure muutuse. Olen õnnelik, et elan ja teenin oma Jumalat. Ometi veel mõni aasta tagasi mõtlesin ma hoopis teisiti.

Mäletan oma lapsepõlvest vaid seda, et sõitsime sageli ühest linnast teise, ühe «isa» juurest teise juurde. Minu emal oli mitu ebaõnnestunud abielu. Ükskord kohtas ta oma esimest armastust uuesti ning mina koos ema ja noorema õega sõitsime järjekordselt «uue» isa juurde väikesesse linnakesse.

VALEL TEEL

Mul on raske rääkida oma sõpradest, sest nad viisid mind valele teele. Mina omaltpoolt vedasin oma õde enda järel, kuigi ta oli siis ainult 11-aastane. Me hulkusime ringi, jõime ja suitsetasime. Nagu paljud teismelised, püüdsime otsida «õnne» neist asjadest, mis tekitavad ainult valu ja pettumust. Me elasime patus. Aga kuskil hinge sügavuses püüdlesin ma alati millegi parema poole.

Perekond ei mänginud mu elus tähtsat rolli, see ei olnud südames olulisel kohal. Vanemad armastasid meid õega küll, algul tundsid isegi huvi, kuidas me elame, kuid suhted nendega muutusid üha halvemaks, me eemaldusime üksteisest ning kaotasime vastastikuse mõistmise. Mida vanemaks me saime, seda suuremaks kasvas lõhe meie vahel. Mõnikord tülitsesime ja sellest tekkisid mittemõistmised.

JUMAL KUTSUS

Ükskord sattusime õega noorteklubisse «Young Life». Pärast saime teada, et see klubi oli organiseeritud noorte usklike poolt. Meie linnas oli see ainuke klubi, millel oli niisugune nimi, sellepärast teadsid seda paljud ja ma olin kuulnud klubi kohta head tagasisidet. See oli noorte kogunemiskoht ja seal nad ka lihtsalt puhkasid koos. Me mängisime, suhtlesime ja jõime teed. Mulle meeldis seal väga käia, sest mul tekkisid tõelised sõbrad, kellega oli kerge ja hea aega veeta. Tundsin, et minust oli seal ka teistele kasu.

Pärast sain teada, mis klubi see niisugune on. Selle nime all tegutses noorteliikumine, mille eesmärk oli kuulutada evangeeliumi mitteusklikele noortele. Mõte oli Jeesuse Kristuse õpetusele toetudes minna noorte juurde ja ehtsalt sõbrustada nendega, rääkida neile Kristusest. Mind see ei hirmutanud, vastupidi, ma tahtsin üha sagedamini sinna minna, otsisin rohkem võimalusi kohtumisteks.

UUS ELU

Mäletan hetke, kui seisin põlvedel ja palusin Loojalt andeks. Sellist õnnist tunnet ei ole ma oma elus kunagi hiljem kogenud! Pärast pöördumist tuli terve kogudus mind õnnitlema. Just sel hetkel tundsin reaalselt, et Jumal kinkis mulle uue, erilise südame, ja et Ta armastab mind.

Looja korraldas kõik parimal viisil: Ta laskis mul tunda valu, et ma pärast oleksin tõeliselt õnnelik. Ja see on suurepärane! Tal on iga inimese jaoks oma plaan. Ei ole oluline, kes sa oled, kus sa elad või mida teed. Ta armastab sind!

Sa ei ole üksi, kui sinu kõrval on Jeesus Kristus. Ta on minu esimene ja tõeline sõber! Armastust, mida ma enne ei olnud oma elus kogenud, oman ma praegu ülirohkesti, sest Jumal on selle allikas. Ta jagab mulle armastust, aga mina püüan seda jagada teistele. See on mõnikord raske, kuid Jumala abiga on kõik võimalik. Milline õnn, kui sind ümbritsevad suurepärased sõbrad!

Nüüd olen mina «Young Life’i» juht. Jumal kutsus mind selleks, et päästa selliseid, nagu ma ise olin, 21. sajandi kadunud noori. Iga päev hoolitseb Looja minu eest ja ei lase mul tunda end üksikuna.

Selle loo tahaksin lõpetada salmiga Piiblist, mille õppisin pähe päris oma usutee alguses. See võtmesalm on kirjas Johannese evangeeliumis: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et Ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes Temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu.»

Üles kirjutanud
JELIZAVETA SOBKOVAJA
Vera i Žizn

LÕUNA-EESTI PALVUSHOMMIKUSÖÖK

13. jaanuaril 2017 Tartus Atlantise restoranis

1 – Tartu linnapea Urmas Klaas.
2 – Peakõneleja Christian Hofreiter ja tõlk Leho Paldre.
3 – Korraldajad ja esinejad Triin Rait, Christian Hofreiter, Urmas Klaas, Joel Luhamets ja Meego Remmel.
4 – Muusikud Karmen Puis ja Atlan Karp.
5 – Söögilauas.
6 – Palve.

Fotod: Karl-Mihkel Truu