|
Eesti ajaloo suurkujud Tartus Toomemäel – Kristjan Jaak Petersoni mälestussamba tagant paistab Villem Reimani oma.
Kellele võiks püstitada Tallinnasse Toompeale mälestussamba? Kas riigi esimesele presidendile Konstantin Pätsile sobib? Arutelu selle ümber on üsna tuliseks läinud.
Eesti Vabariik on saanud 99-aastaseks. Nendesse aastasse mahub palju niisugust, millele antakse erinevaid hinnanguid. «Üheksa korda mõõda, üks kord lõika,» õpetab vanasõna. Või peaks 99 korda mõõtma? Siis jääks kõik tegemata lõpmatute vaidluste tõttu.
Mitu korda peaks andestama? Ja kas andestada tohib ka poliitikutele? Kas hinnang peab olema tingimata mustvalge, hea või halb, või võiks inimest hinnata inimlikult, arvestades tema tugevusi ja nõrkusi, häid ja halbu päevi, vabatahtlikke ja sunnitud valikuid? Jeesus ütles, et seitsmest korrast andestamisest ei piisa… (Mt 18,22).
«Tema on su aegade tagatis, abi küllus, tarkus ja tunnetus; Issanda kartus – see on Siioni rikkus» (Js 33,6). Salm kehtib ka Eesti kohta.
 KÕIGILE EI MEELDI
Toimetaja kommentaar
Millised riigiasutused võiksid kolida väljapoole Tallinna? Ja miks nad ei võiks pealinnas edasi olla?
Provintsilinnad jooksevad haritud inimestest tühjaks, sest nende töökohad on sealt ära viidud. Kui oleks töökohti, tuleks paljud pärast õpingute lõppu kodukohta tagasi, ja provintsi kolijaid oleks teisigi. See võib tunduda veendunud pealinlasele naiivne ja imelik, aga selline võimalus on olemas. Nii ei hakkaks tulevikus neis riigiasutustes töötama Tallinna inimesed, kuigi kriitikud just seda väidavad.
Provintsilehena soovib Kuulutaja sellele aktsioonile edu. Isegi siis, kui kõik läheb üle kivide ja kändude, on mõtet proovida.
USKLIKUD JA HULLUD
Üks hiljutine tsitaat ei anna rahu: «Sellise ajakirjanduse kõrval on alati olnud alternatiivajakirjandus, milles valitsevad teised väärtused. Osa sellest kannab progressiivsuse märki, nagu avangard, feministid, gei- ja lesbikultuurid jms. Aga siia kuuluvad ka kloorijoojad, usuhullud, natsid jt. Kõiki neid ühendab äärmuslikkus ja tõrjutus või vähemalt tõrjutuse tunne.» Autoriks on lugupeetud keelemees Tiit Hennoste, teemaks ajakirjandus ja ilmus see mõte Postimehes.
Iseenesest ei ole selles tsitaadis midagi uut. Just niisugust mõtteavaldust peetakse praegu poliitiliselt korrektseks. Ühed patused sildistatakse progressiivseteks, teised mitte. Mõnesid on varem peetud roppudeks, teised on pidanud end ühiskonnale õnne toojateks. Õnn on jäänud tulemata ja patu ümberhindamine normaalsuseks ei too seda ka.
Kes on aga usuhullud? Miks pannakse usklikud nii imelikku konteksti? Mööngem, et usklike hulgas on ka vaimsete häiretega inimesi (neile on ka Jumalat vaja!), aga enamasti mõeldakse usuhullude all inimesi, kes usku tõsiselt võtavad, ja muidugi neid, kes oma usku aktiivselt kuulutavad. «Prohvet on rumal, vaimumees on hull!» (Ho 9,7), arvati juba väga vanal ajal.
Neid inimesi pole vähe, kes kardavad endale märki külge saada. Jeesus teadis seda ja hoiatas: «Kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui Ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega» (Mk 8,38).
Usklikud teavad, et usk on väga loomulik asi ja ei tee inimest hulluks ega ühiskonnale kõlbmatuks, vaid otse vastupidi. «Pühitsege Issandat Kristust oma südames, olles alati valmis kostma igaühele, kes teilt pärib aru lootuse kohta, mis teis on. Kuid tehke seda tasadusega ja aupaklikult, omades head südametunnistust, et need, kes laimavad teie head käitumist Kristuses, jääksid häbisse just selles, milles nad teid halvustavad.» (1Pt 3,15–16).
Ärgem siis kartkem neid, kes pahatahtlikult või teadmatusest usu ja usklike kohta halvasti ütlevad. Mõnesid neist on võimalik Jumala juurde juhatada ja ka teised tuleb jätta Tema hooleks.
EESKUJU KARSKUSEST
Eesti ühiskonna üheks valupunktiks on joomine. Liiklusõnnetused, isikuvastased kuriteod, rahurikkumised jms on tihti just alkoholist tingitud. Teated sellest, kuidas noored inimesed end pildituks joovad, nii et ei saa ise ka aru, mida teevad, ja pärast ei mäleta midagi, ei ole just haruldased.
Alkoholimüük on paljudele sissetulekuallikas, ka riigile. Kui kõrge võiks olla aktsiis, et janused Lätist alkoholi ostma ei sõidaks või salaviinale üle ei läheks, kas alkoholireklaami peaks piirama jne – neist aruteludest saab ajakirjandusest üsna pidevalt lugeda. Need teemad peaks huvitama ka täiskarsklasi, mitte isikliku rahakoti sisu pärast, sest nad ei osta alkoholi, vaid ühiskonna üldise olukorra pärast.
Tegelikult ei ole ju küsimus ei reklaamis ega aktsiisis, vaid mõtteviisis. «Ärge joovastuge viinast, kust tuleb õnnetu elu, vaid saage täis Vaimu» (Ef 5,18; 1968. aasta tõlge), kirjutas apostel Paulus, lisades väikese nimekirja kasulikest vaimulikest tegevustest. Inimesi ei tee moraalseks sund ega teadmatus, vaid vaba valik hea ja otstarbeka huvides.
Kõik end kristlasteks pidavad inimesed ei ole täiskarsklased, aga ühiskonna üldine olukord on selline, et alkoholi suhtes peaks muutuma ka nemad rangemaks. Muidu ei saa tõsiselt võetavaks eeskujuks olla, parandada oma rahva seisukorda. Karskuse kuulutamine võib paljude silmis rumal olla, aga selline on ka evangeeliumi kuulutamine: «Sest juudid nõuavad tunnustähti ja kreeklased otsivad tarkust, meie aga kuulutame ristilöödud Kristust, kes on juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks, ent neile, kes on kutsutud, olgu juutidele või kreeklastele, on Ta Kristus, Jumala vägi ja Jumala tarkus» (1Kr 1,22–24). Me ei jäta ju evangeeliumi sellepärast kuulutamata, et see kõigile ei meeldi?
ELU RISTTEEDEL
Hea inimene, ma soovin sulle Jumala õnnistusi. Tulgu selle jutluse mõte sulle õnnistuseks, et sinu valikud jääksid Jumala ees püsima. Jumal, meie taevane Isa, on inimelu nõnda seadnud, et see kulgeb ristteedel. Kõige olulisemad neist teeristidest leiad oma südamest ja seal langetatud otsused on kõige kaalukamad!
VALI ELU!
Hea jutluse lugeja, me ei pääse valikutest! Jumal on andnud meile vabaduse, et meie side Temaga oleks vabatahtlik ja toetuks mõlemapoolsele armastusele. Jumal kõneles Moosese suu läbi ja ütles Iisraeli rahvale: «Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus, et sa võiksid elada...» (5Ms 30,19–20).
Joosua sai Moosese järeltulijaks ja pidi Iisraeli rahvast edasi juhtima. Pane tähele, mida ta tegi, et rahvas oskaks teha õigeid valikuid: «Ja seejärel ta luges ette kõik Seaduse sõnad, õnnistuse ja needuse, kõik nõnda, nagu Seaduse raamatus oli kirjutatud. Ühtegi sõna kõigest, mida Mooses oli käskinud, ei jätnud Joosua lugemata kogu Iisraeli koguduse ning naiste, väetite laste ja võõraste ees, kes nendega kaasas käisid.» (Jos 8,34–35).
Hea inimene, meie valikud toovad kaasa vastutuse ja sellest me ei pääse. Nõnda on Jumal selle seadnud. Jumal pole kunagi muutunud ega muutu ka tulevikus! Jumal vastutab enda tegude eest ja inimlapsel tuleb vastutada enda tegude eest. Seepärast tuleb meil igaühel otsustada, keda karta, keda mitte. Tihti me kardame teist inimest, mitte aga Jumalat!
«Sel ajal, kui rahvast oli kokku tulnud tuhandete kaupa, nii et üksteist tallati, hakkas Jeesus rääkima esmalt oma jüngritele: «Hoidke end variseride haputaigna, see tähendab silmakirjalikkuse eest! Ei ole midagi varjatut, mis ei tuleks ilmsiks, ega peidetut, mida ei saadaks teada. Seepärast kõik, mida te ütlete pimedas, saab kuuldavaks valges, ja mida te üksteisele kõrva sosistate kambrites, seda kuulutatakse katustelt. Teile aga, oma sõpradele, ma ütlen: Ärge kartke neid, kes ihu tapavad ja pärast seda ei saa midagi rohkemat teha! Ma näitan teile, keda teil tuleb karta: kartke teda, kellel on meelevald pärast tapmist heita põrgusse! Jah, ma ütlen teile, teda kartke! Eks müüda viis varblast kahe veeringu eest? Ja ükski neist ei ole unustatud Jumala ees. Isegi teie juuksekarvad on kõik ära loetud. Ärge kartke, te olete enam väärt kui hulk varblasi!»» (Lk 12,1–7).
KOLM NÄIDET
Kas sa usud, et Jumal tõesti armastab inimest? Kas sa usud, et Jumal teab sinu ja minu elust kõike? Piiblis on palju erinevaid näiteid, mille läbi me saame Jumalat tundma õppida ja teha oma elus õigeid valikuid. Toon siinkohal mõned neist näidetest.
«Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: «Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise.»» (Mk 12,41–44).
Lesknaise elu oli ristteel. Tal oli võimalik valida, kas panna aardekirstu null, üks või mõlemad leptonid. Mida oleks teinud selles olukorras mina või sina?
«Ja see sündis, kui Jeesus oli minemas Jeruusalemma, et Ta läks Samaaria ja Galilea vahelt läbi. Ja kui Ta jõudis ühte alevisse, tulid Talle vastu kümme pidalitõbist meest, kes jäid eemale seisma. Ja nad tõstsid häält ja hüüdsid: «Jeesus, Õpetaja, halasta meie peale!» Ja neid nähes ütles Jeesus neile: «Minge näidake endid preestritele!» Ja sündis, et nad mineku ajal said puhtaks. Aga üks nende seast, nähes, et ta on paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse jalge ette Teda tänades. Ja see oli samaarlane. Jeesus kostis: «Eks kümme ole saanud puhtaks? Kus on need üheksa? Kas muid ei ole leidunud, kes oleksid tulnud tagasi Jumalat ülistades, kui vaid see muulane?» Ja Ta ütles talle: «Tõuse üles ja mine, sinu usk on su päästnud!»» (Lk 17,11–19).
Terveks saanud mehel oli valik, kas liikuda edasi koos teistega või tulla tagasi ja kiita ning ülistada Jumalat. Milline on meie valik? Kas meie hulgas leidub neid, kes tulevad Jumala ette, et Teda tänada ja ülistada?
«Ja kui Jeesus läks teele, jooksis keegi Tema juurde ja küsis Temalt Ta ette põlvili heites: «Hea Õpetaja, mis ma pean tegema, et ma päriksin igavese elu?» Jeesus aga ütles talle: «Miks sa nimetad mind heaks? Ei ole hea keegi muu kui üks – Jumal. Käske sa tead: ära tapa, ära riku abielu, ära varasta, ära anna valetunnistust, ära peta, austa oma isa ja ema!» Tema aga lausus Talle: «Õpetaja, seda kõike olen ma pidanud oma noorusest alates.» Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: «Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule järgne mulle!» Noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik.» (Mk 10,17–22).
Noormees teenis Jumalat religioosselt («seda kõike olen ma pidanud»), kuid Jeesus ootas temalt kirge («üks asi puudub sul»). Noormees kurvastus nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna – see oli tema valik!
Jeesus kõneles mäejutluses: «Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.» (Mt 6,24).
UUS ELU
Apostel Paulus kõneles vanast ja uuest inimesest: «Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed. Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile!
Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus. Ühtegi nurjatut sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu. Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani! Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses. Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale.» (Ef 4,22–5,2).
Tänapäeva kogudustes varitseb oht, et rääkida tohib ainult positiivseid asju. Jeesus aga vaatas rikkale noormehele otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: «Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna vaestele, ja sul on aare taevas, ning tule, järgne mulle!» Jeesus ütles selle soovituse noormehele tema ülesehitamiseks, aga ometi noormees kurvastas nende sõnade pärast ja lahkus rõhutuna, sest ta oli suure varanduse omanik (Mk 10,21–22). Jeesus ei pehmendanud ega muutnud oma soovitust, vaatamata sellele, et noormees lahkus rõhutuna! «Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja...» (Hb 12,11).
JEESUS ANNAB LAHENDUSE
Elamine ristteedel toob kaasa väga erinevaid tulemusi! Määravaks saab meie isiklik suhe Jeesusega.
«Ma (Jeesus) ütlen teile, sel ööl on kaks ühes voodis – üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha, kaks naist jahvatavad üheskoos – üks võetakse vastu, teine jäetakse maha. Kaks (meest) on väljal – üks võetakse vastu ja teine jäetakse maha.» (Lk 17,34–36). Jeesuse toodud näites oli keskkond kõikidel paaridel ühesugune, kuid tulemus väga erinev!
«Siis on taevariik kümne neitsi sarnane, kes võtsid oma lambid ja läksid peigmehele vastu. Viis nendest olid rumalad ja viis arukad, rumalad võtsid küll oma lambid, kuid ei võtnud kaasa õli, arukad võtsid aga lampidele lisaks kaasa õlianumad. Aga kui peigmees viibis, jäid nad kõik tukkuma ja uinusid magama. Aga keskööl kostis hüüd: «Ennäe, peigmees! Tulge välja teda vastu võtma!» Siis ärkasid kõik need neitsid ja seadsid korda oma lambid. Rumalad ütlesid arukatele: «Andke meile osa oma õlist, sest meie lambid kustuvad!» Aga arukad vastasid: «Ei mingil juhul, sellest ei jätku meile ja teile! Minge pigem kaupmeeste juurde ja ostke enestele!» Aga kui nad olid ostma läinud, tuli peigmees, ja kes olid valmis, läksid temaga pulma, ja uks lukustati. Hiljem tulid ka need teised neitsid ja ütlesid: «Isand, isand, ava meile!» Aga tema vastas neile: «Tõesti, ma ütlen teile, ma ei tunne teid.» Valvake siis, sest te ei tea seda päeva ega tundi!» (Mt 25,1–13). Elu ristteedel tuleb kuulata Jumala häält ja teha valik koos Temaga!
Veelkord: «Ma kutsun täna tunnistajaiks teie vastu taeva ja maa: ma olen pannud su ette elu ja surma, õnnistuse ja needuse. Vali nüüd elu, et sina ja su sugu võiksite elada, armastades Issandat, oma Jumalat, kuulates Tema häält ja hoidudes Tema poole! Sest see on su elu ja su päevade pikkus, et sa võiksid elada...» (5Ms 30,19–20).
PAUL GILL
Mustvee Betaania
koguduse pastor
KUNSTIINIMESED PIDASID KONVERENTSI
Aktuaalne teema
Nõmme baptistikoguduses ja Nõmme Rahu koguduses Tallinnas toimus 18. veebruaril ARTEST+ konverents. Selle eestvedajaks oli Eesti Evangeelse Alliansi kunstide toimkond. Toimkonna juht KÜLLI HANSEN mõtestas Kuulutaja jaoks konverentsi lahti.
Mis on ARTEST+?
Evangeelse alliansi peasekretär Indrek Luide kutsus eelmisel sügisel kokku erinevaid kunstiinimesi ja sellest sündis kunstide toimkond, kuhu praegu kuuluvad Lehari Kaustel, Maarja Vardja, Jane Raidma-Voolaid, Ain Vares, Indrek Luide, Sten Stamberg ja Külli Hansen. Toimkonna nimeks sai ARTEST+. Toimkonna esimestel kohtumistel rääkisime väga pikalt sellest, mis on kunst ja kristlik kunst ning kas me loome võrgustikku, milles on erinevate valdkondade loomeinimesed või ainult ühe valdkonna esindajad. Rääkisime kunstiinimeste sidemest Loojaga, kirikuga ja omavahelisest koostööst. Lehari Kaustel tuli välja ideega, et teeme loovinimeste konverentsi ja nüüd see toimuski. Konverentsi lõppedes
kogusin kokku suure hulga tagasisidelehti ja
nägin, et enamik on vastanud, et neile meeldis.
Kas loomeinimeste usk jääb pühapäeva või kuidas see mõjutab nende loomingut?
See on teema, millest ka konverentsil hästi palju räägiti. Kui Jumal on andnud meile loova ande, siis mis on loovinimeste missioon ja vastutus? Kui looming sünnib ühendatusest Jumalaga, siis on see inspireeritud. Ilmar Tomusk ütles, et tema on ametnik ja mõnikord peab üsna kuivi tekste kokku panema, aga vahel tunneb ta ka selles tegevuses, et ta on kõrgemalt poolt inspireeritud ja see lisab tema tööle sügavama tähenduse.
Konverentsil oli kunstinäitus, esitati muusikat ja olid ka ettekanded.
Jah, näitus Nõmme baptistikirikus on veel üleval ja jääb sinna kuni märtsi keskpaigani. Konverentsil oli ka kaks väliskülalist. Üks neist oli Läti juurtega Ameerika pastor, muusik ja kunstnik Charles Kelley, teine oli Euroopa muusikaorganisatsiooni Crescendo juht Beat Rink. Nad rääkisid loovusest, ilu tähendusest ja kristliku kunsti rollist maailmas. Ilmar Tomusk, Kaarel Väljamäe, Maarja Vardja, Eerik Jõks ja mina rääkisime ühises paneelsessioonis enda väljakutsetest loojatena.
Meego Remmel mõtiskles kunstniku identiteedi ja eneseväljenduse üle ning arutles, kuidas kunstnik peaks kriitikat vastu võtma. Samuti arutles ta, mis on see sõnum, mille loojad jätavad endast järele pikemaks ajaks kui maine elu.
Kas kõik osalejad olid kunstiinimesed?
Küllap enamik osalejaid olid kunstiinimesed, kuigi paljud neist tõenäoliselt ei teeni oma igapäevast leiba kunstnikuna, vaid teevad loomingut muude tööde kõrvalt. Südames on nad ikkagi kunstiinimesed. Me ei suunanud teadlikult seda konverentsi kirikujuhtidele ega pastoritele. See oli loojate kokkusaamine eesmärgiga luua oma võrgustik – see pidi inspireerima, inimesi omavahel tuttavaks tegema ja andma ideid, kuidas edasi minna. Küll me jõuame teha ka tihedamat koostööd kirikutega. Konverents lõppes peapiiskop emeeritus Andres Põderi sügava mõttearendusega paradiisi ja jumaliku loovuse teemadel ning väga hingemineva õnnistusega kohalolijatele.
Millised on tulevikuplaanid?
Mitmed konverentsil esinejad rääkisid, et Loojalt tulnud loomingul võiks olla palju suurem tähendus kirikutes ja kogudusetöös. Iga kogudus võiks mõelda, kuidas seda teha. Minu kodukoguduses Tartu Salemis teeme kunstinäitusi. Mõnele teisele kogudusele võib sobida muusika. Rääkisime sellest, et lisaks ülistusmuusikale võiks kirikus olla rohkem klassikalist muusikat, millel on sügav jumalik mõõde. Kunstid loovad emotsioone ja kuna ka inimesed on emotsionaalsed, võivad nad läbi loomingu jõuda Jumala tajumisele väga lähedale.
Kogusime konverentsil osalejate kontakte ja teeme meililisti. Meil on Facebookis ARTEST+ võrgustik, kus on juba 150 inimest ja ootame sinna veel huvilisi. See hakkab töötama infokanalina. Samuti jagame infot veebilehel artestplus.ee.
Millal võib avalikkus jälle märgata, et alliansi all on kunstide toimkond?
Niisuguseid konverentse, kus kõik loovinimesed kokku saavad, hakkame korraldama kord aastas. Samas võivad igal kunstivaldkonnal olla oma tähtüritused. Näiteks oleme koos Charles Kelleyga korraldamas suvist kunstifestivali, kuhu kunstnikud saavad kokku tulla, maalida ja arutada kunsti üle. Samuti korraldab Jane Raidma-Voolaid LIFE laagrit, mis koondab erinevaid loomevaldkondi.
Kunstiinimesed tavaliselt ei loo ju ainult endale, vaid tahavad oma loomingut näidata.
Päris mitmed konverentsil osalenud ütlesid, et nad ei ole seni julgenud oma näitust teha, kuid said nüüd inspiratsiooni oma koguduse pastoriga rääkimiseks, et näidata oma töid. See on tore areng!
Täname!
18. veebruaril 2017
Skype’i vahendusel
PIIBEL PEAB JÕUDMA ÜHISKONDA
HORST SCHEURENBRAND (53) kuulub Saksa Piibliseltsi juhtkonda. Ta teeb seltsis rahvusvahelist tööd, mis sisaldab programmide juhtimist, Piibli tõlkeprojekte, Piiblite levitamist, aga ka kirjaoskuse õpetamist Piibli abil. Eestis käis ta kolmandat korda ja seekord andis intervjuu ka Kuulutajale.
Mida ütleksite enda kohta?
Elan koos oma perega Stuttgardis. Minu vaimulik kodu on evangeelses kirikus. Oman küll teoloogilist haridust, aga ma ei ole pastor, vaid kaupmees. Õppisin kõrgkoolis mittetulundusühingute juhtimist. Olen olnud piibliseltsis vastutaval
ametikohal kolm aastat, enne seda
töötasin seal osalise ajaga.
On reformatsiooni juubeliaasta. Martin Luther tõlkis Piibli saksa keelde.
See aasta ei ole oluline mitte ainult piibliseltsile, vaid kogu ühiskonnale, sest Martin Lutheri piiblitõlge on saksa keelt olemuslikult mõjutanud. See ei olnud küll esimene tõlge saksa keelde, aga levis üle maa ja laiemalegi. Kui tsiteeritakse Piiblit, siis on see Lutheri tõlge. Meie piibliseltsi jaoks on olulisim sündmus Lutheri piiblitõlke neljanda versiooni ilmumine novembris 2016. Selles on umbes viis tuhat kirjakohta uute uurimuste kohaselt parandatud.
Ilma Lutherita oleks saksa keel vist teistsugune?
Nii öeldakse jah, aga keegi ei tea, milline see keel siis oleks. Peab ütlema, et Philipp Melanchthonil oli ka väga oluline roll saksa keele arengus, mis sageli ära unustatakse.
Kas Lutheri tõlke esimene versioon on ka praegu lugemiskõlbulik?
Sõnadest võib aru saada, aga teksti mõtet on üsna raske taibata. Keel on väga palju muutunud. Luther kasutas palju niisuguseid sõnu, mida nüüd enam ei mõisteta.
Kuidas saab siis öelda, et piibliseltsi uus väljaanne on Lutheri tõlge?
Uus versioon on tugevalt orienteeritud Lutheri mõtteviisile, et inimestele peab suhu vaatama. See tähendab, et tuleb inimestega rääkida ja ka Piibel peab neile arusaadav olema. Vahepealsed versioonid läksid Lutherist veidi eemale. Me otsustasime uuesti tema poole pöörduda. Me ei kasuta vanu sõnu, vaid Lutheri ideed.
Kas Saksamaal on märgata, et tuleb suur pidupäev?
Seda võib märgata. Ei ole vist niisugust kogudust, kus reformatsiooni juubelit mingil kujul ei tähistataks. Järgnevatel kuudel korraldatakse paljudes kogudustes üritusi nimega «Lugemised koos Lutheriga». Sinna kutsutakse inimesi Lutheri tekste lugema, mitte ainult piibliteksti, vaid ka tema teoseid. Samas toimub muidugi siis ka arutelu nende kirjutiste teemal. Aga seda ei tehta ainult kirikutes, vaid ka näiteks raamatukogudes ja muuseumides.
Kas seda juubelit tähistatakse ka riiklikult?
Saksa parlamendis oli üks spetsiaalne üritus, kus liidupresident rääkis reformatsioonist. Mõnedes kohtades toimuvad linna ja kiriku ühised ettevõtmised või ühisüritused keeleinstituutidega.
Saksa Piibliselts ei tegele ainult Lutheri tõlkega.
Lutheri kaudu ei jõua kõigi inimesteni. Noortel ei ole sageli enam teadmisi kristlusest. Neile on vaja teistsugust lähenemist. Sellepärast on meil üks uus tõlkeprojekt, mille nimi on Basisbibel, mis annab baasi nendele inimestele, kellel ei ole enam religioosseid teadmisi või on neid väga vähe. Meie ülesanne on Piibel ühiskonnas kättesaadavaks teha, mitte ainult usklikele inimestele.
Saksamaal on nüüd palju sisserändajaid, mitte ainult pagulasi. Kui keegi tuleb piibliseltsi ja ütleb, et vajab näiteks usbekikeelset Piiblit, kas saate teda aidata?
Meil ei ole muidugi kõikides keeltes Piibleid kohapeal olemas, aga me saame neid tellida. Meil on ülemaailmsed sidemed. Sageli pöördutakse meie poole ka teistest maadest, kui on mingis keeles Piiblit tarvis, ja me organiseerime neile logistika. Meil on kohapeal Piiblid nendes keeltes olemas, mille järele on viimastel aastatel vajadus tekkinud.
Salafistid jagavad Saksamaal tasuta Koraane. Kas teil on neile vastu anda tasuta araabiakeelseid Piibleid?
Me pakume Piibleid kogudustele ja vabatahtlikele, kes põgenikega töötavad, ka araabia keeles, aga me ei anna neid tasuta ära, vaid keegi maksab need kinni.
Kas Saksamaal tehakse spetsiaalset põgenikele suunatud evangeelset tööd?
Ma tean näiteks kogudust, kus pastor teeb nii-öelda sissejuhatust kristlusesse. Ta võtab läbi põhiteemad: kes on inimene, kes on Jumal, kes on Jeesus, kes on Püha Vaim, mis on kirik, mis annab mulle identiteedi, mis teeb mind inimeseks. Inimestega töötatakse reeglipäraselt, et nad seda mõista suudaksid.
Kas on kristlaseks saanud põgenikke?
Mul pole täpseid arve ja vaevalt neid kellelgi on. Detsembris oli Stuttgardi kõige suuremas kirikus Stiftskirches ristimisteenistus, kus paljud võõrsilt tulnud inimesed end oma uute veendumuste tõttu ristida lasksid. Paljud kogudused teevad spetsiaalselt midagi ka põgenike jaoks, mitte rangelt ainult misjonit, vaid ka sotsiaalset integratsiooni silmas pidades. Nad annavad võimaluse koos käia, vestelda, Piiblist rääkida. Nii tekib osadus, milles inimesed end sageli ka kristlusele avavad.
Kas keegi tegeleb ka kristlastest põgenikega?
Kogudused kutsuvad neid külla oma kodugruppidesse. Ma isiklikult arvan, et ei peaks tegelema ainult kristlastest põgenikega, vaid püüdma integreerida kõiki tulijaid. Aga tänu Jumalale nende eest, kes spetsiaalselt tegelevad Süüriast, Iraagist, Iraanist, Liibanonist või Afganistanist saabunud kristlastega. See on rohkem erainitsiatiiv, mitte laialdaselt organiseeritud.
Kõik ei pea üldse kristlusesse pööramist vajalikuks.
On päris suuri pingeid. On neid, kes ütlevad, et kirik peaks end sellest kaugemale hoidma, igaüks uskugu, mida tahab, mida ta oma päritolust tingituna õppinud on. Aga Jeesuse korralduse kohaselt on kiriku ülesanne Jumala kuulutamine. Mida inimesed selle sõnumiga oma sisemuses peale hakkavad, see on nende vaba valik ja ma leian, et ka seda peab austama. Aga Saksamaal on väga polariseerunud liikumisi, osa sakslasi lükkavad võõramaalased tagasi. Need ei ole ainult poliitilised liikumised, need on olemas ka kirikus. Ma respekteerin ja austan iga inimese arusaamisi, sõltumata tema päritolust ja usust, aga kui ta tuleb Saksamaale, siis peaks ta tuttavaks saama ka sealse kultuuriga, keele ja usuga.
Saksamaa saab varsti uue presidendi ja parlamendi. Kas usuküsimus valimiskampaanias ka üles kerkib?
Poliitikas vähe. Igas demokraatlikus parteis Saksamaal on kristlasi, keda need väärtused huvitavad ja kes usus elavad. Minu arusaamise järgi ei ole kristlikke parteisid olemas. Partei eesmärk ei ole eelkõige kristlus, vaid hea poliitiline profiil kõigi inimeste jaoks, luua programm, mis inimesi teenib. Aga kõigi demokraatlike parteide programmid baseeruvad vanadel kristlikel väärtustel nagu otsustamisvabadus ja usuvabadus. Kedagi ei või sunniviisiliselt misjoneerida.
Mida Te Eestis teete?
Me oleme rahvusvaheliselt aktiivsed, mõnede maade ja piirkondade piibliseltsidega on meil juba pikaajalised partnerlussuhted. Nii on see ka Balti riikidega. Igal inimesel, maal ja piibliseltsil on oma spetsiifilised probleemid. Neid tuleb mõista ja vaadata, mida sellel maal kõige parem teha oleks. Kui ma kuskile sõidan, siis mitte ainult piibliseltsi külastama, vaid ka kirikute, parlamendiliikmete, poliitikutega jne sidemeid sõlmima, kus see võimalik on. Piibel peab jõudma ühiskonda.
Mis mulje Teil Eestist on?
Eesti on mitmes mõttes eeskujuks, seda ütlen ma teadlikult, mitte viisakusest. Poliitiliselt on palju saavutatud, aga on toodud ka palju ohvreid. Eesti on üks neist maadest, millel on Euroopas väga vähe laene. Teiseks, üks suuremaid probleeme ja väljakutseid on, et inimesed jälle kristlike väärtustega kokku puutuksid. See on väljakutseks ka piibliseltsile, et kunst, kultuur, muusika jne siduda Piibli teemaga, et inimesed paneksid uuesti tähele Piibli sõnumit.
Millisele maale Te tahaksite minna, sest seal on veel kõik korrast ära?
Meil on praegu kontaktid Iraagis ja Iraanis. Iraagis on väga vähe kristlasi, paljud on põgenenud. Iraanis kohtab osaliselt kristlaste tagakiusu, siiski mitte kogu maal. Me näeme oma erilist ülesannet selles, et kristlased seal elada saaksid, et seal oleks kristlusel tulevikku, sest just see regioon on kristluse häll.
Millele peaks keskenduma?
Piibel ei ole ainult sõnum kristlastele või religioossetele inimestele, vaid ta on vajalik kõikidele inimestele ja jagab väärtusi. Piibli väärtus on nii sotsiaalne kui individuaalne. Teiseks juhtivaks teemaks reformatsiooniaastal on vabadus. Lutheri jaoks ei tähendanud vabadus seda, et igaüks võib teha, mida tahab, vaid seda, et inimesel on kindel alus ja väärtustest arusaamine. Ta austab teisi, ta peab kinni kindlatest reeglitest, mille järgi ühiskondlik elu toimib ja saab hästi areneda. Kuigi tänapäeval mõistetakse mõnda asja teisiti kui Lutheri ajal, pean ma seda teemat vajalikuks. Kolmandaks annab piibliselts võimaluse tegeleda kristlike väärtuste ja usuga ka neile, kes kirikusse ei kuulu. See on tõenäoliselt üks meie tähtsamaid ülesandeid, kui osa inimesi hülgavad kiriku kui institutsiooni.
Luther on öelnud, et evangeeliumi kuulutus on kiriku tegelik ülesanne. Iga kuulutaja või Jumala sõna tunnistaja peab teadlik olema, et sellel sõnumil on mõõtmatu mõju.
Täname!
1. veebruaril 2017
Eesti Piibliseltsis
JUMAL VABASTAB TÕESTI
«Siis öeldakse: «Laastatud maast on saanud otsekui Eedeni aed. Ja varemeis olnud,
purustatud ja mahakistud linnad on kindlustatud ja asustatud.»» (Hs 36,35).
Tugevaid narkootikume hakkasin ma tarvitama juba väga noorelt, 13-aastaselt. Aeg läks ja ma sain aru, et heroiin oli võtnud minu elus esikoha endale. Sellega kaasnes hulk probleeme nii omastega kui seadustega.
JÕUETUD KATSED
Väsinuna sellisest elust, püüdsin ma narkomaaniast loobuda, kuid mitte keegi ega miski ei suutnud mind aidata. Olin täielikus sõltuvuses. Mõnikord isegi õnnestus lühikeseks ajaks vabaks saada, aga alati hakkasin hiljem jälle narkootikume tarvitama.
Järjekordselt «murdununa» sõitsin välismaale, püüdes ära joosta narkootikumide ja muude probleemide eest. Kuid juba esimesel päeval langesin jälle nende lõksu ning pärast seda toodi mind kaks korda üledoosist välja.
Loomulikult ei lõpetanud üledoosist pääsemine narkootikumide tarvitamist. Sai selgeks, et selle probleemi eest ei jookse ma mitte kuskile. Vastupidi – kõik hakkas korduma ja mind veel tugevamalt lämmatama. Ma kaotasin igasuguse usu, et keegi võib mind muuta.
ELAV NÄIDE
Aga ükskord kohtasin ma inimesi, kelle minevik näis sarnanevat minu omaga. Nad hakkasid mulle rääkima, kuidas Jeesus neid narkomaaniast ja haigustest vabastas ning nad kutsusid mind rehabilitatsioonikeskusesse.
Ma olin niisugusest variandist juba ammu kuulnud, aga sel hetkel paelus mind see, et nende inimeste hulgas oli ka üks minu tuttav, kellega koos olime varem narkootikume tarbinud. Ma nägin, kuidas tema elu ja maailmavaade olid täielikult muutunud.
Minu jaoks sai see elavaks tunnistuseks sellest, et Jumal tõesti vabastab, sest teadsin, et iseseisvalt inimene narkootikumidest lahti ei saa. Seepärast otsustasin proovida pöörduda Issanda poole abi saamiseks ja parandada meelt oma pattudest.
ABI ON OLEMAS
Jeesus Kristus vabastas mind ilma valu ja vaevadeta sõltuvusest, samuti soovist patustada! Ta andis mulle ülirohkesti tagasi kõik, mille saatan oli varastanud selle aja jooksul, mil olin teda pikalt ja ustavalt teeninud.
Kahju ainult, et ma ei saa tagasi neid sõpru ja tuttavaid, keda enam ei ole elavate kirjas. Ma tänan Jumalat selle eest, et Ta päästis mind ja annab nüüd võimaluse tunnistada Tema jõust ja armastusest kõigile neile, keda veel on võimalik päästa. Tahan aidata samasuguseid lootuse kaotanud inimesi nagu ma ise kunagi olin.
Kui sa oled hädas narkootikumidega, ära heida meelt! Väljapääs on olemas – tule Jumala juurde ja võta vastu oma vabadus.
Kui sa kardad, et on raske loobuda vanast elust, mõtled, et saad ise hakkama või arvad, et oled veel liiga noor – tea, et see pettus hoiab sind kinni igavesti ja see tuleb murda, sest muidu läheb ainult hullemaks. Need kahtlused olid minul ka, aga praegu ma mõistan, kui mõttetu oli veel hiljuti minu elu ning kui huvitav ja kerge on elada koos Jumalaga!
OLGA (23) Lätist
Tvoi Put
JUMAL MÕISTAB MINU MÕISTMATUST
Liiklusõnnetus võib inimese elu ühe hetkega muuta. Nii juhtus Martin Wursteriga, kes 38-aastaselt ratastooli sattus.
See juhtus Taipeis, Taiwani pealinnas. Oli 11. november 2001. aastal, veidi pärast kella 6 õhtul. Pärast pikka tööpäeva sõitis misjonär Martin Wurster motorolleril oma kodu poole. Üks auto sõitis talle ette, kuigi Martinil oli eesõigus sõita. Toimus kokkupõrge ja Martini kolmas rinnalüli purunes täielikult.
Ehkki Martin oli teinud plaane hakata üles ehitama Hiina mandriosas tööd kuulmishäiretega lastega, oli ta nüüd koos abikaasa ja viie väikese lapsega sunnitud alumisest kehapoolest halvatuna Saksamaale tagasi pöörduma.
TISLERIST MISJONÄRIKS
Martin Wurster on pärit kristlikust kodust ja tal on seitse õde-venda. Õppides tisleriks, sai temast 1977. aastal kristlane. Ta ei piirdunud vaid usule tulekuga, vaid tahtis saada misjonäriks sooviga rännata Aafrikasse või Paapua Uus-Guineasse, «sest seal võin ma tislerina oma onni ise üles ehitada».
Martin Wursteri ema oli oma 14-aastase poja sooviga väga päri. Ta oli poja sündimisel Jumalale lubanud, et annab Martini täiesti Temale, kui ta tervena üles kasvab. Peres oli kolm haiget last.
Martin Wurster asus Bad Liebenzelli misjoniseminaris teoloogiat õppima. Misjoniinspektor Ernst Vatter tegi talle ettepaneku minna Taiwanile. Kaks aastat õppis ta taiwani murret ja pärast ka mandariini hiina keelt, vaatamata sellele, et oli halbade saksa ja inglise keele hinnete pärast gümnaasiumist välja lennanud.
Martin töötas koos oma naise Ulrikega 14 aastat Taiwanil pastorina ja ühe noorteorganisatsiooni juhina. Neile sündis viis last ja siis juhtus õnnetus.
JUMALALE VÕIB KÕIGEST RÄÄKIDA
Paranemise ajal leidis Martin tröösti psalmidest. Talle sai selgeks: «Ma võin Jumalale kõigest rääkida, Talle kõik oma mured kurta. Kui Jumal midagi sellist nagu minu õnnetus sündida lubab, siis võin ma usaldada, et see Tema plaani kuulub. Olen mõistnud, et elu ratastoolis võib olla isegi rikkam kui kahe jala peal.»
Martin Wurster töötab sellest ajast alates Liebenzelli misjonis referendina. Tema hoole all on Hiinas kuulmishäiretega laste projekt ja pagaritöökoja rajamine, kus õpetatakse välja kurte.
Ka 15 aastat pärast õnnetust palvetab Martin ikka veel paranemise pärast. Siiski on ta veendunud: «Ükskõik, mis tuleb, Jumal on minuga ja ka teiste puuetega inimestega.»
Alates 2013. aastast kuulub Martin Wurster esimese ratastoolihaigena Württembergi kiriku sinodisse.
CLAUDIUS SCHILLINGER
idea Spektrum
ARST LASTI VEENDUMUSTE PÄRAST LAHTI
Thomas Börner (55) on pärit baptistide perekonnast. Usk Jeesusesse Kristusesse on olnud alati tema elu osaks.
Juba meditsiinitudengina Kölnis oli ta teinud otsuse: aborte ta tegema ei hakka. Töötades 13 aastat Uelzenis naistearstina julgustas ta rasedaid naisi sünnitama. Tagasiside tema nõuannetele ja abipakkumisele oli positiivne – kõik naised tundsid, et nad on hea arsti hoole all.
Koos teiste elukaitsjatega Uelzenis asutas Börner ühenduse «Lootus». Selles organisatsioonis antakse naistele praktilist abi: toetatakse rahaliselt, lastehoiuga, lapsehoidjate otsimisega, ametiasutustes asjaajamisega.
Kui Börner detsembris Dannenbergi haigla günekoloogiaosakonna juhataja kohale asus, oli selge, et selles osakonnas ei hakata aborte tegema, kui ei ole meditsiinilist hädaolukorda. Selline seisukoht põhjustas meedias ja poliitikute seas protestitormi.
Nõustamisorganisatsioon Pro Familia oli «jahmunud»; Alam-Saksimaa tervishoiuminister Cornelia Rundt arutles valjuhäälselt rahatrahvide võimalikkuse teemal; meediakanal NDR rääkis telesaates õigusest raseduse katkestamisele. Ka kiriku ja diakooniakeskuste poolt ei tulnud toetust. Selle asemel tundis diakoonia pereteenuse referent Eva-Maria Zabbee hoopis muret, et naistest nende hädas ei hoolita.
KIRIKUD PEAVAD ELU KAITSMA
Börnerit kiriku seisukoht ei üllata. «Ma olen alati soovinud, et kirik rohkem elu kaitsmisel osaleks, aga ka praeguse juhtumi korral ma sellesse tegelikult ei uskunud.» Rasedusprobleemide korral on üsna raske universaalset ja ainuõiget positsiooni leida, sest pea iga kord tuleb individuaalne lahendus leida, aga siiski võiksid kirikud sel puhul elu toetavama seisukoha võtta.
Suurt toetust on Börner seevastu saanud oma baptistikoguduselt Uelzenis, Saksamaa Evangeelselt Alliansilt ja mitmetelt inimõigusorganisatsioonidelt. Ta on üllatunud, et nii paljud inimesed on teda julgustanud ja tema seisukohta toetanud.
SIRGE SELJAGA ARST
Börner on kindel, et toimib õigesti. «Peaarst kannab vastutust ja määrab liini. Oleks väga ebajärjekindel öelda: ma ise seda ei tee, aga teised arstid küll.» Kuid Rootsi kontsern Capio, kellele kliinik kuulub, seadis Börneri valiku ette: ta kas paindub ja aborte tehakse edasi või tal tuleb minna. Börner jäi oma seisukoha juurde ja palus end vallandada.
Börner on veendunud, et elu tuleb kaitsta raseduse algusest peale. Lähtudes Piibli käsust «sa ei tohi tappa», ei ole muud võimalust, kui abortidest keelduda: «Kristlik usk on minu elu alus ja sellest tulenevad minu käsitlused.»
Milliseks kujuneb Börneri erialane tulevik, seda ta veel ei tea. «Ma loodan Jumala juhtimisele.»
DANIELA STÄDTER
idea Spektrum
EKVAATORIPIDU
21. jaanuaril 2017 Tartu Loodusmajas
1. 365 sünnipäevast on üle poole peetud.
2. Lapsed maske meisterdamas.
3. Meisterdamise õpitoa tulemus on valminud.
4. Meelis Kibuspuu ja Mirjam Link annavad tänukaardi Tartu Seikluspargi juhatajale Ragnar Kekkonenile (keskel).
5. Pidu tõi lastele palju rõõmu.
6. Lapsed said ise vulkaanipurset imiteerida.
Sõbralt Sõbrale korraldab 365 lapsele sünnipäeva, st iga päeva kohta aastas üks sünnipäev. Projekti juhib Mirjam Link.
Fotod: Valdur Rosenvald
|
