Maikuu keskel oli Nuutsaku järv õppe- ja puhkekeskuse juures nagu ooteseisundis. Puud olid veel peaaegu raagus, see kevad on üldse olnud külm. Aga ega suvi tulemata jää. Iseasi muidugi, milline see tuleb.

Puhkekeskuses oodatakse puhkajatele meelepärast suve, põllumees ja aiapidaja igatsevad saagi kasvamiseks sobivaid ilmasid. Loomulik on tahta heade vaimulike üritustega täidetud suvekuid.

Eestimaal on soe aeg lühike. See on siiski parajasti nii pikk, et meie maa suudab end siin kasvanud saagist ära toita. Jumal on pannud eestlased elamiseks sobivale maale. Iseasi, et tänapäeva inimene tahab ka niisugust toidukraami, mis tuleb kaugematest maadest, banaane näiteks. Ja rahvusvaheline kaubandus toob mujalt Eestisse konkureerima põllusaaduseid, mis meil endal ka hästi kasvavad.

Hea ei tule iseenesest kätte. Selle nimel tuleb tööd teha ja loomulikult ka Jumalat paluda: «Paluge Issandalt vihma kevadvihmade ajal! Issand teeb kõuepilved ja annab neile vihmavalingud, igaühele rohtu väljal.» (Sk 10,1).

VASTANDUMINE EI TOO HEAD

Toimetaja kommentaar

Kaval viirus rikkus äsja kogu maailmas arvuteid. Eesmärgiks oli välja pressida lunaraha. Kes maksis, selle arvuti sai korda. Eestis ei olevat kahjukannatajaid olnud tänu arvutite heale seisukorrale.

Haritud kurjategijad kasutavad oma teadmisi paha tegemiseks. Haridus ei tee inimesi headeks ega moraalseteks, selleks on vaja hoopis usku Jumalasse. «Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses,» kirjutas apostel Paulus (Ef 4,22–24).

RAIL BALTIC ON IKKA VAIDLUSOBJEKTIKS

Alates Rail Balticu idee väljakäimisest on aga alles jäänud ainult tahe see raudtee ehitada, peaaegu kõik põhjendused on muutunud. Seniste hinnangute ja lootuste üksteise järel purunemisel on tuldud välja üha uutega, mõnikord eelmistele vastukäivatega. Näiteks pidi see raudtee vähendama meie sõltuvust Venemaast, nüüd aga räägitakse lootusest vedada sellel Venemaalt pärit kaupa.

Kellelgi ei saa midagi olla kiire raudtee vastu. Me tahame, et meil oleks head teed. Väga vajalik oleks kindel ühendus Kesk-Euroopaga, kuid sellest ideest on Rail Balticu puhul peaaegu loobutud. Aga kui ühendus on ainult Balti riikide sisene, ei peaks see olema ainult kihutamine ühest pealinnast teise. Vanad raudteed ühendavad peale pealinnade ka teisi olulisi paikasid ja need teed võiks kaasaegseks teha. Suurem kiirus ja mugavus tagaks eelise autotranspordi ees vaatamata sellele, et vana raudtee päris otse ei lähe.

Nendes argumentides ei ole midagi uut, käiks nagu mingi vana virisemine. Aga seni ei ole veel kindel seegi, kas ja kui suures osas Euroopa Liit Rail Balticu ehitamist toetab. Kes maksab kinni raudtee ekspluateerimise, on kauge tuleviku küsimus. Hiljutine tasuvushinnang näitas, et uus tee jääb rahaliselt suurde kahjumisse, kasu saadakse kaudselt, näiteks saaste vähenemisest. Niikaua, kui miski ei ole veel kindel, ei tohiks ka alternatiivseid ideid prügikasti visata.

Eesti maastikel võib leida mitmete kunagiste raudteede jälgi. Need teed olid minevikus vajalikud, kuid kadusid üsna ruttu tehnika arenedes ja ka muutunud aegade tõttu. Ei tahaks, et tohutult kallis Rail Balticu projekt pankrotti läheks või praegu aktiivses kasutuses olevatelt raudteedelt töö ja raha ära võtaks ning sellega need kadumisele määraks. «Rikkus saab enesele tiivad otsekui kotkas ja lendab ära taeva poole,» hoiatab Õp 23,5.

KAS LAULUPEOL VÕIKS KA VENE KEELES LAULDA?

Et mitte-eestlaste integreerimine Eesti ühiskonda ei ole eriti edukas olnud, on fakt. Kas laulupidu seda päästaks, on kahtlane. Nii eestlased kui venelased on ju seda alati näinud eestlaste peona.

Vene keeles on laulupidudel ennegi lauldud, kuid peamiselt poliitilistel põhjustel. Nõukogude ajal tuli laulda ka kommunismimeelseid laule. Rahvaste sõprus oli üks teemasid, mis tegi siis üldse võimalikuks niisuguse peo pidamise. Vaimulikke laule lauldi ka, aga mingis võõras keeles, et keegi sõnadest aru ei saaks.

Nüüd on teised ajad. Kõik laulud võiksid olla eesti keeles, olgu nad originaalis kasvõi venekeelsed. Laulupidu on üks väheseid kohti, kus eesti keeles laulmist veel loomulikuks peetakse. Inglise keel tungib peale ja seda võetakse vähemalt laulmise puhul peaaegu enesestmõistetavana.

Vene muusika on väga rikas. Kui ilma suurema kärata oleks laulupeo kavva ilmunud üks ilus vene laul, ehk oleks see ilma pahandusteta ka ära lauldud. Nüüd on sellele poliitiline silt külge pandud. Seda mõistaksid nii eestlased kui venelased ja eestlastele lähenemise asemel võtaksid venelased seda lihtsalt irooniliselt.

Ei maksa teha ilusast peost järjekordset vastandamist ja tüli. «Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid: Tema parem käsi ja Tema püha käsivars on toonud Temale võidu!» (Ps 98,1). Jumala kätte tuleb paluda ka rahvuste vahelised suhted Eestimaal.

JEESUS MUUDAB SINU ELU

«Ja kui nad tulid sinna paika, mida hüütakse Pealuuks, siis nad lõid Jeesuse sinna risti, samuti kurjategijad – ühe Temast paremale, teise vasemale. Aga Jeesus ütles: «Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!»»

Lk 23,33–34

Presidendid vahetuvad, Euroopa ja maailm on muutumas, aga Jeesus Kristus ei muutu (Hb 13,8). Ta ei peagi muutuma, sest Ta on täiuslik. Ta on vastus igale inimesele siin planeedil, igal sajandil ja ajahetkel. Ta on vastus ka sinu jaoks.

Kui keegi on suremas ja suures valus, siis see, mis on tema südames, tuleb tema suust välja. Seda ei saa tagasi hoida. Mõnedel inimestel tuleb südamest vihkamist. Kui naelad läksid läbi Jeesuse käte ja jalgade, siis need sõnad, mis tulid Tema suust, näitavad midagi Tema südame kohta. Ta on tulnud meid päästma ja meile andestama, tegema meid õigeks Isa ees. Ei ole vahet, mida sa oled teinud või kui suur või väike on sinu patt, Jeesuse verel on vägi, et sulle andeks anda. Kui sa oma patu üles tunnistad, siis Ta annab sulle andeks.

KOHTUMINE MÕRVARIGA

Mõni päev hiljem helistas üks sõber. Ta ütles, et ei saa minna vanglasse, kus ta tavaliselt käib ja palus mul minna enda asemel. Me kuulutame selles vanglas evangeeliumi. Kabelis oli umbes 50 meest. Ma olin hiljaks jäänud, üks istekoht oli veel tühi ja ma istusin sinna. See mees, keda olin näinud uudistest, istus minu kõrval. Ta oli kogu oma elu ära rikkunud, ta oli narkomaan ja vägivaldne. Sain korraga aru, et olen Jumala poolt saadetud.

Ma ütlesin talle: «Jeesus tahab, et sa teaksid, et Ta annab isegi mõrvaritele andeks. Kuigi sa oled teinud kohutava asja, on Jumal valmis sulle andestama, kui sa meelt parandad. Jumal andestab mõrtsukatele. Ühe nimi oli Mooses, teise nimi Taavet, kolmas oli apostel Paulus ja Ta võib andestada ka sulle.»

Ei ole vahet, kui suured või väikesed on meie patud, need hoiavad meid taevast eemale. Samas võivad need hetkega saada andestatud Jeesuse Kristuse halastuse ja armu läbi. Kui sul on suur patt nagu suur kivi ja mul on väike patt nagu väike kivi ning me läheme mõlemad keset merd ja viskame need kivid vette, siis need teevad väikese plärtsu, aga mõne sekundi jooksul nad upuvad ja on meie silme eest ära. Jumal ütleb, et Ta matab meie patud mere sügavusse (Mi 7,19). Tema igatsus on meid päästa ja olla meie parim sõber.

ANDESTAMATA PATU VALU

Ta ütles: «Kui ma olin noor mees ja töötasin Londonis, siis ma rikkusin abielu. Ma armastan oma naist. Kõik need aastad oleme olnud koos, aga sel hetkel ma ei olnud talle ustav.» Ma ütlesin, et nüüd oled sa mulle sellest rääkinud, räägi ka Jeesusele. Ta nuttis ja ütles Jeesusele. Siis ta läks koju ja rääkis oma naisele. Naine andis talle andeks.

See mees tuli järgmisel nädalal kirikusse ja ma ei tundnud teda ära. Kõik tema ravimid läksid vetsust alla. Ta oli täiesti vaba. Ta oli rahus iseendaga. Ta on olnud nüüd koguduses juba aastaid üks juhtidest.

Jeesus andestab, kui me tunnistame üles. Sa ei pea kandma süütunde kivi kogu oma elu kaasas. Sa võid selle maha jätta, sest Jeesus on maksnud sinu patu eest. Isegi kui keegi teine andeks ei anna, annab Jeesus alati.

SÜND UUDE ELLU

Jeesusel oli janu maailma päästmise pärast. Tal on igatsus, et sa oleksid päästetud. Tal on igatsus, et kõik inimesed läheksid taevasse.

Prohvet Jesaja kirjutas: «Pärast oma hingevaeva saab Ta näha valgust ja rahuldust tunda» (Js 53,11). Kui Jeesus näeb, kuidas patused tulevad koju Isa juurde, pöörduvad tagasi Jumala juurde, on Ta väga-väga rahul. Kuigi Ta läks läbi kohutavast valust ristil, vaatab Ta sinu peale ja ütleb: «Sa olid seda väärt.»

Kui Jeesus rääkis ristist, siis Ta ütles: «Kui naine toob last ilmale, siis ta on murelik, sest tema tund on kätte jõudnud. Aga kui ta lapse on sünnitanud, ei tuleta ta enam oma vaeva meelde rõõmu pärast, et inimene on sündinud maailma.» (Jh 16,21). Jeesus oli ristil sünnitusvaludes, et me võiksime olla uuesti sündinud ja päästetud. Valu oli kohutav, veri voolas, aga nüüd, kui Ta vaatab neid, keda Ta on päästnud, siis Ta näeb, et valu oli seda väärt. Sina oled seda väärt. Kui ema vaatab oma äsjasündinud lapse silmadesse, siis ta ütleb: «Sa olid seda väärt.» See on armastuse ime.

Jeesus ütles ristil surevale kurjategijale: «Täna oled sa koos minuga paradiisis» (Lk 23,43). Koos Jeesusega on alati täna. Nüüd on päästehetk, nüüd on hetk sinu ime jaoks. Selles hetkes praegu on Jumal. Ta kutsub sind usus välja sirutuma. Tuleb teha usupalve, nagu tegi surev kurjategija. See inimene oli kogu oma elu ära rikkunud. Aga oma elu lõpus ta ütles: «Jeesus, mõtle minu peale!» (Lk 23,42).

«Paradiis» on huvitav sõna. See on Iraani päritolu ja tähendas algselt ümbritsetud privaatset aeda. Jumal kõndis algul inimestega aias ja Jeesusel on oma taevalik aed. Ma tahan sinna pääseda. Aga sina? Ma hüüan: «Jeesus, mõtle minu peale!» Võta mind sinna aeda. Las ma lähen läbi uksest, kes on Jeesus ise (Jh 10,9).

VIIMANE VÕIMALUS

Kord linnas ringi sõites nägin teda kõndimas tee kõrval. Ta oli oma kodust väga kaugel. Ma peatusin ja ütlesin: «Mary! Tule autosse, ma viin su koju.» Ta istus sisse. Ta oli väga jonnakas naine. Ta ütles, et ei taha koju minna. Ta küsis, kuhu mina lähen. Ma ütlesin, et lähen noortekoosolekule jutlustama. Ta ütles, et tuleb kaasa. Ma ütlesin, et seal on vali muusika ja tossumasinad. Isegi minu jaoks on see liiga vali ja see ei meeldi talle. Ta vaatas mulle otsa ja lubas ikka tulla.

Oligi täpselt nii, nagu ma ütlesin: väga vali muusika, vilkuvad tuled ja tossumasinad. Mary seisis minu kõrval. Ma ütlesin, et lähen nüüd jutlustama. Ma unustasin Mary ära ja rääkisin noortele inimestele. Ma rääkisin, et kui sa tahad minna taevasse ja parandada meelt oma pattudest, siis tule täna Jeesuse juurde. Tulge välja oma istekohtadelt ja seiske siin lava ees! Nad hakkasid tulema. Siis ma vaatasin silmanurgast – Mary tõusis püsti ja tuli kolm-neli sammu lava ette ja andis oma elu Jeesusele.

Umbes kahe nädala pärast Mary suri ja läks taevasse. Ta tegi ainult paar väikest sammu, aga need olid tema elu suurimad sammud, ususammud Jeesuse poole. Oma väga kurva elu lõpul, nagu see kurjategija ristil, läks ta taevasse ja tegi Jeesuse väga õnnelikuks.

Matustel tuli Mary õde minu ja mu naise juurde ja ütles aitäh selle eest, et rääkisime Maryle Jeesusest. Me oleme nii õnnelikud, et oma elu viimastel päevadel õppis ta tundma Jeesust.

PÕLATUD ARM

Meie kirikus sai kaks aastat tagasi üks tüdruk terveks. Tal oli midagi ajus korrast ära ja ta oli peaaegu pime. Üks meie pastoritest läks haiglasse ja küsis arsti käest, kas tema nägemine võib tagasi tulla? Arst ütles, et see ei ole võimalik. Nägemine võib jääda samaks, aga ei saa taastuda, kahjustus on liiga suur.

Me palvetasime selle tüdruku pärast ja kahe nädala pärast hakkas ta täiesti selgelt nägema. Ta sai haiglast välja. Ta ei tule enam kirikusse, sest tal on Jeesusega igav. Kuidas see saab nii olla, inimesed kogevad selliseid imesid ja siis taganevad Temast? See on meie kõigiga võimalik, aga täna tuleme tagasi Jeesuse juurde ja oleme tänulikud Talle kõige eest, mis Ta on teinud meie heaks – risti ja Tema vere eest, sest Ta on meid armastanud igavese armastusega.

Elu saab väga ruttu läbi ja me tahame olla koos Jeesusega paradiisis. Üks kurjategija suri ristil ilma Jeesuse armastuseta, aga teine võttis sellest võimalusest kinni. Praegu on sinu võimalus. Tule Jeesuse juurde, sest Ta armastab sind!

MARTIN RUDDICK
Jutlus Tallinna Oleviste kirikus
Loe intervjuud autoriga Kuulutajast nr 8/322 (2016)!

NAISTETÖÖ EDENEB

Aktuaalne teema

Eesti EKB Koguduste Liidu naistetöö koordinaator HELINA-DIANA HELMDORF rääkis Kuulutajale oma tööalast.

Äsja oli kevadine naistekonverents «Kõnelused Jumalaga». Naistetöö tundub olevat üsna aktiivne.

«Kõnelused Jumalaga» oli tõesti õnnistatud aasta suursündmus. Aga kõik au ei kuulu meile, liidu naistetöö juhatusele. Naised on aktiivsed mitmes paigas ja korraldavad naistepäraseid sündmusi. Meie toetame võimalust mööda sellega, et aitame infot jagada.

Kui suur on liidu naistetöö tiim ja kui kaua Sa oled seda juhtinud?

Mul saab maikuus esimene aasta täis, aga selles tiimis olen ma olnud üle kümne aasta. Naistetöö juhatuses on hetkel viis eestlast ja
vene õdede kontaktisik Alina Orehhova.

Kui Sa said ohjad enda kätte, kas tekkis tahtmine midagi teistmoodi teha?

Kui uus inimene tuleb, siis ta tahab ikka midagi oma käe järgi teha. Tundub, et viimane naistekonverents oligi pisut teistmoodi kui eelmised. Ajad muutuvad ja me otsime, et rohkem meiega liita ka nooremat põlvkonda. Naistetöö on seni olnud ülekaalukalt keskealiste ja vanemate naiste tore kokkusaamise koht.

Kas naistetöö on traditsioonilise pere tugevdamisele suunatud?

Seda kindlasti. Kui ma vaatan venekeelsete naisteürituste teemasid ja kõnelejaid, siis need on väga perekesksed ja rõhuvad sõnumile, kuidas lapsi paremini kasvatada ja peresuhteid tugevdada. Eestikeelne naistetöö on keskendunud rohkem universaalsetele ja vaimulikele teemadele. Veidi vähem on käsitletud igapäevaseid praktilisi pereküsimusi. Meil on südames olnud naisi julgustada isikliku mina ülesleidmisele – kes ma olen Jumalas, kuidas ma Jumalat saan teenida, milline on minu olemisviis.

Alles usklikuks saavatel naistel on harva traditsiooniline perekond.

Kogudusse tuleb üha rohkem katkistest peredest inimesi, keda tuleb õpetada, et on üldse võimalik terves perekonnas kasvada ning milline on Jumala loodud normaalne suhe mehe ja naise ning vanemate ja laste vahel. See on väljakutse kogudustele ja ka meie naistetöö tegijatele, kuidas kõnetada nö tavalisi, kirikukaugeid naisi, mitte ainult neid, kes käivad aastast aastasse nagunii koguduste teenistustel.

Naistekonverentsid ei ole siis äratuslikud?

Enamasti oleme me teinud need sügava vaimuliku sisuga, mis ei tähenda, et sinna ei võiks tulla mitteusklikke.

Rõõmu teeb see, et meil tehakse väga toredaid evangeelse suunitlusega konverentse noortele tüdrukutele. Nende peakorraldaja Laura Maide on ka meie juhatuses. Nad kutsuvad ka endast vanemaid naisi kõnelema. Näiteks sel aastal oli kuuldavasti eriti populaarne Einike Pilli, Helle Lihti ja Janice Viinalassi poolt juhitud seminar.

Kas naistetöö vastandub meestetööle?

Mingil juhul ei vastandu. Kus mehed pühad käed üles tõstavad ja palvetavad (1Tm 2,8), seal on kogudused tugevad ja perekonnad õnnelikumad. Samas on loogiline, et naised jagavad teatud asju naiste keskel ja naistepärasel viisil sõnum jõuab naistele paremini kohale.

Mul on hea meel, et mehed saavad aru, et see töö on mõlema soo ühiseks kasuks ja vaimulikuks kasvuks. Me näeme, et selle taga on õnnistus, kui taotleme teise hüvangut. See sõna läheb koju kaasa ja kannab vilja.

Mul oli tore kogemus aastaid tagasi. Sõitsin lennukiga Delhist Helsingisse ja minu kõrvale sattus üks hindu mees. Ta oli väga uudishimulik, vaatas, mida ma teen – ma lugesin Piiblit. Ta pärimiste peale kõnelesin talle naisteteenistusest koguduses. Ta tegi suured silmad, et mis see niisugune on, miks te seda teete. Ma selgitasin väga lihtsalt, et kui naised on rahul ja õnnelikud, siis on ju lõppeks ka mehed.

Kas Eesti naistetöö on seotud teiste maadega?

Mitte küll tugevate sidemetega, aga me oleme kontaktis Euroopa Baptistiföderatsiooni naistega ja oleme ka võõrustanud neid Tallinnas peetud konverentsil.

Kas rahvusvahelist survet, feministlikku või sugude eitamist, ei tule kuskilt?

Meie uskkonna tasemel mitte. Baptistid on üldiselt üsnagi konservatiivsed.

Mis tõmbas Sind naistetöösse?

Mul oli teismelisena unistus, et tahaks teha sellist tööd, kus saaks naisi kaunimaks teha. Ma läksingi õppima kosmetoloogiat. Aga aastate jooksul, kui ma koguduses teenisin, hakkasin ühe rohkem nägema, et kui naine sisemiselt ei tunne, et ta on väärtuslik ja kaunis, et Jumal on andnud igaühele unikaalse olemisviisi, siis ükskõik, mida sa väliselt teed, sellest ei ole lõppeks abi. Teatud hetkel kogesin juhtimist hakata Olevistes naistetöös kaasa teenima. Õige pea kutsuti mind ka liidu naistetöö juhatusse.

Täname!

18. mail 2017
Skype’i vahendusel

TERVE ELU KOOS JUMALAGA

Otepää Evangeelse Vabakoguduse Palverändur pastor MARGO MERI saab 50-aastaseks. Kuulutaja jaoks on ta omainimene, sest ta on üks lehte välja andva Kuulutaja Ühingu kolmest liikmest.

Sinu noorpõlvekogudus oli Tallinna Kalju Baptistikogudus, kuigi Sa elasid Keilas.

Minu ema on Keila Baptistikoguduse liige ja isa Tallinna Kalju koguduse liige. Nüüd elavad nad Haapsalus ja teenivad kaasa sealses baptistikoguduses. Isale veel rahu ei anta, kuigi ta on 81-aastane – tihti tuleb alguspalvet teha ja vahel jutlustada ka.

Eks ma liikusin kahe koguduse vahet. Emaga käisin Keilas ja Kaljus oli isaga koos olemise aeg. Sageli pärast koosolekut käisime isaga Balti jaama puhvetist läbi ning sõime seal püstijalu viinerit ja kapsast ning jõime automaadist gaseeritud limonaadi peale. Mulle on just need korrad eredamalt meelde jäänud, kuigi käisime ka kogu perega Tallinnas.

Mis mälestused on Sulle jäänud Kalju koguduse pastorist ja EKB vanempresbüterist Robert Võsust?

Robert Võsu laulatas mu vanemad, õnnistas mind lapsena ning hiljem ka koguduse liikmeks. Tema läkitas mu vanemad vaimulikule tööle. Tol ajal ei tohtinud niisama koos käia, aga põhjust leiti sünnipäevadest. Mäletan koosviibimisi Robert Võsu kodus. Pikk laud oli valge linaga kaetud, koguduse rahvas istus ümber laua. Keegi tõusis püsti ja tunnistas, lauldi ühiselt vaimulikke laule – see oli võimas. Lapsed olid vanematega kaasas ja meil oli väga lõbus, sai kõvasti möllatud. Tänu sõprusele Robert Võsu lapselapse Veikko Võsuga, kes on nüüd Nõmme baptistikoguduse pastor, ööbisin tihti seal majas. Ma olen isegi Robert Võsu kabinetis maganud. See oli põnev koht, seal oli huvitavaid raamatuid ja kassette, kuulasime kristlikku muusikat.

Millal Sa usklikuks said?

See juhtus viieaastaselt Keilas ühel sünnipäeval. Pastor Ants Rebane mängis meiega mängu «Mina olen viinapuu ja teie olete oksad». Ma ei mäleta, kuidas see mäng käis, aga pärast ta küsis meie käest, kes soovib saada Jeesuse lapseks. See küsimus puudutas mind väga. Ma nägin oma paar aastat vanemat õde ja veel mõnda last oma elu Issandale andmas. Ma ei julgenud kätt tõsta. Läksin koju ja palvetasin õhtul teki all: «Jeesus, anna mu patud andeks ja võta mind ka oma lapseks!» See oli eriline päästekogemus.

Kunagi palju hiljem oli ühel evangeelsel koosolekul Keilas külas pastor Herman Mäemets. Ta küsis pärast teenistust minu käest, et kas ma olen Jumala laps. Ma mõtlesin natuke ja ütlesin, et kindlasti olen. Lapseea kogemused ja Jeesuse kutse on tõelised.

Kui vanalt Sa koguduses kaasa töötama hakkasid?

Esimest korda tunnistasin avalikult Rakveres, kuhu Kalju koguduse meeskoor oli külla kutsutud. Ma olin umbes 15-aastane. Võeti nööbist kinni ja öeldi, et sina lähed järgmisena kantslisse. Kuidagi sain hakkama.

Robert Võsu pidas noortele meestele homileetika kursust. Esimese proovijutluse pidasin, kui ta oli kuskil kogudusi külastamas. Järgmine kord ta ütles: «Ma kuulsin, et sa olid hea jutluse pidanud. Teeme au pooleks!» Ta oli õpetanud, kuidas seda kirjakohta lahti seletada. See oli Nehemja müüri ehitamise ja templi taastamise lugu.

Kui Jüri Puusaag oli Kaljus pastoriks, siis oli kindel olla. Tema aitas alati hädast välja. Kui mingi mõte minu jutluses oli segaseks jäänud, siis tema rääkis mõne näite sinna juurde ja pani asjad paika.

Osalesin koguduse puhkpilliorkestris, mida juhatas pikka aega Toivo Kivi, ning noortekooris. Noori oli Kaljus päris palju, üle kolmekümne. Kui eelmine noortejuht mujale läks, siis usaldati see amet mulle. See oli veel enne sõjaväge. Enamik noori olid minust vanemad ja mul ei olnud mingit koolitust sellel alal. Olin päris tihti hädas ja palusin Jumalat, et Ta nüüd aitaks. Ja Ta aitaski.

Kus Sa sõjaväes olid?

Olin kaks aastat Tšehhoslovakkias Turnovis, umbes 80 kilomeetrit Prahast. Seal imestasid ohvitserid, et kuidas selline mees siia sattus – ei ole komsomol ja on usklik. Pealegi olime tuumaraketivägedes. Aga Jumal juhtis nii.

Kuna mängisin pool aastat pasunaorkestris, sain vahel koos teistega linna minna. Isegi Prahas käisime erariietes naistepäeva kontserti andmas. Ükshaaval meid linna ei lastud, kardeti, et poisid hüppavad Lääne-Saksamaale ära.

Mingit vaimulikku kirjandust ei tohtinud kellelgi olla. Iga päev vaadati taskud ja kapid üle. Kirjutasin oma märkmikku need kirjakohad, mida mulle sünnipäevaks, jõuluks või muidu kirja sees saadeti. Mul oli 27 kirjakohta välja kirjutatud ja see oli kaks aastat minu Piibel.

Sain Turnovi kogudusega kontakti ja käisin kaks aastat tagasi seal külas. Kohtusin ka linnapeaga ja andsin televisioonile intervjuu. Ma olin esimene seal teeninud sõdur, kes oli tagasi tulnud.

Mis siis sai, kui Sa koju tagasi tulid?

Ülikooli sisseastumiseksamid juba käisid ja ma ei saanud õppima minna. Ma jäin jõude ja otsustasin minna isa käe alla ehitust õppima. Ta oli liidu keskuses ehitaja ja majahoidja. Samal ajal alustas ka seminar tööd. Rektor Peeter Roosimaa tuli minult küsima, mida ma elust arvan ja kas ma seminari ei taha õppima tulla. Ma tundsin, et peaks enne natuke ehitust õppima – mine tea, äkki on Jumalale ka sellist meest kunagi vaja. Praegu olen seminaris eksternõppes, teen punkte siis kui jõuan.

Aitasin Ridalas kiriku ehitust lõpetada, liidu keskuse kõrvalhoone ehitasime nullist üles. Vahepeal oli väiksemaid töid Elvas ja Kaljus ning siis läksime isaga Kuressaarde. Seal ehitasime üle aasta Siioni kirikut. Kui abiellusin, töötasin Tartu Salemi kiriku ehitusel. Hiljem olin infotehnoloogia alal.

Kuidas Sa Elvast naise leidsid, vahemaa oli ju pikk?

Armastusel pole vahemaadega probleeme. Käisime perekonniti läbi. Isa oli Elvas uue palvemaja ehitusel pikalt abiks ja ööbis Lea vanemate majas. Mõnikord käisin isaga kaasas, aga siis ma olin alles noor. Hiljem tehti Elvas sanitaarremonti, siis sai veel käidud. Nüüd oleme juba üle 25 aasta abielus.

Abiellumise järel tulin Elvasse elama. Pastor Toivo Pilli ajal valiti mind koguduse juhatuse esimeheks. Vahepeal täitsime koos Erich Leesikuga kahekesi kohusetäitja ametit, kui pastorit ei olnud. Pastor Peeter Tamme ajal valiti mind abipastoriks.

Pastoriks minemise kutse oli mul südames ammu ja oli ainult aja küsimus, millal ettepanek tehakse. Isa oli ju ka pastor. Abikaasat otsisin ka selle mõttega, et kes oleks valmis minuga kaasa tulema. Kui Helari Puu oli liidu president, siis ta kutsus mind välja ja küsis, kas ma olen valmis kogudusetööle minema.

Kas Otepääd pakuti sellepärast, et seal oli kiriku ehitamine pooleli?

Tegelikult oli mul valida kolme linna vahel. Mind ei kutsutud ehitama, vaid vaimulikku tööd tegema. Aga päris ruttu sai selgeks, et asjad liiguvad libedamalt, kui koguduses on üks juht. Sponsorite jaoks on ka oluline, et oleks üks mees, kes vastutab ning omab infot koguduses toimuva kohta. Noorel mehel jätkub energiat mitme asja jaoks. Olin Otepääl 15 aastat ja mitmed aastad aitasin ka ehitusel kaasa.

Nüüd Sa tahad Otepää pastori ameti maha panna. Kas Sa oled väsinud või läbi põlenud?

Ei seda ega teist, aga tunnen, et mu töö on seal tehtud. Praegu aitan kaasa Valduste OÜ ehitusprojektides, Sõbralt Sõbrale poodide käivitamisel ja Nuutsakul.

Kas sabatiaasta ei aitaks?

Olen kunagi pool aastat puhkeaega võtnud ja see aitas mind väga palju. Üks aasta sai ka Kanadas oldud. See oli keskkonnavahetus, kuid puhkuseks seda nimetada ei saa. Mingil hetkel tajud, et kogudusse oleks uusi töötegijaid juurde vaja, värsket visiooni ja nooruslikumat energiat. Üks viis neid juurde saada on leida uus pastor. Väiksema kogukonna töötegijate elu on paraku teistsugune kui suurlinnades. Esialgu jään Otepää koguduse liikmeks, aga juhi vastutuse annan juhatusele üle.

Mida Sa Otepää aastatest esile tõstaksid?

Otepää avardas vaimulikus sfääris mu silmaringi ja mõtlemist. Õppisin veel rohkem usaldama Jumalat, kellele saab kindel olla igal ajal. Kindlasti ka see, et väikese koha pastor on pastoriks tervele kogukonnale. Väga palju tuleb suhelda väljapoole – naabritega, omavalitsusega, koolidega, kultuuriasutustega. Oled nagu avaliku elu tegelane, keda jälgitakse kõrvalt ja kelle sõnu pannakse tähele. Pastor ehitab silla koguduse ja kogukonna vahele. Tahan esile tõsta ka oma ustavaid kaastöölisi, kes on mulle nii palju head õpetanud ning kellega olen kokku kasvanud.

Kui Sa Kanadast tagasi tulid, ei võtnud kodumaa Sind kahel käel vastu.

Kui ära lähed, tõmbad nagu juhtme seinast välja. Tagasi tulles võid juhtme seina tagasi panna, aga sa ei saa automaatselt endisest punktist jätkata. Näiteks kuu aega ei ole haigekassat. Kuna sa pole viimase aasta jooksul Eestis kuus kuud tööl käinud, ei saa taotleda töötu abiraha ega võtta pangast väikelaenu, kuigi oled Kanadas ametlikult raha teeninud. Abikaasa tööotsingud pole veel siiani lõppenud. Kõik elu hakkab nullist peale, kui ei ole tasuvat kohta, kust kohe jätkata. Veel pead vaatama, et topeltmaksustamist ei tekiks. Mõistan misjonäride probleeme, kes koju naasevad.

Kas Sa oled avatud uutele väljakutsetele?

Kutseid võib teha, aga eelistan olla natuke aega rahulikult. See pidev vastutus ja tähelepanu keskpunktis olemine nõuab väljapuhkamist.

Minus on veidi kreeklast, kes elab üks etapp korraga. Sellepärast stressi minna, et plaan täitmata, oleks ka natuke kehva elu. Tahan olla Issanda käsutuses ja Tema riiki edendada.

Lapsed on juba oma elu peal ja meil abikaasaga on käes see hea aeg, kus võime end pisut vabamalt tunda. Oleme õppinud üksteist kõiges hoidma ja toetama ning meil on kahekesi väga lõbus.

Täname ja soovime õnnistusi juubeliks!

14. mail 2017
Skype’i vahendusel

MA ÕPIN KAUGEL OLLES KODUMAAD ARMASTAMA

Täiesti tavaline esmaspäev Indias – igalt poolt kostab hääli, lehmad lebavad tänaval ja liiklus sarnaneb rahutule sipelgapesale. Minu rikšajuhti suits, kisa ja kaos ei sega.

Mina aga igatsen korda ja mõistlikke tänavasilte. Aga veel enam igatsen ma sinise taeva ja kevadelõhnade järele. On maikuu, aga alates Delhisse elamaasumisest ei saa ma enam aastaaegadest aru.

Me sõidame piki jõge ja ma pean nina kinni hoidma. Paljud siinsed veed on kohutavalt saastatud ja haisevad palavuse korral hullusti.

VETTE EI VÕI HÜPATA

Rikšajuht peab kinni ning ma lähen edasi jalgsi – hoolega maapinda jälgides, et mitte prahi, koerahunnikute või aukude sisse astuda. Pargis tervitavad mind metssead, tänavakoerad ja ahvid, kes toidujäänuseid otsivad. Pered istuvad külgkülje kõrval ja lapsed mängivad kriketit. Mulle meeldivad värvid, rõõmsameelsus ja see, et veel tullakse kokku piknikule, selle asemel et teleka ees istuda.

IGATSEN KELLALÖÖKE JA KIRIKUTORNE

On nii palju asju, mida ma sel momendil igatsen: vihmasadu, kõnniteid ja avalikke tualette. Häält, kui hammustad värsket õuna. Vaikust. Sörki hommikuhämaruses. Puid ja ojasid. Tähti öötaevas. Värsket õhku. Inimesi, kellele ma ei pea midagi seletama. Palvelaule. Kellalööke ja kirikutorne…

ELEVANTJUMAL JA MINU VANEMATE JUMAL

Läheb pimedaks ja ma sõidan ruttu koju, sest naistele ei ole see aeg enam ohutu. Kohale jõudnud, näen ma tavalist pilti: päevatööliste perekond, kes teeb prahihunnikul lõket, et endale toitu keeta. Nad magavad koos lastega palja maa peal, neil ei ole ei voodeid ega kliimaseadet.

On palju asju, mida ma nägema ja hindama õpin. Tõsi on, et alles kaugelt vaadates õpid kodumaad õieti hindama. Kui ma ükskord koju lähen, teen ma loodetavasti rohkem selle heaks, et ta ilusaks ja väärtuslikuks ka jääks.

TABITHA BÜHNE
idea Spektrum

TA OTSIS JUMALAT JA LEIDIS JEESUSE

Maamun Kamranil ja tema 11 vennal-õel oli Bagdadis õnnelik lapsepõlv. Kuigi nad kodus Jumalast ei rääkinud, pakkus teema talle huvi. Tal oli küsimus, kas Jumal on olemas ning tegeles seepärast koraani ja selle erinevate käsitlustega.

Et enesetaputerroristid on märtrid ja lähevad paradiisi, oli tema jaoks ehmatav. Ta ei suutnud mõista, miks erinevate islami usuvoolude pooldajad – nagu sunniidid ja šiiidid – nii veriselt üksteise vastu võitlevad. See ei tundunud talle loomulikuna. Nii tegi ta järelduse: «Olen Jumalat otsinud, aga ei ole Teda leidnud.»

KRIŠNA EI LEEVENDANUD IGATSUST

Ühel ööl läks tal tervis käest. Ta ei saanud enam hingata ja mõtles, et lämbub ära. Teda haaras paanika. Siis hüüdis ta ühte nime, mida ta seni kunagi tarvitanud ei olnud: «Jeesus!» Kohe oli ängistus möödas. Kamran ei suutnud seda endale seletada.

«KAS ME EI VÕIKS KOOS PALVETADA?»

Alates sellest päevast on ta kristlane: «Lõpuks leidsin ma Jumala. Minu usaldus Tema vastu on piiritu. Ta ei jäta mind iialgi üksi.» Rahutust otsijast sai sügavas rahus puhkav kristlane.

Et veel enam oma uuest usust teada saada, käis ta kaks aastat Liibanoni baptistide piibliseminaris. Seejärel töötas ta mitmes araabia riigis graafikadisainerina. Ta kasutas oma tööd, et moslemitega oma kristlikust usust rääkida. Mõned olid uudishimulikud, teised ähvardasid talle kuuli pähe kihutada.

KRISTUS ON TALLE KÕIK

Ta tegutseb ka diakooniaühingus pagulaste sotsiaaltöötajana. Selle kaudu on tal pidev kontakt moslemitest varjupaigataotlejatega. Ta tõlgib neid ametiasutuste külastamisel, mõningad tulevad jumalateenistustele. Mõned on uudishimulikud, teised sõimavad teda uskmatuks. See teda ei sega: «Kristus on armastus ja tähendab mulle kõike. Minu usku ei saa keegi enam ära võtta ja ma jutustan sellest moslemitele.»

DANIELA STÄDTER
idea Spektrum

ENDINE KAKLEJA KUULUTAB NÜÜD EVANGEELIUMI

Martin Schrott (52) pärineb Põhja-Saksamaalt. Kui ta oli 12-aastane, vahetasid tema vanemad elukohta. Uues koolis hakati järeleandlikku poisikest kiusama ja tema perekonnanime (tõlkes «vanaraud») pärast pilkama.

Martin oli sobiv ohver oma klassi kangete poiste jaoks. Ta sai pidevalt peksa. Ta tuli sageli koju purukslöödud prillide ja räbaldunud pükstega. Lõpuks sai isal sellest villand ja ta pani poja džuudotrenni. Martin sai maitse suhu ning käis ka poksi- ja karateetrennis. Ta treenis end kuude kaupa tugevalt.

PÖÖRE – TA VÕITIS KAKLUSE

Martini elu koosnes sellest alates alkoholi joomisest, kaklustest, vargustest ja lõhkumistest. «Sel ajal kogesin ma esimest korda, et ma olen keegi ja suudan midagi,» meenutab ta nüüd. «Aga lõpuks muutusin ma nende inimeste sarnaseks, kelle eest minu vanemad mind alati hoiatanud olid.» Kamp varastas närvikõdi pärast.

PAGAN SAI KRISTLASEKS

Martin kuulis seal Jeesusest Kristusest. Talle tuli meelde, et tema vanaema oli palvetaja. Ometi ei mänginud nende kodus usk mingit rolli. Koosoleku lõpus küsis üks korraldaja: «Kas sa tahad Jeesust isiklikult tundma õppida?» Martin teadis, et on pattu teinud – ka Jumala ees. Tema tunded jooksid nagu mööda ameerika mägesid.

Lõpuks oli Martin nõus ja palvetas esimest korda elus. Täna ütleb ta: «Hommikul ärkasin nagu täisvereline pagan, aga õhtul läksin pöördunud kristlasena voodisse.» Sel nädalal sai kristlaseks veel 15 noort inimest.

ROKKARITE MISJONÄR

Kuna ta sõidab mootorrattaga, tutvus ta rokkmuusikutega ja sai nendega sõbraks. Ta rääkis neile oma usust ja mõnedest said kristlased. Täna vaatab ta tagasi ja võib tõdeda: «Alles koos Jeesusega algas minu jaoks põnev ja haarav elu.»

KLAUS RÖSLER
idea Spektrum

Lühidalt

Eesti EKB Koguduste Liidu VAIMULIKE TÖÖTEGIJATE PÄEVAD

Nuutsakul 12. ja 13. mail 2017

1. Allan Helde: «Ülistus – lähendaja või lahutaja?»
2. Maria Põldaru: «Ülistus – kas palve või jutluse jätk?»
3. Peeter Tamm: «Kust tulevad Timoteosed?»
4. Grupitöö.
5. Vestlusring.
6. Liidu president Erki Tamm esitas küsimuse oma tütrele.