|
Toompea
Foto: Indrek Luide
Eesti Vabariigi sajanda juubeli tähistamist alustati juba 16. aprillil. Kristlaste jaoks oli see esimene ülestõusmispüha. Muidugi rõõmustasid usklikud Kristuse võitu tähistades ka maise vabaduse üle. Aga maine ületas sellel päeval Eesti ühiskonnas tugevalt vaimuliku.
Ürituste planeerijad ei tule selle pealegi, et pilk ka kirikukalendrisse heita. Niisuguseid inimesi tuleb üha juurde. Kui vaadataksegi, ei osata nende ja teiste pühade tähendust mõista. Isiklik kokkupuude ju puudub. «Aga kuidas nad saaksid uskuda sellesse, kellest nad ei ole kuulnud? Kuidas nad saaksid kuulda ilma kuulutajata?» näitas apostel Paulus kristlaste vastutust sellise olukorra eest (Rm 10,14).
Tegelikult on väga patriootlik uskuda Jumalasse ja teha Tema tahtmist. Issand ütles: «Tehke mu määruste järgi ning pidage mu seadlusi ja täitke neid, et te võiksite maal julgesti elada! Maa annab siis teile vilja ja te sööte küllastuseni ning elate seal julgesti.» (3Ms 25,18–19).
 ÕIGED VALIKUD EI TULE ALATI KERGELT
Toimetaja kommentaar
Texases sai surma 13 baptistikoguduse liiget, kui nende buss põrkas kokku veoautoga. Selle juht oli ametis mobiiltelefoniga ja ei suutnud oma autot valitseda. Koguduse pastor ütles, et maise elu kaotanud vennad ja õed on nüüd elavatena Kristuse juures. Muidugi mitte tänu mobiiltelefonile, vaid usule Jeesusesse Kristusesse.
Eesti politsei on mõnel päeval eriti jahtinud mobiiltelefoniga rääkivaid autojuhte. Vahelejäämise ohus on olnud ka selle kommentaari kirjutaja ja ehk mõni lugejagi. Kommentaari teemat ei oleks sellest saanud, kui kurba uudist Texasest poleks tulnud. Näeme, et pole olemas väikesi patte, kõigile tuleb pöörata tõsist tähelepanu.
PEALINN EI OLE ENAM PETERBURIS
Käesoleva Kuulutaja esilehel on juttu Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva tähistamise algusest. Tegelikult meenutati juba enne 16. aprilli saja aasta möödumist eestlaste rongkäigust Peterburis, kus nõuti Eestile autonoomiat. Demonstrante olevat olnud 40 tuhat. Kui palju oli tegelikult Peterburis eestlasi? On koguni arvatud, et sada tuhat, aga see number on vist liiga suur.
Peterburi poole vaadati siis nagu nüüd Soome poole – linn on Eestile lähedal, rongiühendus oli hea. Peterburis sai õppida ja töötada, töökohti leidus nii lihtrahvale kui ka spetsialistidele. Tegemist oli ju impeeriumi pealinnaga. Eestlased olid Vene riigi kodanikud, paremini haritud ja hoolsamad töötajad kui venelased (vähemalt me ise arvame endast nii). Teoreetiliselt olid eestlastele ka kõrged riigiametid lahti. Muidugi oli Vene impeerium seisuslik riik ja eestlased ei olnud aadlikud.
On küsitud, et miks meenutada rongkäiku, mis nõudis Eestile ainult autonoomiat ja mitte iseseisvust? Reformatsiooni juubeliaastal küsitakse veel, miks peaks kiitma Martin Lutherit, kes ei suhtunud juutidesse nii nagu meie? Aga sellepärast, et 21. sajandi mõtteviis ei tekkinud tühjale kohale. Eesti iseseisvuseni jõuti astmeliselt ja kus me oleksime ilma Martin Lutherita, selle üle pole mõtet spekuleerida.
Ausalt ajalugu vaadates ei ole see nii täiuslik, nagu tagantjärele tarkuse kohaselt oleks võinud olla. See ei tähenda, et ajalugu poleks väärt meenutada. Eriti tuleks hinnata Jumala tarkust meie rahva saatuse määramisel. Kui Jumal tõotas Iisraelile Kaananimaa, ütles Ta kärsitutele sealsete rahvaste kohta: «Ma ei aja neid su eest ära ühe aastaga, et maa ei jääks tühjaks ja sulle ei sigineks metsloomi. Ma ajan nad sinu eest ära vähehaaval, seni kui sa sigined ja pärid maa.» (2Ms 23,29–30).
KES SOBIB AASTA EMAKS?
Emadepäeval tehakse teatavaks järjekordne aasta ema. Ootamatult hakati protestima seniste tingimuste vastu, mille järgi peab aasta ema olema abielus. Protestijad leidsid, et selline nõue ei ole kaasaegne. Mõned arvasid koguni, et kuna levinud on ka homoseksuaalsed «perekonnad», võiks aasta emaks saada isegi meesterahvas, kui ta on lapsi hästi kasvatanud.
Ema on siiski väga bioloogiline mõiste – ta on lapse ise sünnitanud. Sellega mehed kindlasti hakkama ei saa, ükskõik kui «kaasaegsed» nad ka ei ole. Ema võiks jääda ikka emaks. Ka kasuemana on ikka nähtud naisi, mitte mehi. Lastekasvataja tiitel on iseasi.
Aasta ema ei peaks olema kangelane, kes oma laste kasvatamisega üksi hakkama on saanud (kui ta just ei ole lesk). Selle tiitli kandja peaks suutma ka laste isa pere juures hoida. Võib nõustuda naisliidu esinaise arvamusega, et aasta emaks ei sobi naine, kes igal aastal lastele uut isa tutvustab.
Kritiseerijad tõid välja, et väga paljud naised kannatavad abielus, saavad peksa jne. Kas vabaabielu kaitseb siis naisi vägivalla eest? Pigem küll vastupidi. Naised (ja muidugi ka lapsed) on kaitstud eelkõige just abielus, mitte väljaspool seda. Tänapäeva ilmalik abielu on pealegi peaaegu sama lihtsalt lõpetatav kui vabaabielu, kui naise elu väljakannatamatuks peaks minema.
«Austa oma isa ja ema, … et su käsi käiks hästi ja sa elaksid kaua maa peal!» tsiteeris apostel Paulus kümmet käsku (Ef 6,2–3). Ka ilmalikus ühiskonnas võiks midagi püha olla, emaseisus (ja isaseisus) peaks kindlasti nende asjade hulka kuuluma.
TÜHJA HAUA TÄHENDUSI
Jeesus Kristus, Messias, Jumala Poeg, oli lõpetanud oma maapealse töö. Ta oli juutide asualal kuulutanud Jumala riiki, õpetanud, teinud head ja parandanud kuradi poolt rõhutuid. Algusel polnud vigagi, sest juudi lihtrahvas otse «rippus» Tema küljes Teda kuulates, Tema järel käisid suured rahvahulgad, nii mõnigi koguni pöördus ja parandas meelt.
Seevastu ülikud tegid Tema vastu süstemaatilist, teadlikku ja paadunud vastutööd. Neile Ta ei sobinud, sest nad ei tundnud ära Teda, kes Jeesuse oli läkitanud – Jumalat – vaid pidasid Jeesust koguni jumalapilkajaks. Ja ehkki nad Jeesuses ühtki surmasüüd ei leidnud – sest Jeesus polnud oma maapealse elu jooksul teinud muud kui vaid Jumala tahet, seega mitte ühtegi pattu – mõistsid nad Ta oma Suurkohtus ometi surma ning sundisid poliitiliste mõjutusvahendite abil Rooma okupatsioonivõimu seda otsust täide viima.
SURM JA MATUS
Nii lõidki Rooma sõdurid Jeesuse risti kahe röövli vahele. Ristilöömine oli toonases Rooma riigis üpris tavaline nähtus ning vahel piinlesid ohvrid ristil mitu päeva, enne kui hinge heitsid. Seekord oli aga tegu suurte paasapühade eelõhtuga. Kuna selline võigas vaatepilt kolme ristiga oleks rahva peomeeleolu häirinud, palusid juudid maavalitseja Pilaatust ristilöödute surma kunstlikult kiirendada, sest pühad olid ju kohe-kohe algamas. Jeesus oli aga jumalikul ettehooldel juba surnud, seetõttu võeti Ta surnukeha ristilt maha ja pandi hauakambrisse. Ja nii mõnigi võis rahulolevalt mõelda, et see lugu on nüüd läbi.
Ajapuuduse tõttu oli aga Jeesuse ihu kombekohane võidmine jäänud poolikuks, kuna alanud hingamispäev nõudis kõikide toimetuste lõpetamist. Hingamispäeva ehk vaikse laupäeva kohta pole Piiblis kuigipalju infot peale selle, et siis puhati käsu järgi. Siiski toimus sel päeval üks oluline sündmus, mille siinkirjutaja jaoks aitas taas elavaks teha Tartu Salemi koguduse diakoni Adu Saare mõtisklus tänavuse vaikse laupäeva palvetunnis.
Nimelt meenus sel päeval ülempreestritele ja variseridele, et see eksitaja ja petis – Jeesus – oli lubanud kolme päeva pärast üles tõusta. See tegi nende südamed rahutuks ning kindluse mõttes palusid nad Pilaatust haud pitseerida ja valve alla võtta, et keegi laipa ära varastada ei saaks. See tehtud, võis loole punkti panna. Mitte ükski vägi siin maailmas ei saa puudutada hauda, mida valvab vägevaim sõjavägi taeva all. See haud tuleb nüüd rahule jätta!
ÜLESTÕUSMINE JA VÕIT
Ei jätnud aga naised, keda süda sundis hingamispäevajärgsel varavalgel pooleliolevaid toiminguid lõpetama minema. Tänu neile avastati koheselt haua juures toimunud ebaharilikud sündmused, mis muidu oleksid võinudki saladusse jääda. Nimelt, ehkki inimeste kohus oli patuta Jeesuse süüdi ja surma mõistnud ning hauagi pitseerinud, et selles asjas ei oleks muutust, ei jäänud viimane sõna inimeste kohtule. Jumal oli näinud õigele tehtud ülekohut, ei nõustunud sellega ning tegi teatavaks oma otsuse. Ingel laskus taevast maavärina saatel, purustas pitseri ja veeretas haua eest kivi. Ja hauda kaitsvad sõdurid ei suutnud selle vastu muud kui hirmust väriseda ja poolsurnult maha kukkuda.
Mida suudabki maapealne võimukandja taevase võimukandja vastu? Kas pole imeline, et lõpliku kohtuotsuse teeb Jumal, mitte inimene? Inimeste kohtud on ettearvamatud, sageli ebaõiglased, kuna ei suudeta või isegi ei taheta seda õiget õigust mõista. Ja nõnda võibki juhtuda, et õige mõistetakse süüdi ja süüdlane õigeks. Jumala juures pole see aga mõeldav, Tema näeb meie sisse, mõistab ja arvestab meie motiivide ja südamehoiakuga, ning Tema otsused on alati õiglased.
Ja nii otsustaski Tema, et surmal pole õigust hoida kinni patuta inimest, ta peab Tema lahti laskma, ehk küll ka kõik selle maailma vägevad vastu sõdivad. Ja hävimatu elu vägi äratas üles Jeesuse, esmasündinu surnuist. Haud oli tühi, kaduvus oli saanud kadumatuseks, surm oli surma mõistetud ja elu võitnud. Selles on ka meie lootus, et kui usus Jeesuse lunastuse vastu võtame ning sellest kinni hoiame, Tema vere kaudu patud andeks ja ise õigeks mõistetud saame, ei saa surm meidki kinni hoida, vaid peab meid lahti laskma ja meie juurest taanduma.
TÕDE JA VALE
Jumala kohtuotsus oli tehtud, nüüd on huvitav jälgida, kuidas võtsid selle vastu maise maailma esindajad. Sõdurid olid näinud inglit, kivi äraveeretamist ja pitseri purunemist, kuulnud ingli sõnumit naistele, et Jeesus elab, et haud on tühi. Nende ülesanne oli täitmata jäänud, nagu kõigile näha. Mida nüüd teha? Minna Pilaatuse juurde ja rääkida talle kõik ära, nagu oli: pitser puru ja haud tühi sellepärast, et … Miskipärast neile see mõte ei meeldinud.
Oletan, et nad arvasid Pilaatuse olevat selle jaoks liiga uskmatu. Juutide usujuhid, nagu nimigi ütleb, peaksid aga seda uskuma küll. Pealegi olid nood Jeesuse surmamõistmisel juba oma võimekust tõestanud. Nii otsustasidki Rooma sõdurid valida endile õpetajaiks ja juhatajaiks juudi ülempreestrid. Need said kuulda sõdurite puhtsüdamlikku ülestunnistust üleloomulikust sekkumisest ja mõistsid ilmselt, et see jutt on puhas tõde.
Kas tunnistada nüüd oma eksimust ja kuulutada Jeesus ülestõusnud ja kauaoodatud Messiaks, kelle nad ise olid teadmatusest lasknud risti lüüa? Aga ei, seda nad küll ei tahtnud. Nii võtsid nad nõuks tõe mammona abil kinni mätsida. Ettekavatsetult, teadlikult. Nähke, sõdurid, siin on teile palju raha, minge ja öelge, et Jeesuse jüngrid tulid öösel, kui meie magasime, ja varastasid surnukeha ära. Ja sõdurid omakorda, ehkki olid oma silmaga näinud inglit ja Jumala tegu ning teadsid, kuidas asi tegelikult oli, tunnistasidki valet. Sest vanemad ja targemad käskisid ju nii. Olgugi et see tunnistus seadis halba valgusesse nemad ise, samuti jüngrid, viimselt isegi Jumala. Nii moondus nende suus tõde väljamõeldiseks.
USK JA USKMATUS
See näitab, et inimese usuletoomiseks ei piisa üleloomulikest ilmingutest, isegi mitte ingli nägemisest, kui inimene ikka uskuda ei taha. Talle võib sündida mistahes imesid, aga need ei aita, kui süda on kõva, kui ta ei ole valmis tunnistama ennast eksinuks ja Jumalat õigeks. Ja kui ei olda valmis, siis hakatakse tõde väänama ja kinni mätsima ning pole kahju isegi palju raha selleks appi võtta.
Mammona teenimise tõttu Jumala tõe ärapõlgamist on olnud varem ja esineb ka tänapäeval. Ja mitte ainult juutide juures, vaid ka mujal maailmas. Ja kus seda tehakse, seal jääb ülestõusmise hommik saabumata. Seal pole elu võitu surma üle, tõe võitu vale üle, valguse võitu pimeduse üle. Seal ollakse kaugel Jumalast ja Tema nii suurest päästest.
Seal usutakse, et Jeesus suri ega ärganud üles, vaid Tema jüngrid on vargad ja valetajad ning nii kangekaelsed, et isegi piinamisele ja surmanuhtlusele vaatamata pole valmis oma valest loobuma ning on oma valega täitnud kogu maailma ja täidavad siiamaani … kuigi see tundub nii uskumatu, kui sellele mõtlema hakata. Aga mis siin ikka enam mõtelda, targemad ja teadjamad on minu eest mõelnud ja teadus ise on tõestanud ja puha …
Õnneks ei jäänud see ainukeseks tunnistuseks tollel hommikul haua juures toimunu kohta. Ehkki tegelikud sündmused olid nii uskumatud, et haual käinud naiste juttu oli esialgu raske uskuda isegi Jeesuse jüngritel, oli nende süda siiski valmis tõde vastu võtma. Läks küll aega, aga asja sai.
Jah, haud on tõesti tühi. Surilinade ja higirätiku kuju on selline, nagu oleks Jeesus nendest läbi läinud, mitte kliinilisest surmast toibudes enda ümbert laiali kiskunud. Jah, Jumal on Jeesuse üles äratanud! Kristus on üles tõusnud, Ta on tõesti üles tõusnud! Ta on ennast ilmutanud oma tunnistajatele. Ta on kinnitanud oma ülestõusmist tunnustähtedega. See on tõsi! Jeesus elab! Surm on võidetud! Ma usun!
Kumma tunnistust usud sina, kas sõdurite või jüngrite oma?
MINE JA KUULUTA
Lõpuks, tõe uskumine on hea, aga sellega asi ei piirdu. Jeesus ütles, mida tuleb edasi teha. Tõde Jeesusest tuleb nimelt kuulutada ja õpetada kõiges maailmas, ka paganate seas, ka seal, kus ülestõusmise hommik siiani tundmata ja saabumata. See tõde pole mõeldud enesele pidamiseks, vaid teistega jagamiseks.
Jeesus andis oma jüngritele ülesandeks evangeeliumi kuulutamise ja õpetamise kõikide rahvaste juures. «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka» (Mk 16,16). Sest see on kõige tähtsam tõde, sellest sõltub igavene elu ja igavene surm.
Meie ei tea maiseid aegu ja tunde, nende jooksul võivad maapealsed võimud ja riigid tõusta ja kaduda, rahvaste käsi võib käia hästi või halvasti, võib tulla head või halba, sõda või rahu, aga tõde Jumalast peab jääma ja edasi minema. Paabeli kuningas Nebukadnetsar nägi unes, et Jumala kuningriik lõhkus ja hävitas kõik vägevad maised kuningriigid, ise aga püsib igavesti. Nii see lähebki, kuid mitte ilma meiepoolse panuseta. Meilegi on ette nähtud selles oma väike osa mängida.
SULEV KIVASTIK
Sadala Baptistikoguduse pastor
KOGUDUSTELE KEHTIVAD TÖÖOHUTUSE NÕUDED
Aktuaalne teema
Eesti EKB Koguduste Liidu juhatuse ülesandel uuris Palade Priikoguduse pastor ENN VEEVO töökeskkonna ja tööohutuse nõudeid koguduste vaatevinklist vaadates. Teema tundub kogudustele olevat väga võõras ja seepärast sai tehtud järgnev intervjuu.
Miks Sul paluti selle teemaga tegeleda?
Töötervishoiu ja tööohutuse seadus kehtestab igale juriidilisele isikule teatud nõuded. Eesti Tööinspektsioon korraldas mõned koolitused kogudustele ja ajaleht Eesti Kirik avaldas sel teemal ühe artikli.
Ma olen kümme aastat olnud äriettevõttes kvaliteedijuht, tegelenud kvaliteedi- ja keskkonnateemadega. Sinna alla kuulus ka töökeskkonna teema.
Kui on suur kirik ja palju töötajaid, siis on nõuete kehtestamine arusaadav. Aga paljudes kogudustes ei saa ka pastor palka.
On hea, kui vaatame mõistusega läbi, millised meie riskikohad on. Me võime oma kodus ka kardinat üles riputades maha kukkuda. Samad riskid on töökohal. Kui töötajal juhtub õnnetus, siis juht vastutab selle eest.
Kunagine maksuameti juriidiline hinnang oli, et kui ei ole palgalisi töötajaid, siis ei ole ka kedagi, kellele see seadus kohalduks. Küsisin kahe erineva tööinspektsiooni konsultandi käest ja nemad lähtuvad sellest, et kui juhatuse liige teeb koguduses tööd, siis need nõuded kohalduvad ka temale. Ta ei pruugi palka saada. Enamik pastoreid on aga koguduse juhatuse liikmed.
Kas tahetakse teha paber ja selle varjus ei vastuta lõpuks keegi?
Kui annad allkirja, et oled ohutustehniliselt koolitatud, siis kinnitad sellega, et tead, mida teed ja tunned riske. Tööõnnetuse korral tuleb uurimine, kas keegi on reegleid rikkunud. Raskematel juhtudel kaasneb kriminaalvastutus.
Seaduse järgi peaks kogudus määrama vastutava isiku.
Kogudusel peab olema töökeskkonna spetsialist. Siit tekib probleem, et ta peab olema pädev. See eeldab koolitamist. Kas võtab pastor ise oma üheksale ametile kümnenda lisaks? Teine võimalus – seda teenust on võimalik sisse osta.
Kogudustel ei ole raha, et pastorile palka maksta, pühakoda remontida, maksuametile aastaaruande tegemiseks peab palkama raamatupidaja. Raha raisatakse mitte põhitöö peale ja kasu on vähe.
Töökeskkonna spetsialist hoolitseb juhendite eest ja kannab hoolt, et riskianalüüs saaks tehtud. Oleks tore, kui keegi teeks selle töö vabatahtlikult või väikese summa eest ära.
Kas võiks olla liidus või piirkonnas üks inimene, kes vastutab tööohutuse eest ja tüüppaber, millele pannakse kohalikud andmed juurde?
Igal kogudusel peab olema oma olukorrale vastav paber, aga see inimene võiks küll olla mitme koguduse peale üks. Kui palju talle maksta, see on teenuse osutaja ja koguduse kokkuleppe küsimus, hind võib ka null olla. Väikesel kogudusel kindlasti mingeid suuri töid ei tule teha. Riskianalüüs ei muutu ka aastast aastasse palju, kui hoones ei tehta suuri muudatusi.
Kas olukord on kontrolli all?
Paanikaks ei ole põhjust. Tööinspektsiooni inimesed on valmis kohale tulema, võimalik on teha teabepäevi. Kulu näengi ma koolituste tegemises. Mingid esmaabivahendid peaks kogudusel niikuinii olema, umbes nagu autoapteek. Samamoodi nõuab tuletõrje tulekustuteid. Tundub ka liigne kulu olevat, aga sellest ei pääse.
Mida Sa oma koguduses ette võtad?
Katsun paberid valmis teha. Kuna olen veel ka väikeettevõtte juht, siis seal tekivad samad küsimused. Võimalik, et käin koolitusel ära. Ehk saame Hiiumaa piirkonnas mõnele teisele ka need paberid teha. See ei ole väga suur töö, aga kuskilt peab pihta hakkama.
Oleme nõukogude ajast veel harjunud, et kogudusi ei võeta tõsiselt.
Tööinspektsioon käib üsna hoolega äriettevõtteid kontrollimas. Mindki üllatas, et nad viitsivad kogudustega vaeva näha. Kui küsimusi on, siis tööinspektsioon võib vastata. Nad on lubanud, et ei tule kohe käsi väänama.
Iga kogudus on iseseisev juriidiline isik, sellepärast ei saa kõike päris tsentraliseeritult teha. Aga kui liidus on keegi, kes on pädev seda asja ajama ja oleks valmis kogudusi aitama, siis oleks see praegu kõige lihtsam lahendus. Kui ei ole kedagi, siis peaks selle pädevuse tekitama.
Täname!
22. aprillil 2017 Tallinna Nõmme
Baptistikoguduse palvelas
FILMID TOOVAD VÄLJA JÄRJEPIDEVUSE
LEA ja ERMO RIPS Tartu Kolgata Baptistikogudusest on paljudele silma jäänud fotoaparaadi ja videokaameratega askeldamas. Palusime neilt selgitust.
Ermo, kas Sa said «pisiku» oma isa käest?
Ermo: Minu isa Uudu Rips oli kümme aastat etnograafiamuuseumis fotograaf. Nii olen ma kasvanud fotoaparaatide seas. Pimikus oli väga huvitav vaadata, kuidas pildid ilmusid. Kui ma sain endale vana Smena aparaadi, hakkasin ise pilte tegema. Tädimees Valdeko Säre oli liikuva pildi entusiast ja nii on minust tehtud mõned minutid ka kitsasfilmi. Ise olen sellist aparaati küll käes hoidnud, aga meil sellist ei olnud, see oli kallis asi.
Esimest korda sain videokaamerat käes hoida Soomes. Kui ma vaatasin pildiotsijast, et aparaat teeb värvilist pilti, mis liigub, siis oli see minu jaoks ahhaa-elamus. Ega ma tookord filmida ei saanud, ainult vaadata. Esimest videod meie kodus 1989. aastal ei teinud ma ise ja see tehti laenatud kaameraga.
Sinu isa lindistas koguduses jutlusi.
Ermo: See hakkas väga huvitavalt peale. Jaan Reisalu käis meil külas ja tema huvitus magnetofonidest. Vene mikrofon oli tuim nagu saabas, sellele oli vaja teha väike võimendaja seebikarbi sisse. Jaanil oli nägemine kehv. Kui isa võttis tinutuskolbi kätte ja Jaan nägi, kui hästi see töö tal läks, siis hakkaski isa neid tegema. Sealt sai isa lindistamise pisiku.
Kõige huvitavam oli see, et mitmetel meestel oli visioon – Jaan Reisalul, Heldur Toomingal ja isal. Nad otsustasid, et lindistame parema kvaliteediga, järsku saab kunagi raadiosaateid teha. See oli unelm. Jaan Reisalu käis Moskvas komandeeringutes ja sealsetest komisjonikauplustest sai välismaa makke. Aga hind oli aastapalk, vene Kometa maksis kaks kuupalka. Enamik kõnesid lindistati väikese kassettmakiga. Oli niisugune väljend nagu «vend magnetofon». Nii võisime kuulata Eestimaa parimaid jutlusi.
Video on juba kõrgem tase.
Lea: Kui me käisime esimest korda Iisraelis, siis Ermo nägi pärast selle reisifilmiga hirmus kaua vaeva. Videomaterjali oli kogunenud nii palju, et tulin Ermole appi.
Ermo: Musta materjali on halb vaadata. Algul lõikasin väga halvad kohad välja ja oligi hea. Nüüd on meil ametlikult ostetud arvutiprogrammid, seal on väga palju võimalusi. Aga õpetused on inglise keeles ja mina seda ei oska. See oli ka üks põhjusi, miks Lea filme tegema hakkas, sest ta pidi mind kogu aeg õpetama. Lõpuks sai programm talle paremini selgeks kui mulle.
Tavaline inimene vaatab, et fotoaparaat on statiivi peal ja ei oska aimatagi, et see teeb videot.
Ermo: Praegu võtab mobiiltelefon ka korraliku video peale. Aga kui me alustasime, nägi videokaamera hoopis teistmoodi välja. Me ei jõudnud seda endale osta, saime laenata. Esimese kaamera ostsin 1999. aastal, nii saime aastatuhande vahetust filmida. Kasutasime seda kaamerat neli aastat. See tehnika aegub väga ruttu, nagu arvutigi.
Esimene kaamera maksis üle kaheksa tuhande krooni. Sellel on praegu ainult mälestusväärtus, sellega ei ole enam midagi teha. Järgmine oli juba digitaalne. Sellest alates sai juba hakata filmi monteerima. Montaaž on ääretult töömahukas. See on nagu jutluse ettevalmistamine, sa pead vaatama, et ebaoluline ja tehniline praak välja jääks.
Filmil peab vist stsenaarium olema?
Ermo: Nii ja naa. Ega päris filmi küll ilma ei saa teha. Aga kui on sündmus, siis ma dokumenteerin seda. Enamikku oma koduvideotest ma nimetangi videopäevikuks. Kui oleks olemas stsenaarium, võiks seda nimetada filmiks.
Oma Iisraeli filme ma nimetan lihtsalt reisipäevikuks. Ma filmisin järjest neid asju, mis ette tulid. Mis sobisid, jätsin alles. Stsenaariumi järgi on filme teinud ainult Lea.
Kui ma teiste filme vaatan, siis sageli tunnetan, mida operaator on teinud. Nüüd vaatan hoopis teise pilguga.
Kas filmitegemise hobist on saanud töö?
Lea: Kui rääkida sissetulekust, siis me maksame filmidele peale. Meil on kaks pikka mängufilmi, üks lühike mängufilm, üks eluloofilm. Lasteaiale oleme teinud tasulisi filme. Olulisematest tehtud töödest on kokkuvõtted kodulehel emfilm.merikotkas.ee.
Kas olete miljonärid, et jõuate selle kõik kinni maksta?
Ermo: Eks ta kallis muidugi ole, aga me pidasime enne poodi ja oleme harjunud kokkuhoidlikult elama. Me ostame kodukasutaja tippkaamera, aga alles siis, kui ta hind on juba natuke langenud.
Kas filmimine on kõigile meeltmööda?
Lea: Kindlasti ei ole. Ükskord kutsuti meid filmima ühte lasteaeda. Kui ma järgmine kord sinna läksin, siis õppealajuhataja vaatas mulle otsa ja ütles: «Teie oletegi siis see, kes lastele valgust näkku laseb.» Jõuluvana istus pimedas nurgas, ma pidin kasutama lisavalgustust.
Ermo: Kasvatajad olid kava ettevalmistamisega suurt vaeva näinud, neid pahandas segamine. Mõnele meeldib pildil olla, aga kõik seda ei taha. Mõni algul ei taha filmimist, aga pärast tahab küll ennast näha.
Kui sind pole palutud pildistama, siis sa ju segad. Leal on üks pluss. Kui oleme reisil, siis mõned inimesed on õelad, kui pildistad. Sa pildistad maastikku, aga tema jääb ka peale. Kui naine filmib, siis temasse suhtutakse viisakamalt.
Vaimulikke üritusi on kindlasti huvitav jäädvustada.
Lea: Operaatori töö on pingeline. Alles montaaži tehes saan ma sõnumit jälgida, sest filmides mõtlen kogu aeg tehnika, valguse jms peale. Tööd tehes üritusest osa ei saa. Tavaliselt me kusagile üritusele minnes ei võtagi kaameraid kaasa. Ja siis on kahju, kui kohapeal selgub, et midagi väga head jääb jäädvustamata.
Oleviste kogudus lindistas omal ajal kõik jutlused ja neil on arhiiv, nüüd saame neid jutlusi Pereraadiost kuulata.
Ermo: Kuressaare Pildiraadiol on oma arhiiv. Aga tänapäeval on niisugune suhtumine, et elu on see, mis on nüüd ja praegu. Mis vanasti oli, selle vastu tunnevad vähesed huvi. Et tulevikuks midagi säilitada, selleks pole aega, sest üritus ajab üritust taga. Süstemaatilist jäädvustamist ei ole.
Lea: Praegu pildistatakse palju ja pildid pannakse koguduste kodulehtedele. Suured kogudused salvestavad oma jumalateenistused audiona. Mõned võtavad ka videosse, aga kvaliteet on enamasti nõrk.
Ermo: Meil oli kogunenud väikeseid videojupikesi erinevatest koguduste jumalateenistustest läbi aastate. Lea pani nendest kokku filmikese «Hetki koguduste elust». Seda on vaadatud internetis Ameerikast Austraaliani.
Lea: Ma olen tahtnud teha kristliku taustaga koguperefilme. Selle valdkonnaga pole siiani keegi eriti tegelenud.
Ermo: Meil on neli lapselast ja meil on neid võimalik kasutada filmides osatäitjatena. Sel aastal tahaks filmida ja selle kaudu neile tutvustada nõukogude aega: missugused asjad siis olid, kuidas räägiti ja mõeldi, kui nende isad-emad olid väikesed. Püüame igasse filmi tuua kristlikku temaatikat, kuid me ei taha sellega üle pakkuda. Hea, kui neid saaksid vaadata ka erineva taustaga inimesed.
Kas te oma koguduse sündmusi olete püüdnud talletada?
Ermo: Kui Kolgata kogudus sai saja-aastaseks, siis ma filmisin seda sündmust oma algelise kaameraga, et jääks midagi mälestuseks. Ka uue kiriku saamislugu on dokumenteeritud.
Lea: Mul on see film veel kokku panemata, materjal on ootamas. Varem, kui käisime koguperelaagrites, siis aegajalt näitasime eelmiste laagrite sündmusi. Praegu filmivad noored oma telefonidega ja ma olen mõelnud, mida nad nende klippidega pärast teevad.
Meil on oma koduarhiiv, kus on teemadena kiriku sündmused, olulised hetked perekonnast, matkad, tuttavad ja külalised. Oleme teinud sünnipäevakingitusteks filme, kus oleme saanud kasutada ka noorpõlveaegadest slaide. See annab mingisuguse terviku.
Kas see kõik on tulnud omaenese tarkusest või olete kuskil õppinud ka?
Ermo: Mind õpetas isa alguses pildistama. Kõige kallim asi ei ole kaamera, vaid fotograafi silm, mis vaatab. Aga mina ei ole koolitust saanud.
Lea: Ermo on aastate jooksul mulle fotode tegemist õpetanud. Mul on kogu aeg tunne, et miks ma peaksin seda õppima, sest ma ei tee kunagi nii hästi kui tema. Fotod on ikka tema pärusmaa, mulle meeldib liikumine. Mina olen käinud kursustel Tallinna Ülikooli juures. Seal õpetati stsenaariumi kirjutamist, operaatori tööd, valgustamist ja montaaži.
Kas tunnete, et ise arenete ka?
Lea: See töö hoiab vananemast. Tuleb ennast kogu aeg pingutada. Mul oleks varsti jälle uut montaažiprogrammi vaja. Ermole meeldib tehnika. Kõike uut me endale ei muretse, aga püüame ennast hoida kursis uute võimalustega.
Stsenaariumiga filmi puhul tuleb palju mõelda, kuidas viia vaataja samm-sammult edasi nii, et moodustuks tervik ja et vaataja jõuaks oluliste väärtusteni, näiteks kristlike väärtusteni.
Ermo: Meie filmid on rohkem dokumentaalsed. Mulle annab see võimaluse nagu ajas rännata. Näiteks sünnipäev kümme aastat tagasi. Näed enda muutumist ja vanemaks saamist. See minevikku vaatamine võimaldab pisut tunnetada, mida võiks tuua tulevik. Olen mitu korda mõtelnud, et huvitav, kas 30-aastasele Ermole meeldiks 66-aastane Ermo, kui ta teda oleks näinud? Ma ei oskagi sellele vastata.
Vaadates vanu pilte, tulevad meelde nendega seotud situatsioonid ja tunded. Meie vanus võimaldab koguduses näha korraga kolme põlvkonda – omaealised, nende lapsed ja lapselapsed. Tuleb meelde, kuidas praeguste vanaemade ja vanaisadega olime koos noortelaagris. Mul on nendest tehtud palju pilte. Kui hea, kui need oleksid liikuvad pildid – filmid – ja veel koos heliga. See võimalus on praegusel noorel põlvkonnal, kui Jumal veel armuaega annab.
Täname!
11. aprillil 2017
Skype’i vahendusel
ABI KRIISIST RAPUTATUD MAALE
Alatoitumus, hingamisteede haigused, kõhulahtisus, malaaria, taudioht – sakslanna Christine Rebstock teab täpselt paljude Aafrika põgenike häda. Ta on juba mitu korda olnud Lõuna-Sudaanis.
Viimasel korral oli ta Mabani piirkonnas maa põhjaosas. Seal on umbes 120 tuhat põgenikku, eelkõige Sudaani Sinise Niiluse provintsist. Nad otsivad varju sõdalaste eest. Algselt oli piirkonnas 20 tuhat elanikku. Kristliku humanitaarabiorganisatsiooni Medair meeskonnad töötavad teisaldatavates kliinikutes, juhivad vaktsineerimiskampaaniaid ja toitlustusprogramme, tegelevad puhta veega varustamisega, ehitavad
koos põgenikega käimlaid ja
hooldavad alatoidetud lapsi.
PALJUD ON LÖÖDUD
Rebstock tegutses peamiselt Yusuf Batili nimelises laagris, kus oli umbes 40 tuhat põgenikku. See oli algselt telklinnak, kuid vihm ja kõrvetav päike hävitasid riidematerjali. Põgenikud panid siis oma ulualused hädapäraselt kokku kõigest, mida leida võis: puust, mullast, rohust, papist ja laineplekist, ning said konstruktsiooni heal juhul presendiga katta.
Enamik põgenikest on lihtsad talunikud. Kellel raha ja sidemeid on, ei põgene Sudaanist nälja ja kodusõja keskele Lõuna-Sudaani – pealegi lahkuvad paljud lõunasudaanlased ise Nigeeria suunas – vaid mõnda teise Aafrika riiki või Euroopasse.
Paljud on lootusetud ja löödud. Nad elavad juba neli aastat laagris ja neil ei ole väljavaadet, et nad saaksid oma elu põhjalikult muuta. Nad on tänulikud, et abiorganisatsioonid, Medair nende hulgas, laagris eluks vajalikku abi annavad. Neil on seal joogivesi, sanitaarsed rajatised, tervishoiuteenistus ja nad võivad oma lapsed julgelt ilmale tuua – ka tänu Rebstocki abile.
SÜDA PEAAEGU MURTUD
Palju ilusa kõrval on olnud ka kurba. Üks läbielamine on Rebstockile meelde jäänud kohe esimesest päevast. Sada naist ootasid oma alatoidetud lastega ühes laagri kolmest kliinikust toitu. Kuid varud olid otsas, Rebstock pidi nad ilma toiduta jälle minema saatma: «See murdis mul peaaegu südame.»
Pärast õppis ta, et toit saab sageli otsa ja varustamine ei ole õigeaegne. Nii halb kui see ka pole, aga inimesed on sellega harjunud. Naised läksid sel päeval ilma kaebamata jälle minema.
Rebstock koges, kui raske on alatoidetud lapsi õigesse kaalu viia ja seal hoida. Põgenikele antakse hirssi, teravilja, läätsi ja veidi õli. Ükskord ei olnud terve kuu läätsi. «See on kohutav. Kui inimesed ei saa niikuinii oma kalorite limiiti täis ja siis ka ainus valguallikas puudub, läheb alatoitumus suuremaks ja nad muutuvad haigustele veel vastuvõtlikumaks.»
NAD ON KRISTLASED
Rebstock tegeles enamasti rasedate naiste ja alatoidetud laste eest hoolitsemisega. Lapsed olid vanuses kuus kuud kuni viis aastat. Läbivaatused, vaktsineerimised ja toitlustusprogrammi koordineerimine kuulus sinna juurde.
Mõnikord ei tulnud enam emad lastega läbivaatusele. Siis läks Rebstock koos araabia keele tõlgiga neid otsima. Aegajalt sai ta siis emalt teada, et tema laps on surnud. Need olid kurvad hetked tema töös.
Poole oma ajast õpetas ta tervishoidu ja koolitas kohalikke. «Me aitame inimesi nende päritolust ja usust sõltumata. Aga me teeme oma tööd teadlikult kristlastena,» ütleb Rebstock. Ka siis, kui Medairi välismaised kaastöötajad ei kuuluta otseselt evangeeliumi, on nad alati valmis oma usku teatavaks tegema.
VAJA ON KRISTLIKKE SPETSIALISTE
Rebstock sai Medairiga kontakti juba 1991. aastal. Ta avastas selle organisatsiooni ühe misjonikonverentsi näitusel. Talle meeldis, et Medair oma rahvusvahelisele tööle ainult kristlasi valis.
Ta oli juba 1991. aastal Lõuna-Sudaanis ja 1993–1994 Medairiga Somaalias. Seal nägi ta, millist kurja on teinud naiste ümberlõikamine. Ta ei suutnud medõena piisavalt hästi rasedaid naisi aidata ja otsustas minna Inglismaale ämmaemandaks õppima.
Pärast mitut aastat Saksamaal tulid uued abireisid Lõuna-Sudaani, Angolasse, Afganistani ja siis jälle Lõuna-Sudaani. Kui Rebstock Saksamaal on, töötab ta ämmaemandana Tübingeni ülikooli kliinikus. Ta on tänulik, et kliinik võimaldab tal võtta palgata puhkust selleks ajaks, kui ta Medairi heaks töötab.
Rebstock soovitab niisugust tööd ka teistele kristlastest spetsialistidele. Ja tõenäoliselt ei jäänud see tal viimaseks abireisiks: «Ma suudan väga hästi ette kujutada, et lähen jälle Lõuna-Sudaani.» Sest abi on seal tungivalt vaja ka järgnevatel aastatel.
DANIELA STÄDTER
idea Spektrum Spezial
MA LOODAN ISSANDA PEALE
Ma sündisin 1960. aastal paljulapselises peres, kokku oli meid neli last. Elasime nagu kõik tol ajal, ei vaeselt ega rikkalt. Vanemad käisid tööl ja meie, lapsed, õppisime. Elasime külas. Jumalast olime veidi kuulnud vanaema käest. Aegajalt sõitis ta Pensasse õigeusu kirikusse ja võttis minu kaasa.
ELURASKUSED
1977. aastal astusin ma Pensas ehitusinstituuti, läksin mehele ja meile sündis tütar. Algul läks kõik oma rada ja tundus, et mitte halvasti. Aga siis tuli perestroika ja kogu meie senine elu hakkas muutuma. Minu abielu läks lõhki, tütar jäi raskelt haigeks, ei olnud tööd, elada polnud millestki, aga mina oma 34 eluaastaga tundsin ennast väeti vanakesena.
Mul oli kolm rasket diagnoosi: neerupõletik, healoomuline kasvaja maos ja veel üks naistehaigus. Olin palju kordi haiglas ja arstide juures arvel. Analüüsid ja korduvad uuringud kinnitasid, et haigused läksid hullemaks. Arstide väljakirjutatud rohud ei aidanud ja osta polnud neid ka millegi eest. Neerupõletiku kohta ütlesid arstid, et sellise diagnoosiga elatakse umbes kümme aastat. Tähtaeg hakkas lõpule lähenema, elasin nagu Damoklese mõõga all.
«Mis saab minu tütrest?» mõtlesin ma. Ainult see hoidiski mind kuidagi elus. Pealetükkiv mõte, et elan viimast aastat, ei andnud mulle rahu.
JUMALAOTSING
Ühel ööl, järjekordselt vaevalt tukastades ja ärgates seletamatust õudusest, hüüdsin intuitiivselt Jumalat appi. Otsisin palavikuliselt vanaema poolt kunagi kirja pandud Meie Isa palvet ja hakkasin seda palju kordi järjest lugema. Tundsin, et mul hakkas kergem, jäin magama ja nüüd päästis mind igal ööl ainult see palve.
Mõne aja pärast kohtusin ühe kristlasega. Ta jutustas mulle Jumalast, Tema armastusest minu vastu, sellest, et Ta tahab mind päästa ja aidata, ja ma uskusin seda. Peagi hakkasin külastama evangeelse koguduse jumalateenistusi, Piiblit lugema ja palvetama.
Issand hakkas end mulle avama ja oma armu ilmutama. Ma leidsin tööd, minu elu hakkas tasapisi edenema. Aga endiselt tegi mulle muret mu enda ja tütre tervis. See oli minu keskne, kõige suurem vajadus. Ma tahtsin väga, et Issand teeks meid terveks. Ja muidugi, ma palusin Teda selle pärast. Ka kogudus palvetas.
TERVENEMINE
Läks mõni aasta. Nende jooksul õpetas Issand mind palju. Ta õpetas ehitama oma elu vastavalt Jumala sõnale, lootma ja usaldama Teda, iga päev toetuma Tema armule ja armastusele. Ja nii tuli minu ellu hetk, mil ma järsku tabasin ennast mõttelt, et pole juba üsna kaua tundnud valu ristluudes ja maos ning enesetunne on nagu paremaks muutunud. See oli üllatav. Kahjuks ei olnud mul uuringuteks raha.
Sel ajal juhtus minu emal ootamatu õnnetus. Ta sattus haiglasse ja teda opereeriti. Pärast operatsiooni hakkasin teda hooldama. Ma palvetasin tema pärast ja palusin Jumalalt armu, sest ema seisund oli kriitiline. Ja Jumal hakkas minu silmade all pikkamööda teda üles tõstma, võib öelda, et surma suust.
Seal haiglas ema hooldades tekkis mul võimalus lasta ka ennast uurida. Tulemused olid sellised: mõlemad neerud olid ühesugused ja normi piires. Patoloogiat ei olnud, analüüsid olid head. Kasvajast maos oli alles jäänud väike arm, nagu oleks nähtamatu skalpell selle lõiganud.
See oli kirjeldamatu rõõm! Issand oli minu elus oma armust teinud tõelise ime. Sest minu neerudes oli varem toimunud tagasipöördumatu protsess, mis oleks pidanud mu tapma või oleks mul pidanud olema mitu korda nädalas kunstneeru abi vaja. Kinnituse naistehaigusest paranemise kohta sain eelmisel aastal, kui kõigile meie tehase töötajatele tehti plaaniline uuring.
SEE ON ÕNNISTUS
Varsti saab üheksa aastat sellest, kui sain usklikuks. Nende aastate jooksul on Jumal mulle palju armu andnud. Ta aitas ka minu tütart Katjat. Tal oli invaliidsusgrupp ühe nahahaiguse tõttu. Nüüd on Katja mehel ja kasvatab väikest Evat. Laps sündis tänu Jumala õnnistusele tervena.
Olen juba üle viiekümne aasta vana ja tunnen end nagu kolmekümnendates. Mul on nüüd erialane töö, millest ma ei osanud enam unistadagi, hea kollektiiv, suhted on paljude inimestega korda saanud. Ma tänan Jumalat kõige selle eest, mis Ta minu elus tegi.
NATALIA BRJUHHATŠOVA
Tvoi Put
SOOL JA VALGUS
««Ühed ülistavad vankreid ja teised hobuseid, meie aga Issanda,
oma Jumala nime» (Ps 20,8).
Ühel misjonireisil kuulutasin evangeeliumi, kasutades maailmakuulsate kunstnike piibliteemaliste piltide reproduktsioone. Piltide näitus oli linna keskel, pargi ja turu kõrval. Mõned inimesed läksid mööda, teised peatusid ja kuulasid evangeeliumi.
TÄHTIS MEES
Ühel hetkel läks mööda üks mees. Ta nägi välja esinduslik, võimukas ja enesekindel. Mõtlesin kohe, et tõenäoliselt on ta linnakeses kõrgel kohal.
«Mis näitus see niisugune on?» küsis ta kindla häälega. Ma vastasin ja läksin sujuvalt üle evangeeliumile. Minu üllatuseks kuulas ta tähelepanelikult. Ma soovitasin tal meelt parandada ning kutsuda Jeesus Kristus Issanda ja Päästjana oma ellu. Ta vastas rahuliku häälega, et mõtleb sellele ilmtingimata.
Järsku ütles ta mulle: «Te ei kujuta ettegi, missuguse heateo te inimestele teete ja kui väga nad seda vajavad. Ma sõdisin Afganistanis. Ma pidin inimesi tapma. Ma arvasin, et Jumal ei anna seda mulle mitte kunagi andeks! Mul on selline raskus hingel… Aga nüüd ma kuulasin teid ja mul läks kergemaks, tekkis lootus. Ärge loobuge inimestele sellest rääkimast, vaatamata raskustele ja takistustele. See on tõesti midagi helget ja tõelist.»
KURJUSE MÕJU ALL
Ma kinkisin mehele raamatukese evangeeliumi lühikokkuvõtte ja meeleparanduspalvega ja ta läks tänades minema. Ma arvan, et see mees, ilmselt kõrge ametnik, jääb mulle alatiseks meelde. Ta muretses inimeste pärast, kutsudes üles neile evangeeliumi kuulutama. Ta mõistis, kui väga on inimestele vaja helget ja ehtsat Head Sõnumit.
Piibel ütleb, et kurjus on haaranud kogu maailma. Mõnikord levitatakse kurjust headuse maskis. Ühiskond elab pimeduses, moraalses languses ja läheb hukatuse poole.
Kuidas reageeris sellele Jeesus Kristus? Ta käis mööda maad ja kuulutas Kuningriigi evangeeliumi. Ta teadis, mida on ühiskonnale kõige rohkem vaja.
KRISTLASTE KOHUS
Peale kristlaste ei tea keegi selles maailmas tõde, ei saa juhatada inimesi tõelise valguse ja päästmise juurde. Jeesus käskis meid: «Minge kõike maailma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule! Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka.» (Mk 16,15–16). Inimeste kõige suurem vajadus on vajadus evangeeliumi järele. Ilma evangeeliumita, ilma usuta Jeesusesse on kogu ühiskond määratud igavesse hukatusse, Jumala viha alla: «Jumala viha ilmub taevast inimeste igasuguse jumalakartmatuse ja ülekohtu vastu, nende vastu, kes tõde hoiavad ülekohtu kammitsais» (Rm 1,18).
Missugune peaks olema meie koht ühiskonnas, selles maailmas? Jeesus ütles: «Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas. Ega süüdata ka lampi ja panda vaka alla, vaid lambijalale, nii et selle valgus paistab kõigile majasolijatele. Nõnda paistku teiegi valgus inimestele, et nad teie häid tegusid nähes ülistaksid teie Isa, kes on taevas.» (Mt 5,13–16). Nii ei peaks me eralduma maailmast, vaid võtma teadlikult osa ühiskonna elust, näidates inimestele päästeteed.
VIKTOR TANTSJURA
Vera i Žizn
Eesti EKB Koguduste Liidu aastakonverents
«Järgime Jeesust!»
21. ja 22. aprillil 2017 Tallinna Nõmme Baptistikoguduse palvelas
1. Tartu International Fellowship Kristliku Koguduse ansambel.
2. Peakülaline Johann Theron Lõuna-Aafrika Vabariigist (keskel) pani kuulajad korduvalt oma jutlust ilmestama.
3. Vaade saali.
4. Tervitas Bill Ankerberg USAst.
5. Madis Kivisilla ansambel Olevistest.
6. Lõpujutluse pidas liidu president Erki Tamm.
Fotod: Tarmo Kähr
|
